23.2.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/40

—

leiab, et väljapakutud rahastamistaset tuleks vaadata kui absoluutset miinimumi, mis on vajalik, et liikmesriigid saavutaksid ELi nimel võetud ning aluslepingus ja Euroopa 2020. aasta strateegias fikseeritud eesmärgid;

—

kinnitab taas komitee suurt vastuseisu igasugustele makromajanduslikele tingimustele;

—

toetab vaid niisuguse nõuetele vastavuse eelkontrolli sisseviimist ELi programmide juhtimisse, mis on vahend, mis aitaks parandada programmide tõhusust, ning kutsub üles käsitama ametliku partnerluslepingu sõlmimist iga liikmesriigi ning tema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel spetsiaalse nõuetele vastavuse eelkontrolli viisina;

—

kinnitab taas komitee vastuseisu väljapakutud tulemusreservile, rõhutades samas, et järelkontroll või vahendite andmise peatamine tuleks kõne alla üksnes selgelt määratletavate tingimustega siis, kui saavutatud tulemused jäävad oodatule tugevasti alla;

—

toetab mitmeaastases finantsraamistikus toodud ettepanekut luua uus „üleminekukategooria” piirkondadele;

—

rõhutab, et väljapakutud vastuvõtuvõime ülempiiri tagajärjel ei tohiks eraldiste tase üheski liikmesriigis langeda madalamale tegelike kulutuste tasemest 2007.–2013. aastal;

—

kutsub üles kaasama Euroopa Ühendamise Rahastust rahastatavate infrastruktuuriprojektide järelevalvesse ja haldamisse olulisel määral kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

—

tervitab seda, et mitmeaastases finantsraamistikus suurendatakse märkimisväärselt assigneeringuid teadusele ja innovatsioonile;

—

tervitab kohustust muuta ühine põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlikumaks ning ettepanekuid, mis on seotud maksete võrdsema jaotuse ja otsetoetustele ülemmäära kehtestamisega;

—

väljendab kahetsust, et maaelu arengu eelarve jääb endiselt ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes otsetoetustele eraldatavate vahenditega;

—

ei leia, et ELi rahastamise suuri valdkondi, nagu Euroopa Arengufond, Globaliseerumisega Kohanemise Fond, ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) algatus, tuleks finantseerida väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku;

—

on veendunud, et ELi omavahendite loomine peaks asendama liikmesriikide makseid ning väljendab toetust komisjoni ettepanekutele kehtestada uus käibemaksupõhine tulubaas ja üleeuroopaline koordineeritud finantstehingumaks.

Raportöör

Flo CLUCAS (UK/ALDE), Liverpooli linnavolikogu liige

Viitedokumendid

1.

tervitab Euroopa Komisjoni 29. juuni 2011. aasta ettepanekute avaldamist mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020, mitmeaastase finantsraamistiku rakendamist käsitleva nõukogu määruse kohta, institutsioonidevahelise kokkuleppe kohta eelarveküsimustes ja ELi omavahendite süsteemi paketi kohta. Komitee leiab, et need ettepanekud moodustavad kokku usaldusväärse aluse ELi tulevaste prioriteetide rahastamiseks ja kindla lähtebaasi edasiste arutelude algatamiseks;

2.

leiab, et kuigi ELi eelarve on piiratud, on see ELi väljakutsetega toimetulekuks väga tähtis. Võrreldes riikide eelarvetega on ELi eelarve eripära selle antav lisaväärtus ja võimendav efekt ning asjaolu, et ELi eelarvest kuni 94,5 % moodustavad investeerimiskulud ja vaid 5,5 % halduskulud. Komitee leiab seetõttu, et eelkõige riikide rahandusministeeriumides on vaja uut suhtumist, mille kohaselt ELi põhiülesandeid nähtaks investeeringute ja mitte kulutustena. Mitmeaastases finantsraamistikus tuleks taotleda mitte ainult finantstõhusust ja suutlikkust, vaid püüelda ka demokraatliku valitsemise ja läbipaistvuse mudeli poole;

3.

tunnistab eelkõige liikmesriikides praegu esinevate majanduslike ja sotsiaalsete raskuste tõsidust ja rõhutab, et ELi eelarve, Euroopa 2020. aasta strateegia ja Euroopa majanduse juhtimine peaksid toimima koos koordineeritud viisil, et edendada stabiilsust, jätkusuutlikku majanduskasvu, keskkonnakaitset, sotsiaalset heaolu ja territoriaalset ühtekuuluvust ning taastada usk Euroopa integratsiooni;

4.

toetab mitmeaastase finantsraamistiku 2014–20 peamisi põhimõtteid, sealhulgas tulemustele keskendumist, muudest allikatest pärit investeeringute kasutamist finantsvõimendusena ning eelkõige rakendamise lihtsustamist, sealhulgas mitmete rahastamisprogrammide ühendamist. Eelkõige tuleks rõhku panna neile rühmadele, kellel on probleeme juurdepääsuga ELi rahastamisvahenditele. Seepärast kutsub komitee üles laiendama rahastamisega seotud teavitus- ja edendustegevust ning ELi tasandil pakutavaid nõustamisteenuseid;

5.

juhib tähelepanu sellele, et mitmeaastase finantsraamistiku kujundamisele ja rakendamisele võib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasabi suuresti kasuks tulla. Vastutus avalike investeeringute eest lasub nii kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel kui ka keskvalitsusel. Niisiis ei etenda nad väärtuslikku rolli mitte ainult ELi rahastatud projektide juhtimisel, vaid ka juurdepääsu võimaldamisel rahastutele ja koordineerituse tagamisel eri rahastute vahel;

6.

leiab seetõttu, et mitmetasandilise valitsemise edendamisele saab mitmeaastase finantsraamistiku kujundamise ja rakendamise kaudu märkimisväärselt kaasa aidata. Selleks otstarbeks kutsub komitee komisjoni üles kaaluma uusi tööviise ja partnerlusvorme kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, mis oleksid oluline osa kõigist mitmeaastase finantsraamistikuga seotud uutest valitsemis- ja finantseerimisvormidest;

7.

väljendab kahetsust, et komisjoni ettepanekus ei ole omistatud olulist rolli võrdsusele ja soolisele võrdõiguslikkusele, ning innustab liikmesriike ja Euroopa Parlamenti tegema tööd soolist võrdõiguslikkust arvestava ELi eelarve nimel;

8.

kordab, et ELil peab olema ELi kogurahvatulust (1) vähemalt 1 % moodustav usaldusväärne eelarve, et saavutada Euroopa Liidu peaeesmärgid vastavalt Euroopa 2020. aasta strateegiast ja kohapealsetest tingimustest tulenevatele konkreetsetele vajadustele. Komitee leiab, et 1,025 miljardi euroga ehk 1,05 %-ga kogurahvatulust on kõnealused ettepanekud hädavaevu saavutatavad;

9.

leiab, et väljapakutud rahastamistaset tuleks vaadata kui absoluutset miinimumi, mis on vajalik, et liikmesriigid saavutaksid ELi nimel võetud ning aluslepingus ja Euroopa 2020. aasta strateegias fikseeritud eesmärgid. Olles välja pakkunud tagasihoidliku mitmeaastase finantsraamistiku, mis on reaalses kooskõlas praeguse finantsraamistikuga, peavad Euroopa Komisjon ja parlament nüüd andma Regioonide Komitee tugeval toetusel endast parima, et kaitsta ettepanekus sisalduvat taset kärbete eest läbirääkimiste etapis;

10.

tervitab asjaolu, et eelarverubriike on ümber nimetatud, et nad kajastaksid paremini Euroopa 2020. aasta strateegia prioriteete, kuid väljendab kahetsust, et ei ole kasutatud võimalust paigutada kõik territoriaalset arengut edendavad ELi rahastud üheainsa rubriigi alla;

11.

märgib lisaks, et komisjon ei ole kasutanud võimalust liikuda kümneaastase eelarveperioodi suunas, kuid tervitab võimalust minna sellele tsüklile üle alates 2020. aastast, tagades stabiilse, pikaajalise rahastamise ja parema demokraatliku järelevalve;

12.

väljendab kahetsust paindlikkuse puudumise pärast praeguses eelarves ja rõhutab vajadust suurema paindlikkuse järele, et liigutada assigneeringuid edaspidi rubriikide piires;

13.

kahetseb, et ei mainita võimalust viia kasutamata assigneeringud või varud üle ELi paindlikkusreservi selle asemel, et neid liikmesriikidele tagastada;

14.

võtab teadmiseks ettepaneku esitada 2016. aastal hinnang mitmeaastase finantsraamistiku rakendamise kohta, kuid rõhutab, et selle asemel tuleks 2017. aastal esitada täielik vahearuanne (mis sisaldab väljapakutud hindamist) koos võimalusega kohandada kulutusi teatud ulatuses vastamaks esilekerkivatele prioriteetidele;

15.

kinnitab taas komitee suurt vastuseisu igasugustele makromajanduslikele tingimustele, mis võimaldaksid külmutada kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele vahendite eraldamise riigi valitsuse poolt langetatavate majanduslike otsuste tõttu;

16.

toetab vaid niisuguse nõuetele vastavuse eelkontrolli sisseviimist ELi programmide juhtimisse, mis on vahend, mis aitaks parandada programmide tõhusust ning hinnata tegelikku tehnilist ja haldussuutlikkust, mitte ELi õiguse rakendamist. Eeltingimusena seatud nõue töötada välja strateegiaid, kavasid või meetmeid ei tohi kaasa tuua eraldiste sõltumist nende strateegiate, kavade ja meetmete (sealhulgas nende kavade, mida ei kaasrahastata ELi fondidest) hilisemast elluviimisest, et mitte rikkuda proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid;

17.

kutsub üles käsitama ametliku partnerluslepingu sõlmimist iga liikmesriigi ning tema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel spetsiaalse nõuetele vastavuse eelkontrolli viisina, mida peaks kontrollima komisjon;

18.

rõhutab, et järelkontroll või vahendite andmise peatamine tuleks kõne alla üksnes selgelt määratletavate tingimustega siis, kui saavutatud tulemused jäävad oodatule tugevasti alla. Komitee kutsub arvesse võtma siseriiklikke tingimusi juba heakskiidetud maksete tagasinõudmiseks. Samuti tuleb seada sisse tihe koostöö riigiasutuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel eesmärgiga kehtestada nimetatud järelkontrolli tingimused ja vältida rahastamise peatamist selliste kriteeriumide alusel, mis ei ole rangelt erapooletud ja mõõdetavad;

19.

toonitab, et tulemuste ja eesmärkide osas tuleb kokku leppida koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja igasugune lisanduv halduskoormus tuleb hoida minimaalsena. Seepärast tuleks praeguselt üksikasjalikult sisendeid ja väljundeid mõõtvalt süsteemilt üle minna tulemusi mõõtvale süsteemile. Nõuetele vastavuse kontrollil põhineva lähenemisviisi praktilist toimimist tuleb sidusrühmadele paremini selgitada;

20.

toonitab, et ELi uus mitmeaastane finantsraamistik peab ressursse igati säästvalt kasutama, ning kutsub üles paremini analüüsima ELi eelarve toetusel tehtud investeeringute CO2-jalajälge;

21.

toetab ühtekuuluvuspoliitika väljapakutud üleeuroopalist olemust, mille kohaselt see kataks kõik piirkonnad, suunates suurema osa vahenditest vaesematele piirkondadele ja võimaldades jõukamatel piirkondadel jätkata oma väljakutsetega toimetulekut. Regioonide Komitee tervitab sõnaselget viidet majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele kõnealuse eelarverubriigi vaheülemmäärana, kuid väljendab kahetsust selle üle, et ei ole ette nähtud marginaali. See võimaldaks vahendite hulga suurendamist selle vaheülemmäära all, kui mujal on kasutamata vahendeid;

22.

märgib samuti, et struktuurifondidele väljapakutud summad (336 miljardit eurot Euroopa Regionaalarengu Fondile, Euroopa Sotsiaalfondile ja ühtekuuluvusfondile, jättes välja Euroopa Ühendamise Rahastu) on 3 % vähem kui praegusel perioodil (347 miljardit eurot). Eesmärk peaks olema tagada struktuurifondi programmide rahastamine, mis muutuks reaalselt kõige vähem võrreldes praeguse perioodiga;

23.

taunib ettepanekut, et jõukamad piirkonnad peaksid oma struktuurifondide eraldised, välja arvatud Euroopa Sotsiaalfondi eraldised, „kulutama peamiselt” energiatõhususele, VKEde arengule ja innovatsioonile. Kui iga rakenduskava puhul on vaja teatud rõhuasetusi, siis sellised piirangud ELi tasandil ei taga lisaväärtust, võttes arvesse Euroopa piirkondade mitmekesisust ja nende ees seisvate väljakutsete erinevusi. Peaks olema võimalik vabamalt valida Euroopa 2020. aasta strateegia arvukate temaatiliste eesmärkide hulgast;

24.

kinnitab taas komitee vastuseisu väljapakutud 5 %-lisele tulemusreservile ühtekuuluvuspoliitika eelarvest. On oht, et selle tagajärjel tekib olukord, millest ei võida keegi, arvestades, et reservi eraldamisel võetakse aluseks eelnevalt kindlaksmääratud riiklikud assigneeringud. Juhul, kui hindamiskriteeriume ei täideta (selleks võivad olla objektiivsed ja välised põhjused), lähevad tulemusreservi eraldatud summad lihtsalt kaduma. Rakenduskava edukas täitmine on juba iseenesest piisav tasu, ja vahendid tuleks pigem eraldada ennetavatele meetmetele, nagu tehniline abi institutsioonilise suutlikkuse tõstmiseks;

25.

toetab mitmeaastases finantsraamistikus toodud ettepanekut luua uus „üleminekukategooria” piirkondadele, kelle SKP on 75–90 % ELi keskmisest, ja tervitab ettepanekut kehtestada turvaabinõud lähenemistoetusele mitte enam kvalifitseeruvate piirkondade jaoks. Rõhutab siiski, et ühtekuuluvuspoliitika usaldusväärsust mõjutavad kasutatavad SKP andmed, mis on tegelikest majanduslikest tingimustest mitmeid aastaid maha jäänud;

26.

komisjon peab arvesse võtma neid arvukaid piirkondi, mille SKP on vähenenud pärast võrdlusperioodi 2006–2008, kasutades selleks kavandatud finantsraamistikus pakutavat paindlikkust ja rakendades vastavalt mitmeaastase finantsraamistiku kindlaksmääramist käsitleva nõukogu määruse eelnõu artiklile 5 välja pakutud kohandamismenetlust, samuti mitmeaastase finantsraamistiku 2017. aastal toimuva vahehindamise kaudu. Kavandamisdokumentides tuleb arvesse võtta majanduslanguse erinevaid mõjusid piirkondades;

27.

kinnitab taas, et Euroopa Sotsiaalfondile peab ELi ühtekuuluvuspoliitikas jääma oma kindel koht. Euroopa Sotsiaalfondi poliitikat on tõepoolest kõige parem rakendada territoriaalsel tasandil integreeritud kohapõhiste programmidega ja mitte eraldiseisvate temaatiliste või valdkonnapõhiste programmidega riiklikul tasandil;

28.

rõhutab, kui oluline on edendada võrdsust ja soolist võrdõiguslikkust ELis ja kolmandates riikides Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Arengufondi ja teiste sotsiaalprogrammide käsutusse antud piisavate ressurssidega;

29.

tervitab ettepanekut hoida ühtekuuluvusfondi vahendeid ühe kolmandiku tasemel kõigist ühtekuuluvuspoliitika vahenditest riiklikul tasandil abikõlblikes liikmesriikides (kus kogurahvatulu on alla 90 % ELi keskmisest);

30.

toetab Euroopa territoriaalse koostöö eelarve suurendamist 9 miljardilt eurolt 13 miljardi euroni ja tunnistab INTERREGi ja teiste programmide märkimisväärset üleeuroopalist lisaväärtust, mis väljendub Euroopa piirkondade suuremas koostöösoovis, et ühiste väljakutsetega koos toime tulla;

31.

toetab kindlalt ettepanekut luua strateegiliste suuniste ühtse kogumini viiv ühine strateegiline raamistik peamiste ELi rahastute jaoks, millel on sotsiaalne mõõde. Ühine strateegiline raamistik peab aga ulatuma vahendite strateegilisel tasemel koordineerimisest kaugemale, et tagada ühised rakendustavad ja -menetlused rahastuste vahel rakendamise kestel;

32.

on nõus seisukohaga, et ühtekuuluvuspoliitika eraldistele tuleb kehtestada ülempiir, mis kajastab iga liikmesriigi tegelikku täitmismäära ja vastuvõtuvõimet, kuid rõhutab, et uus ülempiir tuleb seada sellisele tasemele, mis võimaldab rakendada tõhusat ühtekuuluvuspoliitikat kõigis liikmesriikides. Eelkõige ei tohiks väljapakutud vastuvõtuvõime ülempiiri tagajärjel eraldiste tase üheski liikmesriigis langeda madalamale tegelike kulutuste tasemest (kohandatud inflatsiooniga) 2007.–2013. aastal;

33.

nõuab, et partnerluse põhimõte tuleb muuta reaalsuseks, seda tuleb aktiivselt edendada ja rangelt ellu viia. Komitee tervitab partnerluslepinguid strateegilise planeerimise vahendina, kuid rõhutab, et partnerluslepingute konkreetsel väljatöötamisel tuleb austada subsidiaarsust ja pädevuste jaotust liikmesriikides. Seepärast peab nende kehtivusala piirduma ühtekuuluvuspoliitika meetmete ja teiste ÜSRi fondidega. Pädevaid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleb kohelda riigiasutuste võrdsete partneritena struktuurifondi programmide ja nendega seotud partnerluslepingute ettevalmistamisel, täitmisel, jälgimisel ja hindamisel. Territoriaalsed paktid kohalike, piirkondlike ja riiklike asutuste vahel peaksid samuti olema kättesaadav alternatiiv partnerluskokkulepete formaliseerimiseks koos liikmesriikide valitsustega;

34.

kordab taas üleskutset võtta kasutusele ja propageerida kodanikevõlakirju kohaliku arengu toetamiseks. Tänu kodanikevõlakirjadele saaksid ELi toetusega projektid täiendavaid finantsvahendeid eraisikutelt või muudest avalikest rahastutest, kes investeerivad garanteeritud ja õiglase tulu nimel;

35.

rõhutab peale selle vajadust arendada kohalikke energialahendusi „arukate linnade” kaudu, kes edendavad puhast ja tõhusat energiamajandust, ning kutsub üles rohkem toetama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, tagades neile eelkõige kliimamuutuste vastasele võitlusele suunatud kohalike ja piirkondlike tegevuskavade koostamisel vajaminevad tehnilised eksperditeadmised ning innustades vastastikust viljakat ideedevahetust. Seoses sellega juhib komitee tähelepanu linnapeade pakti kesksele tähtsusele. Pakti eelarvet tuleks suurendada, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele saaks pakkuda suuremas ulatuses tehnilisi eksperditeadmisi kliimamuutuste vastasele võitlusele suunatud tegevuskavade koostamiseks ning spetsiifilisemate energia ja ressurssidega seotud väljakutsete, nt veepoliitikaga tegelemiseks;

36.

võtab teadmiseks ettepaneku 40 miljardi euro suunamise kohta Euroopa Ühendamise Rahastule, et toetada üleeuroopalise tähtsusega transpordi, energia ja IKT infrastruktuuride investeeringuid, ja leiab, et kitsaskohtade kõrvaldamine neis võrkudes annaks ühiskonnale märkimisväärset lisaväärtust. Siiski on selliste infrastruktuuriprojektide järelevalvesse ja haldamisse vaja olulisel määral kaasata kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, mis praegu väljapakutud tsentraliseeritud juhtimise raames ei ole aga ette nähtud;

37.

tuletab meelde komitee toetust ELi projektivõlakirjade kasutuselevõtule, et rahastada infrastruktuure, ja meenutab, et need võlakirjad võivad anda väga tulusa võimendava efekti ELi eelarvele. Niisuguseid vahendeid tuleks aga pidada väärtuslikuks täienduseks struktuurifondide poolt antavatele toetustele, mitte nende aseaineks;

38.

leiab, et ühenduse praegused teadusele eraldatud eelarvevahendid ei ole piisavad ja seetõttu tervitab seda, et mitmeaastases finantsraamistikus suurendatakse assigneeringuid teadusele ja innovatsioonile (53 miljardilt eurolt 80 miljardi euroni). See viib Euroopa Liidu lähemale Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärgile investeerida 3 % SKP-st teadustegevusse ja innovatsiooni, kooskõlas „Innovatiivse Liidu” loomisega. Komitee kutsub üles tugevdama „teadmiste piirkonna” programmi, kuid peab eluliselt vajalikuks kiirendada teadussaavutuste juurutamist turul. Komitee toetab ideed suurendada toetust, mis on kättesaadav klastrite algatustele ja teistele kohalikele partnerlustele, mis aitavad innustada innovatsioonipotentsiaali;

39.

toetab teadusuuringute ja innovatsiooni ühise strateegilise raamistiku „Horisont 2020” loomist, kuna see võib lihtsustada ja koondada selle valdkonna eri rahastamisprogramme, nagu teadusuuringute raamprogramm ning konkurentsivõime ja innovatsiooni programm. Regioonide Komitee juhib siiski tähelepanu sellele, et teadusuuringute ja innovatsiooni ühine strateegiline raamistik peaks olema hästi koordineeritud ja kooskõlas territoriaalsete fondide jaoks väljapakutud ühise strateegilise raamistikuga;

40.

tervitab asjaolu, et ettepanekus soovitakse eraldada rohkem vahendeid ELi konkreetsetele programmidele hariduse, koolituse, noorsootöö (sealhulgas spordi) valdkonnas, kogusummas 15 miljardit eurot. Neid programme täiendavad eraldised Euroopa Sotsiaalfondist. Komitee tervitab eeskätt rõhuasetust praeguste noorsoo-, haridus- ja koolitusprogrammide valiku ratsionaliseerimisele ja lihtsustamisele, et lisaks menetluse lihtsustamisele loodaks üks integreeritud programm. Siiski ei peaks programm „Euroopa haridus” olema suunatud vaid kõrgkoolides õppijatele, vaid käsitlema ka kooli poolelijätjate kompleksset probleemi, milles kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on täita oluline roll. Peale selle rõhutab komitee loome- ja kultuurisektori kasvavat majanduslikku ja sotsiaalset tähtsust ning vajadust neid valdkondi Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi raames piisaval määral toetada;

41.

on seisukohal, et toetusprogrammide ümberkorraldamisel on jätkuvalt tungivalt vajalik näha ette toetus, mis on suunatud noorte konkreetsetele vajadustele. See uus integreeritud programm peaks tuginema praeguse programmi „Aktiivsed noored” positiivsetele alustele. See peaks kooskõlas ELi noortestrateegiaga edendama lisaks noorte ja erialaspetsialistide vahetuse arendamisele ka noorte suuremat osalemist Euroopa demokraatlikus elus;

42.

märgib, et nagu struktuurifondide puhulgi, vähendatakse ka ühise põllumajanduspoliitika vahendeid 396 miljardilt eurolt 372 miljardi euroni. Märgib siiski, et ühise põllumajanduspoliitika, mis katab nii I kui II sammast, osa jääb eelarves ikkagi suuremaks kui struktuurifondidele eraldatav 336 miljardit eurot;

43.

leiab, et arvestades pakilist nõuet, et ühine põllumajanduspoliitika ei pea täitma üksnes toiduvajadust, vaid peab aitama saavutada ka Euroopa Liidu põhieesmärke, tuleks see viia paremasse kooskõlla Euroopa 2020. aasta strateegiaga, et võimaldada põllumajandustootjatel saada piisavaid ja õiglasel alusel toetusi, et nad saaksid pakkuda selliseid avalikke hüvesid nagu parem toiduga kindlustatus, loodusvarade jätkusuutlik majandamine, bioloogilise mitmekesisuse kaitse, kliimamuutustega toimetulek ja maapiirkondade taaselustamine üldiselt;

44.

tervitab iseäranis asjaolu, et komisjon ei ole otsustanud ELi rahastuid rohkem killustada, luues näiteks eraldi valdkondliku fondi kliimamuutuste tarbeks, vaid on selle asemel valinud integreerituma üldise lähenemise, muutes 30 % I samba kulutustest keskkonnahoidlikeks. Siiski rõhutab komitee, et keskkonnasäästlikkuse suurendamine ei tohi õõnestada liikmesriikide põllumajanduse keskkonnaprogramme;

45.

pooldab kohustust muuta ühine põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlikumaks ning soovib, et ühise põllumajanduspoliitika keskkonnahoidlikumaks muutmine hõlmaks toetusesaajatele selgete, kohustuslike ja üksikasjalike kriteeriumide kehtestamist seoses mullakaitsega ja põhjavee tõhusa kasutusega ning meetmeid kõigi keskkonnakahjulike toetuste kaotamiseks;

46.

tervitab ettepanekuid, mis on seotud maksete võrdsema jaotuse ja otsetoetustele ülemmäära kehtestamisega. See peaks viima toetuste õiglasema jaotumiseni liikmesriikide vahel. Komitee toetab täielikult ettepanekut lubada suuremat paindlikkust ühise põllumajanduspoliitika kahe samba – otsetoetused ja maaelu areng – vahel;

47.

väljendab muret selle pärast, et ettepanek luua 3,5 miljardi euro suurune „reserv põllumajandussektori kriisolukordade tarbeks” ja Globaliseerumisega Kohanemise Fondi suurem ulatus tähendab, et komisjon eelistab pigem reaktiivseid kui ennetavaid meetmeid, ja komitee on seisukohal, et kriisidega toimetulekuks tuleks kasutada eelarve suuremat paindlikkust selle asemel, et luua järjest rohkem erinevaid reserve, fonde ja hädaabimeetmeid väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku. Seoses sellega leiab komitee, et ühise põllumajanduspoliitika elujõulisus on lahutamatult seotud turgu reguleerivate mehhanismide säilitamisega, et võidelda hinnakõikumisega ning tagada nii tootjatele kui ka tarbijatele stabiilsed hinnad;

48.

väljendab kahetsust, et maaelu arengu eelarve (90 miljardit eurot) jääb endiselt ebaproportsionaalselt väikeseks võrreldes otsetoetustele eraldatavate vahenditega, kuid tervitab asjaolu, et Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond seotakse tihedamalt teiste territoriaalsete fondidega ühises strateegilises raamistikus. Ühist põllumajanduspoliitikat ja ühtekuuluvuspoliitikat ei saa vaadelda üksteisest eraldiseisvatena, vaid neid tuleb omavahel senisest paremini koordineerida. Seoses teljepõhise lähenemisviisi kaotamisega rõhutab komitee, et muudele, mittepõllumajanduslikele projektidele, nt sotsiaalse kaasatuse edendamisele, vaesuse vähendamisele ja maapiirkondade majanduse arendamisele (uus prioriteet 6) ei tohi tulevikus pöörata vähem tähelepanu;

49.

kutsub üles jätkama enim puudustkannatavatele isikutele ette nähtud Euroopa toiduabi programmi vähemalt praeguse programmiperioodiga samal tasemel. Kui programm liigub ühise põllumajanduspoliitika pädevusvaldkonnast Euroopa Sotsiaalfondi pädevusvaldkonda, peaksid ka rahastamisvahendid eelarvestruktuuris vastavalt liikuma;

50.

tunneb muret, et kalanduspoliitika kaasamine integreeritud merenduspoliitikasse Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi raames võib viia kalandusettevõtetele eraldatavate assigneeringute taseme vähendamisele. Selline vähendamine on kohatu, võttes arvesse kalanduse valdkonnas olevaid väljakutseid;

51.

rõhutab LIFE+-programmi väärtust ja tervitab selle vahendite suurendamist 3,2 miljardi euroni;

52.

tervitab eelarveettepanekuid selle rubriigi kohta ja rõhutab piisavate vahenditega rände-, varjupaiga- ja julgeolekueelarve tähtsust. Komitee rõhutab eelkõige vajadust koordineeritud lähenemise järele Euroopa Liidu välispiiride haldamisel ja tervitab samme Euroopa ühise varjupaigasüsteemi väljaarendamiseks: see on selgelt valdkond, kus ELi tasandi koostöö on ainus lahendus. Tuleb aga saavutada hoolikas tasakaal ühelt poolt julgeoleku (sh sisejulgeoleku) ja piiridega seotud kulutuste ning teiselt poolt sisserändajate integreerimise ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustega seotud kulutuste vahel, kus kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevusel on selge lisaväärtus;

53.

rõhutab, kui oluline on piisavate vahendite eraldamine põhiõiguste, demokraatia ja kodanikuaktiivsuse edendamiseks Euroopa kodakondsuse kujundamise püüdlustes, ning peab seega ülimalt tähtsaks Kodanike Euroopa programmis rõhutatud partnerlusi, millega toetatakse ELi tasandi kodanikuühiskonda;

54.

leiab, et ELi julgeolek on selgelt seotud demokraatia edendamise, heade valitsemistavade ja õigusriiklusega nii ELis endas kui ka kolmandates riikides ning et Euroopa Liit peab neid väärtusi kogu maailmas edendama;

55.

rõhutab ELi rahvatervise programmile 396 miljoni euro eraldamise tähtsust ja toonitab, et piisavalt vahendeid tuleb eraldada sotsiaalse, bioloogilise ja tehnoloogilise innovatsiooni heaks tervishoiuteenuste alal. Komitee märgib tervishoiu ja sotsiaalhoolekande olulisust märkimisväärsete tööhõive edendajatena tulevikus ja seetõttu rõhutab, et tervisealase ebavõrdsusega tegelemist tuleb käsitleda eelarveprioriteedina;

56.

toonitab, kuivõrd tähtis on eraldada programmile „Loov Euroopa” kavandatud 1,6 miljardit eurot, ja rõhutab, et kõigile loome- ja kultuurisektoris tegutsejatele, kes annavad olulise panuse 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse, tuleb tagada ligipääs piisavale rahastamisele;

57.

tunnistab, et ELil on märkimisväärne osakaal rahvusvahelisel tasandil, suurem kui üksikutel liikmesriikidel kokku, ning et ELi ees seisvad väljakutsed nõuavad globaalset reageerimist. Komitee tervitab seetõttu suurendatud assigneeringuid naabruspoliitikale ja arengukoostööle (36 miljardit eurot);

58.

toetab komisjoni ettepanekut vahendeid laienemise kontekstis ratsionaliseerida, luues ühe ühinemiseelse koondvahendi;

59.

kordab oma üleskutset võimaldada Euroopa naabruspoliitika riikide kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel saada rahalist toetust asjaomastes organites osalemise eest;

60.

rõhutab oma pühendumist vaesuse vähendamisele ja eelkõige aastatuhande arengueesmärkidele, mis on vaja saavutada 2015. aastaks, ja toetab eesmärki suunata 0,7 % liikmesriikide SKP-st arengumaade abistamisele. Rõhutab eeskätt tähtsat rolli, mida EL etendab koordineeritud lähenemise tagamisel humanitaarabi osutamisele, ja kutsub kõiki liikmesriike üles rakendama meetmeid, et tagada oma arengulubadustest kinnipidamine;

61.

rõhutab vajadust pidevalt otsida ja sisse viia haldussuutlikkuse tõstmise säästumeetmeid kõigis ELi institutsioonides ja nõuandeorganites, õõnestamata olulist rolli, mida nad etendavad üleeuroopaliste eesmärkide poole püüdlemises;

62.

rõhutab, et olulist kokkuhoidu võib saavutada restruktureerimise ja institutsioonidevahelise koostöö ning samuti institutsioonide tegevuse parema korralduse kaudu integreeritud e-lahenduste kasutuselevõtu abil;

63.

ei leia põhimõtteliselt, et ELi rahastamise suuri valdkondi, nagu Euroopa Arengufond, Globaliseerumisega Kohanemise Fond, ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire (GMES) algatus, ega muid vahendeid, mille kulud kokku moodustavad 58 miljardit eurot ELi vahendeid, tuleks finantseerida väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku. See piirab parlamentaarset demokraatiat ja kahjustab läbipaistvust. Põhimõtteliselt tuleks kõigi ELi rahaliste vahendite üle pidada arutelusid mitmeaastase finantsraamistikuga võrdsetel alustel. See hõlmaks ka vahendeid, mida kavandatakse pikemas perspektiivis või mida võidakse mitte kasutada;

64.

toetab tagasimaksete ja korrektsioonide väga keerulise süsteemi lubatud lihtsustamist ja tervitab asjaolu, et uued kindlasummalised korrektsioonid on ajaliselt piiratud. Samuti tervitab komitee komisjoni ettepanekut asendada olemasolevad tagasimaksete süsteemid üldise korrektsioonimehhanismiga. Selle korrektsioonimehhanismiga tuleb igal juhul tagada, et asjaomased arvud ei suurene ja et kokkuvõttes saavutatakse liikmesriikide vahel õiglane tasakaal. Terve rida korrektsioonimehhanisme lõpeb automaatselt 2013. aastal, kuid Ühendkuningriigile võimaldatud korrektsioonil ja sellega seotud tagasimaksetel, mis võimaldati Saksamaale, Madalmaadele, Austriale ja Rootsile, ei ole veel lõpptähtaega. Regioonide Komitee leiab siiski, et korrektsioonimehhanismide ülevaatamist saab läbi viia ainult siis, kui tegeletakse ka nende korrektiivmehhanismide algpõhjustega;

65.

on veendunud, et ELi omavahendite loomine peaks asendama liikmesriikide makseid, ja tuletab meelde, et kõik liikmesriigid ja parlamendid on alla kirjutanud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 311, mille kohaselt tuleb ELi eelarvet finantseerida täielikult omavahenditest. Seega toetab komitee algatusi, millega vähendataks liikmesriikide otsemakseid ELi eelarvesse, suurendades samas ELi omavahendeid, mida saaks suunata tulevaste väljakutsetega tegelemiseks;

66.

väljendab seetõttu toetust komisjoni ettepanekutele kehtestada uus käibemaksupõhine tulubaas. Need ettepanekud on ambitsioonikad, kuid väga vajalikud;

67.

tervitab ettepanekut kehtestada üleeuroopaline koordineeritud finantstehingumaks. Finantssektori maksustamine oleks oluline panus suurema õigluse saavutamisse ja piiraks finantstegevuste, eelkõige spekulatsioonide hulka;

68.

leiab, et kõigi ELi eelarvet finantseerivate uute süsteemide puhul tuleks tagada õigluse, majandusliku stabiilsuse, solidaarsuse, läbipaistvuse ja lihtsuse põhimõtted ning neid tuleks kohaldada kõigi liikmesriikide suhtes. Peale selle on enne otsust uute omavahendite kohta vaja põhjalikult hinnata nende mõju ja teostatavust. Mis veelgi tähtsam, tuleb algatada arutelu liikmesriikides, kaasates aktiivselt ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi;

69.

tervitab asjaolu, et mitmeaastane finantsraamistik sisaldab erisätteid juhuks, kui seda 2012. aasta lõpuks vastu ei võeta, kuid möönab, et see võib takistada õigeaegset kokkuleppe saavutamist raamistiku üle. Regioonide Komitee soovitab ELi institutsioonidel seetõttu jõuda ettepanekute osas kokkuleppele etteantud ajalises raamistikus;

70.

väljendab kahetsust, et Euroopa Parlamendile antakse ainult õigus mitmeaastane finantsraamistik heaks kiita, mitte täielikku kaasotsustamisõigust, mis tähendab, et parlament ei saa ettepanekuid formaalselt muuta, ning kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles kaasama Regioonide Komiteed ja parlamenti võimalikult ulatuslikult tugevdatud koostöömehhanismide loomisse;

71.

võib kõnealuse arvamuse üle vaadata 2012. aastal mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavate läbirääkimiste käigus.