KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE, Euroopa veevarude kaitsmise kava /* COM/2012/0673 final */
KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE,
NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE, Euroopa veevarude kaitsmise kava 1. Kava põhjendus: ELi vete
seisund ei ole piisavalt hea! Vesi on eluliselt vajalik inimestele, loodusele
ja majandusele. Vesi uueneb pidevalt, kuid samas on selle varud piiratud, neid
ei saa toota ega asendada muude varudega. Mage vesi moodustab ainult 2 %
meie planeedi veevarudest ning konkureeriv nõudlus veevarude järele võib tuua
2030. aastaks kaasa hinnanguliselt 40 %-lise veevarude puudujäägi kogu maailmas[1]. ELi veepoliitika on edukalt aidanud kaitsta
meie veevarusid. Euroopa veevarude kaitsmise kava eesmärk on kõrvaldada
tõkked, mis ei lase võtta meetmeid Euroopa veevarude kaitseks, ning see põhineb
praeguse poliitika ulatuslikul hindamisel. Kava põhineb rikkalikul teabel ja
ulatuslikul analüüsil, mis hõlmab Euroopa Keskkonnaameti veeseisundi aruannet,[2] komisjoni hinnangut
liikmesriikide veemajanduskavadele ning veepuudust ja põuda käsitleva poliitika
läbivaatamist[3]
ning ELi mageveepoliitika toimivuskontrolli[4].
Kavale on lisatud ka mõjuhinnang[5].
Kava põhineb laiaulatuslikul avalikul arutelul, mis toimus nii kava koostamise
ajal kui ka toimivuskontrolli raames, millesse olid kaasatud üldsus,
sidusrühmad ja liikmesriigid, samuti ELi institutsioonid ja asutused[6]. Kavas tõdetakse, et
veekeskkond on ELi piires väga erinev ning subsidiaarsuse põhimõtet silmas
pidades ei kavandata seepärast ühesugust lahendust, mis peaks sobima kõigile.
Kavas rõhutatakse põhiküsimusi, mis hõlmavad maakasutuse parandamist,
veereostuse vastu võitlemist, veevarude kasutamise tõhususe ja veekeskkonna
vastupanuvõime suurendamist ning veemajanduse paremat juhtimist. 1.1. Poliitikaraamistik ELi veepoliitika on viimase kolme aastakümne jooksul
olnud vee kaitsmisel edukas. Eurooplased võivad julgelt juua kraanivett ja
ujuda tuhandetes ELi jõgedes, järvedes ja rannikupiirkondades. Asulate,
tööstuslikest ja põllumajanduslikest saasteallikatest pärit reostus on
reguleeritud õigusaktidega ning see on oluliselt parandanud Euroopa vete
kvaliteeti, seda eriti toitainete ülekülluse vähendamise kaudu. Selle
tulemusena on mõned sümboli staatuse omandanud kalaliigid nagu lõhe ja tuur
pöördunud kohati tagasi Euroopa jõgedesse. 2000. aastal vastu võetud ELi vee
raamdirektiivis[7]
väljendati esmakordselt igakülgselt kõiki ELi veevarudega seotud probleeme ja
tehti selgeks, et veemajandus tähendab palju enamat kui pelgalt veevarustust ja
-puhastust. Veemajandus hõlmab ka maakasutust ja -majandust, mis mõjutavad nii
vee kvaliteeti kui ka kvantiteeti; see nõuab liikmesriikidelt veemajanduse ja
ruumilise planeerimise kooskõlastamist ning veemajanduse integreerimist
rahastamisprioriteetidesse. Vee raamdirektiivis püstitati eesmärk saavutada vee
hea seisund 2015. aastaks. See tähtaeg läheneb. Euroopa Keskkonnaameti (EEA)
veeseisundi aruandes ja komisjoni hinnangus liikmesriikide veemajanduskavadele,
mis on koostatud veedirektiivi raames, nenditakse, et püstitatud eesmärk
saavutatakse ilmselt vaid veidi üle poolte ELi vete (53 %) puhul. Seepärast on
ELi vete kaitsmiseks ja nende seisundi parandamiseks vaja võtta ulatuslikke
täiendavaid meetmeid. Veeseisundile avalduva negatiivse mõju
peamised põhjused on omavahel seotud. Need on kliimamuutus, maakasutus,
majandustegevused, nagu energiatootmine, tööstus, põllumajandus ja turism,
samuti linnade areng ja demograafilised muutused. Selliste põhjuste tõttu
tekkinud surve väljendub saasteainete heites, vee liigses kasutamises
(veestress), veekogude füüsilistes muutustes ja äärmuslikes sündmustes nagu
üleujutused ja põud, mis üha sagenevad, kui midagi ette ei võeta. Selle
tagajärjel on sattunud ohtu ELi vete ökoloogiline ja keemiline seisund, üha
suuremaid ELi piirkondi ohustab veenappus ning vee ökosüsteemid, mille
teenustest meie ühiskond sõltub, võivad muutuda veel tundlikumaks selliste
äärmuslike sündmuste suhtes nagu üleujutused ja põud. Nende küsimuste
lahendamine on äärmiselt oluline, et säilitada elu, looduse ja majanduse alus –
vesi – ning kaitsta inimeste tervist. EL peab keskenduma keskkonnasäästlikule
majanduskasvule ja saama ressursitõhusamaks (sh vee osas), et taastuda
praegusest majandus- ja keskkonnakriisist, kohanduda kliimamuutusega ja
suurendada vastupanuvõimet katastroofidele. Nende küsimuste lahendamine annab
Euroopa veesektori konkurentsivõime ja kasvu ergutamiseks märkimisväärsed
võimalused. Selles sektoris tegutseb aktiivselt 9000 väikest ja keskmise
suurusega ettevõtjat ning üksnes veevarustuse valdkonnas on 600 000 otsest
töökohta. Sellised võimalused keskkonnasäästlikuks majanduskasvuks on olemas ka
muudes veega seotud sektorites (vett kasutavad tööstusharud, veetehnoloogia
arendus jne), kus innovaatiliste lahendustega on võimalik tegevust tõhustada. Piiriülesed vesikonnad hõlmavad 60 % Euroopa
territooriumist. Hüdroloogilised tsüklid on omavahel niivõrd seotud, et ühe
riigi maakasutus võib mõjutada sademete hulka naaberriigis. Olulist mõju
veevarude seisundile avaldavad ka Euroopa turg, ELi ühine poliitika mitmes
valdkonnas ning liikmesriikide poliitika. Seepärast esitab komisjon käesoleva Euroopa
veevarude kaitsmise kava. Selle pikaajaline eesmärk on tagada kõigi vett
mõjutavate kasutusviiside jätkusuutlikkus ning selle kaudu hea kvaliteediga vee
kättesaadavus säästlikuks ja õiglaseks veekasutuseks. See eesmärk on mitmel
viisil esitatud juba vee raamdirektiivis. Kava aitab meil saavutada püstitatud
eesmärki, selgitada välja takistused ja näidata teid nende ületamiseks. 2. Vee hea seisund ja kuidas
seda saavutada: midagi paremini, midagi rohkem ja midagi uut Ehkki kava eesmärk ei ole uus, on see esimene
kord, kus kogu mandri veeseisundi kohta on olemas nii palju teavet. See on
saanud võimalikuks eelkõige tänu veemajanduskavade väljatöötamisele
veedirektiivi raames ja eespool osutatud hindamistele. Need ja sidusrühmade
esitatud arvamused ühtivad selles, et ELi praegune õigusraamistik veeküsimuste
käsitlemiseks on ulatuslik, paindlik ja olemuslikult sobiv veekeskkonda
ähvardavate probleemide lahendamiseks. Siiski on vaja veepoliitika eesmärke paremini
rakendada ja veel enam integreerida muudesse
poliitikavaldkondadesse, nagu ühine põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvus- ja
struktuurifondid ning taastuvenergia, transport ja integreeritud
katastroofiohjamine. Rakendamise ja integreerimise praeguse ebapiisava taseme
põhjused on keerulised ning neid on kavale lisatud mõjuhinnangus analüüsitud.
Need hõlmavad mitmeid veemajandusprobleeme, mis tulenevad majandushoobade
ebapiisavast kasutamisest, konkreetsete meetmete toetamise puudumisest, halvast
juhtimisest ja lünkadest teadmistes. Ainult vähestel juhtudel on kindlaks
tehtud lünki, mille kõrvaldamiseks on praegust seadusraamistikku vaja täiendada
uute seadusandlike meetmetega. Kavas pakutud lähenemisviisi edu sõltub
selgelt sellest, kas liikmesriigid soovivad tegutseda ja tegutsevad selle
nimel, et kaasata sidusrühmi, ning järgivad komisjoni ettepanekuid paremini
rakendada kehtivaid õigusakte. Seepärast peaks vee raamdirektiivi ühisel
rakendusstrateegial, mis hõlmab kõiki liikmesriike ja asjaomaseid sidusrühmi,
olema jätkuvalt positiivne roll vee raamdirektiivi rakendamisel. Kava lähtub
ühisest rakendusstrateegiast, et võimaluse korral soodustada komisjoni
ettepanekute omaksvõttu ja hõlbustada nende rakendamist. Ühisele
rakendusstrateegiale tuginemine ei tähenda aga seda, et komisjon loobuks oma
ülesannetest seoses veeseaduste jõustamisega. Sõltuvalt sellest, kuidas
liikmesriigid kõrvaldavad rakendusalaseid puudujääke, võib mõnel juhul olla
vaja algatada rikkumismenetlus. Võib-olla tuleb kaaluda ka seadusandlikke
algatusi. Järgmistes punktides käsitletakse probleemseid
valdkondi ning tehakse ettepanekuid maakasutuse, ökoloogilise seisundi,
keemilise seisundi ja veereostuse, veekasutamise tõhususe, veekogude
haavatavuse ja valdkondadevahelistes küsimustes. Tuleb siiski meeles pidada, et
kõik need veemajanduse omavahel seotud aspektid ja kavandatud meetmed aitavad
ühekorraga saavutada mitut eesmärki. Näiteks peaks veekasutamise tõhusust
suurendavatel ja veekogude haavatavust vähendavatel meetmetel olema positiivne
mõju vee ökoloogilisele ja keemilisele seisundile, ning vastupidi. 2.1. Maakasutus ja ELi vete
ökoloogiline seisund: probleemid ja lahendused Euroopa Keskkonnaameti veeseisundi aruandest
ja komisjoni hinnangust veemajanduskavadele nähtub, et praeguseks on hea
ökoloogiline seisund saavutatud 43 % aruannetes käsitletud mageveekogude
puhul ning kavades olevad täiendavad meetmed peaksid seda 2015. aastaks
suurendama 53 %-ni. Ökoloogilise seisundi hindamist on küll vaja
veel parandada, kuid paistab, et kõige suuremat survet ELi (19 liikmesriiki)
veekogude ökoloogilisele seisundile avaldab veekogude muutmine,[8] sh näiteks tammide ehitamine
vee-energia tootmiseks ja laevasõidu võimaldamiseks või maa kuivendamine
põllumajanduse tarbeks või kaitsetammide rajamine üleujutuste vastu. Sellise surve leevendamiseks on tuntud
mooduseid ning neid tuleks rakendada. Kui vee-energia saamiseks või laevasõidu
võimaldamiseks või muudel põhjustel on ehitatud rajatisi, mis katkestavad vee
tõkestamatu voolamise ja sageli ka kalade rännutee, peaksid leevendusmeetmed,
nagu kaladele jäetud liikumisteed ja kalatrepid olema üldiseks tavaks.
Praegu tehakse seda peamiselt uute meetmete võtmisel, et täita vee
raamdirektiivi nõudeid (art 4 lg 7), kuid ka olemasolevaid rajatisi on vaja
järk-järgult täiendada, et parandada vee seisundit. Kui kavatseme uusi olulisi
muutusi veekogude suhtes, tuleks eriprojektide puhul teha ka strateegiline
keskkonnamõju hindamine[9]
lisaks keskkonnamõju hindamisele[10].
Näiteks tuleks hüdroelektrijaamade ehitamise riiklike ja piirkondlike kavade
suhtes kohaldada keskkonnamõju strateegilist hindamist, et teha kindlaks, kus
peaksid asuma tammid, et minimeerida negatiivset keskkonnamõju ja haavatavust
katastroofiohtude suhtes, või võrrelda kavasid alternatiivsete taastuvate
energiaallikate arendamise kavadega[11].
Samamoodi tuleks siseveeliikluse arengukavade keskkonnamõju strateegilise
hindamise käigus vaadata, millised veeteed suudaksid kõige paremini toetada
liiklust kõige väiksemate keskkonnakuludega ja kõige jätkusuutlikumas kombinatsioonis
muude transpordiviisidega[12].
Komisjon pöörab erilist tähelepanu artikli 4 lõike 7 jõustamisele. ELi suhetes
kolmandate riikidega tuleks pöörata tähelepanu ka piiriülestele küsimustele, sh
Euroopa naabrus- ja laienemispoliitika raames. Põllumajandusest ja üleujutuste vältimise
abinõudest tulenevat survet saab leevendada või ära hoida. Vastavad meetmed
hõlmavad jõe ja kalda vahel bioloogilist pidevust loovaid puhverribasid,
kasutades võimaluse korral rohelist infrastruktuuri, nagu jõeäärsete
alade, märgalade ja jõelammide taastamist vee sidumiseks, bioloogilise
mitmekesisuse ja mullaviljakuse säilitamiseks ning üleujutuste ja põudade
ärahoidmiseks. See on väärtuslik alternatiiv klassikalisele nn hallile
infrastruktuurile (nt kaitsevallid, paisud ja tammid). Erilist tähelepanu
tuleks pöörata ülavete seisundi halvenemise vältimisele. Euroopa Keskkonnaameti
andmete kohaselt ohustavad neid väikesi veekogusid (paljude kalaliikide
koelmuid) sageli põllumajandustööd (kuivendamine, täitmine) ja kuivaksjäämine. Kalatiikidel
on samuti tähtis roll vee sidumisel ja säilitamisel maastikus, üleujutuste ja
erosiooni ärahoidmisel. Kõige sellega tegelemiseks on komisjoni
ettepanekutes 2014.−2020. aasta finantsraamistiku[13] kohta esitatud jõulised
poliitika integreerimise vahendid, mis võiksid oluliselt edendada rohelise
infrastruktuuri kasutuselevõttu. Kavandatav kohustus suurendada kliimameetmete
osakaalu tulevases finantsraamistikus 20 %ni ELi eelarvest peaks
suurendama toetust kõigile veemajanduse meetmetele, mis on seotud
kliimamuutustega kohanemisega. Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad, mis on
ette nähtud komisjoni ettepanekus ühise põllumajanduspoliitika esimese samba
keskkonnasõbralikumaks muutmise kohta, nagu puhverribad, mis võiksid olla
looduslikeks vee sidumise meetmeteks kui üks rohelise infrastruktuuri liike.
Looduslikke vee sidumise meetmeid võiks samuti rahaliselt toetada ühtekuuluvus-
ja struktuurifondidest kui alternatiivi nn hallile infrastruktuurile.
Ettepanekus uue Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi kohta on nähtud ette
säästva vesiviljeluse arengu soodustamise meetmed, sellega toetatakse
keskkonnakaitset ja keskkonnaseisundi parandamist, bioloogilist mitmekesisust,
maastiku ja vesiviljeluspiirkondade majandamist ja nende traditsiooniliste
tunnusjoonte säilitamist. Komisjoni ettepanekuid Merendus- ja
Kalandusfondi kohta on vaja toetada ja täpsustada edaspidi rakenduseeskirjades.
Liikmesriigid peavad seadma veepoliitika eesmärgid piisavalt prioriteetsele
kohale, kui nad peavad komisjoniga läbirääkimisi partnerluslepingute üle,
kavandades ELi fondide kulutusi. Rohelise infrastruktuuri laiendamiseks peaksid
liikmesriigid suurendama pingutusi poliitika integreerimiseks riigi tasandil.
Nad peaksid täielikult ära kasutama veemajanduskavad, mis nõuavad integreeritud
lähenemisviisi veevarude majandamisele selliste poliitikavaldkondade kaudu nagu
põllumajandus, vesiviljelus, energeetika, transport ja integreeritud
katastroofiohjamine. Komisjon teeb ettepaneku töötada välja looduslikku
veesidumisvõimet käsitlevate meetmete ühise rakendusstrateegia suunised,
et hõlbustada sellist integreeritud lähenemisviisi, ning kaalub ka suuniste
koostamist, et tagada karploomade elukeskkonna vee asjakohane kaitsetase. Teine kõige levinum surve ELi ökoloogilisele
seisundile (16 liikmesriigis) tuleneb liigsest veevõtmisest. Ülemääraste
veekoguste eraldamist vesikonna veekasutajatele seepärast, et kättesaadavaid
koguseid on hinnatud tegelikust suuremaks või et selleks on majanduslik või
poliitiline surve, tuleks eristada ebaseaduslikust veevõtmisest, mida tehakse
ilma loata või antud loa tingimusi rikkudes. Ülemääraste veekoguste eraldamise küsimuse lahendamiseks on vaja veeressursside kvantitatiivne
majandamine panna palju tugevamale alusele paljudes ELi vesikondades: nimelt
teha kindlaks keskkonnahoidlik läbivool, st veehulk, mis on nõutav
veeökosüsteemi jätkuvaks edukaks toimimiseks ja meile vajalike veeteenuste
pakkumiseks. Selleks on oluline aru saada, et mõistes „hea seisund” on tihedalt
läbi põimunud vee kvaliteet ja kvantiteet. Ei ole siiski olemas ELi mõistet
keskkonnahoidliku läbivoolu kohta ega ühist arusaama sellest, kuidas seda
arvutada, ehkki nende olemasolu on järjekindlaks kohaldamiseks vajalik
eeltingimus. Selle lünga likvideerimiseks teeb komisjon ettepaneku vee raamdirektiivi
ühise rakendusstrateegia raames välja töötada juhenddokument, kasutades
avatud ja laialdase osalusega menetlust. Kui ühine mõiste ja arvutamismetoodika
on kokku lepitud, tuleks neid kasutada järgmise etapi veemajanduskavades, mille
vastuvõtmine on kavandatud 2015. aasta lõpuks. Ebaseadusliku veevõtmise[14] küsimuses – kusjuures liikmesriikidel on kohustus kasutada kõiki
vahendeid ELi ja riiklike õigusaktide jõustamiseks – võiks satelliitfotodele ja
tuletatud infole, mida edastab näiteks üleilmne keskkonna- ja turvaseire (GMES)
programm, tuginemine aidata tunduvalt paremini välja selgitada piirkondi, mida
niisutatakse palju enam kui riiklikult lubatud või hoopis ilma loata. Seepärast teeb komisjon ettepaneku koostööks
liikmesriikidega, kellel on probleeme ebaseadusliku veevõtmisega, et teha
ettepanek kasutada ebaseadusliku veevõtmise avastamiseks GMESi teenuseid,
milles kasutatakse täielikult ära liikmesriikide tasandil kogutud teavet. Tabel 1. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Töötada välja looduslikku veesidumisvõimet käsitlevate meetmete ühise rakendusstrateegia suunised (roheline infrastruktuur). || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Muuta ÜPP I sammas loodussõbralikumaks, toetades looduslikku veesidumisvõimet käsitlevaid meetmeid (ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade kaudu) || Komisjon ja liikmesriigid || Alates 2014 Kasutada ühtekuuluvus- ja struktuurifonde ning Euroopa Investeerimispanga laene looduslikku veesidumisvõimet käsitlevate meetmete toetamiseks. || Komisjon, EIP ja liikmesriigid || 2014–2021 Töötada välja keskkonnahoidlikku läbivoolu (ja veekontosid) käsitleva ühise rakendusstrateegia suunised. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Kasutada GMESi teenuseid ebaseadusliku veevõtmise tuvastamiseks. || Komisjon ja liikmesriigid || Alates 2013 2.2. ELi vete keemiline seisund ja
reostatus: probleemid ja lahendused Veemajanduskavades keemilise seisundi kohta
esitatud teave ei ole piisavalt selge, et määrata kindlaks algne olukord 2009.
aastal, mil need kavad vastu võeti. Ehkki veekogude keemiline seisund on
viimase 30 aasta jooksul mõningal määral paranenud, on olukord prioriteetsete
ainete osas (need on veedirektiivi kohaselt keemilise seisundi hindamise
aluseks) loodetust halvem. Keemilise seisundi
hindamisest nähtub, et väga suure osa veekogude (umbes 40 %) seisund on teadmata.
Seire on paljudes liikmesriikides selgelt ebapiisav ja ebapädev, eriti seal,
kus ei seirata kõiki prioriteetseid aineid, kus seiratavate veekogude arv on
väga piiratud ja/või kus on ebasobivalt valitud need veekeskkonna osad, kus
asjaomaseid aineid seiratakse. Seirekohustuste
täitmine vee raamdirektiivi kohaselt on õigete otsuste tegemiseks kõige
olulisem, eriti seepärast, et seirekulud on mitu suurusjärku väiksemad kui
ebaõigete otsuste tõttu tekkinud kulud. Enne vee raamdirektiivi vastuvõtmist on EL
käsitlenud veekeskkonna olulist punktreostust, hajureostust keemiliste ja muude
saasteainetega ning võtnud vastu mitu õigusakti, nende hulgas asulareovee
puhastamise direktiivi,[15]
nitraadidirektiivi,[16]
taimekaitsevahendite direktiivi[17]
ja tööstusjäätmete direktiivid[18].
Nende direktiivide eesmärk on kaitsta veevarusid toitainete ja/või muude
põllumajandusest, kodumajapidamisest ja tööstusest pärit kemikaalide
põhjustatud reostuse eest. Ehkki nende direktiivide rakendamisel on
tehtud märkimisväärseid edusamme, ei ole saavutatud täielikku nõuetele
vastavust ning see takistab neis püstitatud keskkonnaalaste eesmärkide
saavutamist. Hajareostus ja punktallikast pärit reostus avaldab ikka veel
olulist survet veekeskkonnale, selle all kannatab vastavalt 38 % ja 22 % ELi
veekogudest. Ülemäärasest toitainekoormusest põhjustatud eutrofeerumine on
endiselt suurimaid vee hea seisundi ohustajaid, kuna liiga suurt
toitainesisaldust täheldatakse umbes 30 % veekogudest 17 liikmesriigis.
Selliste ohtudega võitlemiseks on vaja laiendada nitraaditundlikuks kuulutatud
alasid ja tõhustada meetmeprogramme. Samuti on tähtis suurendada
reoveepuhastuse nõuetelevastavust pikaajaliste investeeringute kavandamise, sh
ELi fondide ja EIPi laenude kasutamise ja rakenduskavade kaudu. Riikide
ametiasutused peaksid tagama, et nende väljaantavates tööstusheite lubades
sätestaks heite piirmäärad, mis on kooskõlas parima võimaliku tehnikaga ja
asjakohaste veega seotud eesmärkidega. Kemikaale (REACH)[19] ning taimekaitsevahendeid
ja biotsiide[20]
käsitlevates ELi õigusaktides tunnustatakse vajadust hinnata, kuidas
need ained ohustavad veekeskkonda ning kehtestada vajaduse korral piirangud
nende kasutamisele või keelduda kasutusluba andmast neile kõigile. Igal juhul
tuleks tagantjärele lahendustele (puhastamine) eelistada ennetavaid meetmeid. Komisjoni ettepanekus ÜPP reformi kohta
vaadeldi võimalust lisada pestitsiidide säästva kasutamise direktiiv[21] nõuetele vastavuse
mehhanismile. Kõnealuse direktiivi tõhus rakendamine võiks täiendada
taimekaitsevahendeid käsitlevate õigusaktide meetmeid ning aidata veelgi
vähendada vee reostamist taimekaitsevahenditega. Sellele kaasaaitamiseks on
tähtis, et toetataks komisjoni ettepanekut lisada kõnealune direktiiv nõuetele vastavuse
mehhanismile. Ravimeid
käsitlevate õigusaktidega seoses tuleb märkida, et inimtervishoius kasutatavate
ravimite[22]
puhul pakutav keskkonnakaitse erineb veterinaarravimite[23] puhul pakutavast kaitsest.
Mõlemas direktiivis nõutakse keskkonnaohu hindamist ning igal erijuhul
kaalumist, kas on vaja võtta kaitsemeetmeid,[24]
kuid ainult veterinaarravimite puhul võidakse loa andmisel arvesse võtta
keskkonnaohtusid. Keskkonna saastumine ravimijääkidega on üha suurenev
probleem. Komisjon esitab varsti aruande selle probleemi ulatuse kohta koos
hinnanguga, kas oleks vaja teha muudatusi ELi ravimeid käsitlevates
õigusaktides või muudes asjakohastes ELi õigusaktides[25]. Kättesaadavale teabele
tuginedes tegi komisjon 31. jaanuaril 2012 ettepaneku muuta keskkonnakvaliteedi
standardeid käsitlevat direktiivi ja vee raamdirektiivi,[26] et muu hulgas lisada selle
õigusakti prioriteetsete ainete nimistusse 15 kemikaali, sh kolm ravimit. Kui
see muudatus vastu võetakse, tugevdab see vee raamdirektiivi rolli veekeskkonda
ähvardavate ohtude või veekeskkonna kaudu toimivate ohtude tuvastamisel. Selle
võimaldab saada ka seireandmeid, mis tulevad kasuks edasiste meetmete
väljatöötamisel. Tabel 2. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Veepoliitika raamdirektiiv: aruandekohustuse jõustamine || Komisjon || Teoksil Nitraadidirektiiv: laiendada nitraaditundlikuks kuulutatud alasid ja tõhustada meetmeprogramme. || Liikmesriigid || Teoksil Asulareovee puhastamise direktiiv: reoveepuhastuse nõuetelevastavuse suurendamine pikaajaliste investeeringute kavandamise, sh ELi fondide ja EIPi laenude kasutamise kaudu. Valmistada ette rakenduskavad. || Liikmesriigid (ELi fondide ja EIPi laenude puhul ka komisjon) Liikmesriigid, komisjon || 2018 2014 Tööstusheidete direktiiv: tagada, et tööstusheite lubades sätestatakse heite piirmäärad, mis on kooskõlas parima võimaliku tehnikaga ja asjakohaste veega seotud eesmärkidega. || Liikmesriigid || Alates 2016 Pestitsiidide säästva kasutamise direktiiv: lisada ÜPPi nõuetele vastavuse mehhanismile. || Nõukogu, EP, komisjon || Niipea kui komisjoni ettepanekus esitatud tingimused on täidetud (st kõige varem aastal 2014). Ravimid: esitada aruanne ravimite ja keskkonna kohta. || Komisjon || 2013 Keskkonnakvaliteedi standardite direktiiv: võtta vastu komisjoni parandusettepanek. || Nõukogu, EP || 2012-2013 2.3. ELi veekasutuse tõhusus:
probleemid ja lahendused Euroopa veevarude
säästlik kasutamine, eriti kvantitatiivsest aspektist vaadates, on veemajanduse
juhtidele tõeliselt raske probleem, võttes arvesse selliseid ülemaailmseid nähtusi
nagu kliimamuutus ja demograafiline areng. Euroopa Keskkonnaameti veeseisundi
aruandes rõhutatakse, et veenappuse ja -stressi üha laiem levik on
murettekitav ning mõjutab 2030. aastaks eeldatavalt ligi pooli ELi vesikondi.
Sellele vastuseismiseks tuleks lisaks keskkonnahoidlikul läbivoolul põhineva
veejaotamise parandamisele võtta veekasutuse tõhususe parandamise meetmeid,
et säästa vett ja paljudel juhtudel ka energiat. Vee raamdirektiivi
artiklis 9 nõutakse sellise hinnakujunduspoliitika rakendamist, mis
innustab kasutama vett tõhusalt. Hinnakujundus on tarbijate teadlikkuse
tõstmise oluline vahend ning ühendab keskkonnakasu majanduslikuga, soodustades
samal ajal innovatsiooni. Mõõtmine on igasuguse motiveeriva
hinnapoliitika vältimatu eeltingimus. Artiklis 9 nõutakse ka
veevarustusteenuste kulude (sealhulgas keskkonna- ja ressursikulude) katmist
põhimõttel, et saastaja maksab. Komisjoni 2007. aasta teatises veepuuduse ja
põudade kohta[27] esitati võimalikke tegevussuundi, mis olid seotud veele õiglase hinna
määramisega, veevarude tõhusama eraldamisega ning veetõhusa tehnoloogia ja
kasutustavade edendamisega. Need veetõhususe meetmed on kooskõlas Euroopa 2020[28] strateegia üldise ressursitõhususe eesmärgiga. Nagu tõendab komisjoni ülevaade veepuudust ja
põuda käsitlevast poliitikast, on 2007. aasta teatises kirjeldatud
poliitikavahendite rakendamisel saavutatud vaid nappi edu. Ülevaates
rõhutatakse, et kõigis suuremates vett kasutavates sektorites (põllumajandus,
tööstus, jaotusvõrgud, hooned ja energiatootmine) on veel väga palju võimalusi
veekasutuse parandamiseks meetmete abil. Selles märgitakse, et veearvestuse ja
veetõhususe eesmärkide kehtestamine valdkonna tasandil paneks tugevama aluse
tõhusatele ja sihipärastele veekaitsemeetmetele. Vee raamdirektiivi kohaste
veemajanduskavade hindamisest nähtub, et artikli 9 rakendamisega ei ole olukord
palju parem: veehinna kujundus ei ole motiveeriv ja läbipaistev sugugi mitte
kõigis liikmesriikides ega vett kasutavates sektorites, selle üheks põhjuseks
on ka mõõtmise puudumine. Ainult 49 % veemajanduskavades on kavandatud
muuta vee hinnakujunduse süsteemi, et edendada vee tõhusamat kasutamist ja
ainult 40 % kavades nähakse ette veemõõtmise parandamise meetmed. Kui
sellisele napile loodusvarale nagu veevarud ei kehtestata hinda, võib seda
käsitada keskkonnale kahjuliku toetusena. Lisaks tõlgendab mõni liikmesriik
veevarustusteenuseid väga kitsalt ning see takistab neil kulude katmise
põhimõtete rakendamisel edu saavutamast ka muus kui joogivee- ja
kanalisatsiooniteenuste[29]
valdkonnas. Selline tõlgendus piirab tunduvalt vee raamdirektiivi vastavate
sätete mõju. Jätkates täitemeetmete
võtmist artikli 9 rakendamiseks, püüab komisjon rakendamist hõlbustada ja
töötab selleks ühise rakendusstrateegia raames välja juhenddokumendi.
Juhenddokumendis keskendutakse veemajanduse meetmete kulude ja tulude hindamise
metoodikale mis aitab hinnata kulutõhususe ja ökosüsteemi teenuste eest
maksmise edasist rakendamist. See aitab kindlaks määrata veetõhususe meetmed ja
rakendada ka saastaja-maksab-põhimõtet. Lisaks on veehinnapoliitika
kehtestamine eeltingimus selleks, et saada teatavate projektide rahastamiseks
komisjoni ettepanekute kohaselt vahendeid ELi maaelu arendamise fondist ja
ühtekuuluvusfondist. Kui neid ettepanekuid toetatakse, on need täiendavaks
stiimuliks vee tõhusa hinnakujunduse kehtestamiseks. Komisjon on
kindlaks teinud mitmeid täiendavaid meetmeid, mis võiksid oluliselt parandada
veeressursside kvantitatiivset majandamist ja tõhusat kasutamist ning aidata
sellega kaasa ka veekvaliteedi eesmärkide saavutamisele. Komisjon on koos
Euroopa Keskkonnaametiga esmakordselt välja töötanud veekontod
vesikondade ja alamvesikondade tasandil. Neid kontosid tuleb vee raamdirektiivi
ühise rakendusstrateegia kohaselt liikmesriikide ja sidusrühmadega koos edasi
arendada, kuid need on paljude vesikondade veevarude majandamisel nn puuduvaks
lüliks. Need võimaldavad veemajanduse juhtidel näha, kui palju vett voolab
vesikonda sisse ja sealt välja ning kui palju vett võib reaalselt olemas olla
enne selle jaotamist. Veekontod täidavad lünga, koondades teadmised, mis seni
olid olemas ainult osade kaupa ja laialipillatult. Veekontode laiaulatusliku
kasutamise korral võib neist olla palju abi veenappuse probleemide
lahendamisel, näiteks hõlbustavad need veestressi struktuursete ja
episoodiliste kategooriate analüüsi ning ülevaate saamist veevarude
näitajatest. Veekontod on tihedalt seotud keskkonnahoidliku läbivoolu
kindlaksmääramisega, sest need peavad tagama, et võetakse arvesse looduse
vajadusi ja seda, et vesikonna veevarude tasakaal jääks jätkusuutlikesse
piiresse. Kuid üksnes veekontodest ei piisa, kuna nendest saadav teave on
meetmete võtmisel ainult aluseks. Teiseks peaksid
vesikondasid haldavad ametiasutused veekasutuse tõhustamiseks välja töötama veetõhususe
eesmärgid nende vesikondade jaoks, mis on (või on prognooside kohaselt
edaspidi) veestressis, võttes aluseks veestressi indikaatorid, mis on
välja töötatud ühise rakendusstrateegia raames ja mida kohaldatakse vesikonna
tasandil. Sellised eesmärgid tuleks kehtestada kõigi peamiste vett kasutavate
sektorite (tööstus, energiatootmine, põllumajandus, kodumajapidamised jne)
jaoks ning need peaksid olema tihedalt seotud vee hea seisundi eesmärkidega.
Selliste eesmärkide ja ka eespool osutatud veehinna motiveeriva kujundusega
tuleks vältida võimalikku tagasipõrkeefekti (veekasutuse tõhustamine
pigem suurendab kui vähendab veekasutust ja -tarbimist). Neid võiks arvesse
võtta vee jaotamisel ja veemajanduskavade eesmärkide püstitamisel. See võiks aidata
kokku hoida vett ja energiat, tuua kasu vee ökosüsteemile, piirata kulusid ja
vähendada kasvuhoonegaaside heidet. Järjepidevuse ja võrreldavuse tagamiseks
teeb komisjon ettepaneku töötada välja ELi ühise metoodika veetõhususe
eesmärkide püstitamiseks ja kooskõlastada see ühise rakendusstrateegia raames. Kolmandaks.
Veekasutuse tõhustamiseks ehitussektoris on komisjon analüüsinud võimalikke
valikuid ja otsustanud välja töötada ELi vabatahtliku ökomärgise ja
keskkonnasäästlike riigihangete kriteeriumid[30]
peamistele veega seotud toodetele ja lisada veega seotud tooted ökodisaini
töökavasse käesolevas kavas[31]
määratletud ulatuses. See võimalus pakub mitmeid eeliseid: see on lihtne
tarbijatele, kes tulevikus leiavad turult ainult tõhusamaid veeseadmeid ja tooteid,
mis on selgelt märgistatud vastavalt tõhususele; see põhineb järkjärgulisel
lähenemisviisil, kuna ei nõua seadmete vahetamist olemasolevates hoonetes, vaid
turul olevate vanade toodete järkjärgulist asendamist tõhusamatega; see aitab
säästa märkimisväärselt energiat, kuna suur osa kodumajapidamises kasutatavast
veest on soe vesi. Kraanide ja dušiseadmete
hinnanguline energiasääst on 2020. aastal võrdne 10,75 megaekvivalenttonniga ja
umbes kaks korda nii palju 2030. aastal. Sellised säästetud kogused võrduvad
umbes 3,5 % EL 27 kogu energiakasutusest eluruumides või umbes
1 % kogu energiakasutusest EL 27s. Neljandaks.
Komisjoni ettepanekud põllumajanduse valdkonnas praegu arutusel olevaks ühise
põllumajanduspoliitika reformiks loovad võimalusi rahastada (teise samba
raames, maaelu areng) niisutamise tõhustamist viisil, mis on kooskõlas
vee raamdirektiivi eesmärkidega ja aitab vältida tagasipõrkeefekti. See hõlmab
veekasutuse vähendamise miinimumnõuete etteandmist. On loota, et neid meetmeid
toetatakse ühise põllumajanduspoliitika lõplikult heakskiidetud tekstides. See
on väga oluline, kuna põllumajanduse arvele langeb 24 % kogu Euroopa
veevõtumahust ning ehkki see võib tunduda vähesena võrreldes 44 %ga, mis
võetakse energiatootmises jahutamiseks, on selle mõju veevarudele palju suurem.
Energiatootmisel suunatakse peaaegu kogu jahutusvesi tagasi veekogusse, kuid
põllumajanduses sageli ainult kolmandik[32]. Viiendaks. Komisjon
usub, et veevärgi lekete probleemi saab lahendada ainult
juhtumipõhiselt, et hinnata lekete taseme vähendamise keskkonna- ja
majanduslikku kasu. Olukord on liikmesriigiti ja nende piires väga erinev, kuna
lekkemäär on vahemikus 7–50 % või suuremgi. Komisjon teeb koostööd ELi
veemajanduse sektoriga, et kiirendada majanduslikult säästvate lekkemäärade (Sustainable
Economic Leakage Levels, SELL) saavutamiseks parimate tavade
väljatöötamist ja levitamist ning laiemalt võttes strateegilist nägemust vee
infrastruktuuri tuleviku kohta, et aidata kohandada seda kliimamuutusega
maailmas, kus varusid jääb üha vähemaks. Lõpuks on veel üks
vahend, veega kauplemine, mida kasutatakse enamasti väljaspool ELi ning
mis võib parandada veetõhusust ja aidata üle saada veestressist, kui
veekasutamise suhtes rakendatakse üldist jätkusuutlikku piirmäära. Veega kauplemine
toob kaasa suhteliselt suure halduskulu ja sellest on põhimõtteliselt kasu
ainult siis, kui seda teevad teatava vesikonna veekasutajad. Ehkki sellise
süsteemi loomine ELi tasandil ei oleks kuigi kasulik, teeb komisjon ettepaneku
töötada välja ühise rakendusstrateegia suunised, et aidata arendada
veega kauplemist liikmesriikidel, kes soovivad seda kasutada. Tabel 3. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Kehtestada vee raamdirektiivi kohased veehinna kujundamise / kulude katmise kohustused, sealhulgas vajaduse korral mõõtmine. Teha veehinna kujundamine / kulude katmine eeltingimuseks maaelu arendamise ja ühtekuuluvusfondidest rahastamise korral. || Komisjon Nõukogu, EP ja komisjon || Teoksil Alates 2014 Töötada kauplemissüsteemide ja kulude/tulude hindamise kohta välja ühise rakendusstrateegia suunised. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Teha veekasutuse vähendamine eeltingimuseks teatavate maaelu arengu raames toetatavate niisutusprojektide puhul. || Nõukogu, EP ja komisjon || Alates 2014 Töötada välja ühise rakendusstrateegia suunised veekontode (ja keskkonnahoidlikku läbivoolu) kohta. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Töötada välja ühise rakendusstrateegia suunised eesmärkide püstitamise kohta. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Lisada veega seotud tooted ökodisaini töökavasse. Välja arendada ELi vabatahtliku ökomärgise ja keskkonnasäästlike riigihangete kriteeriumid. || Komisjon || 2012 2013 Levitada parimaid tavasid ja vahendeid, et saavutada majanduslikult säästvad lekkemäärad. || Komisjon, liikmesriigid ja veetööstus || 2013 2.4. ELi veekogude haavatavus:
probleemid ja lahendused Kava mõjuhindamise
andmed näitavad, et põuad ja üleujutused on viimaste aastakümnete jooksul üha
vähendanud Euroopa jõgede vooluhulka. See rõhutab vajadust tugevdada
veeökosüsteemi vastupanuvõimet, et kohanduda kliimamuutusega, mis toob ilmselt
samuti kaasa sellised lisasurved nagu vee kõrgem temperatuur ja invasiivsed
võõrliigid. Samal ajal on vaja vaadata meetmeid, mis põhinevad integreeritud
lähenemisel katastroofiohjamisele ja on suunatud otseselt selliste äärmuslike
nähtuste mõju vastu nagu põuad ja üleujutused, mille sagedus, tugevus ning
põhjustatud keskkonna- ja majanduslik kahju on viimase 30 aasta jooksul
ilmselgelt suurenenud. ELi üleujutuste
direktiivi kohaselt tuleb 2015. aastaks välja töötada üleujutusriski maandamise
kavad, mis tuleb täielikult kooskõlastada veemajanduskavade teise etapiga,
mille tähtaeg on samuti 2015. aasta. Üleujutusriski maandamise kavasid tuleb
arvesse võtta ka valdkondadevaheliste ja mitme ohu põhiste riskide maandamise
kavade koostamisel. Loodetavalt peaks see aitama jõuda maakasustuse ja
ruumilise planeerimiseni, mille puhul võetakse nõuetekohaselt arvesse
kliimamuutusi, vastupanuvõimet katastroofidele ja kohanemisvajadust [33]. Üleujutuste ja
põudade negatiivse mõju vähendamise meetmete hulka kuulub ka nn roheline
infrastruktuur, eriti looduslikku veesidumisvõimet käsitlevad meetmed.
Siia kuulub jõeäärsete ja märgalade taastamine, kuna need võivad rohkete või
liigsete sademete perioodil vett siduda, et kasutada seda veevaestel aegadel.
Roheline infrastruktuur võib aidata tagada ökosüsteemi teenuste osutamise
kooskõlas ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegiaga[34]. Mulla katmise vähendamine on samuti meede, mis võib vähendada
üleujutusriski[35]. Kõnealused meetmed tuleks lisada nii veemajanduskavadesse kui ka
üleujutusriski maandamise kavadesse ning, nagu märgitud, tuleks neid
prioriteetselt rahastada ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvusfondi ja
struktuurifondi kaudu. Komisjoni 2007.
aasta teatis veenappuse ja põua kohta hõlmas lisaks eespool mainitud
veetõhususe valikutele ka ettepanekut kaaluda veevarustuse täiendava
infrastruktuuri loomist. Selles teatises tehti ka ettepanek järjestada
veepoliitilised lahendused tähtsuse järjekorras, kusjuures täiendavaid
veevarustusvõimalusi (nt vee magestamine) kaalutaks alles pärast seda, kui on
ammendatud kõik teised veekasutuse tõhustamise parandamise võimalused. See
peaks põhinema tulude-kulude analüüsil. Käesoleva kava
koostamisele eelnenud sidusrühmadega konsulteerimise käigus leiti veel üks
alternatiivne veepakkumise suurendamise valikuvõimalus – vee korduskasutus
niisutamiseks või tööstuslikul otstarbel –, millele EL peab pöörama
tähelepanu. Reovee puhastamisest või tööstusrajatistest pärit vee
korduskasutusel arvatakse olevat väiksem keskkonnamõju kui muudel
alternatiivsetel veevarustamisviisidel (nt vee siirdamine ühest valglast teise
või vee magestamine), kuid neid kasutatakse ELis väga vähe. Selle põhjuseks näib
olevat korduskasutatava vee ühiste keskkonna/tervisestandardite puudumine ELis
ja võimalikud takistused korduskasutatava veega kastetud põllumajandustoodete
vabal liikumisel. Komisjon uurib, mis oleks kõige sobivam ELi tasandi vahend
vee korduskasutamise edendamiseks; see võiks olla määrus, millega kehtestatakse
ühised standardid. 2015. aastal teeb komisjon asjakohasest mõjuhinnangust
sõltuvalt ettepaneku rahva tervise ja keskkonnakaitse kõrge taseme tagamiseks
ELis. Põudadega
võitlemiseks jätkab komisjon Euroopa põuavaatlussüsteemi arendamist, mis
toimiks kui varajase hoiatamise süsteem liikmesriikide ja sidusrühmade
valmisoleku suurendamiseks. See tugevdab ka veedirektiiviga kehtestatud
asjakohaseid nõudeid ning – veemajanduskavade esimese etapi tagasiside kaudu –
innustab liikmesriike edaspidi paremini integreerima põuariski ohjamise ja
kliimamuutuse aspekte veemajanduskavadesse ning valdkondadevaheliste ja mitme
ohu põhiste riskide maandamise kavadesse. Tabel 4. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Töötada välja looduslikku veesidumisvõimet käsitlevate meetmete ühise rakendusstrateegia suunised (roheline infrastruktuur). || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Muuta ÜPP I sammas loodussõbralikumaks, toetades looduslikku veesidumisvõimet käsitlevaid meetmeid (ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade kaudu) || Komisjon ja liikmesriigid || Alates 2014 Kasutada ühtekuuluvus- ja struktuurifonde ja Euroopa Investeerimispanga laene looduslikku veesidumisvõimet käsitlevate meetmete toetamiseks. || Komisjon, EIP ja liikmesriigid || 2014-2021 Jõustada veedirektiivi nõuded, mis on olulised põuariski ohjamisel. || Komisjon || Teoksil Töötada välja üleujutusriski maandamise kavad. || Liikmesriigid || 2015 Teha vee korduskasutuse standardite (regulatiivse) vahendi ettepanek. || Komisjon || 2015 Jätkata Euroopa põuavaatlussüsteemi arendamist. || Komisjon || 2013-2014 2.5. Valdkonnaülesed lahendused Komisjon on leidnud
ELi veepoliitika eesmärkide saavutamiseks mitmeid valdkonnaüleseid lahendusi. Käesoleva aasta
alguses algatatud innovatsioonipartnerlused veekasutuse, põllumajanduse
tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse küsimustes[36] aitavad
leida lahendusi veeprobleemidele, mis tulevad ette asulates, tööstuses ja
põllumajanduses. See aitab saavutada keskkonnaeesmärke ja avab uusi turuvõimalusi.
Maailma veeturg kasvab kiiresti ning 2020. aastaks peaks selle suurus olema
hinnanguliselt 1 triljon eurot. Euroopa veesektori kasv 1 % võrra võib
tähendada 10 000–20 000 uut töökohta. Kui Euroopa haarab kinni uutest
suurtest turuvõimalustest, võib ta end üha kindlamini pidada ülemaailmseks
turuliidriks veealase innovatsiooni ja tehnoloogia vallas.
Innovatsioonipartnerluste abil püütakse lihtsustada innovatiivsete teenuste
pakkumise ja nõudluse vahelisi sidemeid ja levitada kontrollitud lahendusi, nt
elektroonilise turu ja konkreetsete võrkude loomise kaudu. Muud
valdkonnaülesed võimalused võib üldiselt kokku võtta kahe valdkonna all: teadmusbaasi
tugevdamine ja juhtimise parandamine. Teadmusbaasi
tugevdamist silmas pidades kogutakse Euroopa veeteabesüsteemi (WISE)
abil juba praegu suur hulk kogu ELi hõlmavat teavet veevarude seisundi ja
veepoliitika kohta. Selles on siiski veel lünki. Sageli on teave eri kohtades
laiali ega ole eri tasandi otsuste tegijatele hõlpsalt kättesaadav. Komisjon
teeb ettepaneku arendada seda vahendit, et tagada järjestikuste rakenduskavade
kaudu selle täielik koostalitlusvõime liikmesriikide ja Euroopa tasandil
kasutatavate teabesüsteemidega ning parandada meie arusaamist
veeökosüsteemidest. Eelkõige tuleb teadmusbaasile kasuks Euroopa Ühenduse
ruumiandmete infrastruktuuri (INSPIRE),[37] ühise
keskkonnateabesüsteemi (SEIS)[38] ning ülemaailmse keskkonna- ja turvaseire (GMES) arendamine ja
rakendamine, samuti toovad kasu seitsmenda teadusuuringute raamprogrammi ja
programmi „Horisont 2020”[39] raames tehtavad veeuuringud. Veestatistikaga seoses teeb komisjon
ettepaneku lisada keskkonnamajandusliku arvepidamise ja statistika
määrustesse[40] sellised teabele esitatavad nõuded, mis on veepoliitika vajaduste
seisukohast kõige kasulikumad. Tihedas koostöös liikmesriikidega püüab komisjon
veealaste õigusaktide raames veelgi ühtlustada aruandlustsükleid, et
vähendada halduskoormust, ning teeb sel eesmärgil ettepanekuid kehtivate
õigusaktide (veedirektiiv, nitraadidirektiiv, asulareovee direktiiv) edasiseks
koondamiseks ja vajaduse korral nende sihipäraseks muutmiseks. Komisjon jätkab teaduse-poliitika
koostoime täiustamist ja arendab edasi Teadusuuringute Ühiskeskuse loodud veevarude-majanduse
mudelit, millel põhineb käesoleva kava mõju hindamine. See aitab ka hinnata võrdlusstsenaariumide kulusid
ja tulusid ning liikmesriikide meetmeprogramme kooskõlas muude riikliku ja/või
vesikonna tasandi vahenditega. Juhtimise osas teeb
komisjon ettepaneku luua ühise rakendusstrateegia raames lihtne ja vabatahtlik eksperthindamise
süsteem, mille kaudu vesikonna ametiasutused saaksid esitada oma
veemajanduskava projekti kas oma või muu liikmesriigi teistele piirkondlikele
ametiasutustele läbivaatamiseks. See peaks soodustama üksteiselt õppimist ning
parandama kavade kvaliteeti ja vee raamdirektiivi nõuete järgimist. Komisjon
võiks aidata veemajanduskavade esimese etapi hindamise põhjal välja selgitada
vesikondi haldavaid ametiasutusi, kellele selline vahetus kõige rohkem kasuks
tuleks. Komisjon on teinud
ettepaneku lisada veedirektiivi erinõuded ühise
põllumajanduspoliitika nõuetele vastavuse mehhanismi kui ühise
põllumajanduspoliitika reformi osa. Kõnealuse ettepaneku üksikasju on vaja
täpsustada delegeeritud õigusaktides, kuid kui ettepanek vastu võetaks, võiks
see anda tugeva stiimuli veedirektiivi nõuete täitmiseks põllumajandusettevõtte
tasandil, näiteks veevõtu- ja paisutusload. Komisjoni
hiljutise, ELi keskkonnameetmete rakendamist käsitleva teatise[41] järelmeetmena karmistab komisjon praegu kontrolli ja järelevalve
nõudeid, mida kohaldatakse kogu Euroopa Liidu keskkonnaõigustiku suhtes. Veesektor on üks
tähtsamaid valdkondi, millega tuleb tegelda. Komisjon uurib ka seda, kuidas
tihedama koostöö tegemine liikmesriikide vahel partnerlus-rakenduslepingute kaudu
võiks parandada nõuetele vastavust sellistes küsimustes nagu ülemääraste
veekoguste eraldamine või ebaseaduslik veevõtmine. Nagu komisjoni
„Ressursitõhusa Euroopa tegevuskavas” rõhutatakse, on vesi piiratud loodusvara,
mille tõhus kasutamine toob märkimisväärset majanduslikku kasu paljudele
majandusharudele. Seepärast käsitleb komisjon veega seotud küsimusi iga-aastases
majanduskasvu analüüsis ning riigipõhiseid soovitusi üksikutele
liikmesriikidele vajaduse korral Euroopa poolaasta protsessi raames. Kolmandate
riikidega seotud küsimusi käsitleb komisjon ühinemisprotsessi käigus ja ELi
naaberriikidega peetavate struktureeritud dialoogide raames. Lõpuks tuleks
märkida, et komisjon toetab teadlikkuse tõstmise vahendite, nagu
teavituskampaaniad,[42] sertifitseerimiskavad[43] ja jalajälje hindamine[44]
kasutamist, et ärgitada veekasutajaid tegema jätkusuutlikke valikuid. Käesoleva kava abil püütakse veeökosüsteeme
ulatuslikult parandada, et saavutada ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia
eesmärk peatada 2020. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja
ökosüsteemi teenuste kahjustumine ning need teenused võimaluste piires
taastada. See kiirendab tööd, mida tehakse selleks, et suurendada
vastupanuvõimet katastroofidele[45]
ja kohanduda kliimamuutusega[46]
ning jõuda nn veepoliitika verstapostini ELi ressursitõhususe tegevuskavas.
Kuna maismaalt lähtuv surve avaldab ka merekeskkonnale suurt mõju, siis aitab
kava kaasa keskkonnaseisundi saavutamisele vastavalt merestrateegia
raamdirektiivile,[47]
tingimusel, et tegevus on nõuetekohaselt kooskõlastatud merestrateegia
programmide ja meetmetega, mis tuleb rakendada 2015. aastaks. Komisjon jätkab
tööd piirüleste veekogude küsimuses, innustades kandidaat- ja naaberriike viima
oma õigusaktid kooskõlla ELi keskkonnaalase õigustikuga ja andes riikidele
tehnilist abi. Tabel 5. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Rakendada innovatsioonipartnerlused, mille eesmärk on veekasutuse tõhusus ning põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus. || Komisjon ja sidusrühmad || Alates 2013 Täiendada WISEt. || Euroopa Keskkonnaamet, komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2015 Ühtlustada aruandlus- ja statistikaalaseid nõudeid. || Euroopa Keskkonnaamet, komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2014 Viia lõpule veevarude-majanduse mudeli väljatöötamine. || Euroopa Keskkonnaamet, komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2013 Jätkata ühise rakendamise strateegia väljatöötamist teaduse-poliitika koostoime täiustamiseks. || Euroopa Keskkonnaamet, komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || Teoksil Luua veemajanduskavade ühise rakendamise strateegia kohane eksperthindamise süsteem ja kasutada seda veemajanduskavade ettevalmistamisel. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || 2013-2016 Lisada ÜPP nõuetele vastavuse mehhanismile ka vee raamdirektiivi nõuded. || Nõukogu, EP ja komisjon || Niipea kui komisjoni ettepanekus esitatud tingimused on täidetud (st kõige varem aastal 2014). Tugevdada kontrolli ja järelevalve nõudeid. || Komisjon || 2013 Uurida Euroopa poolaasta raames riigipõhiseid soovitusi veevarude kohta. || Komisjon, Euroopa nõukogu || 2013 Toetada veekasutamise teadlikkuse tõstmise vahendeid (nt vabatahtlik märgistamine ja sertifitseerimiskavad). || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || Teoksil 2.6. Ülemaailmsed aspektid Veevarude kaitsmise kava keskendub Euroopa
vetele. Vesi on kohaliku tasandi küsimus, kuid ka ülemaailmne probleem, mis on
seotud paljude valdkondadega nagu toiduga kindlustatus, kõrbestumine,
kliimamuutus, looduslike ja inimtekkeliste katastroofide mõju jne, millel
kõigil on oluline majanduslik, sotsiaalne ja julgeoleku mõõde. EL tegutseb
paljudes neist valdkondadest tulenevalt kohustustest, mis ta on võtnud Agenda
21, veeküsimusi käsitleva kolme Rio konventsiooni (kõrbestumise, kliimamuutuse
ja bioloogilise mitmekesisuse kohta), Johannesburgi rakenduskava ja viimati
konverentsi Rio+20 raames. Selline tegevus on ELi jaoks ka edaspidi ülitähtis. Maailm jõudis juba aastal 2011 aastatuhande
arengueesmärgini vähendada aastaks 2015 poole võrra nende inimeste arvu, kellel
puudub pidev juurdepääs puhtale joogiveele, kuid paljud Aafrika riigid jäävad
veele juurdepääsu osas teistest maha. Aastatuhande arengueesmärgi saavutamisest
kanalisatsiooniteenustele juurdepääsu vallas on maailm veel väga kaugel, kuna
korralik kanalisatsiooniteenus puudub praegu 2,5 miljardil inimesel. Rahvastiku suurenemine ja veekasutajate
konkureerivad vajadused suurendavad 2025. aastaks ülemaailmset nõudlust vee
järele 35–60 %. 2050. aastaks võib see kahekordistuda[48]. Neid suundumusi süvendab
kliimamuutus, millel võivad olla tõsised tagajärjed toiduga kindlustatusele. Võttes arvesse ELi arengupoliitika uut tõuget[49] ning partnerlus-arenguriikide
prioriteete ja strateegiat, peaks veevarude majandamine keskenduma ELi
arengualases koostöös järgmistele aspektidele: ·
juurdepääs puhtale joogiveele ja esmastele
kanalisatsiooniteenustele, mille ÜRO kuulutas 2010.
aastal inimõiguseks ja mida kinnitati 2012. aastal Rio+20 deklaratsioonis[50]. ·
Vesi majandusliku kasvu ja säästva arengu
huvides. EL pöörab erilist tähelepanu veekoguste
eraldamisele ja vee kasutamisele majandussektorites, säästvas põllumajanduses
ning vee-, põllumajandus-, energeetika- ja keskkonnaküsimuste komplekssele
lahendamisele. ·
Veemajanduse juhtimine: Rio+20 deklaratsiooniga võetud eesmärgi –
tunduvalt parandada veeressursside integreeritud haldamist vajaduse korral
kõigil tasanditel – saavutamiseks on ülimalt vajalik tõhus institutsionaalne
raamistik, mis võimaldab rakendada häid juhtimistavasid vesikonna tasandil. Nõuetekohane juhtimine ja säästev veemajandus
piirkondlikul ja piiriülesel tasandil aitavad kaasa rahu ja poliitilise
stabiilsuse saavutamisele vee- ja julgeolekuküsimuste kompleksse lahendamise
kaudu. ELi partnerite ja partnerpiirkondade vahel on
samuti vaja kooskõlastusmehhanisme, mis võiksid põhineda ELi veealgatusel. ELi toetus partnerriikidele ja -piirkondadele
peaks lähtuma kogemustest ja tuginema teadmistele, mis on saadud ELi
veemajanduses, eelkõige vee raamdirektiivi rakendamisel. ELi veealane
innovatsioonipartnerlus võiks samuti pakkuda ja levitada innovatiivseid lahendusi
arenguriikide ees seisvate veeprobleemide lahendamiseks. Partnerriikide veemajanduskavades ja ELi
poliitikavalikutes tuleks arvesse võtta arengumaade kaubeldavates
põllumajandus- ja tööstustoodetes kasutatud vett. Seepärast peaks EL toetama
säästva veemajanduse arendamist eksportivates riikides, nt veekasutuse
tõhustamist ning teravilja- ja muude toodete valiku parandamist kooskõlas ELi
arengupoliitikaga. Tabel 6. Kavaga ettenähtud meede || Kes selle võtab? || Mis ajaks? Toetada juurdepääsu saamist puhtale joogiveele ja esmastele kanalisatsiooniteenustele. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || Teoksil, kuni aastani 2014. Toetada veevarude integreeritud säästvat majandamist. || Komisjon, liikmesriigid ja sidusrühmad || Teoksil, kuni aastani 2014. 3. Järeldused ja ELi
veepoliitika väljavaated Kavas on sätestatud põhimeetmed, mis tuleb
võtta veemajanduse juhtidel ja poliitiliste otsuste tegijatel, et lahendada
veekeskkonda ähvardavad probleemid. Liikmesriikidel on võimalik ja vajalik
parandada vee raamdirektiivi rakendamist ja vähendada hüdromorfoloogilist
survet meie vesikondadele, taastades jõgede tõkestamatu voolamise, näiteks
rohelise infrastruktuuri taastamise kaudu. See võib vähendada ka ELi
tundlikkust üleujutuste ja põudade suhtes. Ühise põllumajanduspoliitika,
ühtekuuluvus- ja struktuurifondide kaudu on võimalik rahastada rohelise
infrastruktuuri kasutuselevõttu, eriti siis, kui toetatakse komisjoni praegusi
ettepanekuid mitmeaastases finantsraamistikus. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks
võiks välja töötada ka ühise rakendamise strateegia. Ülemäärasest veekoguste eraldamisest on vaja
lahti saada ning me peame arvestama looduse vajadusi, st keskkonnahoidlikku
läbivooluhulka. Komisjon töötab ühise rakendusstrateegia kallal, et jõuda
selles küsimuses ühise arusaamani, samuti arutatakse, kuidas seda
läbivooluhulka arvutada. Kava koostamise käigus on komisjon koos Euroopa
Keskkonnaametiga välja töötanud veekontod, mis võimaldavad veemajanduse
juhtidel saada realistlikumat pilti vee kättesaadavusest vesikonna või
alamvesikonna tasandil. Kui neid vahendeid on ühise rakendusstrateegia raames
täpsustatud, võimaldavad need vett palju paremini jaotada. Vaatamata edule, mis on saavutatud nitraate,
reovee puhastamist, tööstusjäätmeid, prioriteetseid aineid ja taimekaitsevahendeid
käsitlevate õigusaktide rakendamisel, ähvardab ELi veevarusid ikka veel
hajareostus ja punktallikast pärit reostus. Neid õigusakte on vaja veel
täielikumalt rakendada ning komisjon jätkab jõustamisalast tegevust. ELi
finantstoetuse saamine on võimalik, kuid see võib üksnes täiendada, mitte aga
asendada liikmesriikide ja erasektori pikaajalisi investeerimisplaane
kõnealustes valdkondades. Vee tõhus kasutamine võib aidata vähendada
veenappuse ja veestressi tekitatud probleeme. Veehinna kujundamine kasutatud
veekoguste mõõtmise abil on võimas vahend vee tõhusamaks kasutamiseks; vee
raamdirektiivis sätestatud õiguslikele nõuetele vaatamata ei rakendata seda
täies mahus. Komisjon jätkab nõuete täitmise jälgimist, arendades ühise
rakendamise strateegiat, et parandada kulude hüvitamise metoodikat, mis hõlmab
ka keskkonnakulusid. Lisaks teeb komisjon ettepaneku töötada ühise rakendamise
strateegia raames välja ühtne metoodika veetõhususe eesmärkide jaoks, mis
tuleks vajaduse korral integreerida veemajanduskavadesse. Veetõhususe
parandamine on eriti vajalik konkreetsetes valdkondades. Komisjoni ettepanekuga
põllumajanduse valdkonnas ühise põllumajanduspoliitika teise samba kohta
(maaelu areng), nähakse ette toetus niisutamise tõhustamiseks, kui samas vähendatakse
veekasutust. Hoonetest rääkides teeb komisjon ettepaneku lisada veega seotud
tooted ökodisaini töökavasse (käesolevas kavas määratletud ulatuses) kulutõhusa
lahenduse, mis tooks suurt kasu energiakulu vähendamisel. Komisjon kaalub regulatiivse vahendi loomist,
millega kehtestataks kogu ELis standardid vee korduskasutuseks, kõrvaldades
sellega takistused sellise alternatiivse veevarustusviisi laialdaseks levikuks.
See aitaks leevendada veenappust ja vähendada haavatavust. Suur hulk valdkonnaüleseid vahendeid toetab
käesolevas kavas esitatud meetmete rakendamist. Innovatsioonipartnerlused
veekasutuse, põllumajanduse tootlikkuse ja jätkusuutlikkuse küsimustes toetavad
innovatiivsete lahenduste testimist ja levitamist, viies kokku innovatsiooni
pakkumise ja nõudluse poole. Veevarude-majanduse mudel, mille on töötanud välja
Teadusuuringute Ühiskeskus, aitab veemajanduse juhtijatel hinnata nende
veemajanduskavas olevate meetmete kulutõhusust. WISE arendamine ja ühilduvamaks
tegemine lihtsustab otsuste vastuvõtjatel olulise teabe saamist. Tehakse
kättesaadavaks eksperthindamise süsteem, et lihtsustada veemajanduskavade
ettevalmistamise käigus üksteiselt õppimist. Kui komisjoni praegune ettepanek
ühise põllumajanduspoliitika reformi suhtes vastu võetakse, annab veedirektiivi
erinõuete lisamine ÜPP nõuetele vastavuse mehhanismi tugeva tõuke veedirektiivi
nõuete järgimiseks. Lõpuks tuleb märkida, et komisjon võiks anda
liikmesriikidele riigipõhised soovitused Euroopa poolaasta
koordineerimisprotsessi osana, et määrata kindlaks kõigile kasulikud meetmed
nii majanduslikust kui ka veekeskkonna seisukohast. Praeguse mitmeaastase finantsraamistiku üle
peetavate läbirääkimiste lõpul võtab komisjon kokku nende tulemused ning kui
see osutub veepoliitika eesmärkide saavutamiseks vajalikuks, teeb täiendavad
õigusaktide ettepanekud näiteks vajaduse korral vee mõõtmise, looduslike
veesidumismeetmete ja veetõhususe eesmärkide kohta. Veevarude kaitsmise kava rakendamine ja seire
tugineb vajaduse korral vee raamdirektiivi ühise rakendamise süsteemile, milles
komisjon need esitab ja nende järgimist kontrollib. Komisjon töötab välja
tulemustabeli ja ajakohastab seda regulaarselt, et kontrollida rakendamise
edenemist. Vee raamdirektiiv tuleb läbi vaadata ja vajaduse korral muuta 2019.
aastaks. Kõnealuse läbivaatamise ettevalmistamisel vaatab komisjon läbi, mis
seisus on kõigi kavas käsitletud aspektide rakendamine, ja teeb vajaduse korral
ettepaneku muuta direktiivi, et lihtsustada selle eesmärkide saavutamist. Kui
vabatahtlik lähenemisviis osutub ebapiisavaks, võivad sellistest muudatustest
saada õiguslikult siduvad nõuded, milles käsitletakse mõnda käesolevas kavas
sisalduvat mittesiduvat ettepanekut. Kavas on selgelt esitatud ELi veepoliitika
eesmärk ja arenguteed. Nende saavutamine sõltub poliitilisest tahtest ja
sidusrühmade pühendumusest järgnevatel aastatel. Tabelis 7 antakse ülevaade kavas esitatud
ja käesolevas dokumendis kirjeldatud ettepanekutest ning meetmete rakendamise
ajakavast. || Kuidas need saavutada? Kava eesmärgid || Vabatahtlik || Määrus || Tingimuslikkus || Rahastamisprioriteedid Tõhusust motiveeriv veehinna kujundus || Ühise rakendusstrateegia suunised kauplemissüsteemide kohta aastaks 2014 || Veedirektiivi art 9 jõustamine (teoksil) || Eeltingimused maaelu arendamise ja ühtekuuluvusfondidest rahastamise korral alates aastast 2014 || Veevõtu mõõtmine || || Veedirektiivi art 9 jõustamine (teoksil) || || Veekasutuse vähendamine põllumajanduses || || || Eeltingimus mõne niisutusprojekti puhul maaelu arengu raames alates aastast 2014 || Ebaseadusliku veevõtu ja ‑paisutamise vähendamine || Kohaldada GMESi alates aastast 2013 || Võimalik ELi algatus inspekteerimise kohta aastal 2013 || Nõuetele vastavus ÜPP raames, niipea kui komisjoni ettepanekus esitatud tingimused on täidetud (st kõige varem aastal 2014). || Teadlikkus veetarbimise kohta (nt veekasutus ülemaailmselt kaubeldavate kaupade tootmiseks). || Toetada vabatahtlikku märgistamist ja sertifitseerimiskavasid || || || Maksimaalne looduslike veesidumismeetmete kasutamine (roheline infrastruktuur) || Ühise rakendusstrateegia suunised aastaks 2014 || || ÜPP I samba keskkonnasäästlikumaks muutmine (ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alad) alates aastast 2014 || Ühtekuuluvus- ja struktuurifondid ja EIPi laenud (2014-2021) Tõhusad veeseadmed hoonetes || ELi ökomärgise ja keskkonnasäästlike riigihangete kriteeriumid, 2013 || Ökodisaini töökava aastal 2012 || || Lekete vähendamine || Parimad tavad / SELLi vahendid aastal 2013 || || || Ühtekuuluvus- ja struktuurifondid ning EIPi laenud (2014-2021) Vee korduskasutuse maksimeerimine || || Võimalik määrus aastal 2015 || || Ühtekuuluvus- ja struktuurifondid ning EIPi laenud (2014-2021) Juhtimise parandamine || Veemajanduskavade eksperdihindamine (2013–2016) || || || Veekontode rakendamine Keskkonnahoidliku läbivooluhulga rakendamine Eesmärkide püstitamine || Ühise rakendusstrateegia suunised / veekontod / keskkonnahoidlikud läbivooluhulgad, aastaks 2014 Ühise rakendamise strateegia eesmärkide püstitamiseks aastaks 2014 || || || Üleujutusriski vähendamine || Rohelise infrastruktuuri abil (vt eespool) Üleujutusriski teadlikustamise Euroopa süsteem || Üleujutusriski maandamise kavad aastaks 2015 || || Põuariski vähendamine || Rohelise infrastruktuuri abil (vt eespool) Euroopa põuavaatlussüsteem, 2013–2014 || Veedirektiivi nõuete jõustamine (teoksil) || || Kulude ja tulude parem arvestamine || Ühise rakendusstrateegia suunised 2014. aastaks || || || Parem teadmusbaas || WISE edasiarendamine aastaks 2015 Teadusuuringute Ühiskeskuse veevarude-majanduse mudel aastaks 2013 Teaduse-poliitika liidest käsitlev ühise rakendamise strateegia (teoksil) || Aruandlus- ja statistikaalased nõuded aastaks 2014 || || Toetus arengumaadele || || || || Toetada juurdepääsu saamist puhtale joogiveele ja esmastele kanalisatsiooniteenustele. Toetada veevarude integreeritud säästvat majandamist. (teoksil ja aastatest 2014–2021) Reostusküsimustega tegelemine || Aruanne ravimite ja keskkonna kohta (2013) || Vee raamdirektiivi, keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi / prioriteetsete ainete direktiivi, nitraadidirektiivi, asulareovee puhastamise direktiivi ja tööstusheidete direktiivi sihipärane rakendamine, keskendudes järgmisele: 1. Seirenõuded vee raamdirektiivi–keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi / prioriteetsete ainete direktiivi raames 2. Laiendada nitraaditundlikuks kuulutatud alasid ja tõhustada meetmeprogramme (teoksil). 3. Parandada reovee puhastamise nõuete täitmist pikaajaliste investeeringute kavandamise kaudu (sh ELi fondid ja EIPi laenud), aastaks 2018, rakenduskavad valmis aastaks 2014. 4. Tagada, et tööstuse heitelubades sätestatakse heite piirväärtused, mis on kooskõlas parima võimaliku tehnikaga ja milles võetakse arvesse asjakohaseid veega seotud eesmärke alates 2016. aastast. Keskkonnakvaliteedi standardite direktiivi / prioriteetsete ainete direktiivi kavandatud muudatuste vastuvõtmine || Lisada pestitsiidide säästva kasutamise direktiiv nõuetele vastavuse kohustusele ÜPP raames, niipea kui komisjoni ettepanekus esitatud tingimused on täidetud (st kõige varem aastal 2014). || Valdkonnaülesed probleemid || Innovatsioonipartnerlused, mille eesmärk on veekasutuse tõhusus ning põllumajanduse tootlikkus ja jätkusuutlikkus, alates aastast 2013. || Järgmiste direktiivide täielik rakendamine: vee raamdirektiiv, keskkonnakvaliteedi standardite direktiiv / prioriteetsete ainete direktiiv, nitraadidirektiiv, asulareovee puhastamise direktiiv ja tööstusheidete direktiiv || Võimalikud soovitused Euroopa poolaasta raames, aastal 2013 || Veemajanduseesmärkide üldine prioriseerimine ühise põllumajanduspoliitika, ühtekuuluvus- ja struktuurifondide toetuse ning EIPi laenude saamisel (2014–2021) [1] Meie veevarude tuleviku kaardistamine, 2030. aasta
veevarude töörühma aruanne,
http://www.mckinsey.com/client_service/sustainability/latest_thinking/charting_our_water_future [2] http://www.eea.europa.eu/themes/water/publications-2012.
[3] Komisjoni aruanne vee raamdirektiivi (2000/60/EÜ)
rakendamise kohta – veemajanduskavad ning komisjoni teatis aruande kohta,
milles käsitletakse veepuuduse ja põua vastu võitlemise poliitikat ning mis
võeti vastu koos käesoleva kavaga. [4] Komisjoni talituste töödokument ELi mageveepoliitika
toimivuskontrolli kohta. [5] Komisjoni talituste töödokument – mõjuhinnang, mis on
lisatud teatisele „Euroopa veevarude kaitsmise kava”, milles esitatakse täielik
loetelu kava koostamisel kasutatud uuringutest. [6] Euroopa Parlamendi resolutsioon, 3. juuli 2012, „ELi
veealaste õigusaktide rakendamise kohta enne Euroopas veega seotud probleemide
osas üldise lähenemisviisi väljatöötamist”, http://www.europarl.europa.eu/sides/getDoc.do?type=TA&reference=P7-TA-2012-0273&language=EN&ring=A7-2012-0192. Vt ka Regioonide Komitee arvamus (30. juuni 2011) „Kohalike ja piirkondlike
omavalitsuste roll säästva veemajanduse edendamisel”, http://www.toad.cor.europa.eu/ViewDoc.aspx?doc=cdr%5cenve-v%5cdossiers%5cenve-v-008%5cEN%5cCDR5-2011_REV2_PAC_EN.doc&docid=2770279;
ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus (15. juuni 2011)
„Veepoliitika kaasamine Euroopa teistesse poliitikavaldkondadesse”, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.nat-opinions.18788 [7] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/60/EÜ,
millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, EÜT L327,
22.12.2000. [8] Nn hüdromorfoloogiline surve, mis mõjutab ligikaudu
40 % veekogudest. [9] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/42/EÜ
teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta. EÜT L 197,
21.7.2001. [10] Nõukogu direktiiv 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja
eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta, EÜT L 175, 5.7.1985, nagu hiljem
muudetud. Komisjon loodab, et keskkonnamõju hindamise direktiivi eelseisev
läbivaatamine aitab samuti kaasa veeseisundi eesmärkide saavutamisele, kuna
aitab laiaulatuslikumalt kindlaks teha veele avalduvaid mõjusid. [11] Vt poliitikadokument „Vee raamdirektiiv ja
hüdromorfoloogilised surved.” Tähelepanu keskmes on hüdroenergeetika,
navigatsioon ja tulvatõrjetegevus. Soovitused poliitika paremaks
integreerimiseks. http://circa.europa.eu/Public/irc/env/wfd/library?l=/framework_directive/thematic_documents/hydromorphology/hydromorphology/_EN_1.0_&a=d [12] Vt nt Doonau jõe kaitsmist käsitlev rahvusvaheline
konventsioon, ühisavaldus laevaliikluse kohta, http://www.icpdr.org/main/sites/default/files/Joint_Statement_FINAL.pdf.
[13] http://ec.europa.eu/budget/reform/commission-proposals-for-the-multiannual-financial-framework-2014-2020/index_en.htm [14] On raske esitada usaldusväärset arvu ebaseadusliku veevõtmise
kohta, kuid Hispaania Keskkonnaministeeriumi 2006. aasta andmetel oli
Hispaanias 510 000 ebaseaduslikku kaevu (WWF, Ebaseaduslik veekasutus
Hispaanias. Põhjused, mõju ja lahendused, mai 2006). [15] Nõukogu direktiiv nr 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise
kohta. EÜT L135, 30.5.1991. [16] Nõukogu direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta
põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest. EÜT L375, 31.12.1991. [17] Nõukogu direktiiv 91/414/EMÜ taimekaitsevahendite
turuleviimise kohta, EÜT L 230, 19.8.1991, tunnistatud kehtetuks Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1107/2009, ELT L 309, 24.11.2009. [18] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/1/EÜ saastuse
kompleksse vältimise ja kontrolli kohta. ELT L 28, 29.1.2008, mis asendatakse
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/75/EL tööstusheidete kohta, ELT
L 334, 17.12.2010. [19] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1907/2006,
18. detsember 2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist,
autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa
Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks
nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti
nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ,
93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ, ELT L 396/1, 30.12.2006. [20] Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiiv 98/8/EÜ, mis käsitleb biotsiidide
turuleviimist, EÜT L 123, 24.4.1998), asendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
määrusega (EL) nr 528/2012, milles käsitletakse biotsiidide turul
kättesaadavaks tegemist ja kasutamist, ELT L 167, 27.6.2012. [21] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/128/EÜ,
millega kehtestatakse ühenduse tegevusraamistik pestitsiidide säästva
kasutamise saavutamiseks, ELT L 309, 24.11.2009. [22] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/83/EÜ
inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta,
EÜT L 311, 28.11.2001. [23] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/82/EÜ
veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta, EÜT L 311,
28.11.2001. [24] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/27/EÜ, 31.
märts 2004, millega muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ ühenduse eeskirjade kohta
seoses inimtervishoius kasutatavate ravimitega, ELT L 136, 30.4.2004. [25] Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2010/84/EL
(millega muudetakse ravimiohutuse järelevalve osas direktiivi 2001/83/EÜ
inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta) 6.
põhjendus, ELT L 348, 31.12.2010, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse
(EL) nr 1235/2010 (millega muudetakse inimtervishoius kasutatavate
ravimite ohutuse järelevalve osas määrust (EÜ) nr 726/2004, milles
sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja
järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimiamet, ning määrust (EÜ)
nr 1394/2007 uudsete ravimite kohta) 3. põhjendus, ELT L 348, 31.12.2010. [26] Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv,
millega muudetakse direktiive 2000/60/EÜ ja 2008/105/EÜ seoses veepoliitika
valdkonna prioriteetsete ainetega. KOM(2011) 876, 31.1.2012. [27] Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile
veepuuduse ja põua probleemi kohta Euroopa Liidus. KOM(2007) 414, 18.7.2007. [28] Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava, KOM(2011) 571 ,
20.9.2011. [29] Pärast ühe kaebuse saamist alustas komisjon üheksa
liikmesriigi suhtes rikkumismenetluse mõiste „veevarustusteenused” kitsa
tõlgendamise pärast. [30] ELi ökomärgis, http://ec.europa.eu/environment/ecolabel/; ELi keskkonnasäästlike riigihangete kriteeriumid,
http://ec.europa.eu/environment/gpp/index_en.htm [31] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/125/EÜ, mis
käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete
sätestamiseks, ELT L 285, 31.10.2009. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
2010/30/EL energiamõjuga toodete energia- ja muude ressursside tarbimise
näitamise kohta märgistuses ja ühtses tootekirjelduses, ELT L 153, 18.6.2010. [32] http://www.eea.europa.eu/articles/the-water-we-eat [33] Komisjon on välja töötanud üleujutusriski teadlikustamise
Euroopa süsteemi, mis on tõhus vahend selleks, et suurendada valmisolekut
piiriülesteks üleujutusteks Euroopas; see süsteem on vastu võetud
hädaolukordade juhtimise teenuse (GIO EMS) osana. [34] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule,
Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Meie elukindlustus,
meie looduskapital: ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia aastani 2020.
KOM(2011) 244, 3.5.2011. [35] Komisjoni talituste töödokument „Suunised mulla katmise
piiramise, leevendamise ja kompenseerimise parimate tavade kohta”, talituste
töödokument (2012) 101 lõplik/2, 15.5.2012. [36] Komisjoni teatis „Veealane innovatsioonipartnerlus”,
COM(2012) 216 final, 10.5.2012. Komisjoni teatis „Põllumajanduse tootlikkus ja
jätkusuutlikkus”, COM(2012) 79 final, 29.2.2012. [37] Vt http://inspire.jrc.ec.europa.eu/ [38] Vt http://ec.europa.eu/environment/seis/ [39] Vt http://ec.europa.eu/research/horizon2020/index_en.cfm [40] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 691/2011
Euroopa keskkonnamajandusliku arvepidamise kohta (ELT L 192, 22.7.2011). [41] Komisjoni teatis „Rohkem kasu ELi keskkonnameetmetest:
usalduse suurendamine teadmisi ja reageerimisvõimet täiustades”, COM (2012) 95
final, 7.3.2012. [42] Vt teavituskampaania „Generation Awake”
http://www.generationawake.eu/en [43] vt Euroopa veemajandusprogramm,
http://www.ewp.eu/activities/water-stewardship/ [44] Vt Rahvusvaheline Standardiorganisatsioon,
http://www.iso.org/iso/catalogue_detail?csnumber=43263 [45] Komisjoni teatis „Ühenduse lähenemisviis loodusõnnetuste
ja inimtegevusest tingitud katastroofide ennetamisele”, KOM(2009) 82 (lõplik). [46] Komisjon arendab ELi integreeritud kohanemisstrateegiat,
mis peab valmima 2013. aastaks. [47] Direktiiv 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse
merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik, ELT L164, 25.606.2008. [48] 2011/2012 Euroopa arenguaruanne,
http://ec.europa.eu/europeaid/what/development-policies/research-development/erd-2011-2012_en.htm [49] Muutuste kava —- KOM (2011) 637 (lõplik), vastu võetud 13.
oktoobril 2011. [50] Vt http://www.uncsd2012.org/index.html