15.2.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 44/140

1.1

Ohtude ohjamine sõltub küll peamiselt tuumajaamade tugevusest, ent komitee peab siiski vajalikuks võtta arvesse jaamade kõiki ohte, sh elanikkonnale, keskkonnale ja majandusele avalduvaid väliseid ohte.

1.2

Komitee peab vältimatult vajalikuks seda, et igas tuumajaamas kavandataks õnnetuste ohjamise meetmeid, mis hõlmaksid töötajate koolitust, kohalike elanike teavitamist ja nendega konsulteerimist, võimaldades neil osaleda suuniste väljatöötamisel ja tuginedes nende teadmistele kohalikest oludest, valmistudes samas ette õnnetusejärgseks juhtimiseks (pikas perspektiivis).

1.3

Komitee julgustab komisjoni tema püüdluses vaadata põhjalikult läbi tuumaohutuse direktiiv ja ärgitab teda käsitlema mitte üksnes tehnilisi aspekte, vaid ka inimaspekte, mis puudutavad kõiki töötajaid ja kodanikke (tervis, stress, psühholoogilised aspektid, mure jne).

1.4

Komitee täheldab, et kõigil liikmesriikidel ei ole reguleeriva pädevusega sõltumatut ohutusasutust, samuti puudub liikmesriikidel ühine lähenemisviis tuumaohutuse reguleerimise valdkonnas, seepärast taotleb komitee ühtlustamist direktiivi kaudu.

1.5

Komitee leiab, et avalikkuse teavitamine ja kodanike kaasamine võiks tugineda Århusi tuumaohutuse konventsioonile, milles nähakse ette teavitamine, kaasatus/konsulteerimine ja ligipääs õiguskaitsele, kuna sellele konventsioonile on alla kirjutanud nii Euroopa Liit kui ka liikmesriigid.

1.6

Komitee leiab, et vastupidavustestide ja komisjoni soovituste alusel peaks Euroopa Liit looma järelevalve- ja kontrollimehhanismid, mis hõlmaksid liikmesriikide ELi tasandil esitatavaid korrapäraseid aruandeid.

1.7

Komitee peab oluliseks teatises soovitatud tihedat koostööd ja teabevahetust tuumajaamade käitajate, elektritarnijate, riigiasutuste ja ELi institutsioonide vahel ning soovitab sellesse kaasata ka kodanikud ning töötajad ja nende esindajad, seda eriti piirialadel, kus tuleb menetlusi ühtlustada.

1.8

Komitee soovitab õnnetuste stsenaariumites tingimata analüüsida olukorda, kus sama tuumajaama kõik reaktorid seiskuvad üheaegse jahutuskaotuse ja elektrikatkestuse tõttu. Komitee soovitab ka läbi vaadata menetlused, mille puhul eeldatakse avariilisele reaktorile toite andmist sama tootmiskoha teise reaktori kaudu, samuti vaadata üle päästevarustus (töötajate liikumist võimaldav välisvalgustus, hädaabi diiselgeneraatorid) ning tugevdada kasutatud kütuse säilitamise basseinide veega varustatust.

1.9

Komitee rõhutab, et tuumaenergia peab jääma ELi energiaallikate kombinatsiooni lahutamatuks osaks, kuna lähitulevikus ei leidu ühtegi piisavat ja vähese süsinikdioksiidiheitega baaskoormuselektrienergia allikat, ent see ei tohi ohtu seada elektriga varustamist tehniliste tõrgete või õnnetuste tõttu. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles toetama uuringut korralduslike ja inimtegurite kohta, kuna need on tuumaohutuse ja -julgeoleku põhielemendid.

1.10

Komitee toetab komisjoni kavatsust esitada õigusakti ettepanek tuumakindlustuse ja -vastutuse valdkonnas, mis praegu ei hõlma tegelikult ohtusid. Komitee hinnangul peaksid Euroopa tuumaenergia tootjad looma fondid, mis hõlmaksid eeskätt sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke aspekte. Lisaks on oht, et võimalikele ohvritele ei pakuta piisavat kaitset või hüvitist.

1.11

Komitee tunneb muret selle pärast, et kasutatakse alltöövõttu (kohati moodustab see kuni 80 % töötajatest) ilma, et oleks tõeliselt uuritud selliste tavade mõju ohutusele. Sellest tulenev oskuste kaotus muudab meeskonnad haavatavamaks. Komitee täheldab, et samuti tuleb rohkem tegeleda eri tootmiskohtades töötavate inimeste koolitamisega.

1.12

Tuumajaamade olelusringi kestvust küll ei käsitleta, ent see tõstatab küsimusi seoses ohutusega. Komitee peab seda küsimust määravaks rajatiste ohutuse hindamisel ja nende võimalikul asendamisel uue põlvkonna tuumajaamadega, samuti selle asendamise kavandamisel juba praegu. Riiklikud reguleerivad asutused peaksid lubama tuumajaamade olelusringi pikendamist üksnes rahvusvahelisel tasandil tunnustatud heade tavade alusel.

1.13

Komitee soovitab komisjonil kehtestada ränga õnnetuse korral kogu ELis ühtlustatult stabiilse joodi manustamise kilpnäärmekahjustuse profülaktikana ning laiendada Fukushimast saadud õppetundide alusel evakueeritavaid piirkondi Euroopa tihedalt asustatud tootmiskohtade ümber (20-30 kilomeetrini).

2.1

11. märtsil 2011 aset leidnud Fukushima õnnetus viis tuumakäitiste ohutuse läbivaatamiseni nii Euroopas kui ka kogu maailmas. Euroopa Liidus asub 145 reaktorit, millest 13 on suletud või lammutamisel, seega kasutusel on 132 reaktorit 58 tootmiskohas, millest osa asuvad piirialadel. Isegi kui ELis ei ole ühtegi võrreldavat õnnetust juhtunud, on vaja vaadata läbi kõik sätted, mis tagavad võimalikult suure ohutuse, julgeoleku ja kiirguskaitse. ELi naaberriikidest osalesid vastupidavustestides Šveits ja Ukraina.

2.2

Euroopa Ülemkogu jõudis märtsis 2011 järeldusele, et „kõikide ELi tuumajaamade ohutus tuleb läbi vaadata igakülgse ja läbipaistva riskide ja ohutuse hindamise käigus („vastupidavustestid”)”. Sellest tulenevalt käivitus kõikides ELi riikides läbivaatamisprotsess, mis koosnes kolmest etapist:

Kõik osalevad liikmesriigid esitasid oma eduaruanded ja lõpparuanded komisjonile kokkulepitud tähtajaks (COM(2011) 784 final).

2.3

Lisaks palus Euroopa Ülemkogu komisjonil kutsuda üles ELi naaberriike võtma osa vastupidavustestidest ja ärgitas ELi „vaatama läbi olemasoleva tuumaseadmete ohutuse alase õigusliku ja reguleeriva raamistiku” ning „esitama 2011. aasta lõpuks kõik ettepanekud täiustuste kohta, mis võivad olla vajalikud.” Tasub meelde tuletada, et kõnealust ohutuse läbivaatamist ei oleks saanud läbi viia ilma Euroopa Ülemkogu poolt komisjonile antud volitusteta.

3.1

Lõpparuandes täheldati, et tuumajaamade ohutusnormid Euroopas on üldiselt kõrged, ent täiustusi ohutuse eri elementide osas soovitatakse praktiliselt kõigile Euroopa tuumajaamadele.

3.2

Riiklikud reguleerivad asutused jõudsid samas järeldusele, et ühegi jaama sulgemine ei ole vajalik.

3.3

Testidest nähtus, et Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri (International Atomic Energy Agency (IAEA)) tunnustatud ohutusnorme ja rahvusvahelisi häid tavasid ei rakendata kõikides liikmesriikides täielikult.

3.4

Komisjon jälgib hoolikalt soovituste elluviimist ja esitab samal ajal seadusandlike meetmete ettepanekuid, et tugevdada Euroopa tuumaohutust veelgi.

3.5

Lisaks arvukatele soovitustele tuumajaamade konkreetsete tehniliste täiustuste kohta nähtus vastupidavustestidest ka asjaolu, et rahvusvahelisi norme ja tavasid ei rakendata korrapäraselt. Samuti tuleb saada õppetund Fukushimast, eelkõige seoses järgmiste aspektidega: maavärinate ja üleujutustega seotud ohud, kohapealsete seismoloogiaaparaatide olemasolu ja kasutamine, reaktori kaitsekesta filtriga õhutussüsteemide paigaldamine ning õnnetuse korral hädaabiks vajaliku varustuse paigaldamine, väljaspool tootmiskohta paikneva varujuhtimiskeskuse kavandamine.

3.6

Riiklikud reguleerivad asutused koostavad riikide tegevuskavad koos rakendamise ajakavaga ja teevad need kättesaadavaks 2012. aasta lõpuks. Komisjonil on kavas anda vastupidavustestide soovituste elluviimise kohta aru 2014. aasta juunis, seda täielikus koostöös riiklike ohutusasutustega.

3.7

Komisjon analüüsis tuumaohutuse valdkonnas kehtivat ELi õigusraamistikku ja esitab tuumaohutuse direktiivi läbivaadatud versiooni 2013. aasta alguses. Kavandatud muudatused puudutavad peamiselt ohutusnõudeid, riiklike ohutusasutuste rolli, sõltumatust ja pädevusi, läbipaistvust ja järelevalvet.

3.8

Sellele lisanduvad täiendavad ettepanekud tuumaohutuse ja -vastutuse kohta ning toiduainete ja loomasööda radioaktiivsete saasteainete suurima lubatud sisalduse kohta. Vastupidavustestide protsess tõi samuti esile vajaduse täiendava töö järele seoses tuumajulgeolekuga (st kuritahtlike tegude ennetamine), mille eest vastutavad peamiselt liikmesriigid.

4.1

Esile tasub tõsta testide teostamiseks tehtud jõupingutuste ja kasutatud rahaliste vahendite ulatust ning samuti nende edukat rakendamist. Vastupidavustestide protsessis osales 14 ELi liikmesriiki, milles käitatakse tuumaelektrijaamu, ja seda vabatahtlikkuse alusel, mis aitab oluliselt kaasa ühiste ohutus- ja julgeolekueeskirjade kehtestamisele. Siiski põhinesid need hindamised tuumajaamade käitajate enesehindamistel, mille vaatasid seejärel läbi riiklikud ohutusasutused ja riigid vastastikku. Euroopa Liit peab vastupidavustestide ja komisjoni soovituste alusel looma järelevalve- ja kontrollimehhanismid.

4.2.1

Vaatamata liikmesriikides kehtivale tuumaohutuse direktiivile puudub tuumaohutuse ja -julgeoleku reguleerimise valdkonnas täiesti ühtne lähenemisviis. ELi direktiivi läbivaatamine peaks tuumaohutuse valdkonna põhjalikumalt kodifitseerima ning selle rakendamist ja rikkumismenetlust tuleks rangelt jälgida.

4.2.2

Tuumaohutuse direktiivi läbivaatamine. Kaks riiki – Poola ja Portugal – ei ole veel tuumaohutuse direktiivi (nõukogu 25. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/71/Euratom, millega luuakse tuumaseadmete tuumaohutust käsitlev raamistik) ülevõtmist lõpule viinud (tähtaeg 22. juuli 2011). „Ülimalt oluline on tagada, et Fukushima õnnetusest saadud õppetunnid ja vastupidavustestide järeldused rakendataks ELis korralikult ja järjepidevalt ning et need kajastuksid õiguslikus raamistikus” (COM(2012) 571 final). Komitee toetab käimasolevat direktiivi läbivaatamise protsessi ja taotleb ELile suuremat kontrollifunktsiooni. Sellegipoolest ei tasu piirduda üksnes vastupidavustestides käsitletud tehnilise osaga. Ohutus sõltub ka inimestest: kodanikest, töötajatest ja nende esindajatest. Oleks kasulik, kui tuumaohutuse direktiivis sisalduvad läbipaistvuse ja avalikkuse kaasamise klauslid tugineksid Århusi konventsioonile, millele on alla kirjutanud nii EL kui ka liikmesriigid vähemalt selles osas, mis puudutab kodanike kaasatust.

4.2.3

Oluline on rõhutada vajadust kiirguskaitse ja tootmiskohtade ümbruse hädaolukorraks valmisoleku eeskirjade ühtlustamise järele ELi liikmesriikides: „ELis asub 47 tuumajaama 111 reaktoriga kohtades, kus 30 km raadiuses elab üle 100 000 inimese. See tõendab, et ümbruskonda hõlmavad ennetusmeetmed on väga tähtsad. Vastutus selliste meetmete võtmise eest on paljudel riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel asutustel.” (COM(2012) 571 final). Seepärast toetab komitee tungivalt selle valdkonna ELi õigusaktide läbivaatamist ning samuti kohalike elanike vajalikku kaasatust.

4.2.4

Tuumakindlustus ja -vastutus Seda küsimust ei käsitleta ELi tasandil, „kuid Euratomi asutamislepingu artikliga 98 nähakse ette, et nõukogu direktiividega kehtestatakse selle küsimuse kohta siduvad meetmed. Seepärast analüüsib komisjon mõjuhinnangu alusel, millises ulatuses tuleks ELi pädevuse piires parandada Euroopas võimaliku tuumaõnnetuse ohvrite olukorda” (COM(2012) 571 final). Komisjon kavatseb esitada selle küsimuse kohta õigusakti ettepaneku ja komitee toetab tema algatust, kuna praegu ei kata kindlustus ohtusid piisavalt. Kavandatav õigusakt peaks eeskätt hõlmama sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja majanduslikke aspekte ning viimase abinõuna hüvitist, mis kuulub praegu liikmesriigi pädevusse.

4.2.5

Toitu ja loomasööta käsitlevate õigusaktide läbivaatamine.„Fukushima ja Tšernobõli sündmustega saadud kogemused näitasid, et on vaja eraldi õigusakte, millega reguleeritakse toiduainete importi kolmandatest riikidest, ja õigusakte, milles käsitletakse toiduainete turule laskmist ELis toimunud õnnetuse korral” (COM(2012) 571 final). Asjakohane on see õigusakt läbi vaadata.

4.3

Vastupidavustestide kirjeldustes selgitati, mida analüüsis hõlmatakse, ent ei täpsustatud seda, mida ei hõlmata. Tuumajaamade vananemine ja nende olelusringi pikendamise mõju, ohutuskultuur ja sõltumatus, riiklike reguleerivate asutuste normid ja järjepidevus jäid analüüsist välja ning neid küsimusi seega ei hinnatud. Vähemalt mõnda neist teguritest võiks pidada osasüüdlasteks Fukushima katastroofi ulatuses ja mõjus – mis oli vastupidavustestide teostamise esialgne põhjus.

4.4

Sellega seoses toetab komitee kindlalt ettepanekut Teadusuuringute Ühiskeskuse kaasamiseks ja samuti alalise Euroopa tuumaohutuse laboratooriumi rajamiseks, ent endiselt on tegemist tehnilise analüüsiga. Komitee märgib taas, et vaja on välja töötada tuumategevuseks kohandatud kõrgetasemelised koolitused. Samuti on vaja Euroopa tuumaohutuse eest vastutavat haldusasutust lisaks kiirguskaitse ja tuumarelva leviku järelevalve eest vastutavatele asutustele.

4.5

Komitee täheldab, et samuti tuleb tegeleda eri tootmiskohtades töötavate inimeste koolitamisega. Alltöövõtu kasutamine on teatud riikides muutunud üsna tavapäraseks, ilma et oleks tõeliselt uuritud selliste tavade mõju ohutusele. Sellest tulenev oskuste kaotus muudab meeskonnad haavatavamaks.

4.6

Rahvusvahelise koostöö tõhustamine ja tuumaohutust reguleeriva ülemaailmse õigusraamistiku täiustamine.„Enamik selles töörühmas osalevaid riike rõhutas vajadust võtta arvesse IAEA ohutusnorme, samuti reguleerijate sõltumatuse ja reguleerimise tõhususe, vastastikuse eksperthindamise laiema kasutamise ning avatuse ja läbipaistvuse täiustamise vajadust” (COM(2012) 571 final). Tasub märkida, et sõltumatuse, läbipaistvuse ja avatuse ideed juhivad teabevahetuse ja eeskirjade karmistamise põhimõtteid, ent on see piisav juhul, kui neid eeskirju ei rakendata?

5.1.1

On selge, et kui välja arvata viide läbipaistvusele, ei ole avalikkuse teavitamine vastupidavustestide teema, ehkki see on sätestatud Århusi konventsioonis, mille kolmes sambas toetatakse konsulteerimist, kaasatust ja ligipääsu õiguskaitsele. Siiski on kodanikud tuumaohutuse ja -vastutuse vältimatu osa. ELi kodanike kaasatus ei vasta väljakutse suurusele. Tegelikult ei ole avalikkuse osalemine olnud lihtne. Eri toimikutega tutvumise tähtajad olid väga lühikesed. Avalikel koosolekutel ei pakutud alati suulist tõlget ja paljud ühendused ei saanud rahalistel põhjustel osaleda. Sellegipoolest võimaldas saavutatud läbipaistvuse tase kodanikuühiskonna mõnedel organisatsioonidel aruandeid väga üksikasjalikult analüüsida.

5.1.2

„Vahejuhtumite esinemine tuumajaamades isegi sellistes liikmesriikides, kus ohutus on muidu olnud heal tasemel, kinnitab vajadust korrapäraste põhjalike ohutusülevaadete ja töökorralduslike kogemuste hindamise järele, samuti vajadust käitajate, ettevõtjate, reguleerijate ja Euroopa reguleerivate institutsioonide nagu Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse juures asuva Euroopa käitamiskogemustest saadud tagasiside koja (European Clearinghouse of Operating Experience) tiheda koostöö ja teabevahetuse järele.” Teabe jagamine ei saa piirduda „käitajate, ettevõtjate, reguleerijate ja Euroopa reguleerivate institutsioonidega” (COM(2012) 571 final). ELi kodanikud tuleb sellesse protsessi kaasata – see on üks Århusi konventsiooni sammastest (teavitamine, konsulteerimine/kaasatus, ligipääs õiguskaitsele).

Näiteks eksisteerib Prantsusmaal kodanike abistamiseks kolm organit: tuumaohutuse läbipaistvuse ja teabe kõrgetasemeline komitee (Haut comité pour la transparence et l’information sur la sécurité nucléaire (HCTISN)), kohalikud teavituskomisjonid (Commissions locales d’information (CLI)) ning kohalike teavituskomiteede ja -komisjonide riiklik ühendus (Association nationale des comités et commissions locales d’information (ANCCLI)) (2006. juuni seadus). Need organid on kaasatud ohutuse täiendava hindamise protsessi Prantsusmaal. Tuumaohutuse läbipaistvuse ja teabe kõrgetasemeline komitee osales hindamise kirjelduse koostamisel ja tegi töörühmale ülesandeks selgitada kohapealsete konsultatsioonide käigus välja töötajate töötingimused. Kohalikud teavituskomisjonid ning kohalike teavituskomiteede ja -komisjonide riiklik ühendus koostasid analüüse käitajate aruannetest, mida kasutati Prantsuse riikliku ohutusasutuse aruandes.

Õnnetusjuhtumite korral on nendel organitel ligipääs ülevaatuse järel esitatud kirjadele ja nad võivad pääseda ligi käitajate vastusena esitatud kirjadele. Prantsusmaal pakutavatest võimalustest nähtub, kuidas avalikkuse osalemine õnnetusjuhtumite analüüsimisel võimaldab pidada elanikkonnaga konstruktiivset dialoogi.

5.2

Üks oluline komisjoni tähelepanek on see, et „vastupidavustestide põhjal tegid riikide reguleerijad järelduse, et tehnilisi põhjusi ühegi Euroopas asuva tuumaelektrijaama sulgemiseks ei ole, ja tegid kindlaks hulga häid tavasid” (COM(2012) 571 final). Lisaks sellele kinnitusele esitatakse ka rida soovitusi ja nõudeid täiustusteks, mis tuleb ettenähtud ajaks ellu viia – mis juhtub siis, kui nendest tähtaegadest kinni ei peeta? Teatud tehnilisi nõudeid, nagu näiteks reaktoripõhja paksendamine Prantsusmaal Fessenheimis või hoonete punkerdamine (kütuse säilitamise basseinid) võib olla võimatu ellu viia – mida otsustavad riigid sellisel juhul? Samuti tasub meelde tuletada, et mõned tuumajaamad ei ole ellu viinud pärast Three Mile Island’i ja Tšernobõli õnnetusi soovitatud kaitsemeetmeid.

5.3.2

Ohutuse tõenäosuslikud hindamised„on paiguti oluliselt erinevad” (COM(2012) 571 final). Neid tuleks ühtlustada kõige rangema lähenemisviisi alusel. Vähene tõenäosus ei tohiks tekitada valeillusioone, kuna õnnetus on üldiselt väikeste järjestikuste või veelgi hullem – samaaegsete – eksimuste tulemus. Lisaks on Fukushima analüüsimine näidanud, et maavärina ja tsunami ohtusid hinnati minimaalseks, ehkki isegi asjatundjad tuletasid meelde, et need sündmused ei olnud mitte ainult võimalikud, vaid olid kolmekümnendatel aastatel ka aset leidnud. Üldine tendents oli arvata, et teatud õnnetused on „võimatud”.

Sellegipoolest oli Three Mile Island'i õnnetus juba tõestanud, et reaktorisüdamik võib üles sulada. Mitu aastat pärast õnnetust läbi viidud uuringud võimaldasid kindlaks teha, et reaktorianum oli pragunenud, ent pidas vastu. Tšernobõlis aga vastupidi levis laava (koorium) kõikjale. Fukushimas sulasid osaliselt kolm reaktorisüdamikku (nr 1, 2, 3) ja tõenäoliselt kahjustasid reaktoripõhju.

—

Osalevate riikide järelmeetmed

Mobiilse varustuse hankimine peaks võimaldama hoida ära rängad õnnetused või leevendada nende tagajärgi. Samuti tuleb varustust tugevdada ja parandada töötajate koolitust.

—

Soovituste elluviimise tagamise tegevuskava

Kõigepealt tuleb hinnata eri soovituste suhtelist olulisust, „et kehtestada prioriteedid ja eraldada vahendid selliste valdkondade jaoks, millest ohutusele saadav kasu on suurim” (COM(2012) 571 final). Uue põlvkonna reaktorid on ehitatud selliselt, et need vastaksid põhimõtteliselt kõigile soovitustega seotud meetmetele, ent vaja on tugevdada tuumaohutuse reguleerimise suutlikkust Euroopas.

—

Vastutus seire- ja kontrollimehhanismide rakendamise eest

See vastutus lasub riikidel. Sellegipoolest peaksid nad esitama korrapäraseid aruandeid ELi tasandil.

—

ELi tasandil „tuleks välja töötada Euroopa suunised selle kohta, kuidas ja millise ohutusvaruga hinnata loodusõnnetuste, sealhulgas maavärina ja äärmuslike ilmastikutingimustega seotud ohtusid, et liikmesriikide meetmed oleksid paremas kooskõlas” (COM(2012) 571 final). Komisjon soovitab selle ülesande usaldamist Lääne-Euroopa tuumaohutust reguleerivate asutuste ühendusele (Western European Nuclear Regulators’ Association (WENRA)). Kasutada tasuks Århusi konventsiooni tüüpi konsultatsiooniprotsessi, et kaasata suuniste väljatöötamisse vähemalt tootmiskohtade ümbruses elavad kohalikud elanikud:

—

muuta korraliseks iga kümne aasta tagant toimuvad külastused ja hindamised, järgides samal ajal rajatise suurusele vastavaid hoolduskavasid;

—

ajakohastada reaktorite ohutusaruandeid vähemalt iga 10 aasta tagant;

—

näha ette hädaabivarustus, luua kaitstud kriisikeskused, moodustada liikuva varustusega päästemeeskonnad.

5.5

Komitee soovitab õnnetuste stsenaariumites tingimata analüüsida olukorda, kus sama tuumajaama kõik reaktorid seiskuvad üheaegse jahutuskaotuse ja elektrikatkestuse tõttu. Vaja on läbi vaadata kõik menetlused, mille puhul eeldatakse avariilisele reaktorile toite andmist sama tootmiskoha teise reaktori kaudu, ning vaadata üle päästevarustus (töötajate liikumist võimaldav välisvalgustus, hädaabi diiselgeneraatorid). Mõistagi tuleb läbi vaadata ka kasutatud kütuse säilitamine basseinides ja tugevdada nende basseinide veega varustatust.

5.6

„Komisjon leiab, et ohutushindamise laiendamine tootmiskoha ümbruse õnnetuseks valmisoleku ja reageerimise korralduse hindamisele on oluline täiendav meede elanikkonna ohutuse suurendamiseks” (COM(2012) 571 final). Komitee on seisukohal, et vaja on ühtlustada menetlused ka piiririikide vahel. Mis puutub kohalikesse teavituskomisjonidesse, siis Šveitsi ja Saksamaa esindajad on Fessenheimi kohaliku teavitus- ja seirekomisjoni liikmed, Saksamaa ja Luksemburgi esindajad aga Cattenomi kohaliku teavitus- ja seirekomisjoni liikmed. Belgia esindajad osalevad Choozi kohaliku teavitus- ja seirekomisjoni koosolekutel ja võiksid osaleda ka Gravelines'i omadel. Väga kasulik oleks valmistuda vahejuhtumite ohjamiseks koos kohalike elanikega. Nimelt võib õnnetuse korral kesta õnnetusejärgne seis väga kaua ning sellisel juhul on need ilmselgelt kohalikud elanikud, kes kannavad suurt kahju koos tõsiste sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste tagajärgedega. Käitajate kindlustused ei kanna kaugeltki õnnetuse kulusid – need jäävad riikide (ja seega kodanike) kanda.

5.7.1

Nõukogu tuumajulgeoleku ajutine töörühm (Council Ad Hoc Group on Nuclear Security (AHGNS)) (lõpparuanne: http://register.consilium.europa.eu/pdf/en/12/st10/st10616.en12.pdf) koostas analüüsi viie arutusel olnud teema kohta: füüsiline kaitse, kuritegelikud rünnakud õhusõidukiga, küberrünnakud, tuumaõnnetuse korral tegutsemise planeerimine, harjutamine ja koolitus. Riiklik julgeolek kuulub aga liikmesriikide vastutusalasse. Vaja oleks:

Uuringute puudumine töökorralduslike ja -inimfaktorite kohta jätab tühimiku. Sellele osale tuleb tingimata tähelepanu pöörata, kuna see on üks ohutuse põhielementidest.

5.7.2

Tõstatatud on küsimusi, kas õnnetustega seoses oleks vaja käsitleda ka kuritahtlikku tegevust ja võimalikke lennuõnnetusi. Seda küsimust analüüsiti ELi tasandil korraldatud seminaril. Suurte õhusõidukite lennuõnnetusteküsimus tõi esile ELi liikmesriikide erinevad lähenemisviisid. Ent kuna ühiskonna mure on väga suur, tuleb seda küsimust arvesse võtta. Praegu kasutuses olevad reaktorid ei peaks suure õhusõiduki allakukkumisest tulenevale löögile vastu, samas kui uut EPR-tüüpi reaktorid peavad vastama uutele ehitusnõuetele – kas need on piisavad?

—

keemilise, bioloogilise, kiirgus- ja tuumaohu (CBRN) tahtlike vahejuhtumite ohu vähendamine, mis hõlmavad terrorismiakte ning kiirgusohtlike ja tuumamaterjalide kindlakstegemist;

—

direktiivi 2008/114/EÜ (Euroopa elutähtsate infrastruktuuride identifitseerimise ja määramise kohta) läbivaatamine, mis on ette nähtud aastal 2013;

—

komisjon esitab käesoleva aasta lõpuks seadusandliku ettepaneku infovõrkude ja teabe julgeoleku kohta;

—

liidu kodanikukaitse mehhanismi läbivaatamise ettepaneku vastuvõtmine; ettepanekuga hõlbustatakse liikmesriikide koostööd kodanikukaitse abi osutamisel suurõnnetuste, sealhulgas kiiritus- ja tuumaohuga õnnetuste puhul.

5.8.1

Tasub märkida, et Fukushima õnnetus viis vastupidavustestide läbiviimiseni, mis tähistas enneolematuid jõupingutusi. Samuti on tõsi, et palju dokumente muudeti avalikkusele kättesaadavaks. Siiski peab range järelevalve jätkuma. Nimelt on kõikides riikides vaja täiustusi ja kaotada tuleb reguleerimise nõrgad kohad.

5.8.2

Samuti on tõsi, et inim- ja töökorralduslikke tegureid ei ole piisavalt analüüsitud ega hinnatud nende osakaalu ohutuses. Mis puutub töökorraldusse kriisi korral ja kriisi pikaajalisse ohjamisse, siis vaja on tõepoolest laiendada konsulteerimist kõigile sidusrühmadele ja kodanikele rohujuure tasandil.

5.8.3

Komitee soovitab sellega seoses elanikkonna kaasatust ja nendega konsulteerimist.

5.8.4

Komitee on seisukohal, et vastupidavustestide protsessi tulemus peab olema kõige kõrgemate ohutusnormide vastuvõtmine seoses tuumaenergiaga, mis moodustab ELi elektritootmisest 30 %. See on ülioluline juhul, kui soovitakse jätkata selle vähese süsinikdioksiidiheitega tähtsa elektriallika kasutamist Euroopa energiaallikate kombinatsioonis ja saavutada kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärk.