SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) võttis 2006. aasta meretöönormide konventsiooni vastu peaaegu ühehäälselt Genfis 23. veebruaril 2006. Seda konventsiooni kohaldatakse rahvusvahelise laevanduse suhtes ning see hõlmab selliseid olulisi küsimusi nagu laeval töötavatele meremeestele esitatavad miinimumnõuded (meretöönormide konventsiooni I jaotis), teenistustingimused (II jaotis), elamistingimused, puhkevõimalused, toit ja toitlustamine (III jaotis), tervisekaitse, arstiabi, heaolu ja sotsiaalkindlustus (IV jaotis) ning eeskirjade täitmine ja jõustamine (V jaotis), et tagada laevadel rahuldavad töö- ja elutingimused ning kõnealuste sätete kohaldamiseks vajalik kord. Seda konventsiooni võib käsitada esimese meretöökoodeksina rohkem kui 1,2 miljonile meremehele kogu maailmas, samuti kogu maailma reederitele ja mereriikidele.

ELi liikmesriigid ja komisjon on toetanud ILO tööd selles valdkonnas algusest peale. EL näeb meretöönormide konventsiooni väärtusliku panusena, mille eesmärk on luua võrdsed tegutsemistingimused kogu maailma merenduses, kehtestades kõigile lipuriikidele ja meremeestele ühesugused miinimumnõuded. Selleks on EL juba vastu võtnud nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsuse nr 2007/431/EÜ, millega volitatakse liikmesriike ratifitseerima Euroopa Ühenduse huvides Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni 2006. aasta konsolideeritud meretöönormide konventsiooni[1]. Mõned liikmeriigid (Hispaania, Bulgaaria, Luksemburg, Taani, Läti, Madalmaad) on selle juba ratifitseerinud, teised on seda kohe tegemas. Sisuliselt on liikmesriikide õigusaktid selles küsimuses üldiselt kaitsvamad ja üksikasjalikumad kui ILO nõuded. Rahvusvaheliste ja riiklike nõuete vahel kooskõla säilitamiseks ja konventsiooni ratifitseerimiseks on eeltingimusena vajalik laiaulatuslik ja aegavõttev siseriiklike õigusaktide sõelumine.

Praeguseks on meretöönormide konventsiooni ratifitseerinud 22 riiki, kelle arvele langeb 45 % maailma laevastiku tonnaažist. Meretöönormide konventsiooni jõustumiseks on vaja, et selle ratifitseeriks 30 riiki ja hõlmatud oleks 33 % maailma laevastiku tonnaažist.

EL on vastu võtnud ka 16. veebruari 2009. aasta direktiivi 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ[2]. Direktiiv 2009/13/EÜ kujutab endast valdkondliku sotsiaalse dialoogi väljapaistvat saavutust ja käesoleva ettepaneku eesmärk on tagada selle nõuetekohased rakendusvahendid liidus.

Seepärast nähakse ühelt poolt ette nõuda liikmesriikidelt direktiivi 2009/13/EÜ kohaldamist, kui nad kasutavad oma volitusi lipuriigina.

Praeguseks on direktiivi 2009/13/EÜ kaudu Euroopa õigusaktid ühtlustatud meretöönormide konventsiooniga kehtestatud nõuetega. Kõnealune direktiiv hõlmas meretöönormide konventsiooni asjaomaseid sätteid, millega on kehtestatud eespool nimetatud I, II, III ja IV jaotises sätestatud meremeeste õigused.

Kuid Euroopa tööturu osapooltel, kes soovivad oma kokkulepet rakendada nõukogu otsuse kaudu, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 155 alusel, ei ole volitusi lisada oma kokkuleppesse meretöönormide konventsiooni V jaotises sisalduvaid jõustamissätteid, ning nad palusid komisjonil selle küsimusega tegelda. Käesoleva algatuse eesmärk ongi seda teha lipuriigi kohustuste küsimustes.

Käesolev algatus on osa ELi poliitikast, mis käsitleb merenduselukutseid. Nagu on märgitud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani”,[3] on EL tõeliselt huvitatud merendustöö atraktiivsemaks muutmisest eurooplastele, kasutades selleks meetmeid, mis hõlmavad vajaduse korral komisjoni, liikmesriike ja merendussektorit ennast. See kehtib täielikult meretöönormide konventsiooni rakendamise kohta, millega parandatakse märkimisväärselt töö- ja elutingimusi laevadel. Teatises rõhutatakse, et kõnealuse konventsiooni põhielementide rakendamise kokkulepe ELi tööturu osapoolte vahel näitab laialdast toetust kõnealuse valdkonna tööstusharu sees ning seepärast peavad ELi ja liikmesriikide meetmed olema suunatud järgmisele:

– edasiminek meretöö konventsiooni kiire liikmesriikidepoolse ratifitseerimise suunas ja komisjoni ettepanekute kiire vastuvõtmine, võttes aluseks tööturu osapoolte kokkuleppe rakendada konventsiooni põhielemente ELi õiguses;

– tagada uute eeskirjade tõhus jõustamine asjakohaste meetmete, sh lipu- ja sadamariigi kontrollinõuete[4] abil.

Valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas”[5] on rõhutatud meretranspordiga seotud sotsiaalmeetmete tähtsust mõlemas valdkonnas, nii tööhõive suurendamisel kui ka meresõiduohutuse parandamisel. Ning valgele raamatule lisatud komisjoni talituste töödokumendiga on ette nähtud ettepanek tagada meretöö konventsiooni tõhus jõustamine.

Käesolev ettepanek on tihedalt seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu ettepanekuga muuta sadamariigi kontrolli käsitlevat direktiivi 2009/16/EÜ, mille eesmärk on luua üleilmsed võrdsed võimalused kogu tööstuses, kohaldades meretöönormide konventsiooni kõigis Euroopa sadamates.

1.1         Meretöönormide konventsioon

Üldise arvamuse kohaselt ja ILO selgesõnalise väite kohaselt on laevandus „maailma esimene tõeliselt ülemaailmne tööstusharu”, mille puhul „on nõutav asjakohane rahvusvaheline reguleerimine – kogu tööstusharu suhtes kohaldatavad ülemaailmsed standardid”.

2006. aastal vastu võetud meretöönormide konventsioonis on sätestatud laiaulatuslikud õigused ja töötervishoid kõigile laevapere liikmetele sõltumata nende rahvusest ja laeva lipuriigist.

Meretöönormide konventsiooni eesmärk on saavutada meremeestele rahuldavad töötingimused ning tagada normidest kinni pidavatele reederitele aus konkurents. Selles on sätestatud meremeeste õigused rahuldavatele töötingimustele üsna mitmest aspektist ning see on kavandatud nii, et see olek kergesti arusaadav ja ühesuguselt jõustatav, et seda oleks võimalik ülemaailmselt kohaldada ja lihtne ajakohastada. Samuti on see konventsioon kavandatud saama ülemaailmseks vahendiks, heatasemelise laevanduse rahvusvaheliste eeskirjade „neljandaks sambaks”, mis täiendab Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) kolme põhilist konventsiooni: rahvusvaheline konventsioon inimelude ohutusest merel (SOLASe konventsioon), meremeeste väljaõppe, diplomeerimise ja vahiteenistuse aluste rahvusvaheline konventsioon (STCW konventsioon) ja rahvusvaheline konventsioon laevade põhjustatud merereostuse vältimise kohta (MARPOLi konventsioon).

Selles on meremeeste õigusele pühendatud neli jaotist. 1. jaotises käsitletakse laeval töötavatele meremeestele esitatavaid miinimumnõudeid; 2. jaotises teenistustingimusi; 3. jaotises elamistingimusi, puhkevõimalusi, toitu ja toitlustamist; 4. jaotises tervisekaitset, arstiabi, heaolu ja sotsiaalkindlustust.

Lisaks hõlmab meretöönormide konventsiooni 5. jaotis mehhanisme järelevalve parandamiseks kõigil tasanditel: laeva, ettevõtte, lipuriigi, sadamariigi, tööjõu päritoluriigi ning ülemaailmse ja ühetaolise vastavuse tagamiseks ja selle kontrollimiseks ettenähtud ILO süsteemi tasandil. Koos usaldusväärse eeskirjadepaketiga oli aga vaja ka tõhusamat eeskirjade täitmise ja jõustamise süsteemi, et kõrvaldada standarditele mittevastavad laevad laevade ohutuse ja turvalisuse ning keskkonnakaitse huvides.

Seepärast peab EL lipuriigi ja sadamariigi kontrolli kaudu pakkuma vahendid tagamaks, et meretöönormide konventsioonis sätestatud asjakohaseid meretöönorme kohaldatakse kõigil ELi sadamaid külastavatel laevadel, sõltumata meremeeste kodakondsusest.

Meretöönormide konventsioonis sätestatud normide jõustamist lipuriigi ja sadamariigi kontrolli kaudu tuleb näha ka moodusena, kuidas piirata sotsiaalset dumpingut, mis halvendab töötingimusi laeval ning karistab reedereid, kes pakuvad ILO eeskirjadele vastavaid rahuldavaid töötingimusi.

1.2.        Lipuriigi kohustused vastavalt meretöönormide konventsioonile

Meretöönormide konventsiooni vastuvõtmisega on ILO töötanud välja uuenduslikud sätted laevade töötingimuste sertifitseerimiseks.

Meretöönormide konventsiooniga nähakse ette tugev jõustamiskord. Seda toetab sertifitseerimissüsteem, mille kohaselt lipuriik (või selle nimel tegutsev tunnustatud organisatsioon/üksus) vaatab läbi reederite kavad konventsiooni täitmiseks ning kontrollib neid ja tõendab, et kavad on olemas ja neid ka rakendatakse. Laeva pardal tuleb hoida sertifikaati ja deklaratsiooni, mis tõendavad meretöö konventsiooni nõuete järgimist. Kõnealused dokumendid väljastab lipuriik, kelle jurisdiktsiooni alla laevad kuuluvad ning kes kinnitab kontrollide tulemused. Meretöönormide konventsiooni kohaselt kehtib see nõue laevade suhtes, mille kogumahutavus on üle 500 tonni ja mis tegelevad rahvusvaheliste merereisidega või kabotaažiga välismaal. ELi lipuriigid peavad siiski tagama, et direktiivi 2009/13/EÜ rakendamist käsitlevaid siseriiklikke õigusnorme järgitakse väiksematel (alla 500 tonnise kogumahutavusega) laevadel, mille puhul ei ole meretöönormide konventsiooni kohane sertifitseerimine kohustuslik. Selleks, et vältida täiendava reguleerimise kohustuse kehtestamist liikmesriikidele, ei ole käesoleva ettepanekuga sertifitseerimissüsteemi täielikult integreeritud ELi õigusesse, vaid see on jäetud rahvusvahelise õiguse kohaldamisalasse.

1.3.        Kehtivad ELi õigusaktid

EL on meresõiduohutuse suurendamiseks loonud õigusraamistiku. Selleks on võetud vastu kolm meresõiduohutuse paketti, viimane neist 2009. aastal. Mõned ELi meresõiduohutus-, tervishoiu- ja ohutuseeskirjad on käesoleva ettepaneku seisukohalt olulised. Järgnevalt esitatakse nende lühikokkuvõte.

1.3.1      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/21/EÜ lipuriigi nõuete täitmise kohta[6]

ELi tasandil on direktiivi 2009/21/EÜ eesmärk tagada, et liikmesriigid kui lipuriigid täidavad oma kohustusi tõhusalt ja järjekindlalt, ning parandada ohutust ning vältida liikmesriikide lipu all sõitvate laevade põhjustatud merereostust. Selles on sätestatud laevade liikmesriigi lipu all registreerimise tingimused ning lipuriigi kohustus luua rahvusvahelistele standarditele vastav kvaliteedijuhtimise süsteem ja sisehindamine. Seetõttu kohaldatakse IMO standardeid, eelkõige riiklike merendusametite kohustuslikku auditeerimiskava ning IMO lipuriigi koodeksit.

Direktiiv 2009/21/EÜ ei hõlma aga lipuriigi kohustuste loetelu, kuid selles viidatakse IMO menetlusele. Seepärast tuleks võtta ELi õigusesse direktiivi 2009/13/EÜ jõustamisest tulenevad lipuriigi erikohustused. Kuna käesoleva ettepaneku eesmärgid on eraldi seisvad ja erinevad oma olemuselt direktiivi 2009/21/EÜ eesmärkidest, näib olevat asjakohasem pigem eraldiseisva ettepaneku valimine kui direktiivi 2009/21/EÜ muutmine.

1.3.2      Direktiiv 2009/13/EÜ

ELi tööturu osapoolte vahelise kokkuleppe kohaselt rakendatakse direktiiviga 2009/13/EÜ meretöönormide konventsiooni teatavad normid liidu õiguses. Eelkõige direktiivi lisasse on inkorporeeritud meretöönormide konventsiooni 1., 2., 3. ja 4. jaotise osi, milles käsitletakse laevatööle esitatavaid miinimumnõudeid (tervisetõend, vanuse alampiir, väljaõpe ja kvalifikatsioon), teenistustingimusi (meremeeste töölepingud, kodumaale tagasisõit, kompensatsioon laeva kaotuse või põhjamineku korral, mehitustase, meremeeste karjääri ja oskuste arendamine ja tööhõivevõimalused), sätteid elamistingimuste, puhkevõimaluste, toidu ja toitlustamise kohta, sätteid terviskaitse, arstiabi ja heaolu kohta, sealhulgas laevaomanike vastutust ja juurdepääsu kaldal pakutavatele teenustele ja lõpuks sätteid pardal kaebuste esitamise korra kohta.

Välja arvatud juhul, kui on konkreetselt sätestatud teisiti, kohaldatakse direktiivi 2009/13/EÜ kõikide, nii riigi- kui ka eraomandisse kuuluvate laevade suhtes, mis tegelevad tavapäraselt kaubandusliku meresõiduga, v.a kalapüügiga tegelevad ja samalaadse tegevusega seotud laevad ning traditsioonilise ehitusega laevad, nagu daud ja džonkid. Direktiivi ei kohaldata sõjalaevade ja mereväe abilaevade suhtes.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE TULEMUSED

Liikmesriigid võtsid meretöönormide konventsiooni läbirääkimistest aktiivselt osa koos komisjoniga, kes organiseeris ELi seisukoha kooskõlastamist. Kõik liikmesriigid võtsid meretöönormide konventsiooni vastu 2006. aastal.

Liikmesriigid ja sidusrühmad said võimaluse esitada oma seisukohad 2011. aasta juunis toimunud täieliku avaliku arutelu käigus.

Oldi ühel meelel, et meretöönormide konventsiooni nõuete jõustamiseks on vaja ajakohastada lipu- ja sadamariike käsitlevaid õigusakte.

Seejuures toodi välja, et konkreetseteks positiivseteks mõjudeks on meresõiduohutuse suurendamine, laevanduse kvaliteedi tõstmine ning ELi ja kolmandate riikide käitajate ning ELi ja teiste lipuriikide vahelise konkurentsi tingimuste õiglasemaks muutmine.

Sidusrühmad märkisid ka ära kõikide meremeeste töötingimuste paranemise, olgu siis tegemist ELi meremeestega, kes töötavad ELi liikmesriikide või ELi mittekuuluvate riikide lipu all, või isegi EList väljaspool ELi mittekuuluvate riikide lipu all sõitvatel laevadel töötavate kolmandate riikide meremeestega.

Meretöönormide konventsiooni jõustamist on soovitanud ka merendusvaldkonna tööhõive ja konkurentsivõime töörühm, mis on asepresident Siim Kallase poolt 2010. aasta juulis asutatud sõltumatu organ. Töörühm viis oma töö lõpule 2011. aasta juunis ja avaldas aruande,[7] mis hõlmas poliitilisi soovitusi selle kohta, kuidas edendada meremehe elukutset Euroopas.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

3.1         Ettepaneku sisu

3.1.1      Lipuriigi kohustused

Riigilipp väljendab riigi peamist vastutust laeva ees. Lipuriigid peavad tagama, et nende laevad järgivad lipuriikide tunnustatud rahvusvahelisest õigusest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid standardeid, eelkõige rahvusvahelisi miinimumstandardeid. See tähendab, et lipuriikide laevu tuleb kasutada ja hallata viisil, mis vähendab riske meremeestele, merekeskkonnale ja lastile. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta mereõiguse konventsiooni (Unclos 1982) artiklis 94 on sätestatud lipuriikide põhikohustused ja 94 lõikes 5 kohaselt peavad lipuriigid võtma vajalikke meetmeid üldtunnustatud rahvusvaheliste eeskirjade, menetluste ja tavade järgimise tagamiseks.

Laevade ja nende meeskondadega avamerel seonduvad haldus-, tehnilised ja sotsiaalsed küsimused kuuluvad lipuriigi tõhusa jurisdiktsiooni ja kontrolli alla. Lipuriik jõustab oma lipu all registreeritud laevade suhtes muu hulgas kontrolli, sertifitseerimisega ning ohutust ja reostuse vältimist käsitlevate dokumentide väljastamisega seotud eeskirju.

Seega, enne kui liikmesriik lubab laeval sõita oma lipu all, kontrollib ta, kas laev vastab tema pädevusse kuuluvates valdkondades rahvusvahelistele eeskirjadele.

Käesolev lipuriiki käsitlev ettepanek hõlmab üksnes mõned meretöönormide konventsiooni V jaotise osad, mis seonduvad lipuriigi kohustustega. Nagu juba eespool öeldud, täiendab käesolev ettepanek lipuriiki käsitlevat direktiivi 2009/21/EÜ, kuid ei muuda seda. Ettepanekuga nähakse ette lipuriigi kohustuste täitmine ja jõustamine direktiivi 2009/13/EÜ kaudu.

ELi pädevusest ja poliitilistest võimalustest tingituna ei ole võimalik ELi õigusesse üle võtta meretöönormide konventsiooni kõiki sätteid, millega kohustatakse laeva hoidma pardal sertifikaati ja deklaratsiooni, mis tõendavad, et järgitakse meretöö konventsiooni nõudeid 14 valdkonnas (meremeeste vanuse alampiir, meremeeste tervisetõendid, meremeeste kvalifikatsioon, meremeeste töölepingud, meremeestele suunatud litsentsitud, sertifitseeritud või reguleeritud erasektori töölerakendamis- või värbamisteenuse kasutamine, töö- ja puhkeaeg, laeva mehitustase, elamistingimused, puhkevõimalused pardal, toit ja toitlustamine, tervis ja ohutus ja õnnetuste vältimine, arstiabi pardal, kaebuste esitamise kord pardal, töötasu).

Direktiiv 2009/13/EÜ ei kata seega kõiki meretöönormide konventsiooni reguleerimisalasse kuuluvaid küsimusi. Seetõttu piirduvad ELi lipuriikide kohustused üksnes direktiivi 2009/13/EÜ sätete jõustamisega.

3.1.2      Ettepaneku üksikasjalik sisu

Direktiivi 2009/21/EÜ eesmärk on tagada, et kõigi ELi liikmesriikide lippudel on hea maine (need ei ole mustas nimekirjas), viia ELi õigusesse sisse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) lipuriigi auditeerimiskava ja kehtestada riiklike merendusasutuste kvaliteeditõendamine. Käesoleval ettepanekul on aga teistsugused eesmärgid. Käesolevas ettepanekus ei viidata IMO menetlusele, vaid selles on sätestatud direktiivi 2009/13/EÜ kohaldamise järelevalve põhimõtted, võttes üle meretöönormide konventsiooni teatavad normid. Selguse huvides on eelistatav eraldi õigusakt.

Artiklis 1 käsitletakse ettepaneku sisu. Ettepaneku eesmärk on tagada, et ELi lipuriigid täidavad direktiivi 2009/13/EÜ kohaldamise ja jõustamisega seotud kohustusi.

Artiklis 2 osutatakse laeva ja laevaomaniku mõistetele. Seejuures on aluseks võetud meretöönormide konventsioonis määratletud ja direktiivis 2009/13/EÜ kasutatud mõisted, et vältida lahknevusi standardite ja rakendusmeetmete vahel.

Artiklis 3 sätestatakse lipuriigi kohustus kehtestada kontrollimehhanismid ja tagada, et tema laevad vastavad direktiivile 2009/13/EÜ.

Artiklis 4 osutatakse kutsekvalifikatsiooni ja sõltumatusega seotud nõuetele, mida kohaldatakse töötajate suhtes, kelle ülesanne on kontrollida, kas direktiiviga 2009/13/EÜ reguleeritavaid sätteid kohaldatakse nõuetekohaselt asjaomaste liikmesriikide lippude all sõitvatel laevadel.

Artiklis 5 käsitletakse kaebuste esitamist ELi lipu all sõitvate laevade pardal ning selles sätestatakse põhimõtted ja menetlused, mida lipuriigi pädevad asutused peavad järgima.

3.1.3      Ülevõtmismeetme teatele lisatavad selgitavad dokumendid

Ühiste poliitiliste avalduste (ELT 2011/C 369/02; ELT 2011/C 369/03)[8] vastuvõtmise järel kaalub komisjon vajadust selgitavate dokumentide järele nüüdsest igal üksikjuhul eraldi. Proportsionaalsusega seoses ei ole käesoleva ettepaneku puhul peetud vajalikuks selgitavate dokumentide esitamist, kuna sellega ei muudeta ühegi kehtivat õigusakti, soovitakse vältida võimalikku täiendavat halduskoormust ning ettepanek on täpselt piiritletud ega mõjuta riiklikul tasandil väga tugevalt reguleeritavaid valdkondi Seega ei hõlma käesolev ettepanek selgitavaid dokumente käsitlevat põhjendust.

3.2         Õiguslik alus

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 100 lõige 2.

3.3         Subsidiaarsuse põhimõte

Ühtsed jõustamiseeskirjad kogu ELi ulatuses peaksid aitama luua võrdseid tegutsemistingimusi nii selleks, et vältida konkurentsi moonutamist rahvusvahelisel turul, tuues ohvriks meresõiduohutuse, kui ka selleks, et tagada kõigile meremeestele rahuldavad töö- ja elutingimused, sõltumata nende kodakondsusest. Eelkõige on sadamariigi kontrolli kogemus ELi tasandil osutunud tõhusaks vahendiks, et tagada ELi sadamaid külastavate laevade parem jälgimine ressursside ühendamise ja teabevahetuse kaudu.

3.4         Proportsionaalsuse põhimõte

Lipuriigi poolt võetavad meetmed on kõige olulisem jõustamisvahend laevanduses. Käesoleva ettepaneku eesmärk on tugevdada lipuriigi rolli seoses direktiivi 2009/13/EÜ tõhusa kohaldamise ühtse järelevalvega ning mitte lasta liikmesriikidel tegutseda omapäi ja süsteemitult, millega võib kaasneda rahvusvahelise või liidu õiguse rikkumine.

3.5         Õigusakti valik

Kuna käsitletakse miinimumstandardeid, mida liikmesriigid rakendavad jagatud pädevusega valdkondades riiklike süsteemide raames võetavate meetmetega, on sobivaks õigusaktiks direktiiv.

3.6         Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 2006. aasta meretöönormide konventsiooni jõustumise kuupäeval, sarnaselt direktiivile 2009/13/EÜ.

2012/0065 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

nõukogu direktiivi 2009/13/EÜ (millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ) jõustamisega seotud lipuriigi kohustuste kohta

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[9],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[10],

tegutsedes seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)       Meretranspordi valdkonnas on liidu tegevuse eesmärk muu hulgas parandada meremeeste elu- ja töötingimusi laevadel ja meresõiduohutust ning ära hoida laevaõnnetuste tagajärjel tekkivat saastet.

(2)       Liit on teadlik sellest, et enamiku laevaõnnetuste otseseks põhjustajaks on inimtegurid, eriti väsimus.

(3)       Liidu meresõiduohutuse poliitika üks peamisi eesmärke on kõrvaldada nõuetele mittevastavad laevad.

(4)       Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võttis 23. veebruaril 2006. aastal vastu 2006. aasta meretöönormide konventsiooni (edaspidi „konventsioon”), soovides luua ühtse, sidusa vahendi, mis hõlmab võimalikult suurel hulgal kehtivate rahvusvaheliste meretöönormide konventsioonide ja soovituste ajakohaseid standardeid ning samuti muudes rahvusvahelistes tööd käsitlevates konventsioonides sisalduvaid aluspõhimõtteid.

(5)       Nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsusega 2007/431/EÜ[11] on antud liikmesriikidele luba konventsioon ratifitseerida. Liikmesriike kutsutakse tungivalt üles seda niipea kui võimalik ratifitseerima.

(6)       Konventsiooniga on kehtestatud meretöönormid kõigi meremeeste jaoks, sõltumata nende kodakondsusest ja laeva lipuriigist.

(7)       Nõukogu 16. veebruari 2009. aasta direktiiviga 2009/13/EÜ[12] rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta ja muudetakse direktiivi 1999/63/EÜ (edaspidi „kokkulepe”).

(8)       Direktiiv 2009/13/EÜ võeti vastu aluslepingu artikli 155 alusel.

(9)       Kuna asutamislepingu artikli 155 kohaselt sõlmitud kokkulepped, mida rakendatakse nõukogu otsustega, võivad hõlmata üksnes aluslepingu artiklis 153 määratletud küsimusi, ei saanud direktiiviga 2009/13/EÜ rakendatava sotsiaalkokkuleppe alla kuuluda teatavad konventsiooni jõustamisega seonduvad lipuriigi kohustusi käsitlevad konventsiooni sätted. Kõnealused sätted tuleks liidu õigusesse võtta käesoleva direktiiviga.

(10)     Kuigi direktiiviga 2009/21/EÜ reguleeritakse lipuriigi kohustusi, viies ELi õigusesse sisse IMO lipuriigi auditeerimiskava ja kehtestades riiklike merendusasutuste kvaliteeditõendamise, peetakse meretöönorme käsitlevat eraldi direktiivi asjakohasemaks ning see kajastaks selgemini eri eesmärke ja menetlusi.

(11)     Direktiivi 2009/13/EÜ kohaldatakse meremeeste suhtes, kes töötavad liikmesriigi lipu all sõitvatel laevadel. Seepärast peaksid liikmesriigid jälgima, et nende lipu all sõitvad laevad järgivad kõnealuse direktiivi kõiki sätteid.

(12)     Direktiivi 2009/13/EÜ tõhusa jõustamise kontrollimiseks on vajalik, et liikmesriigid tõendaksid korrapäraste kontrollide, järelevalve ja muude kontrollimeetmete abil, et nende lipu all sõitvad laevad vastavad direktiivi 2009/13/EÜ nõuetele.

(13)     Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning tegevuse ulatuse või toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(14)     Kuna käesoleva direktiiviga jõustatakse direktiiv 2009/13/EÜ, peaks see jõustuma samal kuupäeval kui direktiiv 2009/13/EÜ,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse eeskirjad selle tagamiseks, et liikmesriigid täidaksid tõhusalt oma kohustusi lipuriigina, jälgides, et nende lipu all sõitvad laevad vastavad direktiivile 2009/13/EÜ. Käesolev direktiiv ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/21/EÜ[13] kohaldamist.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „laev” – iga laev, v.a laev, mis sõidab üksnes sisevetes, kaitstud vetes või nendega vahetult piirnevates vetes ja aladel, kus kohaldatakse sadama eeskirju;

b) „reeder” – laeva omanik või muu organisatsioon või isik, näiteks juhataja, agent või laevapereta prahtija, kes sellist vastutust võttes on nõustunud endale võtma direktiivi 2009/13/EÜ lisaga laevaomanikele kehtestatud ülesanded ja vastutuse, olenemata sellest, kas muu organisatsioon või isikud täidavad laevaomaniku nimel teatavaid ülesandeid või kohustusi.

Artikkel 3

Nõuetele vastavuse järelevalve

Liikmesriigid tagavad, et kehtestatakse asjakohased kontrolli- ja järelevalvemehhanismid ning teostatakse tõhusaid ja asjakohaseid kontrolle selle tagamiseks, et meremeeste töö- ja elutingimused nende lipu all sõitvatel laevadel vastavad jätkuvalt direktiivi 2009/13/EÜ nõuetele.

Artikkel 4

Nõuetele vastavuse järelevalve eest vastutavad isikud

Liikmesriigid tagavad, et direktiivi 2009/13/EÜ nõuetekohase rakendamise kontrollimise eest vastutavatel isikutel on haridus, asjatundlikkus, pädevus, volitused, staatus ja sõltumatus, mis on vajalik või soovitatav selleks, et nad saaksid teostada kõnealust kontrolli ja tagada kõnealuse direktiivi täitmine.

Artikkel 5

Kaebused

1.           Kui liikmesriigile esitatakse kaebus, mida ta ei loe selgelt alusetuks, või kui ta saab tõendeid selle kohta, et tema lipu all sõitev laev ei vasta direktiivi 2009/13/EÜ nõuetele, või kui selle rakendusmeetmetes esineb tõsiseid puudusi, peab kõnealune liikmesriik võtma vajalikud meetmed juhtumi uurimiseks ja selle tagamiseks, et võimalikud puudused kõrvaldatakse.

2.           Kaebuste käsitlemise eest vastutavad isikud käsitavad konfidentsiaalsena mis tahes sellise kaebuse allikat, milles viidatakse meremeeste töö- ja elutingimustega seonduvale ohule või puudusele või õigus- ja haldusnormide eiramisele, ning hoiduvad reederit, tema esindajat või laeva käitajat teavitamast sellest, et kontroll viidi läbi kõnealusest kaebusest tulenevalt.

Artikkel 6

Ülevõtmine

1.           Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 12 kuud pärast direktiivi jõustumist. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

2.           Kui liikmesriigid kõnealused normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

3.           Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 7

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub direktiivi 2009/13/EÜ jõustumise kuupäeval.

Artikkel 8

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüsselis,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

[1]               ELT L 161 22.6.2007, lk 63.

[2]           ELT L 124, 20.5.2009, lk 30.

[3]               KOM(2009) 8.

[4]               Vt teatise punkt 3.

[5]               KOM(2011) 144 (lõplik).

[6]               ELT L131, 28.5.2009, lk 132.

[7]               Avaldatud 20. juulil 2011: http://ec.europa.eu/transport/maritime/seafarers/doc/2011-06-09-tfmec.pdf.

[8]               KOM(2007) 502.

[9]               ELT C […], […], lk […].

[10]             ELT C […], […], lk […].

[11]             ELT L 161, 22.6.2007, lk 63.

[12]             ELT L 124, 20.5.2009, lk 30.

[13]             ELT L 131, 28.5.2009, lk 132.