Poliitiline kontekst

Euroopa vajab strateegiat, mis aitaks tal majanduskriisist tugevamana väljuda ja muuta EL aruka, jätkusuutliku ja kaasava majandusega liiduks, kus on kõrge tööhõive, tootlikkuse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tase. Euroopa 2020. aasta strateegias esitatakse Euroopa sotsiaalse turumajanduse visioon 21. sajandiks.

Kuigi ühtne turg ei ole iseenesest üks seitsmest juhtalgatusest, mida peetakse Euroopa 2020. aasta strateegia peaeesmärkide saavutamise seisukohast eriti oluliseks, on teatises Euroopa kohta 2020. aastal öeldud, et ELi tasandi instrumendid, eriti ühtne turg, finantshoovad ja välispoliitika vahendid võetakse täielikult kasutusele kitsaskohtade kõrvaldamiseks ja Euroopa 2020. aasta eesmärkide saavutamiseks. Euroopa 2020. aasta strateegia lahutamatu osa on konkreetsed ettepanekud nende vahendite täieliku panuse tagamiseks strateegiasse.

Lisaks kinnitab komisjon, et tugevam, sügavam ja laiem ühtne turg on ülioluline majanduskasvu ja töökohtade loomise jaoks. 2009. aasta lõpus palus president Barroso, et professor Mario Monti koostaks ühtse turu elavdamise huvides aruande, milles esitataks sellekohased soovitused ja võimalikud lahendused. Professor Monti esitas oma aruande 2010. aastal ja märkis, et ühtne turg on otsustava tähtsusega veel mitmeski teises ELi poliitikavaldkonnas, millele pööratakse suurt tähelepanu ja mille puhul on oht, et nad ei täida oma kavandatud eesmärke, kui pole võimalik toetuda kindlale ühtsele turule.

Konkreetselt kaupade kohta tõdes professor Monti, et kaupade ühtse turu dünaamilisuse ja laienemise säilitamiseks tuleb täielikult rakendada 2008. aastal heaks kiidetud kaupade paketti, eriti seoses vastastikuse tunnustamise ja turujärelevalvega.

Käesolev algatus on oluline samm 9. juulil 2008 kaupade paketi osana vastuvõetud õigusraamistiku rakendamises. 2008. aasta paketi eesmärk oli aidata kaasa ohutute kaupade vabale liikumisele tooteohutust käsitlevate ELi õigusaktide tõhususe suurendamise, tarbijakaitse tugevdamise ja ettevõtjatele võrdsete võimaluste tagamise kaudu.

Maailmas valitseva majanduskriisi tingimustes on see praegu eriti oluline, sest korralikult toimiv siseturg on ELi konkurentsivõime, majandusarengu ja tööhõive parandamise seisukohast otsustava tähtsusega ning, nagu ühtse turu akti käsitlevas teatises[1] öeldud, on need kolm aspekti Euroopa Komisjoni peamised poliitilised prioriteedid.

KAUPADE PAKETT JA SELLE PANUS SISETURU TOIMIMISSE

Nagu aluslepingus kirjas, on kaupade vaba liikumine üks siseturu alustalasid, millele toetub ühtlasi kogu Euroopa Liidu areng.

Alates 1970. aastatest on mitmesuguste kaupade suhtes võetud vastu ELi õigusakte, mille eesmärk on tagada tarbijate, tööl viibivate töötajate, keskkonna, energiavarude jms ühetaoline kaitse ja selle kaudu ka vaba liikumine kogu ELis.

1985. aastal võeti õigusloomeprotsessis kasutusele uus lähenemisviis, mille kohaselt peavad õigusnormid piirduma hädavajalikuga ja üksikasjalikke tehnilisi küsimusi tuleb käsitleda harmoneeritud Euroopa standardites. Tänu sellele on harmoneerimisprotsess muutunud kiiremaks ja vabast liikumisest saavad kasu terved tööstusharud.

Tehnilist harmoneerimist käsitlevad õigusaktid on osutunud edukaks. Kaupade siseturg on reaalselt olemas ning ühtlasi on see taganud tooteohutuse kõrge taseme ja hõlbustanud kaupade vaba liikumist kogu Euroopa Liidus.

Samas on selliste õigusaktide rakendamise ja jõustamise käigus ilmnenud rida puudusi, mis vähendavad nende tulemuslikkust, mida tõendab asjaolu, et turul võib ikka veel esineda nõuetega vastuolus olevaid ja potentsiaalselt ohtlikke kaupu. See kahjustab kogu süsteemi usaldusväärsust ja muudab olukorra ettevõtjate jaoks ebavõrdseks. Osalt on selle põhjuseks teatavate teavitatud asutuste mitterahuldav tegevus ja õigusaktide ebajärjekindlus, mis muudab nende kohaldamise tootjate ja ametiasutuste jaoks liialt keeruliseks.

Kui õigusakte ei täideta, võib see olla kaupade kasutajatele ohtlik. Ühtlasi vähendab see õigusnorme täitvate ettevõtete konkurentsivõimet, sest normidest möödahiilivad konkurendid satuvad ebaõiglaselt eelisseisu (näiteks vältides kulukaid vastavushindamismenetlusi).

Riikide turujärelevalveasutuste tegevust raskendab oluliselt asjaolu, et sageli pole võimalik nõuetele mittevastavatele kaupadele ja selliseid kaupu tarnivatele ettevõtjatele jälile jõuda, seda eriti juhul, kui kaubad on pärit kolmandatest riikidest. Lisaks sellele ei tegeleta liikmesriikides turujärelevalvega sageli nii järjepidevalt ja rangelt kui peaks ning seetõttu pääsevad ringlusse ka potentsiaalselt ohtlikud kaubad. Turujärelevalvega tegeletakse peamiselt riiklikul tasandil ja seepärast tuleks kogu ELis ühtlasema ohutustaseme tagamiseks asuda ELi tasandil kiiresti tegelema tõhusama seire, koordineerimise ja teabe vahetamisega.

Kaupade suhtes õigusaktidega kehtestatud nõuded on muutunud ettevõtjate jaoks üha keerulisemaks. Tänapäeva kaubad on tehnoloogiliselt keerukamad ja nad põhjustavad nii inimeste tervisele ja ohutusele kui ka keskkonnale rohkem ohte kui vanasti. See tähendab, et tootjad ja muud ettevõtjad peavad olema kursis suure ja üha kasvava õigusaktide hulgaga, mis kõik kehtivad samal ajal ühe ja sama toote suhtes. Lisaks sellele on tooteid käsitlevatesse õigusaktidesse aja jooksul ilmunud ebajärjekindlust: kõigi ühtlustamisõigusaktide läbivatest mõistetest (nt vastavushindamismenetlused ja kaitseklauslid) rääkimiseks kasutatakse erinevaid termineid. Viimasena nimetatud probleem on tõsisem, kui esmapilgul paistab.

Ettevõtjatel võib isegi väikeste lahknevuste tõttu olla keeruline mõista, kuidas peaks ELi õigusaktide nõuded täitma. Sellest tulenevalt võib juhtuda, et ausad ettevõtjad teevad suuri investeeringuid valdkondadesse, kus neid vaja ei ole, uskudes, et sedasi võivad nad normide täitmises kindlad olla. Samal ajal jätab õigusaktide ebajärjekindlus ja laialivalguvus südametunnistuseta ettevõtjaile võimaluse hoida kõrvale ametiasutuste teostatavast kontrollimisest. Sageli ei ole riigi ametivõimudele selge, mida või kuidas nad peavad kontrollima. Seetõttu võib juhtuda, et liikmesriikide (või isegi ühe liikmesriigi eri piirkondade) lähenemine on erinev ning turujärelevalve ei toimu kogu ELis ühtlaselt ja korrapäraselt, ühesuguste kriteeriumite ja intensiivsusega. See omakorda tekitab ettevõtjate, nii tootjate kui ka importijate, jaoks ebavõrdsed tingimused.

Neist kaalutlustest lähtuvalt esitas komisjon 2003. aastal parlamendile ja nõukogule teatise 1985. aastal vastu võetud uue lähenemisviisi rakendamise kohta[2]. Teatises järeldati, et uue lähenemisviisi kohane õigusloomemetoodika tuleb läbi vaadata ning seda täiendada vastavushindamisasutuste akrediteerimist käsitlevate õigusnormide ja kaupade turujärelevalve üldise poliitikaga.

UUS ÕIGUSRAAMISTIK JA SELLE RAKENDAMINE

Vastuseks kõnealusele läbivaatamisprotsessile esitas komisjon meetmetekogumi, mis sai tuntuks „kaupade paketi” nime all. Osana paketist (mis sisaldas ka teatist autode registreerimise kohta ja ettepanekut vastastikust tunnustamist käsitleva määruse kohta) võeti vastu uue õigusraamistiku tekstid (määrus (EÜ) nr 765/2008 ja otsus nr 768/2008/EÜ). Neis tekstides minnakse uue lähenemisviisi läbivaatamisest palju kaugemale ning võib öelda, et nendega pandi alus harmoneeritud valdkonna uuele õiguslikule keskkonnale.

Kahe nimetatud uue õigusraamistiku teksti näol on tegemist kaupade siseturu toimimise jaoks olulise poliitilise läbimurdega – nende tekstidega mitte ainult ei kehtestata üldist ja ühtset lähenemisviisi tehnilise harmoneerimise põhimõtetele tooteohutuse vallas, vaid ühtlasi panevad nad aluse tegelikule ja tõhusale turujärelevalve poliitikale kõigi turul olevate kaupade puhul olenemata sellest, kas nad on pärit EList või kolmandatest riikidest.

Uue õigusraamistiku tekstide eesmärk on suurendada tervist ja ohutust (ja muid avalikke huve) kaitsvate õigusaktide tulemuslikkust. Selle saavutamiseks:

- täiendatakse ELi poliitikat sealt puuduvate elementidega, nt akrediteerimise ja turujärelevalvega, aga ka kolmandatest riikidest pärit kaupade kontrollimise vallas;

- tegeletakse praeguse olukorra puudustega, võttes arvesse kogemusi, mis on kahekümne aasta jooksul omandatud uue lähenemisviisi ja traditsioonilisemate õigusaktide rakendamisel;

- ühtlustatakse õigusakte, mis käsitlevad üha mitmesugusemaid valdkondi.

Kaks nimetatud teksti pakuvad kumbki omal moel lahendusi neile vajadustele ja täiendavad seadusandlikku kvaliteediahelat: (olulised) nõuded tervise ja ohutuse ja muude avalike huvide kaitse kohta, tootjate ja vastavushindamisasutuste kvaliteedinõuded, vastavushindamisasutuste kvaliteedi tagamiseks loodud akrediteerimissüsteem, läbipaistvad vastavushindamismenetlused, tugev turujärelevalve ja kontroll kolmandatest riikidest pärit kaupade üle. Kui mõni lüli selles ahelas on nõrk või puudub hoopis, tähendab see, et turule ja eraisikust või erialainimesest lõpptarbija kätte võivad jõuda kaubad, mis ei ole ohutud. Uue õigusraamistiku tekstid täiendavad üksteist ja on omavahel lahutamatult seotud ning ühtlasi on mõlemad väga tihedalt seotud ka valdkondlike õigusaktidega, mida nad toetavad ja täiendavad.

Määrusega on kehtestatud põhimõtted, eeskirjad, õigused ja kohustused. Määruse sätted on olnud vahetult kohaldatavad alates 1. jaanuarist 2010. Liikmesriikide ametiasutused rakendavad neid ning komisjon aitab tagada kooskõlastatud lähenemise.

Otsus sisaldab näidissätteid, mis lähtuvad paljude olemasolevate ELi ühtlustamisõigusaktide sätetest, kuid tal endal ei ole õiguslikku toimet. Kuna tegemist on sui generis otsusega, tähendab see ELi seadusandja jaoks kohustust kohaldada selle sisu nii süsteemselt kui võimalik kõigi varasemate, praeguste ja tulevaste tooteid käsitlevate õigusaktide puhul, et kõigil asjaomastel isikutel oleks neid lihtsam rakendada.

Määruse täielik mõju sõltub teataval määral otsuse sätete integreerimisest valdkondlikesse õigusaktidesse.

Uue õigusraamistiku tekste kohaldatakse koos ELi ühtlustamisõigusaktidega järgmiselt:

- valdkondlike õigusaktidega sätestatakse tervise, ohutuse ja muude avalike huvide kaitse tase, kehtestatakse ettevõtjate ja riiklike ametiasutuste suhtes kehtivad nõuded, valitakse välja asjakohased vastavushindamismenetlused ja pannakse paika kaitsemehhanismid;

- määruses (EÜ) nr 765/2008 on sätestatud eeskirjad, mille kohaselt akrediteeritakse vastavushindamisasutusi, kes osutavad vastavushindamisteenuseid vastavalt valdkondlikele õigusaktidele, ja turujärelevalveasutuste kohustused seoses valdkondlikes õigusaktides sätestatud kohustuste jõustamisega ja kolmandates riikidest pärit kaupade kontrollimisega.

Vastavusseviimise protsessi kaudu integreeritakse otsuse nr 768/2008/EÜ sätted mõistete, ettevõtjate kohustuste, jälgitavusnõuete, vastavushindamisasutustest teatamise konsolideeritud kriteeriumide ja menetluste ning konsolideeritud vastavushindamismenetluste kohta valdkondlikesse õigusaktidesse, võimaldades sellega määruses (EÜ) nr 765/2008 sätestatud turujärelevalve meetmetel täiel määral mõjule pääseda.

VASTAVUSSEVIIMISE PROTSESS JA KÄESOLEV PAKETT

Tulevaste õigusaktide puhul kontrollib komisjon süstemaatiliselt, kas otsuse sätete integreerimine valdkondlikesse õigusaktidesse on teostatav, ning viib need vastavusse nii sageli ja täies ulatuses kui võimalik. Kui komisjon otsustab vastavusseviimisest loobuda, tuleb selgitada, miks otsuse sätted ei sobi. Vastavusseviimine toimub vastavalt valdkondlike õigusaktide muutmisele.

Pärast otsuse vastuvõtmist on läbi vaadatud mitmeid õigusakte. Mänguasjade direktiiv vaadati läbi 18. juuni 2009. aasta direktiiviga 2009/48/EÜ,[3] mis on ühtlasi esimene direktiiv, mis on täielikult vastavuses otsusega nr 768/2008/EÜ. Töös on teisigi õigusakte.

Olukord on keerulisem siis, kui mõne õigusakti ülevaatamist ega läbivaatamist ei ole lähiajal ette näha. On selge, et mida ühtsemad tooteid käsitlevad õigusaktid on, seda lihtsam on neid mõista ja ühtlasi neid täita ja ellu viia. Horisontaalsed harmoneeritud lahendused, mis ei ole valdkonnaspetsiifilised, aitavad ühtlust kindlasti suurendada näiteks vastavushindamismenetluste, teavitatud asutuste suhtes kehtivate eeskirjade jms puhul.

Selleks, et turujärelevalvet käsitlevad sätted asjaomastes sektorites kiiresti ellu viia, tuleb seega üle vaadata hulk direktiive, mis tavaoludes lähiajal läbivaatamisele ei kuuluks.

Seepärast tehakse ettepanek viia otsusega vastavusse direktiivide pakett, mille läbivaatamise aeg ei ole veel käes, kuid mille puhul oleks turujärelevalvet ja muid valdkonnaüleseid küsimusi käsitlevatest sätetest kasu ka puhtvaldkondlikke küsimusi kõrvale jättes.

Seega on käesoleva paketi eesmärk muuta valitud direktiive ainult selliselt, et neisse integreeritakse ühekordse lihtsustatud protsessi käigus otsuse horisontaalsed sätted ilma valdkondlikke küsimusi üle vaatamata, et uuest õigusraamistikust oleks viivitamata kasu võimalikult mitmes sektoris.

Võimalikult suure õigusselguse huvides on komisjon otsustanud kasutada uuesti sõnastamise metoodikat. Selline valik ning Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni institutsioonidevaheline kokkulepe peaksid tagama, et kaasotsustamismenetluse arutelude käigus keskendutakse kõnealuste tekstide horisontaalsele vastavusseviimisele otsusega nr 768/2008/EÜ ja hoidutakse valdkonnaspetsiifilistesse aruteludesse laskumisest.

Ühtlasi tuleks direktiivid viia vastavusse Lissaboni lepingu terminoloogia ja sätetega. Eelkõige tuleb lisada komiteemenetluse uued sätted, sest mitme asjaomase direktiiviga on loodud komiteed.

KÕNEALUSTE DIREKTIIVIDE VALIK

Pärast uue õigusraamistiku vastuvõtmist 2008. aasta juulis sõelusid komisjoni talitused tooteid käsitlevaid õigusakte, et teha kindlaks need, mis tuleks järgmise 3–5 aasta jooksul (st kuni aastani 2013) läbi vaadata valdkondlikel põhjustel (nt reguleerimisala selgitamiseks või laiendamiseks, ohutusnõuete ajakohastamiseks vms). Suurem osa olemasolevaist õigusaktidest vajas ajakohastamist valdkondlikel põhjustel ning need konkreetsed läbivaatamised on kantud komisjoni tööprogrammi. Kõnealuste läbivaatamiste käigus toimub ka tekstide vastavusseviimine.

Komisjon otsis ka selliseid õigusakte, mis oleksid oma struktuurilt ja lähenemiselt suuresti sarnased otsuse nr 768/2008/EÜ sätetele ning mida võiks kasutada selle otsusega vastavusseviimise protsessis. See tähendas, et direktiivide valikul tuli automaatselt piirduda uue lähenemisviisi kohaselt vastuvõetud direktiividega, sest teised õigusaktid (eriti vana või üleminekuaegse lähenemisviisiga direktiivid) eeldaksid palju põhjalikumat kohandamist kui vastavusseviimine seda võimaldaks.

Sellise protsessi tulemusena valis komisjon käesolevasse vastavusseviimise paketti välja kümme järgmist uue lähenemisviisi direktiivi:

- tsiviilotstarbeliste lõhkematerjalide direktiiv: direktiiv 93/15/EMÜ tsiviilotstarbeliseks kasutamiseks mõeldud lõhkematerjalide turuletoomist ja järelevalvet käsitlevate sätete ühtlustamise kohta;

- plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavate seadmete direktiiv: direktiiv 94/9/EÜ plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavaid seadmeid ja kaitsesüsteeme käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

- liftidirektiiv: direktiiv 95/16/EÜ lifte käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

- surveseadmeid käsitlev direktiiv: direktiiv 97/23/EÜ surveseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

- mõõtevahendite direktiiv: direktiiv 2004/22/EÜ mõõtevahendite kohta;

- elektromagnetilise ühilduvuse direktiiv: direktiiv 2004/108/EÜ, mis käsitleb elektromagnetilise ühilduvuse alaste liikmesriikide õigusaktide ühtlustamist;

- madalpinge direktiiv: Direktiiv 2006/95/EÜ teatavates pingevahemikes kasutatavaid elektriseadmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta;

- pürotehnikatoodete direktiiv: direktiiv 2007/23/EÜ pürotehniliste toodete turule laskmise kohta;

- mitteautomaatkaalude direktiiv: direktiiv 2009/23/EÜ mitteautomaatkaalude kohta;

- lihtsaid surveanumaid käsitlev direktiiv : direktiiv 2009/105/EÜ lihtsate surveanumate kohta.

Kõiki neid direktiive iseloomustab sarnane ülesehitus: mõisted, olulised tervisekaitse- ja ohutusnõuded, viited harmoneeritud Euroopa standarditele, tootjatele esitatavad nõuded, jälgitavusnõuded ja vastavushindamise nõuded (kõik sisaldavad vastavushindamismenetlusi, kaheksa eeldavad teavitatud asutuste sekkumist) ning kaitsemehhanismid.

Mõnel nimetatud direktiividest on valdkonnaülene olulisus (eriti madalpinge, elektromagnetilise ühilduvuse, mõõtevahendite, plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavate seadmete ja surveseadmete direktiiv) ning see peaks veelgi suurendama vastavusseviimise eeldavat positiivset mõju ettevõtjatele ja nende turgude järelevalve eest vastutavatele riigiasutustele.

Tegemist on äärmiselt oluliste tööstussektoritega, mis tegutsevad karmi rahvusvahelise konkurentsi tingimustes, ning seega oleks lihtsustamisest ja ELi turul tagatud võrdsetest tingimustest neile kindlasti kasu.

Mõne kõnealuse sektori baasandmed võib kokku võtta järgmiselt:

Madalpinge ja elektromagnetilise ühilduvuse direktiiv hõlmavad kõiki elektrilisi kodumasinaid ja professionaalseid elektriseadmeid, mis tähendab madalpinge direktiiviga reguleeritud seadmete puhul toodangumahtu suurusjärgus 235,59 miljardit eurot ja elektromagnetilise ühilduvuse direktiiviga reguleeritud seadmete puhul 200,12 miljardit eurot. Kaubavahetusbilanss on negatiivne (madalpinge direktiivi puhul ulatus import 103,93 miljardi euroni ja eksport 83,09 miljardini. Sisetarbimine oli hinnanguliselt 256,42 miljardit eurot. Elektromagnetilise ühilduvuse direktiivi puhul imporditi 100,78 miljardi euro väärtuses ja eksporditi 76,07 miljardi eest. Sisetarbimine oli hinnanguliselt 224,83 miljardit eurot).

Plahvatusohtlikus keskkonnas kasutatavate seadmete direktiiv hõlmab kõiki tooteid, mida võidakse kasutada plahvatusohtlikus keskkonnas (kaevandused, naftakeemiatehased, vabrikud, tanklad jms) olenemata sellest, kas tegemist on elektriliste, mehaaniliste või surveseadmetega. Toodangumaht on ligikaudu 2,2 miljardit eurot ja kaubavahetusbilanss on positiivne: impordimaht on 400 miljonit eurot ning sisetarbimine hinnanguliselt 1,9 miljardit eurot ehk 86 % sisetoodangust.

Mõõtevahendite (sh mitteautomaatkaalude) sektor hõlmab kõiki vee, gaasi, elektri, bensiini ja kõigi muude vedelike mõõtmise vahendeid ning kõiki jaemüügis kasutatavad kaale ja selle toodangumaht on ligikaudu 5,75 miljardit eurot. Enamik mõõtevahendeid valmistatakse ELis ning import moodustab vähem kui veerandi ELi toodangust.

Pürotehnika ei hõlma mitte ainult ilutulestikke, vaid ka autode turvapatjade tehnoloogiat ning selle sektori toodangumaht on 4,2 miljardit eurot (sellest 2,8 miljardit eurot läheb turvapatjade arvele). Asjaolu, et 95 % ilutulestikest toodetakse väljaspool ELi, rõhutab rangete jälgitavusnõuete vajalikkust.

Surveseadmed (sh lihtsurveanumad) võivad kuuluda mitmesse sektorisse, sest enamasti kasutatakse neid suuremate lõpptoodete valmistamiseks. Surveseadmete hulka kuuluvad nii tarbekaubad (nt kiirkeedupotid, kodused kliimaseadmed, tulekustutid jms) kui ka tööstuses kasutatavad kaubad (nt surveanumad ja torud keemiatehastes, mitmesugused masinad jms).

See näitab selgelt kõnealuste sektorite olulisust ning toob esile, kuivõrd positiivne mõju on õigusliku ühtsuse suurendamisel ja tõhusa turujärelevalve võimaldamisel eelkõige kolmandatest riikidest pärit kaupade puhul.

ETTEPANEKUTE SISU

Käesoleva algatuse raames tehtavad ettepanekud piirduvad sisuliselt vastavusseviimisega otsusega nr 768/2008/EÜ ja Lissaboni lepingu uue terminoloogiaga (kaasaarvatud uued sätted komiteemenetluse kohta). Konkreetsemalt viiakse vastavusse mõisted, jälgitavusnõuded, ettevõtjate kohustused, vastavushindamisasutuste (teavitatud asutuste) valimise kriteeriumid ja menetlused ja vastavushindamise nõuded.

Võimalikult suures osas on säilitatud otsuse sätete keelekasutus, kuid teatavatel juhtudel on seda kohandatud, et sätted saaks korrektselt ja mõtestatult direktiividesse lisada. Seega võib terminoloogia direktiiviti erineda, kuid tähendus ja õiguslikud kohustused on samad.

Kümne kõnealuse direktiivi vastavusseviimise olemuse võib kokku võtta järgmiselt:

1. Meetmed mille eesmärk on lahendada nõuete täitmatajätmise probleem:

2. Importijate ja levitajate kohustus kontrollida, et kaupadel oleks CE-märgis, et nendega oleksid kaasas nõutavad dokumendid ja nad oleksid varustatud jälgitavusteabega. Importijate suhtes kehtivad täiendavad kohustused.

3. Tootjate kohustus esitada juhendid ja ohutusteave tarbijatele ja lõppkasutajatele lihtsalt arusaadavas keeles ning teostada pistelist kontrolli ja toodete seiret.

4. Jälgitavusnõuded kogu turustusahela jaoks: tootjad ja importijad peavad kandma tootele oma nimed ja aadressid; kõik ettevõtjad peavad olema suutelised teavitama ametiasutusi sellest, kellelt nad toote ostsid ja kellele selle tarnisid.

5. Kaitseklausliga seotud menetluse ümberkorraldamine (turujärelevalve) , et selgitada, kuidas teavitatakse asjaomaseid õiguskaitseasutusi ohtlikest kaupadest, ja tagada, et kõnealuse toote suhtes võetakse kõigis liikmesriikides samasugused meetmed.

6. Meetmed, mille eesmärk on tagada teavitatud asutuste töö kvaliteet:

7. Teavitatud asutuste (sh alltöövõtjad ja tütarettevõtjad) teavitamisnõuete tugevdamine , nt erapooletus, pädevus oma tööd teha ning koordineerimisgruppide koostatud suuniste rakendamine.

8. Läbivaadatud teatamismenetlus : kui liikmesriigid teatavad mõnest asutusest, peavad nad edastama ka hinnangu selle asutuse pädevusele. Kindlaksmääratud aja jooksul võivad teised liikmesriigid esitada teatamise kohta vastulause.

9. Nõuded teavitavatele asutustele (st teavitatud asutuste hindamise, neist teavitamise ja seire eest vastutavad riiklikud asutused), näiteks objektiivsus ja erapooletus oma töös.

10. Teatamiskohustused: teavitatud asutused peavad teavitama teavitavaid ametiasutusi tõendite andmisest keeldumisest, tõendite piiramisest, peatamisest või tühistamisest.

11. Meetmed, mille eesmärk on tagada direktiivide suurem järjekindlus:

12. Üldkasutatavate definitsioonide ja terminite vastavusseviimine.

13. Vastavushindamismenetluste tekstide vastavusseviimine.

Tuleks rõhutada, et ELi standardimispoliitikaga seotud küsimused, mis võivad kaude mõjutada ka siin käsitletavate direktiivide rakendamist, on eraldi algatuse teema (standardimispakett).

JÄRELDUSED

Kõnealused ettepanekud on komisjoni jaoks väga olulised: nende toel jõutakse lähemale poliitilisele eesmärgile luua tarbijate, erialaspetsialistide ja ettevõtjate jaoks nõuetekohaselt toimiv siseturg. Vastavusseviidud direktiivid aitavad suurendada Euroopa ettevõtjate konkurentsivõimet, tagavad kõigile võrdsed tingimused ja kaitsevad seaduskuulekaid ettevõtjaid vastutustundetumate eest.

Kõnealune algatus on kooskõlas ka komisjoni parema õigusloome ja õiguskeskkonna lihtsustamise eesmärgiga, sest tänu järjepidevuse ja õigusliku ühtsuse suurendamisele mitmes tööstussektoris muutub ELi õigusnormidest arusaamine, nende rakendamine, täitmine ja jõustamine lihtsamaks.

Valides käesoleva paketi jaoks õigusakte, lähtus komisjon põhimõttest, et kõik muudatused tuleneksid ainult vastavusseviimisest uue õigusraamistiku sätetega. Asjaomaste valdkondlike õigusaktide sisulisi tehnilisi aspekte ei muudeta[4]. Seega teeb komisjon Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku käsitleda kõnealust paketti sellisena, nagu ta on, et tagada uuesti sõnastamise metoodikaga vaikimisi kaasnev üldine ühtlus ja vältida arutelude kaldumist valdkondlikele küsimustele.

[1] KOM(2011) 206 (lõplik), 13.4.2011.

[2] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Uue lähenemisviisi direktiivide rakendamise soodustamine”, KOM (2003) 240 (lõplik), 7.5.2003.

[3] ELT L 170, 30.6.2009, lk 1.

[4] Erand tehakse pürotehnikatoodete direktiivi suhtes. Komisjon teeb ettepaneku teha väike parandus I lisa punktis 4, et vältida turvapatjade ja teatavate muude pürotehnikatoodete tahtmatut keelustamist pärast 4. juulit 2013. Kehtiva teksti muutmise seisukohast on tegemist suhteliselt väheolulise muudatusega. Seepärast leitakse, et direktiivi jätmine paketi sisse on otstarbekam ja tõhusam kui tema eraldi läbivaatamine.