KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

milles käsitletakse määruse (EÜ) nr 2038/2006 (Euroopa Meresõiduohutuse Ameti laevareostuse vastase tegevuse mitmeaastase rahastamise kohta) rakendamist aastatel 2007–2009

SISSEJUHATUS

Määrusega (EÜ) nr 2038/2006[1] on kehtestatud finantsraamistik, mille alusel Euroopa Meresõiduohutuse Amet (edaspidi „amet”) rahastab laevade põhjustatud merereostuse vastast tegevust.

Komisjon esitab eespool osutatud määruse artikli 8 kohaselt aruande rahaliste vahendite kasutamise kohta ajavahemikus 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2009.

Käesolev aruanne valmistati ette tihedas koostöös ametiga, kes andis olulise panuse,[2] samuti kasutati ameti 2008. aasta välishindamise andmeid, komisjoni siseauditi talituse 2009. aasta auditi andmeid ning teavet, mis saadi 2010. aasta märtsis sidusrühmadega konsulteerimise käigus. Asjaomaseid küsimusi arutati ka ameti haldusnõukogu mitmel koosolekul.

Amet on koostanud määruse (EÜ) nr 1406/2002[3] artikli 15 lõike 2 punkti g kohaselt igal aastal aruande ameti valmisoleku kohta reostuseks ja reostusvastase tegevuse üksikasjaliku kava rahalise täitmise kohta aastatel 2007–2010. Kõnealused aruanded on kättesaadavad ameti veebisaidil.

Komisjon nõustub seisukohtadega, mis amet oma analüüsis on esitanud. Ajavahemiku 2007–2009 kohta saab teha järgmised peamised järeldused.

AMETI ÜLESANDED REOSTUSVASTASE TEGEVUSE VALDKONNAS

Ameti ülesanne on tegelda nii avariide tagajärjel merre sattunud kui ka ebaseaduslikult sinna lastud saasteainetega. Algselt oli tähelepanu keskpunktis naftareostus. Alates 2007. aastast on amet aga tegutsenud ka ohtlike ja kahjulike ainete (nt kemikaalid) põhjustatud merereostuse valdkonnas.

Vastavalt määrusele (EÜ) nr 2038/2006 ja direktiivile 2005/35/EÜ, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust,[4] on ameti kolm peamist ülesannet laevade põhjustatud merereostuse vastase tegevuse valdkonnas järgmised:

a) operatiivabi osutamine liikmesriikidele

Amet pakub naftareostuse korral liikmesriikidele nende reageerimissuutlikkuse täiendamiseks naftareostuse tõrjega tegelevate valvelaevade võrgustikku. Samuti pakub ta satelliidipõhist naftareostuse avastamist ja seireteenust nimetusega CleanSeaNet ning teavet kemikaalilekete kohta MAR-ICE võrgustiku kaudu;

b) koostöö ja koordineerimine

Amet teeb koostööd liikmesriikide reostustõrjeekspertidega, samuti olemasolevate piirkondlike kokkulepete raames ja Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga (IMO);

c) teave

Amet kogub, analüüsib ja levitab teavet parimate tavade, tehnika ja uuenduste kohta merereostuseks valmisoleku ja selle tõrje valdkonnas.

EELARVE

Ametile on eespool osutatud tegevuse rahastamiseks ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2013 eraldatud 154 miljonit eurot (vt määruse (EÜ) nr 2038/2006 artikkel 4). Kõnealusest summast umbes 60 miljonit eurot (st peaaegu 40 %) kulutati esimese kolme aasta jooksul. See vastab ettenähtud vahendite proportsionaalsele kasutamisele.

Ajavahemikul 1. jaanuarist 2007 kuni 31. detsembrini 2009 oli ligi 98 % kulukohustustest suunatud operatiivabi, peamiselt naftareostuse tõrjeks ettenähtud valvelaevade võrgustiku rahastamisele. Ülejäänud kulutati koostööle ja teabele (vt lisa tabel).

Makseid on tehtud ligikaudu 48 miljoni euro väärtuses. Asjaolu, et maksed on väiksemad kui kohustused, võib selgitada mitmeti. Mitmeaastaste lepingute raames tehtavad maksed võivad olla jagatud mitme aasta peale, mõnikord ka üle võrdlusperioodi. Väiksemate maksete põhjuseks on muuseas ka viivitused valvelaevu käsitlevate uute lepingute sõlmisel või satelliidikujutiste edastajate ebarahuldavad teenused.

FINANTSRAAMISTIKU PIISAVUS

Kogutud teabest nähtub, et ametile eraldatud vahendid on piisavad. Need on võimaldanud ametil luua 2009. aastaks võrgustiku, kuhu kuulub 13 täieliku varustusega naftareostustõrje-valvelaeva, mida on võimalik kasutada üheaegselt ja mis katavad enamiku ELi rannajoonest[5]. Kõnealused vahendid on võimaldanud ametil luua ka CleanSeaNet süsteemi, mis pakub satelliidipõhist naftareostuse avastamise seireteenust Euroopa 24 rannikuäärsele riigile (k.a Horvaatia ja Norra), kusjuures üksnes 12 riigil oli kõnealuses valdkonnas varasemaid kogemusi. Sidusrühmadelt on samuti saadud positiivset tagasisidet ameti töö kohta koordineerimise ja teavitamise valdkonnas.

Asjaolu, et finantsraamistik on mitmeaastane, on oluline, kuna võimaldab sõlmida tööstusettevõtetega mitmeaastaseid lepinguid. Sellised lepingud on vajalikud seoses naftareostuse tõrje valvelaevadega ja CleanSeaNet süsteemi organiseerimiseks.

Lõpuks võib märkida, et finantsraamistiku piisavust kinnitab pikema aja jooksul ka asjaolu, et amet näeb 2013. aasta lõpuks ette kulukohustuste täitmise 97 % ulatuses kogu vahenditest.

OLEMASOLEVA SÜSTEEMI TÕHUSUS JA LISAVÄÄRTUS

Seni kõnealuses raamistikus rahastatud meetmed on kulutõhusad ja loovad lisaväärtust. Sealjuures tagatakse riigihankemenetlustega majanduslikult kõige kasulikum pakkumine.

Vastavalt ameti reostustõrjemeetmete ja tõrjeks valmisoleku meetmete üksikasjalikule kavale, mille võttis vastu haldusnõukogu, ei ehita ega omanda amet naftareostustõrje laevu, kuna nende kasutussagedust arvesse võttes ei oleks see kulutõhus. Selle asemel sõlmitakse kaubandusettevõtjatega laevade kasutamiseks lepingud sellise süsteemi kaudu, mis tagab laevade piisava varustatuse ja taotluse korral kättesaadavuse. Arvud näitavad, et laevade ostmise asemel kõnealuse süsteemi valimine on vähendanud kulusid ligi 60 % aastas ning isegi ladustamisruumi on 60 % rohkem. Väga oluline on varustuse nn ülekantav ostuõigus, mis võimaldab varustuse üleviimist teisele laevale, kuna niimoodi on võimalik muuta investeerimiskaod tööettevõtja muutumise korral minimaalseks.

Õnnetusjuhtumitele reageerimise esmane vastutus on ja jääb riikide ametiasutustele, kelle investeeringud on väga erinevad. Siiski näitavad ameti koostatud stsenaariumid, mis põhinevad varasematel suurematel õnnetusjuhtumitel (nt seoses laevadega Erika ja Prestige), väga selgelt, et kahju kannatanud liikmesriik oleks oluliselt kokku hoidnud, kui kõnealuste laevade võrgustik oleks tol ajal olemas olnud.

Naftareostuse avastamise ja seiresüsteemi organiseerimine ELi tasandil maksab ka vähem (umbes 20 %) ning on tõhusam kui selle organiseerimine liikmesriigi tasandil. Keskmiselt katab üks omandatud kujutis peaaegu kahe rannikuäärse riigi vajadused (tellitud 6 391 kujutisega oli amet võimeline vastama 11 886 riiklikule taotlusele). Samuti tagatakse ameti kehtestatud range kvaliteedikontrollisüsteemiga, et maksed tehakse alles siis, kui lepingulised tingimused on täielikult täidetud.

TEGEVUSE TÕHUSTAMINE VÄLJASPOOL FINANTSRAAMISTIKKU

Komisjon märgib, et on võimalik teha veel mitmeid täiendusi väljaspool finantsraamistikku.

Esiteks on oluline, et kõik liikmesriigid ratifitseeriksid asjaomased rahvusvahelised konventsioonid, et luua ühesugune minimaalne reostuseks valmisoleku ja tõrje tase. Seetõttu on kahetsusväärne, et paljud liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud naftareostuseks valmisoleku, reostustõrje ja koostöö rahvusvahelist konventsiooni (OPRC 1990) ega ohtlike ja kahjulike ainete poolt põhjustatud reostuseks valmisoleku, reostustõrje ja koostöö protokolli (OPRC-HNS protokoll 2000). Samuti ei ole kõik liikmesriigid veel ratifitseerinud konventsioone, milles sätestatakse rahvusvaheline kord naftareostuskahjude ohvritele hüvitise maksmiseks tankeritega seotud õnnetuste puhul (CLC 92,[6] Fund 92,[7] ja Supplementary Fund 2003[8]).

Teiseks näib merel kokkukogutud nafta kõrvaldamine olevat. kogu Euroopa ühine probleem. Laevadega sõlmitavasse lepingusse ameti poolt lisatud nn lihtrisäte (st säte, mille kohaselt võib töövõtjalt nõuda, et ta leiaks sobiva lihtri) aitab küsimust lahendada, kuid ei asenda sobivaid lahendusi liikmesriigi tasandil.

Lõpuks peab märkima, et mõnes liikmesriigis tuleks tõhustada CleanSeaNet teenistuse avastatud potentsiaalsete naftalekete järelmeetmeid. Ehkki amet vastutab naftareostuse avastamise ja seireteenuse eest, on liikmesriikide asutuste ülesanne võimalik reostus kinnitada ja võtta asjakohased järelmeetmed reostaja suhtes. Kinnitust leidnud juhtude üldine tase (27 %) näitab riikide kontrollivõimekuse suurt ebaühtlust, eelkõige õhuseire osas. Sellest tuleneb oht, et ebaausad laevakasutajad võivad leebema järelevalvega piirkondades heiteid/saasteaineid?? ebaseaduslikult merre juhtida.

KOKKUVÕTE

Kokkuvõtteks võib öelda, et Euroopa Meresõiduohutuse Ametile naftareostuse tõrjeks eraldatud eelarve on piisav ning et seni kõnealuses finantsraamistikus rahastatud meetmed on kulutõhusad ja tagavad lisaväärtuse.

Komisjon tegi 2010. aasta oktoobris EMSA asutamismääruse[9] muutmise ettepaneku, mis hõlmab muu hulgas sätet, mille kohaselt õnnetuses kannatanud liikmesriik võib taotleda EMSA abi ka juhul, kui merereostuse põhjustas nafta- või gaasirajatis. Siiski ei pea komisjon vajalikuks teha ettepanekut muuta määruses (EÜ) nr 2038/2006 sätestatud mitmeaastast finantsraamistikku.

Komisjon kasutab järgmise rahastamiskava ettevalmistamisel ameti panust käesolevasse aruandesse.

LISA

EMSA valmisolek reostuseks ja reostustõrjemeetmed

Finantskokkuvõte 2007–2009

Kulukohustused eurodes | Maksed eurodes |

Naftareostustõrje valvelaevade võrgustik | 46,363,654.42 | 34,559,298.86 |

Õppused | 1,157,500.00 | 1,082,555.37 |

Täiendused | 5,324,730.86 | 4,547,630.50 |

Süsteemi CleanSeaNet tegevus | 2,859,946.40 | 4,671,731.14 |

Toetus süsteemi CleanSeaNet kasutajatele | 358,270.53 | 223,995.50 |

CleanSeaNet teenuse arendamine | 2,673,615.53 | 2,283,212.01 |

Koostöö ja koordineerimine | 564,458.95 | 347,445.45 |

HNS-tõrjega seotud meetmed | 79,100.00 | 37,564.23 |

Teabe levitamine | 50,054.79 | 61,138.64 |

Seonduv tegevus | 475,052.70 | 379,498.10 |

Kokku | 59,906,384.18 | 48,194,069.80 |

Märkus: Kahes sellises valdkonnas, kus maksed ületavad kulukohustusi, on mõned maksed seotud 2007. aastast varasemate kulukohustustega.

Rahastamise jaotuse ülevaade

[pic]

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 2038/2006, 18. detsember 2006, Euroopa Meresõiduohutuse Ameti laevareostuse vastase tegevuse mitmeaastase rahastamise ja määruse (EÜ) nr 1406/2002 muutmise kohta (ELT L 394, 30.12.2006, lk 1. Vt ka parandus ELT L 30, 3.2.2007, lk 12).

[2] Kättesaadav EMSA veebisaidil:https://extranet.emsa.europa.eu/index.php?option=com_joomdoc&task=cat_view&gid=298&Itemid=100005

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1406/2002, 27. juuni 2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet (ELT L 245, 29.3.2003, lk 10).

[4] Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/35/EÜ, 7. september 2005, mis käsitleb laevade põhjustatud merereostust ning karistuste kehtestamist merereostusega seotud rikkumiste eest (ELT L 255, 30.9.2005, lk 11).

[5] Pärast seda on võrgustikku laiendatud. Laevad on kõigi liikmesriikide käsutuses, vaatamata nende tegelikule tegevuspiirkonnale. Kaardid on saadaval ameti andmetes, millele osutatakse joonealuses märkuses 2.

[6] 1992. aasta protokoll, millega muudetakse 1969. aasta rahvusvahelist konventsiooni tsiviilvastutusest naftareostuskahjude eest.

[7] 1992. aasta protokoll, millega muudetakse 1971. aasta rahvusvahelist konventsiooni rahvusvahelise naftareostuskahjude hüvitamise fondi loomisest.

[8] Naftareostusest põhjustatud kahju kompenseerimise rahvusvahelise fondi asutamise 1992. aasta rahvusvahelise konventsiooni 2003. aasta protokoll..

[9] KOM(2010) 611, 28.10.2010.