SELETUSKIRI

1.           ETTEPANEKU TAUST

1.1.        Sissejuhatus. Finants- ja majanduskriisi kontekst, poliitilised eesmärgid ning vajadus tagada siseturu nõuetekohane toimimine

Hiljutine üleilmne majandus- ja finantskriis mõjutas oluliselt Euroopa majandust ja riikide rahandust. Finantssektoril oli majanduskriisi puhkemisel märkimisväärne osa, samal ajal kui valitsused ja Euroopa elanikud on katnud sellega seotud kulud. Euroopas ja maailmas valitseb üksmeel, et finantssektor peaks andma õiglasema panuse, arvestades kriisi kulusid ja sektori praegust alamaksustatust. Mitu ELi liikmesriiki on juba võtnud erinevaid meetmeid finantssektori maksustamise valdkonnas. Käesoleva ettepaneku eesmärk on esitada selles valdkonnas ühtne Euroopa lähenemisviis, mis on kooskõlas siseturuga. Käesoleva ettepaneku eesmärk on finantsteenuste ohutumaks muutmise eesmärgil täiendada ELi õigusraamistikku, keskendudes eelkõige finantsturu teatavate segmentide eriti riskialdis käitumisele, et vältida tagasipöördumist varasemate tavade juurde.

Euroopa Komisjon on finantstehingute maksu ideed analüüsinud oma 7. oktoobri 2010. aasta teatises finantssektori maksustamise kohta[1]. Komisjoni koostatud analüüsi ning ka Euroopa Ülemkogu,[2] Euroopa Parlamendi[3] ja nõukogu mitmeid palveid arvestades on käesolev ettepanek esimene samm, et:

– vältida finantsteenuste siseturu killustumist, võttes arvesse ühepoolselt kehtestatud arvukaid siseriiklikke maksumeetmeid;

– tagada finantseerimisasutuste õiglane panus hiljutise kriisi kulude katmisel ja luua teiste sektoritega võrreldes võrdsed maksustamistingimused[4];

– piirata sobival viisil tehinguid, mis ei tõhusta finantsturgude toimimist, täiendades nii tulevaste kriiside ärahoidmiseks kavandatud reguleerivaid meetmeid.

Arvestades võimalike maksustatavate tehingute väga suurt mobiilsust, on oluline hoida ära konkurentsimoonutused, mida põhjustavad liikmesriikides ühepoolselt väljatöötatud maksueeskirjad. Üksnes ELi tasandil meetmete võtmine aitab vältida finantsturu killustumist tegevuste ja riikide lõikes ning tagab finantseerimisasutuste võrdse kohtlemise ELis ja siseturu nõuetekohase toimimise.

Käesoleva ettepanekuga on ette nähtud liikmesriikides finantstehingutelt võetavate maksude ühtlustamine, et tagada ühtse turu sujuv toimimine.

Kooskõlas komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekuga nõukogu otsuse kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi,[5] on käesoleva ettepaneku eesmärk luua uus tuluallikas, et järk-järgult asendada ELi eelarvesse tehtavad liikmesriikide osamaksed, vähendades liikmesriikide riigikassade koormust.

1.2.        ELi eelarve rahastamine

Finantssektori maksustamise teema moodustas ka osa komisjoni 19. oktoobri 2010. aasta teatisest ELi eelarve läbivaatamise kohta,[6] milles on märgitud, et „komisjon on seisukohal, et järgnev mittetäielik nimekiri võimalikest omavahenditest võiks järk-järgult asendada riikide osamaksed, vähendades seeläbi koormust riikide eelarvetele: – finantssektori maksustamine ELi poolt”. Järgnenud 29. juuni 2011. aasta ettepanekus nõukogu otsuse kohta, milles käsitletakse Euroopa Liidu omavahendite süsteemi,[7] esitleti finantstehingute maksu kui uut ELi eelarvesse laekuvat omavahendit. Seepärast täiendavad käesolevat ettepanekut omavahendeid käsitlevad eraldiseisvad ettepanekud, milles selgitatakse, kuidas komisjon kavatseb finantstehingute maksu kasutada ELi eelarve omavahendina.

1.3.        Õiguslik olukord

Euroopa Liidus on käsil ambitsioonikas reformiprogramm finantsteenuste sektori reguleerimiseks. Enne selle aasta lõppu esitab komisjon kõik peamised elemendid, mida on vaja Euroopa finantsturgude reguleerimise ja järelevalve fundamentaalseks parandamiseks. ELi finantsteenuste reformil on neli strateegilist eesmärki: parandada finantssektori järelevalvet, tugevdada finantseerimisasutusi ja näha ette raamistik võimalike kriiside lahendamiseks, muuta finantsturud ohutumaks ja läbipaistvamaks ning suurendada finantsteenuste tarbijate kaitset. Eeldatakse, et selline põhjalik reform toob finantsteenuste sektori tagasi reaalmajanduse teenistusse, eelkõige majanduskasvu rahastamiseks. Finantstehingute maksu ettepaneku eesmärk on täiendada neid õigusreforme.

1.4         Rahvusvaheline olukord

Käesoleva ettepanekuga toetatakse oluliselt käimasolevaid rahvusvahelisi arutelusid, mis keskenduvad finantssektori maksustamisele ja eelkõige finantstehingute maksu väljatöötamisele rahvusvahelisel tasandil. Riskide minimeerimiseks on parim viis rahvusvahelisel tasandil kooskõlastatud lähenemisviis. Käesoleva ettepanekuga näidatakse, kuidas on võimalik kavandada ja rakendada tõhusat finantstehingute maksu, mis annab märkimisväärset tulu. See peaks looma võimalusi kooskõlastatud lähenemisviisi väljatöötamiseks koos kõige asjaomasemate rahvusvaheliste partneritega.

2.           HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE JA MÕJU HINDAMISE TULEMUSED

2.1.        Väliskonsultatsioonid ja eksperdiarvamused

Käesoleva ettepaneku koostamisel on arvesse võetud erinevatest välisallikatest saadud teavet. See teave hõlmab finantssektori maksustamist käsitlevate avalike konsultatsioonide käigus saadud tagasisidet, liikmesriikidega peetud sihipäraste konsultatsioonide tulemusi, ekspertide ja finantssektori sidusrühmade esitatud seisukohti ning kolme välisuuringut, mis telliti mõjuhinnangu jaoks.

Konsultatsioonide käigus ja välisallikatest saadud teave sisaldub mõjuhinnangus.

2.2.        Mõju hindamine

Käesolevale ettepanekule lisatud mõjuhinnangus analüüsitakse finantssektori täiendava maksustamise mõju seoses järgmiste eesmärkidega: 1) tagada finantssektori panus avaliku sektori eelarvetesse, 2) piirata soovimatut turukäitumist ja stabiliseerida nii turge ning 3) vältida moonutusi siseturul. Mõju hindamisel vaadeldi kahte peamist valikuvõimalust – finantstehingute maks ja finantstegevuste maks – ning nende ülesehituse erinevaid võimalusi. Jõuti järeldusele, et finantstehingute maks on eelistatud valikuvõimalus.

Tundub, et finantstehingute maks võimaldab finantssektorist saada märkimisväärset maksutulu, kuid sarnaselt finantstegevuste maksuga võib see avaldada väikest negatiivset mõju SKP-le ning vähendada tehingute turumahtu. Selleks et hoida ära turu ümberpaigutumisega seotud riske, on vaja kooskõlastatud lähenemisviisi nii ELi tasandil (et hoida ära ühtse turu killustumine) kui ka rahvusvahelisel tasandil kooskõlas G20 eesmärkidega.

Selleks et vähendada turu ümberpaigutumisega ja majanduskasvuga seotud riske, sisaldab maks järgmisi konkreetseid elemente, millega leevendatakse ohte seoses maksu majandusliku ja jaotusliku mõjuga ning võimalike maksude vältimise strateegiate ja turu ümberpaigutumisega:

· maksu lai reguleerimisala, võttes arvesse tooteid, tehinguid, kauplemisviise ja finantsturuosalisi ning ka finantsgrupisiseseid tehinguid;

· residentsuse põhimõtte kasutamine – finantsturuosaliste maksustamine asukohaliikmesriigis, sõltumata tehingute asukohast. Direktiiviga on ette nähtud ka maksustamine ELis, kui väljaspool ELi asuv finantseerimisasutus teeb finantstehinguid ELis asuva osapoolega või kui tema ELis asuv filiaal on kaasatud finantstehingusse;

· sobiva tasemega maksumäärade kehtestamine, et minimeerida mõju sellise kapitali maksumusele, mida kasutatakse muul eesmärgil kui investeerimine;

· esmasturgudel selliste väärtpaberitega nagu aktsiad ja võlakirjad (et mitte seada ohtu valitsuste ja ettevõtjate kapitali suurendamist) ning vääringutega tehtavate tehingute väljajätmine finantstehingute maksu reguleerimisalast. Selline esmasturgude väljajätmine on kooskõlas ELi pikaajalise poliitikaga, mis on ka sätestatud direktiivis 2008/7/EÜ;

· leibkondade, ettevõtjate või finantseerimisasutuste laenuvõtmise ja laenuandmisega seotud tehingute ja muude selliste igapäevaste finantstegevuste nagu hüpoteeklaenud või maksetehingud eraldamine;

· näiteks Euroopa Keskpangaga ja riikide keskpankadega tehtavate tehingute väljajätmine finantstehingute maksu reguleerimisalast, nii et direktiiv ei mõjuta finantseerimisasutuste refinantseerimisvõimalusi ega rahapoliitika instrumente.

Võttes arvesse, et kavandatava finantstehingute maksu ülesehitus leevendab kõnealust mõju, eeldatakse et mõju SKP aastase kasvu näitajatele piirdub ligikaudu 0,5 %-ga baasstsenaariumiga võrreldes.

Mõjuhinnang näitab, et finantstehingute maks mõjutab finantssektori turukäitumist ja ärimudeleid. Maksust tulenev tehingukulu suurenemine võib finantsturgudel mõjutada automatiseeritud kauplemist nii, et piirkasum väheneb märkimisväärselt. See kehtib eelkõige välkkauplemist hõlmava sellise ärimudeli kohta, mille puhul toimub välkkauplemine lähedal asuvatel kauplemisplatvormidel, kus finantseerimisasutused teevad palju mahukaid, kuid väikese marginaaliga tehinguid. Sellised tehingud tuleks ehk asendada algoritmidega, mis võimaldavad teha vähem, aga (enne maksustamist) suurema marginaaliga tehinguid.

Ka näitab mõjuhinnang, et finantstehingute maksul on progressiivne mõju tulude jaotumisele, st mõju suureneb sissetulekuga proportsionaalselt, kuna suurema sissetulekuga elanikerühmad saavad finantssektori osutatavatest teenustest rohkem kasu. See kehtib eelkõige sellise finantstehingute maksu kohta, mis piirdub selliste finantsinstrumentidega nagu võlakirjad ja aktsiad ning nende tuletisinstrumentidega tehtavad tehingud. Käesolev ettepanek vaevalt et mõjutab leibkondi ning väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid, kes ei tegele aktiivselt investeerimisega, kuna finantstehingute maks on kavandatud nii, et see koosneb eraldatud elementidest.

Maksutulu geograafiline jaotumine sõltub maksu tehnilisest ülesehitusest. Käesoleva direktiivi kohaselt sõltub geograafiline ulatus finantstehingus osaleva finantseerimisasutuse asukohast, mitte finantsinstrumentidega kauplemise kohast. See tähendaks tõenäoliselt maksutulu väiksemat koondumist, eriti juhul, kui finantseerimisasutused osalevad kauplemisplatvormil tehtavates tehingutes teises liikmesriigis asuva finantseerimisasutuse nimel.

Ka tagatakse direktiiviga, et delegeeritud õigusaktide abil võetakse liidu ja liikmesriikide tasandil konkreetsed meetmed maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise kuritarvitamise ärahoidmiseks. Läbivaatamisklausel võimaldab kolm aastat pärast finantstehingute maksu jõustumist analüüsida selle mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ning finantsturgudele ja reaalmajandusele, võttes arvesse edusamme, mida on tehtud finantssektori maksustamisel rahvusvahelisel tasandil.

3.           ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

3.1.        Õiguslik alus

Kavandatud direktiivi õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 113. Ettepaneku eesmärk on ühtlustada finantstehingute kaudset maksustamist käsitlevaid õigusakte, mis on vajalik siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks ja konkurentsimoonutuste vältimiseks.

3.2.        Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte

Finantstehingute maksu olulised elemendid tuleb ühetaoliselt kindlaks määrata ELi tasandil, et hoida ära tehingute ja turuosaliste põhjendamatut ümberpaigutumist ja finantsinstrumentide asendamist ELis. Teisisõnu on elemendid vaja ühetaoliselt kindlaks määrata ELi tasandil, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja hoida ära konkurentsimoonutused ELis.

Sama loogika järgi võib elementide ühetaoline kindlaksmääramine aidata ELi tasandil oluliselt vähendada siseturu praegust killustatust, sealhulgas seoses finantssektori erinevate toodetega, mis on sageli sarnased asendustooted. Kui finantstehingute maksu ei ühtlustata, loob see maksuarbitraaživõimalusi ning võib tekitada topeltmaksustamist või maksustamata jätmist. See takistab finantstehingute tegemist võrdsetel tingimustel ning mõjutab ka liikmesriikide tulusid. Peale selle tähendab see finantssektori jaoks täiendavaid eeskirjade täitmisega seotud kulusid, mis tulenevad liiga erinevatest maksurežiimidest.

Seda toetavad empiirilised tõendid. Seni on liikmesriikides finantstehingute maksude kehtestamise tagajärjel finantseerimisasutused viinud oma tegevuse ja/või asukoha mujale või selle vältimiseks on maksud üles ehitatud nii, et neid kogutakse üksnes üsna liikumatult maksubaasilt, jättes sarnased asendustooted tihti maksustamata. Seega on finantstehingute maksu eduka kohaldamise ja konkurentsimoonutuste vältimise eeltingimuseks põhielementide ühtlustamine ja rakendamise kooskõlastamine ELi tasandil. Sellised ELi meetmed soodustaks ka soovitava lähenemisviisi elluviimist.

Käesolevas ettepanekus keskendutakse seega maksu ühtse struktuuri ning maksu sissenõutavust käsitlevate üldsätete kehtestamisele. Seega jätab ettepanek liikmesriikidele piisavalt manööverdamisruumi alammääradest kõrgemate maksumäärade kehtestamisel ning raamatupidamis- ja aruandluskohustuste kindlaksmääramisel ning ka maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning kuritarvitamise ärahoidmisel.

Finantstehingute maksu ühine raamistik ELis vastab seega subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklis 5. Liikmesriigid ei suuda käesoleva ettepaneku eesmärke rahuldaval määral saavutada, seetõttu on neid siseturu nõuetekohase toimimise tagamiseks võimalik paremini saavutada liidu tasandil.

Eeskirjade kavandatud ühtlustamine pigem direktiivi kui määruse näol ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik, et saavutada seatud eesmärgid, eriti siseturu nõuetekohane toimimine. Ettepanek on seega kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

3.3.        Ettepaneku üksikasjalik selgitus

3.3.1.     I peatükk – (Reguleerimisese ja -ala ning mõisted)

Käesolevas peatükis esitatakse ELis kavandatava finantstehingute maksu alusraamistik. Sellise finantstehingute maksu eesmärk on maksustada tehingute brutoväärtust enne mis tahes tasaarveldust.

Maksul on lai reguleerimisala, et katta kõik finantsinstrumentide liigid, kuna tihti võib olla tegemist sarnaste asendustoodetega. Seega hõlmab reguleerimisala kapitaliturul kaubeldavaid instrumente, rahaturu instrumente (v.a makseinstrumendid), ühisinvesteerimisettevõtjate osakuid või aktsiaid (hõlmab eurofonde ja alternatiivseid investeerimisfonde[8]) ning tuletislepinguid. Lisaks ei piirdu maksu reguleerimisala kauplemisega organiseeritud turgudel, nt reguleeritud turgudel ja mitmepoolsete kauplemissüsteemide raames, vaid hõlmab ka muid kauplemisliike, sh börsivälist kauplemist. Ka ei piirdu see omandiõiguse võõrandamisega, vaid pigem on oluline võetud kohustus, mis kajastab seda, kas kaasatud finantseerimisasutus võtab asjaomase finantsinstrumendiga seotud riski (ostmine ja müümine). Kui tuletislepingu tulemusel tarnitakse finantsinstrumente, kohaldatakse lisaks maksustatavale tuletislepingule maksu ka finantsinstrumentide tarnimise suhtes, tingimusel et kõik teised maksustamistingimused on täidetud.

Tehingud Euroopa Keskpangaga ja riikide keskpankadega ei ole siiski reguleerimisalaga hõlmatud, et vältida negatiivset mõju finantseerimisasutuste refinantseerimisvõimalustele ja rahapoliitikale üldiselt.

ELi tasandi õigusraamistikuga on ette nähtud selged, terviklikud ja aktsepteeritavad määratlused[9] nii selliste finantsinstrumentide, mille ostmist, müüki ja võõrandamist maksustatakse, kui ka tuletislepingute sõlmimise ja muutmise jaoks. Osutatud tuletislepingud tähendavad investeerimiseesmärgil sõlmitavaid tuletislepinguid. Määratlustest ilmneb, et valuuta hetketuru tehingud ei ole maksustatavad finantstehingud, samas valuutatuletislepingud aga on. Kaupadega seotud tuletislepingud on samuti hõlmatud, samal ajal kui füüsilised kaubatehingud ei ole hõlmatud.

Finantstehingud võivad ka seisneda struktureeritud toodete (st kaubeldavad väärtpaberid või muud väärtpaberistatud finantsinstrumendid) müümises/ostmises või võõrandamises. Sellised tooted on mis tahes finantsinstrumentidega võrreldavad ja seega tuleb need hõlmata käesolevas ettepanekus kasutatud finantsinstrumentide mõistega. Nende väljajätmine finantstehingute maksu reguleerimisalast looks võimalusi maksude vältimiseks. Kõnealusesse tootekategooriasse kuuluvad eelkõige vekslid, ostutähed ja sertifikaadid ning ka pangatoodete väärtpaberistamine, millega tavaliselt kantakse varaga (nt hüpoteekide või laenudega) seotud krediidirisk üle turule, ning ka kindlustustoodete väärtpaberistamine, mis hõlmab muud liiki riski, näiteks kindlustuse võtmisega seotud riski ülekandmist.

Siiski keskendub maksu reguleerimisala finantstehingutele, mida teevad finantseerimisasutused, kes tegutsevad finantstehingu osapoolena kas enda või teiste isikute arvel või kes tegutsevad tehingu osapoole nimel. Sellise lähenemisviisiga tagatakse, et finantstehingute maksu kohaldatakse terviklikult. Praktikas ilmneb see tavaliselt vastavatest raamatupidamiskannetest.

Finantseerimisasutuste mõiste on lai ja hõlmab eelkõige investeerimisühinguid, organiseeritud turge, krediidiasutusi, kindlustus- ja edasikindlustusseltse, ühisinvesteerimisettevõtjaid ja nende valitsejaid, pensionifonde ja nende valitsejaid, valdusettevõtjaid, kapitalirendiga tegelevad ettevõtjaid ja sihtotstarbelisi ettevõtjad ning võimaluse korral osutatakse mõistetele, mis on sätestatud reguleerimise eesmärgil vastu võetud ELi asjakohastes õigusaktides. Peale selle tuleks kaaluda ka teiste olulises ulatuses teatavaid finantstegevusi teostavate isikute käsitamist finantseerimisasutustena.

Kavandatava direktiiviga on ette nähtud volituste delegeerimine seoses täiendavate üksikasjadega.

Keskseid vastaspooli, väärtpaberite keskdepositooriume ja rahvusvahelisi väärtpaberite keskdepositooriume ei käsitata finantseerimisasutustena, kuna nad täidavad ülesandeid, mida ei käsitata iseenesest kauplemisena. Samuti on nad finantsturgude tõhusama ja läbipaistvama toimimise peamised tagajad.

Kavandatud finantstehingute maksu territoriaalne kohaldamisala ja liikmesriikide maksustamisõigused määratakse kindlaks residentsuse põhimõttel. Selleks et finantstehing oleks maksustatav ELis, peab üks tehingu osapool asuma liikmesriigi territooriumil. Maksustamine toimub selle liikmesriigi territooriumil, kus finantseerimisasutus asub, tingimusel, et kõnealune finantsseerimisasutus on tehingu osapool, tegutsedes enda või mõne teise isiku arvel või tegutsedes tehingu osapoole nimel.

Kui tehingu osapoolteks olevad või kõnealuste osapoolte nimel tegutsevad eri finantseerimisasutused asuvad eri liikmesriikide territooriumil, on asjaomastel erinevatel liikmesriikidel pädevus kohaldada tehingu suhtes maksu, mille määra nad on kehtestanud kooskõlas käesoleva ettepanekuga. Kui asjaomased finantseerimisasutused asuvad riigis, mis asub väljaspool liidu territooriumi, ei kohaldata ELis tehingu suhtes finantstehingu maksu, v.a siis, kui tehingu üks osapool asub ELis; viimasena mainitud juhul käsitatakse ka asjaomast finantseerimisasutust ELis asuvana ning tehingut maksustatakse asjaomases liikmesriigis. Kui tehinguid tehakse väljaspool ELi asuvates kauplemiskohtades, kohaldatakse nende suhtes maksu, kui vähemalt üks tehingut tegev või sellesse kaasatud finantseerimisasutus asub ELis.

Kui maksu tasumise eest vastutav isik suudab tõestada, et tehingu majandusliku sisu ja mis tahes liikmesriigi territooriumi vahel puudub seos, ei tohi finantseerimisasutust käsitada liikmesriigis asuvana.

Kui selliste finantsinstrumentide võõrandamine, mille ostmine ja müümine on maksustatav, toimub gruppi kuuluvate üksuste vahel, kohaldatakse ka sellise võõrandmise suhtes maksu, kuigi tegemist ei pruugi olla ostmise või müümisega.

Eelnevast järeldub, et paljusid finantstehinguid ei käsitata finantsteenuste maksu seisukohast finantstehingutena eespool märgitud eesmärkidel. Kuna esmasturud ei ole hõlmatud, nagu eespool selgitati, jääb enamik finantstehinguid, mida elanikud ja ettevõtjad igapäevaselt teevad, finantstehingute maksu reguleerimisalast välja. See on nii kindlustuslepingute sõlmimise, hüpoteeklaenude ja tarbijalaenude võtmise ning makseteenuste jms puhul (samas on hõlmatud kauplemine vastavate struktureeritud toodete kaudu). Ka ei ole finantstehingute maksu reguleerimisalaga hõlmatud valuutatehingud hetketurgudel, et säilitada kapitali vaba liikumine. Samas on finantstehingute maksuga hõlmatud valuutatehingutel põhinevad tuletislepingud, kuna need ei ole iseenesest valuutatehingud.

3.3.2.     II peatükk (Maksu sissenõutavus, maksustatav väärtus ja määrad)

Maks on sissenõutav hetkel, mil finantstehing tehakse. Sellele järgnevat tühistamist ei saa lugeda põhjuseks, mis välistaks maksu sissenõutavuse, v.a siis, kui tegemist on vigadega.

Kuna teatavate finantsinstrumentide (v.a tuletisinstrumentide) ostmine/müümine või võõrandamine erineb oma olemuselt tuletislepingute sõlmimisest või muutmisest, peavad maksustatavad väärtused erinema.

Teatavate finantsinstrumentide (muud kui tuletisinstrumendid) ostmisel ja müümisel määratakse tavaliselt kindlaks hind või mis tahes muu tasu. Loogiliselt võttes on see maksustatav väärtus. Turumoonutuste vältimiseks on vaja ette näha erieeskirjad juhul, kui tasu on turuhinnast väiksem või kui on tegemist gruppi kuuluvate üksuste vaheliste tehingutega, mis ei ole hõlmatud ostu ja müügi mõistega. Sellistel juhtudel on maksustatav väärtus turuväärtuse põhimõttel kindlaks tehtud turuhind ajal, mil finantstehingute maks muutub sissenõutavaks.

Tuletislepingute ostmisel/müümisel, võõrandamisel ja muutmisel on finantstehingute maksu maksustatav väärtus eeldatav väärtus tuletislepingu ostmise/müümise, võõrandamise või muutmise ajal. Kõnealune lähenemisviis võimaldab finantstehingute maksu tuletislepingute suhtes selgesti ja lihtsalt kohaldada ja tagada samal ajal väikesed nõuetele vastavuse ja halduskulud. Ka muudetakse sellise lähenemisviisiga raskemaks maksukoormuse kunstlik vähendamine tuletislepingute loomingulise ülesehituse abil, kuna puudub maksustiimul sõlmida näiteks leping, mis põhineb üksnes hindade või väärtuste erinevusel. Peale selle tähendab see maksustamist lepingu ostmise/müümise, võõrandamise, sõlmimise või muutmise ajal võrreldes rahavoogude maksustamisega lepingu kehtivusaja erinevatel hetkedel. Sel juhul tuleb kasutada üsna madalat maksumäära nõuetekohase maksukoormuse kindlakstegemisel.

Liikmesriikides on ehk vaja kehtestada erieeskirjad, et hoida ära maksustamise vältimine, maksudest kõrvalehoidumine ja maksustamise kuritarvitamine (vt ka punkt 3.3.3). Kui eeldatav väärtus on näiteks kunstlikult jagatud, võidakse vahetuslepingu eeldatav väärtus jagada kuitahes suure teguriga ja kõik maksed võidakse sama teguriga korrutada. See ei muudaks instrumendi rahavoogusid, kuid vähendaks kuitahes suure maksubaasi suurust.

Selleks et teha kindlaks maksustatav väärtus selliste tehingute puhul, kus maksustatav väärtus või osa sellest on esitatud muus vääringus kui maksuotsuse liikmesriigi vääring, on vaja kehtestada erisätted.

Teatavate finantsinstrumentide (v.a tuletislepingud) ostmine/müümine või võõrandamine erineb oma olemuselt tuletislepingute ostmisest/müümisest, võõrandamisest, sõlmimisest või muutmisest. Peale selle reageerivad turud tõenäoliselt erinevalt kõnealuse kahe kategooria suhtes kohaldatavale finantsteenuste maksule. Nimetatud põhjustel ja selleks et tagada üldiselt võrdne maksustamine, peaksid kõnealuse kahe kategooria maksumäärad erinema.

Maksumäärade puhul tuleks ka arvesse võtta maksustatavate väärtuste kindlaksmääramisel kohaldatavaid erinevaid meetodeid.

Üldiselt tehakse ettepanek kehtestada piisavalt kõrged minimaalsed maksumäärad (riikidele jäetakse manööverdamisruumi kõrgemate määrade kehtestamiseks), et saavutada käesoleva direktiiviga ettenähtud ühtlustamine. Samas on kavandatavad määrad piisavalt madalad, millega minimeeritakse turu ümberpaigutumise ohtu.

3.3.3.     III peatükk (Finantstehingute maksu maksmine, seotud kohustused ning maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja kuritarvitamise ärahoidmine)

Käesolevas ettepanekus on määratletud finantstehingute maks nii, et osutatakse finantstehingutele, milles osalevad liikmesriigi territooriumil asuvad finantseerimisasutused (kes tegutsevad kas oma või mõne teise isiku arvel), või tehingutele, mille puhul kõnealused asutused tegutsevad tehingu osapoole nimel. Tegelikult teevad finantseerimisasutused enamiku oma tehingutest finantsturgudel ning finantstehingute maks peaks keskenduma pigem finantssektorile kui elanikele. Seepärast peaksid maksuhaldurile maksu maksmise eest vastutama finantseerimisasutused. Siiski peaks liikmesriikidel olema võimalik teha muid isikuid solidaarselt vastutavaks maksu maksmise eest, sh juhtudel, kui tehingu osapoole peakorter asub väljaspool Euroopa Liitu.

Paljud finantstehingud tehakse elektrooniliselt. Sel juhul kuuluks finantstehingute maks maksmisele kohe, kui maks muutub sissenõutavaks. Muudel juhtudel peaks finantstehingute maks kuuluma tasumisele ajavahemiku jooksul, mis on piisavalt pikk, et võimaldada makse automatiseerimata töötlemist, vältides samal ajal seda, et asjaomane finantseerimisasutus saab rahavoogude juhtimisel põhjendamatuid eeliseid. Kolme tööpäeva pikkust ajavahemikku saab selles mõttes asjakohaseks pidada.

Liikmesriigid peaksid olema kohustatud võtma asjakohaseid meetmeid selleks, et finantstehingute maksu kogutaks nõuetekohaselt ja õigeaegselt ning et hoitaks ära maksudest kõrvalehoidumine, maksustamise vältimine ja kuritarvitamine.

Seoses sellega peaksid liikmesriigid kasutama finantsturge hõlmavaid ELi kehtivaid ja tulevasi õigusakte, milles käsitletakse finantstehingute aruandluse ja andmete säilitamisega seotud kohustusi.

Vajaduse korral peaksid nad kasutama maksude kindlaksmääramise ja sissenõudmise alast halduskoostööd hõlmavaid õigusakte, eriti nõukogu 15. veebruari 2011. aasta direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta ja direktiivi 77/799/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta[10] (kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2013) ning nõukogu 16. märtsi 2010. aasta direktiivi 2010/24/EÜ vastastikuse abi kohta maksude, maksete ja teiste meetmetega seotud nõuete sissenõudmisel[11] (kohaldatakse alates 1. jaanuarist 2012). Vajaduse korral tuleks kasutada ka muid õigusakte, näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni ning Euroopa Nõukogu mitmepoolset konventsiooni vastastikuse haldusabi kohta maksuküsimustes[12].

Kavandatava direktiiviga on ette nähtud volituste delegeerimine seoses täiendavate üksikasjadega.

Eespool esitatud eeskirjad koos finantstehingute maksu kontseptuaalse lähenemisviisiga (lai reguleerimisala, residentsuse põhimõte, erandite puudumine) võimaldavad minimeerida maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja kuritarvitamist.

3.3.4.     IV peatükk (Lõppsätted)

Kuna käesoleva ettepaneku eesmärk on eeskirjade ühtlustamine, ei tohiks liikmesriikidel olla võimalik säilitada ega kehtestada muid finantstehingutelt võetavaid makse kui käesoleva direktiivi kohane finantstehingute maks või käibemaks. Seoses käibemaksuga tuleks jätkuvalt kohaldada maksustamise valikuõigust, mis on ette nähtud nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi)[13].artikli 137 lõike 1 punktiga a. Muud sellised maksud nagu kindlustusmaksetelt võetav maks on oma olemuselt erinevad, nagu ka finantstehingute registreerimistasud, kui need kujutavad endast kulude katmist või tasu osutatud teenuse eest. Sellised maksud ja teenustasud ei ole seega käesoleva ettepanekuga hõlmatud.

Nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ (kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta)[14] sätteid kohaldatakse põhimõtteliselt jätkuvalt täies ulatuses. See tähendab näiteks, et ELis ei kohaldata finantstehingute maksu direktiivi 2008/7/EÜ artikli 5 lõikes 2 osutatud osade või muude samaliigiliste väärtpaberite või neid esindavate sertifikaatide võlakirjade (sh valitsuse võlakirjade) ega laenudega seotud muude kaubeldavate väärtpaberite esmase emiteerimise suhtes. Selleks et vältida kahe direktiivi vahelist võimalikku konflikti, tuleks siiski ette näha, et käesolev kavandatav direktiiv on ülimuslik direktiivi 2008/7/EÜ sätete suhtes.

4.           MÕJU EELARVELE

Esialgsed hinnangulised näitajad osutavad, et sõltuvalt turu reageerimisest võidaks kogu ELis saada aastas maksutulu 57 miljardit eurot.

Ettepanekuga luuakse põhimõtteliselt uus tuluallikas liikmesriikide ja ELi eelarve jaoks kooskõlas 29. juuni 2011. aasta ettepanekuga nõukogu otsuse kohta, mis käsitleb Euroopa Liidu omavahendite süsteemi.

Finantstehingute maksust ELis saadavat tulu saab tervenisti või osaliselt kasutada ELi eelarve omavahenditena, asendades teatavad praegused liikmesriikide eelarvest makstavad omavahendid, mis aitab liikmesriikide eelarveid konsolideerida. Komisjon esitab eraldi täiendavad ettepanekud, milles on sätestatud, kuidas finantstehingute maksu saaks kasutada ELi eelarve omavahendina.

2011/0261 (CNS)

Ettepanek:

NÕUKOGU DIREKTIIV,

milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 113,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud õigusakti eelnõu riikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust[15],

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[16],

toimides seadusandliku erimenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Hiljutise finantskriisi tõttu on kõigil valitsemistasanditel arutatud võimaliku täiendava maksu, eelkõige finantstehingute maksu kehtestamist finantssektoris. Nende arutelude aluseks on soov tagada, et finantssektor annaks oma panuse kriisi kulude katmisse ja et võrreldes teiste sektoritega maksustataks kõnealust sektorit tulevikus õiglaselt, et piirataks finantseerimisasutuste stiimuleid tegeleda liiga riskantsete tegevustega, et täiendataks reguleerivaid meetmed, mille eesmärk on hoida ära tulevased kriisid, ning loodaks täiendavat tulu üldeelarve või konkreetsete poliitikavaldkondade jaoks.

(2) Selleks et vältida turumoonutusi tulenevalt liikmesriikides ühepoolselt võetavatest meetmetest ja arvestades enamiku asjakohaste finantstehingute väga suurt mobiilsust ning vajadust tagada siseturu nõuetekohane toimimine, on liikmesriikides kehtestatava finantstehingute maksu põhielemendid vaja ühtlustada liidu tasandil. Seejuures tuleks vältida maksuarbitraaži võimalusi ELis ja investeeringute jaotumise moonutusi liidu finantsturgudel ning ka topeltmaksustamist või maksustamata jätmist.

(3) Selleks et siseturg nõuetekohaselt toimiks, tuleks finantstehingute maksu kohaldada paljude erinevate finantsinstrumentide suhtes, sh nii organiseeritud turgudel kui ka börsiväliselt kaubeldavate struktureeritud toodete suhtes ja ka kõigi tuletislepingute sõlmimise ja muutmise suhtes. Samal põhjusel on maksustatavate finantseerimisasutuste mõiste lai.

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ)[17] I lisas esitatud finantsinstrumentide määratlus hõlmab ühisinvesteerimisettevõtjate osakuid. See tähendab, et finantsinstrumendid on vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjate (eurofondid) aktsiad ja osakud, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/65/EÜ (vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta)[18] artikli 1 lõikes 2, ning alternatiivsed investeerimisfondid, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 20011. aasta direktiivi 2011/61/EL (alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010)[19] artikli 4 lõike 1 punktis a. Seepärast on kõnealuste instrumentide märkimine ja tagasivõtmine tehingud, mida tuleks finantstehingute maksuga maksustada.

(5) Selleks et finantsturud toimiksid jätkuvalt tõhusalt ja läbipaistvalt, on vaja jätta teatavad üksused käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate isikute ringist välja, kuna teatavaid tegevusi ei käsitata kauplemisena, vaid pigem kauplemist hõlbustatavate tegevustena, või kuna kõnealused isikud osalevad finantstehingutes selleks, et abistada liikmesriike rahaliselt.

(6) Riikide keskpankadega, nagu ka Euroopa Keskpangaga tehtavaid tehinguid ei tuleks finantstehingute maksuga maksustada, et vältida negatiivset mõju finantseerimisasutuste refinantseerimisvõimalustele ja rahapoliitikale üldiselt.

(7) Finantstehingute maksu reguleerimisalast tuleks välja jätta enamik esmasturgudel toimuvast kauplemisest (v.a tuletislepingute sõlmimine või muutmine) ning elanikele ja ettevõtjatele olulised tehingud, nt kindlustuslepingute sõlmimine, hüpoteeklaenud, tarbijalaenud või makseteenused, et mitte seada ohtu ettevõtjate ja valitsuste kapitali suurendamist ning vältida mõju leibkondadele.

(8) Maksu sissenõutavust ja maksustatavat väärtust käsitlevad sätted tuleks ühtlustada, et vältida konkurentsimoonutusi siseturul.

(9) Maksu sissenõutavaks muutumise aega ei tohiks põhjendamatult pikendada ja see peaks kokku langema hetkega, mil finantstehing tehakse.

(10) Selleks et maksustatavat väärtust oleks võimalik võimalikult lihtsalt kindlaks määrata ja selleks et piirata ettevõtjate ja maksuhaldurite kulusid (muudel juhtudel kui tuletislepingutega seotud finantstehingud), tuleks tavaliselt osutada tehingu tasule. Kui tasu ei võeta või võetav tasu on turuhinnast väiksem, tuleks viimasele osutada kui tehingu väärtuse õiglasele kajastamisele. Arvutamise hõlbustamiseks tuletislepingute ostmise/müümise, võõrandamise, sõlmimise või muutmise korral tuleks kasutada eeldatavat väärtust.

(11) Võrdse kohtlemise huvides tuleks iga tehingukategooria (ühelt poolt muude finantsinstrumentide kui tuletisinstrumentidega kauplemine ning teiselt poolt tuletislepingute ostmine/müümine, võõrandamine, sõlmimine ja muutmine) suhtes kohaldada ühtset maksumäära.

(12) Selleks et maks oleks suunatud pigem finantssektorile kui elanikele ja arvestades et finantseerimisasutused teevad finantsturgudel enamiku tehingutest, tuleks maksu kohaldada kõnealuste asutuste suhtes sellest olenemata, kas nad kauplevad oma nimel, teiste isikute nimel või oma arvel või teiste isikute arvel.

(13) Finantstehingute maksu tuleks kohaldada residentsuse põhimõttel, arvestades finantstehingute suurt mobiilsust ja selleks et vähendada maksude vältimise ohtu.

(14) Minimaalsed maksumäärad tuleks kehtestada piisavalt kõrged, et saavutada käesoleva direktiiviga ette nähtud ühtlustamine. Samas peavad määrad olema piisavalt madalad, et minimeerida turu ümberpaigutumise ohtu.

(15) Selleks et finantstehingute maksu kogutaks korrektselt ja õigeaegselt, peaksid liikmesriigid olema kohustatud võtma vajalikud meetmed. Selleks et maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja kuritarvitamise ärahoidmine oleks tõhus, peaksid liikmesriigid olema kohustatud vajaduse korral kasutama maksuküsimustes antavat vastastikust haldusabi käsitlevaid kehtivaid õigusakte ning võtma abiks finantssektori aruandluse ja andmete säilitamise kohustusi käsitlevad ajaomased õigusaktid.

(16) Selleks et oleks võimalik vastu võtta üksikasjalikumad eeskirjad, mille alusel tehakse kindlaks, kas teatud finantstegevus moodustab olulise osa ettevõtja tegevusest (et ettevõtet saaks käsitada finantseerimisasutusena käesoleva direktiivi eesmärgil), ning et saaks vastu võtta maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja kuritarvitamist käsitlevad üksikasjalikumad eeskirjad, tuleks komisjonile delegeerida volitus võtta vastu õigusakte kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 eesmärgiga määrata kindlaks sellekohased vajalikud meetmed. Eriti tähtis on, et komisjon korraldaks ettevalmistustööde ajal asjakohaseid nõupidamisi, sealhulgas ekspertide tasandil. Komisjon peaks delegeeritud õigusaktide ettevalmistamise ja koostamise ajal tagama asjaomaste dokumentide õigeaegse ja asjakohase edastamise nõukogule.

(17) Selleks et vältida konflikti käesoleva direktiivi ja nõukogu 12. veebruari 2008. aasta direktiivi 2008/7/EÜ (kapitali suurendamise kaudse maksustamise kohta)[20] vahel, tuleks kõnealust direktiivi vastavalt muuta.

(18) Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühtlustada finantstehingute maksu olulised elemendid liidu tasandil, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning ühtse turu nõuetekohase toimimise tagamiseks on seda parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I peatükk Reguleerimisese, -ala ja mõisted

Artikkel 1 Reguleerimisese ja -ala

1. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse finantstehingute maksu ühine süsteem.

2. Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõigi finantstehingute suhtes tingimusel, et vähemalt üks tehingu osapool asub liikmesriigis ja et liikmesriigi territooriumil asuv finantstehingus osalev finantseerimisasutus tegutseb kas enda arvel või teise isiku arvel või enda nimel või tehingu osapoole nimel.

3. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste üksuste suhtes:

(a) Euroopa Finantsstabiilsuse Fond;

(b) lõike 4 punkti c kohaldamisel sellise rahvusvahelise finantseerimisasutuse suhtes, mille on asutanud vähemalt kaks liikmesriiki ja mille eesmärk on koondada rahalisi vahendeid ning anda rahalist abi oma liikmetele, kellel on või keda ohustavad rasked finantsprobleemid;

(c) kesksete vastaspoolte suhtes, kui nad täidavad kesksete vastaspoolte ülesandeid;

(d) väärtpaberite keskdepositooriumide ja rahvusvaheliste väärtpaberite keskdepositooriumide suhtes, kui nad täidavad väärtpaberite keskdepositooriumide ja rahvusvaheliste väärtpaberite keskdepositooriumide ülesandeid.

Kui üksus ei ole esimese lõigu kohaselt maksustatav, ei välistata see tema vastaspoole maksustatavust.

4. Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste tehingute suhtes:

(a) esmasturu tehingud, millele on osutatud komisjoni määruse (EÜ) nr 1287/2006[21] artikli 5 punktis c, v.a Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ[22] artikli 1 lõike 2 kohaste vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondide) aktsiate ja osakute väljalaskmine ja tagasivõtmine ning tehingud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/61/EL[23] artikli 4 lõike 1 punkti a kohaste alternatiivsete investeerimisfondidega;

(b) tehingud Euroopa Liiduga, Euroopa Aatomienergiaühendusega, Euroopa Keskpangaga, Euroopa Investeerimispangaga ning Euroopa Liidu või Euroopa Aatomienergiaühenduse loodud asutustega, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide protokolli, ning arvestades piiranguid ja tingimusi, mis on kehtestatud kõnealuse protokolliga, selle rakenduskokkulepetega või peakorterilepingutega, kui see ei moonuta konkurentsi;

(c) tehingud muude kui punktis b osutatud rahvusvaheliste organisatsioonide või asutustega, keda vastuvõtva riigi ametiasutused sellistena tunnistavad, võttes arvesse asutuste loomise aluseks olevates rahvusvahelistes konventsioonides või peakorterilepingutes sätestatud piiranguid ja tingimusi;

(d) tehingud liikmesriikide keskpankadega.

Artikkel 2 Mõisted

1. Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

(1) „finantstehing” – üks järgmistest tehingutest:

(a) finantsinstrumentide ostmine ja müümine enne tasaarveldust ja arveldust, sh repro- ja pöördreprotehingud ning väärtpaberite laenuks andmise ja võtmise tehingud;

(b) finantsinstrumentide omanikuna käsutamise õiguse üleandmine gruppi kuuluvate üksuste vahel või samaväärne tehing, millega kaasneb finantsinstrumendiga seotud riski üleandmine juhtudel, mis ei ole hõlmatud punktiga a;

(c) tuletislepingute sõlmimine või muutmine;

(2) „finantsinstrumendid” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/39/EÜ[24] I lisa C jaos esitatud finantsinstrumendid ning struktureeritud tooted;

(3) „tuletisleping” – direktiivi 2004/39/EÜ I lisa C jao punktides 4–10 esitatud mis tahes finantsinstrument;

(4) „reproleping” ja „pöördreproleping” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/49/EÜ[25] artiklis 3 osutatud leping;

(5) „väärtpaberite laenuks andmise leping” ja „väärtpaberite laenuks võtmise leping” – direktiivi 2006/49/EÜ artiklis 3 osutatud leping;

(6) „struktureeritud toode” – kaubeldavad väärtpaberid või muud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/48/EÜ[26] artikli 4 punkti 36 kohase väärtpaberistamise teel pakutavad finantsinstrumendid või muud samaväärsed tehingud, millega antakse üle muu kui krediidirisk;

(7) „finantseerimisasutus” – üks järgmistest üksustest:

(a) investeerimisühing, nagu on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artiklis 4;

(b) reguleeritud turg, nagu on määratletud direktiivi 2004/39/EÜ artiklis 4, ja mis tahes muu organiseeritud kauplemiskoht või -platvorm;

(c) krediidiasutus, nagu on määratletud direktiivi 2006/48/EÜ artiklis 4;

(d) kindlustusandja ja edasikindlustusandja, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/138/EÜ[27] artiklis 13;

(e) vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjad (eurofondid), nagu on määratletud direktiivi 2009/65/EÜ artiklis 1, ja fondivalitseja, nagu on määratletud direktiivi 2009/65/EÜ artiklis 2;

(f) pensionifond või tööandjapensioni kogumisasutus, nagu on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/41/EÜ[28] artikli 6 punktis a, ning sellise fondi või asutuse investeerimisjuht;

(g) alternatiivne investeerimisfond ja alternatiivse investeerimisfondi valitseja, nagu on määratletud direktiivi 2011/61/EL artiklis 4;

(h) sihtotstarbeline väärtpaberistamisasutus, nagu on määratletud direktiivi 2006/48/EÜ artiklis 4;

(i) eriotstarbeline varakogum, nagu on määratletud direktiivi 2009/138/EÜ artikli 13 punktis 26;

(j) mis tahes muu ettevõtja, kes teostab vähemalt ühte järgmistest tegevustest, kui need tegevused moodustavad olulise osa tema üldisest tegevusest, võttes arvesse finantstehingute mahtu või väärtust:

i)       tegevused, millele on osutatud direktiivi 2006/48/EÜ I lisa punktides 1, 2, 3 ja 6;

ii)       mis tahes finantsinstrumentidega oma või klientide arvel kauplemine;

iii)      ettevõtetes osaluse omandamine;

iv)      finantsinstrumentides osalemine või nende emiteerimine;

v)      punktis iv osutatud tegevustega seotud teenuste osutamine.

(8) „keskne vastaspool” – ühel või mitmel finantsturul kaubeldavate lepingute vastaspoolte vahel seadusjärgselt asuv üksus, kes on iga müüja suhtes ostja ja iga ostja suhtes müüja;

(9) „tasaarveldus” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 98/26/EÜ[29] artiklis 2 määratletud tähendus;

(10) „eeldatav väärtus” – aluseks olev nominaalne väärtus, mida kasutatakse teatud tuletislepinguga seoses tehtavate maksete arvutamiseks.

2. Komisjon võtab kooskõlas artikliga 13 vastu delegeeritud õigusakte, milles sätestatakse üksikasjalikud eeskirjad, mille alusel tehakse kindlaks, kas lõike 1 punkti 7 alapunktis j osutatud tegevused moodustavad olulise osa ettevõtja üldisest tegevusest.

Artikkel 3 Asukoht

1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitatakse finantseerimisasutust liikmesriigi territooriumil asuvana, kui üks järgmistest tingimustest on täidetud:

(a) kõnealuse liikmesriigi ametiasutused on andnud asutusele loa tegutseda finantseerimisasutusena (kõnealuse loaga hõlmatud tehingute puhul);

(b) tema registreeritud asukoht on kõnealuses liikmesriigis;

(c) tema alaline või peamine asukoht on kõnealuses liikmesriigis;

(d) tal on kõnealuses liikmesriigis filiaal (kõnealuse filiaali tehtavate tehingute puhul);

(e) ta on enda või teise isiku arvel või tehingu osapoole nimel tegutsev osapool finantstehingus, millesse on kaasatud punktide a, b, c või d kohaselt kõnealuses liikmesriigis asuv teine finantseerimisasutus või kõnealuses liikmesriigis asuv osapool, kes ei ole finantseerimisasutus.

2. Kui lõike 1 kohase loetelu tingimustest on täidetud rohkem kui üks, on asukohaliikmesriigi kindlaksmääramisel asjakohane loetelu järjekorras esimene täidetud tingimus.

3. Olenemata lõikest 1, ei käsitata finantseerimisasutust kõnealuse lõike tähenduses liikmesriigis asuvana, kui finantstehingute maksu tasumise eest vastutav isik tõendab, et tehingu majandusliku sisu ja mis tahes liikmesriigi territooriumi vahel puudub seos.

4. Isikut, kes ei ole finantseerimisasutus, käsitatakse liikmesriigis asuvana, kui tema registreeritud asukoht (füüsiliste isikute puhul alaline või püsiv elukoht) on kõnealuses liikmesriigis või tal on filiaal kõnealuses riigis (kõnealuse filiaali tehtavate finantstehingute puhul).

II peatükk Maksu sissenõutavus, maksustatav väärtus ja maksumäärad

Artikkel 4 Finantstehingute maksu sissenõutavus

1. Finantstehingute maks muutub iga finantstehingu puhul sissenõutavaks tehingu toimumise hetkel.

2. Finantstehingu hilisem tühistamine või parandamine ei mõjuta maksu sissenõutavust, v.a vigade korral.

Artikkel 5 Finantstehingute maksuga maksustatav väärtus muude kui tuletislepingutega seotud finantstehingute puhul

1. Muude kui artikli 2 lõike 1 punkti 1 alapunktis c osutatud finantstehingute puhul ning artikli 2 lõike 1 punkti 1 alapunktides a ja b osutatud tuletislepingute puhul käsitatakse maksustatava väärtusena kõike, mis moodustab vastaspoole või kolmanda poole tehtava ülekande eest makstud või maksmisele kuuluva tasu.

2. Olenemata lõikest 1, on kõnealuses lõikes osutatud juhtudel maksustatav väärtus turuhind, mis on määratud ajal, mil finantstehingute maks sissenõutavaks muutub:

a)      kui tasu on turuhinnast väiksem;

b)      artikli 2 lõike 1 punktis b osutatud juhtudel.

3. Lõike 2 kohaldamisel tähendab turuhind täissummat, mis oleks turuväärtuse põhimõttel makstud tasuna asjaomase finantsteenuse eest.

Artikkel 6 Maksustatav väärtus tuletislepingutega seotud finantstehingute puhul

Artikli 2 lõike 1 punkti 1 alapunktis c osutatud finantstehingute puhul ning artikli 2 lõike 1 punkti 1 alapunktides a ja b osutatud tuletislepingute puhul on finantstehingute maksuga maksustatav väärtus tuletislepingu eeldatav väärtus finantstehingu tegemise ajal.

Kui eeldatavaid väärtusi on rohkem kui üks, kasutatakse maksustatava väärtuse kindlaksmääramisel suurimat väärtust.

Artikkel 7 Maksustatavat väärtust käsitlevad üldsätted

Kui artikli 5 või artikli 6 kohane asjakohane maksustatava väärtuse kindlaksmääramiseks kasutatav väärtus on osaliselt või täielikult esitatud muus vääringus kui maksu koguva liikmesriigi vääring, on vahetuskurss viimane registreeritud müügikurss finantstehingute maksu sissenõutavaks muutumise ajal asjaomase liikmesriigi kõige esindavamal valuutaturul või kurss, mis määratakse nimetatud turule viidates selle liikmesriigi kehtestatud üksikasjalike eeskirjade kohaselt.

Artikkel 8 Maksumäärade kohaldamine, struktuur ja tase

1. Liikmesriigid kohaldavad finantstehingute maksu määrasid, mis kehtivad ajal, mil maks muutub sissenõutavaks.

2. Iga liikmesriik kehtestab need määrad maksustatava väärtuse protsendina.

Kõnealused määrad ei ole madalamad kui:

(a) 0,1 % artiklis 5 nimetatud finantstehingute puhul;

(b) 0,01 % artiklis 6 nimetatud finantstehingute puhul;

3. Liikmesriigid kohaldavad ühesugust määra kõigi selliste finantstehingute suhtes, mis kuuluvad lõike 2 punktide a ja b kohaselt samasse kategooriasse.

III peatükk Finantstehingute maksu maksmine, seotud kohustused ning maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja kuritarvitamise ärahoidmine

Artikkel 9 Isikud, kes on maksuhaldurile kohustatud finantstehingute maksu tasuma

1. Iga finantseerimisasutus, kes täidab ühe järgmistest tingimustest, on iga finantstehingu puhul kohustatud maksma finantstehingute maksu:

(a) ta on tehingu osapool, kes tegutseb kas enda või teise isiku arvel;

(b) ta tegutseb tehingu osapoole nimel või

(c) tehing on tehtud tema arvel.

2. Kui finantseerimisasutus tegutseb teise finantseerimisasutuse nimel või arvel, on üksnes kõnealune teine finantseerimisasutus kohustatud maksma finantstehingute maksu.

3. Tehingu iga osapool tehakse solidaarselt vastutavaks finantseerimisasutuse poolt asjaomaselt makselt tasumisele kuuluva maksu maksmise eest, kui finantseerimisasutus ei ole tasumisele kuuluvat maksu maksnud artikli 10 lõikes 4 sätestatud ajavahemiku jooksul.

4. Liikmesriigid võivad ette näha, et finantstehingute maksu maksmise eest tehakse solidaarselt vastutavaks muud kui käesoleva artikli lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud isikud.

Artikkel 10 Finantstehingute maksu maksetähtaegu, makse tegemist tagavaid kohustusi ja makse kontrollimist käsitlevad sätted

1. Liikmesriigid sätestavad registreerimis-, raamatupidamis- ja aruandluskohustused ning muud kohustused, mille eesmärk on tagada, et maksuhaldurile maksta tulevat finantstehingute maksu ka tegelikkuses makstakse.

2. Liikmesriigid võtavad meetmeid tagamaks, et iga finantstehingute maksu tasumise eest vastutav isik esitab maksuhaldurile maksudeklaratsiooni, milles on esitatud kogu vajalik teave, et arvutada finantstehingute maks, mis on ühe kuu jooksul muutunud sissenõutavaks, sh iga maksumääraga maksustatud tehingute koguväärtus. Finantstehingute maksu deklaratsioon esitatakse selle kuu kümnendaks päevaks, mis järgneb kuule, mil finantstehingute maks sissenõutavaks muutus.

3. Kui finantseerimisasutuste suhtes ei kohaldata direktiivi 2004/39/EÜ artikli 25 lõiget 2, tagavad liikmesriigid, et maksuhaldurile tehakse vähemalt viis aastat kättesaadavaks andmed kõigi nende tehtud finantstehingute kohta, olenemata sellest, kas tehingud tehti nende või teise isiku nimel või nende või teise isiku arvel.

4. Liikmesriigid tagavad, et tasumisele kuuluv finantstehingute maks tasutakse maksuhalduritele järgmisel ajahetkel:

(a) elektrooniliste tehingute puhul ajal, mil maks muutub sissenõutavaks;

(b) kõigi muude tehingute puhul kolme tööpäeva jooksul alates hetkest, mil maks muutub sissenõutavaks.

5. Liikmesriigid tagavad, et asjakohased pädevad asutused kontrollivad, kas maksu on korrektselt makstud.

Artikkel 11 Erisätted maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning kuritarvitamise ärahoidmise kohta

1. Liikmesriigid võtavad vastu meetmed maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning kuritarvitamise ärahoidmiseks.

2. Komisjon võib kooskõlas artikliga 13 võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles määratakse kindlaks meetmed, mis liikmesriigid võtavad lõike 1 kohaselt.

3. Liikmesriigid kasutavad vajaduse korral sätteid, mis on liidus vastu võetud maksustamisalase halduskoostöö valdkonnas, eriti nõukogu direktiive 2011/16/EL and 2010/24/EL. Ka võtavad nad abiks finantstehingutega seotud kehtivad aruandluse ja andmete säilitamise kohustused.

IV peatükk Lõppsätted

Artikkel 12 Finantstehingutelt võetavad muud maksud

Liikmesriigid ei säilita ega kehtesta finantstehingutelt võetavaid muid makse kui käesoleva direktiivi kohane finantstehingute maks või nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ[30] kohane käibemaks.

Artikkel 13 Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artikli 2 lõikes 2 ja artikli 11 lõikes 2 osutatud volitused antakse kindlaksmääramata ajaks alates artiklis 18 osutatud kuupäevast.

3. Nõukogu võib artikli 2 lõikes 2 ja artikli 11 lõikes 2 osutatud delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle teatavaks nõukogule.

5. Artikli 2 lõike 2 ja artikli 11 lõike 2 kohaselt vastuvõetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes siis, kui nõukogu ei ole kahe kuu jooksul alates talle sellest õigusaktist teatamise kuupäevast esitanud vastuväiteid või kui nõukogu on enne kõnealuse ajavahemiku lõppu teatanud komisjonile, et ta ei esita vastuväiteid. Nõukogu initsiatiivil saab seda ajavahemikku pikendada kahe kuu võrra.

Artikkel 14 Euroopa Parlamendi teavitamine

Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti delegeeritud õigusakti vastuvõtmisest, delegeeritud õigusakti suhtes esitatud vastuväidetest või volituste delegeerimise tagasivõtmisest nõukogu poolt.

Artikkel 15 Direktiivi 2008/7/EÜ muutmine

Direktiivi 2008/7/EÜ muudetakse järgmiselt.

(1)     Artikli 6 lõike 1 punkt a jäetakse välja.

(2) Artikli 6 järele lisatakse järgmine artikkel.

„Artikkel 6a

Seos direktiiviga …/…/EL

Käesoleva direktiivi kohaldamine ei piira nõukogu direktiivi …/…/EL kohaldamist[31].”

Artikkel 16 Läbivaatamisklausel

Iga viie aasta tagant ja esimest korda hiljemalt 31. detsembril 2016 esitab komisjon nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta ja vajaduse korral ettepaneku selle muutmiseks.

Kõnealuses aruandes käsitleb komisjon vähemalt finantstehingute maksu mõju siseturu nõuetekohasele toimimisele ning finantsturgudele ja reaalmajandusele ning selles võetakse arvesse edusamme, mida on tehtud finantssektori maksustamisel rahvusvahelisel tasandil.

Artikkel 17 Ülevõtmine

1.           Liikmesriigid võtavad vastu ja avaldavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 31. detsembril 2013. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti ning käesoleva direktiivi ja nende normide vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad neid norme alates 1. jaanuarist 2014.

Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.           Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetavate põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 18 Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 19 Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel,

                                                                       Nõukogu nimel

                                                                       eesistuja

LISA

FINANTSSELGITUS

1. Ettepaneku/algatuse raamistik 1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus

Nõukogu direktiiv, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ

1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise struktuurile

14 05 Maksukorralduspoliitika

1.3. Ettepaneku/algatuse liik

Ettepanek käsitleb uut meedet

1.4. Eesmärgid 1.4.1. Komisjoni mitmeaastane strateegiline eesmärk, mida ettepaneku kaudu täidetakse

Finantsstabiilsus

1.4.2. Erieesmärgid ning asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile

Erieesmärk nr 3. Töötada välja uued maksualgatused ja -meetmed, et toetada ELi poliitilisi eesmärke. Asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile Jaotis 14 – Maksundus ja tolliliit; ABB 05 Maksupoliitika

1.4.3. Oodatavad tulemused

Vältida finantsteenuste siseturu killustatust, võttes arvesse, et koordineerimata kehtestatud siseriiklike maksumeetmete arv suureneb. Tagada finantseerimisasutuste õiglane panus hiljutise kriisi kulude katmisse ja sektori võrdne maksustamine võrreldes teiste sektoritega. Vähendada sobival viisil stiimuleid teha liiga riskantseid finantstehinguid ning täiendada reguleerivaid meetmeid, mille eesmärk on hoida ära tulevased kriisid.

1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus 1.5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused

Toetada üldist eesmärki luua ELis finantskriisi järel stabiilsust.

1.5.2. Euroopa Liidu meetme lisaväärtus

Üksnes ELi tasandil meetmete võtmine aitab vältida finantsturu killustumist tegevusalade ja riikide lõikes ning tagab finantseerimisasutuste võrdse kohtlemise ELis ja siseturu nõuetekohase toimimise.

1.5.3. Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

Laiapõhjalise finantstehingute maksu kehtestamine liikmesriigi tasandil nii, et kolm eespool esitatud eesmärki saavutatakse ilma turu ümberpaigutumise märkimisväärse ohuta, on vaevalt võimalik (nt Rootsi).

1.5.4. Kooskõla ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

Maksud on osa ülemaailmsest kriisilahendusraamistikust. Peale selle on komisjon teinud ettepaneku kasutada finantstehingute maksust saadavat tulu tulevase omavahendite allikana.

1.6. Meetme kestus ja finantsmõju

Piiramatu kestusega ettepanek

1.7. Ettenähtud eelarve täitmise viisid

Ettepank mõjutab ELi eelarvet, kuna halduskulud suurenevad.

Otsene tsentraliseeritud eelarve täitmine komisjoni poolt

Kaudne tsentraliseeritud eelarve täitmine, mille puhul eelarve täitmise ülesanded on delegeeritud:

isikule, kellele on delegeeritud konkreetsete meetmete rakendamine Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaselt ja kes on kindlaks määratud asjaomases alusaktis finantsmääruse artikli 49 tähenduses.

Eelarve täitmine koostöös liikmesriikidega

Detsentraliseeritud eelarve täitmine koostöös kolmandate riikidega

Eelarve täitmine ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega (täpsustage)

2. Haldusmeetmed 2.1. Järelevalve ja aruandluse eeskirjad

Liikmesriigid peavad võtma asjakohased meetmed (sh kontrollimeetmed), et finantstehingute maksu kogutaks korrektselt ja õigeaegselt. Maksu maksmise ning korrektse maksmise järgimise ja kontrollimise tagamiseks näevad asjakohased meetmed ette liikmesriigid.

2.2. Haldus- ja kontrollisüsteemid 2.2.1. Tuvastatud ohud

1. Direktiivi ülevõtmise venimine liikmesriikide tasandil. 2. Maksudest kõrvalehoidumise, maksustamise vältimise ja kuritarvitamisega seotud ohud. 3. Turu ümberpaigutumise oht.

2.2.2. Ettenähtud kontrollimeetod(id)

Direktiivi artiklis 11 mainitakse maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise ning kuritarvitamise ärahoidmist käsitlevaid erisätteid: Delegeeritud õigusakte ja halduskoostööd maksuküsimustes. Turu ümberpaigutumisega seotud ohtu vähendatakse sobivate maksumäärade ja maksustatava väärtuse laia määratluse kehtestamisega.

2.3. Pettuse ja eeskirjade eiramise ärahoidmise meetmed

Täpsustage rakendatavad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed.

3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU 3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja kulude eelarveread, millele mõju avaldub

· Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || Eelarverida || Assigneeringute liik || Rahaline osalus

Number [Nimetus…..] || Liigendatud/liigendamata ([32]) || EFTA riigid[33] || Kandidaat-riigid[34] || Kolmandad riigid || Rahaline osalus finantsmääruse artikli 18 lõike 1 punkti aa tähenduses

|| [XX.YY.YY.YY] || Liigendatud/liigendamata || JAH/EI || JAH/EI || JAH/EI || JAH/EI

· Uued eelarveread, mille loomist taotletakse

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik || Eelarverida || Assigneeringute liik || Rahaline osalus

Number [Nimetus…..] || Liigendatud/liigendamata || EFTA riigid || Kandidaatriigid || Kolmandad riigid || Rahaline osalus finantsmääruse artikli 18 lõike 1 punkti aa tähenduses

|| [XX.YY.YY.YY] || || JAH/EI || JAH/EI || JAH/EI || JAH/EI

3.2. Hinnanguline mõju kuludele 3.2.1. Üldine hinnanguline mõju kuludele

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik: || Nr || [Nimetus…..]

<…….> peadirektoraat || || || Aasta N[35] || Aasta N+1 || Aasta N+2 || Aasta N+3 || Lisage vajalik arv aastaid, et kajastada kogu finantsmõju kestust (vt punkt 1.6) || KOKKU

Ÿ Tegevusassigneeringud || || || || || || || ||

Eelarverea nr || Kulukohustused || (1) || || || || || || || ||

Maksed || (2) || || || || || || || ||

Eelarverea nr || Kulukohustused || (1a) || || || || || || || ||

Maksed || (2a) || || || || || || || ||

Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud[36] || || || || || || || ||

Eelarverea nr || || (3) || || || || || || || ||

<….> peadirektoraadi assigneeringud KOKKU || Kulukohustused || =1+1a +3 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Maksed || =2+2a +3 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Ÿ Tegevusassigneeringud KOKKU || Kulukohustused || (4) || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Maksed || (5) || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Ÿ Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud KOKKU || (6) || || || || || || || ||

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI <….> assigneeringud KOKKU || Kulukohustused || =4+ 6 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Maksed || =5+ 6 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Juhul kui ettepanek/algatus mõjutab mitut rubriiki:

Ÿ Tegevusassigneeringud KOKKU || Kulukohustused || (4) || || || || || || || ||

Maksed || (5) || || || || || || || ||

Ÿ Eriprogrammide vahenditest rahastatavad haldusassigneeringud KOKKU || (6) || || || || || || || ||

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIKIDE 1–4 assigneeringud KOKKU (võrdlussumma) || Kulukohustused || =4+ 6 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Maksed || =5+ 6 || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik: || 5 || „Halduskulud”

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

|| || Aasta 2013 || Aasta 2014 || Aasta 2015 || Aasta 2016 || Alates 2017. aastast

Maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat ||

Ÿ Personalikulud || 0,254 || 0,762 || 0,762 || 0,762 || 0,762

Ÿ Muud halduskulud || 0,040 || 0,036 || 0,036 || 0,036 || 0,036

Maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat KOKKU || || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 5 assigneeringud KOKKU || (Kulukohustuste kogusumma = maksete kogusumma) || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

|| || Aasta 2013 || Aasta 2014 || Aasta 2015 || Aasta 2016 || Alates 2017. aastast

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGI 1-5 assigneeringud KOKKU || Kulukohustused || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

Maksed || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

3.2.2. Hinnanguline mõju tegevusassigneeringutele

– X  Ettepanek/algatus ei hõlma tegevusassigneeringute kasutamist

3.2.3. Hinnanguline mõju haldusassigneeringutele 3.2.3.1. Ülevaade

– X  Ettepanek/algatus hõlmab haldusassigneeringute kasutamist, mis toimub järgmiselt:

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

|| Aasta 2013 || Aasta 2014 || Aasta 2015 || Aasta 2016 || Alates 2017. aastast

               

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIK 5 || || || || ||

Personalikulud || 0,254 || 0,762 || 0,762 || 0,762 || 0,762

Muud halduskulud || 0,040 || 0,036 || 0,036 || 0,036 || 0,036

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIK 5 kokku || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5[37] välja jäävad kulud || || || || ||

Personalikulud || || || || ||

Muud haldusklud || || || || ||

Mitmeaastase finantsraamistiku RUBRIIGIST 5 välja jäävad kulud kokku || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata || Ei kohaldata

KOKKU || 0,294 || 0,798 || 0,798 || 0,798 || 0,798

3.2.3.2. Hinnanguline personalivajadus

– X  Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

|| Aasta 2013 || Aasta 2014 || Aasta 2015 || Aasta 2016 || Alates 2017. aastast

Ÿ Ametikohtade loeteluga ette nähtud ametikohad (ametnikud ja ajutised töötajad) || || || || ||

14 01 01 01 (komisjoni peakorteris ja esindustes) || 0,254 || 0,762 || 0,762 || 0,762 || 0,762

14 01 01 02 (delegatsioonides) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

14 01 05 01 (kaudne teadustegevus) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

10 01 05 01 (otsene teadustegevus) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

Ÿ Koosseisuväline personal (täistööajale taandatud töötajad)[38] || || || || ||

14 01 02 01 (üldvahenditest rahastatavad lepingulised töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditööjõud ja noored eksperdid delegatsioonides) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

14 01 02 02 (lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditööjõud ja noored eksperdid delegatsioonidest) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

XX 01 04 yy[39] || -peakorteris[40] || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

-delegatsioonides || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

XX 01 05 02 (lepingulised töötajad, riikide lähetatud eksperdid ja renditööjõud kaudse teadustegevuse valdkonnas) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

10 01 05 02 (lepingulised töötajad, renditööjõud ja riikide lähetatud eksperdid otsese teadustegevuse valdkonnas) || p.m. || p.m. || p.m. || p.m. || p.m.

Muud eelarveread (täpsustage) || || || || ||

KOKKU || 0,254 || 0,762 || 0,762 || 0,762 || 0,762

Hinnanguline väärtus täisarvuna (või maksimaalselt ühe kohaga pärast koma)

14 osutab asjaomasele poliitikavaldkonnale või eelarvejaotisele.

Personalivajadused kaetakse haldavale peadirektoraadile juba jaotatud ja/või peadirektoraadis ümberpaigutatud vahenditest, vajaduse korral koos lisaeraldistega, mis võidakse meedet juhtivale peadirektoraadile anda iga-aastase vahendite eraldamise protseduuri raames, võttes arvesse eelarvepiiranguid.

Ülesannete kirjeldus:

Ametnikud ja ajutised töötajad || Maksunduse ja tolliliidu peadirektoraadi ametikohtade praeguses jaotuses ei ole finantstehingute maksu ühist süsteemi täielikult arvesse võetud ning direktoraadi siseselt on vaja töökohti ümber paigutada. Määratud ametnike peamine ülesanne on järgmine: töötada välja tehnilised üksikasjad maksu tegelikuks toimimiseks eesmärgiga toetada läbirääkimisi, järgida rakendamist, valmistada ette õiguslikud tõlgendused ja töödokumendid, anda oma panus maksustamise vältimist ja kuritarvitamist ärahoidvate delegeeritud õigusaktide väljatöötamisse, valmistada vajaduse korral ette rikkumismenetlusi jne.

3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

– X  Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga.

3.2.5. Kolmandate isikute rahaline osalus

– Ettepanek/algatus ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist.

3.3. Hinnanguline mõju tuludele

– X  Ettepanekul/algatusel puudub finantsmõju tuludele..

[1]               KOM(2010) 549 (lõplik) (http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2010:0549:FIN:ET:PDF).

[2]               Eelkõige Euroopa Ülemkogu 11. märtsi 2011. aasta kohtumisel leppisid euroala riigipead ja valitsusjuhid kokku, et „tuleks kaaluda finantstehingute maksu kehtestamist ning arendada seda ideed edasi euroalas, ELis ja rahvusvahelisel tasandil”. Järgmisel Euroopa Ülemkogu 24.–25. märtsi 2011. aasta kohtumisel kinnitati varasemaid järeldusi, et tuleks kaaluda finantstehingute maksu kehtestamist ning arendada seda ideed edasi.

[3]               Euroopa Parlament võttis 10. ja 25 märtsil 2010 ning 8. märtsil 2011 vastu resolutsioonid, milles kutsuti komisjoni üles korraldama finantstehingute maksu mõju hindamine, keskendudes selle eelistele ja puudustele. Peale selle palus Euroopa Parlament hinnata finantstehingute maksu kehtestamise eri võimaluste potentsiaalset panust ELi eelarvesse ja seda, kas need võimalused hõlmavad tulu kasutamist innovaatilise rahastamisvahendina, et toetada kliimamuutustega kohanemist ja nende mõju leevendamist arengumaades ning rahastada arengukoostööd.

[4]               Enamik finants- ja kindlustusteenuseid on käibemaksust vabastatud.

[5]               KOM(2011) 510 (lõplik). http://ec.europa.eu/budget/library/biblio/documents/fin_fwk1420/proposal_council_own_resources_en.pdf

[6]               KOM(2010) 700 (lõplik)       (http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=COM:2010:0700:FIN:ET:PDF).

[7]               KOM(2011) 510 (lõplik) http://ec.europa.eu/budget/library/biblio/documents/fin_fwk1420/proposal_council_own_resources_en.pdf

[8]               Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/39/EÜ (finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ) I lisas esitatud finantsinstrumentide määratlus ( ELT L 145, 30.4.2004, lk 1). Kõnealune määratlus hõlmab ühisinvesteerimisettevõtjate osakuid. Seega on finantsinstrumendid vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjate (eurofondid) aktsiad ja osakud, mis on määratletud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 1 lõikes 2 (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32), ning alternatiivseid investeerimisfondid, mis on määratletud direktiivi 2011/61/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1). Kõnealuste instrumentide märkimine ja tagasivõtmine on seega käesoleva ettepaneku kohaselt finantstehing.

[9]               Eelkõige direktiiv 2004/39/EÜ (vt eelmine joonealune märkus).

[10]             ELT L 64, 11.3.2011, lk 1.

[11]             ELT L 84, 31.3.2010, lk 1.

[12]                http://www.oecdilibrary.org/docserver/download/fulltext/2311331e.pdf?expires=1309623132&id=id&accname=ocid194935&checksum=37A9732331E7939B3EE154BB7EC53C41

[13]             ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

[14]             ELT L 46, 21.2.2008, lk 11.

[15]             ELT C …, …, lk …. .

[16]             ELT C …, …, lk ….

[17]             ELT L 145, 30.4.2004, lk 1–44.

[18]             ELT L 302, 17.11.2009, lk 32–96.

[19]             ELT L 174, 01.7.2011, lk 1–73.

[20]             ELT L 46, 21.2.2008, lk 11.

[21]             ELT L 241, 2.9.2006, lk 1.

[22]             ELT L 302, 17.11.2009, lk 32.

[23]             ELT L 174, 1.7.2011, lk 1.

[24]             ELT L 145, 30.4.2004, lk 1.

[25]             ELT L 177, 30.6.2006, lk 201.

[26]             ELT L 177, 30.6.2006, lk 1.

[27]             ELT L 335, 17.12.2009, lk 1.

[28]             ELT L 235, 23.9.2003, lk 10.

[29]             EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45.

[30]             ELT L 347, 11.12.2006, lk 1–118.

[31]             ELT L …, …, lk …

[32]               Liigendatud assigneeringud / liigendamata assigneeringud

[33]               EFTA: Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

[34]               Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaatriigid.

[35]               Aasta N, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist.

[36]               Tehniline ja/või teadusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised A…B read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

[37]               Tehniline ja/või teadusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised A…B read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

[38]               Lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditööjõud, noored eksperdid delegatsioonides.

[39]               Tegevusassigneeringutest rahastatavate koosseisuväliste töötajate ülempiiri arvestades (endised B.A read).

[40]               Peamiselt struktuurifondid, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond.