14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/126

—

võttes arvesse oma hiljutisi resolutsioone Tuneesia kohta, eriti 3. veebruari 2011. aasta resolutsiooni (1),

—

võttes arvesse oma 7. aprilli 2011. aasta resolutsiooni Euroopa naabruspoliitika lõunamõõtme läbivaatamise kohta (2),

—

võttes arvesse liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa Komisjoni 25. mai 2011. aasta ühisteatist „Uus lähenemisviis muutuvale naabrusele” (KOM(2011)0303),

—

võttes arvesse oma 25. aprilli 2002. aasta resolutsiooni, milles käsitletakse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule Euroopa Liidu rolli kohta inimõiguste ja demokratiseerimise edendamisel kolmandates riikides (3),

—

võttes arvesse Tuneesia–ELi töörühma 28. ja 29. septembri 2011. aasta kohtumise järeldusi,

—

võttes arvesse piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastast konventsiooni ja selle fakultatiivprotokolli,

—

võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti, eelkõige selle artikleid 7 ja 9,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 122 lõiget 5,

A.

arvestades, et Tuneesia arstiteaduste üliõpilane Zacharia Bouguira oli 13. novembril 2011 Tunis-Carthage lennujaamas tunnistajaks korduvatele avalikele vägivallaaktidele, mille panid toime õiguskaitsetöötajad noortest marokolastest koosneva rühma vastu, kes oli tulnud vaatama jalgpalli Aafrika meistrite liiga Wydad Casablanca ja Espérance Sportive de Tunisi vahel peetavat finaalmängu;

B.

arvestades, et õiguskaitsetöötajate rünnaku äärmusliku vägivalla tõttu kolmeteistkümne marokolase vastu, kelle käed olid seotud ja kes olid muudetud liikumisvõimetuks, hakkas Zacharia Bouguira oma mobiiltelefoniga toimuvat filmima, et levitada videot internetis ja aidata kaasa lõpu tegemisele Ben Ali ajastul valitsenud seda tüüpi laialdasele karistamatusele, et aidata nii üles ehitada inimõigustel ja põhivabadustel rajanev demokraatlik Tuneesia;

C.

arvestades, et turvamees lõpetas Zacharia Bouguira filmimise koheselt, et teda peksis rängalt umbes 20 politseinikku ja et ta viidi koos noorte marokolaste rühmaga lennujaama lähedal asuvasse politseijaoskonda;

D.

arvestades, et Zacharia Bouguirat peeti kinni meelevaldselt ja et tema suhtes kasutati selle aja jooksul korduvalt vägivalda ja hirmutamist, mida võib pidada ebainimlikuks ja alandavaks kohtlemiseks; arvestades, et kinnipidamise jooksul oli noormees tunnistajaks ka tingimustele, milles hoiti teisi noori marokolasi, ning ebainimlikule ja alandavale kohtlemisele, mille osaliseks said ka nemad;

E.

arvestades, et pärast terrorismivastase rühma paigutamist piiripolitseiposti ette saadeti Tuneesia telejaamade Al-Watania, Hannibali ja Nesma reporterid sündmuspaika ning need jaamad näitasid 2011. aasta 13. ja 14. novembri vahelisel ööl televisioonis uudisteklippi, milles õigustati noorte marokolaste rühma vahistamist sellega, et nad olid väidetavalt pannud lennujaama ooteruumis toime vandalismiakte;

F.

arvestades, et Zacharia Bouguira vabastati pärast seda, kui sekkusid tema ema ja advokaat, kes käisid tema kinnipidamiskohas; arvestades, et üheksat kolmeteistkümnest Maroko jalgpallifännist hoiti kinni 13.–21. novembrini 2011 ja toimetati seejärel edasi Bouchoucha ja Morniaga vanglatesse;

G.

arvestades, et Zacharia Bouguira esitas 17. novembril 2011 riigiprokuratuurile asjaga seotud julgeolekujõudude töötajate ja siseministeeriumi vastu kaebuse piinamises, ning arvestades, et temalt võeti prokuratuuris ütlused 8. detsembril 2011;

H.

arvestades, et Tuneesia juristid ja inimõiguste organisatsioonid märgivad, et hoolimata Ben Ali režiimi langemisest panevad julgeolekujõudude töötajad kodanike vastu ikka veel korrapäraselt toime vägivallaakte ja julmi tegusid, rikkudes sellega rahvusvahelisi inimõiguste alaseid kohustusi, mille Tuneesia endale hiljuti võttis;

I.

arvestades, et nõuetekohaselt toimiv kohtu- ja õiguskaitsesüsteem ning võitlus piinamise ja karistamatuse vastu on ülitähtsad niisuguse riigi ülesehitamisel, mis tõepoolest rajaneb õigusriigi põhimõtetel, ning arvestades, et nende tähtsate põhimõtete austamise tagamine peab olema tulevasele Tuneesia valitsusele peamiseks ülesandeks, kui ta otsustab, millised reformid on esmatähtsad, ja põhiseaduslikule kogule;

J.

arvestades, et endine erakond RCD etendab sise- ja justiitsministeeriumis ikka veel väga aktiivset rolli;

K.

arvestades, et pärast aastatepikkust rõhumist on väga vajalik taastada usaldus üldsuse ja ametivõimude vahel, eelkõige julgeolekujõudude ja kohtusüsteemi suhtes, ning arvestades, et üldsus on teinud korduvaid üleskutseid eemalduda radikaalselt minevikus kasutatud meetoditest ja seada aukohale demokraatia põhialused;

L.

arvestades, et inimõigustel ja õigusriigi põhimõtetel rajaneva Tuneesia riigi tekkeks, araabia kevade edu tagamiseks ja püsivate muutuste elluviimiseks on väga oluline, et nimetatud ja muid piinamise, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise juhtumeid uuritaks ja karistataks õiglaselt ja läbipaistvalt ning tehtaks lõpp nendega seotud karistamatusele;

1.

väljendab heameelt Tuneesia poolt pärast Ben Ali režiimi lõppemist võetud rahvusvaheliste kohustuste üle, eelkõige mis puudutab koostööd ÜRO erimenetluste ja mehhanismidega võitluses piinamise, ebainimliku ja alandava kohtlemise vastu; nõuab seetõttu tungivalt, et Tuneesia ametivõimud tagaksid Zacharia Bouguirale õiguse rahvusvaheliste normide kohaselt läbiviidavale kohtumenetlusele, et heita valgust tõsistele inimõiguste rikkumistele, mille ohvriks ta langes, ja võtta nimetatud tegude toimepanijad vastutusele; nõuab ka kolmeteistkümne Maroko kodaniku õiguste rikkumise uurimist;

2.

väljendab heameelt selle üle, et Tuneesia ratifitseeris 29. juunil 2011. aastal piinamisevastase konventsiooni fakultatiivprotokolli ja et ta on ratifitseerinud rahvusvahelise konventsiooni kõigi isikute sunniviisilise kadumise eest kaitsmise kohta ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti esimese fakultatiivprotokolli;

3.

palub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja Euroopa välisteenistust hoida parlamenti kursis kõikide pöördumistega Tuneesia ametivõimude poole ja nende järgselt võetavatest meetmetest;

4.

on teadlik probleemidest, mida Tuneesia peab demokraatiale üleminekul lahendama; kutsub Tuneesia valitsust ja põhiseaduslikku kogu ning asjakohaseid ametiühinguid üles alustama viivitamata pöördumatut reformiprotsessi, milles keskendutakse eelkõige julgeolekusektorile ja pööratakse eritähelepanu politseile ja kohtusüsteemile, ning tagama kohtusüsteemi ja ajakirjanduse sõltumatuse, et ehitada üles tugev ja jätkusuutlik demokraatia;

5.

on seisukohal, et julgeolekusektori reformimine ja karistamatusega võitlemine on esmatähtsad ülesanded, millega tuleb alastada kohe, ning leiab, et alles nende ülesannete lahendamisel on võimalik luua elujõuline õigusriigi põhimõtetel rajanev riik ja alustada rahvusliku lepitamise protsessi; asub seisukohale, et politsei muutmine avaliku korra tagamisele ja kontrollile keskendunud organist üksikisikute ja vara kaitsmisele pühendunud organiks on oluline demokraatiale ülemineku protsessi osa; nõuab seetõttu, et reformiprotsess viidaks läbi tihedas koostöös selles valdkonnas tegutsevate kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

6.

kordab oma toetust Tuneesia rahva õiguspärastele demokraatlikele püüdlustele ja kiidab need heaks ning väljendab heameelt selle üle, et 23. oktoobril 2011 viidi edukalt läbi riigi esimesed vabad valimised, mis said teoks tänu araabia kevade sündmustele, ning et põhiseaduslikul kogul on nüüd ajalooline ülesanne panna alus riigile, mis rajaneb demokraatia ja õigusriigi põhimõtetel ja põhiõigustel;

7.

rõhutab, et õigus sõnavabadusele nii internetis kui ka väljaspool on ülitähtis vaba ja demokraatliku ühiskonna tagamiseks, samuti muude õiguste kaitsmiseks ja edendamiseks; toonitab, et vaba juurdepääs teabele ning kommunikatsioonivahenditele ja tsenseerimata juurdepääs internetile (internetivabadus) on universaalsed õigused ning vältimatud selleks, et tagada avalikus elus läbipaistvus ja vastutus;

8.

kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat ning komisjoni üles jätkama Tuneesia toetamist riigi üleminekul demokraatiale ning pidama esmatähtsaks sellise Euroopa naabruspoliitika eesmärkide kohase programmi koostamist, mis toetab julgeolekusektori, eelkõige politsei reformimist, ja sellise programmi loomist, mis toetab kohtusüsteemi reformimist valitsuse reformiprotsessi osana, ning lisama sellesse kodanikuühiskonnaga konsulteerimise ja hinnangute andmise mehhanismi; nõuab, et Euroopa välisteenistus tagaks parlamendi nõuetekohase teavitamise edusammudest uue ELi–Tuneesia tegevuskava läbirääkimistes ja ELi–Tuneesia töörühma töös;

9.

palub, et Tuneesia valitsus ja põhiseaduslik kogu kaaluksid riikliku inimõiguste nõukogu loomist kooskõlas rahvusvaheliste normidega ja eelkõige Pariisi põhimõtetega ning et sellel nõukogul oleksid kasutada mehhanismid, mis hoiavad ära inimõiguste rikkumise, õigus võtta vastu taotlusi üksikisikutelt ja viia läbi sõltumatuid uurimisi;

10.

tunneb heameelt pettuse- ja korruptsioonijuhtumeid uuriva riikliku komisjoni (CNICM) aruande üle, mis avaldati lõpuks 11. novembril 2011, ning leiab, et aruande järelduste põhjal tuleb ilmtingimata võtta lähitulevikus meetmeid, et õiguskaitseorganid saaksid nõuetekohaselt uurida 300 neile edastatud juhtumit, millest pooltesse on segatud endise presidendi siseringi liikmed; rõhutab, et CNICMi järeldused aitavad oluliselt kaasa ka tegevusele äsja valitud uues põhiseaduslikus kogus, mis alustas tööd 22. novembril 2011, arvestades et uue põhiseadusega tuleb Ben Ali ajastust lõplikult lahti öelda;

11.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, komisjonile, Euroopa välisteenistusele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Tuneesia presidendile, Tuneesia valitsusele ja põhiseaduslikule kogule.