31.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 153/115

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuuti, mis jõustus 1. juulil 2002. aastal,

—

võttes arvesse genotsiidi vältimise ja karistamise konventsiooni, mis jõustus 12. jaanuaril 1951,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, eelkõige 19. novembri 1998. aasta (1), 18. jaanuari 2001. aasta (2), 28. veebruari 2002. aasta (3), 26. septembri 2002. aasta (4) ja 19. mai 2010. aasta (5) resolutsioone,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone aastaaruannete kohta, mis käsitlevad inimõigusi maailmas, millest viimane on 16. detsembri 2010. aasta resolutsioon (6),

—

võttes arvesse nõukogu 16. juuni 2003. aasta ühist seisukohta 2003/444/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (7),

—

võttes arvesse nõukogu 21. märtsi 2011. aasta otsust 2011/168/ÜVJP Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta (8),

—

võttes arvesse 4. veebruari 2004. aasta tegevuskava ja 12. juuli 2011. aasta tegevuskava Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitleva otsuse järelmeetmete kohta,

—

võttes arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelist koostöö ja abistamise lepingut (9),

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogul 12. detsembril 2003. aastal vastu võetud Euroopa julgeolekustrateegiat „Turvaline Euroopa paremas maailmas”,

—

võttes arvesse Stockholmi programmi 2010–2014 „Avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” (detsember 2009) (10) ja Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava (aprill 2010, KOM (2010)0171),

—

võttes arvesse nõukogu 13. juuni 2002. aasta otsust 2002/494/JSK, millega luuakse kontaktpunktide Euroopa võrk seoses genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude eest vastutavate isikutega (11), ja nõukogu 8. mai 2003. aasta otsust 2003/335/JSK genotsiidi, inimsusevastaste kuritegude ja sõjakuritegude uurimise ning nende eest vastutuselevõtmise kohta (12),

—

võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1593 (2005) Sudaani/Dārfūri kohta ja resolutsiooni 1970 (2011) Liibüa kohta,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ning arengukomisjoni ning naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamusi (A7-0368/2011),

A.

arvestades, et õigus, õigusriigi põhimõtted ja võitlus karistamatusega on püsiva rahu tugisambad, kuna need tagavad inimõigused ja põhivabadused;

B.

arvestades, et 2011. aasta septembri seisuga on 117 riiki Rooma statuudi ratifitseerinud; arvestades, et peamiseks eesmärgiks peaks siiski jääma selle üldine ratifitseerimine;

C.

arvestades, et õiguse universaalsus eeldab selle ühtset kohaldamist ilma erandite ja topeltstandarditeta; arvestades, et neile, kes on korda saatnud genotsiidi, inimsusevastaseid kuritegusid, kohtuväliseid hukkamisi, sõjakuritegusid, piinamisi, massilisi vägistamisi või sunniviisilisi kadumisi, ei tohiks kusagil olla pelgupaika;

D.

arvestades, et õigust tuleks pidada hädavajalikuks vahendiks, millega toetada jõupingutusi rahu edendamiseks ja konfliktide lahendamiseks;

E.

arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu sõltumatuse säilitamine ei ole oluline ainult selle täieliku tõhususe tagamiseks, vaid ka selleks, et edendada Rooma statuudi universaalsust;

F.

arvestades, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus on esimene alaline rahvusvaheline kohtuasutus, mis mõistab kohut genotsiidis, inimsusevastastes kuritegudes ja sõjakuritegudes süüdistatavate isikute üle, aidates sellega oluliselt kaasa inimõiguste kaitsmisele ja rahvusvahelise õiguse tugevdamisele karistamatuse vastu võitlemise kaudu, ning sellel on oluline hoiatav roll, millega antakse selgelt märku, et karistamatust kõnealuste kuritegude puhul ei aktsepteerita;

G.

arvestades, et õigusemõistmise huvide järgimine vaatamata poliitilistele kaalutlustele (Rooma statuudi artikkel 53) on kohtu aluspõhimõte; arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on keskne roll rahvusvahelise õigusemõistmise edendamisel ja seega turvalisusele, õigusele ja õigusriigi põhimõttele kaasaaitamisel ning samuti rahu säilitamisel ja rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel;

H.

arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on jurisdiktsioon kuritegude üle, mis on toime pandud pärast Rooma statuudi jõustumist 1. juulil 2002;

I.

arvestades, et kooskõlas statuudi preambuli ja täiendavuse põhimõttega sekkub Rahvusvaheline Kriminaalkohus ainult juhul, kui riigi kohtud ei saa või ei soovi korraldada usaldusväärset kohtumenetlust oma riigis, mistõttu jääb osalisriikidele esmane vastutus sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi eest vastutusele võtta; arvestades, et ülimalt tähtis on koostöö Rooma statuudi osalisriikide vahel ja regionaalsete organisatsioonidega, eriti olukordades, kus vaidlustatakse kohtu jurisdiktsioon;

J.

arvestades, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu nn positiivse täiendavuse poliitika toetab riikide kohtute suutlikkust uurida ja menetleda sõjakuritegusid;

K.

arvestades, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on praegu uurimised pooleli seitsmes riigis (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik, Dārfūri piirkond Sudaanis, Kesk-Aafrika Vabariik, Keenia, Liibüa ja Côte d’Ivoire) ning kohus on avalikult teatanud, et analüüsib teavet mitmel muul juhul väidetavalt toimepandud kuritegude kohta; arvestades, et kaks juhtumit esitas ÜRO Julgeolekunõukogu (Dārfūr ja Liibüa), kolm juhtumit (Uganda, Kongo Demokraatlik Vabariik ja Kesk-Aafrika Vabariik) esitasid kohtule osalisriigid ise ning kaks algatas prokurör omal algatusel (Keenia ja Côte d’Ivoire);

L.

arvestades, et enamik Rahvusvahelise Kriminaalkohtu 17 vahistamismäärustest on täide viimata, sealhulgas määrused, mis on väljastatud Joseph Kony ja teiste Jumala Vastupanuarmee liidrite kohta seoses olukorraga Põhja-Ugandas, Bosco Ntaganda kohta Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Ahmad Muhammad Haruni, Ali Muhammad Ali Abd-Al-Rahmani ja president Omar Hassan Ahmad al-Bashiri kohta Sudaanis ning Abdullah Al-Senussi kohta Liibüas;

M.

arvestades, et õiglane kohtumõistmine, nõuetekohane menetlus ja ohvri õigustest kinnipidamine on Rooma statuudi süsteemi aluspõhimõtted;

N.

arvestades, et kohtu eesmärk on tagada õiglus kõigile ohvritele ja asjassepuutuvatele kogukondadele igakülgsel ja hüvitaval viisil, sealhulgas osaluse, kaitse, õigusliku esindamise ja teavitustegevuse kaudu;

O.

arvestades, et kohus pakub ohvritele õigust osaleda, mida toetavad tunnistajakaitse struktuurid;

P.

arvestades, et kuriteoohvrite hüvitiste süsteem, mis kuulub kohtu pädevusse, teeb Rahvusvahelisest Kriminaalkohtust rahvusvahelisel tasandil ainulaadse kohtuinstitutsiooni;

Q.

arvestades, et 2011. aastal alustatud hüvitusmenetluste õnnestumine sõltub rahastajate vabatahtlikest maksetest ning samuti süüdimõistetud isikutelt trahvide kogumisest ja varade konfiskeerimisest;

R.

arvestades, et kohtul tuleb praegu tegelda kiiresti suureneva hulga uurimistega, kohtuasjade ja eeluurimistega, samas üritavad mõned Rooma statuudi osalisriigid hoida kohut sama või isegi vähendatud eelarve piires;

S.

arvestades, et EL ja selle liikmesriigid on olnud kohtu ustavad liitlased alates selle loomisest ja pakkunud talle järjepidevat poliitilist, diplomaatilist, rahalist ja logistilist tuge, sealhulgas edendanud Rooma statuudi universaalsust ja toetanud selle terviklikkust, et kaitsta ja suurendada kohtu iseseisvust;

T.

arvestades, et võitlus karistamatusega saab õnnestuda ainult siis, kui kõik osalisriigid teevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga täiel määral koostööd ja kui ka mitteühinenud riigid osutavad kohtuasutusele abi;

1.

kinnitab oma täielikku toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule, Rooma statuudile ja rahvusvahelisele kriminaalkohtusüsteemile, mille esmane eesmärk on võidelda karistamatuse vastu genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude korral;

2.

kinnitab oma täielikku toetust prokuratuurile, prokuröri õigusele algatada uurimisi omal algatusel ja edusammudele uute uurimiste algatamisel;

3.

kutsub Rooma statuudi osalisriike ja sellega mitteühinenud riike hoiduma avaldamast kohtule poliitilist survet, et säilitada ja tagada kohtu erapooletus, ja laskma õigust mõista seaduste, mitte poliitiliste kaalutluse põhjal;

4.

toonitab universaalsuse põhimõtte tähtsust ja kutsub Euroopa välisteenistust, ELi liikmesriike ja komisjoni tegema edaspidigi sihipäraseid jõupingutusi, et edendada Rooma statuudi ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe üldist ratifitseerimist ning siseriiklike rakendusaktide vastuvõtmist;

5.

kiidab heaks asjaolu, et EL ja selle liikmesriigid võtsid Kampala konverentsil konkreetsed kohustused, ning soovitab täita nimetatud kohustused õigeaegselt ja anda nende täitmisest aru järgmisel osalisriikide assambleel, mis toimub 12.–21. detsembril 2011. New Yorgis;

6.

väljendab heameelt Rooma statuudi muudatusettepanekute vastuvõtmise üle, sh agressioonikuritegusid käsitlev ettepanek, ja kutsub kõiki ELi liikmesriike neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse;

7.

väljendab heameelt 21. märtsi 2011. aasta otsuse üle, millega vaadatakse läbi Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev ELi ühine seisukoht; märgib, et uues otsuses võetakse arvesse kohtu ees seisvaid probleeme, ja rõhutab, et selle otsuse alusel saavad EL ja liikmesriigid kohut aidata nende lahendamisel;

8.

toetab läbivaadatud ELi tegevuskava, milles lepiti kokku 12. juulil 2011, et järgida otsust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohta, milles esitatakse tõhusad ja konkreetsed meetmed, mida EL peaks võtma selleks, et suurendada tulevikus oma toetust kohtule, ning ergutab nõukogu eesistujat, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike pidama esmatähtsaks tegevuskava rakendamist;

9.

rõhutab, et täiemahuline ja viivitamatu koostöö osalisriikide, sh ELi liikmesriikide ja kohtu vahel on rahvusvahelise kriminaalkohtusüsteemi tõhususe ja õnnestumise seisukohast endiselt väga oluline;

10.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles vastama õigeaegselt kõigile kohtu taotlustele osutada abi ja teha koostööd, et tagada muu hulgas täideviimata vahistamismääruste täitmine ja teabe edastamine, sh taotlused, mille eesmärk on kahtlusaluste finantsvarade kindlakstegemine, külmutamine ja konfiskeerimine;

11.

nõuab tungivalt, et kõik ELi liikmesriigid, kes seda veel teinud ei ole, võtaksid vastu koostööd käsitlevad siseriiklikud õigusaktid ning sõlmiksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga raamlepingud kohtuotsuste täitmise, uurimise küsimuste, tõendite kogumise, tunnistajate leidmise, kaitsmise ja ümberpaigutamise, vahistamise, väljaandmise, vahi all hoidmise ning kautsjoni vastu vabastatud süüdistatavatele elukoha leidmise ja süüdimõistetud isikute vangistamise kohta; kutsub liikmesriike tegema vastastikust koostööd oma politsei-, kohtu- ja muude asjakohaste mehhanismide vahendusel, et tagada piisav toetus Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule;

12.

ergutab ELi liikmesriike muutma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 83, et lisada kuriteod, mis kuuluvad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla, kuritegude nimekirja, mis on ELi pädevuses; nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid annaksid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt süüdistatavate isikute varade kindlakstegemise ja konfiskeerimise valdkonna üle ELi pädevusse, vaatamata sellele, et kohtumenetlust alustab Rahvusvaheline Kriminaalkohus; kutsub ELi liikmesriike tegema koostööd asjakohase teabe vahetamisel olemasolevate kriminaaltulu jälitamise talituste ja kriminaaltulu jälitamisega tegelevate ametiasutuste vahelise Camdeni võrgustiku (CARIN) abil;

13.

nõuab tungivalt, et ELi liikmesriigid lisaksid Rooma statuudi sätted ning kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe täies ulatuses siseriiklikesse õigusaktidesse;

14.

väljendab heameelt Kampalas toimunud Rooma statuudi läbivaatamise konverentsil statuudi kohta tehtud agressioonikuritegusid käsitlevate muudatusettepanekute vastuvõtmise üle ja kutsub kõiki ELi liikmesriike üles neid ratifitseerima ning viima need sisse oma siseriiklikesse õigusaktidesse; soovitab Rooma statuudi universaalsuse tugevdamise huvides jõuda ühisele kokkuleppele ning anda rahvusvahelise õiguse vastase agressiooni mõistele täpsem määratlus;

15.

märgib, et Kampala konverentsi tulemuste kohaselt ei saa Rahvusvaheline Kriminaalkohus teostada oma jurisdiktsiooni agressioonikuritegude üle kuni jaanuarini 2017, kui osalisriigid teevad jurisdiktsiooni aktiveerimist käsitleva otsuse;

16.

tunneb heameelt teatavate ELi liikmesriikide panuse üle võitlusse inimkonnale teadaolevate kõige raskemate kuritegude eest karistama jätmise vastu, kohaldades üldist jurisdiktsiooni; julgustab kõiki ELi liikmesriike sedasama tegema; soovitab jätkata sõjakuritegusid, inimsusevastaseid kuritegusid ja genotsiidi käsitleva kontaktpunktide ELi võrgustiku rolli tugevdamist koostöö edendamisel ELi õiguskaitseasutuste vahel raskete kuritegude uurimisel;

17.

rõhutab rahvusvaheliste kriminaalkohtute olulist rolli karistamatuse vastu võitlemisel ning lapssõdurite ebaseadusliku kasutamise ja värbamisega seotud rahvusvahelise õiguse rikkumiste käsitlemisel; on kindlalt vastu sellele, et alla 18aastasi lapsi värvatakse või kaasatakse relvajõududesse või sunnitakse osalema mis tahes vaenutegevuses; rõhutab, et oluline on tagada nende õigus rahulikule lapsepõlvele, haridusele, füüsilisele puutumatusele, turvalisusele ja seksuaalsele enesemääramisele;

18.

nõuab, et võetaks kasutusele tõhus poliitika ja tugevdataks mehhanisme, millega tagatakse, et ohvrite osalusel Rahvusvahelises Kriminaalkohtus oleks sisuline mõju, ja kindlustatakse senisest kättesaadavam psühholoogiline, meditsiiniline ja õigusalane nõustamine ning lihtne juurdepääs tunnistajakaitse programmidele; rõhutab, et oluline on edendada teadlikkust seksuaalvägivallast konfliktipiirkondades, kasutades selleks õigusprogramme, relvakonfliktide käigus toime pandud soopõhiste kuritegude dokumenteerimist ning advokaatide, kohtunike ja aktivistide koolitamist Rooma statuudi ning laste ja naiste vastu suunatud soopõhiste kuritegude rahvusvahelise kohtupraktika alal;

19.

kutsub Euroopa Liitu ja selle liikmesriike tagama, et oleksid olemas koolitusprogrammid, mis on mõeldud politseiuurijatele, prokuröridele, kohtunikele, sõjaväeametnikele ning milles keskendutakse esiteks Rooma statuudi sätetele ja asjakohasele rahvusvahelisele õigusele ning teiseks kõnealuste põhimõtete rikkumiste ennetamisele, kindlakstegemisele, uurimisele ning nende eest vastutusele võtmisele;

20.

võtab teadmiseks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ja Euroopa Liidu vahelise koostöö ja abistamise lepingu; palub Euroopa Liidu liikmesriikidel rakendada üldkehtiva jurisdiktsiooni põhimõtet võitlemisel karistamatuse ja inimsusevastaste kuritegude vastu ning tuletab meelde selle tähtsust rahvusvahelise kriminaalõigussüsteemi tõhususe ja edukuse seisukohast;

21.

soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kasutada kõiki diplomaatilisi võimalusi ja diplomaatilisi vahendeid selleks, et tõhustada koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, eelkõige seoses veel täideviimata vahistamismäärustega;

22.

soovitab tungivalt ELil ja selle liikmesriikidel kehtestada Euroopa välisteenistuse kaasabil ranged sisesuunised, mis on välja töötatud ÜRO ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kehtivate suuniste eeskujul, mida järgib kohtu prokuratuur ja milles esitatakse tegevusjuhend kontaktide korral ELi ja liikmesriikide ametnike ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poolt tagaotsitavate vahel, eelkõige kui viimati nimetatud on endiselt oma ametikohal, vaatamata nende staatusele ja sellele, kas nad on sellise riigi kodakondsed, mis on või ei ole Rooma statuudi osalisriik;

23.

palub ELil ja selle liikmesriikidel avaldada partnerriikidele, kes saadavad küllakutse isikule, kelle kohta on Rahvusvaheline Kriminaalkohus väljastanud vahistamismääruse, või avaldavad valmisolekut lubada kõnealusel isikul külastada oma territooriumi, viivitamatult tugevat survet, et need riigid kas vahistaksid või toetaksid vahistamisoperatsioone või vähemalt takistaksid asjaomaste isikute reisimist; märgib, et hiljuti saatsid sellised kutsed Sudaani presidendile Omar al-Bashirile muu hulgas Tšaad, Hiina, Djibouti, Keenia ja Malaisia;

24.

tunnustab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri hiljutist otsust väljastada Liibüa kodanike Said al Islami ja sõjaväeluure juhi Abdullah al Sanoussi vahistamismäärus seoses väidetavate inimsusevastaste kuritegudega alates ülestõusu puhkemisest riigis; rõhutab, et nende edukas vahistamine ja sellele järgnev protsess Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ees on oluline panus karistamatusevastasesse võitlusse selles piirkonnas;

25.

väljendab sügavat muret asjaolu pärast, et Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriigid Tšaad, Djibouti ja Keenia võtsid oma territooriumil vastu Sudaani presidendi al-Bashiri ilma teda vahistamata ja kohtule üle andmata, kuigi neil on Rooma statuudi kohaselt selge õiguslik kohustus ta vahistada ja üle anda;

26.

rõhutab tugevate ELi meetmete tähtsust koostööst keeldumise juhtumite ennetamisel ja vältimisel või nende hukkamõistmisel; kordab taas, et ELil (ja liikmesriikidel) on vaja kehtestada sisekord koos konkreetsete ja standardsete meetmetega, mis võimaldab neil õigeaegselt ja ühtselt reageerida kohtuga koostööst keeldumise juhtumitele, kui see on vajalik, siis kooskõlastatult muude asjakohaste institutsioonide mehhanismidega, sh osalisriikide assambleega;

27.

märgib, et Aafrika riikidel oli suur osa Rahvusvahelise Kriminaalkohtu loomisel, ja on seisukohal, et nende toetus ja tihe koostöö on kohtu tõhusa toimimise ja sõltumatuse seisukohast hädavajalik;

28.

palub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi Aafrika osalisriike täita statuudist tulenevad kohustused ning toetada kooskõlas Aafrika Liidu asutamisaktiga igati maailma kõige raskemate kuritegude toimepanijate vastutuselevõtmist, avaldades Aafrika Liidu kohtumistel kindlat toetust kohtule, ja nõuab tungivalt, et Aafrika Liit lõpetaks karistamatuse kõige raskemate kuritegude puhul ja abistaks julmuste ohvreid; avaldab toetust kohtu taotlusele avada kontaktpunkt suhtlemiseks Aafrika Liiduga Addis Abebas;

29.

nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid õigusriigi arendamise programmides igati arvesse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu tööd ja Rooma statuudi sätteid; kutsub ELi ja selle liikmesriike osutama vajalikku tehnilist, logistilist ja rahalist abi ning andma asjaomaseid teadmisi arenguriikidele, kellel on vaid piiratud vahendid selleks, et kohandada oma siseriiklikke õigusakte Rooma statuudi põhimõtetega ja teha koostööd Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga, sõltumata sellest, kas need riigid on statuudi ratifitseerinud või mitte; lisaks julgustab ELi ja selle liikmesriike toetama arenguriikide politsei-, kohtu-, sõjaväe- ja haldusasutuste koolitusprogramme, tutvustades neile Rooma statuuti;

30.

julgustab järgmist AKV–ELi parlamentaarset ühisassambleed arutama võitlust karistamatusega rahvusvahelise arengukoostöö ja asjakohase poliitilise dialoogi raames, nagu seda propageeritakse mitmes resolutsioonis ja läbivaadatud Cotonou lepingu artiklis 11.6, taotledes karistamatuse vastu võitlemise ja õigusriigi põhimõtte tugevdamise kaasamist olemasolevatesse arengukoostöö programmidesse ja meetmetesse;

31.

ergutab Euroopa välisteenistust ja ELi liikmesriikide diplomaatilisi teenistusi rakendama järjepidevalt ja sihipäraselt diplomaatilisi vahendeid, mida nad kasutavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtu toetuse suurendamiseks ja Rooma statuudi laialdasema rakendamise edendamiseks; kõnealuste vahendite hulka kuuluvad muu hulgas demaršid, poliitilised avaldused, seisukohavõtud ja Rahvusvahelist Kriminaalkohtu klauslid kokkulepetes kolmandate riikidega ning poliitilised ja inimõigustealased dialoogid; soovitab tulemuste hindamise alusel võtta asjakohaseid meetmeid;

32.

rõhutab, et Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul on vaja suunata oma tähelepanu relvastatud konflikti juhtumitest kaugemale ja uurida ennetavalt inimõiguste hädaolukordi, mis ulatuvad inimsusevastaste kuritegude tasemeni ja olukordadeni, kus riigi enda asutused ilmselgelt ei soovi väidetavaid kuritegude toimepanijaid uurida, vastutusele võtta ega karistada;

33.

nõuab tungivalt, et kõrge esindaja ja asepresident ning ELi liikmesriigid teeksid diplomaatilisi jõupingutusi, et ergutada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid pöörduma Rahvusvahelise Kriminaalkohtu poole, et see algataks juhtumite uurimise, kus statuudiga mitteühinenud riikide ametnikud on väidetavalt toime pannud inimsusevastaseid kuritegusid, kuid on endiselt karistamata, sh hiljutised juhtumid Iraanis, Süürias, Bahreinis ja Jeemenis;

34.

tunnustab ELi rolli Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe ratifitseerimise edendamisel kogu maailmas ning väljendab heameelt asjaolu üle, et Tuneesia, Filipiinid, Maldiivid, Grenada, Moldova, Santa Lucia ja Seišellid ühinesid hiljuti Rooma statuudiga või ratifitseerisid selle, mille tulemusel on osalisriike kokku 118; nõuab, et rohkem Aasia, Põhja-Aafrika, Lähis-Ida ja Sahara-taguse Aafrika riike ühineks Rooma statuudiga;

35.

nõuab tungivalt, et EL ja eelkõige Euroopa välisteenistus jätkaksid Rooma statuudi ja kohtu privileegide ja immuniteetide kokkuleppe universaalsuse, karistamatuse vastu võitlemise ning kohtu austamise, kohtuga koostöö tegemise ja selle toetamise edendamist ELi suhete kontekstis kolmandate riikidega, sealhulgas Cotonou lepingu raames ja dialoogi kaudu ELi ja selliste piirkondlike organisatsioonide vahel nagu Aafrika Liit, Araabia Liiga, Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE) ning Kagu-Aasia Maade Assotsiatsioon (ASEAN); rõhutab, kui tähtis on kohtu jaoks edendada Rooma statuudi ratifitseerimist ja kohaldamist ELi kahepoolses inimõigustealases dialoogis kolmandate riikidega;

36.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust taotlema süstemaatilisemalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu klausli lisamist kolmandate riikidega peetavate läbirääkimiste läbirääkimissuunistesse ja nendega sõlmitavatesse lepingutesse;

37.

kutsub ELi juhte motiveerima kõiki riike, kes ei ole veel Rooma statuudi osalised, saama statuudi osalisriigiks; keskenduma peaks seejuures eelkõige riikidele, kes on ÜRO Julgeolekunõukogu alalised ja mittealalised liikmed;

38.

väljendab heameelt USA osalemise üle vaatlejana Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriikide assambleel ja väljendab lootust, et temast saab peagi osalisriik;

39.

väljendab heameelt Tuneesia hiljutise Rooma statuudiga ühinemise üle ja loodab, et see kannab positiivset sõnumit ka teistele Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidele, et ka nemad tema eeskuju järgiksid; lisaks väljendab heameelt Rooma statuudi hiljutise ratifitseerimise üle Filipiinide poolt, mis suurendab Aasia riikide arvu kohtu süsteemis ja annab märku, et Aasia osalisriike on Rahvusvahelises Kriminaalkohtus rohkem, samuti väljendab heameelt, et Rooma statuudi on ratifitseerinud Maldiivid ning Cabo Verde Rahvuskogu koostas hiljuti Rooma statuudi ratifitseerimist lubava õigusakti, ja loodab, et valitsus jätkab kiiresti küsimusega tegelemist; avaldab lootust, et kõik Ladina-Ameerika riigid ühinevad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga;

40.

kutsub Türgit kui ainsat ELi kandidaatriiki, kes ei ole veel Rooma statuudi ning privileegide ja immuniteetide kokkuleppega ühinenud, tegema seda võimalikult kiiresti, ja rõhutab, et kõik tulevased kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid ning partnerriigid, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa naabruspoliitikat, peaksid sama tegema;

41.

kutsub ELi ja ELi liikmesriike suurendama kolmandate riikide suutlikkust ja poliitilist tahet algatada oma riigis genotsiidi, sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude menetlemist ning tegema seda eriti Rahvusvahelisele Kriminaalkohtu juhtumite riikides; kutsub sellega seoses ELi ja selle liikmesriike toetama reformiprotsesse ja riikide suutlikkuse suurendamise meetmeid, mille eesmärk on sõltumatu kohtuvõimu, õiguskaitsesektori ja karistusasutuste süsteemi tugevdamine kõikides riikides, milles on väidetavalt toime pandud raskeid rahvusvahelisi kuritegusid;

42.

rõhutab, et kohtu täiendavuse põhimõtte tõhusus seisneb osalisriikide esmases kohustuses uurida sõjakuritegusid, genotsiidi ja inimsusevastaseid kuritegusid ja nende eest isikud vastutusele võtta; väljendab muret asjaolu pärast, et kõigil ELi liikmesriikidel ei ole õigusakte, mis määratleksid kõnealused kuriteod siseriikliku õiguse alusel ja mille põhjal nende kohtud saaksid õigust mõista;

43.

kutsub riike, kes ei ole seda veel teinud, jõustama täiemahulisi ja tõhusaid rakendusakte, pidades läbipaistval viisil nõu kodanikuühiskonnaga, ja andma oma riigi kohtusasutustele vajalikud vahendid, et neid kuritegusid uurida ja nende eest vastutusele võtta;

44.

kinnitab veel kord, et EL ja selle liikmesriigid peaksid suurendama oma diplomaatilisi jõupingutusi Rooma statuudiga veel ühinemata riikides ja piirkondlikes organisatsioonides (nt Aafrika Liit, ASEAN ja Araabia Liiga) selleks, et parandada arusaamist Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ülesannetest, milleks on kohtumõistmine sõjakuritegude, inimsusevastaste kuritegude ja genotsiidi toimepanijate üle, sh selle küsimuse jaoks spetsiaalse kommunikatsioonistrateegia väljatöötamise abil, ning tagada kindlam toetus kohtule ja selle volitustele, eeskätt ÜRO foorumidel, nagu ÜRO Julgeolekunõukogu;

45.

kinnitab ELi liikmesriikide diplomaatilise toe olulisust Rahvusvahelise Kriminaalkohtu volitustele ja tema tegevusele ÜRO raames, sealhulgas ÜRO Peaassambleel ja ÜRO Julgeolekunõukogus;

46.

rõhutab vajadust jätkata diplomaatilisi jõupingutusi, et julgustada ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid tagama juhtumite õigeaegse kohtule üleandmise, nagu seda nõutakse Rooma statuudi artikli 13 punktis b ja nagu seda tegi hiljuti ÜRO Julgeolekunõukogu, andes ühehäälselt Liibüa olukorraga tegelemise üle Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule; avaldab ühtlasi lootust, et ÜRO Julgeolekunõukogu hoidub kohtu uurimiste või vastutuselevõtmiste edasilükkamisest kooskõlas Rooma statuudi artikliga 16;

47.

kutsub ÜRO Julgeolekunõukogu liikmeid ja ÜRO Peaassamblee liikmeid otsima kohaseid võimalusi ja vahendeid selleks, kuidas ÜRO saaks anda kohtule rahalisi vahendeid nende kulude katmiseks, mis on seotud uurimiste ja vastutuselevõtmiste alustamisega juhtumite puhul, mille ÜRO Julgeolekunõukogu on kohtule kooskõlas Rooma statuudi artikliga 115 üle andnud;

48.

kutsub ELi liikmesriike tagama, et koordineerimine ja koostöö Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga kuulub asjaomaste piirkondlike ELi eriesindajate ametiülesannete juurde; kutsub kõrget esindajat nimetama rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise õiguse valdkonnas ELi eriesindaja, kelle ülesanne on edendada, ühtlustada ja esindada ELi kohustust võidelda karistamatusega ja Rahvusvahelist Kohut ELi välispoliitika valdkondades;

49.

kutsub Euroopa välisteenistust kindlustama, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus oleks üks ELi välispoliitika prioriteetidest, eelkõige võttes süstemaatiliselt arvesse võitlust karistamatuse vastu ja täiendavuse põhimõtet laiemas arengu- ja õigusriigi alase abi kontekstis, ning eeskätt ergutada Vahemere lõunapiirkonna üleminekuriike allkirjastama ja ratifitseerima Rooma statuudi;

50.

kinnitab, et EL peaks tagama, et Euroopa välisteenistusel oleksid vajalikud eriteadmised ja suur suutlikkus, et muuta Rahvusvaheline Kriminaalkohus tõeliseks prioriteediks; nõuab, et Euroopa välisteenistus tagaks piisava töötajate arvu nii Brüsselis kui ka ametnike delegatsioonides, kelle ülesanne on tegelda rahvusvahelise õiguse küsimustega, ning soovitab Euroopa välisteenistusel ja komisjonil parandada veelgi oma töötajate väljaõpet rahvusvahelise õigusemõistmise ja Rahvusvahelise Kriminaalkohtu küsimustes, luues Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga personalivahetuse programmi, et parandada vastastikusi institutsionaalseid teadmisi ja edendada edasist koostööd;

51.

kutsub kõiki Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike, ELi ning Rahvusvahelist Kriminaalkohut ennast ja selle prokuratuuri tungivalt üles tegema kõiki jõupingutusi, et esitada süüdistus ja määrata karistus neile, kes panevad toime inimsusevastaseid seksuaalkuritegusid, mis on inimsusevastaste kuritegude erikategooria ja kuulub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni alla (Rooma statuudi artikkel 7) ning hõlmab vägistamist, seksuaalset orjust, prostitutsioonile sundimist, sunnitud rasedust, sunniviisilist steriliseerimist ja kõiki muid samaväärse raskusastmega seksuaalse vägivalla vorme ning soolist tagakiusamist; märgib, et sellised seksuaalkuriteod on eriti taunimisväärsed, kuna need on sageli ulatuslikud ja kujutavad endast nii sõjakuritegusid kui ka inimsusevastaseid kuritegusid (Rooma statuudi artikkel 8), mille ohvriteks on ennekõike kõige kaitsetumad isikud – naised, lapsed ja tsiviilelanikud – riikides, mida niigi nõrgestavad konfliktid ja/või toidupuudus või nälg;

52.

kutsub ELi liikmesriike tungivalt üles valima eelseisval osalisriikide assamblee 2011. aasta detsembri istungjärgul toimuvate kuue uue kohtuniku ja uue prokuröri valimistel kõige kõrgema kvalifikatsiooniga kandidaadid õiglaste, läbipaistvate ning saavutustel põhineva menetluse teel ja tagama nii geograafilise kui ka soolise esindatuse tasakaalu ning julgustama riike piirkondadest, mille suhtes kehtivad minimaalsed hääletusnõuded (nt Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide rühm (GRULAC)), seda ära kasutama ja nimetama piisavalt kandidaate, tagades sellega kohtunike tasakaalustatud geograafilise esindatuse; märgib, et uue prokuröri valimine on äärmiselt oluline kohtu tõhususe ja õiguspärasuse seisukohalt, ja tunnustab tööd, mida on teinud osalisriikide assamblee juhatuse poolt loodud selektsioonikomitee;

53.

pooldab ettepanekut luua Rooma statuudi artikli 36 lõike 4 punkti c kohane nõuandekomitee kõigi uute kohtunike kandidatuuride vastuvõtmiseks ja läbivaatamiseks ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu prokuröri selektsioonikomitee loomist ja avaldab arvamust, et selektsioonikomitee tööd ei tohiks mõjutada poliitilised kaalutlused;

54.

väljendab heameelt seni Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule antud ELi ja konkreetsete liikmesriikide rahalise ja logistilise toe üle ja soovitab jätkata praeguste toetusviisidega kas osalisriikide poolt rahastatava Rahvusvahelise Kriminaalkohtu eelarve või ELi eelarvest rahastatava demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil, eelkõige järgmistes valdkondades: teavitustegevus ohvrite ja kannatanud kogukondade aitamiseks, õiguslik esindamine, tunnistajate ümberpaigutamine, ohvrite ja tunnistajate osalemine ja kaitse, pöörates erilist tähelepanu naissoost ja noortele või lastest ohvritele, toetuse andmine, mis võimaldab kohtul katta uute uurimiste algatamisest tulenevad pakilisemad operatiivvajadused; palub ELil ja selle liikmesriikidel toetada kohtu jõupingutusi suurendada oma kohalolekut sündmuskohtades, tunnustades Euroopa Kriminaalkohtu kohaloleku olulisust kohtu ülesannete parema mõistmise ja suurema toetamise ning kohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude ohvriks olevate kogukondade kaasamise ja abistamise seisukohast; väljendab muret asjaolu pärast, et vahendite puudumine takistab endiselt kohtu optimaalset toimimist;

55.

rõhutab Rooma statuudi süsteemi olulist mõju ohvritele, üksikisikutele ja kogukondadele, kes on kannatanud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jurisdiktsiooni kuuluvate kuritegude all; leiab, et kohtu teavitustegevus on väga tähtis selleks, et edendada kohtu volituste mõistmist ja toetamist, ootustele vastamist ning võimaldada ohvritel ja kannatada saanud kogukondadel järgida ja mõista rahvusvahelise õigusemõistmise protsessi kriminaalasjades ning kohtu tööd;

56.

soovitab ELi liikmesriikidel jätkata Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ohvrite sihtfondi piisavat rahastamist (et täiendada võimalikke eelseisvaid hüvitismakseid ja jätkata praeguste abimeetmete elluviimist) ning anda oma panus äsjaloodud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ümberpaigutamise erifondi, kohtu juures Haagis asuvasse vahistatute perekonnaliikmete külastuste fondi, õigusabi programmi ning Rahvusvahelise Kriminaalkohtu kohaloleku säilitamise ja suurendamisega seotud kulusid;

57.

toetab kindlalt Rahvusvahelise Kriminaalkohtu jõupingutusi suurendada ja tugevdada oma kohalolekut, sest see on väga oluline selleks, et kohus suudaks paremini täita oma ülesandeid, sh viia läbi uurimisi, teavitada ohvreid ja kannatanud kogukondi, kaitsta tunnistajaid ning hõlbustada ohvrite osalemisõiguse ja hüvitise saamise õiguse kasutamist, ning see on ka oluline tegur, et suurendada kohtu mõju ja suutlikkust jätta endast maha arvestatav ja positiivne pärand;

58.

ergutab ELi kindlustama demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi abil asjakohase ja püsiva rahastamise kodanikuühiskonna liikmetele, kes töötavad Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga seotud küsimustega, ning julgustab ELi liikmesriike ja olemasolevaid Euroopa fonde jätkama nende toetamist;

59.

ergutab ELi liikmesriike ja Euroopa välisteenistust alustama arutelu ELi praeguste rahastamisvahendite, eelkõige Euroopa Arengufondi läbivaatamise üle, et uurida, kuidas nende abil saaks veelgi parandada täiendavate tegevuste toetamist abisaajariikides, et tugevdada neis võitlust karistamatuse vastu;

60.

tunnustab komisjoni praegusi jõupingutusi selliste ELi täiendavate vahendite (EU Complementarity Toolkit) väljatöötamiseks, mille eesmärk on suurendada riigi suutlikkust uurida väidetavaid rahvusvahelisi kuritegusid ja neid menetleda, ning innustab komisjoni tagama nende kasutuselevõtu, et lisada abiprogrammidesse täiendavusega seotud tegevused ja saavutada ELi eri vahendite parem koostoime;

61.

kutsub Rahvusvahelise Kriminaalkohtu osalisriike suurendama ühiseid jõupingutusi selleks, et parandada riikides kohtumõistmist kõige raskemate kuritegude üle, nagu sõjakuriteod, inimsusevastased kuriteod ja genotsiid;

62.

kiidab heaks komisjoni algatusel aprillis 2011 Pretorias korraldatud Euroopa ja Aafrika kodanikuühiskonna seminari, kus arutati rahvusvahelist õigusemõistmist, võtab teadmiseks kõnealuse kohtumise soovitused ja kutsub komisjoni jätkama selliste võimaluste toetamist;

63.

tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli üks esimese Rahvusvahelise Kriminaalkohtu häälekaid toetajaid, ja toonitab parlamendi olulist rolli ELi tegevuse järelevalvel selles valdkonnas; nõuab, et Euroopa Parlamendi aastaaruandesse inimõiguste kohta maailmas lisataks karistamatusevastast võitlust ja Rahvusvahelist Kriminaalkohut käsitlev osa, ning soovitab ka Euroopa Parlamendil täita proaktiivsemat rolli, edendades võitlust karistamatuse vastu ja võttes arvesse Rahvusvahelist Kriminaalkohut kõikides ELi poliitikasuundades ja institutsioonides, sh kõikide komisjonide, rühmade ja delegatsioonide töös kolmandate riikidega;

64.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.