30.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 218/12

—

Nagu paljud digitaalühiskonna nähtused on juba näidanud, leiab alt üles suunas aset märkimisväärne muutus ja otsustava tähtsusega on läbiv mõtteviis – ettevõtluse vaimus toimuv avastamisprotsess.

—

Innovatsioonikogukonnad toimivad ökosüsteemidena süsteemsete väärtusvõrgustike kaudu piirideta maailmas.

—

Piirkonnad vajavad uusi areene koondumispaikadena innovatsiooni ühiseks loomiseks. Neid võiks kirjeldada „innovatsiooni aedade” ja „väljakutsete platvormidena”, mis üheskoos moodustavad tulevikku kujundavate töökohtade prototüübid.

—

Komitee toetab uusi investeeringuid avatud innovatsiooni ja rahva ühisloomesse. Need on aruka linna ja kodanike osalusega seotud võtmekontseptsioonid.

—

Ühendatud arukate linnade käsitust tuleb edasi arendada ja laiendada üle kogu Euroopa.

—

Komitee julgustab komisjoni koostama eri tasanditel toimivaid ettevõtluse vaimus toimuva avastamisprotsessi programme ja välja selgitama, mis on kohalikke vajadusi ja Euroopa tasandil levitamist silmas pidades kõige tõhusam.

—

Teadmiste ringmajandus: Euroopa Komisjoni ning riiklike teadus- ja innovatsioonirahastajate programmide ja projektide tulemusi tuleb taaskasutada.

—

Euroopa-üleste projektide arendamise ja elluviimise parimaid teerajajaid tuleks rahastada programmist „Horisont 2020” ja ühtekuuluvusvahenditest – selle eesmärk on muu hulgas testida tõhusaid meetodeid ja vahendeid reaalses koostöös ja piiriüleses õppes.

Raportöör

Markku MARKKULA (FI/EPP), Espoo linnavolikogu liige

1.

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigi Iirimaa taotlusel koostab Regioonide Komitee põhjendatud ja läbimõeldud ettepanekud selle kohta, kuidas suurendada innovaatilisust ja ületada innovatsioonilõhesid. Konsulteerimistaotluse kohaselt on eesmärk teha ettepanekuid ühelt poolt piirkondadelt ja neis tegutsevatelt mitmesugustelt osalejatelt nõutavate meetmete ning teiselt poolt Euroopa Komisjoni programmide, rahastamise ja muu tegevuse raames nõutavate meetmete kohta.

2.

Eesistujariigi Iirimaa esitatud väljakutsele saab vastata vaid seeläbi, et loetletakse ja kirjeldatakse mitmeid meetmeid, mida tuleb rakendada paralleelselt ja mida seob vajadus muuta töökultuuri laiemas tähenduses. Viimastel aastatel on ELi ning enamiku liikmesriikide ja piirkondade tegevust iseloomustanud suure hulga kvaliteetsete aruannete ja kavade tootmine. ELi juhtprogrammid ja eri peadirektoraatide koostatud kavad on iseenesest kahtlemata head, kuid need on endiselt vaid kavad ega suuda tagada vaimse paradigma vajalikku muutust praktilisel tasandil piirkondades üle kogu Euroopa. Nagu paljud digitaalühiskonna nähtused on juba näidanud, leiab alt üles suunas aset märkimisväärne muutus ja otsustava tähtsusega on läbiv mõtteviis – ettevõtluse vaimus toimuv avastamisprotsess. Termin „ettevõtja” on siin ebapiisav, kuna sageli mõistetakse seda üsna kitsas tähenduses. Avastamisprotsess on ka rohkem kui innovatsioon. Pigem on see uus tegevus – uurimine, katsetamine ja teadasaamine, mida asjaomases tööstusharus või allsüsteemis peaks teadusuuringute, arengu ja innovatsiooni osas ette võtma, et oma olukorda parandada. Ettevõtluse vaimus toimuvasse avastamisprotsessi kuulub eksperimenteerimine, riskimine, aga ka ebaõnnestumine. See tähendab üksikisikuid, kes tegutsevad sageli koostöös teistega võrgustikes, hinnates alternatiive, seades eesmärke ja luues uuendusi eelarvamustevabal viisil. Selle arengu eelduseks on ka see, et kodanikele, kogukondadele ja ettevõtetele antakse võimalus kaasa rääkida, kuna tavapäraselt tunnevad nad sageli, et neil ei ole võimalust oma häält kuuldavaks teha.

3.

Kuna käesoleva arvamuse eesmärk on suurendada innovaatilisust ja vähendada innovatsioonilõhesid eelkõige ELi programmide abil, näitavad alljärgnevad poliitikasuunised ja ettepanekud, et vajalikud muutused on võimalikud. Euroopas on meil vaja:

Esitatud suunistest siiski ei piisa, vaid innovatsiooni olemust on vaja põhjalikumalt uurida.

4.

Meetmed strateegia „Euroopa 2020” ellurakendamiseks ei ole andnud innovatsioonitegevuses piisavaid tulemusi. ELi tasandil on välja töötatud palju kasulikku materjali ja häid ettepanekuid. ELi rahastamise ja programmide rõhuasetus tuleb ilmtingimata nihutada kohalikul ja piirkondlikul tasandil toimuvale praktilisele tegevusele.

5.

Tuleb teha tihedat koostööd piirkondlike innovaatiliste ökosüsteemide loomist, toimivust ja tulemuslikkust käsitlevate teadus- ja arendustegevuse projektide ja -programmide vahel. Selleks on vaja uusi Euroopa teadusuuringute partnerluse vorme. Uuenemine ja vormi muutused põhinevad sageli kooskõlastatud ühistegevuse mudelitel ning peamiste progressi võimaldavate tehnoloogiate innovaatilisel ja tulemuslikul kasutamisel. Tehes need Euroopa projektidele laiemalt kättesaadavaks, tõhustatakse ja arendatakse edasi nende suutlikkust toota kasutuskõlblikke tulemusi ja avaldada reaalset mõju. Tänu arukal spetsialiseerumisel põhinevate ELi piirkondlike partnerluste ja ühistegevuse rahastamisele võib neid kasutada Euroopa piiriülese innovatsiooni koostisosade ja ühiskondliku innovatsiooni piirkondlike lähtealustena.

6.

Paradigma muutus: digiteerimine on juba praegu vallutanud kõik valdkonnad. Kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustajad peaksid ära kasutama selle kaudu avanevaid võimalusi ja asetama teenuseprotsesside reformimise oma tegevuskavas esikohale. Samal ajal tuleks edendada digitaalteenuste laialdast levitamist avalikus sektoris, kõigi kodanike infotehnoloogiaoskuste (e-oskuste) arendamist ning mobiilirakendusi loovat käivitamisjärgus ja kiiresti kasvavat ettevõtlust.

7.

Digiteerimine on innovatsiooni liikumapanev jõud ja üleminek digitaalteenustele järjest kiireneb. Uute ettevõtluse ökosüsteemide ja väärtusloome areenide tekkele aitab tihti kaasa uus tarbijakäitumine, mis on kasutajakeskse kujunduse ja avatuse tulemus. Need esitavad väljakutse vanast analoogajastust pärit ülevalt alla suunatud lähenemisviisidele. Digiteerimine muudab teenuste arendamise järjest globaalsemaks ja Euroopa positsioon selles ei ole optimaalne: me ei ole selles üleilmses võidujooksus liidripositsioonil.

8.

Pilvandmetöötlustehnoloogia võimaldab parimate teenuste kasutamist olenemata ajast ja asukohast. See teenuste arendamise ja osutamise viis asendab juba lähiaastatel märkimisväärse osa traditsioonilistest teenustest, milles „ise kohal olemine” on teenust iseloomustav tegur. Enam pole tarvis riistvara „igasse nurka”. Küsimus on suures osas ka ettevõtete, avaliku halduse ja muude kogukondade IKT teenuste ja ülemaailmselt võrgustunud koostöö juhtimises ja arendamises. Komisjon peaks seda e-juhtimisena (e-leadership) tuntud arengut edendama aktiivsete partnerlusprogrammidega.

9.

Väikeste paranduste ja tavapäraste juhtimismeetodite abil ei suuda me vastata ühiskonna väljakutsetele. Uuendamisvõime suurendamine on eduks määrava tähtsusega: loovus, innovatsioon ning julgus uuendada ja reformida on ka kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustajate edu võti. Samal ajal tuleb hõlbustada avaliku sektori haldusasutuste toimimist, et neil oleks rohkem mänguruumi otsuselangetajate loovuse edendamiseks.

10.

Piirkondliku innovatsioonipoliitika keskmes on motiveeritud inimesed. Inimesed loovad innovatsiooni ning seetõttu on innovatsioon eelkõige inimlik ja sotsiaalne protsess. Innovatsiooni mõjutavad tegurid ei piirdu üksnes organisatsioonisiseste teguritega, vaid kõige märkimisväärsemad tõuked innovatsiooniprotsessile selle erinevates etappides tekivad sageli inimtegevusest erinevates liidestes.

11.

Teadusuuringud peavad vastama nii pika- kui ka lühiajalistele vajadustele. Vaid väike osa linnadest, ettevõtetest ja teistest kogukondadest kasutab optimaalselt ära teadusuuringute tulemusi. Siiski tuleb märkida, et vaid väike osa uurijaist oskab neid probleeme lahendades oma teadmised ja uurimistulemused riiklikele haldusasutustele, ettevõtlustegevusele ja teistele huvitavaks ja kasutuskõlblikuks teha. Seepärast tuleb Euroopal teha märkimisväärseid muudatusi oma tegevuskultuuris ja rahastamise suunamises, et tagada kõige uuemate teadustulemuste aktiivne rakendamine kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee leiab, et VKEd on oluline katalüsaator teadusuuringute tulemuste turule toomisel, teisendades need konkreetseteks rakendusteks. Komitee peab vajalikuks lihtsustada VKEde juurdepääsu rahastamisele idufirmadesse, riskikapitali ja eeskirjade lihtsustamisse investeerimise kaudu.

12.

Teadusuuringute sihipärane praktikas kasutuselevõtt eeldab mõlema poole head arusaama sellest, milliseid teadusuuringuid tehakse, milliseid küsimusi käsitletakse ning kuidas asjaomased teadusuuringud võivad mõjutada kohalikke ja piirkondlikke küsimusi. Selleks on vaja uut teadmiste kolmnurka, milles teadusringkond ühendatakse äriringkonna ja valitsusega teatud kahepoolse vahendusteenuse kaudu. See nõuab ELi teadmiste kolmnurga käsituse edasiarendamist ja aktiivset rakendamist ülikoolide ühiskondliku rolli tugevdamisel.

13.

Teadus- ja tehnoloogiauuringud ja neil põhinevate ideede aktiivne rakendamine võimaldavad olla teerajaja. Samas tuleb innovaatilist käsitust laiendada, et see hõlmaks mitte ainult tehnoloogiauuendusi, vaid ka protsesside, ettevõtluse, teenuste ja disaini uuendamist ning samuti nii kogukondi ümberkujundavat avaliku sektori ja sotsiaalset innovatsiooni kui ka laiahaardelisemat tegevust ja struktuure ajakohastavat ühiskondlikku innovatsiooni. Esmatähtis on juurutada senisest laiemat kujutlust innovatsioonist mitte ainult ettevõtluses, vaid ka avalikus sektoris.

14.

Arvestades, et avalik sektor on mõnedes, eelkõige maapiirkondades muutuste liikumapanev jõud ja keskne osaleja kohaliku teadlikkuse suurendamisel, tuleks keskenduda innovatsioonile avalikus sektoris endas ning ka juhtimisprotsesside ümbermõtestamisele avaliku sektori asutustes. See aitab neil piirkondadel mahajäämust vähendada.

15.

Teadmiste ringmajandus (Circular Economy for Knowledge): Euroopa Komisjoni ning riiklike teadus- ja innovatsioonirahastajate programmide ja projektide tulemusi tuleb taaskasutada.

16.

Ringmajandus on majandus, milles kaupa ei visata ära ega hävitata, vaid see saadetakse ringlusse ja seda hakatakse uuesti kasutama nii, et selle väärtus ei kao, vaid hoopis kasvab. Mõiste pärineb uuest mõtteviisist, milles käsitletakse säästva arengu järgmise põlvkonna kontseptsioone. Teadmiste ringmajanduses on võimalik teadusprogrammide ja lõpuleviidud projektide tulemusi – ideid, tõdemusi, soovitusi, materjale, meetodeid, praktilisi ettepanekuid, prototüüpe ja leiutusi – uuesti avastada, kasutada ja rakendada käimasolevates programmides ja projektides asjaomase teemaga seotud ja asjakohastes valdkondades. Komitee toob veelkord esile piirkondade ja linnade majanduslikud ja innovatsioonivõimalused biomajanduse ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonnas, mis on aruka, jätkusuutliku ja keskkonnahoidliku majanduskasvu kesksed elemendid (1).

17.

Teadmiste ringmajanduse poole liikudes võiksid riiklikud rahastamisorganid uuesti läbi vaadata viimase 5–10 aasta jooksul edukalt lõpetatud projektide tulemused, et avada see varalaegas piirkondlikuks ja üleriigiliseks taaskasutamiseks. Komisjoni peadirektoraadid võiksid käituda samamoodi ja teha tulemused kättesaadavaks ulatuslikumaks kasutamiseks paljudes eri valdkondades, et aidata toime tulla ühiskondlike väljakutsetega. Poliitikakujundajate ja projektimeeskondade tähelepanu tuleks juhtida otsesemalt ülikoolides teostatavate teadusuuringute kasutatavusele. Kõigis eespool nimetatud valdkondades saadud tulemused tuleks üle vaadata, pidades silmas nende kasutatavust piirkondlike ja kohalike vajaduste rahuldamiseks ning uute ideede, materjalide ja meetodite töötlemist ja viimistlemist, et rakendada neid piirkondlike innovaatiliste ökosüsteemide arendamiseks kõikjal Euroopas.

18.

Aktiivne ja innustav keskkond luuakse mitme teguri koostoimel. Uuendusmeelsed inimesed osalevad hea meelega üritustel, projektides ja tegevuses üldiselt, kui seal kasutatakse teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuse häid kontseptsioone, meetodeid ning tõhusaid ja uuenduslikke rakendusi.

19.

Igasuguses inimestevahelises tegevuses esineb ebakindluse tegureid, kahtlusi ja pingeid. Küsimus on selles, kuidas muuta pingeid just nii, et neist saaksid loovuse ja innovaatilisuse allikad ning et need vastaksid õppiva organisatsiooni põhimõtetele. Uus loovprotsess ise muutub selgeks loovpingeks (creative tension), mille abil saab muuta tegevusi süsteemides või süsteeme tervikuna. Olulised on meetodid ja kontseptsioonid, mille abil suurendatakse õppimise mahtu, parandatakse selle kvaliteeti ja hoogustatakse säästvat sotsiaalset arengut. Oluliseks saavad sellised käsitused nagu teadmiste ärakasutamine (knowledge exploitation) ja potentsiaali suurendamise protsessid (capacity-building processes) ning teadmiste ärakasutamine organisatsioonilises õppes (exploitation in organisational learning), samuti teadusuuringud ja teadmiste ühine loomine (exploration and knowledge co-creation).

20.

Piirkonnad vajavad uusi areene koondumispaikadena innovatsiooni ühiseks loomiseks. Neid võiks kirjeldada „innovatsiooni aedade” ja „väljakutsete platvormidena”, mis üheskoos moodustavad tulevikku kujundavate töökohtade prototüübid. Neid on vaja probleemsete küsimuste lahendamiseks – alates väikestest kohalikest väljakutsetest ja lõpetades üleilmse tähtsusega suurte ühiskondlike võtmeküsimustega. Seetõttu on vaja teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevust, milles katsetatakse ja luuakse prototüüpe selle kohta, millised on ühelt poolt füüsiliste, intellektuaalsete ja virtuaalsete mõõtmetega ruumilised konfiguratsioonid ning teiselt poolt kooskõlastamise ja teadmiste juhtimise tööriistad, mida on vaja väljakutsetele vastamiseks.

21.

Omal ajal suurepäraseks peetud kolme osaleja (Triple Helix) kontseptsioon ei ole enam piisavalt dünaamiline, et suuta vastata uutele väljakutsetele. Nüüd on vaja vähemalt nelja osalejaga (Quadruple Helix) kontseptsiooni, kus neljandaks haruks on kogukond. Seda käsitust on vaja ajakohastada ning tegevuskontseptsiooni ja -kultuuri ajakohastamine eeldab põhjalikku pühendumist piirkondlike innovatsiooni ökosüsteemide tegevusele.

22.

Euroopa seisukohast on eriti oluline uurida piirkondlikke innovatsiooni ökosüsteeme ning nendes uut ja dünaamilist innovatsiooni edendavate kogukondade ja institutsioonide rolli, tähtsust, tegevust, ruumilisi lahendusi ja edutegureid. Uued innovatsiooniinstituudid keskenduvad peamiselt uuele mõtteviisile ja keskkonnale, mida vajavad kasutajakeskne kujundus, eri osalejate ühisloome ja kiire katsetamine.

23.

Need uued instituudid, millest paljud on asutatud alles viimastel aastatel, on oma tegevuse poolest paindlikud ühistegevuse kogukonnad, nagu näiteks inkubaatorid ja kiirendid, eluslaborid, ettevõtjate kogukonnad, arengulaborid, sotsiaalse innovatsiooni laborid, FabLab töötoad, ühiskondliku innovatsiooni õppelaagrid, tulevikukeskused. Need tegutsevad üldjuhul ülikoolide, omavalitsuste ja ettevõtjate ühisasutustena. Nendes on kombineeritud uued avatud tegutsemisviisid, sotsiaalse meedia kasutamine, intellektuaalomandi õiguse ja rahastamise uued tavad ning lai sidusrühmade võrgustik ja ettevõtlikkus.

24.

Innovaatilisi riigihankeid puudutavate menetluste lihtsustamine on äärmiselt vajalik, et edendada nende aktiivset kasutust. Eduka lihtsustamise kohta on asjakohaseid näiteid kogu Euroopas ja mujal maailmas. Neid tuleks uurida, kohandada, prototüüpida ja rakendada.

25.

Suurte ühiskondlike väljakutsete üle peetavad arutelud tunduvad sageli liiga abstraktsed ja kaugel Euroopa peamiste sidusrühmade, nagu kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, VKEd ja tavakodanikud, praktilistest muredest. Ometi on Euroopa innovatsioonijõud just seal. Suured väljakutsed peavad olema selgelt seotud kohaliku ja piirkondliku tasandi võtmeküsimustega ning seal tuleb nendega ka tegeleda. Sellega suurendatakse kohalikku innovaatilisust ning tuuakse mängu suur hulk kasutamata potentsiaali ja kollektiivset teadmist. Kodanikud ei ole lihtsalt innovatsioonist kasusaajad, vaid innovatsiooniprotsessi kesksed osalejad. Peame keskenduma rohkem sellele, miks see muutustevajadus on reaalne ning sellele, kuidas see motiveerib ja innustab innovatsiooniteele minejaid. Piirkondades tuleb luua sotsiaalsed programmid, milles kasutatakse ära digiteerimise võimaldatavat dialoogi ja koostööd ja mille eesmärk on saavutada vajalik sotsiaalne muutus. Igaüht tuleb innustada kaotama suuri ühiskondlikke puudujääke ja töötama teed rajava muutuse saavutamise nimel.

26.

Komitee kutsub komisjoni üles koostama programme suurte ühiskondlike väljakutsete rakendamiseks riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil: kuidas kajastub „suur ühiskondlik väljakutse” riiklikes vajadustes? Piirkondlikes prioriteetides? Kohalikes probleemides? Need programmi „Horisont 2020” raames elluviidavad ja muud ELi programmid peaksid andma kodanikele ja väikeettevõtjatele võimaluse anda komisjonile teada, millised on nende peamised väljakutsed, ning andma nende käsutusse vahendid (metoodikad, innovatsiooni soodustav keskkond, korraldajad) nende kohalike võtmeküsimuste kajastamiseks asjakohase tasandi innovaatilistes programmides. Siinkohal on väga oluline metoodika kiire prototüüpimine.

27.

Komitee soovitab teha eksperimente ja konkreetseid algatusi, et saavutada iga suure ühiskondliku võtmeküsimuse kiire prototüüpimine mitmes Euroopa piirkonnas sellega seotud ühise õppimise programmi (co-learning programme) raames. Lisaks tuleb kiirendada ühendatud arukate linnade (connected smart cities) võrgustumist eksperimentaalse innovatsiooni ja õppimise edendamiseks. Euroopas on tarvis pioneerlinnu ning innovaatilisust edendavaid häid partnerlusprogramme, millega tagatakse kõikide piirkondade areng, olenemata nende praegusest olukorrast. See eeldab, et võtmeküsimused muudetakse kohalikul ja piirkondlikul tasandil olulisteks küsimusteks, et neid saaks käsitleda innovaatiliste muutumisprotsessidena kohapeal. Õpitut ja kogemusi levitataks erinevates osalevates piirkondades ning kodifitseeritaks selget visuaalmaterjali sisaldava ja arusaavas keeles kiire aruandmise kaudu aktiivseks kasutamiseks ka teistele. Ühes piirkonnas leitud lahendusi võiks seejärel katsetada ja hinnata teistes osalevates piirkondades ning tõhusaid lahendusi võiks laiendada Euroopa eri piirkondadele. Nimetatud meetmeid iseloomustavad paindlikkus ja hea kohalik kohaldatavus viisil, mis vähendab ettevõtete, haridusasutuste, ametiasutuste jt halduskoormust.

28.

Komitee toob piirkondlike otsustajate jaoks välja, et see lähenemisviis kombineerituna ühtekuuluvuspoliitika ja kohalike rahastamisvahendite kasutamisega ning koostoimes ELi programmidega loob praktilist innovatsiooni, mida saab kasutada kogu Euroopas. Sellega laiendatakse ka innovaatilisust kohalikul tasandil ning aidatakse luua innovatsioonikultuuri kogu Euroopas.

29.

Ülikoolidel on selles arengus otsustav roll. Kahjuks pingutavad ülikoolid vahendite vähenedes rihma ja pöörduvad tagasi traditsiooniliste õpetus- ja uurimismeetodite juurde. Väline tegevus näib jäävat tahaplaanile. Komitee sooviks näha tegevust, millega innustatakse ülikoole võtma tugeva ühiskondliku rolli ning valmistama ette õpetus- ja õpimudeleid vajalike sotsiaalsete ja ühiskondlike muutuste protsesside tarbeks.

30.

Aruka spetsialiseerumise kaasamist strateegia „Euroopa 2020” poliitilisse raamistikku on rõhutanud Euroopa Liidu Nõukogu eelkõige oma järeldustes juhtalgatuse „Innovaatiline liit” kohta. Euroopa Liidu suunistes aruka spetsialiseerumise teadus- ja innovatsioonistrateegiate kohta (EU Guide to Research and Innovation Strategies for Smart Specialisation, RIS3) määratletakse neid strateegiaid kui integreeritud kohapõhiseid majanduse ümberkujundamise kavasid.

31.

Regioonide Komitee rõhutab, et arukas spetsialiseerumine on innovatsioonipõhise majanduskasvu piirkondlik poliitikaraamistik. Arukat spetsialiseerumist eristab traditsioonilisest tööstus- ja innovatsioonipoliitikast peaasjalikult nn ettevõtluse vaimus toimuv avastamisprotsess. See on interaktiivne protsess, milles turujõud ja erasektor avastavad ja annavad teavet uute tegevuste kohta ning valitsus hindab tulemusi ja volitab tegutsema neid osalejaid, kes suudavad kõige paremini asjaomast potentsiaali kasutada. Aruka spetsialiseerumise strateegiad tuginevad traditsioonilise tööstuspoliitikaga võrreldes märksa enam alt üles lähenemisviisile.

32.

Aruka spetsialiseerumise platvorm peab pakkuma rohkem toetust kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevusele, pöörates eritähelepanu vähem arenenud piirkondadele. Selleks tuleb toetada eeskätt selliseid protsesse, mis aitavad määrata kindlaks suure lisaväärtusega tegevuse igas piirkonnas. See tähendab parimate võimaluste pakkumist piirkonna konkurentsivõime tugevdamiseks ja sellist poliitikakogumit, mida on vaja nende aruka spetsialiseerumise strateegiate koostamiseks.

33.

Regioonide Komitee rõhutab, et RIS3 lähenemisviis on kooskõlas ELi ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide ja vahenditega, edendades majanduskasvu ja tööhõivet ELi liikmesriikides ja piirkondades. Lähenemisviisi raames pakutakse välja strateegia ja globaalne roll igale riiklikule ja piirkondlikule majandusele, sh nii juhtivatele kui ka vähem arenenud piirkondadele. Lähenemisviis käsitleb innovatsiooni laiemalt, hõlmates mitte ainult investeeringuid teadusuuringutesse või tootmissektorisse, vaid ka konkurentsivõime arendamist disaini- ja loomemajanduse, avaliku sektori suurema innovatsioonisuutlikkuse, sotsiaalse ja teenuste innovatsiooni, uute ärimudelite ja praktikapõhise innovatsiooni kaudu.

34.

Regioonide Komitee toetab kindlalt Euroopa Parlamendi tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni ettepanekut lisada programmi „Horisont 2020” järgmine tekst: „Nii raamprogrammis Horisont 2020 kui ka struktuurifondides rakendatakse vahendeid, millega luuakse ühendus teadusuuringute, innovatsiooni ja aruka spetsialiseerumise strateegiate vahel, et luua objektiivsed näitajad tipptaseme saavutamise astmestiku ja Euroopa Teadusruumi loomise kohta”.

35.

Piirkonnad ja linnad peaksid teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni paigutama oma poliitika tegevuskava keskmesse. Programmi „Horisont 2020” ja ühtekuuluvuse vahendeid tuleks kasutada kontseptsioonide, vahendite ja teiste eeltingimuste loomiseks, millega kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad aktiivselt edendada innovatsiooni, võtta riske ja investeerida teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni praktilisse rakendusse, et pakkuda konkreetsele piirkonnale kohandatud lahendusi.

36.

Strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks on oluline, et ELi ühtekuuluvuspoliitika panustaks oskustebaasi ja uuendustegevuse tugevdamisele kohalikul tasandil ning ka selliste vahendite ja koostöö arendamisele, mis toetavad piirkondade Euroopa-sisest koostööd. Selliseid vahendeid ja koostööd on vaja programmi „Horisont 2020” tulemuste rakendamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Selle eesmärgi saavutamiseks teeb komitee ettepaneku kasutada täielikult ära ELi INTERREGI algatuse potentsiaali ja eraldada sellele piisavad vahendid, luues vastastikuse õppimise platvormid ning edendades rahvusvahelist teabevahetust innovatsioonistrateegiate teemal.

37.

Aruka linna käsitus on olnud ELi üks keskne valdkond jätkusuutliku majanduskasvu edendamisel ja elukvaliteedi parandamisel. Seda võimaldavad investeeringud moodsasse IKT infrastruktuuri ja e-teenustesse, samuti sotsiaalsesse ja inimkapitali. Muutuste tõukejõud on ennekõike piirkondlik uuendamisvõime ja innovatsiooni ökosüsteemide tõhusus, mis on eelkõige suunatud kolme osaleja (Triple Helix) koostöökultuuri ajakohastamisele ja piirkondliku reageerimisvõime suurendamisele kodanike osalemise kaudu. Regioonide Komitee juhib tähelepanu avatud ja koostalitlusvõimeliste digitaalteenuste liideste kaudu toimivate arukate rakenduste otsustavale tähtsusele, mis võimaldab ühendada inimesi nende oma piirkonnas ja ülemaailmselt ning samuti linnu Euroopa partnerluste eesmärgil. Ühendatud arukate linnade käsitust tuleb edasi arendada ja laiendada üle kogu Euroopa.

38.

Osana aruka spetsialiseerumise strateegia elluviimisest tuleks ELi piirkondades käivitada kohaliku kultuuri ja äritegevuse ning avalike teenustega kohandatud nutikate teenuste väljatöötamine ja tootmine. Regioonide Komitee teeb ettepaneku, et kohaliku ja piirkondliku tasandi arendustegevust toetataks kindlalt ELi rahastatavate teadusprojektidega, mille eemärk on tagada piirkondlikuks kasutamiseks parimad teadustulemused, need läbi töötada ja toetada nende rakendamist eri piirkondades.

39.

Piirkondades tuleks käivitada programme, mis on suunatud rahvusvaheliselt atraktiivsete innovatsioonikeskuste loomisele. Programmidega tuleks innustada linnapiirkondi tegema ainulaadsusel, nõudlusel ja mitmekülgsetel oskustel põhinevaid strateegiliste prioriteetide valikuid ning algatama teadmistepõhist äritegevust. Komitee teeb ettepaneku, et neid programme tuleks rahastada nii piirkondlikest vahenditest kui ka Euroopa struktuurifondidest ning nende tegevust tuleks toetada paljude ELi tasandi meetmete, programmide ja rahastamisvahenditega.

40.

Regioonide Komitee rõhutab, et piirkondlike innovatsioonistrateegiate edu sõltub peaasjalikult sellest, kui tõhusalt suudetakse ületada lõhe ühelt poolt olemasolevate ülemaailmsete teadustulemuste ja teiselt poolt tegelike piirkondlike tavade vahel. Struktuure ja protsesse linnades ja piirkondades tuleb värskeimate teadustulemuste valguses arendada ja isegi radikaalselt muuta. Nende küsimuste käsitlemise osas leiab Regioonide Komitee järgmist.

41.

Regioonide Komitee on teadlik sellest, et ühiskondlikku innovaatilisust on võimalik märkimisväärselt suurendada kodanike osaluse tugevdamisega. Eelkõige tähendab see digitaalse tehnoloogia rakendamist inimkesksel viisil, mille märksõnadeks on rahva mobiliseerimine teabe kogumiseks (crowdsensing) ja rahva ühisloome (crowdsourcing). Arukates linnades tugineb areng tugevalt alt üles osalusprotsessidele, tajudes ühiskondliku tegevuse kõigi vormide dünaamikat, ning individuaalsele ja ühisele vastutusele – märksa enam kui linnade juhitud traditsiooniliste ülalt alla suunatud teenuste puhul. Oluline muutus seisneb selles, et kodanikud on andmete loomisele ja sisu jagamisele keskendunud platvormide kaudu otseselt kaasatud ühiskondlikesse protsessidesse. Võib öelda, et kodanikud täidavad muutuste läbiviijate rolli, tajudes erinevaid tegevusi, andes neist aru ja ka hoolitsedes nende eest.

42.

Regioonide Komitee toetab uusi investeeringuid avatud innovatsiooni ja rahva ühisloomesse. Need on aruka linna ja kodanike osalusega seotud võtmekontseptsioonid. Rahva ühisloome on osalusmeetod, mille puhul ettevõtted, linnad ja teised organisatsioonid taotlevad kogukondade panust, ja see on siinkohal keskse tähtsusega. Teine tegur on ebapiisavad teadmised ja ebapiisav arusaam teiste headest tavadest ning sellest, kuidas need toimivad ja miks.

43.

Komitee tunnistab vajadust tiheda koostöö järele eri valitsustasandite ja kodanikuühiskonna vahel ning märgib, et see on juba tekkimas Euroopa eri linnades ja piirkondades. Ent linnad ja piirkonnad ei ole heade tavade rakendamisel edukad: paljulubavad katseprojektid kipuvad jääma kohalikule tasandile, toomata täit tulu kasutajatele ja loomata ärivõimalusi tarneettevõtetele. See ebapiisav laienemine tuleneb paljude linnauuenduste keerukast olemusest ja nende rakendamiskeskkonnast.

44.

Regioonide Komitee soovitab, et komisjon kuulutaks linnauuendusteks välja pakkumismenetlused. Nende keskpunktis peaks olema uute koostöömudelite loomine, et leida uusi lahendusi linnaarengu väljakutsetele vastamiseks ja teenuste vajaduste rahuldamiseks ning laiendada ja jagada neid innovaatilisi lahendusi teiste linnade ja piirkondadega. Need peaksid hõlmama uusi koostöövorme kodanike, ettevõtete, haridus- ja teadusasutuste ning valitsuste vahel. See tähendab nii võimalusi kui ka väljakutseid. Kogu Euroopas rakendavad kodanikud juba algatusi oma keskkonna muutmiseks ja uute koostöövormide katsetamiseks. Võimalused hõlmavad rikkaliku ja aktiivse kohaliku ühiskonnaelu edendamist, arvukate vabatahtlike koondamist ja suurt hulka sellekohaseid algatusi. Nende tegevuste eesmärk peaks olema avastada uusi koostöövorme ja tugevdada olemasolevate partnerluste vahelist seost selliselt, et need muutuksid avatumaks innovaatilistele avastustele ja tugineksid selgemalt globaalsete teadmisressursside kasutamisele ning vastastikusele õppimisele. Edukaid näiteid on vaja tutvustada samalaadses olukorras olevatele piirkondadele üle Euroopa.

45.

Innovatsioonilõhe ületamise üks suur väljakutse on murda läbi struktuurilisest kapslist, milles probleeme ja väljakutseid käsitletakse. Ühiskondlikud probleemid ei piirdu haldusliku kapseldumisega, samuti ei saa neid käsitleda üksikute projektide või riiklike ja piirkondlike ministeeriumide kaudu. Traditsioonilised – isegi suured – projektid ei ole lahendus. Euroopa peab murdma välja kapseldunud mõtlemisest ja eraldi tegutsemisest: uus majanduskasv ja uued töökohad põhinevad avatud innovatsioonil ja väärtusvõrgustikel. Euroopa vajab valdkondadevahelist mõtteviisi, mis on suunatud ettevõtluse vaimus toimuvale avastamisprotsessile eesmärgiga käsitleda väljakutseid süsteemselt. Omavahel seotud probleemid vajavad süsteemseid lahendusi.

46.

Regioonide Komitee märgib, et ülikoolide laborites kõikjal Euroopas ja veelgi enam ülemaailmselt on toimumas põnevad arengud, mille abil on võimalik vastata suurtele ühiskondlikele ja tööstuslikele väljakutsetele. Ent murranguliste uuenduste parimad laborid ei ole täna enam traditsioonilised ülikooliruumid, vaid piirkondlikud innovatsiooni ökosüsteemid, mida saab kasutada katsepaikadena mitmesuguste kasutajatest lähtuvate uuenduste kiireks prototüüpimiseks kujunemisjärgus ja laiendatavate süsteemide alusel. Teaduslike ja tehnoloogiliste uurimistulemuste muutmiseks uute toodete, teenuste ja protsesside tugevateks voogudeks peab Euroopa julgustama innovatsiooni tootmissüsteemides, mis erinevad traditsioonilisest tootmisest. Selleks on vaja ka nõuete, küsimuste ja võimaluste vastastikust mõistmist äri-, teadus- ja valitsussektoris.

47.

Regioonide Komitee kutsub üles ulatuslikumale teadus- ja arendustegevusele, et innustada sektorite ja klastrite vanamoodsatest struktuuridest kaugemale minevat innovatsiooni ja ettevõtete arendamist. Samuti kutsub komitee üles edendama ökosüsteemidele tuginevat mõtteviisi, mida on võimalik juhtida selliselt, et see tugevdaks piirkondade innovatsioonipotentsiaali ja ettevõtlusvaimu.

48.

Komitee rõhutab, et oluline on eraldada ELi ja piirkondliku tasandi rahastamisvahendeid tugeva kohaliku, piirkondliku või piirkondadevahelise eripäraga innovatsiooni ja tootmise ökosüsteemidele. Laiapõhjaline innovatsioonipoliitika loob eeltingimused süsteemsetele tegutsemismudelitele, mis ühendavad ühisloome dialoogis teadmiste, loovuse ja pädevuse kõrval kasutajate, tarbijate ja kodanike vajadused.

49.

On mitmeid teaduse ja innovatsiooni prioriteetseid valdkondi, millega toetatakse hädavajalike muutuste tõukejõude programmitöö perioodil 2014–2020. Regioonide Komitee rõhutab tuleviku kujundamise eduteguritena järgmisi aspekte:

50.

ELi ühise kavandamise ja riikidevahelise partnerluse kogemused vajavad edasiarendamist, et tõhustada piirkondlikke protsesse, ühendades „Euroopa 2020” strateegiliste prioriteetide suhtes võetud alt üles lähenemisviisi ja Euroopa teadusuuringutel põhinevad kõrgetasemelised teadmised. Komitee rõhutab, et oluline on suurendada rahastamisvahendeid enamate Euroopa partnerluste käivitamiseks ja piirkondlikuks vastastikuseks õppimiseks INTERREGi ja teiste sarnaste programmide kaudu.

51.

Komitee julgustab komisjoni koostama eri tasanditel toimivaid ettevõtluse vaimus toimuva avastamisprotsessi programme ja välja selgitama, mis on kohalikke vajadusi ja Euroopa tasandil levitamist silmas pidades kõige tõhusam. Nende rahastamine peab toimuma eri allikatest: programmid „Horisont 2020” ja COSME, ühtekuuluvusfond ja muud rahastamisvahendid. Katseprojektid, milles osalevad mitmed piirkonnad, võivad suurendada piirkondadeülese õppe potentsiaali. Teatud kultuurivarjundiga piirkonnad – näiteks Läänemere piirkond, Doonau piirkond või äärepoolseimad piirkonnad – peaksid tegema koostööd ühiste spetsiifiliste ühiskondlike väljakutsetega toimetulekul. Ühes piirkonnas edukaid uuendusi võib katsetada ja hinnata teistes, linnauuendusi võib kohaldada piirkondlikult ja laiendada seejärel teistele piirkondadele kogu Euroopas. Neis projektides peaksid osalema kõigi tasandite olulisimad sidusrühmad, sh kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, VKEd, valitsusvälised organisatsioonid ja eelkõige kõik haridusasutused.

52.

Disaini selle paljudes avaldumisvormides on juba kaua seostatud ettevõtlusega. Strateegilise disaini all mõistetakse seda, et tuttavaid põhimõtteid kohaldatakse lahenduste leidmiseks suurtele ühiskondlikele probleemidele, näiteks rahvastiku vananemine või kliimamuutused. Disaini määratlus on avaram kui vaid tootekujundus. Selle abil võib probleemide lahendamiseks leida uusi vaatenurki, teha kindlaks võimalikud meetmed ja luua tõhusaid kõikehõlmavaid lahendusi, vältides avalikule sektorile iseloomulikku kapseldumist.

53.

Innovaatiline disain pakub märkimisväärseid võimalusi majanduslike ja kultuuriliste hüvede loomiseks ühiskonnas. Piirkondades tuleks tugevdada disainitegevusele keskenduvaid ökosüsteeme. Kogenud uurijad, ettevõtete esindajad ja eri alade elukutselised disainerid, nagu ka nende ettevõtted, kõrgkoolid ja muud ühendused teevad neis uusi algatusi luues tõhusat koostööd. Sel moel saab neid kõiki ennetavalt kaasata osalema tegevustaseme tõstmises ja kogu innovatsioonipoliitika edendamises.

54.

Regioonide Komitee kutsub piirkondi ja linnu üles kasutama uute innovatsioonide loomisel innovaatilisi riigihankeid. Tuleks julgustada avaliku ja erasektori koostööd katsetamisel ja prototüüpimisel ning julgust võtta riske ja ebaõnnestuda tuleks näha ettevõtlusega kaasneva, mitte sotsiaalse alandamise võimalusena. Linnade ja piirkondade ametlikud esindajad peaksid kavandama meetodeid ja vahetama kogemusi seda liiki projektide riskijuhtimise osas. Eksperimenteerimist, katsetamist ja prototüüpimist julgustava ettevõtlusvaimu edendamisega suurendavad need projektid ka Euroopa kodanike enesekorraldusvõimet.

55.

Järgmise programmitöö perioodi põhireformid on projektide suunamine aruka spetsialiseerumise strateegilistele prioriteetidele, projektijuhtimise lihtsustamine ja üleminek varasemast oluliselt suuremahulisematele projektidele arvukate projektide tiheda kooskõlastamise kaudu. Teine oluline põhimõte on programmi „Horisont 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika tihe kooskõlastamine ning nende poliitikameetmete raames eraldatavate vahendite ja kohalike/piirkondlike rahastamisvahendite sünergiline koondamine.

56.

Regioonide Komitee märgib, et nende põhimõtete järjepidev kohaldamine käesolevas arvamuses sisalduvate ettepanekute rakendamiseks tähendab vältimatult seda, et programmi „Horisont 2020” raames eraldatavad vahendid suunatakse ELi piirkondade RIS3 strateegias määratletud teadusvahenditele selliselt, et programm „Horisont 2020” toimib katalüsaatorina, loob teadusteavet ja arendab metoodilisi käsitusi piirkondlikuks teadus-, arendus- ja innovatsioonitegevuseks. Seega tuleks programmi „Horisont 2020” raames rahastatavad olulisimad teadusvaldkonnad määratleda RIS3 strateegiate alusel.

57.

Regioonide Komitee rõhutab piirkondliku tasandi kuulamise olulisust eri programmide koordineerimise kavandamisel. Keskne tegur tegutsemiseks ja innovatsioonitegevuse julgustamiseks piirkondlikul tasandil on nimelt see, et komisjoni peadirektoraadid peaksid teadusvaldkondade määratlemisel kuulama piirkondade eest kõnelejaid, nagu Regioonide Komitee. Lisaks tavapärasele tulemuste levitamise kohustusele peavad „Horisont 2020” projektide rakendamiseeskirjad ja vahendite kasutamine lähtuma piirkondades ühtekuuluvusvahenditest elluviidavatele projektidele materiaalse ja metoodilise toetuse tagamise eesmärgist. Seesugune koostöö toimuks järgmiselt.

58.

Regioonide Komitee tõdeb, et ülemaailmsed teadus- ja ärikogukonnad on sisenenud avatud innovatsiooni ja ühisloome ajajärku, kus piiriülene koostöö on uus konkurentsieelis. Raskete ja keerukate küsimuste edukaks käsitlemiseks soovitab komitee komisjonil luua väljakutsete platvormid Euroopa lahenduste leidmiseks valdkondadevaheliste võrgustike kaudu. Kõnealustel platvormidel käsitletaks osalevate piirkondade jaoks olulisi spetsiifilisi väljakutseid ja kasutataks struktureeritud metoodikat, et juhtida head ideed prototüübietapist realiseerimiseni katseprojektides. See ergutaks piirkondade mõjujõudu.

59.

Regioonide Komitee rõhutab, et need platvormid tuleks rajada nii vastastikusele õppimisele (bench-learning) – hinnates ühes piirkonnas toimivaid ideid nende katsetamise alusel teistes piirkondades – kui ka vastastikusele tegutsemisele (bench-doing) – väärtustades uusi ideid, muutes need praktilisteks uuendusteks mitmes piirkonnas samaaegselt. Katseetapis osaleksid mitmed piirkonnad, et tegeleda nende tõeliste väljakutsetega, näiteks sellistes valdkondades nagu tervishoid, võimalused vananevas ühiskonnas, energia, süsinikdioksiidiheitevaba jalajälg, põllumajandus ja toit jne.

60.

Komitee rõhutab tipptasemel metoodilise arengu ja tulemuste tõhusa levitamise olulisust. Väljakutsed ja tulemused tuleks avaldada pilveplatvormidel ning nendega tuleks tegeleda nii kohalikul tasandil kui ka piirkondade üleselt. Euroopa-üleste projektide arendamise ja elluviimise parimaid teerajajaid tuleks rahastada programmist „Horisont 2020” ja ühtekuuluvusvahenditest – selle eesmärk on muu hulgas testida tõhusaid meetodeid ja vahendeid reaalses koostöös ja piiriüleses õppes.

61.

Komitee tunnistab vajadust aktiivse ettevalmistuse järele, et edendada mitme põlvkonna osalemist, mis võib olla võtmetegur innovatsioonilõhe ületamisel. Kõik sihtrühmad eri piirkondades ja kultuurikeskkondades – teadlased, ametnikud, VKEd ja üliõpilased – vajavad juhendamist, et mõista ja aktiivselt täiendada üksteise seisukohti ja teada saada, kuidas asjaomaseid ideid praktikas ellu viia. Eriti tähtis roll on siin koolidel ja kõigil haridusasutustel.

62.

Loovus ja võime kõike uut omaks võtta tuleb väikestele lastele nende esimestel eluaastatel eriti loomulikult. On asjakohane küsida, miks keskkonnal ja koolisüsteemil õnnestub see harva innustunud, avatud ja innovaatiliseks eluviisiks muuta. Kõigi tasandite ühiste jõududega tuleks ELi kõigis koolides keskseks eesmärgiks ja nõudeks seada loovus ja õppimisvõime. See on periood, mille jooksul kujuneb välja eurooplaste uuendusvõime alus.

63.

Lõpetuseks mõistab komitee teaduse ja ühiskonna vahelise lõhe ületamise tähtsust. Komitee julgustab kõiki asjaomaseid osapooli osalema aktiivselt teaduse ja ühiskonna dialoogides, milles uuritakse ja rõhutatakse seda, kuidas muuta teadustulemused kasutatavaks tegelikus elus. Kõigil ühiskondlikel väljakutsetel on tugev kohalik mõõde, mis võib kasu saada sellest, kui teadlased õpivad tundma probleeme ja ühiskondlikud sidusrühmad mõistavad, mida on teadusel pakkuda. Dialoogi keskpunktis peaks üheselt olema kohalike vajaduste sidumine programmi „Horisont 2020” sammaste – ühiskondlikud väljakutsed, tööstuse juhtpositsioon ja tipptasemel teadus – teadustulemustega. Siis on võimalik luua mõttekodasid ja sotsiaalseid inkubaatoreid, et muuta aruteludest saadud uued ideed tegelikeks prototüüpideks, mida on võimalik praktikas katsetada.

64.

Need ettepanekud annavad tõelise panuse innovatsioonilõhe ületamisse, kui neid kohaldatakse kõigis Euroopa piirkondades. Komitee tunnistab vajadust käsitleda teedrajavate, hästi toimivate, haavatavamate, vähem arenenud ja vähem soodsas olukorras piirkondade nõudmisi. Loomulikult on igal tasandil vajalikud konkreetselt kohandatud meetmed ja programmid. Lisaks sellele rõhutab komitee igasuguse piirkondadevahelise koostöö toetamise tähtsust: aktiivne partnerlus teadmiste jagamisel ja igas eriolukorras toimivate protsesside ja tavade ühisloomes, piirkonnaülene koolitus ja juhendamine, vastastikuse õppimise ja tegutsemise algatused, mis võimaldavad vähem soodsas olukorras piirkondadel saada kasu teiste piirkondade kogemustest, panustades samal ajal omaenda tugevatesse külgedesse ja eriteadmistesse, et edendada ja toetada innovatsiooni teistes piirkondades. See võimas piirkondlik mitmekesisus peaks olema kesksel kohal Euroopa uues, koostööl põhinevas eelisolukorras.

65.

Regioonide Komitee on kindlal seisukohal, et määratlemisprotsess, mismoodi käesoleva arvamuse paljud soovitused ellu viia, ning paljutõotavate lähenemisviiside ühine uurimine, et rakendada neid nii kodu- kui ka välismaal, on kõige tõhusam moodus muuta suurepärased kavatsused tegelikeks tulemusteks, mis mõjutavad tugevalt Euroopa tänavaid. See on võti innovatsioonilõhe ületamiseks.

66.

Vastutus vajalike muudatuste eest kuulub kõigile tasanditele ja kõigile osalejatele. Vastutus käesolevas arvamuses tehtud ettepanekute elluviimise eest on aga loomulikult Euroopa Komisjonil ning kohaliku ja piirkondliku tasandi otsuselangetajatel ja teistel osalistel. Vastutus on ka eesistujariigil Iirimaal, kes võib selles arvamuses tehtud ettepanekud või osa neist võimalikult kiiresti ja tõhusalt rakendada.

67.

Regioonide Komitee teeb ettepaneku, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, komisjon ja muud osalised tagavad järelmeetmed heade tavade näidete kogumisega. Eesmärk on kiirendada soovitud muutust nii üldiselt kui ka mitmete prioriteetseteks peetavate meetmetega. Osa neist tuleks lisada ka tulevaste eesistujariikide töökavasse.