SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU KONTEKST

ÜRO mereõiguse konventsiooni[1] ja ÜRO kalavarusid käsitleva kokkuleppe[2] kohaselt peavad rannikuriigid ja muud riigid, kelle laevad püüavad lähedalasuval avamerel piirialade kalavarusid, pika rändega kalavarusid ja majandusvöönditega külgnevate alade kalavarusid, tegema nende varude vastutustundlikuks majandamiseks koostööd kas otse või asjaomaste piirkondlike kalandusorganisatsioonide kaudu, et tagada kõnealuste kalavarude pikaajaline jätkusuutlikkus.

Sageli on piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude haldamise kokkulepet raske saavutada ning see nõuab kõigilt asjaomastelt riikidelt tõelist tahet teha koostööd. Kui teatavad riigid, kellel puudub hea tahe teha tööd meetmetes kokkuleppele jõudmise nimel, võtavad vastu ühepoolsed meetmed, võib see viia asjaomase kalavaru tunduva ammendumiseni isegi siis, kui teised riigid vähendavad oma püügikoormust.

Kuna EL on külluslik sihtturg kalatoodetele, on temal ka eriline vastutus tagada, et järgitaks eespool märgitud koostöökohustust. Seepärast on EL vaja varustada vahenditega, mis võimaldavad võtta tõhusaid meetmeid selliste riikide vastu, kes ei tee lojaalset koostööd kokkulepitud meetmete vastuvõtmiseks või on vastutavad meetmete ja tegevuse eest, mis põhjustavad varude ülepüüki; sellist vahendit on vaja, et tekitada ajend mittesäästvast kalapüügist loobumiseks. Käesoleva ettepaneku eesmärk on luua kiire ja tõhus mehhanism eespool kirjeldatud olukordade lahendamiseks kaubandus- ja muud liiki meetmete abil. Nende meetmete eesmärk oleks edendada asjaomaste riikide vahelist koostööd, et võtta kõnealuste kalavarude kaitseks vajalikud ja võimaluse piires kooskõlastatud kaitsemeetmed, nii et tagada nende varude optimaalne kasutamine.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA PEETUD KONSULTATSIOONIDE TULEMUSED JA MÕJU HINDAMINE

Iga-aastased konsultatsioonid ELi mittekuuluvate rannikuriikidega ühist huvi pakkuvate kalavarude haldamise küsimustes annavad võimaluse konsulteerida huvirühmadega selle üle, kuidas reageerida juhul, kui koostöö asjaomase kolmanda riigiga puudub. Üldiselt nõuavad huvirühmad, et komisjon kehtestaks kaubanduspiirangud ja võtaks muud liiki meetmed, näiteks avaldaks neile riikidele survet, et nad nõustuksid astuma läbirääkimistesse õiglase lahenduse leidmiseks, mis tagab ühist huvi pakkuvate kalavarude jätkusuutlikkuse.

Käesoleva ettepaneku mõjuhinnanguks ettevalmistamisele eelnes sihipärane konsulteerimine kaubandus- ja muud liiki meetmete kasutamise kohta vahendina, mis aitaks vähendada mittesäästvat kalapüüki lubavate kolmandate riikide kalapüügi intensiivsust. Enamik huvirühmi oli selgelt selle poolt, et võtta kaubandusega seotud ja muud liiki meetmeid, ainsaks erandiks jäi töötlev tööstus.

Käesoleva ettepaneku suhtes tehti mõjuhinnang ning selle kommenteeritud kokkuvõte on lisatud ettepanekule. Peamiselt analüüsiti mõjuhinnangus meetmete majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset mõju ning meetmed ulatusid nn nullvalikust kuni asjaomase kala ja asjaomaste kalatoodete impordi täieliku keelustamiseni ning hõlmasid ka kaubandusraamistikku ületavaid meetmeid ja seadusandlusega sidumata lähenemisviise. Mõjuhinnangu kokkuvõtte kohaselt oleks vaja EL varustada enamasti kaubandusega seotud meetmete kiiret vastuvõtmist võimaldava vahendiga. Neid meetmeid hakataks kasutama selliste riikide vastu, kes lubavad mittesäästvat kalapüüki, mis seab ohtu kalavarude kaitse. Mõjuhinnangus tehti samuti ettepanekuid kõnealuse reguleerimisvahendi võimaliku vormi ja sisu kohta. Meetme ettevalmistamise käigus on saanud selgeks, et selle vahendi õiguslikuks aluseks peaks olema ELi toimimise lepingu artikli 43 lõige 2 ja artikkel 207, kuna määruse peaeesmärk on edendada kalavarude kaitset ning kavandatavad meetmed ei piirdu vaid kaubandusega seotuga.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Artiklis 1 sätestatakse käesoleva määruse peamine eesmärk: kehtestada kord, mis võimaldab võtta õiglased kulutõhusad meetmed säästva kalanduse edendamiseks.

Artiklites 2–5 kirjeldatakse, millistele riikidele on meetmed suunatud (mittesäästvat kalapüüki lubavad riigid), samuti eri liiki meetmed, mida võib võtta, ning tingimused, kus ja millal neid meetmeid võetakse. Artiklis 4 sätestatakse eelkõige see, et kõnealused meetmed võetakse vastu komisjoni rakendusaktidena (üldiselt kohaldataks kontrollimenetlust). Juhul kui nõutakse, et meetmed oleksid kooskõlas ELi rahvusvaheliste kohustustega, peetakse eelkõige silmas WTO lepingust tulenevate ELi kohustuste vastavust, eriti siis, kui käsitletakse kaubanduspiiranguid.

Artiklis 6 määratakse kindlaks menetluse teatavad etapid, mis tuleb läbida enne, kui võetakse meetmed mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes. Sellised demaršid peaksid võimaldama asjaomastel riikidel esitada oma seisukoha, samuti annab see neile võimaluse oma tegevust parandada. Artiklis 7 määratletakse meetmete kohaldamise ajavahemik tingimusel, et asjaosalised riigid võtavad vastu parandusmeetmed.

Artiklis 8 määratletakse, milline on komitee, mis abistab komisjoni määruse rakendamisel.

Artiklis 9 sätestatakse, et käesolev määrus jõustub 20 päeva pärast selle avaldamist.

4.           MÕJU EELARVELE

Mõju eelarvele puudub.

2011/0434 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

milles käsitletakse kalavarude kaitseks võetavaid teatavaid meetmeid seoses mittesäästvat kalapüüki lubavate riikidega

EUROOPA PARLAMENT JA NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 43 lõiget 2 ja artiklit 207,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[3],

järgides seadusandlikku tavamenetlust

ning arvestades järgmist:

(1) Vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsioonile (edaspidi: „UNCLOS”) ning 4. augusti 1995. aasta lepingule 10. detsembri 1982. aasta Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalade kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta (edaspidi „ÜRO kalavarude leping”) nõuab piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude haldamine koostööd kõigilt riikidelt, kelle laevastik selliseid varusid püüab. Seda koostööd võib teha piirkondlike kalandusorganisatsioonide raames või kui neil organisatsioonidel ei ole asjaomase liigi osas pädevust, siis asjaomasest püügist huvitatud riikide vahel sõlmitud ühekordsete kokkulepete alusel.

(2) Kui kolmandatele riikidele ja liidule ühist huvi pakkuvate kalavarude püügist huvitatud kolmas riik tegeleb olemasolevaid püügitavasid ja/või teiste riikide ja ELi kohustusi ja õigusi vajalikul määral arvestamata sellise kalapüügiga, mis kahjustab asjaomase kalavaru jätkusuutlikkust, ega tee liiduga koostööd selle kalavaru majandamisel, tuleks võtta erimeetmeid, et ergutada selliseid riike toetama selle kalavaru kaitsmist.

(3) Kalavarud tuleks lugeda jätkusuutlikuks, kui neid hoitakse maksimaalset jätkusuutlikku saagikust tagaval või pisut kõrgemal tasemel, nagu on osutatud UNCLOSi artikli 61 lõikes 3 ja artikli 119 lõikes 1 ning ÜRO kalavarude lepingu artikli 5 punktis b.

(4) On vaja kindlaks määrata tingimused, mille kohaselt võib riiki lugeda mittesäästvat kalapüüki lubavaks, ning vastavalt käesolevas määruses sätestatud meetmetele lisada menetlus, mis annab asjaomastele riikidele õiguse esitada oma seisukoht ja võimaluse võtta parandusmeetmed.

(5) Lisaks tuleb määratleda, millist liiki meetmeid võib võtta mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes, ning kehtestada üldised tingimused selliste meetmete vastuvõtmiseks nii, et need põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel, on õiglased, kulutõhusad ja kooskõlas rahvusvahelise õigusega, eelkõige Maailma Kaubandusorganisatsiooni asutamislepinguga.

(6) Kõnealuste meetmete eesmärk peaks olema kõrvaldada stiimulid, mis ajendavad mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide laevastikku püüdma ühist huvi pakkuvaid kalavarusid. Seda võib saavutada näiteks keelates selliste kalatoodete impordi, mis on saadud mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide vastutuse all olevate laevade poolt püütud kalast, mis kuulub ühist huvi pakkuva kalavaru hulka, või keelates sellistele laevadele sadamateenused või vältides olukorda, kus liidu kalalaevu või liidu kalapüügivahendeid kasutatakse ühist huvi pakkuva kalavaru püügiks sellise riigi vastutuse all, kes võimaldab mittesäästvat kalapüüki.

(7) Selleks et tagada liidu tõhus ja ühtne tegevus kalavarude kaitsmisel, on oluline arvesse võtta meetmeid, mis on sätestatud 29. septembri 2008. aasta määruses (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks[4].

(8) On vaja, et selliste meetmete vastuvõtmisele eelneks nende eeldatava keskkonna-, kaubandusliku, majandusliku ja sotsiaalse mõju hinnang.

(9) Käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete kohaldamine tuleks lõpetada, kui mittesäästvat kalapüüki lubav riik on võtnud vajalikud meetmed, et toetada ühist huvi pakkuva kalavaru kaitsmist.

(10) Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamisel ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Kõnealuseid volitusi tuleks teostada rakendusaktidega, milles sätestatakse kontrollimenetlus vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011 (millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes)[5] artikli 2 lõikele 2. Olukorra kiireloomulisuse tõttu tuleks aga otsused selle kohta, kas meetmete kohaldamine tuleks lõpetada, vastu võtta viivitamata kohaldatavate rakendusaktidena vastavalt nimetatud määruse artiklile 8.

(11) Komisjon peaks vastu võtma viivitamata kohaldatavad rakendusaktid, kui see on vajalik tungiva kiireloomulisuse tõttu, nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, mis on seotud käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete kohaldamise lõpetamisega,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1 Reguleerimisese ja -ala

1. Käesolevas määruses sätestatakse raamistik kolmandate riikide kalapüügiga ja poliitikaga seotud tegevuse suhtes teatavate meetmete võtmiseks, et tagada Euroopa Liidule ja asjaomastele kolmandatele riikidele ühist huvi pakkuvate kalavarude pikaajaline jätkusuutlikkus.

2. Käeoleva määruse kohaselt võetud meetmeid võib kohaldada kõigil juhtudel, kui ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamisel on nõutav koostöö liiduga, sealhulgas ka siis, kui selline koostöö leiab aset piirkondliku kalandusorganisatsiooni või sarnase organisatsiooni raames.

Artikkel 2 Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

(a) „ühist huvi pakkuv kalavaru” – kalavaru, mille geograafiline paiknemine võimaldab seda püüda nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikide laevadel, ning mille majandamine nõuab asjaomaste kolmandate riikide ja liidu vahelist koostööd;

(b) „seotud liik” – mis tahes kalaliik, mis esineb mitme liigiga püügipiirkonnas koos ühist huvi pakkuva kalavaruga;

(c) „mitme liigiga püügipiirkond” – püügipiirkond, mille püügialal leidub rohkem kui ühte liiki kalu ning mis on tundlik püünistega püügi suhtes;

(d) „piirkondlik kalandusorganisatsioon” – allpiirkondlik, piirkondlik või muu samalaadne organisatsioon, millel on rahvusvahelisest õigusest tulenev pädevus kehtestada kaitse- ja majandamismeetmeid mere bioloogiliste ressursside osas, kes kuuluvad tema vastutusalasse asutamiskonventsiooni või -lepingu alusel, millega see on asutatud;

(e) „import” – kalandustoodete toomine liidu territooriumile, sealhulgas ümberlaadimiseks liidu territooriumil olevates sadamates;

(f) „ümberlaadimine” – kõigi või osa kalalaeval olevate kalade või kalandustoodete laadimine teisele kalalaevale;

(g) „maksimaalne jätkusuutlik saagikus” – suurim saak, mida võib kalavarust määramata aja jooksul välja püüda.

Artikkel 3 Riigid, mis lubavad mittesäästvat kalapüüki

1. Kolmanda riigi võib lugeda mittesäästvat kalapüüki lubavaks riigiks,

(a) kui ta ei tee liiduga koostööd ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamisel täies vastavuses ÜRO mereõiguse konventsiooniga ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkuleppega, ning

(b) kui see kolmas riik:

(a) ei ole võtnud mingeid meetmeid kalavarude majandamiseks või

(b) on sellised meetmeid võtnud teiste riikide, sealhulgas ELi õigusi, huve ja kohustusi vajalikul määral arvestamata ning need kalavarude majandamise meetmed põhjustavad püüki, mis viib kalavaru allapoole taset, mis võimaldaks maksimaalset jätkusuutlikku saagikust, kui kõnealuseid meetmeid käsitletakse koos liidu kas eraldi või koostöös teiste riikidega võetud meetmetega..

2. Lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisel määratakse maksimaalset jätkusuutlikku saagikust võimaldav kalavaru tase kindlaks parimate kättesaadavate teaduslike soovituste alusel.

Artikkel 4 Mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes võetavad meetmed

1. Komisjon võib mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes rakendusaktidega võtta järgmised meetmed:

(a) teha kindlaks riigid, mis lubavad mittesäästvat kalapüüki;

(b) teha võimaluse korral kindlaks konkreetsed laevad või laevastikud, kelle suhtes teatavaid meetmeid rakendada;

(c) kehtestada kvantitatiivsed piirangud sellise kala ja kalatoodete impordile liitu, mis pärineb ühist huvi pakkuvast kalavarust ning mis on püütud mittesäästvat kalapüüki lubava riigi kontrolli all;

(d) kehtestada kvantitatiivsed piirangud sellise kala ja selliste kalatoodete impordile liitu, mis pärineb ühist huvi pakkuvast kalavarust ning mis on püütud mittesäästvat kalapüüki lubava riigi kontrolli all; sellisel juhul määrab komisjon kindlaks asjakohased vahendid, kuidas teha kindlaks, milline püük jääb meetme raamidesse;

(e) kehtestada liidu sadamate kasutamise piirangud mittesäästvat kalapüüki lubava riigi lipu all sõitvatele laevadele, mis püüavad ühist huvi pakkuvat kalavaru, ning laevadele, mis veavad kala või kalatooteid, mis pärinevad ühist huvi pakkuvast kalavarust või mille on püüdnud mittesäästvat kalapüüki lubava riigi lipu all sõitvad laevad või sellise riigi volitatud laevad, sõites muu riigi lipu all; selliseid piiranguid ei kohaldata vääramatu jõu või merehätta sattumise korral nimetatud olukordade leevendamiseks vajalike teenuste osutamisel vastavalt UNCLOSi artiklile 18 (vääramatu jõud või merehätta sattumine);

(f) keelata liidu ettevõtjatel osta mittesäästvat kalapüüki lubava riigi lipu all sõitvat kalalaeva;

(g) keelata liikmesriigi lipu all sõitva kalalaeva ümberregistreerimine mittesäästvat kalapüüki lubava riigi lipu alla;

(h) keelata liikmesriikidel anda luba prahtimislepingu sõlmimiseks mittesäästvat kalapüüki lubava riigi ettevõtjatega;

(i) keelata eksportida mittesäästvat kalapüüki lubavatesse riikidesse liikmesriigi lipu all sõitvaid kalalaevu või püügivahendeid ja varusid, mida kasutatakse ühist huvi pakkuvate kalavarude püügil;

(j) keelata liikmesriikide ja mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide kodanike vahelised eraviisilised tehingud, mis võimaldaksid asjaomase liikmesriigi lipu all sõitval kalalaeval kasutada selliste riikide püügivõimalusi;

(k) keelata liikmesriigi lipu all sõitvate kalalaevade ja mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide lipu all sõitvate kalalaevade ühised püügioperatsioonid.

2. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 5 Üldnõuded käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud meetmetele

1. Käesoleva määruse kohaselt vastuvõetud meetmed on:

(a) seotud ühist huvi pakkuvate kalavarude kaitsega;

(b) need kehtivad koos liidu laevadele kehtestatud piirangutega või koos toodetele või nende kasutamisele liidus kehtestatud piirangutega, mida kohaldatakse kala ja kalatoodete suhtes, mis on sellisest liigist või sisaldavad sellisesse liiki kuuluvat kala, mille suhtes on võetud käesoleva määruse kohased meetmed; kõnealuseid piiranguid kohaldatakse seotud liikide suhtes ainult siis, kui neid püütakse koos ühist huvi pakkuva kalavaru püügiga;

(c) on kooskõlas kohustustega, mis on võetud rahvusvaheliste lepingute raames, millega liit on ühinenud, ning muude asjaomaste rahvusvahelise õiguse normidega.

2. Käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete puhul võetakse arvesse määruse (EÜ) nr 1005/2008 kohaselt juba varem võetud meetmeid.

3. Käesoleva määruse kohaselt võetud meetmeid ei kohaldata viisil, mis võiks tekitada meelevaldset või põhjendamatut diskrimineerimist nende riikide vahel, kus valitsevad sarnased tingimused, või mis kujutaks endast rahvusvahelise kaubanduse varjatud kitsendamist.

4. Käesoleva määruse kohaselt meetmete võtmisel hindab komisjon nende meetmete majandus-, keskkonna- ja sotsiaalset mõju lühikeses ja pikas perspektiivis ning nende rakendamisega seotud halduskoormust.

5. Käesoleva määruse kohaselt võetud meetmega nähakse ette asjakohane süsteem nende jõustamiseks pädevate asutuste poolt.

Artikkel 6 Mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes võetavatele meetmetele eelnev menetlus

1. Kui komisjon peab vajalikuks võtta artikli 4 kohaseid meetmeid, teatab ta asjaomasele riigile oma kavatsusest identifitseerida teda mittesäästvat kalapüüki lubava riigina.

2. Kõnealuses teatises esitatakse teave põhjuste kohta, millele tuginedes identifitseeritakse riiki mittesäästvat kalapüüki lubava riigina, ning kirjeldatakse meetmeid, mida võidakse tema suhtes võtta käesoleva määruse kohaselt.

3. Enne artiklis 4 sätestatud meetmete kohaldamist annab komisjon asjaomasele riigile piisava võimaluse vastata teatisele kirjalikult ja olukorda parandada.

Artikkel 7 Mittesäästvat kalapüüki lubavate riikide suhtes võetavate meetmete kohaldamise ajavahemik

1. Käesoleva määruse kohaselt võetud meetmete kohaldamine lõpetatakse, kui mittesäästvat kalapüüki lubav riik võtab ühist huvi pakkuvate kalavarude majandamiseks asjakohased parandusmeetmed, mis:

(a) on kooskõlastatud liiduga peetud läbirääkimiste käigus ja võimaluse korral ka teiste asjaomaste riikidega, või

(b) ei kahjusta nende meetmete mõju, mis EL on võtnud asjaomaste kalavarude kaitseks kas eraldi või koostöös teiste riikidega.

2. Komisjon määrab rakendusaktidega kindlaks, kas lõikes 1 sätestatud tingimused on täidetud, ning vajaduse korral otsustab, kas lõpetatakse artikli 4 kohaselt võetud meetmete kohaldamine. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 8 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

              Nõuetekohaselt põhjendatud tungivalt kiireloomulistel juhtudel, mis on seotud ettenägematute majandus- ja sotsiaalsete raskustega, võtab komisjon vastu viivitamata kohaldatavad rakendusaktid, millega otsustatakse, et artikli 4 kohaselt võetud meetmeid enam ei kohaldata. Kõnealused rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 8 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

Artikkel 8 Komiteemenetlus

1. Komisjoni abistab komitee. Kõnealune komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee arvamus tuleb saada kirjaliku menetluse kaudu, siis lõpetatakse kõnealune menetlus ilma tulemuseta juhul, kui arvamuse esitamise tähtaja jooksul otsustab nii komitee eesistuja või nõutakse seda komitee liikmete lihthäälteenamusega.

3. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 8 koostoimes selle artikliga 5.

Artikkel 9 Jõustumine

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

[1]               Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 1982. aasta 10. detsembri mereõiguse konventsioon.

[2]               Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguste konventsioon piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete 4. augusti 1995. aasta rakenduskokkulepe.

[3]               ELT C, , lk .

[4]               ELT L 286, 29.10.2008, lk 1.

[5]               ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.