[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 28.2.2011

KOM(2011) 84 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

milles käsitletakse teatavate direktiivi 2008/94/EÜ (töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral) sätete rakendamist ja kohaldamist

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE,

milles käsitletakse teatavate direktiivi 2008/94/EÜ (töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral) sätete rakendamist ja kohaldamist

SISSEJUHATUS

Direktiiv 2008/94/EÜ[1] (edaspidi „direktiiv”) kodifitseerib nõukogu direktiivi 80/987/EMÜ[2], mida on viimati muudetud direktiiviga 2002/74/EÜ[3].

Direktiivi eesmärk on kaitsta töötajaid oma tööandja maksejõuetuse korral ning eelkõige tagada rahuldamata nõuete väljamaksmine. Selleks peavad liikmesriigid looma asutuse, mis tagab nende nõuete väljamaksmise.

Direktiivi artiklis 15 on ette nähtud, et komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande artiklite 1–4, artiklite 9 ja 10, artikli 11 teise lõigu, artikli 12 punkti c ning artiklite 13 ja 14 rakendamise ning kohaldamise kohta liikmesriikides.

Aruande ettevalmistamise käigus tegi komisjon sõltumatutele ekspertidele ülesandeks viia läbi uuring, mille käigus küsitleti liikmesriike ja Euroopa sotsiaalpartnereid ning paluti neil uuringu tulemusi kommenteerida.

KOHALDAMISALA JA MÄÄRATLUSED (ARTIKLID 1, 2 JA 13)

Kaitstud töötajad

Kui allpool nimetatavad erandid välja arvata, kohaldatakse direktiivi kõigi isikute suhtes, keda riikliku õiguse kohaselt käsitatakse töötajatena. Komisjon märgib, et konkreetse tööülesande täitmise lepingu alusel töötavad töötajad ei kuulu direktiiviga ettenähtud kaitse alla Tšehhi Vabariigis. Komisjon uurib edaspidi, kas neid isikuid käsitatakse Tšehhi tööõiguse kohaselt töötajatena või mitte, sest kõnealune erand võib olla direktiiviga vastuolus.

Direktiiv kohustab selgesõnaliselt liikmesriike hõlmama osalise tööajaga töötajaid, tähtajalise töölepinguga töötajaid ja ajutise töösuhtega töötajaid (artikkel 2 lõige 2). Komisjonile teadaoleva teabe põhjal on kõik liikmeriigid seda nõuet täitnud.

Direktiivis sätestatakse, et liikmesriigid ei tohi sätestada töösuhte minimaalset kestust, et töötajatel säiliks õigus ettenähtud kaitsele (artikkel 2 lõige 3). Komisjon märgib, et Küprose õigusaktis nõutakse, et töötaja peab enne tööandja maksejõuetust olema sama tööandja juures töötanud vähemalt 26 kuud järjest, et tal oleks õigus maksetele. Komisjoni arvates võib siin olla tegemist direktiivi rikkumisega.

Erandina on liikmesriikidel lubatud välja jätta teatavad töötajarühmad:

a) kui on kindlaks tehtud, et muud olemasolevad tagatise liigid annavad kõnealustele isikutele käesolevast direktiivist tulenevaga samaväärse kaitse (artikkel 1 lõige 2). Kolm liikmesriiki on seda võimalust kasutanud. Belgias on töötajad ja praktikandid ettevõtetes, kes on mitme ühiskomitee või allkomitee liikmed, üldise tagatisfondi kaitse alt välja jäetud, kuid nad on kaitstud valdkondlike fondidega, mis tulenevad kollektiivlepingutest. Küpros on välja jätnud kaubalaevastike mitteresidendist laevapered. Ühendkuningriigis on välja jäetud kaubalaevade meremehed. Komisjon on arvamusel, et nn maritime lien [4], mis tundub olevat peamine meremeeste kaitsemehhanism tööandja maksejõuetuse korral neis kahes liikmesriigis, võib mitte alati pakkuda tagatisasutuse tagatisega samaväärsel tasemel kaitset, sest laeva väärtus võib mõnel juhul mitte katta direktiiviga ettenähtud rahuldamata nõuete väärtust.

b) füüsilise isiku poolt palgatud koduabilised ja kasumiosa eest töötavad kalurid, juhul kui direktiivi 2002/74/EÜ jõustumisel asjaomastes liikmesriikides nende õigusaktides juba kohaldati sellist erandit (artikkel 1 lõige 3). Komisjon märgib, et kasumiosa eest töötavad kalurid on välja jäetud Kreekas, Itaalias, Maltal ja Ühendkuningriigis ning et koduabilised on välja jäetud Hispaanias, Prantsusmaal, Maltal, Madalmaades ja Poolas.

Asjaomased tööandjad

Direktiivi kohaldatakse kõigi maksejõuetute tööandjate suhtes, nagu nad on määratletud riikliku õigusega. Direktiivis ei ole sätestatud ühegi tööandja kategooria väljajätmise võimalust.

Tööandja loetakse maksejõuetuks (artikkel 2 lõige 1), kui:

- liikmesriigi õigusnormidega sätestatud korras on tööandja maksejõuetuse tõttu esitatud taotlus ühismenetluse algatamiseks, mille käigus tööandja kaotab osaliselt või täielikult oma vara käsutamise õiguse, ja määratakse likvideerija (või samasugust ülesannet täitev isik),

- ning pädev asutus on otsustanud menetluse algatada (või teinud kindlaks, et tööandja ettevõte on lõplikult tegevuse lõpetanud ja kättesaadavast varast ei piisa menetluse algatamiseks).

Komisjon märgib, et nõukogu määrust (EÜ) nr 1346/2000[5] kohaldatakse kollektiivsete maksejõuetusmenetluste puhul, mille käigus võlgnik kaotab täielikult või osaliselt oma vara käsutamise õiguse ja määratakse likvideerija (artikkel 1 lõige 1), st tegemist on samade maksejõuetusmenetlustega, mida hõlmab direktiiv. Nende asjaoludega seoses on liikmesriigid (mõned erandid välja arvatud) komisjonile kinnitanud, et riiklikud maksejõuetusmenetluste liigid, mis kuuluvad direktiivi kohaldamisalla, on samad, mis on loetletud määruse A lisas. Erandiks on Saksamaa (kus Insolvenzverfahren on menetlus, mille käigus on õigus esitada nõue, mis on kaetud direktiiviga); Kreeka (kus on välja jäetud juhtumid, mille käigus a) äriühingule on määratud ajutine haldaja (pankrotihaldur ja juht) ja b) äriühingule on määratud pankrotihaldur ning laenuandjatega on võimalik jõuda kompromissile); Iirimaa (kus on välja jäetud audiitori määramine ja partnerluse lõpetamine); Ungari (kus üksnes likvideerimismenetlus (felszámolási eljárás) on kaetud riiklike täidesaatvate aktidega); Sloveenia (kus skrajšani stečajni postopek ja prisilna poravnava v stečaju on välja jäetud). Arvestades, et maksejõuetusmenetluste määratlused mõlemas õigusaktis on samad, püüab komisjon jätkuvalt tagada, et kaetud oleksid kõik maksejõuetusmenetlused.

Lisaks on Belgia õigusaktides kasutatud maksejõuetuse asemel väljendit „ettevõtte sulgemine”. „Ettevõtte sulgemine” tähendab „ettevõtte põhitegevuse lõplikku peatamist, kusjuures töötajate arvu vähendatakse nii, et nelja sulgemisele eelneva kvartali jooksul ettevõttes töötanute keskmisest arvust jääb põhitegevuse lõpliku peatamise ajaks alles alla veerandi”[6]. On võimalik, et direktiivis määratletud maksejõuetuse olukorrad ei ole Belgia tagatisfondi vahenditega kaetud.

Taani, kes ei ole seotud määrusega, on teatanud komisjonile, et riikliku tagatisfondi vahenditega on kaetud järgmised olukorrad: a) pankrot; b) kui tööandja lõpetab kaubandustegevuse ja kui on kindlaks tehtud, et ta on maksejõuetu; c) kui tööandja surma korral tema varade haldamine toob ilmsiks maksejõetuse või selle, et ettevõte on likvideeritud pankrotimenetluseta.

Igal juhul võimaldab direktiiv (artikkel 2 lõige 4) liikmesriikidel laiendada töötajate kaitset muudele maksejõuetuse juhtudele, mis ei vasta artikli 2 lõikes 1 sätestatud tingimustele.

Direktiiv ei tee vahet kaubandusettevõtete ja muude ettevõtete, suurte ja väikeste tööandjate, kasumlike ja mittekasumlike tööandjate vahel, samuti ei tuleks seda vahet teha liikmesriikide tagatisskeemides. Komisjon märgib, et Ungaris võib pankrotimenetluse algatada üksnes teatavat tüüpi isikute või üksuste suhtes. Luksemburgis saab pankrotimenetluse algatada üksnes kaubandusega tegeleva äriühingu või kauplejaks peetava füüsilise isiku vastu. See võib kaasa tuua teatavate juriidiliste ja füüsiliste isikute juures töötavate isikute väljajäämise direktiiviga ettenähtud kaitse alt.

GARANTIIASUTUSTE VAHENDITEST TAGATUD NÕUDED (ARTIKLID 3 JA 4)

Garantiiasutuse ülevõetavad nõuded on töölepingust tulenevad rahuldamata maksenõuded, mis on seotud ajavahemikuga enne ja/või pärast liikmesriikide määratud kuupäeva. Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Taani, Kreeka, Malta, Portugal ja Austria on määranud nõudes osutatava ajavahemiku pikkuseks maksejõuetuse taotluse esitamisele eelnevad kuus kuud; Poolas on see ajavahemik üheksa kuud; Itaalias ja Lätis on see ajavahemik 12 kuud; Slovakkias, Iirimaal ja Leedus on see ajavahemik 18 kuud; Küprosel 78 nädalat; Belgias on moodustavad selle ajavahemiku 12 kuud enne ettevõtte sulgemist ja 13 kuud pärast seda. Mitu liikmesriiki ei ole konkreetset ajavahemikku kehtestanud, vaid on lihtsalt määratlenud kuupäeva enne mida ja/või pärast mida peab olema nõue esitatud. Nii on see Eestis, Prantsusmaal, Saksamaal, Luksemburgis, Ungaris, Madalmaades, Rumeenias, Sloveenias, Hispaanias, Soomes, Rootsis ja Ühendkuningriigis.

Mõiste „makse” määratlus on jäetud riikliku õiguse reguleerimisalla, see toob kaasa tagatiste ulatuse erinevuse liikmesriikide vahel. Sellegipoolest peab riiklik õigus garantiiasutuse poolt makstavate hüvitiste määramisel järgima võrdsete võimaluste ja mittediskrimineerimise üldpõhimõtteid[7].

Direktiiv (artikkel 4 lõige 1) annab liikmesriikidele võimaluse piirata garantiiasutuste vastutust kahel viisil:

1. täpsustades ajavahemiku pikkuse, mille eest garantiiasutus peab maksma rahuldamata nõudeid, see ajavahemik peab katma vähemalt töösuhte kolme viimase kuu tasu või siis kestma kaheksa nädalat, kui nõude esitamisel osutatav ajavahemik on vähemalt 18 kuud (artikkel 4 lõige2). Belgia, Taani, Prantsusmaa, Ungari, Austria ja Soome ei ole seda võimalust kasutanud. Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Itaalia, Läti, Leedu, Malta, Poola, Rumeenia, Sloveenia ja Slovakkia on otsustanud kasutada kolm kuud kestvat maksimaalset ajavahemikku; Iirimaal ja Ühendkuningriigis on see maksimaalne ajavahemik kaheksa nädalat, Küprosel 13 nädalat ja Madalmaades 19 nädalat; Hispaanias on see 150 päeva ning Luksemburgis ja Portugalis kuus kuud; Rootsis on see ajavahemik kaheksa kuud.

2. kehtestades garantiiasutuse maksete ülemmäärad. Need ei tohi olla väiksemad kui direktiivi ühiskondliku eesmärgiga ühiskondlikult kokkusobiv tase (artikkel 4 lõige 3). Kõik liikmesriigid (välja arvatud Madalmaad) on sellised ülemmäärad kehtestanud, kuid ülemmäärade arvutamise metoodika on väga erinev. Direktiivis sellekohased sätted puuduvad. Sellegipoolest, ja nagu komisjon 1995. aastal direktiivi rakendamist käsitlevas aruandes[8] märkis, oletatakse, et juhul kui tagatisvahenditest tehtavad maksed on lõpliku analüüsi põhjal võrdsed sotsiaaltoetustega või ametliku miinimumpalgaga, võivad tekkida probleemid direktiivi sotsiaalse eesmärgi täitmisega.

RIIKIDEVAHELISED OLUKORRAD (ARTIKLID 9 JA 10)

Direktiivis on sätestatud, et kui vähemalt kahes liikmesriigis tegutsev ettevõtja on maksejõuetu, vastutab töötajate rahuldamata nõuete maksmise eest selle liikmesriigi asutus, kelle territooriumil nad töötavad või tavaliselt töötavad (artikkel 9 lõige 1). Kohtuasjas C-310/07[9] otsustas Euroopa Kohus et, selleks et ühes liikmesriigis asutatud ettevõtjat saaks pidada muus liikmesriigis tegutsevaks, on vaja, et sel ettevõtjal oleks viimases riigis püsiv majandustegevus, mida iseloomustab niisuguse tööjõu olemasolu, mis võimaldab tal seal tegutseda, kuid ei ole vaja, et ettevõtjal oleks selles muus liikmesriigis filiaal või püsiv tegevuskoht.

Komisjon märgib (vt lisa tabel 4), et ajavahemikus 2006–2008 oli 239 juhtumit, kus ühe liikmesriigi garantiiasutus maksis töötajale, kes töötas maksejõuetus ettevõttes, mis asus teises liikmesriigis. Sel viisil hüvitatud töötajate arv oli 1158 ja makstud summad ulatusid 10,8 miljoni euroni.

Komisjon aitas liikmesriikidel koostada tüüpvormi, mida saaks kasutada teabe vahetamisel. See saab varsti valmis ja seega muutub direktiivi artikli 10 lõike 1 rakendamine lihtsamaks.

Lisaks avaldas komisjon direktiivi artikli 10 lõike 2 kohaselt pädevate haldusasutuste ja/või garantiiasutuste kontaktandmed veebilehel http://ec.europa.eu/social/main.jsp?catId=706&langId=en&intPageId=198ning ajakohastab neid andmeid pidevalt.

NN MITTE HALVENEMISE KLAUSEL (ARTIKKEL 11 TEINE LÕIK)

Komisjon ei leidnud ühtegi juhtu, kus direktiivi jõustumisele eelneva ajaga võrreldes oleks direktiivi rakendamisega kaasnenud liikmesriikides valitseva olukorra halvenemine või töötajate kaitse üldise taseme halvenemine tööandja maksejõuetuse korral. Vastupidi, direktiivi rakendamine tõhustas töötajate kaitstust, sest see tõi kaasa garantiiasutuste loomise liikmesriikides, kus neid varem ei olnud.

OLUKORD, KUS TÖÖTAJA ON KA AKTSIONÄR (ARTIKKEL 12 LÕIGE C)

Direktiivi kohaselt võivad liikmesriigid keelduda töötajate kaitsest või vähendada kaitset juhtudel, kui töötaja ise või koos oma lähisugulastega oli tööandja ettevõtte olulise osa omanik ja mõjutas oluliselt ettevõtte tegevust.

Mitu liikmesriiki on seda võimalust kasutanud (Tšehhi Vabariik, Taani, Saksamaa, Kreeka, Küpros, Läti, Malta, Madalmaad, Austria, Sloveenia ja Rootsi). Osades liikmesriikides (Hispaania, Iirimaa, Soome) on nende isikute kaitsest keeldumise sisse viinud kaudselt „töötaja” mõiste kaudu, milles sätestatakse, et isikuid, kes omavad ettevõtte osa ja mõjutavad oluliselt ettevõtte tegevust, ei loeta töötajate hulka. Bulgaarias piisab kaitsest keeldumiseks sellest, et töötaja on äriühingu osanik või juhtkonna liige. Kuna seal puudub nõue, et osalus peab olema oluline ning et töötaja peab mõjutama oluliselt ettevõtte tegevust, siis ei tundu see olema direktiiviga kooskõlas. Ülejäänud liikmesriigid (Belgia, Eesti, Prantsusmaa, Itaalia, Leedu, Luksemburg, Ungari, Poola, Portugal, Rumeenia, Slovakkia ja Ühendkuningriik) seda võimalust ei kasutanud.

ÜLEVAADE JUHTUMITEST

2010. aasta alguses saatis komisjon liikmesriikidele küsimustikud, et koguda andmeid riiklike garantiiasutuste menetletud maksejõuetuse juhtude arvu kohta, kaitstud töötajate arvu kohta ja neile välja makstud summade kohta (vt lisa tabelid 1, 2 ja 3) [10].

Ajavahemikus 2006–2009 sekkusid riiklikud garantiiasutused rohkema kui 420 000 maksejõuetuse juhtumi korral (vt lisa tabel 1). Samal ajavahemikul sai riiklikelt garantiiasutustelt raha 3,4 miljonit töötajat, kelle tööandja oli maksejõuetu (vt lisa tabel 2). Garantiiasutused maksid neile töötajatele kokku 17,7 miljardit eurot (vt lisa tabel 3). Ajavahemikus 2006–2009 oli ühe juhtumiga seotud keskmine töötajate arv kaheksa, riiklike garantiiasutuste makstud keskmine summa igale töötajale oli 5 187 eurot.

Komisjon märgib, et ajavahemikus 2008 – 2009 suurenes juhtumite arv märgatavalt (+19 %), ennekõike kasvasid töötajate arv (+61 %) ja rahalised kulutused (+72 %), mida saab selgitada majanduskriisiga. 2009. aastal suurenes ka maksejõuetuks muutunud ettevõtete suurus (kui 2008. aastal oli keskmine töötajate arv juhtumi kohta 7,4, siis 2009. aastal oli see 10,0; s.o 35 %ne tõus) ning maksmata töötasude summad (5 059 eurolt töötaja kohta 2008. aastal 5 409 euroni töötaja kohta 2009. aastal; s.o 7 %ne tõus).

Saksamaa on kõige kõrgema juhtumite arvuga liikmesriik (146 673 juhtumit aastatel 2006–2009), Prantsusmaal oli kõige suurem asjaomaste töötajate arv (953 887 töötajat aastatel 2006–2009) ja seal maksti välja kõige suuremad summad (6,4 miljardit eurot).

EUROOPA SOTSIAALPARTNERITE SEISUKOHT

Seitse BUSINESSEUROPE alla kuuluvat liitu, kes esitasid tähelepanekuid, samuti UEAPME leiavad, et direktiiv on täitnud oma eesmärgi, milleks on töötajate minimaalse kaitse tagamine tööandja maksejõuetuse korral, ning et artikli 4 lõikes 3 sätestatud ülemmäärad on kooskõlas direktiivi sotsiaalse eesmärgiga.

Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) leiab, et direktiiv 2008/94/EÜ on Euroopa Liidu õiguses asendamatu, sest ta tagab töötajate minimaalse kaitse kogu Euroopa piires. ETUC on siiski mures liikmesriikide kehtestatud madalate ülemmäärade ning artikli 4 lõigetes 2 ja 3 pakutud võimaluste kohaselt sätestatud väga lühikeste ajavahemike pärast. ETUC on öelnud, et paljud liikmed erinevatest liikmesriikidest on väljendanud tõsist muret, et suure hulga töötajate puhul on maksmata jäänud palk ületanud riikliku õigusega kehtestatud piirmäärad. Lisaks rõhutab ETUC, et just artikli 4 lõigete 2 ja 3 sõnastus on väga ebaselge ning jätab liikmesriikidele võimaluse tegutseda oma suva järgi ning hiilida paljuski kõrvale direktiivist tulenevatest kohustusest. Seetõttu leiab ETUC, et tuleks kavandada nende sätete läbivaatamine. Teine ETUCi meelest problemaatiline valdkond käsitleb direktiivi kohaldamisala, eelkõige mõiste „rahuldamata nõue” tõlgendamist, sest mitmed liikmesriigid kohaldavad siin kitsalt „töötasu” määratlust (st: välja on jäetud lõpetamishüvitis, lisatasud, kulude hüvitamise kord jne). ETUCi meelest võib seetõttu jääda rahuldamata suur osa nõuetest.

JÄRELDUSED

Enam kui 30 aastat pärast esialgse direktiivi vastuvõtmist 1980. aastal leiab komisjon, et direktiiv on jätkuvalt kõige olulisem vahend töötajate õiguste kaitse minimaalse taseme tagamisel siseturul. Liikmesriigid on pidanud looma garantiiasutused, mis sekkuvad maksejõuetuse olukordadesse, et katta töötajate rahuldamata nõudeid. 3,4 miljonit töötajat, kes garantiiasutuste sekkumise tulemusena selle turvavõrgustiku kaudu viimase nelja aasta jooksul, enamasti majanduskriisi aegadel, on hüvitist saanud, tõestavad direktiivi kasulikkust. 2002. aastal toimunud läbivaatamine selgitas riikide vahel tekkinud olukordade juriidilisi tagamaid ja läbivaatamise käigus võeti vastu sätted võtmaks arvesse maksejõuetust käsitlevate õigusaktide muudatusi liikmesriikides ning seeläbi tõhustati õiguskindlust.

Eelnev analüüs näitab, et üldiselt on aruandluskohustuse alla kuuluvad sätted korrektselt rakendatud ning kohaldatud. On siiski veel üksikuid probleemseid valdkondi, mida komisjon kavatseb lahendada asjakohaste vahenditega, sealhulgas vajaduse korral rikkumismenetluse algatamisega.

Komisjon jätkab direktiivi toimimise jälgimist, võttes arvesse tööõiguse ja maksejõuetusõiguse valdkonnas toimuvaid arenguid tagamaks, et direktiivi eesmärk oleks nõuetekohaselt täidetud.

TEHNILINE LISA

Tabel 1: Garantiiasutuse sekkumist nõudnud juhtumite arv

2006 | 2007 | 2008 | 2009 | Kokku 2006–2009 |

Belgia | 4256 | 3744 | 3967 | 4174 | 16 141 |

Bulgaaria | 6 | 3 | 9 | 18 |

Tšehhi Vabariik | 449 | 382 | 386 | 750 | 1967 |

Taani | 1221 | 1091 | 1847 | 3167 | 7326 |

Saksamaa | 38 133 | 38 711 | 35 447 | 34 382 | 146 673 |

Eesti | 131 | 94 | 176 | 491 | 892 |

Iirimaa | 167 | 194 | 287 | 671 | 1319 |

Kreeka | - | - | - | - | - |

Hispaania | 12 431 | 12 654 | 13 229 | 16 466 | 54 780 |

Prantsusmaa | 19 655 | 19 577 | 24 046 | 27 113 | 90 391 |

Itaalia |

Küpros | 7 | 5 | 1 | 2 | 15 |

Läti | 95 | 60 | 84 | 138 | 377 |

Leedu | 379 | 293 | 300 | 340 | 1312 |

Luksemburg |

Ungari | 1273 | 1235 | 1419 | 2222 | 6149 |

Malta | 0 | 1 | 0 | 1 | 2 |

Madalmaad | 3796 | 2392 | 2580 | 4641 | 13 409 |

Austria | 4036 | 3508 | 3563 | 4036 | 15 143 |

Poola | 635 | 631 | 338 | 401 | 2005 |

Portugal | 583 | 795 | 1216 | 2889 | 5483 |

Rumeenia | 4 | 22 | 47 | 73 |

Sloveenia | 92 | 88 | 76 | 108 | 364 |

Slovaki Vabariik | 80 | 58 | 62 | 174 | 374 |

Soome | 2167 | 2098 | 2243 | 2965 | 9473 |

Rootsi | 2200 | 1900 | 2400 | 3300 | 9800 |

Ühend-kuningriik | 9369 | 8036 | 7593 | 12 135 | 37 133 |

27 liikmesriiki | 101 155 | 97 557 | 101 285 | 120 622 | 420 619 |

Tabel 2: Töötajate arv, kellele garantiiasutus on välja maksnud rahuldamata nõudeid (kas täies ulatuses või osaliselt)

2006 | 2007 | 2008 | 2009 | Kokku 2006–2009 |

Belgia | 19 104 | 16 628 | 17 414 | 18 922 | 72 068 |

Bulgaaria | 45 | 20 | 433 | 498 |

Tšehhi Vabariik | 7549 | 6888 | 5055 | 19 451 | 38 943 |

Taani | 9886 | 10 244 | 19 328 | 34 694 | 74 152 |

Saksamaa | 189 695 | 167 593 | 173 004 | 304 719 | 835 011 |

Eesti | 1256 | 1158 | 2292 | 6661 | 11 367 |

Iirimaa | 4687 | 6609 | 9704 | 20 172 | 41 172 |

Kreeka | 758 | 284 | 432 | 148 | 1622 |

Hispaania | 57 738 | 56 382 | 63 994 | 99 071 | 277 185 |

Prantsusmaa | 220 812 | 208 233 | 235 062 | 289 780 | 953 887 |

Itaalia | 0 |

Küpros | 48 | 16 | 2 | 63 | 129 |

Läti | 2598 | 928 | 1029 | 2015 | 6570 |

Leedu | 11 140 | 5794 | 6894 | 8110 | 31 938 |

Luksemburg | 0 |

Ungari | 21 319 | 15 888 | 12 665 | 28 664 | 78 536 |

Malta | 0 | 32 | 0 | 17 | 49 |

Madalmaad | 30 729 | 21 554 | 27 890 | 59 243 | 139 416 |

Austria | 34 521 | 30 986 | 28 219 | 36 191 | 129 917 |

Poola | 20 321 | 17 151 | 20 319 | 35 674 | 93 465 |

Portugal | 9530 | 12 220 | 14 120 | 18 263 | 54 133 |

Rumeenia | 618 | 2578 | 2353 | 5549 |

Sloveenia | 1276 | 430 | 448 | 6259 | 8413 |

Slovaki Vabariik | 2604 | 2821 | 4308 | 8114 | 17 847 |

Soome | 6022 | 5021 | 7714 | 9253 | 28 010 |

Rootsi | 17 100 | 14 000 | 19 100 | 29 100 | 79 300 |

Ühend-kuningriik | 92 516 | 86 006 | 76 416 | 164 083 | 419 021 |

27 liikmesriiki | 761 209 | 687 529 | 748 007 | 1 201 453 | 3 398 198 |

Tabel 3: Garantiiasutuse makstud summad kokku (eurodes)

2006 | 2007 | 2008 | 2009 | Kokku 2006–2009 |

Belgia | 132 410 251 | 110 682 560 | 122 806 878 | 151 927 588 | 517 827 277 |

Bulgaaria | - | 14 265 | 5115 | 232 022 | 251 402 |

Tšehhi Vabariik | 6 477 066 | 7 060 182 | 6 026 217 | 31 928 617 | 51 492 081 |

Taani | 28 287 595 | 36 372 910 | 89 592 275 | 157 395 719 | 311 648 498 |

Saksamaa | 983 495 381 | 849 977 920 | 822 226 706 | 1 755 302 560 | 4 411 002 567 |

Eesti | 954 629 | 1 476 662 | 4 329 696 | 13 492 496 | 20 253 484 |

Iirimaa | 4 308 000 | 5 727 000 | 10 068 000 | 19 958 000 | 40 061 000 |

Kreeka | 2 130 303 | 496 418 | 986 256 | 311 315 | 3 924 292 |

Hispaania | 269 549 468 | 327 130 512 | 359 752 446 | 643 538 235 | 1 599 970 661 |

Prantsusmaa | 1 458 000 000 | 1 400 000 000 | 1 463 000 000 | 2 117 000 000 | 6 438 000 000 |

Itaalia |

Küpros | 96 147 | 7803 | 1910 | 14 554 | 120 414 |

Läti | 1 937 982 | 821 591 | 1 850 184 | 2 724 831 | 7 334 587 |

Leedu | 6 835 032 | 3 880 908 | 5 271 084 | 6 545 412 | 22 532 437 |

Luksemburg |

Ungari | 21 360 781 | 16 841 854 | 18 043 815 | 32 734 634 | 88 981 085 |

Malta | 0 | 35 816 | 0 | 22 062 | 57 878 |

Madalmaad | 205 314 711 | 141 211 281 | 174 557 007 | 398 691 488 | 919 774 487 |

Austria | 184 854 654 | 208 047 412 | 208 055 837 | 277 579 642 | 878 537 545 |

Poola | 18 203 753 | 21 036 816 | 27 170 354 | 43 977 262 | 110 388 185 |

Portugal | 40 198 540 | 52 988 075 | 70 475 958 | 80 900 936 | 244 563 509 |

Rumeenia | - | 431 282 | 1 067 814 | 1 168 956 | 2 668 052 |

Sloveenia | 2 163 308 | 744 805 | 849 295 | 13 321 203 | 17 078 611 |

Slovaki Vabariik | 2 570 000 | 2 304 056 | 5 111 233 | 9 872 000 | 19 857 289 |

Soome | 18 930 558 | 16 447 990 | 24 135 752 | 35 396 292 | 94 910 592 |

Rootsi | 101 854 253 | 90 453 076 | 101 734 753 | 224 435 216 | 518 477 298 |

Ühend-kuningriik | 415 375 589 | 245 454 000 | 267 021 651 | 479 967 226 | 1 407 818 465 |

27 Liikmesriiki | 3 905 308 001 | 3 539 645 194 | 3 784 140 235 | 6 498 438 266 | 17 727 531 696 |

Tabel 4: Garantiiasutuste maksed aastatel 2006–2008 töötajatele, kelle tööandja maksejõuetusmenetluse algatamist on taotletud teises liikmesriigis

piiriüleste maksejõuetusjuhtude arv garantiiasutuse kohta | Asjaomaste töötajate arv | masktud summad (eurodes) |

Belgia | 48 | 156 | 2 093 600 |

Bulgaaria | 0 | 0 | 0 |

Tšehhi Vabariik |

Taani | 2 | 2 | 19 119 |

Saksamaa | 26 | 188 | 400 850 |

Eesti |

Iirimaa | 22 | 43 | 139 949 |

Kreeka | 0 | 0 | 0 |

Hispaania | 0 | 0 | 0 |

Prantsusmaa | 39 | 163 | 2 513 154 |

Itaalia | 6 | 6 | 156 458 |

Küpros |

Läti | 0 | 0 | 0 |

Leedu | 0 | 0 | 0 |

Luksemburg | 1 | 29 | 129 368 |

Ungari | 0 | 0 | 0 |

Malta | 0 | 0 | 0 |

Madalmaad | andmed puuduvad, sest hollandi garantiiasutus ei registreeri eraldi riikidevahelisi juhtumeid |

Austria | 59 | 214 | 1 346 751 |

Poola | 0 | 0 | 0 |

Portugal | 1 | 17 | 111 172 |

Rumeenia | 0 | 0 | 0 |

Sloveenia | 1 | 3 | 3855 |

Slovaki Vabariik | 0 | 0 | 0 |

Soome | 15 | 69 | 434 253 |

Rootsi | 13 | 259 | 3 415 180 |

Ühendkuningriik | 6 | 9 | 65 214 |

27 liikmesriiki | 239 | 1 158 | 10 828 924 |

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiiv 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral. ELT L 283, 28.10.2008, lk 36.

[2] Nõukogu 20. oktoobri 1980. aasta direktiiv 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta. EÜT L 283, 28.10.1980, lk 23.

[3] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/74/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 80/987/EMÜ töötajate kaitset tööandja maksejõuetuse korral käsitlevate liikmesriikide õigusnormide ühtlustamise kohta. EÜT L 270, 8.10.2002, lk 10.

[4] Nn „maritime lien on a vessel” annab eesõiguse teatavatele nõuetele (sealhulgas töötasu nõuded) võrreldes seatud hüpoteekide ja maksetega. (International Convention on Maritime Liens and Mortgages 1993).

[5] Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta. EÜT L 160, 30.6.2000, lk 1.

[6] 26. juuni 2002. aasta õigusakti artikkel 3, lõige 1, 1 taane.

[7] Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 16. detsember 2004. Kohtuasi C-520/03. José Vicente Olaso Valero versus Fondo de Garant7[pic]a Salarial (Fogasa). EKL 2004, lk I-12065, punkt 34.

[8] KOM (95) 164, 15. juuni 1995.

[9] Euroopa Kohtu otsus, 16. oktoober 2008. Svenska staten versus Anders Holmqvi detsember 2004. Kohtuasi C-520/03. José Vicente Olaso Valero versus Fondo de Garantķa Salarial (Fogasa). EKL 2004, lk I-12065, punkt 34.

[10] KOM (95) 164, 15. juuni 1995.

[11] Euroopa Kohtu otsus, 16. oktoober 2008. Svenska staten versus Anders Holmqvist.

[12] Itaalia ja Luksemburg ei vastanud küsimustikele.