Muudetud ettepaneku üksikasjalik selgitus esitatakse võrdluses komisjoni 2009. aasta ettepanekuga, millega muudetakse direktiivi 2005/85/EÜ.

Artikkel 1

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 2

2009. aasta ettepanekuga võrreldes on kõnealust artiklit muudetud järgmiselt:

d)         Spetsiaalseid menetlustagatisi vajava taotleja mõistega:

i)       võetakse kasutusele täpsem mõiste, nimelt „spetsiaalseid menetlustagatisi vajav taotleja”, sest see kajastab paremini vajadust võtta arvesse erivajadusi varjupaigamenetluste direktiivi tähenduses;

ii)       hõlmatakse seksuaalse sättumuse ja soolise identiteediga seotud juhtumid, kus taotleja võib vajada spetsiaalseid menetlustagatisi, kuna nende juhtumite puhul tuleb taotluse läbivaatamisel ja eelkõige isikliku vestluse käigus muu hulgas tagada, et taotleja suudab oma seisukohti kaitsta, ja

iii)      selgitatakse teatud põhjuste olemust, asendades mõiste „vaimse tervise häired” mõistega „raske füüsiline haigus, vaimuhaigus või traumajärgsed häired”.

n)           Muudetud ettepanekuga laiendatakse mõiste „esindaja” ulatust, selgitamaks, et olenevalt asjaomasest siseriiklikust süsteemist võib saatjata alaealise seaduslikuks esindajaks olla nii isik kui ka organisatsioon.

q)           Korduva taotluse mõiste uus määratlus on vajalik selleks, et kogu tekstis paremini selgitada korduvaid taotlusi käsitlevaid eeskirju.

Artikkel 3

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 4

Muudetud ettepanekuga tehakse direktiivis olulisi muudatusi, et lihtsustada eeskirju ja hõlbustada nende rakendamist.

Selgitatakse, et menetlev ametiasutus peaks oma ülesannete täitmiseks olema varustatud asjakohaste vahenditega, sh piisaval arvul pädevate töötajatega, ning menetleva ametiasutuse töötajad peavad olema nõuetekohaselt koolitatud. Töötajate koolitamist käsitlevate eeskirjade lihtsustamiseks on muudetud ettepanek viidud kooskõlla asjaomaste Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti määruses (määrus (EÜ) nr 439/2010) sätestatud eeskirjadega, viidates kõnealuse määruse artikli 6 lõike 4 punktidele a–e. Seega tuleb koolitamisel nüüd käsitleda järgmiseid aspekte:

a)           rahvusvahelised inimõigused ja liidu varjupaigaalased õigusaktid, sealhulgas juriidilised ja kohtupraktikaga seotud eriküsimused;

b)           alaealiste ja haavatavate erivajadustega isikute esitatud varjupaigataotluste menetlemisega seotud küsimused;

c)           vestlustehnikad;

d)           meditsiiniliste või juriidiliste eksperdiaruannete kasutamine varjupaigamenetluses;

e)           päritoluriike käsitleva teabe koostamise ja kasutamisega seotud küsimused;

f)            vastuvõtutingimused, pöörates sealjuures erilist tähelepanu haavatavatele rühmadele ja piinamisohvritele.

Seoses eranditega üheainsa menetleva ametiasutuse põhimõttest lisatakse uus punkt b, mis käsitleb juhtumeid, kus muu ametiasutus (nt piirivalve) annab piiril toimuva menetluse käigus territooriumile sisenemise loa või keeldub seda andmast. Selgitatakse, et sellistel juhtudel peab loa andmist käsitlev otsus põhinema menetleva ametiasutuse arvamusel. Kõnealuse muudatuse eesmärk on ühtlustada direktiivis sätestatud eeskirjad liikmesriikide erineva piirikontrolli teostamise korraga.

Artikkel 5

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 6

Selleks et direktiivi ülesehitus oleks selgem, on 2009. aasta ettepaneku artikkel 6 jagatud kaheks artikliks: muudetud ettepaneku artiklis 6 esitatakse menetlusele hõlpsa ja õigeaegse juurdepääsu üldpõhimõtet käsitlevad eeskirjad, samal ajal kui uus artikkel 7 käsitleb ülalpeetava või alaealise nimel esitatud taotlusi.

Võrreldes 2009. aasta ettepanekuga ja kehtiva direktiiviga on täpsustatud kõnealuses artiklis kasutatud mõisteid. Selgemini eristatakse rahvusvahelise kaitse taotlustega seotud mõisteid „esitama” (make) ja „ametlikult esitama” (lodge). Kooskõlas artikli 2 punktis b sätestatud taotluse mõistega peetakse taotlust „esitatuks” kohe, kui isik, kes taotleb pagulasseisundit või täiendava kaitse seisundit, palub liikmesriigilt kaitset. See toiming ei nõua mingeid haldusformaalsusi. Asjaomaseid haldusformaalsusi tuleb täita taotluse „ametlikul esitamisel”. Kooskõlas lõikega 2 tagavad liikmesriigid, olenemata lõikes 1 sätestatud praktilistest piirangutest, igale taotlust esitada soovivale isikule tegeliku võimaluse see võimalikult kiiresti ametlikult esitada.

Lõikes 3 selgitatakse, et 72 tunni jooksul tuleb registreerida ainult asjaolu, et taotluse esitanud isik on taotleja, ja see ei tähenda, et kõnealuse tähtaja jooksul tuleb registreerida täielik taotlus. See nõue on selgem ja paremini kooskõlas siseriiklike varjupaigasüsteemide eripäradega.

Lihtsustatud on nõuet hõlbustada muude ametiasutuste kui menetleva ametiasutuse juurdepääsu varjupaigamenetlustele. Nüüd kehtib üldpõhimõte, et selliste ametiasutuste töötajad, mille puhul on tõenäoline, et neile taotlusi esitatakse, on saanud asjaomased juhised ja läbinud vajaliku koolituse, et nad saaksid täita kohustust hõlbustada juurdepääsu menetlustele. Viidatakse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti koostatud suunistele, et tagada edasine ühtlustamine tegevusvahendite abil.

Selleks et liikmesriigid saaksid taotlused tõhusalt läbi vaadata juhul, kui korraga esitab taotluse suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, on ettepanekuga ette nähtud võimalus pikendada 72tunnist tähtaega seitsme tööpäevani.

Artikkel 7

Muudetud ettepanekus selgitatakse tingimusi, mille korral alaealine võib esitada taotluse enda nimel. See hõlmab tingimust, et alaealine on asjaomase liikmesriigi õiguse kohaselt ja/või oma vanemate või muu täisealise pereliikme kaudu menetlustes osalemiseks teo- ja õigusvõimeline.

Artikkel 8 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 7)

Kõnealuses artiklis lihtsustatakse vastavas 2009. aasta ettepaneku artiklis 7 sätestatud eeskirju. Lihtsustamise eesmärk on anda liikmesriikidele nimetatud eeskirjade rakendamisel rohkem vabadust. Eelkõige seoses suulise tõlke korraldamisega selgitatakse, et suuline tõlge tuleb tagada ainult vähimas ulatuses, mis on vajalik menetlusele juurdepääsu hõlbustamiseks. Tegelikult on eesmärgiks võimaldada isikutel, kes soovivad taotleda rahvusvahelist kaitset, seda teha. Mõiste „kindlustavad suulise tõlke” näitab, et liikmesriikidel on sobiva meetodi valimisel lai kaalutlusõigus.

Artikkel 9 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 8)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 10 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 9)

Kajastamaks Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomist ja eriti tähtsat rolli, mida see täidab ELis, toetades liikmesriike varjupaigamenetluste käigus päritoluriigi kohta usaldusväärse teabe hankimisel, on muudetud tugiameti ja ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNCHR) järjestust tekstis.

Lõike 3 punktis b on välja jäetud viide taotleja ja õigusnõustaja õigusele pääseda juurde päritoluriiki käsitlevale teabele. See on nüüd lisatud artikli 12 lõikesse 1 uue punktina d, et muuta tekst sidusamaks.

Lõike 3 punkti d on lisatud täiendav osa, tagamaks, et taotluste läbivaatamise ja otsuste tegemise eest vastutavatel töötajatel on võimalik küsida nõu ka usuküsimustes, mis võib osutuda vajalikuks, kui pagulasi kiusatakse taga usuga seotud põhjustel.

Artikkel 11 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 10)

Lõikesse 3 on lisatud kaks täiendavat põhjust, võttes arvesse seda, et juhul kui üks otsus kehtib kõigi ülalpeetavate kohta, võib taotleja huve ohustada ka konkreetse teabe avalikustamine tema seksuaalse sättumuse või soolise identiteedi kohta.

Artikkel 12 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 11)

Muudetud on lõike 1 punkte a ja f. Ettepanekus sätestatakse, et taotlejat peab menetlusest teavitama keeles, millest ta aru saab või kõigi eelduste kohaselt aru saab. Lisaks peavad liikmesriigid punkti a kohaselt teavitama taotlejat nimetatud eeskirjadest menetluse alguses, et suurendada taotleja teadlikkust sellest, millised on taotluse tagasivõtmise tagajärjed. See kaitseabinõu on vajalik tagasivõtmist käsitlevatesse eeskirjadesse tehtud muudatuste tõttu.

Lõike 1 punktis b selgitatakse, et taotluse vastuvõetavust käsitlevale vestlusele võib taotlejat kutsuda nii menetlev ametiasutus kui ka muud pädevad ametiasutused.

Uue punktiga d antakse taotlejale ja vajaduse korral tema õigusnõustajale õigus pääseda juurde artikli 10 lõike 3 punktis b osutatud teabele. Selle muudatusega ei kaasne uusi kohustusi; kõnealune säte on üle toodud artiklist 10, sest artikli 10 lõike 1 punktis b osutatud teabele juurdepääsu lisamine artiklisse 12 muudab teksti ülesehituse sidusamaks.

Artikkel 13 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 12)

Muudetud ettepanekus sõnastatakse lõige 1 täpsemalt ja arusaadavamalt, selle sisu muutmata.

Artikkel 14 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 13)

Isiklikku vestlust käsitlevad eeskirjad on muudetud paindlikumaks. Kuigi üldjuhul viivad taotluse sisu üle peetava vestluse läbi menetleva ametiasutuse töötajad, võivad liikmesriigid ette näha, et juhul kui korraga esitab taotluse palju kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, võib vestluste korraldamisse kaasata muu ametiasutuse töötajaid. Sellisel juhul peavad kõnealused töötajad siiski läbima samasuguse koolituse nagu menetleva ametiasutuse töötajad. Sellist korda võib kohaldada ainult ajutiselt, kuni olukord kestab.

Lõike 1 kolmandat lõiku on lihtsustatud ja selgitatud, ilma et oleks muudetud kohustust anda ülalpeetavale täisealisele võimaluse isiklikuks vestluseks.

Lõike 2 punktis b asendatakse mõiste „pädev asutus” mõistega „menetlev ametiasutus”, tagamaks, et juhul kui taotleja ei ole vestluseks võimeline või suuteline, otsustab isikliku vestluse ärajätmise üle alati menetlev ametiasutus.

Artikkel 15 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 14)

Lõike 3 punktis a selgitatakse, et vestlust läbiviiv isik peab olema pädev võtmaks õige otsuse tegemiseks arvesse taotlusega seotud isiklikke ja („või” asemel) üldisi asjaolusid. Tegemist on seotud, mitte teineteist välistavate asjaoludega; arvesse tuleb võtta mõlemat. Näidete loetellu asjaoludest, mida tuleb arvestada, on lisatud seksuaalne sättumus ja sooline identiteet, sest vestluse käigus võib osutuda vajalikuks võtta arvesse ka neid asjaolusid.

Lõike 3 punkti c sõnastust on lihtsustatud, ilma sätte sisu muutmata.

Täpsustatud on lõike 3 punktis d sätestatud eeskirja, et vestlust läbiviiv isik ei tohi kanda vormiriietust, keelates ainult sõjaväe ja õiguskaitseorganite vormiriietuse kandmise.

Lõike 3 punkt e on sõnastatud täpsemalt.

Artikkel 16 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 15)

Kõnealust artiklit on lihtsustatud, et hõlbustada selle rakendamist liikmesriikides. Välja on jäetud nõue, et taotlejale esitatavad küsimused peavad olema hindamiseks asjakohased, sest see on kaudselt väljendatud nõudes anda taotlejale piisav võimalus esitada tõendid taotluse põhjendamiseks.

Artikkel 17 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 16)

Kõnealust artiklit on 2009. aasta ettepanekuga võrreldes oluliselt muudetud. Liikmesriikidelt ei nõuta enam iga isikliku vestluse üleskirjutamist. Kavandatud eeskirjade kohaselt tuleb koostada põhjalik aruanne, milles käsitletakse kõiki vestluse sisulisi elemente. Samuti võivad liikmesriigid ette näha vestlusest heli- või audiovisuaalsalvestise tegemise. Ka sel juhul tuleb koostada põhjalik aruanne ja lisada salvestis aruandele.

Taotlejal peab olema võimalus aruannet kommenteerida. Selleks tuleb taotlejat teavitada aruande sisust isikliku vestluse lõpus või kindlaksmääratud tähtaja jooksul enne seda, kui menetlev ametiasutus teeb otsuse. Mõiste „igakülgselt” tähendab, et kõnealune teave peab terviklikult hõlmama kõiki aruande sisulisi osi ja vajaduse korral tuleb kasutada tõlgi abi.

Ettepaneku kohaselt peavad liikmesriigid küsima aruande sisule taotleja heakskiitu. Kõnealusest põhimõttest võib teha erandi juhul, kui vestlusest tehakse heli- või audiovisuaalsalvestis. Sellisel juhul peab taotlejal olema võimalus kasutada aruandele lisatud salvestist tõendina apellatsioonimenetlustes.

Kui taotleja keeldub aruannet heaks kiitmast, märgitakse see toimikusse. Keeldumine ei takista siiski menetlevat ametiasutust võtmast vastu otsust.

Artikkel 18 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 17)

Ettepaneku eesmärk on muuta oluliselt meditsiinilisi aruandeid käsitlevaid eeskirju. Artikli tegeliku sisu paremaks kajastamiseks on muudetud artikli peakirja, asendades mõiste „kohtumeditsiiniline” mõistega „meditsiiniline”.

Lõike 1 esimeses lauses on sätestatud üldpõhimõte, et taotlejale tuleb võimaldada arstlikku läbivaatust, et ta saaks esitada menetlevale ametiasutusele oma väidete tõendamiseks arstitõendi. Kõnealuse arstitõendi ulatus on piiratud; selle eesmärk on tõendada taotleja väiteid varasema tagakiusamise või raske tervisekahjustuse kohta. Selgitatakse, et arstitõend iseenesest ei ole tõend tagakiusamise kohta. Liikmesriigid võivad sätestada arstitõendi esitamiseks mõistliku ajavahemiku, et taotluse läbivaatamisel ja otsuse tegemisel ei tekiks viivitusi. Selleks et muuda menetlus tõhusamaks ja vältida kuritarvitusi ning tarbetuid viivitusi, on artiklis ette nähtud võimalus, et kui arstitõend jäeti mõjuva põhjuseta õigel ajal esitamata, võib otsuse teha seda arvesse võtmata.

Arstlik läbivaatus võib osutuda väite läbivaatamisel eriti asjakohaseks eelkõige siis, kui taotleja ei suuda selgelt väljendada asjaolusid, mis on vajalikud tema taotluse põhjendamiseks. Seetõttu nähakse lõikes 2 ette, et menetlev ametiasutus peab taotleja nõusolekul korraldama arstliku läbivaatuse omal algatusel, kui ta leiab, et on alust arvata, et traumajärgse stressi või varasema tagakiusamise või raske tervisekahjustuse tõttu ei ole taotleja võimeline vestlusel osalema. Taotleja keeldumine arstlikust läbivaatusest ei takista menetlevat ametiasutust otsust tegemast.

Uues lõikes 5 selgitatakse, millise koolituse peavad liikmesriigid tagama isikutele, kes viivad läbi vestlusi taotlejatega. Mõiste „teadlikkus” tähendab, et koolituse eesmärk on tagada, et vestluste läbiviijad teavad ja on võimelised ära tundma sümptomeid, mis viitavad varasemale piinamisele ja muudele meditsiinilistele probleemidele, mis võivad mõjutada taotleja suutlikkust vestlusel osaleda.

Artiklid 19–22 (vastavad 2009. aasta ettepaneku artiklile 18)

Uute artiklite 19–22 eesmärk on täpsustada ja selgitada eeskirju, mis käsitlevad õigust õigusabile ja esindamisele, et muuta kõnealused eeskirjad paindlikumaks, tagades samas tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmise neile, kes seda taotlevad ja kellel puuduvad piisavad vahendid. See on üks „varase õigusabi” peamisi aspekte. Sellist lähenemisviisi toetavad täielikult Ühendkuningriigis ellu viidud projekti, nn Solihulli katseprojekti tulemused, mida tutvustati 2010. aasta septembris peetud varjupaigateemalisel ministrite konverentsil. Projekt kinnitas hüpoteesi, et „varane õigusabi” varjupaigamenetluses, eelkõige varjupaigataotlejatele pädeva õigusabi tagamine menetluse alguses, parandab märkimisväärselt esimese astme otsuste kvaliteeti.

Võrreldes 2009. aasta ettepanekuga on muudetud mõisteid, et vältida kolme eri mõiste võimalikku segiajamist: 1) miinimumtasemel õigusliku ja menetlusteabe andmine esimeses astmes, 2) tasuta õigusabi, et tagada õiguskaitse tegelik kättesaadavus apellatsioonimenetlustes, ja 3) taotleja õigus pöörduda õigusnõustaja või muu nõustaja poole omal kulul. Eeskirjade ja ülesehituse selgemaks muutmiseks on 2009. aasta ettepaneku artikkel 18 jagatud neljaks artikliks. Selline mitmeks artikliks jagamine muudab kõnealuste mõistete eristamise menetluse eri etappides selgemaks.

Artikkel 19

Kõnealuses artiklis sätestatakse esimese astme menetluses tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmist käsitlevad eeskirjad. Artikli pealkirja eesmärk on selgitada, et liikmesriigid on kohustatud andma taotlejale viimase taotlusel esimese astme menetluses tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ning seda ei käsitata „õigusabi ja esindamisena”. Seega ei ole kooskõlas mitme liikmesriigi õigussüsteemiga vaja nimetatud kohustuse täitmiseks määrata igale taotlejale juristi.

Artiklis sätestatakse ka antava õigusliku ja menetlusteabe miinimumtase. See hõlmab esiteks menetluse etappide, toimimisviiside, õiguste ja kohustuste selgitust, mis on taotleja juhtumi puhul tõenäoliselt olulised, sh kohustus teha koostööd ja esitada miinimumnõuete direktiivi artiklis 4 nimetatud tõendid. Teiseks, eitava otsuse puhul hõlmab see taotluse rahuldamata jätmise faktiliste, materiaalõiguslike ja menetluslike põhjuste selgitust, et taotleja saaks teha teadlikuma otsuse selle kohta, kas kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile või mitte. Selline selgitus osutus vajalikuks vastavalt eelmise ettepaneku üle peetud arutelu käigus saadud kogemustele.

Tuleb märkida, et artikli 20 lõikes 2 selgitatakse, et kui liikmesriik tagab esimese astme menetluses tasuta õigusabi ja/või esindamise, hõlmab see eeldatavasti aspekte, mis on ette nähtud tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmist käsitleva sättega.

Lõikes 2 osutatakse allpool artiklis 21 kirjeldatud muudele tingimustele, mida tuleb kohaldada.

Artikkel 20

Kõnealuse uue artikli pealkiri viitab sellele, et liikmesriigid tagavad tasuta õigusabi ja esindamise apellatsioonimenetlustes. Muudetud ettepanekus kasutatud mõiste „tasuta õigusabi ja esindamine” tähendab, et taotlejat abistab ja esindab pädev isik; mitme liikmesriigi õigussüsteemis on selleks kvalifitseeritud jurist. Kõnealuses artiklis sätestatakse ka miinimumnõuded, mis hõlmavad menetlusdokumentide koostamist ja kohtuistungil osalemist. Viimane on vajalik ainult esimese astme apellatsioonimenetluses. Käesolev direktiiv ei kohusta liikmesriike tagama tasuta õigusabi ja esindajat kõrgema astme menetluses. Võttes arvesse seda, et kõnealuses sättes esitatud miinimumnõuded hõlmavad nii õigusabi (dokumentide koostamine) kui ka esindamist (kohtuistungitel osalemine), selgitatakse, et kõnealune säte hõlmab õigusabi „ja ” („ja/või” asemel) esindamist.

Lõikes 2 viidatakse mitmes liikmesriigis rakendatavale tavale, mille kohaselt tagatakse tasuta õigusabi ja/või esindamine (juristi poolt) juba esimese astme menetluses (st menetleva ametiasutuse haldusmenetluses). Kõnealuses lõikes võetakse arvesse nende liikmesriikide süsteeme, selgitades, et sellisel juhul ei pea kõnealused liikmesriigid andma lisaks ka artikliga 19 ette nähtud õiguslikku ja menetlusteavet, sest õigusabi ja juristi poolne esindamine juba rahuldavad neid vajadusi.

Lõikes 3 kirjeldatakse nn taotluse põhjendatuse kontrolli tegemise võimalust. See tähendab, et liikmesriigid võivad ette näha, et tasuta õigusabi ja esindamist ei tagata taotlejatele, kelle edasikaebuse puhul ilmselgelt puuduvad eduvõimalused. Sellest hoolimata peab seda hindama kohus, mitte menetlev ametiasutus. Teise lõiguga piiratakse põhjendatuse kontrolli kasutamist, viidates Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 47, kus on sätestatud, et isikule, kellel puuduvad piisavad vahendid, antakse tasuta õigusabi sellises ulatuses, mis tagab talle tegeliku juurdepääsu õiguskaitsele. Seega tuleks kõnealust lõiku tõlgendada koostoimes direktiivi artikli 21 lõike 2 punktiga c, kus on sätestatud üldpõhimõte, mille kohaselt antakse esimeses astmes tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ning apellatsioonimenetluses tagatakse tasuta õigusabi ja esindamine ainult neile isikutele, kelle puuduvad piisavad vahendid.

Artikkel 21

Kõnealuses artiklis sätestatakse tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmise ning tasuta õigusabi ja esindamise üldtingimused. Uue lõike 1 eesmärk on anda liikmesriikidele ulatuslik kaalutlusõigus otsustamisel selle üle, kuidas nimetatud kohustusi täita. Tavapäraseks lahenduseks peetakse juristi määramist, kuid liikmesriigid võivad artiklitega 19 ja 20 ette nähtud kohustuste täitmiseks kasutada ka valitsusväliseid organisatsioone või riigiametnikke või riigi spetsialiseeritud talitusi. Kõnealuses sättes on arvesse võetud mitmes liikmesriigis kasutusel olevaid süsteeme.

Artikkel 22

Kõnealuses artiklis on säilitatud taotleja õigus konsulteerida juristiga mis tahes menetlusetapis. Kõnealuse artikli ja artiklite 19–21 vaheline peamine erinevus seisneb selles, et kõnealune artikkel hõlmab üksnes taotleja õigust pöörduda juristi poole omal kulul. Samuti sätestatakse selles artiklis, et liikmesriigid võivad lubada selliseid teenuseid osutada valitsusvälistel organisatsioonidel.

Artikkel 23 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 19)

Muudetud ettepanekus on tehtud muudatus seoses juurdepääsuga teabele menetlustes, mille puhul esinevad riikliku julgeolekuga seotud kaalutlused. Poolte võrdsuse põhimõtte ja väljakujunenud kohtupraktika järgimiseks sätestatakse võimalus, et kui menetluses esinevad riikliku julgeolekuga seotud kaalutlused, võivad liikmesriigid anda juurdepääsu toimikutele ainult riigi spetsialiseeritud talitustele (advokaatidele). Kõnealuse sätte eesmärk on tagada, et taotlejal oleks nõuetekohane esindaja, kuid seejuures ei avaldata tundlikku või konfidentsiaalset teavet. Kõnealused eeskirjad võimaldavad esindajal (riigiametnikul, advokaadil) hoiduda kontaktidest taotlejaga.

Artikkel 24 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 20)

Muudetud ettepaneku eesmärk on lihtsustada sätteid, mis käsitlevad erivajadustega isikuid. Eesmärk on sätestada põhimõtted ja võimaldada liikmesriikidel leida kõige sobivamad meetodid.

Esiteks selgitatakse artikli pealkirjas kooskõlas määratlusega artikli 2 punktis d, et direktiiviga ette nähtud menetlustes tuleb arvesse võtta spetsiaalseid menetlustagatisi vajavate taotlejate konkreetset olukorda. Eelkõige selgitatakse, et spetsiaalsete menetlustagatiste vajadused ja vastuvõtu erivajadused võivad erineda.

Lõikes 1 sätestatakse, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavad taotlejad tuleb õigel ajal kindlaks teha. Kõnealune säte on täielikult kooskõlas asjaomaste vastuvõtutingimuste direktiivi muudetud ettepaneku sätetega; liikmesriigid võivad kasutada kõnealuse direktiivi muudetud ettepaneku artiklis 22 kirjeldatud mehhanismi.

Ettepanekuga antakse liikmesriikidele ulatuslik kaalutlusõigus seoses sellega, mil viisil spetsiaalseid menetlustagatisi vajavad taotlejad kindlaks teha, kui nende vajadus selliste tagatiste järele tuleb ilmsiks menetluse käigus. Eelkõige võib see olla asjakohane teatavate traumajärgsete häirete korral, mis võivad ilmneda alles aja möödudes.

Lõikes 2 kirjeldatakse üldsõnaliselt põhimõtet, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavatele taotlejatele antakse piisavalt aega ja asjakohast tuge taotluse kohta tõendite esitamiseks. Kõnealuse põhimõtte eesmärk on tagada liikmesriikidele maksimaalne paindlikkus otsustamisel selle üle, kuidas kõnealust sätet eri juhtudel tegelikult rakendada.

Artikkel 25 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 21)

Muudetud ettepanekuga laiendatakse põhimõtteliselt esindaja kohustust abistada saatjata alaealist. Abi ulatust on selgitatud ja laiendatud, pidades silmas seda, et saatjata alaealine vajab spetsiaalseid menetlustagatisi. Kõnealuse sätte kohaselt peab esindaja nüüd alaealist abistama, et viimane saaks kasutada kõiki direktiivis sätestatud õigusi ja täita kõik sellega ette nähtud kohustused. Välja on jäetud erapooletuse nõue, sest esindaja tegutseb saatjata alaealise huvides; siiski täpsustatakse, et esindaja peab tegutsema kooskõlas lapse huvide põhimõttega.

Välja on jäetud lõike 2 punkt b, võttes arvesse, et asjaolu, et alaealine on või on olnud abielus, ei tähenda iseenesest, et ta ei vaja abi. See kajastab võimalikke sundabielu juhtumeid.

Lõike 3 punktis a sätestatud nõuet, mille kohaselt viib vestluse läbi isik, kellel on vajalikud teadmised alaealiste erivajadustest, on laiendatud ja see hõlmab nüüd ka taotluse vastuvõetavust käsitlevaid vestlusi.

Lõikes 4 selgitatakse, et tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ei anta mitte ainult saatjata alaealisele, vaid ka tema esindajale, ning see kehtib ka seisundi äravõtmise puhul, hõlmates seega kõiki direktiiviga ette nähtud menetlusi.

Lõikes 5 tehakse muudatus seoses alaealise arstliku läbivaatusega tema vanuse kindlakstegemiseks, sätestades, et kui läbivaatus ei anna selle kohta selget vastust, käsitatakse taotlejat alaealisena.

Lõikega 6 välistatakse põhjendatuse kontrolli kasutamise võimalus tasuta õigusabi ja esindamise tagamisel apellatsioonimenetluses, et tagada saatjata alaealise taotleja huvide kaitse.

Artikkel 26 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 22)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 27 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 23)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 28 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 24)

Kõnealuse artikliga nähakse ette võimalus lükata taotlus, mida peetakse kaudselt tagasivõetuks, põhjendamatu taotlusena tagasi, tingimusel et pärast isiklikku vestlust vaadati taotlus nõuetekohaselt läbi.

Lõikega 2 nähakse taotlejatele, kes võtavad pärast taotluse kaudset tagasivõtmist uuesti ühendust, ette võimalus esitada pärast juhtumi lõpetamist uus taotlus. Üldjuhul ei saa seda uut taotlust käsitada korduva taotlusena. Järelikult ei saa seda käsitada vastuvõetamatuna põhjusel, et see ei sisalda uusi tõendeid. Kui aga taotleja võtab uuesti ühendust hiljem kui üks aasta pärast eelmise taotluse tagasivõetuks pidamist, ei kohusta direktiiv liikmesriiki juhtumit uuesti avama ja liikmesriik võib uut taotlust menetleda korduva taotlusena. Kõnealuste sätete eesmärk on anda vahendid võitluseks süsteemi kuritarvitavate korduvate taotluste esitamisega.

Artikkel 29 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 25)

Lõike 1 punkti a sõnastus on viidud kooskõlla muude direktiivi artiklitega, ilma et see muudaks kõnealuse sätte sisu.

Artikkel 30 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 26)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 31 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 27)

Muudetud ettepanekusse on tehtud mitu muudatust seoses taotluste läbivaatamisega esimese astme menetluses ja kiirendatud menetluses. Muudatuste eesmärk on võtta arvesse liikmesriikide siseriiklike süsteemide eripära ja tagada suurem paindlikkus ning tõhusad vahendid, et vältida süsteemi kuritarvitamist.

Lõikes 3 säilitatakse üldine kuuekuuline tähtaeg esimese astme menetluse lõpule viimiseks. Lisatud on siiski kaks täiendavat erandit, nimelt olukord, kus korraga esitab taotluse suur hulk taotlejaid, ja olukord, kus menetlev ametiasutus ei suuda tähtajast kinni pidada, kuna taotleja on jätnud oma kohustused täitmata.

Liikmesriigid võivad menetluse lõpule viimise edasi lükata ka juhul, kui menetlev ametiasutus ei saa otsust vastu võtta päritoluriigis valitseva ebakindla olukorra tõttu, mis on eeldatavasti ajutine. Sellisel juhul võivad liikmesriigid kuue + kuue kuu pikkuse tähtaja ületada. Taotleja säilitab siiski taotleja seisundi.

Muudetud on taotluse eelisjärjekorras läbivaatamise põhjuseid, et viia direktiiv kooskõlla vastuvõtutingimuste direktiivi muudetud ettepanekuga: liikmesriigid võivad taotluse läbi vaadata eelisjärjekorras, kui taotleja on haavatav. Ka terminoloogiat on kohandatud vastavalt uuele mõistele „spetsiaalseid menetlustagatisi vajav taotleja”. Samuti viidatakse selgesõnaliselt saatjata alaealistele, kelle puhul võib taotluse eelisjärjekorras läbivaatamine olla eriti põhjendatud.

Lõikes 6 selgitatakse, et kõnealuses lõikes sätestatud põhjustel võidakse taotlus läbi vaadata nii kiirendatud korras kui ka piiril. Kõnealuses muudatuses võetakse arvesse nende liikmesriikide siseriiklikku süsteemi, kes kohaldavad piiril üldmenetlust. Juhtumite loetelu, mille puhul võib taotluse läbi vaadata kiirendatud korras või piiril, on siiski ammendav.

Uuesti on lisatud kaks põhjust taotluse kiirendatud korras (ja piiril toimuva menetluse teel) läbivaatamiseks:

e) uuesti on lisatud 2005. aasta direktiivi punkt g. Kõnealuse põhjuse lisamise eesmärk on anda võimalus lahendada tõhusalt süsteemi kuritarvitamise juhtumid. Kohandatud on sõnastust, sätestades, et kõnealusele põhjusele võib tugineda juhul, kui taotleja on esitanud selgelt valesid või ilmselgelt ebatõenäolisi väiteid, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega. Muudatuse eesmärk on muuta kõnealune põhjus objektiivsemaks.

g) uuesti on lisatud 2005. aasta direktiivi punkt m, mis käsitleb juhtumeid, kus taotleja ohustab riiklikku julgeolekut või avalikku korda. Selgitatakse, et taotluse läbivaatamist võib kiirendada, kui mõjuvatel põhjustel on alust arvata, et taotleja ohustab riiklikku julgeolekut.

Välja on jäetud 2009. aasta ettepaneku lõige 7. Nõue tagada taotluse piisav ja täielik läbivaatamine on üle viidud uude lõikesse 7. Selgelt põhjendamatuid taotlusi käsitlevad eeskirjad on välja jäetud, kuna uuesti on lisatud neid eeskirju hõlmav 2005. aasta direktiivi artikkel 28.

Artikkel 32 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 28)

Kõnealune artikkel vastab 2005. aasta direktiivi artiklile 28. Sisulised muudatused käsitlevad riikliku julgeolekuga seotud juhtumeid, sest see on ainus taotluse kiirendatud korras läbivaatamise põhjus, mida ei saa pidada ilmselgelt põhjendamatuks, kuna nimetatud juhtumite puhul ei ole taotluse kiirendatud korras läbivaatamise põhjuse aluseks arvamus, et taotlus on põhjendamatu. 2009. aasta ettepaneku artikkel 28 on välja jäetud, sest see käsitleb samu eeskirju.

Artikkel 33 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 29)

Muudetud on punkti d, sest mõiste „samasugune” oli väga piirav ja seetõttu oli kõnealuse vastuvõetamatuse põhjuse kohaldamine praktikas võimatu ning vastuolus korduvaid taotlusi käsitlevate eeskirjadega, mille jaoks oli see mõeldud. Muudetud ettepanekus selgitatakse, et sellele vastuvõetamatuse põhjusele võib tugineda juhul, kui korduva taotluse esitamisel ei esitata uusi tõendeid. Selgemaks on muudetud seos korduva taotlusega (ja selle määratlusega).

Artikkel 34 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 30)

Eeskirjad on viidud kooskõlla isiklikku vestlust käsitlevate üldeeskirjadega. See on seotud nõudega, et isiklikku vestlust läbiviiv isik ei tohi kanda sõjaväe ega õiguskaitseorganite vormiriietust.

Artikkel 35 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 31)

Muudetud ettepanekuga nähakse selgesõnaliselt ette taotleja võimalus vaidlustada esimese varjupaigariigi mõiste, võttes arvesse tema konkreetset olukorda.

Artikkel 36 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 34)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 37 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 33)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 38 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 32)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 39 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 38)

Sidususe huvides on lisatud uus lõige 6, mille kohaselt peavad liikmesriigid teavitama komisjoni korrapäraselt riikidest, mille suhtes kohaldatakse Euroopa turvalise kolmanda riigi mõistet. See vastab samaväärsele kohustusele teavitada turvalistest kolmandatest riikidest.

Artikkel 40 (vastab 2009. aasta ettepaneku artikli 35 lõigetele 1–7 ja 9)

Selgitatakse põhjalikult korduvaid taotlusi käsitlevaid eeskirju, et tagada selliste taotluste tõhus läbivaatamine. Mõistega „korduv taotlus” sätestatakse selgelt kõnealuste eeskirjade reguleerimisala. Korduva taotluse võib tunnistada vastuvõetamatuks, kui puuduvad uued tõendid, mis suurendaksid märkimisväärselt tõenäosust, et taotlejat on võimalik käsitada rahvusvahelise kaitse seisundis oleva isikuna. Uute tõendite olemasolu tuleb kontrollida esmase kontrollimise käigus. Kui uued tõendid on olemas, tuleb korduv taotlus läbi vaadata vastavalt üldeeskirjadele. Selgitatakse, et kui uued tõendid puuduvad, tunnistatakse taotlus vastuvõetamatuks. Korduvaid taotlusi käsitlevaid eeskirju saab kohaldada ka juhul, kui vallaline alaealine esitab eraldi taotluse.

Artikkel 41 (vastab 2009. aasta ettepaneku artikli 35 lõigetele 8–9)

Kõnealuste eeskirjade sisu ei ole muudetud, kuid selguse huvides on muudetud teksti ülesehitust.

Artikkel 42 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 36)

Välja on jäetud lõike 3 punkt b, sest see on ülearune. Kõnealust eeskirja hõlmab artikli 40 lõige 3.

Artikkel 43 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 37)

Kõnealust artiklit ei ole muudetud. Artiklite 31 ja 33 muudatused laiendavad viidete kaudu siiski ka kõnealuse artikli reguleerimisala. Taotluse kiirendatud korras läbivaatamise täiendavad põhjused võimaldavad liikmesriikidel vaadata kõnealuseid juhtumeid läbi ka piiril toimuvas menetluses. Eeskirjade muudatused, mis käsitlevad selliste taotluste vastuvõetamatust, mille toetuseks ei ole esitatud uusi tõendeid, võimaldavad samuti rohkem kasutada piiril toimuvat menetlust.

Artikkel 44 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 39)

2009. aasta ettepanekuga võrreldes muudatusi ei ole.

Artikkel 45 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 40)

Muudetud on lõiget 4. Liikmesriigid võivad ette näha, et rahvusvahelise kaitse seisund kaotab seadusjärgselt kehtivuse, kui rahvusvahelise kaitse seisundis olev isik saab asjaomase liikmesriigi kodakondsuse.

Artikkel 46 (vastab 2009. aasta ettepaneku artiklile 41)

Eeskirjad, mis käsitlevad õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, on jäetud sisuliselt samaks, et tagada vastavus Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud kohtupraktikale.

Artiklis on tehtud järgmised muudatused:

Lõikes 5 selgitatakse, et taotlejal on õigus jääda liikmesriigi territooriumile kuni edasikaebuse esitamise lõpptähtpäevani.

Lõikesse 6 on lisatud täiendav põhjus juhuks, kui automaatset peatavat toimet ei pea ette nägema: tegemist on olukorraga, kus taotlust peetakse vastuvõetamatuks, sest teine liikmesriik on pagulasseisundi juba andnud. Selgitatakse, et automaatse peatava toime põhimõttest võib teha erandi ainult juhul, kui kehtivad taotluse kiirendatud korras läbivaatamise või selle vastuvõetamatuse põhjused. Artikli 31 lõikega 6 ette nähtud taotluse kiirendatud korras läbivaatamise põhjuste laiendamise tulemusel on kõnealuse lõike reguleerimisala laiem kui 2009. aasta ettepanekus.

Liikmesriikide kohtusüsteemide eripärade arvessevõtmiseks on lõikest 9 välja jäetud kohustus sätestada tähtaeg, mille jooksul peab kohus tegema otsuse edasikaebuse kohta.

Välja on käetud 2005. aasta direktiivi lõige 5, et tagada kooskõla lõikega 2 ja miinimumnõuete direktiiviga.

SELETUSKIRI

1. Ettepaneku taust 1.1. Ettepaneku põhjused ja eesmärgid

Kooskõlas varjupaigapoliitika kavas[1] lubatuga esitas komisjon 21. oktoobril 2009 ettepaneku, millega muudetakse nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta[2] (edaspidi „varjupaigamenetluste direktiiv”).

Ettepaneku koostamisel võeti aluseks hinnang kehtiva direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides. Samuti olid sellesse kaasatud liikmesriikide, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti, valitsusväliste organisatsioonide ja teiste asjaomaste sidusrühmadega peetud ulatusliku konsulteerimise tulemused. Kehtiva direktiivi rakendamist käsitlev teave koondati seejärel 2009. aasta septembris avaldatud hindamisaruandesse,[3] mille järeldused tugevdasid veelgi ettepaneku aluseks olevaid põhjendusi.

6. aprillil 2011 võttis Euroopa Parlament komisjoni ettepaneku suhtes vastu esimese lugemise seisukoha, millega ta üldiselt toetas ettepaneku kohaseid muudatusi.

Ettepanekut arutati ka nõukogus, peamiselt 2010. aastal Hispaania eesistumise ajal. Arutelu oli aga raske ja nõukogu ei suutnud seisukoha vastuvõtmiseni jõuda.

Muudetud ettepaneku esitamisega kavatseb komisjon kasutada oma algatusõigust, et tõhustada tööd tõelise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomiseks, millest oleks ühtviisi kasu nii liikmesriikidel kui ka põgenikel. Komisjonil on poliitiline vastutus pakkuda tegelikke võimalusi, mis tagaksid, et Euroopa Liit järgib võetud kohustusi, mis on sätestatud Stockholmi programmis, et saavutada Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine 2012. aastaks. Rahvusvahelise kaitse saajaid hõlmava muudetud pikaajaliste elanike direktiivi vastuvõtmine andis selles suunas tugeva tõuke.

Ühine varjupaigamenetlus peaks olema kiire ja õiglane. Nende eesmärkide saavutamiseks on komisjon jätkanud teadmiste kogumist selle kohta, kuidas konsolideerida liikmesriikide parimaid tavasid ja koondada need süsteemiks, mis on sidus ja mida on lihtne rakendada kogu Euroopa Liidus. Muudetud ettepanekus on võetud arvesse täiendavaid teadmisi ja kogemusi, mis on kogunenud eelmise ettepaneku üle peetud arutelude käigus.

Muudetud ettepanekus kavandatav süsteem on nii tõhus kui ka kaitset pakkuv. See on kulutõhus ja aitab käsitleda võimalikke süsteemi kuritarvitavaid taotlusi. Süsteem tagab, et taotlusi käsitletakse kõikides liikmesriikides ühtmoodi. Selles järgitakse täielikult põhiõigusi ja nendega seonduvat kujunevat kohtupraktikat, aidates seega ka tagada, et süsteem peab vastu kohtus vaidlustamisele. Samal ajal on süsteeme piisavalt paindlik, et võimaldada siseriiklike õigussüsteemide eripärasid. Sellega ettenähtud eeskirjasid selgitatakse ja lihtsustatakse, et tagada tõhus rakendamine.

Muudetud ettepanekut tuleks vaadata koos vastuvõtutingimuste direktiivi muudetud ettepanekuga. Kõnealuse ettepaneku eesmärk on muu hulgas tagada paremad ja rohkem ühtlustatud vastuvõtunõuded varjupaigataotlejale kogu Euroopa Liidus.

Muudetud ettepanek on seotud ka 19. mail 2010. aastal vastu võetud määrusega Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise kohta. Nüüd, mil nimetatud amet on tegevust alustanud, võib selle jaoks ette näha spetsiifilisema rolli, mis toetaks liikmesriike ühiste eeskirjade tõhusamal rakendamisel.

1.2. Üldine taust

2009. aasta ettepanek ja käesolev muudetud ettepanek on osa õigusaktide paketist, mille eesmärk on luua Euroopa ühine varjupaigasüsteem.

Eelkõige võttis komisjon 2008. aastal koos vastuvõtutingimuste direktiivi muutmise ettepanekuga vastu ka ettepanekud Dublini määruse ja EURODACi määruse muutmiseks. 2009. aastal võttis komisjon vastu ettepanekud, millega muudetakse varjupaigamenetluste direktiivi ja miinimumnõuete direktiivi. Lisaks loodi 19. mai 2010. aasta määrusega Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet, et paremini koordineerida liikmesriikide vahelist operatiivkoostööd varjupaigavaldkonnas kehtivate ühiseeskirjade tõhusamaks rakendamiseks.

Kõnealune õigusaktide pakett on kooskõlas 2008. aasta Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga,[4] millega veel kord kinnitati Haagi programmi eesmärke ja kutsuti komisjoni üles esitama ettepanekud ühiseid tagatisi hõlmava ühise varjupaigamenetluse kehtestamise kohta hiljemalt 2012. aastaks. Samuti rõhutati Ülemkogu 10.−11. detsembri 2009. aasta kohtumisel vastu võetud Stockholmi programmis vajadust luua 2012. aastaks kaitse ja solidaarsuse ühine ala, mis põhineb ühisel varjupaigamenetlusel ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute ühesugusel seisundil ning mille aluseks oleksid ranged kaitsenõuded ning õiglased ja tõhusad menetlused. Eelkõige kinnitati Stockholmi programmiga, et rahvusvahelist kaitset vajavate isikute jaoks tuleb tagada võimalus kasutada õiguslikult turvalisi ja tõhusaid varjupaigamenetlusi. Stockholmi programmi kohaselt tuleks isikute suhtes olenemata sellest, millises liikmesriigis nad varjupaigataotluse esitavad, rakendada samaväärset menetluskorda ja kohelda neid nende seisundi kindlaksmääramisel samaväärselt. Eesmärk peaks olema, et sarnaseid juhtumeid käsitatakse ühtmoodi ja et nende lahendamise tulemus oleks sama.

Eelmise ettepaneku ettevalmistamise raames koostati mõjuhinnang. Muudetud ettepanek rajaneb eelmise ettepanekuga samadel põhimõtetel. Lisaks on selle eesmärk vähendada kulusid ja halduskoormust, lihtsustades ja selgitades teatavaid sätteid, et teha nende rakendamine lihtsamaks. Seda silmas pidades on eelmise ettepaneku jaoks koostatud mõjuhinnang jätkuvalt kehtiv ka muudetud ettepaneku suhtes.

1.3. Kooskõla Euroopa Liidu muude tegevuspõhimõtete ja eesmärkidega

Käesolev ettepanek on täielikult kooskõlas 1999. aastal Tamperes toimunud Ülemkogu kohtumise järeldustega, 2004. aasta Haagi programmiga, 17. oktoobril 2008. aastal Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga ning 2009. aasta Stockholmi programmiga, millega nõutakse ühise varjupaigamenetluse kehtestamist hiljemalt 2012. aastaks.

Ettepanek on kooskõlas ka Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega, eelkõige seaduslike sisserändajate parema integreerimise eesmärgiga. Ettepanekuga edendatakse kiiremaid ja töökindlamaid varjupaigamenetlusi, mis aitavad parandada pagulaste ja täiendavat kaitset vajavate isikute tööalast konkurentsivõimet, sest pikk aeg, mil nad ei saa tööturul täielikult osaleda, mõjutaks märkimisväärselt nende oskusi. Samuti on selle eesmärk vähendada liikmesriikide vastuvõtukulusid, edendades seeläbi avaliku sektori vahendite jätkusuutlikkust.

2. Konsulteerimine huvitatud isikutega

Osana eelmise ettepaneku ettevalmistustööst avaldas komisjon rohelise raamatu, korraldas mitu kohtumist ekspertidega, sealhulgas ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti ja kodanikuühiskonna esindajatega, tellis välisuuringu ja kogus andmeid mitme üksikasjaliku küsimustiku vastustest. Komisjon võttis kehtiva direktiivi rakendamist käsitleva hindamisaruande vastu 8. septembril 2010. Selle järeldused tugevdasid veelgi ettevalmistustöö käigus tehtud tähelepanekute kaalu.

Pärast eelmise ettepaneku esitamist 2009. aasta oktoobris toimusid peamiselt Hispaania eesistumise ajal tehnilise tasandi arutelud nõukogus. Arutelude käigus olid mitmed liikmesriigid vastu ettepaneku mõnedele konkreetsetele sätetele oma siseriikliku varjupaiga- ja/või õigussüsteemi eripärade tõttu. Nõukogu ei suutnud siiski leida rahuldavaid lahendusi.

Muutus ilmseks, et vältimaks erinevate liikmesriikide jaoks arvukate erandite kehtestamist, mis seaks ohtu kavandatava süsteemi kui terviku ühtsuse, oli see komisjoni jaoks võimalus ettepanek läbi vaadata, et teha tõstatatud probleemide lahendamiseks põhjalikumalt läbikaalutud ettepanek, säilitades samal ajal teksti lisaväärtuse. Ettepaneku sätete selgitamine ja lihtsustamine, et teha nende rakendamine liikmesriikide jaoks lihtsamaks, peaks andma arutelude käigule uue tõuke. Seda silmas pidades andis komisjon justiits- ja siseküsimuste nõukogus teada, et ta esitab direktiivi kohta muudetud ettepaneku 2011. aastal enne Poola eesistujariigiks saamist.

Osana käesoleva muudetud ettepaneku ettevalmistustööst korraldas komisjon 2010. aasta jaanuarist aprillini terve rea kohtumisi tehniliste konsultatsioonide pidamiseks. Muudetud ettepanekus võetakse arvesse ka arutelusid, mis toimusid Belgia eesistumise ajal 13.-14. septembril 2010. aastal korraldatud ministrite konverentsi raames, kus käsitleti varjupaigamenetluse kvaliteeti ja tõhusust. Konverentsil keskenduti muu hulgas probleemidele, mis seonduvad vestluste, koolituse, päritoluriiki käsitleva teabe, eelisjärjekorras toimuvate menetluste ja korduvate taotlustega.

Euroopa Parlament võttis 6. aprillil 2011 vastu esimese lugemise seisukoha. Resolutsioonis üldiselt toetati komisjoni ettepanekut. Enamiku muudatusettepanekute eesmärk oli suurendada taotlejate tagatisi. Mõnede eesmärk oli võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust ja parandada teksti üldist sidusust. Resolutsiooni sisu võeti muudetud ettepaneku koostamisel arvesse ja seega on sellesse kaasatud paljude muudatusettepanekute tekst või sisu.

Parlamendi seisukoht sisaldab ka olulist muudatusettepanekute kogumit, mis tooks kaasa märkimisväärsed muutused seoses erinevate turvalise kolmanda riigi mõistetega. Komisjon hindas seda muudatusettepanekut hoolikalt ja jõudis järeldusele, et turvaliste riikide siseriiklike nimekirjade kaotamise ja ELi ühise nimekirja vastuvõtmise ideed võiks tulevikus kaaluda. Siiski on see realistlik alles siis, kui Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet on saavutanud piisava võimekuse toetada jätkusuutlikul moel siseriiklike nimekirjade asendamist sellega, et ta koostab ise aruandeid päritoluriikide kohta päritoluriike käsitleva asjakohase, usaldusväärse, täpse ja uusima teabe põhjal, mis on kogutud läbipaistval ja erapooletul viisil, töötab päritoluriike käsitleva teabe esitamiseks, kontrollimiseks ja kasutamiseks välja ühise formaadi ja ühise metoodika ning analüüsib päritoluriike käsitlevat teavet.

Kuigi erinevate turvalise kolmanda riigi mõistete kohta tehtud parlamendi muudatusettepanekuid ei ole muudetud ettepanekusse kaasatud, tunnistab komisjon kõnealuste eeskirjade täiendava ühtlustamise vajadust. Sel eesmärgil võtab komisjon kohustuse korraldada asjakohasel viisil nende mõistete regulaarne läbivaatamine koos liikmesriikidega, kaasates sellesse ka parlamendi. Kõnealune regulaarse läbivaatamise protsess peaks aitama valmistada tulevikus ette täiendavat ühtlustamist.

Muudetud ettepaneku eesmärk on tasakaalustatud lahendus, mis lihtsustaks kahe kaasseadusandja vahelisi läbirääkimisi.

3. Ettepaneku õiguslik külg 3.1. Kavandatud meetmete kokkuvõte

Muudetud ettepaneku peamine eesmärk on eeskirjade lihtsustamine ja selgitamine, et muuta need erinevate siseriiklike õigussüsteemidega paremini ühildatavaks ja aidata liikmesriikidel neid nende olukordade eripärasid arvestades kulutõhusamal viisil kohaldada.

Nagu eelmisegi ettepaneku puhul, on üldiseks eesmärgiks endiselt saavutada menetlused, mis on tõhusad ja õiglased. Ettepanek tagab jätkuvalt põhivabaduste täieliku austamise, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kujunevat kohtupraktikat, eelkõige õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. Kehtiva direktiiviga võrreldes on õiglast ja tõhusat menetlust tagavad menetlustagatised läbi vaadatud, et muuta menetluspõhimõtete kohaldamine järjepidevamaks. Ettepanekuga muudetakse järjepidevamaks ja lihtsamaks menetlusega seotud mõisted ja vahendid, millega võimaldatakse varjupaigaasutustel menetlust teostada nii, et nad saaksid hoida ära kuritarvitamised ja menetleda kiiresti selgelt põhjendamatuid taotlusi.

Selleks et hõlbustada varjupaigaalaste õigusaktide järjekindlat kohaldamist ja lihtsustada kehtivaid menetlusi, nähakse ettepanekus ette ühtne menetlus, mille kohaselt tuleks taotluste läbivaatamisel silmas pidada miinimumnõuete direktiivis sätestatud rahvusvahelise kaitse mõlemaid vorme. Ettepanekuga suurendatakse vastuvõtutingimuste direktiivi käsitleva muudetud ettepaneku ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise määruse ühtsust.

3.1.1. Rakendamise lihtsustamine liikmesriikides

Mitmed muudatused tehti selleks, et tagada ettepaneku parem ühilduvus liikmesriikide erinevate õigussüsteemide ja muude korraldustega. Need seonduvad näiteks territooriumile sisenemise õiguse kohta tehtavat otsust käsitlevate eeskirjadega, võimalusega lükata otsuse tegemine edasi, kui olukord päritoluriigis on ajutiselt ebakindel, ja taotluste piiril läbivaatamise alustega. Mitmed sätted on ka muudetud paindlikumaks, et tagada lihtsam rakendamine.

Selleks et liikmesriikidel oleks võimalik tulla nõuetekohaselt toime suure hulga korraga esitatavate varjupaigataotlustega, on läbi vaadatud eeskirjad, mis käsitlevad menetlusele juurdepääsu, isiklike vestluste läbiviimist ja varjupaigamenetluse standardset maksimumkestust.

Lisaks on eeskirjade selgitamiseks ja lihtsustamiseks sätted kogu tekstis läbi vaadatud, et hõlbustada arutelusid ja tagada tõhus rakendamine.

3.1.2. Võimalike kuritarvituste parem käsitlemine

Muudetud ettepanekuga suurendatakse liikmesriikide suutlikkust varjupaigasüsteemi võimalike kuritarvituste käsitlemisel. Uute eeskirjadega nähakse ette, et liikmesriigid võivad menetlust kiirendada ja vaadata taotlused läbi piiril, kui taotleja on teinud selgelt valesid või ilmselgelt ebatõenäolisi avaldusi, mis on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega, mis muudab tema väited selgelt ebausutavaks. Sama kehtib ka taotlejate kohta, kes kujutavad endast ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale.

Selleks et paremini toime tulla olukordadega, kus taotleja varjab ennast või ei täida oma kohustusi, on muudetud ka taotluse kaudset tagasivõtmist käsitlevaid eeskirjasid. Nende eeskirjade kohaselt võivad liikmesriigid lükata taotluse tagasi kaudsele tagasivõtmisele tuginedes, kui ametiasutustel on taotluse nõuetekohaseks läbivaatamiseks juba piisavalt tõendeid. Selleks et tõsta taotlejate teadlikkust tagasivõtmise tagajärgedest, nõutakse liikmesriikidelt, et nad teavitaksid taotlejaid neist eeskirjadest menetluse alguses.

3.1.3. Kiire, õiglane ja tõhus menetlus

Kiire, õiglane ja tõhus menetlus tähendab piisavate vahendite suunamist esimeses astmes tehtavat otsuste kvaliteeti, et muuta menetlused õiglasemaks ja tõhusamaks. Ettepaneku üheks olulisemaks eesmärgiks on endiselt see, et tavapärane varjupaigamenetlus ei kestaks kauem kui kuus kuud. Samal ajal esitatakse muudetud ettepanekus mitmeid selgitusi, et niisugust menetlust oleks võimalik lihtsamini rakendada, võttes arvesse erinevate liikmesriikide eripärasid.

Kiires, õiglases ja tõhusas menetluses on tähtsal kohal juba varakult toe saamise võimalus, et aidata taotlejal menetlusest aru saada. Muudetud ettepanekuga selgitatakse selle põhilise toe sisu, et eristada seda apellatsioonimenetluses kättesaadavast tasuta õigusabist. Liikmesriikidel on selle toe pakkumiseks asjakohase viisi leidmisel vabad käed; näiteks võidakse seda tuge pakkuda valitsusväliste organisatsioonide, riigiametnike või riigi spetsialiseeritud talituste kaudu. Muudatused peaksid muutma selle keskse tähtsusega sätte rakendamise kulutõhusamaks ja hajutama vääritimõistmised, mis võivad tuua kaasa vastuolu kõnealuste eeskirjade ja mitme liikmesriigi üldise haldusõiguse vahel.

Samuti lihtsustatakse ettepanekuga eeskirjasid, mis käsitlevad koolitust, mida liikmesriigid peavad pakkuma taotlusi läbi vaatavatele ja nende suhtes otsuseid tegevatele töötajatele. Kuigi eesmärgiks jääb nende töötajate pädevuse kõrge tase, mis on ainus viis tagada, et varjupaigaasutuste otsused oleksid usaldusväärsed ja kaitstavad, lihtsustatakse korda ja muudetakse see teiste varjupaigaalaste õigusaktidega ühtsemaks.

Lihtsustatakse ka sätteid, mis käsitlevad spetsiaalseid menetlustagatisi vajavaid taotlejaid. Uute eeskirjadega tehakse vähem ettekirjutusi, et võimaldada liikmesriikidele suuremat vabadust ja paindlikkust, et nad saaksid mitmesuguseid taotlejate võimalikke spetsiifilisi olukordi asjakohasel viisil arvesse võtta. Samal ajal pakutakse eeskirjadega neile isikutele endiselt kõrgel tasemel tagatisi.

3.1.4. Kaitse kättesaadavuse tagamine

Selleks et tagada, et isikul, kes avaldab soovi taotleda rahvusvahelist kaitset, oleks tegelik võimalus seda taotleda, parandatakse muudetud ettepanekus varjupaigamenetluse alustamise esimesi samme käsitlevaid eeskirjasid.

Eelkõige hajutatakse selles võimalik segadus täieliku varjupaigataotluse saamise ja põhitoimingu vahel, millega registreeritakse asjaolu, et isik on taotleja. Seega muudab see liikmesriikide jaoks lihtsamaks kinnipidamise 72tunnisest tähtajast, mille jooksul taotleja tuleb pärast tema taotlemise soovi avaldamist taotlejana registreerida ja mida saab pikendada, kui sellest kinnipidamine osutub praktikas võimatuks.

Lisaks nähakse sellega ette lihtsad eeskirjad koolituse ja juhiste kohta, mis tuleb anda piirivalvuritele ja mis tahes muudele ametiasutustele, kes võivad võimalike taotlejatega tõenäoliselt kokku puutuda. Uued eeskirjad peaksid aitama liikmesriikidel võtta nende rakendamisel arvesse oma riigis valitseva olukorra eripära.

3.1.5. Selged eeskirjad korduvate taotluste kohta

Isegi kui rahvusvahelise kaitse taotlus on tagasi lükatud, peab isikul olema võimalik taotlus uuesti esitada, kui temaga seonduvad asjaolud on muutunud, et võtta kooskõlas miinimumnõuete direktiiviga arvesse kohapealsete taotluste võimalust. Muudetud ettepanekus selgitatakse selliseid taotlusi käsitlevaid eeskirjasid, et vältida nende võimalikku kuritarvitamist.

Kõnealuste eeskirjade kohaselt tehakse korduvale taotlusele kiire ja tõhus esmane kontroll, et teha kindlaks, kas selles esineb uusi asjaolusid, mis õigustaksid edasist läbivaatamist. Kui esinevad uued asjaolud, tuleb korduv taotlus läbi vaadata üldeeskirjade kohaselt. Kui neid ei esine, siis tunnistatakse taotlus vastuvõetamatuks. Kuritarvitamise vältimiseks võivad liikmesriigid seejärel teha erandi territooriumile jäämise õigusest isegi juhul, kui isik esitab täiendavaid rahvusvahelise kaitse taotlusi.

3.1.6. Suurem sidusus muude EL varjupaigaõigustiku õigusaktidega

Muudetud ettepanekus vaadatakse läbi mitmed vahendid, et suurendada nende sidusust muude EL varjupaigaalaste õigusaktidega, eelkõige vastuvõtutingimuste direktiivi muudetud ettepanekuga. Eelkõige seondub see sätetega, mis käsitlevad erivajadusi, haavatavaid isikuid ja menetlusi piiril.

Samuti viiakse muudetud ettepanekuga koolitust käsitlevad sätted kooskõlla Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti loomise määruse asjaomaste sätetega. Samuti nähakse selles ette Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti täpne roll koolitust ja menetlusele juurdepääsu käsitlevate sätete kohaldamisel. Eesmärk on võimaldada liikmesriikidele suuremat paindlikkust, aga pakkuda neile ka tuge. Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti kaasamine peaks ka suurendama rakendamise ühtsust kogu Euroopa Liidus.

Selleks et hõlbustada varjupaigaalaste õigusaktide järjekindlat kohaldamist ja lihtsustada kehtivaid menetlusi, nähakse ettepanekus ette ühtne menetlus, mille kohaselt tuleks taotluste läbivaatamisel silmas pidada miinimumnõuete direktiivis sätestatud rahvusvahelise kaitse mõlemaid vorme.

3.2. Õiguslik alus

Muudetud ettepanekuga muudetakse direktiivi 2005/85/EÜ ja selle õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 78 lõike 2 punkt d, millega nähakse ette meetmete vastuvõtmine ühise menetluse jaoks, mille raames ühetaolise varjupaiga või täiendava kaitse seisundi andmine ja äravõtmine toimub.

3.3. Territoriaalne kohaldamisala

Kavandatav direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele. Direktiivi kohaldatavus Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes tehakse kindlaks kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolliga nr 21.

Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli nr 22 artiklite 1 ja 2 kohaselt ei ole direktiiv Taani suhtes siduv ega kohaldatav.

3.4. Subsidiaarsuse põhimõte

Euroopa Liidu toimimise lepingu V jaotisega, milles käsitletakse vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, antakse teatavad volitused neis küsimustes Euroopa Liidule. Selliseid volitusi tuleb teostada kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artikliga 5, st ainult niisuguses ulatuses ja siis, kui liikmesriigid ei suuda kavandatava meetme eesmärke täielikult saavutada ning seepärast saaks kavandatava meetme ulatust ja mõju arvestades neid paremini saavutada Euroopa Liidu tasandil.

Euroopa Liidu meetmete õiguslik alus on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 78. Kõnealuses artiklis on sätestatud, et „Liit arendab välja varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud ühise poliitika, mille eesmärk on tagada sobiv seisund kõikidele rahvusvahelist kaitset vajavatele kolmandate riikide kodanikele ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimine. Nimetatud poliitika peab vastama 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonile ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundit käsitlevale protokollile ning teistele asjakohastele lepingutele”.

Varjupaiga ja pagulaste kaitsega seotud probleemide riikidevahelise laadi tõttu on ELil head võimalused pakkuda Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames lahendusi, eelkõige probleemidele, mis hõlmavad rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetlusi, mis eelkõige aitavad vältida taotlejate edasist ühest liikmesriigist teise liikumist. Kuigi 2005. aastal vastuvõetud direktiiviga saavutati oluline ühtlustamine, on vaja võtta täiendavaid ELi meetmeid, et tagada rangemad ja paremini ühtlustatud varjupaigamenetluste nõuded ning astuda täiendavaid samme ühise varjupaigamenetluse kehtestamiseks, nagu see seati Tamperes pikaajaliseks eesmärgiks. Selliseid nõudeid peetakse hädavajalikuks ka selle tagamiseks, et nende rahvusvahelise kaitse taotlejate taotlused, kelle suhtes kohaldatakse Dublini menetlusi, vaadatakse igas liikmesriigis läbi samaväärsete tingimuste alusel.

3.5. Proportsionaalsuse põhimõte

Varjupaigamenetluste direktiivi muutmise mõjuhinnangus[5] , mis koostati osana eelmise ettepaneku ettevalmistustööst, hinnati iga võimalust tuvastatud probleemide lahendamiseks, et saavutada ideaalne tasakaal praktilise väärtuse ja vajalike jõupingutuste vahel, ning järeldati, et ELi meetmete kasuks otsustamine ei lähe kõnealuste probleemide lahendamiseks vajalikust kaugemale. Käesolevas muudetud ettepanekus järgitakse jätkuvalt eelmise ettepaneku aluseks olnud juhtpõhimõtteid, kuid võimaldatakse samal ajal liikmesriikidele suuremat paindlikkust, mis aitab veelgi kaasa proportsionaalsuse põhimõttest kinnipidamisele.

3.6. Mõju põhiõigustele

Käesolevat ettepanekut uuriti põhjalikult, et tagada selle täielik kooskõla:

– Euroopa Liidu põhiõiguste hartas sätestatud põhiõigustega ning

– kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelisest õigusest, eelkõige Genfi konventsioonist, Euroopa inimõiguste konventsoonist ning ÜRO lapse õiguste konventsioonist.

Varjupaigamenetluste senisest rangemate nõuete ja nende järjekindla kohaldamise tagamine kogu Euroopa Liidus avaldab varjupaigataotlejatele üldist positiivset mõju ning tõhustab harta artiklis 18 sätestatud põhiõigust varjupaigale. Eelkõige vähendab ettepanek haldusvigade esinemist varjupaigamenetlustes, tagades seega harta artiklis 19 sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte parema järgimise ja parandades juurdepääsu kaitsele ja õiguskaitsele selle tagamisega, et kooskõlas harta artikliga 47 peaks igal taotlejal negatiivse otsuse korral olema õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus. Ettepanekuga suurendatakse ka harta artiklis 23 sätestatud soolist võrdõiguslikkust, edendatakse kooskõlas harta artikliga 24 varjupaigamenetlustes lapse huvidega arvestamise põhimõtet ning tugevdatakse harta artiklis 21 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõtet.

2009/0165 (COD)

Muudetud ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

rahvusvahelise kaitse seisundi andmise ja äravõtmise ühise menetluse kohta (uuesti sõnastatud)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 78 lõike 2 punkti d,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust[6],

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust[7],

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

ò uus

(1) Nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta)[8] tuleb teha mitmeid olulisi muudatusi. Selguse huvides tuleks nimetatud direktiiv uuesti sõnastada.

ê 2005/85/EÜ põhjendus 1 (kohandatud)

ð uus

(2) Ühine varjupaigapoliitika, sealhulgas Euroopa ühine varjupaigasüsteem, on osa Euroopa Liidu eesmärgist luua järk-järgult vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajanev ala, mis on avatud isikutele, kes neist sõltumatute asjaolude tõttu taotlevad õiguspäraselt kaitset ühenduses Ö Euroopa Liidus Õ . ð Selle poliitika juures tuleks juhinduda solidaarsuse ja vastutuse, sealhulgas selle rahalise mõju õiglase jagamise põhimõttest liikmesriikide vahel. ï

ê2005/85/EÜ põhjendus 2

(3) Oma erakorralisel istungil kohtumisel Tamperes 15. ja 16. oktoobril 1999 otsustas Euroopa Ülemkogu püüelda sellise Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise poole, mis põhineb pagulaste seisundit käsitleva 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsiooni, nagu seda (mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga, (edaspidi „Genfi konventsioon”), täielikul kohaldamisel, millega kinnitatakse non-refoulment põhimõtet tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ja tagatakse, et kedagi ei sunnita naasma tagakiusajate küüsi riiki, kus teda ohustab tagakiusamine.

ê2005/85/EÜ põhjendus 3 (kohandatud)

(4) Tampere kohtumise järeldustes on sätestatud, et Euroopa ühine varjupaigasüsteem peaks lühikeses perspektiivis hõlmama liikmesriikides õiglaste ja tõhusate varjupaigamenetluste ühiseid nõudeid liikmesriikides ning pikas perspektiivis ühenduse Ö Euroopa Liidu Õ õigusakte, mille tulemuseks on ühine varjupaigamenetlus Euroopa Ühenduses Ö Liidus Õ.

ê 2005/85/EÜ põhjendus 4

ð uus

(5) ð Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomise esimene etapp viidi lõpule aluslepingutega ettenähtud asjaomaste õigusaktide vastuvõtmise teel, mille raames võeti vastu ka direktiiv 2005/85/EÜ, mis oli ï Käesolevas direktiivis sätestatud pagulasseisundi omistamise või äravõtmise menetluse miinimumnõuded liikmesriikides on seega esimene varjupaigamenetlusi käsitlev meede varjupaigamenetluste jaoks.

ò uus

(6) Euroopa Ülemkogu võttis oma 4. novembri 2004. aasta kohtumisel vastu Haagi programmi, milles seati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal rakendatavad eesmärgid aastateks 2005−2010. Seepärast kutsuti Haagi programmis Euroopa Komisjoni üles lõpetama esimese etapi õigusaktide hindamine ning esitama teise etapi õigusaktid ja meetmed nõukogule ja Euroopa Parlamendile. Haagi programmi kohaselt on taotletavaks eesmärgiks seoses Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomisega ühise varjupaigamenetluse ja ühtse pagulasseisundi kehtestamine kogu Euroopa Liidus.

(7) Euroopa Ülemkogu märkis 16. oktoobril 2008. aastal vastuvõetud Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis, et liikmesriigiti esineb kaitse andmises endiselt märkimisväärseid erinevusi, ning kutsus üles tegema uusi algatusi, sealhulgas esitama ettepaneku ühiseid tagatisi sisaldava ühtse varjupaigamenetluse kehtestamiseks, et viia lõpule Haagi programmis ette nähtud Euroopa ühise varjupaigasüsteemi loomine.

(8) Ülemkogu võttis oma 10.−11. detsembri 2009. aasta kohtumisel vastu Stockholmi programmi, milles kinnitati veel kord kohustust luua 2012. aastaks kaitse ja solidaarsuse ühine ala, mis põhineb ühisel varjupaigamenetlusel ja rahvusvahelise kaitse saanud isikute ühesugusel seisundil ning mille aluseks oleksid ranged kaitsenõuded ning õiglased ja tõhusad menetlused. Stockholmi programmiga kinnitati, et rahvusvahelist kaitset vajavate isikute jaoks tuleb tagada võimalus kasutada õiguslikult turvalisi ja tõhusaid varjupaigamenetlusi. Stockholmi programmi kohaselt tuleks isikute suhtes olenemata sellest, millises liikmesriigis nad varjupaigataotluse esitavad, rakendada samaväärset menetluskorda ja kohelda neid nende seisundi kindlaksmääramisel samaväärselt. Eesmärk peaks olema, et sarnaseid juhtumeid käsitletakse ühtmoodi ja et nende lahendamise tulemus oleks sama.

(9) Kasutada tuleks Euroopa Pagulasfondi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 439/2010[9] loodud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti vahendeid, et piisavalt toetada liikmesriikide jõupingutusi Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teises etapis kehtestatud nõuete rakendamisel, eelkõige nende liikmesriikide jõupingutusi, kelle varjupaigasüsteem on eelkõige riigi geograafilise asendi või demograafilise olukorra tõttu sattunud erilise ja ebaproportsionaalse surve alla.

(10) Selleks et tagada taotlejate direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada rahvusvahelise kaitse saaja seisund, ja antava kaitse sisu kohta (edaspidi „miinimumnõuete direktiiv”)] kohase rahvusvahelise kaitse vajaduste ulatuslik ja tõhus hindamine, peaks rahvusvahelise kaitse andmise menetlust reguleeriv Euroopa Liidu raamistik põhinema ühtse varjupaigamenetluse põhimõttel.

ê2005/85/EÜ põhjendus 5

ð uus

(11) Käesoleva direktiivi peaeesmärk on ð arendada edasi liikmesriikides rahvusvahelise kaitse andmise ja äravõtmise menetluse nõudeid eesmärgiga luua Euroopa Liidus ühine varjupaigamenetlus ï kehtestada ühenduses miinimumraamistik pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluste kohta.

ê2005/85/EÜ põhjendus 6

ð uus

(12) Pagulasseisundi ð Rahvusvahelise kaitse ï omistamise andmise ja äravõtmise menetluste eeskirjade ühtlustamine peaks aitama piirata varjupaigataotlejate ð rahvusvahelise kaitse taotlejate ï edasist liikmesriikide vahelist liikumist ühest liikmesriigist teise, mis on põhjustatud erinevustest õigusraamistikues, ð ning looma samaväärsed tingimused direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohaldamiseks liikmesriikides ï.

ê2005/85/EÜ põhjendus 7

ð uus

(13) Miinimumnõuete olemusest tulenevalt peaks Lliikmesriikidel peaks olema õigus kehtestada või säilitada kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute suhtes, kes paluvad liikmesriigilt rahvusvahelist kaitset, soodsamad sätted, kui selline taotlus on esitatud põhjusel, et asjaomane isik on pagulane ð vajab rahvusvahelist kaitset ï Genfi konventsiooni artikli 1 punkti A ð direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] ï tähenduses.

ê2005/85/EÜ põhjendus 9

ð uus

(14) Käesoleva direktiiviga hõlmatud reguleerimisalasse kuuluvate isikute kohtlemisel osas on liikmesriigid seotud kohustustega, mis tulenevad rahvusvahelistest õiguse aktidest, millega nad on ühinenud ja mis keelustavad diskrimineerimise.

ê2005/85/EÜ põhjendus 10

ð uus

(15) On oluline, et kõigi varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï kohta tehakse otsused faktide asjaolude põhjal ja seda teevad esmatasandil ametiasutused, kelle mille töötajatel personalil on vastavad teadmised või kes mille töötajad on saabnud varjupaiga- ja pagulaste ð rahvusvahelise kaitse ï alast koolitust.

ê 2005/85/EÜ põhjendus 11

ð uus

(16) Varjupaigataotluste ð Rahvusvahelise kaitse taotluse ï kohta võimalikult kiiresti otsuse tegemine ð , ilma et see piiraks taotluse piisavat ja täielikku läbivaatamist, ï on nii liikmesriikide kui ka varjupaigataotlejate ð rahvusvahelise kaitse taotlejate ï huvides. Varjupaigataotluste läbivaatamine peaks olema korraldatud liikmesriikide äranägemisel, et nad saaksid vastavalt oma siseriiklikele vajadustele vaadata mis tahes taotluse läbi eelisjärjekorras või selle läbivaatamist kiirendada, võttes arvesse käesoleva direktiivi nõudeid.

(17) Samuti on nii liikmesriikide kui ka taotlejate huvides tagada rahvusvahelise kaitse vajaduste õigel viisil tunnustamine juba esimeses astmes. Sel eesmärgil peaks taotlejatele andma esimeses astmes tasuta õiguslikku ja menetlusteavet, võttes arvesse taotleja konkreetset olukorda. Sellise teabe andmine peaks muu hulgas võimaldama taotlejal menetlusest paremini aru saada, aidates teda seega täita asjaomaseid kohustusi. Oleks ebaproportsionaalne nõuda liikmesriikidelt, et sellist teavet saaks anda ainult kvalifitseeritud juristide poolt osutatavate teenuste kaudu. Liikmesriikidel peaks seega olema võimalus leida sellise teabe andmiseks kõige asjakohasem viis, näiteks anda seda valitsusväliste organisatsioonide, riigiametnike või riigi spetsialiseeritud talituste kaudu.

(18) Apellatsioonimenetlustes peaks taotlejatele teatavatel tingimustel võimaldama tasuta õigusabi ja esindamist isikute poolt, kes on selleks siseriiklike õigusaktide kohaselt pädevad. Lisaks peaks taotlejatel olema kõigis menetlusetappides õigus konsulteerida omal kulul siseriiklike õigusaktide alusel tegutsevate õigusnõustajate või muude nõustajatega.

ê2005/85/EÜ põhjendus 12

ð uus

(19) Avaliku korra mõiste võib ð muu hulgas ï hõlmata süüdimõistmist raske kuriteo eest.

ê2005/85/EÜ põhjendus 13 (kohandatud)

ð uus

(20) Selleks et tunnistada kaitset vajav isik nõuetekohaselt pagulaseks Genfi konventsiooni artikli 1 tähenduses pagulastenane ð või täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks ï kaitset vajavate isikute nõuetekohaselt tunnustamise huvides, peaks igal taotlejal olema teatavate eranditega tegelik juurdepääs menetlusele, võimalus teha koostööd ja nõuetekohaselt suhelda pädevate ametiasutustega, et esitada oma juhtumi kohta asjassepuutuvaid fakte asjakohaseid asjaolusid, ning küllaldased protseduurilised menetlustagatised oma juhtumi jätkuvaks menetlemiseks kõikides etappides. Lisaks sellele peaks varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise menetlus üldjuhul andma taotlejale vähemalt õiguse jääda riiki, kuni menetlev ametiasutus teeb otsuse; õiguse kasutada tõlgi teenuseid oma juhtumi esitamisel, kui ametiasutused teda küsitlevad temaga vestlevad; võimaluse suhelda ÜRO Ppagulaste Üülemvoliniku Ameti esindajaga või tema nimel tegutsevate organisatsioonidega ð ja organisatsioonidega, kes nõustavad rahvusvahelise kaitse taotlejaid ï ; õiguse saada kohaselt nõuetekohaselt teada otsusest, selle faktilistest ja juriidilisest õiguslikest põhjendusest; võimaluse konsulteerida õigusnõustajaga või muu nõustajaga; ning õiguse saada informatsiooni teavet oma juriidilise staatuse kohta menetluse otsustavatel hetkedel etappidel keeles, mille puhul on põhjust oletada, et ta sellest aru saab millest taotleja ð aru saab või ï Ö on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama Õ , ð ning eitava otsuse korral õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ï .

ê2005/85/EÜ põhjendus 14

Lisaks tuleks saatjata alaealiste kohta nende haavatavuse tõttu sätestada eraldi protseduurilised tagatised. Antud kontekstis peaksid liikmesriigid seadma esikohale lapse parimad huvid.

ò uus

(21) Selleks et tagada tegelik juurdepääs taotluse läbivaatamise menetlusele, peaksid ametnikud, kellel on esimene kontakt rahvusvahelist kaitset taotleva isikuga, eelkõige ametnikud, kes valvavad maismaa- või merepiiri või teostavad piirikontrolli, saama juhised ja vajaliku koolituse rahvusvahelise kaitse taotluse nõuetele vastavuse tuvastamiseks ja menetlemiseks. Nad peaksid olema võimelised andma kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule, kes on liikmesriigi territooriumil, sealhulgas piiril, territoriaalvetes või transiiditsoonis, ja soovib taotleda rahvusvahelist kaitset, kogu asjakohase teabe rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise koha ja viisi kohta. Kui selline isik asub liikmesriigi territoriaalvetes, tuleks ta maismaale toimetada ja tema taotlus käesoleva direktiivi kohaselt läbi vaadata.

(22) Selleks et hõlbustada juurdepääsu taotluse läbivaatamise menetlusele piiripunktides ja kinnipidamisasutustes, peaks seal kättesaadavaks tegema teabe rahvusvahelise kaitse taotlemise võimaluse kohta. Selleks, et pädevatel ametiasutustel oleks võimalik aru saada, kas isikud avaldavad soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks, peaks põhilise suhtlemise tagama suulise tõlke kasutamise võimaluse kaudu.

(23) Lisaks tuleks näha ette, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavate taotlejate jaoks nagu alaealised, saatjata alaealised, piinamise või vägistamise või muu jõhkra vägivalla ohvriks langenud isikud ja puudega isikud, tuleb pakkuda piisavat tuge, et luua tingimused nende tegelikuks juurdepääsuks menetlustele ja rahvusvahelise kaitse taotluse põhjendamiseks vajalike dokumentide esitamiseks.

(24) Riiklikud meetmed, milles käsitletakse piinamise või muude jõhkra füüsilise või vaimse vägivalla, sealhulgas seksuaalse vägivalla aktide sümptomite ja tunnuste tuvastamist ja dokumenteerimist käesoleva direktiiviga hõlmatud menetluste raames, peaksid muu hulgas tuginema piinamise ja muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise või karistamise tõhusa uurimise ja dokumenteerimise käsiraamatule (Istanbuli protokoll).

(25) Selleks et tagada nais- ja meessoost taotlejate võrdõiguslikkus, peaks taotluse läbivaatamise menetlus olema sootundlik. Eelkõige tuleks isiklik vestlus korraldada viisil, mis võimaldaks nii nais- kui ka meessoost taotlejal rääkida oma varasematest soolise tagakiusamise kogemustest. Sooküsimusega seotud kaebuste keerukust tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta menetlustes, mis hõlmavad turvalise kolmanda riigi, turvalise päritoluriigi või korduvate taotluste mõistet.

(26) Käesoleva direktiivi rakendamisel on liikmesriikide esmaseks kohuseks lähtuda kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja ÜRO 1989. aasta lapse õiguste konventsiooniga lapse huvidest.

(27) Rahvusvahelise kaitse vajaduste hindamise menetlus tuleks korraldada viisil, mis võimaldaks pädevatel ametiasutustel rahvusvahelise kaitse taotlusi põhjalikult läbi vaadata.

ê2005/85/EÜ põhjendus 15

ð uus

(28) Kui varjupaigataotleja esitab korduva taotluse ilma uusi tõendeid või argumente väiteid esitamata, oleks ebaproportsionaalne kohustada liikmesriike läbivaatamismenetlust täies ulatuses uuesti korraldama. Sellistel juhtudel peaksid liikmesriigid saama valida menetluse, mis võimaldaks teha erandeid varjuapaigataotlejatele üldiselt antavatest tagatistest ð olema võimelised lükkama taotluse tagasi põhjusel, et see on res judicata põhimõtte kohaselt vastuvõetamatu ï .

ê2005/85/EÜ põhjendus 16

ð uus

(29) Paljud varjupaigataotlused ð rahvusvahelise kaitse taotlused ï tehakse esitatakse liikmesriigi piiril või transiitalas transiiditsoonis enne taotleja riiki lubamise otsust. Liikmesriigid peaksid saama olema võimelised ð sätestama taotluse vastuvõetavuse ja/või sisulise läbivaatamise korra, mis võimaldaks otsustada tema piiril või transiiditsoonis esitatud taotluse üle selgelt määratletud asjaolude korral kohapeal. ï säilitada olemasolevaid menetlusi piiril, mis sobivad selliste taotlejate eriolukorraga. Määratleda tuleks ühised eeskirjad võimalike erandite jaoks, mis tehakse sellistes olukordades varjupaigataotlejatele üldiselt antavates tagatistes. Piirimenetlusi tuleks peamiselt kohaldada nende taotlejate suhtes, kes ei vasta liikmesriigi territooriumile sisenemise tingimustele.

ê2005/85/EÜ põhjendus 17

ð uus

(30) Varjupaigataotluse ð Rahvusvahelise kaitse taotluse ï põhjendatuse oluliseks teguriks on taotleja turvalisus tema päritoluriigis. Kui kolmandat riiki võib pidada turvaliseks päritoluriigiks, peaksid liikmesriigid olema võimelised seda turvalisena määratlema tunnistama selle turvaliseks ja eeldama selle turvalisust konkreetse taotleja jaoks, välja arvatud juhul, kui taotleja esitab tõsiseid vastuargumente vastuväiteid.

ê2005/85/EÜ põhjendus 18

(31) Arvestades kolmandate riikide kodanike ja kodakondsuseta isikute pagulaseks tunnistamise ühtlustamise taset, tuleks kehtestada ühised tingimused kolmandate riikide tunnistamiseks turvalisteks päritoluriikideks.

ê2005/85/EÜ põhjendus 19

Kui nõukogu on veendunud, et päritoluriik on need tingimused täitnud, ning on seetõttu lisanud selle riigi käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõetavale turvaliste päritoluriikide ühisesse miinimumnimekirja, peaksid liikmesriigid olema kohustatud läbi vaatama avaldused selle riigi kodakondsusega isikutelt või kodakondsuseta isikutelt, kelle peamine elukoht oli varem selles riigis, tuginedes sellele, et selle riigi eeldatav turvalisus on vaidlustatav. Pidades silmas turvaliste päritoluriikide määratlemise poliitilist tähtsust, arvestades eelkõige päritoluriigi inimõiguste olukorra hinnangu mõjusid ja selle mõjusid Euroopa Liidu välispoliitikale, peaks nõukogu mis tahes otsused nimekirja koostamise või muutmise kohta tegema pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

ê2005/85/EÜ põhjendus 20 (kohandatud)

(32) Tulenevalt Bulgaaria ja Rumeenia staatusest Euroopa Liidu kandidaatriikidena ja nende riikide tehtud edusammudest liikmeks saamiseks, tuleks neid käesoleva direktiivi tähenduses pidada turvalisteks päritoluriikideks kuni nende riikide liitumiseni Euroopa Liiduga.

ê2005/85/EÜ põhjendus 21

ð uus

(33) Kolmanda riigi määratlemine tunnistamine turvaliseks päritoluriiginaks käesoleva direktiivi tähenduses ei saa selle riigi kodanikele tagada absoluutset turvalisust. Oma olemuse tõttu saab määratlemise sellise tunnistamise aluseks oleva hinnangu tegemisel andmisel võtta üksnes arvesse üksnes antud asjaomase riigi tsiviil-, õiguslikku ja poliitilist olukorda ning seda, kas asjaomases riigis tagakiusamise, piinamise või ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise eest vastutavateks tunnistatud inimeste suhtes kohaldatakse sanktsioone ka tegelikult. Sellel põhjusel on oluline, et kui taotleja toob esitab kaalukad ð mõjuvad ï põhjused, miks tema olukorras ei saa antud asjaomast riiki ei saa pidada tema jaoks turvaliseks, ei ole tema puhul enam asjakohane käsitada seda riiki turvalisena.

ê2005/85/EÜ põhjendus 22 (kohandatud)

ð uus

(34) Liikmesriigid peaksid kontrollima vaatama läbi kõikide taotluste sisu, st tuvastama hindama, kas taotlejat saab käsitada pagulasena Ö vastab rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele Õ vastavalt direktiivile […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivile 2004/83/EÜ kolmandate riikide kodanikele ja kodakondsuseta isikutele pagulasseisundi või muud liiki rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatuse omistamise miinimumnõuete ja pakutava kaitse sisu kohta, kui käesolevas direktiivis ei ole sätestatatud teisiti, eelkõige juhul, kui on põhjust oletada, et teine riik korraldab tuvastamise vaatab taotluse läbi või võimaldab annab piisavat kaitset. Eriti ei tohiks liikmesriike kohustada hindama varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï sisu, kui esimene varjupaigariik on taotlejale andnud pagulasseisundi või muul moel piisava kaitse ja taotleja lubatakse sinna sellesse riiki tagasi.

ê2005/85/EÜ põhjendus 23

ð uus

(35) Liikmesriike ei tohiks samuti kohustada hindama varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï sisu hindama, kui siseriiklikus õiguses määratletud ð piisava ï sideme tõttu kolmanda riigiga on põhjust eeldada, et taotleja otsib taotleb kaitset nimetatud kolmandalt riigilt ð , ning on põhjust arvata, et taotlejal lubatakse siseneda sellesse riiki või võetakse ta sinna tagasi ï. Liikmesriigid peaksid tegutsema lähtuvalt sellest üksnes siis, kui asjassepuutuv asjaomane taotleja oleks kõnealuses kolmandas riigis kaitstud. VarjupaigatTaotlejate edasise ühest liikmesriigist teise liikumise vältimiseks huvides tuleks kehtestada ühised eeskirjad põhimõtted, mille alusel liikmesriigid saavad kolmandat riiki liikmesriikidele kolmandate riikide turvaliseks päritoluriigiks tunnistamiseks pidada või tunnistada.

ê2005/85/EÜ põhjendus 24

ð uus

(36) Teatavate Eeriti kõrgeid rangeid inimõiguste ja pagulaste kaitsega seotud nõudeid järgivate Euroopa kolmandate riikide puhul tuleks liikmesriikidel lubada varjupaigataotlusi jätta ð rahvusvahelise kaitse taotlused ï mitte läbi vaadata vaatamata või mitte vaadata läbi neid täielikult läbi vaadata selliste taotlejate puhul, kes sisenevad nende territooriumile sellistest kõnealustest Euroopa kolmandatest riikidest. Arvestades piiratud või ärajäänud läbivaatamise võimalikke tagajärgi taotleja jaoks, peaks turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamine piirduma juhtumitega, mis hõlmavad kolmandaid riike, mille puhul nõukogu on veendunud, et käesolevas direktiivis sätestatud asjassepuutuva kolmanda riigi turvalisuse kõrgeid nõudeid järgitakse. Nõukogu peaks tegema otsused selles küsimuses pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga.

ê2005/85/EÜ põhjendus 25

Tulenevalt käesolevas direktiivis sätestatud mõlemat turvalise kolmanda riigi mõistet käsitlevate ühiste nõuete olemusest sõltub nende mõistete tegelik mõju sellest, kas kõnealune kolmas riik lubab kõnealusel taotlejal siseneda oma territooriumile.

ò uus

(37) Selleks et hõlbustada korrapärast teabevahetust turvalise päritoluriigi, turvalise kolmanda riigi ja Euroopa turvalise kolmanda riigi mõiste siseriikliku kohaldamise kohta ja valmistada tulevikus ette võimalikku täiendavat ühtlustamist, peaksid liikmesriigid teatama komisjonile korrapäraselt, milliste kolmandate riikide suhtes nad neid mõisteid kohaldavad.

ê2005/85/EÜ põhjendus 26

ð uus

(38) Seoses pagulasseisundi ð või täiendava kaitse seisundi ï äravõtmisega peaks liikmesriik tagama, et pagulasseisundiga ð rahvusvahelise kaitsega ï kaasnevaid eeliseid hüvesid kasutavaid isikuid teavitatakse nõuetekohaselt nende staatuse seisundi võimalikust uuesti läbivaatamisest ning et neil on võimalus esitada oma seisukoht enne, kui ametiasutused võivad teha põhjendatud otsuse nende pagulasseisundi äravõtmiseks. Nendest tagatistest võib siiski loobuda, kui pagulasseisundi lõppemise põhjused ei ole seotud tingimuste muutumisega, millel tunnustamine põhines.

ê2005/85/EÜ põhjendus 27 (kohandatud)

ð uus

(39) Asjaolu, et otsuseid varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotlemise, otsuseid pärast taotluse läbivaatamist taotluse uuesti läbivaatamisest keeldumise ï ja Ö otsuseid Õ pagulasseisundi ð või täiendava kaitse seisundi ï äravõtmise kohta saab asutamislepingu artikli 234 mõistes kohtus tulemuslikult vaidlustada, peegeldab ühenduse Ö Euroopa Liidu Õ õiguse üldpõhimõtet. Õiguskaitsevahendi tõhusus, ka seoses asjassepuutuvate faktide läbivaatamisega, sõltub iga liikmesriigi haldus- ja õigussüsteemist kui tervikust.

ê2005/85/EÜ põhjendus 28

(40) Kooskõlas asutamislepingu Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 72 64 ei mõjuta käesolev direktiiv nende kohustuste täitmist, mis on liikmesriikidel avaliku korra säilitamiseks ja sisejulgeoleku kaitseks tagamiseks.

ê2005/85/EÜ põhjendus 29

ð uus

(41) Käesolev direktiiv ei käsitle ð liikmesriikide vahelisi ï menetlusi, mida reguleerib nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 343/2003 määrus (EL) nr […/…], [millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku ð või kodakondsuseta isiku ï esitatud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï läbivaatamise eest] (Dublini määrus).

ò uus

(42) Taotlejad, kelle suhtes kohaldatakse määrust (EL) nr […/…] [Dublini määrus], peaksid saama tugineda käesolevas direktiivis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele ning kasutada määruse (EL) nr […/…] [Dublini määrus] kohaseid spetsiaalseid tagatisi.

ê2005/85/EÜ põhjendus 30

(43) Käesoleva direktiivi rakendamist tuleks korrapäraselt hinnata vähemalt iga kahe aasta järel.

ê2005/85/EÜ põhjendus 31 (kohandatud)

(44) Kuna käesoleva määruse direktiivi eesmärkei, milleks on pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kehtestamine liikmesriikides, ei suuda liikmesriigid piisaval määral saavutada ning meetme ulatuse ja mõju tõttu on neid seda saab seetõttu paremini parem saavutada ühenduse Ö Euroopa Liidu Õ tasandil, võib ühendus Ö Euroopa Liit Õ võtta meetmeid vastavalt Euroopa Liidu lepingu asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Kooskõlas samas Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega kohaselt ei lähe käesolev määrus direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

ê2005/85/EÜ põhjendus 32

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Ühendkuningriik 24. jaanuari 2001. aasta kirjaga oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises.

ê2005/85/EÜ põhjendus 33

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt teatas Iirimaa 14. veebruari 2001. aasta kirjaga oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmises ja kohaldamises.

ò uus

(45) Kooskõlas Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes käsitleva protokolli nr 21 artikli 4a lõikega 1 ja ilma et see piiraks nimetatud artikli lõike 2 kohaldamist, ei ole käesolev meede Ühendkuningriigi ja Iirimaa suhtes siduv ja nende suhtes kohaldatakse jätkuvalt direktiivi 2005/85/EÜ seni, kuni nad ei ole teatanud oma soovist aktsepteerida käesolevat meedet.

ê2005/85/EÜ põhjendus 34

(46) Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see direktiiv ei ole talle tema suhtes siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele kohaldatav.

ê 2005/85/EÜ põhjendus 8

ð uus

(47) Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest. ð Eelkõige püütakse käesoleva direktiiviga tagada inimväärikuse täielik asutamine ning edendada harta artiklite 1, 18, 19, 21, 23, 24, ja 47 kohaldamist ning direktiivi tuleb sellele vastavalt rakendada. ï

ò uus

(48) Käesoleva direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise kohustus peaks piirduma sätetega, mille sisu on võrreldes varasema direktiiviga muudetud. Kohustus võtta üle muutmata sätted tuleneb varasemast direktiivist.

(49) Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas nimetatud direktiivi siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtajaga,

ê 2005/85/EÜ

ð uus

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I PEATÜKK

Üldsätted

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on kehtestada liikmesriikides pagulasseisundi ð direktiivi […/…/EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohase rahvusvahelise kaitse ï omistamise andmise ja äravõtmise menetluse ð ühised nõuded ï miinimumnõuded.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a)           „Genfi konventsioon” – 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioon, mida on muudetud 31. jaanuari 1967. aasta New Yorgi protokolliga;

b)           taotlus või varjupaigataotlus kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud taotlus, mida võidakse käsitada mõnelt liikmesriigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisena Genfi konventsiooni alusel. Rahvusvahelise kaitse taotlemist käsitletakse varjupaigataotlusena, välja arvatud juhul, kui asjaomane isik selgesõnaliselt taotleb mõnda muud liiki kaitset, mida saab taotleda eraldi;

ò uus

b)           „taotlus” või „rahvusvahelise kaitse taotlus” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku selline taotlus kaitse saamiseks liikmesriigilt, mida võib käsitada pagulasseisundi või täiendava kaitse seisundi taotlemisena, kusjuures ei taotleta selgesõnaliselt väljapoole direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] reguleerimisala jäävat muud liiki kaitset, mida saab eraldi taotleda;

ê2005/85/EÜ

ð uus

c)           „taotleja” või „varjupaigataotleja ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï ” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes on esitanud varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï , mille suhtes kohta ei ole lõplikku otsust veel tehtud;

ò uus

d)           „spetsiaalseid menetlustagatisi vajav taotleja” – taotleja, kes vajab oma vanuse, soo, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, puude, raske füüsilise haiguse, vaimuhaiguse, traumajärgse häire või kogetud piinamise, vägistamise või muu jõhkra psühholoogilise, füüsilise või seksuaalse vägivalla tõttu spetsiaalseid tagatisi, et kasutada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi;

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

d)e)        „lõplik otsus” – otsus selle kohta, kas kolmanda riigi kodanikule või kodakondsuseta isikule antakse pagulasseisund ð või täiendava kaitse seisund ï direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ alusel, ning mille suhtes ei kohaldata enam käesoleva direktiivi V peatükist tulenevat õiguskaitsevahendit, olenemata sellest, kas õiguskaitsevahendil on toime, mis võimaldab taotlejal jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni otsuse saamiseni tegemiseni , arvestades käesoleva direktiivi III lisa;

e)f)         „tuvastav menetlev ametiasutus” – liikmesriigi kohtulaadne ametiasutus või haldusorgan, mis kes vastutab varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï läbivaatamise eest ning on pädev võtma sellistes juhtumites vastu esimese astme otsuseid, kui I lisast ei tulene teisiti;

f)g)         „pagulane” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes vastab Genfi konventsiooni artikli 1 nõuetele, mis on sätestatud direktiivis 2004/83/EÜ direktiivi [.../.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikli 2 punktis d esitatud nõuetele ;

ò uus

h)           „täiendava kaitse saamise nõuetele vastav isik” – kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik, kes vastab direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikli 2 punktis f esitatud nõuetele;

i)            „rahvusvahelise kaitse seisund” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulaseks või täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks tunnistamine liikmesriigi poolt;

ê2005/85/EÜ

jg)          „pagulasseisund” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku pagulaseks tunnistamine liikmesriigi poolt;

ò uus

k)           „täiendava kaitse seisund” – kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks tunnistamine liikmesriigi poolt;

l)            „alaealine” – alla 18aastane kolmanda riigi kodanik või kodakondsuseta isik;

ê2005/85/EÜ

ð uus

h)m)       „saatjata alaealine” – territooriumile ð direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikli 2 lõikes l määratletud alaealine ï alla 18aastane isik, kes saabub liikmesriigi territooriumile tema eest seaduste või tavade kohaselt vastutava täiskasvanuta, ja seda senikaua kuni selline täiskasvanu ei ole teda tegelikult oma hoole alla võtnud; see mõiste hõlmab ka alaealist, kes on jäänud saatjata pärast tema sisenemist liikmesriigi;

i)n)         „esindaja” – ð pädevate ametiasutuste määratud isik või organisatsioon, kes tegutseb seadusliku eestkostjana, et aidata ja esindada saatjata alaealist käesoleva direktiiviga ettenähtud menetlustes eesmärgiga tagada lapse huvide kaitse ja teostada vajaduse korral alaealise nimel õigus- ja teovõimet. Kui esindajaks on organisatsioon, nimetab ta isiku, kes vastutab asjaomase alaealise suhtes eestkostja ülesannete täitmise eest käesoleva direktiivi kohaselt. ï isik, kes tegutseb saatjata alaealise eestkostjaks oleva organisatsiooni nimel; isik, kes tegutseb siseriikliku organisatsiooni nimel, mis vastutab alaealise hooldamise ja heaolu eest või mõni muu asjakohane esindaja, kes on määratud kaitsma saatjata alaealise huvisid;

j)o)         „pagulasseisundi ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï äravõtmine” – pädeva ametiasutuse otsus tühistada, või lõpetada või keelduda isiku pagulasseisundi ð või täiendava kaitse seisund ï või keelduda selle uuendamisest vastavalt direktiivile […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ;

k)p)        „liikmesriiki jäämine” – jäämine selle liikmesriigi territooriumile, kaasa arvatud piirile või transiiditsooni, kus varjupaigataotlus ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï esitati või kus seda läbi vaadatakse.;

ò uus

q)           „korduv taotlus” – täiendav taotlus, mis esitatakse pärast eelmise taotluse kohta lõpliku otsuse tegemist, sealhulgas juhud, mil taotleja on oma taotluse selgesõnaliselt tagasi võtnud, ja juhud, mil menetlev ametiasutus on taotluse pärast selle artikli 28 lõike 1 kohast kaudset tagasivõtmist tagasi lükanud.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 3

Reguleerimisala

1.           Käesolevat direktiivi kohaldatakse kõikide varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes ï , mis on esitatud liikmesriigi territooriumil, kaasa arvatud piiril ð , territoriaalvetes ï või transiiditsoonis, ning pagulasseisundi ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï äravõtmise suhtes.

2.           Käesolevat direktiivi ei kohaldata liikmesriikide välisesindustele esitatud diplomaatilise või territoriaalse varjupaiga taotluste suhtes.

3.           Kui liikmesriigid kasutavad menetlust või kehtestavad menetluse, kus varjupaigataotlusi vaadatakse läbi nii Genfi konventsioonil põhinevate taotlustena kui muud liiki rahvusvahelise kaitse taotlustena, mis on määratletud direktiivi 2004/83/EÜ artiklis 15, kohaldavad nad käesolevat direktiivi kogu menetluse vältel.

3. 4.       Lisaks sellele võivad liikmesriigid Liikmesriigid võivad otsustada kohaldada käesolevat direktiivi menetluste puhul, kus tehakse otsus mis tahes liiki rahvusvahelise kaitse taotluste kohta ð , mis ei kuulu direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] reguleerimisalasse ï .

Artikkel 4

Vastutavad ametiasutused

1.           Liikmesriigid määravad kõikide menetluste jaoks tuvastava menetleva ametiasutuse, mis kes vastutab taotluste asjakohase läbivaatamise eest kooskõlas käesoleva direktiiviga, eelkõige artikli 8 lõikega 2 ja artikliga 9.ð Liikmesriigid tagavad, et kõnealuse ametiasutuse käsutusse antakse tema käesoleva direktiivi kohaste ülesannete täitmiseks asjakohased vahendid, sealhulgas piisaval arvul pädevaid töötajaid. ï

Vastavalt määruse (EÜ) nr 343/2003 artikli 4 lõikele 4 tegeleb liikmesriigi territooriumil teise liikmesriigi immigratsioonikontrolli teostavale asutusele esitatud varjupaigataotlustega liikmesriik, mille territooriumil olles taotlus esitati.

2.           Liikmesriigid võivad siiski ette näha, et järgneva läbivaatamise eest vastutab mõni muu Ö kui lõikes 1 osutatud Õ ametiasutus, kui eesmärgiks on:

a)      ð määruse (EL) nr […/…] [Dublini määrus] kohane juhtumite menetlemine ja ï vaadata läbi juhtumid, kus kaalutakse taotleja üleandmist teisele riigile vastavalt eeskirjadele, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab varjupaigataotluse läbivaatamise eest kuni ajani, mil üleandmine aset leiab või ajani, mil taotluse saanud riik keeldub taotluse esitajat vastu või tagasi võtmast;

b)      võtta siseriiklikke julgeolekusätteid silmas pidades vastu otsus taotluse kohta tingimusel, et enne otsuse vastuvõtmist konsulteeritakse tuvastava asutusega, kas taotlejat saab direktiivi 2004/83/EÜ põhjal käsitleda pagulasena;

c)      teostada taotluse esialgne läbivaatamine vastavalt artiklile 32 tingimusel, et kõnealusel asutusel on juurdepääs taotleja eelnevat taotlust sisaldavale toimikule;

d)      vaadata juhtumid läbi artikli 35 lõikes 1 sätestatud menetluse raames;

b e)   keelduda artiklis ð 43 ï 35 lõigetes 2−5 sätestatud menetluse raames andmast riiki sisenemise loa luba ð andmine või ï Ö andmisest keeldumine Õ vastavalt kehtestatud tingimustele Ö ja kõnealuses artiklis sätestatule Õ ð ning tuginedes menetleva ametiasutuse arvamusele. ï kui kõnealuste sätete tingimustest ei tulene teisiti ;

f) teha kindlaks, kas taotleja soovib siseneda või on sisenenud liikmesriiki artiklis 36 määratletud turvalisest kolmandast riigist kui kõnealusest artikli tingimustest ei tulene teisiti.

ò uus

3.           Liikmesriigid tagavad, et menetleva ametiasutuse töötajad on saanud nõuetekohase väljaõppe. Sel eesmärgil pakuvad liikmesriigid algset ja vajaduse korral ka jätkukoolitust, sealhulgas määruse (EL) nr 439/2010 artikli 6 lõike 4 punktides a−e loetletud valdkondades. Liikmesriigid võtavad arvesse ka Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti poolt kindlaksmääratud ja väljatöötatud koolitusi.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

4. 3.       Liikmesriigid tagavad, et Juhul, kui vastavalt lõikele 2 on määratud ametiasutus, tagavad liikmesriigid, et asutuste Ö selle ametiasutuse Õ töötajatel on nõuetekohased teadmised või nad saavad vajalikku koolitust täitmaks käesoleva direktiivi rakendamiselga seoses neile pandud kohustusi.

ò uus

5.           Rahvusvahelise kaitse taotlust, mis esitatakse ühes liikmesriigis teise liikmesriigi ametiasutustele, kes teostavad seal piiri- või sisserände kontrolli, menetleb liikmesriik, kelle territooriumil taotlus esitati.

ê2005/85/EÜ

ð uus

Artikkel 5

Soodsamad sätted

Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada soodsamad nõuded pagulasstaatuse ð rahvusvahelise kaitse ï andmisele ja selle äravõtmisele menetlusele soodsamad nõuded, kuivõrd kui need nõuded ühilduvad on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

II PEATÜKK

Üldpõhimõtted ja tagatised

Artikkel 6

Juurdepääs menetlusele

1.           Liikmesriigid võivad nõuda varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotuse ï esitamist isiklikult ja/või kindlaksmääratud kohas ð , ilma et see piiraks lõigete 2, 3 ja 4 kohaldamist ï .

ò uus

2.           Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlust esitada soovival isikul on tegelik võimalus esitada see võimalikult kiiresti.

3.           Kui isik avaldab soovi esitada rahvusvahelise kaitse taotlus, tagavad liikmesriigid, et asjaolu, et kõnealune isik on taotleja, registreeritakse võimalikult kiiresti ja hiljemalt 72 tundi pärast kõnealuse soovi avaldamist.

Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et selliste ametiasutuste töötajatel, mille puhul on tõenäoline, et neile selliseid sooviavaldusi esitatakse, on asjaomased juhised ja nad saavad vajalikku koolitust.

Käesoleva lõike rakendamisel võtavad liikmesriigid arvesse Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti väljatöötatud asjaomaseid juhiseid.

4.           Kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis teeb lõikes 3 sätestatud 72tunnisest tähtajast kinnipidamise praktikas võimatuks, võivad liikmesriigid ette näha kõnealuse tähtaja pikendamise 7 tööpäevani.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

2.           Liikmesriigid tagavad, et igal täisealisel õigus- ja teovõimelisel isikul oleks õigus esitada varjupaigataotlus enda nimel.

3.           Liikmesriigid võivad ette näha, et taotleja võib esitada taotluse ülalpeetava nimel. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et täisealised ülalpeetavad annavad nõusoleku taotluse esitamiseks nende nimel, vastasel juhul on neil võimalik esitada taotlus enda nimel.

Nõusolekut nõutakse taotluse esitamise või hiljemalt täisealise ülalpeetava küsitlemise ajal.

4.           Liikmesriigid võivad siseriiklike õigusaktidega määrata kindlaks juhtumid, kus:

a) alaealine võib taotluse ise esitada;

b) saatjata alaealise eest peab avalduse esitama esindaja nagu sätestatud artikli 17 lõike 1 punktis a;

c) esitatud varjupaigataotlust käsitatakse ka vallalise alaealise eest esitatud varjupaigataotlusena.

5.           Liikmesriigid tagavad, et asutused, kelle poole varjupaigataotlust esitada soovivad isikud tõenäoliselt pöörduvad, oleksid võimelised andma nendele isikutele nõu, kuidas ja kuhu avaldus esitada, samuti võivad liikmesriigid nõuda, et nimetatud asutused edastaksid taotluse pädevale asutusele.

ê2005/85/EÜ artikkel 6

ð uus

Artikkel 7

Ülalpeetavate või alaealiste nimel esitatavad taotlused

1. 2.       Liikmesriigid tagavad, et igal täisealisel õigus- ja teovõimelisel isikul oleks õigus esitada ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï varjupaigataotlus enda nimel.

2. 3.       Liikmesriigid võivad ette näha, et taotleja võib esitada taotluse oma ülalpeetavate nimel. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et täisealised ülalpeetavad täisealised annavad nõusoleku taotluse esitamiseks nende nimel, vastasel juhul on neil võimalik esitada taotlus enda nimel.

Nõusolekut nõutakse küsitakse taotluse esitamise ajal või hiljemalt isikliku vestluse ajal täisealise ülalpeetava täisealisega küsitlemise ajal. ð Enne nõusoleku küsimist teavitatakse iga ülalpeetavat täisealist eraviisiliselt asjaomastest menetluslikest tagajärgedest ja tema õigusest esitada rahvusvahelise kaitse taotlus eraldi. ï

ò uus

3.           Liikmesriigid tagavad, et alaealisel on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus kas enda nimel, kui ta on asjaomase liikmesriigi siseriikliku õiguse kohaselt menetlustes osalemiseks õigus- ja teovõimeline, või oma vanemate või teiste täiskasvanud pereliikmete või tema eest vastutava täiskasvanu kaudu kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusaktide või siseriiklike tavadega või esindaja kaudu.

4.           Liikmesriigid tagavad, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/115/EÜ[10] artiklis 10 osutatud asjaomastel üksustel on õigus esitada rahvusvahelise kaitse taotlus saatjata alaealise nimel, kui sellise alaealise olukorra individuaalse hindamise põhjal on need üksused seisukohal, et alaealine võib vajada direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohast kaitset.

ê2005/85/EÜ artikkel 6

ð uus

5. 4.       Liikmesriigid võivad siseriiklike õigusaktidega määrata kindlaks juhtumid, kus:

a)      alaealine võib taotluse ise esitada;

b)      saatjata alaealise eest peab avalduse taotluse esitama esindaja, nagu on sätestatud artikli 17 25 lõike 1 punktis a;

c)      esitatud varjupaigataotlust ð rahvusvahelise kaitse taotluse esitamist ï käsitatakse ka ð rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisena ï vallalise alaealise nimel eest esitatud varjupaigataotlusena.

ò uus

Artikkel 8

Teavitamine ja nõustamine piiripunktides ja kinnipidamisasutustes

1. Liikmesriigid tagavad, et teave rahvusvahelise kaitse taotlemise võimaluse kohta on kättesaadav kinnipidamisasutustes ja välispiiril asuvates piiripunktides, sealhulgas transiiditsoonis. Liikmesriigid kindlustavad vajaduse korral suulise tõlke, et hõlbustada selliste juhtumite korral juurdepääsu menetlusele.

2.           Liikmesriigid tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotlejaid nõustavatel organisatsioonidel on juurdepääs välispiiril asuvatele piiripunktidele, sealhulgas transiiditsoonile. Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, millega reguleeritakse osutatud organisatsioonide kohalolu nimetatud aladel, ja võivad ette näha, et sellist juurdepääsu lubatakse vastavalt liikmesriigi pädevate ametiasutustega sõlmitud kokkuleppele.

ê2005/85/EÜ

ð uus

Artikkel 9 7

Õigus jääda liikmesriiki kuni taotluse läbivaatamiseni

1.           Taotluse esitajal Taotlejal lubatakse jääda liikmesriiki üksnes menetluse eesmärgil seni, kuni tuvastav menetlev ametiasutus on vastu võtnud otsuse vastavalt III peatükis sätestatud esimese astme menetlusele. Kõnealune õigus riiki jääda ei anna õigust saada elamisluba.

2.           Liikmesriigid võivad teha erandi ainult juhul, kui vastavalt artiklitele 32 ja 34 ð isik esitab ï ð artiklis 41 osutatud ï korduvat taotluste enam läbi ei vaadata või kui liikmesriigid annavad isiku kas üle või välja teisele liikmesriigile kooskõlas Euroopa vahistamismääruses[11] sätestatud kohustustega või muul viisil või kolmandale riigile ð , välja arvatud asjaomase taotleja päritoluriigile, ï või rahvusvahelisele kriminaalkohtule või tribunalile.

ò uus

3.           Liikmesriik võib taotleja anda lõike 2 kohaselt kolmandale riigile välja ainult juhul, kui pädevad ametiasutused on veendunud, et väljaandmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse liikmesriigi rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi.

ê2005/85/EÜ

ð uus

Artikkel 10 8

Taotluse läbivaatamise nõuded

1.           Ilma et see piiraks artikli 23 lõike 4 punkti i kohaldamist, tagavad lLiikmesriigid tagavad, et ð rahvusvahelise kaitse taotlusi ï varjupaigataotlusi ei lükata tagasi ega jäeta läbi vaatamisest kõrvale vaatamata ainult põhjusel, et neid ei esitatud niipea kui võimalik võimalikult kiiresti.

ò uus

2.           Rahvusvahelise kaitse taotluste läbivaatamisel teeb menetlev ametiasutus kõigepealt kindlaks, kas taotleja vastab pagulaseks tunnistamise nõuetele, ja kui ta neile ei vasta, siis kas ta vastab täiendava kaitse saamise nõuetele.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

3. 2.       Liikmesriigid tagavad, et tuvastavad menetlevad ametiasutused võtavad varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï kohta otsuse vastu pärast taotluse asjakohast läbivaatamist. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et:

a)      taotlused vaadatakse läbi ja otsused tehakse individuaalselt, objektiivselt ja erapooletult;

b)        täpset ja ajakohast teavet hangitakse erinevatest allikatest, nagu näiteks ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt (UNHCR) üldise olukorra kohta varjupaigataotluse esitanud isiku taotleja päritoluriigis ning vajadusel transiidiriikides, mille kaudu taotleja on liikmesriiki tulnud, hangitakse erinevatest allikatest, nagu ð Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt ja ï ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt (UNHCR), ning et vastav selline teave on kättesaadav taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavatele personalile töötajatele;

c)      taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavatel töötajatel personalil on vajalikud teadmised asjaomastest varjupaika ja pagulasi käsitlevatest õigusnormiaktidest.;

ò uus

d)      taotluste läbivaatamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavatele töötajatele antakse juhised ja neil on võimalus küsida vajaduse korral ekspertidelt nõu konkreetsetes küsimustes, nagu meditsiinilised, kultuurilised, usulised, lastega seotud ja sooküsimused.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

4. 3.       V peatükis osutatud ametiasutustel on juurdepääs oma ülesannete täitmiseks vajalikule, lõike 23 punktis b osutatud üldisele teabele tuvastava menetleva ametiasutuse või taotleja kaudu või muul viisil.

5. 4.       Liikmesriigid võivad ette näha ð kehtestavad ï eeskirjad, mis käsitlevad taotluste läbivaatamiseks vajalike dokumentide tõlkimist.

Artikkel 11 9

Tuvastava Menetleva ametiasutuse otsustele esitatavad nõuded

1.           Liikmesriigid tagavad, et otsused varjupaigataotluse ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï kohta tehakse kirjalikult.

2.           Liikmesriigid tagavad, et ð pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud ï taotluse rahuldamata jätmise korral esitatakse otsuses seda õigustavad asjaolud ja õiguslikud põhjused selle aluseks olevad faktilised ja õiguslikud põhjendused ning et teave eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta esitatakse kirjalikult.

Liikmesriigid ei pea pagulasseisundi andmisest keeldumist otsuses põhjendama, kui taotlejale antakse staatus, mis annab talle siseriikliku ja ühenduse õiguse raames samad õigused ja eelised mis pagulasseisund direktiivi 2004/83/EÜ põhjal. Sellistel juhtudel tagavad liikmesriigid, et pagulasseisundi andmisest keeldumise põhjused on kirjas taotleja toimikus ning et taotlejal on soovi korral juurdepääs oma toimikule.

Lisaks sellele ei pea lLiikmesriigid ei pea andma kirjalikku teavet eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta koos otsusega, kui kõnealune teave on juba eelnevalt antud taotlejatle on varem teavitatud, kas kirjalikult või taotlejale juurdepääsetaval elektroonilisel viisil, kuidas sellist otsust vaidlustada.

3.           Artikli 6 7 lõike 32 kohaldamisel ning alati, kui taotlus põhineb samadel alustel, võivad liikmesriigid võtta vastu ühe otsuse, mis kehtib ka kõigi ülalpeetavate kohta. ð , välja arvatud juhul, kui see tooks kaasa taotlejaga seonduvate konkreetsete asjaolude avalikustamise, mis võib kahjustada tema huvisid, eelkõige soo, seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi ja/või vanuse tõttu tagakiusamist hõlmavate juhtumite korral ï .

Artikkel 12 10

ð Rahvusvahelise kaitse taotlejale ï Varjupaigataotleja antavad tagatised

1.           III peatükis sätestatud menetluste suhtes korral peavad liikmesriigid tagama, et kõigil ð rahvusvahelise kaitse taotlejatele ï varjupaigataotlejatel oleksid antud järgmised tagatised:

a)      varjupaigataotlejat peab teavitama keeles, mille puhul on põhjust oletada, et ta seda mõistab millest ta ð aru saab või ï kõigi eelduste kohaselt aru saab, sellest, millist menetlust tuleb järgida järgitakse, millised on tema õigused ja kohustused menetluse ajal, ning millised on võimalikud tagajärjed, kui ta ei pea kinni täida oma kohustustesti ja ei ega tee koostööd ametiasutustvõimudega. VarjupaigatTaotlejat peab teavitama menetluse kestusest ajakavast ning ja tema käsutuses olevatest vahenditest, mis võimaldavad tal täita kohustuse esitada direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ artiklis 4 osutatud elementidedid esitamiseks dokumendid ð , ning sellest, millised on taotluse selgesõnalise või kaudse tagasivõtmise tagajärjed ï. Kõnealune Tteave tuleb edastada sellise ajavaruga, et varjupaigataotlejatel oleks võimalik kasutada käesoleva direktiiviga tagatud õigusi ning järgida täita artiklis 1113 kirjeldatud kohustusi;

b)      varjupaigataotlejal peab olema võimalus kasutada oma juhtumi esitamisel pädevale ametiasutusele esitamisel vajaduse korral tõlgi teenuseid alati kui see osutub vajalikuks. Liikmesriigid peavad tõlketeenuse osutamist vajalikuks vähemalt juhul, kui tuvastav asutus palub taotlejatga Ö tuleb läbi viia Õ ilmuda küsitlusele vestlus vastavalt artiklitele 12 ja 13, 14, 15, ð 16, 17 ja 34 ï ning asjakohast suhtlemist ei saa ilma nimetatud teenuseta tagada. Nimetatud juhul ja muudel juhtudel, kus pädevad ametiasutused kutsuvad taotleja välja, makstakse kõnealuste teenuste eest avalikest vahenditest;

c)      varjupaigataotlejal ei keelata kasutada peab olema võimalust võtta ühendust ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR)iga või mõne muu liikmesriigi territooriumil vastava liikmesriigiga sõlmitud kokkuleppe alusel UNHCRi nimel tegutseva organisatsiooniga ð , kes pakub kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusaktidega rahvusvahelise kaitse taotlejatele õigusnõustamise või nõustamise teenust ï ;

ò uus

d)      taotlejale ja vajaduse korral tema õigusnõustajale ei keelata juurdepääsu artikli 10 lõike 3 punktis b osutatud teabele, kui menetlev ametiasutus võtab kõnealust teavet arvesse taotluse kohta otsuse tegemisel.

ê2005/85/EÜ

ð uus

e d)   varjupaigataotlejat peab mõistliku aja jooksul teavitama tuvastava menetleva ametiasutuse otsusest tema ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kohta. Kui varjupaigataotlejat esindab ametlikult juriidiline õigusnõustaja või muu nõustaja, võivad liikmesriigid otsusest teavitada teda, ja mitte ð rahvusvahelise kaitse taotlejat ï varjupaigataotlejat;

f e)    varjupaigataotlejat peab teavitama tuvastava menetleva ametiasutuse otsusest keeles, mille puhul on põhjust oletada, et varjupaigataotleja seda mõistab millest ta ð aru saab või ï on kõigi eelduste kohaselt võimeline aru saama, kui teda ei abista ega esinda juriidiline õigusnõustaja ega muu nõustaja ning kui tasuta õigusabi pole kättesaadav. Esidastatavast teabestve peab selguma, kuidas vaidlustada eitavat otsust sisaldama vastavalt artikli 911 lõikele 2 sätetele teavet eitava otsuse vaidlustamise võimaluste kohta.

2.           V peatükis sätestatud menetluste suhtes korral peavad liikmesriigid tagama, et kõigil varjupaigataotlejatel oleksid käesoleva artikli lõike 1 punktides b, c ð , d ï ja de loetletud osutatud tagatistega samaväärsed tagatised.

Artikkel 13 11

ð Rahvusvahelise kaitse taotleja ï Varjupaigataotleja kohustused

1.           ð Liikmesriigid kohustavad rahvusvahelise kaitse taotlejaid tegema koostööd pädevate ametiasutustega, et teha kindlaks taotleja isik ja esitada muud dokumendid, millele on osutatud direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikli 4 lõikes 2. ï Liikmesriigid võivad kehtestada varjupaigataotlejatele ð muid ï kohustusei teha koostööd pädevate ametiasutustega, niivõrd kui see on vajalik taotluse läbivaatamiseks.

2.           Liikmesriigid võivad eelkõige ette näha, et:

a)      varjupaigataotleja peab endast pädevatele ametiasutustele teada andma või ilmuma tulema isiklikult kohale, kas viivitamata või kindlaksmääratud ajal;

b)      varjupaigataotleja peab andma ära üle taotluse läbivaatamise seisukohalt olulised tema valduses olevad dokumendid, nagu näiteks passi;

c)      varjupaigataotleja peab teatama pädevatele ametiasutustele oma elukoha või aadressi ning teavitama neid selle muutumisest nii kiiresti kui võimalik võimalikult kiiresti. Liikmesriigid võivad ette näha, et taotleja peab nõustuma igasuguse ühendusevõtuga suhtlemisega elukohas või aadressil, millest ta on pädevaid ametiasutusi viimati teavitanud;

d)      pädevad ametiasutused võivad taotleja ja temaga kaasas olevad asjad läbi otsida ð , tingimusel et läbiotsimist teeb samasooline isik ï ;

e)      pädevad ametiasutused võivad teha taotlejast foto ning

f)       pädevad ametiasutused võivad lindistada salvestada taotleja suulisi ütlusi tingimusel, et viimast teda on sellest eelnevalt teavitatud.

Artikkel 14 12

Küsitlus Isiklik vestlus

1.           Enne, kui tuvastav menetlev ametiasutus võtab vastu otsuse, antakse varjupaigataotlejale võimalus tema ð rahvusvahelise kaitse taotlusega ï varjupaigataotlusega seonduvaks küsitluseks isiklikuks vestluseks, mille viib läbi isik, kellel on siseriiklikeu seaduste õiguse alusel selleks vajalik pädevaksus tunnistatud isik. ð Vestluse rahvusvahelise kaitse taotluse sisu üle viivad läbi menetleva ametiasutuse töötajad. ï

Liikmesriigid võivad anda ka igale artikli 6 lõikes 3 osutatud ülalpeetavatele täisealisele isikule võimaluse lasta end küsitleda.

ò uus

Kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis teeb taotluse sisu üle õigeaegselt vestluse pidamise menetleva ametiasutuse jaoks praktikas võimatuks, võivad liikmesriigid ette näha, et vestluste läbiviimisse võib ajutiselt kaasata mõne teise ametiasutuse töötajaid. Selliste juhtude korral saavad kõnealuse ametiasutuse töötajad eelnevalt vajaliku koolituse, mis hõlmab määruse (EL) nr 439/2010 artikli 6 lõike 4 punktides a−e ja käesoleva direktiivi artikli 18 lõikes 5 loetletud valdkondi.

Kui isik on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse oma ülalpeetavate nimel, tuleb igale asjaomasele täiskasvanule anda võimalus isiklikuks vestluseks.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Liikmesriigid võivad määrata siseriiklike õigusaktidega ära kindlaks juhtumid, kus mille korral alaealisele antakse võimalus lasta end küsitleda isiklikuks vestluseks.

2.           Küsitluse Isikliku vestluse Ö taotluse sisu üle Õ võib ära jätta, kui:

a)      tuvastav menetlev ametiasutus saab võtta vastu positiivse otsuse ð pagulasseisundi kohta ï olemasolevate tõendite alusel või

b) pädev asutus on taotlejaga juba kohtunud seoses tema abistamisega taotluse täitmisel ning taotlust puudutava olulise teabe esitamisega direktiivi 2004/83/EÜ artikli 4 lõike 2 tingimustel või

c) tuvastav asutus leiab taotleja poolt esitatud teabe põhjalikul uurimisel, et taotlus on artikli 23 lõike 4 punktides a, c, g, h ja j nimetatud asjaolude tõttu põhjendamatu.

3.      Küsitluse võib ka ära jätta, kui:

b)      see pole praktikas mõistlikult läbiviidav, eelkõige juhul, kui ð pädev ï menetlev ametiasutus on seisukohal, et taotleja pole ei ole temast mitteolenevatel püsivatel asjaoludel küsitluseks vestluseks võimeline või suuteline. Kahtluse korral ð konsulteerib menetlev ametiasutus meditsiinieksperdiga, et teha kindlaks, kas taotleja seisund, mille tõttu ta ei ole vestluseks võimeline või suuteline, on ajutine või püsiv. ï võivad liikmesriigid nõuda arsti või psühhiaatri tõendit.

Juhul kKui Ö isiklikku vestlust ei viida läbi Õ liikmesriik ei taga isiku küsitluse võimalust , sest kohaldatav on punkt b, vastavalt käesolevale lõikele või vajaduse korral juhul, kui vestlust ülalpeetavaga ei viida läbi, tuleb teha asjakohaseid jõupingutusi võimaldamaks taotlejal või ülalpeetaval esitada lisateavet muul viisil.

3. 4.       Käesoleva artikli kohase küsitluse isikliku vestluse läbiviimata korraldamata jätmine ei takista tuvastavatl menetleval ametiasutustel võtmast vastu otsust ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kohta.

4. 5..      Lõike 2 punktide b ja c ning lõike 3 kohase küsitluse läbiviimata isikliku vestluse korraldamata jätmine ei mõjuta tuvastava menetleva ametiasutuse otsust ebasoodsas suunas.

5. 6.       Olenemata artikli 2028 lõikest 1 võivad liikmesriigid võtta ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kohta otsuse tegemisel arvesse asjaolu, et taotleja jättis ei ilmunud küsitlusele isiklikule vestlusele tulemata, välja arvatud juhul, kui tal oli mitteilmumiseks tulemata jätmiseks mõjuv põhjus.

Artikkel 15 13

Küsitlusele Taotlejaga peetavale isiklikule vestlusele esitatavad nõuded

1.           Küsitlus Isiklik vestlus toimub tavaliselt ilma perekonnaliikmete juuresolekuta, välja arvatud juhul, kui tuvastav menetlev ametiasutus peab perekonnaliikmete juuresviibimist asjakohase küsitluse läbiviimise taotluse asjakohase läbivaatamise seisukohalt vajalikuks.

2.           Küsitlus Isiklik vestlus peab toimuma tingimustes, mis tagavad vajaliku konfidentsiaalsuse.

3.           Liikmesriigid astuvad võtavad vajalikke samme meetmeid, et tagada küsitluste isikliku vestluse toimumine tingimustes, kus taotlejatel on võimalus põhjalikult põhjendada oma taotlust. Selleks liikmesriigid:

a)      tagavad, et küsitlust vestlust läbiviiv isik oleks piisavalt pädev võtmaks, et võtta võimalikult palju arvesse taotlusega seotud isiklikke või ð ja ï üldisi asjaolusid, kaasa arvatud taotleja kultuurilist tausta ð , sugu, seksuaalset sättumust, soolist identiteeti ï ja kaitsetut olekut haavatavust ð direktiivi [.../.../EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] artikli 22 tähenduses ï ; ning

ò uus

b) näevad ette, et võimaluse ja taotleja taotluse korral viib vestluse temaga läbi temaga samasooline isik;

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

b)c) valivad ð pädeva ï tõlgi, kes on võimeline tagama asjakohase suhtlemise taotleja ja küsitlust vestlust läbiviiva isiku vahel. Suhtlemiskeeleks ei pea olema Ö on Õ keel, mida varjupaigataotleja eelistab, Ö välja arvatud juhul, Õ kui on mõni teine keel, mille puhul on põhjust oletada, et millest varjupaigataotleja seda mõistab aru saab ja milles ta on võimeline selles keeles ð selgelt ï suhtlema. ð Võimaluse ja taotleja taotluse korral tagavad liikmesriigid taotlejale samasoolise tõlgi;ï

ò uus

d) tagavad, et rahvusvahelise kaitse taotluse sisu käsitlevat vestlust läbiviiv isik ei kanna sõjaväe või õiguskaitseorganite vormiriietust;

e) tagavad, et alaealistega peetav vestlus viiakse läbi viisil, mis on laste puhul asjakohane.

ê2005/85/EÜ

4.           Liikmesriigid võivad ette näha eeskirjad, mis puudutavad milles käsitletakse kolmandate isikute viibimist küsitluse isikliku vestluse juures.

5.           Käesolevat artiklit kohaldatakse ka artikli 12 lõike 2 punktis b osutatud kohtumise puhul.

ò uus

Artikkel 16

Isikliku vestluse sisu

Rahvusvahelise kaitse taotluse sisu käsitleva vestluse korraldamisel tagab menetlev ametiasutus, et taotlejale antakse asjakohane võimalus esitada dokumendid, mis on vajalikud taotluse võimalikult täielikuks põhjendamiseks vastavalt direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artiklile 4. Sealhulgas tuleb anda ka võimalus anda selgitusi võimalike puuduvate dokumentide ja/või võimalike lahknevuste kohta või vasturääkivuste kohta oma väidetes.

ê2005/85/EÜ

Artikkel 14

Küsitlust käsitleva aruande tähtsus menetluses

1.           Liikmesriigid tagavad, et iga küsitluse kohta koostatakse kirjalik aruanne, mis sisaldab vähemalt taotleja poolt taotluse kohta esitatud olulist teavet direktiivi 2004/83/EÜ artikli 4 lõike 2 tähenduses.

2.           Liikmesriigid tagavad, et taotlejal oleks võimalus pääseda küsitlust käsitlevale aruandele juurde õigeaegselt. Kui juurdepääs võimaldatakse alles pärast seda, kui tuvastav asutus on otsuse teinud, tagab liikmesriik juurdepääsu niipea kui võimalik, et kaebuse saaks õigeaegselt ette valmistada ja esitada.

3.           Liikmesriigid võivad nõuda küsitlust käsitlevale aruandele taotleja heakskiitu.

Kui taotleja keeldub küsitlust käsitlevat aruannet heaks kiitmast, märgitakse keeldumise põhjused taotleja toimikusse.

Taotleja keeldumine aruande heakskiitmisest ei takista tuvastavat asutust võtmast vastu otsust taotluse kohta.

4.           Käesolevat artiklit kohaldatakse ka artikli 12 lõike 2 punktis b osutatud kohtumise puhul.

ò uus

Artikkel 17

Isikliku vestluse aruanne ja salvestamine

1. Liikmesriigid tagavad, et iga isikliku vestluse kohta koostatakse põhjalik aruanne, mis sisaldab kõiki sisulisi elemente.

2. Liikmesriigid võivad ette näha isiklikust vestlusest helisalvestise või audiovisuaalsalvestise tegemise. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid isikliku vestluse salvestise lisamise aruandele.

3. Liikmesriigid tagavad, et taotlejal on võimalus kommenteerida ja/või selgitada aruandes esinevaid võimalikke tõlkevigasid või vääritimõistmisi kas vestluse lõpus või kindlaksmääratud tähtaja jooksul enne seda, kui menetlev ametiasutus teeb otsuse. Sel eesmärgil tagavad liikmesriigid, et taotlejat teavitatakse igakülgselt aruande sisust, vajaduse korral tõlgi kaasabil. Seejärel küsivad liikmesriigid taotleja heakskiitu aruande sisule.

Liikmesriikidel ei ole vaja küsida taotlejalt aruande sisule heakskiitu juhul, kui vestlus salvestatakse vastavalt lõikele 2 ja kui salvestis on vastuvõetav tõendina V peatükis osutatud menetlustes.

4. Kui taotleja keeldub aruande sisu heaks kiitmast, märgitakse keeldumise põhjused taotleja toimikusse.

Taotleja keeldumine aruande sisu heakskiitmisest ei takista menetleval ametiasutusel võtmast vastu otsust taotluse kohta.

5. Taotlejatele ei keelata juurdepääsu aruandele ja vajaduse korral salvestisele, enne kui menetlev ametiasutus teeb oma otsuse.

Artikkel 18

Meditsiinilised aruanded

1. Liikmesriigid võimaldavad taotlejale arstlikku läbivaatust, et ta saaks esitada menetlevale ametiasutusele arstitõendi kui tõendava dokumendi oma väidetele varasema tagakiusamise või suure kahju kohta. Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja esitaks arstliku läbivaatuse tulemused menetlevale ametiasutusele mõistliku tähtaja jooksul alates sellest, kui teda teavitati tema käesoleva artikli kohastest õigustest. Kui taotleja jätab arstliku läbivaatuse tulemused nimetatud tähtaja jooksul ilma mõjuva põhjuseta esitamata, ei takista see menetleval ametiasutusel võtmast vastu otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta.

2. Ilma et see piiraks lõike 1 kohaldamist, tagab menetlev ametiasutus, et taotleja nõusoleku korral tehakse talle arstlik läbivaatus, kui ta leiab, et on alust arvata, et taotleja suutlikkus osaleda vestlusel ja/või esitada täpseid ja sidusaid väiteid puudub või on piiratud traumajärgse stressi, varasema tagakiusamise või suure kahju tõttu. Taotleja keeldumine kõnealusest arstlikust läbivaatusest ei takista menetleval ametiasutusel võtmast vastu otsust rahvusvahelise kaitse taotluse kohta.

3. Liikmesriigid kehtestavad asjaomase korra, et tagada erapooletu ja pädeva meditsiinilise ekspertiisi kättesaadavus, et oleks võimalik teha lõikes 2 osutatud arstlikke läbivaatusi.

4. Liikmesriigid kehtestavad täiendavad eeskirjad ja korra piinamise ja muu füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise vägivalla sümptomite tuvastamise ja dokumenteerimise kohta, mis on olulised käesoleva artikli kohaldamiseks.

5. Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi kohaselt taotlejaga vestlust läbiviivad isikud saavad koolitust, mis suurendab nende teadlikkust piinamise sümptomitest ja meditsiinilistest probleemidest, mis võivad kahjustada taotleja suutlikkust vestlusel osaleda.

6. Menetlev ametiasutus hindab lõigetes 1 ja 2 osutatud arstliku läbivaatuse tulemusi koos muude taotlusega kaasnevate dokumentidega.

Artikkel 19

Tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmine esimese astme menetlustes

1.           Liikmesriigid tagavad, et III peatüki kohastes esimese astme menetlustes osalevatele taotlejatele antakse nende vastavasisulise nõudmise korral tasuta õiguslikku ja menetlusteavet. See hõlmab vähemalt menetlust käsitleva teabe andmist, võttes arvesse taotlejaga seonduvaid konkreetseid asjaolusid, ning eitava otsuse korral selle aluseks olevate faktiliste ja õiguslike põhjuste selgitamist.

2.           Tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmise suhtes kohaldatakse artiklis 21 sätestatud tingimusi.

Artikkel 20

Tasuta õigusabi ja esindamine apellatsioonimenetlustes

ê 2005/85/EÜ artikli 15 lõige 2

ð uus

1.           Kui tuvastav asutus teeb eitava otsuse, tagavad lLiikmesriigid tagavad taotlejale viimase nõudmisel taotluse korral tasuta õigusabi ja/või esindajamise teenused vastavalt lõike 3 sätetele ð V peatüki kohastes apellatsioonimenetlustes. See hõlmab vähemalt vajalike menetlusdokumentide ettevalmistamist ja taotleja esindamist esimese astme kohtu istungil. ï

ò uus

2.           Liikmesriigid võivad võimaldada tasuta õigusabi ja/või esindamist ka III peatüki kohastes esimese astme menetlustes. Sel juhul artiklit 19 ei kohaldata.

3.           Liikmesriigid võivad ette näha, et tasuta õigusabi ja/või esindamist ei võimaldata, kui kohtu hinnangul ei ole taotleja edasikaebusel menetluses ilmseid eduvõimalusi.

Sel juhul tagavad liikmesriigid, et õigusabi ja/või esindamist ei piirata omavoliliselt ja taotleja tegelikku juurdepääsu õiguskaitsele ei takistata.

4.           Tasuta õigusabi ja esindamise suhtes kohaldatakse artiklis 21 sätestatud tingimusi.

Artikkel 21

Tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmise ning tasuta õigusabi ja esindamise tingimused

1.           Liikmesriigid võivad ette näha, et artiklis 19 osutatud tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ning artiklis 20 osutatud tasuta õigusabi ja esindamist pakuvad valitsusvälised organisatsioonid, riigiametnikud või riigi spetsialiseeritud talitused.

ê2005/85/EÜ artikkel 15 (kohandatud)

ð uus

1.           Liikmesriigid võimaldavad varjupaigataotlejatel konsulteerida varjupaigataotlust käsitlevates küsimustes oma kulul siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud ja tegutseva juriidilise nõustaja või muu nõustajaga.

2. 3.       Liikmesriigid võivad oma siseriiklikes õigusaktides ette näha, et ð artiklis 19 osutatud tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ning ï Ö artiklis 20 osutatud Õ tasuta õigusabi ja/või esindajamist teenuseid võimaldatakse:

a)      ainult kohtumenetluses vastavalt V peatükile, kuid mitte siseriiklike õigusaktidega ette nähtud edasiste kaebuste või läbivaatamiste puhul, kaasa arvatud kaebuse uuesti läbivaatamine pärast edasikaebust või edasist läbivaatuse toimumist ja/või

a)b) ainult neile, kellel endal pole ei ole piisavaid vahendeid, ja/või

b)c) ainult juriidilistele Ö teenuste kaudu, mida osutavad Õ õigusnõustajadtele või teistele muud nõustajadtele, kes on siseriiklike õigusaktidega spetsiaalselt määratud abistama ja/või esindama ð rahvusvahelise kaitse taotlejaid. ï varjupaigataotlejat ja/või

d) ainult juhul, kui on tõenäoline, et kaebuse või läbivaatamise tulemus on positiivne.

Liikmesriigid tagavad, et punkti d kohast õigusabi ja/või esindatust omavoliliselt ei piirata.

3. 4.       Liikmesriigid võivad ette näha ð artikli 19 kohase õigusliku ja menetlusteabe ning ï Ö artikli 20 kohase Õ õigusabi ja/või esindamituse taotluste esitamise ja menetlemise eeskirjad.

4. 5.       Liikmesriigid võivad ka:

a)      kehtestada ð artiklis 19 osutatud tasuta õigusliku ja menetlusteabe andmisele ning ï Ö artiklis 20 osutatud Õ tasuta õigusabile ja/või esindamiseusteenustele pakkumisele rahalised ja/või ajalised piirmäärad ajapiirangud, tingimusel, et nendega ei piirata põhjendamatult omavoliliselt juurdepääsu ð õigusliku ja menetlusteabe andmisele ning ï õigusabile ja/või esindamisusteenustele;

b)      ette näha, et tasude ja muude kulude osas ei koheldaks õigusabiga seotud küsimustes varjupaigataotlejaid soodsamalt kui liikmesriigi enda kodanikke.

5. 6.       Liikmesriigid võivad nõuda tehtud kulutuste osalist või täielikku korvamist neile siis või juhul, kui taotleja rahaline olukord on oluliselt paranenud või kui toetuse sellise hüve andmise otsus tehti taotleja esitatud valeandmete põhjal.

ê2005/85/EÜ artikli 15 lõige 1 (kohandatud)

ð uus

Artikkel 22

Õigus õigusabile ja esindamisele kõigis menetlusetappides

1.           Liikmesriigid võimaldavad Taotlejale varjupaigataotlejatel Ö antakse võimalus Õ konsulteerida oma varjupaigataotlust ð rahvusvahelise kaitse taotlust ï käsitlevates küsimustes oma kulul siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseva juriidilise õigusnõustaja või muu nõustajaga ð menetluse kõikides etappides, sealhulgas pärast eitava otsuse saamist. ï

ò uus

2.           Liikmesriigid võivad lubada valitsusvälisel organisatsioonil pakkuda rahvusvahelise kaitse taotlejatele õigusabi ja/või esindamist III ja V peatükis sätestatud menetlustes.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 23 16

Õigusabi ja esindamise ulatus

1.           Liikmesriigid tagavad, et siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või sellisena lubatud või tegutseval juriidilisel õigusnõustajal või muul nõustajal, kes siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel abistab või esindab ð rahvusvahelise kaitse taotlejat ï varjupaigataotlejat, oleks juurdepääs taotleja toimikus sisalduvale teabele, ð mille alusel otsus tehakse ï mida tõenäoliselt V peatükis osutatud asutused hindavad, niivõrd kui see teave on taotluse läbivaatamise seisukohalt oluline.

Liikmesriigid võivad teha erandi, kui teabe või allika avalikustamine ohustab riiklikku julgeolekut, teavet edastavate organisatsioonide või isiku(te) julgeolekut või teabega seotud isiku(te) julgeolekut, keda teave puudutab või kui avalikustamise tagajärjel satuvad ohtu liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt ð rahvusvahelise kaitse ï taotluste läbivaatamisega seotud liikmesriigi pädevate asutuste uurimisalased huvid uurimine või liikmesriigi rahvusvahelised suhted. Sellistel juhtudel Ö liikmesriigid: Õ

ò uus

a)      annavad õigusnõustajale või muule nõustajale, kellele on tehtud julgeolekukontroll, või vähemalt riigi spetsialiseeritud talitustele, kellel on siseriikliku õiguse kohaselt lubatud taotlejat just sellel eesmärgil esindada, juurdepääsu kõnealusele teabele või allikatele ulatuses, mis on avalduse läbivaatamiseks või rahvusvahelise kaitse äravõtmise otsuse tegemiseks asjakohane;

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

b) Ö annavad Õ peab V peatükis osutatud ametiasutustele juurdepääsu kõnealusele teabele või allikatele olema juurdepääs V peatükis osutatud asutustel, välja arvatud juhul, kus juurdepääs on välistatud riiklikel julgeoleku kaalutlustel.

2.           Liikmesriigid tagavad, et varjupaigataotlejat abistaval või esindaval juriidilisel õigusnõustajal või muul nõustajal on varjupaigataotleja nõustamise eesmärgil juurdepääs suletud territooriumitele aladele, näiteks kinnipidamiskohtadele kinnipidamisasutustele ja transiiditsoonidele ð vastavalt direktiivi […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] artikli 10 lõikele 4 ning artikli 18 lõike 2 punktidele b ja c ï . Liikmesriigid võivad piirata taotleja külastamist suletud territooriumitel ainult juhul, kui sellised piirangud on siseriiklike õigusaktide põhjal objektiivselt vajalikud julgeoleku, avaliku korra või territooriumi halduskorralduse huvides või selleks, et tagada taotluse tõhus läbivaatamine, tingimusel, et juriidilise nõustaja või muu nõustaja juurdepääsu ei piirata seejuures märkimisväärselt või ei muudeta juurdepääsu päris võimatuks.

ò uus

3.           Liikmesriigid lubavad taotlejal võtta isiklikule vestlusele kaasa siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või tegutseva õigusnõustaja või muu nõustaja.

ê2005/85/EÜ

ð uus

4. 3.       Liikmesriigid võivad sätestada eeskirjad, mis näevad ette reguleerivad juriidiliste õigusnõustajate või muude nõustajate juuresolekut kõikidel menetluse käigus toimuvatel küsitlustel vestlustel, ilma et see piiraks käesoleva artikli või artikli 1725 lõike 1 punkti b kohaldamist.

4.           Liikmesriigid võivad sätestada, et taotlejal on lubatud võtta küsitlusele kaasa siseriiklike õigusaktidega sellisena tunnustatud juriidiline nõustaja või muu nõustaja.

Liikmesriigid võivad nõuda, et taotleja viibiks küsitluse isikliku vestluse juures ka siis juhul, kui teda esindab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel juriidiline õigusnõustaja või muu nõustaja, ning et taotleja vastaks esitatud küsimustele ise.

Juriidilise Õigusnõustaja või muu nõustaja puudumine ei takista pädevatl ametiasutustel küsitlust läbi viimast isiklikku vestlust taotlejaga ð , ilma et see piiraks artikli 25 lõike 1 punkti b kohaldamist. ï

ò uus

Artikkel 24

Spetsiaalseid menetlustagatisi vajavad taotlejad

1. Liikmesriigid tagavad, et spetsiaalseid menetlustagatisi vajavad taotlejad tehakse õigeaegselt kindlaks. Sel eesmärgil võivad liikmesriigid kasutada direktiivi [.../.../EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] artiklis 22 sätestatud mehhanismi.

Liikmesriigid tagavad, et käesolevat artiklit kohaldatakse ka juhul, kui taotleja vajadus spetsiaalsete menetlustagatiste järele on muutunud ilmseks hilisemas menetlusetapis.

2. Liikmesriigid võtavad asjakohaseid meetmeid, et tagada spetsiaalseid menetlustagatisi vajavatele taotlejale piisava aja ja asjakohase toe andmine, et nad saaksid esitada oma taotlusega kaasnevad dokumendid võimalikult täielikult ja koos kõigi kättesaadavate tõenditega.

Juhul kui menetlev ametiasutus on seisukohal, et taotleja on langenud piinamise või vägistamise ohvriks või et tema suhtes on tarvitatud muud jõhkrat psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, siis artikli 31 lõiget 6 ja artikli 32 lõiget 2 ei kohaldata.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 25 17

Tagatised saatjata alaealisele

1.           Kõikide käesolevas direktiivis sätestatud menetluste suhtes ja ilma et see piiraks artiklite 14, ð 15, 16 ï ja 17 12 ja 14 sätete kohaldamist, liikmesriigid:

a)      rakendavad võtavad võimalikult kiiresti meetmeid tagamaks, et saatjata alaealist esindaks ja/või abistaks taotluse läbivaatamise ajal esindaja ð , et tal oleks võimalik kasutada käesolevas direktiivis sätestatud õigusi ja täita selles sätestatud kohustusi ï. ð Esindajal on vajalikud teadmised tööst lastega ja oma ülesannete täitmisel järgib ta lapse huvide põhimõtet. ï Selliseks Eesindajaks võib olla ka direktiivis […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] 27. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/9/EÜ (millega sätestatakse miinimumnõuded varjupaigataotlejate vastuvõtmisele)[12] artiklis 19 osutatud esindaja;

b)      tagavad, et esindajale antakse võimalus teavitada saatjata alaealist küsitluse isikliku vestluse tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning vajadusel korral sellest, kuidas küsitluseks isiklikuks vestluseks valmistuda. Liikmesriigid ð tagavad, et ï lubavad esindajal ð ja/või siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud õigusnõustaja või muu nõustaja ï viibidab küsitluse vestluse juures ning ð tal on võimalus ï esitada küsimusi või teha märkusi küsitlust vestlust läbiviiva isiku kehtestatud piirides.

Liikmesriigid võivad nõuda, et saatjata alaealine viibiks küsitluse isikliku vestluse juures ka juhul, kui tema esindaja on kohal.

2.           Liikmesriigid ei pea esindajat määrama, kui saatjata alaealine:

a)      saab suure tõenäosusega ð 18aastaseks ï täisealiseks enne, kui esimese astme otsus vastu võetakse; või.

b)      saab tasuta kasutada juriidilise nõustaja või muu nõustaja teenuseid, kes on siseriiklike õigusaktide alusel sellisena tunnustatud ja määratud täitma esindajale pandud kohustusi; või

c)      on või on olnud abielus.

3.           Liikmesriigid võivad kooskõlas. 1. detsembril 2005 kehtivate õigusaktidega esindajat mitte määrata, kui saatjata alaealine on 16aastane või vanem, välja arvatud juhul, kui ta pole võimeline oma taotlusega seotud toiminguid ilma esindajata teostama.

3. 4.       Liikmesriigid tagavad, et:

a)      juhul, kui saatjata alaealisega tuleb tema ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse suhtes läbi viia korraldada artiklites 14, 15, ð 16, ï 17 ja ð 34 ï 12, 13 ja 14 osutatud küsitlus isiklik vestlus, viib küsitlust selle läbi isik, kellel on piisavad vajalikud teadmised alaealiste erivajadustest;

b)      menetleva ametiasutuse otsuse saatjata alaealise taotluse osas kohta valmistab tuvastava asutuse otsuse ette ametnik isik, kel on vajalikud teadmised alaealiste erivajadustest.

ò uus

4.           Saatjata alaealisele ja tema esindajale antakse artiklis 19 osutatud tasuta õiguslikku ja menetlusteavet ka IV peatükis sätestatud rahvusvahelise kaitse seisundi äravõtmise menetlustes.

ê2005/85/EÜ

ð uus

5.           Liikmesriigid võivad ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse läbivaatamise raames teha saatjata alaealise vanuse kindlaks arstliku läbivaatuse teel ð , kui üldiste väidete või muude asjakohaste tõendite esitamise järel liikmesriik siiski kahtleb taotleja vanuses. Kui need kahtlused jäävad püsima ka pärast arstlikku läbivaatust, eeldavad liikmesriigid, et taotleja on alaealine ï.

ò uus

Arstlik läbivaatus tehakse isiku inimväärikust täielikult austades, kasutades selleks kõige vähem sekkuvaid uuringuid.

ê2005/85/EÜ

ð uus

Seoses aArstliku läbivaatusega kasutamise korral tagavad liikmesriigid, et:

a)      enne ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse läbivaatamist teavitatakse saatjata alaealist keeles, millest ta aru saab, mille puhul on põhjust oletada, et varjupaigataotleja seda mõistab, võimalusest määrata teha tema vanust kindlaks arstliku kontrolli läbivaatuse teel. Saatjata alaealist tuleb teavitada ka sellest, millisel viisil läbivaatust sooritatakse tehakse, kuidas mõjutavad võivad arstliku läbivaatuse võimalikud tulemused mõjutada ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse läbivaatamist ning millised on tagajärjed, kui saatjata alaealine keeldub arstlikust läbivaatusest;

b)      saatjata alaealine ja/või tema esindaja annaksid nõusoleku teha määrata asjaomase alaealise vanust kindlaks arstliku läbivaatuse teel ning

c)      otsus lükata arstlikust läbivaatusest keeldunud saatjata alaealise ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï varjupaigataotlus tagasi ei põhineks ainult nimetatud keeldumisel.

Asjaolu, et saatjata alaealine on keeldunud kõnealusest arstlikust läbivaatusest, ei takista tuvastaval menetleval ametiasutusel vastu võtmast otsust ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kohta.

ò uus

6.           Artikli 20 lõiget 3, artikli 31 lõiget 6, artikli 32 lõiget 2, artikli 33 lõike 2 punkti c ning artikleid 38 ja 43 ei kohaldata saatjata alaealiste suhtes.

ê2005/85/EÜ

7. 6.       Käesoleva artikli rakendamisel on liikmesriikide esmaseks kohuseks lähtuda lapse huvidest.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 26 18

Kinnipidamine

1.           Liikmesriigid ei pea isikut kinni ainult sel põhjusel, et viimane ta on ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï varjupaigataotleja. ð Rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamise alused ja tingimused ning kinnipeetud rahvusvahelise kaitse taotleja tagatised peavad olema kooskõlas direktiiviga […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv]. ï

2.           Kui ð rahvusvahelise kaitse taotlejat ï varjupaigataotlejat peetakse kinni, tagavad liikmesriigid võimaluse asja kiireks kohtulikuks läbivaatamiseks ð vastavalt direktiivile […/…/EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] ï .

Artikkel 27 19

Menetlus taotluse tagasivõtmise korral

1.           Kui liikmesriik on siseriiklike õigusaktidega ette näinud võimaluse ð rahvusvahelise kaitse taotlus ï varjupaigataotlus sõnaselgesõnaliselt tagasi võtta ja kui varjupaigataotleja seda teeb, tagavad liikmesriigid, et tuvastav menetlev ametiasutus teeb otsuse kas taotluse läbivaatamise lõpetamise või taotluse tagasilükkamise kohta.

2.           Liikmesriigid võivad ka otsustada, et tuvastav menetlev ametiasutus võib lõpetada taotluse läbivaatamise ilma otsust vastu võtmata. Sellisel juhul tagavad liikmesriigid, et tuvastav menetlev ametiasutus teeb vastava märkuse märke taotleja toimikusse.

Artikkel 28 20

Menetlus varjupaigataotluse kaudse tagasivõtmise või sellest loobumise korral

1.           Kui on piisav alus arvata, et ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï varjupaigataotleja on oma varjupaigataotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, tagab liikmesriik, et tuvastav menetlev ametiasutus teeb kas otsuse taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta või ð juhul, kui menetlev ametiasutus peab taotlust selle sisu piisava läbivaatamise järel kooskõlas direktiivi [.../.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] artikliga 4 ja pärast isiklikku vestlust põhjendamatuks, siis ï lükkab taotluse tagasilükkamise kohta põhjendusel, et taotleja pole tõestanud oma õigust pagulasseisundile vastavalt direktiivile 2004/83/EÜ.

Liikmesriigid võivad eeldada, et taotleja on oma ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, eriti eelkõige juhul kui on kindlaks tehtud, et:

a)      varjupaigataotleja pole ei ole reageerinud vastanud palvele nõudmistele esitada oma taotluse seisukohalt olulist teavet direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ artikli 4 põhjal või pole ei ole ilmunud isiklikule küsitlusele vestlusele, nagu on ette nähtud Ö käesoleva direktiivi Õ artiklites 14, 15, ð 16 ï ja 17 12, 13 ja 14, välja arvatud juhul, kui taotleja tõestab mõistliku aja jooksul, et ta ei saanud seda teha temast mitteolenevatel põhjustel;

b)      varjupaigataotleja varjab ennast end või on lahkunud loata oma elukohast või kinnipidamiskohast, kus teda hoiti, ilma et ta oleks mõistliku aja jooksul sellest teavitanud pädevat ametiasutustega ühendust võtnud, või kui varjupaigataotleja pole ei ole mõistliku aja jooksul täitnud kohustust kohale ilmuda või võtnud muul viisil ühendust võtta.

Liikmesriigid võivad käesolevate sätete rakendamisel kehtestada tähtajad või suunised.

2.           Liikmesriigid tagavad, et taotlejal, kes võtab pädeva ametiasutusega uuesti ühendust pärast seda, kui käesoleva artikli lõikes 1 osutatud otsus taotluse läbivaatamise lõpetamise kohta on vastu võetud, on õigus nõuda oma juhtumi uuesti käsitlemist uut läbivaatamist ð või õigus esitada uus taotlus, mille suhtes ei kohaldata artiklites 40 ja 41 osutatud menetlust ï välja arvatud juhul, kui taotlust vaadatakse läbi vastavalt artiklitele 32 ja 34.

Liikmesriigid võivad ette näha ð vähemalt üheaastase ï tähtaja, pärast mida ei saa taotleja juhtumit enam uuesti käsitleda läbi vaadata ð või pärast mida esitatud uut taotlust võib käsitada korduva taotlusena, mille suhtes kohaldatakse artiklites 40 ja 41 osutatud menetlust ï .

Liikmesriigid tagavad, et selliseidt isikuidt ei saadeta tagasi, kui see on vastuolus non-refoulment tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

Liikmesriigid võivad lubada tuvastavatel menetlevatel ametiasutustel jätkata taotluse läbivaatamist sellest etapist sealt, kus see pooleli jäi lõpetati.

ò uus

3.           Käesoleva artikli kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/...] [Dublini määrus] kohaldamist.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 29 21

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti UNCHRi roll

1.           Liikmesriigid lubavad ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametil (UNCHR)il:

a)      pääseda juurde kohtuda ð rahvusvahelise kaitse taotlejaga ï varjupaigataotlejatele, kaasa arvatud neile isikuga, kes on kinnipidamiskohasasutuses ð , piiril ï ja või lennujaama või sadama transiiditsoonis;

b)      pääseda juurde juurdepääsu teabele, mis käsitleb üksikuid konkreetset ð rahvusvahelise kaitse taotlust ï varjupaigataotlusi, menetluse kulgu ja vastuvõetud otsuseid, tingimusel, et varjupaigataotleja on sellega nõus;

c)      esitada menetluse kõikides etappides Genfi konventsiooni artikliga 35 talle pandud järelevalvekohustuste elluviimisel pädevatele ametiasutustele konkreetseid ð rahvusvahelise kaitse taotlusi ï varjupaigataotlusi käsitlevaid seisukohti.

2.           Lõiget 1 kohaldatakse ka organisatsiooni suhtes, kes vastavalt liikmesriigiga sõlmitud kokkuleppele tegutseb asjassepuutuva asjaomase liikmesriigi territooriumil ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti UNCHRi nimel.

Artikkel 30 22

Teabe kogumine üksik konkreetsete juhtumite kohta

Üksik Konkreetsete juhtumite läbivaatamise eesmärgil liikmesriigid:

a)           ei avalda otse üksikut konkreetset ð rahvusvahelise kaitse taotlust ï varjupaigataotlust käsitlevat teavet ega taotluse esitamise fakti varjupaigataotleja väidetava(te)le tagakiusaja(te)le ð ega suure kahju põhjustaja(te)le ï ;

b)           ei kogu teavet väidetava(te)lt tagakiusaja(te)lt ð ega suure kahju põhjustaja(te)lt ï viisil, mis teavitaks tagakiusajat või tagakiusajaid neid otseselt asjaolust, et kõnealune taotleja on varjupaigataotluse esitanud, ning mis seaks ohtu taotleja ja tema ülalpeetavate füüsilise puutumatuse või taotlejate päritolumaalriigis elavate perekonnaliikmete vabaduse ja julgeoleku.

III PEATÜKK

Esimese astme menetlus

I Jagu

Artikkel 31 23

Taotluse Lläbivaatamise kord menetlus

1.           Liikmesriigid vaatavad ð rahvusvahelise kaitse taotlused ï varjupaigataotlused läbi korras menetluse kohaselt, mis vastab on kooskõlas II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistelega.

2.           Liikmesriigid tagavad, et taotluse selline menetlemine lõpetatakse menetlus viiakse lõpule võimalikult kiiresti, ilma et see piiraks taotluse piisavat ja põhjalikku läbivaatamist.

ò uus

3.           Liikmesriigid tagavad, et menetlus viiakse lõpule kuue kuu jooksul alates taotluse esitamisest.

Liikmesriigid võivad seda tähtaega pikendada maksimaalselt kuue kuu võrra järgmistel juhtudel:

a)      kui tegemist on keeruliste faktiliste ja õiguslike asjaoludega;

b)      kui rahvusvahelist kaitset taotleb korraga suur hulk kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, mis teeb menetluse lõpuleviimisel kuuekuulisest tähtajast kinnipidamise praktikas võimatuks;

c)      kui viivitus on selgelt põhjustatud sellest, et taotleja ei täida oma artiklist 13 tulenevaid kohustusi.

Liikmesriigid võivad menetluse lõpuleviimise edasi lükata, kui menetlevalt ametiasutuselt ei saa mõistlikult eeldada otsuse tegemist käesolevas lõikes sätestatud tähtaja jooksul päritoluriigis valitseva oodatavalt ajutise ebakindla olukorra tõttu.

ê2005/85/EÜ

ð uus

4.           Liikmesriigid tagavad, et kui otsust ei ole võimalik kuue kuu jooksul vastu võtta, siis teavitatakse asjaomast taotlejat:

a)      viivitusest ð ning ï või

b)      tema soovil ð viivituse põhjustest ja ï tähtajast, millal on oodata tema taotlust käsitlevat otsust. See teave ei kohusta liikmesriiki võtma otsust vastu nimetatud tähtajaks.

ò uus

ð Tagajärjed, mis kaasnevad otsuse tegemata jätmisega lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul, määratakse kindlaks vastavalt siseriiklikele õigusaktidele. ï

ê 2005/85/EÜ

ð uus

5. 3.       Liikmesriigid võivad ð rahvusvahelise kaitse ï taotluste eelisjärjekorras läbi vaadata eelisjärjekorras või kiirendada selle läbivaatamist vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele, kaasa arvatud juhul, kui on tõenäoline, et taotlus on hästi põhjendatud või kui taotlejal on erivajadused.:

ò uus

a)      kui taotlus näib olevat põhjendatud;

b)      kui taotleja on direktiivi [.../.../EL] [vastuvõtutingimuste direktiiv] artikli 22 tähenduses haavatav isik või vajab spetsiaalseid menetlustagatisi, eelkõige kui tegemist on saatjata alaealisega;

c)      muudel juhtudel, välja arvatud lõikes 6 osutatud juhud.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

6. 4.       Samuti võivad lLiikmesriigid võivad ette näha, et taotluse läbivaatamiste menetluse kiirendamise ð ja/või selle kohaldamise piiril kooskõlas artikliga 43 ï vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele võib korraldada eelisjärjekorras või seda kiirendada, kui:

a)      taotleja on taotluse ja asjaolude esitamisel tõstatanud ainult probleeme küsimusi, mis ei seostu või seostuvad minimaalselt küsimusega sellega, kas teda saab käsitada pagulasena ð või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna ï direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ alusel, või

b)      on selge, et taotlejat ei saa liikmesriigis käsitada pagulasena või pagulasseisundit vääriva isikuna direktiivi 2004/83/EÜ alusel või

c)      varjupaigataotlust peetakse põhjendamatuks:

b i)    kuna taotleja on pärit turvalisest päritoluriigist artiklite 29, 30 ja 31 käesoleva direktiivi tähenduses; või

ii)       kuna riiki, mis pole liikmesriik, peetakse taotleja seisukohalt turvaliseks kolmandaks riigiks, ilma et see piiraks artikli 28 lõike 1 kohaldamist või

c d)   taotleja on ametiasutusi eksitanud, esitades valeandmeid või -dokumente või jättes avaldamata esitamata tema isikut ja/või rahvust käsitlevat asjaomase teabe teavet või dokumendidte, millel oleks võinud olla otsusele negatiivne mõju, olla või

e)      taotleja on esitanud uue varjupaigataotluse uute isikuandmetega või

d f)    taotleja pole esitanud teavet, mille alusel oleks võimalik piisava kindlusega tuvastada tema isik või kodakondsus, või on tõenäoline, et taotleja on pahatahtlikult hävitanud või vabanenud isikut tõendavast dokumendist või reisidokumendist, mis oleks aidanud kindlaks teha tema isikut või kodakondsust, pahauskselt hävitanud või sellest vabanenud, või

e g)    taotleja on teinud ebajärjekindlaid, vastukäivaid, ð selgelt valesid või ilmselgelt ï ebatõenäolisi või ebapiisavaid avaldusi, mis ð on vastuolus päritoluriiki käsitleva piisavalt kontrollitud teabega, ï Ö mis muudab Õ muudavad selgelt ebausutavateks tema väited ð seoses sellega, kas ta vastab pagulaseks tunnistamise või täiendava kaitse saamise nõuetele kooskõlas ï , et ta on tagakiusatav direktiiviga [.../.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] direktiivi 2004/83/EÜ tähenduses või

h)      taotleja on esitanud korduva taotluse, kus pole esitatud uusi asjasse puutuvaid asjaolusid tema isikliku olukorra või päritoluriigis valitseva olukorra kohta või

i)       taotleja jättis mõjuva põhjuseta taotluse varem esitamata, kuigi tal oli võimalus seda teha või

f j)     taotleja esitab taotluse üksnes eesmärgiga lükata edasi või nurjata tema tagasisaatmist käsitleva varasema või vältimatu peatselt tehtava otsuse täideviimist või

k)      taotleja on jätnud mõjuva põhjuseta täitmata direktiivi 2004/83/EÜ artikli 4 lõigetes 1 ja 2 või käesoleva direktiivi artikli 11 lõike 2 punktides a ja b ning artikli 20 lõikes 1 osutatud kohustused või

l)       taotleja sisenes liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult või pikendas ebaseaduslikult oma riigis viibimist ning jättis mõjuva põhjuseta vastavate asutustega ühendust võtmata ja/või ei esitanud varjupaigataotlust niipea kui võimalik, arvestades tema riiki sisenemise asjaoludega või

g m)   ð mõjuvatel põhjustel on alust arvata, et ï taotleja ohustab liikmesriigi riiklikku julgeolekut või avalikku korda või taotleja on vastavalt siseriiklikule õigusele välja saadetud riiklikku julgeolekut või avalikku korda käsitlevatel mõjuvatel põhjustel või.

n)      taotleja keeldub andmast sõrmejälgi vastavalt asjaomastele ühenduse ja/või siseriiklikele õigusaktidele või

o)      taotluse esitas vallaline alaealine, kelle suhtes kohaldatakse artikli 6 lõike 4 punkti c pärast seda, kui alaealise eest vastutavate vanemate või vanema taotlus on tagasi lükatud, ning tema isikliku olukorra või tema päritoluriigis valitseva olukorra kohta pole lisatud uusi asjakohaseid asjaolusid.

ò uus

7.           Liikmesriigid kehtestavad seoses lõikega 6 otsuse vastuvõtmiseks esimese astme menetluses mõistliku tähtaja, mis tagab taotluse piisava ja põhjaliku läbivaatamise.

8.           Asjaoluga, et rahvusvahelise kaitse taotlus esitati pärast ebaseaduslikku sisenemist territooriumile või piirile, sealhulgas transiiditsooni, ega dokumentide puudumise või võltsitud dokumentide kasutamisega ei kaasne automaatselt lõike 6 kohase esimese astme menetluse rakendamine.

ê2005/85/EÜ

Artikkel 24

Erimenetlused

1.           Liikmesriigid võivad erandina II peatüki üldpõhimõtetest ja tagatistest ette näha järgmised erimenetlused:

a) esialgne menetlus IV jaos kehtestatu raames käsitletavate juhtumite läbivaatamiseks;

b) menetlused V jaos kehtestatu raames käsitletavate juhtumite läbivaatamiseks.

2.           Liikmesriigid võivad VI jao osas ette näha erandeid.

ê2005/85/EÜ artikkel 28

ð uus

Artikkel 32

Põhjendamatud taotlused

1.           Ilma et see piiraks artiklite 27 19 ja 20 kohaldamist, võivad liikmesriigid pidada lugeda varjupaigataotluste põhjendamatuks üksnes juhul, kui tuvastav menetlev ametiasutus on teinud kindlaks, et taotlejat ð ei vasta rahvusvahelise kaitse seisundi saamise nõuetele ï ei saa käsitada pagulasena direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ tähenduses.

2.           Artikli 23 lõike 4 punktis b mainitud juhtudel ning Ppõhjendamatute varjupaigataotluste korral, mille puhul esineb ükskõik milline kehtivad artikli 31 23 lõike 6 4 punktides ð a−f ï a ja c–o loetletud asjaoludest tingimused, võivad liikmesriigid samuti pidada lugeda taotluste selgelt ilmselt põhjendamatuks, kui siseriiklikes õigusaktides on nii määratletud.

ê2005/85/EÜ

ð uus

II jagu

Artikkel 33 25

Vastuvõetamatud taotlused

1.           Lisaks juhtudele, kus taotlust ei vaadata läbi vastavalt määrusele (EL) nr […/…] [Dublini määrus] (EÜ)nr 343/2003, ei ole liikmesriigid kohustatud tuvastama hindama, kas taotlejat saab käsitada pagulasena vastab ð rahvusvahelise kaitse saamise nõuetele ï vastavalt direktiivile […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ, kui taotlust peetakse loetakse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks.

2.           Liikmesriigid võivad pidada lugeda ð rahvusvahelise kaitse taotlust ï varjupaigataotluse vastavalt käesolevale artiklile vastuvõetamatuks ð ainult juhul ï , kui:

a)      mõni teine liikmesriik on omistanud andnud pagulasseisundi;

b)      vastavalt artiklile 2635 loetakse peetakse taotleja seisukohalt esimeseks varjupaigariigiks mõnd muud riiki, mis pole ei ole liikmesriik;

c)      vastavalt artiklile 38 peetakse taotleja jaoks turvaliseks kolmandaks riigiks riiki, mis pole ei ole liikmesriik, loetakse vastavalt artiklile 27 taotleja seisukohalt turvaliseks kolmandaks riigiks;

d)      taotlejal lubatakse jääda asjaomasesse liikmesriiki muudel alustel, mille tulemusena talle antakse staatus, mis on võrdne pagulasseisundiga kaasnevate õiguste ja eelistega, mis tulenevad direktiivist 2004/83/EÜ;

e)      taotlejal lubatakse jääda asjaomase liikmesriigi territooriumile muudel alustel, mis kaitsevad teda välja- või tagasisaatmise eest, kuni selgub punkti d kohase staatuse määramise menetluse tulemus;

d f)    ð taotlus on korduv taotlus, mille puhul ei ole tuvastatud ega taotleja poolt esitatud uusi dokumente ega tõendeid seoses selle läbivaatamisega, kas taotlejat on võimalik käsitada pagulasena või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] alusel ï taotleja esitab samasuguse taotluse pärast lõpliku otsuse langetamist;

e g)    taotleja ülalpeetav esitab taotluse pärast seda, kui ta on vastavalt artikli 67 lõikele 32 nõustunud oma juhtumi läbivaatamisega tema nimel tehtud esitatud taotluse osana raames ning ei esine puuduvad ülalpeetava olukorraga seotud asjaolusid, mis õigustaksid eraldi taotluse esitamist.

ò uus

Artikkel 34

Erieeskirjad taotluse vastuvõetavust käsitleva vestluse kohta

1.           Enne seda, kui võetakse vastu otsus taotluse vastuvõetamatuse kohta, võimaldavad liikmesriigid taotlejal esitada seoses taotlusega ja arvestades tema konkreetset olukorda oma seisukoha artiklis 33 osutatud põhjenduste kohta. Sel eesmärgil viivad liikmesriigid taotlejaga läbi taotluse vastuvõetavust käsitleva isikliku vestluse. Liikmesriigid võivad kooskõlas artikliga 42 teha erandi ainult korduvate taotluste suhtes.

2.           Lõike 1 kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/...] [Dublini määrus] artikli 5 kohaldamist.

3.           Liikmesriigid tagavad, et taotluse vastuvõetavust käsitlevat vestlust läbi viiv isik ei kanna sõjaväe või õiguskaitseorganite vormiriietust.

ê2005/85/EÜ

ð uus

III jagu

Artikkel 35 26

Esimese varjupaigariigi mõiste

Riiki võib saab pidada konkreetse ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï varjupaigataotleja seisukohalt esimeseks varjupaigariigiks juhul, kui:

a)           teda taotleja on seal riigis pagulasena tunnustatud pagulaseks tunnistatud ja ta saab ennast selle riigi kaitse alla anda või

b)           tal on muul viisil selle riigi piisav kaitse, kaasa arvatud non-refoulment sealhulgas kohaldatakse seal tema suhtes tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet põhimõttest tulenev,

tingimusel, et see riik võtab ta tagasi.

Esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamisel ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï varjupaigataotleja konkreetselete olukorrale suhtes võivad liikmesriigid võtta arvesse artikli 2738 lõiget 1. ð Taotlejal lubatakse vaidlustada esimese varjupaigariigi mõiste kohaldamine temaga seonduvaid konkreetseid asjaolusid silmas pidades. ï

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

Artikkel 27

Turvalise kolmanda riigi mõiste

1.           Liikmesriigid võivad kohaldada turvalise kolmanda riigi mõistet ainult juhul, kui pädevad asutused on veendunud, et varjupaika taotlevat isikut koheldakse asjaomases kolmandas riigis kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

a)      elu ja vabadus pole ohus rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu ning

b)      riigis austatakse non-refoulment põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile;

c)      riigis austatakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata isikut tagasi, kui sellega rikutaks isiku õigust kaitsele piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise eest; ning

d)      isikul on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulaseks tunnistamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile.

2.           Turvalise kolmanda riigi mõiste rakendamisele kohaldatakse siseriiklikes õigusaktides sätestatud eeskirju, kaasa arvatud:

a)      eeskirjad, mis nõuavad varjupaika taotleva isiku ja asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks nimetatud isikul mõistlik minna asjaomasesse riiki;

b)      eeskirjad, mis käsitlevad meetodeid, mille alusel pädevad asutused veenduvad, et turvalise kolmanda riigi mõistet saab kohaldada konkreetsele riigile või konkreetsele taotlejale. Nimetatud meetodid hõlmavad riigi turvalisuse hindamist igal konkreetsel juhul konkreetse taotleja seisukohast ja/või siseriiklikul tasandil üldiselt turvaliseks peetavate riikide määratlemist;

c)      eeskirjad, mis vastavalt rahvusvahelisele õigusele võimaldavad teha kindlaks, kas asjaomane kolmas riik on konkreetse taotleja seisukohast turvaline ning mille alusel on taotlejal õigus vaidlustada turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamist põhjendusel, et teda asjaomases riigis piinatakse või rakendatakse muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist.

3.           Ainult käesoleva artikli põhjal tehtud otsuse rakendamisel liikmesriigid:

a)      teavitavad taotlejat vastavalt ning

b)      edastavad talle dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi asutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotlust ei ole põhjalikult läbi vaadatud.

4.           Kui kolmas riik ei luba varjupaigataotlejal oma territooriumile siseneda, tagavad liikmesriigid juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

5.           Liikmesriigid teavitavad komisjoni regulaarselt riikidest, mille suhtes kohaldatakse turvalise kolmanda riigi mõistet vastavalt käesoleva artikli sätetele.

Artikkel 28

Põhjendamatud taotlused

1.           Ilma et see piiraks artiklite 19 ja 20 kohaldamist, võivad liikmesriigid lugeda varjupaigataotluse põhjendamatuks, kui tuvastav asutus on teinud kindlaks, et taotlejat ei saa käsitada pagulasena direktiivi 2004/83/EÜ tähenduses.

2.           Artikli 23 lõike 4 punktis b mainitud juhtudel ning põhjendamatute varjupaigataotluste korral, mille puhul kehtivad artikli 23 lõike 4 punktides a ja c–o loetletud tingimused, võivad liikmesriigid samuti lugeda taotluse ilmselt põhjendamatuks, kui siseriiklikes õigusaktides on nii määratletud.

ê 2005/85/EÜ

Artikkel 29

Turvalise päritoluriigina käsitatavate kolmandate riikide ühine miinimumnimekiri

1.           Nõukogu võtab komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga kvalifitseeritud häälteenamusega vastu nende kolmandate riikide ühise miinimumnimekirja, mida liikmesriigid käsitavad turvaliste päritoluriikidena vastavalt II lisale.

2.           Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga muuta kvalifitseeritud häälteenamusega ühist miinimumnimekirja, lisades või kustutades kolmandaid riike vastavalt II lisale. Komisjon vaatab läbi kõik nõukogu või liikmesriigi poolt talle suunatud taotlused ühise miinimumnimekirja muutmisettepaneku esitamiseks.

3.           Lõigete 1 või 2 alusel ettepaneku tegemisel kasutab komisjon olemasolevat enda teavet, liikmesriikidelt ning vajadusel UNCHRilt, Euroopa Nõukogult ja teistelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt saadud teavet.

4.           Kui nõukogu palub komisjonil esitada ettepanek kolmanda riigi ühisest miinimumnimekirjast kustutamise kohta, peatatakse liikmesriikide artikli 31 lõikest 2 tulenev kohustus vastava kolmanda riigi suhtes järgmisel päeval pärast nõukogu otsust paluda komisjonil esitada selline ettepanek.

5.           Kui liikmesriik palub komisjonil esitada nõukogule ettepanek kustutada kolmas riik ühisest miinimumnimekirjast, teavitab liikmesriik kirjalikult nõukogu komisjonile esitatud palvest. Liikmesriigi artikli 31 lõikest 2 tulenev kohustus vastava kolmanda riigi suhtes peatatakse järgmisel päeval pärast nõukogu teavitamist.

6.           Euroopa Parlamenti teavitatakse lõigete 4 ja 5 kohastest peatamistest.

7.           Lõigete 4 ja 5 kohased peatamised lõppevad kolme kuu möödumisel, välja arvatud juhul, kui komisjon teeb enne nimetatud tähtaja möödumist ettepaneku kolmanda riigi kustutamiseks ühisest miinimumnimekirjast. Peatamised lõpevad ka juhul, kui nõukogu lükkab tagasi komisjoni ettepaneku kolmanda riigi nimekirjast kustutamise kohta.

8.           Komisjon esitab nõukogu taotlusel Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas olukord ühises miinimumnimekirjas olevas riigis on endiselt kooskõlas II lisaga. Komisjon võib aruande esitamisel teha soovitusi või ettepanekuid, mida ta peab sobivaks.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

Artikkel 30

Kolmandate riikide turvaliseks päritoluriigiks tunnistamine liikmesriikide poolt

1.           Piiramata artikli 29 kohaldamist, võivad liikmesriigid säilitada või kehtestada õigusaktid, mis võimaldavad riikidel endil määratleda vastavalt II lisale kolmandad riigid, mida varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil peetakse turvalisteks päritoluriikideks, kuid mis ei ole ühises miinimumnimekirjas. Liikmesriigid võivad tunnistada turvaliseks ka kolmanda riigi osa, mille puhul on täidetud II lisa tingimused.

2.           Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid säilitada 1. detsembril 2005 kehtivad õigusaktid, mis võimaldavad määratleda kolmandad riigid, mida varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil peetakse turvalisteks päritoluriikideks, kuid mis ei ole ühises miinimumnimekirjas, kui liikmesriigid on veendunud, et üldiselt isikuid asjaomastes kolmandates riikides ei:

a)      kiusata taga direktiivi 2004/83/EÜ artikli 9 tähenduses ega

b)      piinata, kohelda ega karistata ebainimlikult või inimväärikust alandavalt.

3.           Liikmesriigid võivad samuti säilitada 1. detsembril 2005 kehtivad õigusaktid, mis võimaldavad määratleda turvalisena riigi osa või riiki või riigi osa konkreetse isikute grupi suhtes seal riigis, kui lõike 2 tingimused on selle riigi osa või isikute grupi suhtes täidetud.

4.           Kui liikmesriigid määratlevad, kas riik on turvaline päritoluriik vastavalt lõigetele 2 ja 3, peavad nad silmas pidama asjaomase kolmanda riigi õiguslikku olukorda, seaduste rakendamist ja üldisi poliitilisi asjaolusid.

5.           Hinnang, kas riik on turvaline päritoluriik vastavalt käesolevale artiklile, põhineb teabel, mis on saadud paljudest teabeallikatest, kaasa arvatud eelkõige teistelt liikmesriikidelt, UNCHRilt, Euroopa Nõukogult ja teistelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

6.           Liikmesriigid teatavad komisjonile, milliseid riike nad loevad turvalisteks päritoluriikideks vastavalt käesoleva artiklile.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 36 31

Turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamine

1.           Vastavalt Ö käesolevale direktiivile Õ artiklile 29 ja 30 võib turvaliseks päritoluriigiks tunnistatud kolmandat riiki võib pidada pärast taotluse individuaalset läbivaatamist konkreetse varjupaigataotleja osas seisukohalt turvaliseks päritoluriigiks ainult juhul, kui:

a)      taotlejal on selle riigi kodakondsus või

b)      ta on kodakondsuseta isik ning tema varasem peamine alaline elukoht oli selles riigis

ning ta ei ole esitanud tõsiseltvõetavaid põhjendusi mõjuvaid põhjusi selle kohta, miks ei saa taotleja konkreetses olukorras seda riiki tema konkreetse olukorra ja direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohaselt pagulaseksna ð või täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks isikuks ï käsitamise tunnistamise seisukohalt pidada turvaliseks päritoluriigiks vastavalt direktiivile 2004/83/EÜ.

2.           Liikmesriigid peavad varjupaigataotlust põhjendamatuks vastavalt lõikele 1, kui kolmas riik on tunnistatud turvaliseks vastavalt artiklile 29.

2. 3.       Liikmesriigid sätestavad siseriiklikes õigusaktides täiendavad eeskirjad ja juhendid üksikasjad turvalise päritoluriigi mõiste kohaldamiseks.

ê2005/85/EÜ artikkel 30

ð uus

Artikkel 37

Kolmandate riikide riigi tunnistamine turvaliseks päritoluriigiks tunnistamine liikmesriikide poolt siseriiklikul tasandil

1.           Piiramata artikli 29 kohaldamist, võivad lLiikmesriigid võivad säilitada või kehtestada õigusaktid, mis võimaldavad riikidel endil siseriiklikul tasandil määratleda vastavalt I II lisale määrata kolmandad riigid, mida varjupaigataotluste ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï läbivaatamise eesmärgil peetakse kindlaks riigid, mida tunnustatakse turvalisteks päritoluriikideksna, kuid mis ei ole ühises miinimumnimekirjas. Liikmesriigid võivad tunnistada turvaliseks ka kolmanda riigi osa, mille puhul on täidetud II lisa tingimused.

2.           Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid säilitada 1. detsembril 2005 kehtivad õigusaktid, mis võimaldavad määratleda kolmandad riigid, mida varjupaigataotluste läbivaatamise eesmärgil peetakse turvalisteks päritoluriikideks, kuid mis ei ole ühises miinimumnimekirjas, kui liikmesriigid on veendunud, et üldiselt isikuid asjaomastes kolmandates riikides ei:

a)      kiusata taga direktiivi 2004/83/EÜ artikli 9 tähenduses ega

b)      piinata, kohelda ega karistata ebainimlikult või inimväärikust alandavalt.

3.           Liikmesriigid võivad samuti säilitada 1. detsembril 2005 kehtivad õigusaktid, mis võimaldavad määratleda turvalisena riigi osa või riiki või riigi osa konkreetse isikute grupi suhtes seal riigis, kui lõike 2 tingimused on selle riigi osa või isikute grupi suhtes täidetud.

4.           Kui liikmesriigid määratlevad, kas riik on turvaline päritoluriik vastavalt lõigetele 2 ja 3, peavad nad silmas pidama asjaomase kolmanda riigi õiguslikku olukorda, seaduste rakendamist ja üldisi poliitilisi asjaolusid.

ò uus

2.           Liikmesriigid tagavad käesoleva artikli kohaselt siseriiklikul tasandil turvaliseks tunnistatud kolmandate riikide olukorra korrapärase läbivaatamise.

ê2005/85/EÜ artikkel 30

ð uus

3. 5.       Hinnang, kas riik on turvaline päritoluriik vastavalt käesolevale artiklile, põhineb teabel, mis on saadud paljudest erinevatest teabeallikatest, kaasa arvatud eelkõige teistelt liikmesriikidelt, ð Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt, ï ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt UNCHRilt, Euroopa Nõukogult ja teistelt muudelt asjaomastelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt..

4. 6.       Liikmesriigid teatavad komisjonile, milliseid riike riigid, mille nad loevad on vastavalt käesolevale artiklile tunnistanud turvalisteks päritoluriikideks vastavalt käesoleva artiklile.

ê2005/85/EÜ artikkel 27

ð uus

Artikkel 38

Turvalise kolmanda riigi mõiste

1.           Liikmesriigid võivad kohaldada turvalise kolmanda riigi mõistet ainult juhul, kui pädevad ametiasutused on veendunud, et ð rahvusvahelist kaitset ï varjupaika taotlevat isikut koheldakse asjaomases kolmandas riigis kooskõlas järgmiste põhimõtetega:

a)      elu ja vabadus pole ei ole ohus rassi, usu, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse gruppi rühma kuulumise või poliitiliste tõekspidamiste tõttu ning;

ò uus

b)      puudub direktiivis [.../.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kindlaks määratud suure kahju oht;

ê2005/85/EÜ artikkel 27

ð uus

c b)   riigis austatakse non-refoulment tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet vastavalt Genfi konventsioonile;

d c)   riigis austatakse rahvusvahelistes õigusaktides sätestatud keeldu saata isikut tagasi, kui sellega rikutaks isiku õigust kaitsele piinamise või muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise eest ning

e d)   isikul on võimalus taotleda pagulasseisundit ning pagulaseks tunnistamise korral saada kaitset vastavalt Genfi konventsioonile.

2.           Turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamise suhtes rakendamise kohaldatakse siseriiklikes õigusaktides sätestatud eeskirju, kaasa arvatud:

a)      eeskirjad, mis nõuavad ð rahvusvahelist kaitset ï varjupaika taotleva isiku ja asjaomase kolmanda riigi vahelist sidet, mille alusel oleks nimetatud isikul mõistlik minna asjaomasesse riiki;

b)      eeskirjad, mis käsitlevad meetodeid, mille alusel pädevad ametiasutused veenduvad, et turvalise kolmanda riigi mõistet saab kohaldada konkreetsele riigile või konkreetsele taotlejale suhtes. Nimetatud Sellised meetodid hõlmavad riigi turvalisuse hindamist igal konkreetsel juhul konkreetse taotleja seisukohast ja/või siseriiklikul tasandil üldiselt turvaliseks peetavate riikide määratlemist kindlaksmääramist siseriiklikul tasandil;

c)      eeskirjad, mis vastavalt rahvusvahelisele õigusele võimaldavad individuaalselt hinnata teha kindlaks, kas asjaomane kolmas riik on konkreetse taotleja seisukohast turvaline, ning mille alusel on taotlejal vähemalt õigus vaidlustada turvalise kolmanda riigi mõiste kohaldamist põhjendusel, et ð kolmas riik ei ole tema konkreetset olukorda silmas pidades turvaline ï teda asjaomases riigis piinatakse või rakendatakse muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist. ð Taotlejal lubatakse ka vaidlustada punkti a kohase enda ja kolmanda riigi vahelise sideme olemasolu. ï

3.           Ainult käesoleva artikli põhjal tehtud otsuse rakendamisel liikmesriigid:

a)      teavitavad taotlejat vastavalt ning

b)      edastavad talle dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi ametiasutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotluste sisu ei ole põhjalikult läbi vaadatud.

4.           Kui kolmas riik ei luba ð rahvusvahelise kaitse taotlejal ï varjupaigataotlejal oma territooriumile siseneda, tagavad liikmesriigid juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

5.           Liikmesriigid teavitavad komisjoni regulaarselt korrapäraselt riikidest, mille suhtes kohaldatakse turvalise kolmanda riigi mõistet vastavalt käesolevale artiklile sätetele.

ê2005/85/EÜ artikkel 36

ð uus

Artikkel 39

Euroopa turvalise kolmanda riigi mõiste

1.           Liikmesriigid võivad ette näha, et II peatükis kirjeldatud ð rahvusvahelise kaitse ï varjupaigataotluse läbivaatamist ja taotleja olukorra konkreetset olukorda arvestades tema turvalisuse kindlakstegemist ei teostata või teostatakse mittetäielikult juhtudel, kus pädev ametiasutus on faktide asjaolude põhjal kindlaks teinud tõestanud, et varjupaigataotleja ð rahvusvahelise kaitse taotleja ï soovib siseneda või on sisenenud liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult lõike 2 kohasest turvalisest kolmandast riigist.

2.           Kolmandat riiki võib lõike 1 tähenduses lugeda pidada turvaliseks kolmandaks riigiks ainult siis juhul, kui:

a)      see riik on ratifitseerinud Genfi konventsiooni ja järgib selle sätteid geograafiliste piiranguteta;

b)      selles riigis rakendatakse õigusaktidega ettenähtud varjupaigamenetlust; ja

c)      see riik on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning järgib selle sätteid, kaasa arvatud tõhusaid õiguskaitsevahendeid käsitlevaid norme nõudeid ning

d)      nõukogu on nii määranud vastavalt lõikele 3.

3.           Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu või muuta kvalifitseeritud häälteenamusega ühist nimekirja kolmandatest riikidest, mida peetakse lõike 1 tähenduses turvalisteks kolmandateks riikideks.

43.         Asjaomased liikmesriigid näevad lõike 1 kohaldamiseks rakendamiseks siseriiklike õigusaktidega ette vajalikud juhendid üksikasjad ning vastavalt nendele sätetele nimetatud sättele vastu võetavate otsuste tagajärjed kooskõlas Genfi konventsiooni kohase non-refoulment tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega, nähes ette ka erandid käesoleva artikli kohaldamisest humanitaarsetel või poliitilistel põhjustel või rahvusvahelises avalikus õiguses sätestatud põhjustel.

54.         Ainult käesoleva artikli põhjal tehtud otsuse rakendamisel asjaomased liikmesriigid:

a)      teavitavad taotlejat vastavalt ning

b)      edastavad talle dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi ametiasutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotluste sisu ei ole sisuliselt läbi vaadatud.

65.         Kui turvaline kolmas riik ei luba varjupaigataotlejal uuesti riiki siseneda, tagavad liikmesriigid juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

ò uus

6.           Liikmesriigid teavitavad komisjoni korrapäraselt riikidest, mille suhtes vastavalt käesolevale artiklile kõnealust mõistet kohaldatakse.

ê 2005/85/EÜ artikkel 36

7.           Liikmesriigid, mis on tunnistanud kolmandaid riike turvalisteks riikideks vastavalt 1. detsembril 2005 kehtinud siseriiklike õigusaktidele ning lõike 2 punktides a–c toodud kriteeriumitele, võivad kohaldada lõiget 1 kõnealuste kolmandate riikide suhtes kuni nõukogu võtab vastu ühise nimekirja vastavalt lõikele 3.

ê 2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

IV jagu

Artikkel 40 32

Korduvad taotlused

1.           Kui liikmesriigis ð rahvusvahelist kaitset ï varjupaika taotlev isik esitab samas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, võib ð vaatab ï asjaomane liikmesriik vaadata need täiendavad selgitused või korduva taotlusega kaasnevad dokumendid üksikasjad läbi eelneva taotluse läbivaatamise raames või läbivaatamisele kuuluva otsuse või edasikaebuse läbivaatamise raames, kuivõrd pädevad ametiasutused saavad selles raamistikues võtta arvesse ja kaaluda kõiki täiendavate selgituste või korduva taotlusega aluseks olevaid üksikasju kaasnevaid dokumente.

2.           Lisaks sellele võivad liikmesriigid kohaldada lõikes 3 osutatud erimenetlust, kui isik esitab korduva varjupaigataotluse:

a)      pärast seda, kui ta on eelmisest taotluse artiklite 19 või 20 alusel tagasi võtnud või sellest loobunud;

b)      pärast seda, kui eelmise taotluse kohta on otsus vastu võetud. Liikmesriigid võivad samuti otsustada rakendada seda menetlust alles pärast lõpliku otsuse vastuvõtmist.

2. 3.       ð Selleks et teha artikli 33 lõike 2 punkti d kohane otsus rahvusvahelise kaitse taotluse vastuvõetavuse kohta, ï tuleb Kkorduvate ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï varjupaigataotluste osas puhul tuleb esmalt kontrollida, kas esialgsest taotlusest loobumise järel või pärast selle taotluse kohta käesoleva artikli lõike 2 punktis b osutatud otsuse vastuvõtmist on kerkinud esile tuvastatud või kas taotleja poolt on esitatnud uusi asjaolusid dokumente või tõendeid, mis on seotud selle väljaselgitamisega aitavad kindlaks teha, kas teda Ö taotlejat Õ on võimalik käsitada pagulasena ð või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna ï direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ alusel.

3. 4.       Kui käesoleva artikli lõikes 32 osutatud esialgse läbivaatamise esmase kontrollimise Ö tulemusel jõutakse järeldusele, et Õ käigus kerkib esile Ö on tuvastatud või taotleja on esitanud Õ uusi asjaolusid dokumente või taotleja esitab uusi tõendeid, mis olulisel määral lisavad suurendavad tõenäosust, et taotlejat saab käsitada taotlejat pagulasena ð või täiendava kaitse saamise nõuetele vastava isikuna ï direktiivi Ö […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] Õ 2004/83/EÜ alusel, jätkatakse vaadatakse taotluse läbivaatamist uuesti läbi vastavalt II peatükile. Ö Liikmesriigid võivad ette näha ka muid põhjuseid korduva taotluse uuesti läbivaatamiseks. Õ

5.           Liikmesriigid võivad vastavalt siseriiklikele õigusaktidele jätkata korduvate taotluste läbivaatamist, kui menetluse uuendamiseks on muid põhjusi.

4. 6.       Liikmesriigid võivad otsustada jätkata taotluse läbivaatamist uuesti läbi vaadata ainult juhul, kui asjaomane taotleja ei saanud temast mitteolenevatel põhjustel eelneva menetluse käigus tõendada käesoleva artikli lõigetes 2 ja 3 3, 4 ja 5 sätestatud asjaolusid, eelkõige aga juhul, kui ta kasutadab artikli 46 kohast õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt artiklile 39.

ò uus

5.           Kui korduvat taotlust ei vaadata käesoleva artikli kohaselt uuesti läbi, peetakse seda vastavalt artikli 33 lõike 2 punktile d vastuvõetamatuks.

ê2005/85/EÜ

ð uus

6. 7.       Käesolevas artiklis osutatud menetlust võib rakendada kohaldada ka:

a)      ülalpeetava puhul suhtes, kes esitab avalduse taotluse pärast seda, kui ta on vastavalt artikli 67 lõikele 32 nõustunud oma juhtumi läbivaatamisega tema nimel tehtud taotluse osana raames., ð ja/või ï

b)      ð vallalise alaealise suhtes, kes esitab taotluse pärast seda, kui tema nimel on artikli 7 lõike 5 punki c kohaselt esitatud taotlus. ï

Sellisel juhul ð Sellistel juhtudel ï tehakse käesoleva artikli lõikes 2 3 osutatud esialgse läbivaatamise esmase kontrolli käigus kindlaks, kas ülalpeetava ð või vallalise alaealise ï olukorraga on seotud asjaolusid, mis õigustaksid eraldi taotluse esitamist.

ò uus

7.           Kui isik, kelle suhtes kuulub täitmisele määruse (EL) nr […/…] [Dublini määrus] kohane üleandmisotsus, esitab üleandvas liikmesriigis täiendavaid selgitusi või korduva taotluse, vaatab sellised täiendavad selgitused või korduva taotluse kooskõlas käesoleva direktiiviga läbi määruses (EL) nr […/…] [Dublini määrus] määratletud vastutav liikmesriik.

Artikkel 41

Korduva taotluse tagasilükkamise või vastuvõetamatuks tunnistamise järel kohaldatavad erieeskirjad

Kui isik esitab samas liikmesriigis uue rahvusvahelise kaitse taotluse pärast seda, kui on tehtud lõplik otsus pidada taotlust vastuvõetamatuks kooskõlas artikli 40 lõikega 5, või pärast seda, kui on tehtud lõplik otsus lükata eelnev korduv taotlus tagasi, sest see osutus põhjendamatuks, võivad liikmesriigid:

a)           teha erandi taotleja õigusest jääda territooriumile, kui menetlev ametiasutus on veendunud, et tagasisaatmisotsusega ei kaasne otsene ega kaudne tagasi- või väljasaatmine, millega rikutakse asjaomase liikmesriigi rahvusvahelisest ja Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kohustusi,

b)           näha ette, et taotluse läbivaatamise menetlust kiirendatakse artikli 31 lõike 6 punkti f kohaselt; sel juhul võivad liikmesriigid teha siseriiklike õigusaktide kohaselt ka erandeid tähtaegadest, mida tavaliselt kohaldatakse kiirendatud menetlustes,

c)           teha siseriiklike õigusaktide kohaselt erandeid tähtaegadest, mida tavaliselt kohaldatakse artiklite 33 ja 34 kohastes taotluse vastuvõetavust käsitlevates menetlustes.

ê2005/85/EÜ

Artikkel 33

Ilmumata jätmine

Liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada artiklis 32 sätestatud menetluse varjupaigataotluste suhtes, mille esitavad hiljem taotlejad, kes tahtlikult või raske hooletuse tõttu ei läinud vastuvõtukeskusesse või ei ilmunud pädevasse asutusse määratud ajal.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

Artikkel 42 34

Menetluseeskirjad

1.           Liikmesriigid kindlustavad tagavad ð rahvusvahelise kaitse taotlejatele ï varjupaigataotlejatele, kelle taotlusi vaadatakse vastavalt artiklile 32 40 esialgselt läbi tuleb esmalt kontrollida, artikli 10 12 lõikes 1 ette nähtud tagatised.

2.           Liikmesriigid võivad siseriiklikes õigusaktides sätestada artikli 32 40 kohase esialgse läbivaatamise esmase kontrolli menetluse eeskirjad. Nende eeskirjadega võib muu hulgas:

a)      kohustada asjaomast taotlejat viitama faktidele esitama asjaolud ja tõestama tõendite õigsust, mis õigustavad uue menetluse algatamist;

b)      nõuda asjaomaselt taotlejalt tema käsutusse jõudnud uue teabe esitamist teatud aja jooksul pärast teabe omandamist;

b c)   ette näha esialgse läbivaatamise lubada teha esmast kontrolli ainult kirjaliku teabe taotluse alusel ilma isikut küsitlemata isikliku vestluseta ð , välja arvatud artikli 40 lõikes 6 osutatud juhtumite korral ï .

Need Ö eeskirjad Õ tingimused ei või tohi välistada varjupaigataotlejatele juurdepääsu uuele menetlusele ega viia sellise juurdepääsu lõpliku tühistamise või olulise piiramiseni.

3.           Liikmesriigid tagavad, et:

a)      taotlejat teavitatakse asjakohasel viisil esialgse läbivaatamise esmase kontrolli tulemustest ja juhul, kui taotluset läbivaatamist ei jätkata uuesti läbi ei vaadata, siis ka selle põhjustest, ning võimalustest, kuidas otsuse peale edasi kaevata või taotleda selle uuesti läbivaatamist.;

b)      kui on tegemist ühega artikli 32 lõikes 2 osutatud olukordadest, jätkab tuvastav asutus korduva taotluse läbivaatamist vastavalt II peatüki sätetele niipea kui võimalik.

V Jagu

Artikkel 43 35

Menetlused piiril

1.           Liikmesriigid võivad vastavalt II peatükis sätestatud üldpõhimõtetele ja tagatistele ette näha menetlused, mille alusel otsustatakse liikmesriigi piiril või transiiditsoonis:

a)      seal esitatud taotluste ð vastuvõetavuse ï üle otsustatakse sealsamas ð artikli 33 kohaselt ï ð ja/või ï

ò uus

b)      taotluse sisu üle artikli 31 lõike 6 kohase menetluse korral.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

ð uus

2.           Kui lõikes 1 sätestatud menetlusi ei ole siiski veel olemas, võivad liikmesriigid vastavalt käesoleva artikli sätetele ja kooskõlas 1. detsembril 2005 kehtivate õigusaktidega säilitada menetlused, mis kalduvad kõrvale II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetest ja tagatistest ning mille eesmärgiks on otsustada, kas lubada piiril või transiiditsoonis sinna saabunud ja seal ka varjupaigataotluse esitanud varjupaigataotlejad liikmesriigi territooriumile.

3.           Lõikes 2 osutatud menetlusega tagatakse eelkõige, et:

a)      asjaomastel isikutel lubatakse jääda liikmesriigi piirile või transiiditsooni, ilma et see piiraks artikli 7 kohaldamist;

b)      asjaomaseid isikuid teavitatakse koheselt artikli 10 lõike 1 punktis a kirjeldatud õigustest ja kohustustest;

c)      asjaomastel isikutel oleks vajadusel võimalus kasutada tõlgi teenuseid, nagu on kirjeldatud artikli 10 lõike 1 punktis b;

d)      enne, kui pädev asutus võtab selliste menetluste raames vastu otsuse, küsitlevad asjaomaseid isikuid varjupaigataotluse osas isikud, kellel on vajalikud teadmised varjupaika ja pagulasi käsitlevatest õigusaktidest, nagu on kirjeldatud artiklites 12, 13 ja 14;

e)      asjaomased isikud saavad konsulteerida vastavalt artikli 15 lõikele 1 siseriiklike õigusaktide alusel tunnustatud või sellisena lubatud juriidilise nõustaja või muu nõustajaga ning

f)       saatjata alaealistele määratakse esindaja vastavalt artikli 17 lõikele 1, välja arvatud juhul, kui kohaldatakse artikli 17 lõikeid 2 või 3.

Juhul, kui pädev asutus keeldub sisenemise luba andmast, peab ta asjaomasele taotlejale teatama asjaolud ja õiguslikud põhjused, miks varjupaigataotlust peetakse põhjendamatuks või vastuvõetamatuks.

2. 4.       Liikmesriigid tagavad, et lõikes 2 1 sätestatud menetluste raames vastuvõetavad otsused tehakse mõistliku aja jooksul. Kui otsust pole nelja nädala jooksul vastu võetud, lubatakse varjupaigataotlejal siseneda liikmesriigi territooriumile, et tema taotluste saaks läbi vaadata vastavalt käesoleva direktiivi teistele muudele sätetele.

3. 5.       Juhul, kui isik saabub ebatavalisel viisil või kui korraga saabub palju kolmanda riigi kodanikke või kodakondsuseta isikuid, kes esitavad ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse piiril või transiiditsoonis, mistõttu on lõike 1 kohaldamine praktiliselt Ö praktikas Õ võimatu kohaldada lõike 1 sätteid või lõigetes 2 ja 3 sätestatud erimenetlust, võib neid menetlusi rakendada kohaldada ka sel juhul ja seni, kui seni, kuni kõnealused kolmanda riigi kodanikud või kodakondsuseta isikud on normaalsetel tingimustel majutatud paigutatud piiri või transiiditsooni lähedale lähedusse.

ê2005/85/EÜ

Artikkel 36

Euroopa turvalise kolmanda riigi mõiste

1.           Liikmesriigid võivad ette näha, et II peatükis kirjeldatud varjupaigataotluse läbivaatamist ja taotleja olukorra turvalisuse kindlakstegemist ei teostata või teostatakse mittetäielikult juhtudel, kus pädev asutus on faktide põhjal tõestanud, et varjupaigataotleja soovib siseneda või on sisenenud liikmesriigi territooriumile ebaseaduslikult lõike 2 kohasest turvalisest kolmandast riigist.

2.           Kolmandat riiki võib lõike 1 tähenduses lugeda turvaliseks kolmandaks riigiks ainult siis, kui:

a)      see riik on ratifitseerinud Genfi konventsiooni ja järgib selle sätteid geograafiliste piiranguteta;

b)      selles riigis rakendatakse õigusaktidega ettenähtud varjupaigamenetlust;

c)      see riik on ratifitseerinud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning järgib selle sätteid, kaasa arvatud tõhusaid õiguskaitsevahendeid käsitlevaid norme ning

d)      nõukogu on nii määranud vastavalt lõikele 3.

3.           Nõukogu võib komisjoni ettepaneku põhjal ja pärast konsulteerimist Euroopa Parlamendiga võtta vastu või muuta kvalifitseeritud häälteenamusega ühist nimekirja kolmandatest riikidest, mida peetakse lõike 1 tähenduses turvalisteks kolmandateks riikideks.

4.           Asjaomased liikmesriigid näevad lõike 1 kohaldamiseks siseriiklike õigusaktidega ette vajalikud juhendid ning vastavalt nendele sätetele vastuvõetavate otsuste tagajärjed kooskõlas Genfi konventsiooni kohase non-refoulment põhimõttega, nähes ette ka erandid käesoleva artikli kohaldamisest humanitaarsetel või poliitilistel põhjustel või rahvusvahelises avalikus õiguses sätestatud põhjustel.

5.           Ainult käesoleva artikli põhjal tehtud otsuse rakendamisel asjaomased liikmesriigid:

a)      teavitavad taotlejat vastavalt ning

b)      edastavad talle dokumendi, milles teavitatakse kolmanda riigi asutusi selle riigi keeles asjaolust, et taotlust ei ole sisuliselt läbi vaadatud.

6.           Kui turvaline kolmas riik ei luba varjupaigataotlejal uuesti riiki siseneda, tagavad liikmesriigid juurdepääsu menetlusele vastavalt II peatükis kirjeldatud üldpõhimõtetele ja tagatistele.

7.           Liikmesriigid, mis on tunnistanud kolmandaid riike turvalisteks riikideks vastavalt 1. detsembril 2005 kehtinud siseriiklike õigusaktidele ning lõike 2 punktides a–c toodud kriteeriumitele, võivad kohaldada lõiget 1 kõnealuste kolmandate riikide suhtes kuni nõukogu võtab vastu ühise nimekirja vastavalt lõikele 3.

ê2005/85/EÜ

ð uus

IV PEATÜKK

Pagulasseisundi ð Rahvusvahelise kaitse seisundi ï äravõtmise menetlused

Artikkel 44 37

ð Rahvusvahelise kaitse seisundi ï Pagulasseisundi äravõtmine

Liikmesriigid tagavad, et konkreetse isiku ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï pagulasseisundi äravõtmiseks võib alustada menetlust, kui kerkivad esile tuvastatakse uued asjaolud või tõendid, mis annavad alust tema pagulasseisundi ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï kehtivuse uuesti läbivaatamiseks.

Artikkel 45 38

Menetluseeskirjad

1.           Liikmesriigid tagavad, et kui pädev ametiasutus kaalub kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï pagulasseisundi äravõtmist vastavalt direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ artiklile 14 ð või artiklile 19 ï , on asjaomasel isikul järgmised tagatised:

a)      teda tuleb kirjalikult teavitada asjaolust, et pädev ametiasutus vaatab uuesti läbi tema vastavuse ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï pagulasseisundi saamise nõuetele aluseid, ning talle tuleb teatada läbivaatamise põhjustedst ning

b)      talle tuleb anda võimalus osutada põhjustele, miks temalt esitada ð rahvusvahelise kaitse seisundit ï pagulasseisundi ei peaks ära võtma, äravõtmise kohta vastuväiteid kas küsitluse isikliku vestluse käigus vastavalt artikli 10 12 lõike 1 punktile b ja artiklitele 14, 15, ð 16 ï ja 17 12, 13 ja 14 või kirjalikult avalduse teel.

Lisaks sellele tagavad liikmesriigid, et nimetatud kõnealuse menetluse raames:

a)      saaks pädev ametiasutus täpset ja ajakohast teavet erinevatest allikatest, vajadusel näiteks UNHCRilt üldise olukorra kohta asjaomase isiku päritoluriigis erinevatest allikatest, vajaduse korral näiteks ð Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametilt ja ï ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ametilt, ning

b)      kui konkreetse juhtumi kohta kogutakse teavet kogutakse üksikjuhul ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï pagulasseisundi uuesti läbivaatamise eesmärgil, ei koguta teavet tagakiusaja(te)lt ð ega suure kahju põhjustaja(te)lt ï viisil, mis teavitaks neid otseselt tagakiusajat või tagakiusajaid asjaolust, et kõnealune isik on ð rahvusvahelise kaitse saaja ï pagulane, kelle staatus on uuesti läbivaatamisel seisund vaadatakse uuesti läbi, või mis seaks ohtu isiku ja tema ülalpeetavate füüsilise puutumatuse või isiku päritolumaalriigis elavate perekonnaliikmete vabaduse ja julgeoleku.

2.           Liikmesriigid tagavad, et pädeva ametiasutuse poolt tehtud otsus ð rahvusvahelise kaitse seisundi ï pagulasseisundi äravõtmise kohta esitatakse kirjalikult. Otsuses esitatakse äravõtmiste aluseks olevad faktilised ja õiguslikud õigustavad asjaolud ja õiguslikud põhjused ning teave selle kohta, kuidas otsuste vaidlustadamise võimaluste kohta antakse teavet kirjalikult.

3.           Kui pädev ametiasutus on otsustanud teinud otsuse ð rahvusvahelise kaitse seisund ï pagulasseisundi ära võtta, on artikkel 20 artikli 15 lõige 2, ð artikkel 22, ï artikli 1623 lõige 1 ja artikkel 2129 samaväärselt võrdselt kohaldatavad.

4.           Erandina käesoleva artikli lõigetest 1, 2 ja 3 võivad liikmesriigid otsustada, et ð rahvusvahelise kaitse seisund ï pagulasseisund kaotab seadusjärgseltega kehtivuse, kui see lõpeb vastavalt direktiivi 2004/83/EÜ artikli 11 lõike 1 punktidele a–d või kui pagulane ð rahvusvahelise kaitse saaja ï on ð oma rahvusvahelise kaitse saajaks tunnistamisest ï ühetähenduslikult pagulasseisundist lahti öelnud loobunud. ð Liikmesriigid võivad ka ette näha, et rahvusvahelise kaitse seisund kaotab seadusjärgselt kehtivuse, kui rahvusvahelise kaitse saaja on saanud asjaomase liikmesriigi kodakondsuse. ï

V PEATÜKK

Apellatsioonimenetlus

Artikkel 46 39

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

1.           Liikmesriigid tagavad, et ð rahvusvahelise kaitse taotlejal ï varjupaigataotlejatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtumenetluses kohtus järgmise osas seoses järgnevaga:

a)      tema ð rahvusvahelise kaitse taotluse ï varjupaigataotluse kohta tehtavud otsus, kaasa arvatud otsus:

ò uus

i)        pidada pagulasseisundi ja/või täiendava kaitse seisundiga seotud taotlust põhjendamatuks;

ê2005/85/EÜ

ð uus

ii i)     pidada lugeda taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 25 33 lõikele 2;

iii ii)    mis on vastu võetud liikmesriigi piiril või transiiditsoonis, nagu on kirjeldatud artikli 35 43 lõikes 1;

iii)      mitte teostada läbivaatamist vastavalt artiklile 36;

b)      keeldumine uuendada läbivaatamismenetlus taotluse uuesti läbivaatamisest pärast seda, kui see taotluse läbivaatamine on lõpetatud vastavalt artiklitele 19 27 ja 20 28;

c)      otsus mitte vaadata korduvat taotlust põhjalikumalt läbi vastavalt artiklitele 32 ja 34;

d)      otsus keelduda taotleja riiki lubamisest artikli 35 lõikes 2 sätestatud menetluse raames;

c e)    otsus ð rahvusvahelise kaitse seisund ï pagulasseisund ära võtta vastavalt artiklile 38 45.

ò uus

2.           Liikmesriigid tagavad, et menetleva ametiasutuse poolt täiendava kaitse saamise nõuetele vastavaks tunnistatud isikul on õigus lõikes 1 osutatud tõhusale õiguskaitsevahendile seoses otsusega pidada pagulasseisundiga seotud taotlust põhjendamatuks.

Asjaomasel isikul on õigus direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohastele täiendava kaitse saajatele tagatud õigustele ja hüvedele kuni apellatsioonimenetluse lõppemiseni.

3.           Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud tõhusa õiguskaitsevahendiga nähakse ette nii faktiliste kui ka õiguslike asjaolude, sealhulgas direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] kohaste rahvusvahelise kaitse vajaduste ex nunc täielik läbivaatamine vähemalt esimese astme apellatsioonimenetluses.

ê2005/85/EÜ

ð uus

4. 2.       Liikmesriigid näevad ette ð mõistlikud ï tähtajad ja muud vajalikud eeskirjad, et taotlejal oleks võimalik kasutada oma õigust tõhusale õiguskaitsevahendile vastavalt lõikele 1.

ò uus

Tähtajad ei tohi välistada taotleja juurdepääsu lõike 1 kohasele tõhusale õiguskaitsevahendile ega muuta seda ülemäära keeruliseks.

Liikmesriigid võivad ka ette näha artikli 43 kohaste otsuste ex officio läbivaatamise.

ê2005/85/EÜ

3.           Liikmesriigid sätestavad vajadusel eeskirjad kooskõlas rahvusvaheliste kohustustega, mis käsitlevad:

a)      küsimust, kas lõike 1 kohasel õiguskaitsevahendil on toime, mis võimaldab taotlejal jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni selgub selle kasutamise tulemus;

b)      õiguskaitsevahendi või kaitsemeetmete rakendamise võimalikkust, kui lõike 1 kohasel õiguskaitsevahendil pole toimet, mis võimaldaks taotlejal jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni tulemuse selgumiseni. Liikmesriigid võivad ette näha ka õiguskaitsevahendi ex officio ning

c)      artikli 25 lõike 2 punkti c kohaste otsuste vaidlustamise põhjusi vastavalt artikli 27 lõike 2 punktide b ja c raames rakendatavatele meetoditele.

ò uus

5.           Ilma et see piiraks lõike 6 kohaldamist, annab käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud õiguskaitsevahend taotlejale õiguse jääda asjaomasesse liikmesriiki kuni lõikes 4 sätestatud tähtajani ja õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni.

6.           Kui on tegemist otsusega pidada artikli 31 lõike 6 punktides a−g loetletud mis tahes asjaolu esinemise korral taotlust põhjendamatuks või otsusega pidada taotlust vastuvõetamatuks vastavalt artikli 33 lõike 2 punktile a või d ning kui õigust jääda õiguskaitsevahendi üle otsuse tegemiseni liikmesriiki ei ole siseriiklikes õigusaktides selliste juhtumite puhul ette nähtud, on kohtul õigus asjaomase taotleja taotluse alusel või omal algatusel otsustada taotleja õiguse üle jääda liikmesriigi territooriumile.

Käesolevat lõiget ei kohaldata artiklis 43 osutatud menetluste suhtes.

7.           Liikmesriigid lubavad taotlejal jääda oma territooriumile lõikes 6 osutatud menetluse lõppemiseni.

8.           Lõigete 5, 6 ja 7 kohaldamine ei piira määruse (EL) nr […/...] [Dublini määrus] artikli 26 kohaldamist.

ê2005/85/EÜ

9. 4.       Liikmesriigid võivad kooskõlas lõikega 1 sätestada tähtaja, mille jooksul peab kohus tuvastava menetleva ametiasutuse otsuse läbi vaatama.

5.           Kui taotlejale on antud staatus, mis annab talle siseriikliku ja ühenduse õiguse raames samad õigused ja eelised mis pagulasseisund direktiivi 2004/83/EÜ põhjal, loetakse, et see tagab taotlejale ka tõhusa õiguskaitsevahendi juhuks, kus kohus otsustab, et lõike 1 kohast õiguskaitsevahendit ei ole võimalik kasutada või et see ei anna tõenäoliselt tulemust, kuna taotleja pole piisavalt huvitatud menetluse jätkamisest.

10. 6.     Liikmesriigid võivad samuti sätestada siseriiklikes õigusaktides tingimused, mille korral raames võib eeldada, et taotleja on lõike 1 kohase õiguskaitsevahendi kaudselt tagasi võtnud või sellest loobunud, koos sel juhul järgitavate menetluseeskirjadega.

VI PEATÜKK

Üld- ja lõppsätted

Artikkel 47 40

Ametiasutuste vaidlustusõigus

Käesolev direktiiv ei mõjuta ametiasutustele siseriiklike õigusaktidega ette nähtud ametiasutuste võimalust vaidlustada haldus- ja/või kohtuotsuseid.

Artikkel 48 41

Konfidentsiaalsus

Liikmesriigid tagavad, et käesolevat direktiivi kohaldavad rakendavad ametiasutused on mis tahes teabe puhul, mida nad oma töö käigus saavad, kohustatud järgima siseriiklikus õiguses määratletud konfidentsiaalsuse põhimõtet.

ò uus

Artikkel 49

Koostöö

Iga liikmesriik määrab riikliku kontaktpunkti ja teatab selle aadressi komisjonile. Komisjon edastab kõnealuse teabe teistele liikmesriikidele.

Liikmesriigid võtavad komisjoniga kooskõlastatult kõik vajalikud meetmed otsese koostöö ning pädevate ametiasutuste vahelise teabevahetuse sisseseadmiseks.

ê2005/85/EÜ

ð uus

Artikkel 50 42

Aruanne

Komisjon esitab hiljemalt 1. detsembril 2009 ð .........[13] ï Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi kohaldamise kohta liikmesriikides ning teeb ettepanekud vajalike muudatuste tegemiseks. Liikmesriigid saadavad komisjonile nimetatud aruande koostamiseks vajaliku teabe. Pärast aruande esitamist annab komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule käesoleva direktiivi kohaldamisest liikmesriikides aru mitte harvem kui vähemalt iga kahe ð viie ï aasta järel.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

Artikkel 51 43

Ülevõtmine

1.           Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigusnormid hiljemalt 1. detsembriks 2007 Ö artiklite […] [varasema direktiiviga võrreldes sisuliselt muudetud artiklite] Õ järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid Ö hiljemalt […] Õ . Artikli 15 osas jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 1. detsembriks 2008. Liikmesriigid Ö edastavad kõnealuste õigus- ja haldusnormide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli Õ teatavad sellest viivitamata komisjonile.

ò uus

2.           Liikmesriigid jõustavad artikli 31 lõike 3 järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid [kolme aasta jooksul alates direktiivi ülevõtmise tähtajast]. Liikmesriigid edastavad kõnealuste õigus- ja haldusnormide teksti ning kõnealuste normide ja käesoleva direktiivi vahelise vastavustabeli viivitamata komisjonile.

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

3.           Kui liikmesriigid need Ö lõigetes 1 ja 2 osutatud Õ õigus- ja haldusnormid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise puhul korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Ö Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Õ Nimetatud viitamise viisi näevad ette liikmesriigid. Ö Samuti lisavad liikmesriigid märkuse, et kehtivates õigus- ja haldusnormides esinevaid viiteid käesoleva direktiiviga kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi ja kõnealuse märkuse sõnastuse näevad ette liikmesriigid. Õ

4.           Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud Ö põhiliste Õ siseriiklike õigusnormide teksti Ö ning nende normide ja käesoleva direktiivi vastavustabeli Õ .

ê2005/85/EÜ

ð uus

Artikkel 52 44

Üleminekusätted

Liikmesriigid kohaldavad artiklis 43 51 lõikes 1 sätestatud õigus- ja haldusnorme ð rahvusvahelise kaitse taotluste ï varjupaigataotluste suhtes, mis esitatakse pärast ð […], ï 1. detsembrit 2007 ning ð rahvusvahelise kaitse ï pagulasseisundi äravõtmise menetluste suhtes, mida alustati alustatakse pärast ð […] ï 1. detsembrit 2007. ð Taotlused, mis esitati enne […], ja pagulasseisundi äravõtmise menetlused, mida alustati enne […], on reguleeritud direktiivi 2005/85/EÜ kohaste õigus- ja haldusnormidega. ï

ò uus

Liikmesriigid kohaldavad artikli 51 lõikes 2 sätestatud õigus- ja haldusnorme rahvusvahelise kaitse taotluste suhtes, mis esitatakse pärast […]. Taotlused, mis esitati enne […], on reguleeritud direktiivi 2005/85/EÜ kohaste õigus- ja haldusnormidega.

ź

Artikkel 53

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2005/85/EÜ tunnistatakse liikmesriikide suhtes, kelle jaoks käesolev direktiiv on siduv, kehtetuks alates [käesoleva direktiivi artikli 51 lõikes 1 sätestatud kuupäevale järgnevast päevast], ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi seoses käesoleva direktiivi siseriiklikkusse õigusesse ülevõtmise tähtajaga, mis on sätestatud II lisa B osas.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile ja loetakse vastavalt III lisa vastavustabelile.

ê2005/85/EÜ

Artikkel 54 45

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

ź

Artikleid […] kohaldatakse alates [artikli 51 lõikes 1 sätestatud kuupäevale järgnevast päevast].

ê2005/85/EÜ (kohandatud)

Artikkel 55 46

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga Ö aluslepingutega Õ .

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel                           Nõukogu nimel

president                                                        eesistuja

ê2005/85/EÜ

I LISA

„Tuvastava asutuse" mõiste

Käesoleva direktiivi sätete kohaldamisel võib Iirimaa, kuni kehtivad Refugee Act 1966 (as amended) (1996. aasta pagulaste seaduse (muudetud)) 17. jaotise lõike 1 sätted, arvestada, et:

- „tuvastavaks asutuseks”, mis on ette nähtud käesoleva direktiivi artikli 2 punktis e, on Office of the Refugee Applications Commissioner, kui asi käsitleb selle kindlakstegemist, kas kuulutada asjaomane taotleja olukorrast sõltuvalt pagulaseks või mitte ning

- „esimese astme otsused”, mis on ette nähtud käesoleva direktiivi artikli 2 punktis e, hõlmavad ka Refugee Applications Commissioner’i soovitusi, kui asi käsitleb küsimust, kas kuulutada asjaomane taotleja olukorrast sõltuvalt pagulaseks või mitte.

Iirimaa teavitab komisjoni 1996. aasta pagulaste seaduse (muudetud) 17. jaotise lõike 1 võimalikest mis tahes muudatustest.

I II LISA

Turvaliste päritoluriikide määratlemine kindlaks määramine artikli 29 ja artikli 30 37 lõike 1 kohaldamiseks

Riiki loetakse käsitatakse turvaliseks päritoluriigiksna, kui õigusliku olukorra, õigusaktide demokraatlikus süsteemis kohaldamise ja üldiste poliitiliste olude põhjal on võimalik tõestada, et riigis ei toimu üldist ja järjekindlat tagakiusamist nõukogu direktiivi […/.../EL] [miinimumnõuete direktiiv] 2004/83/EÜ artikli 9 tähenduses ega piinamist või muud ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist ning et seal ei ole rahvusvahelise või riigisisese siseriikliku relvastatud konfliktiga kaasnevast valimatust vägivallast tingitud ohtu.

Nimetatud hinnangu andmisel tuleb võtta arvesse muu hulgas ka seda, millises ulatuses antakse asjaomases riigis kaitset tagakiusamise ja väärkohtlemise eest:

a) riigi asjaomaste õigusaktidega ning nende kohaldamise viisiga;

b) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis ja/või kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis ja/või piinamise vastases konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste järgimisega, eelkõige selliste õiguste järgimisega, millest ei saa teha erandit vastavalt nimetatud Euroopa konventsiooni artikli 15 lõikele 2;

c) Genfi konventsiooni kohase non-refoulment tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtte järgimisega raames;

d) nimetatud õiguste ja vabaduste rikkumise vastaste tõhusate õiguskaitsevahendite süsteemi sätestamisega loomisega.

ê2005/85/EÜ

ð uus

III LISA

Mõisted „Taotleja” või „Varjupaigataotleja”

Käesoleva direktiivi sätete kohaldamisel võib Hispaania, kui kohaldatakse 26. novembri 1992. aasta „Ley 30/1992 de Régimen jurídico de las Administraciones Públicas y del Procedimiento Administrativo Común” ja 13. juuli 1998. aasta „Ley 29/1998 reguladora de la Jurisdicción Contencioso-Administrativa” sätteid, arvestada, et V peatüki kohaldamise eesmärgil hõlmavad direktiivi artikli 2 punkti c mõisted „taotleja” või „varjupaigataotleja” ka eespool nimetatud õigusaktides sätestatud mõistet „recurrente”.

„Recurrentel” on õigus samadele tagatistele, mis käesolevas direktiivis sätestatud „taotlejal” või „varjupaigataotlejal”, kui ta kasutab V peatükis sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

Hispaania teavitab komisjoni eespool mainitud õigusaktide mis tahes asjakohastest muudatustest.

ê

II IV LISA

A osa

Kehtetuks tunnistatud direktiiv (millele viidatakse artiklis 53)

Nõukogu direktiiv 2005/85/EÜ || (ELT L 326, 13.12.2005, lk 13)

B osa

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaeg (millele viidatakse artiklis 51)

Direktiiv || Ülevõtmise tähtaeg

2005/85/EÜ || Esimene tähtaeg: 1. detsember 2007 Teine tähtaeg: 1. detsember 2008

III LISA

Vastavustabel

Direktiiv 2005/85/EÜ || Käesolev direktiiv

Artikkel 1 || Artikkel 1

Artikli 2 punktid a−c || Artikli 2 punktid a−c

- || Artikli 2 punkt d

Artikli 2 punktid d−f || Artikli 2 punktid e−g

- || Artikli 2 punktid h ja i

Artikli 2 punkt g || Artikli 2 punkt j

- || Artikli 2 punktid k ja l

Artikli 2 punktid h−k || Artikli 2 punktid m−p

- || Artikli 2 punkt q

Artikli 3 lõiked 1 ja 2 || Artikli 3 lõiked 1 ja 2

Artikli 3 lõige 3 || -

Artikli 3 lõige 4 || Artikli 3 lõige 3

Artikli 4 lõike 1 esimene lõik || Artikli 4 lõike 1 esimene lõik

Artikli 4 lõike 1 teine lõik || -

Artikli 4 lõike 2 punkt a || Artikli 4 lõike 2 punkt a

Artikli 4 lõike 2 punktid b−d || -

Artikli 4 lõike 2 punkt e || Artikli 4 lõike 2 punkt b

Artikli 4 lõike 2 punkt f || -

- || Artikli 4 lõige 3

Artikli 4 lõige 3 || Artikli 4 lõige 4

- || Artikli 4 lõige 5

Artikkel 5 || Artikkel 5

Artikli 6 lõige 1 || Artikli 6 lõige 1

- || Artikli 6 lõiked 2−4

Artikli 6 lõiked 2 ja 3 || Artikli 7 lõiked 1 ja 2

- || Artikli 7 lõige 3

- || Artikli 7 lõige 4

Artikli 6 lõige 4 || Artikli 7 lõige 5

Artikli 6 lõige 5 || -

- || Artikkel 8

Artikli 7 lõiked 1 ja 2 || Artikli 9 lõiked 1 ja 2

- || Artikli 9 lõige 3

Artikli 8 lõige 1 || Artikli 10 lõige 1

- || Artikli 10 lõige 2

Artikli 8 lõike 2 punktid a−c || Artikli 10 lõike 3 punktid a−c

- || Artikli 10 lõike 3 punkt d

Artikli 8 lõiked 3 ja 4 || Artikli 10 lõiked 4 ja 5

Artikli 9 lõige 1 || Artikli 11 lõige 1

Artikli 9 lõike 2 esimene lõik || Artikli 11 lõike 2 esimene lõik

Artikli 9 lõike 2 teine lõik || -

Artikli 9 lõike 2 kolmas lõik || Artikli 11 lõike 2 teine lõik

Artikli 9 lõige 3 || Artikli 11 lõige 3

Artikli 10 lõike 1 punktid a−c || Artikli 12 lõike 1 punktid a−c

- || Artikli 12 lõike 1 punkt d

Artikli 10 lõike 1 punktid d ja e || Artikli 12 lõike 1 punktid e ja f

Artikli 10 lõige 2 || Artikli 12 lõige 2

Artikkel 11 || Artikkel 13

Artikli 12 lõike 1 esimene lõik || Artikli 14 lõike 1 esimene lõik

Artikli 12 lõike 2 teine lõik || -

- || Artikli 14 lõike 1 teine ja kolmas lõik

Artikli 12 lõike 2 kolmas lõik || Artikli 14 lõike 1 neljas lõik

Artikli 12 lõike 2 punkt a || Artikli 14 lõike 2 punkt a

Artikli 12 lõike 2 punkt b || -

Artikli 12 lõike 2 punkt c || -

Artikli 12 lõike 3 esimene lõik || Artikli 14 lõike 2 punkt b

Artikli 12 lõike 3 teine lõik || Artikli 14 lõike 2 teine lõik

Artikli 12 lõiked 4−6 || Artikli 14 lõiked 3−5

Artikli 13 lõiked 1 ja 2 || Artikli 15 lõiked 1 ja 2

Artikli 13 lõike 3 punkt a || Artikli 15 lõike 3 punkt a

- || Artikli 15 lõike 3 punkt b

Artikli 13 lõike 3 punkt b || Artikli 15 lõike 3 punkt c

- || Artikli 15 lõike 3 punkt d

- || Artikli 15 lõike 3 punkt e

Artikli 13 lõige 4 || Artikli 15 lõige 4

Artikli 13 lõige 5 || -

- || Artikkel 16

Artikkel 14 || -

- || Artikkel 17

- || Artikkel 18

- || Artikkel 19

Artikli 15 lõige 1 || Artikli 22 lõige 1

Artikli 15 lõige 2 || Artikli 20 lõige 1

- || Artikli 20 lõiked 2−3

- || Artikli 21 lõige 1

Artikli 15 lõike 3 punkt a || -

Artikli 15 lõike 3 punktid b ja c || Artikli 21 lõike 2 punktid a ja b

Artikli 15 lõike 3 punkt d || -

Artikli 15 lõike 3 teine lõik || -

Artikli 15 lõiked 4−6 || Artikli 21 lõiked 3−5

- || Artikli 22 lõige 2

Artikli 16 lõike 1 esimene lõik || Artikli 23 lõike 1 esimene lõik

Artikli 16 lõike 1 teise lõigu esimene lause || Artikli 23 lõike 1 teise lõigu sissejuhatav tekst

- || Artikli 23 lõike 1 punkt a

Artikli 16 lõike 1 teise lõigu teine lause || Artikli 23 lõike 1 punkt b

Artikli 16 lõike 2 esimene lause || Artikli 23 lõige 2

Artikli 16 lõike 2 teine lause || -

- || Artikli 23 lõige 3

Artikli 16 lõige 3 || Artikli 23 lõike 4 esimene lõik

Artikli 16 lõike 4 esimene lõik || -

Artikli 16 lõike 4 teine ja kolmas lõik || Artikli 23 lõike 4 teine ja kolmas lõik

- || Artikkel 24

Artikli 17 lõige 1 || Artikli 25 lõige 1

Artikli 17 lõike 2 punkt a || Artikli 25 lõige 2

Artikli 17 lõike 2 punktid b ja c || -

Artikli 17 lõige 3 || -

Artikli 17 lõige 4 || Artikli 25 lõige 3

- || Artikli 25 lõige 4

Artikli 17 lõige 5 || Artikli 25 lõige 5

- || Artikli 25 lõige 6

Artikli 17 lõige 6 || Artikli 25 lõige 7

Artikkel 18 || Artikkel 26

Artikkel 19 || Artikkel 27

Artikli 20 lõiked 1 ja 2 || Artikli 28 lõiked 1 ja 2

- || Artikli 28 lõige 3

Artikkel 21 || Artikkel 29

Artikkel 22 || Artikkel 30

Artikli 23 lõige 1 || Artikli 31 lõige 1

Artikli 23 lõike 2 esimene lõik || Artikli 31 lõige 2

- || Artikli 31 lõige 3

Artikli 23 lõike 2 teine lõik || Artikli 31 lõike 4 esimene lõik

- || Artikli 31 lõike 4 teine lõik

Artikli 23 lõige 3 || Artikli 31 lõike 5 sissejuhatav tekst

- || Artikli 31 lõike 5 punktid a−c

Artikli 23 lõike 4 punkt a || Artikli 31 lõike 6 punkt a

Artikli 23 lõike 4 punkt b || -

Artikli 23 lõike 4 punkti c alapunkt i || Artikli 31 lõike 6 punkt b

Artikli 23 lõike 4 punkti c alapunkt ii || -

Artikli 23 lõike 4 punkt d || Artikli 31 lõike 6 punkt c

Artikli 23 lõike 4 punkt e || -

Artikli 23 lõike 4 punkt f || Artikli 31 lõike 6 punkt d

Artikli 23 lõike 4 punkt g || Artikli 31 lõike 6 punkt e

Artikli 23 lõike 4 punktid h ja i || -

Artikli 23 lõike 4 punkt j || Artikli 31 lõike 6 punkt f

Artikli 23 lõike 4 punktid k ja l || -

Artikli 23 lõike 4 punkt m || Artikli 31 lõike 6 punkt g

Artikli 23 lõike 4 punktid n ja o || -

- || Artikli 31 lõiked 7 ja 8

Artikkel 24 || -

- || Artikkel 32 (üleviidud artikkel 28)

Artikkel 25 || Artikkel 33

Artikli 25 lõige 1 || Artikli 33 lõige 1

Artikli 25 lõike 2 punktid a−c || Artikli 33 lõike 2 punktid a−c

Artikli 25 lõike 2 punktid d ja e || -

Artikli 25 lõike 2 punktid f ja g || Artikli 33 lõike 2 punktid d ja e

- || Artikkel 34

Artikkel 26 || Artikkel 35

Artikli 27 lõike 1 punkt a || Artikli 38 lõike 1 punkt a

- || Artikli 38 lõike 1 punkt b

Artikli 27 lõike 1 punktid b−d || Artikli 38 lõike 1 punktid c−e

Artikli 27 lõiked 2−5 || Artikli 38 lõiked 2−5

Artikkel 28 || Artikkel 32

Artikkel 29 || -

Artikkel 30 lõige 1 || Artikkel 37 lõige 1

Artikli 30 lõiked 2−4 || -

- || Artikli 37 lõige 2

Artikli 30 lõiked 5 ja 6 || Artikli 37 lõiked 3 ja 4

Artikli 31 lõige 1 || Artikli 36 lõige 1

Artikli 31 lõige 2 || -

Artikli 31 lõige 3 || Artikli 36 lõige 2

Artikli 32 lõige 1 || Artikli 40 lõige 1

Artikli 32 lõige 2 || -

Artikli 32 lõige 3 || Artikli 40 lõige 2

Artikli 32 lõige 4 || Artikli 40 lõike 3 esimene lause

Artikli 32 lõige 5 || Artikli 40 lõike 3 teine lause

Artikli 32 lõige 6 || Artikli 40 lõige 4

- || Artikli 40 lõige 5

Artikli 32 lõike 7 esimene lõik || Artikli 40 lõike 6 punkt a

- || Artikli 40 lõike 6 punkt b

Artikli 32 lõike 7 teine lõik || Artikli 40 lõike 6 teine lõik

- || Artikli 40 lõige 7

- || Artikkel 41

Artikkel 33 || -

Artikli 34 lõige 1 ja lõike 2 punkt a || Artikli 42 lõige 1 ja lõike 2 punkt a

Artikli 34 lõike 2 punkt b || -

Artikli 34 lõike 2 punkt c || Artikli 42 lõike 2 punkt b

Artikli 34 lõike 3 punkt a || Artikli 42 lõige 3

Artikli 34 lõike 3 punkt b || -

Artikli 35 lõige 1 || Artikli 43 lõike 1 punkt a

- || Artikli 43 lõike 1 punkt b

Artikli 35 lõige 2 ja lõike 3 punktid a−f || -

Artikli 35 lõige 4 || Artikli 43 lõige 2

Artikli 35 lõige 5 || Artikli 43 lõige 3

Artikli 36 lõige 1− lõike 2 punkt c || Artikli 39 lõige 1− lõike 2 punkt c

Artikli 36 lõike 2 punkt d || -

Artikli 36 lõige 3 || -

Artikli 36 lõiked 4−6 || Artikli 39 lõiked 3−5

- || Artikli 39 lõige 6

Artikli 36 lõige 7 || -

Artikkel 37 || Artikkel 44

Artikkel 38 || Artikkel 45

- || Artikli 46 lõike 1 punkti a alapunkt i

Artikli 39 lõike 1 punkti a alapunktid i ja ii || Artikli 46 lõike 1 punkti a alapunktid ii ja iii

Artikli 39 lõike 1 punkti a alapunkt iii || -

Artikli 39 lõike 1 punkt b || Artikli 46 lõike 1 punkt b

Artikli 39 lõike 1 punktid c ja d || -

Artikli 39 lõike 1 punkt e || Artikli 46 lõike 1 punkt c

- || Artikli 46 lõiked 2 ja 3

Artikli 39 lõige 2 || Artikli 46 lõike 4 esimene lõik

- || Artikli 46 lõike 4 teine ja kolmas lõik

Artikli 39 lõige 3 || -

- || Artikli 46 lõiked 5−8

Artikli 39 lõige 4 || Artikli 46 lõige 9

Artikli 39 lõige 5 || -

Artikli 39 lõige 6 || Artikli 41 lõige 10

Artikkel 40 || Artikkel 47

Artikkel 41 || Artikkel 48

- || Artikkel 49

Artikkel 42 || Artikkel 50

Artikli 43 esimene lõik || Artikli 51 lõige 1

- || Artikli 51 lõige 2

Artikli 43 teine ja kolmas lõik || Artikli 51 lõiked 3 ja 4

Artikkel 44 || Artikli 52 esimene lõik

- || Artikli 52 teine lõik

- || Artikkel 53

Artikkel 45 || Artikkel 54

Artikkel 46 || Artikkel 55

I lisa I || -

II lisa II || I lisa

III lisa || -

- || II lisa

- || III lisa

[1]               Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – „Varjupaigapoliitika kava - Ühtne lähenemisviis kaitse andmisele Euroopa Liidus”, KOM(2008)360, 17.6.2008.

[2]               ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.

[3]               Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule 1. detsembri 2005. aasta direktiivi 2005/85/EÜ (liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta) kohaldamise kohta, KOM(2010) 465, 8.9.2010.

[4]               Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, nõukogu dokument 13440/08.

[5]               Komisjoni talituste töödokument, mis on lisatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi ettepanekule liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohaldamise kohta (uuestisõnastamine), SEK(2009) 1376, 21.10.2009.

[6]               ELT C […], […], lk […].

[7]               ELT C […], […], lk […].

[8]               ELT L 326, 13.12.2005, lk 13.

[9]               ELT L 132, 29.5.2010, lk 11.

[10]             ELT L 348, 24.12.2008, lk 98.

[11]             Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raammäärus raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1).

[12]             ELT L 31, 6.2.2003, lk 18.

[13]             Neli aastat pärast käesoleva direktiivi vastuvõtmist.