14.6.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 168/9

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu V jaotist, eriti selle artikleid 21, 42, 45 ja 46 ning Euroopa Liidu toimimise lepingut ja selle protokolli nr 10,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas” ja selle rakendamise aruannet „Julgeoleku tagamine muutuvas maailmas”, mis koostati ELi kõrge esindaja vastutusel ja mille Euroopa Ülemkogu kinnitas 11.–12. detsembril 2008,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu poolt 2008. aasta detsembris seatud eesmärke Euroopa sõjalise võimekuse suurendamiseks,

—

võttes arvesse nõukogu 1. detsembri 2011. aasta, 23. mai 2011. aasta, 31. jaanuari 2011. aasta ja 9. detsembri 2010. aasta järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika, sõjalise võimekuse ühendamise ja ühise kasutamise, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika ning sõjalise võimekuse arendamise kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2011. aasta otsust 2011/411/ÜVJP, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord ning tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2004/551/ÜVJP (1),

—

võttes arvesse kõrge esindaja 18. juuli 2011. aasta välisasjade nõukogule ÜJKP kohta esitatud aruannet,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. mai 2009. aasta direktiivi 2009/43/EÜ kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo tingimuste lihtsustamise kohta (2),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiivi 2009/81/EÜ, millega kooskõlastatakse teatavate kaitse- ja julgeolekuvaldkonnas ostjate poolt sõlmitavate ehitustööde ning asjade ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise kord ja muudetakse direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ (3),

—

võttes arvesse oma 11. mai 2011. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika arengu kohta pärast Lissaboni lepingu jõustumist (4), 23. novembri 2010. aasta resolutsiooni tsiviil-sõjalise koostöö ja tsiviil-sõjaliste võimete arendamise kohta (5), 10. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa julgeolekustrateegia ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamise kohta (6) ning varasemaid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika teemalisi resolutsioone,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0428/2011),

1.

võtab murega teadmiseks selle, et viimastel aastatel on finants-, majandus- ja võlakriisiga seoses enamikus ELi liikmesriikides hoogustunud suundumus kärpida kaitse-eelarvet ja nende meetmete võimaliku negatiivse mõju nende riikide sõjalisele võimekusele ja seega ELi suutlikkusele võtta tõhusalt vastutus rahuvalve, konfliktiennetuse ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamise eest kooskõlas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja põhimõtetega, kui liikmesriigid ei suuda neid kaotusi Euroopa tasandil tehtava suurema koostöö ja koordineerimise kaudu tasa teha; toonitab sellega seoses, et kaitse on avalik hüve, mis mõjutab kõigi Euroopa kodanike julgeolekut, ning kõik liikmesriigid peavad sellesse koostöö, koormuse jagamise ja kulutõhususe vaimus panustama;

2.

hoiatab, et kaitse-eelarve kooskõlastamata kärbete tulemusel võib teatav sõjaline võimekus Euroopas täielikult kaduda; kiidab seetõttu heaks ja toetab nõukogu üleskutset liikmesriikidele vahetada vajaduse korral teavet praeguste ja tulevaste kaitsealaste eelarvekärbete kohta ja suurendada sellealast läbipaistvust ning nõuab, et hinnataks selliste kärbete mõju ühist julgeoleku- ja kaitsepoliitikat toetava võimekuse arendamisele; tuletab meelde, et sekkumine Liibüas näitas selgelt, et isegi Euroopa riikide koalitsioon ei ole võimeline sellist operatsiooni ilma Ameerika Ühendriikide toetuseta teostama;

3.

võtab teadmiseks jätkuva ülemäärase sõltumise Ameerika Ühendriikidest kaitseküsimustes, arvestades, et Ameerika Ühendriikide osakaal kõigis Põhja-Atlandi Liidu kaitsekulutustes on kasvanud 75 %-ni ja sellest tuleneva vajaduse, et Euroopa liitlased suurendaksid oma osa kaitsekulutustes; märgib murega, et äsjased eelarvekärped on järgmine näide liikmesriikides viimasel kümnendil julgeoleku- ja kaitsesektoris tavaks saanud alainvesteerimise ja alakulutamise kohta;

4.

üha keerukamas ja ettearvamatumas julgeolekukeskkonnas nõuab kõigilt ELi liikmesriikidelt tungivalt, et nad teeksid tihedamat koostööd ja koordineeriksid Euroopa julgeolekustrateegias määratletud ühiste ohtude vastu suunatud tegevusi ja kannaksid täies mahus oma osa vastutusest rahu ja julgeoleku eest Euroopas, selle naaberriikides ja maailmas laiemalt; tunnistades samas, et kõik ohud ei ole oma olemuselt sõjalised ja et ELi käsutuses on mitmeid erinevaid kriiside ennetamise ja ohjamise vahendeid, nagu tsiviilvõimekus ja tehnilise abi vahendid, tuletab liikmesriikidele meelde nende korduvalt võetud kohustust – sealhulgas aluslepingus ja Euroopa Ülemkogu järeldustes – parandada oma sõjalist võimekust ning palub neil tagada võetud kohustuste täitmise;

5.

kordab oma seisukohta, et Euroopa kaitsevõimekuse tugevdamine suurendab ELi strateegilist autonoomiat ja annab olulise panuse kollektiivsesse julgeolekusse NATO ja teiste partnerluste kontekstis; rõhutab Lissaboni lepingu sätete pakutavaid võimalusi selles kontekstis ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid rakendaksid alalist struktureeritud koostööd, määraksid kindlaks solidaarsusklausli ja vastastikuse abistamise klausli kohaldamise tingimused ning kasutaksid täies mahus Euroopa Kaitseagentuuri pakutavaid võimalusi;

6.

ambitsioonikuse eri tasemeid arvesse võttes juhib tähelepanu asjaolule, et liikmesriigid kokku kulutavad kaitsele umbes 200 miljardit eurot aastas, mis vastab vaid ligikaudu kolmandikule Ameerika Ühendriikide kaitse-eelarvest, kuid on siiski märkimisväärne summa, mis näitab kui suured on kaitsevaldkonnas Euroopa mõõtme puudumisest tulenevad kulud;

7.

taunib seda, kuidas enamikku neist rahalistest vahenditest kooskõlastamata riiklikele kaitse planeerimise otsustele tuginedes kasutatakse, mille tulemuseks ei ole mitte ainult püsivad võimekusealased puudused, vaid sageli ka pillajalik üleliigne võimekus ja tegevuse dubleerimine, samuti killustatud kaitsetööstus ja turud, mille tulemusena puuduvad ELil nii nähtavus, vahendid kui ka haare, mille 200 miljardi euro suurused kulutused anda võiksid;

8.

on seisukohal, et majandus- ja finantskriisi saab kasutada võimalusena ELi kaitsepoliitika suundade integreerimiseks, kuna see võib anda lõpuks impulsi sihiteadlike ja kauakestvate reformide väljatöötamiseks ja rakendamiseks;

9.

eespool toodut arvesse võttes nõuab tungivalt, et liikmesriigid tunnistaksid, et tihedam koostöö on parim võimalus edasi liikuda ja eelkõige a) kaitse planeerimise parem kooskõlastamine, mis hõlmab sõjaliste nõuete ühtlustamist ja koostalitluse laiendamise meetmeid, b) teatud võimekuse ja tugistruktuuride ühendamine ning jagamine, c) koostöö tugevdamine teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse valdkonnas, d) tööstusalase koostöö ja konsolideerimise lihtsustamine ning e) hangete optimeerimine ja turutõkete kaotamine võib aidata liikmesriikidel arendada suutlikkust kulutõhusamalt, ilma et see avaldaks negatiivset mõju nende suveräänsusele;

10.

toonitab, et nagu järgnevast nähtub, on ELi käsutuses vahendid ja mehhanismid, mis võivad aidata liikmesriikidel seda saavutada, sealhulgas selgitades välja valdkonnad, kus võiks eraldada rohkem rahalisi vahendeid Euroopa tasandil;

11.

tunnistab, et eespool öeldule vaatamata on piisava tööstus- ja tehnoloogiabaasi säilitamine ning varustuskindluse tagamine riikliku julgeoleku põhiteemad, milles ei tohi valitseda üksnes majanduslikud eesmärgid;

12.

on seisukohal, et kõikide nende kaitsealaste jõupingutuste keskmes, mida EL teeb vastusena finantskriisile, peaks seisma Euroopa Kaitseagentuur (EDA), millel on potentsiaali tegeleda poliitika põhjaliku uuendamise ja planeerimise ulatuslike valdkondadega, kuid mis ei suuda seda oma praegusel kujul teha; nõuab EDA vormi uuendamist, pidades silmas, et selle eelarve, töötajate arvu, vastutusvaldkondade ja üldvolituste suurendamine oleks pikas perspektiivis kulutõhus ja võimaldaks teha paremat tööd ELi kaitsesektori optimeerimiseks koos konkreetse ülesandega hoiduda kulukast dubleerimisest ja rahaliselt jätkusuutmatust kaitsepoliitikast;

13.

tuletab meelde oma üleskutset liikmesriikidele teha süsteemselt julgeoleku- ja kaitseanalüüse vastavalt ühistele kriteeriumitele ja ühtlustatud ajakavale; teeb ettepaneku, et sellest võiks kujuneda eelarvemenetlusega seotud korrapärane tegevus – omamoodi julgeoleku- ja kaitseanalüüside Euroopa poolaasta;

14.

toonitab, et selliste kooskõlastatud analüüside eesmärk oleks teha lõpp isoleerituse kultuurile riigikaitse planeerimisel ja luua platvorm struktureeritud aruteludeks, mis võimaldaks liikmesriikidel kaaluda üldist olukorda – Euroopa perspektiivi – enne oma kaitsevõimekuse kohta oluliste strateegiliste otsuste tegemist; rõhutab, et algatus peaks asjaomaste liikmesriikide jaoks täiendama koordineerimist NATO kaitseplaneerimise protsessi raames;

15.

nõuab veel kord kaitset ja julgeolekut käsitleva ELi valge raamatu koostamist, millega arendataks ja rakendataks Euroopa julgeolekustrateegiat, määratledes paremini ELi kaitse- ja julgeolekueesmärgid ning vastavad huvid ja vajadused ning suhestataks need olemasolevate vahendite ja ressurssidega, võttes samal ajal arvesse ka mittetraditsioonilisi julgeolekuaspekte; toonitab, et valge raamat tuleks koostada ja seda tuleks korrapäraselt ajakohastada riiklike analüüside põhjal, samas oleks valge raamat nende analüüside koostamisel võrdlusaluseks, mille abil seostatakse riikliku kaitse planeerimine ühise vaatega julgeolekule ja ohtude hindamisega; rõhutab, et valges raamatus esitatakse probleemide ja lahenduste kohta ühine nägemus, mis loob usaldust ja annab suunatud strateegilised juhised vormi kohta, milleni ELi jõud peaksid jõudma;

16.

tuletab meelde, et Lissaboni lepinguga on tugevdatud Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) rolli liikmesriikide jõupingutuste toetamisel ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika jaoks sõjalise võimekuse parandamiseks; teeb seetõttu ettepaneku, et liikmesriigid paluksid agentuuril uurida, kuidas kaitse planeerimise kooskõlastamist Euroopas parandada; tuletab lisaks meelde, et aluslepinguga tehakse EDA-le ülesandeks hinnata võimekuse osas võetud kohustuste täitmist ja edendada operatiivvajaduste ühtlustamist, ning nõuab nende ülesannete paremat täitmist; soovitab, et esimese sammuna Euroopa poolaasta rakendamisel võiksid liikmesriigid esitada oma riiklike julgeoleku- ja kaitseanalüüside projektid EDA-le nõuannete saamiseks, kes hindaks neid, eriti EDA juhtorgani poolt võimekuse arengukavas kindlaks määratud esmatähtsa võimekuse, samuti teise liikmesriikide kavade ja NATO kaitseplaneerimise protsessi valguses; usub, et üsna varsti peaks EDA-l olema oluline roll ka Euroopa võimekuse ja relvastuspoliitika määratlemisel;

17.

on seisukohal, et järgmise sammuna peaksid liikmesriigid läbima vastastikuse konsulteerimise protsessi, et ühtlustada oma sõjalised nõuded ja uurida kõiki võimalusi kulutõhususe saavutamiseks ELi tasandi, piirkondlike, kahepoolsete või muude kokkulepete abil;

18.

nõuab, et liikmesriigid hindaksid selle protsessi käigus olemasolevaid üleliigseid ressursse, eriti tehnika ja operatsioonidel vähem prioriteetse personali osas;

19.

on kindlalt veendunud, et võimekuse ühendamine ja ühine kasutamine ei ole enam võimalus, vaid vajadus; toetab liikmesriikide püüdeid selgitada välja kõige paremate väljavaadetega projektid 2010. aasta septembris Gentis toimunud ministrite kohtumisel algatatud protsessi raames ja kooskõlas 2010. aasta novembri Saksa-Rootsi algatusega, tunnistades samas, et ühendamine ja ühine kasutamine ei saa asendada võimekuse tegelikku arendamist, kuid tõhustab ja parandab seda; võtab teadmiseks esimesed projektid, mida EDA on edendanud ja mille nõukogu 1. detsembril 2011. aastal heaks kiitis, ning kutsub liikmesriike ja EDAt üles esitama üksikasjalikku ülevaadet konkreetsete tulemuste saavutamisel tehtud edusammude kohta ja tegema hiljemalt 2012. aasta kevadeks kindlaks edasised võimalused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid, eriti nn Weimari kolmik, aga ka nn Weimar Plus koosseis tagaksid poliitilise liikumapaneva jõuna tegutsedes võimekuse ühendamise ja jagamise edukuse;

20.

toonitab, et liikmesriigid võivad saada eriti sellistes valdkondades nagu strateegiline ja taktikaline transport, logistiline tugi, hooldus, kosmosealane suutlikkus, küberkaitse, meditsiiniline tugi, haridus ja koolitus ning teatud nišivaldkondade võimekus suurt kasu teatud ülesannete ja varade ühendamisest ning ühisest kasutamisest, ilma et sellega kaasneks nende suveräänsete otsuste tegemist piirav oluline sõltuvus; julgustab algatusi, mis on suunatud parandama puudusi võimekuse alal sellistes valdkondades nagu transpordihelikopterid, õhus tankimine, mereseire, mehitamata sõidukid, kaitse keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumarünnakute vastu, improviseeritud lõhkeseadmete vastane tegevus, satelliitside, juhtimis- ja kontrollsüsteemid, luure, jälgimis- ja luuretegevuse sensorid ja platvormid, sealhulgas alternatiivid satelliitsüsteemidele, näiteks kõrgel lendavad ja kaua vastupidavad (High Altitude Long Endurance (HALE)) mehitamata õhusõidukid ning suure tegevusautonoomia ja kulutõhususe saavutamiseks vajalikud rohelised tehnoloogiad;

21.

rõhutab, et vahendite ühendamisega peab käima kaasas spetsialiseerumise paranemine, mille tulemusel liikmesriigid, kes loobuvad teatud võimekusest, võivad olla kindlad, et seda tagavad teised, ning mõistab, et selleks on vaja riikide valitsustelt tõsist poliitilist pühendumist;

22.

kutsub liikmesriike üles kasutama loominguliselt eri ühendamise ning ühise kasutamise mudeleid, mis jagunevad 1) ühendamiseks läbi ühisomandi, 2) riigile kuluvate varade ühendamiseks, 3) hangete ühendamiseks või 4) rollide ja ülesannete ühendamiseks, ja neid mudeleid asjakohaselt kombineerima ning nõuab kiireid edusamme, eriti eespool nimetatud valdkondades;

23.

esiteks kutsub liikmesriike nn ühisomandi osas üles uurima võimalusi teatud varustuse ühiseks omandamiseks osalevate riikide konsortsiumite või ELi enese poolt, saades innustust sellistest algatustest nagu strateegilise õhutranspordi võimekus NATO raames, sõjalennukite müra (AWACS) NATO programm või ELi Galileo, või otsima ELi rahastamise või kaasrahastamise võimalusi liikmesriikide konsortsiumite poolt omandatavale varustusele; toonitab kõige kallimate seadmete, nt kosmosealase suutlikkuse, mehitamata õhusõidukite või transpordiks kasutavate strateegiliste õhusõidukite ühisomandi potentsiaali;

24.

teiseks, nn riigile kuuluvate varade ühendamise osas peab eriti kasulikuks näiteks nelja liikmesriigi Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi algatust, kus olemasoleva võimekuse kasutamine on optimeeritud mõne pädevuse ümberpaigutamisega ühisesse struktuuri, jättes varad täielikult riiklikusse omandisse; peab sellist ühendatud, kuid eraldatava võimekuse mudelit hästi kohandatavaks ka muudele operatiivtoe valdkondadele, nagu transpordihelikopterid, merepatrulli õhusõidukid ja sõjalise meretranspordi vahendid; arvab, et igasugune võimekuse delegeerimine ühtsele struktuurile peab olema paindlik ega peaks eeldama kõigilt osalejatelt sama võimekuse delegeerimist, millega hoitakse ära oht leppida madalaima ühise nimetajaga; peab siiski soovitavaks, et liikmesriigid tagaksid riikliku võimekuse Euroopa õhutranspordi juhtimissüsteemi ülesannete täielikus ulatuses;

25.

kolmandaks, toonitab hangete ühendamise, nt A400M programmi osas ühishangete võimalikke eeliseid mastaabisäästu, elujõulise tööstusbaasi ülesehitamist, koostalitusvõimet ja sellest tulenevaid kasutajatoe, hoolduse ja koolituse ühendamise ja ühise kasutamise võimalusi silmas pidades; taunib asjaolu, et need eelised lähevad sageli kaduma nõuete erinevuse ja töö jagamise lepingute tõttu nagu programmi EuroFighter puhul; toonitab, et säästuvõimaluste täielikuks kasutamiseks on oluline säilitada ühishankena omandatud seadmete kasutajatoe lihtsustamiseks konfiguratsioon kogu kasutustsükli jooksul; kutsub liikmesriike üles kaaluma sisseostetavate teenuste ühendamist;

26.

neljandaks, on seisukohal, et rollide ja ülesannete ühendamise osas on positiivseid näiteid selliste algatuste kohta nagu Prantsusmaa ja Belgia koostöö hävituslendurite koolitamisel, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa kokkulepe lennukikandjate ühise kasutamise kohta, Prantsusmaa ja Saksamaa algatus helikopteripilootide koolitamiseks või Belgia ja Hollandi merelaevastiku koostöö, kus mitut riiklikku tugistruktuuri kasutatakse ühiselt koos partneriga; toonitab eriti võimalusi hariduse, koolituse ja väljaõppe valdkonnas, eelkõige sõjanduskõrgkoolide, testimis- ja hindamismehhanismide ning lendurite koolitusvõimaluste ühisel kasutamisel; peab mõne nišivaldkonna võimekuse puhul rollide ja ülesannete jagamist enamuses liikmesriikides ainsaks elujõuliseks võimaluseks tagada juurdepääs sellisele haruldasele võimekusele nagu keemilised, bioloogilised, radioloogilised ja tuumaüksused või meditsiinilennukid;

27.

tuletab meelde aluslepingus määratletud EDA olulist rolli mitmepoolsete projektide ettepanekute esitamisel, liikmesriikide programmide kooskõlastamisel ning teadusuuringute ja tehnoloogia koostööprogrammide haldamisel; toonitab juba käimasolevaid EDA juhitavaid projekte, nagu helikopterikoolituse programm ja mobiliseeritavad kohtuekspertiisi laborid võitluseks improviseeritud lõhkeseadmete ja nende kasutamise vastu Afganistanis, ning nõuab suuremat edasiminekut selliste algatuste osas nagu Euroopa õhutranspordilaevastik; nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kasutaksid ära agentuuri potentsiaali nii haldus- kui õigustoe osas ning usaldaksid talle oma koostööalgatuste haldamise, ning toonitab vajadust anda EDA-le tema ülesannete suurenemisega toimetulekuks vajalikud vahendid;

28.

tunnistab, et kahepoolsed ja piirkondlikud algatused, nt Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa 2010. aasta kaitselepingud, Põhjamaade kaitsekoostöö ja Baltimaade kaitsekoostöö, on tähtsad selleks, et vahendeid mõistlikult kasutada ja kõrvaldada lühiajalised puudused võimekuse osas; võtab teadmiseks sarnased koostööettepanekud muudes piirkondades, nt Visegradi rühma riikide vahel; on siiski seisukohal, et jätkuvalt esineb olulisi struktuurilisi puudusi, mis tuleb kõrvaldada kooskõlastatult ELi tasandil, ja et seetõttu on vaja teatud etapis need kahepoolsed või piirkondlikud kokkulepped laiemasse Euroopa perspektiivi integreerida, tagades, et need kokkulepped aitavad kaasa ÜJKP arendamisele ega ole ühelgi moel sellega vastuolus; on selles seoses veendunud, et EDA-le tuleks anda jõupingutuste üldise sidususe tagamise ülesanne, ning julgustab mõtlema põhjalikumalt selle üle, kuidas aluslepingu sätteid alalise struktureeritud koostöö kohta saaks kasutada üldise koordineerimisraamistiku loomiseks;

29.

on seisukohal, et tsiviil-sõjaline ELi operatsiooni peakorter, mille loomist Euroopa Parlament korduvalt on nõudnud, edendaks oluliselt mitte ainult ELi suutlikkust rahvusvahelist rahu ja julgeolekut toetada, vaid aitaks pikemas perspektiivis ühendamise ja ühise kasutamise loogika kohaselt hoida kokku riikide eelarvevahendeid; rõhutab, et vaja on asepresidendi ja kõrge esindaja poolset poliitilist suunamist, ning kutsub asepresidenti ja kõrget esindajat üles jätkama Weimari algatusele tuginevat tegevust ning uurima võimalikult kiiresti õiguslikke võimalusi autonoomse operatsioonide planeerimise ja läbiviimise teenistuse loomiseks, mis hõlmaks kaht eraldi (tsiviil- ja sõjalist) käsuliini, kooskõlas nõukogule 2011. aasta juulis tutvustatud mudeliga;

30.

väljendab heameelt NATO nn aruka kaitse algatuse üle ja kinnitab taas, kui oluline on jätkuv koostöö ja mittevastandumine (deconfliction) ELi ja NATO vahel kõigil tasanditel, et hoiduda tarbetust dubleerimisest; rõhutab, et tingimata tuleb tugevdada ELi ja NATO vahelist praktilist koostööd, eriti seoses reageerimisega finantskriisile; kutsub eelkõige EDAt ja NATO arenduse väejuhatust üles tegema tihedat koostööd tagamaks, et kummagi organisatsiooni ühendamise ja ühise kasutamise projektid täiendaksid üksteist ja et nende rakendamine looks alati suurimat võimalikku lisandväärtust;

31.

võtab teadmiseks küberkaitse varade ühendamise potentsiaali, arvestades Euroopa kübersüsteemide integreerimist, ning vajaduse tihendada selles valdkonnas ELi tasandil kooskõlastamist;

32.

tuletab meelde teadus- ja uuendustegevuse tähtsust julgeoleku- ja kaitsesektoris kui Euroopa kaitsetööstuse konkurentsi- ja vastupanuvõime alust ning selle olulisust Euroopa 2020. aasta jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamisel; juhib tähelepanu asjaolule, et praegu teadusuuringute ja tehnoloogia alal tehtavad pingutused on otsustava tähtsusega tulevaste tehnoloogiliste edusammude kujundamisel; taunib asjaolu, et ainult ligikaudu 1 % ELi riikide üldistest kaitsekulutustest suunatakse teadusuuringutesse ja tehnoloogiasse (samas on töötajate osakaal kulutustes jätkuvalt üle 50 %), ja eriti seda, et enamuses liikmesriikides jääb see näitaja tublisti alla 1 %; nõuab liikmesriikidelt, et nad jätaksid prioriteedina kärpimata teadusuuringute ja tehnoloogia kulutused;

33.

taunib asjaolu, et koostööprojektidest tulenev mastaabisäästu võimalus jääb suures osas kasutamata, kusjuures ligikaudu 85 % teadusuuringutele ja tehnoloogiale tehtavatest kulutustest on endiselt siseriiklikud ning enamik ülejäänud kulutustest on kahepoolsed ja mitte mitmepoolsed, mille tagajärjeks on liikmesriikidevaheline killustatus; tuletab meelde, et Euroopa kaitseministrid leppisid 2007. aasta novembris kokku ühised sihttasemed, et suurendada kaitsepoliitika teadusuuringute ja tehnoloogia kulutused 2 %-ni kõigist kaitsekulutustest ning tõsta Euroopa kaitsepoliitika koostöö raames tehtavate teadusuuringute ja tehnoloogia kulutuste osakaal 20 %-ni;

34.

rõhutab EDA põhjapanevat rolli ühiste kaitseuuringute kooskõlastamisel ja kavandamisel; toonitab, et teadusuuringute alane koostöö annab eelised parema koostalitusvõime ja lõpptulemusena riiklike relvajõudude varustuse ja võimete suurema ühtsuse näol, kuna teadustegevus on iga varustusprogrammi esimene etapp;

35.

tuletab meelde, et järjest rohkem on tehnoloogiaid, mis võimaldavad kahesuguse kasutusega rakendusi, ja seetõttu on oluline suurendada täiendavust ja koostoimet Euroopa kaitsealaste ja tsiviiljulgeoleku teadusprogrammide vahel; julgustab EDAt ja komisjoni neid Euroopa koostöö raamistikus kooskõlastama, et maksimeerida koostoimet teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammi julgeoleku teemavaldkonnaga, eriti sellistel aladel nagu CBRN-kaitse, improviseeritud lõhkeseadmete vastane tegevus, mehitamata õhusüsteemid, mereseire, teabehaldus ja -töötlus ning küberkaitse;

36.

rõhutab eelkõige, et julgeolekualane teadustöö peab jääma järgmises programmis Horizon 2020 eraldi sõltumatuks koostisosaks; on seisukohal, et julgeoleku teemavaldkonda tuleks laiendada, et kajastada vajadust tsiviil- ja sõjatööstuse vahelise innovatsiooni ja tehnosiirde järele, kuid on veendunud, et võttes nõuetekohaselt arvesse kõiki asjakohaseid kaitsealaseid nõudeid programmides ja projektides, tuleks siiski säilitada teemavaldkonna keskendatus tsiviilküsimustele;

37.

juhib tähelepanu asjaolule, et nii nagu tsiviiluuringutel on sageli kaitsealane rakendus, toovad kaitsealaste uuringute edasiarendused sageli kasu kogu ühiskonnale; tuletab eelkõige meelde selliseid näiteid nagu internet ja GPS; on seisukohal, et pikemas perspektiivis võiks järgmistes raamprogrammides keskendada erilist tähelepanu kaitseteemalisele uuringutele, et ergutada teadusalast koostööd ja ühendada hajutatud riiklikud rahalised vahendid;

38.

toonitab siiski, et tsiviiluuringutest ei tohi vahendeid ümber paigutada ning et kõigis ELi rahastatavates kaitseuuringutes tuleks eelkõige juhinduda ELi kriisiohjamisvõimekuse arendamise eesmärgist ja keskenduda kahesuguse rakendusega teadustegevusele;

39.

tuletab meelde, et 7. raamprogrammi õiguslikes alustes on sätestatud, et 7. raamprogrammi toetatavas teadustegevuses tuleb austada eetilisi aluspõhimõtteid, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste hartas nimetatud põhimõtteid; palub Euroopa Komisjonil 7. raamprogrammi raames julgeoleku valdkonna teadusuuringute programmides osaleda soovijate abikõlbulikkuse kriteeriumide hindamisel tõhustada eetilistest põhimõtetest kinnipidamist; palub ühtlasi, et komisjon koostaks kõigi 7. raamprogrammi ja tulevaste teadusuuringute programmide raames rahastatavate projektide kohta eetilise ja ühiskondliku mõju hinnangu;

40.

juhib tähelepanu ELi toimimise lepingu artiklile 185, millega EL-il lubatakse osaleda mitme liikmesriigi algatatud uurimis- ja arenguprogrammides; on seisukohal, et võiks uurida võimalust kasutada seda artiklit ÜJKP missioonideks ja operatsioonideks vajalike võimete väljaarendamise kiirendamiseks;

41.

tuletab ühtlasi meelde, et võrdselt oluline on püüda saavutada koostoime Euroopa kosmoseprogrammidega, ja ergutab ulatuslikumat kooskõlastamist EDA, komisjoni ja Euroopa Kosmoseagentuuri vahel üleeuroopalises koostööraamistikus, eriti kosmosepõhise maapinna kaugseire ja kosmose olukorrast ülevaate saamise osas; nõuab MUSISe, GMESi ja EDRSi programmide kooskõlastamist maapinna seireks ja tsiviilotstarbeliste ning sõjaliste ruumiandmete infrastruktuuride standardite ühtlustamist; nõuab, et GMESi projekti rahastatakse järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) jooksul jätkuvalt ELi eelarvest;

42.

tuletab meelde, et Euroopa tööstusliku ja tehnoloogilise baasi konsolideerimisel tuleb saavutada edusamme, kuna arvestades tehnoloogia järjest keerulisemaks muutumist, rahvusvahelise konkurentsi tihenemist ja kaitse-eelarvete kahenemist, ei suuda ühegi liikmesriigi kaitsetööstus olla enam jätkusuutlik pelgalt riiklikul alusel; taunib asjaolu, et kuigi Euroopa kosmosetööstuses on saavutatud teatud koondumiste tase, on maa- ja merendusliku varustuse sektor endiselt valdavalt riigiti killustunud; hoiatab liikmesriike võimaluse eest, et kaitseinvesteeringute vähendamine teeb Euroopa kaitsetööstused ja tehnoloogilise innovatsiooni avatuks riskile, et need võetakse üle teistsuguste strateegiliste huvidega kolmandate jõudude poolt;

43.

on seisukohal, et sõjaliste nõuete ühtlustamine jaotises (A) kirjeldatud kooskõlastatud julgeoleku- ja kaitseanalüüside protsessi abil peaks viima seadmete ostmise ühtlustamiseni ELi liikmesriikide vahel, mis on esimene eeltingimus selleks, et luua nõudluse poolel tingimused Euroopa kaitsetööstuse edukaks rahvusvaheliseks ümberkorraldamiseks;

44.

tunnistades, et ümberkorraldamise üks tõenäolisi tagajärgi on mõnest mitteelujõulisest riiklikust tööstussuutlikkusest loobumine, rõhutab samas, et kõiki sellise ümberkorraldamise keskpika ja pika perspektiivi kavasid tuleks suunata nii, et need mõjutaksid minimaalselt tööhõivet; soovitab seetõttu parandada ümberkorraldusi ja sünergiat spetsialiseerumise, koostalitlusvõime ja täiendavuse suurendamise kaudu; nõuab ELi rahaliste vahendite, nt Euroopa Sotsiaalfondi ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi paremat kasutamist, et toetada muutuste ennetamist ja nendega kohanemist;

45.

rõhutab, et Euroopa kaitsetehnoloogilise ja -tööstusliku baasi edendamine võib luua Euroopa kodanikele töökohti ELi kaitsetööstuses;

46.

toonitab tööstuse ümberkorraldamisega seoses, et oluline on tagada ka see, et tarnekindlust ohtu ei seataks; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles töötama kiiresti välja vastastikustele tagatistele tuginev kõikehõlmav ja ambitsioonikas kogu ELi hõlmav tarnekindluse süsteem; nõuab liikmesriikidelt, et nad kasutaksid esimese sammuna selle eesmärgi saavutamise suunas täielikult ära kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisese veo direktiivi võimalusi ja kiirendaks tööd 2006. aastal kokku lepitud raamkorra rakendamiseks varustuskindluse tagamiseks kiireloomulises operatiivolukorras;

47.

julgustab EDAt töötama välja ühtse Euroopa seisukoha võtmetähtsusega tööstusvõimsuste kohta, mis tuleb säilitada või mida tuleb arendada Euroopas; kutsub sellest kontekstis agentuuri analüüsima sõltuvust väljaspool Euroopat toodetavast tehnoloogiast ja tarneallikatest Euroopa strateegilise autonoomia seisukohast ning esitama liikmesriikidele konkreetseid soovitusi kooskõlas Euroopa Komisjoni tööga, kellel on samuti teatud programmid eesmärgiga vähendada Euroopa tarnesõltuvust ja energiasõltuvust;

48.

usub, et koostöös arendatavad relvastusprogrammid, nt EDA algatatud ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni hallatavad programmid, kujutavad endast väga olulist vahendit arenduskulude vähendamiseks, tööstuse konsolideerumise toetamiseks, standardimise ja koostoime edendamiseks ning üldise konkurentsivõime suurendamiseks; toonitab, et EDA aitab lihtsustada võimekusvajaduste kajastamist koostööprogrammides ja selgitada välja koostöövajadused kasutustsükli varases etapis; kutsub EDAt üles jätkama koostöö andmebaasi väljatöötamist, et sobitada riiklike projekte kui võimalusi koostööks, ning julgustab liikmesriike seda andebaasi täiendama; kutsub EDAt esitama relvastusalase koostöö parimate tavade suunised, nagu Euroopa relvastuskoostöö strateegia ette näeb;

49.

nõuab liikmesriikidelt, et nad hoiduksid ühistes relvastusprogrammides jäikadest töö jagamise lepingutest, kuna õiglase vastutasu (juste retour) põhimõtte rakendamisel on negatiivne mõju, sest see toob kaasa ebatõhusa tööjaotuse, mis omakorda viib aeglasema täitmise ja kõrgemate kuludeni; nõuab õiglase vastutasu põhimõtte asendamist palju paindlikuma üldise tasakaalu kontseptsiooniga, mis võimaldab töövõtjate valikul tulemuslikku tervet ELi hõlmavat konkurentsi tingimusel, et saavutatakse piisav tasakaalutase selleks, et tagada, et keskmise suurusega tööstused saaksid konkureerida suurtööstustega võrdsetel alustel; avaldab heameelt asjaolu üle, et üldise tasakaalu põhimõtet kasutatakse EDA ühises relvajõudude kaitse investeerimisprogrammis, ning kutsub agentuuri üles rakendama seda kontseptsiooni kõigis tegevusvaldkondades, mille lõppeesmärk on pidada kinni võrdsetest tingimustest Euroopa kaitsevarustuse turul ja arvestada väikeste ning keskmise suurusega ettevõtjate huvidega;

50.

kutsub liikmesriike üles kasutama Relvastuskoostöö Organisatsiooni haldusalaseid oskusteadmisi EDA poolt ettevalmistatud ühisprogrammide rakendamiseks ning kutsub EDAt ja Relvastuskoostöö Organisatsiooni üles sõlmima koostöö osas halduskokkulepet; tuletab meelde, et Relvastuskoostöö Organisatsiooniga võib ühineda iga ELi liikmesriik, kes seda soovib ja kes täidab liitumiskriteeriume;

51.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema omavahel koostööd, et tagada küberjulgeolek kui kaitsesektori lahutamatu osa;

52.

märgib, et Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi mõiste ei ole ikka veel Euroopa tasandil juriidiliselt määratletud ning kutsub komisjoni ja EDAt üles analüüsima sellise määratluse võimalikke kriteeriume ja nende mõju; rõhutab sellega seoses, et üks oluline kriteerium võiks olla tehnoloogiline lisandväärtus, mis luuakse projektibüroode asumisega ELi liikmesriikide territooriumil; ergutab liikmesriike kaaluma kaitsetööstuse peaeesmärgi püstitamist, et anda Euroopa kaitsesektori tööstuslikule ja tehnoloogilisele baasile selge ja pikaajaline visioon;

53.

juhib tähelepanu asjaolule, kui tähtis on konkurentsivõimelise Euroopa kaitsetööstuse jaoks Atlandi-ülene koostöö tööstuse valdkonnas, mis võib soodustada juurdepääsu uutele tehnoloogiatele, edendada kõrgel tasemel tootearendust ning pakkuda stiimuleid kulude vähendamiseks ja tootmistsükli lühendamiseks; juhib tähelepanu ka teiste välispartneritega tehtava koostöö potentsiaalile;

54.

tuletab meelde, et Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime tõstmiseks ja maksumaksjate huvide asjakohaseks kaitsmiseks peavad liikmesriigid kiiremas korras parandama oma kaitseturgude läbipaistvust ja avatust; on seisukohal, et kaitse- ja tundlikke julgeolekuhankeid käsitlev direktiiv 2009/81/EÜ tugevdab ühtset turgu, vähendades hankeeeskirjade paljusust kaitsesektoris ja avades liikmesriikide turge suuremale konkurentsile, ning tuletab meelde, et tähtaeg selle direktiivi ülevõtmiseks oli 21. august 2011; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt aruande liikmesriikide võetud ülevõtmismeetmete kohta ja võtma kõik vajalikud meetmed õigeaegse ja järjekindla ülevõtmise ning nõuetekohase rakendamise tagamiseks;

55.

toonitab, et direktiiv on koostatud spetsiaalselt kaitse- ja julgeolekuhangete eripära arvestades ja seetõttu võib lepingute puhul erandite tegemise ELi õigusest ELi toimimise lepingu artikli 346 alusel lugeda seaduslikuks ainult erandlikel ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel eesmärgiga kaitsta olulisi riiklikke julgeolekuhuve; kutsub komisjoni üles tagama, et direktiivi ja ELi toimimise lepingu artikli 346 kohast erandit kohaldatakse nõuetekohaselt; rõhutab, et sel puhul oleks kasu komisjonipoolsest hinnangust, kus antakse aru headest tavadest ning uute eeskirjade väärkohaldamise juhtumitest;

56.

rõhutab, et kooskõlas praeguste jõupingutustega Euroopa riigihangete raamistiku kaasajastamiseks ja sujuvamaks muutmiseks peaksid halduskoormuse lihtsustamise ja vähendamise eesmärgid kajastuma direktiivi tegelikus rakendamises ning et piiriülese pakkumise hõlbustamiseks tuleks läbi vaadata kokkusobimatud või ebaproportsionaalsed tehnilised nõuded, mis kujutavad endast takistusi siseturul; tuletab lisaks meelde, et potentsiaalseid alltöövõtjaid ei tohiks diskrimineerida nende kodakondsuse alusel;

57.

tuletab meelde, et EDA kaitsevarustuse hangete toimimisjuhendi ja tarneahela tegevusjuhisega kehtestatud korda kohaldatakse ainult ELi toimimise lepingu artikli 346 kohase erandiga hõlmatud lepingute suhtes; kutsub EDAt ja komisjoni hindama uuesti selle korra asjakohasust pärast kaitsehangete direktiivi jõustumist;

58.

nõuab, et liikmesriigid peaksid eeskätt käesoleva direktiivi nõuetekohase rakendamise abil esmatähtsaks võitlust korruptsiooni vastu kaitsehangete puhul, mõistes hukka korruptsiooni laastava mõju, eriti seoses paisutatud kulude, ebavajaliku, ebapiisava või mitteoptimaalse varustuse ostmise, ühishangete ja koostööprogrammide takistamise, turu avamise pärssimisega, mis loob riigieelarvetele suure koormuse; lisaks läbipaistvate ja konkurentsil põhinevate avaliku hanke menetluste üldiseks muutmisele soovitab Euroopa Parlament tungivalt järgida NATO / Relvajõudude Demokraatliku Kontrolli Genfi Keskuse kaitsesektoris usaldusäärsuse loomist ja korruptsiooni vähendamist käsitlevas parimate tavade ülevaates sisalduvaid soovitusi; toonitab positiivseid näiteid, nagu valitsuste ja pakkujate vaheliste nn kaitsesektori usaldusväärsuse paktide kontseptsiooni sõltumatute vaatlejate osalemisel või süsteemset parlamentaarset järelevalvet teatud künnist ületavate hankemenetluste kõigi etappide üle, nagu mitmes liikmesriigis tehakse;

59.

toonitab, et kompensatsiooninõuded saavad põhimõtteliselt olla õigustatud vaid juhul, kui need on vajalikud oluliste julgeolekuhuvide kaitsmiseks vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 346, need peaksid vastama läbipaistvuse põhimõtetele ning ei tohiks mingil juhul põhjustada korruptsiooniohtu ega takistada Euroopa kaitsevarustuse turu toimimist;

60.

kutsub liikmesriike, EDAt ja komisjoni tegema koostööd kompensatsiooninõuete järk-järguliseks kaotamiseks, soodustades samas väiksemate liikmesriikide tööstuste lõimumist Euroopa kaitsesektori tööstuslikku ja tehnoloogilisse baasi muude kui kompensatsioonimeetmete abil;

61.

kutsub komisjoni ja EDAt üles kaaluma vahendeid muude turgu moonutavate tegevuste (nt riigiabi ja eksporditoetused) käsitlemiseks, tuginedes EDA võrdsete võimaluste algatusele;

62.

usub, et praeguse eelarve oludes võib Euroopa eelistust kaitsetehnika soetamisel näha omamoodi Euroopa solidaarsusena; kutsub komisjoni ja EDAt üles esitama Euroopa eelistuse menetluse kulude ja kasulikkuse analüüsi teatud kaitsevarustuse valdkondades, mille jaoks on oluline säilitada strateegiline autonoomia, ning juhtudel, kus ei ole vastastikust pääsu kolmandate riikide kaitseturgudele; rõhutab kolmandate riikide turgudele parema juurdepääsu tagamise tähtsust Euroopa kaitsetoodete jaoks;

63.

tuletab meelde, et lubadega seotud kohustustest tulenev halduskoormus ELi siseses kaitsetoodete kaubanduses mõjub takistavalt tööstuse konsolideerumisele ja on olnud tõsine takistus rahvusvahelises koostöös arendatavatele relvastusprogrammidele; tuletab meelde, et tähtaeg kaitseotstarbeliste toodete ühendusesisest vedu käsitleva direktiivi 2009/43/EÜ ülevõtmiseks oli 30. juuni 2011 ja liikmesriigid peavad kohaldama uut eeskirja alates 30. juunist 2012; kutsub komisjoni üles esitama õigeaegselt aruande liikmesriikide võetud ülevõtmismeetmete kohta ja võtma kõik vajalikud meetmed nõuetekohase rakendamise tagamiseks;

64.

nõuab liikmesriikidelt, et nad kasutaksid tarneteks muude liikmesriikide relvajõududele võimalikult hästi ära uusi üldlube, mis on tähtis vahend kogu ELi hõlmava varustuskindluse parandamiseks;

65.

toonitab, et direktiivi edu, eelkõige seoses lubadega äriühingute vahelisteks vedudeks, sõltub suuresti liikmesriikidel usaldusest üksteise ekspordikontrolli suhtes; nõuab liikmesriikidelt, et nad järgiksid rangelt nõukogu ühises seisukohas 2008/944/ÜVJP (millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad) sätestatud kohustusi ja tagaksid kõigi loataotluste range hindamise kõigi kaheksa nõutava kriteeriumi suhtes; kutsub komisjoni asepresidenti ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles hindama ühise seisukoha läbivaatamise raames seda, kuidas liikmesriigid seda järgivad nii kaubandus- kui välispoliitika kaalutluste, sh importivate riikide inimõiguste ja demokraatia järgimise valguses;

66.

kordab, et äärmiselt oluline on standardida kaitsevarustus, et luua ühine Euroopa kaitseturg ja tagada koostalitusvõime ning lihtsustada relvastusprogrammide alast koostööd, projektide ühendamist ja ühist kasutamist ja operatsioone; julgustab EDAt, komisjoni ja Euroopa standardiorganisatsioone (CEN, CENELEC, ETSI) kiirendama koostöös kaitsetööstuse ja eriti NATO standardiagentuuriga kaitse- ja julgeolekutööstuse ning tsiviil- ja sõjalise varustuse standardite erinevuste vähendamist; toetab Euroopa kaitsestandardite teabesüsteemi ja Euroopa kaitsehangete käsiraamatu kasutamist ning edasiarendamist;

67.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kehtestama üleeuroopaline julgeoleku- ja kaitsetoodete sertifitseerimine, et teha lõpp jätkusuutmatule olukorrale, kus iga liikmesriik nõuab eraldi testimist; osutab asjaolule, et see aeganõudev ja koormav protsess tõstab oluliselt tootjahindu ning kahjustab konkurentsivõimet selliselt, et need kulud on eriti väikeettevõtjatele takistavalt kõrged; toetab EDA tegevust kaitsevaldkonna lennukõlblikkuse osas ja julgustab liikmesriike kiirendama tööd Euroopa ühise kaitsevaldkonna lennukõlblikkuse organisatsiooni loomiseks, mis oleks kaitsevaldkonnas Euroopa Lennuohutusametile sarnane organisatsioon;

68.

rõhutab, et eespool nimetatud standardimine ja konsolideerimine peaks olema osa ELi, aga mitte tööstuse poolt juhitavast protsessist Euroopa huvide ja ühiskonna tegelike vajaduste nimel ning et ühistes ELi programmides ja ELi sünergias osalemine peaks põhimõtteliselt olema avatud kõigile liikmesriikidele;

69.

on veendunud, et eelkõige uue mitmeaastase finantsraamistiku vastuvõtmise raames tuleb kaaluda võimalusi aidata liikmesriikidel saavutada ELi eelarve abil ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika eesmärgid kulutõhusamalt;

70.

nõuab, nagu on märgitud jaotises (C), julgeolekualase teadustöö tugevdamist ja laiendamist teadusuuringute raamprogrammi alusel, ELi toimimise lepingu artikli 185 kasutamist olemasolevate uurimis- ja arenguprogrammide kaasrahastamiseks ning uue julgeoleku teemavaldkonna ettevalmistamist tsiviil-sõjalise rakendusega kaitseuuringuteks eesmärgiga ergutada kaitsealast teaduslikku koostööd;

71.

on seisukohal, et ELi rahalisi vahendeid tuleks kasutada koostöö edendamiseks hariduse ja koolituse valdkonnas, soodustades kaitsetööstuse, uurimisasutuste ja akadeemiliste ringkondade vaheliste võrgustike loomist; nõuab vajaliku korra kehtestamist, mis võimaldaks ELi eelarvest stipendiumite maksmist nn sõjalise Erasmuse programmis osalevatele kadettidele, et kohelda neid võrdselt tsiviilkõrgkoolides õppivate üliõpilastega ning aidata seeläbi kaasa julgeolekuvaldkonnas ühise kultuuri ja lähenemisviisi arengule;

72.

soovitab rahastada stabiliseerimisvahendist Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledžit, mis on keskendunud tsiviil- ja sõjaliste ekspertide koolitamisele kriisiohjamise ja ÜJKP valdkonnas ning ühise julgeolekukultuuri edendamisele ELis;

73.

julgustab arendama edasi kolledži ülesandeid, et sellest saaks koostööfoorum riikide kaitseakadeemiate ja julgeolekualast koolitust pakkuvate tsiviilõppeasutuste vahel, et ühtlasi selgitada välja ja arendada edasi nendevahelisi kulusäästlikke projekte ühendamise ja ühise kasutamise põhimõttel; kutsub liikmesriike üles muutma kolledži tegelikuks kõrgharidusasutuseks ja teeb selle tugevat tsiviil-sõjalist suunitlust arvestades ettepaneku rahastada seda järgmise mitmeaastase finantsraamistiku ajal ELi eelarvest;

74.

kutsub asjaomaseid osapooli üles hindama, kas jaotises (B) märgitud ELi omanduses olevad varad (sarnaselt Galileoga) võiks olla elujõuline ja kulutõhus lahendus, eriti sellistes valdkondades nagu strateegiline ja taktikaline transport või järelevalve;

75.

nõuab liikmesriikidelt esmajärjekorras EDA eelarve suurendamist, tunnistades agentuuri lisandväärtust, millega kompenseeritakse koostöö kaudu riiklikul tasandil otsustatud kärped; taunib asjaolu, et EDAt käsitleva nõukogu otsusega ei ole agentuurile antud ELi üldeelarvega võrreldavat mitmeaastast finantsraamistikku;

76.

juhib tähelepanu sellele, et tagasihoidliku eelarvega töötav ELi Satelliidikeskus on tõestanud oma tõhusust ja lisaväärtust mitmesuguste julgeoleku ja kaitseoperatsioonide käigus; tuletab meelde kasvavat nõudlust satelliidipildi järele, sh hiljutiste Põhja-Aafrika sündmuste taustal; kutsub liikmesriike pakkuma sellele keskusele olulisemat eelarvet ning, arvestades selle tsiviil-sõjalisi kasutusotstarbeid, on seisukohal, et seda peaks rahastama ELi eelarvest;

77.

avaldab heameelt Poola eesistumisperioodil tehtud jõupingutuste üle ATHENA mehhanismi läbivaatamisel; ärgitab liikmesriike suurendama jõupingutusi ühist rahastamist käsitleva kokkuleppe saavutamiseks; kutsub liikmesriike üles kaaluma ATHENA mehhanismi läbivaatamise käigus selle laiendamise võimalust, et võimaldada ühisrahastamine ka meetmetele või ostudele, millega toetatakse suuremat kulutõhusust Euroopa kaitsesektoris, aga mida ei saa rahastada ELi eelarvest, eelkõige tarnitava varustuse rahastamist;

78.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, nõukogule, komisjonile, ELi liikmesriikide parlamentidele, NATO parlamentaarsele assambleele ning NATO peasekretärile.