I. Sissejuhatus

Käesolev aruanne kujutab endast 2011. aastal aset leidnud sündmustele toetuvat, sisserännet ja rahvusvahelist kaitset käsitlevat ELi poliitikat hõlmavat tulevikku suunatud analüüsi. 2011. aasta oli ELi jaoks oluline mitmes mõttes ning see avaldas mõju ka rändepoliitikale. ELi majandust ja majanduskasvu ei koormanud jätkuvalt mitte ainult majanduskriis, vaid ka araabia kevadega kaasnenud dramaatilised sündmused, mis suurendasid rändesurvet ELi välispiiridele, seda eelkõige Vahemere ääres ja Kagu-Euroopas. Lisaks sellele avaldasid mõju viisanõude kaotamise kuritarvitamisest tulenevad tagajärjed. Nimetatud sündmused rõhutasid täiendavalt vajadust sidusa ja tasakaalustatud ELi rändepoliitika järele, mis oleks nii dünaamiline, et reageerida lühiajalistele vajadustele, kui strateegiline, et pakkuda pikaajalisemat nägemust.

Kõnealuses kontekstis andsid ELi ja liikmesriikide välisrände poliitikat käsitlenud meetmetele lisaväärtust mitmed olulised algatused, nagu rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames kehtestatud uus strateegiline raamistik, samuti viisainfosüsteemi käivitumine, ELi rändeportaali avamine, Schengeni ala valitsemist käsitlevad ettepanekud ning EUROSURi ettepaneku esitamine. Muudeks olulisteks saavutusteks olid poliitiline kokkulepe Frontexi mandaadi pikendamise ning pagulase staatuse saamise miinimumnõuete muudetud direktiivi osas, Armeeniaga liikuvuspartnerluse sõlmimine, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomine ja uue vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa ameti asutamine. Koos kaasseadusandjatega tehti teatavaid edusamme Euroopa ühise varjupaigasüsteemi asutamiseks 2012. aastal.

ELi acquis raames tehti edusamme ka selliste direktiivide vastuvõtmisel, mis käsitlevad kolmandate riikide kodanikele ELis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtset menetlust ja ELis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiseid õigusi,[1] pikaajalise elaniku staatuse laiendamist rahvusvahelise kaitse saajatele[2] ning inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset[3]. Liikmesriigid tegid ka täiendavaid edusamme tagasisaatmisdirektiivi ja tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi ülevõtmisel.

Eelmine aastaaruanne[4] avaldati pärast 2011. mais esitatud rändeteatist,[5] milles esitati ülevaade rändepoliitika valdkonnas aset leidnud muutustest toimunud sündmuste valguses. Nii aastaaruannet kui rändeteatist kasutati seejärel nii justiits- ja siseküsimuste nõukogu[6] kui ka Euroopa Ülemkogu[7] järelduste koostamisel 2011. aasta juunis, mille raames seati ELi rändepoliitika arengusihid, mis käsitlesid eelkõige Schengeni ala haldamist, välispiiride kontrolli, lõunanaabruse riikidega partnerluste arendamist ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi käivitamist 2012. aastaks.

Käesoleva aasta aruandes antakse kõigepealt ülevaade rände olukorrast ELis statistilisest vaatevinklist. Seejärel esitatakse ELi vastus eespool nimetatud olulistele rändepoliitikat mõjutanud sündmustele ning tutvustatakse komisjoni panust suurenenud rändesurvet käsitlevasse tegevuskavasse. Aruande aluseks on taas peamiselt komisjoni ja liikmesriikide poliitilised hinnangud, mida täiendavad statistilise lisaga[8] faktilised andmed, milles esitatakse üksikasjalikult nii ELis kui Euroopa rändevõrgustiku[9] vahendusel liikmesriikides aset leidnud olulised sündmused.

II. ELi rände[10] ülevaade

On väga õpetlik asetada ELi rändeolukord kõigepealt laiemasse üldisesse konteksti. Aastal, mil maakera elanikkond ületas 7 miljardi piiri, prognoositakse, et maailmas on ligikaudu 214 miljonit rändajat (ligikaudu 3,1 % maakera koguelanikkonnast),[11] mis tähendab, et 9,4 % (ligikaudu 20,2 miljonit) maakera rändajatest on ELis elavad kolmandate riikide kodanikud. Võrdluseks asub Kanadas 3,4 % (7,2 miljonit inimest, kes moodustavad 21,3 % riigi elanikkonnast) maakera rändajate koguarvust ja USAs 20 % (42,8 miljonit inimest, kes moodustavad 13,5 % riigi elanikkonnast) maakera rändajate koguarvust[12].

1. jaanuaril 2011 oli EL rahvaarv 502,5 miljonit (kasv võrreldes 2010. aastaga 1,4 %), mis tähendab, et iga-aastane kasvumäär 1000 elaniku kohta oli 2,7 inimest, millest loomulik kasv oli 0,5 miljonit (+1,0‰) ja rändesaldo 0,9 miljonit (+1,7‰). 20,2 miljonit ELis elavat kolmandate riikide kodanikku moodustavad ligikaudu 4 % ELi koguelanikkonnast. See arv on suurem kui ühest liikmesriigist teise kolinud ELi kodanike arv (12,3 miljonit ehk 2,5 % ELi elanikkonnast)[13]. Suurimad ELis elavate kolmandate riikide kodanike rühmad 2009. aastal olid Türgist (ligikaudu 2,4 miljonit), Marokost (ligikaudu 1,8 miljonit) ja Albaaniast (ligikaudu 1 miljon) isikud[14]. ÜRO inimarengu indeksi alusel võib öelda, et ligikaudu 47 % väljaspool ELi sündinud rändajatest on kõrge inimarenguindeksiga riikidest, ligikaudu 46 % keskmise inimarenguindeksiga riikidest ning ligikaudu 7 % madala inimarenguindeksiga riikidest[15].

Kolmandate riikide kodanikele väljastatud esmakordsete elamislubade arv ulatus 2010. aastal peaaegu 2,5 miljonini, tasustatud tegevuseks väljastatud lubade arv moodustas väljastatud lubade koguarvust 32,5 %, samal ajal 30,2 % lubadest väljastati perekondlikel põhjustel, 20,6 % õpinguteks ning 17 % erinevatel muudel põhjustel (kaitsega seotud load, elamisluba ilma töötamise õiguseta jne). Kodakondsuse järgi jaotatuna väljastati kõige rohkem elamislube USA (ligikaudu 212 000), India (ligikaudu 200 000), Hiina (ligikaudu 172 000), Ukraina (ligikaudu 167 000) ja Maroko (ligikaudu 157 000) kodanikele.

Genfi konventsiooni 60. aastapäeva aastal kasvas varjupaigataotlejate koguarv 2010. aastaga võrreldes 16,8 %, ulatudes pisut üle 302 000, mõjutades oluliselt mitme liikmesriigi varjupaigasüsteemi. Kõige rohkem varjupaigataotlusi esitasid kodakondsuse järgi Afganistani (28 000), Vene Föderatsiooni (18 200), Pakistani (15 700), Iraagi (15 200) ja Serbia (13 900) kodanikud. 2011. aastal anti kaitse esimese astme menetluse käigus 59 465 taotlejale (pagulane (28 995), täiendav kaitse (21 400) või humanitaarkaitse (9 065), mis moodustas 25 % kõigist tehtud otsustest[16].

Vastavalt IV jaos esitatule moodustab ELi rändest jätkuvalt olulise osa ebaseaduslik ränne. Juba oma olemuse tõttu puuduvad ELis elavate ebaseaduslike rändajate arvu kohta usaldusväärsed andmed, kõige sagedamini spekuleeritakse arvudega 2 miljoni ja 4,5 miljoni vahel[17]. Kasutada võib ka usaldusväärsemaid näitajaid nagu elamislubadest keeldumised, kinnipidamised ja tagasisaatmised, kuid need on seotud erinevate piirangutega. 2011. aastal[18] keelati 343 000 isikul ELi sisenemine, mis oli 13 % võrra vähem kui 2010. aastal, valdav enamus (peaaegu 70 %) sisenemiskeeldude määramisest leidis aset Hispaanias, peamiselt välismaismaapiiril. 2011. aastal peeti kinni 468 500 isikut (seda on vähem kui 2010. aastal, mil peeti kinni 505 000 isikut) ning liikmesriigid saatsid tagasi ligikaudu 190 000 kolmandate riikide kodanikku (peaaegu 15 % vähem kui 2010. aastal).

III. Rände panus ELi majanduskasvu kavasse[19]

Esmapilgul võib ELi praeguste majandusprobleemide tõttu olla raske mõista vajadust seadusliku rände ja liikuvuse kanalite järele. Kuid oluline on meeles pidada, et isegi kui EL üldine töötuse määr on ligikaudu 10 %, mis kujutab endast 23,8 miljonit inimest ning noorte (alla 25aastaste) puhul on see näitaja isegi üle 22,1 %,[20] kogevad mitmed liikmesriigid erinevates sektorites ja erinevatel põhjustel[21] juba tööjõu- ja oskustööjõu puudust[22]. Enamik liikmesriike suunavad oma jõupingutused töötusega seotud probleemide lahendamisele ja enda elanikkonna tööalase konkurentsivõime parandamisele, kasutades tööjõupuuduse ületamiseks ELi eelistamise põhimõtet. Praegu keskenduvad liikmesriigid kolmandate riikide kodanike majandusrände puhul peamiselt kõrgelt kvalifitseeritud töötajatele, kuigi mitmed liikmesriigid vajavad ka madalama kvalifikatsiooniga töötajaid, seda siiski enamikul juhtudel ajutiselt.

Majandusrändel on seega jätkuvalt täita oluline osa tööjõupuuduse likvideerimisel, eelkõige ELi elanikkonna vananemise[23] kontekstis ning ka seetõttu, et üha ägeneva konkurentsiga rahvusvahelisel turul tuleb võidelda väljaspool Euroopat asuvate riikidega, kus esineb samuti oskustööjõu puudust. Juba ELis elavate kolmandate riikide kodanike oskuste ja kutsekvalifikatsiooni tunnustamise ning sotsiaalkindlustusõiguste ülekantavuse puudulikkus kujutab endast täiendava tõket, mis takistab sellest tööjõuallikast kasu saada.

Lisaks rändajate potentsiaalile aidata kaasa majanduskasvule,[24] annavad nad sotsiaalse ja kultuurilise panuse meie ühiskonna arengusse.

Seda kõike arvesse võttes teeb komisjon ettepaneku algatada enne 2012. aasta lõppu konsultatsioon, millest oodatakse liikmesriikide, sotsiaalsete partnerite ja sidusrühmade vahelist laiaulatuslikku arutelu selle üle, millist rolli peaksid täitma ELi strateegiad majandusrände võimaluste ärakasutamisel.

EL on juba rände ja liikuvuse suhtes kohaldatava üldise lähenemisviisi[25] raames võtnud juba mitmeid tulevikku suunatud meetmeid ning kavatseb lihtsustada töövõtjate ja tööandjate vahelisi suhteid üleilmsel tööturul, et edendada ajude ringlust ja saada sellest mõlemapoolset kasu ning piirata ajude äravoolu. Liikuvuspartnerlused moodustavad osa kõnealusest lähenemisviisist ning lisaks Moldova Vabariigi (edaspidi „Moldova”), Gruusia ja Roheneemesaartega juba kehtivatele partnerlustele sõlmiti 2011. aasta oktoobris leping Armeeniaga[26]. Komisjon alustas läbirääkimisi ka mõnede Vahemere lõunapiirkonnas asuvate riikidega, et sõlmida nendega liikuvuspartnerlused või muud koostööraamistikud, nagu rände ja liikuvuse ühised kavad (vt ka jagu IV.1).

Selleks et rändajatele seaduslike rände pakutavaid võimalusi ning sellega kaasnevaid tingimusi paremini tutvustada, käivitati ELi sisserändeportaal[27]. Sellest on nüüdseks saanud esimene allikas, kust saada ajakohastatud, sihtotstarbelist ja praktilist teavet ELi ja liikmesriikide sisserändemenetluste ja -poliitika kohta. Portaalis selgitatakse ka ebaseadusliku rändega seotud õigusi ja ohte, et mõjutada rändajaid loobuma ELi sisenemisest sageli ohtlikke teid pidi.

Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi ning sellele lisatud rännet ja arengut käsitleva töödokumendi[28] raames soovitati mitmeid meetmeid, millega võimalikult suurendada rände ja liikuvuse arengumõju. Lähenemisviis hõlmas WHO tegevusjuhises tervishoiutöötajate värbamise kohta[29] esitatud põhimõtete edendamist ning ELi sinise kaardi direktiivi kohaldamise jälgimist ajude äravoolu tõkestamisel. Kõnealuse direktiiviga antakse liikmesriikidele võimalus eetilise värbamise tagamiseks taotlusi tagasi lükata. Veel üheks tahuks oli uurida võimalusi luua sisserändajate kogukonna investeerimisvahendeid, et suunata sisserändajate kogukonna vabatahtlikke annetusi, mida täiendatakse ELi vahenditega, eesmärgiga edendada arengule suunatud algatusi ja investeeringuid eelistatud riikides, näiteks Vahemere lõunapiirkonnas. Täiendavate meetmete eesmärk on arendada avaliku ja erasektori koostööd rändajatest ettevõtjate ja VKEde kaasamiseks kaubanduse, investeeringute ja oskuste ülekandesse ELi liikmesriikide ja partnerriikide vahel, selgitada välja iga-aastase ülekandefoorumi kasulikkus ning võtta arvesse rahaülekandeid käsitleva ühise ELi veebiportaali lisaväärtust[30]. Täiendavaks aspektiks on partnerriikide abistamine heausksete värbajate tuvastamisel ja nende jälgimisel, et rändajate õigusi ennekõike korduvrände soodustamise eesmärgil tugevdada[31]. Lisati ka ettepanekud laiendada traditsioonilist rände- ja arengualast tegevuskava, et leida parem lahendus sellistele probleemidele nagu rändest tulenevad sotsiaalsed tagajärjed päritoluriikides ja liikumises olevate rändajate õiguste kaitse. Komisjon on valmis võtma kõnealuseid erinevaid meetmeid kolmandate riikidega dialoogi pidades ja koostööd tehes. Tegemist on tõepoolest juba kõigi nende poliitiliste dialoogide ja koostööraamistike lahutamatu osaga, mida EL on kolmandate riikide ja piirkondadega loonud, mis praeguseks hõlmab seitset piirkondlikku protsessi, milles osaleb enam kui 100 riiki, ning üle kahekümne kahepoolse protsessi.

Teiseks märkimisväärseks saavutuseks on ühtset luba käsitleva direktiivi[32] vastuvõtmine. Direktiiv tuleb siseriiklikusse õigusesse üle võtta 2013. aasta detsembriks. Kõnealuse direktiiviga lihtsustatakse rändemenetlusi ja tagatakse liikmesriigis seaduslikult elavatele kolmandatest riikidest pärit töötajatele samad õigused selle liikmesriigi kodanikega. Mõned liikmesriigid on üle võtnud ELi sinise kaardi direktiivi[33]. Üldine areng on siiski olnud piiratud, mistõttu pidi komisjon algatama rikkumismenetluse, mis käsitleb siseriiklikest meetmetest teatamata jätmist. Üliõpilaste[34] ja teadlastega[35] puhul, kes annavad samuti oma panuse ELi majanduse arengusse ning on ELi jaoks ka teatavas mõttes investeeringuks, on tuvastatud mitmeid puudusi. Näiteks üliõpilaste puhul tehti kindlaks vajadus tõhustada direktiivi liikuvusklausleid, et stimuleerida sünergiat ELi programmidega, mis lihtsustavad kolmandate riikide kodanike liikuvust ELi, ning tugevdada menetluslikke tagatisi. Teadlaste puhul tehti kindlaks vajadus teadlaste õiguste täpsete ja üheselt mõistetavate määratluste järele, et oleks võimalik teha selget vahet neile väljastatavate lubade ja muud liiki lubade vahel ning anda paremaid juhiseid ja täpsemat teavet direktiiviga loodud võimaluste kohta. Selleks, et kõnealuseid vahendeid tõhusamini rakendada ning ELi atraktiivsust veelgi suurendada, kavatsetakse 2012. aasta detsembris esitada ettepanek kõnealuse kahe direktiivi muutmise ja liitmise kohta. Nii soovitakse edendada tudengite ja teadlaste suuremat liikuvust.

Teatavaid edusamme tehti läbirääkimistel, mis hõlmasid hooajatöötajaid[36] ja ettevõtjasisest üleviimist[37] käsitlevaid kavandatavaid direktiive. Esimese direktiiviga luuakse õiguslikud vahendid, mille abil hooajatöötajad saavad ELi siseneda ja seal töötada, ennetatakse nende ärakasutamist ja kaitstakse nende tervist ja ohutust ning tagatakse, et ELi tööandjatel oleks piisavalt tööjõudu. Teise direktiivi eesmärk on rahvusvaheliste äriühingute puhul leida lahendus probleemile, kuidas lihtsamini üle viia kõrge kvalifikatsiooniga töötajaid ELis asuvatesse tootmisüksustesse ja seotud ettevõtjatesse, ületades selleks liikmesriikide rohketest eeskirjadest ning bürokraatiast tulenevad tõkked. Direktiiviga on seega võimalik edendada majanduskasvu, tugevdada ELi konkurentsivõimet, parandada võimet saavutada strateegia „Euroopa 2020” raames püstitatud eesmärke ning tagada kõigile asjaomastele sidusrühmadele võrdne juurdepääs ja võimalused. Kuigi läbirääkimistel on veel mitmeid lahendamata küsimusi, kutsutakse liikmesriike üles jõudma võimalikult kiiresti poliitilisele kokkuleppele, et kõnealused ELi õigusaktid saaksid osaks vahenditest, millega astuda vastu praegusele majanduskriisile ja probleemidele.

Pikaajaliste elanike direktiivi[38] käsitlenud aruandes tõdeti, et ELi õigusaktide potentsiaali ei ole mitmel põhjusel kaugeltki ära kasutatud. Komisjon tõhustab jõupingutusi, et tagada direktiivi korrektne ülevõtmine, kasutades selleks peamiselt erialaseid nõupidamisi liikmesriikidega ning vajaduse korral ka rikkumismenetlust.

Seaduslikust rändest järeldub, et on vaja tõhusat integratsioonipoliitikat. Kui integratsioonipoliitika väljatöötamine ja rakendamine kuulub liikmesriikide pädevusse ja vastutusalasse, siis komisjon jätkab nende tegevuse toetamist, nagu tõdeti hiljuti justiits- ja siseküsimuste nõukogus[39]. Kuigi ambitsioonika integratsioonipoliitika[40] kohta on mitmeid näiteid, ei ole kõik meetmed neile seatud eesmärke täitnud. ELis 20,2 miljoni kolmandate riikide kodaniku pakutava potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks tuleb veel palju teha. Euroopa 2020. aasta peamistele eesmärkidele[41] osutades oli 20–64aastaste kolmandate riikide kodanike keskmine tööhõivemäär 2010. aastal 58,5 %, kogu samaealise elanikkonna puhul oli kõnealune näitaja 68,6 %. Ligikaudu 19,4 % samas vanuserühmas olevatest kolmandate riikide kodanikest olid töötud, koguelanikkonna puhul oli see näitaja 9,3 %. 46,4 % kolmandate riikide kodanikest olid oma töö jaoks liiga kõrge kvalifikatsiooniga, koguelanikkonnast oli selliseid töötajaid 21,2 %. Töötuks jäänud kolmandate riikide kodanikke ähvardab ka täiendav oht jääda ilma ametlikust elamisloast. 2010. aastal elas 32,4 % 20–64aastastest kolmandate riikide kodanikest vaesumisohus, samaealise koguelanikkonna puhul oli kõnealune näitaja 15,0 %. 2010. aastal oli 18–24aastaste kolmandate riikide kodanike koolist väljalangemise määr 33,0 %. Kogu samaealise elanikkonna vastav näitaja oli 14,1 %[42].

Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökavas[43] sätestatakse järgmised sammud, mille abil rändajad saaksid oma võimeid ja oskusi täielikult ellu rakendada, ning nii saaks sellest kasu ka EL. Kõnealuste sammude aluseks on põhiõiguste järgimine ja edendamine. Rände potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks kavandatud meetmed hõlmavad ametlikku elamisluba omavate kolmandate riikide kodanike tõhusamat majanduslikku, sotsiaalset, kultuurilist ja poliitilist osalemist vastuvõtvates ühiskondades, teadmisi nende õigustest ja kohustustest ning samuti positiivset lähenemist mitmekesisusele. Komisjon tõhustab ka koostööd kohalike ja piirkondlike ametiasutustega ning määrab kindlaks päritoluriikide ülesanded.

Veel üheks asjaomaseks komponendiks on perekonna taasühinemine, mille kohta teatavad liikmesriigid on selge sõnaga teatanud, et soovivad sellises vormis seaduslikku rännet piirata. Sellisel taustal algatati 2011. aasta novembris perekondade taasühinemist käsitlev avalik arutelu,[44] mille raames arutatakse, kuidas oleks võimalik kõnealust rändeliiki arendada, ilma et kaugenetaks direktiivi 2003/86/EÜ eesmärgist säilitada võimalus kasutada oma põhiõigust perekonnaelule. Saadud tagasiside alusel teeb komisjon otsuse edasiste meetmete kohta.

IV. ELi poliitiline vastus rändesurvele

Kuigi ainult 4 % (27 465 inimest 706 000st)[45] Liibüa rahvarahutuste eest põgenejatest pagesid põhjasuunas ELi, näitas sellest tulenev mõju koos Tuneesiast[46] ja Türgi-Kreeka piirilt[47] lähtuva suurenenud ebaseadusliku rändevoo ning ELi lõunapoolsele välispiirile saabunud varjupaigataotlejate märkimisväärse tõusuga,[48] et rändesurve ELile on suurenenud[49] ning ei ole põhjust loota, et see tulevikus väheneks[50]. Araabia kevade[51] tagajärjed peamiselt Itaalias, aga ka Maltal, ning rändevood Kreeka-Türgi piiril 2011. aastal panid mõtlema selle üle, kuidas peaks EL kõnealusele rändesurvele reageerima, omades samal ajal tõhusaid sisenemismehhanisme, millega võimaldada korrapärast ja hallatud rännet.

Ebaseaduslik ränne ELi on sageli riskantne ettevõtmine ning inimkaubanduse ohvrite või salaja üle piiri toimetatud isikute puhul on tegemist inimeste häbiväärse ekspluateerimisega. Rändajad võivad olla isegi ELis ebaseaduslikus olukorras, kuna ei lahku viisa kehtivuse lõppedes riigist või ei naase pärast varjupaigataotlusele negatiivse vastuse saamist oma päritoluriiki. EL on alati pööranud erilist tähelepanu ebaseadusliku rände vähendamisele suunatud meetmete kindlaksmääramisele ning 2011. aastal kiideti heaks mitmed ebaseadusliku rände küsimusega tegelevad nõukogu järeldused[52]. Komisjoni 4. mai[53] ja 24. mai[54] 2011. aasta teatised sisaldasid ebaseadusliku rände vähendamist käsitlevaid prioriteete. Teatistes uuriti põhjalikult ka ebaseadusliku rände olukorda, sealhulgas voogude ülesehitust ja mõjuulatust ning ELi ja liikmesriikide võetud meetmeid ja parimaid tavasid. Kuigi on selge, et olukord ELis on geograafiliste ja poliitiliste eripärade tõttu erinev, tuleks juba olemasolevaid ELi tasandil kokkulepitud meetmeid ja menetlusi tõhusamalt rakendada. ELi reaktsioon peaks olema iga probleemi puhul juhtumipõhine, kuid eesmärgid ning ELi ja liikmesriikide kasutuses olevad vahendid jäävad samaks.

Tegemist on ELi ja liikmesriikide jaoks ühise probleemiga. Mitte ükski liikmesriik ei suuda seda üksinda lahendada, kuid igaühel on kohustus tagada kokkulepitud meetmete tõhus rakendamine. ELi tasandi meetmete ning ELi ja tema partnerite ning eelkõige naabrite võetavate ühiste meetmete lisaväärtus on seega oluline. Oluline on ka kindlaks määrata ja ühiselt toetada sellist strateegilist ja terviklikku lähenemisviisi, mille raames tegeletakse lahenduste otsimisega ebaseaduslikule rändele, tagades seejuures, et ELi välispiire hallatakse tõhusalt ning eksisteerivad asjakohased alale sisenemist hõlmavad õiguslikud kanalid.

Ränne ja liikuvus tuleks seetõttu asetada kooskõlla vajadusega säilitada korrapärane liikumine ning järgida seejuures täielikult põhiõigusi. See eeldab dialoogi ja koostööd kolmandate riikidega, et lihtsustada seaduslikku rännet ja liikuvust, võideldes samal ajal tõhusalt ebaseadusliku rändega ning omades tõhusat tagasisaatmispoliitikat. See eeldab ka korralikult toimivat välispiiride kontrolli ning solidaarsust rändest kõige enam mõjutatud liikmesriikide suhtes. Ilma selleta ei oleks ELil võimalik seaduslikule rändele ja liikuvusele rohkem võimalusi luua. Samuti on väga oluline säilitada ELi sees liikumisvabadus ja sisejulgeolek. Sellest sõltub kõigi poliitiliste raamistike seaduslikkus. Nagu allpool tõendatakse, annaks olemasolev acquis ja 2011. aastal esitatud algatused tõhusa rakendamise korral ELile vajalikud vahendid, millega kõnealused raskused ületada.

Poola eesistumisel tegeleti ebaseadusliku rände viimaste suundumustega mitmel korral, et valmistada ette ettepanekud võimalike ühismeetmete tarbeks[55]. Koostöös komisjoni ja liikmesriikidega tegeles kõnealuse küsimusega eesistujariik Taani, kes töötas välja ühtse vastuse, mille alusel võeti 2012. aasta aprillis justiits- ja siseküsimuste nõukogus vastu tegevuskava ELi meetmed seoses rändesurvega - strateegiline reaktsioon[56]. Komisjoni panus kõnealuse tegevuskava väljatöötamisse on esitatud jaos IV.6.

IV.1. Rännet, liikuvust ja julgeolekut käsitlevad dialoogid[57]

Osana rände ja liikuvuse suhtes võetud üldisest lähenemisviisist alustati 6. oktoobril 2011 Tuneesiaga ja 13. oktoobril 2011 Marokoga rännet, liikuvust ja julgeolekut käsitlevat dialoogi, mille lõpptulemuseks on liikuvuspartnerluste sõlmimine kõnealuste riikidega. Alustatud on ka ettevalmistustega, et algatada sarnane dialoog ka Egiptusega. Kohe kui poliitiline olukord lubab, algatatakse sarnased dialoogid ka teiste Vahemere lõunaosa riikidega, eelkõige Liibüaga. Kõnealused dialoogid võimaldavad ELil ja partnerriikidel arutada terviklikult võimaliku koostöö kõiki aspekte, mis hõlmavad rändevoogude haldamist ja inimeste ringlemist, et muu hulgas luua liikuvuspartnerlusi. Tingimuslikkuse põhimõtet kohaldatakse kõnealustes dialoogides selleks, et julgustada tõhusat osalemist ebaseaduslike rändevoogude takistamisel, piiride haldamisel ning ebaseaduslike rändajate tagasisaatmist ja tagasivõtmist hõlmava koostöö tegemisel.

Samuti on aeg üle vaadata 2011. aasta alguses komisjoni esitatud ettepanek ning vastavalt 25. veebruari 2011. aasta justiits- ja siseküsimuste nõukogu järeldustele alustada dialoogi Türgiga.

Sarnases vormis dialooge, mis on suunatud liikuvus- ja julgeolekualaste küsimuste ühisele lahendamisele, on Lääne-Balkani riikidega peetud alates 2008. aastast. Kõnealuse protsessi aluseks on riigipõhised tegevuskavad, mis hõlmavad selliseid võrdlusaluseid nagu dokumentide turvalisus, õiguskaitsealase suutlikkuse suurendamine rände- ja piirihalduses ning tagasivõtmisel, ning rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja korruptsiooni vastane võitlus. Viisanõuete kaotamise järel on komisjon teinud Lääne-Balkani riikidega tihedat koostööd, et ära hoida viisavabaduse kuritarvitamisest tulenevaid rikkumisi ja võtta kaitsemeetmeid. Asjaomased riigid on võtnud mitmeid sihtotstarbelisi meetmeid olukorra parandamiseks.

Lisaks sellele tehti konkreetsed ettepanekud, millega veelgi edendada ELi ja idapoolsete partnerite vahelist poliitilise ja operatiivse koostöö taset justiits- ja siseküsimuste valdkonnas[58]. Peamisteks prioriteetideks oli konsolideerida olemasolevaid dialoogi- ja koostööraamistikke, määrates seejuures kindlaks sellise koostöö aluspõhimõtted, ning analüüsida tehtud edusamme, mille alusel esitada ettepanekuid suuniste kohta, mille abil koostööd, sealhulgas temaatilisi prioriteete veelgi tõhustada[59].

IV.2. Toetus Kreekale

Kreeka ja Türgi vaheline maismaapiir on ebaseadusliku rände suhtes eriliselt haavatav ning erilist tähelepanu on pööratud kõnealusel piiril kontrolli tugevdamisele. Poliitilise ja materiaalse toetuse andmist on koordineerinud peamiselt Frontex. Frontex toetas Kreekat ka Attica projekti raames, mille eesmärk oli aidata Kreeka politseid tagasisaatmise suutlikkuse suurendamisel. Komisjon tegi Kreeka ametiasutustega aktiivset koostööd ning saatis Kreekasse korrapäraselt lähetusi, et vaadata läbi tegevuskava rakendamisel tehtud edusammud, ning andis seejärel aru justiits- ja siseküsimuste nõukogule.

Selleks et Kreeka saaks teha 2010. aasta septembris vastu võetud varjupaigapoliitika reformi ja rändevoogude juhtimist käsitleva tegevuskava[60] arendamisel kiireid edusamme, on välispiirifond juba andnud ja kavatseb ka edaspidi anda piiride haldamise tõhustamiseks märkimisväärset rahalist toetust,[61] toetades modernsete seire- ja kinnipidamisasutuste loomist Evrose piirkonnas Kreeka-Türgi maismaapiiril. Suurt tähelepanu pöörati ka Kreeka suutlikkuse tõstmisele, tagamaks, et ebaseaduslikud rändajad saadetakse tagasi oma päritoluriiki vastavalt tagasisaatmisdirektiivis (2008/115/EÜ) kehtestatud sätetele. Selleks eraldati tagasipöördumisfondist taas märkimisväärsed rahalised vahendid,[62] et toetada sunniviisilist tagasisaatmist ning vabatahtliku tagasipöördumise programmide kasutuselevõttu ja rakendamist. Fondist rahastati ka meetmeid, millega tugevdatakse Kreeka suutlikkust tagasisaatmist hallata ning tagasisaatmisdirektiivi tõhusat ülevõtmist. Komisjon on juba andnud ja kavatseb ka tulevikus anda Kreekale soovitusi, kuidas olemasolevat toetust võimalikult tõhusalt kasutada, näiteks tehes koostööd selliste organisatsioonidega nagu rahvusvaheline migratsiooniorganisatsioon.

Kõnealused meetmed ei oleks aga piisavad ilma paralleelse ja tõhusa koostööta lähinaabrite, eelkõige Türgiga. Sellega seoses ning osutades ka jaole IV.1, on Türgi ametiasutustega tagasivõtmislepingu sõlmimisel ja nende pühendumusel võidelda ebaseadusliku rändega jätkuvalt suur tähtsus.

Komisjon, liikmesriigid, Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet ning ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet on toetanud Kreekat ka varjupaigasüsteemi reformimisel, sealhulgas rahaliselt,[63] ning nimetada võib mitut positiivset muutust, nagu uute varjupaigaseaduste vastuvõtmine, uue sõltumatu varjupaigateenistuse, esialgse vastuvõtuteenistuse ja apellatsiooniasutuse loomine, läbivaatamata taotluste arvu vähendamine ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti poolt tegevuskava väljatöötamine, mille alusel hakatakse alates 2011. aasta maist kasutama varjupaigatugirühmi. Jätkuvalt tekitavad siiski märkimisväärset muret muu hulgas ebasobivad vastuvõtutingimused, eelkõige Evrose piirkonnas. Kreeka ametiasutustel palutakse kõnealused puudused kiiresti kõrvaldada ning tagada seejuures asjaomaste inimeste põhiõiguste kaitse.

IV.3. ELi välispiiride kaitsmine

Frontexi lisaväärtus liikmesriikide vahelise piiride turvalisust ja tagasisaatmist käsitleva operatiivkoostöö lihtsustamisel ilmnes taas kord seoses Kreeka ametiasutuste toetamisega piirivalve kiirreageerimisrühma[64] abil piiril Türgiga ning Vahemerel toimuvates mereoperatsioonides. Piirivalve kiirreageerimisrühma eelarvet suurendati 30 miljoni euro võrra, et amet saaks oma tegevuse suutlikkust veelgi suurendada.

Ameti alusmääruse[65] muutmise järel on toimunud mitu märkimisväärset muudatust. Amet on nüüd võimeline tõhustama oma koostööd kolmandate riikidega, sealhulgas andma tehnilist abi,[66] kasutama Euroopa piirivalverühmi ja looma põhiõiguste ametniku ametikoha ning kutsuma kokku põhiõiguste konsultatiivse foorumi, mis peaks aitama kaasata põhiõiguste täitmise jälgimist kõigis ameti meetmetes. Liikmesriikidel palutakse jätkata operatiivteabe jagamist ning koostööd omavahel ja ka Frontexiga, et vähendada hukkunute arvu merel ning ELi sisenenud tuvastamata ebaseaduslike sisserändajate arvu.

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suuremahuliste IT-süsteemide operatiivjuhtimise Euroopa ameti[67] loomiseks vajaliku õigusliku aluse vastuvõtmine tagab, et pärast ameti täielikku töölerakendumist 2012. aasta lõpul toimub EURODACi, viisainfosüsteemi ja teise põlvkonna Schengeni infosüsteemi kasutavate siseriiklike ametiasutuste vahel pidev ja katkematu andmevahetus. Lisaks kõnealuste süsteemide haldamisele vastutab amet ka nende süsteemide ning muude Euroopa Liidu toimimise lepingu peatükis V nimetatud suuremahuliste IT-süsteemide arendamise ja operatiivjuhtimise eest.

Tulevikku vaadates on komisjon esitanud ettepaneku luua Euroopa piiride valvamise süsteemi (EUROSUR),[68] mille eesmärk on tugevdada alates 2013. aastast Schengeni välispiiri järelevalvet, eelkõige lõunapoolsel merepiiril ja idapoolsel maismaapiiril. Komisjon esitas ka oma seisukoha[69] uue põlvkonna piirihalduse kohta, mille raames kasutatakse uusi tehnoloogiaid, mis lihtsustavad sageli ELi reisivate inimeste liikumist ning aitavad piiriületusi paremini jälgida. „Arukate piiride” algatus hõlmab põhimõtteliselt riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi ja registreeritud reisijate programmi. Pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendi, nõukogu ja Euroopa andmekaitseinspektoriga kavatseb komisjon ulatusliku mõjuhindamise alusel esitada 2012. aastal riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteemi ning registreeritud reisijate programmi käsitlevate õigusaktide ettepanekud.

IV.4. ELi ühine viisapoliitika

2011. aastal väljastati ligikaudu 12,7 miljonit Schengeni viisat[70] ning see arv järgmiste aastate jooksul arvatavasti kasvab. Viisainfosüsteemi (VIS) käivitamisega Põhja-Aafrikas 11. oktoobril 2011 ning järkjärgulise kasutuselevõtuga ülejäänud maailmas töödeldakse taotlusi palju kiiremini ning identiteedivarguste tuvastamine on muutunud palju tõhusamaks. Alates süsteemi käivitamisest kuni 2011. aasta lõpuni salvestas süsteem peaaegu 300 000 viisataotlust, millest 243 000 puhul otsustati viisa väljastada ning 38 000 juhul sellest keelduti. Enamik taotlustest esitati Marokos (ligikaudu 74 000), Alžeerias (ligikaudu 71 000), Tuneesias (ligikaudu 29 000) ja Egiptuses (ligikaudu 23 000). Enam kui 50 % kõigist taotlustest vaatasid läbi Prantsusmaa (ligikaudu 116 000 taotlust) ning Hispaania (ligikaudu 44 000). Ligikaudu 500 inimese puhul tuvastati mitme taotluse esitamine, mis kõik tagasi lükati[71].

Osalt seetõttu, et pärast seda, kui 2009. aasta novembris kaotati viisanõue Balkani riikide kodanikele, suurenes äkki ja märkimisväärselt põhjendamatute varjupaigataotluste arv, käsitlesid 2011. aasta mais esitatud muudatused määrusesse 539/2001[72] viisa kaitsemehhanismi, mida võib viimase hädaabinõuna kasutada.

Olulisi edusamme tehti läbirääkimistel, mis käsitlesid viisalihtsustuslepingut Roheneemesaartega ja kehtiva viisalihtsustuslepingu muutmist Moldova, Vene Föderatsiooni ja Ukrainaga.[73] Läbirääkimised Ukrainaga viidi lõpule 2011. aasta detsembris.[74] Komisjon jätkab viisalihtsustuslepingute kasutamist, et edendada inimestevahelisi kontakte ka idapartnerluse[75] raames ning tulevikus ka Vahemere lõunapiirkonnas. Viisanõude kaotamist käsitlev dialoog algatati Kosovoga[76] ning seda jätkatakse Moldova, Vene Föderatsiooni ja Ukrainaga.

IV.5. Schengeni ala juhtimine

Ilma sisepiiride kontrollita Schengeni ala on üks ELi peamisi alustalasid ning see on muutnud reisimise lihtsamaks 400 miljoni eurooplase jaoks 26 riigis. Itaalias väljastatud ajutiste elamislubadega[77] Tuneesia kodanike sissevool liikmesriikidesse, eelkõige Prantsusmaale, ning Taani kava võtta kasutusele rangemad piirikontrollimeetmed panid Schengeni ala surve alla ning tõid tähelepanu keskmesse vajaduse edendada Schengeni ala haldamist. Schengeni ala toimimise parandamiseks esitas komisjon ettepanekud,[78] millega edendada Schengeni eeskirjade rakendamise hindamist ja järelevalvet, et muuta praegune mehhanism tõhusaks ja ennetavaks vahendiks. Ettepanek hõlmas ka mehhanismi, mis võimaldab viimase hädaabinõuna sisepiiridel piirikontrolli kasutamist.[79] See peaks toimuma ainult erandlikel juhtudel ning tagama, et vajadusel on olemas koordineeritud ELi meetmed, millega ühiseks hüvanguks kaitsta Schengeni ala toimimist ja ühtsust.

Esitati ka mitu ettepanekut[80] Schengeni piirieeskirjade muutmiseks. Komisjon on arvamusel, et need parandavad selgust ning kitsendavad erinevast tõlgendamisest tulenevaid arusaamatusi, andes samal ajal vastuse tekkinud praktilistele probleemidele ja aidates veelgi kaasa põhiõiguste kaitsele. Läbirääkimised jätkusid 2011. aasta augustis ning ettepanekute heakskiitmist on oodata 2012. aasta jooksul.

Schengeni ala haldamist käsitlevate eeskirjade rakendamise ja tõlgendamise ühtsuse tagamiseks on komisjon koostöös liikmesriikide ekspertidega välja töötanud ka suunised, mis käsitlevad ajutiste elamislubade ja reisidokumentide väljastamist ELi mitte kuuluvate riikide kodanikele ning politseimeetmeid sisepiiritsoonides. Kõnealused suunised esitatakse eeldatavasti 2012. aastal.

Lisaks eespool nimetatule ning 2011. aasta detsembris justiits- ja siseküsimuste nõukogult saadud heakskiidu järel kavatseb komisjon esitada Schengeni koostöö toimumise kohta korrapäraseid aruandeid, mis võetakse aluseks nõukogus ja Euroopa Parlamendis toimuvatel poliitilistel aruteludel. Esimene aruanne avaldati 2012. aasta mais[81].

Positiivsena võib esile tõsta Liechtensteini ametlikku ühinemist Schengeni alaga,[82] Kaliningradi oblasti tunnistamist kohaliku piiriliikluse jaoks sobivaks piirkonnaks[83] ning edusamme, mida Bulgaaria ja Rumeenia tegid Schengeni alaga ühinemiseks[84].

IV.6. Järgmised sammud – kontrollitav tegevuskava

Nagu eespool juba nimetatud, on EL käsutuses mitmeid vahendeid, millega vähendada ebaseaduslikku rännet mitte ainult Frontexi vahendusel, vaid ka Europoli ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti eeldataval olulisel osalusel. Seega ei ole vaja luua uusi struktuure või mehhanisme, vaid pigem tuleb keskenduda olemasolevate ELi tasandi protsesside ja menetluste tõhusamale rakendamisele. Neid tuleks võimalikult maksimaalselt ära kasutada ning liikmesriike kutsutakse üles tegema selle tagamiseks komisjoniga tihedat koostööd.

Jätkates eelkõige Poola eesistumise ajal nõukogus 2011. aastal eespool nimetatud ulatuslikke arutelusid, on edasised sammud kindlaks määratud Taani eesistumise ajal välja töötatud tegevuskava ELi meetmed seoses rändesurvega - strateegiline reaktsioon raames, milles kehtestatakse selged eesmärgid ja mõõdetavad prioriteedid. Liikmesriikide kindlaks määratud prioriteetide alusel ja seetõttu, et ainult ELi tasandil kohaldatav strateegiline ja terviklik lähenemisviis oleks probleemide lahendamiseks piisav, osales komisjon kõnealuse tegevuskava koostamisel järgmise viie prioriteedi alusel:

1) liikmesriikidevaheline konkreetne solidaarsus, mis hõlmab eelkõige neid, kes seda kõige enam vajavad, tagades samal ajal, et liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed oma välispiiride tõhusaks haldamiseks;

2) ELi ametite (eelkõige Frontex, EUROPOL ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet) rolli edendamine operatiivtasandil;

3) suurem suutlikkus veenda kolmandaid riike tegutsema tõhusamalt ning tegema ELiga koostööd ebaseadusliku rände ärahoidmiseks ja ebaseaduslike rändajate tagasivõtmisel[85] nende põhiõigusi järgides (pakkudes koostöö eest suuremaid stiimuleid ja soodustusi ning samuti dialoogi ja partnerluse kaudu, et hõlmata rändehalduse kõiki aspekte);

4) asjaomaste rahaliste vahendite kasutamine, sealhulgas tulevase varjupaiga- ja rändefondi[86] kaudu, ning

5) olemasoleva acquis, sealhulgas eelkõige tagasisaatmisdirektiivi[87] täielik ülevõtmine ja kohaldamine, rõhutades seejuures jätkuvalt vabatahtlikku lahkumist, reintegratsiooni ja põhiõiguseid käsitlevate kaitsemeetmete järelevalvet, samuti tööandjatele kohaldatavate karistuste direktiivi[88] ülevõtmine ning juba esitatud asjaomaste ettepanekute raames tehtud edusammud, eelkõige seoses hooajatöötajate ja EUROSURiga.

Justiits- ja siseküsimuste nõukogus 2012. aasta aprillis vastuvõetud tegevuskavas on suures ulatuses järgitud komisjoni soovitatud lähenemisviisi.

V. Rahvusvaheline kaitse 21. sajandil

ELil on kaitset vajavatele inimestele kaitse andmisel pikaajalised traditsioonid ning nende järgimist jätkatakse vastavalt võetud rahvusvahelistele kohustustele. Ka paljude liikmesriikide peamiseks prioriteediks on jätkuvalt Euroopa ühise varjupaigasüsteemi asutamine 2012. aastaks ning selle eesmärgi saavutamisel tehti teatavaid edusamme. Kaasseadusandjatega peetud mahukate ja sageli keeruliste läbirääkimiste järel jõuti poliitilisele kokkuleppele pikaajalise elaniku staatuse direktiivi laiendamises rahvusvahelise kaitse saajatele[89] ning uuesti sõnastatud miinimumnõuete direktiivi[90] osas. 2011. aasta juunis esitatud muudetud ettepanekute tulemusel on edusamme tehtud ka varjupaigamenetluse direktiivi ja vastuvõtutingimuste direktiiviga seoses. Vähem edukad olid uuestisõnastatud Dublini määrust ja EURODACi määrust käsitlenud läbirääkimised, mida tabas 2011. aastal paigalseis. Läbirääkimiste jätkamiseks kutsub komisjon Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles suhtuma läbirääkimistesse konstruktiivselt, et oleks võimalik saavutada õiglane ja tasakaalustatud kompromiss, mis on vastuvõetav kõigile asjaomastele osapooltele ning mis soodustab ühtlustamist. Sellega seoses on komisjon väljendanud nõusolekut esitada ettepanek, mis võimaldaks õiguskaitseasutuste juurdepääsu EURODAC-süsteemile. Seda juhul kui läbirääkimistel on võimalik teha edusamme kogu paketi ulatuses.

Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet on tegutsenud alates 2011. aasta keskpaigast ning amet esitab oma esimest tööaastat käsitleva tegevusaruande 2012. aasta juunis. Lisaks Kreekale antavale toetusele on Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti peamiseks ülesandeks olnud värbamine, vajalike struktuuride loomine Maltal ning koostöömeetmete (nt Euroopa varjupaigaalasele koolituskava) eest vastutuse võtmine. Ametlikud läbirääkimised assotsieerunud riikide, sealhulgas Norra osalemiseks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti töös peaksid lõppema 2012. aasta esimesel poolaastal. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet peaks sõltumatuse saavutama 2012. aasta keskpaigaks, kasutades selleks maksimaalselt ära praktilisi koostöömeetmeid ning ameti alusmääruses[91] sätestatud vahendeid. Ka liikmesriigid peaksid Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit toetama, andes struktuurilisel alusel ameti käsutusse asjaomaseid eksperte ja varasid.

ELi varjupaigapoliitika oluliseks osaks on endiselt solidaarsus. ELi-sisest tõhustatud solidaarsust varjupaigavaldkonnas käsitleva teatisega[92] soovitakse parandada liikmesriikidevahelist praktilist, tehnilist ja finantsalast koostööd, et paremini jagada tööülesandeid ning parandada varjupaigasüsteemi haldamist. Kõikidel toimijatel ja eelkõige liikmesriikidel palutakse konstruktiivselt osaleda teatise järelmeetmetes. Seoses olemasolevate meetmetega ning Maltalt ümberasustamise projekti (EUREMA)[93] teise etapi kokkulepitud algatamisega teostab komisjon projekti põhjaliku hindamise, et hinnata, kuidas ümberasustamist edasi arendada.

Kolmandad riigid lõikavad kasu varjupaigavaldkonda hõlmavast ELi solidaarsusest ning rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames seatud uueks prioriteediks on parandada koostööd asjaomaste kolmandate riikidega, et tugevdada nende varjupaigasüsteeme kooskõlas rahvusvaheliste standarditega. Selle eesmärgi täitmisel mängivad olulist rolli piirkondlikud kaitseprogrammid[94]. Veel üks tahk, mis on kolmandate riikidega tehtavas koostöös oluline, on ELis ümberasustamine[95]. Seetõttu tervitab komisjon nõukogu ja Euroopa Parlamendi otsust kehtestada 2013. aastaks ühised ELi prioriteedid ümberasustamise valdkonnas, mis sillutavad teed uutele eeskirjadele, mis käsitlevad finantsabi, mida ELi liikmesriigid Euroopa Pagulasfondi[96] raames saavad.

Saatjata alaealisi käsitleva tegevuskava (2010–2014)[97]raames on prioriteediks jätkuvalt saatjata alaealised (hõlmab ka neid, kes varjupaika ei taotle). 2011. aastal taotles varjupaika vähemalt 11 800 saatjata alaealist,[98] mis on rohkem kui 2010. aastal (ligikaudu 10 700). Varjupaigasüsteemist väljapoole jäänute kohta on andmed puudulikud.[99] Saatjata alaealisi käsitlevate erimeetmete inimkaubandusevastasesse direktiivi integreerimise kõrval (vt allpool) rõhutab Schengeni tehnilisi piirieeskirju käsitlev ettepanek[100] ning Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti poolt eelkõige vanuse kindlaksmääramist käsitlevad meetmed päritolu- ja transiitriikidega toimuva jätkuva dialoogi ja tiheda koostöö olulisust. 2012. aastal esitatakse tegevuskava rakendamise kohta vahehinnang.

Prioriteetideks on endiselt ka inimkaubanduse ja inimeste salaja üle piiri toimetamise vastane võitlus. Jällegi on andmed kõnealuse valdkonna kohta selle iseärasuste tõttu puudulikud,[101] kuid märgid näitavad, et inimkaubanduse ulatus laieneb. Inimkaubanduse tõkestamist ja sellevastast võitlust ning inimkaubanduse ohvrite kaitset käsitleva direktiivi[102] vastuvõtmisega esitab komisjon koos ELi inimkaubandusevastase võitluse koordinaatoriga 2012. aastal inimkaubandust käsitleva integreeritud strateegia, mille raames keskendutakse konkreetsetele meetmetele, millega kõnealuse nähtusega tõhusamalt võidelda ning nimetatud direktiivi võimalusi maksimaalselt ära kasutada. Sellega seoses esitatakse 2012. aastal tulemused komisjoni poolt 2011. aastal käivitatud algatuse kohta, mis käsitles inimkaubanduse kohta ELi tasandil usaldusväärsete ja võrreldavate andmete kogumist. Inimkaubandusevastaseid meetmeid hõlmavat ELi välismõõdet käsitleva meetmedokumendi[103] esimese rakendusaruande järel ning kooskõlas nõukogu soovitustega lisatakse kõnealune teema praegu ja ka tulevikus süstemaatiliselt kõigisse asjaomastesse kolmandate riikidega sõlmitavatesse ELi lepingutesse ning strateegilistesse partnerlustesse ning samuti kõigisse rännet ja liikuvust käsitlevatesse poliitilistesse dialoogidesse. Suutlikkuse suurendamine on kõnealuses valdkonnas võetavate ELi välismeetmete põhielement. Sama oluline on kooskõla valdkonnas kehtivate rahvusvaheliste standarditega ning ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ning selle inimkaubandust ja rändajate salaja üle piiri toimetamist käsitlevate protokollide ratifitseerimise ja rakendamisega.

VI. Lõppmärkused – Ühiste probleemide üheskoos lahendamise raamistik

Rändel on ELis nii praegu kui ka tulevikus lisaks majanduslikule küljele jätkuvalt täita oluline roll ka meie ühiskondade sotsiaalsete ja kultuuriliste aspektide arendamisel. Arusaadavalt on ränne kaasa aidanud teatavate hoiakute tekkimisele, mida tuleb väljendada avatud ja tasakaalustatud arutelude raames, mis ei ole kantud ainult sisserännet kritiseerivast retoorikast. Kuigi rände varjukülgedest on väga palju räägitud, ei tohiks siiski unustada ka rändega kaasnevaid positiivseid aspekte, mis aitavad kaasa sellele, et EL saaks jätkata majanduskasvu ja õitsengu teel. Tõhus integratsioon on kasulik meie üha mitmekesistuvatele ühiskondadele ning seda on võimalik saavutada ainult juhul, kui suudame parandada meie ühiskondade mõistmist ja suhtumist rändajatesse ning kui rändajad soovivad ise neid ümbritsevas ühiskonnas täielikult kaasa lüüa.

ELi sidus rändepoliitika peab tekitama ELi kodanikes usaldusväärsust, et kõnealust poliitikat rakendatakse tõhusalt viisil, mis rahuldab ELi vajadusi ning toimub partnerluses kolmandate riikidega ning täielikult järgides põhiõigusi ja -vabadusi. Nii nimetatud Euroopa kindlus ei väljenda korrektselt ELi poliitika eesmärke. ELi eesmärgiks on pigem tagada, et Euroopa piirid oleksid kindlad ja turvalised ning eksisteeriksid seaduslikud sisenemiskanalid. Seda on võimalik saavutada ainult ELi, institutsioonide ja liikmesriikide ning laiema kodanikuühiskonna, sealhulgas rändajate ühenduste ning ettevõtjate ja ametiühingute jätkuva positiivse kaasamise kaudu, et kehtestada poliitika, mis rahuldab ELi vajadusi ning pakub kaitset vajavatele varjupaika. On selge, et ELi ei saa tegutseda isolatsioonis ning dialoog välismaailmaga on oluline aspekt, et muu hulgas näidata eeliseid, mis võib ELi rändamisest tekkida. Seetõttu on komisjon arvamusel, et EL peaks veelgi tõhustama oma välisrändepoliitikat, mille jaoks moodustab rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis üldise raamistiku.

Alates ühise poliitika esialgsest välja töötamisest 1999. aastal on juba palju saavutatud ning praegu on ELi käsutuses suur hulk mehhanisme, millega on võimalik rahuldada enamik vajadusi. Neid mehhanisme tuleb aga kasutada tõhusamalt ja järjekindlamalt. 2011. aasta ajaloolised sündmused tõestasid, et vaja on asjakohaseid meetmeid, mille abil on võimalik dünaamiliselt reageerida. Kõnealused sündmused aitasid tuvastada ELi rändepoliitika rakendamises eksisteerivaid teatavaid takistusi. Komisjon täitis oma ülesande nendele probleemidele reageerimisel ning teeb seda ka tulevikus, esitades sealhulgas ettepanekuid, kuidas selliseid probleeme tulevikus lahendada. Lisaks juba kirjeldatud arengule näitas varjupaiga- ja rändefondi käsitleva määruse[104] ettepaneku esitamine seda, kuidas oleks rahastamist võimalik kasutada ELi meetmete toetamiseks ja edendamiseks nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis, olles suunatud inimeste liikumisele ja rände integreeritud haldusele.

Komisjon ootab huviga eelkõige Euroopa Parlamendis ja nõukogus käesoleva aruande alusel peetavaid tulevasi arutelusid ning loodab jätkata tegevuskava ELi meetmed seoses rändesurvega - strateegiline reaktsioon raames meetmete võtmist.

[1]               Direktiiv 2011/98/EL, 13. detsember 2011.

[2]               Direktiiv 2011/51/EL, 11. mai 2011.

[3]               Direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011.

[4]               KOM(2011) 291 (lõplik) ja SEK(2011) 620.

[5]               KOM(2011) 248/3.

[6]               Piire, rännet ja varjupaigapoliitikat ning edasisi suundumusi käsitlevad nõukogu järeldused, 3096. justiits- ja siseküsimuste nõukogu istung Luksemburgis, 9. ja 10. juunil 2011.

[7]               Euroopa Ülemkogu järeldused, Brüssel, 23.–24. juuni 2011.

[8]               SWD(2012) 139

[9]               EMN, http://www.emn.europa.eu

[10]             Liikmesriikide kaupa üksikasjalikum statistika on esitatud lisatud komisjoni talituste töödokumendi (SWD(2012) 139) statistilises lisas.

[11]             Allikas: Andmed pärinevad ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu rahvastiku osakonna väljaandest International Migration 2009.

[12]             Andmed pärinevad ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu rahvastiku osakonna väljaandest International Migration 2009.

[13]             Andmed põhinevad Eurostati 2010. aasta andmetel, vt pressiteade 105/2011.

[14]             Andmed pärinevad väljaandest Eurostat Statistics in Focus 24/2010.

[15]             Migrants in Europe: a statistical portrait of the 1st and 2nd generation, Eurostat, detsember 2011. Esitatud andmed on aastast 2008.

[16]             Andmed põhinevad Eurostati andmetel, vt pressiteade 46/2012.

[17]             Andmed pärinevad 2008. aastal ELi rahastatud CLANDESTINO projektist.

[18]             Andmed põhinevad Eurostati andmetel ning ei sisalda Luksemburgi näitajaid, mis ei olnud kättesaadavad.

[19]             . Vt ka „Töövõimalusterohke majanduse taastumine” (COM(2012) 173 (final)).

[20]             Eurostati pressiteade nr 16/2012.

[21]             Täiendavad üksikasjad vt Satisfying Labour Demand though Migration, EMN, juuni 2011 ja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni tööjõurände ja integratsiooni ekspertide sõltumatu võrgustik, http://www.labourmigration.eu.

[22]             Euroopa vabade töökohtade seire raames esitatakse vabade töökohtade kvartaliülevaade: http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=955&langId=et. Näiteks 2012. aasta jaanuaris märgiti seire raames, et tööleidjate arv „professionaalide” kategoorias on 2011. aasta teises kvartalis kasvanud 34 % võrra. Pikaajalisemaid ülevaateid koostab Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop), sealhulgas ELi oskuste ülevaate (EU Skills Panorama) raames (http://www.cedefop.europa.eu/EN/Files/5191_en.pdf).

[23]             2012. aasta on aktiivsena vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta. Üheks aktiivsena vananemist käsitlenud Eurobaromeetri küsitluse tulemuseks oli see, et enamik eurooplastest (71 %) on teadlikud, et elanikkond vananeb, kuid see valmistab muret ainult 42 %-le.

[24]             Vt näiteks The Causes and Effects of International Migrations: Evidence from OECD Countries, Francesc Ortega, Giovanni Peri, NBERi töödokument nr 14833 (aprill 2009) mille kohaselt suurendab sisseränne vastuvõtva riigi kogu SKPd lühiajaliselt üks ühele, mõjutamata inimeste keskmist palka ega keskmist sissetulekut.

[25]             KOM(2011) 743 (lõplik).

[26]             Komisjoni pressiteade IP/11/1257, 27. oktoober 2011. Mobiilsuspartnerlused Armeenia, Moldova ja Gruusiaga on osa ELi idapartnerluse strateegiast (KOM(2011) 564 (lõplik). Käimas on läbirääkimised Ghanaga ning arutelud on kavas algatada Egiptuse, Maroko ja Tuneesiaga.

[27]             http://ec.europa.eu/immigration

[28]             SEK(2011) 1353 (lõplik).

[29]             http://www.who.int/hrh/migration/code/practice/en/

[30]             Töötajate ülekannete väljavool oli 2010. aastal 31,2 miljardit eurot, mis on 3 % võrra suurem kui 2009. aastal. Eurostat Statistics in Focus 4/2012

[31]             Euroopa rändevõrgustiku uuring Temporary and Circular Migration vaatles empiirilisi tõendeid, praegust poliitilist tava ning tulevasi valikuvõimalusi sellise rände puhul.

[32]             Direktiiv 2011/98/EL, 13. detsember 2011, kolmandate riikide kodanikele liikmesriigis elamist ja töötamist võimaldava ühtse loa taotlemise ühtse menetluse ning liikmesriigis seaduslikult elavate kolmandatest riikidest pärit töötajate ühiste õiguste kohta.

[33]             2009/50/EŪ, 25. mai 2009. Vt komisjoni pressiteade IP/11/1247, 27 oktoober 2011.

[34]             2004/114/EÜ, 13. detsember 2004, sealhulgas õpilased, tasustamata praktikandid ja vabatahtlikud. Vt ka kõnealuse direktiivi rakendamist käsitlev aruanne, KOM(2011) 587.

[35]             2005/71/EÜ, 12. oktoober 2005. Vt ka kõnealuse direktiivi rakendamist käsitlev aruanne, KOM(2011) 901.

[36]             Direktiivi ettepanek kolmanda riigi kodanikest hooajatöötajate riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (KOM(2010)379)

[37]             Direktiivi ettepanek kolmandate riikide kodanike liikmesriiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ettevõtjasisese üleviimise korral (KOM (2010) 378).

[38]             KOM(2011) 585 (lõplik).

[39]             3135. justiits- ja siseküsimuste nõukogu istung Brüsselis, 13. ja 14. detsember 2011.

[40]             Rännet käsitleva integratsioonipoliitika indeks (edaspidi „MIPEX”), mida kasutatakse integratsioonipoliitika hindamiseks, võrdlemiseks ja tõhustamiseks, on heaks võrdlusaluseks. Alustati ka ühtsete Euroopa näitajate väljatöötamisega, millega jälgitakse võrreldavalt integratsioonipoliitika tulemusi. Eurostat avaldas 2011. aasta juunis sisserändajate integratsiooni näitajaid käsitleva prooviuuringu ning lõi vastava veebisaidi, vt http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/employment_social_policy_equality/migrant_integration/indicators.

[41]             Täpsemalt: suurendada 20–64aastaste naiste ja meeste tööhõive taset 75 %-ni, […] ning parandada seaduslike rändajate integreerimist; parandada haridustasemeid, eelkõige vähendada koolist väljalangevuse määra vähem kui 10%-ni ja suurendada kolmanda taseme või sellega võrdväärse haridusega 30–34aastaste inimeste osatähtsust vähemalt 40 %-ni [Euroopa Ülemkogu, 17. juuni 2010]

[42]             Andmed pärinevad Eurostati tööjõu-uuringust ning sissetulekuid ja elamistingimusi käsitlevast ELi statistikast.

[43]             KOM(2011) 455(lõplik) ja 3135. justiits- ja siseküsimuste nõukogu 13. ja 14. detsembri 2011. aasta järeldused. Avaldati ka rändajate integratsiooni käsitlev Eurobaromeetri uuring (http://ec.europa.eu/public_opinion/archives/quali/ql_5969_migrant_en.pdf)

[44]             KOM(2011) 735 (lõplik). Kõnealusele rohelisele raamatule vastusena saadetud arvamused on kättesaadaval veebisaidil http://ec.europa.eu/home-affairs/news/consulting_public/consulting_0023_en.htm. Euroopa rändevõrgustik teostas kõnealuse arutelu teavitamiseks ka uurimuse, mis käsitles fiktiivabielude raames aset leidvat õiguste kuritarvitamist ja valeandmete esitamist vanemaks olemise kohta.

[45]             Humanitarian Emergency Response to the Libyan Crisis, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, detsember 2011.

[46]             Lampedusale jõudsid 26 354 peamiselt Tuneesia kodanikku, kes põgenesid Tuneesiast (allikas: Humanitarian Emergency Response to the Libyan Crisis, Rahvusvaheline Migratsiooniorganisatsioon, detsember 2011.)

[47]             Frontexi andmetel tabati 2011. aastal Kreeka-Türgi piiril Evrose piirkonnas üle 55 000 inimese, see on 17 % rohkem kui 2010. aastal.

[48]             Eurostati andmeil esitati näiteks 2011. aastal Itaalias 34 115 varjupaigataotlust, mis on võrreldes 2010. aastaga 239 % rohkem, Maltal esitati 1 890 taotlust, mis on 980 % rohkem kui 2010. aastal. Tuneesiast pärit inimeste varjupaigataotluste arv kaheteistkordistus 2011. aastal (6 335 taotlust), valdav enamus neist esitati Itaalias.

[49]             Frontexi andmeil on ebaseaduslik piiriületamine enamasti seotud teatavate piirkondadega, nagu idapiir, peamiselt Kreeka maismaapiir Türgiga (50 % ebaseaduslike sisserändajate koguarvust ELis) ning Vahemere keskosa suund (33 % ebaseaduslike sisserändajate koguarvust ELis). Üha sagedamini kasutatakse ka Vahemere lääneosa suunda (peaaegu 10 % koguarvust). Kõige sagedamini tabati Afganistanist pärit rändajaid. Suurenenud rändevoogudega on samaaegselt suurenenud ka rahvusvahelise kaitse taotluste arv. Frontexi kvartaliaruanne, 3. number, juuli-september 2011

[50]             Näiteks uurimuses ACP Observatory on Migration's Human Mobility Report 2011 prognoositakse, et Sahara-taguse Aafrika rahvaarv on 802 miljonit ja see kasvab aastas keskmiselt 2,7 % võrra. Aruandes märgitakse ka, et enam kui kaks kolmandikku Aafrika elanikkonnast on alla 25aastased, vihjates asjaolule, et oluliselt kasvab tööealiste arv, kes hakkavad tõenäoliselt otsima tasuvamat tööd välismaal. Vt ka Aafrika rahvastikuprognoose, Eurostat Statistics in Focus 19/2012, 27. märts 2012.

[51]             Vt 16. detsembri 2011. aasta MEMO/11/918, milles esitatakse ülevaade ELi üldisest reageeringust araabia kevadele.

[52]             25.–26. veebruaril 2010, 3. juunil 2010, 11.–12. aprillil 2011 ja 9.–10. juunil 2011 ning hiljuti eesistujariik Poola 2011. aasta detsembri teatise (nõukogu dokument 18302/11) alusel.

[53]             KOM(2011) 248/3.

[54]             KOM(2011) 291 (lõplik).

[55]             Nõukogu dokument nr 18302/11.

[56]             Nõukogu dokument nr 8714/1/12.

[57]             Vt ka KOM(2011) 292/3.

[58]             Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Gruusia, Moldova ja Ukraina. Vt KOM(2011) 564 (lõplik).

[59]             Järeldused võeti vastu justiits- ja siseküsimuste nõukogu istungil 2011. aasta detsembris.

[60]             MEMO/10/450, 27. september 2010. Kreeka rakkerühma kvartaliaruannete kohaselt paigutub kõnealune tegevuskava Kreekale antava muu tehnilise abi konteksti.

[61]             Ajavahemikus 2007–2011 sai Kreeka 119 miljonit eurot ning 2012. aastal kavatsetakse eraldada veel 44,7 miljonit eurot.

[62]             Ajavahemikus 2008–2011 sai Kreeka 52,2 miljonit eurot ning 2012. aastal kavatsetakse eraldada veel 37,3 miljonit eurot.

[63]             Ajavahemikus 2008–2011 sai Kreeka 35,5 miljonit eurot (sealhulgas erakorraline toetus aastateks 2008–2011) ning 2012. aastal kavatsetakse eraldada veel 4 miljonit eurot.

[64]             Piirivalve kiirreageerimisrühmad, loodud nõukogu määrusega (EÜ) 863/2007. Vt ka Frontexi piirivalve kiirreageerimisrühmade 2010. aasta tegevusaruannet, august 2011.

[65]             Määrus (EL) nr 1168/2011, 25. oktoober 2011.

[66]             See toimub näiteks sisserände kontaktametnike võrgustiku kaudu, pärast 5. aprilli 2011. aasta määruse (EL) 493/2011 vastuvõtmist on integreeritud Frontexi tegevusse.

[67]             Määrus (EL) nr 1077/2011, 25. oktoober 2011.

[68]             KOM(2011) 873 (lõplik).

[69]             KOM(2011) 680 (lõplik).

[70]             Kõnealuste viisade omanikud võivad ELis viibida kuue kuu jooksul kuni kolm kuud. 2011. aastal väljastati kõige rohkem Schengeni viisasid, umbes 41 % kõigist viisadest, Vene Föderatsioonis.

[71]             Vastavad andmed 2012 kohta seisuga 2012. aasta aprilli lõpp on järgmised: 453 900 viisataotlust, millest 368 400 puhul tehti otsus viisa väljastada ning 63 000 puhul viisat ei väljastatud. Enamik taotlustest tuli Alžeeriast (ligikaudu 122 000), Marokost (ligikaudu 119 000), Egiptusest (ligikaudu 41 000) ja Tuneesiast (ligikaudu 39 000). Enam kui 50 % kõigist taotlustest vaatas läbi Prantsusmaa (ligikaudu 185 000 taotlust) ning Hispaania (ligikaudu 78 000). Ligikaudu 3 000 inimese puhul tuvastati mitme taotluse esitamine, mis kõik tagasi lükati.

[72]             KOM(2011) 290 – Ettepanek: Nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 539/2001, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud.

[73]             Viisavabaduse tegevuskava esitati Moldovale 24. jaanuaril 2011 ning Ukrainale 22. novembril 2010. Mõlemad tegevuskavad sisaldavad rände- ja varjupaigavaldkonda käsitlevaid võrdlusaluseid.

[74]             Ukraina ja ELi tippkohtumise ühisavaldus, 19. detsember 2011.

[75]             KOM(2011) 564 (lõplik).

[76]             Kõnealune määratlus ei piira Kosovo staatust käsitlevaid seisukohti ning on kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 1244/99 ja Rahvusvahelise Kohtu arvamusega Kosovo iseseisvusdeklaratsiooni kohta. Kui Kosovot edaspidi nimetatakse, tuleb seda mõista kõnealuse määratluse kohaselt.

[77]             Arvatakse, et Itaalia ametiasutused väljastasid ning hiljem uuendasid kuni 12 000 luba. Kuigi on teada, et paljud Tuneesia kodanikud reisisid seejärel teistesse liikmesriikidesse, eelkõige Prantsusmaale, ei ole nende tegelik arv teada.

[78]             KOM(2011) 559 (lõplik).

[79]             KOM(2011) 560 (lõplik).

[80]             KOM(2011) 118 (lõplik).

[81]             COM(2012) 230 (final).

[82]             Nõukogu otsus 2011/842/EL, 13. detsember 2011.

[83]             Määrus (EL) nr 1342/2011, 13. detsember 2011. Lisaks sellele hõlmas määrus ka teatavaid piirialal asuvaid Poola haldusüksusi.

[84]             3135. justiits- ja siseküsimuste nõukogu istung Brüsselis, 13. ja 14. detsember 2011.

[85]             ELi tagasivõtmislepingute ülevaadet vt KOM(2011) 76(lõplik).

[86]             KOM(2011) 751 (lõplik).

[87]             Direktiiv 2008/115/EÜ, 16. detsember 2008.

[88]             Direktiiv 2009/52/EÜ, 18. juuni 2009.

[89]             Vt joonealune märkus 2.

[90]             Direktiiv 2011/95/EL, 13. detsember 2011.

[91]             Määrus (EL) nr 439/2010, 19. mai 2010.

[92]             KOM(2011) 835 (lõplik).

[93]             Teise etapi raames kavatsetakse aastatel 2011–2012 ümberasustada üle 360 pagulase.

[94]             2011. aasta detsembris algatati uus piirkondlik kaitseprogramm Põhja-Aafrikas (Egiptus, Tuneesia ja võimaluse korral Liibüa).

[95]             2011. aasta jooksul asustati ELi liikmesriikidesse ümber ligikaudu 3 000 pagulast, kellest 10 kuuluvad iga-aastase ümberasumisprogrammi raamesse.

[96]             Nõukogu 8. märtsi 2012. aasta pressiteade 6838/12 2013. aasta ühiste prioriteetide kohta ümberasustamise valdkonnas.

[97]             KOM(2010) 213 (lõplik).

[98]             Andmed Hispaania ja Poola kohta ei olnud aruande avaldamise hetkeks kättesaadavad. 2010. aastal tuvastati Hispaanias 15 ja Poolas 230 saatjata alaealist.

[99]             Mõned prognoosid esitatakse lisatud komisjoni talituste töödokumendi tabelis nr 10.

[100]            KOM(2011) 118 (lõplik).

[101]            Inimkaubanduse ohvritele väljastatud elamislubade arvu käsitlevad andmed salvestatakse nüüd Eurostatis. Näiteks 2010. aastal väljastati Itaalias 462, Madalmaades 304 ja Belgias 108 sellist elamisluba. Osa liikmesriikide teatatud andmeid avaldati ka komisjoni inimkaubandusevastase võitluse veebisaidil http://ec.europa.eu/anti-trafficking/. Eriti kasvas salaja üle piiri toimetatud inimestearv 2011. aastal Austrias ja Ungaris. Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskuse 2010. aasta aastaraamatu andmeil oli 2010. aastal Ungarisse salaja üle piiri toimetatud inimeste arv 350, Austrias peeti aga kinni 6 664 salaja riiki toodud isikut.

[102]            Direktiiv 2011/36/EL, 5. aprill 2011.

[103]            Nõukogu dokument nr 12401/11.

[104]            KOM(2011) 751 (lõplik).