8.5.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 131/60

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 14 lõiget 3 ning artikleid 23, 24 ja 33,

—

võttes arvesse ÜRO 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—

võttes arvesse ÜRO lapse õiguste konventsiooni artiklit 5,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu (muudetud) Euroopa sotsiaalharta artikleid 7, 8, 16, 17, 27 ja 30,

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta teatist "Parem töö- ja eraelu tasakaal: töö-, era- ja pereelu ühitamise võimaluste edendamine" (KOM(2008)0635),

—

võttes arvesse komisjoni 21. septembri 2010. aasta teatist "Naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015" (KOM(2010)0491),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta aruannet Barcelona eesmärkide elluviimise kohta seoses lastehoiuteenustega eelkooliealistele lastele (KOM(2008)0638),

—

võttes arvesse komisjoni 18. detsembri 2008. aasta aruannet "Naiste ja meeste võrdõiguslikkus – 2010" (KOM(2009)0694),

—

võttes arvesse komisjoni 3. oktoobri 2008. aasta soovitust 2008/867/EÜ tööturult tõrjutud isikute aktiivse kaasamise kohta,

—

võttes arvesse Euroopa soolise võrdõiguslikkuse pakti 2011–2020,

—

võttes arvesse sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi,

—

võttes arvesse Eurofoundi 24. märtsi 2010. aasta aruannet "Euroopa teine elukvaliteedi uuring: pereelu ja töö",

—

võttes arvesse oma 13. oktoobri 2005. aasta resolutsiooni naiste ja vaesuse kohta Euroopa Liidus (1),

—

võttes arvesse oma 3. veebruari 2009. aasta resolutsiooni soopõhise võrdse kohtlemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse kohta (2),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduslanguse ja finantskriisi sooliste aspektide kohta (3),

—

võttes arvesse oma 17. juuni 2010. aasta resolutsiooni naiste ja meeste võrdõiguslikkuse juhiste 2006–2010 tulemuste hindamise kohta ja soovituste kohta tulevikuks (4),

—

võttes arvesse oma 16. veebruari 2011. aasta resolutsiooni piisava, jätkusuutliku ja kindla Euroopa pensionisüsteemi kohta (5),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta Euroopa Liidus aastal 2010 (6),

—

võttes arvesse oma 8. märtsi 2011. aasta resolutsiooni naiste vaesuse olemuse kohta Euroopa Liidus (7),

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta esimese lugemise seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse nõukogu direktiivi 92/85/EMÜ rasedate, hiljuti sünnitanud ja rinnaga toitvate töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise meetmete kehtestamise kohta (8),

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0317/2011),

A.

arvestades, et sotsiaalkultuuriliste muutuste tõttu, millega kaasneb naiste juurdepääs tööturule ja majanduslik iseseisvus, on nõrgenenud kahe lapsevanemaga peremudel ja arusaam, et lapsi saadakse ainult pärast abiellumist, ning vallalised emad muutuvad kõikides arenenud ja tööstusriikides rühmana üha olulisemaks; arvestades, et üha kasvab selliste naiste arv, kes vabatahtlikult otsustavad üksikemaduse kasuks;

B.

arvestades, et ebaproportsionaalset tähelepanu pööratakse teismeliste vanemlusele, nähes selles teed üksikvanemlusse ja tekitades eksliku ettekujutuse sellest, kes on üksikvanemad; arvestades, et halvustavad ja ebatäpsed stereotüübid õõnestavad üksikvanemate ja nende laste kindlustunnet ja enesehinnangut;

C.

arvestades, et üksikvanemaga pered ei moodusta ühtset rühma, vaid elavad väga erinevates perekondlikes, rahalistes ja sotsiaalsetes oludes;

D.

arvestades, et sellest hoolimata on teatavad vallaliste naiste kategooriad, kelle elutingimused muudavad nad haavatavaks, nii et sellel võivad olla tagajärjed nende lastele;

E.

arvestades, et üksikemad, kelle seisund tuleneb lahutusest, lahus elamisest või sellest, et nad ei ole kunagi abiellunud, muutuvad kõikides arenenud ja tööstusriikides rühmana üha olulisemaks, ning arvestades, et seetõttu on tekkinud vajadus reageerida sellele uuele olukorrale poliitika kohandamisega;

F.

arvestades, et liikmesriigid vastutavad mõistlike tingimuste tagamise eest üksikemade ja nende laste jaoks;

G.

arvestades, et paljudes liikmesriikide poliitika ei ole ikka veel erinevate peremudelite ja olukordadega kohandatud ning üksikvanemad on sageli endiselt sotsiaalselt ja majanduslikult halvemas olukorras;

H.

arvestades, et paljudes ühiskondades ei peeta vallalisena emaks saamist põlastus- või häbiväärseks, erinevalt sellistest ühiskondadest, kus mitmesugustel põhjustel on valdavad patriarhaalsed väärtushinnangud;

I.

arvestades, et ülekaalukas enamus Euroopa üksikvanematest on naised; arvestades, et 2001. aastal olid keskmiselt 85 % üksikvanematest emad vanuses 25 kuni 64 aastat, mis tähendab, et 5 % kogu naiselanikkonnast moodustasid üksikemad, ja mõningates liikmesriikides oli üksikemade osatähtsus 6 %–7,5 % (Tšehhi Vabariik, Poola, Ungari ja Sloveenia) või koguni 9 % (Eesti, Läti);

J.

arvestades, et suhtumine üksikemadesse ja valdkonna poliitikasse on piirkonniti erinev, tekitades geograafilise tasakaalustamatuse tugevama sotsiaalsüsteemiga Põhja-Euroopa, nn laiendatud perekonnast sõltuva Lõuna-Euroopa ja Ida-Euroopa vahel, kus on ühendatud mõlemad variandid;

K.

arvestades, et riikliku poliitika ja õigusliku seisundi erinevuste tõttu (lahutatud, lahus elav, vallaline või lesk) on eri riikides elavad üksikemad erinevas olukorras ja saavad erinevat liiki toetusi, sealhulgas neile endile ja nende lastele suunatud tervishoiuteenused;

L.

arvestades, et üksikemad katkestavad sageli haridustee ja kutseoskuste omandamise, sest nende piiratud aeg ja vahendid kuluvad laste kasvatamisele, mistõttu neid ähvardab ka sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse oht;

M.

arvestades, et haridus ja teave naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste kohta on eriti noorte naiste jaoks väga oluline, et vältida soovimatut rasestumist;

N.

arvestades, et naised, kes on vägivalla, sealhulgas soolise vägivalla, terrorismi või organiseeritud kuritegevuse tulemusel oma kaaslase kaotanud, kalduvad kergemini ühiskonnast isoleeruma ja vajavad seetõttu eritähelepanu uuesti ühiskonda integreerumise ergutamiseks ja nõustamist vanema rolli jätkamiseks lapse jaoks parimal viisil;

O.

arvestades, et pädevad asutused on võtnud Euroopa tasandil kõnealustele rühmadele suunatud meetmeid ja loonud toetusprogramme;

P.

arvestades, et laste arengut ühe vanemaga perekondades mõjutavad mitmed tegurid, arvestades, et enamik ühe vanemaga kasvanud lapsi saavad elus hästi hakkama ja arvestades, et tegurid, mis laste arengut mõjutavad, on palju mitmekesisemad kui perekonna tüüp;

Q.

arvestades, et perepoliitikaga seotud otsustes tuleks esikohale seada lapse vajadused ja huvid ning lapse arengu tagamine;

R.

arvestades, et 69 % üksikemadest käib tööl ja arvestades, et 2001. aastal töötas keskmiselt 18 % üksikemadest osalise tööajaga;

S.

arvestades, et osaajaga lahendused ja üksikemade vaeghõive ei ole sageli vabatahtlikud, vaid tulenevad perekondlikest piirangutest;

T.

arvestades, et emade ja eelkõige üksikemade tööhõive määra suurendab heade lapsehoiuteenuste pakkumine, kuid sellele peaksid lisanduma muud täiendavad meetmed, kaasa arvatud nõuetekohane rasedus- ja sünnituspuhkus ning paindlik töökorraldus, mis julgustab tööturul rohkem osalema ning aitab kaasa emade ja laste heaolule;

U.

arvestades, et lastega mehed kalduvad töötama rohkem kui lasteta mehed, naiste puhul kehtib aga vastupidine; arvestades, et meeste ja naiste palgaerinevus, mis on ELis keskmiselt 18 %, suureneb naiste emakssaamisel ja kandub edasi pensioniikka;

V.

arvestades, et ühe vanemaga majapidamised on suuremas vaesumise ja vaesuse taastootmise ohus kui kahe vanemaga majapidamised; arvestades, et uusimate, 2006. aasta andmete alusel oli ELi 25 liikmesriigis vaesumise ohus 32 % ühe vanemaga majapidamistest ja 12 % lastega paaridest;

W.

arvestades, et peamiselt tööturu tingimustest, sealhulgas suuremast tööpuuduse tasemest, madalamatest palkadest ja osaajaga või madala kvaliteediga töökohtadest tingitud majandusliku ebakindluse oht ähvardab rohkem naisi kui mehi ning mõjutab eriti sissetulekuta üksikemasid;

X.

arvestades, et ühe vanemaga peredest pärit laste vaesusrisk (19 %) on elanikkonna enamusega võrreldes suurem ja et lastehoiuteenuste pakkumine aitab vähendada vaesust, kaasa arvatud laste vaesus, ja suurendada sotsiaalset kaasatust;

Y.

arvestades, et tööelus osalemise ja karjääritegemise võimalused on kõige suuremad 25.–40. eluaastal, kui lapsed on veel väikesed ja nõuavad vanematelt rohkem hoolt ja aega; arvestades, et puudus on kvaliteetsetest ja taskukohastest lastehoiuasutustest ning arvestades, et tööaeg ei lange sageli kokku lastehoiukeskuste ning koolide lahtiolekuaegadega, mis on pere- ja tööelu ühitamisel sageli kõige suuremaks takistuseks ja piiranguks;

Z.

arvestades, et kuna üksikvanematel ei ole võimalik igapäevaseid hooldamiskohustusi jagada, on nende raskused kaks korda suuremad kui kahe vanemaga perekondadel;

AA.

arvestades, et kvaliteetsete ja taskukohaste lastehoiuteenuste pakkumisel on üksikemade ja nende laste jaoks äärmiselt tähtis roll, eelkõige kuni 2-aastaste laste vanuserühmas; arvestades, et ametlike lastehoiuvõimaluste kasutamine kuni 2-aastaste laste vanuserühmas ulatub 73 %st Taanis kuni ainult 2 %ni Tšehhi Vabariigis ja Poolas ja et Barcelona eesmärgid (lastehoiuteenused 33 %-le alla 3-aastastest lastest) on täidetud vaid vähestes ELi liikmesriikides (Taani, Holland, Rootsi, Belgia, Hispaania, Portugal ja Ühendkuningriik);

AB.

arvestades, et kõigi naiste, sealhulgas üksikemade eesmärk peaks olema juurdepääs tööturule, kuna see on ainus võimalus pääseda haavatavast olukorrast ja vaesusest; arvestades, et riigiasutused peaksid sellesse suunama kõik oma jõupingutused;

1.

nõuab, et üksikemade olukorrale pöörataks suuremat tähelepanu; ergutab liikmesriike rakendama riiklikku poliitikat, sealhulgas hariduspoliitika, hooldusteenuste osutamine, tervishoiu- ja tööhõivepoliitika, sotsiaalkindlustussüsteemid ja eluasemepoliitika, et toetada üksikvanemaga perekondi vastavalt nende vajadustele ja tegelikule olukorrale, võttes eelkõige arvesse üksikemaga perekondade tegelikku olukorda;

2.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama kõikide organisatsioonide ja mitteametlike võrgustike tööd, kes tegutsevad üksikemade huvides, eelkõige riikides, kus konkreetne toetus ühe vanemaga perekondadele puudub või on väike; kõnealune toetus ei tohiks asendada heaoluriigi toetust üksikemade kaitsmisel liikmesriikides, sest võttes arvesse liikmesriikide geograafilisi ja kultuurilisi erinevusi üksikemade toetamisel, ei saa ükski mudel sobida kõigile; palub liikmesriikide pädevatel asutustel luua abivajajatele mõeldud toetusprogramme;

3.

avaldab toetust kõikide organisatsioonide ja mitteametlike võrgustike tööle ja parimate tavade vahetamisele, kes tegutsevad üksikemade huvides, eelkõige riikides, kus konkreetne toetus ühe vanemaga perekondadele puudub või on väike; toetab üksikemade abistamiseks tehtavat tööd; on seisukohal, et kõnealused jõupingutused peaksid olema suunatud üksikemade ise hakkama saamise ja sõltumatuse toetamisele, nende passiivsuse ja isoleerituse tunde vähendamisele, sotsiaalse leidlikkuse ja lapsevanemaks olemise oskuste parandamisele ning sellele, et hõlbustada nende juurdepääsu töötajate õigusi ja võimalusi puudutavale teabele;

4.

nõuab rohkem sookeskseid strateegiaid, mis parandavad arusaamist soolise kuuluvuse ja vaesuse suhtest, ning investeerimist projektidesse, mis on suunatud ühe vanemaga perekondade vajadustele;

5.

kutsub liikmesriike üles ergutama üksikemasid toetavaid ühinguid pakkuma koolitusi, mille sihiks on üksikemade tööhõive soodustamine ja nende enesehinnangu tõstmine; seetõttu kutsub liikmesriike üles ergutama ajutist majutust pakkuvate perekeskuste loomist, kus üksikemad võiksid nõu ja koolitust saada; ergutab liikmesriikide riigiasutusi kaasama konkreetseid koolitusprogramme üksikemadele, et hõlbustada nende pääsu tööturule, ning tegema koostööd samal eesmärgil tegutsevate ühingutega;

6.

õhutab avama otseselt üksikemadele mõeldud internetifoorumeid, jututubasid, blogisid ja telefoniabiliine, et vähendada nende eraldatust ja anda neile võimalus nõuannete, teabe ja parimate tavade vahetamiseks seoses oma vajadustega, samuti võtma kasutusele telefoniabiliine või tasuta telefoninumbreid, mis võimaldaks neid hõlpsamalt sotsiaalteenistustega kontakti viia;

7.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid töötaksid välja ühise poliitika, mis toetub parimate tavade vahetamisele Euroopas;

8.

julgustab välja töötama tugimehhanisme, sealhulgas koolitusi üksikemade toetuseks, jagades neile nõuandeid selle kohta, kuidas üksikvanemana lapse kasvatamise keerulise ülesandega kõige paremini toime tulla, tagades lapsele samal ajal tasakaalustatud elurütmi;

9.

palub liikmesriikidel ja nende pädevatel asutustel julgustada vanematele suunatud koolituste väljatöötamist, et noori, majanduslike vahenditeta üksikvanemaid ette valmistada ja õpetada ning võimaldada neil lapse kasvatamise ülesandega paremini toime tulla;

10.

kutsub liikmesriike üles tugevdama liikmesriikides võrdõiguslikkusega tegelevate asutuste rolli seoses üksikemade diskrimineerimisega töökohal;

11.

soovitab liikmesriikidel pakkuda eluasemetoetust ja ajutisi elamislahendusi eelkõige kasuperes hooldamise vanusest väljakasvanud üksikemadele;

12.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid arvestaksid üksikemade konkreetset olukorda Euroopa eri riikides ning annaksid eraldi abi kõige haavatavamatesse rühmadesse kuuluvatele üksikemadele;

13.

rõhutab vajadust Euroopa Sotsiaalfondi ja liikmesriikide rahastamise toel hõlbustada (vallaliste, lesestunud või lahus elavate) üksikemade juurdepääsu koolitusele, kutseõppele ja eristipendiumidele ning toonitab, et eriti on vaja julgustada noori rasedaid naisi haridusteed jätkama, sest see võimaldab neil saada kvalifikatsioon ja suurimad võimalused inimväärsete töötingimuste saavutamiseks, heapalgaliste töökohtade leidmiseks ning majandusliku sõltumatuseni jõudmiseks, mis on ainus vaesusest pääsemise tagatis;

14.

kutsub Euroopa Komisjoni üles programmide nagu Progress ja Equal raamistiku väljatöötamisel järgmise mitmeaastase finantsraamistiku tarbeks kaaluma teadlikkuse suurendamise programme teatavate majanduslikult nõrkade sotsiaalsete rühmade, näiteks üksikemade osaluse parandamiseks, ja julgustama nende kaasamist;

15.

julgustab liikmesriike hoolikalt analüüsima üksikemade vaeghõive nähtust ja võtma selle probleemi lahendamiseks asjakohaseid meetmeid;

16.

rõhutab vajadust pakkuda piisaval määral lastele ja muudele ülalpeetavatele isikutele mõeldud kvaliteetseid hooldusteenuseid kättesaadava hinnaga ja aegadel, mis ühilduvad täispikkade tööpäevadega, võimaldama üksikemadel eelisjärjekorras neid teenuseid kasutada ja oluliselt soodustada üksikemade juurdepääsu koolitusele ning nende tööotsinguid, suurendades nende võimalusi tööle jääda; toetab ettevõtetes paindlike lahtiolekuaegadega lastehoiuasutuste avamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid kindlustaksid juurdepääsu lastehooldusasutustele, eesmärgiga luua tingimused 50 % abivajaduse katmiseks kuni kolmeaastaste laste jaoks ja 100 % abivajaduse katmiseks 3–6aastaste laste jaoks;

17.

rõhutab, et liikmesriikidel on vaja kehtestada rohkem sätteid, mille eesmärk on emade tööhõive suurendamine, kuna see on kõige tõhusam viis sissetuleku suurendamiseks ja seega üksikemade vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse võimaluse vähendamiseks;

18.

rõhutab vajadust teostada tööpoliitikat, mis soodustab üksikemade töölevõtmist ning hoiab ära põhjendamatu vallandamise;

19.

julgustab liikmesriike kehtestama maksusoodustusi ja muid finantsstiimuleid ettevõtetele, kus võetakse tööle üksikvanemaid ja/või luuakse, teostatakse ja osutatakse kohapeal lastehoiuteenuseid ning teenuseid töötajatele;

20.

julgustab liikmesriike jagama parimaid tavasid ühe vanemaga perekondade toetamisel, eriti finantskriisi taustal, mis üksikvanemate olukorda veelgi raskendab;

21.

kutsub liikmesriike üles koostöös Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudiga uurima üksikemade konkreetseid vajadusi, koguma ja analüüsima andmeid, kaaluma konkreetsete meetmete võtmist nende küsimuste lahendamiseks ning vahetama parimaid tavasid olukorra parandamiseks;

22.

nõuab kindlalt, et liikmesriigid võtaksid meetmeid, et hoida ära üksikemade pidevat vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohtu;

23.

palub liikmesriikidel tagada, et üksikemad saaksid eluasemetoetust ning oleksid majade üürimise ootenimekirjades eelisseisundis;

24.

palub liikmesriikidel tagada kõikide laste võrdne kohtlemine ja kõrge elukvaliteedi säilitamine, olenemata nende vanemate perekonnaseisust ja perekondlikest oludest, makstes ühtseid toetusi, et vaesust mitte lapsele üle kanda;

25.

palub liikmesriikidel võtta meetmeid üksikemade ja nende laste diskrimineerimise kaotamiseks, ning tervitab seetõttu programmide kasutamist, millega eraldatakse neile lastele riiklikku toetust ja stipendiume;

26.

julgustab liikmesriike kasutusele võtma oma seadustele vastavaid meetmeid, mille eesmärgiks on ühe vanemaga perekondade rahaline toetamine ühe vanema hüvitise vormis, ühe vanemaga majapidamiste maksusoodustustena või muude üksikvanema maksusoodustustena ning koolitustoetustena üksikvanematest hooldajatele;

27.

palub liikmesriikidel tagada, et lapsevanem, kes ei ole lapse hooldaja, maksaks korrapäraselt toetusi (lapsetoetust);

28.

julgustab liikmesriike võtma pensionisüsteemide reformimisel arvesse soolist tegurit ja eelkõige üksikemade olukorda;

29.

rõhutab, et liikmesriigid ning riigi- ja eraorganisatsioonid peaksid seadma esikohale töö- ja eraelu tasakaalu, rakendades peresõbralikumaid töötingimusi, näiteks paindlik tööaeg ja kaugtöö, ning arendades lapsehoiuteenuseid, lasteaedu jne;

30.

rõhutab, et üksikemade töö- ja eraelu tasakaalu soodustamiseks on vaja isade suuremat osalust; märgib sellega seoses, et mõningates liikmesriikides peaaegu ei esine jagatud hooldusõigust;

31.

nõuab tungivalt, et vastavalt võrdsete võimaluste põhimõttele laiendataks kõiki üksikemade toetamiseks algatatavaid meetmeid ka üksikisadele;

32.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid koguksid ELi tasandil võrreldavaid andmeid kõnealuse teema ja sellega seotud suundumuste kohta, ühtlasi selleks, et võrrelda sotsiaalvaldkonna õigusakte ja sotsiaalsüsteeme;

33.

on seisukohal, et inimesed, kes pühendavad oma aja ja võimed laste hoidmisele ja kasvatamisele või eakate hooldamisele, peaksid olema ühiskonnas tunnustatud ning selle saavutamiseks tuleks neile tagada teatud eriõigused, eelkõige sotsiaalkindlustuse ja pensioni osas;

34.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.