SISSEJUHATUS

Nõukogu direktiiv 2005/71/EÜ kolmandate riikide kodanike teadusuuringute eesmärgil kauemaks kui kolmeks kuuks riiki lubamise erimenetluse kohta (edaspidi „direktiiv”)[1] oli neljas seadusandlik dokument seadusliku rände kohta pärast seda, kui Amsterdami lepingus sätestati pädevus selle valdkonna seadusandlikuks reguleerimiseks. Pärast Euroopa Parlamendiga konsulteerimist võttis nõukogu direktiivi 12. oktoobril 2005 ühehäälselt vastu. Direktiiv ei ole siduv Taanile ega Ühendkuningriigile.

Direktiivi üldine eesmärk on vähendada takistusi kolmandate riikide kodanikest teadlaste (edaspidi „teadlased”) sisenemisele ELi ja seal elamisele ning tagada neile õigused Euroopa Liidu siseseks liikumiseks. Direktiiviga võeti vastu mehhanism, mis oli sel ajal rände suhtes kehtinud liidu acquis ’i tähenduses uus. Heakskiidetud teadusasustused said sõlmida teadlastega võõrustamislepinguid, mille alusel ei nõutud teadlastelt peale elamisloa lisaks veel tööluba.

Selles aruandes hinnatakse direktiivi[2] kohaldamist. Aruande alus on komisjoni tellimusel läbi viidud uuring[3] ja teised allikad, sealhulgas Euroopa rändevõrgustiku sihtpäringud[4] ning arutelud liikmesriikidega. Liikmesriikidel oli võimalus faktilised andmed oma riigi kohta läbi vaadata ja neid ajakohastada.

JÄRELEVALVE JA ÜLEVÕTMINE

Liikmesriigid pidid direktiivi üle võtma 12. oktoobriks 2007 (artikkel 17) ja teavitama sellest komisjoni. Aastatel 2007–2011 pidas komisjon liikmesriikidega koosolekuid, et arutada direktiivi rakendamist ja tõlgendamist.

2007. aastal algatas komisjon Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 (endine artikkel 226) alusel rikkumismenetluse 17 liikmesriigi vastu, kes ei olnud direktiivi tähtajaks rakendanud või ei olnud komisjoni nõuetekohaselt teavitanud direktiivi rakendamist käsitlevate siseriiklike õigusaktide vastuvõtmisest. Sellest ajast peale on liikmeriigid järk-järgult ülevõtmismeetmed vastu võtnud ning teabe esitamata jätmisega seotud rikkumismenetlused on lõpetatud.

ÜLEVÕTMISMEETMETE VASTAVUS

Mõisted (artikkel 2)

Direktiivi artiklis 2 on määratletud sellised mõisted nagu „teadusuuring”, „teadusasutus” ja „teadlane”. Kuigi enamik liikmesriike on määratlenud mõisted „teadusuuring” ja „teadusasutus” kooskõlas direktiiviga, on vähem kui pool liikmeriikidest teinud seda mõiste „teadlane” puhul. Euroopa teadusruumi loomise lõpuleviimiseks ja Euroopa kui teadusuuringute sihtkoha ligitõmbavuse suurendamiseks on oluline, et kõik liikmesriigid tõlgendaksid ja kohaldaksid mõisteid ühtmoodi.

Reguleerimisala (artikkel 3)

Direktiivi kohaldatakse selliste kolmandate riikide kodanike suhtes, kes taotlevad liikmesriigi territooriumile lubamist uurimisprojekti tegemiseks. 12 liikmesriiki on määratlenud reguleerimisala direktiivis sätestatud viisil[5]. Belgia, Eesti, Iirimaa, Prantsusmaa, Itaalia, Austria, Portugal ja Rumeenia ei kohalda kõiki reguleerimisala elemente ning sõnaselgeid ülevõtmismeetmeid ei ole määratletud Hispaanias, Lätis, Leedus, Madalmaades ja Sloveenias. Tavaelus ei tundu see takistavat kolmandate riikide teadlasi direktiivis sätestatud hüvesid kasutamast.

Soodsamad sätted (artikkel 4)

Mõni liikmesriik on sõlminud kahepoolsed ja/või mitmepoolsed lepingud, millega pakutakse teatavate kolmandate riikide kodanikele soodsamaid tingimusi kui direktiivis on ette nähtud. Selliste lepingute peaeesmärk on määratleda kohaldatavad sotsiaalkindlustust käsitlevad õigusaktid ja tagada sotsiaalkindlustuse ülekantavus.

Teadusasutused (artiklid 5 ja 6)

Teadusasutuste heakskiitmine (artikkel 5)

Artikli 5 lõikes 1 sätestatakse nõue, et teadusasutused, kes soovivad teadlasi tööle võtta, peavad olema selleks eelnevalt heaks kiidetud. Siseriikliku heakskiitmismenetluse kehtestavad liikmesriigid[6]. Teadusasutusele antakse heakskiit vähemalt viieks aastaks ja seda võib lühendada ainult erandjuhtudel (artikli 5 lõige 2). Neid sätteid kohaldatakse enamikus liikmesriikides[7].

Lätis, Leedus ja Portugalis on haridus- ja teadusasutuste akrediteerimiseks kehtestatud vaid üldine menetlus, s.t selline, mis ei lähtu direktiivist. Üldiselt kaasnevad sellise tavaga soodsamad sätted, sest riiklikud teadusasutused ei pea teadlaste vastuvõtmiseks direktiivi alusel läbima täiendavat heakskiitmismenetlust. Mõni liikmesriik (Kreeka, Prantsusmaa ja Austria) loeb kõiki oma territooriumil tegutsevaid riiklikke ülikoole heakskiidetuks ning nõuab heakskiitmist vaid muude asutuste kategooriate puhul. Sloveenias ei ole kehtestatud sätteid heakskiitmise kestuse suhtes ning heakskiitval asutusel on õigus igal ajal kontrollida, kas teadusasutus vastab algsetele tingimustele. See on direktiiviga vastuolus.

Artikli 5 lõigetes 3 ja 4 antakse liikmesriigile õigus nõuda teadusasutuselt kirjalikku kohustust, et ta katab kõik kulud, mis on seotud teadlase seadusevastase viibimisega liikmesriigis ja tema tagasipöördumisega ning samuti peab teadusasutus kinnitama, et teadustöö on tehtud[8]. Neid kaht võimalust on kasutanud Saksamaa, Küpros, Luksemburg Malta, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia. Belgia, Tšehhi Vabariik, Kreeka, Itaalia, Leedu, Ungari ja Madalmaad on võtnud üle ainult sätte seadusevastase viibimise ja tagasipöördumise kohta ning Iirimaa ja Soome on võtnud üle vaid töö teostamise kinnituse nõude. Hispaania, Prantsusmaa, Portugal ja Rootsi ei ole ühtegi neist sätetest üle võtnud. Bulgaaria, Eesti ja Läti kasutavad asjaomaste sisserändeseaduste üldist sõnastust, koheldes teadusasutusi sponsoritena, kes on kohustatud seadusevastase viibimise korral tasuma kõik kulud.

Liikmesriikidele pandud kohustuse avaldada heakskiidetud teadusasutuste nimekirjad ja ajakohastada neid regulaarselt (artikli 5 lõige 5) võttis üle 19 liikmesriiki[9]. Kuigi Eestis, Iirimaal, Itaalias, Leedus ja Portugalis ei ole nimekirja avaldamise kohustust seadusega kehtestatud, on nimekiri tegelikult kättesaadav riikliku heakskiitmisasutuse veebisaidil. Mõni liikmesriik avaldab nimekirja ainult ametlikes dokumentides, millele võib olla raske ligi pääseda. „Regulaarset ajakohastamist” tõlgendatakse erinevalt ning mõnikord ajakohastatakse nimekirja kord aastas.

Artikli 5 lõigete 6 ja 7 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada konkreetsed tingimused teadusasutuse heakskiitmise pikendamisest keeldumiseks või heakskiitmise tühistamiseks ning samuti selle tagajärjed kehtivatele võõrustamislepingutele ja teadlaste elamislubadele[10]. 14 liikmesriiki on üle võtnud mõlemad sätted,[11] samas ei ole Belgias, Bulgaarias, Iirimaal, Ungaris, Itaalias, Maltal, Austrias, Sloveenias ja Rootsis määratletud tagajärgi, mis kaasnevad teadusasutuste heakskiitmise pikendamisest keeldumise või heakskiitmise tühistamisega. Leedu ja Portugal ei ole sätet üle võtnud.

Võõrustamisleping teadusasutuse ja teadlase vahel (artikkel 6)

Võõrustamislepingu alusel kohustub teadlane läbi viima uurimisprojekti ja asutus kohustub teadlast sel eesmärgil võõrustama (artikli 6 lõige 1). Seda sätet on liikmesriigid käsitlenud erinevalt: enamik riike kohaldab ainult võõrustamislepingut,[12] osa riike nõuab võõrustamislepingu asemel või sellele lisaks töölepingut (Belgia, Eesti, Iirimaa, Hispaania, Itaalia, Austria, Poola[13]) ning Leedu ja Portugal nõuavad ainult töölepingut.

Artikli 6 lõikes 2 kohustatakse teadusasutusi enne võõrustamislepingu sõlmimist kontrollima teadusuuringute eesmärki ja kestust ning selle tegemiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu, teadlase kvalifikatsiooni, piisavate igakuiste toimetulekuvahendite olemasolu, et katta ilma liikmesriigi sotsiaalabisüsteemita oma kulutused, ning ravikindlustuse olemasolu. Samuti peavad võõrustamislepinguga olema määratletud teadlase õigussuhe ja töötingimused. Selle sätte oli enamik liikmeriike õigesti üle võtnud[14]. Austria ei reguleeri nõuet määratleda teadlase õigussuhe ja töötingimused võõrustamislepingus, sest seal kohaldatakse töölepinguid; Leedu, Portugal ja Sloveenia ei reguleeri teadusuuringu eesmärgi ja kestuse, selle tegemiseks vajalike rahaliste vahendite olemasolu ega teadlase kvalifikatsiooni kontrolli teadusasutuse poolt.

Artikli 6 lõikes 3 antakse liikmesriikidele õigus reguleerida nõuet, et teadusasutus peab andma teadlasele individuaalse kinnituse selle kohta, et teadusasutus võtab endale rahalise vastutuse kulutuste eest, mis tekivad riiklikele vahenditele seoses teadlase seadustamata riigis viibimise ja tagasipöördumisega. Selle mittekohustusliku sätte on võtnud üle 10 liikmesriiki[15].

Artikli 6 lõikes 4 on sätestatud, et võõrustamisleping kaotab kehtivuse, kui teadlast ei lubata riiki või kui õigussuhe teadlase ja teadusasutuse vahel lõpetatakse. Enamik liikmeriike on võtnud selle sätte üle direktiivile vastavalt[16]. Itaalia sätestab otseselt võõrustamislepingu kehtetuks muutumise selle tõttu, et teadlasele ei anta elamisluba. Ülevõtmine ei ole täielik Eestis ja Prantsusmaal, kus reguleeritakse pigem teadlaste elamisloa kui nende võõrustamislepingute kehtetuks muutumist. Saksamaa ja Poola reguleerivad võõrustamislepingute kehtetuks muutumist juhul, kui teadlast ei lubata riiki, reguleerimata teadlase ja teadusasutuse õigussuhte lõpetamist. Leedus, Austrias ja Portugalis ei ole ülevõtmissätteid ette nähtud.

Artikli 6 lõikes 5 kohustatakse teadusasutusi viivitamata teavitama asjaomaseid riiklike ametiasutusi kõikidest asjaoludest, mis võivad võõrustamislepingu rakendamist takistada. Selle sätte on enamik liikmesriike üle võtnud vastavalt direktiivile[17]. Eestis, Lätis ja Madalmaades kohaldataks sponsori üldist teavitamiskohustust sisserändeseaduse alusel juhul, kui kolmanda riigi kodanik ei vasta enam tingimustele, mille alusel anti elamisluba. Prantsusmaa, Itaalia,[18] Leedu ja Portugal ei ole sätet üle võtnud.

Riiki lubamine, seal elamine ja perekonna taasühinemine (artiklid 7, 8, 9, 10)

Riiki lubamise tingimused (artikkel 7)

Artiklis 7 sätestatakse teadlaste riiki lubamise tingimused. Peaaegu kõikides liikmesriikides on ülevõtmine direktiiviga vastavuses. Selleks moodustasid liikmesriigid kas konkreetse kolmandate riikide kodanikest teadlaste kategooria või käsitlesid teadlasi üldise sisserändeseaduse alusel. Üldiselt käsitlevad liikmesriigid teadlasi heausksete taotlejatena ja neile pakutakse soodsamaid tingimusi kui teistele sisserändajate kategooriatele.

Lõikes 2 lubatakse liikmesriikidel kontrollida tingimusi, mille alusel võõrustamisleping on sõlmitud, seda võimalust on kasutanud ainult Belgia, Bulgaaria, Kreeka, Küpros, Luksemburg ja Madalmaad. Üldiselt on näha, et kui taotluse suhtes esineb kahtlusi, siis kontrollib enamik sisserändeasutusi võõrustamislepingu kehtivust ja tingimusi.

Lõikes 3 kohustatakse liikmesriike lubama teadlasi riiki, kui vajalikud kontrollid on edukalt läbi viidud ja selgitatud, et kõik nõuded on täidetud. Enamik liikmesriike[19] on selle sätte sõnaselgelt üle võtnud. Kuna ülejäänud liikmeriikide siseriiklikes õigusaktides ei ole määratletud tingimusi teadlaste lubamiseks oma territooriumile, et tegeleda teadustegevusega võõrustamislepingu alusel, võib see takistada teadlaste juurdepääsu, sest asutused võivad omal äranägemisel otsustada, kas lubada teadlane riiki või mitte, ning seetõttu ei ole selline olukord direktiiviga täielikus vastavuses.

Elamisloa kestus (artikkel 8)

Artiklis 8 kohustatakse liikmesriike andma elamisluba välja vähemalt üheks aastaks ja pikendama seda, kui tingimused on jätkuvalt täidetud. Kui uurimisprojekti kestus on kavandatud lühemaks kui üks aasta, siis antakse elamisluba välja projekti kestuse ajaks. Bulgaaria, Saksamaa, Küpros, Leedu, Luksemburg, Malta, Poola, Soome ja Rootsi on võtnud direktiivi üle sõnasõnalt. Tšehhi Vabariigis, Eestis, Austrias, Portugalis ja Slovakkias antakse elamisluba välja kuni kaheks aastaks, Kreekas ja Itaalias uurimisprojekti kestuse ajaks ning sama põhimõte kehtib ka Belgias, Hispaanias, Lätis, Ungaris, Madalmaades ja Rumeenias (Hispaanias ja Ungaris kuni viieks aastaks). Prantsusmaal pikendatakse elamisluba üheks ja maksimaalselt neljaks aastaks ning Sloveenias võõrustamislepingu kestuse ajaks, kuid mitte rohkem kui ühe aasta võrra. Iirimaal ei ole elamisloa kestust määratletud.

Pereliikmed (artikkel 9)

Artikliga 9 hõlbustatakse pereliikmete taasühinemist, sätestades, et teadlase pereliikmetele tuleb elamisluba välja anda sama pikaks ajaks kui teadlasele endale, ning see tähendab soodsamaid tingimusi, kui on sätestatud perekonna taasühinemise õiguse direktiivis[20]. Liikmesriigid ei tohi seada tingimust, et teadlane peab olema elanud liikmesriigis teatud minimaalse ajaperioodi enne, kui pereliikmed saavad temaga ühineda, ning seega võimaldab see artikkel perekonnal kohe taasühineda ning võtta teadlastel vastu lühiajalisi projekte ja/või liikuda.

Enamik liikmesriike ei ole oma õigusaktides täpsemalt määratlenud, et perekonna taasühinemine sõltub teadlase riigis elamise miinimumperioodi nõudest. Hispaania, Küpros ja Sloveenia on kasutanud direktiivi täpset sõnastust, ülejäänud riigid on sätte üle võtnud nii, et riigis elamise miinimumperioodi kohustust ei ole perekonna taasühinemisele kehtestatud nõuetes sätestatud.

Peaaegu kõik liikmesriigid[21] on kehtestanud pereliikmete elamisloa kehtivusajaks sama pika perioodi kui teadlase elamisloa kehtivusaeg. Enamik liikmesriike annab töötamise õigusega elamisloa. Luksemburg ei ole reguleerinud teadlaste pereliikmetele antava elamisloa kehtivusaega, kuigi tegelikult ilmneb, et pereliikmele antakse elamisluba sama pikaks ajaks kui teadlasele. Soomes on perekonna taasühinemine võimalik ainult siis, kui perekonna ühinemist taotlevale isikule (teadlasele) on välja antud pidev või alaline elamisluba[22].

Elamislubade tühistamine või pikendamata jätmine (artikkel 10)

Artikli 10 kohaselt võivad liikmesriigid teadlasele väljastatud elamisloa tühistada või keelduda selle pikendamisest ning määratleda konkreetsed tingimused, mille alusel võib elamisluba tühistada või keelduda selle pikendamisest, sealhulgas loa pettusega omandamise tõttu, avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervise kaalutlustel. Need tingimused oma siseriiklikes õigusaktides reguleerinud kõik liikmesriigid[23].

Teadlaste õigused (artiklid 11, 12 ja 13)

Õpetamine (artikkel 11)

Artikliga 11 antakse teadlastele õigus õpetada kooskõlas siseriiklike õigusaktidega, kuigi liikmesriigid võivad kehtestada õpetamisele ette nähtud tundide või päevade maksimaalse arvu. Riiklikud ülevõtmissätted vastavad enamikus liikmesriikides direktiivile[24].

Mõni liikmesriik (Belgia, Eesti, Iirimaa, Luksemburg, Soome ja Rootsi) ei ole võtnud vastu selgeid sätteid õpetamise õiguse reguleerimiseks, ent kuna teadlased on direktiivi alusel tööloast vabastatud, siis võib eeldada, et õpetamine on lubatud. Itaalias on õpetamine lubatud ainult võõrustamislepingus sätestatud uurimisprojektiga seoses. Lätis on õpetamine lubatud ainult juhul, kui see on sõnaselgelt võõrustamislepingus sätestatud.

Võrdne kohtlemine (artikkel 12)

Direktiivi alusel riiki lubatud teadlastel on õigus liikmesriigi kodanikega võrdsele kohtlemisele järgneva osas: diplomite ja muude erialast kvalifikatsiooni tõendavate dokumentide tunnustamine, töötingimused, sotsiaalkindlustushüvitised, maksusoodustused ning juurdepääs kaupadele ja teenustele. Kreeka, Küpros, Malta, Portugal ja Rumeenia on kasutanud direktiivis sätestatud sõnastust. Paljud liikmesriigid[25] on kasutanud üldisi diskrimineerimisvastase võitluse seadusi, mis keelavad diskrimineerimise näiteks soo või rassilise ja etnilise päritolu alusel. Sloveenia kohaldab kolmandate riikide kodanikest teadlasi käsitlevate konkreetsete võrdse kohtlemise sätete ja üldise diskrimineerimisvastase võitluse seaduse kombinatsiooni. Ei ole üheselt selge, kas diskrimineerimise üldise keelustamise kohaldamine on täielikus vastavuses direktiivis sätestatud võrdse kohtlemise nõuetega.

Belgia ei ole kõiki võrdse kohtlemise tahke ülevõtmisel käsitlenud[26]. Austria ei ole võrdse kohtlemise sätteid üle võtnud.

Vähemalt direktiivi alusel riiki lubatud teadlaste uuringu tulemused näitavad, et neile ei tundu, et neid diskrimineeritakse või pannakse halvemasse olukorda.

Liikmesriikidevaheline liikuvus (artikkel 13)

Direktiivi alusel riiki lubatud teadlased võivad teha oma teadusuuringuid osaliselt teises liikmesriigis. Kui teadlane viibib teises liikmesriigis kuni kolm kuud, siis võib ta seal teadusuuringuid teha esimeses liikmesriigis sõlmitud võõrustamislepingu alusel[27]. Kui teadlane viibib teises liikmesriigis üle kolme kuu, siis võib see liikmesriik nõuda uut võõrustamislepingut selles liikmesriigis teadustöö tegemiseks. Kui õigusaktides on liikumise võimaluse kasutamiseks ette nähtud viisa- või elamisloa nõue, siis tuleb see anda aegsasti.

Teadlaste liikuvuse on oma siseriiklikesse õigusaktidesse inkorporeerinud 17 liikmesriiki[28]. Ülejäänud liikmesriikides ei sätestata siseriiklikes õigusaktides sõnaselgelt, et teadlased, kellele on antud luba välja teises liikmesriigis, võivad nende territooriumil töötada täiendava tööloata. See võib põhjustada õiguslikku ebakindlust, mis piirab ELi-sisese liikuvuse õigust ja seda võib lugeda mittevastavaks.

Menetlus ja läbipaistvus (artiklid 14 ja 15)

Riiki lubamise taotlused (artikkel 14)

Artikliga 14 kohustatakse liikmesriike otsustama, kas elamisloa taotluse peab esitama teadlane või asjaomane teadusasutus (lõige 1). Edasi sätestatakse artikli lõikes 2, et kuigi taotlus võetakse vastu ja vaadatakse läbi juhul, kui teadlane elab väljaspool liikmesriigi territooriumi, kuhu ta soovib luba saada, võivad liikmesriigid vastu võtta taotluse, mis on esitatud nende territooriumil viibimise ajal (lõige 3). Lõikes 4 kohustatakse liikmesriike tingimustele vastavaid taotlejaid igati aitama nõutavate viisade hankimisel.

Enamik liikmesriike nõuab, et taotluse esitab teadlane ise,[29] erandiks on Hispaania, kus taotluse peab esitama teadusasutus. Itaalias, Küprosel, Leedus ja Sloveenias võib seda teha nii teadlane kui ka teadusasutus.

Bulgaarias, Eestis, Hispaanias, Küprosel, Luksemburgis, Sloveenias, Soomes ja Rootsis võetakse esialgsed riiki lubamise taotlused vastu ja vaadatakse läbi siis, kui taotleja elab veel väljaspool asjaomase liikmesriigi territooriumi. Saksamaal, Iirimaal, Kreekas, Prantsusmaal, Itaalias ja Portugalis vaadatakse taotlused läbi siis, kui teadlane viibib asjaomase liikmesriigi territooriumil. Belgias, Tšehhi Vabariigis, Lätis, Leedus, Ungaris,[30] Maltal, Madalmaades, Austrias, Poolas, Rumeenias,[31] Slovakkias ja Soomes on lubatud mõlemad võimalused.

Kuigi mitmes liikmesriigis[32] on sätestatud abinõud vajaliku viisa hankimise hõlbustamiseks, ei ole paljud liikmesriigid neid sätestanud.

Menetluslikud tagatised (artikkel 15)

Liikmesriigid peavad tegema nõuetekohase taotluse kohta otsuse võimalikult kiiresti ja kui see on asjakohane, siis kiirendatud korras (lõige 1). Enamikus liikmesriikidest[33] vastab ülevõtmine täielikult direktiivile, kusjuures mõnes liikmeriigis kasutatakse direktiivi sõnastust ning teistes sätestatakse konkreetsed tähtajad (Bulgaarias näiteks seitsme tööpäeva jooksul ja Madalmaades kahe nädala jooksul). Saksamaal, Iirimaal, Leedus, Luksemburgis ja Poolas ei ole hõlbustamist ega kiirendatud korras menetlemist ette nähtud[34].

Lõikes 2 sätestatakse, et kui esitatud andmed on ebapiisavad, siis võidakse taotluse läbivaatamine edasi lükata, ja kohustatakse pädevaid ametiasutusi teavitama taotlejat, milliseid lisaandmeid nad vajavad. Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Ungari, Malta, Austria, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi on selle sätte täpselt reguleerinud.

Kui elamisloa taotlus lükatakse tagasi, siis teavitatakse teadlast nii otsusest kui ka võimalikest apellatsioonimenetlustest ja nendega seotud tähtaegadest (lõige 3). Menetlus vastab direktiivile enamikus liikmesriikides[35].

Kui taotlus on tagasi lükatud või kui elamisluba on tühistatud, siis on asjaomasel teadlasel õigus otsus asjaomases liikmesriigis vaidlustada (lõige 4). Seni ei ole selle artikli rakendamist käsitlevaid sisulisi kohtulahendeid tehtud.

JÄRELDUSED JA EDASISED SAMMUD

Õiguslik analüüs näitab, et liikmesriigid on võtnud üle suurema osa direktiivi olulise tähtsusega osadest, näiteks teadusasutuste heakskiitmise, võõrustamislepingud või taotluste menetluse. Ent teha on vaja veel palju – direktiivi ülevõtmise tõhustamise, direktiivi võimalike muudatuste ja paremate suuniste ning teabe andmise kaudu.

Direktiivi kohaldamise kindlustamiseks tagab kohase konteksti rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi tugevdamine[36]. Partnerlusraamistikud rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames, eriti liikuvuspartnerlused, pakuvad võimalusi teadlaste kaasamiseks olulistest partnerluspiirkondadest, nagu ELi ida- ja lõunanaabrus[37]. Direktiivi täiustamise ja edendamise vajadust rõhutab ka direktiivi alusel liikmesriikidesse lubatud teadlaste väike arv (2010. aastal 6 945 teadlast, paljud neist tulid Indiast, Hiinast, USAst, Vene Föderatsioonist ja Jaapanist[38]). See on teravas vastuolus ELi ees seisvate ülesannetega – selleks, et täita Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärki suurendada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse 3 %-ni SKPst, on vaja lisaks miljon teadlast[39]. Nõukogu kutsub üles kaasama suuremal hulgal andekaid inimesi Euroopa teadusruumi ja julgustama neid sinna jääma[40].

Samuti tuleb tähelepanu pöörata naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegias 2010–2015[41] püstitatud eesmärgile, sest sooline ebavõrdsus teadlaste seas on endiselt suur.

Olukorda saab paremaks muuta mitmel viisil. Direktiivi tõhus rakendamine liikmesriikides on kõige olulisem, eriti teadlaste õiguste selge ja ühemõttelise määratlemise ja nende kaitsmise kaudu juhul, kui teadusasutuse heakskiitmine tühistatakse, ning teadlaste lubade ja teist liiki lubade selge eristamise kaudu. Põhilisi mõisteid, nagu „teadlane” ja „teadusasutus” tuleb mõista üheselt kõikides liikmesriikides, kus direktiiv on siduv. Samuti tuuakse aruandes välja mitmed valdkonnad, kus direktiivi võib olla vaja muuta. Nende seas on võõrustamislepingute õigusliku kvaliteedi ja vormi selge määratlemine, teaduasutuste nimekirja ajakohastamise ja avaldamise viisi ühtlustamine ning taotluste läbivaatamise tähtaegade võimalik kehtestamine.

Oluline on teabe andmine ja teadlikkuse suurendamine direktiiviga pakutavatest võimalustest ning komisjon täidab oma osa peamiselt portaali EURAXESS ja võrgustiku EURAXESS Service keskuste ning samuti sisserändeportaali kaudu. Peale selle kasutatakse prioriteetsetele partnerriikidele teabe andmise ja teadlikkuse suurendamise parandamiseks liikuvuspartnerlusi ja teisi koostööviise ning partnerlusraamistikke rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi alusel.

[1] ELT L 289, 3.11.2005, lk 15.

[2] Nagu on nõutud direktiivi artiklis 16.

[3] Päringud tegi Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise Keskus (ICMPD).

[4] Kättesaadav aadressil http://www.emn.europa.eu jaotise „Ad-hoc queries” (Sihtpäringud) all.

[5] Bulgaaria, Küpros, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Soome, Ungari, Luksemburg, Malta, Poola, Rootsi ja Slovakkia.

[6] Enamikus liikmesriikides kiidab teadusasutused heaks haridus- või teadusministeerium või selle allasutus, siseministeeriumi kaasatakse väga harva.

[7] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa (ei ole üle võetud seaduses, vaid haldusmenetluses), Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[8] kahe kuu jooksul võõrustamislepingu kehtivusaja lõppemisest.

[9] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Küpros, Läti, Luksemburg, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[10] Aruande koostamiseks tehtud taustauuringute ajal ei leitud ühtegi pikendamisest keeldumise juhtu.

[11] Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Küpros, Läti, Luksemburg, Madalmaad, Poola, Rumeenia ja Slovakkia.

[12] Belgia, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Prantsusmaa, Küpros, Läti, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[13] Poola nõuab võõrustamis- ja töölepingu vahepealset varianti, kus võõrustamislepingu sõlmivad teadusasutus ja teadlane töölepingu, käsunduslepingu või konkreetse ülesande kohta sõlmitud lepingu vormis.

[14] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Läti, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Poola, Rumeenia, Slovakkia ja Rootsi.

[15] Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Küpros, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalamaad ja Poola.

[16] Belgia, Bulgaaria (võetud üle võõrustamislepingu ametlikus mallis), Tšehhi Vabariik, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Küpros, Läti, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad (kohaldatakse üldisi tööõigusakte), Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[17] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Küpros, Luksemburg, Malta, Austria, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[18] Kuid tegelikult on IT-alal tegutsevad teadusasutused kohustatud asjaomaseid sisserändeasutusi teavitama, kui võõrustamislepingut pole võimalik täita.

[19] Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Küpros, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Soome ja Rootsi.

[20] Kooskõlas nõukogu direktiiviga 2003/86/EÜ, 22. september 2003, perekonna taasühinemise õiguse kohta, võivad liikmesriigid perekonna taasühinemist taotleva isiku puhul nõuda, et see oleks enne oma pereliikmetega ühinemist seaduslikult nende territooriumil viibinud teatava aja, mis ei ületa kaht aastat.

[21] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi.

[22] Kuna selle aruande koostamiseks tehtud uuringute ajal ei tegelenud Soomes ükski kolmanda riigi kodanikust teadlane teadustööga võõrustamislepingu alusel, siis ei olnud võimalik koguda andmeid Soome perekondade taasühinemise menetluse toimimise kohta.

[23] Ühtegi juhtumit teadlase elamisloa tühistamise kohta ei ole teada. Kuid pikendamisest keeldumise juhtumeid siiski esines. Näiteks Bulgaarias ei pikendatud kõikidest esitatud taotlustest 3 % ja Madalmaades 22 %.

[24] Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Leedu, Malta, Madalmaad, Austria, Poola ja Portugal; ajalised piirangud on kehtestanud Küpros, Ungari, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia.

[25] Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Madalmaad, Poola, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[26] Kvalifikatsioonide tunnustamise nõuet ei ole üle võetud.

[27] Kehtestatud on ainult tingimused, et teadlasel peavad olema teises liikmesriigis piisavad vahendid ja ta ei kujuta ohtu teise liikmesriigi avalikule korrale, avalikule julgeolekule või rahva tervisele.

[28] Bulgaaria (õigusakti eelnõu), Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Soome.

[29] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Prantsusmaa, Läti, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia, Soome ja Rootsi.

[30] Taotlusi võib territooriumil viibimise ajal esitada ainult erandjuhul.

[31] Taotlusi võivad territooriumil viibimise ajal esitada ainult teatud teadlaste kategooriad.

[32] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Leedu, Ungari, Malta, Austria, Sloveenia ja Rootsi.

[33] Belgia, Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Läti, Ungari, Malta, Madalmaad, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Soome.

[34] Mõni liikmesriigi asutus väidab, et kui üldised sisserändemenetlused toimivad ja on tõhusad, siis ei ole teadlastele mõeldud kiirendatud korras menetlust vaja.

[35] Belgia, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Prantsusmaa, Itaalia, Küpros, Läti, Leedu, Luksemburg, Ungari, Malta, Madalmaad, Austria, Poola, Portugal, Rumeenia, Sloveenia, Slovakkia ja Rootsi.

[36] KOM(2011) 743 (lõplik).

[37] KOM(2011) 248 (lõplik).

[38] Eurostati ELi koondandmed nende liikmesriikide kohta, mille andmed on kättesaadavad.

[39] Euroopa 2020 – strateegiline juhtalgatus Innovaatiline liit. KOM(2010) 546 (lõplik).

[40] Nõukogu järeldused Euroopa Innovatiivse liidu kohta, konkurentsivõime nõukogu 3049. istung Brüsselis 26. novembril 2010.

[41] KOM(2010) 491, SEK(2010) 1079 ja SEK(2010) 1080.