31.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/148

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni,

—

võttes arvesse bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning Rio keskkonna- ja arengudeklaratsiooni, mis võeti vastu ÜRO keskkonna- ja arengukonverentsil 1992. aasta juunis,

—

võttes arvesse ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) konverentsi 1993. aasta novembris toimunud 27. istungjärgul heaks kiidetud kokkulepet, millega ergutatakse avamerekalalaevu täitma rahvusvahelisi kaitse- ja majandamiseeskirju (täitmiskokkulepe),

—

võttes arvesse 1995. aasta augustis sõlmitud kokkulepet ÜRO 10. detsembri 1982. aasta mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja siirdekalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakendamise kohta (1995. aasta ÜRO kalavarude kokkulepe),

—

võttes arvesse FAO vastutustundliku kalapüügi juhendit, mille FAO konverents võttis vastu 1995. aasta oktoobris,

—

võttes arvesse 1998. aasta juunis vastu võetud keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Aarhusi konventsioon),

—

võttes arvesse FAO rahvusvahelist tegevuskava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi ennetamiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (IPOA-IUU), mille FAO nõukogu kinnitas 2001. aasta juunis,

—

võttes arvesse komisjoni teatist 2002. aasta maist, mis käsitleb ühenduse tegevuskava ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi väljajuurimiseks (KOM(2002)0180),

—

võttes arvesse 26. augustist4. septembrini 2002. aastal Johannesburgis toimunud ülemaailmsel säästva arengu tippkohtumisel tehtud avaldust,

—

võttes arvesse oma 15. veebruari 2007. aasta resolutsiooni ebaseadusliku, teatamata jäetud ja reguleerimata kalapüügi vastase ELi tegevuskava rakendamise kohta (1),

—

võttes arvesse nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1005/2008, millega luuakse ühenduse süsteem ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (ELi määrus ETR-kalapüügi kohta) (2), nõukogu 29. septembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1006/2008, mis käsitleb ühenduse kalalaevadele loa andmist püügitegevuseks ühenduse vetest väljaspool (püügiloa määrus) (3) ning nõukogu 20. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1224/2009, millega luuakse ühenduse kontrollisüsteem ühise kalanduspoliitika eeskirjade järgimise tagamiseks (kontrollimäärus) (4),

—

võttes arvesse FAO kokkulepet, mis käsitleb sadamariigi meetmeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks ning mis kiideti heaks 2009. aasta novembris Roomas toimunud FAO konverentsi 36. istungjärgul,

—

võttes arvesse ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC) 2011. aasta aruannet rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse kohta kalandussektoris,

—

võttes arvesse 2011. aastal avaldatud komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse võrdlusaruannet pealkirjaga “Ebaseadusliku tegevuse tõkestamine kalandussektoris. Geneetika, genoomika, keemia ja kohtumeditsiini kasutamine võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning kalatoodete jälgitavuse edendamiseks”,

—

võttes arvesse eelseisvat ÜRO säästva arengu konverentsi, mis toimub 2012. aasta juunis Brasiilias,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse kalanduskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning keskkonna-, rahvatervise- ja toiduohutuse komisjoni arvamust (A7-0362/2011),

A.

arvestades, et 71 % Maa pinnast katavad ookeanid, mis säilitavad 16 korda rohkem süsinikdioksiidi kui maismaa, täidavad põhirolli kogu planeedi kliimat ja elu toetavates süsteemides ning varustavad suurt osa maakera elanikkonnast toidu, elatise, energia ja transporditeedega;

B.

arvestades, et ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüük) mahuks on arvestatud 11 kuni 26 miljonit tonni aastas, mis on vähemalt 15 % maailma kogupüügist ning mis muudab maailma mereressursside majanduslikult, sotsiaalselt ja ökoloogiliselt säästva majandamise võimatuks;

C.

arvestades, et 2010. aasta oktoobris Nagoyas toimunud ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste 10. konverentsil heaks kiidetud kokkuleppega võeti rahvusvaheline kohustus vähendada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist 2020. aastaks vähemalt poole võrra;

D.

arvestades, et maailma ookeanid moodustavad 90 % Maa elupaikadest;

E.

arvestades, et kaks kolmandikku maailma ookeanidest jäävad riikide jurisdiktsiooni alt välja, et puudub üldine poliitika rahvusvaheliste vete (avamere) haldamiseks ning et praeguse ebaühtlase õigustiku aluseks on peamiselt 17. sajandi põhimõtted merede vabaduse kohta, mis eiravad paljusid pikka aega maismaa ja atmosfääri suhtes kohaldatud keskkonnapõhimõtteid;

F.

arvestades, et FAO kokkuleppe, mis käsitleb sadamariigi meetmeid ETR-kalapüügi vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks, üks eesmärk on kaotada nn mugavussadamad, kus ETR-kalapüügiga tegelevad laevad võivad end ohutult tunda ja kust saab alguse ebaseadusliku püügi turustamine;

G.

arvestades, et uus ELi kontrollmeetmete pakett, mis koosneb ETR-kalapüüki käsitlevast määrusest, kontrollimäärusest ja püügiloa määrusest, loob põhjaliku vahendite kogumi võitluseks selle ookeane ohustava nuhtlusega, kuna selles määratakse kindlaks nii ELi liikmesriikide kui ka kolmandate riikide kohustused lipuriigi, rannikuäärse riigi, sadamariigi ja tururiigina;

H.

arvestades, et EL on maailma suurim kalandustoodete importija ja kalanduses üks maailma juhtivaid jõude ning seetõttu lasub ELil suur kohustus võtta endale juhtroll rahvusvahelise üldsuse kaasamisel võitlusse ETR-kalapüügi vastu,

1.

arvab, et ETR-kalapüük on üks maailmamere bioloogilise mitmekesisuse suurimaid ohustajaid;

2.

on veendunud, et ETR-kalapüük on suur keskkonna- ja majandusprobleem kogu maailmas, nii mere- kui ka siseveekalanduses, see õõnestab kalanduse korraldamise püüdeid, ähvardab kalavarude jätkusuutlikkust ja toiduga kindlustatust ning moonutab turgu, põhjustades kogu ühiskonnale, ka arengumaades, äraarvamatuid sotsiaalseid ja majanduslikke vapustusi;

3.

rõhutab, et ETR-kalapüük ja sellega seotud äritegevus tekitab kaluritele ja teistele seadusekuulekalt tegutsejatele ebaausat konkurentsi ning põhjustab kalurikogukondadele, tarbijatele ja kogu sektorile majandusraskusi;

4.

juhib tähelepanu sellele, et ETR-kalapüüki käsitlevast määrusest, kontrollimäärusest ja püügiloa määrusest koosneva kontrollmeetmete paketiga on EL võtnud endale ülemaailmse liidrirolli; on seisukohal, et see pakett moodustab laiaulatusliku ja põhjaliku vahenditekogumi võitluseks selle ookeane ohustava nuhtlusega, kuna selles määratakse kindlaks nii ELi liikmesriikide kui kolmandate riikide kohustused lipuriigi, rannikuäärse riigi, sadamariigi ja tururiigina ning nende kodanike tegevusega seotud kohustused; nõuab tungivalt nende määruste ranget kohaldamist;

5.

rõhutab vajadust paremini kooskõlastada komisjoni, Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri ja liikmesriikide tegevust, et parandada teabekogumist ja -vahetust ning aidata ELi kalanduse õigusakte rangelt ja läbipaistvalt kohaldada;

6.

on seisukohal, et vastutus laevade asjakohastele majandamis- ja muudele eeskirjadele vastavuse, saagi ja püügikoormuse andmete kogumise ja esitamise ning jälgitavuse tagamise (sealhulgas püügilubade kinnitamise kaudu) eest peab jääma lipuriigile, sest nende delegeerimine teisele riigile õõnestaks võitlust ETR-kalapüügi vastu;

7.

nõuab, et komisjonile ja liikmesriikide kontrolliasutustele antaks piisavad inimressursid, rahalised ja tehnilised vahendid, et nad saaksid neid määrusi täiel määral rakendada;

8.

rõhutab, et ELi usaldusväärsuse huvides peavad komisjon ja liikmesriigid välja selgitama ELi õigusakte rikkuvad ettevõtjad ja neid karistama, ning sellega seoses peab vajalikuks veel rohkem ära teha, enne kui võib öelda, et EL võitleb rahuldavalt tema territooriumil ja ELi ettevõtjate poolt ka mujal toime pandava ETR-kalapüügiga;

9.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tagama, et võideldakse ebaseadusliku kalapüügi vastu merel ja siseveekogudel, ning rõhutab vajadust vaadata läbi praeguste kontrollimehhanismide piisavus ja rakendamine;

10.

nõuab ühise kalanduspoliitika läbivaatamist, et kasutada seda seadusliku kalapüügi stimuleerimiseks kalade, keskkonna ning ELi tarbijate ja tootjate huvides;

11.

kutsub komisjoni üles enne 2012. aasta lõppu uurima, kas ELis eksisteerib harrastuskalapüük sellises mahus, et seda võib tõepoolest liigitada ETR-kalapüügiks;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koostööle nn Euroopa rannavalve loomiseks, et tõsta ühist järelevalve- ja kontrollivõimekust ning tulemuslikult võidelda merel selliste praeguste ja tulevaste ohtude vastu nagu terrorism, piraatlus, ETR-kalapüük, salakaubavedu või kasvõi merereostus;

13.

nõuab komisjonilt jätkuvaid jõupingutusi, et soodustada teabevahetust mereseire integreerimiseks ja eelkõige Euroopa rannavalve teenistuste ühtlustamiseks vajaliku teabe vahetamist;

14.

on seisukohal, et ELi ETR-kalapüügi vastase võitluse eesmärkide edendamiseks tuleb tagada vajalikud vahendid, eelkõige rahalised vahendid, ning liikmesriikidele tuleb eraldada kehtivate eeskirjade täitmiseks piisavad vahendid; rõhutab ka, et tulevikus uute meetodite (näiteks elektrooniliste seiresüsteemide jms) kasutuselevõtmisel tuleb ELi eelarve tasandil teha kättesaadavaks nende rakendamiseks vajalikud rahalised vahendid;

15.

kutsub komisjoni üles avaldama iga-aastaseid hinnanguid selle kohta, kuidas liikmesriigid on ühise kalanduspoliitika eeskirju rakendanud, näidates ära võimalikud parandamist vajavad nõrgad kohad, ning kasutama kõiki võimalikke abinõusid, sealhulgas näitama, millised liikmesriigid oma kohustusi ei täida, et tagada nimetatud eeskirjade täielik täitmine ning kehtestada läbipaistev ja usaldusväärne kontrollirežiim;

16.

on rahul komisjoni otsusega võtta kasutusele punktipõhine kalapüügiluba kui lisaabinõu, mis aitab liikmesriikidel avastada rikkumisi turustusahela igas etapis ning kehtestada nende eest ranged karistused;

17.

on seisukohal, et kalavarude, kalalaevastike ja laevastike aluseks oleva kapitali suurt liikuvust ning kalaturu ülemaailmset iseloomu arvestades saab ETR-kalapüügi vastu tulemuslikult võidelda ainult kahe- ja mitmepoolses rahvusvahelises koostöös ning vahetades laialdaselt, täpselt ja õigeaegselt teavet kalalaevade, nende tegevuse, püükide ja muude vajalike küsimuste kohta;

18.

palub ELil tungivalt nõuda, et kolmandad riigid tulemuslikult võitleksid ETR-kalapüügi vastu, muu hulgas hoolitsedes selle eest, et allkirjastataks, ratifitseeritaks ja täidetaks FAO sadamariigi meetmeid käsitlevat kokkulepet, ÜRO kalavarude kokkulepet, FAO täitmiskokkulepet, ÜRO mereõiguse konventsiooni ning kaubanduslepingute, kalandusalaste partnerluslepingute ja ELi arengupoliitika raames piirkondlike kalavarude majandamise organisatsioonide poolt vastu võetud mitmesuguseid püügidokumentide süsteeme;

19.

rõhutab vajadust tagada, et kõik kolmandad riigid, kellega EL on sõlminud kalandusalase partnerluslepingu, kohaldaksid Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) põhilisi tööõiguseeskirju, eelkõige neid, mis puudutavad ETR-kalapüügi põhjustatud sotsiaalset dumpingut;

20.

rõhutab, et tehniline, sealhulgas kosmose- ja satelliiditehnoloogia areng on aidanud enamjaolt ületada püügitegevuse jälgimise, kontrolli ja järelevalve seniseid piiranguid ning et tänapäeval on ETR-kalapüügi vastase võitluse põhiküsimus valitsuste poliitiline tahe tulemuslikult ja vastutustundlikult tegutseda;

21.

kutsub liikmesriike üles jälitama ja kohtu alla andma kalalaevu, omanikke, ettevõtteid või üksikisikuid, kes on seotud ETR-kalapüügiga seonduva tegevusega (näiteks segavad ETR-püügi loomust legaalselt püütud kalasaagiga) võrdselt teiste keskkonnavastaste või majanduskuritegude toimepanijatega ning süüdimõistmise korral kohaldama rangeid karistusi, sealhulgas – kui see tundub kohane raskete või korduvate rikkumiste korral – võtma alaliselt ära püügiload ning keelama sadamarajatiste kasutamise;

22.

taunib seda, et ELi toetusi on jagatud laevadele, mis on varem tabatud ebaseaduslikult kalapüügilt;

23.

palub komisjonil muuta igasuguse finantsabi nõudeid, et kohaldada rahalisi karistusi ja rahastamisvõimaluste keeldu laevaomanike suhtes, kelle kohta on tõendeid, et nad on ebaseaduslikult kala püüdnud;

24.

nõuab tungivalt, et komisjon peataks Euroopa Kalandusfondi toetused kõigile ETR-kalapüügiga tegelevatele kalalaevadele;

25.

rõhutab, et kalandussektor peab tagama suurema vastutustundlikkuse ja aruandekohustuse, et mereressursse hakataks kasutama säästlikult; on seisukohal, et väga tähtis on parandada kalandussektori ja selle tegevuse kõigi aspektide läbipaistvust, sealhulgas leppida kokku rahvusvahelistes kriteeriumides, mille põhjal teha kindlaks laevade ja püügiõiguste tulu saavad tegelikud omanikud ning nende avalikustamise tingimused ning kontrollida rahvusvahelistes vetes viibivaid kalalaevu;

26.

usub, et Euroopa Liit peaks olema eeskujuks, võttes vastu ja edendades kalanduse juhtimist puudutavate otsuste läbipaistvuse poliitikat rahvusvahelistes organisatsioonides ja kolmandates riikides, kellega ELil on kalandusalased suhted;

27.

on seisukohal, et kalapüük, mille puhul järgitakse rahvusvahelisel, piirkondlikul ja riiklikul tasandil võetud meetmeid ning mis põhineb varude säästval ja vastutustundlikul kasutamisel, toetab majanduskasvu ja töökohtade loomist nii ELis kui ka arenguriikides, samal ajal kui ebaseaduslikul, teatamata ja reguleerimata kalapüügil (ETR-kalapüügil) on tõsised majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised tagajärjed, mis kahjustavad eriti arengumaid, sest selline kalapüük takistab aastatuhande arengueesmärkide, eriti eesmärkide nr 1, 7 ja 8 saavutamist;

28.

rõhutab kalapüügitegevuse piiriülest olemust ning vajadust teha ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks nii kahe- kui ka mitmepoolset koostööd, et kõik kohaldaksid ETR-kalapüügi vastaseid meetmeid läbipaistval, mittediskrimineerival ja õiglasel viisil, võttes seejuures arvesse arengumaade ja eelkõige väikeste saareriikide rahalisi, tehnilisi ja inimressursse;

29.

palub komisjonil tagada oma poliitikavaldkondade sidusus, nii et vaesuse vastu võitlemisele suunatud arengupoliitika oleks keskkonna- ja majandusküsimuste kõrval ETR-kalapüügi vastase ELi poliitika lahutamatu osa;

30.

rõhutab ETR-kalapüügi otsest seost riigi juhtimise tasemega ning nõuab, et kõikide välisabimeetmetega kaasneks abisaajariigi kindel poliitiline otsus keelustada oma vetes ETR-kalapüük ning parandada kalandussektori juhtimist laiemalt;

31.

õhutab komisjoni ja liikmesriike laiendama oma finants-, tehnoloogilise ja tehnilise abi programme, sealhulgas ametlikku arenguabi ning kalandusalaseid partnerluslepinguid jälgimise, kontrolli- ja järelevalveprogrammidele arengumaade vetes ning eelistama seejuures pigem piirkondlikke kui kahepoolseid programme; soovitab ka kõigil Euroopa ja teistel abiandjatel selliste programmide rahastamist rohkem kooskõlastada;

32.

on lisaks seisukohal, et ETR-kalapüügiga tulemuslikumalt võitlemiseks peaks EL aktiivselt kasutama kalandusalaste partnerluslepingute raames tehtavat koostööd;

33.

palub, et komisjon arenguriikidega sõlmitavates kokkulepetes vajadust mööda suurendaks kalandussektorile mõeldud rahalisi vahendeid, et need riigid saaksid tugevdada oma institutsioonide, inimeste ja tehnilist võimekust ETR-kalapüügi vastu võitlemisel ning seetõttu paremini täita maailma ja piirkondlike kalandusorganisatsioonide ja Euroopa õigusaktide meetmeid;

34.

rõhutab vajadust kaasata kodanikuühiskond ning panna kalandussektori ettevõtted vastutama seaduslike püügimeetodite järgimise eest ja tegema ettevõtete sotsiaalse ja ökoloogilise vastutuse raames ETR-kalapüügi vastu võitlemisel koostööd ametiasutustega;

35.

palub komisjonil kaaluda võimalust lisada FAO sadamariigi meetmeid käsitlev kokkulepe, ÜRO kalavarude kokkulepe ning FAO täitmiskokkulepe nende aktide nimekirja, mida riigid peavad rakendama, et täita praegu läbivaadatava üldise soodustuste süsteemi (GSP+) tingimusi; nõuab ekspordilitsentside tühistamist kõigil riikidel, kes turustavad ETR-kalapüügist saadud tooteid; arvab, et nende toodete turustamise keelustamiseks peaks EL vastavate riikidega koostööd tegema;

36.

tuletab meelde, et WTO eeskirjade järgi toimuva kaubavahetuse kontekstis ei saa ETR-kalapüügi küsimust lahutada majanduspartnerluslepingutest; rõhutab probleemi seoses päritolueeskirjadest erandi tegemisega teatavatele töödeldud kalatoodetele, eelkõige Paapua Uus-Guinea puhul, mis ei lase selliseid tooteid jälgida ja loob võimalused ETR-kalapüügiks;

37.

on seisukohal, et EL peaks neis piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides (PKMO), mille liige ta on, järgima järgmisi eesmärke:

38.

nõuab PKMOde võrgustiku kiiret laiendamist, et hõlmata kõik avamere kalavarud ja püügipiirkonnad, luues selleks uusi PKMOsid või laiendades olemasolevate volitusi; arvab, et ETR-kalapüügi globaalse iseloomu tõttu on vaja PKMOde praegusest palju intensiivsemat koostööd teabevahetuse ning laevadele ja lepinguosalistele määratavate karistuste osas;

39.

on seisukohal, et avamerekalapüügi õigus tuleb rahvusvahelises õiguses panna võimalikult suurel määral sõltuma sellest, kas riik allub oma tegevuses asjaomastele rahvusvahelistele organitele ja rakendab täielikult kõiki neis organites vastu võetud juhtimismeetmeid;

40.

märgib, et kalanduse ja vesiviljeluse ülemaailmsete probleemide uurimisel kalanduse arengu ja juhtimise paremaks ühendamiseks bioloogilise mitmekesisuse säilitamise ja keskkonnakaitsega on FAO teaduslike eriteadmiste ja soovituste peamine allikas;

41.

toetab täielikult FAO praegust algatust koostada võimalikult kiiresti ülemaailmne kalalaevade, külmveolaevade ja abilaevade register, mis peaks olema kohustuslik ja hõlmama laevu suurusega üle 10 GT;

42.

toetab FAOs praegu toimuvat lipuriikide tegevuse hindamise süsteemi kiiret väljatöötamist, sest see aitaks survestada riike, kes ei täida oma rahvusvahelisi õiguslikke kohustusi; nõuab tungivalt, et leitaks mõni tulemuslik mehhanism nende riikide karistamiseks, kes ei taga, et nende lipu all sõitvad laevad ei toeta ETR-kalapüüki ega osale selles ja järgivad kõiki asjakohaseid õigusakte; kutsub liikmesriike üles võtma ebaseadusliku kalapüügi lõpetamiseks tarvitusele õiglased ja läbipaistvad turuvahendid, nii et see teisi riike ei diskrimineeriks; toetab FAO otsust alustada rahvusvahelisi konsultatsioone lipuriikide tegevuse kohta oma rahvusvahelisest õigusest tulenevate kohustuste täitmisel;

43.

nõuab, et kiiresti võetaks vastu meetmed, millega teha lõpp nn mugavuslippude kasutamise tavale, mis võimaldab kalapüügilaevadel karistamatult ebaseaduslikult tegutseda ning kahjustab rängalt mereökosüsteeme, kalavarusid, rannikualade elanikkonda, toiduainetega kindlustatust, eriti arengumaades, ning seaduslikku ja seaduskuulekat kalandussektorit;

44.

rõhutab vajadust tagada, et ELi huvid ei oleks seotud sellise kalapüügipiraatlusega ja kutsub seepärast liikmesriike tagama, et nende kodanikud ei toetaks ETR-kalapüüki ega osaleks selles;

45.

toetab komisjoni pingutusi avaliku registri koostamiseks, kuhu kantakse tõestatult ETR-kalapüügiga tegelenud laevade omanikud; arvab, et see register peaks langema kokku Vigos asuva Ühenduse Kalanduskontrolli Agentuuri registriga;

46.

arvab, et mingi ÜRO süsteemi kuuluv organisatsioon peaks viivitamatult läbi viima nii lipuriikide kui ka PKMOde tegevuse sõltumatu hindamise;

47.

tunnistab, et puudub rahvusvaheline koostöö muu merekeskkonda kahjustava inimtegevuse kui kalapüügi negatiivse mõju ohjamisel ja kutsub komisjoni üles toetama selle tühimiku täitmiseks ülemaailmse organi loomist, võimalusel ÜRO egiidi all;

48.

rõhutab vajadust töötada täpsemalt välja tururiigi vastutuse kontseptsioon, mis aitaks sulgeda turud ETR-kalapüügist pärit kalatoodetele; arvab, et EL peab kiiresti arutama koos teiste juhtivate tururiikide, sealhulgas USA, Jaapani, Hiina ja teistega, kuidas teha koostööd ja võimalikult kiiresti välja töötada rahvusvahelised õigusaktid, mis võimaldaksid, kooskõlas Maailma Kaubandusorganisatsiooni eeskirjadega ning ÜRO süsteemi raames, ETR-kalapüügist pärineva kalaga kauplemist peatada, selle eest kohtu alla anda ja karistada;

49.

rõhutab, et osaliselt sõltub Euroopa kalandussektori säilitamine ja arendamine Euroopa ja maailmaturul turustatavate kalatoodete ETR-kalapüügiga seotuse rangest kontrollimisest; rõhutab kalandussektori tähtsust piirkondliku planeerimise, toiduohutuse, tööhõive ja ühenduse vetes olevate ressursside säilitamise seisukohalt;

50.

on seisukohal, et Euroopa Liidul on juba olemas vahendid ebaseadusliku kalapüügi piiramiseks, ning on veendunud, et kui EL kui maailma suurim kalatoodete turg neid vahendeid õigesti kasutab, on avaldab see kahtlemata praktilist heidutavat mõju; nõuab seepärast, et neile lepinguosalistele riikidele, kes ei tee PKMOdega koostööd selliste abinõude kehtestamisel nagu püügidokumentide süsteemid või sadamariigi meetmed, ei antaks Euroopa Liitu eksportimise lube või et need load võetaks neilt ära;

51.

rõhutab, et kaubandusrelv on üks parimaid relvi ETR-kalapüügi vastases võitluses; taunib seepärast veel kord asjaolu, et merendus- ja kalandusasjade peadirektoraat ja kaubanduse peadirektoraat ei kooskõlasta oma tegevust, sest kui esimene seab endale üha rohkem eesmärke ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks, siis teise eesmärk näib olevat eranditult avada ühenduse turge üha rohkem impordile, sõltumata selle päritolust ja kontrollitagatistest, anda tollisoodustusi ja teha erandeid päritolueeskirjadest, millega vaid antakse Euroopa turud selliste riikide ja laevastike käsutusse, kelle puhul on tuvastatud, et nad ETR-kalapüüki vähemalt sallivad;

52.

on sellega seoses seisukohal, et turg ja eelkõige importijad peavad oma tegevuse eest üha rohkem vastutama hakkama, sest turg on ilmselt ETR-kalapüügi kõige olulisem põhjus;

53.

rõhutab, kui tähtis on tarbija õigus olla alati kindel, et ostetud kalatoode pärineb seaduslikust püügist;

54.

kutsub nii komisjoni kui ka liikmesriike üles parandama tarbijate teavitamist sellistest eri märgistusskeemidest nagu näiteks merendusnõukogu (Marine Stewardship Council – MSC) märgistus, mis tekitavad läbipaistvuse ning annavad tarbijale kindluse, et ta ostab jätkusuutlikult ja seaduslikult maale toimetatud kala;

55.

toetab täielikult FAO kalanduskomisjoni 2011. aasta veebruaris peetud koosolekul vastu võetud uusi suuniseid, mille eesmärk on ühtlustada kalatoodete märgistamise süsteemi, et võidelda ebaseadusliku kalapüügi vastu; arvab, et märgistusele kantavad andmed peavad selgelt sisaldama kala kaubanduslikku ja teaduslikku nimetust, püügipiirkonna tüüpi ja eelkõige kala päritolupiirkonda;

56.

õhutab komisjoni jätkama ülemaailmse püügidokumentide süsteemi väljatöötamist;

57.

kutsub komisjoni ja liikmesriike toetama selliste tehnikate väljatöötamist ja kasutamist, mis tagavad kalatoodete täieliku ja tulemusliku jälgitavuse kogu tarneahela ulatuses ning hõlmavad kalapüügi- ja abilaevade satelliitseiret, kalade märgistamist elektronkiipidega ning ülemaailmsete andmebaaside koostamist kalade DNA ja muude geneetiliste andmete kohta kalatoodete ja nende geograafilise päritolu kindlakstegemiseks, nagu seda kirjeldatakse komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse aruandes pealkirjaga “Ebaseadusliku tegevuse tõkestamine kalandussektoris. Geneetika, genoomika, keemia ja kohtumeditsiini kasutamine võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu ning kalatoodete jälgitavuse edendamiseks”;

58.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles eraldama igal tasandil rohkem vahendeid võitluseks korruptsiooni ja organiseeritud kuritegevuse vastu;

59.

on rahul ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo hiljutise aruandega, milles käsitletakse rahvusvahelist organiseeritud kuritegevust kalandussektoris ning selgitatakse, kuidas organiseeritud kuritegelikud rühmitused laiendavad oma mõju kalandussektoris, sealhulgas nii kalapüügile eelnevatele (laevade ja meeskondade muretsemine, tankimine jms) kui ka järgnevatele tegevustele (turundus, transport);

60.

on mures selliste kuritegevuse liikide nagu inimeste ekspluateerimine ja inimkaubandus, rahapesu, korruptsioon, varastatud kauba käitlemine, maksudest kõrvalehoidmine ja tollipettus kasutamise pärast ETR-kalapüügiga tegelejate poolt – kusjuures ETR-kalapüük tuleks samuti lugeda rahvusvaheliseks organiseeritud kuritegevuseks; rõhutab, et võitlusele ETR-kalapüügiga tuleb läheneda põhjalikumalt ja komplekssemalt ning see peab hõlmama ka kaubavahetuse ja impordi kontrollimist;

61.

toetab täielikult ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo aruandes toodud soovitusi, mis hõlmavad rahvusvahelise koostöö laiendamist merel toimuva kuritegeliku tegevuse uurimisel, kalalaevade omandiõiguse ja tegevuse läbipaistvuse parandamist ning selliste ettevõtete laevade müümise ja kasutamise tõkestamist, mille tegelikud tulu saavad omanikud ei ole jälgitavad;

62.

märgib, et ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsioon on üks kõige laialdasemalt ratifitseeritud lepinguid, mis kohustab konventsiooniosalisi tegema koostööd rahvusvaheliste organiseeritud kuritegude uurimise, nende eest vastutusele võtmise ja kohtumenetluste osas, ning see tekitab ETR-kalapüügi vastases võitluses olulise sünergia;

63.

arvab, et ETR-kalapüük tuleks muuta üheks esmatähtsaks Interpoli tegevusvaldkonnaks ning anda talle vahendid ja uurimisvolitused ETR-kalapüügi rahvusvahelise kuritegevuse aspektide jälgimiseks ja nende vastu võitlemiseks;

64.

palub komisjonil uurida USAs kehtivat õigusakti Lacey Act, ja kaaluda, kas selle teatavad osad, eriti jaemüüjate kala seaduslikkuse eest vastutama panemine, võiksid olla Euroopa jaoks kasulikud;

65.

palub komisjonil vajadusel lisada eelnimetatud põhimõtted oma kahepoolsete kalanduskokkulepete sätetesse;

66.

nõuab, et EL teeks ettepaneku võtta 2012. aastal, ÜRO mereõiguse konventsiooni 30. aastapäeval Brasiilias toimuval säästva arengu tippkohtumisel esmatähtsate teemade hulka ookeanide rahvusvahelise haldamise küsimuse;

67.

juhib tähelepanu sellele, et võitlus ebaseadusliku kalapüügi vastu ülemaailmsel tasandil on maailma säästva arengu jaoks hädavajalik ning peab seetõttu olema selgelt kesksel kohal kalandusalastes partnerluslepingutes, kaubanduspoliitilistes kokkulepetes, arengukoostöö poliitika eesmärkides ning Euroopa Liidu välispoliitika prioriteetides;

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele, nende PKMOde sekretariaatidele, kus EL on lepinguosaline, ja FAO kalanduskomisjonile.