Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut” (omaalgatuslik arvamus)

14. juulil 2011. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut” (omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 2. veebruaril 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 478. istungjärgul 22. ja 23. veebruaril 2012 (23. veebruari istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 46, erapooletuks jäi 11.

Jean Monnet: „Euroopa saab edasi minna ja üheks saada tänu kriiside kannustusele.”

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et euro põhiprobleem on ennekõike pigem poliitiline kui majanduslik. Euro usaldusväärsus on nõrgenenud sellest ajast, kui reitinguagentuurid kaotasid usu valitsuste otsustavasse tegutsemisse, et ära hoida võlaga hädas olevate liikmesriikide makseviivitust. Hiljutised reageeringud, nagu Euroopa Komisjoni stabiilsusvõlakirjade ettepanek, tegelevad ainult stabiilsusega, mitte majanduskasvuga, (1) samas kui koordineerimist ja juhtimist käsitlevat nõukogu lepingu projekti (2) iseloomustab ulatuslik demokraatia puudujääk, sest sellega minnakse mööda Euroopa Parlamendist ja teistest ELi institutsioonidest.

1.2 Komitee on ühtlasi seisukohal, et tee kriisist – euroala süsteemsest kriisist – välja ei lähe tagasipöördumise kaudu riikide egoismi juurde või õiguste vähendamise kaudu, vaid pigem majanduspoliitika muutmise, konkurentsivõimele uue hoo andmise ning õigluse, solidaarsuse ja ühtekuuluvuse kindlustamise kaudu. See taastaks üldsuse usalduse Euroopa projekti ja Euroopa sotsiaalmudeli taastamise teostatavuse vastu, muidu ohustaks kõiki kriisi lahendamata jätmine, mis võib välja viia koguni Euroopa idee purunemise ja läbikukkumiseni.

1.3 Komitee on seisukohal, et ELi institutsioonid ei peaks langema sellesse lõksu, et reageerivad vaid reitinguagentuuridele, isegi kui viimased avastavad vahel turu nõrku kohti. Institutsioonidel on kohustus näidata oma kodanikele kriisist väljumiseks tõhusat teed, mis hõlmaks samal ajal ELi tuleviku projekti, mis tekitaks usaldust ja optimismi, tugevdaks ühtekuuluvustunnet ja osalemist ühise ideaali – sotsiaalse progressi ja kõrge tööhõivemäära – elluviimises. Eelkõige peavad valijad nägema, et stabiilsusega käib kaasas majanduskasv, mitte ainult kokkuhoiumeetmed, ning tugev majanduskasv võib taastada finantsturgude usalduse euroala vastu ja selle usaldusväärsuse.

1.4 Seda silmas pidades peab komitee positiivseks ELi institutsioonide samme ühise eelarve- ja fiskaalpoliitika nimel, isegi kui siiani võetud meetmed on vaid osalised ja piiratud. Komitee peab Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ja seejärel Euroopa stabiilsusmehhanismi vahetust käivitamisest ja kasutamisest olenemata siiski vajalikuks jõuda kiiresti kahe konkreetse ettepanekuni majanduskasvu küsimuse lahendamiseks (eurovõlakirjad) ja võla stabiliseerimiseks (liidu võlakirjad) (3). Nende ettepanekutega välditaks seda, et mõned riigid ja EL asuvad eurot kaitsma ainult kokkuhoiumeetmetega – see kahjustaks sotsiaalset olukorda, lämmataks majanduskasvu ja tekitaks majanduslanguse ohu.

1.5 Kiireks kasvu soodustamiseks on eelkõige vaja luua majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise elavdamise kava, nö uus Euroopa pakt, mida võiks võrrelda USA uue kursi (New Deal) poliitikaga, et võimaldada liikmesriikides tugev ja jätkusuutlik areng, mis tugineks konkurentsivõimele, tootlikkusele, tööhõivele, heaolule, jõukusele ja eelkõige demokraatlikule konsensusele. See aitaks ka luua tingimusi tõhusa ühise majandus- ja fiskaalvalitsemise elluviimiseks.

1.6 Praeguse kriisi võimalike lahendustena on soovitatud mitut liiki võlakirju koos vajalike struktuurireformidega, (4) mille elluviimiseks tuleks liikmesriike julgustada ja innustada. Ent neid võlakirju, sh komisjoni rohelises raamatus pakutuid, iseloomustab poliitiline nõrkus, sest need hõlmavad kas liikmesriikide solidaartagatist või proportsionaalset tagatist, mis on muutnud nad oluliste riikide valitsustele, sh Saksamaa valitsusele, vastuvõetamatuks.

1.7 Komitee seevastu leiab, et sellised tagatised ja ülekanded ei ole vajalikud selleks, et konverteerida osa riigivõlakirjadest liidu võlakirjadeks või teha eurovõlakirjade netoemissioone. Samuti ei soosiks komitee arvates võlakirjapõhine rahastamine lõtvust riigi rahanduse juhtimisel, kui riigivõla konverteerimine ELi võlaks toimuks deebetkontol, mitte krediidikontol. Võlakirjade netoemissioon ei kujutaks endast puudujäägi rahastamist, vaid säästude, sh globaalsete ülejääkide ümberpaigutamist investeeringutesse, millega saab suurendada ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet.

1.8 Komitee teeb seetõttu ettepaneku võtta kasutusele kahte tüüpi teineteist täiendavad, aga erinevad Euroopa Liidu võlakirjad: liidu võlakirjad võla stabiliseerimiseks ja eurovõlakirjad majanduse elavdamiseks ja majanduskasvu soodustamiseks. Lisaks soovitab komitee rahastada osaga eurovõlakirjadesse sissetulevast netovoost Euroopa riskikapitalifondi, mis oli üks Euroopa Investeerimisfondi kavandatud eesmärkidest (5).

1.9 Liidu võlakirju – riigivõlga, mis konverteeritakse järk-järgult kuni 60 % osas SKPst liidu võlakirjadeks – võiks hoida konsolideeritud deebetkontol, (6) mida aga ei kasutata kauplemiseks. Kuna nende võlakirjadega ei kaubelda, oleksid need kaitstud reitinguagentuuride hinnangutega seotud spekulatsioonide eest. Nende jaoks ei oleks aga vaja ühtegi fiskaalset ülekannet. Liikmesriigid, kelle võlga hoitakse liidu võlakirjades, maksaksid ise oma vastavat võlaosa. Sellise konverteerimise tulemusel väheneks enamiku selliste riikide võlg sel määral, et nad jääksid vastavate Maastrichti kriteeriumide piiresse. Kreeka finantsolukord oleks mõistagi jätkuvalt spetsiifiline probleem, aga see oleks piiratud ja seega hallatav.

1.10 Selle eesmärgi saavutamiseks ei oleks vaja stabiilsuse ja majanduskasvu pakti läbi vaadata, vaid selle usaldusväärsus, mis on tänaseks turgudel ja valijate seas väga väike, kasvaks, sest stabiilsuseesmärk saavutataks ilma kokkuhoiumeetmeid kasutamata. Ühtlasi võiks võlgu olevate ELi liikmesriikide võlast olulise osa (kuni 60 %) konverteerimine toimuda tõhustatud koostöö menetluse raames. Soovi korral võivad liikmesriigid säilitada oma riigivõlakirjad (7).

1.11 Erinevalt liidu võlakirjadest oleksid eurovõlakirjad majanduse elavdamiseks ja majanduskasvu soodustamiseks emiteeritavad kaubeldavad võlakirjad ja nendega saaks Euroopa Liitu ligi meelitada rahalisi vahendeid. BRIC-riigid (Brasiilia, Venemaa, India, Hiina ja Lõuna-Aafrika) kinnitasid 2011. aasta septembris taas oma huvi hoida reserve eurodes, et aidata kaasa euroala stabiliseerimisele. Kui seda teha pigem eurovõlakirjadega kui riigivõlakirjadega, siis võiks see tugevdada eurot ülemaailmse reservvaluutana ja aidata tärkava turumajandusega riikidel täita oma eesmärki luua mitmekesisem ülemaailmne valuutareservide süsteem.

1.12 Eurovõlakirju ei ole vaja kanda Saksamaa ega ühegi teise liikmesriigi riigivõla arvele ja need ei vaja liikmesriikidelt solidaar- või proportsionaalseid tagatisi. Euroopa Investeerimispank on üle viiekümne aasta edukalt emiteerinud võlakirju, ilma et oleks vaja kasutada riikide tagatisi, ja on seda teinud nii suure eduga, et ta on juba kaks korda suurem kui Maailmapank.

1.13 Vabade likviidsete vahendite juurdevool eurovõlakirjadesse kogu maailmast soodustaks majanduskasvu, mis on pealegi kõige tõhusam viis võla ja puudujääkide vähendamiseks, nagu näitas Clintoni valitsuse teine ametiaeg, mil föderaaleelarve oli igal aastal ülejäägis. Eurovõlakirjad võiksid aidata finantseerida Euroopa Investeerimispanga investeeringuid, mille raames tagatakse sellistele investeeringutele vastava laenu tagasimaksmine pigem investeeringutest kasu saavate liikmesriikide sissetulekutega kui liikmesriikidevaheliste fiskaalsete ülekannetega.

1.14 Majanduskasv, mida rahastatakse võlakirjadega ja juhitakse investeeringutega Euroopa Investeerimispanga grupile alates Amsterdami eritegevuskavast 1997. aastal lähenemise ja ühtekuuluvuse alal usaldatud mandaadi valdkonnas, võiks saavutada makromajandusliku fiskaalsete ülekannete taseme.

1.15 See suurendaks ühtekuuluvust. Eurovõlakirjadega saaks kaasrahastada Euroopa Investeerimispanga investeerimisprojekte, mille jaoks on see pank 1997. aastal juba saanud mandaadi, et edendada ühtekuuluvust ja lähenemist järgmistes sektorites: tervishoid, haridus, linnauuendus, keskkond, keskkonnahoidlikud tehnoloogiad, toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ning alustavatele ettevõtetele uute tehnoloogiate sektoris.

1.16 See parandaks konkurentsivõimet, nähes ette, et osa eurovõlakirjade emissiooni kaudu kogutavatest kapitalivoogudest antaks väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud riskikapitalifondi rahastamiseks. See võimaldaks luua Euroopa VKE-poliitika (Mittelstandspolitik), mis oli nüüdseks Euroopa Investeerimispanga gruppi ühendatud Euroopa Investeerimisfondi üks kavandatud eesmärk.

1.17 Kui Euroopa Keskpank on stabiilsuse hoidja, siis Euroopa Investeerimispanga grupp võib täita majanduskasvu kaitsmise ülesannet, kui selle investeerimisprojekte kaasrahastatakse eurovõlakirjadega. Pärast 2008. aasta finantskriisi kutsuti Euroopa Investeerimispanka hoidma ja emiteerima võlakirju võla stabiliseerimiseks. Pank keeldus sellest, mis oli sel ajal ka mõistetav. Ent Euroopa Investeerimisfondi üks paralleelne põhieesmärk oli see, et ta emiteeriks liidu võlakirju. Selle pakkus välja Jacques Delors komisjoni 1993. aasta valges raamatus „Majanduskasv, konkurentsivõime, tööhõive”. Euroopa Investeerimispanga gruppi kuuludes ja Euroopa Investeerimispanga edukate võlakirjaemissioonide kogemustele toetudes võiks Euroopa Investeerimisfond eurovõlakirjade netoemissiooni enda kanda võtta (vt täpsemalt arvamuse punktid 5.2–5.8).

1.18 Eurovõlakirjadega võiks seega kaasrahastada Euroopa majanduskasvu kava ja nn Euroopa majanduskasvu pakti, mis kaasaks kõik parimad jõud: ettevõtted, ametiühingud ja ühendused. See pakt toimiks käimapaneva jõuna, et anda konkreetsed vastused praegusele kriisile. See oleks USA eeskujul põhinev uus kurss (New Deal), mis võib elavdada majanduskasvu ja suurendada tööhõivet, vähendada võlga, võita tagasi usalduse ja usu ELi tulevikku ning eelkõige vähendada noorte töötust.

1.19 Sellega seoses oleks vaja käivitada protsess, milles käsitletaks viivitamata järgmiseid ELi jaoks väga olulisi küsimusi: majanduslik ja fiskaalpoliitiline mõõde, nagu käsitleti Brüsselis 8. ja 9. detsembril 2011. aastal toimunud tippkohtumisel ning mis peaks ette nägema ka Euroopa Keskpanga kui finantsstabiilsuse tagaja tugevdamise; sotsiaalne mõõde ja poliitiline mõõde, et korvata praegust demokraatia puudujääki ja kiirendada otsustusprotsessi. Praktikas tähendab see, et ületada tuleb kõik piirangud (eelkõige otsustusprotsessist ja poliitilisest nõrkusest tulenevad piirangud), mis on takistanud ja takistavad ELil tegutseda kiiresti ja tõhusalt mitte üksnes selleks, et toetada eurot, vaid selleks, et mitte seada ohtu euro olemasolu ennast ja selle olemasolu mõtet, süvendades selle langust.

2.1 Käesoleva arvamuse esmane eesmärk on seega tegevusprogramm, mida saab kohe rakendada, mis ei vaja uusi institutsioone ega aluslepingu muutmist ja milles saab esitada alused euroala võla ühisele haldamisele. Tunnistades vajadust vähendada riigivõla jätkusuutmatut taset, täiendab käesolev arvamus teisi komitee juba välja töötatud või väljatöötamisel olevaid arvamusi majanduskasvu, tööstus- ja rahanduspoliitika, tootlikkuse ja konkurentsivõime teemal.

2.2 Pärast 2007. ja 2008. aasta finantskriisi loodeti, et halvim on möödas. Kriisi ületamine läks Euroopa kodanikele palju maksma ja suurendas riigivõlga. Aga kaks aastat hiljem suunati süüdistused erasektori võlalt riigivõlale, hoolimata sellest, et lühiajaliselt suurenes riigivõlg pankade päästmise kulude tõttu.

2.3 Haavatavamateks peetavate riikide ründamine on täiel määral näidanud euroala haprust, kuigi euroala riigivõlg – mida igal juhul tuleb vähendada ja kontrolli alla viia – on kokkuvõttes väiksem kui USA võlg. Meetmed, mida on rakendatud, isegi kui seda on tehtud hilinemisega, on suur samm edasi, aga sellest ei piisa, sest tegemist on süsteemse kriisiga, mis ei sõltu seega ühe või teise riigi võlast.

2.4 See on selgelt välja toonud nii euroala kui ka Euroopa projekti ellujäämise jaoks elulise tähtsusega probleemi: kes teeb seadusi ja kelle on viimane sõna? Nimelt on Euroopa kodanikuühiskond nüüdseks selgelt aru saanud, et kontroll olukorra üle ei ole enam valitud valitsustel, vaid nende asemele asunud mittevalitud organitel. Seega ei ole ohus mitte ainult konkreetsete valitsuste legitiimsus, vaid ka demokraatliku protsessi püsimajäämine Euroopa tasandil.

2.5 Euro ei olnud 2008. aastani valuutade kõikumisi tundnud ja oli dollari suhtes tugevnenud, saades maailma teiseks reservvaluutaks. Üks põhjus, miks olukord muutus ja euro rünnaku all sattus, oli see, et enne Kreeka kriisi olid reitinguagentuurid eeldanud, et EL ei lubaks euroala liikmesriigil sinnani jõuda, et riik oma kohustusi ei suuda täita. Kui Kreeka kriisile kiiret lahendust ei olnud, suurenesid uute võlakirjade emiteerimisel kiiresti riskimarginaalid. Kuna kahe aasta jooksul puudus poliitiline tahe jõuda Euroopa riigivõlakriisi lahenduseni, ajendas see reitinguagentuure alandama järjestikku mitme euroala liikmesriigi võla reitingut ning see mõjutab nüüd nii tuumikriike kui ka teisi riike.

2.6 Arvestades, et võlga on vaja stabiliseerida (järk-järgult, et mitte „süüdi” olevat haiget terveks ravimise asemel tappa), peab EL tegutsema kindlameelsemalt. Nagu ka EL, on liikmesriigid – ja mitte ainult kõige suurema võlaga riigid – tupikseisus vajadusest eelarvet mitte koormata ja kurnatud aeglasest majanduskasvust ning seetõttu loiud või vähemalt aeglased otsustama. Võlakirjaturgusid ei ole veennud piirangutest ja kokkuhoiu- ja kärpemeetmetest koosnev poliitiline reageering, millega kaasneb vähene või negatiivne majanduskasv.

2.7 Üks aspekt on see, et tuleb kõrvale jätta idee, et ühe riigi ülejääk on teise riigi puudujääk. Teine vale arusaam on nn väljatõrjumise hüpotees ja sellega kaasas käiv väärarusaam, et avaliku sektori investeeringute ja kulutuste vähendamine toob kindlasti kaasa investeeringud ja kulutused erasektoris. Samuti on tähelepanuta jäänud see, et mõnel juhul, kus väiksemas liikmesriigis varem võetud kokkuhoiukavadele järgnes majanduse elavnemine, toimus see olukorras, kus ELis tervikuna kasvas ekspordinõudlus, ning mitmel juhul kaasnes sellega valuuta devalveerimine, mis nüüd ei ole euroala liikmesriikide jaoks võimalik.

2.8 EL peab nüüd taastama Euroopa elanikes usu, et ühisraha on kõigile kasulik. See eeldab majanduslikku, sotsiaalset ja kultuurilist tegevuskava ja nö uut Euroopa pakti, mida võiks võrrelda USA uue kursiga (New Deal), mille edu julgustas president Trumani toetama Marshalli plaani, mis võimaldas lisaks sõjajärgse saneerimise soodustamisele kõikidel Euroopa riikidel kestvalt areneda konkurentsivõime, tootlikkuse, tööhõive, heaolu, jõukuse ja eelkõige konsensuse (sotsiaalse osaluse ja partnerluse) põhjal.

2.9 Selline vaatenurk, mis hõlmab nii stabiilsust kui ka majanduskasvu, looks poliitilise konsensuse, et töötada välja uusi vahendeid ühiseks majanduslikuks ja fiskaalpoliitiliseks valitsemiseks. Ei ole loogiline jätkata ühisraha olemasolul 17 erineva riikliku poliitikaga võla haldamiseks. Ent selle lahendamiseks ei piisa fiskaalset kokkuhoidu järgivast eelarvepoliitikast. Vaja on nii järjepidevaid võla haldamise strateegiaid kui ka ühiseid rahastamisvahendeid, millega rahastada Euroopa majanduskasvu ajal, mil alandatakse liigset riigivõlataset.

2.10 ELi vastus kriisile ei või piirduda ainult sõnadega „rangus, kokkuhoid, kärped, ohverdused”, arvestamata tagajärgi. Lisaks tuleks vältida heade ja halbade nimetamist ja nende vahel vahe tegemist, mis sageli ei vasta reaalsele olukorrale ega tegelikule vastutusele. Selline käsitusviis tekitab vimma, egoismi, viha ja kibestumist, ka kultuurilist, ning viib välja väiklase kättemaksuni ning Euroopa jaoks ohtliku populismini. Eelnevas etapis on tehtud diagnoosiviga ja võetud kriisi suhtes moralistlik hoiak, mis takistab nn headel riikidel teisi aidata.

2.11 Kokkuhoiu ja majanduskasvu paar kujutab endast dilemmat, millest EL peab oma kodanike heakskiidul välja tulema, tegutsedes kahes plaanis samaaegselt, nagu on selgitatud järgmistes punktides.

2.12 Ühelt poolt tuleb esitada riigivõla kohta uus, kaugemale minev ettepanek, mis näeb ette võlakoorma vähendamise ja liikmesriikide vastutuse säilitamise ühise solidaarsuse alusel ja aluslepingute põhimõtete kohaselt, hoides ära spekulatsioonirünnakud. Euro kaitse, mis on ennekõike poliitiline küsimus, oleks kõikide, eriti jõukamate riikide huvides, ja sellega välditaks paradoksaalset olukorda, kus esialgsest ühisraha unistusest on saanud ELi kodanike jaoks õudusunenägu.

2.13 Teise ettepaneku eesmärk peab olema äratada usaldust Euroopa elanikes. Seega oleks vaja välja töötada majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline tegevuskava, mille abil viia ellu 2020. aastani ulatuva Euroopa majanduse taastamise kava eesmärgid, nähes ette vajaliku rahastamise. Ühtlasi vajab Euroopa suurt ideed, teatud laadi uut Euroopa pakti, näiteks USA uue kursi (New Deal) poliitika eeskujul. Teatavasti võimaldas Marshalli plaan lisaks sõjajärgse saneerimise soodustamisele kõikidel Euroopa riikidel kestvalt areneda konkurentsivõime, tootlikkuse, tööhõive, heaolu, jõukuse ja eelkõige konsensuse (sotsiaalse osaluse ja partnerluse) põhjal.

2.14 EL peab seega maksimaalselt pingutama, et vastata ühel häälel nende turgude küsimustele, kes on näidanud kogu oma piiratust, toimides ilma reeglite ja kontrollita. See ei sõltu siiski kõikide liikmesriikide ühehäälsest toetusest uutele rahastamisvahenditele. Selles valdkonnas saab kasutada tõhustatud koostöö põhimõtet. Selle asemel et taandada euroala tuumikriikidele, kes võivad seetõttu kahju saada, tuleks pigem võimaldada spekulatiivse rünnaku all olevatel riikidel kanda oluline osa oma võlast üle Euroopa deebetkontole, mis oleks kasulik kõikidele liikmesriikidele.

3.1 Euroopas ei ole riigivõlg enam ainult riikide enda asi. Riikide valuutade ründamise muutsid lihtsaks ELi ja riikide endi piirangud ja vead ning see, et puudus tõhus raamistik, et teostada järelevalvet ja kontrolli finantseerimisasutuste üle (8). Kuna ära on kasutatud ka riigi rahanduse kehva juhtimist, on mitmete liikmesriikide olukord halvenenud.

3.2 Komitee peab tingimata vajalikuks tugevdada teatud riikides avaliku sektori eelarvedistsipliini, sh õiglaste ja konsensusepõhiste struktuurireformide kaudu. Kaugemas perspektiivis võiks kaaluda fiskaalliitu, kus oleks euroala majandus- ja rahandusministri ametikoht. Ei ole loogiline, et olemas on ühine rahapoliitika (ja eelarvepoliitika) ning 17 erinevat võlapoliitikat. Praegu kohe tuleb aga ette näha kiireloomulised meetmed riigivõla stabiliseerimiseks ja liikmesriikide eelarvete ühiseks haldamiseks ELi järelevalve all.

3.3 Ühtlasi tuleks poliitiliselt rohkem esile tõsta tõsiasja, et kui mõni liikmesriik on suure võlakoorma all, on ELi enda võlg seni praktiliselt null. Enne 2010. aasta maid ja mõne liikmesriigi võla väljaostmise alustamist ei olnud ELil üldse võlga. Ka pärast pankade väljaostmis- ja päästmisoperatsioone on ELi võlg veidi üle 1 % tema SKPst. Võla osakaal SKPst on alla kümnendiku sellest, mis oli 1930. aastatel USAs, kui Roosevelti valitsus hakkas konverteerima sääste investeeringuteks föderaalsete riigivõlakirjade emiteerimise laiendamise teel (9). Erinevalt tolleaegsest USAst on ELi eelis see, et ta saab kasutada seda hinnalist varasemat kogemust võlakirjadega.

3.4 Liikmesriikide suveräänsuse saab nüüd taastada EL, kes võimaldaks valitsustel uuesti asuda oma rolli, mis on praegu finantsturgude käes. Seda arengut saab toetada finantsturgude osalejate, sh reitinguagentuuride järelevalve ja vastutuse suurendamise teel. Selleks on siiski vaja võla väljaostmist, riikide solidaartagatisi või fiskaalseid ülekandeid. Näiteks USA uue kursi (New Deal) rahastamisel ei viinud Roosevelti valitsus läbi üksikute osariikide valitsuse võla väljaostmist ega kohustanud neid tagama föderaalvalitsuse rahandusministeeriumi emiteeritud võlakirju ega tegema fiskaalseid ülekandeid. USA riigivõlakirju rahastatakse föderaalsete maksudega, aga erinevalt USAst ei ole Euroopa Liidul ühist fiskaalpoliitikat. Liikmesriigid saavad siiski rahastada osa oma riigivõlakirjadest, mis on konverteeritud liidu võlakirjadeks, ilma et neil oleks vaja omavahel teha fiskaalseid ülekandeid.

3.5 Kokkuhoiustrateegia vastuvõtmisega vastuseks finantsturgudele on Euroopa majanduse elavdamise kava kõrvale jäetud. Enamik valijatest ei ole isegi teadlik ELi sellealasest ettevõtmisest, aga on vägagi teadlikud ohverdustest, mida neilt nõutakse pankade ja riskifondide päästmiseks. Euroopa majanduse elavdamise kava olemasolust teatakse laia üldsuse hulgas vastupidi üldiselt vähe.

3.6 Osa riigivõla konverteerimine ELi võlaks võiks toimuda ka tõhustatud koostöö teel selliste oluliste liikmesriikidega nagu Saksamaa, kellele jääksid alles nende riigivõlakirjad. Lissaboni lepingu alusel puudutab tõhustatud koostöö liikmesriikide vähemust. Siiski kujutas euro kasutuselevõtt endast tegelikult tõhustatud koostööd enamuse ELi riikide vahel. Bruegeli Instituut tegi ettepaneku luua uus institutsioon, mis tegeleks liikmesriikide võlgade liidu võlaks konverteerimisest tulenevate võlakirjadega (10). Kuid uut institutsiooni ei ole vaja.

3.7 Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (ja seejärel Euroopa stabiilsusmehhanism) võiks hoida liidu võlakirjadeks konverteeritud riigivõla osa eraldi konverteerimiskontol, mitte nendega kaubelda (11). See kaitseks konverteeritud võlakirju spekulatsioonide eest. Investorid hoiaksid oma vara võlakirjade lõpptähtajani reaalaja intressimääraga. Sellega välditaks ka moraalset riski, sest deebetkontol asuvaid võlakirju ei saa kasutada netokrediidi loomiseks. Eelis nii valitsuste kui ka võlakirjaomanike jaoks on see, et makseviivituse risk mõnes liikmesriigis väheneb seejuures märkimisväärselt.

4.1 Hiljutised arengud on välja toonud vajaduse, et EL jätkaks ühist majanduslikku ja sotsiaalset valitsemist kooskõlas ühisraha kaudu loodud ühtsusega, et tõhusamalt toime tulla kasvavate makromajanduslike tasakaalustamatuse probleemidega. Siiani on Euroopa Komisjon ja Euroopa Ülemkogu tegelenud aga ainult stabiilsusega, jättes kõrvale majanduskasvu elavdamise vajaduse.

4.2 Sellega ignoreeritakse pikaleveninud kokkuhoiumeetmete nii sotsiaalset mõõdet kui ka globaalseid mõõtmeid, kuigi tärkava turumajandusega riikide jaoks on oluline, et Euroopa järjepidev nõudlus nende ekspordi järele. Samuti jäetakse tähelepanuta asjaolu, et majanduskasvu elavdamine ei pruugi toimuda liikmesriikidevaheliste fiskaalsete ülekannete kaudu, vaid tärkava turumajandusega riikide eelarveülejäägi kasutamise teel.

4.3 Näiteks erinevates ettepanekutes, mis on esitatud ajakirjanduses ja mis kajastavad Bruegeli Instituudi ettepanekut ja sellele eelnenud Delors’i ettepanekut (1993) liidu võlakirjade teemal, on üks jõulistest argumentidest see, et eurovõlakirjade netoemissioonid tõmbaksid ligi tärkava turumajandusega riikide keskpankade ülejääki ja riiklikke investeerimisfonde, tekitades mitmekordistava efekti.

4.4 See rahaliste vahendite juurdevool eurovõlakirjadele võiks muuta reaalsuseks liikmesriikide ja Euroopa Parlamendi alates 2008. aastast võetud kohustuse viia ellu Euroopa majanduse elavdamise kava. Isegi kui nende võlakirjade emissioon oleks alguses järk-järgult kasvav, oleks ligikaudu 3 000 miljardi USA dollari suuruse ülejäägi osa kumulatiivne juurdevool tärkava turumajandusega riikide keskpankadest ja riiklikest investeerimisfondidest märkimisväärne.

4.5 Sellise juurdevoolu summa võib pigem ulatuda komisjoni omavahendite tasemeni või seda ületada, ja seda kõike ilma, et oleks vaja fiskaalseid ülekandeid, millele Saksamaa ja teised liikmesriigid vastu on. Lisaks saaks nende kaudu kaasrahastada ka Euroopa Investeerimispanga grupi investeeringuid ühtekuuluvuse valdkondades: tervishoiu, hariduse, linnauuenduse ja keskkonna valdkonnas.

4.6 1997. aastal anti Amsterdami eritegevuskavaga Euroopa Investeerimispangale mandaat ühtekuuluvuse ja lähenemise eesmärkide alal. Sellest alates neljakordistas Euroopa Investeerimispank edukalt investeeringuid rahastavate laenude mahu. Edasisel Euroopa Investeerimispanga investeeringute neljakordistamisel oleks sama mõju mis USAs sõjajärgselt käivitatud Marshalli plaanil (12). Ent erinevalt Marshalli plaanist või struktuurifondidest ei tugineks selle rahastamine toetustele, vaid suunaks säästud investeeringutesse. Majanduslike võimendavate tegurite kaudu tekitaksid sellised investeeringud erasektoris järjepidevat nõudlust ja tööhõive kasvu. See taastaks nii turgude kui ka üldsuse usalduse sellesse, et kokkuhoiumeetmeid saab asendada kõrgema elatus- ja heaolutasemega. Majanduskasv ja tööhõive kõrgem määr tooksid kaasa ka otsese ja kaudse maksutulu, mis võib aidata vähendada võlga ja puudujääki.

5.5 Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Investeerimisfondi funktsioonide vastastikune täiendavus

5.7 Selleks et kehtestada kriteeriumid Euroopa majanduse elavdamise kava jaoks, ei ole vaja majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu otsust ega komisjoni ettepanekut. Alates Amsterdami eritegevuskavast ning Euroopa Ülemkogudest Luxembourgis (1997) ja Lissabonis (2000) on Euroopa Investeerimispank saanud nii ühtekuuluvuse- kui ka lähenemisealase mandaadi investeerimiseks tervishoidu, haridusse, linnauuendusse, linnakeskkonda, keskkonnahoidlikesse tehnoloogiatesse ning VKEde ja tegevust alustavate kõrgtehnoloogiaettevõtete rahaliseks toetamiseks, samuti investeerimiseks üleeuroopalistesse transpordi- ja sidevõrkudesse.

5.8 Alates 1997. aastast on Euroopa Investeerimispangal õnnestunud iga-aastane investeeringufinantseeringute maht neljakordistada, viies selle kahe kolmandikuni komisjoni omavahenditest. Kui neid summasid aastaks 2020 veel kord neljakordistada, ka tänu kaasrahastamisele eelarveülejäägis majandusega riikide keskpankade ja riiklike investeerimisfondide investeeringute näol eurovõlakirjadesse, saaks Euroopa majanduse elavdamise kava reaalselt rakendada. See on tõsi seda enam, et on tõendatud, et investeeringute mitmekordistav mõju on kolmekordne ja on seega kaks või kolm korda suurem kui fiskaalmeetmete mitmekordistav mõju (16).

Brüssel, 23. veebruar 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Euroopa Komisjoni roheline raamat stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavuse kohta, COM(2011) 818 lõplik, 23. november 2011.

(2) Euroopa Ülemkogu majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu projekt, 10. jaanuar 2012.

(3) Tuleb märkida, et käesolevas arvamuses kasutatav „eurovõlakirja” mõiste ei vasta täpselt teistes allikates kasutatavale mõistele. Euroopa Komisjoni rohelises raamatus analüüsitakse stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtu teostatavust, kusjuures need on teatud mõttes sarnased käesolevas arvamuses käsitletava liidu võlakirja mõistega, ent erinevus seisneb eelduses, et sellised võlakirjad vajavad kas solidaartagatist või proportsionaalset tagatist. Teistes ettepanekutes, näiteks Lorenzo Bini Smaghi välja töötatud ettepanekutes kasutatakse samasuguses, stabiilsuse loomise kontekstis terminit „eurovõlakiri”, ent käesolevas arvamuses viidatakse eurovõlakirjadega seevastu võlakirjade netoemissioonile, mille abil taastada ja säilitada majanduse elavnemine. Vt Von Weizäcker, J. and Delpla, J. (2010). The Blue Bond Proposal. The Bruegel Institute. Policy Brief 2010:3. Schmidt, C. M et al, (2011). Proposal for a European Redemption Pact, November 9th. Sachverständigenrat zu Begutachtung der gesamtwirtshaftlichen Entwicklung.

(5) Holland, Stuart (1993). „The European Imperative: Economic and Social Cohesion in the 1990s” (Jacques Delors'i eessõnaga). Nottingham: Spokesman Press.

(6) Erasektori võlakirjaomanikel oleksid seega olulised eelised pankrotiohu korral, kuna riiklikud võlakirjad konverteeritakse üks-ühele liidu võlakirjadeks varasema intressimääraga.

(7) Liikmesriigid, kes soovivad omavahel sisse seada tõhustatud koostöö valdkonnas, kus liidul ei ole ainupädevust, võivad kasutada liidu institutsioone ja teostada liidu pädevust, kohaldades aluslepingute asjakohaseid sätteid, arvestades piiranguid ja järgides korda, mis on sätestatud Euroopa Liidu Lepingu artiklis 20 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 326–334. Tõhustatud koostöö eesmärk peaks olema edendada liidu eesmärke, kaitsta tema huve ja tugevdada tema integratsiooniprotsessi. Asjaomane koostöö peaks olema igal ajal avatud kõikidele liikmesriikidele. Otsuse tõhustatud koostöö lubamise kohta peaks nõukogu võtma vastu viimase abinõuna, kui ta on kindlaks teinud, et liit tervikuna ei ole võimeline selle koostöö eesmärke mõistliku aja jooksul saavutama, ning tingimusel, et selles koostöös osaleb vähemalt üheksa liikmesriiki. Tõhustatud koostöö raames vastuvõetud õigusaktid on siduvad ainult osalevatele liikmesriikidele. Neid ei tohiks käsitada acquis’na, mida liidu kandidaatriigid peavad aktsepteerima (Euroopa Liidu Lepingu artikkel 20). Kõik nõukogu liikmed võivad osaleda tõhustatud koostöö menetlusega toimuvatel nõukogu aruteludel, kuid hääletamisel osalevad vaid tõhustatud koostöös osalevaid liikmesriike esindavad nõukogu liikmed (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 330).

(8) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1060/2009 reitinguagentuuride kohta”, ELT C 54, 19.2.2011, lk 37.

(9) USA otsustas puudujäägi finantseerimise kasuks alles president Roosevelti teisel ametiajal. Presidendi nii esimesel kui ka teisel ametiajal olid põhiliseks suurest majanduskriisist taastumise käimapanevaks jõuks siiski föderaalvalitsuse võlakirjadega rahastatavad sotsiaal- ja keskkonnainvesteeringud: eeskuju, mida Euroopa võiks nüüd kriisist väljumiseks järgida.

(10) J. von Weizäcker ja J. Delpla (2010), „The Blue Bond Proposal”, Bruegel Policy Brief 2010/03.

(11) Erasektori võlakirjaomanikud, kes omavad võlakirju, millega ei ole võimalik turul kaubelda, võiksid vajadusel müüa kõnealused võlakirjad Euroopa stabiilsusmehhanismile nimiväärtusega kuni jõutakse piirväärtuseni.

(12) 1950. aasta keskel Prantsusmaal, Norras, Taanis, Madalmaades, Austrias ja Itaalias 2 000 inimese seas korraldatud arvamusküsitlusest selgub, et 80 % küsitletutest tundis Marshalli plaani ja 25–40 % mõistis selle toimimise mehhanismi.

(13) Stuart Holland (1993). „The European Imperative: Economic and Social Cohesion in the 1990s”. Op. Cit.

(14) 5–7 % SKPst, Euroopa Komisjon, „Report of the Study Group on the Role of Public Finance in European Integration”, 1977.

(15) Valitsustevaheline Euroopa integratsiooni komitee, „Report on the General Common Market”, 1956 (Spaaki aruanne).

(16) J. Creel, P. Monperrus-Veroni & F. Saraceno (2007). „Has the Golden Rule of public finance made a difference in the United Kingdom?” Observatoire Franēais des Conjonctures Économiques, Working Papers 2007-13.