17.8.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 247/13

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 313 ja 314;

—

võttes arvesse 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelist kokkulepet Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni vahel eelarvedistsipliini ja usaldusväärse finantsjuhtimise kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2011. aasta resolutsiooni Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 15. detsembri 2010. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta komisjoni 2011. aasta tööprogrammi kohta (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta: soovitused vajalike meetmete ja algatuste kohta (vahearuanne) (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi 16. juuni 2010. aasta resolutsiooni majanduse juhtimise kohta (5);

—

võttes arvesse vastavalt 17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe punktile 46 esitatud komisjoni poolt ajakohastatud 2007.-2013. aasta finantsplaneerimist;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu 2011. aasta üldeelarvet;

—

võttes arvesse nõukogu 15. veebruari 2011. aasta järeldusi eelarvesuuniste kohta 2012. aastaks;

—

võttes arvesse eelarvekomisjoni raportit (A7-0058/2011),

1.

on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia peaks aitama Euroopal kriisist toibuda ja väljuda sellest tugevamana tänu arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule, mis põhineb ELi viiel peaeesmärgil: tööhõive edendamisel, innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse tingimuste – ning selleks ette nähtud avaliku sektori vahendite kasutamise – parandamisel, kliimamuutuse ja energeetika-alaste eesmärkide saavutamisel, haridustaseme parandamisel ning sotsiaalse kaasatuse edendamisel, eelkõige vaesuse vähendamise kaudu; tuletab meelde, et liikmesriigid ise on need viis eesmärki täies mahus kinnitanud;

2.

juhib tähelepanu asjaolule, et tuleb tagada teatud järjepidevus nende eesmärkide saavutamise ja selleks ELi ja riikide tasandil eraldatud rahaliste vahendite osas; nõuab kindlalt, et ELi eelarvepoliitikas arvestataks seda põhimõtet; on seisukohal, et Euroopa majanduse edendatud juhtimise uus mehhanism – Euroopa poolaasta – peaks andma võimaluse kaaluda parimaid võimalusi nende viie peaeesmärgi saavutamiseks;

3.

usub kindlalt, et Euroopa poolaasta eesmärk peaks olema parandada riikide ja ELi majandus- ning eelarvepoliitika kooskõlastamist ja järjepidevust; on seisukohal, et Euroopa poolaasta peaks keskenduma sünergia parandamisele ELi ja riikide avaliku sektori investeeringute vahel, et ELi üldisi poliitilisi eesmärke oleks lihtsam saavutada; võtab teadmiseks ELi eelarve ja liikmesriikide eelarvete struktuuri põhimõttelised erinevused; usub siiski, et võimalikult kiiresti tuleks kindlaks määrata ühisel poliitilisel eesmärgil tehtavad ELi ja riikide avalikud kulutused kokku;

4.

mõistab nõukogu muret majandus- ja eelarvepiirangute pärast riikide tasandil, kuid tuletab esmajoones meelde, et aluslepingu sätete kohaselt ei või ELi eelarve olla puudujäägis; tuletab meelde, et 2009. aastal oli eelarvete puudujääk ELis tervikuna kokku 801 miljardit eurot ning et ELi eelarve moodustab vaid 2 % kõigist ELi avaliku sektori kulutustest;

5.

on siiski arvamusel, et liidus valitsev raske majanduslik olukord muudab ELi eelarve nõuetekohase täitmise, kulutuste kvaliteedi ning ühenduse praeguste rahaliste vahendite optimaalse kasutamise tagamise olulisemaks kui kunagi varem; soovitab vaadata põhjalikult läbi need eelarveread, kus on pidevalt olnud madal täitmise määr või kus on tekkinud täitmisega probleeme;

6.

on arvamusel, et ELi eelarve annab riiklikele kulutustele lisandväärtust investeeringute algatamisel, toetamisel ja täiendamisel Euroopa 2020. aasta strateegia tähtsamates poliitikavaldkondades; usub ka seda, et ELi eelarvel on otsustav mõju ELi väljumisele praegusest majandus- ja finantskriisist, kuna ta kiirendab Euroopas investeeringuid, majanduskasvu ja tööhõivet; on seisukohal, et ELi eelarve suudaks riikide praeguse piirava eelarvepoliitika mõju vähemalt leevendada, toetades samal ajal riikide valitsuste jõupingutusi; rõhutab ühtlasi, et ELi eelarve ümberjaotavat iseloomu arvestades võib eelarve mahu vähendamine kahjustada Euroopa solidaarsust ning pärssida paljude liikmesriikide majanduskasvu tempot; on veendunud, et üksnes suhtumine „netopanustaja/netoabisaaja” ei arvesta ülekanduvat mõju ELi riikide vahel piisavalt ja seetõttu õõnestatakse sellega ELi ühiseid poliitilisi eesmärke;

7.

tuletab meelde, et Euroopa 2020. aasta strateegia seitsme juhtalgatuse saavutamine eeldab väga suuri tulevikku suunatud investeeringuid, mille hinnanguline maht aastani 2020 on komisjoni teatise „ELi eelarve läbivaatamine” (KOM(2010)0700) kohaselt vähemalt 1 800 miljardit eurot; rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegia üks peamine eesmärk – edendada tööhõivet ja kvaliteetseid töökohti kõigi eurooplaste jaoks – on saavutatav vaid siis, kui vajalikud investeeringud haridusse, teadmistepõhise ühiskonna edendamiseks, teadus- ja arendustegevusse, innovatsiooni, VKEdesse ning keskkonnasäästlikesse ja uutesse tehnoloogiatesse tehakse praegu ja neid ei lükata enam edasi; nõuab uue poliitilise kompromissi saavutamist eelarve puudujäägi ja võlakoormuse vähendamise vahel selliste investeeringute edendamisega; avaldab valmisolekut ELi eelarve mõju suurendamise ja ELi majanduskriisile reageerimisse panustamise eesmärgil uurida võimalikke viise laiendada olemasolevaid vahendeid, millega edendatakse pikaajaliste investeeringute toetamise eesmärgil sünergiat ELi eelarve ja Euroopa Investeerimispanga tegevuse vahel; väljendab lisaks heameelt komisjoni algatatud avaliku konsulteerimise üle, milles käsitletakse Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatust;

8.

on seetõttu vastu katsele piirata või vähendada Euroopa 2020. aasta strateegia peaeesmärkide ja seitsme juhtalgatusega seotud eelarveassigneeringuid; märgib, et sellised katsed oleksid kahjulikud ning lõppeksid suure tõenäosusega Euroopa 2020. aasta strateegia läbikukkumisega, nii nagu Lissaboni strateegiaga juhtus; on seisukohal, et Euroopa 2020. aasta strateegia võib olla tõsiseltvõetav vaid piisava rahastamise korral, ning tuletab meelde, et Euroopa Parlament on mitmel korral tõstatanud selle tõsise poliitilise mureküsimuse; kordab oma tungivat nõudmist, et komisjon selgitaks juhtalgatuste mõju eelarvele ja teavitaks Euroopa Parlamenti sellest, kui suuri eelarvevahendeid on Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimiseks tarvis;

9.

toonitab asjaolu, et eelarvemeetmed ei ole ainus Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamise tegur ning eelarvealaseid pingutusi tuleb täiendada konkreetsete lihtsustamisettepanekutega, et luua selline keskkond, mida on vaja meie eesmärkide saavutamiseks tööhõive, teadusuuringute ja innovatsiooni, sh keskkonnahoidlike ja energiatehnoloogiate valdkondades; on samuti veendunud, et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamine, sh uute keskkonnahoidlike töökohtade loomine, ei ole üksnes suuremate eelarvevahendite küsimus, vaid ka praeguste ELi poliitikavaldkondade, sh ÜPP, kvalitatiivse suunitluse muutmise küsimus, võttes nõuetekohaselt arvesse jätkusuutlikkuse kriteeriume;

10.

on ühtlasi seisukohal, et 2012. aasta eelarve assigneeringud, sealhulgas Euroopa 2020. aasta strateegia saavutamisega otseselt mitte seotud valdkondades, tuleb hoida asjakohasel tasemel, et tagada ELi poliitika jätkamine ning ELi eesmärkide saavutamine ka kaugelt pärast praeguse majanduskriisi lõppu;

11.

nõuab suuremat sidusust ELi välis- ja sisepoliitika vahel, võttes arvesse ülemaailmsete arengute suurt mõju ELi majandus-, loodus- ja tööstuskeskkonnale, konkurentsivõimele ja tööhõivele; rõhutab seetõttu vajadust tagada ELile vajalikud rahalised vahendid, et olla võimeline tulema asjakohaselt toime suurenevate ülemaailmsete väljakutsetega ning kaitsta ja edendada tulemuslikult oma ühiseid huve ja põhiväärtusi, nt inimõigusi, demokraatiat, õigusriigi põhimõtet, põhivabadusi ja keskkonnakaitset; tuletab meelde, et sageli võimaldavad mõõdukad täiendavad kulutused ELi tasandil saavutada proportsionaalselt suuremat kokkuhoidu liikmesriikide tasandil;

12.

usub, et ELil on oluline roll Araabia riikide aitamisel ja rahalisel toetamisel sellel ajaloolisel demokraatliku arengu ning majandusliku ja sotsiaalse ümberkujunemise ajal; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni teatise üle „Partnerlus Vahemere lõunapiirkonnaga demokraatia ja ühise heaolu nimel” (KOM(2011)0200);

13.

taunib parlamentaarse mõõtme puudumist esimese Euroopa poolaasta puhul, vaatamata Euroopa Parlamendi ja 27 riigi parlamentide rollile oma eelarvemenetlustes; on hoopis kindlalt veendunud, et parlamentide jõulisem kaasamine parandaks märkimisväärselt selle protsessi demokraatlikkust ja läbipaistvust; toetab eelarvekomisjoni algatust korraldada esimese sammuna kohtumine riikide parlamentide esindajatega, et arutada üldises plaanis liikmesriikide ja ELi eelarvet;

14.

avaldab heameelt eesistujariikide Ungari ja Poola võetud riigipoolse kohustuse üle alustada 2011. aastal Euroopa Parlamendiga eelarveküsimustes avatud ja konstruktiivset dialoogi; kinnitab valmisolekut teha nõukogu ja komisjoniga tihedat koostööd, mis on igati kooskõlas Lissaboni lepingu sätetega; ootab, et käesolevaid suuniseid võetakse 2012. aasta eelarvemenetluse käigus täies mahus arvesse;

15.

märgib, et mitmeaastane finantsraamistik aastateks 2007–2013 näeb 2012. aasta kulukohustuste assigneeringute üldmahuks ette 147,55 miljardit eurot, kusjuures maksete assigneeringute üldine ülemmäär on 141,36 miljardit eurot; tuletab meelde, et need summad on igal juhul tunduvalt väiksemad (umbes 25 miljardit eurot kulukohustuste ja ligikaudu 22 miljardit eurot maksete assigneeringute osas) kui praegu kehtivas omavahendeid käsitlevas otsuses täpsustatud ülemmäär;

16.

rõhutab, et finantsplaneering, mille komisjon 31. jaanuaril 2011 esitas, on soovituslik kulukohustuste viiteraamistik iga olemasoleva ELi programmi ja meetme jaoks; võtab teadmiseks, et kulukohustuste assigneeringute üldmahuks võidakse määrata 147,88 miljardit eurot;

17.

rõhutab, et need arvnäitajad kujutavad endast iga-aastast läbilõiget parlamendi ja nõukogu poolt nende programmide ja meetmete vastuvõtmisel kokku lepitud mitmeaastastest üldsummadest; rõhutab, et kavandatavad iga-aastased summad on assigneeringud, mis võimaldavad ELi eesmärkide ning prioriteetide saavutamist, eelkõige Euroopa 2020. aasta strateegia raames; tunnistab samas, et mitmeaastase finantsraamistiku teatud rubriikides võib olla mõningat liikumisruumi, arvestades komisjoni poolt sellel ajahetkel esitatud arvnäitajate kõigest esialgset soovituslikku iseloomu (eriti rubriigis 2);

18.

juhib tähelepanu asjaolule, et 2012. aasta eelarve on kuues mitmeaastasesse finantsraamistikku jäävast seitsmest eelarvest; usub, et kahel eelarvepädeval institutsioonil on nüüd sellest tulenevalt selgem pilt olemasolevate mitmeaastaste programmidega seotud puudustest ja positiivsest arengust; märgib, et enamiku kaasotsustamismenetluse raames heaks kiidetud programmide vahehindamine on juba toimunud, ja kutsub komisjoni üles esitama teavet selle kohta, milline on sellest tulenev mõju eelarvele; rõhutab sellega seoses, et Euroopa Parlament on tihedas koostöös vastavate komisjonidega kindlalt otsustanud kasutada – kui see peaks ELi poliitiliste prioriteetide toetamiseks ja tugevdamiseks ning uute poliitiliste vajadustega tegelemiseks vajalikuks osutuma – muu hulgas täies mahus ära institutsioonidevahelise kokkuleppe punkti 37 (millega lubatakse 5 %-list õiguskohast paindlikkusvaru);

19.

toonitab asjaolu, et piisava varu jätmine kõigi mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide alla ei ole ainuke lahendus ettenägematute asjaoludega tegelemiseks; juhib tähelepanu mitmeaastase finantsraamistiku teatud rubriikide (eelkõige rubriikide 1a, 3b ja 4) korduvale alarahastamisele vajaduste ja liikmesriikide poolt kinnitatud ELi poliitiliste prioriteetidega võrreldes; on seisukohal, et nõukogu 2012. aasta eelarvesuuniste aluseks olev lähenemisviis ei kajasta pikaajalist perspektiivi ning võib ohustada olemasolevaid meetmeid ja programme, kui peaksid toimuma ettenägemata sündmused või tõusetuma uued poliitilised prioriteedid; rõhutab, et mitmes Põhja-Aafrika riigis hiljuti toimunud sündmused viitavad juba selles suunas, ning kutsub komisjoni üles hindama, kuidas saaks ELi olemasolevaid rahastamisvahendeid kasutada demokraatia poole püüdlemise toetamiseks;

20.

on hoopis seisukohal, et institutsioonidevahelise kokkuleppega ette nähtud eri paindlikkusmehhanismid (nt kulutuste liigutamine rubriikide vahel või paindlikkusinstrumendi kasutuselevõtmine) on vahendid, mida tuleks täies mahus kasutada; tuletab meelde, et neid vahendeid on tulnud kasutada alates 2007. aastast igal aastal tekkinud eri probleemidele reageerimiseks; loodab, et nõukogu teeb nende kasutamisel täielikku koostööd ning alustab niisuguseid arutelusid varases etapis, et hoiduda ebaproportsionaalselt pikkadest ja rasketest läbirääkimistest nende kasutuselevõtmiseks;

21.

rõhutab sellega seoses, et kulukohustuste assigneeringute range kontrolli all hoidmine eeldaks mitte ainult märkimisväärseid ümberpaigutamisi ja prioriteetide muutmist, vaid ka võimalike negatiivsete prioriteetide ja võimaliku kokkuhoiu väljaselgitamist institutsioonide poolt; nõuab tungivalt, et parlamendi erikomisjonid alustaksid otsustavalt kõigi ELi poliitikavaldkondade selgete poliitiliste prioriteetide kindlaksmääramist; toonitab samas asjaolu, et selleks tuleb suurendada eelarvealast paindlikkust ja et mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine (nt vahendite ümberpaigutamine kehtiva mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide vahel) võib olla liidu toimimise jaoks tingimata vajalik ja seda mitte ainult uute ülesannete täitmise osas, vaid ka institutsioonide sisemise otsustusprotsessi hõlbustamiseks, et viia eelarvevahendid kooskõlla esilekerkivate asjaolude ja prioriteetidega; toonitab, et kõnealune protsess peab olema täiesti läbipaistev;

22.

toonitab, et Lissaboni lepingu jõustumisega kaasnev ELi pädevuse suurenemine mitmetes poliitikavaldkondades ning uued kehtestatud pädevused peaksid kõigi eelduste kohaselt suurendama ka ELi finantssuutlikkust, mida ei juhtunud 2011. aastal, mis oli esimene lepingu jõustumisele järgnenud aasta; tuletab nõukogule ja komisjonile meelde 2011. aasta eelarvele lisatud poliitilist deklaratsiooni, millega komisjon võttis endale kohustuse kaaluda võimalusi Lissaboni lepingu kohaste prioriteetsete valdkondade tugevdamiseks ja hinnata 2012. aasta eelarveprojekti koostamisel põhjalikult vajadusi; ootab, et komisjon seda järgiks ja teeks näiteks ettepaneku Lissaboni lepinguga seotud edukate katseprojektide või ettevalmistavate meetmete muutmiseks mitmeaastasteks programmideks;

23.

on seisukohal, et komisjoni lähenemine määrata ELi detsentraliseeritud ametite toetused ELi eelarvest on usaldusväärne ja annab õiged stiimulid; rõhutab, et ELi ametite eelarveeraldised ei sisalda kaugeltki ainult halduskulusid, vaid aitavad saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke ning ELi eesmärke üldiselt, nii nagu seadusandja on otsustanud; kinnitab vajadust vaadata seoses uute määratud ülesannetega tähelepanelikult läbi taotlused uute töökohtade loomiseks; rõhutab siiski, kui oluline on rahastada piisavalt ameteid, kelle ülesandeid on suurendatud, vältimaks nende tegevuse takistamist; nõuab erilähenemist seoses erialaste kogemustega spetsialiseerunud teadustöötajate töölevõtmisega, eriti kui asjaomaseid ametikohti rahastatakse üksnes tasudest ja seega need ELi eelarvet ei mõjuta; toetab 2009. aasta alguses loodud ametite tulevikku käsitleva institutsioonidevahelise töörühma tööd ja ootab töörühma järeldusi, eelkõige eelnimetatud punktides;

24.

märgib, et 2012. aasta maksete maht tuleneb otseselt eelmiste aastate õiguslikest ja poliitilistest kohustustest; usub, et kasv 2011. aasta eelarvega võrreldes on prognoositav ja see on kooskõlas programmitöö perioodi (2007–2013) maksete üldprofiiliga (vt lisas esitatud tabeleid);

25.

rõhutab, et kiiresti tuleb lahendada kasvanud, 2010. aasta lõpus täitmata kulukohustustega seotud probleem (194 miljardit eurot, vt lisas esitatud tabelit); peab kahetsusväärseks, et nõukogu otsustas maksete summa ette ära, ilma et oleks arvesse võtnud tegelike vajaduste täpset hinnangut; toonitab asjaolu, et täitmata kulukohustusi on eriti palju rubriigis 1b; ei arva, et nõukogu valitud lahendus kärpida ELi eelarve kulukohustusi täitmata kulukohustuste mahu vähendamiseks oleks jätkusuutlik, kuna see kahjustaks eelnevalt kokku lepitud ELi eesmärkide ja prioriteetide saavutamist; rõhutab sellega seoses, et nõukogu peab koos parlamendiga esitama ühisavalduse võimaluse kohta lahendada 2011. aastal tekkiv maksete vajadus paranduseelarve abil;

26.

toonitab, et täitmata kulukohustuste teatud maht on mitmeaastaste programmide täitmisel vältimatu ja et täitmata kulukohustuste olemasolu eeldab juba olemuselt vastavate maksete tegemist; teeb sellest tulenevalt ettepaneku säilitada kulukohustuste ja maksete vaheline korrapärane seos ja annab eelarvemenetluse käigus oma parima kulukohustuste ja maksete assigneeringute vahelise erinevuse vähendamiseks;

27.

jagab nõukogu seisukohta, et realistlikku eelarvestamist tuleks edendada; kutsub komisjoni üles tagama, et tema eelarveprojekt tugineks sellele põhimõttele; märgib siiski, et varasem täitmine, mis on viimastel aastatel paranenud, ei pruugi teatavatel juhtudel olla 2012. aasta vajaduste hindamiseks väga täpne näitaja, kuna teatavate programmide täitmine võib 2012. aastal kiireneda ja sellele vastavalt võivad suureneda ka vajadused maksete järele; toetab nõukogu nõudmist liikmesriikidele esitada paremad prognoosid täitmise kohta, eelkõige alatäitmise vältimist silmas pidades, ja on seisukohal, et kõige suuremaid pingutusi peaksid selles osas tegema liikmesriigid ise, kuna komisjoni eelarveprojekti mahu määravad ära peamiselt nende endi prognoosid (eriti rubriigis 2) ning nende täitmissuutlikkus; tuletab meelde, et liikmesriigid haldavad koos komisjoniga üle 80 % ELi rahalistest vahenditest; tuletab liikmesriikidele meelde nende õiguslikku vastutust ELi rahaliste vahendite saajate suhtes kohaldatavate finantseeskirjade määratlemise ja jõustamise eest;

28.

juhib tähelepanu asjaolule, et alates Lissaboni lepingu jõustumisest on finantshuvide kaitse kuulunud ka liikmesriikide vastutusalasse; rõhutab, et Euroopa Kontrollikoda leidis, et mõne liikmesriigi haldus-ja kontrollisüsteemid ei ole täielikult mõjusad; tuletab ühtlasi meelde, et valesti kulutatud miljardite eurodeni ulatuvaid struktuurifondide rahalisi vahendeid ei ole veel sisse nõutud; märgib, et regionaalarengu peadirektoraadi viimases aastaaruandes ei ole võimalik märkida, et liikmesriikide tehtud kulutused on seaduslikud ja korrektsed, kuna teatavad liikmesriigid ei ole täitnud oma kohustust esitada oma aruanded õigeaegselt; juhib tähelepanu asjaolule, et ELi eelarve liikmesriikidepoolse praeguse alarahastamise tulemusel võib Euroopa Parlament olla sunnitud määrama ELi projektide hulgas kindlaks negatiivsed prioriteedid ja seejärel kärpima nende eelarveid;

29.

on teadlik, et igal aastal lõplikult tehtavate maksete maht sisaldab mõnikord märkimisväärset nn ülejääki algselt eelarvepädevate institutsioonide poolt kokku lepitud maksete mahuga võrreldes, mis tähendab seda, et liikmesriikide osamaksed ELi eelarvesse vähenevad seetõttu vastavalt ning nende eelarveseisund paraneb; ei pea nõukogu muret selle „tagastamise” mahu ja ajastuse pärast asjakohaseks sellise tundliku poliitilise küsimusega tegelemisel nagu ELi eelarve rahastamine; on pigem arvamusel, et aasta n kasutamata maksete assigneeringud tuleks üle kanda järgmisse eelarveaastasse (n+1), mitte arvata maha liikmesriikide riiklike osamaksete arvestusest; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon teeks ambitsioonikaid ettepanekuid uute tõeliste omavahendite loomiseks, et täies ulatuses tagada ELile reaalsed ja autonoomsed rahalised vahendid; nõuab lisaks kindlalt, et mis tahes uued omavahendid peaksid tuginema põhjalikule mõjuhinnangule ning nende eesmärk peaks olema töötada välja viise ELi konkurentsivõime ja majanduskasvu tugevdamiseks; palub nõukogul teha konstruktiivset koostööd ELi õiglasi ja uusi omavahendeid käsitlevas arutelus;

30.

võtab nõuetekohaselt arvesse eelarve ja finantsplaneerimise voliniku 3. veebruari 2011. aasta kirja, milles kinnitati uuesti komisjoni võetud kohustust personali mitte suurendada ja püüdeid piirata rubriigi 5 halduskulude nominaalkasvu (2011. aastaga võrreldes); on samas teadlik, et ELi pädevuste pideva suurenemise tingimustes ei pruugi see suundumus olla pikaajaliselt jätkusuutlik ning võib pärssida ELi meetmete kiiret ja tulemuslikku rakendamist;

31.

kutsub komisjoni üles kaaluma, milline on komisjoni allhankepoliitika ja järjest rohkemate lepinguliste töötajate töölevõtmise pikaajaline mõju ELi avaliku teenistuse töö kvaliteedile ja sõltumatusele; toonitab, et kuigi see annab säästu palkade ja pensionite pealt, viib see olukorrani, kus järjest rohkem komisjoni töötajaid töötab kohtadel, mis ei sisaldu ametikohtade loetelus; tuletab meelde, et pensionide ja palkade tase on määratud kindlaks õiguslikult siduvate kokkulepetega, mida komisjon peab terviklikult täitma;

32.

toob välja asjaolu, et mitmeaastaste programmide puhul on osa konkreetsetest halduskuludest (sealhulgas rakendusametite kulud) kantud programmide üldisse finantsraamistikku koos nn tegevuskuludega; juhib tähelepanu asjaolule, et nõukogu komme kärpida neid eelarveridasid horisontaalselt halduskulude vähendamise eesmärgil tooks vältimatult kaasa kogu nende programmide kaasotsustamise korras vastu võetud finantsraamistiku muutmise, mis võib mõjutada programmide rakendamise kiirust ning kvaliteeti;

33.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon komisjonile, nõukogule ja kontrollikojale.