22.5.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 143/102

1.1

Komitee tervitab komisjoni algatust – kõnealuse kolmanda tegevusprogrammi olemasolu praeguse kriisi ajal on positiivne sõnum Euroopa kodanikele. Komitee tunneb heameelt spetsiaalselt tervishoiule pühendatud programmi üle, mille eelarvet – mis on küll tagasihoidlik – on suurendatud.

1.2

Komitee hindab keskendumist vähestele prioriteetidele ning toetuse piirmäära tõstmist selliste riikide puhul, mille kogurahvatulu elaniku kohta on väiksem kui 90 % ELi keskmisest (1).

1.3

Komitee jagab arvamust, et vaja on otsida paremaid võimalusi rahaliste ja inimressursside kasutamiseks, ent hoiatab kiusatuse eest vähendada tervishoiu eelarveid ja avalikke tervishoiuteenuseid kriisiperioodil.

1.4

Komitee leiab, et Euroopa saab tervishoiu valdkonnas lisaväärtust luua heade tavade vahetamise ja tervishoiu kõikidesse poliitikavaldkondadesse kaasamise põhimõtete levitamise teel, samuti võitluses tervishoiualase ebavõrdsuse ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu.

1.5

Komitee rõhutab, et elanikkonna tervena hoidmise juures on oluline ennetamine: tervishoiualane haridus ning töö-, elu- ja eluasemetingimuste parandamine. Hea tervise juures vananemine sõltub kogu eelnenud elust.

1.6

Komitee kinnitab, et kuna tööjõu nappus on selles sektoris üldine probleem, tuleb otsida ühiseid lahendusi: tööalane võrdõiguslikkus, oskuste ja töötasude ümberhindamine, tehniliste oskuste kõrge taseme tunnustamine, perekonnas tehtud mitteformaalse töö kaudu omandatud oskusteabe arvesse võtmine, töökohtade sooline tasakaal, töötingimuste ja tööaja korralduse parandamine, elukestev õpe, karjääri eesmärkide kohandamine vastavalt hoolduspersonali füüsilisele ja psühholoogilisele koormusele.

1.7

Komitee peab soovitavaks koolitada nende ametite jaoks välja töötuid, selle asemel, et tuua sisse kolmandates riikides või teistes ELi riikides juba koolitatud personali, et vältida oskusteabe väljavoolamist asjaomastest päritoluriikidest.

1.8

Komitee rõhutab vajadust tagada perekondadele ja kogukonnale (sõbrad, naabrid jne) vahendid, mida on vaja haigete ja ülalpeetavate isikute eest hoolitsemiseks, ning tööaja parema jaotamise kogu elu jooksul.

1.9

Komitee julgustab vahetama kogemusi e-tervishoiuteenuste süsteemide kasutamise kohta nii eriala spetsialistide kui ka eraisikute seisukohast ja soovib, et määratletaks ELi raamistikud, et

1.10

Komitee leiab, et prioriteetvaldkondade (tubakas, alkohol, rasvumine ja HIV) hulka tuleks lisada uued ohud, mis on seotud

1.11

Komitee on seisukohal, et tervishoiuvaldkonnas tuleb veelgi enam toetada uusi tehnoloogiaid, et vähendada tervishoiutöötajate töökoormust, tõsta patsientidele pakutava ravi kvaliteeti ning parandada ja säilitada eakate liikumisvõimet.

2.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on viimase kahe aasta jooksul koostanud arvukaid terviseteemalisi arvamusi, milles käsitletakse võitlust tervisealase ebavõrdsuse, alkoholi kuritarvitamise, Alzheimeri tõve, vähi ja suitsetamise vastu, samuti patsientide turvalisust (2).

2.2

Kuigi tervishoiusektor võib anda väärtusliku panuse majanduskasvu, ei saa tervist vaadelda üksnes sellest aspektist. Selleks, et parandada haiguse avaldumisel oluliseks muutuvate tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkust, on vaja eelkõige säilitada elanikkonna hea tervis ennetamis- ja rahvatervisemeetmete abil ning kaasata tervishoid kõikidesse poliitikavaldkondadesse. Kasulik oleks saada rohkem statistilisi andmeid ravisüsteemide toimimise kohta.

2.3

Majanduskriis on toonud kaasa tõsised eelarvekärped, mis seavad ohtu avalike tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kõigi inimeste juurdepääsu ravile. Elanikkonna hea tervise säilitamine demograafiliste ja kliimamuutuste kontekstis eeldab, et tervishoidu suunatakse piisavalt vahendeid.

2.4

Hea tervis nõuab asjakohast tervisealast haridust juba lapsepõlves (perekond, haridusasutused ja meedia), tervislikku toitumist igas eas, ohtlike toodetega kokkupuute piiramist, elamisväärseid elutingimusi, inimväärseid töötingimusi jms. Erilist tähelepanu tuleb pöörata vananemisele hea tervise juures, kuna raviteenuste kõige suuremad tarbijad – kui välja arvata vastsündinud – on just eakad. Hea tervise juures vananemisele tuleb mõelda varakult.

2.5

Elu- ja töötingimuste parandamine ja ennetusmeetmed on parimad vahendid elanikkonna tervisliku olukorra säilitamiseks ning seega töölt puudumise ja tervishoiukulude vähendamiseks.

2.6

Esmajärjekorras tuleb tegeleda vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega, kuna nendega kaasnevad külm, nälg, tasakaalustamata toitumine, puudulik hügieen, ebatervislik eluase, millega omakorda kaasneb sageli üksindus, ennetusravi puudumine jms, mis loovad soodsad tingimused eelkõige selliste krooniliste haiguste tekkeks, mis on sotsiaalkaitsesüsteemide ja seega ka kõigi nende süsteemide rahastamises osalevate kodanike jaoks väga kulukad.

2.7

Komitee jagab eesmärki panustada uuenduslikku ja jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi, mis nõuab ühiste vahendite ja mehhanismide väljatöötamist inim- ja rahaliste ressursside nappusega toimetulekuks. Tuleks rohkem investeerida kodusesse hooldusesse ja kergesse ravisse, suunates haiglaravile kulutatavad vahendid ümber. Nii on võimalik tunnistada perekondade rolli hea tervise juures püsimiseks ja tervishoiusüsteemide jätkusuutlikumaks muutmiseks.

2.8

Juba varases nooruses ja perekonna rüpes algab tervishoiualane haridus, mis hõlmab selliseid mõisteid nagu hügieen, tasakaalustatud toitumine, käitumine ning stabiilne emotsionaalne keskkond. Perekond on kõige vahetum õpikeskkond hea tervise eelduseks olevate kommete omandamiseks, ning just perekond on see, kes hoolitseb haigete pereliikmete eest, olgu siis seeläbi, et paljud haigused ei nõua haiglaravi ning et haiged jäävad koju oma perekonna juurde, või seeläbi, et haiglaravi korral on perekonna ja lähedaste külaskäigud haigele nii psühholoogiliseks kui ka materiaalseks toeks haiglapersonali hoolduse kõrval. See perekonna ja lähikonna esmatähtis funktsioon tuleb säilitada, kuna patsient vajab tervise halvenemise korral eelkõige oma lähedaste juuresolekut ja toetust.

2.9

Perestruktuuri muutused ei jäta puutumata pereliikmete vaimset ja kehalist tervist ning vaja on tegutseda ennetavalt, et perekond püsiks turvalise keskkonnana.

2.10

„Mitteametliku perekeskse hoolduse kättesaadavuse vähenemine” ei ole vältimatu fakt. Haigete esmasoov ei ole ravi tervishoiuasutuses. Perekond ei suuda küll asendada tervishoiutöötajaid tegevusel, mis nõuab tehnilist eripädevust, kuid haigetel ja nende perekondadel peab olema valik kõigi koduhooldusülesannete puhul. See tingib vajaduse lubada kõigil töötajatel töölt puududa, kui tema pereliige vajab hooldust.

2.11

Hetkel, mil kõik pensionisüsteemid vajavad ülevaatamist, tuleks seda võimalust ära kasutada tööaja tasakaalustamiseks kogu elu jooksul. Kui pikem eluiga võimaldab töötada kauem, peab meestel ja naistel olema tööelu jooksul võimalik taotleda osalise või täistööaja raames pikka puhkust, mida rahastatakse samadel alustel kui pensioneid, et hoolitseda haigete lähedaste ja eakate ülalpeetavate eest. Tuleks luua suurem valikuvabadus, et töötajad võiksid kasutada tööandja poolt tasustatud aega vastavalt oma vajadustele juba enne pensioniiga. Euroopa sotsiaalpartnerid, kes on läbirääkimiste teel juba vanemapuhkuse välja võidelnud, võiksid jätkata läbirääkimisi nimetatud puhkuste üle, kuna sedalaadi õiguste kasutamine on vajalik perekonna- ja tööelu paremaks ühitamiseks.

2.12

Selleks, et perekond oleks solidaarsuse hoidmise paik, peavad tal olema selleks vahendid. Juba praegu tuleks sotsiaalkaitse- ja pensioniõiguste arvestamisel võtta arvesse aega, mis kulub haige või sõltuva lähedase hooldusele.

2.13

Samuti tuleb arendada teenuseid, et aidata ülalpeetavatel inimestel igapäevaelu vajadustega toime tulla: abi hügieeni eest hoolitsemisel, kodutööde tegemisel, toiduvalmistamisel ning öövalve. Koduhoolduse ametiala on täies arenemisjärgus – uusi töökohti luuakse juurde. Liiga paljudes riikides on kodus töötamise puhul ikka veel tegemist mitteametliku, deklareerimata, sotsiaalkaitseta töösuhtega, mille kvalifikatsiooni ei tunnustata ja mida teevad sageli sisserännanud töötajad. Sellel meeste ja naiste võrdõiguslikkuse seisukohast olulises valdkonnas valitsevad endiselt tugevad stereotüübid, mille puhul tehnilisi oskusi ei tunnustata, lepingud on ebakindlad või puuduvad üldse ning palgad on väga madalad, ehkki need töökohad on majanduse toimimise jaoks vältimatult vajalikud. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ILO hiljuti heaks kiidetud kokkulepe, milles käsitletakse kodus töötajate inimväärset tööd, peaks aitama kaasa kõnealuse sektori moraalsemaks ja professionaalsemaks muutmisele tingimusel, et leitakse rahastamisvõimalused, mis ei pärine üksnes hooldust vajavate haigete või nende perekondade taskust.

3.1

Programmis tehakse ettepanek levitada uuenduslikke lahendusi tööjõu nappusega toimetulekuks. Praeguse massilise tööpuuduse ajal Euroopas tasub uurida, miks on töötajate värbamine tervishoiusektoris raskendatud. See tugevalt naistekeskne ametiharu ei meelita ligi piisavalt noori ega mehi – selle põhjuseks on kvalifikatsioonide ja oskuste ebapiisav tunnustamine, paindumatud tööajad ja –tingimused ning madalad töötasud. Tööalane võrdõiguslikkus saavutatakse töötasude ümber hindamise ja tehniliste oskuste parema tunnustamise kaudu, samuti elukestvale õppele juurdepääsu kaudu.

3.2

Üks oluline uuendus seisneks meeste osakaalu suurendamises, mis eeldab meetmete võtmist. Sotsiaalpartnerid peaksid edendama sellist poliitikat, mis toetaks alaesindatud rühmade osalemist. Vaja on hoolikalt jälgida, et füüsilisest isikust ettevõtja staatus ei viiks selleni, et hoolduspersonal eiraks puhkepauside nõuet ja töötaks nõrkemiseni. Samuti tuleb rõhutada kõiki tehnilisi, korralduslikke ja sotsiaalseid uuendusi, mis võimaldavad parandada töötingimusi ja vähendada selle töö väsitavust.

3.3

Tervishoiusektori nõudmised on karmid, kuna haiged vajavad hooldust ööpäev läbi ja seitse päeva nädalas. Öötöö ja pereeluga raskelt sobitatav tööaeg on selles sektoris vältimatud. Rahuldavate töötingimuste saavutamiseks on vaja kaasata personal otsuste tegemisse. Sotsiaalpartnerid peavad valdkondliku sotsiaaldialoogi raames kavandama uuenduslike töökohtade kontseptsiooni loomist, näiteks tööaja individuaalne haldamine (self-rostering), mida toetataks info- ja kommunikatsioonitehnoloogia (IKT) vahenditega.

3.4

Sotsiaalpartnerid peavad töötama koos riigiasutustega, et toetada tervishoiutöötajate elukestva õppe alast koolitust, töökohapõhist liikuvust ning juhtimis- ja organiseerimisoskuste omandamist. Töö ja õppe paremaks ühitamiseks peavad sotsiaalpartnerid arvestama terve rea võimalustega, sealhulgas lähetused, koolitus töökohal ja e-õpe. Karjäärivõimaluste suurendamine on personali hoidmiseks esmatähtis.

3.5

Tööjõu puuduse küsimus tuleks lahendada töötute koolitamise ja asjakohase töötasu teel, mis näib olevat parem lahendus kui kolmandates riikides koolitatud töötajate töölevõtmine, kuna Aafrikast, Aasiast või Ladina-Ameerikast pärit arstide, õdede, füsioterapeutide jms järele tuntakse puudust nende koduriikides, kes on investeerinud nende koolitamisse. Euroopa tervishoiuvaldkonna sotsiaalpartnerid on välja töötanud tegevusjuhise haiglasektori personali eetilise piiriülese värbamise ja tööl hoidmise kohta. Seda tuleks rakendada ja laiendada. Olukorraks, kui kolmandatest riikidest pärit töötajad soovivad sellegipoolest Euroopas tööle asuda, on komitee soovitanud oma 2007. aasta arvamuses „Tervishoid ja ränne” luua hüvitusfond selleks, et nende töötajate päritoluriigis oleks võimalik koolitada uusi spetsialiste (3).

3.6

Programmi esimene eesmärk on „soodustada Euroopa koostööd tervishoiutehnoloogia hindamise (HTA) alal ja uurida e-tervishoiu ja tervishoiu IKT potentsiaali”. Vaja on määratleda ELi raamistikud, et kaitsta patsientide konfidentsiaalseid andmeid näiteks toimikute või retseptide piiriülesel jagamisel.

3.7

Programmi teine eesmärk on „suurendada juurdepääsu meditsiinilistele eksperditeadmistele ja teabele ka konkreetsetes piiriülestes tingimustes ning välja töötada ühised lahendused ja suunised tervishoiu kvaliteedi parandamiseks ja patsientide ohutuse suurendamiseks, et suurendada ELi kodanike juurdepääsu parematele ja ohutumatele tervishoiuteenustele”. Laiemale üldsusele suunatud tervishoidu käsitlevaid veebilehti külastatakse väga palju ja need edastavad meditsiinialast teavet ja aitavad kaasa tervishoiualase hariduse jagamisele. Väiksemate tervisemurede puhul muudab veebilehtede lugemine arstivisiidi sageli mittevajalikuks. Neil veebilehtedel propageeritakse ka tavameditsiini või loodusmeditsiini kasulikkust, sealhulgas ravimtaimede, spaaprotseduuride, massaažide jms mõju hea tervise juures püsimisele. Teadlikkuse suurendamine endast ja oma psühholoogilistest ja füsioloogilistest vajadustest on kasulik elanikkonna hea tervise säilitamiseks ja nii ravi kui ka ravimite liigtarvitamise piiramiseks. Euroopa tasandil tuleks pidada dialoogi ja luua raamistik, et tagada üldsusele jagatava teabe täpsus (akrediteerimine), et vältida selliste organisatsioonide teket, kes soovivad haigete heausklikkust ära kasutada.

3.8

Vaja on julgustada heade tavade vahetamist mehhanismide kohta, mida rakendatakse eri piirkondades, et lihtsustada juurdepääsu tervishoiule ja võimaldada arstidel ja kvalifitseeritud tervishoiutöötajatel jääda või kolida maapiirkondadesse või kõige vaesematesse piirkondadesse.

3.9

Kolmanda eesmärgi raames tehakse ettepanek „välja selgitada kulutõhusate ennetusmeetmetega seotud parimad kontrollitud tavad, neid levitada ja edendada, käsitledes peamisi ohutegureid, nimelt suitsetamist, alkoholi kuritarvitamist ja rasvumist, samuti HIVi/AIDSi”. Programmis, kus pannakse erilist rõhku uuendustegevusele, tuleb edendada ka teabe vahetamist tuleviku jaoks väga oluliste ohutegurite kohta.

3.10

Kliimamuutused, saaste suurenemine, eluviiside muutused (istuv eluviis, tundide kaupa ekraani ees istumine jne) ja kokkupuude paljude kemikaalidega, mille pikaajaline mõju tervisele on veel teadmata, toovad kaasa uusi tervisehäireid ja kroonilisi haigusi.

3.11

19. sajandi lõpust, mil tööstuses ja ehituses hakati kasutama asbesti, kuni selle keelustamiseni 20. sajandi lõpus, suri asbesti tagajärjel kümneid tuhandeid töötajaid.

3.12

Põllumajanduses kasutatakse pestitsiide ja teisi kemikaale, mille kahjulikkus organismile avaldub alles pikas perspektiivis. Uuringutes väljendatakse muret põllumajandustootjate vähi esinemissageduse pärast. Kemikaalid levivad õhus, vees ja toiduainetes. Et säilitada toiduaineid kauem ja muuta nende maitset, kasutatakse toiduainetööstuses ka abiaineid.

3.13

Sellele lisanduvad kodus ja töökohal kasutatavad puhastusvahendid, arvukad tööstuses kasutatud tooted ja ravimid. Ravimite ületarbimise tulemusel on juba tekkinud antibiootikumiresistentsus. Antibiootikume antakse ka kariloomadele ja need levivad vees. Muud tooted, nagu näiteks gaas ja tahm, levivad atmosfääri. Koos moodustavad need tooted „keemilise supi”, mille üks tagajärg on allergiate ja vähi levik. Ka õhus levivad lained on kahjuliku toimega.

3.14

Veel üks murettekitav küsimus on toodete, kiirgusega kokkupuute ja eluviisi muutumise tagajärjed inimeste paljunemisvõimele. Isegi kui väheneva sündivuse põhjused on eelkõige sotsioloogilist laadi, ei tohi unustada paljude inimeste järjest suuremaid füsioloogilisi raskusi lapse saamisel.

3.15

Uute ohtude seas on depressiooni põhjustaks muutunud tööstress, mis võib lõppeda enesetapuga. Töötute ja üldisemas mõttes ennast ühiskonnas kasututena tundvate inimeste stressi vastu tuleb võidelda. Vaimne tervis on elanikkonna hea tervise esmatähtis osa.

3.16

Hea tervise juures vananemisele tuleb mõelda kogu elu jooksul. Töötingimustel on otsustav tähtsus – kontoriametnike, vahetustega töötajate ja põllumajandustöötajate oodatav eluiga ei ole ühesugune. Vähem väsitav töö, öötöö piiramine ja stressitaseme alandamine on viisid valmistuda hea tervise juures vananemiseks.

3.17

Hea tervise juures vananemiseks on oluline säilitada vajaliku ühiskonnaliikme tunne, suhtlusvõrgustik ja eluterve uudishimu, jätkata ametialast või vabatahtlikku tegevust, teha sporti ja järgida tervislikke eluviise.

3.18

Euroopa tasandil tuleks käsitleda veel ühte teemat, nimelt elu lõppu, kuna see on seotud iga kodaniku vastutusega ning inimväärse elu mõistega. Tänapäeval sureb suur osa inimestest haiglates, mistõttu on ka elu lõpu küsimus oluline teema.

3.19

Palliatiivsete raviteenuste arendamine võimaldab vältida kannatusi sel juhul, kui haige ravimiseks ei ole enam võimalik midagi teha. Selliseid teenuseid ei ole kõigis haiglates või kõigi nende jaoks, kes neid vajavad.

3.20

Programmi neljanda eesmärgi kohaselt tuleb „töötada välja ühised meetodid ning näidata, kui väärtuslikud need on tervishoiualasteks hädaolukordadeks ettevalmistumise ja nende õigeaegse kooskõlastamise parandamisel, et kaitsta kodanikke piiriüleste terviseohtude eest”. Kuna epideemiad ei tunne riigipiire, on koostöö selles valdkonnas esmatähtis. Võetud meetmetest tuleks õppust võtta, et vältida raiskamist tulevikus. Vaja on eristada ennetusmeetmeid, mis tulenevad haridusest ning mida on võimalik püsivaks muuta, ning meetmeid, mis piirduvad toodete ostmisega ja mille kestus on piiratud. Dialoogi pidamine kulude ja tulemuste kohta võimaldaks töötada välja eesmärkidele kohandatud meetodid.

ELT C 18/74, 19.01.2011.

ELT C 339/1, 14.12.2010.

ELT C 255/72 ja 76, 22.9.2010.

ELT C 128/89, 18.5.2010.

ELT C 228/113, 22.9.2009.

ELT C 318/10, 23.12.2009.

ELT C 306/64, 16.12.2009.

ELT C 317/105, 23.12.2009.

ELT C 218/91, 11.9.2009.

ELT C 175/116, 28.7.2009.

ELT C 77/115, 31.3.2009.

ELT C 224/88, 30.8.2008.

ELT C 77/96, 31.3.2009.