2.3.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 62/32

—

toonitab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kulutused moodustavad olulise osa avaliku sektori kulutustest Euroopas ning et kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori investeeringud kipuvad olema keskendunud mitmele võtmetähtsusega sektorile, nagu majandusküsimused, haridus, keskkond, elamu- ja kommunaalmajandus, mis on strateegia „Euroopa 2020” eduks kriitilise tähtsusega. Seepärast kutsub komitee üles omistama suuremat poliitilist tähtsust sünergia loomisele ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite (kohalik ja piirkondlik omavalitsus) eelarvete vahel;

—

märgib, et suhteliselt väikesest osakaalust hoolimata on ELi eelarvel ja Euroopa Investeerimispangal keskne roll investeeringute stimuleerimisel kogu ELi territooriumil;

—

tervitab ELi tasandil toimuvat arutelu selle üle, kuidas täiendada praegust majandus- ja rahaliitu ELi tasandil integreeritud eelarveraamistiku kehtestamisega, ning leiab, et euroala majanduste ja eelarvepoliitikate suure vastastikuse sõltuvuse ja ülekanduva mõju tõttu on vaja arendada fiskaalsuutlikkust, mis võib ELi tasandil integreeritud eelarveraamistiku kontekstis hõlbustada majandusšokkidega kohanemist;

—

väljendab muret püüdluste pärast suurendada pädevuste ja otsustusprotsessi tsentraliseeritust, kaasamata sellesse arutelusse tõhusalt riigi tasandist madalama tasandi omavalitsusi, ning märgib, et tõeline fiskaalliit ei ole võimalik ilma eri valitsustasandite õiguste ja vastutuse määratlemiseta (fiskaalne föderalism), ilma selgema seoseta poliitika kooskõlastamise ja eelarvega seotud otsuste tegemise vahel ega kõrgelennulise visioonita sellest, kuidas suurendada asjakohaste koordineerimismehhanismide abil vertikaalset sünergiat ELi, riigi ning kohaliku ja piirkondliku tasandi eelarvete vahel;

—

tervitab seda, et Euroopa Komisjoni 2012. aasta aruandesse riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus on esimest korda lisatud eraldi peatükk fiskaalse detsentraliseerimise kohta ELis, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama sellise peatüki riigi tasandist madalamate tasandite rahanduse hetkeseisu kohta tulevastesse aastaaruannetesse;

—

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma ELi eelarvetsüklite suurema ühtlustamise ning riigi tasandist madalamal tasandil keskpika eelarveraamistiku kasutuse edendamise ja toetamise eeliseid ja praktilisi küsimusi (nagu ka võimalikke haldusprobleeme ja kulusid);

—

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama kõnealuseid küsimusi käsitleva rohelise raamatu.

Raportöör

Rhodri Glyn THOMAS (UK/EA), Walesi rahvusassamblee liige

1.

toonitab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kulutused moodustavad olulise osa avaliku sektori kulutustest Euroopas. 2011. aastal moodustasid kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori kulutused 16,7 % SKPst ja 34 % avaliku sektori kogukuludest Euroopas (vastavalt 11,9 % (272,2 miljardit eurot) ja 24,3 % vaid üksnes kohalikul tasandil), kuid samal ajal moodustasid need ka ligikaudu kaks kolmandikku 2011. aastal Euroopas tehtud otseinvesteeringutest (1);

2.

märgib, et kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori investeeringud kipuvad olema keskendunud mitmele võtmetähtsusega sektorile, nagu majandusküsimused, haridus, keskkond, elamu- ja kommunaalmajandus, mis on strateegia „Euroopa 2020” eduks kriitilise tähtsusega. See tähendab, et kokkuhoiumeetmed (Ühendkuningriigis 26 %, Hispaanias üle 30 %) avaldavad omakorda mõju strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele (näiteks Walesis on kapitaliinvesteeringute eelarvet kärbitud 42 % võrra);

3.

kutsub seepärast üles omistama suuremat poliitilist tähtsust sünergia loomisele ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite (kohalik ja piirkondlik omavalitsus) eelarvete vahel, kui eesmärk on saavutada kokku lepitud ELi prioriteedid, eelkõige strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Komitee kordab Euroopa Parlamendi 2010. aasta uuringu järeldusi, milles leiti, et „… ELi strateegiliste poliitikaeesmärkide ja eelarvepoliitika üldine sünergia on nõrk … liikmesriikide eelarvetes viidatakse harva nende panusele Lissaboni [„Euroopa 2020”] või teiste ELi strateegiate eesmärkide saavutamisse …” (2);

4.

toonitab, et jätkuva kriisi kontekstis tehtud eelarvekärped liikmesriigi ning riigi tasandist madalamal tasandil ning neist põhjustatud tohutu surve avaliku sektori kulutustele tähendab, et tõhususe ja tulemuslikkuse parandamine on oluline poliitiline eesmärk;

5.

väljendab heameelt, et Euroopa Ülemkogu järeldustes rõhutatakse, et stabiilsuse ja kasvu pakti ennetavate meetmete osas tuleks „kasutada täielikult ELi olemasoleva fiskaalraamistiku pakutavaid võimalusi, et vajadus tulutoovate avaliku sektori investeeringute järele oleks tasakaalus fiskaaldistsipliini eesmärkidega”. See eesmärk muutub veelgi aktuaalsemaks Rahvusvahelise Valuutafondi hiljutiste avastuste valgel, et nn fiskaalkordajad, mis mõõdavad eelarvekonsolideerimise mõju majanduskasvule, olid analüütikute prognoosidest võlakriisi ajal märkimisväärselt kõrgemad. Seetõttu eeldab komitee, et komisjon tegeleb küsimusega edasi Euroopa avaliku sektori kulutuste kvaliteeti käsitlevas tulevases teatises, milles tuleks muu hulgas uurida eelarvedefitsiidi arvutamisel jooksvate kulude ja investeeringute lahus hoidmise küsimust, et vältida pikaajalisi netotulusid tootvate investeeringute kulupoolele kandmist;

6.

rõhutab, et sünergia üle peetavaid arutelusid ei tohi mingil juhul kasutada nn Trooja hobusena, millega õigustatakse kavandatud mitmeaastase finantsraamistiku kärpimist või mida kasutatakse ettekäändena ELi eelarve teatud osade rahastamise tagasi riigi pädevusse andmiseks (nt struktuurifondid nn rikkamates liikmesriikides) või makromajandusliku tingimuslikkuse õigustamiseks;

7.

kordab, et ELi eelarve moodustab väikese osa (ligikaudu 2 %) avaliku sektori kogukulutustest ELis ning sellest üksi ei piisa 1 800 miljardi euro suurusteks tulevikku suunatud otseinvesteeringuteks, mida on vaja strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatuste elluviimiseks (nagu sedastatakse Euroopa Parlamendi raportis mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekute kohta). See tähendab, et strateegia „Euroopa 2020” üldeesmärkide saavutamine eeldab avaliku ja erasektori rahastamise tõhusat mobiliseerimist liikmesriigi ning kohalikul ja piirkondlikul tasandil, muu hulgas laenuraha kaudu ning avaliku ja erasektori partnerlusi edendades.

8.

märgib, et suhteliselt väikesest osakaalust hoolimata on ELi eelarvel ja Euroopa Investeerimispangal keskne roll investeeringute stimuleerimisel kogu ELi territooriumil, eelkõige (kuid mitte ainult) ühise strateegilise raamistiku (ÜSR) fondide kaudu, mida rakendatakse piirkondlikul tasandil (paljudel juhtudel rakendavad neid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) ning millel on oluline mitmekordistav mõju majandusele;

9.

rõhutab, et majanduskriisi ajal on ELi, eelkõige ÜSRi fondide rahastamisvahendid pakkunud stabiilset ja turvalist rahastamist kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning see on paljudel juhtudel olnud ainus viis toetada avaliku sektori investeeringuid ja olulisi algatusi, kui kohaliku ja piirkondliku tasandi ning liikmesriigi eelarvet on kärbitud. Euroopa Investeerimispanga puhul aitas rahastamine täita finantskriisi mõjust tulenevat suurt puudujääki võlapõhises rahastamises. Komitee rõhutab kavandatud makromajandusliku tingimuslikkuse võimalikku negatiivset mõju ühise strateegilise raamistiku rahastamisvahendite näilisele stabiilsusele;

10.

toonitab selliste investeeringute võimendavat ja mitmekordistavat mõju otsese ja kaudse kasu näol kohalikule majandusele ja majandusele laiemalt:

11.

kordab, et ÜSRi fondide võimendav mõju ei ole mitte üksnes rahaline, vaid ka poliitiline, kohandades kohaliku ja piirkondliku tasandi strateegilisi prioriteete ELi tasandi prioriteetidega. Lisaks aitavad need tugevdada partnerlusi ja edendada riikidevahelist koostööd, mille kohta võib tuua hulgaliselt heade tavade näiteid kõikjalt Euroopast. Samuti rõhutab komitee Euroopa Investeerimispanga toetuse väärtust erinevate rahaliste laenuvahendite kaudu, et aidata suurendada kohaliku ja piirkondliku tasandi suutlikkust hallata ja rakendada uusi innovaatilisi mehhanisme;

12.

tunnistab siiski, et madal kasutusmäär mõnel pool Euroopas annab tunnistust kitsaskohtadest ühtekuuluvus- ja struktuurifondide rakendamisel kohapeal. Komitee juhib tähelepanu eelkõige hiljutises OECD uuringus (3) viidatud nõrkustele, mis on seotud mõnede liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike valitsusasutuste halduskorralduse, haldussuutlikkuse ja regulatiivse raamistikuga ning mille parandamiseks on vaja meetmeid;

13.

tervitab Euroopa Komisjoni jõupingutusi ühtlustada ja lihtsustada ÜSRi fondidest toetatavate projektide juhtimise, elluviimise ja aruandluse eeskirju. See peaks aitama teatud määral suurendada kasutusmäära. Komitee tunnistab vajadust leida tasakaal tõhusa kontrolli ja piisava paindlikkuse vahel, kaotades mittevajaliku regulatiivse koormuse, ning toetab seetõttu auditi suhtes riskipõhisema lähenemisviisi kasutuselevõttu;

14.

väljendab kahetsust investeeringute eelrahastamise jätkuva pealesurumise pärast riigi või piirkondliku tasandi pädevatele asutustele, kes täidavad ELi programmide korraldusasutuste ülesandeid. Taoline kohustus eeldab finantspingutust, mida on finantsturgude praeguste piirangute valguses raske teha. Investeeringute eelrahastamise põhimõtte kehtestamisega jääks Euroopa Liit ilma erakordsest võimalusest eraldada vahetult rahalisi vahendeid majanduse elavdamiseks ja struktuurimuutuste läbiviimiseks, tehes suuremaid ettemakseid, et eraldada rahastamisvahendeid õigel ajal, mis võimaldab tagasimaksetega kohe algust teha;

15.

peab vastuvõetamatuks mitmeaastast finantsraamistikku, mille ÜSRi fondide eelarvemaht on väiksem kui Euroopa Komisjoni ettepanekus 2014.–2020. aastaks, sest see nõrgestaks Euroopa Liitu ajal, kui liitu oleks vaja just tugevdada;

16.

kutsub üles muutma kohaliku ja piirkondliku tasandi eelarveprotsessid läbipaistvamaks, et tunnustada selgelt ÜSRi fondide panust piirkonna investeerimisstrateegiatesse ja näidata aastaeelarve projektides, kuidas nähakse ette ELi rahastamisvahendite kasutamine eelarvetsüklis. Komitee kutsub kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles esitama näiteid sellise lähenemisviisi headest tavadest eelarve kavandamisel;

17.

toob esile kogu ELi kohalike omavalitsuste mure liikmesriikide valitsuste (ja piirkondlike omavalitsuste) rolli pärast, kuna need võivad takistada struktuurifondide määruses sisalduvate selliste õigusvahendite täielikku ärakasutamist, mis võimaldavad programmide rakendamist delegeerida osaliselt madalamale tasandile. Komitee nõuab selle küsimuse käsitlemist 2014–2020. aasta programmides, et optimeerida ÜSRi fondide ühissätete määruse eelnõus ette nähtud uute vahendite (nagu integreeritud territoriaalsed investeeringud, ühtsed toimingud, ühised tegevuskavad ja kogukonna juhitud kohalik areng) kasutamist;

18.

tervitab sellega seoses Euroopa Parlamendis 15. jaanuaril 2013 vastu võetud omaalgatuslikku raportit ELi eelarve sünergiatest. Raport keskendub eelkõige ÜSRi fondidele. Komitee peab huvitavaks näiteid kohaliku tasandi algatustest, mille eesmärk on lihtsustada rahastamisprogrammide rakendamist kasusaajate seisukohast;

19.

toetab täielikult Euroopa Parlamendi resolutsioonis „Majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta ja 2012. aasta prioriteetide rakendamine” komisjonile esitatud üleskutset käsitleda ja rõhutada järgmises iga-aastases majanduskasvu analüüsis „ELi eelarve rolli Euroopa poolaasta protsessis, pakkudes faktilisi ja konkreetseid andmeid selle käivitava, katalüütilise, sünergiat tekitava ja täiendava mõju kohta avaliku sektori kulutustele kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil”;

20.

tervitab arutelu jätkumist selle üle, mil määral saab ELi õigusraamistikus ühtlustada ja lihtsustada programmide rakendamist kohapeal, suunates energia põhjalikke muutusi elluviivate projektide ja algatuste toetamisele. Selle raames võiks uurida võimalusi luua üks territoriaalne investeerimisfond (mis ühendaks erinevad ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite fondid) või üks keskne kontaktpunkt juurdepääsuks fondidele, mis järgivad ühtlustatud eeskirju ning annavad igakülgset ja selget nõu ning kus pannakse suuremat rõhku kestvamate tulemuste saavutamisele, et rahastamisvahendid jõuaksid kiiremini lõppkasutajani ja nende kasutamine kohapeal oleks strateegilisem. Kõigi rahastamisvahendite ühendatud kavandamine ja eraldamine parandaks koordineerimist ja vähendaks dubleerimist.

21.

leiab, et arutelu ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite sünergia üle peab hõlmama ka sünergiat ELi eelarve sees, sealhulgas teemaprogrammides, nagu Horisont 2020, „Erasmus kõigile”, Euroopa Liidu sotsiaalsete muutuste ja innovatsiooni programm, Euroopa Ühendamise Rahastu, COSME jt, millel on otsene tähtsus ja mis avaldavad otsest mõju nn territoriaalsele tasandile ning on selgelt seotud ÜSRi fondide prioriteetidega, nagu teadus- ja arendustegevus ja innovatsioon, haridus ja koolitus ning VKEde konkurentsivõime;

22.

tervitab seepärast sünergiaid toetavaid jõupingutusi parandada õigusraamistikku aastateks 2014–2020, muu hulgas näiteks ÜSRi fondide määruse artikli 55 lõiget 8. Komitee kutsub üles laialdaselt kajastama projekte ja algatusi, mille koostamisel on kasutatud kõnealuseid uusi sätteid, et edendada teadlikkust sellest, kuidas sellist sünergiat on võimalik praktikas saavutada;

23.

kutsub Euroopa Komisjoni üles selgitama üksikasjalikult, kuidas ELi majanduspoliitika juhtimise ja avaliku sektori rahanduse reguleerimine mõjutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võimet otsustada oma eelarvete sisu üle;

24.

märgib kahetsusega, et praegused arutelud majandus-, raha- ja poliitilise liidu tugevdamise ümber majandus- ja rahaliidus ning ELis laiemalt piirduvad peamiste ELi institutsioonide ja liikmesriikide valitsustega, arvestades vaid vähesel määral või jättes arvestamata riigi tasandist madalamat tasandit, hoolimata mõjust, mida kontrolli tugevam tsentraliseerimine ELi tasandil võib avaldada riigi tasandist madalama tasandi eelarvealastele õigustele ja vastutusvaldkondadele ning fiskaalsele detsentraliseerimisele;

25.

märgib kahetsusega ka jätkuvat suutmatust kaasata kogu ELi kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tulemuslikult ja otstarbekal viisil Euroopa poolaastasse, nagu nähtub oktoobris avaldatud Regioonide Komitee 3. järelevalvearuandest strateegia „Euroopa 2020” kohta. Komitee kordab, et eelarveprotsesside vahelist sünergiat ei ole võimalik saavutada ilma sünergiata poliitikakujundamise ja järelevalveprotsessis;

26.

tervitab ELi tasandil toimuvat arutelu selle üle, kuidas täiendada praegust majandus- ja rahaliitu ELi tasandil integreeritud eelarveraamistiku kehtestamisega, et tagada liikmesriikides jätkusuutlik eelarvepoliitika;

27.

märgib, et tegemist on jätkuva aruteluga ning sellel võivad olla märkimisväärsed tagajärjed sellele, kuidas tulevikus ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarvete vahelist sünergiat käsitletakse;

28.

väljendab muret püüdluste pärast suurendada pädevuste ja otsustusprotsessi tsentraliseeritust, kaasamata sellesse arutelusse tõhusalt riigi tasandist madalama tasandi omavalitsusi. Komitee märgib, et Euroopa Komisjoni 2012. aasta aruandes avaliku sektori rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus toonitatakse fiskaalpoliitika sellise föderalistliku mudeli mõistlikkust, milles antakse nii maksukogumisega kui ka kulutustega seotud vastutus kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele;

29.

märgib, et muutused ELi majanduse juhtimises (ettepanekute kaudu, mis käsitlevad Euroopa poolaastat, kuue seadusandliku ettepaneku paketti, stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingut ja kahe seadusandliku ettepaneku paketti) on toonud kaasa rangemad eeskirjad kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori rahastamise järelevalveks liikmesriigi tasandil (tasakaalus eelarve nõue on mitmes liikmesriigis viidud liikmesriigi tasandilt üle riigi tasandist madalamale tasandile);

30.

väljendab muret, et valitsustevahelistes algatustes, nagu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (või fiskaalkokkulepe), sisalduvad sätted võeti riiklikesse õigusaktidesse üle ilma Regioonide Komiteega eelnevalt asjakohaselt konsulteerimata selles osas, mida see tähendab piirkondliku ja kohaliku mõõtmega küsimuste jaoks. Komitee rõhutab, et fiskaalliidu suunas liikumisel on oluline jääda kindlaks ühenduse meetodile;

31.

kutsub üles kaasama riigi tasandist madalama tasandi eelarvepädevad omavalitsused viivitamatult ning läbipaistvamal ja tõhusamal viisil kõnealuste küsimuste üle peetavatesse aruteludesse ning tagama Regioonide Komitee ametliku osalemise aluslepingu võimaliku muutmise korral;

32.

märgib, et USA fiskaalse föderalismi ajalooline lähenemisviis on olnud täiesti erinev esimestest sammudest ELi fiskaalliidu suunas. USA valitud mudelis ei kehtesta ega jõusta föderaalvalitsus osariikide tasakaalustatud eelarvet puudutavaid eeskirju (ega osariigi valitsused kohalike omavalitsuste omi): osariigid on need ise ühehäälselt vastu võtnud ja rakendavad neid sõltumatult föderaalvalitsusest, kes on sätestanud selgesõnalise nn mittepäästmise klausli. Selle tulemus on asjaomase valitsustasandi täielik vastutus protsessi eest, arvestades selle endogeenset aspekti. Sellele vastupidiselt kehtestatakse võlapidurid ELis tsentraalselt ning neid jõustab Euroopa Kohus. Liikmesriigi (või isegi kohaliku omavalitsuse) pankrot näib a priori välistatud;

33.

on seepärast seisukohal, et euroala majanduste ja eelarvepoliitikate suure vastastikuse sõltuvuse ja ülekanduva mõju tõttu on vaja arendada fiskaalsuutlikkust, mis võib ELi tasandil integreeritud eelarveraamistiku kontekstis hõlbustada majandusšokkidega kohanemist;

34.

toetab ELi tasandil integreeritud eelarveraamistiku kontekstis fiskaalsuutlikkuse arendamise ühe lähenemisviisina võimalust uurida täiendavalt ideed, et ELi eelarve sisaldaks paindlikkusreservi. Selline mehhanism võiks eelarve aastasuse ja läbipaistvuse põhimõtteid järgides võimaldada kanda eelarve eri rubriikides kasutamata jäänud vahendeid üle muude meetmete toetamiseks, selle asemel et need automaatselt liikmesriigile tagastada. See on kooskõlas Euroopa Parlamendi 13. juuni ja 23. oktoobri 2012. aasta resolutsioonidega mitmeaastase finantsraamistiku kohta;

35.

märgib siiski, et tõeline fiskaalliit ei ole võimalik ilma eri valitsustasandite õiguste ja vastutuse määratlemiseta (fiskaalne föderalism), ilma selgema seoseta poliitika kooskõlastamise ja eelarvega seotud otsuste tegemise vahel ega kõrgelennulise visioonita sellest, kuidas suurendada asjakohaste koordineerimismehhanismide abil vertikaalset sünergiat ELi, riigi ning kohaliku ja piirkondliku tasandi eelarvete vahel;

36.

kutsub Euroopa Komisjoni üles avaldama 2013. aasta esimesel poolel rohelise raamatu, milles käsitletaks kõnealuseid ja allpool tõstatatud küsimusi;

37.

kutsub üles määrama kindlaks aluspõhimõtted, millest tuleks eelarvete sünergia suurendamisel kinni pidada. Nende hulgas on:

38.

leiab, et ELi eelarve eesmärk on (praegu) eelkõige i) rahastada ELi põhilisi ühiseid poliitikavaldkondi, nagu põllumajandus ja kalandus, ii) aidata liikmesriikidega jagatud pädevuse raames keskpikale perspektiivile orienteeritud investeeringutega saavutada ELi poliitika, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, muid kokkulepitud eesmärke ja sihte. Sellised meetmed toetuvad veel järgmistel kinnistunud mõistetel: a) ELi meetmete lisaväärtus, b) toetatud meetmete täiendavus, c) ELi meetmete võimendav ja mitmekordistav mõju;

39.

tervitab majandus-, raha- ja maksuliidu tugevdamise üle toimuva arutelu kontekstis mõttevahetuse jätkamist ja selgitamist, milline mõju võib sellisel arengul olla ELi meetmete rollile ja põhjendustele ning nende seosele liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarveprotsessidega;

40.

leiab, et eelarvepoliitika suurem vertikaalne kooskõlastamine tooks endaga kaasa suurema sünergia, võttes samas arvesse ja tugevdades subsidiaarsust, täiendavust, Euroopa lisaväärtust ning mastaabisäästu eeliseid (4). Seetõttu on see täiesti kooskõlas ELi aluslepingutes sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega;

41.

rõhutab, kui oluline on, et ELi tasandil oleks täpseid ja usaldusväärseid andmeid ning analüüse riigi rahanduse ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarveprotsesside kohta;

42.

märgib, et sünergia loomine on riigi tasandist madalamate tasandite heterogeensuse tõttu kogu ELis eriti keeruline;

43.

tervitab seda, et Euroopa Komisjoni 2012. aasta aruandesse riigi rahanduse kohta majandus- ja rahaliidus on esimest korda lisatud eraldi peatükk fiskaalse detsentraliseerimise kohta ELis, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles lisama sellise peatüki riigi tasandist madalamate tasandite rahanduse hetkeseisu kohta tulevastesse aastaaruannetesse;

44.

tervitab muid uuringuid, milles analüüsitakse avaliku sektori rahandust ja investeerimisvõimet ning sotsiaal-, majandus- ja fiskaalkriisi mõju riigi tasandist madalamatel tasanditel, eelkõige DEXIA Crédit Locali ning Euroopa Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Nõukogu aruannet ja OECD uuringuid;

45.

märgib siiski, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahanduse kohta on ELis suhteliselt vähe teavet ehk üldisemalt on vähe teavet ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite rahanduse vahelise sünergia kohta;

46.

kutsub Euroopa Komisjoni üles jätkama tööd selle puuduse kõrvaldamiseks ja soovitab luua Euroopa ülikoolide teadusvõrgustiku, et saada selles olulises töövaldkonnas rohkem eksperditeadmisi. Lisaks palub komitee Euroopa Komisjonil toetada projektipõhiseid kogemustevahetusi eri kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel, et julgustada riigi tasandist madalamate tasandite ja riigi tasandite vahelist sünergiat loovate heade tavade edendamist Euroopa Liidu liikmesriikides;

47.

tunnistab, et ELis on eelarvemenetluse ja -tsüklitega seoses veel palju muid kitsaskohti, mida süvendab riigi tasandist madalamate tasandite eelarvemenetluste heterogeensus. Liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarvetsüklid ei ole kooskõlas ELi eelarvetsükliga (mis toimib kalendriaastate kaupa) ning kohaliku ja piirkondliku tasandi eelarvestamine põhineb peamiselt pigem iga-aastastel tsüklitel kui mitmeaastasel kavandamisel (mis iseloomustab ELi eelarveraamistikku);

48.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma ELi eelarvetsüklite suurema ühtlustamise ning (kooskõlas kuue seadusandliku ettepaneku paketiga võetud meetmetega) riigi tasandist madalamal tasandil keskpika eelarveraamistiku kasutuse edendamise ja toetamise eeliseid ja praktilisi küsimusi (nagu ka võimalikke haldusprobleeme ja kulusid). Selgitada tuleks ka, kuidas see toimiks iga-aastases Euroopa poolaasta tsüklis;

49.

võtab teadmiseks käimasolevad läbirääkimised ettepaneku üle luua ELis Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteem (COM(2010) 774 final) ja avaldab kahetsust, et kohalikke ja piirkondlikke eelarveid ei saa ELis piisavalt võrrelda (struktuuri, arusaadavuse ja sisu osas) ning neid ei ole ELi tasandil piisavalt ühtlustatud, mis raskendab nende otstarbekat võrdlemist ja analüüsimist;

50.

märgib, et direktiivi 2011/85/EÜ (osa kuue seadusandliku ettepaneku paketist) artikliga 3 tehakse liikmesriikidele kohustuseks kohaldada oma avaliku sektori raamatupidamissüsteemis ESA 95 standardit ja tagada, „et valitsemissektori iga allsektori eelarve andmed tehakse üldsusele õigel ajal ja korrapäraselt kättesaadavaks”. Komitee väljendab kahetsust, et suur osa liikmesriike oli vastu Eurostati ettepanekule lisada mitu uut näitajat, mis puudutavad piirkondliku tasandi NUTS2 avaliku sektori investeeringuid;

51.

tervitab asjaolu, et Eurostat hindab praegu ühtlustatud raamatupidamisstandardite kogu ELi hõlmava kasutuse sobivust eri valitsustasandite jaoks võimalusena suurendada sünergiat ELi, liikmesriikide ja riigi tasandist madalamate tasandite eelarvete vahel;

52.

rõhutab, et ESA 95 standardit tuleks võib-olla kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks laenamiskulude küsimuses parandada. ESA 95 raamatupidamismeetodis koheldakse finantstehinguid (ja seega laenamist) erinevalt ja karistatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, kes püüavad investeeringuid tehes eelarvet tasakaalustada. ESA 95 raamistikus võetakse arvesse ainult kõnealuse finantsaasta tehinguid, mis ei võimalda kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel investeeringust tulenevat ajutist puudujääki reservi või ülekantud ülejääki kasutades tasaarveldada. Arvepidamises samasuguste tulemuste saavutamiseks peavad need kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused investeeringuid rahastama täiel määral oma vahenditest;

53.

märgib, et liikmesriigid, kes on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ametlikult eelarveprotsessi kaasanud (nt sisemajanduse stabiilsuse pakt Belgias, Hispaanias või Austrias), on tavaliselt välja töötanud süsteemi, mis muudab ESA 95 standardid paindlikumaks, et jääks ruumi ka investeeringuteks. See süsteem võib olla näiteks eelarve eesmärkide mitmeaastane kohandamine või süsteem, kus võimaldatakse investeerimistsükliga arvestamiseks investeerimiskulutuste eesmärgist osalisi erandeid teha;

54.

kutsub üles seda küsimust ELi tasandil lahendama, ühtlustades eeskirju ja muutes ESA 95 standardid paindlikumaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid nii investeeringuid teha, järgides seejuures stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid riigi rahanduse usaldusväärseks juhtimiseks;

55.

kutsub üles kasutama rohkem uusi uuenduslikke rahastamisvahendeid, nt laene ja muid käibefonde, ning toob välja ka avaliku ja erasektori partnerluse ja Euroopa Investeerimispanga pakutavad võimalused loominguliste ja uuenduslike investeeringute toetamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee tervitab ka programmiperioodi 2014–2020 meetmeid, sh ühise strateegilise raamistiku fonde, mis neid meetmeid edaspidi edendavad;

56.

märgib, et juurdepääs finantsturgudele on kõikjal ELis väga erinev ja on mõnedes Euroopa osades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks küllaltki piiratud. Seetõttu tuleks selle probleemiga ELi tasandil tegeleda;

57.

ootab huviga edaspidist arutelu selle üle, kuidas saaksid muud uuenduslikud vahendid, näiteks ELi projektivõlakirjad ja eurovõlakirjad, toetada ELi tasandil investeeringuid ja solidaarsust, mis aitaks Euroopal kriisist väljuda.