18.4.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 113/34

Regioonide Komitee arvamus „Laste vaesus”

2012/C 113/07

REGIOONIDE KOMITEE

—

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on laste vaesuse ja ärakasutamise probleemiga tegelemisel esirinnas, ning tõstab esile nende suurt vastutust töös kõrvalejäetuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel; nõustub, et laste vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis nõuab mitmemõõtmelist lahendust, ning arvab, et edusammud üksikutes põhivaldkondades, nt miinimumsissetuleku ja kvaliteedistandardite osas kokkuleppele jõudmine, võivad olla laste vaesusega võitlemisel eluliselt tähtsad;

—	rõhutab tasustatud töö tähtsust, ent märgib samas, et ainuüksi tööhõive ei taga väljapääsu vaesusest ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda;

—

rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid tunnistama, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on kesksed takistused, mis tuleb ületada, kui nad soovivad saavutada strateegia „Euroopa 2020”. tööhõivemäära, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ning energia ja säästva arenguga seotud eesmärgid;

—	väljendab muret, et majandus- ja finantskriis ning teatud liikmesriikide vastused sellele toovad kaasa suurema absoluutse vaesuse ja töötajate vaesuse ning noorte töötuse kasvu.

Raportöör

Doreen HUDDART (UK/ALDE), Newcastle’i linnavolikogu liige

I POLIITILISED SOOVITUSED

REGIOONIDE KOMITEE:

Sissejuhatav üldkommentaar

toetab komisjoni kavatsust avaldada 2012. aastal soovitus laste vaesuse vastase võitluse ja laste heaolu edendamise teemal ning väljendab heameelt võimaluse üle anda käesoleva perspektiivarvamuse näol oma panus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi eesmärkide saavutamisse; kiidab heaks soovituses määratletud kolm poliitikavaldkonda: piisavad ressursid, juurdepääs teenustele ning laste ja noorte aktiivne kaasamine; märgib, et kuigi ELi riigipead on teinud tugevaid poliitilisi avaldusi laste vaesuse küsimuse esmatähtsale kohale seadmise kohta, ei ole see alati kaasa toonud järjekindlaid vahendeid, meetmeid, sihte ja järelevalvet kõigis ELi liikmesriikides;

juhib tähelepanu asjaolule, et laste vaesus ei ole kõrvaline ega ajutine probleem, mis majanduskasvu korral iseenesest laheneb (1); majanduskasvu suurenemine aastatel 2000–2008 ei avaldanud laste vaesuse tasemele kuigi märkimisväärset mõju; laste vaesuse probleem oli enne majanduskriisi ELi ühiskonna häbiplekk; on mures, et teatud liikmesriikide vastused kriisile võivad tahtmatult suurendada laste vaesuse määra; tunnistab, et teatud lasterühmi ähvardab suur sügava või äärmise vaesuse oht, ent rõhutab, et lapsed moodustavad erilise ühiskonnagrupi, mis on sageli suuremas vaesuseohus kui elanikkond üldiselt;

Üks vaesuse määratlus on järgmine:

Üksikisikud, pered ja elanikerühmad kannatavad vaesuse all siis, kui neil puuduvad ressursid sellise toidu ostmiseks, sellistes tegevustes osalemiseks ning sellistes tingimustes elamiseks ja selliste mugavuste nautimiseks, mida peetakse asjaomases ühiskonnas normiks või mida vähemalt laialdaselt soositakse või hinnatakse. Nende ressursid on nii palju väiksemad keskmise üksikisiku või pere käsutuses olevatest ressurssidest, et nad on tavalistest harjumustest, tavadest ja tegevustest kõrvale jäetud (2);

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikides ja ELis kõige laiemalt kasutatav vaesuse näitaja on „leibkonna kogusissetulek, mis jääb alla 60 % keskmisest leibkonna sissetulekust”, ent märgib vajadust kasutada mitmeid eri kriteeriume absoluutse vaesuse mõõtmiseks ning hõlmata ka sellised näitajad nagu sotsiaalne kaasatus, teenuste kättesaadavus, haridustase ja oodatav eluiga sünnihetkel, nagu kehtestatakse inimarengu indeksis (3). Komitee tervitab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse nähtavamaks muutmist strateegias „Euroopa 2020” ning nõustub, et sotsiaalne mõõde peaks olema strateegia keskmes, tuletades samas meelde, et ELis elab vaesuse ohus 20 miljonit last;

rõhutab, et vaesus võib mõjuda laastavalt lastele, nende lapsepõlvekogemusele ja tulevikuvõimalustele; tunneb heameelt asjaolu üle, et juhtalgatuses „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” peetakse laste vaesusega võitlemist prioriteediks; väljendab siiski kahetsust, et pühendumus kõnealuse probleemi lahendamisele on väike ning et algatuses puuduvad laste vaesusega seotud konkreetsed eesmärgid;

tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle avaldada 2012. aasta juunis soovitus ja teatis laste vaesuse ja laste heaolu kohta; toetab laste vaesust ja heaolu käsitleva soovituse raamistikku; tunnistab sellega seoses, kui tähtis on kaasata vaesuses elavaid lapsi endid, ning pooldab aktiivse kaasatuse lisamist sellesse raamistikku; teeb samas ettepaneku rõhutada soovituses ja teatises humanitaarorganisatsioonide (nt UNICEF) ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli teenuste pakkumisel, et tagada laste kaitse vaesuse ja sellega kaasneva materiaalse puuduse eest;

nimetab, et praegune finantskriis tabas kõige rängemalt meie ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid ning on tõendeid selle kohta, et kriis mõjutas ebaproportsionaalselt rängalt lapsi ja eelkõige noori (4); tuletab lisaks meelde, et mõned haavatavatest elanikkonnarühmadest pärit lapsed, nt tänavalapsed, üksikvanemaga või suurtest või sisserännanute või rahvusvähemuse peredest pärit lapsed (nt romad) elavad sellest veelgi suuremas marginaliseerumise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus; rõhutab, et kuigi globaliseerumine ja tihedam koostöö riikide vahel võib tuua üksikisikute ellu märkimisväärseid eeliseid, on need sageli ebavõrdselt jaotunud. Tuleks teha jõupingutusi selleks, et keegi ei jääks nimetatud eelistest üldse kõrvale;

märgib, et viimaste aastate suur poliitiline tähelepanu laste vaesusele ELis ning ELi riigipeade poliitilised toetusavaldused ei ole laste vaesuse määra märkimisväärselt vähendanud, ning toonitab, et poliitiline toetus kõnealuse probleemi lahendamiseks peab väljenduma järjekindlates vahendites, meetmetes ja sihtides kõigis ELi liikmesriikides;

10.	rõhutab tasustatud töö tähtsust, ent märgib samas, et ainuüksi tööhõive ei taga väljapääsu vaesusest ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda (5);

11.

rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid tunnistama, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on kesksed takistused, mis tuleb ületada, kui nad soovivad saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõivemäära, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ning energia ja säästva arenguga seotud eesmärgid;

12.

nõustub, et XXI sajandi maailma ühes kõige rikkamas piirkonnas on vastuvõetamatu, et 20 miljonit last elab vaesuses või vaesuse ohus ning et (6) vaesus ei tähenda lihtsalt väikest sissetulekut või selle puudumist, vaid see tähendab ka inimeselt võimu, austuse, hea tervise, hariduse ja eluaseme, enesehinnangu ning ühiskondlikus elus osalemise võime äravõtmist;

13.

rõhutab, et ka ÜRO Peaassamblee tunnistab laste vaesuse erilist olemust. ÜRO toonitab samuti, et laste vaesus tähendab enamat kui lihtsalt rahapuudust. Laste vaesust tuleb käsitada mitmete ÜRO laste õiguste konventsioonis sätestatud õiguste rikkumisena. Konventsioonis tunnistatakse, et igal lapsel on õigus elatustasemele, mis vastab lapse kehalisele, vaimsele, hingelisele, kõlbelisele ja sotsiaalsele arengule (artikkel 27). Laste vaesus tähendab enamikul juhtudel konventsioonis sätestatud ellujäämis-, kaitse-, arengu- ja osalusõiguse rikkumist;

14.	täheldab, et mitmetest uuringutest nähtub, et tõhus poliitika ressursside ümberjagamiseks lastega peredele on laste vaesuse leevendamisel olulisel kohal. Kogu ELis vähendavad sotsiaalsiirded vaesust koguni 44 % võrra;

ELi poliitika

15.

juhib tähelepanu sellele, et paremini on vaja mõista, kuivõrd hästi tasuvad end ära investeeringud laste vaesuse (7), ärakasutamise, sotsiaalse tõrjutuse ja laiema sotsiaalse ebavõrdsuse probleemiga tegelemisse; märgib, et see toob laiema ühiskonna jaoks kaasa suurema võrdsuse ja väiksema tõrjutuse, kõrvalejäetuse ja vaesuse, ning rõhutab, et varakult lastesse ja peredesse investeerimine annab rahalist, majanduslikku ja sotsiaalset kasu (8);

16.

toetab laste vaesuse probleemi lahendamist ja laste heaolu edendamist käsitlevaid nõukogu 17. juuni järeldusi, milles kutsutakse üles seadma laste vaesusega võitlemine prioriteediks, ning sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2011. aasta arvamust, milles kutsutakse üles seadma laste vaesusega võitlemine kõigis asjaomastes valdkondades esmatähtsale kohale;

17.	nõustub, et laste vaesuse põhjuste kohta ELis on juba palju teavet; tunneb muret, et laste vaesuse tase liikmesriikides on 11–13 %, ning soovitab kasutada vahendeid selle teabekogumi lahtimõtestamiseks, levitamiseks ja kasutamiseks ning parimate tavade levitamiseks liikmesriikides;

18.	väljendab muret, et majandus- ja finantskriis ning teatud liikmesriikide vastused sellele toovad kaasa suurema absoluutse vaesuse ja töötajate vaesuse ning noorte töötuse kasvu (9);

19.	toonitab selliste poliitikameetmete tähtsust, mis on suunatud põlvest põlve edasikanduva vaesuse nõiaringi katkestamisele. Selleks on vaja valdkondadeülest poliitikat, mis sisaldab mitte üksnes lapsevanemate tööhõive tagamisele, vaid otse lastele suunatud haridus- ja sotsiaalmeetmeid;

20.	nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et vaesus on jagatud vastutus ja väljakutse ühiskonnale tervikuna ning seda ei tohi vaadelda vaeseks või sotsiaalselt tõrjutuks osutuvate inimeste häbiasja või toimetulematusena;

21.	kordab üleskutset komisjonile tagada struktuurifondide võimalused sotsiaalelamumajanduse parandamiseks, et tugevdada selle rolli sotsiaalse kaasamise meetmetes, ning kinnitada, et sotsiaalsete eluasemete vallas osutatavad avalikud teenused määratletakse liikmesriikide tasandil;

22.	nõustub, et vaesuse leevendamiseks ja ärahoidmiseks on vaja terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi, mille raames võetakse arvesse erinevate rühmade vajadusi ja konkreetseid probleeme, millega silmitsi seistakse;

Piisavad vahendid

23.

toetab seisukohta, et rahaline vaesus on üks sotsiaalse puuduse kõige märgatavamaid tunnusjooni ning mõjutab lapsi täiskasvanutest erinevalt (10). Siiski on see vaid üks paljudest käsitlemist vajavatest laste vaesust mõjutavatest teguritest; nõustub, et puudub arusaam laste õiguste kaitseks vajalikest miinimumnormidest ning innustab ELi ja liikmesriike hindama võimalusi kõnealuse probleemi lahendamiseks sellistes võtmevaldkondades nagu sissetulekutoetus, teenuste kättesaadavus ja laste osalemine;

24.

märgib, et riikides, kus kulutatakse sotsiaalhüvitistele kõige rohkem, on laste vaesuse näitajad kõige madalamad; nõustub, et liikmesriigid peaksid vajadusel kaaluma lapsetoetuste suurendamist nii põlvkondade solidaarsuse väljendusena – tunnustades lapsepõlve olemuslikku väärtust – kui ka investeeringuna Euroopa tulevikku;

25.	tervitab ettepanekut töötada välja raamistik, millega tagatakse üldine piisav miinimumsissetulek kõigile lastele, võttes arvesse kogu leibkonna, nii lapsevanemate kui ka laste sissetulekut;

26.	rõhutab, et riigi ennetuspoliitikas on oluline keskenduda laste heaolu edendavatele mõistlikele meetmetele, millega toetatakse motiveeritud üksikisikute (kes on võimelised integreeruma ühiskonda ja tööturule) kasvatamist, mitte ei keskenduta nende sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse tagajärgedele;

27.

rõhutab, et tähtis on muude kui rahaliste siirete olemasolu; vanemate osalemine tööturul aitab lapsed vaesusest välja vaid siis, kui töötasu on selleks piisav ning kui vanemad saavad oma töögraafikut kooskõlastada; kutsub liikmesriike avaldama poolehoidu ettepanekule lisada soovitus piisavat sissetulekutaset sätestava õigusakti kohta ja tagada inimväärne töö (11); teeb ettepaneku muuta töökaitsealased õigusaktid soovituse osaks; toonitab siiski, et mõned inimesed ei osale tööturul või ei ole võimelised töötama, ning rahaliste siirete puhul tuleb seda arvesse võtta;

28.	tunnistab, et üldised lastetoetused on tõhusaim viis lastega peredele sissetulekutoetuse pakkumiseks ning et need tuleks siduda eritoetustega nendele, kes vajavad kõige rohkem abi (12);

29.

kutsub üles täiendavalt selgitama, mida mõistetakse „piisava” all, ning innustab liikmesriike ja komisjoni leppima kokku ELi normide osas või töötama välja kokkulepitud metoodika lapsega seotud kulude kindlaksmääramiseks ning laste vaesuse ärahoidmiseks ja sellega võitlemiseks piisavate vahendite määratlemiseks; teeb ettepaneku kaaluda kõigi määratluse puhul järgmist: piisav kelle jaoks, piisav kui kauaks, piisav mille jaoks ja kes otsustab, mis on piisav (13);

30.

avaldab jõuliselt toetust ettepanekule innustada liikmesriike toimima toetuste süsteemi tingimuste karmistamisel ja sanktsioonide kasutamisel väga ettevaatlikult, et vältida laste karistamist ja vajalikest vahenditest ilmajätmist; märgib, et selline lähenemisviis võimendab sageli vaesuses elavate perede ja laste häbimärgistamist ja arusaama, et vaesust põhjustavad isiklikud ebaõnnestumised või puudused; märgib, et majanduskriis on märkimisväärselt suurendanud töötust, külmutanud leibkondade sissetuleku ja suurendanud elukallidust paljudes liikmesriikides; toonitab nõustamisteenuste võimalikku olulist rolli leibkonna sissetuleku suurendamisel ning märgib, et mõnedes liikmesriikides võivad asjaomased teenused ohus olla;

31.

nõustub, et vanemate töö- ja eraelu tasakaal on laste ja ühiskonna heaoluks ülima tähtsusega, kuna nii rahaline kui ka ajaline vaesus võivad pidurdada laste arengut; nõustub, et vanemate ebakindel töökoht, ebasoodne töögraafik ja madal töötasu mõjuvad täiskasvanute elukvaliteedile ja laste arengule negatiivselt (14);

Juurdepääs teenustele

32.

pooldab rõhuasetust selle tagamisele, et kõigil lastel oleks olulistes arenguetappides juurdepääs kvaliteetsetele teenustele, ning juhib tähelepanu sellele, et tervishoid, haridus, vanema- ja peretoetus, eluase ja turvalisus on põhilised teenustevaldkonnad, mida kõige sagedamini osutavad just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

33.

tunnistab väikelaste hariduse ja hoolduse ning lapsehoiuteenuste kvaliteedi tähtsust; rõhutab, et tõhus ja õigeaegne sekkumine ning toetus lapsepõlves ja teismeeas (eelkõige kriitilistel hetkedel (15)) võib lapse arengule märkimisväärselt kaasa aidata; märgib, et mõned kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pakutavad teenused, näiteks lasteaiad, koolid, raamatukogud ja koolivälised huvialaringid, on lapse heaolu parandamise seisukohalt väga tähtsad, kuid nende tegevus on kokkuhoiukavade tõttu paljudes liikmesriikides ohustatud (16);

34.

pooldab ettepanekut tugevdada hariduse rolli vaesuse tsükli ennetamisel ja sealt väljamurdmisel, kaotades kõik rahalised takistused hariduse omandamisel, tagades võrdsed võimalused ja andes vajalikku täiendavat abi mis tahes ebasoodsate asjaolude kompenseerimiseks; tunnistab, kui tähtis on võrdne juurdepääs haridusega seotud teenustele, mida pakuvad eranditult kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, nagu tasuta koolilõunad, tasuta õpikud ja koolitusmaterjalid, ning rahaline toetus väikese sissetulekuga ja vaesuse ohus elavate perekondade laste osalemiseks kooli väljasõitudel ja kultuuriüritustel;

35.

rõhutab, et lastehoiul võib olla oluline osa laste vaesuse vastu võitlemisel. Lastehoid pakub lapsele võimaluse suhelda teiste laste ja lastehoiu töötajatega ning saada nendest kontaktidest kasu. See võib parandada laste kognitiivset, keelelist, emotsionaalset ja sotsiaalset arengut ning selle mõjud paistavad olevat pikaajalised;

36.

toonitab, et vaesus võib mõjuda laste tervisele laastavalt (17); tunneb muret, et tervisealast ebavõrdsust käsitleva komisjoni teatise andmetel pööratakse vähe tähelepanu laste juurdepääsule tervishoiule, üldiselt puuduvad teadmised selle kohta ning poliitilised prioriteedid ei ole piisavad, puudulik on ka pühendumus tervisealase ebavõrdsuse probleemi lahendamisele; teeb ettepaneku rõhutada soovituses ja teatises laste tervise, sh vaimse tervise parandamise tähtsust; jagab arvamust, et lapsed peaksid olema konkreetne sihtrühm laiemates püüetes vähendada tervisealast ebavõrdsust, samuti tuleb tagada vaeste ja sotsiaalselt tõrjutud rühmade, k.a laste üldine juurdepääs tervishoiule;

37.

jagab muret, et keskkonnaprobleemid, nt keskkonnareostus, liiklus, saastunud maapind ja joogivesi mõjutavad sageli ebaproportsionaalselt vaesuses elavaid lapsi; tunneb heameelt ettepaneku üle teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et vältida vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate laste getostumist ning edendada sotsiaalselt mitmekesist elamumajandust; toetab ettepanekut kaasata lapsed ning nende pered ja kogukonnad kavandamisse; soovitab kaaluda võimalust sätestada soovituses laste eluaseme miinimumnormid, võttes arvesse laste õiguste ülimuslikkust;

38.

nõustub, et liikmesriigid peavad tagama, et lapsi ei võeta oma perekondade juurest ära selle tõttu, et perel puuduvad vahendid laste eest hoolitsemiseks, ja märgib, et piisavad garanteeritud vahendid aitavad sellist olukorda vältida; hoiatab võimendamast vaesusega seonduvat häbimärgistamist, seostades seda liiga tihedalt perevägivallaga, ning toonitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli lastekaitses;

Laste ja noorte aktiivne kaasamine

39.

toetab jõuliselt kavandatava soovituse rõhuasetust laste ja noorte aktiivsele kaasatusele; nõustub, et on takistusi, mis ei lase kõigil lastel osaleda ja mis mitmekordistuvad ebasoodsas olukorras olevate laste puhul, ning on tõenäoline, et tavapäraste nõustamisviiside abil ei ole neid võimalik kaasata. Siiski tuleks aktiivset osalust edendavat lähenemisviisi innustada peredes, kogukonnas, valitsusvälistes organisatsioonides ja erasektoris, et tugevdada kogu ühiskonna pühendumust;

40.

teeb ettepaneku pakkuda laste kaasamisel neile võimalus anda oma osa ja kaasa rääkida nende elu mõjutavate otsuste kujundamisel, osaleda spordi- ja vabaajategevustes tervise, ühiskondliku elu ja isikliku arengu edendamiseks, kasutada kultuurilisi võimalusi oskuste õppimiseks ning tõsta teadlikkust kultuuride ja kultuurilise mitmekesisuse kohta, et luua kaasavam, vähem diskrimineeriv ühiskond;

41.	kutsub üles nii riike kui ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema endast oleneva, tagamaks lastele ja noortele nende aktiivseks kaasamiseks vajalikud tingimused nii õpi-, arengu- kui ka vaba aja veetmise keskkonna ja mitmekülgsete võimaluste loomise kaasabil;

42.

nõustub, et üks takistus laste vaesusega tegelemisel on üldsuse ja poliitikute puudulik teadlikkus sellest probleemist ja selle mõjust nii lastele ja nende peredele kui ka ühiskonnale laiemalt; väljendab muret, et seda võimendab vaesuse vähene ja teatud juhtudel negatiivne meediakajastus, vähene laste õiguste tundmine või toetamine, pikaajalise visiooni puudumine ja liigse tähelepanu suunamine lühiajalistele valimisvõitudele (noored ei kuulu valijate hulka); märgib, et laste märkamine või lapse käsitamine täisinimesena ei kuulu paljude riikide poliitilisse kultuuri;

43.

toob esile töö, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad selleks, et kaasata lapsed enda elu mõjutavate küsimuste üle otsuste tegemisse. Kuid palju on veel teha, et tagada kõigi laste õigus avaldada arvamust neid puudutavates küsimustes kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 12;

Soovitused

44.

soovitab võtta juhtalgatuse „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” prioriteediks konkreetne laste vaesuse valdkonna eesmärk ning võtta vastu laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse terviklik strateegia, mis hõlmab riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku tasandit ning sobib üldisema strateegiaga „Euroopa 2020”, ning luua mõistlikel näitajatel rajanev järelevalveraamistik, mis oleks seotud ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni aruandlusmehhanismiga;

45.

kordab vajadust liikmesriikide spetsiaalse laste vaesust käsitleva aruandluse järele ning teeb ettepaneku – kui eelnevalt töötatakse välja kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele soovitatavad analüüsivahendid ohu- ja hädaolukordade tõsiduse hindamiseks – lisada see liikmesriikide strateegiaga „Euroopa 2020” seotud aruandluskohustuste hulka; toob esile, et Regioonide Komitee korraldas 19. aprillil 2011 kiirküsitluse, millest selgus, et paljud vastajad peavad kohustuslike prioriteetide võimalikku lisamist tulevastesse piirkondlikesse programmidesse positiivseks sammuks, mis võib suurendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimuste nähtavust kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil;

46.

soovitab võtta struktuurifondide vahendite eraldamisel arvesse projekte ja teenuseid laste vaesusega võitlemiseks ning laste ja nende perede heaolu edendamiseks – eriti laste ja noorte puhul, kellel on füüsiline haigus või vaimne häire, kes on sattunud ärakasutamise ohvriks, kes on narkosõltuvuses, kel on sisserändaja staatus, kes puutuvad kokku kuritegevusega või keda iseloomustavad muud tegurid, mis suurendavad nende haavatavust –, samuti parandada laste ja nende perede osalust ning võidelda vaesuse suhtes kehtivate negatiivsete ja häbistavate hoiakutega;

47.

soovitab kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aktiivselt nende otsuste ja poliitikameetmete väljatöötamisse, mis puudutavad toetust perekondadele, teenuste osutamist ning laste ja noorte aktiivset kaasamist, sest omavalitsused on otsustav lüli riikliku ja Euroopa poliitika rakendamisel kohalikul tasandil;

48.

soovitab komisjonil parimate tavade levitamise eesmärgil arendada ja toetada dialoogi jätkamist Regioonide Komiteega ning eraldada komiteele vahendid, mis võimaldaksid tal avaldada koostöös selliste organisatsioonidega nagu Eurocities ja Eurochild aruandeid, mis kajastavad kõigi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edukaid projekte laste vaesusega võitlemisel.

Brüssel, 15. veebruar 2012

Regioonide Komitee president

Mercedes BRESSO

(1) „Can Higher Employment Levels Bring Lower Poverty in the EU? Regression based simulations of the Europe 2020 target” („Kas suurem tööhõive vähendaks vaesust ELis? Majanduslangusel põhinevad simulatsioonid Euroopa 2020. aasta eesmärgiga”), Discussion Paper nr 6068, Institute for the Study of Labor (Bonn).

(2) Peter Townsend: „Poverty in the United Kingdom” („Vaesus Ühendkuningriigis”), 1979.

(3) Inimarengu indeksi arvutamisel võetakse arvesse nii riigi või piirkonna rahvamajanduse kogutulu inimese kohta kui ka oodatavat kooliaastate arvu, keskmist kooliaastate arvu ja oodatavat eluiga sünnihetkel.

(4) „How the economic and financial crisis is affecting children & young people in Europe” („Kuidas majandus- ja finantskriis mõjutab lapsi ja noori Euroopas”), EUROCHILD, 2011.

(5) Vt nt „A Living Wage for Newcastle” („Äraelamist võimaldav töötasu Newcastle’is”), http://www.newcastle.gov.uk/news-story/a-living-wage-newcastle.

(6) Jan Flaherty, John Veit-Wilson & Paul Dornan: „Poverty: the facts” („Vaesus: faktid”), 5th Edition, Child Poverty Action Group, 2004.

(7) Donald Hirsch: „Estimating the cost of child poverty”, Joseph Rowntree Foundation, 2008.

(8) Vt nt „Early Intervention: Smart Investment, Massive Savings” („Varane sekkumine, arukas investeerimine, tohutu kokkuhoid”), Ühendkuningriigi riigikantselei, 2011.

(9) „How the economic and financial crisis is affecting children & young people in Europe” („Kuidas majandus- ja finantskriis mõjutab lapsi ja noori Euroopas”), EUROCHILD, 2011.

(10) „Child poverty – family poverty: Are they one and the same?” („Laste vaesus ja perekondade vaesus: kas tegemist on ühe ja sama asjaga?”), EUROCHILD Policy Position, 2011.

(11) Vt nt Tracy Shildrick et al: „The low-pay, no-pay cycle: understanding recurrent poverty” („Madala töötasu ja töötasu puudumise vaheldumine: korduva vaesuse mõistmine”), Joseph Rowntree Foundation, 2010.

(12) Vt nt Jonathan Bradshaw: „Child benefits in the European Union” („Lastetoetused Euroopa Liidus”), Poverty (139), CPAG, 2011.

(13) John Veit-Wilson: „What do we mean by ‧adequate‧ benefits?” („Mida me mõtleme „piisavate” toetuste all?”), 14. peatükk. Jason Strelitz & Ruth Lister (toim.): „Why Money Matters. Family income, poverty and children's lives. Save the Children” („Miks raha on tähtis. Pere sissetulek, vaesus ja laste elu. Päästke lapsed”), London, lk 125–132.

(14) Vt nt Robert MacDonald: „Precarious work: risk, choice and poverty traps” („Ebakindel töö: risk, valik ja vaesuse lõks), Andy Furlong: „Handbook of Youth and Young Adulthood: New perspectives and agendas” („Noorte ja noorte täiskasvanute käsiraamat. Uued perspektiivid ja tegevuskavad”), 2009.

(15) Tracy Shildrick.& Robert MacDonald: „Understanding youth exclusion: critical moments, social networks and social capital” („Noorte tõrjutuse mõistmine: kriitilised hetked, sotsiaalvõrgustikud ja sotsiaalne kapital”), Youth & Policy, 2008.

(16) Samas.

(17) Vt nt Nick Spencer: „Health Consequences of Poverty for Children” („Laste vaesuse tagajärjed tervisele”), „End Child Poverty” („Laste vaesuse kaotamine”), 2008.