SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST 1.1. Üldine taust

Direktiivi ettepanku eesmärk on lihtsustada liikmesriikide ametisasutuste jaoks sellise tulu konfiskeerimist ja tagasivõitmist, mille kurjategijad saavad piiriülese raske ja organiseeritud kuritegevuse teel. Sellega soovitakse rünnata kuritegevuse rahalisi stiimuleid, kaitsta seaduslikku majandust kuritegevuse sissetungi ja korruptsiooni eest ning tagastada kriminaaltulu riigiasutustele, kes osutavad kodanikele teenuseid. Nii reageeritakse praegusele majanduslikule olukorrale, kus finantskriis ja majanduskasvu aeglustumine loovad kurjategijatele uusi võimalusi, suurendavad majanduse ja finantssüsteemi haavatavust ning seavad riigiasutused silmitsi uute ülesannetega, kuidas rahastada üha suurenevat vajadust sotsiaalteenuste ja -abi järele.

Organiseeritud kuritegelikud rühmitused on ebaseaduslikud ettevõtted, mis on loodud kasu saamise eesmärgil. Nad osalevad arvukates piiriülestes kuritegudes, nagu ebaseaduslik uimastikaubandus, inimkaubandus, ebaseaduslik relvakaubandus ja korruptsioon, saades sellest väga suurt tulu.

ÜRO hinnangul oli kogu maailmas saadud kriminaaltulu 2009. aastal umbes 2,1 triljonit USA dollarit ehk 3,6 % maailma SKPst kõnealusel aastal[1]. Usaldusväärsed hinnangud Euroopa Liidus saadud kriminaaltulu kohta puuduvad,[2] kuid Itaalias oli organiseeritud kuritegevusest saadud „puhtaks pestud” tulu Itaalia panga hinnangul 2011. aastal 150 miljardit eurot. Ühendkuningriigis oli organiseeritud kuritegevuse teel saadud kriminaaltulu 2006. aastal hinnangu kohaselt 15 miljardit naelsterlingit.

See tulu „pestakse puhtaks” ja investeeritakse seaduslikku majandusse. Organiseeritud kuritegelikud rühmitused varjavad ja investeerivad kuritegelikku vara järjest rohkem muus liikmesriigis kui selles, kus kuritegu toime pandi[3]. See vähendab meie suutlikkust võidelda piiriülese raske ja organiseeritud kuritegevusega ELis tervikuna ning mõjutab siseturu toimimist, moonutades konkurentsi seaduslikult tegutsevate ettevõtjatega ja õõnestades usaldust finantssüsteemi vastu[4]. Raske ja organiseeritud kuritegevuse tõttu jäävad liikmesriikide valitsused ja ELi eelarve ilma maksutulust.

Seetõttu peaks igas liikmesriigis olema tõhus süsteem, mille abil arestida, hallata ja konfiskeerida kuritegelikku vara, ning sellel süsteemil peaks olema vajalik institutsiooniline korraldus ning vajalikud rahalised vahendid ja töötajad. Kuigi kuritegeliku vara konfiskeerimist reguleerivad nii ELi kui ka siseriiklikud õigusaktid, ei ole see veel piisavalt väljakujunenud ning seda ei kasutata piisavalt. ELis tagasivõidetud kuritegeliku vara kogusumma on organiseeritud kuritegelike rühmituste hinnangulise tuluga võrreldes tagasihoidlik[5]. Näiteks 2009. aastal konfiskeeriti vara Prantsusmaal 185 miljoni euro, Ühendkuningriigis 154 miljoni naelsterlingi, Madalmaades 50 miljoni euro ja Saksamaal 281 miljoni euro väärtuses.

Kuritegeliku vara konfiskeerimine on tõhus vahend võitluses organiseeritud ja raske kuritegevuse vastu ning on ELi strateegiline prioriteet. 2009. aasta Stockholmi programmis[6] kutsutakse liikmesriike ja komisjoni üles veelgi tõhustama kuritegeliku vara konfiskeerimist ja parandama koostööd kriminaaltulu jälitamise talituste vahel.

2010. aasta juuni justiits- ja siseküsimuste nõukogu järeldustes konfiskeerimise ja vara tagasivõitmise kohta[7] kutsutakse liikmesriike üles paremini koordineerima oma lähenemisviisi, et tõhusamalt ja suuremas ulatuses konfiskeerida kuritegelikku vara. Eelkõige kutsutakse komisjoni üles tugevdama õigusraamistikku, et kolmandalt isikult konfiskeerimise ja laiendatud konfiskeerimise kord oleks tõhusam. Rõhutatakse konfiskeerimise ja kuritegeliku vara tagasivõitmise protsessi kõikide etappide tähtsust ning soovitatakse meetmeid, kuidas säilitada vara väärtus kõnealuse protsessi ajal.

Komisjoni teatises „Sisejulgeoleku strateegia toimimine”[8] märgitakse, et komisjon teeb sellise õigusakti ettepaneku, millega tugevdada ELi õigusraamistikku konfiskeerimise valdkonnas, eelkõige loomaks rohkem võimalusi konfiskeerimiseks kolmandalt isikult[9] ja laiendatud konfiskeerimiseks ning hõlbustamaks liikmesriikides vastastikku tunnustada konfiskeerimisotsuseid, mis tehakse ilma süüdimõistva kohtuotsuseta[10].

Euroopa Parlament võttis 2011. aasta oktoobris vastu organiseeritud kuritegevust käsitleva algatusraporti, milles kutsutakse komisjoni üles tegema ettepanekut konfiskeerimist käsitleva õigusakti kohta niipea kui võimalik. Eelkõige tuleks võtta vastu normid, mis võimaldavad tõhusalt kasutada laiendatud konfiskeerimist ja konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, normid, mis võimaldavad konfiskeerida kolmandale isikule võõrandatud vara, ning normid, mis võimaldavad kergendada isiku valduses oleva vara päritolu tõendamise kohustust pärast isiku süüdimõistmist raskes kuriteos[11].

2008. aastal vastu võetud teatises[12] kuritegevusest saadud tulu kohta esitas komisjon kümme strateegilist prioriteeti edasiste meetmete jaoks ja juhtis tähelepanu puudustele ELi õigusraamistikus (puudulik rakendamine, teatavate sätete vähene selgus, olemasolevate sätete ebapiisav kooskõla).

Sellega seoses teeb komisjon ettepaneku direktiivi kohta, milles sätestatakse liikmesriikidele kuritegeliku vara arestimise ja konfiskeerimise miinimumeeskirjad, nähes ette kuritegeliku vara konfiskeerimise, konfiskeerimise tulu väärtuse ulatuses, laiendatud konfiskeerimise, konfiskeerimise ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (piiratud asjaoludel) ning konfiskeerimise kolmandalt isikult. Kõnealuste miinimumeeskirjade vastuvõtmine aitab ühtlustada liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad arestimist ja konfiskeerimist, ning suurendada seeläbi vastastikust usaldust ja tõhustada piiriülest koostööd.

Komisjon kavatseb jätkata arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise parandamise võimaluste uurimist ja väljaselgitamist, võttes täielikult arvesse põhiõigusi. Lõppeesmärk on, et kõik liikmesriikide tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsused tuleks tõhusalt täitmisele pöörata ka juhul, kui vara asub teises liikmesriigis. Selleks kutsub komisjon ka edaspidi liikmesriike üles rakendama olemasolevaid ELi õigusakte, mis käsitlevad vastastikust tunnustamist.

Käesoleva ettepanekuga ei kaasne ELi eelarvest tehtavaid kulutusi. See ei mõjuta konfiskeerimise teel saadud vahendite jaotamist.

1.2. Ettepaneku valdkonnas kehtivad õigusnormid

Kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kehtiv ELi õigusraamistik koosneb neljast nõukogu raamotsusest ja ühest nõukogu otsusest:

· raamotsus 2001/500/JSK,[13] millega kohustatakse liikmesriike võimaldama konfiskeerimist, lubama konfiskeerimist tulu väärtuse ulatuses,[14] kui otsest kriminaaltulu ei saa arestida valduse ülevõtmisega, ning tagama, et teiste liikmesriikide taotlusi käsitletakse samaväärselt oma riigis toimuvate menetlustega;

· raamotsus 2005/212/JSK,[15] millega ühtlustatakse konfiskeerimist käsitlevaid õigusakte; konfiskeerimist, sealhulgas konfiskeerimist tulu väärtuse ulatuses, peab saama kohaldada kõikide kuritegude korral, mille eest on ette nähtud vähemalt ühe aasta pikkune vangistus. Laiendatud konfiskeerimist[16] peab olema võimalik kohaldada raskete kuritegude korral, „kui need on toime pandud kuritegeliku ühenduse raames”;

· raamotsus 2003/577/JSK,[17] millega nähakse ette arestimisotsuste vastastikune tunnustamine;

· raamotsus 2006/783/JSK,[18] millega nähakse ette konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine; ning

· nõukogu otsus 2007/845/JSK,[19] milles käsitletakse teabe vahetamist ja koostööd kriminaaltulu jälitamise talituste vahel, kohustatakse liikmesriike looma või määrama riiklikud kriminaaltulu jälitamise talitused riiklike kontaktpunktidena, kes aitavad tõhustatud koostöö kaudu hõlbustada kuritegelikul teel saadud tulu võimalikult kiiret jälitamist kogu ELis.

Need õigusaktid koostati peamiselt eesmärgiga võidelda raske ja organiseeritud kuritegevuse vastu. Peale laiendatud konfiskeerimist käsitlevate sätete kohaldatakse praegust ELi kriminaalõiguse raamistikku kõigist sellistest kuritegudest saadud tulu konfiskeerimisel, mille eest on karistusena ette nähtud vähemalt ühe aasta pikkune vabadusekaotus.

1.3. Kooskõla muude tegevuspõhimõtetega

Komisjoni 2011. aasta tööprogramm sisaldab käesolevat ettepanekut strateegilise algatusena, osana ulatuslikumast poliitilisest algatusest, mille eesmärk on kaitsta seaduslikku majandustegevust kuritegevuse sissetungi eest. Algatus hõlmab meetmeid korruptsiooniga võitlemiseks ELis[20] ja 2011. aasta juunis vastu võetud ELi pettustevastast strateegiat[21]. Kaitstes seaduslikku majandustegevust aitab käesolev ettepanek kaasa majanduskasvu suurendamisele ja töökohtade loomisele Euroopas ning kiirendab jätkusuutlikku majanduskasvu kooskõlas strateegiaga „Euroopa 2020”[22].

Komisjonis 2011. aasta juunis vastu võetud korruptsioonivastase paketiga kehtestati korruptsioonivastane tõhustatud poliitiline lähenemisviis paljudes ELi sise- ja välispoliitika valdkondades ning loodi uus aruandlusmehhanism, et korrapäraselt hinnata liikmesriikide jõupingutusi korruptsioonivastase võitluse alal. Nimetatud mehhanismi hakatakse kasutama 2013. aastal. Teatises korruptsioonivastase võitluse kohta ELis kutsuti liikmesriike üles võtma kõiki vajalikke meetmeid, et tagada tõhus korruptsiooni avastamine, kohtu alla andmine ja püsivad tulemused hoiatavate karistuste määramisel ning kuritegeliku vara tagasivõitmine korruptsioonijuhtumite korral. Samuti toonitati vajadust vaadata läbi konfiskeerimist ja vara tagasivõitmist käsitlev ELi õigusraamistik, et liikmesriikide kohtutel oleks võimalik ka korruptsioonijuhtumite korral tulemuslikult konfiskeerida osaliselt või täielikult kuritegelikul teel saadud vara ja tagasi võita kogu vastav väärtus.

Seadusliku majanduse kaitsmiseks käivitas komisjon 2011. aastal mitu algatust, mille eesmärk on ELi tasandil paremini kaitsta maksumaksja raha pettuse ja korruptsiooni eest. Nende algatuste hulka kuuluvad komisjoni ettepanek muuta OLAFi õigusraamistikku,[23] teatis Euroopa Liidu finantshuvide kaitse kohta kriminaalõiguse ja haldusjuurdluste abil[24] ning teatis komisjoni pettustevastase strateegia kohta. Nimetatud strateegia rakendamine on tihedalt seotud ELi korruptsioonivastase aruande koostamisega. Viimases keskendutakse korruptsioonivastase poliitika elluviimisele liikmesriikides, eespool nimetatud strateegias aga eelkõige ELi rahaliste vahendite vastu suunatud pettuse ja korruptsiooni tõkestamise ning sellise pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemise meetmetele.

Käesolev ettepanek on kooskõlas ELi rahapesuvastaste õigusaktidega, eelkõige ELi kolmanda rahapesuvastase direktiivi[25] ning komisjoni, teiste ELi institutsioonide ja liikmesriikide meetmetega kõnealuses valdkonnas.

2. Huvitatud isikutega konsulteerimise tulemused ja mõju hindamine 2.1. Konsulteerimine huvitatud isikutega

Ettepanek on koostatud komisjoni parema õigusloome põhimõtete kohaselt. Käesoleva ettepaneku ja mõjuhinnangu koostamisel on järgitud huvitatud isikutega konsulteerimise miinimumnõudeid.

Põhjalikud konsultatsioonid ja arutelud ekspertidega toimusid kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgu täiskogu istungil[26] (septembris 2010) ning ELi kriminaaltulu jälitamise talituste mitteametliku platvormi kaheksal kohtumisel, mis toimusid 2009.–2011. aastal.

Internetis avalikku arutelu ei toimunud, sest konfiskeerimine on valdkond, kus ekspertide hulk on piiratud. Loodi kontaktid kodanikuühiskonnaga, täpsemalt organisatsioonidega, kes edendavad seaduslikkust, võitlevad organiseeritud kuritegevusega ja kaitsevad kuritegevuse ohvreid[27].

Kuritegeliku vara konfiskeerimisega seotud küsimusi on eksperdid põhjalikult arutanud. Rahvusvahelisi kohtumisi kõnealuse valdkonna töötajatele ja strateegilisi seminare kuritegeliku vara konfiskeerimise ja tagasivõitmise teemal[28] toimub üha sagedamini. Kõnealuse valdkonna töötajate arvates peegeldab enamik ettepaneku sätteid kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgu soovitustes kirjeldatud head tava (soovitused esitati ajavahemikus 2005–2010). Samuti on sätted kooskõlas OECD rahapesuvastase töökonna (FATF) konfiskeerimist käsitlevate soovitustega[29].

Liikmesriigid avaldasid kõnealustes küsimustes oma arvamust 2010. aastal eespool nimetatud justiits- ja siseküsimuste nõukogu järeldustes. Kuigi enamikus küsimustes oldi üksmeelel, väljendas mõni liikmesriik kahtlust konfiskeerimise suhtes ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Teistes küsimustes (nt konfiskeerimine kolmandalt isikult, varahaldus) olid liikmesriigid aga üksmeelel, et EL peab võtma karmimaid meetmeid.

Kaitseadvokaadid väljendasid muret laiendatud konfiskeerimise, ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise ja kolmandalt isikult konfiskeerimise volituste laienemise pärast, sest siis võib tekkida küsimusi põhiõigustest kinnipidamises (võib juhtuda, et piiratakse õigust omandile ja õigust õiglasele kohtulikule arutamisele). Nagu allpool selgitatud, on neid muret tekitavaid küsimusi ettepanekus põhjalikult käsitletud.

2.2. Mõju hindamine

Kooskõlas oma parema õigusloome põhimõtetega hindas komisjon erinevate poliitikavalikute mõju, võttes aluseks 2011. aasta märtsis korraldatud välisuuringu[30].

Välisuuringu aluseks on ulatuslikud konsultatsioonid valdkonna töötajate ja ekspertidega, sealhulgas intervjuud kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgu kontaktpunktide esindajatega liikmesriikides. Nagu selgub nende seisukohast arutelus nõukogu järelduste üle, on liikmesriigid üldiselt nõus vajadusega kehtestada kuritegeliku vara tagasivõitmiseks rangemad ELi õigusnormid.

Samuti võeti mõju hindamisel arvesse ühe teise, 2009. aastal lõpetatud, uuringu järeldusi ja soovitusi[31]. Uuringus analüüsiti liikmesriikide tavasid konfiskeerimise valdkonnas, keskendudes eelkõige sellele, mis on osutunud edukaks liikmesriigi tasandil, et edendada ja vahetada head tava. Uuringu käigus selgitati välja mitu tõhusa konfiskeerimise takistust, nagu vastuoluline õiguslik tava, mille tõttu puudub ühine lähenemisviis konfiskeerimismeetmetele, raskused vara tagamisel ja säilitamisel, vahendite ja koolituse puudumine, talitustevahelised piiratud kontaktid ning ühtse ja võrreldava statistika puudumine.

Mõju hindamine põhineb ka olemasolevate ELi õigusaktide rakendamise aruannetel, mis komisjon on avaldanud. Raamotsuste 2005/212/JSK,[32] 2003/577/JSK[33] ja 2006/783/JSK[34] aruannetest selgub, et liikmesriigid on olnud nende raamotsuste ülevõtmisel aeglased ning et asjaomaseid õigusnorme on sageli rakendatud puudulikult või valesti. Ainult raamotsuse 2007/845/JSK rakendamist liikmesriikides võib käsitada üsna rahuldavana[35].

Mõju hindamise käigus analüüsiti mitut poliitikavalikut, mille korral ELi tasandil sekkumine on erineva ulatusega: meetmed, mis ei eelda õigusaktide vastuvõtmist, minimaalselt reguleeriv õiguslik meede (praeguses ELi õigusraamistikus kõrvaldatakse erinevused, mis takistavad selle toimimist kavandatud viisil) ja maksimaalselt reguleeriv õiguslik meede (millega minnakse kaugemale praeguse ELi õigusraamistiku eesmärkidest). Viimase poliitikavaliku raames analüüsiti kahte maksimaalselt reguleerivat õiguslikku meedet: ühega neist kaasnes ELi tasandi meetmete võtmine seoses liikmesriikidevahelise arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamisega, teisega ei kaasnenud.

Eelistatud poliitikavalik on maksimaalselt reguleeriv õiguslik meede. See poliitikavalik ühtlustaks märkimisväärselt liikmesriikide õigusnorme, mis käsitlevad konfiskeerimist ja otsuste täitmisele pööramist. Selleks muudetaks laiendatud konfiskeerimist käsitlevaid olemasolevaid õigusnorme, kehtestataks õigusnormid, mis käsitlevad konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta ja kolmandatelt isikutelt konfiskeerimist, ning kehtestataks tõhusamad õigusnormid arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise kohta.

Mõju hindamise käigus analüüsiti mõju põhiõigustele, sealhulgas isikuandmete kaitsele, kuid mõju isikuandmete kaitsele ei peetud oluliseks.

Kogu mõjuhinnang on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/home-affairs/policies/crime/crime_confiscation_en.htm

2.3. Õiguslik alus

Ettepanek põhineb ELi toimimise lepingu artikli 82 lõikel 2 ja artikli 83 lõikel 1.

Konfiskeerimise ja vara tagasivõitmisega seotud volituste andmine on muutunud pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Kuna käesoleva ettepaneku peamine õiguslik alus on ELi toimimise lepingu artikli 83 lõige 1, piirdub ettepaneku reguleerimisala kõnealuses artiklis loetletud valdkondades toime pandud kuritegudega. Kõnealused valdkonnad on järgmised: terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja organiseeritud kuritegevus. Ebaseaduslik relvaäri kuulub ettepaneku reguleerimisalasse juhul, kui kuritegu on toime pandud organiseeritud kuritegevuse kontekstis.

Üks nimetatud valdkondi on organiseeritud kuritegevus. Seetõttu käsitletakse ettepanekus muid kuritegusid, mida ei ole artikli 83 lõikes 1 nimetatud, juhul kui need kuriteod on pannud toime kuritegelik ühendus, nagu see on määratletud raamotsuses 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta[36].

Ettepaneku reguleerimisala piiramine artikli 83 lõikes 1 loetletud valdkondades toime pandud kuritegudega, sealhulgas kuritegudega, mis pannakse toime osaledes kuritegelikus ühenduses, tähendab, et olemasolevad konfiskeerimist käsitlevad ELi õigusnormid peaksid jääma kehtima, et säilitada teatav ühtlus kuritegude puhul, mis ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse. Ka pärast ettepaneku vastuvõtmist oleksid jõus raamotsuse 2005/212/JSK artiklid 2, 4 ja 5.

2.4. Subsidiaarsus, proportsionaalsus ja põhiõiguste austamine

ELi lepingu artikli 5 lõike 3 kohaselt võtab liit meetmeid ainult siis, kui liikmesriigid ei suuda piisavalt saavutada kavandatava meetme eesmärke. ELi toimimise lepingu artikliga 67 nähakse ette, et liit tagab kodanikele kõrge turvalisuse taseme kuritegevuse tõkestamise ja selle vastu võitlemisega. Kuritegeliku vara konfiskeerimist peetakse üha sagedamini oluliseks vahendiks võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu, sest see kuritegevus on sageli rahvusvahelise iseloomuga ja sellega tuleb võidelda ühiselt. Seetõttu on ELil liikmesriikidest paremad võimalused, et reguleerida kuritegeliku vara arestimist ja konfiskeerimist.

Organiseeritud kuritegelike rühmituste vara varjatakse ja investeeritakse üha sagedamini välismaal (sageli mitmes riigis)[37]. Niisugune kahekordne piiriülene mõõde (nii organiseeritud kuritegevus kui ka investeeringud on piiriülesed) õigustab veelgi enam ELi meetmeid, mis on suunatud organiseeritud kuritegelike rühmituste vara vastu.

Kõikides sätetes austatakse täielikult proportsionaalsuse põhimõtet ning põhiõigusi, sealhulgas õigust omandile, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, õigust õiglasele ja avalikule ärakuulamisele mõistliku aja jooksul, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja õigust saada teavet selle õiguskaitsevahendi kasutamise kohta, õigust era- ja perekonnaelu austamisele, õigust isikuandmete kaitsele, mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu ning kuritegude seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Eelkõige ühtlustatud sätteid, mis käsitlevad konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta, kohaldatakse ainult väga piiratud asjaoludel, nt kui süüdistatavat ei ole võimalik surma, haiguse või põgenemise tõttu kohtu alla anda. Laiendatud konfiskeerimist saab kohaldada ainult siis, kui kohus leiab konkreetsetele faktidele tuginedes, et kuriteo eest süüdi mõistetud isiku valduses on vara, mis on oluliselt tõenäolisemalt saadud muudest sama laadi kuritegudest kui muust tegevusest. Süüdimõistetud isikule antakse võimalus need konkreetsed faktid ümber lükata. Samuti ei saa laiendatud konfiskeerimist kohaldada sellistest väidetavatest kuritegudest saadud tulu suhtes, mille eest asjaomane isik on varasema kohtumenetluse tulemusel lõplikult õigeks mõistetud, ja muude selliste juhtumitega seotud tulu suhtes, mille suhtes kohaldatakse ne bis in idem põhimõtet. Konfiskeerimine kolmandalt isikult on lubatud ainult teatavatel tingimustel, nt kui vara omandanud kolmas isik maksis vara turuväärtusest väiksema summa ja oleks pidanud kahtlustama, et vara puhul on tegemist kriminaaltuluga, ning pärast seda, kui hindamise tulemusel on selgunud, et vara konfiskeerimine otse selle võõrandanud isikult tõenäoliselt ei õnnestuks. Ettepanekusse lisatakse konkreetsed kaitsemeetmed ja õiguskaitsevahendid, et tagada põhiõiguste võrdväärne kaitse ja järgimine. Nende hulka kuuluvad õigus saada menetluse kohta teavet, õigus olla esindatud advokaadi poolt, kohustus teatada igast vara mõjutavast otsusest viivitamata ning konkreetne võimalus kõnealune otsus edasi kaevata. Kõnealused konkreetsed õiguskaitsevahendid ei ole ette nähtud mitte ainult süüdistatavale või kahtlustatavale, vaid ka teistele kolmandalt isikult konfiskeerimisega seotud isikutele.

Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on püüdnud vältida otsuste tegemist põhimõttelises küsimuses, nagu ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise ja laiendatud konfiskeerimise kokkusobivus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga, on ta mitmes otsuses kinnitanud niisuguse konfiskeerimise pooldamist teatavatel juhtudel. Liikmesriikides toimuvaid ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise menetlusi, kus tõendamiskohustus vara seaduslikkuse kohta on nö ümber pööratud (mis seega lähevad kaugemale käesoleva direktiivi sätetest), on teatavatel juhtudel toetanud Euroopa Inimõiguste Kohus, eeldusel et need menetluse olid õiglased ning asjaomase isiku suhtes kohaldati nõuetekohaseid kaitsemeetmeid. Näiteks peeti ühte Itaalia õigusnormide kohaldamist põhiõiguste proportsionaalseks piiramiseks, sest see kujutas endast „vajalikku relva” võitluses maffiaga[38]. Ühes teises kohtuasjas leiti, et üks tsiviilkorras toimuva konfiskeerimise korra kohaldamine Ühendkuningriigis ei olnud vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga[39].

2.5. Vahendi valik

Selleks et muuta ühtlustamist käsitlevaid ELi õigusnorme, on ainuke sobiv vahend direktiiv, millega asendatakse ühismeede 98/699/JSK ning osaliselt raamotsused 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK.

2.6. Erisätted

- Eesmärk (artikkel 1)

Selles sättes selgitatakse, et käesoleva direktiiviga nähakse ette üksnes miinimumeeskirjad (riigisisesed õigusaktid võivad olla põhjalikumad) ning et selles käsitletakse kriminaaltulu ja kuriteovahendite konfiskeerimist.

- Mõisted (artikkel 2)

Enamik mõisteid on pärit varasematest ELi raamotsustest või rahvusvahelistest konventsioonidest. Tulu määratlust on võrreldes raamotsuses 2005/212/JSK sätestatud määratlusega laiendatud nii, et see hõlmaks võimalust konfiskeerida kogu väärtust omav tulem, mis on kriminaaltulust saadud, sh kaudne tulu.

Kuriteo määratluses viidatakse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 loetletud kuritegude täpsetele määratlustele, mis on esitatud kehtivates ELi õigusaktides.

- Konfiskeerimine (artikkel 3)

Sellesse sättesse on osaliselt lisatud raamotsuse 2005/212/JSK artikkel 2 ja raamotsuse 2001/500/JSK artikkel 3. Sätte kohaselt peavad liikmesriigid võimaldama kuriteovahendite ja kriminaaltulu konfiskeerimist pärast lõplikku süüdimõistmist ning kriminaaltuluga võrdse väärtusega vara konfiskeerimist.

- Laiendatud konfiskeerimisvolitused (artikkel 4)

Laiendatud konfiskeerimisvolituse abil saab konfiskeerida vara, mis tuleneb kaudselt kuritegevusest. Süüdimõistva kohtuotsuse järel võib (laiendatult) konfiskeerida mitte üksnes asjaomase kuriteoga seotud vara, vaid ka muu vara, mis kohtu otsuse kohaselt on muudest samasugustest kuritegudest saadud tulu.

Laiendatud konfiskeerimisvolitused on ELi õigusaktides juba sätestatud. Raamotsuse 2005/212/JSK kohaselt peavad liikmesriigid võimaldama teatavate raskete (organiseeritud kuritegevuse ja terrorismiga seotud) kuritegude eest süüdimõistetud isikutele otse või kaudselt kuuluva vara konfiskeerimist. Kõnealuse otsusega on aga liikmesriikidele laiendatud konfiskeerimise kohta ette nähtud kolmed miinimumnõuded, nii et liikmesriigid võivad kohaldada ühte, kahte või kõiki kolme alternatiivi. Komisjoni rakendusaruande kohaselt ei olnud need sätted selged, mistõttu need võeti ebaühtlaselt üle. Lisaks on seetõttu, et laiendatud konfiskeerimise korral võib valida eri nõuete vahel, raske konfiskeerimisotsuseid vastastikku tunnustada. Ühe liikmesriigi ametiasutused pööravad teises liikmesriigis tehtud konfiskeerimisotsused täitmisele vaid siis, kui neis otsustes on lähtutud samadest nõuetest, mida kohaldatakse kõnealuses esimeses liikmesriigis. Seega valmistab laiendatud konfiskeerimise otsuste vastastikune tunnustamine probleeme.

Käesoleva ettepanekuga nähakse ette laiendatud konfiskeerimine Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 loetletud ja kehtivates liidu õigusaktides määratletud kuritegude korral. Laiendatud konfiskeerimist käsitlevate nõuete alternatiivid asendatakse üheainsa miinimumnõudega. Laiendatud konfiskeerimist saab kohaldada siis, kui kohus leiab konkreetsetele faktidele tuginedes, et käesoleva direktiiviga hõlmatud kuriteo eest süüdi mõistetud isiku valduses on vara, mis on oluliselt tõenäolisemalt saadud muudest sama laadi või sama rasketest kuritegudest kui muust tegevusest. Laiendatud konfiskeerimist ei kohaldata juhul, kui ühesuguste kuritegude suhtes ei saa algatada kriminaalmenetlust riigi kriminaalõiguse sätete tõttu. Ettepaneku kohaselt jäetakse konfiskeerimise kohaldamisalast samuti välja sellistest väidetavatest kuritegudest saadud tulu, mille eest asjaomane isik on varasema kohtumenetluse tulemusel lõplikult õigeks mõistetud (vastavalt põhiõiguste harta artikli 48 kohasele süütuse presumptsiooni põhimõttele), ja muude selliste juhtumitega seotud tulu, mille suhtes kohaldatakse ne bis in idem põhimõtet.

- Konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta (artikkel 5)

Selle sättega nähakse konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta ette piiratud asjaoludel, kui isikut ei ole võimalik kohtu alla anda. Sättes käsitletakse seega konfiskeerimist kuriteo korral, kuid liikmesriikidel lubatakse valida, kas konfiskeerimise peaks määrama kriminaal-, tsiviil- või halduskohus. Süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise menetluse abil saab arestida ja konfiskeerida vara sõltumata selle omaniku eelnevast süüdimõistmisest kriminaalkohtus.

Proportsionaalsuse nõude täitmiseks nähakse konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta ette vaid selliste juhtumite korral, kui süüdimõistvat kohtuotsust ei ole võimalik kahtlustatava surma või püsiva haiguse tõttu teha või kui kahtlustatavat saa põgenemise või haiguse tõttu mõistliku aja jooksul kohtu alla anda ning on olemas tõsine oht, et see osutub võimatuks seadusjärgsete aegumistähtaegade tõttu.

See säte vastab Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastasele konventsioonile. Selleks et hõlbustada rahvusvahelist koostööd konfiskeerimisküsimustes, soovitatakse konventsioonis selle osalisriikidel kaaluda vajalike meetmete võtmist, et võimaldada korruptsiooni teel saadud tulu ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerida juhtudel, kus õigusrikkujat ei saa tema surma, põgenemise või äraoleku tõttu kohtu alla anda, või muudel asjakohastel juhtudel (artikli 54 lõike 1 punkt c). Samuti võetakse sättes arvesse OECD rahapesuvastase töökonna soovitust, et OECD liikmesriigid peaksid kaaluma selliste meetmete võtmist, mis võimaldaksid kriminaaltulu või kuriteovahendite konfiskeerimist ilma süüdimõistva kohtuotsuseta või millega nõutaks seaduserikkujalt väidetavalt konfiskeerimisele kuuluva vara seadusliku päritolu tõendamist (soovitus nr 3). Kõnealuses sättes võetakse arvesse G8 Lyoni-Rooma töörühma aruandes esitatud sisukohti, milles rõhutatakse asjaolu, et põhimõtteliselt peaks olema eesmärk konfiskeerida vara pärast süüdimõistvat kohtuotsust, kuid on olukordi, kus isikut ei ole võimalik kohtu alla anda, sest süüdistatav on surnud või põgenenud, kohtumenetluse alustamiseks ei ole piisavalt tõendeid või seda takistavad muud tehnilised põhjused[40]. Ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimist käsitlevate normide lisamist on toetanud ka kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgu ja ELi kriminaaltulu jälitamise talituste mitteametliku platvormi kohtumistel osalenud õigustöötajad.

- Konfiskeerimine kolmandalt isikult (artikkel 6)

Kurjategijad võõrandavad oma vara konfiskeerimise vältimiseks sageli asjast teadlikule kolmandale isikule niipea, kui nende suhtes algatatakse uurimine. Konfiskeerimine kolmandalt isikult hõlmab sellise vara konfiskeerimist, mille ta on saanud uurimise all olevalt või süüdimõistetud isikult. Liikmesriikide siseriiklikud õigusnormid kolmandalt isikult konfiskeerimise kohta on erinevad. See takistab kolmandale isikule võõrandatud vara kohta tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist.

Proportsionaalsuse nõude täitmiseks ja sellise kolmanda isiku kaitsmiseks, kes omandab vara heauskselt, ei nähta ettepanekuga ette minimaalset ühtlustamist käsitlevaid norme kolmandalt isikult konfiskeerimise kõikide juhtumite korral. Nähakse ette, et kolmandalt isikult saab konfiskeerida kriminaaltulu või süüdistatava muud vara, mille kolmas isik on omandanud vara turuväärtusest madalama hinnaga ja mõistlik isik tema olukorras oleks kahtlustanud, et see vara on saadud kuritegelikul teel või on võõrandatud eesmärgiga hoida kõrvale konfiskeerimismeetmete kohaldamisest. Selgitatakse, et mõistliku isiku kriteeriumi kohaldamise aluseks peavad olema konkreetsed faktid ja asjaolud, et vältida meelevaldsete otsuste tegemist. Samuti peaks kolmandatelt isikutelt konfiskeerimine olema võimalik ainult juhul, kui konkreetsetele asjaoludele tuginedes on hinnatud süüdimõistetu, kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimist ebatõenäoliseks või kui teatavad esemed tuleb tagastada nende seaduslikule omanikule.

- Arestimine (artikkel 7)

Selle artikli lõikes 1 nõutakse, et liikmesriigid võimaldaksid võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil arestida vara või kuriteovahendid, mille puhul on olemas kaotsimineku, peitmise või välismaale võõrandamise oht. Täpsustatakse, et niisuguste meetmete võtmise peaks määrama kohus.

Luua võimalus vara arestimiseks kiireloomulistel juhtudel ilma kohtu arestimisotsust ära ootamata, et hoida ära selle vara kaotsiminek, on kaua olnud oluline prokuröride ja õiguskaitseasutuste jaoks. Kõnealuse artikli lõikes 2 nõutakse, et liikmesriigid näeksid ette meetmed, millega tagatakse, et pädev asutus saab enne kohtuotsuse tegemist või sel ajal, kui kohus taotluse läbi vaatab, viivitamata arestida vara, mille puhul on olemas kaotsimineku, peitmise või välismaale võõrandamise oht.

-Kaitsemeetmed (artikkel 8)

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaselt ei ole põhiõigused, nagu õigus omandile, absoluutsed. Neid õigusi võib põhjendatud juhtudel piirata, eeldusel et kõnealused piirangud nähakse ette seadusega ning need on proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt vajalikud ja kehtestatud üldise huvi eesmärgil või pidades silmas vajadust kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi, nt selleks et tõkestada organiseeritud kuritegevust.

Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47 tagatakse õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õigus õiglasele asja arutamisele kohtus. Kui arestimis- või konfiskeerimisotsus on vastuolus õigusega omandile või mõne muu põhiõigusega, peab isikul, keda otsus mõjutab, olema võimalik see edasi kaevata käesolevas artiklis esitatud tingimustel.

Olemasolevate ELi õigusaktidega (nt raamotsuse 2005/212/JSK artikkel 4) nähakse ette, et liikmesriigid tagavad isikule, keda otsus mõjutab, siseriiklikus õiguses piisavad õiguskaitsevahendid.

Selleks et ettepanek oleks kooskõlas põhiõiguste hartaga, nähakse käesoleva artikliga ette minimaalsed kaitsemeetmed ELi tasandil. Nende eesmärk on tagada süütuse presumptsiooni põhimõtte järgimine, õigus õiglasele kohtulikule arutamisele (sealhulgas ne bis in idem põhimõtte järgimine), õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja õigust saada teavet selle õiguskaitsevahendi kasutamise kohta.

- Konfiskeerimise ulatus ja konfiskeerimisotsuse tõhus täitmisele pööramine (artikkel 9)

Isikutel, keda kahtlustatakse kuritegeliku ühenduse liikmeks olemises, õnnestub sageli tänu asjatundlike ekspertide abile oma vara edukalt varjata. Vara uurimine, mille eesmärk on selle võimalik hilisem konfiskeerimine, on tavaliselt üsna pikk ja peab toimuma asjaomase kriminaalmenetluse ajal.

Juhul kui tehti konfiskeerimisotsus, aga vara ei leitud või ei leitud piisavas koguses vara ja konfiskeerimisotsus jäi täitmata, nõutakse selles artiklis liikmesriikidelt isiku varaga seotud finantsuurimiste lubamist sellises ulatuses, mis on vajalik sellise otsuse täitmisele pööramiseks. Nii lahendatakse probleem, et kriminaalmenetluse lõpus võib konfiskeerimine olla välistatud, ja võimaldatakse täitmisele pööramata või osaliselt täidetud konfiskeerimisotsuste täitmist varem peidetud vara suhtes, mis on vahepeal „välja ilmunud”, ka pärast kriminaalmenetluse lõpetamist.

- Arestitud vara haldamine (artikkel 10)

Selle sätte eesmärk on hõlbustada võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil arestitud vara haldamist. Liikmesriikidelt nõutakse, et nad näeksid ette meetmed, mille eesmärk on tagada niisuguse vara nõuetekohane haldamine, eelkõige andes volitused arestitud vara realiseerimiseks vähemalt juhul, kui vara väärtus võib väheneda või vara säilitamine ei ole enam majanduslikult otstarbekas.

- Tõhusus ja aruandluskohustus (artikkel 11)

Selle sättega nähakse liikmesriikidele ette aruandluskohustus, et aidata koguda hindamiseks kasutatavat statistikat.

2012/0036 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 82 lõiget 2 ja artikli 83 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[41],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[42],

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Piiriülese organiseeritud kuritegevuse põhiajend on rahaline kasu. Õiguskaitse- ja õigusasutuste tõhususe tagamiseks tuleks neile anda vahendid kriminaaltulu jälitamiseks ning sellise tulu arestimiseks, haldamiseks ja konfiskeerimiseks.

(2) Organiseeritud kuritegelikud rühmitused tegutsevad riigipiire tunnistamata ning omandavad üha sagedamini vara teistes ELi liikmesriikides ja kolmandates riikides. Järjest suureneb vajadus teha tõhusat rahvusvahelist õiguskaitsealast koostööd vara tagasivõitmise ja vastastikuse õigusabi valdkonnas.

(3) Kuigi olemasolevad statistilised andmed on piiratud, ei ole kuritegelikust varast liidus tagasivõidetud summad võrreldes hinnangulise kriminaaltuluga piisavad. Uuringute kohaselt kasutatakse konfiskeerimismenetlusi ikka veel vähe, kuigi neid reguleeritakse nii ELi õigusaktide kui ka riikide õigusnormidega.

(4) Stockholmi programmis[43] ning justiits- ja siseküsimuste nõukogu 2010. aasta juuni järeldustes konfiskeerimise ja vara tagasivõitmise kohta on rõhutatud kuritegeliku vara tõhusama kindlakstegemise, konfiskeerimise ja taaskasutamise tähtsust.

(5) Kehtiva liidu õigusraamistiku vara arestimiseks koos valduse ülevõtmisega või ilma selleta ja vara konfiskeerimiseks moodustavad nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist;[44] nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsus 2003/577/JSK vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus;[45] nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/212/JSK, mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist;[46] ning nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsus 2006/783/JSK konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta[47].

(6) Raamotsuste 2005/212/JSK, 2003/577/JSK ja 2006/783/JSK rakendamist käsitlevate komisjoni aruannete kohaselt ei ole laiendatud konfiskeerimise ning arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise praegune kord täielikult toimiv. Konfiskeerimine takerdub liikmesriikide õigusaktide erinevuste tõttu.

(7) Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada raamotsuseid 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK. Need raamotsused tuleks käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes osaliselt asendada.

(8) Praegust tulu käsitust on vaja laiendada nii, et see hõlmaks nii otse kuritegelikul teel saadud tulu kui ka igasugust kaudset tulemit, sh otsese tulu kõik hilisemad taasinvesteeringud või muundused, kõikide täitmata kohustuste väärtus ja igasugune väärtust omav tulem.

(9) Kuriteovahendite ja tulu konfiskeerimisel lõpliku kohtuotsuse põhjal ja sellise tuluga võrdse väärtusega vara konfiskeerimisel tuleks seetõttu kasutada käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegude laiemat käsitust. Vastavalt raamotsusele 2001/500/JSK on liikmesriigid kohustatud võimaldama kuriteovahendite ja kriminaaltulu konfiskeerimist pärast lõplikku süüdimõistmist ning kriminaaltuluga võrdse väärtusega vara konfiskeerimist. Need kohustused tuleks säilitada käesoleva direktiiviga reguleerimata kuritegude suhtes.

(10) Kuritegelike rühmituste kriminaalne tegevus hõlmab paljusid valdkondi. Selleks et organiseeritud kuritegevuse vastu tõhusalt võidelda, võib teatavates olukordades olla asjakohane, et süüdimõistva kohtuotsuse järel ei konfiskeerita mitte üksnes konkreetse kuriteoga seotud vara, vaid ka muu vara, mis kohtu otsuse kohaselt on muudest kuritegudest saadud tulu. Seda põhimõtet nimetatakse laiendatud konfiskeerimiseks. Raamotsusega 2005/212/JSK on liikmesriikidele ette nähtud kolmed miinimumnõuded, mida liikmesriigid võivad laiendatud konfiskeerimise kohaldamiseks valida. See tähendab, et liikmesriigid on kõnealuse otsuse ülevõtmisel valinud erinevad võimalused, nii et eri riikide õiguses käsitatakse laiendatud konfiskeerimist erinevalt. Selline erinevus takistab piiriülest koostööd konfiskeerimisel. Seepärast on vaja laiendatud konfiskeerimise sätteid ühtlustada, kehtestades ühtsed miinimumnõuded. Laiendatud konfiskeerimist tuleks kohaldada siis, kui riigi kohus peab kuriteo laadiga, süüdimõistetu seadusliku sissetulekuga või tema finantsolukorra ja elustandardi erinevusega seotud konkreetsetele faktidele või muudele faktidele tuginedes oluliselt tõenäolisemaks, et asjaomane vara on saadud muudest kuritegudest, mis on sama laadi või sama rasked kui kuritegu, mille eest asjaomane isik on süüdi mõistetud, kui et see on saadud muust tegevusest.

(11) Vastavalt ne bis in idem põhimõttele on asjakohane jätta laiendatud konfiskeerimise kohaldamisalast välja sellistest väidetavatest kuritegudest saadud tulu, mille eest asjaomane isik on varasema kohtumenetluse tulemusel lõplikult õigeks mõistetud, ja muude selliste juhtumitega seotud tulu, mille suhtes kohaldatakse ne bis in idem põhimõtet. Samuti ei tuleks laiendatud konfiskeerimist kohaldada juhul, kui samasuguste kuritegude suhtes ei saa algatada kriminaalmenetlust riigi kriminaalõiguse sätete tõttu.

(12) Konfiskeerimisotsuse tegemiseks on üldiselt vaja süüdimõistvat kohtuotsust. Kuritegevuse takistamiseks ja selle tagamiseks, et kuritegelikul teel saadud tulu ei investeeritaks seaduslikku majandusse, peaks teatavatel juhtudel olema võimalik vara konfiskeerida ka siis, kui süüdimõistva kohtuotsuseni ei jõuta. Kui süüdistuse esitamiseks ei ole piisavalt tõendeid, on teatavates liikmesriikides konfiskeerimine lubatud juhul, kui kohus peab tõenäoliseks, et asjaomane vara on ebaseadusliku päritoluga, ning olukorras, kus kahtlustatav või süüdistatav on kohtu alla andmise vältimiseks põgenenud, ei ole võimeline muul põhjusel kohtumenetluses osalema või sureb enne kriminaalmenetlust. Seda nimetatakse konfiskeerimiseks ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Tuleks ette näha sätted, et kõigis liikmesriikides oleks võimalik konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta vähemalt viimati nimetatud piiratud asjaoludel. See on kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastase konventsiooni artikli 54 lõike 1 punktiga c, mille kohaselt kaaluvad kõik osalisriigid vajalike meetmete võtmist, et võimaldada ebaseaduslikult omandatud vara ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerida muu hulgas juhtudel, kus õigusrikkujat ei saa tema surma, põgenemise või äraoleku tõttu kohtu alla anda.

(13) Tava, et kahtlustatav või süüdistatav võõrandab vara konfiskeerimise vältimiseks asjast teadlikule kolmandale isikule, on üldlevinud ja muutub järjest laialdasemaks. Kehtiv liidu õigusraamistik ei sisalda siduvaid eeskirju kolmandatele isikutele võõrandatud vara konfiskeerimise kohta. Seetõttu suureneb järjest vajadus võimaldada kolmandatele isikutele võõrandatud vara konfiskeerimist, mis peaks reeglina aset leidma juhul, kui süüdistataval ei ole vara, mida saaks konfiskeerida. Teatavatel tingimustel on asjakohane sätestada kolmandatelt isikutelt konfiskeerimine, kui konkreetsetele faktidele tuginedes on kindlaks tehtud, et süüdimõistetu, kahtlustatava või süüdistatava vara ei ole tõenäoliselt võimalik konfiskeerida või kui teatavad esemed tuleb tagastada nende seaduslikule omanikule. Heausksete kolmandate isikute huvide kaitsmiseks peaks selline konfiskeerimine olema võimalik vaid juhul, kui asjaomane kolmas isik teadis või oleks pidanud teadma, et asjaomane vara oli kriminaaltulu või oli võõrandatud konfiskeerimise vältimiseks ning antud tasuta või võõrandatud kõnealuse vara turuväärtusest väiksema summa eest.

(14) Tuleks ette näha ajutised sätted selle tagamiseks, et vara oleks võimalik konfiskeerida hiljem. Sellised arestimismeetmed peaks määrama kohus. Selleks et vara ei saaks kaotsi minna enne seda, kui kohus saab teha arestimisotsuse, peaks liimesriikide pädevatel asutustel olema õigus juhul, kui on taotletud vara arestimise otsust vara võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil, kuni kohtu sellekohase otsuseni viivitamata keelata sellise vara võõrandamine, muundamine, käsutamine või ümberpaigutamine, mille puhul on olemas peitmise või välisriiki võõrandamise oht.

(15) Sageli peidavad kahtlustatavad või süüdistatavad oma vara kogu kriminaalmenetluse ajaks. Seetõttu ei ole konfiskeerimisotsuseid võimalik täitmisele pöörata ning need, kelle suhtes kõnealune otsus tehti, saavad oma vara pärast karistuse kandmist edasi kasutada. Seega peab olema võimalik täpselt kindlaks määrata, millises ulatuses võib vara konfiskeerida isegi pärast kuriteos lõplikult süüdimõistmist, et konfiskeerimisotsused oleks võimalik täielikult täitmisele pöörata ka juhul, kui algselt vara ei leitud või ei leitud piisavas koguses vara ja konfiskeerimisotsust ei ole täitmisele pööratud. Võttes arvesse, et arestimisotsusega piiratakse õigust omandile, ei tohiks selliseid ajutisi meetmeid kohaldada kauem kui on vajalik selleks, et vara oleks võimalik konfiskeerida hiljem. Selle tagamiseks, et kõnealuste meetmete eesmärk vältida vara kaotsiminekut oleks endiselt asjakohane, võib olla vaja nende korrapärast läbivaatamist kohtus.

(16) Hilisema konfiskeerimise eesmärgil arestitud vara tuleks hallata selliselt, et ei väheneks selle majanduslik väärtus. Liikmesriigid peaksid võtma sellise vähenemise minimeerimiseks vajalikud meetmed, sh asjaomase vara müük või võõrandamine. Liikmesriigid peaksid võtma asjakohased meetmed, nagu riigi varahaldusameti või võrdväärsete mehhanismide (nt juhul, kui selliste ülesannete täitmine on detsentraliseeritud) loomine, et enne konfiskeerimist arestitud vara kohtuotsuse tegemise eel nõuetekohaselt hallata ja selle väärtus säilitada.

(17) Kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta on vähe usaldusväärseid andmeid. Käesoleva direktiivi hindamiseks on vaja koguda võrreldavad asjakohased statistilised miinimumandmed kriminaaltulu jälitamise, kohtute tegevuse ja varade käsutamise kohta.

(18) Käesolevas direktiivis võetakse arvesse põhiõigusi ning järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid, eelkõige õigust omandile, õigust era- ja perekonnaelu austamisele, õigust isikuandmete kaitsele, õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust, mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeldu ning kuritegude seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Käesolevat direktiivi tuleb rakendada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(19) Käesolevas direktiivis sätestatud meetmed ei mõjuta oluliselt mitte üksnes kahtlustatavate või süüdistatavate õigusi, vaid ka selliste kolmandate isikute õigusi, keda ei ole kohtu alla antud. Seetõttu on vaja sätestada konkreetsed kaitsemeetmed ja õiguskaitsevahendid, et tagada selliste isikute põhiõiguste kaitse käesoleva direktiivi rakendamisel.

(20) Kuna liikmesriigid ei suuda piisaval määral saavutada käesoleva direktiivi eesmärki hõlbustada vara konfiskeerimist kriminaalasjade korral ja seda saab paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kooskõlas kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(21) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt [on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel] või [ja ilma et see piiraks nimetatud protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav].

(22) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I JAOTIS

EESMÄRK JA REGULEERIMISALA

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad vara arestimiseks võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil ja vara konfiskeerimiseks kriminaalasjade korral.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „tulu” – igasugune kuritegelikul teel saadud majanduslik hüve; see võib olla mis tahes vara, sh kahtlustatava või süüdistatava otsese tulu kõik taasinvesteeringud või muundused ja igasugune väärtust omav tulem;

(2) „vara” – igasugune vara, kehaline või kehatu, kinnis- või vallasvara, ning sellise vara omandiõigust või muid selle varaga seotud õigusi tõendavad juriidilised dokumendid või aktid;

(3) „kuriteovahend” – mis tahes vara, mida kasutatakse või kavatsetakse kasutada mis tahes viisil täielikult või osaliselt kuriteo või kuritegude toimepanemiseks;

(4) „konfiskeerimine” – karistus või meede, mille kohus määrab pärast kuriteoga seotud menetlust ning mille tagajärg on vara lõplik äravõtmine;

(5) „arestimine” – vara võõrandamise, hävitamise, muundamise, käsutamise või ümberpaigutamise ajutine keelamine või vara ajutiselt oma vastutavale hoiule või kontrolli alla võtmine;

(6) „kuritegu” – järgmiste õigusaktidega hõlmatud kuriteod:

(a) Euroopa Liidu lepingu artikli K.3 lõike 2 punktil c põhinev Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlev konventsioon[48];

(b) nõukogu 29. mai 2000. aasta raamotsus 2000/383/JSK võltsimisvastase kaitse tugevdamiseks kriminaal- ja muude karistuste abil seoses euro kasutuselevõtmisega[49];

(c) nõukogu 28. mai 2001. aasta raamotsus 2001/413/JSK mittesularahaliste maksevahenditega seotud pettuste ja võltsimiste vastase võitluse kohta[50];

(d) nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/475/JSK terrorismivastase võitluse kohta,[51] muudetud nõukogu raamotsusega 2008/919/JSK[52];

(e) nõukogu 26. juuni 2001. aasta raamotsus 2001/500/JSK, milles käsitletakse rahapesu ning kuriteovahendite ja kuritegelikul teel saadud tulu kindlakstegemist, uurimist, blokeerimist, arestimist ja konfiskeerimist[53];

(f) nõukogu raamotsus 2003/568/JSK korruptsioonivastase võitluse kohta erasektoris[54];

(g) nõukogu 25. oktoobri 2004. aasta raamotsus 2004/757/JSK, millega kehtestatakse miinimumeeskirjad ebaseadusliku uimastiäri kuriteokoosseisu ja karistuste kohta[55];

(h) nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsus 2005/222/JSK infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta[56];

(i) nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsus 2008/841/JSK organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta[57];

(j) 5. aprilli 2011. aasta direktiiv 2011/36/EL, milles käsitletakse inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2002/629/JSK[58];

(k) 13. detsembri 2011. aasta direktiiv 2011/92/EL, mis käsitleb laste seksuaalse kuritarvitamise ja ärakasutamise ning lasteporno vastast võitlust ja mis asendab nõukogu raamotsuse 2004/68/JSK[59].

II JAOTIS

ARESTIMINE JA KONFISKEERIMINE

Artikkel 3

Konfiskeerimine süüdimõistva kohtuotsuse alusel

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal kuriteovahendid ja tulu pärast kuriteos lõplikult süüdimõistmist kas täielikult või osaliselt konfiskeerida.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal konfiskeerida sellisele tulule väärtuse poolest vastava vara pärast kuriteos lõplikult süüdimõistmist.

Artikkel 4

Laiendatud konfiskeerimisvolitused

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal kuriteos süüdimõistetule kuuluva vara kas täielikult või osaliselt konfiskeerida, kui kohus peab konkreetsetele faktidele tuginedes oluliselt tõenäolisemaks, et süüdimõistetu on saanud asjaomase vara muudest samasugustest kuritegudest, kui et ta on selle saanud muust tegevusest.

2. Vara ei konfiskeerita, kui lõikes 1 osutatud samasuguste kuritegude suhtes

(a) ei olnud võimalik algatada kriminaalmenetlust riigi kriminaalõiguse sätete tõttu või

(b) on toimunud kriminaalmenetlus, mille tulemusel mõisteti asjaomane isik lõplikult õigeks, ja muude juhtumite korral, mille suhtes kohaldatakse põhimõtet ne bis in idem.

Artikkel 5

Konfiskeerimine ilma süüdimõistva kohtuotsuseta

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal tulu ja kuriteovahendid ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerida pärast sellist menetlust, mille tulemusel oleks tehtud süüdimõistev otsus, kui kahtlustatav või süüdistatav oleks olnud võimeline kohtumenetluses osalema, kuid mille korral:

(a) ei ole kohtumenetluse jätkamine kahtlustatava või süüdistatava surma või püsiva haiguse tõttu võimalik või

(b) ei ole võimalik kahtlustatavat või süüdistatavat haiguse või kohtu alla andmise või süüdimõistmise eest põgenemise tõttu mõistliku aja jooksul tõhusalt kohtu alla anda ning on olemas tõsine oht, et kohtu alla andmine ei ole võimalik seadusjärgsete aegumistähtaegade tõttu.

Artikkel 6

Konfiskeerimine kolmandalt isikult

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal konfiskeerida:

(a) tulu, mis on kolmandatele isikutele võõrandatud süüdimõistetu poolt või nimel või artiklis 5 sätestatud asjaoludega seotud kahtlustatava või süüdistatava poolt, või

(b) süüdimõistetu muu tulule väärtuse poolest vastav vara, mis on konfiskeerimise vältimiseks võõrandatud kolmandatele isikutele.

2. Lõikes 1 osutatud tulu või vara võib konfiskeerida juhul, kui vara kuulub tagastamisele või järgmistel juhtudel:

(a) süüdimõistetu, kahtlustatava või süüdistatavaga seotud konkreetsetele faktidele tuginedes on hinnatud, et süüdimõistetu või artiklis 5 sätestatud asjaoludega seotud kahtlustatava või süüdistatava vara konfiskeerimine ei ole tõenäoline, ning

(b) tulu või vara võõrandati tasuta või kõnealuse tulu või vara turuväärtusest väiksema summa eest ja asjaomane kolmas isik:

i) oli teadlik tulu ebaseaduslikust päritolust või juhul kui ta sellest teadlik ei olnud, siis oleks mõistlik isik tema olukorras konkreetsetele faktidele ja asjaoludele tuginedes kahtlustanud sellise tulu ebaseaduslikku päritolu;

ii) teadis, et vara oli võõrandatud tulule väärtuse poolest vastava vara konfiskeerimise vältimiseks, või juhul kui ta seda ei teadnud, siis oleks mõistlik isik tema olukorras konkreetsetele faktidele ja asjaoludele tuginedes kahtlustanud, et kõnealune vara võõrandati sellise konfiskeerimise vältimiseks.

Artikkel 7

Vara arestimine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tal võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil arestida vara, mille puhul on olemas kaotsimineku, peitmise või välisriiki võõrandamise oht. Sellised meetmed määrab kohus.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad tema pädevatel asutustel vara viivitamata arestida, kui on suur oht, et enne kohtuotsuse tegemist läheb vara kaotsi, peidetakse või võõrandatakse. Sellised meetmed kinnitab kohus võimalikult kiiresti.

Artikkel 8

Kaitsemeetmed

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõigil isikutel, keda käesolevas direktiivis sätestatud meetmed mõjutavad, oleks õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ning et kahtlustatavatel oleks õigus õiglasele kohtulikule arutamisele, et nad saaksid oma õigusi kaitsta.

2. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõik vara arestimise otsused oleksid põhjendatud, et sellisest otsusest teatataks asjaomasele isikule võimalikult kiiresti pärast selle täitmisele pööramist ning et see otsus kehtiks vaid niikaua kui on vajalik selleks, et vara hilisema konfiskeerimise eesmärgil säilitada. Iga liikmesriik tagab isikutele, kelle vara arestimisotsus mõjutab, konkreetse võimaluse kõnealune otsus igal ajal enne konfiskeerimisotsuse tegemist kohtusse edasi kaevata. Arestitud vara, mida hiljem ei konfiskeerita, tagastatakse viivitamata selle seaduslikule omanikule.

3. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed selle tagamiseks, et kõik konfiskeerimisotsused oleksid põhjendatud ning et sellisest otsusest teatataks asjaomasele isikule. Iga liikmesriik tagab isikutele, kelle vara konfiskeerimisotsus mõjutab, konkreetse võimaluse kõnealune otsus kohtusse edasi kaevata.

4. Artiklis 4 osutatud kriminaalmenetluste korral on kahtlustataval või süüdistataval konkreetne võimalus vaidlustada kaalutlused, mille alusel käsitatakse asjaomast vara tuluna.

5. Artiklis 5 osutatud juhtudel esindab isikuid, kelle vara konfiskeerimisotsus mõjutab, kogu menetluse vältel advokaat, kes kaitseb selliste isikute õigusi kuriteo tuvastamisel ning tulu ja kuriteovahendite kindlaksmääramisel.

6. Kui otsus mõjutab kolmanda isiku vara, teatatakse sellele isikule või tema advokaadile menetlusest, mille tulemusel võidakse otsustada kõnealune vara konfiskeerida, ning isikul lubatakse menetluses osaleda niisuguses ulatuses, mis on vajalik tema õiguste tõhusaks kaitseks. Kõnealusel isikul on enne lõpliku konfiskeerimisotsuse tegemist vähemalt õigus avaldada arvamust, õigus esitada küsimusi ja õigus esitada tõendeid.

Artikkel 9

Konfiskeerimise ulatus ja konfiskeerimisotsuse tõhus täitmisele pööramine

Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, mis võimaldavad täpselt kindlaks määrata, millises ulatuses tuleb vara konfiskeerida pärast kuriteos lõplikult süüdimõistmist või artiklis 5 sätestatud menetlusi, mis on lõppenud konfiskeerimisotsusega, ning võtta järelmeetmeid niisuguses ulatuses, mis on vajalik kõnealuse konfiskeerimisotsuse tõhusaks täitmisele pööramiseks.

Artikkel 10

Arestitud vara haldamine

1. Iga liikmesriik võtab vajalikud meetmed, nagu riikliku keskameti või võrdväärse mehhanismi loomine, et tagada võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil arestitud vara nõuetekohane haldamine.

2. Iga liikmesriik tagab, et lõikes 1 osutatud meetmed aitavad optimeerida kõnealuse vara majanduslikku väärtust ning hõlmavad sellise vara müüki või võõrandamist, mille väärtus võib väheneda.

III JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 11

Statistika

Asjakohaste ametiasutuste konfiskeerimissüsteemide tõhususe läbivaatamiseks koguvad liikmesriigid neilt asutustelt korrapäraselt igakülgset statistikat ja säilitavad selle. Kogutud statistika saadetakse komisjonile igal aastal ja see hõlmab kõigi kuritegude kohta järgmisi andmeid:

(a) täitmisele pööratud arestimisotsuste arv,

(b) täitmisele pööratud konfiskeerimisotsuste arv,

(c) arestitud vara väärtus,

(d) tagasivõidetud vara väärtus,

(e) arestimisotsuse muus liikmesriigis täitmisele pööramiseks esitatud taotluste arv,

(f) konfiskeerimisotsuse muus liikmesriigis täitmisele pööramiseks esitatud taotluste arv,

(g) muus liikmesriigis tagasivõidetud vara väärtus,

(h) sellise vara väärtus, mida kavatsetakse kasutada õiguskaitseks, ennetustööks või ühiskondlikul otstarbel,

(i) konfiskeerimisotsusega lõppenud juhtumite arv võrreldes käesoleva direktiiviga hõlmatud kuritegude eest tehtud süüdimõistvate otsuste arvuga,

(j) selliste arestimis- ja konfiskeerimisotsuse taotluste arv, mille on kohus tagasi lükanud,

(k) selliste arestimis- ja konfiskeerimisotsuse taotluste arv, mis on vaidlustamise tulemusel rahuldamata jäänud.

Artikkel 12

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt … [kaks aastat pärast direktiivi vastuvõtmist]. Nad edastavad komisjonile viivitamata kõnealuste normide teksti.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse normidesse või nende normide ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 13

Aruandlus

Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule [kuupäevaks, kolm aastat pärast ülevõtmise tähtaega] aruande konfiskeerimist ja vara tagasivõitmist käsitlevate kehtivate siseriiklike õigusnormide mõju kohta ning lisab aruandele vajaduse korral asjakohased ettepanekud.

Artikkel 14

Ühismeetme 98/699/JSK ning raamotsuste 2001/500/JSK ja 2005/212/JSK asendamine

1. Ühismeetme 98/699/JSK artikli 1 punkt a, raamotsuse 2001/500/JSK artiklid 3 ja 4 ning raamotsuse 2005/212/JSK artiklid 1 ja 3 asendatakse käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud raamotsuste siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega.

2. Käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes tõlgendatakse viiteid lõikes 1 osutatud ühismeetmele ja raamotsuste sätetele viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 15 Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 16 Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

[1]               ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo, „Estimating illicit financial flows resulting from drug trafficking and other transnational organised crime”, oktoober 2011.

[2]               Kuritegelike turgude väärtuse kohta on rohkem hinnanguid. ÜRO hinnangul saadi üleilmsest uimastikaubandusest 2005. aastal tulu 321 miljardit USA dollarit. Euroopa Nõukogu andmetel on inimkaubandusest saadav iga-aastane tulu kogu maailmas 42,5 miljardit USA dollarit. Võltsitud kauba üleilmsel turul teenitakse OECD hinnangul igal aastal 250 miljardit USA dollarit. Korruptsioon ELis maksab hinnanguliselt 1 % ELi SKPst aastas.

[3]               Vt justiits- ja siseküsimuste nõukogu järeldused konfiskeerimise ja vara tagasinõudmise kohta, juuni 2010, nõukogu dokument 7769/3/10. Sarnased seisukohad on esitatud ka järgmistes dokumentides: ELi organiseeritud kuritegevuse ohtude hinnangu kommenteeritud kokkuvõte (2011) ja Eurojusti 2010. aasta aruanne.

[4]               Vt ka nõukogu järeldused majanduskriisi ennetamise ja majandustegevuse toetamise kohta, 23.4.2010 (nõukogu dokument 7881/10), punkt 7d.

[5]               Näiteks Ühendkuningriigis oli organiseeritud kuritegevuse teel saadud tulu 2006. aastal ametliku hinnangu kohaselt 15 miljardit naelsterlingit, kuid samal aastal võitis riik tagasi 125 miljonit naelsterlingit (vt siseministeerium (2006), teave esitatud Europoli organiseeritud kuritegevuse ohtude hinnangus (2010)).

[6]               Nõukogu dokument 17024/09 „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 10.–11. detsembril 2009. aastal toimunud kohtumisel.

[7]               Nõukogu dokument 7769/3/10.

[8]               KOM(2010) 673 (lõplik), 22.11.2010.

[9]               Konfiskeerimine kolmandalt isikult hõlmab sellise vara konfiskeerimist, mille ta on saanud uurimise all olevatelt või süüdimõistetud isikutelt.

[10]             Ilma süüdimõistva kohtuotsuseta konfiskeerimise menetluse abil saab arestida ja konfiskeerida vara ka juhul, kui selle omanikku ei ole eelnevalt kriminaalkohtus süüdi mõistetud.

[11]             Euroopa Parlamendi aruanne organiseeritud kuritegevuse kohta Euroopa Liidus, vastu võetud 25. oktoobril 2011, dokument A7-0333/2011 [esialgne viide].

[12]             „Organiseeritud kuritegevusest saadud tulu: meetmed kuritegevuse mittetasuvaks muutmisel”, KOM(2008) 766 (lõplik), 20.11.2008.

[13]             EÜT L 182, 5.7.2001.

[14]             Konfiskeerimine tulu väärtuse ulatuses tähendab sellise rahasumma konfiskeerimist, mis võrdub kriminaaltulu väärtusega.

[15]             ELT L 68/49, 15.3.2005.

[16]             Laiendatud konfiskeerimine tähendab sellise vara konfiskeerimist, mille hulka ei kuulu ainult otsene kriminaaltulu, ning seepärast puudub vajadus teha kindlaks seos kahtluse kohaselt kuritegeliku vara ja konkreetse kuriteo vahel.

[17]             ELT L 196/45, 2.8.2003.

[18]             ELT L 328/59, 24.11.2006.

[19]             ELT L 332/103, 18.12.2007.

[20]             KOM(2011) 307, 308 ja 309 ning K(2011) 3673 (lõplik), 6.6.2011.

[21]             KOM(2011) 376 (lõplik), 24.6.2011.

[22]             KOM(2010) 2020 (lõplik), 3.3.2010. Vt ka nõukogu järeldused majanduskriisi ennetamise ja majandustegevuse toetamise kohta, 23.4.2010 (nõukogu dokument 7881/10), punkt 7d.

[23]             KOM(2011) 135 (lõplik), 17.3.2011.

[24]             KOM(2011) 293 (lõplik), 26.5.2011.

[25]             Direktiiv 2005/60/EÜ, 26. oktoober 2005, rahandussüsteemi rahapesu ja terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise vältimise kohta, ELT L 309/15, 25.11.2005.

[26]             Võrk (CARIN), mida toetavad komisjon ja Europol, on rahvusvaheline vara tagasivõitmise valdkonna töötajate võrgustik, kuhu kuuluvad eksperdid (üks õigusaktide täitmise tagamise ja üks õigusasutuste kontaktpunkt) enam kui 50 riigist ja jurisdiktsioonist, sealhulgas 26st ELi liikmesriigist. Selle eesmärgid on parimate tavade vahetamine ja talitustevahelise koostöö parandamine piiriülestes vara tagasivõitmise küsimustes.

[27]             Näiteks korraldasid komisjoni talitused mitu kahepoolset kohtumist FLARE (Freedom, Legality and Rights in Europe (vabadus, seaduslikkus ja õigused Euroopas)) võrgustiku ja nendega seotud võrgustike esindajatega.

[28]             Nt kuritegeliku vara tagasivõitmise alase koolituse tippkeskuse seminar (CEART) ja Eurojusti strateegiaalane seminar, mis toimusid 2010. aastal.

[29]             FATFi soovitus 4, muudetud veebruaris 2012.

[30]             Teenuste raamleping nr JLS/2010/EVAL/FW/001/A1, „Uuring mõju hindamise jaoks seoses kuritegeliku vara konfiskeerimise ja tagasivõitmise uut õigusraamistikku käsitleva ettepanekuga”.

[31]             „ELi liikmesriikide tavade tulemuslikkuse hindamine kriminaaltulu tuvastamise, jälitamise, külmutamise ja konfiskeerimise valdkonnas”, kättesaadav aadressil:

                http://ec.europa.eu/home-affairs/policies/crime/crime_confiscation_en.htm

[32]             Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/212/JSK (mis käsitleb kuritegevusega seotud tulu, kuriteovahendite ja omandi konfiskeerimist) artiklil 6, KOM(2007) 805 (lõplik), 17.12.2007.

[33]             Komisjoni aruanne, mille aluseks on nõukogu 22. juuli 2003. aasta raamotsuse 2003/577/JSK (vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus) artikkel 14, KOM(2008) 885 (lõplik), 22.12.2008.

[34]             Komisjoni aruanne, mille aluseks on nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22, KOM(2010) 428 (lõplik), 23.8.2010.

[35]             Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 6. detsembri 2007. aasta otsuse 2007/845/JSK (mis käsitleb kriminaaltulu jälitamise talituste vahelist koostööd kuritegelikul teel saadud tulu või kuritegevusega seotud muu vara jälitamise ja tuvastamise valdkonnas) artiklil 8, KOM(2011) 176 (lõplik), 12.4.2011.

[36]             Raamotsus 2008/841/JSK, 24. oktoober 2008, organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta (ELT L 300/42, 11.11.2008).

[37]             Vt viide joonealuses märkuses 2.

[38]             Kohtuotsus Raimondo vs Italy, 22. veebruar 1994.

[39]             Kohtuotsus Walsh vs Director of the Asset Recovery Agency (Ühendkuningriik) (2005).

[40]             Itaalia projekti „Confiscation: Legal issues and international cooperation” („Konfiskeerimine: õiguslikud küsimused ja rahvusvaheline koostöö”) lõpparuanne, mille koostas G8 Lyoni-Rooma töörühma kriminaalõiguse küsimuste töörühm.

[41]             ELT C, , lk.

[42]             ELT C, , lk.

[43]             Nõukogu dokument 17024/09 „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel”, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 10.–11. detsembril 2009. aastal toimunud kohtumisel.

[44]             EÜT L 182, 5.7.2001, lk 1.

[45]             ELT L 196, 2.8.2003, lk 45.

[46]             ELT L 68, 15.3.2005, lk 49.

[47]             ELT L 328, 24.11.2006, lk 59.

[48]             EÜT C 195, 25.6.1997, lk 2.

[49]             EÜT L 140, 14.6.2000, lk 1.

[50]             EÜT L 149, 2.6.2001, lk 1.

[51]             EÜT L 164, 22.6.2002, lk 3.

[52]             ELT L 330, 9.12.2008, lk 21.

[53]             EÜT L 182, 5.7.2001, lk 1.

[54]             ELT L 192, 31.7.2003, lk 54.

[55]             ELT L 335, 11.11.2004, lk 8.

[56]             ELT L 69, 16.3.2005, lk 67.

[57]             ELT L 300, 11.11.2008, lk 42.

[58]             ELT L 101, 15.4.2011, lk 1.

[59]             EÜT L 335, 17.12.2001, lk 1.