8.7.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 202/4

Nõukogu järeldused laste vaktsineerimise kohta: laste vaktsineerimise edusammud ja väljakutsed Euroopas ning edasine tegevus

2011/C 202/02

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

1.

TULETAB MEELDE, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 kohaselt täiendavad liidu meetmed liikmesriikide poliitikat ning on suunatud rahvatervise parandamisele, hõlmates eelkõige võitlust olulisemate tervisehäirete vastu; samuti soodustavad need liikmesriikidevahelist koostööd rahvatervise valdkonnas ja toetavad vajaduse korral nende meetmeid ning võtavad arvesse liikmesriikide vastutust tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel;

2.

TULETAB MEELDE, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 168 kohaselt peavad liikmesriigid koostöös komisjoniga ise oma poliitikat ja programme kooskõlastama;

3.

TULETAB MEELDE Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 1998. aasta otsust nr 2119/98/EÜ, (1) millega moodustatakse ühenduses epidemioloogilise järelevalve ja nakkushaiguste tõrje võrgustik, kus mis eeldab õigeaegset teaduslikku analüüsi, et ühendus saaks võtta tõhusaid meetmeid;

4.

TULETAB MEELDE Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrust (EÜ) nr 851/2004, (2) millega asutatakse haiguste ennetuse ja tõrje Euroopa keskus, mis toetab käimasolevaid tegevusi nagu asjakohased ühenduse tegevusprogrammid rahvatervise sektoris, mis on seotud nakkushaiguste ennetamise ja tõrje, epidemioloogilise järelevalve, koolitusprogrammide ning varajase hoiatamise ja reageerimise mehhanismidega, ning peaks soodustama parimate tavade ja kogemuste vahetamist seoses vaktsineerimisprogrammidega;

5.

TUNNISTAB, et kuigi laste vaktsineerimine kuulub iga liikmesriigi vastutusalasse ja ELis kasutusel olevad vaktsineerimiskavad erinevad kutsealase sisu, kohustusliku või vabatahtliku olemuse või rahastamise poolest, annab selle teema Euroopa tasandil käsitlemine lisandväärtust;

6.

TUNNISTAB, et võimalike ühiste jõupingutuste puhul laste vakstineerimise parandamiseks võib kasu olla ka paremast sünergiast teiste ELi poliitikavaldkondadega, mis pööravad erilist tähelepanu haavatavatele elanikkonnarühmadele, näiteks romidele teatud liikmesriikides;

7.

TERVITAB Budapestis 3.–4. märtsil 2011 toimunud ekspertide tasandi konverentsi „Meie laste tervisliku tuleviku nimel – laste vaktsineerimine” tulemusi, millel osalejad uurisid laste vaktsineerimise edusamme ja väljakutseid Euroopa Liidus ning rõhutasid vajadust saavutada ja säilitada laste õigeaegne ja ulatuslik vaktsineerimine nii üldiselt kui ka puudulikult vaktsineeritud elanikkonnarühmades; kvaliteetsete andmete olemasolu vaktsineerituse taseme jälgimiseks ja vaktsiinide abil ennetatavate haiguste järelevalveks kohalikul, riiklikul ja ELi tasandil; ning teabevahetusstrateegiate koordineerimist ja täiustamist, et tuvastada jõuda puudulikult vaktsineeritud elanikkonnarühmadeni või inimesteni, kes on vaktsineerimise eeliste suhtes skeptilised;

8.

MÄRGIB, et kuigi laste vaktsineerimise kavad on olnud nakkushaiguste tõrjumisel Euroopas keskse tähtsusega, on väljakutseid veel palju;

9.

TULETAB MEELDE, et kui vaktsiin on olemas, on vaktsineerimine kõige tõhusam ja ökonoomsem viis nakkushaiguste ennetamiseks;

10.

MÄRGIB, et suurenev liikuvus ja ränne tõstatavad palju tervisega seotud küsimusi, mis on asjakohased ka laste vakstineerimise seisukohast;

11.

RÕHUTAB, et Euroopas on vaktsiinidega saadud kontrolli alla, vähendatud ja isegi likvideeritud haigusi, mille tagajärjel varem suri ja invaliidistus miljoneid inimesi, ning et rõugete ülemaailme likvideerimine ja lastehalvatuse kõrvaldamine enamikus maailma riikides on suurepärased näited edukate vaktsineerimiskavade kohta;

12.

MÄRGIB, et mitmes Euroopa riigis esineb jätkuvalt leetrite ja punetiste epideemiaid ning RÕHUTAB, et Euroopa ei suutnud täita eesmärki likvideerida leetrid ja punetised 2010. aastaks nõutust väiksema vaktsineerituse taseme tõttu kohalikul tasandil, ning TULETAB seetõttu MEELDE Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) 16. septembri 2010. aasta resolutsiooni, mis käsitleb uuendatud kohustust leetrite ja punetiste likvideerimiseks ning kaasasündinud punetiste sündroomi ennetamiseks 2015. aastaks ja pidevat toetust lastehalvatusvaba olukorra säilitamisele WHO Euroopa piirkonnas;

13.

RÕHUTAB, kui oluline on määrata kindlaks elanikkonnarühmad, kellel on kõrgem risk nakatuda vaktsiinide abil ennetatavatesse haigustesse ja nendega tegelda ning MÄRGIB samas, kui tähtis on asjaolu, et tundlikud elanikkonnarühmad on riigiti või piirkonniti erinevad;

14.

KUTSUB liikmesriike ÜLES:

—

hindama ja kaardistama takistusi ja probleeme, mis mõjutavad juurdepääsu vaktsineerimisteenustele ja nende kättesadavust ning sellele vastavalt täpsemaks muutma ja/või tugevdama oma siseriiklikke või kohalikke strateegiaid;

—

tegema jõupingutusi, et säilitada ja tugevdada riigis kehtestatud korda ja protseduure laste vaktsineerimiseks, kelle puhul teave vaktsineerimise kohta puudub või on ebakindel;

—

tegema jõupingutusi, et säilitada ja suurendada üldsuse usaldust laste vaktsineerimiskavade ja vaktsineerimise eeliste vastu;

—

tegema jõupingutusi, et suurendada tervishoiutöötajate teadlikkust vaktsiinide eelistest ja tugevdada nende toetust vaktsineerimiskavadele;

—

parandama tervishoiutöötajate ja muude asjaomaste ekspertide haridust ja koolitust laste vaktsineerimise alal;

—

tegema kohalike kogukondadega tihedat koostööd, kaasates kõiki asjaomaseid osalejaid ja võrgustikke;

—

määrama kindlaks puudulikult vaktsineeritud rühmad ja tagama neile võrdne juurdepääs laste vaktsineerimisele;

—

tagama asjaomaste rahvatervise, pediaatria ja esmatasandi arstiabi teenistuste tiheda koostöö individuaalsete vaktsineerimiskaartide pidevaks täiendamiseks ja hindamiseks, sealhulgas vaktsiini õigeaegse manustamise jälgimiseks alates sünnist kuni täiskasvanuks saamiseni;

—

tegema jõupingutusi, et parandada laborite suutlikkust vaktsiinide abil ennetatavate haiguste diagnoosimisel ja jälgimisel;

—

kaaluma vajadusel uuenduslike ning tõestatud tõhususe ja kulutasuvusega vaktsiinide kasutamist, et käsitleda rahvatervise seni rahuldamata vajadusi;

—

kaaluma vaktsineerimisalaste infosüsteemide, sealhulgas ravimiohutuse järelevalve süsteemide ja vajadusel parema registreerimise kasutuselevõtmist või täiendavat arendamist;

15.

KUTSUB liikmesriike ja komisjoni ÜLES:

—

täiendavalt arendama riiklike ja kohalike vaktsineerimisteenistuste vahelist koostööd, muutma veelgi täpsemaks ja koordineerima nii vaktsineerituse taseme jälgimist kui ka aruandlussüsteeme;

—

tegema jõupingutusi vaktsiinide abil ennetatavate haiguste seire tugevdamiseks; muutma täpsemaks teabe süsteeme ja vajadusel vaktsineerimisregistreid;

—

kaaluma vaktsineerimise ühiste näitajate kasutamise metoodika kujundamist, et toetada kogu ELi hõlmavat andmekogumist tihedas koostöös WHOga;

—

kaaluma, millised süsteemid ja menetlused võiksid aidata tagada isikute vaktsineerimise nõuetekohase järjepidevuse, kui nad kolivad ühest liikmesriigist teise;

—

edendama vaktsineerimiskavade parandamist;

—

tegema koostööd lähenemisviiside ja teabevahetusstrateegiate kohandamisel, et tegelda vaktsineerimise eeliste suhtes skeptiliste inimeste hirmudega;

—

jagama kogemusi ja parimaid tavasid, et parandada laste vaktsineerituse taset vaktsiinide abil ennetatavate haiguste vastu üldiselt ning puudulikult vaktsineeritud elanikkonnarühmades;

—

teabevahetuse lihtsustamiseks vaktsineerimisteenuste pakkujate vahel koostama Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) ja Euroopa Ravimiameti (EMA) abiga mittetäielik nimekiri andmetest, mida soovitatakse kanda riiklikele või kohalikele vaktsineerimis- või tervisekaartidele. Seda tuleb teha, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide tervisepoliitikat, kuid võttes samas arvesse WHO rahvusvaheliste sanitaar-meditsiiniliste eeskirjade lisas 6 loetletud vaktsineerimistõendite andmeid. Kõnealune teave peaks olema terves ELis kergesti mõistetav;

16.

KUTSUB komisjoni ÜLES:

—

tagama sünergia laste vaktsineerimise edendamise ning asjakohaste ELi õigusaktide ja poliitikate rakendamise vahel, austades samas täielikult riikide pädevust;

—

tihedas koostöös ECDC ja EMAga ning võttes arvesse WHO poolt seni tehtud tööd uurima, millised on võimalused, et

—

määrata kindlaks ühiselt kokkulepitud suunised ja meetodid laiema üldsuseni jõudmiseks, sealhulgas tõenditel põhinevad seosed vaktsineerimise ja haiguste vahel;

—

määrata kindlaks üheskoos kokkulepitud meetodid vaktsineerituse taseme ning ühiskonnas tõelise kaitse taseme jälgimiseks ja hindamiseks;

—

määrata kindlaks meetodid vaktsineerimiskavade üldsuse toetuse jälgimiseks;

—

lihtsustada selliste teabevahetusstrateegiate väljatöötamist ja rakendamist, mis on suunatud vakstineerimise eeliste suhtes skeptiliste inimesteni jõudmisele, andes selget ja faktilist teavet vaktsineerimise eeliste kohta;

—

anda suuniseid ja vahendeid, et aidata liikmesriikidel koostada tõhusaid teavitusmaterjale;

—

töötada välja tervishoiutöötajatele ja üldsusele suunatud mitmekeelsed vaktsineerimist käsitlevad ELi vahendid, eesmärgiga anda objektiivset, kergesti juurdepääsetavat (veebis ja/või paberkandjal) ja tõenditel põhinevat teavet vaktsiinide ja vaktsineerimistähtaegade, sealhulgas liikmesriikides kasutatavate vaktsiinide kohta;

—

edendada piirkondlikke ja kogu ELi hõlmavaid projekte, mille eesmärk on parandada riigiüleste puudulikult vaktsineeritud rühmade juurdepääsu vaktsineerimisele.

(1)  EÜT L 268, 3.10.1998, lk 1.

(2)  ELT L 142, 30.4.2004, lk 1.