SISUKORD

1........... Sissejuhatus.................................................................................................................... 3

2........... Stabiliseerimisvahendi ülesehitus...................................................................................... 3

3........... Stabiliseerimisvahendi rakendamine................................................................................. 5

4........... Ülevaade stabiliseerimisvahendi tegevusest aastatel 2007–2011....................................... 5

5........... Stabiliseerimisvahendi olukord 2011. aastal..................................................................... 6

6........... Reageerimine kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele (stabiliseerimisvahendi määruse artikkel 3)   8

6.1........ Kuidas on aastal 2011 kasutatud stabiliseerimisvahendit kriisidele reageerimiseks?........... 8

6.2........ Kes on kaasatud stabiliseerimisvahendi kriisidele reageerimise meetmetesse?.................... 9

7........... Abi stabiilsete koostöötingimuste kontekstis (stabiliseerimisvahendi määruse artikkel 4).. 10

7.1........ Ohud julgeolekule ja turvalisusele (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 1).......... 10

7.2........ Keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 2)............................................................................................... 12

7.3........ Kriisieelse ja -järgse suutlikkuse suurendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 3)            13

8........... Kokkuvõte................................................................................................................... 16

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Stabiliseerimisvahendi 2011. aasta aruanne

1.           Sissejuhatus

Käesolev viies aastaaruanne esitatakse Euroopa Parlamendile, nõukogule, Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1717/2006 (millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend)[1] artiklis 23 sätestatud aruandekohustusega.

Stabiliseerimisvahend on oluline Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni asepresidendi vastutusalasse kuuluv rahastamisvahend, mis võimaldab tal suunata vahendeid kriiside ja julgeolekuohtude ärahoidmise, leevendamise ja nende tagajärgede kõrvaldamisega seonduvate ELi igakülgsete lähenemisviiside toetamisele kogu maailmas. Käesolevas aruandes esitatakse ülevaade sellest, kuidas kasutati stabiliseerimisvahendit 2011. aastal.

Käesolevale aruandele on lisatud kaks komisjoni talituste töödokumenti, milles on esitatud üleilmset rakendamist käsitlev igakülgne ja üksikasjalik ajakohastatud teave järgneva kohta: i) stabiliseerimisvahendi kiireloomulised kriisidele reageerimise meetmed, mis algatati ja/või olid pooleli 2011. aastal, ning ii) stabiliseerimisvahendi pikaajalisemad programmid.

Käesolevas aruandes kirjeldatud stabiliseerimisvahendi meetmeid võtavad väga erinevad rakendusorganid, sealhulgas ÜRO asutused ja teised rahvusvahelised ja piirkondlikud organid, ELi liikmesriikide asutused, valitsusvälised organisatsioonid ja muud kodanikuühiskonna organisatsioonid.

2.           Stabiliseerimisvahendi ülesehitus

Kui stabiliseerimisvahend on üks peamistest välisabi rahastamisvahenditest, mis võimaldab ELil võtta initsiatiiv, et aidata reageerida praegustele kriisidele ja hoida ära tekkivaid kriise kogu maailmas.

Nagu allpool kokku võetud, sätestatakse stabiliseerimisvahendi määruse artiklites 3 ja 4 tegevuse liigid, mille jaoks vahendit võib kasutada.

Artiklis 3 on ette nähtud abi kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele reageerimiseks. See võib hõlmata reageerimist tõsistele poliitilistele ja konfliktiolukordadele, suurtele loodusõnnetustele ning mõnikord nende mõlema keerulisele kooslusele. Kui avaneb kriisi ennetamise, leevendamise või lahendamise võimalus, siis sellist toetust stabiliseerimisvahendist, mis on kasutatav vaid siis, kui peamisi välisabi rahastamisvahendeid[2] ei saa kasutada piisavalt kiiresti või asjakohasel viisil, antakse eriabimeetmena[3]. Nimetatud reageerimismeetmetele järgnevad mõnel juhul vahereageerimisprogrammid[4].

Stabiliseerimisvahendi meetmed täiendavad sageli ELi humanitaarabi, ent samal ajal antakse sellest rahastamisvahendist ka oluline hädaabi, taastustööde ja arengu ühendamise lähenemisviisi[5] kohane panus. Peale selle võivad stabiliseerimisvahendi meetmed täiendada ELi ÜJKP[6] operatsioone ja muid meetmeid ning anda olulise täiendava panuse ELi igakülgsesse kriisiolukordadele reageerimise lähenemisviisi.

Stabiliseerimisvahendi kasutamine täiendab põhilisi rahastamisvahendeid, mis oma kohaldamisala, strateegilise planeerimise ja programmitsüklite tõttu ei sobi sageli reageerimiseks kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele. ELi välistegevuse vahendite suureks eeliseks on, et need hõlmavad nii laia vahendite valikut, mis võimaldab liidul reageerida erineval viisil sõltuvalt olukorrast.

Erinevaid väiksemaid stabiliseerimisvahendi kriisidele reageerimise meetmeid rahastatakse rahastamisotsusega loodud rahastamisvahendi kaudu, mis võimaldab ELil pakkuda stabiliseerimisvahendist kiiret ja paindlikku toetust erinevat liiki meetmetele, millest igaühe maht võib olla kuni 2 miljonit eurot. Seda nimetatakse stabiliseerimisvahendi kriisiolukorras olevate kolmandate riikide poliitilise nõustamise, tehnilise abi, vahendamise, lepitamise ja muudes valdkondades antava abi rahastamisvahendiks.

Stabiliseerimisvahendi määruse artiklis 4 on ette nähtud vahendi programmitöö komponent, mis hõlmab vahendi pikemaajalisi programme kolmes peamises valdkonnas:

· julgeolekut ja turvalisust ohustav olukord piirkondadevahelises kontekstis (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 1);

· keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 2) ning

· kriisieelse ja -järgse suutlikkuse suurendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 3)[7].

3.           Stabiliseerimisvahendi rakendamine

Lissaboni lepingu jõustumise järel loodi 2011. aastal välispoliitika vahendite talitus. See on komisjoni uus talitus, mis töötab koos samuti uue Euroopa välisteenistusega, mis on oma tegevuses autonoomne liidu asutus[8]. Mõlemad talitused alluvad Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning komisjoni asepresidendile Catherine Ashtonile, kusjuures välispoliitika vahendite talitus allub talle kui Euroopa Komisjoni asepresidendile.

Euroopa välisteenistuse loomise otsuse artiklis 9 on sätestatud, et liidu väliskoostöö haldamine jääb komisjoni vastutusalasse, kusjuures välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tagab välisabi vahendite, sh stabiliseerimisvahendi, üldise poliitilise koordineerimise. Nii suunab Euroopa välisteenistus poliitiliselt stabiliseerimisvahendi määruse artikli 3 kohaldamist ja teeb meetmete ettevalmistamisel koostööd välispoliitika vahendite talitusega, kes vastutab kokkulepitud meetmete rakendamise eest. Euroopa välisteenistus tegeleb ka stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 kohase strateegilise programmitööga strateegiadokumentide ja mitmeaastaste sihtprogrammide kaudu. Vastavaid iga-aastaseid tegevuskavu sõnastavad ja täidavad arengu ja koostöö peadirektoraat9 (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõiked 1 ja 2) ning välispoliitika vahendite talitus (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 3). Euroopa välisteenistus ning arengu ja koostöö peadirektoraat[9], kes teevad stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõigete 1 ja 2 valdkonnas tihedat koostööd, lepivad kokku meetmetes mitmete julgeolekuohtude ja muude üleilmsete probleemide lahendamiseks, mis täiendavad muid ELi geograafiliste rahastamisvahendite raames rakendatavaid meetmeid.

4.           Ülevaade stabiliseerimisvahendi tegevusest aastatel 2007–2011

Stabiliseerimisvahend on oma viie tegevusaastaga saavutanud praeguseks kindla koha ELi rahastamisvahendina, mida kasutatakse reageerimiseks konfliktidele ja kriisidele kogu maailmas, riikliku ja piirkondliku tasandi julgeolekuohtude lahendamiseks ning kriisidele reageerimise ja konfliktide ärahoidmise suutlikkuse arendamiseks.

Aastatel 2007–2011 tehti stabiliseerimisvahendi lühiajalise kriisidele reageerimise komponendi raames umbes 203 meetme jaoks kättesaadavaks 670 miljonit eurot, et reageerida kriisidele kogu maailmas. 2007–2011 tegevuse geograafilist ulatust näete joonisel 1.

Joonisel 2 on näidatud, kuidas jagunes rahastamine samal perioodil kriisidele reageerimise meetmete (artikkel 3) ja pikaajalisemate programmide (artikkel 4) vahel.

5.           Stabiliseerimisvahendi olukord 2011. aastal

Stabiliseerimisvahendi 2011. aasta 282 miljoni euro suuruses kättesaadavas ja täielikult kulukohustustega seotud eelarves (peaaegu 15 % rohkem kui eelnenud aastal)[10] jagunesid assigneeringud järgmiselt:

· 188 miljonit eurot kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele, s.o 43 % rohkem kui eelnenud aastal;

· 30 miljonit eurot reageerimiseks piirkondadevahelistele ohtudele;

· 49 miljonit eurot keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamiseks ning

· 15 miljonit eurot[11] kriisieelse ja -järgse suutlikkuse suurendamiseks.

Nõukogu hoiti kursis poliitika- ja julgeolekukomiteele esitatud korrapäraste teatiste abil, mis käsitlesid ELi uute artikli 3 kohaste kriisidele reageerimise meetmete kavandamist ja milles anti ajakohastatud teavet käimasolevate meetmete rakendamise kohta. Stabiliseerimisvahendi demokraatliku kontrolli raames loodi Euroopa Parlamendi väliskomisjoni töörühm konfliktide, julgeoleku ja arengu alal, mis kohtus viis korda komisjoni ja Euroopa välisteenistuse esindajatega.

Joonisel 3 esitatud geograafilisest jaotusest on näha, et erinevad kriisid Saharast lõunasse jäävas Aafrikas aastal 2011 nõudsid mahukat rahastamist stabiliseerimisvahendist, et toetada olulisi stabiliseerimispüüdlusi. Lisaks sellele suurenes 2011. aastal märkimisväärselt Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnale eraldatud stabiliseerimisvahendi vahendite osatähtsus, mille põhjuseks olid Araabia kevade puhkedes aset leidnud sündmused. ELi suurt pühendumust Vahemere lõunapiirkonna toetamisele kooskõlas välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjoni 8. märtsi 2011. aasta ühisteatisega „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” näitab ka kavandatav vahendite ümberpaigutamine stabiliseerimisvahendi üldeelarvest Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi (ENPI) eelarvesse 2012. aastal 60 miljoni euro ja 2013. aastal 70 miljoni euro ulatuses.

Ehkki mitmes muus piirkonnas käivitati 2011. aastal vähem uusi stabiliseerimisvahendi meetmeid, kestsid paljud neis piirkondades 2010. aastal käivitatud meetmed edasi kogu 2011. aasta jooksul. Seoses stabiliseerimisvahendi pikaajalisemate programmidega tuleks märkida, et 2011. aasta oli viimane stabiliseerimisvahendi 2007.–2011. aasta strateegiadokumendi ja sellele lisatud kahe mitmeaastase sihtprogrammiga (vastavalt aastateks 2007–2008 ja 2009–2011) hõlmatud aasta.

Konkreetseid näiteid stabiliseerimisvahendi projektide kohta 2011. aastal on toodud kahes järgnevas punktis.

6.           Reageerimine kriisiolukordadele või tekkivatele kriisiolukordadele (stabiliseerimisvahendi määruse artikkel 3)

6.1.        Kuidas on aastal 2011 kasutatud stabiliseerimisvahendit kriisidele reageerimiseks?

Üksikasjad kõikide 2011. aastal rakendatud stabiliseerimisvahendi meetmete kohta on välja toodud käesolevale aastaaruandele lisatud komisjoni talituste I töödokumendis. Järgmised illustreerimise eesmärgil loetletud 2011. aasta meetmed näitavad, kui erinevad olid maailma eri paigus tekkinud kriisiolukorrad, millele stabiliseerimisvahendit kutsuti üles reageerima:

· Araabia kevad – Lisaks rahulike valimiste otsesele toetamisele pandi rõhk kodanikuühiskonna osalemise tugevdamisele üleminekuprotsessides (Tuneesia, Egiptus ja Liibüa), sh pöörati erilist tähelepanu naiste rolli toetamisele. Raske olukorra tõttu Jeemenis oldi sunnitud lõpetama käimasolevad meetmed, milles osalesid riiklikud õiguskaitseasutused, samal ajal aga jätkati muid meetmeid, mille eesmärk oli muuta kodanikuühiskonna hääl kuuldavamaks.

· Olulist toetust anti Palestiina rahvale, sh olulise renditoetusena, et hoida ära uue konflikti puhkemine Palestiina põgenikelaagrites Liibanonis, aidates nii leevendada probleemide eskaleerumise ja leviku ohtu Lähis-Idas ja Vahemere piirkonnas laiemalt, kus olukord oli niigi plahvatusohtlik. Käivitati Gaza sektori erakorraline sotsiaalmajandusliku stabiliseerimise toetuspakett, mille eesmärk on toetada töökohtade loomist ja parandada vee kättesaadavust. Tehti täiendav otsus ajakohastada Kerem Shalomi piiriületuspunkti, et lihtsustada kaubavedu Iisraeli ja Gaza sektori vahel.

· Lepitamise ja üleminekuperioodi õigusemõistmise eesmärgil rahastati Liibanoni erikohut, mis uurib endise peaministri Hariri mõrva asjaolusid.

· 2011. aasta põua tõttu Somaali poolsaarel oli vaja ulatuslikke abimeetmeid. Lisaks ELi ja muudele humanitaarabimeetmetele käivitati stabiliseerimisvahendi raames taastamismeetmed, et aidata põllumajandussektoril taastada Etioopia turud ja tootmisvõimsus. Kuna põud mõjutas ka Somaalia julgeolekupoliitilist tasakaalu, rahastati demineerimis- ja muid sellega seotud meetmeid, et sillutada teed taastamis- ja ülesehituspingutustele Mogadishus ja riigi muudes varem ligipääsmatutes osades.

· Rahastades ELi ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo programme, mis toetavad kohtumõistmist piraatide üle, toetati ELi igakülgset lähenemisviisi võitlusele piraatlusega Somaali poolsaare lähistel. Selline toetus tugevdas ELi positsiooni läbirääkimistel piirkonna riikidega üleandmislepingute sõlmimiseks, mis on olulised ELi ÜJKP raames toimuva piraatlusevastase mereväeoperatsiooni Atalanta edu tagamiseks.

· Uut Lõuna-Sudaani riiki abistati kohaliku ning Sudaani ja Lõuna-Sudaani vahelise stabiilsusprobleemi lahendamisel, peamiselt nende ühise piiri ümbruses.

· Rahastamisvahend võeti kasutusele ka poliitiliste sündmuste ja poliitilise/julgeolekualase jõutasakaalu nihete järel. Näiteks programmid Côte d’Ivoire’is uue Ouattara valitsuse ja hiljutiste valimiste toetuseks ning Kongo Demokraatliku Vabariigi julgeolekusektori reformi toetamine.

· Nigeri jõe delta piirkonnas Nigeerias käivitati programm, millega toetatakse endiste vastupanuvõitlejate taaskaasamist ühiskonda ja seeläbi stabiilsuse edendamist.

· Oluline panus anti ELi Saheli strateegia toetusmeetmetesse, sh sissetulekut ja töökohti loovateks meetmeteks.

· Mitu meedet on käivitatud vähendamaks suurenevaid pingeid elanikkonnarühmade vahel, mis ähvardasid laieneda riikidevahelisteks konfliktideks. Ühe sellise programmi raames võeti meetmed pingete leevendamiseks kirgiiside ja usbekkide vahel Kesk-Aasias Fergana orus, teisega püüti parandada suhteid haiitilaste ja vastuvõtvate dominikaani kogukondade vahel Dominikaani Vabariigis.

· Hulk meetmeid võeti olulise valimistoetuse pakkumiseks Haitil, Kasahstanis ja Valgevenes. Afganistanis toetati stabiliseerimisvahendist sõltumatut valimiskomisjoni suutlikkuse arendamisel ja tugevdamisel tulevasteks valimisteks. ning

· Colombias käivitati projekt inimröövide ja sunniviisiliste kadumiste probleemi lahendamiseks mõeldud tõe, õiguse ja leppimise protsessi käivitamise toetuseks.

6.2.        Kes on kaasatud stabiliseerimisvahendi kriisidele reageerimise meetmetesse?

Stabiliseerimisvahendi kriisidele reageerimise meetmed valmistatakse ette tihedas koostöös erinevate partneritega, kelleks on kodanikuühiskond ja riigiasutused, ELi liikmesriigid, ELi institutsioonid, kolmandad riigid ja teised. ELi delegatsioonid täidavad võtmerolli, andes varajasi hoiatusi ja töötades välja kontseptsioone ja võimalusi reageerimiseks. 2011. aastal delegeeriti enamik uusi meetmeid[12] kohapeal rakendamiseks edasi ELi delegatsioonidele, kelle arusaamine kohalikest vajadustest ja nõudmistest on oluline nende meetmete õnnestumiseks. See võimaldab lepingud rakendusasutustega õigeaegselt läbi rääkida ja jälgida kohapeal sageli tundlike projektide rakendamist. Selle tulemusena vastutasid ELi delegatsioonid 2011. aastal stabiliseerimisvahendi kulukohustustest 85 % ja maksetest 82 % eest.

Neid ELi delegatsioone, mille töökoormus on stabiliseerimisvahendi programmide tõttu eriti suur, aitas jätkuvalt selleks määratud personal, keda rahastatakse stabiliseerimisvahendi haldustoetuse eelarvest. ELi delegatsioonides töötavate stabiliseerimisvahendi kohapealsete töötajate arv püsis üsna stabiilselt 21 inimese tasemel, kelle hulka kuulus 7 piirkondlike kriisimeetmete kavandajat, kes toetavad peakontorit tõhusate meetmete kindlaksmääramisel, ja 14 delegatsioonides töötavat stabiliseerimisvahendi projektijuhti, kelle hallatav stabiliseerimisvahendi meetmeportfell on mahukas ja/või kompleksne.

Joonisel 4 on näidatud stabiliseerimisvahendi partnerid artikli 3 kohaste kriisidele reageerimise meetmete rakendamisel. 44 % stabiliseerimisvahendi eelarvest rakendasid valitsusvälised osalejad ja 42 % ÜRO asutused. ÜRO märkimisväärset rolli selgitab kiiresti muutuv keskkond, kus stabiliseerimisvahendit kasutatakse, ning sageli on ÜRO asutused ühed vähestest, kelle kohalolu riigis on ulatuslik ja kes suudavad oma tugevate kohalike võrgustike abil kiiresti reageerida. Kolmandate riikide valitsuste poolse rakendamise maht suurenes 2011. aastal 5 %-ni (eelnenud aastal 3 %). Meetmete arvult haldavad kõige suuremal hulgal stabiliseerimisvahendi projekte siiski rahvusvahelised ja kohalikud valitsusvälised organisatsioonid.

7.           Abi stabiilsete koostöötingimuste kontekstis (stabiliseerimisvahendi määruse artikkel 4)

Komisjon tagab artikli 4 kohase iga-aastase programmitöö ettevalmistamise ja abi haldamise stabiilsete koostöötingimuste raames. Stabiliseerimisvahendi 2011. aasta tegevusprogrammid võeti vastu järgmiselt: artikli 4 lõike 1 (julgeoleku- ja muud õiguskorraga seonduvad ohud) kohta 2011. aasta septembris, artikli 4 lõike 2 (keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamine) kohta 2011. aasta oktoobris ja artikli 4 lõike 3 (kriisieelse ja -järgse suutlikkuse suurendamine) kohta 2011. aasta juunis. Ajakohased üksikasjalikud andmed artikli 4 lõigete 1, 2 ja 3 kohaste meetmete rakendamise kohta on esitatud aruandele lisatud komisjoni talituste II töödokumendis.

7.1.        Ohud julgeolekule ja turvalisusele (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 1)

Piirkondadevahelisi ohte arvestades kavandatud programmid keskenduvad suutlikkuse suurendamisele, konsulteerides selleks tihedalt abisaavate riikidega. Tavaliselt tugevdatakse julgeolekualast suutlikkust riiklikul, piirkondlikul ja lõpuks ka piirkondadevahelisel tasandil. Konkreetsest olukorrast lähtuvalt välja töötatud lähenemisviisi raames määratakse kindlaks piirkonna peamised riigid ning seejärel suurendatakse kohalike õiguskaitse- ja julgeolekuorganite suutlikkust, luues või tugevdades spetsialiseerunud asutustevahelisi üksuseid. Seejärel luuakse piirkondliku ja piirkondadevahelise koostöö edendamiseks piirkondlikud koordineerimisfunktsioonid, kus kasutatakse võimaluse korral ära olemasolevaid struktuure. Piirkondlike infosüsteemide kaudu edendatakse teabevahetust. Hõlmatud on erinevad valdkonnad: võitlus salakaubaveo ja organiseeritud kuritegevuse vastu kokaiini- ja heroiinimarsruutidel, tulirelvade ja lõhkeainete salakaubavedu, meretranspordi turvalisuse ja ohutuse suurendamine kriitiliste tähtsusega mereteedel ning suutlikkuse suurendamine terrorismist mõjutatud piirkondades.

Aastal 2011 seoti eespool nimetatud meetmete jaoks kulukohustustega 30 miljonit eurot, sealhulgas moodustasid maksete assigneeringud kokku ligikaudu 9,2 miljonit eurot. 2011. aasta lõpuks oli ekspertide rahastamise vahendi[13] kaudu palgatud rohkem kui 100 eksperti asjaomastest riiklikest või poolriiklikest ELi liikmesriikide organisatsioonidest, et ühendada jõud ja teha kättesaadavaks nende eriteadmised ja eksperdiarvamused ning anda tehnilist tuge stabiliseerimisvahendi meetmete määratlemiseks ja üksikasjalikuks kavandamiseks. See hõlmas 2012. aasta tegevusprogrammi ning ettevalmistust eelmistes iga-aastastes tegevusprogrammides otsustatud meetmete täiemahuliseks rakendamiseks. Hõlmatud valdkondade hulka kuuluvad:

· 2011. aastal asus tööle kaks esimest ühist lennujaamades kuritegevuse tõkestamise töörühma (Cabo Verdes ja Senegalis), et toetada võitlust organiseeritud kuritegevusega kokaiini liikumisteel (40 riiki, 2011. aastal 6 miljonit eurot 19 miljonist). 22 lennujaamas toimus nädalane õppus COCAIR, mille käigus konfiskeeriti märkimisväärne kogus uimasteid.

· Kümnes riigis, sh Iraanis, Pakistanis ja Afganistanis, jätkus organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse toetamine heroiini liikumisteel.

· 14,5 miljoni euro suuruse eelarvega (2011. aastal 4,5 miljonit eurot) kriitilise tähtsusega mereteede programm hõlmab 17 rannikuriiki India ookeani lääneosas, Kagu-Aasisas ja Guinea lahe ääres. Programm parandab rannikuriikide teabejagamissuutlikust ja täitevfunktsioone, et saavutada turvalisem mereliiklus, võideldes piraatluse ja relvastatud röövimisega merel.

· Mitme projekti eesmärk on võitlus terrorismiga ja selle ennetamine, kaasaaitamine ülemaailmsetele terrorismivastase võitluse meetmetele, sh ÜRO strateegia rakendamisele. Kirjutati alla leping terrorismivastase võitluse kohta Sahelis mahuga 6,7 miljoni eurot, et parandada suutlikust vahetada teavet, ennetada terroriakte ja reageerida neile nii operatiiv- kui ka õiguslikul tasandil. Koostöö Pakistaniga on suunatud Punjabi kriminaalõigussüsteemi täiustamisele. Kagu-Aasias osaleb stabiliseerimisvahend ELi ja ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo ühises terrorismivastases algatuses.

· Küberkuritegevus on suhteliselt uus ilming tänapäeva globaalsete ja piirkondadevahelistele ohtude seas, mida ei saa enam ilma nende kübermõõtmega tegelemata tõhusalt tõrjuda (õiguskaitse-, kohtu- ja kodanikuühiskonna asutuste suutlikkuse suurendamiseks ning nn Budapesti konventsiooniga ühinemise ja selle rakendamise edendamiseks on eraldatud 3 miljonit eurot). Võttes arvesse, et kõige olulisemad infrastruktuuride haldamise süsteemid on võrku ühendatud, võib küberrünnaku või oluliste teabe- ja sidevõrkude avarii võimalik destabiliseeriv mõju olla laastav. Seda arvestades tegeletakse stabiliseerimisvahendi kaudu edaspidi ka küberjulgeolekuga (piirkondadevahelise koostöö ning rahvusvaheliste standardite rakendamiseks riskiteadlikkuse, haavatavuse analüüsi, hädaolukordadeks valmisoleku, hoiatamise ja tagajärgede likvideerimise vallas on eraldatud 1,5 miljonit eurot).

· Suureks ohuks rahva tervisele ja turvalisusele on võltsravimid, sest need sisaldavad tavaliselt madala kvaliteediga või valesti doseeritud või ebatõhusaid ning mõnel juhul isegi mürgiseid osiseid. Ehkki see oht on globaalne, on erilises ohus arenguriigid (õigusraamistiku tugevdamiseks – peamiselt MEDICRIME konventsiooni (konventsioon ravimite võltsimise ja sarnaste rahvatervisele ohtlike kuritegude kohta) raames – samuti kahtlaste ravimite tuvastamise ja analüüsivõime tugevdamiseks ning politseijuurdluste ja kriminaalkohtumenetluse suutlikkuse suurendamiseks üleilmastunud kuritegevusvõrgustike tõkestamisel ja likvideerimisel on eraldatud 5 miljonit eurot).

· Selleks, et parandada suutlikust ennetada ja kontrollida ebaseaduslikku kaubandust väike- ja kergrelvadega ning sellega võidelda, jätkas EL rahvusvaheliste protokollide ja konventsioonide koordineerimise ja rakendamise toetamist Saharast lõunasse jäävas Aafrikas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (2011. aastal 7,3 miljonit eurot 41 riigis).

· 2011. aastal pakkusid ELi liikmesriikide asutused ekspertide rahastamise vahendi kaudu jätkuvalt oskusteavet ja said kasu koostoimest stabiliseerimisvahendi pikaajalises programmitöös ning (1. ja 2. prioriteedi) programmide ja projektide rakendamises (2,5 miljonit eurot 2011. aasta tegevusprogrammi raames), mille raames on alates 2008. aastast läbi viidud rohkem kui 100 missiooni.

7.2.        Keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 2)

Ajalooliselt oli tegevus enamikus valdkondades koondunud endisesse Nõukogude Liitu. 2010. aastal püüti suurendada programmi meetmete geograafilist ulatust. Seda on laiendatud Vahemere piirkonda, Lähis-Idasse, Kagu- ja Kesk-Aasiasse, Lõuna-Kaukaasiasse ja Aafrikasse. Lisaks endise Nõukogude Liidu riikidele on sellesse kaasatud umbes 40 uut riiki.

Keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalide programm tegeleb õnnetuse, loodusõnnetuse või pahatahtliku tegevuse tagajärjel tekkinud keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohtudega ja julgeolekukultuuriga, levitades parimaid tavasid ning tõstes julgeolekust ja ohutusest teadlikkuse üldist taset. Enne 2010. aastat käsitleti erinevaid valdkondi eraldi[14]. Alates 2010. aastast on ELi poolt kogu maailmas stabiliseerimisvahendi raames loodud keemia-, bioloogia-, radioloogia- ja tuumavalkonna tippkeskused saanud järk-järgult ühtseks ja integreeritud platvormiks kõigi piirikontrolli, salakaubaveo, ekspordikontrolli, bioloogilise ohutuse ja bioloogilise julgeoleku valdkondade meetmete puhul. Nimetatud tippkeskuste eesmärk on täiustada keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalidega seotud ohu vähendamise poliitikat, töötades välja kohandatud abipakette (2011. aastal 19 meedet viies piirkonnas, 21,5 miljonit eurot). See on oluline suutlikkuse suurendamise, ühtse regionaalpoliitika arendamise ning riigisiseste ja piirkondlike osapoolte koostöö tugevdamise vahend kõnealuses valdkonnas. 2011. aastal asutas EL tippkeskused Kagu-Aasias (Filipiinid), Kagu-Euroopa/Lõuna-Kaukaasia/Ukraina piirkonnas (Gruusia), Põhja-Aafrikas (Alžeeria), Aafrika atlandirannikul (Maroko) ja Lähis-Idas (Jordaania). 2011. aasta lõpus alustas tööd viis esimest kohaliku tippkeskuse piirkondlikku sekretariaati. Peale selle on loodud kontaktid Kesk-Aasia, Pärsia lahe koostöönõukogu ja Saharast lõunasse jääva Aafrika riikidega.

Muude toetatavate valdkondade hulka kuuluvad:

· Kahese kasutusega kaupade ekspordikontrolli alaste abi- ja koostöömeetmete raames rakendati edukalt programme rohkem kui 28 riigis üle maailma. Tihendatud on koostööd Ameerika Ühendriikide ekspordikontrolli ja sellega seonduva piiriohutuse süsteemiga.

· Erinevates Kesk-Aasia, Kaukaasia ja Aafrika riikides võeti bioloogilise ohutuse ja julgeoleku tugevdamiseks mitmeid rajatiste ohutuse suurendamise meetmeid (2011. aastal 3,5 miljonit eurot). Koos Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskusega alustati inimeste tervise programmi läbiviimist 17 riigis väljaspool ELi (2010. aasta lõpus 3 miljonit eurot).

· Tuumamaterjali puudutavate mitmepoolsete garantiide algatuste toetamiseks on alla kirjutatud leping Rahvusvaheline Aatomienergiaagentuuriga (IAEA) väherikastatud uraani panga loomiseks tuumaenergia kasutamise eesmärgil (2011. aastal 10 miljonit eurot). IAEA kui väherikastatud uraani panga omanik ja haldaja tarnib rahuotstarbelisi tuumaprogramme käivitavatele riikidele turvalist tuumakütust, piirates sellega asjaomast tuumarelvastuse levikuohtu.

· Jätkus endise Nõukogude Liidu riikidest pärinevate endiste relvateadlaste ja -inseneride ümberõppe ja alternatiivse tööhõive toetamine Moskva ja Kiievi spetsialiseeritud teadus- ja tehnoloogiakeskuste (STCU ja ISTC) kaudu. Iraagis jätkusid meetmed endiste relvateadlaste kaasamisega igakülgsesse tegevusse tuumarajatiste tegevuse lõpetamiseks, demonteerimiseks ja saastest vabastamiseks. ning

· Kesk-Aasias, Kagu-Aasias ja Põhja-Aafrikas võetakse meetmeid võitluseks keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumamaterjalide salakaubanduse ning eksitava finantstegevuse vastu. IAEAga on kirjutatud alla leping uue tuumamaterjali labori loomiseks, mida hakkavad kasutama Austrias Seibersdorfis asuvad IAEA kaitsemeetmeid toetavad analüütilised talitused (2011. aastal 5 miljonit eurot).

7.3.        Kriisieelse ja -järgse suutlikkuse suurendamine (stabiliseerimisvahendi määruse artikli 4 lõige 3)

2011. aasta tegevusprogramm[15] sisaldas kaheksat temaatiliselt rühmitatud tegevust stabiliseerimisvahendi rahutagamise partnerluse raames, milles partnerid kodanikuühiskonna organisatsioonidest, piirkondlikest ja rahvusvahelistest organisatsioonidest ning ELi liikmesriikidest arendavad kriisieelset ja -järgset reageerimissuutlikkust (vt joonis 5).

Aasta jooksul toetati Euroopa välisteenistust paljude meetmetega nii kriisiohjamisel / kriisiolukordadele reageerimisel kui ka konfliktide ennetamisel, võttes eelkõige arvesse kriisiohjamisnõukogu ja vastloodud konfliktide ennetusrühma prioriteete. Nimetatud toetus hõlmas kooskõlas nõukogu 2011. aasta juuni järeldustega[16] kodanikuühiskonna organisatsioonide sisendteavet konfliktianalüüsi ja kõrgetasemelise valdkondliku teabe kujul ning oskusteavet varajase hoiatamise ja konfliktide ennetamise valdkonnas. Järgmised näited iseloomustavad mõningaid 2011. aasta peamisi saavutusi:

· Dialoog kodanikuühiskonnaga ning riigisiseste valitsusväliste osalejate suutlikkuse tugevdamine: kodanikuühiskonna dialoogivõrgustikus[17], s.o ELi ja valitsusväliste osalejate vahel rahutagamise küsimustes dialoogi pidamiseks mõeldud foorumil, peeti kolmteist kohtumist valdkondlikel teemadel (näiteks konfliktide ennetamine ja varajane hoiatamine, julgeolekusektori reform ja naised, rahu ja julgeolek) ning riigi- või konfliktispetsiifilistel teemadel (näiteks kohtumised MENA[18] piirkonna, Elevandiluuranniku, Issanda vastupanuarmee teemadel), et pakkuda sisendit ELi poliitikakujundamise protsessile.

· Suutlikkuse arendamiseks rohujuure tasandil alustas kuues riigis vahenduse ja dialoogi, inimeste julgeoleku ja naiste rolli valdkonnas tööd 12 kodanikuühiskonnapõhist projekti. Veel üks, varajast hoiatamist käsitlev meede on suunatud ühise arusaamise arendamiseks ohuteguritest, mis võivad muuta ebakindlad olukorrad konfliktiks, ja meetmetest, mida saab võtta selle vältimiseks.

· Vahendamine ja dialoog: EL toetas ÜRO poliitikaosakonna vahendamise tugiüksuse alluvuses tegutsevat vahendusekspertide valvemeeskonda kiire vahendusoskusteabe pakkumisel ÜRO-le, ELi liimesriikidele ning teistele rahvusvahelistele, piirkondlikele ja allpiirkondlikele organisatsioonidele. Kaks ELi poolt rahastatavat vahendamise tugiüksuse eksperti viisid läbi kuusteist erinevat missiooni kaheksas riigis[19]. Veel ühe stabiliseerimisvahendi Keenias võetud meetme eesmärk oli tegeleda 2007. aasta valimiste järgse vägivalla algpõhjustega[20] ja tugevdada valitsusväliste osaliste suutlikkust leevendada kogukondadevahelisi konflikte.

· Loodusvarad ning konflikti- ja loodusõnnetusejärgsete vajaduste hindamine: ÜRO vahendamise tugiüksuse loodusvarade ja konfliktide eksperdid tegid koostööd, et koostada ulatuslikud uuringud Niiluse vesikonna ning Tšiili ja Panama põlisrahvaste maakonfliktide kohta, samuti aitasid nad valmistada ette MENA piirkonna riiklikke dialooge. ELi ja ÜRO konfliktide ennetamise ning maa ja loodusvarade säästva haldamise partnerluse raames koostati praktilised juhised maa, kaevandustööstuste, loodusvarade nappuse ja suutlikkuse arendamise kohta. Toetudes ELi, ÜRO ja Maailmapanga partnerlusele kriisi- ja katastroofijärgsete vajaduste hindamiste alal, töötas UNDOCO[21] välja veebipõhised hindamismissioonide töövahendid ekspertidele. Programmi raames töötati välja ka ühised koolitus-/teabeprogrammid_ ettevalmistava koolituse sai 170 partner- ja muude mitmepoolsete organisatsioonide töötajat, 73 eksperti järgisid süvaõppe programmi.

· Rahutagamine ja inimõigused, pöörates erilist tähelepanu noortele ja naistele: projekti „Noored rahu eest”[22] raames viidi kolmes Bosnia ja Hertsegoviina piirkonnas läbi mitmesugused erinevad meetmed, sh noorteorganisatsioonide tugevdamine ning rahutagamise ja kogukonna arendamise koolituspäevad.

· Kongo Demokraatlikus Vabariigis aidati naisaktivistidel sekkuda regulaararmee (FARDC) poolt Fizis toime pandud massivägistamiste uurimisse, mille tagajärjel mõisteti esimene FARDC komandör sooküsimuste mobiilse erikohtu poolt vägistamistes süüdi. Samalaadsed kohtuotsused tehti Kalehe ja Maniema lähedal. Teadlikkuse tõstmisest ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni nr 1325 kohta sai infotundidel osa rohkem kui 1 000 naist, mille tulemusena täheldati asjaomastes piirkondades naiste poliitilise aktiivsuse ja mõju suurenemist[23].

· Koostöö piirkondlike organisatsioonidega: Araabia Riikide Liiga peasekretariaadi juurde loodi kriisidele reageerimise operatiivkeskus ning rakendatakse intensiivkoolitusprogrammi varajase hoiatamise, kriisianalüüsi ja kriisidele reageerimise juhtimisega tegelevatele peasekretariaadi töötajatele. Nimetatud projekt on aidanud hõlbustada Euroopa välisteenistuse ja Araabia Riikide Liiga peasekretariaadi korrapärast ja tõhusat koostööd mitmesuguste kriiside alal ja muudes ELi ja Araabia Riikide Liiga ühise tegevuskava raamesse kuuluvates küsimustes.

· Rahvusvaheline dialoog rahutagamise ja riigi ülesehitamise teemal: EL on toetanud OECD juhitavat[24] dialoogi alates 2009. aastast ning 2011. aastal toetas ta eeskätt sekretariaadi ja dialoogi nelja töörühma tööd, samuti rahvusvaheliste kohtumiste korraldamist. 2011. aasta juunis toimunud Monrovia kohtumisel lepiti kokku lõplikes teadmistoodetes ja arutati rahvusvahelise tegevuskava projekti, mida esitleti 2011. aasta detsembris Busanis toimunud 4. abi tõhususe kõrgetasemelisel foorumil.

· Asutustevaheline projekt Nepalis, Ugandas ja Kongo Demokraatlikus Vabariigis keskendus rahutagamismeetmete kavandamisele, järelevalvele ja hindamisele. Projektis jagas parimaid tavasid 21 organisatsiooni, kelle hulka kuulus rahvusvahelisi valitsusväliseid organisatsioone, kohalikke kodanikuühiskonna ja valitsusasutusi.

· Koostöö ELi liikmesriikidega: stabiliseerimisvahendist kaasrahastatava kaheaastase programmi „Euroopa uus tsiviilkriiside ohjamise koolitusalgatus” eesmärk on suurendada rahvusvahelistel tsiviilkriiside ohjamise missioonidel osalevate töötajate suutlikkust, edendades samal ajal partnerite koolituskontseptsioonide vastastikust toimivust ja ühtlustamist. Euroopa uue tsiviilkriiside ohjamise koolitusalgatuse konsortsium, mis koosneb 13 koolituse pakkujast, kes pärinevad ELi liikmesriikidest, korraldas oma esimesel tööaastal 17 kursust (nii missioonieelset kui ka erialast), milles osales 340 eksperti 49 riigist.

8.           Kokkuvõte

2011. aastal rakendatud stabiliseerimisvahendi meetmed, mis täiendasid ELi muid meetmeid piirkondlike ja temaatiliste arengukoostöö rahastamisvahendite raames ning humanitaarabi ja ÜKJP missioone, on andnud olulise panuse ELi jõupingutustesse aidata kaasa konfliktide ennetamisele, rahu tagamisele, kriisidele reageerimisele ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisele kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 21. Stabiliseerimisvahend, mille eelarve suurenes 2007. aasta tasemelt (139 miljonit eurot) 2011. aastaks peaaegu kaks korda, s.o 282 miljonile eurole, näitas oma viiendal tegevusaastal tugevust ja suutlikkust anda panus ELi õigeaegsesse ja dünaamilisesse reageerimisse väga erinevatele probleemidele kogu maailmas. Sellised probleemid olid 2011. aastal muu hulgas seotud Araabia kevade mõjuga Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika piirkonnas ning üha keerulisemaks muutuva olukorraga Somaali poolsaare piirkonnas.

Stabiliseerimisvahendi küpsust näitasid stabiliseerimisvahendi üldise programmi tasandi hindamisaruande (mille koostas sõltumatu konsultatsioonibüroo ja mis avaldati 2011. aasta juulis) leiud. Aruandes, mis hõlmab perioodi alates stabiliseerimisvahendi loomisest, öeldakse kokkuvõtlikult, et „stabiliseerimisvahend on andnud märkimisväärse panuse sellesse, et suurendada ELi kriisidele reageerimise ja nendeks valmisoleku meetmete üldist asjakohasust, tulemuslikkust ja tõhusust”. Selles järeldati, et „stabiliseerimisvahend annab märkimisväärse panuse ELi rahu, julgeoleku ja arengu ülesehituse ühtsusesse – ning rahusse ja stabiilsusse kogu maailmas. Stabiliseerimisvahendi panuse juures on ülimalt oluline tema tõendatud suutlikkus reageerida kriisiolukordadele kiiresti, õigeaegselt ja katalüseerivalt”[25].

[1]               ELT L 327, 24.11.2006, lk 1.

[2]               Ühinemiseelse abi rahastamisvahend, Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrument, arengukoostöö rahastamisvahend, Euroopa Arengufond, demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahend jne.

[3]               Maksimaalse kestusega 18 kuud; alla 20 miljoni euro suuruste programmide vastuvõtmiseks ja rakendamiseks kasutatakse kiirendatud menetlusi, nagu on sätestatud nõukogu 25. juuni 2002. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, ja selle hilisemates muudatustes (kõnealust määrust nimetatakse finantsmääruseks) ning komisjoni 23. detsembri 2002. aasta määruses (EÜ, Euratom) nr 2342/2002, millega kehtestatakse finantsmääruse üksikasjalikud rakenduseeskirjad (kõnealust määrust nimetatakse rakenduseeskirjadeks).

[4]               Programmid, mis tuginevad eriabimeetmetele ja mille eesmärk on luua tingimused ELi koostööpoliitika rakendamiseks. Need võivad olla kestuselt pikemaajalised, kuid pikema otsustusprotsessi (sh komiteemenetluse) tõttu võtab ka nende vastuvõtmine kauem aega.

[5]               LRRD

[6]               (ELi) ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika.

[7]               Samuti tuntud kui stabiliseerimisvahendi rahutagamispartnerlus.

[8]               Nõukogu otsus, 26. juuli 2010, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (2010/427/EL), ELT L 201.

[9]               Arengu ja koostöö peadirektoraat – EuropeAid, (Euroopa Komisjon)

[10]             Vt „Stabiliseerimisvahend: ülevaade 2011. aasta kulukohustuste ja maksete assigneeringutest” käesolevale aruandele lisatud komisjoni talituste II töödokumendis.

[11]             Sh 1 miljoni euro suurune Euroopa Parlamendi eraldis katseprojektile „Valitsusväliste organisatsioonide juhitud rahutagamismeetmete programm”.

[12]             Õiguslik ja finantsvastutus ELi rahaliste vahendite kasutamise eest, sealhulgas õigus kirjutada alla lepingutele ja neid vajaduse korral muuta, antakse Euroopa Komisjonilt üle ELi asjaomasele delegatsioonile.

[13]             Ekspertide rahastamise vahend, kuhu kaasatakse kogu EList riiklike ja poolriiklike organisatsioonide spetsialiste. Alates 2008. aastast on eksperdid 17 liikmesriigi ligikaudu 60 organisatsioonist läbi viinud üle 100 missiooni.

[14]             Nt kahesuguse kasutusega kaupade ekspordikontroll, salakaubandus, endiste relvateadlaste ümbersuunamine, ohutus- ja julgeolekukultuur.

[15]             2011. aasta tegevusprogrammi võttis Euroopa Komisjon vastu 30. juunil 2011 (http://www.eeas.europa.eu/ifs/docs/c_2011_4451_en.pdf).

[16]             Nõukogu järeldused konfliktiennetuse kohta, välisasjade nõukogu 3101. kohtumine Luxembourgis 20. juunil 2011.

[17]             Kodanikuühiskonna dialoogivõrgustikku haldab Euroopa rahutagamise keskasutus (EPLO).

[18]             Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika.

[19]             Sh Jordaania (ÜRO Iraagi abimissiooni (UNAMI) toetamine), Kasahstan (ÜRO Kesk-Aasia ennetava diplomaatia piirkondliku keskuse (UNRCCA) toetamine Araali mere basseini piirkonnas), Keenia (töö Nairobis Somaalia küsimustega), Kõrgõzstan (Kõrgõzstani valitsuse toetamine riikliku konfliktide ennetamise programmi väljatöötamisel) ja Katar (Darfuri rahukõneluste toetamine).

[20]             Meedet „Valitsusväliste osaliste konfliktide ennetamise ja lahendamise suutlikkuse suurendamine Keenia valimisjärgsest vägivallast mõjustatud piirkondades” haldas Konrad Adenauer Stiftung e.V.

[21]             ÜRO arenguoperatsioonide koordineerimisbüroo.

[22]             Seda meedet haldas Care International.

[23]             Afganistani, Kongo Demokraatliku Vabariigi ja Libeeria naiste osalemine rahu- ja julgeolekupoliitikas.

[24]             OECD rahvusvaheline konfliktide ja ebakindlate olukordade võrgustik (INCAF).

[25]             Rahvusvaheliste konfliktide ja julgeoleku alane konsulteerimine: „Euroopa Liidu stabiliseerimisvahendi kriisidele reageerimise ja nendeks valmisoleku komponentide hindamine”, juuli 2011.