Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest”

1. septembril 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 8. novembril 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis käesoleva arvamuse vastu täiskogu 476. istungjärgul 7.–8. detsembril 2011 (7. detsembri istungil). Poolt hääletas 181, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 10.

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab väga seesugust direktiivi. Euroopa Inimõiguste Kohtu kõige hilisemaid kaitseõigusega seonduvaid otsuseid koondava õigusakti vastuvõtmine tähistaks vaieldamatut edasiminekut nii õiguskindluse nõude osas kui ka nimetatud õiguste tagamisel eri liikmesriikides.

1.2 Õiglase kohtuliku arutamise tagab vabalt valitud kaitsja aktiivne abi kriminaalmenetluse algusest peale. Nagu komisjon, on ka komitee mures nimetatud õiguse tõhusa tagamise pärast.

1.3 Seetõttu – ja kuna direktiivi ettepanekus esitatud põhimõtted näivad väga kaugeleulatuvatena –, kardab komitee, et nende rakendamine kujuneb keeruliseks.

1.4 Komitee mõistab kindlalt hukka viivituse tasuta õigusabi meetme osas, mis oli nõukogu teekaardis seotud õigusega kaitsjale, kuna see võib kahjustada juba kokku lepitud õiguste tõhusat rakendamist.

1.5 Direktiivi ettepanek on kaugeleulatuv, mis avaldub eeskätt asjaolus, et nimetatud direktiiviga laiendatakse õigust kaitsjale ka kuriteos kahtlustatavatele.

1.5.1 Kui põhimõte peab olema, et õigused kaasnevad vabaduse võtmisega, tunnistab komitee, et tõe väljaselgitamises valitseva õiglusprintsiibi kohaselt peab igal ärakuulataval isikul olema võimalus kasutada kaitsjat alates hetkest, kui tema vastu on algatatud kriminaalmenetlus.

1.5.2 Seetõttu oleks asjakohane, kui tulenevalt õigusest ennast mitte süüstada oleks isikutel, kelle vastu on algatatud kriminaalmenetlus, õigus kaitsjale, kelle juuresolekuta antud ütlusi ei tohiks kasutada nende süüdimõistmisel.

1.5.3 Seda arvesse võttes pooldaks komitee terminoloogia muutmist, sealhulgas sõna „kahtlustatav” asendamist väljendiga „isik, kelle vastu on algatatud kriminaalmenetlus”, kuna selline sõnastus jätab vähem ruumi ebakindlusele ja subjektiivsusele.

1.6 Direktiivi ettepaneku kaugeleulatuvus avaldub ka veel asjaolus, et sellega süvendatakse õigust kaitsjale, kellel on kaitstava suhtes aktiivne roll, eriti ülekuulamiste ajal.

1.7 Komitee on arvamusel, et direktiivi ettepanekus esitatud õigus kaitsjale on juurdluse nõudmistega kooskõlastatav ja võib isegi lihtsustada kriminaalmenetluse tõrgeteta laabumist, kuna see aitab tagada kogutud tõendite vastuvõetavuse, kuid eeldusel, et täidetud on teatavad tingimused.

1.7.1.1 Tingimata peab säilima juurdlusteenistuste kontroll juurdluse kestuse ja selle kulgemise üle.

1.7.1.2 Komitee hinnangul on igal juhul vaja ette näha erand juurdluse sujuvat kulgu takistada ähvardavate tõrgete puhuks.

1.7.2 Tingimus on, et riigid loovad hädaolukordadeks struktuurid, mis võimaldaksid viivitamatut juurdepääsu kaitsjale juhul, kui vabalt valitud kaitsja ei ole kohe kättesaadav.

1.8 Lõpuks kutsub komitee nõukogu üles määrama tasakaalu huvides kindlaks suunised, millega parandataks kaitsele antud uute õiguste valguses ka ohvrite õiguste kaitset. Tegelikult peaks ka ohvritel olema võimalik kasutada kaitsja abi, kui juurdlusteenistused neid ära kuulavad, eriti juhul, kui nad seatakse vastamisi kahtlustatavate või süüdistatavatega, kellel on sellise abi saamise võimalus.

2.1 Nõukogu on tunnistanud, et Euroopa tasandil ei ole siiani tehtud piisavalt jõupingutusi üksikisikute põhiõiguste tagamiseks kriminaalmenetluses. 30. novembril 2009 võttis justiits- ja siseküsimuste nõukogu vastu resolutsiooni seoses teekaardiga, mille eesmärk on neid õigusi tugevdada. Selles teekaardis, mis kanti ka Stockholmi programmi lisasse, kutsuti komisjoni üles tegema ettepanekuid järgmiste meetmete kohta:

2.2 Esimene samm oli direktiivi 2010/64/EL vastuvõtmine, mis käsitles õigust kirjalikule ja suulisele tõlkele (meede A).

2.3 Teine samm on käesoleval hetkel arutusel olev direktiiv, mis käsitleb õigust teabele (1) ja milles määratakse kindlaks miinimumeeskirjad seoses õigusega saada teavet oma õiguste ja süüdistuste kohta ning samuti seoses õigusega tutvuda oma toimikuga (meede B).

2.4 Kõnealune direktiivi ettepanek on selle õigusaktide paketi kolmas meede. Sellest nähtub, et komisjon on otsustanud koos käsitleda õigust kaitsjale ja õigust teatada kinnipidamisest (D). Tasuta õigusabi küsimuse käsitlemine, mis oli nõukogu teekaardis seotud õigusega kaitsjale, on seevastu lükatud edasi hilisemale ajale (2013). Nagu eelnevategi meetmete puhul, on komisjon otsustanud laiendada neid õigusi isikutele, kes on arreteeritud Euroopa vahistamismääruse alusel.

2.5 Kõnealuse direktiivi ettepaneku eesmärk on tagada Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja eeskätt selle artiklite 4, 6, 7 ja 47 rakendamine, tuginedes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklitele 3 ja 6, mis käsitlevad eeskätt halva kohtlemise keelustamist ja õigust kaitsjale Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses.

2.6 Direktiiviga nähakse ette, et igale kahtlustatavale või süüdistatavale tuleb võimalikult kiiresti anda võimalus kasutada kaitsjat. Isikul peab olema võimalus kasutada kaitsjat alates oma ülekuulamisest, ükskõik kas temalt on vabadus võetud või mitte (artikkel 3).

2.6.1 Kaitsja osaleb ülekuulamistel ja ärakuulamistel aktiivselt (küsimused, ütlused) ning tal on õigus viibida kõikide juurdlus- või tõendite kogumise toimingute juures, mille puhul nõutakse või lubatakse süüdistatava või kahtlustatava kohalolekut, välja arvatud juhul, kui asitõendeid ähvardab kaitsja saabumiseni kuluva aja jooksul moonutamine, ümberpaigutamine või hävitamine. Kaitsjal on juurdepääs asjaomase isiku kinnipidamiskohale, et kontrollida kinnipidamistingimusi (artikkel 4).

2.7 Direktiivi ettepanek näeb ühtlasi ette õiguse suhelda pärast kinnipidamist kolmanda osapoolega (artiklid 5 ja 6), et teatada oma kinnipidamisest.

2.8 Direktiivi ettepanekus sätestatud õiguste puhul võib erandeid teha vaid erakorralistel asjaoludel (artikkel 8). Selle otsuse võtab vastu kohtuasutus in concreto ning see ei tohi tugineda ainult kuriteo raskusastmele.

3.1 Komitee tervitab uut poliitilist suundumust nõukogu 30. novembril 2009 vastu võetud teekaardis, mille eesmärk on tugevdada põhiõigusi kriminaalmenetluses.

3.2 Kõnealune direktiivi ettepanek on kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika arenguga ning kuigi selles sätestatakse miinimumeeskirjad ja liikmesriikidel on vabadus neist kaugemale minna, on ettepaneku tegelik eesmärk riiklike kriminaalmenetluste alt üles ühtlustamine.

3.3 Praegu kaitstakse kaitse õigusi eri riikide siseriikliku õiguse kohaselt väga erinevalt. Kõikjal Euroopa Liidus kehtivate ühiste nõuete määratlemine on ühtse õigusruumi loomiseks ja riiklike kohutasutuste vastastikuse usalduse tõstmiseks hädavajalik. Komitee peab nende eesmärkide saavutamist äärmiselt tähtsaks, kuna see on isikute vaba liikumise vajalik eeldus ja ühtlasi ka tagajärg.

3.4 Ühtlasi rõhutab komitee tungivat vajadust vähendada Euroopa Inimõiguste Kohut ummistavate ja riikide jaoks rahalisi sanktsioone kaasa toovate kohtuvaidluste arvu.

3.5 Sellegipoolest soovib komitee meelde tuletada, et vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikele 2 ei saa selliseid eeskirju kohaldada ja rakendada ilma liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi arvestamata (võistlev või inkvisitsiooniline menetlussüsteem). See asjaolu väärib komitee arvates põhjalikumat käsitlemist.

3.6.1 Komitee ei ole veendunud, et kasulik on siduda õigus kaitsjale õigusega teatada kinnipidamisest. Viimatinimetatu ei aita otseselt kaitse õigusi kaitsta.

3.6.3 Kuigi komitee mõistab tasuta õigusabi küsimusega tegelemise edasilükkamise põhjuseid, ei ole komitee nõus komisjoni otsusega määratleda põhimõtteid enne, kui ei ole kaalutud nende rakendamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Kuigi finantsmõju iseenesest ei õigusta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 rikkumist (Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduses), võib see sellegipoolest mõjutada õigusi, milles on juba kokku lepitud.

3.6.4 Seda enam on komitee mures, et direktiivi ettepanekuga kaasnev mõjuhinnang näib alahindavat kulutusi, mida toob endaga kaasa sellise direktiivi rakendamine.

3.6.5 Komitee ei sea küll kahtluse alla, et Euroopa vahistamismääruse rakendamise puhul on põhjendatud juurdepääs kahele kaitsjale (üks vahistamismääruse teinud riigis ja teine vahistamismäärust täitvas riigis), kuid komitee jaoks tõstatub küsimus, millistest vahenditest seda rahastada.

3.7.1.1 Kõnealuse direktiivi ettepaneku peamine uuendus seisneb asjaolus, et õigus kaitsjale laieneb ka kuriteos kahtlustatavatele.

3.7.1.2 Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika hiljutine areng tekitab mõnikord vastuolulisi tõlgendusi; komitee on seisukohal, et õigus kaitsjale peaks hakkama kehtima isikult vabaduse võtmise hetkest.

3.7.1.3 Erandit võib lubada ainult siis, kui ärakuulatava isiku vastu on juba algatatud kriminaalmenetlus, nii et vastavalt tõe väljaselgitamises valitsevale õiglusprintsiibile ei saa teda enam vaid tunnistajana ära kuulata ning tal on õigus kaitsja abile.

3.7.1.4 Selline lähenemine näib olevat kooskõlas kohtupraktika viimaste suundumustega.

3.7.2.1.1 Komitee on teadlik asjaolust, et direktiivi ettepanekus pannakse rõhku kaitsja tõhusale abile – kaitsja võib ülekuulamiste või ärakuulamiste ajal esitada küsimusi, nõuda selgitusi ja esitada ütlusi (§ 2). Eri õigussüsteemide spetsiifikat arvestades on komitee seisukohal, et nende õiguste rakendamise viisi võiks korraldada iga liikmesriik ise.

3.7.2.1.2 Komitee on arvamusel, et kasulik oleks näha ette ka võimalus, et kaitsja saaks nõuda, et tema ütlused lisatakse ülekuulamise protokolli, vältimaks igasuguseid komplikatsioone juurdlusteenistustega.

3.7.2.1.3 Komitee märgib siiski, et kahtlustatavate – kui termin „kahtlustatav” säilitatakse – jaoks tekib kaitsja abi kasutamisel praktilisi raskusi, eeskätt seoses toimiku reaalajas edastamisega (2). Kõikide sagedasemate kuritegude liikide puhul ei ole juurdlusteenistustel reeglina enne vahistamist koostatud toimikut.

3.7.2.2 Kaitsja õigus olla mis tahes juurdlus- või tõendite kogumise toimingu juures, mis teostatakse kaitstava juuresolekul (§ 3)

3.7.2.2.1 Kuigi see õigus tähistab vaieldamatut edasiminekut kaitseõiguste kaitse valdkonnas, on komitee siiski seisukohal, et eristada tuleks eri liiki meetmeid. Asjaomasel isikul peab olema võimalus kasutada kaitsja abi läbiotsimise käigus.

3.7.2.2.2 Seevastu tehniliste ja teaduslike meetmete puhul (sõrmejäljed, bioloogilise materjali kogumine, …), milles kaitsjal puudub erialane pädevus, ei tõuseks sellisest õigusest komitee hinnangul mitte mingisugust tulu. Piisata võiks isiku poolt allkirjastatud ankeedist, milles teda teavitatakse keeldumise tagajärgedest.

3.7.2.2.3 Siiski on komitee teadlik survest, mida selline õigus juurdluse käigule avaldada võib, ning komitee meelest on äärmiselt oluline selle käiku mitte häirida. Tõendite kogumist peab olema võimalik teostada võimalikult kiiresti ja seda ka kahtlusaluse enda huvides. Komitee teeb ettepaneku, et direktiivis nähtaks ette ajavahemik, mille möödumise järel võivad juurdlusteenistused tegutseda vaatamata kaitsja puudumisele, seda tingimusel, et teda on nõuetekohaselt teavitatud.

3.7.2.2.4 Komitee hinnangul võiks teatavatel juhtudel, kus see ei ohusta õiglast menetlust, kaitsja juuresolekuta kogutud tõendusmaterjali lõpliku vastuvõetavuse üle otsustada riiklikud kohtuasutused.

3.7.2.3.1 Kuigi kohtumised kaitsjaga peavad olema piisavalt pikad ja sagedased, on komitee seisukohal, et kui ainus piirang on laialivalguv ja subjektiivne määratlus „kaitse õiguste rakendamise takistamine”, saab sellest kaitsjate ja juurdlusteenistuste vahel vaidlusküsimus.

3.7.2.3.2 Tegelikult on komitee mures, et nende õiguste (kaitsja valimine, kaitsja juuresviibimine, toimikuga tutvumine, kliendiga kohtumine, ülekuulamiste ja teatavate juurdlustoimingute juures viibimine…) rakendamiseks jääb juurdluse käigus liiga vähe aega, et võimaldada tõhusust.

3.7.2.3.3 Komitee hinnangul on vaja ette näha, et iga liikmesriik kehtestaks mõistliku kestuse ja sageduse kaitsja ja tema kliendi vaheliste kohtumistele, et vältida juurdluse kulgemise takistamist ja tagada samas nimetatud õiguste tõhus rakendamine. Komitee hinnangul peaksid need kohtumised toimuma vähemalt enne iga uut ülekuulamist.

3.7.2.4.1 Kinnipidamistingimuste mõju inimesele, kellelt on võetud vabadus, ei saa alahinnata. Komitee rõhutab, et inimväärikuse tagamiseks on vaja viivitamatult eraldada tingimuste parandamiseks vajalikud vahendid. Kuigi komitee on seisukohal, et kaitsja ülesanne ei ole kinnipidamistingimusi „kontrollida”, võiks seevastu ette näha, et kaitsja „konstateerib” (3) kinnipidamistingimusi ja võib nõuda oma ütluste ülestähendamist. Komitee teeb ettepaneku täpsustada, et kaitsjale tuleb võimaldada juurdepääs kinnipidamiskohale võimalikult ruttu.

3.7.2.5.1 Õigust kaitsjale ei saa käsitleda ilma sellega kaasneva põhimõtteta, s.o Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 3 punktis c esitatud kaitsja vabalt valimise põhimõte. Märkides, et direktiivi ettepanekus ei ole sellele viidatud, teeb komitee ettepaneku viidata nimetatud põhimõttele. Erandi võiks kohtuasutuse nõudel teha terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse puhul; sellisel juhul võiks kaitsja määrata pädevad asutused.

3.7.2.5.2 Kaitsja vabalt valimise põhimõtte rakendamiseks tuleks tulevases tasuta õigusabi instrumendis näha ette, et igale Euroopa advokaadile hüvitatakse tasuta õigusabi osutamine.

3.7.2.5.3 Selleks et tagada direktiivis sätestatud õiguste tõhus rakendamine, palub komitee liikmesriikidel kaaluda kohe võimalust rakendada hädaolukordade puhuks struktuure, mis võimaldaksid viivitamatut juurdepääsu kaitsjale juhul, kui vabalt valitud kaitsja ei ole kohe kättesaadav.

3.7.2.6.1 Komitee juhib tähelepanu sellele, et kaitsjad on kohustatud hoidma juurdluse konfidentsiaalsust. Selline kohustus aitab komitee arvates tagada, et kõnealuses direktiivi ettepanekus süvendatud õigused ei hakkaks takistama juurdluse sujuvat kulgu.

3.7.3.1 Komitee tunnistab, et õigus teatada kinnipidamisest on oluline, kuid soovides välistada võimalust, et õigus kinnipidamisest teatada hakkaks juurdlust takistama, soovitab komitee sõnastust: „õigus nõuda kolmanda osapoole või oma konsulaadi teavitamist”.

3.7.4.1 Kartes, et kriminaalmenetluse ülemäärane formalism võib juurdluse tõhusust takistada, peab komitee vajalikuks jätta igale liikmesriigile võimalus rakendada teatavate põhimõtete puhul nii juurdluse ajal kui ka selle järel erandlikku menetluskorda, eeskätt sagedasemate kuritegude viisidega seotud vähetähtsate faktide puhul, mida keegi kahtluse alla ei sea ning mis ei ole vaieldavad.

3.7.4.2 Võttes arvesse, kui oluline on mitte takistada juurdluse sujuvat kulgu, teeb komitee ettepaneku näha kindlasti ette erand olukordadeks, kui selline takistamine on tõenäoline. Komitee soovitab sellega seoses muuta artikli 8 punkti a (vt jaotist „Konkreetsed märkused”).

4.1 Asendada kogu ettepaneku tekstis sõnad „kahtlustatav või süüdistatav” sõnadega „isik, kelle vastu on algatatud kriminaalmenetlus”.

4.2 Artikli 3 lõike 1 punktis a lisada pärast sõna „ülekuulamist” järele sõnad „või ärakuulamist”.

4.4 Artikli 4 lõiget 2 täpsustada järgmiselt: „isiku, kelle vastu on algatatud kriminaalmenetlus, ülekuulamise või ärakuulamise ajal” ning lisada „ja tema märkused tuleb lisada protokolli”.

4.5 Artikli 4 lõikes 4 asendada sõna „kontrollida” sõnaga „konstateerida”, sõnastada fraas „ja selleks on tal juurdepääs” järgmiselt: „ja selleks antakse talle juurdepääs esimesel võimalusel” ning lisada „ning tema märkused registreeritakse”.

4.6 Artikli 5 pealkirja ja lõike 1 eestikeelset teksti ei muudeta, jääb „õigus teatada kinnipidamisest”.

4.8 Artiklis 6 asendada „õigus suhelda konsulaar- või diplomaatilise asutusega” sõnadega „õigus teatada kinnipidamisest konsulaar- või diplomaatilisele asutusele”.

4.9 Artikli 8 punkti a lõppu lisada „ning ei tohi takistada juurdluse sujuvat kulgu”.

4.10 Artikli 8 lõigus 2 asendada sõna „kohtuasutus” sõnadega „pädev asutus”.

4.11 Artikli 11 lõike 2 taandesse 3 lisada „ja tema märkused tuleb lisada protokolli”.

Brüssel, 7. detsember 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(2) Direktiivi ettepanekus õiguse kohta saada kriminaalmenetluses teavet (artikkel 7) sätestatakse, et igal kahtlustataval või süüdistataval või tema kaitsjal on juurdepääs kohtuasja toimikule.