KOMISJONI TEATIS EUROOPA PARLAMENDILE, NÕUKOGULE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis /* KOM/2011/0743 lõplik */
Sissejuhatus Üleilmastumine, demograafilised muutused ja
ühiskondlikud ümberkorraldused mõjutavad Euroopa Liitu, selle liikmesriike ja
riike kõikjal maailmas. Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni hinnangute kohaselt
on maailmas 214 miljonit rahvusvahelist rändajat ja lisaks sellele veel
740 miljonit siserändajat. Maailmas on 44 miljonit sunniviisiliselt
ümberasustatud inimest. Hinnanguliselt 50 miljonit inimest elab ja
töötab välismaal ebaseaduslikult[1].
Üleilmsel tasandil toimuv dialoog võib aidata mõne ühise
probleemi ja murega tegeleda. Ent isikud ja sidusrühmad realiseerivad rände ja
liikuvuse loodavaid võimalusi just piirkondlikul, riiklikul ja kohalikul
tasandil. Ränne on nüüdseks saanud kindlalt ühe
tähtsaima koha Euroopa Liidu poliitilises strateegias. Araabia kevad ja 2011.
aastal Vahemere lõunapiirkonnas aset leidnud sündmused rõhutasid veelgi enam
ELi vajadust sidusa ja kõikehõlmava rändepoliitika järele.
Komisjon on juba oma 4. ja 24. mai 2011. aasta teatistes esitanud
hulgaliselt rännet, liikuvust, integratsiooni ja rahvusvahelist kaitset
käsitlevaid poliitilisi ettepanekuid ja operatiivmeetmeid[2]. Euroopa Ülemkogu toetas neid
ettepanekuid täielikult käesoleva aasta juunis[3]
ning pärast seda võttis EL viivitamatult meetmeid ning algatas oktoobri
alguses rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevad dialoogid Tuneesia ja
Marokoga ning tegi vajalikud ettevalmistused, et samasugust dialoogi
alustada ka Egiptusega. Selliseid dialooge hakatakse pidama ka teiste
Vahemere lõunapiirkonna riikide, eriti Liibüaga, niipea kui poliitiline
olukord seda võimaldab. Need dialoogid võimaldavad ELil ja selle
partnerriikidel arutada igakülgselt kõiki võimaliku rändevoogude ohjamise ja
isikute liikumise alase koostöö aspekte eesmärgiga luua liikuvuspartnerlusi. Oma 4. mai teatises rõhutas komisjon ELi
vajadust tugevdada oma välisrändepoliitikat, luues kolmandate riikidega
partnerlussuhted, mille raames tegeldakse rände- ja liikuvusprobleemidega
vastastikku kasulikul viisil. Seda silmas pidades ning tuletades meelde
Stockholmi programmi ja Stockholmi programmi tegevuskava,[4] kutsus Euroopa Ülemkogu oma
juunikuu järeldustes komisjoni esitama hinnangut rände suhtes võetud
üldisele lähenemisviisile ning rajama teed järjepidevama, süstemaatilisema
ja strateegilisema poliitilise raamistiku loomiseks ELi suhetes kõikide
asjaomaste kolmandate riikidega. See peaks hõlmama ka konkreetseid ettepanekuid
liidu olulisemate partnerlussuhete arendamiseks, seades prioriteediks liidu
naabruse tervikuna. Lisaks sellele valitseb hoolimata praegusest
majanduskriisist ja suurest tööpuudusest teatavates sektorites, näiteks
tervishoiu, teaduse ja tehnoloogia sektoris tööjõupuudus ning vabu ametikohti
ei ole võimalik kodumaise tööjõuga täita. Eeldatakse, et järgmise viiekümne
aasta jooksul vähendab pikaajaline rahvastiku vananemine Euroopas tööealiste
inimeste (20–64 aastat) arvu võrreldes 65-aastaste ja vanemate isikute arvuga
poole võrra. Ränne on Euroopas juba äärmiselt tähtis küsimus, kuna rändesaldo
moodustas 2010. aastal rahvastiku kogukasvust 0,9 miljonit inimest ehk
62 %. Kõik indikaatorid näitavad, et teatavaid täiendavaid ja
spetsiifilisi oskusi on tulevikus võimalik leida vaid väljastpoolt ELi[5]. Selles kontekstis on rände suhtes võetud üldine ELi lähenemisviis
pärast selle vastuvõtmist 2005. aastal arenenud. Lähenemisviis oli
kujundatud tegelemaks kõikide asjakohaste rändeaspektidega tasakaalustatud
ja kõikehõlmaval viisil ning partnerluses kolmandate riikidega. Rände
suhtes võetud üldist lähenemisviisi hinnati 2011. aasta esimesel poolel Internetis
peetud avaliku arutelu ja mitme sellele teemale pühendatud
konsultatiivkohtumise kaudu[6].
Konsultatsioonid kinnitasid üldise lähenemisviisi lisaväärtust ja väärtuslikke
tulemusi, mida see on andnud. Samuti tõid need välja vajaduse siduda omavahel
tugevamini eri poliitikavaldkondi ning rõhutasid parema temaatilise ja
geograafilise tasakaalu tähtsust. Seega peaks rände suhtes võetud üldine
lähenemisviis paremini peegeldama liidu strateegilisi eesmärke ning
teisendama need konkreetseteks ettepanekuteks alustada dialoogi ja koostööd,
eriti lõuna- ja idanaabrite, Aafrika, laienemisprotsessis osalevate riikide ja
teiste strateegiliste partneritega. Selleks et
lõigata kasu hästi juhitud rändest ning tulla toime muutuvate rändesuundade
probleemiga, peab EL oma poliitilist raamistikku kohandama. Käesolevas teatises
esitatakse rände ja liikuvuse suhtes võetud uuendatud üldine lähenemisviis
(Global Approach to Migration and Mobility – GAMM).
1.
Peamised eesmärgid
Rände
suhtes võetud üldine lähenemisviis peab muutuma strateegilisemaks ja tõhusamaks,
ning tagada tuleb tugevamad sidemed ja parem vastavus asjakohaste ELi
poliitikavaldkondade ning nende välis- ja sisemõõtmete vahel. Strateegilise
tähtsusega on kolmandate riikide kodanike liikuvus ELi
välispiiridel. See kohaldub paljudele erinevatele inimestele, nt
lühiajalistele külastajatele, turistidele, tudengitele, teadlastele,
äriinimestele, külastavatele pereliikmetele, ning seetõttu on tegemist
tunduvalt laiema mõistega kui „ränne”. Liikuvus ja viisapoliitika on omavahel
seotud ning 2009. aastal väljastati Schengeni viisasid andvates liikmesriikides
umbes 11 miljonit viisat. Komisjoni 4. mai 2011. aasta teatises märgiti,
et viisapoliitika on tuleviku liikuvuspoliitika seisukohalt mõjukas instrument[7]. Seega on nüüd tarvis võtta
täies ulatuses arvesse seost ELi ühise lühiajalise viisa andmise põhimõtete,
liikmesriikide pikaajalist viisat käsitlevate põhimõtete ning rände suhtes
võetud üldise lähenemisviisi vahel. See on peamine põhjus, miks tuleks käesoleva
poliitilise raamistiku rakendusala laiendada, et see hõlmaks ka liikuvust, kujundades
nõnda välja rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi. Olemasolevaid
(ja võimalikke tulevasi) ELi käivitatud viisadialooge tuleks seega
täielikult hinnata rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi
laiemas kontekstis. Eesmärk on tagada, et enne viisakohustuste hõlbustamist
või tühistamist täidaksid partnerriigid mitmesuguseid konkreetseid
kriteeriumeid, ning seda ka varjupaiga, piirihalduse ja ebaseadusliku rände
valdkonnas. See protsess võib tagada liikuvuse turvalises keskkonnas. Rände
suhtes võetud üldine lähenemisviis peaks olema ELi välispoliitikaga veelgi
enam seotud ning sellega integreeritud. Rände suhtes võetud üldist
lähenemisviisi tuleb määratleda kõige laiemas võimalikus kontekstis kui ELi
välisrändepoliitika üldist raamistikku, mis täiendab teisi, laiemaid
eesmärke, mida teenivad ELi välispoliitika ja arengukoostöö[8]. Selles suunas on
pärast 2005. aastat tehtud olulisi edusamme, kuid kõikide nende poliitikavaldkondade
vaheliste potentsiaalsete sünergiate, nagu ka kaubanduspoliitikaga tekkiva
sünergia täielikuks rakendamiseks on tarvis teha täiendavaid jõupingutusi. EL
ja selle liikmesriigid peaksid välja töötama strateegiaid ja programme, mis
tegelevad rände ja liikuvuse, välispoliitika ja arengueesmärkidega sidusal ja
terviklikul moel. Euroopa välisteenistuse loomine peaks hõlbustama ELi
käsutuses olevate erinevate poliitikapõhimõtete ja instrumentide sidusat
kasutamist. Rände- ja liikuvusdialoogid on rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi edasiviiv
jõud ning neid tuleks võimalikult suurel määral standardida. Nimetatud dialooge
korraldatakse laiemate kahepoolsete suhete ja laiema dialoogi osana (nt strateegilised
partnerlused, assotsieerimis- või partnerlus- ja koostöölepingud,
koostöönõukogud või õigus-, vabadus- ja turvalisusküsimuste peadirektoraadi
juurde loodud allkomiteed). Dialooge tähtsaimate partnerriikidega tuleb püüda
alustada nii piirkondlike protsesside kaudu kui ka kahepoolsel/riiklikul
tasandil. Kui see on asjakohane, tuleks neid korraldada kooskõlas ühise
välis- ja julgeolekupoliitikaga. Dialoogid rajatakse kõrgetasemeliste ja
kõrgemate ametnike kohtumiste, tegevuskavade, koostööinstrumentide ja vajaduse
korral järelevalvemehhanismide kaudu korrapärasele poliitilisele juhtimisele.
Lisaks sellele tuleks neid ELi delegatsioonide kaudu korraldada ka
kohalikul tasandil, ennekõike poliitilise/valdkondliku dialoogi vormis. Euroopa 2020. aasta strateegia raames on rände ja liikuvuse eesmärk parandada ELi elujõulisust ja
konkurentsivõimet. Euroopa strateegiline prioriteet on tagada kohanemisvõimeline
tööjõud, millel oleksid vajalikud oskused ja mis suudaks edukalt toime tulla
demograafiliste ja majanduslike muutustega. Samuti valitseb pakiline vajadus
parandada nende poliitikapõhimõtete tõhusust, mille eesmärk on rändajaid
tööturule integreerida. Olemasolevad poliitikapõhimõtted vajavad
läbivaatamist ja tugevdamist, kuna liit seisab silmitsi tungivate
tööturuprobleemidega, nimelt oskustaseme languse ning tööjõu nõudmise ja
pakkumise vahelise suure lõhega. Tööturustrateegiaid seaduslike rändajate
vajaduste rahuldamiseks ja nende integratsiooni edendamiseks tuleks arutada
liikmesriikidega ning need peaksid peegelduma dialoogis partnerriikidega,
kellega meil võivad olla vastastikused huvid. Samuti tuleb pidada dialoogi
erasektori ja tööandjatega, et saada teada, miks on mõnele ametikohale
raske töötajaid leida, ning uurida rohkem vajadustel põhineva seadusliku rände
potentsiaali. Sotsiaalsete- ja pensioniõiguste ülekantavus võib samuti
soodustada liikuvust ja korduvrännet ning pärssida ebaseaduslikult töötamist,
mistõttu tuleks seda soodustada. Selles valdkonnas soodustab edusamme ka parem
koostöö liikmesriikide vahel sotsiaalkindlustuse koordineerimisel kolmandate
riikidega. Komisjon kavatseb koostada 2012. aastal rohelise raamatu,
milles käsitletakse meetmeid, mida on tarvis võtta, et lülitada majandusrände
mõõde tulemuslikult ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegilisse käsitusse. Haridus ja
koolitus mängivad üliolulist rolli rändajate edukal
integreerimisel ühiskonda ja tööturule. Seetõttu tuleks rände ja liikuvuse
kontekstis rohkem arvesse võtta elukestva õppe põhimõtteid. Soovitused ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist
lähenemisviisi tuleks käsitada ja edendada kui ELi
välisrändepoliitika üldist raamistikku, mis põhineb tõelisel
partnerlusel kolmandate riikidega ning tegeleb rände- ja liikuvusküsimustega kõikehõlmaval
ja tasakaalustatud viisil. Lähenemisviis peaks reageerima võimalustele
ja probleemidele, millega ELi rändepoliitika silmitsi seisab, toetades samal
ajal partnereid nende rände- ja liikuvusprioriteetidega tegelemisel
sobivas piirkondlikus kontekstis ja raamistikus. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks valdkondliku dialoogi ja tiheda praktilise koostöö kaudu
looma kõikehõlmava raamistiku rände ja liikuvuse haldamiseks partnerriikidega
sidusal ja vastastikku kasulikul moel. See peaks olema kindlalt sätestatud ELi
üldise välispoliitikaraamistiku, kaasa arvatud arengukoostöö osana,
ning olema vastavuses ELi sisepoliitika prioriteetidega. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks juhinduma rände- ja liikuvusdialoogidest. Need
kujutavad endast peamist menetlust, mille abil ELi rändepoliitika kantakse üle
ELi välissuhetesse. Nende eesmärk on vahetada teavet, tuvastada ühiseid
huvisid, luua usaldust ja võtta kohustusi, moodustades nõnda aluse
operatiivkoostööle, millest on kasu nii ELil kui ka selle partneril/partneritel. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist
lähenemisviisi peaksid ühiselt rakendama Euroopa Komisjon, Euroopa
välisteenistus, kaasa arvatud ELi delegatsioonid, ning ELi liikmesriigid
kooskõlas vastavate institutsiooniliste pädevustega
2.
valdkondlikud prioriteedid
Inimestevahelised kontaktid hariduse ja koolituse,
kaubanduse ja ettevõtluse, kultuurivahetuse, turismi või välisriikides elavate
pereliikmete külastamise kaudu moodustavad väga olulise osa tänapäeva elust. Kolmandate
riikide kodanike rände ja liikuvuse hea juhtimine võib kujutada endast
miljonite inimeste jaoks iga päev arengupoliitilist väärtust, parandada ELi
konkurentsivõimet ja rikastada Euroopa ühiskondi. See muudab üldise
lähenemisviisi ELi ja selle liikmesriikide peamiseks strateegiliseks huviks.
Kuna kvalifitseeritud töötajate turg muutub üha üleilmsemaks, on andekate värbamiseks
juba praegu suur konkurents. Dialoog ja koostöö kolmandate riikidega peaks
rände ja liikuvuse paigutama ka seadusliku liikuvuse säilitamise raamistikku.
Tõhusalt toimivate piirikontrollide, ebaseadusliku rände taseme
vähendamise ja tõhusa tagasipöördumispoliitikata ei ole ELil võimalik
seaduslikuks rändeks ja liikuvuseks täiendavaid võimalusi pakkuda. Sellele
toetub mis tahes poliitilise raamistiku õiguspärasus. Sellest sõltub suurel määral
ka rändajate heaolu ja nende edukas integratsioon. EL suurendab jõupingutusi
inimkaubitsemise ennetamiseks ja vähendamiseks. Ta kavatseb jätkata oma
välispiiride tugevdamist, tuginedes ühisele vastutusele, solidaarsusele ja
ulatuslikumale praktilisele koostööle. Samuti tugevdab see operatiivkoostööd,
mis on suunatud partnerriikide suutlikkuse suurendamisele. EL ja liikmesriigid peaksid samuti kuuluma
nende eestvedajate hulka, kes edendavad Genfi konventsioonil põhinevat
üleilmset vastutuse jagamist tihedas koostöös ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti,
muude asjaomaste asutuste ja kolmandate riikidega. EL on juba aktiivselt
kaasatud rahvusvahelise kaitse tagamisse, kuid varjupaiga välismõõtmele
tuleb suhetes partneritega omistada suurem nähtavus. Nõukogu järeldustes on ka
rõhutatud kohustust tugevdada ELi varjupaigapoliitika välismõõdet ning sellega
seoses on rõhutatud piirkondlike kaitseprogrammide tähtsust[9]. Rände hea juhtimine annab ka suuri arengueeliseid.
Tõendid näitavad, et rändajateleibkonnad võivad oma heaolu suurendada tänu
välismaal avanevatele võimalustele omandada uusi oskusi ja töökogemust. Ränne
ja liikuvus võivad ka soodustada välismaiseid otseinvesteeringuid ja
kaubasidemeid, pidades eriti silmas sisserändajate kogukondade rolli. Seega on nii
rändajate päritoluriikide kui ka sihtkohariikide huvides teha koostööd ja
tagada rahaülekannetest, oskustest ja uuendustest tulenevad maksimaalsed arengueelised.
Kuigi rändajate potentsiaali panustada oma päritoluriigi arengusse tuleks
täielikult tunnistada ja seda mitmesuguste meetmetega toetada, tuleks teha jõupingutusi
ka ajude väljavoolu ja ajupotentsiaali raiskamise tõkestamiseks ning ajude
ringluse edendamiseks. Nimetatud nelja valdkonda seaduslikku
rännet ja liikuvust, ebaseaduslikku rännet ja inimkaubandust, rahvusvahelist
kaitset ja varjupaigapoliitikat ning rände ja liikuvuse arengueeliste
maksimeerimist tuleks käsitada rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi nelja tugisambana. Kui EL kavatseb rände ja liikuvuse
hõlbustamises ja haldamises süstemaatilisemalt osaleda, peaks viimane aspekt
olema nähtav sammastes, mis käsitlevad seaduslikku rännet ning rännet ja
arengut. Inimkaubanduse probleemiga tegelemine on väga tähtis ning see peaks
olema ebaseaduslikku rännet käsitleva samba nähtav mõõde. Rände ja
liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisilaialdase rakendamise eesmärk
õigustab rahvusvahelise kaitse ja varjupaiga käsitamist ühe selle
tugisambana. Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks olema ka rändajakeskne. Rände
juhtimisel ei tegeleta „voogude”, „varude” ega „marsruutide”, vaid inimestega.
Selleks et olla asjakohased, tõhusad ja jätkusuutlikud, peavad poliitikapõhimõtted
olema välja töötatud asjaomaste isikute püüdlustele ja muredele vastamiseks.
Seega peaks rändajatel olema õigus saada juurdepääs kogu vajalikule teabele oma
võimaluste, õiguste ja kohustuste kohta. Komisjon on loonud ELi
sisserändeportaali, mis annab lisaks teistele meetmetele ka vastavat
teavet. Rändajate inimõigused on horisontaalne mõõde, mis on oluline kõigi nelja rände ja liikuvuse
suhtes võetud üldise lähenemisviisi samba seisukohalt. Erilist tähelepanu
tuleks pöörata haavatavate rändajate, näiteks saatjata alaealiste, varjupaigataotlejate,
kodakondsuseta isikute ja inimkaubanduse ohvrite kaitsmisele ja neile
õiguste andmisele. See on sageli prioriteet ka rändajate päritoluriikide jaoks.
ELi rändepoliitika põhikomponent on Euroopa Liidu põhiõiguste hartast
kinnipidamine. Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames
tehtavate algatuste mõju põhiõigustele tuleb põhjalikult hinnata. Samuti on
tarvis teha rohkem, et selgitada ELi partneritele ja rändajatele ELi
õigusraamistikku, muuhulgas ka uut ühtse loa direktiivi. Rändajakesksust tuleks väljendada ja rakendada
süvendatud dialoogi kaudu sisserändajate kogukondade, rändajarühmade ja
asjaomaste organisatsioonidega. See dialoog peaks hõlmama rändajatega seotud inimõigusküsimusi
ELi, aga eelkõige kolmandates riikides. Vajaduse korral tuleks selles valdkonnas
tehtavat koostööd ühtlustada dialoogi ja koostööga rände ja liikuvuse suhtes
võetud üldise lähenemisviisi kõigi nelja samba raames. Stockholmi programmis tunnistati, et kliimamuutused
on üleilmne probleem, mis põhjustab üha enam rännet ja ümberasumist, ning
kutsus komisjoni üles esitama selle nähtuse kohta analüüs, milles käsitletaks
probleeme laiemalt ja mitte ainult võimalikke tagajärgi seoses Euroopa Liitu
suunduva rändega. Keskkonna muutumisest tingitud rändega tegelemine, näiteks
püüd kohaneda kliimamuutuste negatiivsete mõjudega, tuleks arvata üldise
lähenemisviisi osaks. Soovitused ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks põhinema neljal võrdse tähtsusega tugisambal: (1) seadusliku
rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine; (2) ebaseadusliku
rände ja inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine; (3) rahvusvahelise
kaitse edendamine ning varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine; (4) rände
ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks olema rändajakeskne. See peab rajanema põhimõttel,
et rändaja on analüüsi ja kogu tegevuse keskmes ning tal peab olema võimalik
turvaliselt liikuda. ·
Rändajate inimõigused
on rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi läbiv mõõde, kuna see
on oluline kõigi nelja samba seisukohalt. Rände ja liikuvuse suhtes võetud
üldine lähenemisviis peaks aitama tugevdada lugupidamist rändajate inim- ja
põhiõiguste vastu nii päritolu-, transiit- kui ka sihtriigis.
3.
Geograafilised prioriteedid
Rände suhtes võetud üldine lähenemisviis ei
tohiks olla geograafiliselt piiratud. Tegemist on üldise lähenemisviisi
ja meetodiga. Küll aga erineb piirkonniti intensiivsus ja ulatus,
millega seda lähenemisviisi rakendatakse, ning kasutatavad vahendid. EL peaks
tagama nende vahendite kasutamisel sidususe ja eesmärkidele vastavuse ning
kooskõla kolmandate riikidega peetava üldise poliitilise dialoogiga. Diferentseerimise
põhimõte tähendab, et EL püüdleb tihedama koostöö poole nende partneritega,
kes jagavad ELi ja liikmesriikidega samu huve ning on valmis võtma vastastikuseid
kohustusi. Uusi algatusi hinnatakse ELi olemasolevate piirkondlike ja
kahepoolsete prioriteetide valguses. Piirkondlikud dialoogid Aja jooksul on välja kujunenud arvukad piirkondlikud
ja allpiirkondlikud dialoogid ja koostööprotsessid. Mõned neist
said alguse otsese seoseta ELiga, kuid on tasahilju saanud ELi mõõtme. Teised
hõlmavad vaid väga piiratud arvu ELi liikmesriike. Mõned nendest protsessidest
kattuvad. See on nii poliitilisest, finantsilisest kui ka inimressursside seisukohast
jätkusuutmatu. Geograafilised prioriteedid oleks tarvis paremini kindlaks määrata
ja seda tuleks teha nii, et need oleksid vastavuses ELi üldise välispoliitika ning
ELi ja selle liikmesriikidesse suunduva tegeliku rändega. Kõige olulisema prioriteedina tuleks
keskenduda ELi naaberriikidele, eriti Vahemere lõunapiirkonnale,[10] ning idapartnerlusele,[11] kus ränne ja liikuvus on
tihedalt seotud laiema poliitilise, majandusliku, sotsiaalse ja julgeolekualase
koostööga ning kus dialoogid leiavad aset nii piirkondlikus kontekstis kui ka
kahepoolsel tasandil. Eesmärgiks peaks olema süstemaatiline liikumine tugevate,
tihedate partnerlussuhete poole, mis on rajatud vastastikusele
usaldusele ja ühistele huvidele, sillutades teed edasisele piirkondlikule
integratsioonile. Teiseks tuleks paremini suunatud laiema
geograafilise ulatusega rändedialoogi protsesside valdkonnas ELi lõunaosas
prioriteetseks tunnistada ELi-Aafrika strateegiline partnerlus rände,
liikuvuse ja tööhõive valdkonnas[12].
Idasuunal peaks prioriteediks olema Praha protsess[13]. Neid kahte protsessi
tuleks täiendavalt tugevdada kui rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi raames toimuva dialoogi olulisimaid piirkondlikke raamistikke.
Seda tuleks hõlbustada vastavate toetusprogrammide kaudu. Kolmandaks, neid piirkondlikke protsesse
toetavad olemasolevad konkreetsed allpiirkondlikud protsessid, mis
tuleks võimalikult suures ulatuses neid hõlmavate raamistikega vastavusse viia.
Lõunas on mõeldud Rabati protsessi[14]
(Lääne-Aafrika puhul) ning võimalikku täiendavat allpiirkondlikku raamistikku Somaali
poolsaarel / Ida-Aafrikas (vajab edasist uurimist). Idas on tarvis tegeleda
Praha ja Budapesti protsesside[15]
kattuvusega, et muuta need geograafiliselt üksteist täiendavamaks.
Pärast Türgi eesistuja 2010. aastal tehtud algatust kaasata Budapesti protsessi
ka Siiditee riigid, on kõnealune protsess muutunud ELi jaoks veelgi
olulisemaks kui ainulaadne mitteametliku dialoogi platvorm tähtsaimate
päritolu- ja transiitriikidega. Praegu oleks õige aeg suunata kogu selle
protsessi raames toimuv tegevus ümber Siiditee ja võimalik, et ka teiste Aasia
riikide poole. Lõpuks süvendatakse dialoogi, mille raames käsitletakse
rännet ELi ning Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide vahel
(ELi-AKV dialoog), keskendudes Cotonou koostöölepingu artikli 13
rakendamise tegevusaspektide tugevdamisele. Rändedialoog ELi ning
Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkonna riikide (ELi ning Ladina-Ameerika
ja Kariibi mere piirkonna riikide dialoog) vahel on hiljutisem
protsess, mis peab jätkuma, et katta kõnealuse üha olulisemaks muutuva
piirkonna vajadusi. Otsida tuleb võimalusi Brüsseli-põhise foorumi loomiseks,
eesmärgiga muuta rändedialoog ELi ja asjaomaste Aasia riikide vahel
tõhusamaks ja laiahaardelisemaks, kuna eeldatakse, et ELi–Aasia
rändedialoog on muutumas üha olulisemaks. Kahepoolsed
dialoogid ELi laienemine on endiselt eraldi protsess, mille
raames aidatakse kandidaatriikidel ja potentsiaalsetel kandidaatriikidel oma
riiklikku poliitikat ja õiguslikku raamistikku ELi acquis’ga kohandada. Türgi
ja Lääne-Balkani riigid kujundavad koos ELiga välja tihedaid
partnerlussidemeid ja tihedat koostööd rände ja liikuvuse valdkonnas. Rännet ja
liikuvust käsitlevad dialoogid nende riikidega on juba intensiivsed ning jäävad
niisuguseks kuni tegeliku ühinemiseni. Venemaa on ELi
jaoks väga oluline partnerriik. Viimasel ajal on rände ja liikuvuse alal tehtud
väga suuri edusamme ELi–Venemaa rändedialoogi algatamise ja ühiste sammude kindlaksmääramisega
viisanõude kaotamise dialoogi raames. Komisjon teeb ettepaneku tugevdada rände- ja
liikuvusdialoogi ning operatiivkoostööd suurte üleilmsete/piirkondlike
majandustega idas (India ja Hiina) ja lõunas (Nigeeria ja
Lõuna-Aafrika), ning kui seda peetakse otstarbekaks, ka teiste arenguriikidega,
kellega ELil on ühised huvid. Dialoog selliste tööstusriikidega nagu USA,
Kanada ja Austraalia keskendub endiselt ühiseid prioriteete ja strateegiaid
käsitlevale teabevahetusele seoses rände ja liikuvuse üleilmse juhtimisega. Üldise lähenemisviisi geograafilist
kohaldamisala ja asjakohasust tuleks veelgi suurendada.. Seetõttu ei tohiks selles
keskenduda vaid ELi saabuvale rändele, vaid vajaduse korral tuleks käsitleda ka
piirkondadevahelist ja piirkonnasisest rännet ning liikuvust
teistes maailma osades. Kuigi sellel ei pruugi tingimata olla ELile otsest
mõju, võib selline mõõde sellest hoolimata olla mõne ELi partneri jaoks väga
oluline, olles seega oluline ka nende riikidega toimuva ELi üldise poliitilise
dialoogi ja koostöö seisukohast. Üldine lähenemisviis annab ka sobiva
raamistiku ELi rolli hindamiseks rände ja liikuvuse üleilmses juhtimises. Üldine
lähenemisviis võimaldab ELil üleilmsel tasandil rände ja liikuvuse teemadel
ühehäälselt kõnelda, eriti ülemaailmsel rände- ja arengufoorumil, ning sõlmida samal
ajal laialdasi suhteid ÜRO kõrgetasemelise dialoogi pidamiseks 2013. aastal ja
pärast seda. Soovitused ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis peaks olema tõeliselt üleilmne. Rändeprobleeme käsitlevat
dialoogi ja koostööd tuleks arendada kõikide huvitatud ja asjaomaste
osapooltega kogu maailmas vastavalt osapoolte ja ELi konkreetsetele
prioriteetidele. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi raames tuleks kindlalt keskenduda piirkondlikele
dialoogiprotsessidele. Nende eesmärk on parandada päritolu-, transiit- ja
sihtkohariikide vahelist dialoogi ja koostööd, hõlmates kõiki vastastikku
olulisi probleeme ja teemasid rände ning liikuvuse valdkonnas. Kui
lähenemisviisi peamiseks ja laialdasemaks prioriteediks jääb ELi naabrus,
peaks lõunasuunalise kõikehõlmava piirkondliku raamistiku moodustama Aafrika-ELi
partnerlus. Idasuunal peaks selleks olema Praha protsess. Ülejäänud
allpiirkondlikud protsessid tuleks nendega vastavusse viia ja ühtlustada. ·
Kahepoolsel tasandil tuleks rände ja liikuvuse
suhtes võetud üldise lähenemisviisi raames keskenduda suhteliselt piiratud
arvule tähtsamatele partneritele. Need kahepoolsed dialoogid täiendavad
piirkondlikke protsesse ning võimaluse korral tuleks need ühendada
lepingutesse, mis hõlmavad kogu koostööspektrit ELi ja asjaomase riigi vahel. ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis on avatud ka teistes maailma osades toimuva piirkonnasisese
rände ja liikuvuse küsimustega tegelemisele, kui dialoogi käigus
selgub, et see on seatud eesmärkide saavutamiseks vajalik. Lähenemisviis peaks
ka võimaldama ELil saavutada rände üleilmses juhtimises aktiivsem roll.Soovitused
4.
Rakendusmehhanismid
Alates 2005. aastast
on kolmandates riikides Euroopa Komisjoni mitmesuguste temaatiliste ja
geograafiliste finantsinstrumentide kaudu rahastatud umbes 300 rändega seotud
projekti kogusummas 800 miljonit eurot. Nende projektide hulka kuuluvad
suured ühisalgatused Euroopa Komisjoni ja ÜRO asutuste, Rahvusvahelise
Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) või Rahvusvahelise Rändepoliitika Arendamise
Keskuse (ICMPD) vahel, käsitledes arvukalt erinevaid rahvusvahelisi
rändeprobleeme. Mõne näitena võiks esile tuua rände- ja teabekeskused
Lääne-Balkani riikides ja Aasias, AKV-riikide rände jälgimiskeskus ja
piirkondlikud kaitseprogrammid Aafrikas ja Ida-Euroopas ning arvukad projektid,
mis toetavad liikuvuspartnerluste rakendamist Ida-Euroopas (Moldova ja Gruusia)
ja Aafrikas (Cape Verde). Varem viitas rände ja liikuvuse suhtes võetud
üldine lähenemisviis peamiselt paarile konkreetsele vahendile: a) rändeprofiilidele,
mida rakendatakse nüüd enam kui 70 maailma riigis, b) rändealastele missioonidele,
mida on tehtud 17 kolmandas riigis, c) koostööplatvormidele, mida on piiratud
ajavahemikul kasutatud Etioopias, ja d) liikuvuspartnerlustele, mis esmalt sõlmiti
Moldova, Cape Verde ja Gruusia ning hiljuti ka Armeeniaga. Neid on järk-järgult
edasi arendatud, kuid nende asjakohasus ja tähtsus on erinevad ning nende vahel
puudub selge loogiline suhe. ELi
välisrändepoliitika põhineb siiski ka ELi seadusandlusel ja õiguslikel vahenditel
(siiani üheksal viisalihtsustuslepingul, kolmeteistkümnel ELi
tagasivõtulepingul ja seitsmel seaduslikku ja ebaseaduslikku rännet käsitleval
direktiivil), poliitilistel vahenditel (arvukatel valdkondlikel
dialoogidel, mida sageli toetatakse tegevuskavadega), rakenduslikul abil
ja suutlikkuse suurendamisel (kaasa arvatud ELi ametite, näiteks
FRONTEXi, EASO ja ETFi, ning tehnilise toe asutuste, näiteks programmi MIEUX ja
programmi TAIEX kaudu)[16]
ning arvukatel programmi- ja projektitoetustel, mis on tehtud
kättesaadavaks paljudele sidusrühmadele, muuhulgas ka kodanikuühiskonnale,
rändajaühendustele ja rahvusvahelistele organisatsioonidele. Rände ja
liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis põhineb kogu sellel vahendite ja
instrumentide spektril, mida tuleks rakendada
struktureeritud ja süstemaatilisel viisil. Seda tehakse vajadustele
vastavaks kohandatud kahepoolsete partnerlusraamistike kaudu, mille üle peavad
läbirääkimisi EL ja asjaomane riik. Esimene nendest raamistikest on liikuvuspartnerlus.
Liikuvuspartnerlus on jõudnud katsejärgust kaugemale ning seda tuleks uuendada
ja edendada kui peamist koostööraamistikku ELi ja selle partnerite vahelise
rände ja liikuvuse valdkonnas, pöörates tähelepanu eelkõige ELi
naaberriikidele. Ettepanek alustada liikuvuspartnerluse alaseid
läbirääkimisi tuleks teha siis, kui rände- ja liikuvusdialoogis on juba
saavutatud teatavat edu, võttes samas arvesse ka laiemat majanduslikku,
poliitilist ja julgeolekualast konteksti. Liikuvuspartnerlus
on laiaulatuslik raamistik, millega tagatakse, et inimeste liikumine ELi ja
partnerriigi vahel on hästi juhitud. Liikuvuspartnerluse raames koondatakse
kõik meetmed tagamaks, et ränne ja liikuvus oleksid ELile ja selle partneritele
võrdselt kasulikud. Partnerlus hõlmab ka suurenenud tööjõuliikuvuse võimalusi. Liikuvuspartnerlus
on kohandatud vastavalt ELi ja partnerriigi ühistele huvidele ja muredele. Uuendatud
liikuvuspartnerlus pakub viisalihtsustust, mis põhineb samaaegselt
läbiräägitaval tagasivõtulepingul. Jätkata tuleks sellise lähenemisviisi,
kohaldamist, mille puhul suuremate jõupingutustega kaasnevad ka suuremad
hüved ning mis sisaldab seega tingimuslikkuse elementi. See aitaks
suurendada läbipaistvust ja kiirendada nimetatud lepingute sõlmimiseni
jõudmist. EL ja liikmesriigid peaksid vabatahtlikult pakkuma sobiva suurusega toetuspaket,
mille eesmärk on suurendada suutlikkust, vahetada teavet ja teha koostööd
kõikides ühist huvi pakkuvates valdkondades. Liikuvuspartnerlus
aitab tagada vajalike tingimuste rakendamist, et tagada hästi juhitud ränne
ja liikuvus turvalises keskkonnas. Eeldusel, et õigusakte
(viisalihtsustus- ja tagasivõtulepinguid) ja poliitilisi instrumente
(poliitikat käsitlevat dialoogi ja tegevuskavasid) rakendatakse tõhusalt, saaks
EL olenevalt konkreetsest riigist kaaluda järkjärgulisi ja tingimuslikke samme
viisanõude kaotamise suunas, võttes arvesse üldisi suhteid asjaomase riigiga. Teine ja alternatiivne raamistik oleks rände
ja liikuvuse ühine kava. Rände ja liikuvuse ühine kava on partnerriikidele
ning ELile ja selle liikmesriikidele alternatiivne võimalus juhul, kui mõlemad
osapooled soovivad teha kõrgetasemelist koostööd, kuid üks või teine osapool ei
ole valmis endale võtma kogu vastutust ja kõiki kohustusi. Sarnaselt liikuvuspartnerlusega
tuleks rände ja liikuvuse ühises kavas sätestada arvukalt dialoogiks ja
koostööks vajalikke üldisi soovitusi, eesmärke ja kohustusi ning kava peaks
sisaldama konkreetsete toetusmeetmete paket, mida pakuvad EL ja huvitatud
liikmesriigid. Mõlema osapoole nõusolekul võib ühise kava hiljem edasi arendada
liikuvuspartnerluseks. Mõlemad raamistikud tuleb kehtestada ühelt
poolt ELi ja huvitatud liikmesriikide ja teiselt poolt partnerriigi ühise
poliitilise deklaratsiooniga. Mõlemad raamistikud põhinevad vastastikustel
kohustustel, kuid ei ole ametlikult siduvad. Soovitused ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist
lähenemisviisituleks täiendada arvukate vahendite ja kahe
partnerlusraamistikuga, mida rakendatakse paindlikul ja vajadustele
kohandatud viisil, lähtuvalt üldisest poliitilisest dialoogist ELi ja
kolmanda riigi vahel ning nii ELi huvidest kui ka tema partneri huvidest ja
vajadustest. ·
Liikuvuspartnerlus
tuleb tasakaalustatult üles ehitada rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi kõigile neljale sambale, eriti selliste kohustuste osas, mis on
seotud liikuvuse ning viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingutega. Vajaduse
korral võib partnerlus hõlmata ka laiemaid julgeolekuküsimusi. Koostööd
toetatakse toetuspakmega, mis on ette nähtud suutlikkuse suurendamiseks ja
koostöö tagamiseks kõikides ühistes huvivaldkondades. ·
Rände ja liikuvuse ühine kava tuleks kasutusele võtta alternatiivraamistikuna, et kehtestada
partneritega ühised soovitused, eesmärgid ja kohustused rände ja liikuvuse
suhtes võetud üldise lähenemisviisi kõigi nelja samba osas. Selle kõige
olulisem erinevus võrreldes liikuvuspartnerlusega on asjaolu, et kava raames ei
nõuta tingimata viisalihtsustus- ja tagasivõtulepingute läbirääkimisi. Mõlema
osapoole nõusolekul võib ühise kava hiljem edasi arendada
liikuvuspartnerluseks. ·
Järgmisi vahendeid võib rakendada ELi partneritega
peetava dialoogi ja operatiivkoostöö erinevates etappides ning neil on oma koht
liikuvuspartnerluses / rände ja liikuvuse ühises kavas. (1) Teadmistepõhised
vahendid, mis hõlmavad rändeprofiile, kaardistamisinstrumente, uuringuid,
statistilisi aruandeid, mõjuhinnanguid ja teabe hankimist. (2) Dialoogivahendid,
mis hõlmavad rändealaseid missioone, seminare ja konverentse. (3) Koostöövahendid,
mis hõlmavad suutlikkuse suurendamist, koostööplatvorme, ekspertide vahetamist,
mestimist, operatiivkoostööd ning suunatud projekte ja programme.
5.
Tegevusalased prioriteedid
Euroopa Liidu dialoog ja koostöö kolmandate
riikidega peaks olema suunatud arvukate eelistegevuste rakendamisele rände ja
liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi nelja samba raames. Kogutegevus peaks
olema kooskõlas ELi geograafiliste prioriteetidega ning vajaduse korral tuleks eelistada
ELi peamisi partnerriike. Esimene sammas.
Seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi raames põhineb seadusliku rände ja liikuvuse korraldamise ja
hõlbustamise Euroopa poliitika tööandjatele laiemate võimaluste pakkumisel, et
nad suudaksid värvata vabadele töökohtadele üleilmsel turul parimaid
kandidaate. Samuti püütakse pakkuda kogu maailma andekatele inimestele Euroopas
uusi töövõimalusi, võttes seejuures arvesse liikmesriikide pädevust oma tööturu
haldamisel. Euroopa Liidu dialoog ja koostöö kolmandate
riikidega peaks peegeldama ELi seaduslikku rännet käsitlevate õigusaktide
edasiarendamist, eesmärgiga tagada teabe ja võimaluste parem kättesaadavus. See
peaks võtma arvesse partnerriikide seisukohti ja neile huvi pakkuvaid küsimusi
ning selgitama välja ühised huvid. ELis peaks nõudlus oskuste järele kujutama
endast valdkonda, kus tuleks uurida täiendavate lepingute sõlmimise
võimalust eelistatud partnerriikidega. ELi õigusaktidega pikaajaliste kodanike,
perekonna taasühinemise, tudengite, teadlaste ja kõrge kvalifikatsiooniga
isikute kohta on mõnes peamises valdkonnas vastuvõtutingimusi ja
rändajate õigusi ühtlustatud, ent liikmesriikidel on endiselt õigus otsustada,
kui palju rändajaid nad töölistena vastu võtavad. ELi sinise kaardi
direktiiv on ELi esimene konkreetne vastus kõrgelt kvalifitseeritud tööjõu
puudusele. Nõukogus ja Euroopa Parlamendis on arutlusel hooajatöölisi
ja ettevõttesiseselt üleviidud töötajaid käsitlevad direktiivid,
millel on mõlemal tööturule otsene mõju. Nendega võetaks kasutusele ühine,
lihtsustatud ja kiirem menetlus. Hooajatöölisi käsitlev ettepanek hõlmab ka
kaitset ärakasutamise eest ning on oluline paljude partnerriikide jaoks, eriti
põllumajanduse ja turismi valdkonnas. Teise ettepaneku eesmärk on lubada
väljaspool ELi loodud ettevõtetel teatavatel tingimustel kolmandatest riikidest
pärit juhte, spetsialiste ja kõrgharidusega praktikante liikmesriikides
asuvatesse üksustesse ja seotud ettevõtetesse ajutiselt üle viia. Ühtse loa direktiiv, mille Euroopa Parlament ja nõukogu kõikide eelduste kohaselt peagi
vastu võtavad, toob kaasa menetlusprotsessi lihtsustumise, kehtestades ühtse
menetluse ja ühtse loa. Selles määratletakse valdkonnad, kus sõltumata algsest
vastuvõtupõhjusest tagatakse kõikidele seaduslikult riigis viibivatele ja
töötavatele kolmandate riikide kodanikele ELi kodanikega võrdsed õigused. Teadlasi
ja tudengeid käsitlevate direktiivide võimalik läbivaatamine võib nende
rühmade vastuvõtmist, neile elamisloa andmist ja nende ELi-sisest liikuvust
veelgi parandada; need rühmad on ELi tulevase innovatsiooni- ja
konkurentsivõime säilitamise seisukohalt eriti olulised. EL selgitab seda õigusraamistikku partneritega
peetava dialoogi kaudu eesmärgiga selle rakendamist hõlbustada. Lisaks sellele
on avatud ELi sisserändeportaal, mis on veebipõhine abivahend kolmandate
riikide kodanikele, kes soovivad saada teavet ELi kolimise võimaluste ja
selleks vajalike menetluste kohta, ning juba ELis elavatele isikutele, kes
sooviksid ühest liikmesriigist teise elama asuda. Vajaduse korral tuleks see
teabeallikas kombineerida lahkumiseelsete meetmetega, mis keskenduvad
oskuste lihvimisele ja ELi keelte valdamise parandamisele. Tõhus integratsioon, eriti tööturul, on
vahend, mis tagab nii rändajatele kui ka neid vastu võtvatele ühiskondadele
rändest saadava kasu, sealhulgas tugevamate sisserändajate kogukondade ja
rändajatest ettevõtjate kaudu. Teatises, milles käsitletakse kolmandate riikide
kodanike integratsiooni Euroopa töökava[17]
pakutakse välja uusi lähenemisviise ja tegevusvaldkondi. Dialoogis ELi
partneritega tuleks selles kontekstis täiendavalt uurida sisserändajate kogukondade
ja riikidevaheliste võrgustike rolli, nt rändajate paremal ettevalmistamisel
eluks liikmesriikides. Euroopa 2020. aasta strateegias rõhutatakse
vajadust teha eriti suuri jõupingutusi, et meelitada üleilmses konkurentsis
andekate töötajate nimel ligi kõrge kvalifikatsiooniga rändajaid, ning
tähtsustatakse samas ka rändajataustaga isikute Euroopa ühiskondadesse
integreerimise edendamist. Tööhõivesuunistes kutsutakse liikmesriike
üles pöörama nõuetekohast tähelepanu rändajate integreerimisele ELi
tööturgudele ning kehtestatakse teabejagamise ja tööhõivepoliitika
koordineerimise raamistik. Kui Euroopa tööturuasutuste võrgustik (EURES)
annab teavet vabade töökohtade kohta, mängivad tööturuasutused olulist rolli ka
tööturule juurdepääsu parandamisel rändajate ja võõrtööliste jaoks. Euroopa
Sotsiaalfond (ESF) tagab majandusliku toetuse ja aitab suurendada rändajate
osalust tööhõives. Erilist tähelepanu pööratakse sellele, et
suurendada liidu suutlikkust näha ette tööturu vajadusi ja nõudlust oskuste
järele. 2012. aastal täiendatakse Euroopa vabade töökohtade seiret
ülevaatega oskuste kohta Euroopa Liidus, millega ajakohastatakse prognoosi
oskuste pakkumise ja tööturu vajaduste kohta kuni 2020. aastani. Diplomite,
kvalifikatsiooni ja oskuste hindamisel on kutsekvalifikatsioonide direktiiv
ELi-sisest liikuvust käsitlev tähtsaim instrument, mida kohaldatakse ka kolmandates
riikides saadud diplomite suhtes. Samal ajal on ülekvalifitseeritus ehk
ajupotentsiaali raiskamine kolmandate riikide töötajate seas laialdaselt
levinud ja tõsine probleem, millega on tarvis täiendavalt tegeleda. Seoses
sotsiaalkindlustusõiguste ülekantavusega kaotatakse ELi
sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise eeskirjadega ebasoodsad olukorrad ning
kaitstakse ELi piires liikuvate ELi kodanike omandatud õigusi; sama kehtib piiriüleselt
ka kõikide ELis seaduslikult elavate kolmandate riikide kodanike kohta. Nõukogu
võttis 2010. aasta oktoobris vastu kuus otsust, milles käsitleti ELi seisukohta
sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise kohta Alžeeria, Maroko, Tuneesia,
Horvaatia, endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi ja Iisraeliga. Kui otsused
on assotsiatsiooninõukogude poolt ametlikult vastu võetud, on EL loonud teatavate
piirangutega välise sotsiaalkindlustuse kooskõlastamise süsteemi, mis kehtib
ELi ja nimetatud kuue riigi kodanike suhtes, kes asuvad ELi elama või kolivad
sellest väljapoole. Lisaks sellele tagatakse ühtse loa direktiiviga pärast selle
vastuvõtmist kõikidele võõrtöötajatele, keda nimetatud direktiiv käsitleb,
õigus kolmandasse riiki kolides eksportida väljateenitud pensioniõigusi samadel
tingimustel ja samade määradega kui asjaomaste liikmesriikide kodanikud. Kuna kolmandate riikide kodanike liikuvus on
tihedas seoses ELi ühise lühiajalise viisa poliitikaga, tuleks kõiki viisaeeskirja
raames pakutavaid võimalusi kasutada menetluste lihtsustamiseks ja
läbipaistvuse suurendamiseks. Teenuste kvaliteeti peaks veelgi parandama
kohalik Schengeni koostöö ja konsulaaresinduste võrgu laiendamine kolmandates
riikides. ELi viisapoliitika edasisel läbivaatamisel tuleks võtta arvesse ELi
poliitikat käsitlevate dialoogide nähtavaid edusamme. Lisaks sellele tuleks
tagada suuremad jõupingutused teadustoetuste ja stipendiumide väljaandmisel ja
koolitusprogrammide koordineerimisel ning nõutavate viisa- ja/või
elamislubade väljastamisel asjaomastele teadlastele. Praktilise teabe jagamist värbamise, kolmandates riikides saadud kvalifikatsioonide tunnustamise,
oskuste sobitamise ja tööturu vahenduse osas tuleks toetada koostöö
tugevdamisega liikmesriikide tööturuasutuste vahel ning nende
julgustamisega edendada koostööd teiste tööturuteenuste pakkujatega, näiteks
eraettevõtjate ja kolmanda sektori organisatsioonidega ELi liikmesriikides.
Selles osas tuleks arvesse võtta juba tehtud tööd välismaise kvalifikatsiooni
tunnustamisel. Seda tööd juhtisid Euroopa Koolitusfond (ETF) ja ENIC-NARIC
võrgustik, eesmärgiga rakendada kvalifikatsiooni tunnustamise Lissaboni
konventsiooni. Kolmandate riikide tudengite ja teadlaste
parem liikuvus võib olla ka paljutõotav samm Euroopa tööturuvajaduste rahuldamise
suunas, kui mõnel tudengil võimaldataks pärast õpingute lõpetamist tööle asuda.
Seda küsimust võib käsitleda lähemalt, võttes arvesse liikmesriigi pädevust ja
meetmeid, millega võidelda ajude väljavoolu vastu, nt korduvrände kaudu.
Ennekõike on seda võimalik teha olemasolevate liikuvuspartnerluste parema
ärakasutamise teel, et soodustada ja hõlbustada vahetusi praeguste
rahvusvaheliste rändeprogrammide kaudu ja alates 2014. aastast tulevase ühtse programmi
kaudu, mis tegeleb hariduse, väljaõppe ja noortega, ning programmi
Horisont 2020 kaudu (tulevane teadus- ja uuendustegevuse raamprogramm). Institutsioonidevaheliste
võrgustike loomist ja ülikoolide mestimist ELi liikmesriikides ja
eelistatud partnerriikides tuleks toetada, et õppekavad ja sertimisprotsessid
oleksid mõlemas punktis paremini tööturu nõudmistele kohandatud. Samuti
peaks EL toetama liikmesriike kahepoolsete noorte liikuvuse lepingute valiku
laiendamisel ning pakkuma neid ka liikuvuspartnerluse riikidele. Nii liikuvuspartnerluste kui ka ühiste kavade
raames tuleks partnerriikides luua spetsiaalsed rände ja liikuvuse
teabekeskused. Need keskused peaksid ELi ja Moldova vahelise
liikuvuspartnerluse ja Mali CIGEM põhjal saadud kogemuste alusel kuuluma
asjakohaste riigiasutuste ja tööhõiveametite juurde[18]. Rändajate vajadustele
keskendudes peaksid need 1) pakkuma igakülgseid teenuseid isikutele, kes
otsivad teavet ja abi oma kvalifikatsiooni tunnustamise ja oskuste täiendamise
kohta või oskusvajaduste kinnitamise kohta riiklikul või piirkondlikul tasandil
või ELis; 2) rakendama lahkumiseelseid, tagasisaatmis- ja taasintegratsioonimeetmeid.
Sellel otstarbel oleks kasulikuks teabevahendiks ka ELi sisserändeportaal.
Rände ja liikuvuse teabekeskused peaksid abistama partnerriikide ja ELi liikmesriikide
asjakohaseid ametiasutusi, kaasa arvatud riigi tööturuasutusi, eesmärgiga
parandada oskuste ja nõudmiste sobitamist ning toetada positiivseid
arengutulemusi. Keskpikas perspektiivis peaksid need keskused olema ka seotud
olemasolevate ja tulevaste viisataotluskeskuste ja ELi delegatsioonidega, et
tagada teatavate kolmandate riikide kodanike rühmadele parem ja hõlpsam
viisamenetlus. Sisserände kontaktametnike võrgustikku peaksid täiendama rändeeksperdid, kaasa arvatud lähetatud
riiklikud eksperdid ELi delegatsioonidesse kuuluvatest liikmesriikidest, kes
saavad jälgida rändeküsimusi laiemast, kõikehõlmavamast poliitilisest
vaatenurgast kui konsulaarteenistused. Kinni tuleks haarata igast võimalusest
kaasata ELi ametid niisugusesse teabevahetusse ja tihedamasse koostöösse kolmandate
riikidega. Soovitused Esimese samba raames peaks rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis keskenduma järgmistele prioriteetidele: ·
Spetsiaalsed liikuvuspakkumised noortele, tudengitele,
kunstnikele ja kultuuritöötajatele, teadlastele ja akadeemikutele täiendavate stipendiumide,
stipendiumi- ja praktikaprogrammide ja noorte liikuvuse lepingute näol.
Kohustus täielikult rakendada ja vajaduse korral ka muuta tudengeid ja
teadlasi käsitlevaid direktiive. ·
Viisaeeskirjade täielik
rakendamine ja võimalikud muudatused, et parandada kohalikku Schengeni
koostööd ja arendada konsulaaresinduste võrku, luues vajaduse korral ühised
viisataotluskeskused. ·
Kõrgkoolide ja õppeasutuste mestimine, et soodustada piiriülest koostööd, vahetada kogemusi
õppekavade, sertimisprotsesside ja kvalifikatsiooni alal ning tagada
nende nõuetekohane tunnustamine (tõhusa kvaliteedihindamise, võrreldava
ja järjepideva ELi läbipaistvusvahendite kasutamise ja kvalifikatsioonide
seostamisega Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga) eesmärgiga parandada tööturu
pikaajalist täiendavust. ·
ELi tasandil riigi tööturuasutuste julgustamine
värbamisprotseduure jälgima ning vahetama liikmesriikide, partnerriikide ja
muude sidusrühmade vahel häid tööhõive- ja töövahendusteenuste tavasid. ·
Nii liikuvuspartnerluse kui ka ühiste kavade raames
tuleks partnerriikides luua spetsiaalsed rände ja liikuvuse teabekeskused.
Tuginedes ELi sisserändeportaalis kättesaadavale teabele, tuleks koostöös riigi
tööturuasutuste, ELi agentuuride ja muude sidusrühmadega soodustada
lahkumiseelseid meetmeid, mis keskenduvad oskuste kohandamisele, täiendamisele
ja ELi keelte oskuse parandamisele. Teine sammas.
Ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine Rände ja liikuvuse mis tahes raamistiku
õiguspärasus sõltub ebaseadusliku rände tõhusast käsitlemisest. Turvalist ja
ohutut rännet õõnestavad väljaspool õigusraamistikku tegutsevad osapooled.
ELi-sisene koostöö on hädavajalik, nagu ka partnerlussuhete tugevdamine kolmandate
riikidega, et tagada liikuvuse ja rände nõuetekohane korraldamine. Ränne ja liikuvus on osa laiemast
poliitilisest, majanduslikust, sotsiaalsest ja julgeolekualasest kontekstist.
Julgeoleku lai mõiste tähendab, et ebaseaduslikku rännet tuleb samuti käsitleda
seoses organiseeritud kuritegevuse ning õigusriigi põhimõtte ja õigluse
puudumisega. Ebaseaduslik ränne toitub korruptsioonist ja ebapiisavast
regulatsioonist. EL peaks endiselt eelistama oskuste, võimete
ja ressursside ülekannet oma partneritele, et ennetada ja vähendada
inimkaubandust, salakaubavedu ja ebaseaduslikku rännet, ning tugevdada ühendatud
piirihaldust. Tihedamas koostöös kolmandate riikide partneritega tuleks
tagada tagasisaatmisdirektiivi ja tööandjate suhtes sanktsioonide rakendamise
direktiivi rakendamine koos muude asjakohaste meetmetega. Dialoogi ja partneritega tehtava koostöö
eesmärgiks peaks olema kõikide rändajate inimõiguste kaitse kogu rändeprotsessi
ajal. Hoolimatud tööandjad tuleks võtta teravdatud tähelepanu alla ning tagada
tuleks rändajate vastu suunatud kriminaalkuritegude ja inimõiguste rikkumise
ennetamine ning süüdlaste vastutusele võtmine. Rakendada tuleks meetmeid
rändajatele inimväärsete elutingimuste tagamiseks vastuvõtukeskustes ning nende
omavolilise või määramatu ajaga kinnipidamise vältimiseks. 2010. aastal vastu
võetud tegevuskava rakendamise kontekstis tuleks erilist tähelepanu pöörata
saatjata alaealistele. FRONTEXi võimalust
töötada partnerlussuhetes muude kolmandate riikide ametivõimudega tuleks täies
ulatuses ära kasutada. Sisserände kontaktametnikud peaksid teabevahetust kolleegidega
edendama veelgi suuremas hulgas partnerriikides. Tarvis on intensiivsemat koostööd
asjaomaste ELi ametite vahel,[19]
mis võimaldaks paremat teabevahetust rände ja organiseeritud kuritegevuse valdkonnas. Üha selgemaks saab, et dokumentide
turvalisus ja identiteedivargused on valdkonnad, kus tihedam koostöö võib
tuua vastastikust kasu. Biomeetrilisi reisidokumente väljastavatele ja suurema
dokumendiohutusega kolmandatele riikidele võidakse pakkuda korduvreisijate
(äriinimesed, valitsusametnikud, tudengid ja teadlased) kergemat pääsu ELi.
Sellisele arengule peaksid peagi teed sillutama komisjoni esitatavad arukaid
piire käsitlevad ettepanekud, mis hõlmavad ka sisenemis- ja väljumissüsteemi
ning registreeritud reisijate programmi. Tagasivõtulepingute seostamine viisalihtsustuslepingutega
ELi välisrändepoliitika raames võib tuua kasu kolmandatele
riikidele, kuna see annab liikumisvõimaluse, tagades samas turvalisuse ja
kaotades ebaseadusliku rände riskid. Tagasivõtmine ja tagasisaatmine peaksid
olema ulatuslikumas üldise lähenemisviisi raamistikus kindlalt sätestatud. Komisjon
soodustab riigipõhiseid algatusi, et tagasisaatmist jälgida. ELi inimkaubandusealases poliitikas rakendatakse
terviklikku lähenemisviisi, mis keskendub ennetusele, kurjategijate vastutusele
võtmisele ja ohvrite kaitsmisele. See kõikehõlmav lähenemine on kooskõlas
inimõiguste- ja ohvripõhise lähenemisega, mis võtab arvesse ka sooperspektiivi.
Selle eesmärk on ennetada kuritegevust ja anda isikutele, kes on sunnitud
orjalaadsesse seisundisse, võimalus taastuda ning uuesti ühiskonda
integreeruda. Võttes arvesse nõukogu soovitusi,[20] kaasatakse inimkaubanduse
küsimused ka edaspidi süstemaatiliselt asjakohastesse ELi lepingutesse ja
strateegilistesse partnerlussuhetesse kolmandate riikidega, nagu ka kõikidesse
rännet ja liikuvust käsitlevatesse poliitilistesse dialoogidesse. Asjaomastes
poliitikavaldkondades rõhutatakse mitme sidusrühma lähenemist. Keskseks
komponendiks on suutlikkuse suurendamine ja vastavus valdkonna
rahvusvahelistele standarditele, eriti ÜRO rahvusvahelise organiseeritud
kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja selle protokollide
ratifitseerimisel ja rakendamisel inimkaubanduse ja rändajate salaja üle piiri
toimetamise puhul. Uus inimkaubandust käsitlev integreeritud strateegia
(kavandatud aastaks 2012) tagab asjaomaste sidusrühmade tegevuse parema
kooskõlastamise ja suurema sidususe. Soovitused Teise samba raames peaks rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine
lähenemisviis keskenduma järgmistele prioriteetidele. ·
Oskuste, suutlikkuse
ja ressursside ülekanne partneritele, et ennetada ja vähendada
inimkaubandust, salakaubavedu ja ebaseaduslikku rännet, tagada tagasisaatmine
ja tagasivõtmine ning tugevdada ühendatud piirihaldust. ·
Koostöö dokumentide turvalisuse valdkonnas,
mis sillutab teed eelistatud partnerriikidest pärit korduvreisijate
viisalihtsustusele. ·
Algatused, mille eesmärk on inimkaubanduse
ohvreid paremini kaitsta ja nende õigusi tugevdada. ·
Tagasisaatmisdirektiivi ja tööandjate suhtes
sanktsioonide rakendamise direktiivi rakendamise täpne
järelevalve ELi liikmesriikides tihedas koostöös partneritega. FRONTEXi uute võimaluste strateegiline kasutamine ja temaatilise teabe
ulatuslikum vahetamine sisserände kontaktametnike ja suurema arvu
partnerriikide kolleegide vahel. Kolmas sammas.
Rahvusvahelise kaitse edendamine ning varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine EL peab suurendama solidaarsust pagulaste ja ümberasustatud isikutega
ning need püüdlused peaksid saama rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise
lähenemisviisi lahutamatuks osaks. Liit peaks parandama koostööd asjaomaste kolmandate
riikidega, et tugevdada nende varjupaigasüsteeme ja riiklikku
varjupaigaõigust ning tagada vastavus rahvusvahelistele standarditele. See
võib võimaldada neil riikidel pakkuda kõrgematasemelist rahvusvahelist kaitset varjupaigataotlejatele
ja ümberasustatud inimestele, kes jäävad konflikti- või tagakiusamispiirkonda.
EL peaks julgustama oma partnerriike seda mõõdet vajaduse korral riiklikesse
vaesuse vähendamise strateegiatesse kaasama. Need strateegiad peaksid samuti
vaatlema pagulaste, ümberasustatud inimeste ja kohaliku rahvastiku omavahelisi
suhteid, vajaduse korral kooskõlas 2009. aasta Stockholmi programmiga, milles on
rõhutatud, et pikaleveninud pagulasolukordade tõhusamaks lahendamiseks tuleb
luua varjupaigapoliitika välismõõde. EL peaks julgustama ka kolmandaid riike
kodakondsuseta isikute probleemiga tegelema ja nende arvu vähendamiseks samme
astuma, kuna nemad moodustavad eriti haavatava rühma. Lisaks sellele peaks EL
soodustama rahvusvahelise õigusliku raamistiku väljatöötamist riigi sees
ümberasustatud isikute jaoks, kes moodustavad teise haavatava rühma. EL peaks tegema koostööd partneritega, et paremini sõnastada seosed
rahvusvahelise kaitse ja arengu vahel. Samuti tuleb edasi arendada mõisteid ja
vahendeid humanitaar- ja arenguabi ülekande parandamiseks. Kolmandates riikides tuleb tugevdada varjupaigapoliitika raamistikke ja
kaitsevõimekust. Seda on võimalik saavutada ulatuslikuma koostööga kolmandate
riikidega, inter alia piirkondlike kaitseprogrammide raames.
Piirkondlik kaitseprogramm Põhja-Aafrikas, mis hõlmab Egiptust, Tuneesiat ja
Liibüat, on selles osas märkimisväärne näide. Samuti peaks kolmandates riikides varjupaigaalase suutlikkuse
suurendamisse ja ümberasustamistegevuse toetamisse järk-järgult sekkuma Euroopa
Varjupaigaküsimuste Tugiamet. Piirkondlikke kaitseprogramme tuleks edendada kui selle uue samba peamisi
elemente, kuna siiani ei ole neid piisavalt rakendatud. Olemasolevaid kaitseprogramme
tuleks tugevdada ja vajaduse korral teha ettepanekuid täiendavate programmide
väljatöötamiseks, kaasa arvatud osana ELi rändedialoogist, kuhu on kaasatud
asjaosalised piirkonnad ja riigid. Piirkondlike kaitseprogrammide raames tuleks
endiselt keskenduda partnerriikide ja –piirkondade kaitsesuutlikkuse
suurendamisele ja varjupaigasüsteemide loomisele. Pagulastele ja riigisiseselt
ümberasustatud isikutele suunatud arenguprogrammide ning katastroofiohu
vähendamise programmid nendes piirkondades peaksid jätkuma ning vajaduse korral
tuleks neid piirkondlike kaitseprogrammide täiendamiseks ning nendega kooskõlas
parandada. Kõikidele piirkondlike kaitseprogrammidega seotud algatustele
tuleks rahvusvahelise solidaarsuse märgiks lisada parandatud
ümberasustamiskomponent, mis on kõige olulisem instrument kestvate lahenduste
nõuetekohase kättesaadavuse tagamiseks ELis. Paljude kõige haavatavamate pagulaste jaoks on
ümberasumine ainuke mõeldav kindel lahendus. Selle taustal on EL loonud ühise
ümberasustamisprogrammi, mille eesmärk on ümberasustamist Euroopas
suurendada, leides sellele samas strateegilisemaid rakendusi. ELis peaks
olema rohkem ümberasumispaiku ning kehtima peaksid menetlusgarantiid, mis
tagaksid enamate ümberasustamisjuhtumite menetlemise esmases varjupaigariigis.
See nõuab nii suuremat rahastust, menetluste sõnastamist kui ka paremat
logistilist ja tehnilist võimekust. Soovitused Kolmanda samba
raames peaks rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis keskenduma
järgmistele prioriteetidele. ·
Piirkondlikud kaitseprogrammid kaitsevõime ja varjupaigasüsteemide tugevdamiseks partnerriikides ja -piirkondades. ·
Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti toetus kolmandates riikides varjupaigaalase suutlikkuse
suurendamisele, kaasa arvatud ümberasustamistegevuse toetamise näol. ·
Koostöös partneritega tõhustatud ümberasustamine
ELis. ·
Suurendatud jõupingutused pikaleveninud
pagulasolukordade lahendamiseks, kaasa arvatud ümberasustatud isikute
sihtotstarbeline abistamine. Neljas sammas.
Rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine EL ja rahvusvaheline kogukond on astunud suuri
samme, et edendada rände kasulikke tulemusi. Suurt edu on saavutatud
rahaülekannete ja sisserändajate kogukondade vabatahtliku tegevuse positiivse
mõju toetamisega. Siiski on koostöös partneritega tarvis tegeleda ka olukorra negatiivse
poolega, milleks on ajude väljavool, sotsiaalkulud ja sõltuvus
välismaistest tööturgudest. Seadusliku rände võimaluste juurde pääsemise
protsess on sageli läbipaistmatu ja üleliia bürokraatlik. Selle tõttu pöörduvad
paljud rändajad mitteametlike vahendajate poole, kes on tihti seotud
organiseeritud kuritegevusega. Lisaks sellele, et rändajad puutuvad kokku
suurema riski, väärkohtlemise ja ärakasutamisega, vähenevad ka nende võimalikud
säästud. Piirkondadevaheline ja piirkonnasisene
ränne ületab arengupiirkondades kaugelt ELi suunatud
rännet. See nn lõunast-lõunasse-ränne toob rändajatele sageli kasu paremate
töövõimaluste ja kõrgemate sissetulekute näol. Ka siin peavad paljud rändajad
puutuma kokku ärakasutamise, väärkohtlemise ja pettustega. Värbajad,
vahendajad, tööandjad või organiseeritud kuritegelikud organisatsioonid võivad
kõik pahaaimamatuid rändajaid jahtida. Seega on rändajate õiguste kaitsmisel olulise
tähtsusega teabe ja abi kättesaadavaks tegemine. EL saab aidata rändajatel
korralikult kolida ning viia tagasi koju vahendeid ja oskusi, mida nende
päritolumaad sageli hädasti vajavad[21]. EL ja tema partnerriigid on saavutanud palju,
muutes rahaülekandeteenused odavamaks, läbipaistvamaks,
konkurentsivõimelisemaks ja usaldusväärsemaks. Kaks korda aastas esitatavad
aruanded arengupoliitika sidususe kohta on parandanud rände valitsemist ELi
tasandil. Soodustatud on sisserändajate kogukondade kaasamist koduriigi
arengusse – viimati toetati ELi-ülese sisserändajate platvormi loomist. Sisserändajate
kogukondade ja rändajate rühmade suurem kaasatus võib aidata kaasa ka
uuendatud üldise lähenemisviisi eesmärgile tegeleda süstemaatilisemalt rändajate
õiguste kaitsmise ja tugevdamisega. Ajude väljavoolu leevendamise
püüdlustes on astutud samm edasi, toetades WHO tegevusjuhist
tervishoiutöötajate värbamise kohta. EL peaks edendama liikmesriikide
pingutusi soodustada tervishoiutöötajate korduvrännet, et oskused ja teadmised
tooksid kasu nii päritolu- kui ka sihtkohariigile. ELi sinise kaardi direktiiv
võimaldab liikmesriikidel eetilise värbamise tagamiseks taotlusi tagasi lükata
ja laseb komisjonil jälgida direktiivi rakendamist, pidades silmas ajude
väljavoolu leevendamist. EL peaks suurendama oma toetust suutlikkuse
suurendamisele partnerriikides. Tugevdada tuleks kooskõlastamist ja
sidusust riikide rände- ja arengupoliitikate vahel ning seoseid töökohtade
loomise ja haridust, tervist ja majutust käsitlevate poliitikapõhimõtete vahel.
Mõnikord liiga optimistlik arutelu mõlemale poolele kasuliku lahenduse üle peab
olema paremini tasakaalustatud, kuna rände pahupoolt tuleb võtta tõsiselt, pidades
ennekõike silmas selle sotsiaalseid kulusid ja majapidamiste riski
muutuda endale ülekantavast rahast sõltuvaks. Partnerriikide valitsused võivad
saada ELilt abi, et kehtestada riigisisesed raamistikud pensionide välisriigist
ülekandmisele ja ületoomisele, võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriigi
pädevust nimetatud valdkonnas. Rände edukas kaasamine
arengupoliitikasse eeldab, et see on arvukate erinevate valdkondlike
poliitikapõhimõtete (põllumajandus, tervishoid, haridus jne) lahutamatu osa.
Sellega paralleelselt tuleks edendada suunatud rändega seotud algatusi. Nii
ELis kui ka partnerriikides tuleks tegeleda sageli piiratud teadlikkusega
rändeküsimuste olulisusest töötajate arengule. Selles osas on äärmiselt oluline
ühena rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi meetmena kaasata
piirkonnasisese rändega seotud probleemid, et oleks võimalik tuvastada ja
nõuetekohaselt edendada rände võimalikku kasulikku rolli piirkondlikus koostöös
ja arengus. Lisaks sellele peaksid partnerriigid olema paremini kursis oma
võimalusega märgistada riiklikes näidisprogrammides rändega seotud algatustele
suunatud arenguvahendid, mis piiritlevad nende arengukoostööd ELiga. Seda seost
tuleks süvendada arengupoliitika raames. Poliitika
sidusust on võimalik hõlbustada ka laiendatud rändeprofiilide kaudu,
mida kasutatakse üha enam, et saada rände- ja arengusuhtele parem ja
jätkusuutlikum tõenditel põhinev alus. Need toovad riigipõhisesse protsessi
kokku kõik sidusrühmad, et tuvastada andmelüngad ja hetkel kasutatavate
rändemustrite vajadused, tööturu suunad, õigusaktid ja poliitikaraamistikud,
teave rahaülekandevoogude ja sisserändajate kogukondade kohta ning muud
arenguga seotud andmed, ning nendega tegeleda. Vastutus peaks olema
partnerriigil ning jätkusuutlikkus tuleks tagada piisava suutlikkuse
suurendamisega. Soovitused Neljanda samba
raames peaks rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis keskenduma
järgmistele prioriteetidele. ·
WHO tervishoiutöötajate
värbamist käsitleva tegevusjuhise propageerimine ja ELi sinise kaardi
direktiivi rakendamise jälgimine ajude väljavoolu leevendamiseks. ·
Sisserändajate kogukonna investeerimisvahendite loomise kaalumine, et suunata sisserändajate kogukonna vabatahtlikke
annetusi ning täiendada ELi vahendeid, eesmärgiga edendada arengule suunatud
algatusi ja investeeringuid eelistatud riikides, näiteks Vahemere
lõunapiirkonnas. ·
Avaliku ja erasektori koostöö rändajatest ettevõtjate ja VKEde kaasamiseks kaubanduse, investeeringute
ja oskuste ülekandesse ELi liikmesriikide ja partnerriikide vahel. ·
Iga-aastase ülekandefoorumi ja soovituste
kasulikkuse väljaselgitamine 2012. aasta lõpuks, põhinedes rahaülekandeid
käsitleva ühise ELi veebiportaali loomise teostatavusuuringule. ·
Partnerriikide abistamine bona fide värbajate
tuvastamisel ja nende üle järelevalve teostamisel, et rändajate õigusi
ennekõike korduvrände soodustamise eesmärgil tugevdada.
6.
Rahastamine ja järelevalve
Rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi
edukas rakendamine sõltub piisavast rahastamisest. Geograafilised ja
temaatilised finantsinstrumendid on väliskoostöös endiselt väga tähtsad
ning neid tuleb kasutada kõikehõlmaval ja sidusal moel, tuginedes nt rände- ja
varjupaigaalasest teemaprogrammist (2007–2013) saadavatele kogemustele. ELi
välisinstrumentide tulevane kavandamine ja nende eraldamise üksikasjalikud
eeskirjad peaksid olema endiselt suunatud üldise lähenemisviisi eesmärkide
saavutamisele, järgides samas nende instrumentide üldiseid eesmärke ning
toimides vastavalt nende reeglitele. Lisaks nendele välisinstrumentidele ja
kooskõlas subsidiaarsuse ja täiendavuse põhimõtetega peaksid rände ja liikuvuse
suhtes võetud üldise lähenemisviisi rahastamise suutma tagada ka tulevane ELi
Varjupaiga- ja Rändefond ning sisejulgeoleku fond (eriti
piirihalduses). Need fondid on eriti olulised selliste tegevuste puhul, mis teenivad
peamiselt ELi huve, kuid mida viiakse ellu kolmandas riigis. Seega kasutatakse
neid konkreetseteks tegevusteks, millega täiendatakse geograafilistest või muudest
vahenditest rahastatavat tegevust, et vältida kordusi, ning kooskõlas ja seoses
välispoliitiliste kaalutluste ja/või arengupoliitika eesmärkidega. Liikmesriigid
peaksid jätkama otsest panustamist üldise lähenemisviisi rahastamisse, näiteks rakendama
üldist lähenemisviisi kahepoolses koostöös, osalema piirkondlikes protsessides
ning liikuvuspartnerluses ja ühistes kavades oma eelistatud partneritega. Kuigi
rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi jaoks on keskse
tähtsusega suhted ELi ja partnerriikide valitsuste vahel, on oluline roll ka kodanikuühiskonnal,
kes tagab konkreetsete algatuste elluviimise. Tema roll peaks peegelduma ka rahastamiskorras
ja lepingutes. Lõpetuseks peaks rände ja liikuvuse suhtes
võetud üldise lähenemisviisi rakendamine olema tõhus ning hõlmama ka
järelevalvemenetlust. Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi
aruanne tuleks võtta vastu kord kahe aasta järel alates 2013. aasta
juunist. See peaks põhinema liikmesriikide, ELi delegatsioonide, ELi ametite ja
partnerriikide esitatud andmetel ning see tuleks esitada komisjoni vastutusel
koostöös Euroopa välisteenistusega. Aruande eesmärk on käesolevas teatises
kehtestatud poliitikaeesmärkide järelevalve ning kõikide suuremate ELi
dialoogide ja koostööprotsesside jälgimine. Selles hinnatakse rände ja
liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi nelja samba ning kasutatavate vahendite
ja instrumentide edukust, rakendades võrreldavat hindamismeetodit, millega
tuvastatakse aja jooksul aset leidnud muutused. Aruandes hinnatakse, kas ja kuidas
on seatud sihid saavutatud, ning antakse soovitusi. Teavet eri dialoogide, liikuvuspartnerluste
ning rände ja liikuvuse ühiste kavade kohta tuleks koguda ja avaldada
süstemaatiliselt, muuhulgas ka spetsiaalsel rände ja liikuvuse suhtes võetud
üldise lähenemisviisi veebisaidil (ühe avaliku ja ühe ELi-sisese liidesega,
mille üks eesmärk peaks olema ka ELi teabekeskuste võrgustiku arendamine).
Sellel eesmärgil võib luua ka spetsiaalse rände ja liikuvuse suhtes võetud
üldise lähenemisviisi toetusprojekti. Soovitused ·
Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist
lähenemisviisi tuleks endiselt toetada vastastikku tugevdavate
finantsinstrumentide kogumi kaudu, millesse panustavad nii EL kui ka
selle liikmesriigid. ·
ELi tasandil peaksid need instrumendid hõlmama geograafilisi
ja temaatilisi välisinstrumente ning tulevast Varjupaiga- ja
Rändefondi ning sisejulgeoleku fondi. ·
Läbipaistvuse tagamiseks ja rakendamise
parandamiseks tuleks rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi
tulemused esitada kaheaastase eduaruandena ning täiendavat teavet jagada
asjaomase veebisaidi kaudu. Järeldused Rände ja liikuvuse valdkonnas mõjutavad
Euroopa Liitu mitmesugused probleemid ja võimalused. ELi heaolu
suurendamiseks peab see olema konkurentsivõimelisem ning meelitama piirkonda
andekaid inimesi ja investeeringuid. Liikuvuse haldamiseks turvalises
keskkonnas peab EL jätkama eelistatud dialooge ja koostööd ELi naabruses ja
kaugemal asuvate partnerriikidega. Abivajajatele rahvusvahelise kaitse
pakkumiseks ning rände ja liikuvuse arengueeliste suurendamiseks partnerite
jaoks peab EL olema üleilmsete küsimuste lahendamisel esirinnas. Komisjon on veendunud, et käesolevas teatises
esitatud ettepanekud ja operatiivmeetmed võimaldavad ELil ja selle
liikmesriikidel nimetatud probleemidega tegeleda. Tuginedes rännet ja liikuvust käsitlevale
laiaulatuslikule poliitilisele ja õiguslikule raamistikule, mille komisjon
esitas oma 4. ja 24. mai 2011. aasta teatistes, ning eelmise lähenemisviisi
kuueaastase rakendamise kogemusele, on komisjon veendunud, et ELil on käes aeg
kaaluda, kuidas seda lähenemisviisi ELi välisrändepoliitika üldise raamistikuna
tugevdada. Selle eesmärgi saavutamiseks peaks üldine lähenemisviis olema
kindlalt sätestatud ELi üldise välispoliitikaraamistiku, kaasa arvatud
arengukoostöö osana, ning olema paremas vastavuses ELi sisepoliitika
prioriteetidega. Lissaboni lepingu kohaselt peab EL kõnelema ühel häälel, ning seda
ka välisrändepoliitikat puudutavatel teemadel. Selle protsessi struktureerimiseks ja
hõlbustamiseks vajab EL kooskõlastatud strateegilist poliitilist raamistikku,
mis on selge, järjepidev ja kergesti mõistetav. EL suudab rännet nii oma
territooriumil kui ka mujal maailmas paremini juhtida, kui ta tugevdab oma
dialoogi ja koostööd partnerriikidega. Komisjon leiab, et uus ELi rände ja liikuvuse
suhtes võetud üldine lähenemisviis kujutab endast strateegilist raamistikku,
mis on vajalik lisaväärtuse andmiseks ELi ja liikmesriikide tegevusele
kõnealuses valdkonnas. See võimaldab tegeleda rännet ja liikuvust puudutavate
mureküsimuste ja püüdlustega tõhusamalt ja võimekamalt kui seda suudaksid teha liikmesriigid
eraldi. See annab liikmesriikide asjaomase valdkonna kahepoolsetele ja
riiklikele poliitikapõhimõtetele väärtuslikku tuge ja hoogu. Komisjon, Euroopa
välisteenistus ja liikmesriigid peavad tegema tihedat koostööd, et tagada sidus
tegevus selles ühises raamistikus. LISA Komisjoni talituste rännet ja arengut
käsitleva töödokumendi järeldused Rände positiivse mõju maksimeerimine partnerriikide (nii päritolu-
kui ka sihtriikide) arengus, piirates samas negatiivseid tagajärgi, on endiselt
rände ja liikuvuse suhtes võetud üldise lähenemisviisi peamine prioriteet.
Püüeldakse rändajakesksema lähenemise poole, alahindamata samas partnerriikide
kohustust töötada välja piisavad poliitikapõhimõtted. Traditsioonilise rände-
ja arengualase tegevuskava osas on seni saavutatud märkimisväärseid tulemusi,
kuid lahendust ootavad veel paljud probleemid. Rändest on saanud paljude riiklike ja
piirkondlike arengustrateegiate lahutamatu osa. Mitmed partnerriigid
ja -piirkonnad on saanud abi oma rändestrateegiate väljatöötamiseks ja
rakendamiseks, rändeandmete kogumiseks ja analüüsimiseks ning asjaomaste
institutsioonide suutlikkuse suurendamiseks. EL toetab püüdlusi hallata rännet
sidusas arenguraamistikus ning kooskõlas kohalike iseärasuste ja prioriteetidega. ELi ja partnerriikide rändepoliitikas võetakse
üha enam arvesse arengueesmärke. Samal ajal võetakse arengustrateegiate raames
üha enam arvesse rände mõõdet. EL edendab arengupoliitika sidususe
tööprogrammi eesmärgiga leida võimalikud vasturääkivused ELi õigusaktides
ja poliitikapõhimõtetes, nendega tegeleda ning arendada selle valdkonna
suutlikkust ja mehhanisme kolmandates riikides. ELi tunnustatakse rahvusvahelisel tasandil
laialdaselt kui juhtivat sidusrühma, kes hõlbustab odavamaid ja turvalisemaid
eraisikute rahaülekandevoogusid arenguriikidesse, aidates sellega
arengut edendada. Euroopa Komisjon on käivitanud uuringu, mis aitab esitada
uusi soovitusi ning hinnata ELi veebiportaali loomise sihipärasust ja
teostatavust. Rohkem jõupingutusi tuleks teha ka suutlikkuse suurendamiseks, et
aidata huvitatud partnerriikidel välja töötada regulatiivraamistikke, ning
finantsoskuste, uute tehnoloogiate ja krediidi kättesaadavuse edendamiseks, et
stimuleerida tulusaid investeeringuid ja töökohtade loomist. Kaaluda võiks ka
näiteks iga-aastase rahaülekandefoorumi korraldamist (ametlikult või
mitteametlikult). Igal juhul on rahaülekannete valdkonna projektide osas tarvis
paremat teabevahetust ELi liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel, et vältida
kordusi ja selgitada välja parimad tavad. EL on suurendanud oma toetust ja tööd Euroopas
asuvate sisserändajate kogukondadega, kes on valmis andma panuse oma
päritoluriikide arenguprojektidesse. Samuti toetab EL üha enam partnerriikide
sarnaseid jõupingutusi. EL jätkab tööd erinevates liikmesriikides asuvate sisserändajate
organisatsioonide andmebaasi loomiseks, et need paremini kaasata
valdkondlikusse dialoogi ning jagada teavet. EL investeerib endiselt arengusse
antava panuse võimendamisse ning püüab paremini rakendada oma partnerite
teadmisi ja kogemusi ennekõike ettevõtjate ja VKEde toetamisel. Samuti kaalub
EL, kuidas anda suurem panus rändajate oskuste ja teadmiste väärtuse
suurendamisse nende päritoluriikides ja kas toetada partnerriikides asuvate sisserändajate
kogukondade vabatahtlikku tegevust ja nende kogukondade fonde. Pisut edu on saavutatud ajude väljavoolu
vastu võitlemisel, eriti tervishoiusektoris, samas kui tööturupoliitika ja
inimväärse töö toetamine partnerriikides on teine oluline strateegia, mis aitab
neil kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid riiki meelitada ja seal hoida. EL
analüüsib näiteid ajude juurdevoolust ning vaatleb, kuidas edukate näidete
osakaalu suurendada ja võidelda ajupotentsiaali raiskamise vastu. Üks
võimalikke variante oleks kõrge kvalifikatsiooniga töötajate alleshoidmise
strateegiate kaasamine partnerriikidega peetavatesse rännet käsitlevatesse
poliitilistesse dialoogidesse. Korduvrännet on
toetatud paljude riiklike ja ELi õigusmeetmete ja spetsiaalsete projektidega.
Edendada tuleks sotsiaalkindlustusega seotud õiguste paremat ülekantavust
kui korduvrände ja laiemalt võttes ka seadusliku tööjõu liikuvuse kõige
olulisemat stiimulit. EL ja selle liikmesriigid peaksid jätkama selliste
õigusraamistike kujundamist, mis sätestavad mitmekordsed sissepääsuload ja elukohariigist
eemal viibimise perioodid nii, et rändest tulenevat kasu oleks võimalik
rändajate jaoks maksimeerida nii päritoluriikides kui ka sihtkohariikides. Traditsioonilisest tegevuskavast kaugemale
liikudes töötab EL sellise laiaulatuslikuma raamistiku kehtestamise nimel, mis
saadaks ja kaitseks rändajaid kogu rändetee ulatuses ning võtaks arvesse ka
rände sotsiaalseid tagajärgi. See hõlmab ka väljarändevoogude tagajärgedega
tegelemist päritoluriikides ning teadlikkuse suurendamist negatiivsest mõjust,
mida väljaränne maha jäänud lastele ja peredele avaldab, ning selle mõju
leevendamist. Samuti hõlmab see rahaülekannetest peredele ja kogukondadele
tuleneva negatiivse sotsiaalse mõjuga arvestamist. EL toetab ka täiendavaid jõupingutusi
tagasipöördumise, sealhulgas elatise tagamise ning riigisisesele tööturule
taasintegreerimise valdkonnas. See lähenemisviis hõlmab kõikide
transiitriikides asuvate rändajate inimõiguste kaitset, keskendudes
järgnevale: haavatavate rändajate kaitse (saatjata alaealised, varjupaigataotlejad,
inimkaubanduse ohvrid, saatuse hooleks jäetud rändajad jne) ja naiste
spetsiaalsete vajaduste kaitse; õiguskaitsejõudude ja suunamissüsteemide
suutlikkuse suurendamise toetamine; rändajate, ka ebaseaduslike rändajate vastu
suunatud kriminaalkuritegude ennetamise, nende eest kaitsmise ja süüdlaste
vastutusele võtmise toetamine ning inimväärsete elutingimuste tagamine
rändajatele kolmandate riikide vastuvõtukeskustes. Üldise lähenemisviisi peamine element on jõupingutuste
suurendamine rändajate integreerimise parandamiseks sihtkohariikides,
kuna see on seotud sisserändajate võrgustike ning kauba-, oskuste ja
investeeringuvoogudega. Tarvis on parandada sotsiaalset integratsiooni ning
sotsiaalpoliitika rakendamist (eriti tervise ja hariduse valdkonnas), majanduslikku
ja tööalast integratsiooni ning ksenofoobia ja sotsiaalse tõrjutuse vastast
võitlust. Selles osas tuleks edendada sundrändajate erivajaduste
kaasamist kolmandate riikide arengupoliitikasse. Selleks et muuta operatiivkoostöö tõhusamaks
ja nimetatud eesmärgid saavutada, tehakse jõupingutusi ELi delegatsioonide
toetamiseks, korraldades rändeküsimusi käsitlevat spetsiaalset väljaõpet
ning jagades teadmisi ja kogemusi. Jõupingutusi tehakse ka olemasolevate ELi
finantsinstrumentide paremaks koordineerimiseks ja mobiliseerimiseks, muuhulgas
ka liikmesriikidega toimuva teabevahetuse suurendamise kaudu nende riikide
rände- ja arenguprojektide osas. Komisjoni hiljutised konsultatsioonid
kinnitavad, et tegelikkus ja probleemid, millega partnerriigid arengu ja rände
vahelise seose osas kokku puutuvad, on tunduvalt laiemad ja keerukamad kui seni
käsitletud poliitikavaldkond. Rändel on kolmandate riikide arengule
märkimisväärne mõju. Mitmed valitsused on oma majandusarengu mudeli osaliselt
rajanud rändele ja väljarändele, võtmata paraku arvesse selle majanduslikke ja
sotsiaalseid kulusid ning tagajärgi ega selle eeldatavat panust kasvu ja
säästlikusse arengusse. Paljud kolmandad riigid seisavad silmitsi
rändevoogudega, mis on nende majandustele väga olulised, kuid neil puudub
struktureeritud ja sihtotstarbeline poliitikaraamistik. Sageli jääb puudu
teadlikkusest rände ja teiste poliitikavaldkondade, näiteks riikliku tööhõivepoliitika
või kaubanduslepete vahel valitsevast sünergiast ja vastastikusest sõltuvusest.
Arvukate rännet käsitlevate poliitikapõhimõtete mõju rändemustrile jäetakse
tavaliselt kahe silma vahele. Kriiside või konfliktide korral on raske toime
tulla rändevoogude muutustega, ning see võib majandusi destabiliseerida ja
sotsiaalset sidusust nõrgestada. Mitteametliku sektori ülemvõim paljudes
arengumaades soodustab ebaseaduslike töötajate värbamist, millega kaasnevad
kõik ärakasutamise, inimkaubanduse, rändajate salaja üle piiri toimetamise ja
sotsiaalsete küsimustega seotud tagajärjed (nt sotsiaalne dumping). Rände juhtimist on üha enam vaja edendada, lähtudes kõikide tasandite
arenguperspektiivist, ning arusaama rände ja arengu seostest on vaja edasi
arendada, olgu siis rände juhtimisel, varjupaigaküsimustega tegelemisel või
mõnes muus sellises valdkonnas, mis võib mõjutada rännet või mida võib mõjutada
ränne. Neid aspekte tuleks käsitleda kooskõlas Euroopa arengupoliitika sidususe
tööprogrammi ja partnerriikide arenevate vajadustega. [1] ÜRO Arenguprogramm (UNDP) (2009): Overcoming
barriers: Human
mobility and development, inimarengu aruanne; ÜRO
Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR) (2011): Global Trends 2010. [2] KOM(2011)292/3: Teatis „Dialoog Vahemere lõunapiirkonna
riikidega rännet, liikuvust ja turvalisust käsitlevates küsimustes”. [3] Euroopa Ülemkogu 23.–24. juuni
2011. aasta järeldused. [4] Stockholmi programm: nõukogu dokument 17024/09, Euroopa
Ülemkogu poolt heaks kiidetud 1.–2. detsembril 2009: http://ec.europa.eu/home-affairs/policies/intro/policies_intro_en.htm.
Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava, KOM(2010)171 (lõplik),
20. aprill 2010: http://ec.europa.eu/home-affairs/policies/intro/policies_intro_en.htm. [5] Euroopa rändevõrgustik (2011): Key EU Migratory Statistics; Eurostat (2011): Rahvastik ja sotsiaalsed tingimused, 38/2011,
34/2011. [6] http://ec.europa.eu/home-affairs/news/consulting_public/consulting_0021_en.htm. [7] KOM(2011) 292/3. [8] Vt nt Euroopa Komisjoni teatis
KOM(2011)637 „ELi arengupoliitika mõju suurendamine: muutuste kava”. [9] Euroopa Liidu Nõukogu, nõukogu 9.
ja 10. juuni 2011. aasta järeldused piiride, rände ja varjupaiga kohta. [10] Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Liibüa,
Egiptus. [11] Ukraina, Valgevene, Moldova, Gruusia,
Armeenia, Aserbaidžaan. [12] Partnerlus ELi ja 53 Aafrika riigi
vahel. [13] Protsess, mis hõlmab ELi ja 19
idapoolset riiki (Lääne-Balkan, Ida-Euroopa, Venemaa, Kesk-Aasia, Lõuna-Kaukaasia
ja Türgi). [14] Protsess, mis hõlmab ELi ja 27 riiki
Lääne-, Põhja- ja Kesk-Aafrikas. [15] Enam kui 50 riigi ja 10
rahvusvahelise organisatsiooni konsultatiivfoorum, millel osalevad ka Hiina,
Bangladesh, Pakistan, Afganistan, Iraan, Iraak, Süüria, Türgi ja Kesk-Aasia
riigid. [16] FRONTEX on Euroopa agentuur, mille
ülesandeks on juhtida liikmesriikide operatiivkoostööd välispiiridel. EASO on Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet. ETF on Euroopa Koolitusfond.
TAIEX on Euroopa Komisjoni hallatav tehnilise abi ja
teabevahetuse instrument. MIEUX
(Migration EU Expertise) on ELi ja Rahvusvahelise Migratsioonipoliitika
Arenduskeskuse (ICMPD) ühisalgatus, mille eesmärk on parandada partnerriikide
rändejuhtimise võimet. [17] KOM(2011)455 (lõplik). [18] Kaks esitatud näidet on esiteks
projekt, mille eesmärk oli suurendada Moldova suutlikkust hallata tööjõu rännet
ja tagasirännet liikuvuspartnerluse raames ELiga, ning teiseks Malil asuv
Centre d’Information et de Gestion des Migrations. [19] Asjaomased ametid on FRONTEX,
EUROPOL, EUROJUST, Euroopa Politseikolledž, Euroopa Varjupaigaküsimuste
Tugiamet, Põhiõiguste Amet ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut. [20] Euroopa Ülemkogu: ELi inimkaubandusevastase võitluse välismõõtme
tugevdamise meetmedokumendi esimene rakendusaruanne. [21] Euroopa Komisjoni teatises
KOM(2011)637 „ELi arengupoliitika mõju suurendamine: muutuste kava” on
sätestatud, et EL toetab
arenguriike poliitika, suutlikkuse ja tegevuse tugevdamisel inimeste
piirkondliku ja üleilmse liikuvuse kontekstis. EL toetab inimväärse töö tagamise suuniseid, sotsiaalkaitset ja
julgustab poliitikat, mis soodustab piirkondlikku tööjõu liikuvust, ning toetab
sihtotstarbelisi jõupingutusi rände, liikuvuse ja tööhõive omavaheliste suhete
täielikuks rakendamiseks.