Sissejuhatus

Euroopa Liidu põhiväärtuste hulka kuulub solidaarsus, mis on Euroopa ühise varjupaigapoliitika juhtpõhimõte alates selle väljatöötamise algusest aastal 1999. Nüüd on see põhimõte sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 80.[1]

Solidaarsus on tunnustatult Euroopa ühise varjupaigasüsteemi oluline osa selle loomisest peale. Vajadus leida solidaarsusele väljund konkreetsete meetmete kujul tuleneb tegelikust olukorrast, sest kõigi liikmesriikide varjupaigasüsteemid on omavahelises sõltuvuses. Ühe liikmesriigi ülekoormatud ja halvasti toimiv süsteem mõjutab selgelt kõiki teisi, seda näiteks teistesse liikmesriikidesse toimuvate edasiliikumiste kaudu. Varjupaigataotlejate vood ei ole pidevad ning jaotuvad ELi ulatuses ebavõrdselt. 2001. aastal esitati EL 27-s riigis suurim hulk varjupaigataotlusi (425 000), 2006. aastal kahanes see arv 200 000 taotluseni, kusjuures taotluste arvu märkimisväärset suurenemist on oodata sel aastal. Varjupaigataotlejate voogude kasv võib proovile panna mõnegi liikmesriigi suutlikkuse. Euroopa Liidul on kohustus neid liikmesriike abistada, et ühtlasi täita ka eesmärki toetada ELi ühiseid väärtusi ja põhiõigusi, tagades varjupaigataotlejatele ja pagulastele piisavad vastuvõtutingimused ning nende kaitse.

Ent solidaarsus ja vastutus peavad käima käsikäes. Liikmesriikidel tuleb tagada, et nende süsteemid on kooskõlas standarditega, mis on sätestatud rahvusvahelises ja Euroopa õiguses, eelkõige 1951. aasta Genfi pagulasseisundi konventsioonis ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Solidaarsuse põhiaspekt on vajadus hoida korda oma territooriumil, et ennetada mõju teistele liikmesriikidele. Ka seda aspekti tuleb edendada, et luua vastastikuse abistamise edasist arengut toetav vastastikuse usalduse õhkkond. Usalduse suurendamine on solidaarsuse tugevdamise alus. Solidaarsuse põhimõtte rakendamine eeldab liikmesriikidelt tõelist pühendumist. Pealegi muudab ELi ja tema liikmesriikide raske majandusolukord olukorra veelgi keerukamaks. EL on juba välja töötanud mitmesuguseid usaldusväärseks lähtealuseks olevaid solidaarsusvahendeid. Neid kõiki saab täiustada, samuti saab välja töötada uusi komponente, et luua paindlik ja eri solidaarsusvajadustele vastav vahendite kogum.

Selleks teeb komisjon ettepaneku tugevdada ELi-sisest varjupaigaalast solidaarsust neljal teljel: praktiline koostöö ja tehniline abi, rahanduslik solidaarsus, vastutuse jaotus ja varjupaigasüsteemi juhtimisvahendite täiustamine. Lisaks on käesoleva teatise eesmärk panustada varjupaigapaketi lõpuleviimisse, arvestades järgmiste kuude ülimat tähtsust 2012. aasta eesmärgi saavutamisel, milles solidaarsusmõõtmel peab olema oma osa.

1. Praktilise koostöö ja tehnilise abi kogu potentsiaali mõistmine 1.1. Praktiline koostöö Euroopa ühise varjupaigasüsteemi alustalaks

Viimastel aastatel on võetud palju praktilise koostöö meetmeid, nimetagem siinkohal äsjaloodud Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiametit (edaspidi „tugiamet”), mis tihendab veelgi praktilist koostööd varjupaigavaldkonnas. Tugiamet tagab, et praktilisest koostööst saaks ELi varjupaigasüsteemi peamine alustala. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi raames saadud esialgne kogemus on näidanud, et tegelikud meetmed on vajalikud täiendused õigusaktidele loomaks kindlustunnet, et kõik liikmesriigid täidavad samu ülesandeid sarnasel viisil ja sarnaste tulemustega.

Tugiamet alustas tööd 2011. aasta juunis ning sellega loodi struktuur praegusele koostöökorraldusele väärtuse lisamiseks. Näiteks võib varjupaigateemalisest koolituskavast saada juhtumite menetlejate jaoks ühine standard kogu ELis, kasvatades seega märkimisväärselt usaldust sellesse, et liikmesriikide tavad on suurel määral kattuvad ning et otsuste tegemisel järgitakse kooskõlastatud struktuuri. Tugiamet peaks nende meetmete mõju hindama konkreetsete kogu ELis kehtivate eesmärkide abil.

Varjupaigasüsteemid paranevad ELi õigusaktide, tõhustatud praktilise koostöö ja ELi rahastamismehhanismide aruka kasutuse koostoimes. Kuna Euroopa Liit püüdleb varjupaigaalaste õigusaktide paketi üle otsustades enam ühtlustatud ja täiustatud ühiste standardite vastuvõtmise poole, saavad liikmesriigid oma käsutusse paremad ühised rakendusvahendid, mis antakse neile tugiameti tegevuse kaudu riikide kuluvähenduspüüdluste toetuseks. Samuti on tugiametil võimalik tuvastada ja levitada parimat tava seoses menetluste kättesaadavuse, kõige haavatavamate taotlejatega tegelemise, tehnikate jagamise ja mahajäämuse kõrvaldamisega. ELi rahalistel vahenditel tuginevad ühised vahendid ja parimad tavad aitavad liikmesriikidel arenevaid ühiseid standardeid rakendada. Tugiamet annab ka kasuliku panuse läbipaistvasse ja strateegilisse Euroopa ühise varjupaigasüsteemi haldamisse, sealhulgas koostab amet igal aastal aruande ELi varjupaigaalase olukorra kohta.

Tugiameti mõju sõltub liikmesriikide soovist ameti pakutavaid võimalusi kasutada ning sellest, kuivõrd nad vastavale koostööle pühenduvad. Tuleb luua riiklike varjupaigaasutuste vahelise korrapärase üleeuroopalise koostöö tava.

Üks ühistest vahenditest, mille uurimisele kutsuti tugiametit üles Stockholmi programmis, on menetlused, millega lihtsustada ametnike lähetusi liikmesriikide vahel eesmärgiga abistada erilise surve all olevaid liikmesriike. Selleks peaks tugiamet looma reservi ekspertidest, juhtumite menetlejatest ja tõlkidest, keda on võimalik lühikese etteteatamisega kokku kutsuda, et abi vajavat liikmesriiki abistada.

Korrapäraselt tuleb läbi vaadata, kas tugiameti volitused ja õiguslik alus on erinevatele solidaarsusvajadustele (lühiajalistele või struktuursetele) ning varjupaigataotlejate voogude uutele vormid reageerimiseks piisavad.

1.2. Rahvusvahelise kaitsega seotud lünkade täitmine ELi reageerimisel rände- ja varjupaigakriisidele

Lisaks on tugiameti ülesanne abistada erilise surve all olevaid liikmesriike. Konkreetsete meetmetena tähendab see, et tugiamet võib võtta juhtiva rolli varjupaiga- ja rändealaste eriolukordade lahendamisel. Võimalus lähetada tegevuskavade alusel tugiameti varjupaigatugirühmi seda taotlevasse liikmesriiki on varjupaigavaldkonna solidaarsuse seisukohast uus eelis.

Tuleks õppida kogemustest, mida saadi ELi reageeringust Vahemere lõunapiirkonna sündmuste rändega seotud tagajärgedele. Euroopa Liit suutis kiiresti leida rahalisi lisavahendeid, et abistada mõjutatud liikmesriike ja kasutada Frontexi koordineeritud operatiivvahendeid piirikontrolliks ning see oli omakorda abiks ka otsingu- ja päästeoperatsioonidele merel. Frontex osales uute saabujate esmakontrolliga tegelemisel ja teabe andmisel. Siiski ei olnud võimalik kasutada teisi, konkreetselt rahvusvahelise kaitsega seotud operatiivseid solidaarsusmeetmeid – seda eelkõige seetõttu, et tugiamet ei olnud siis veel piisavalt töövalmis.

Üritades tagada valmisoleku täita see lünk edasise vajaduse korral, peaks tugiamet kaaluma ühe olulisema punktina kooskõlastamist teiste ametitega. Tugiamet, Frontex ja võimaluse korral ka Europol peaksid koos komisjoniga kehtestama konkreetse korra, et tagada selgus kõigi asjaosaliste rollides ning töökorralduse kiirus ja tõhusus hädaolukorras. Selline kord võiks hõlmata koordineeritud üksuste lähetamist.

Ametitevaheline koostöö on samamoodi vajalik seoses hädaolukordades reageerimise ja ennetustööga, mille näitena nimetagem riskianalüüsi ja varajase hoiatamise suutlikkust. Peale selle peaks tugiamet toetama rahvusvahelise kaitse aspektide lõimimist Frontexi töösse, pidades silmas hiljuti kokku lepitud Frontexi õigusliku aluse muudatusi, millega tugevdatakse põhiõiguste kaitsemehhanisme Frontexi operatsioonide puhul. Seda võiks teha ka koostöös Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga.

Hiljutiste Vahemere piirkonna sündmuste ajal uuris komisjon võimalust kasutada liidu kodanikukaitse mehhanismi nende liikmesriikide abistamisel, kes seisavad silmitsi erakorraliste rändevoogudega, mis koormavad riigi reageerimissuutlikkust. Liikmesriikide taotlusel võib mehhanismi kasutada väga konkreetsetel tingimustel, et kooskõlastada pakkumiste kaardistamist ja mitterahaliste toetuste andmist.

Tegevuse põhipunktid

¤    Liikmesriigid peaksid panustama tugiameti tegevusse ja vahenditesse ning kasutama võimalikult hästi tugiameti ühised vahendid.

¤    Liikmesriigid peaksid seadma 2012. aasta algul eesmärgi, kui palju nende varjupaigavaldkonna ametnikke tuleks 2014. aastaks välja koolitada Euroopa varjupaigateemalise koolituskava alusel.

¤    Tugiamet peaks andma tehnilist tuge liikmesriikidele, kes täiel määral varjupaigaalaseid õigusakte rakendavad.

¤    Tugiamet peaks 2012. aastal uuesti läbi vaatama menetlused, millega lihtsustatakse ametnike lähetusi nende liikmesriikide abistamiseks, kelle varjupaigasüsteemid on erilise surve all, ning looma reservi ekspertidest, juhtumite menetlejatest ja tõlkidest, keda saab kriisiolukorras lühikese etteteatamisega kohale kutsuda.

¤    Tugiamet peaks parandama ekspertide lähetamise tõhusust, hinnates tegevuskavade meetodeid ja varjupaigatugirühmade algseid Kreekas saadud kogemusi.

¤    Komisjon peaks 2013. aastal hindama tugiameti mõju varjupaigavaldkonna praktilisele koostööle ja Euroopa ühisele varjupaigasüsteemile ning tegema ettepaneku võimalikeks lisameetmeteks, mis võivad olla vajalikud, et kindlustada tõhus solidaarsus ja vastutuse jagamine.

¤    Tugiamet ja Frontex peaksid 2012. aastal kokku leppima selges koostöökorralduses eesmärgiga tagada maksimaalne analüüs, tehniline abi ning vahendite ja ekspertide kasutamine, et suurendada ELi hädaolukordades reageerimise suutlikkust.

¤    Komisjon ja liikmesriigid peaksid uurima ELi kodanikukaitse mehhanismi kasutamist konkreetsetel tingimustel, kui tekivad erakorralised rändevood, mis koormavad riigi reageerimissuutlikkust.

2. Varjupaigapoliitikat toetavate finantssolidaarsuse vahendite lisaväärtuse süvendamine 2.1. Euroopa Pagulasfondi maksimaalne kasutamine aastani 2013

Euroopa Pagulasfond (edaspidi „pagulasfond”) on näidanud, kuidas Euroopa Liit ja selle liikmesriigid võivad koos töötades luua olulist lisaväärtust. Alates fondi loomisest 2000. aastal on see aidanud liikmesriikidel suurendada nende varjupaigasüsteemide suutlikkust. Näiteks aidati Itaalial seada sisse varjupaigataotlejate vastuvõtusüsteem. Fond abistas süsteemide väljaarendamisel neid ELi 10+2 liikmesriiki, kus traditsioonid varjupaigavaldkonnas enne ühinemist olid alles kujunemisjärgus. Samuti on see võimaldanud liikmesriikidel algatada põgenike integreerimise poliitikat ja toetanud uuenduslikke projekte. Pagulasfond innustas liikmesriike võtma uusi ümberasustamist ja -paigutamist hõlmavaid meetmeid. Viimastel aastatel on osutatud väga vajalikku kriisiabi Belgiale, Kreekale, Itaaliale ja Maltale.

Pagulasfondi kahel järelejäänud tegevusaastal (2008–2013) peavad liikmesriigid tagama, et kasutavad täiel määral ära selle raames pakutavad võimalused. Selleks et saaks eraldada mis tahes rahalisi vahendeid, tuleb täita kõik ametlikud nõuded. Eriti oluline on, et liikmesriigid kasutaksid pagulasfondi selliste investeeringute rahastamiseks, mis toovad pikaajalist kasu nende varjupaigasüsteemidele. Fond ei ole ette nähtud selleks, et lihtsalt täiendada riikide varjupaigavaldkonna tegevuseelarvet. Seetõttu julgustas komisjon hiljuti liikmesriike kasutama 2012. ja 2013. aastal pagulasfondi varasemast strateegilisemal viisil.

Lõpptulemusel peaks varjupaigaalaste õigusaktide paketi tõhus rakendamine koos uuenduslike praktilise koostöö projektidega vähendama varjupaigaprotsesside kulusid. Varjupaigaküsimus on poliitikavaldkond, kus investeeringud toodavad pikemaajalisi (nii rahalisi kui ka sotsiaalseid) sääste. Seetõttu tuleks pagulasfondi kasutada eriti selleks, et toetada Euroopa ühist varjupaigasüsteemi käsitlevate teise etapi õigusaktide ülevõtmist ja rakendamist.

2.2. Paindlikum, integreeritum ja sihipärasem rände- ja varjupaigafond aastatel 2014–2020

2014. aastast on liikmesriikide käsutuses uus rände- ja varjupaigafond[2]. Komisjon tegi selle kohta ettepaneku 15. novembril 2011 ning sellega kaasneb mitu arendusjärgus täiendust, mis peaksid aitama saavutada ELi poliitikaeesmärke ja luua suuremat ELi lisaväärtust.

Tähtis uuendus on üldine sisepoliitikaalane dialoog iga liikmesriigiga uue fondi kasutamise üle, mis peaks eelnema mitmeaastaste kavade koostamisele. Selle dialoogiga püstitataks liikmesriikide eesmärgid vastavas poliitikavaldkonnas ja erieesmärgid, mida soovitakse fondi vahendeid kasutades saavutada. Seda täiendavad liikmesriikide iga-aastased aruanded fondi rakendamise kohta.

Samal ajal on uus fond paindlikum. Komisjoni otsese vastutuse all olevaid eraldisi käsitatakse ühe paketina, mis tuleb kulutada poliitilisi arengusuundi või liikmesriikide või kolmandate riikide olukorda silmas pidades. Lisaks on uue fondi puhul paremini tagatud, et raha läheb sinna, kus seda kõige enam vajatakse. Kriteeriumid, mille alusel liikmesriigid eraldisi kasutavad, on kavandatud sihipärasemalt ja viisil, millega tagatakse solidaarsus erilise surve all olevate liikmesriikidega või nendega, kellel on kõige rohkem tarvis oma suutlikkust veel arendada. Uue fondi puhul on võimalik arvesse võtta liikmesriikide varjupaigataotlejate hulga suuri arvulisi kõikumisi, sealhulgas üleandmisi Dublini süsteemi alusel, ning eraldada pärast vahekokkuvõtete tegemist lisavahendeid liikmesriikidele, kes seda vajavad. Seonduva halduskoormuse vähendamiseks nähakse ette sujuv haldussüsteem.

Fondiga tehakse ettepanek anda liikmesriikidele rahalisi stiimuleid, mis on samalaadsed nendega, mida praegu kasutatakse konkreetsete põgenikekategooriate (haavatavad rühmad ja piirkondliku kaitse programmidega hõlmatud isikud) ümberasustamisel, et maksta hüvitist liikmesriikidele, kes nõustuvad ümber paigutama rahvusvahelise kaitse saajaid teisest liikmesriigist.

Selleks et tõhusamalt rakendada Euroopa Liidu siseküsimustega tegelevate ametite pädevust ja eksperditeadmisi, kavandatakse ettepanekuga ka ära kasutada finantsmääruse pakutav võimalus – usaldada fondi kaudu kättesaadavate vahendite piires konkreetsete ülesannete elluviimine ametitele nende missioonide raames ja täiendusena nende töökavadele.

2.3. Finantsinstrumentide vastastikuse täiendavuse kasutamine, et saavutada maksimaalne võimalik mõju

Varjupaigavaldkonna finantssolidaarsuse puhul võidakse nii otseselt kui ka kaudselt kasu saada teistest ELi finantsinstrumentidest. Näiteks antakse Euroopa Sotsiaalfondist toetust kutseõppeprogrammidele, mis võivad toetada varjupaigaotsijaid ja rahvusvahelise kaitse saajaid tööturule juurdepääsul või nende oskuste laiendamisel. Teisi struktuurifonde, nimelt Euroopa Regionaalarengufondi, võib kasutada ka liikmesriikide abikõlblike piirkondade abistamiseks, näiteks et aidata ehitada taristuid (näiteks majutuskeskused). Seega peaksid liikmesriigid kaaluma teiste ELi finantsinstrumentide kooskõlastatud ja igakülgset kasutamist. See eeldab strateegilist kavandamist ja kindlakäelist kooskõlastamist ministeeriumide vahel.

Tegevuse põhipunktid

¤    Liikmesriigid peaksid parimal moel kasutama pagulasfondi 2011., 2012. ja 2013. aasta programme, sealhulgas erakorralisi meetmeid. 2013. aastal tuleks kavandamisel olla strateegilisem, näiteks toetades 2012. aasta varjupaigapaketi raames vastuvõetud õigusaktide ülevõtmist ja rakendamist.

¤    Kaasseadusandjad peaksid kiiresti kokku leppima mitmeaastase finantsraamistiku konkreetsetes õigusaktides komisjoni 15. novembril 2011 esitletud varjupaigapoliitika toetamiseks.

¤    Liikmesriigid peaksid tagama kooskõla ja vastastikuse täiendavuse teiste ELi finantsinstrumentidega, et suurendada oma suutlikkust varjupaigataotlejate voogudega toimetulekuks.

3. Vastutuse jagamine 3.1. Dublini määrus vajab muutmist

Endiselt on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi keskmes Dublini määruse eesmärk – määrata kindlaks liikmesriigi vastutus iga varjupaigataotleja ees. Varjupaigataotluste eest vastutuse kindlaksmääramise mehhanism on endiselt vajalik, et tagada õigus tõhusale juurdepääsule pagulasseisundi määramise menetlustele, kahjustamata seejuures varjupaigataotluste kiire töötlemise eesmärki, ning et hoida ära olukord, kus sama isik esitab mitu taotlust mitmes liikmesriigis.

Dublini määruse põhimõtted, mida komisjon oma 2008. aastal määruse läbivaatamise kohta tehtud ettepanekus soovitas säilitada, ei tähenda pelgalt varjupaigataotlejate tagasisaatmist esimese sisenemise riiki. Seda kriteeriumi leevendavad mitu klauslit. Teatud olukordades võivad Dublini määruse kohased üleandmised panna liigselt proovile surve all oleva liikmesriigi suutlikkuse ning see ei ole kahjulik üksnes asjaomasele liikmesriigile, vaid ohustab ka taotlejate õigusi.

Arenevas kohtupraktikas on esitatud väga olulisi küsimusi selle kohta, kuidas hoida Dublini süsteemi kõikides olukordades tõhusalt toimivana ja tagada, et Dublini määruse rakendamiseks võetud meetmetega austatakse täiel määral põhiõigusi; eelkõige on seda tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu 2011. aasta otsuses kohtuasjas M.S.S vs. Belgia ja Kreeka[3]. Mõne kuu pärast esitab ka Euroopa Liidu Kohus lisasuunised selle kohta, mida tuleb arvesse võtta Euroopa ühise varjupaigasüsteemi arendamisel ja rakendamisel.

Dublini süsteemi terviklikkuse tagamiseks tuleb süsteemi tõhustada ja parandada taotlejatele pakutava kaitse taset. Komisjoni 2008. aasta ettepanekut käsitlevatel läbirääkimistel selgus vajadus suurendada Dublini süsteemis vastastikust usaldust. Üks võimalikke lahendusi võiks olla järelevalve ja probleemide lahendamise meetmete võtmine, et sekkuda varakult hindamise ja varajase hoiatamise abil. Sellest peaks nüüd, läbirääkimiste viimasel etapil, saama prioriteet eesmärgiga pidada kinni 2012. aasta tähtajast (vt punkti 4.2 allpool).

Kuna hästi toimiv Dublini süsteem on Euroopa ühise varjupaigasüsteemi seisukohast väga tähtis, tuleks selle põhimõtted ja toimimine korrapäraselt uuesti läbi vaadata, samal ajal kui töötatakse välja Euroopa ühise varjupaigasüsteemi teisi komponente ja ELi solidaarsusvahendeid. Korraldada tuleks põhjalik nn toimivuskontroll, teostades tõenditel põhineva läbivaatamise, mis hõlmab Dublini süsteemi õiguslikku, majanduslikku ja sotsiaalset mõju, sealhulgas selle mõju põhiõigustele.

3.2. Rahvusvahelise kaitse saajate ümberpaigutamise edasine arendamine

Ümberpaigutamise ajal annab üks liikmesriik rahvusvahelise kaitse saajad või taotlejad üle teisele liikmesriigile, kusjuures vastuvõttev liikmesriik võtab endale vastutuse taotluse läbivaatamise või integratsioonimeetmete eest.

Mõte rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamisest enne nende kaitsevajaduste hindamist tekitab vastuolusid. Mõned sidusrühmad peavad seda kasulikuks või isegi vajalikuks meetmeks, kusjuures mõned liikmesriigid lausa propageerivad ebaseaduslike rändajate ümberpaigutamist, samal ajal kui teised seda meedet vaidlustavad. Endiselt on vastamata palju küsimusi – kuidas seostada seda meedet Dublini süsteemiga, milline on selle kasulikkus ja kulutasuvus teiste solidaarsuse vormidega võrrelduna ja mõju taotlejaile endile. Komisjon ei pea praegu vajalikuks teha ettepanekut rahvusvahelise kaitse taotlejate ümberpaigutamise ELi mehhanismi kohta. Komisjon määras siiski ettepanekus rände- ja varjupaigafondi kohta ELi kaasrahastamise ulatuse vastava tegevuse puhul, konsolideerides ja arendades edasi seda, mis on juba võimalik pagulasfondi raames. See lihtsustab nende eduliste liikmesriikide tegevust, kes soovivad osaleda vabatahtlikes projektides, kusjuures tugiametile jääb kooskõlastav roll. Selline kaasrahastamine võiks olla kasulik ka hädaolukorras.

Vastukaaluna ollakse üksmeelel selles, et rahvusvahelise kaitse saajate ümberpaigutamine on kasulik ja asjakohane. 2009. aasta juunis tegi komisjon ettepaneku pagulasfondi kaasrahastatavaks ELi-siseseks katseprojektiks EUREMA (EU Relocation Malta Project – ELi projekt ümberpaigutamiseks Maltalt). Projekt viidi lõpule 2011. aasta suvel ning selle raames asutati Maltalt ümber 227 rahvusvahelise kaitse saajat kuute teise liikmesriiki.

Katseprojekt oli kõikidele osalejatele kasulik kogemus. Projekti ajal olid liikmesriigid loovad lahenduste leidmisel paljudele õiguslikele ja praktilistele küsimustele, mis hõlmasid näiteks sobiva seisundi andmist või tõhusaid integratsioonimeetmeid. Need lahendused aitasid tugiametil ette valmistada ümberpaigutamist toetavat tegevust (seda nõuti tugiameti õiguslikus aluses), näiteks operatiivseid ettevalmistusmeetmeid, teadlikkuse suurendamist ja teostuse koordineeritust. Projekti edust lähtudes käivitati komisjoni algatusel selle teine etapp rahastajate konverentsiga 12. mail 2011. Ehkki kokku eraldati raha suurema arvu kohtade jaoks kui esimese etapi puhul (kokku peaaegu 340), on kõnealune näitaja endiselt väike. Komisjon kannustab liikmesriike tegema kõik endast oleneva lisakohtade tagamiseks, arvestades eelkõige uute 2011. aasta suvel Maltale saabunud varjupaigataotlejate arvu.

Katseprojekti algatamise ja juhtimisega on komisjon ümberpaigutamist innukalt toetanud. Projekti kahest etapist saadud kogemuse põhjal ja võttes arvesse tugiameti edaspidist toetust ümberpaigutamisele, teeb komisjon ettepaneku vabatahtlikuks püsivaks skeemiks, millele tuleb teha edasine mõju hindamine. See võimaldaks liikmesriikidel taotleda ümberpaigutamise kaudu abi, sealhulgas hädaolukorras.

Veel üks hiljutine areng on muudetud direktiivi[4] vastuvõtmine pikaajalise elamisõiguse kohta, millega antakse tunnustatud rahvusvahelise kaitse saajatele teatud õigused, tagatakse võrdne kohtlemine ja õigus minna teise liikmesriiki pärast viieaastast elanikustaatust. Iseenesest ei ole see solidaarsusmeede, kuid võib aidata leevendada teatud liikmesriikidel lasuvat survet, juhul kui mõned tunnustatud kaitsesaajad otsustavad teatud tingimustel minna teise liikmesriiki.

3.3. ELi territooriumil taotluste ühise menetlemise teostatavuse uurimine

ELi territooriumil varjupaigataotluste ühise menetlemise teema tõstatati esimest korda Haagi programmis. Stockholmi programmiga kutsuti komisjoni üles viima lõpule uuring, mis käsitleb varjupaigataotluste ühise menetlemise teostatavust ning õiguslikke ja praktilisi tagajärgi.

Paljusid ühise menetlemise aspekte tuleb veel lähemalt selgitada. Üheks põhiküsimuseks on hinnata, millist tüüpi olukordades võiks ühine menetlemine tarvilik olla. Kaalutletavad õigus- ja haldusküsimused hõlmavad kooskõla ELi õigusega, õiguslikku alust aluslepingutes, tõhusaid õiguskaitsevahendeid, ühise menetlemisega hõlmatud isikute seisundit, otsustamispädevust omavaid isikuid, seost kaitse ülekandmise ja/või varjupaigaõiguste vastastikuse tunnustamise vahel ning kooskõla Dublini süsteemiga. Finantsküsimused hõlmavad kulusid, võrrelduna pelgalt riikliku tasandi menetlemise ja rahastamismehhanismidega. Uuringu praktilised küsimused hõlmavad muu hulgas ühise menetlemise toimumiskohta ning kaugtöö võimalikku kasutamist. Ühisel menetlemisel tuleks muidugi täielikult austada taotlejate õigusi.

Ühisest menetlemisest ELi territooriumil võiks saada kasulik solidaarsusvahend. Selle abil saaks toetada surve all olevaid liikmesriike, vähendades mahajäämust menetlemisel ning seega täiendaks Dublini süsteemi. Sel viisil oleks võimalik levitada parimat tava ja jagada omavahel tehnikaid jällegi varjupaigasüsteemide ühtlustamise nimel, suurendades usaldust üksteise varjupaigasüsteemide vastu. Arvestades saabuvate varjupaigataotlejate erinevat hulka, on mõnel liikmesriigil vähem pingelisi ajavahemikke ja neil võib olla töötajate reserv, millega saaks aidata teisi liikmesriike. Tasub uurida, kas ressursse saaks vastavalt suutlikkusele teistele liikmesriikidele laenata või liikmesriikide vahel jagada, võimaluse korral seoses ametnike lähetusmenetlustega, mille kujundajaks peaks olema tugiamet.

Komisjon algatab kõnealuste küsimuste süvendatud käsitlemiseks uuringu. Selle tulemused võivad olla kättesaadavad 2012. aasta lõpuks.

3.4. Erandlike tingimuste korral asjakohase vastutuse jaotuse tagamine

Lisaks tulevase püsiva ümberpaigutusskeemi hädaolukordadega seotud komponendile kaalub komisjon massilise ümberasustatavate isikute voolu korral alati, kui asjakohased tingimused on täidetud, ajutise kaitse direktiivi mehhanismi aktiveerimist. Direktiiv on erandolukorras tarvilik vahend. Sellega antakse vastava kaitse saajatele sobiv seisund, pakkudes tuge varjupaigasüsteemile ja luues struktureeritud, kuid samas vabatahtliku mehhanismi kaitse saajate üleviimisel ühest liikmesriigist teise. Samal ajal on selle kasutamise kriteeriumid rangelt määratletud: seda saab teha üksnes selliste ümberasustatud isikute massilise sissevoolu või eeldatava massilise sissevoolu korral, kes ei saa turvaliselt või püsivalt päritoluriiki tagasi pöörduda, eelkõige kui valitseb oht, et varjupaigasüsteem ei suuda nimetatud sissevoolu menetleda kahjustamata oma tõhusat toimimist. Massiline sissevool tähendab suure arvu konkreetsest riigist või geograafiliselt alalt pärit ümberasustatud isikute saabumist ELi, olenemata sellest, kas nende saabumine ELi oli omaalgatuslik või aidati sellele kaasa näiteks evakueerimiskava abil. Pärast 1999. aasta Kosovo pagulastekriisi ei ole Euroopa Liidul olnud tõsist ümberasustatud isikute massilise sissevoolu probleemi. 2011. aasta Vahemere lõunapiirkonna sündmused ei ole kaasa toonud võrreldava isikute hulgaga sissevoolu ELi.

Suurel hulgal ELi saabuvad varjupaigaotsijad ja ebaseaduslikud rändajad annavad sageli põhjuse korraldada otsingu- ja päästeoperatsioone. Liikmesriigid peavad täitma rahvusvahelisest õigusest tulenevaid kohustusi abistada kõiki merehädas olevaid inimesi ja kindlustada neile võimalikult kiiresti ohutu maabumine. Täiel määral tuleb kinni pidada mittetagasisaatmise põhimõttest. Vastavad kohustused kehtivad ka lähteriigiks olevate kolmandate riikide suhtes. Komisjon julgustab liikmesriike tagama võimalikult tihe nendevaheline koostöö ja kooskõlastamine nende kohustuste täitmisel. Kuna tegemist on vältimatute kohustustega, mille puhul on ülima tähtsusega inimeste elu ja tervis, ei saa eitada asjaolu, et ilma ELi tasandi meetmeteta paneb saabujate arvukus liigselt proovile liikmesriikide vastuvõtusuutlikkuse ja seab neile liiga suured kohustused, sealhulgas seoses tagasisaatmisega. Seepärast tuleks arvesse võtta eelmises jaotises rõhutatud ümberpaigutamise-laadsete meetmete positiivset mõju nende päästetud isikute maabumisega seonduvate probleemide lahendamisel, kes taotlevad rahvusvahelist kaitset ja kellel on õigus seda saada.

Tegevuse põhipunktid

¤    Kaasseadusandjad peaksid kiirendama läbirääkimisi Dublini määruse muutmise üle, et pidada kinni 2012. aasta tähtajast.

¤    Komisjon peaks 2014. aastal algatama Dublini määruse nn toimivuskontrolli.

¤    Liikmesriigid peaksid võtma suuremaid kohustusi seoses Maltaga seonduva ümberpaigutamise katseprojekti pikendamisega, nagu on rõhutatud 12. mai 2011. aasta ministrite konverentsil.

¤    Komisjon teeb 2012. aastal ettepaneku rahvusvahelise kaitse saajate vabatahtliku püsiva ümberpaigutamisskeemi kohta, millele tuleb teha edasine mõju hindamine.

¤    Tugiamet peaks toetama ja lihtsustama ümberpaigutamist, nagu on ette nähtud tugiameti loomise määrusega, võttes aluseks projektist EUREMA saadud kogemused.

¤    Komisjon peaks käivitama uuringu, mis käsitleb varjupaigataotluste ühise menetlemise teostatavust ning õiguslikke ja praktilisi tagajärgi, nagu on ette nähtud Stockholmi programmiga, et saada tulemused enne 2012. aasta lõppu.

¤    EL peaks asjakohaste kriteeriumide ja olukordade korral kasutama ajutise kaitse direktiivi.

4. Vastastikune usaldus uuendatud juhtimissüsteemi keskmes 4.1. Kreeka õppetunnid: rikkumismenetluste täiendamine

Komisjon on korduvalt rõhutanud, et praeguse varjupaigaküsimustealase acquis’ ebamäärased standardid põhjustavad ebaühtlast rakendamistaset ja järelevalveraskusi. Komisjoni kavandatud ja Euroopa ühist varjupaigasüsteemi käsitlevad muudetud õigusaktid peaksid oluliselt suurendama selgust ja täpsust ning võimaldama komisjonil ELi õiguse kohaldamist paremini kontrollida.

Samal ajal tuleb iga liikmesriigi varjupaigasüsteemi pideva hea toimimise ja vastupidavuse kindlustamiseks toetada traditsioonilisi acquis’ kohaldamise järelevalve vahendeid (nagu rikkumismenetlused ja õigusaktide korrapärane hindamine) täiendavate, soovitavalt ennetavate meetmetega, mis põhinevad asjakohasel vastastikuse usalduse tasemel. Samal ajal kui peamine vastutus jääb liikmesriikidele, on vajalik laiahaardelisem reageerimine eeskätt seetõttu, et ELil on kohustused mitte üksnes oma liikmesriikide, vaid ka varjupaigataotlejate ees. Kreekas toimunu oli selles osas tähtis kogemus, sest Euroopa Liit reageeris igakülgselt Kreeka ebaõnnestunud varjupaigasüsteemile, mis on näidanud küll esimesi paranemismärke, ehkki teha on veel palju.

Lähtudes väidetest, mille kohaselt Kreeka ei rakendanud korrektselt ELi varjupaigaalaseid õigusakte ja et tema varjupaigasüsteem oli nii mõneski suhtes äärmiselt küündimatu ja kinnipidamiskeskustes valitsesid ebainimlikud tingimused, algatas komisjon 2009. aastal Kreeka vastu rikkumismenetluse. Sellegipoolest tunnistas komisjon vajadust anda Kreekale olukorra parandamiseks mitmesugust abi, pidades silmas varjupaigaküsimuste humanitaarset aspekti.

Üheaegselt rikkumismenetlusega astus komisjon seetõttu dialoogi Kreeka ametiasutustega. See aitas Kreekal koostada riikliku varjupaigaalase tegevuskava ja arendada välja rändehalduse. Samuti kooskõlastas komisjon teiste liikmesriikide ekspertide pakutavat abi. Lisaks andis ta pagulasfondist erakorralist finantsabi, mida täiendas ELi rahaline toetus teistest allikatest. Pärast Kreeka 2011. aasta aprillis esitatud taotlust koostas tugiamet koos Kreeka ametiasutustega kaheaastase tegevuskava, et lähetada varjupaigatugirühmad, mis on juba alustanud oma tööd kohapeal.

Koos Kreeka valitsuse tehtud muudatustega, eeskätt uute seaduste vastuvõtmise teel, võib tegevuskavaga seoses näha mitut positiivset arengusuunda. Eelkõige on suurenenud varjupaigataotlejate vastuvõtumäär (alustades määrast alla 1 % kuni määrani 12,35 %) ja paranenud on otsustamise kvaliteet. Ehkki palju on veel vaja ära teha ning mitmes valdkonnas (näiteks kinnipidamiskeskustes ja teatud õiguste kasutamisel) on endiselt tõsiseid probleeme, on siiski tegemist näitega olukorrast, kus liikmesriik ise vastutab korraloomise eest oma territooriumil, kuid talle antakse selleks nii rahalist kui ka praktilist abi.

Sellises olukorras peab järelevalve olema põhjalikum kui vaid rangelt acquis’ kohaldamine, sest aja jooksul võib suutlikkuseprobleemide ja küsitavate haldusvalikute kuhjumine viia tõsise põhiõiguste rikkumiseni ning Euroopa ühise varjupaigasüsteemi, sealhulgas Dublini süsteemi ebastabiilsuseni.

4.2. Dublini süsteemi vastupidavuse suurendamine

Komisjon, Euroopa Parlament ja liikmesriigid on viimasel ajal arutanud, kuidas tagada kõikide liikmesriikide varjupaigasüsteemide korralik toimimine ning kuidas leida ja lahendada probleemid enne, kui need viivad kriiside ja rikkumismenetlusteni. Hindamise ja varajase hoiatamise mehhanismi idee näib olevat sobilik tee edasi.

Sellisel mehhanismil võiks olla kaks ülesannet: esiteks kõikide liikmesriikide püsiv jälgimine, et tagada nende pidev valmisolek; teiseks struktureeritud, kindla järjestusega meetmed puuduste kõrvaldamiseks enne, kui need arenevad päriskriisideks.

Tegelikkuses võiks hindamine ja varajane hoiatamine hõlmata iga liikmesriigi varjupaigasüsteemi erinevaid juhtimisaspekte, sealhulgas näiteks varjupaigasüsteemi geograafilist ja eelarvelist korraldust, Dublini määruse kohaste üleandmiste mõju, ELi solidaarsusvahendite nõuetekohast kasutamist, ELi solidaarsusalgatustes osalemist jne. Hindamise tulemusena valmivad aruanded ja soovitused hoiataksid varakult võimalikest probleemidest. Ka võib neid kasutada selleks, et paremini kooskõlastada liikmesriigile suunatud solidaarsusmeetmeid, mis hõlmavad ka paremat ELi rahaliste vahendite kavandamist ja tugiameti praktilise koostöötegevuse prioriteete. Selle protsessi tõhususe kindlustamiseks tuleb leida õiged vahendid ja sobilik kord.

Ette tuleb näha konkreetsed järelmeetmed, et hindamise tulemusi jälgitaks nõuetekohaselt. Kava võiks sisaldada taotlusi kooskõlastatud solidaarsusmeetmeteks, et toetada asjaomase liikmesriigi jaoks vajalikku tegevust. Komisjon usub, et selline protsess võiks märgatavalt parandada vastastikust usaldust liikmesriikide vahel ja suhetes kodanikuühiskonna organisatsioonidega, kes suhtuvad Dublini süsteemi tihtipeale kriitiliselt.

4.3. Vastastikuse usalduse kujundamine teiste rändehalduse valdkondade kaudu

Vastastikune usaldus on hästi toimiva varjupaigaalase koostöö seisukohast peamine. Suurenenud usaldusega kaasneb suurem solidaarsus, mistõttu ongi usalduse süvendamine nii tähtis. Ehkki iga rändega seotud poliitikavaldkonna eesmärgid on erinevad, võib parema piirihalduse ja viisapoliitikana väljenduval paremal rändehaldusel olla positiivne mõju ka liikmesriikidevahelise usalduse suurendamisele varjupaigavaldkonnas.

Komisjon tegi 16. septembril 2011. aastal ettepaneku mitmeks muudatuseks Schengeni ala juhtimises, mille siht on kindlustada liikumisvabadust liikmesriikide hulgas vastastikuse usalduse suurendamise teel. Ettepanekutega parandataks Schengeni hindamismehhanismi läbivaatamise kaudu Schengeni ala ühist juhtimist. Tagades paremini Schengeni acquis’ nõuetekohase kohaldamise, suurendataks ettepanekutega usku ELi võimekusse lahendada piirikontrolliga seotud probleeme üldiselt ja solidaarsuse vaimus, mis ühtlasi lihtsustab liikmesriikide osalemist varjupaigaalastes solidaarsusalgatustes.

Viisapoliitikas võib üks komisjoni 24. mail 2011. aastal tehtud viisamääruse[5] muutmisettepanek muuta liikmesriikide varjupaigasüsteemid tõhusamaks. Kaitseklausli kehtestamine võimaldab äärmusliku meetmena peatada kehtestatud viisavaba liikumise kolmandast riigist, kus leidub tõendeid, et sellega on muu hulgas kaasnenud varjupaigasüsteemi kuritarvitamine.

Eeskätt võimaldaks see mehhanism ELil säilitada tasakaalu kolmandate riikide kodanike liikumise parema ohjamise ja selle tagamise vahel, et viisavaba reisimisega ei kaasneks rikkumised või kuritarvitamine. Seega, ühelt poolt täiendab Euroopa Liit viisanõude kaotamist kaitsemehhanismidega liikmesriikide jaoks, toetudes kogemustele nagu nn viisanõude kaotamise järgne järelevalvesüsteem, mis kehtestati selleks, et tagada Lääne-Balkani riikide viisavaba režiimi sujuv toimimine. Teiselt poolt võtab EL ka meetmeid, et pakkuda lahendusi liikmesriikidele, kes on tõsiselt hädas konkreetse varjupaigataotlejate vooga kolmandatest riikidest. Viisanõude kaotamise järgne järelevalvesüsteem võimaldas komisjonil saada vajalikku teavet ja kavandada meetmed, et hoida ära viisavabadust kuritarvitavate ebaseaduslike sisserändajate edasised vood.

Tegevuse põhipunktid

¤    EL peaks saavutama varjupaigapaketi 2012. aasta eesmärgi.

¤    Liikmesriigid peaksid rakendama ELi seadust ning komisjon peaks tegema korrapäraseid hindamisi ja selgitama välja rikkumised.

¤    Kreeka peaks aktiivselt jätkama oma tegevuskava rakendamist, kasutades täiel määral ära kättesaadavad solidaarsusmeetmed, et pidada kinni kõikidest kavas kindlaksmääratud tähtaegadest.

¤    Kaasseadusandjad peaksid lõpule viima läbirääkimised, mis käsitlevad tugevdatud sätetega Dublini määrust, et toetada vastastikust usaldust liikmesriikide vahel ja varakult avastada varajase hoiatamise süsteemi probleemid.

¤    Kaasseadusandjad peaksid heaks kiitma 16. septembri 2011. aasta Schengeni paketi, et parandada piirihalduse juhtimist.

¤    Kaasseadusandjad peaksid heaks kiitma viisamääruse muudatuse, mille kohta komisjon tegi ettepaneku 24. mail 2011.

Kokkuvõte

Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide käsutuses on arenev ja paindlik solidaarsusmeetmete kogum. Neid meetmeid saab kasutada nii koos kui ka üksikult. Nagu on välja toodud käesolevas teatises, saab mõningaid neist tõhustada ning välja võiks töötada uusi meetmeid.

Teisedki rändehalduse aspektid võivad aidata ELi-sisest solidaarsust varjupaigavaldkonnas tugevdada. ELil peab olema tõhus tagasisaatmispoliitika, et kindlustada varjupaigasüsteemide usaldusväärsus ja terviklikkus. See on teema, mida komisjon käsitleb 2013. aastal eraldi teatises. Töö seadusliku rände poliitika suurema ühtlustamise nimel võib samuti toetada solidaarsust ja eelkõige aidata tagada, et varjupaigapoliitika, kaasa arvatud selle solidaarsusaspektid, ei kannata seadusliku rände ebatõhusa haldamise tõttu.

Varjupaigataotlejate voogude haldamisel või ennetamisel võib olla abiks ka koostöö kolmandate riikidega (eelkõige pagulaste päritolu- ja transiidiriikidega) – seda asjakohaselt ELi kui terviku juhituna. Vastav koostöö peaks hõlmama näiteks abi nn kaitseruumi parandamisel maailma teistes piirkondades või ELis suurema hulga ümberasustamiskohtade pakkumist. Selline koostöö võib olla ka viis väljendada solidaarsust kolmandate riikidega, mis on tihtipeale palju suurema varjupaigataotlustega seotud surve all kui EL, nagu hiljuti näitas Vahemere lõunapiirkonna sündmustega seotud rändekriis ning nagu rõhutati teatises rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi kohta[6].

Komisjonile jääb alati võimalus teha ettepanekuid ELi toimimise lepingu artikli 78 lõike 3 alusel kolmandate riikide kodanike ootamatu sissevoolu tõttu tekkinud hädaolukorras, et võtta vastu ajutisi meetmeid asjaomaste liikmesriikide toetamiseks, juhul kui juba kehtivate õigusaktidega ei ole ette nähtud nõutavaid võimalusi ega õiguslikku alust.

ELi solidaarsusmeetmete edukus sõltub kõikide sidusrühmade osalemisest ja koostööst. EL peab jätkama korrapäraseid arutelusid varjupaigaalase solidaarsuse üle, sealhulgas kõrgel poliitilisel tasemel, et parandada varjupaigaalaste solidaarsusmeetmete kogumit ja see läbi vaadata. Komisjon annab edenemisest aru järgmistes Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti rakendamise jälgimise meetodiga seotud aruannetes.

LISA

Varjupaigastatistika

Ajavahemikul 1998 (kättesaadava ELi-tasandi teabe varaseim kuupäev) kuni 2010 muutus varjupaigataotluste koguarv EL 27-s liikmesriigis järgmiselt. 2011. aasta esimesel poolel suurenes varjupaigataotluste arv 14 % võrreldes 2010. aasta esimese poolega (NB! Kõik Kreeka ja Luksemburgi andmed ei ole veel kättesaadavad).

Allikas: Eurostat.

2011. aasta esimese poole varjupaigataotlused, võrrelduna 2010. aasta esimese poolega

|| 2010. aasta 1. pool || Kogu 2010. aasta || 2011. aasta 1. pool || Muutus: 2010. aasta 1. pool - 2011. aasta 1. pool*: || 2011. aasta 1. kuu || 2011. aasta 2. kuu || 2011. aasta 3. kuu || 2011. aasta 4. kuu || 2011. aasta 5. kuu || 2011. aasta 6. kuu

BE || 11 445 || 26 550 || 14 790 || +29 % || 2 335 || 2 365 || 2 825 || 2 525 || 2 420 || 2 320

BG || 500 || 1 030 || 465 || -7 % || 115 || 90 || 70 || 65 || 60 || 65

CZ || 465 || 785 || 370 || -20 % || 65 || 55 || 70 || 60 || 75 || 45

DK || 2 310 || 5 105 || 1 830 || -21 % || 365 || 290 || 325 || 290 || 290 || 270

DE || 18 455 || 48 595 || 22 890 || +24 % || 4 245 || 3 735 || 4 075 || 3 365 || 3 875 || 3 595

EE || 20 || 35 || 35 || +75 % || 5 || 5 || 5 || 5 || 10 || 5

IE || 1 025 || 1 940 || 685 || -33 % || 135 || 125 || 125 || 85 || 100 || 115

EL || 4 705 || 10 275 || 3 800* || +3 %* || 605 || 920 || 1 005 || 455 || 815 || :

ES || 1 210 || 2 745 || 1 950 || +61 % || 240 || 335 || 365 || 430 || 365 || 215

FR || 25 925 || 52 725 || 28 835 || +11 % || 4 400 || 4 640 || 5 295 || 5 125 || 5 010 || 4 365

IT || 5 370 || 10 060 || 10 865 || +102 % || 590 || 1 625 || 1 775 || 1 460 || 3 305 || 2 110

CY || 1 235 || 2 870 || 895 || -28 % || 185 || 145 || 125 || 125 || 165 || 150

LV || 25 || 60 || 110 || +340 % || 5 || 20 || 5 || 15 || 40 || 25

LT || 195 || 505 || 185 || -5 % || 35 || 35 || 35 || 20 || 30 || 30

LU || 295 || 780 || 770* || +208 %* || 115 || 145 || 230 || 145 || 135 || :

HU || 1 405 || 2 095 || 775 || -45 % || 115 || 90 || 135 || 165 || 110 || 160

MT || 60 || 170 || 1 650 || +2 650 % || 10 || 15 || 30 || 1 130 || 365 || 100

NL || 7 280 || 15 110 || 7 105 || -2 % || 1 255 || 1 090 || 1 155 || 1 095 || 1 295 || 1 215

AT || 5 065 || 11 060 || 5 830 || +15 % || 885 || 910 || 970 || 980 || 1 000 || 1 085

PL || 2 920 || 6 535 || 2 865 || -2 % || 365 || 450 || 520 || 430 || 550 || 550

PT || 80 || 160 || 95 || +19 % || 10 || 20 || 15 || 15 || 20 || 15

RO || 475 || 880 || 560 || +18 % || 50 || 85 || 125 || 95 || 95 || 110

SI || 90 || 250 || 205 || +128 % || 35 || 35 || 30 || 15 || 35 || 55

SK || 295 || 540 || 205 || -31 % || 35 || 45 || 30 || 20 || 35 || 40

FI || 2 025 || 3 665 || 1 315 || -35 % || 240 || 210 || 240 || 195 || 210 || 220

SE || 14 110 || 31 940 || 12 620 || -11 % || 1 970 || 1 965 || 2 310 || 2 040 || 2 375 || 1 960

UK || 11 875 || 23 740 || 12 690 || +7 % || 2 140 || 1 995 || 2 230 || 2 020 || 2 070 || 2 235

* Välja arvatud EL ja LU. Nende kahe liikmesriigi puhul on 2011. aasta esimese poole absoluutväärtused arvutatud ja võrdlused tehtud esimese viie kuu kohta, Andmed 3. oktoobri 2011. aasta seisuga, allikas: Eurostat.

Varjupaigataotlused (A) ja uued kaitse saajad (B) 2010. aastal

2010. aasta: taotlejad ja uued kaitse saajad 1 000 000 elaniku kohta

2010. aasta: taotlejad ja uued kaitse saajad 1 000 km2 pindalal

2010. aasta: taotlejad ja uued kaitse saajad 1 000 SKP ühiku kohta

Elanikkond: 1. jaanuari 2010. aasta seisuga. Pindala: viimased kättesaadavad andmed (2010. aastast või mõne liikmesriigi puhul varasemad). SKP: 2010. aasta ostujõu pariteet (tehislik rahaühik, mis elimineerib erinevate riikide hinnataseme erinevuse[7]). Teave 3. oktoobri 2011. aasta seisuga, allikas: Eurostat.

2011. aasta esimese poole võrdlus 2010. aasta esimese poolega: taotlusi 1 000 000 elaniku kohta

2011. aasta esimese poole võrdlus 2010. aasta esimese poolega: taotlusi 1 000 km2 pindalal

2011. aasta esimese poole võrdlus 2010. aasta esimese poolega: taotlusi 1 000 SKP ühiku kohta

Elanikkond: 1. jaanuari 2010. aasta seisuga. viimased kättesaadavad andmed (2010. aastast või mõne liikmesriigi puhul varasemad). SKP: 2010. aasta ostujõu pariteet. EL ja LU andmed 2011. aasta juuni kohta ei olnud kättesaadavad ja ekstrapoleeriti kättesaadavate viie kuu andmete alusel. Teave 3. oktoobri 2011. aasta seisuga, allikas: Eurostat.

Liikmesriikide ümberasustatud kolmandate riikide pagulased 2006–2010

Allikas: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet 2006–2007, Eurostat (andmed 8. detsembri 2009. aasta seisuga) 2008. aasta kohta, v.a UK: ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet, Eurostat (andmed 1. augusti 2011. aasta seisuga) 2009. ja 2010. aasta kohta.

[1]               Käesolevas teatises ei käsitleta solidaarsuse neid valdkondi, mis on seotud ebaseadusliku rände ohjamisele suunatud poliitikaga, ehkki muu rändehaldusealane poliitika ja hästi toimiv varjupaigasüsteem on omavahel seotud.

[2]               Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus rände- ja varjupaigafondi loomise kohta, KOM(2011) 751.

[3]               Kaebus nr 30696/09, 21.1.2011.

[4]               Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta direktiiv 2011/51/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ [pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta], et laiendada selle reguleerimisala rahvusvahelise kaitse saajatele.

[5]               KOM(2011) 290.

[6]               KOM(2011) 743.

[7]               Vt http://epp.eurostat.ec.europa.eu/portal/page/portal/purchasing_power_parities/introduction. .