Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 turustamisstandardite osas”

Euroopa Parlament ja nõukogu otsustasid vastavalt 27. jaanuaril ja 18. jaanuaril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikele 2 ning II jaotise osas ka artikli 118 esimesele lõigule konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 turustamisstandardite osas”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 6. aprillil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 471. istungjärgul 4.-5. mail 2011 (4. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 10.

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa Komisjoni algatust kehtestada järjekindel põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika, millega parandatakse põllumajandustootjate võimalusi esitada teavet oma toodete omaduste ja tunnuste kohta ning võimaldatakse tarbijail saada vajalikku tooteteavet. Samuti on komitee veendunud, et nn kvaliteedipake saaks aidata kaasa tööhõivevõimaluste ja ettevõtete loomisele maapiirkonnas, et vähendada inimeste lahkumist sealt, säilitada kultuurierisused, parandada inimeste suhet oma ümbritsevaga ning tagada loodusvarade sobivam haldamine.

1.2 Komitee pooldab, et toiduainetööstuse eriomaseid süsteeme (päritolunimetused, kaitstud geograafilised tähised, garanteeritud traditsioonilised eritunnused) parandatakse, et lihtsustada ja muuta mõistlikumaks nende tehniliste nõuete taset ning tugevdada nende esindatavat mudelit. Samuti loodab komitee näha, et parandatakse kaitset ebaausate kaubandusvõtete eest, ja usub, et turustamisstandardite laialdane kehtestamine tuleb sellise kaitse tõhustamisele kasuks.

1.3 Komitee on ka varasemates arvamustes (1) väljendanud oma seisukohta, et toodete jälgitavus – st võimalus jälgida toote liikumist kogu tootmis- ja turustusahelas alates tootmisest kuni müügini – on väga oluline vahend, mis võimaldab pärast konkreetsete turustamisstandardite kehtestamist täita kõiki teabe esitamise kohustusi. Komitee hinnangul ei piisa üksnes teabe olemasolust etiketil, vaid tuleb tagada ka tõhus võimalus seda kontrollida.

1.4 Lisaks teabe õigsuse kontrollimisele tänu tõhusatele jälgitavuse vahenditele tuleks suurendada esitatava teabe kasulikkust ning selle tagamiseks esitada teave etiketil selgelt ja arusaadavalt, nii et omavahel oleksid tasakaalus tarbija õigus saada teavet ning trükitud teabe loetavus, mis sõltub tähemärkide suurusest, vältides seejuures liigset keerukust, tehnilisust ja pikkust, mis võivad tarbijat segadusse ajada või sundida teda etiketi lugemisest loobuma.

1.5 Kontrollide asjakohasuse ja tõhususe tagamiseks on soovitatav, et arved ja üldiselt kõik toodetega kaasasolevad dokumendid sisaldaksid põhilise teabe, mis on ette nähtud sektori või konkreetse toote turustamisstandardites. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kolmandatest riikidest Euroopa Liitu imporditud toodetele, et tõkestada ja ära hoida ebaausaid kaubandusvõtteid (2).

1.6 Täienduseks kontrollpunktide võrgustikule, mis on vajalik, et kontrollida toodete vastavust olemasolevatele ja tulevastele sätetele ning kohaldada halduskaristusi turustamisstandardite eiramise korral, tuleb teha jõupingutusi ja võtta algatusi eesmärgiga muuta sektoris tegutsejad vastutustundlikumaks ja parandada eeskirju järgiva kultuuri kasvavat levikut.

1.7 Komitee on teadlik, et delegeeritud õigusaktide kasutamine turustamisstandardite valdkonna reguleerimiseks on kooskõlas Lissaboni lepingus sätestatud õigusaktide lihtsustamise põhimõttega, ELi toimimise lepingu artikli 290 sätetega ja Euroopa Komisjoni poolt seni rakendatud lähenemisviisiga, mida komitee on samalaadsetes olukordades pooldanud (3). Nõutud selektiivsuse ja konkreetsuse puudumise tõttu tuleks selle õigusvahendi kasutamisel olla siiski äärmiselt tähelepanek, sest see võib häirida sektoreid, mille kohta juba kehtivad üksikasjalikud turustamisstandardid, eriti näiteks puu- ja köögiviljasektori puhul (4).

1.8 Nende andmete küsimuses, mis kindlasti etiketil olema peavad, tuleks tingimata heaks kiita sellise õigusliku aluse loomine, milles kehtestatakse kõiki sektoreid hõlmav toodetele tootmiskoha (5) märkimise kohustus, kuna see vastab läbipaistvuse ja tarbija teavitamise nõuetele ning võimaldab vältida teisi võimalikke eksitavaid viiteid. Seevastu ei tundu olevat sobiv kavandada iga juhtumi puhul eraldi kindlaks määratavat „asjakohast geograafilist tasandit”. Pigem tuleks sarnaselt komitee varasema soovitusega (6) mainida etiketil tootmiskoht, st põllumajanduskultuuride viljeluse või karjakasvatuse koht või riik, kust töötlemata või toiduaine valmistamisel kasutatud põllumajandussaadus pärineb.

1.9 Euroopa Parlament ja nõukogu on selgelt väljendanud tahet reguleerida ja õiguslikult kaitsta Euroopa kodanike peamisi toiduaineid; kõnealuses küsimuses on EL juba varem võtnud palju meetmeid ning kogunud väga ulatuslikke tehnilisi ja õigusalaseid teadmisi, mille toel veelgi kaugemale minna. Komitee on vastu teiste rahvusvaheliste organisatsioonide (7) poolt kehtestatud asjakohaste turustamisstandardite automaatsele ülevõtmisele ilma eelneva analüüsi ja hindamiseta, mille eesmärk on hinnata nende standardite tõhusust ja kokkulangevust uue õigusraamistikuga.

1.10 Komitee kiidab heaks proportsionaalsuse põhimõtte, mida käsitleti ettepaneku õiguslike elementide raamistikus, kuid kardab, et selle kohaldamine vabatahtlikele kvaliteedimõistetele võib kaasa tuua vähem siduvaid kontrolle ja vähendada standardite järgimist. Eesmärgiks peaks olema halduskoormuse lihtsustamine ja vähendamine, säilitades seejuures asjakohase kontrollisüsteemi, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid.

1.11 Ettepanekus sisalduvad meetmed oleksid tõhusamad, kui neid levitataks laialdaselt nii otse tarbijatele kui ka nende kutseliitude kaudu. Massiteabevahendeid kasutatakse laialdaselt küll müügi edendamiseks, kuid neist ei piisa, et Euroopa Liidu kodanikke neid kaitsvatest standarditest paremini teavitada ja võimaldada neil ostes teadlikumaid valikuid teha.

2.1 Kvaliteedipakme eesmärk on täiustada Euroopa Liidu põllumajandustoodete kvaliteedi alaseid õigusakte ning parandada riikliku ja erasektori sertifitseerimiskavade toimimist, muutes nad lihtsustamaks, läbipaistvamaks ja arusaadavamaks ning suurendades nende uuendustega kohanemise võimet ning muutes nad tootjaile ja haldajaile vähem koormavaks.

2.1.1 Kvaliteedipake on kooskõlas muude Euroopa Liidu poliitiliste vahenditega. Komisjoni hiljutises teatises ühise põllumajanduspoliitika kohta pärast 2013. aastat toodi esile vajadus säilitada maapiirkondades põllumajanduse mitmekesisus ja tugevdada konkurentsivõimet. Teatises „Euroopa 2020. aastal: aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” on lisaks Euroopa Liidu prioriteetidele strateegilise eesmärgina määratletud ka majanduse konkurentsivõime tõstmine, teadvustades, et üks Euroopa põllumajanduse konkurentsivõime tugevatest külgedest on kvaliteet.

2.2 2009. aastal avaldas komisjon teatise põllumajandustoodete kvaliteedipoliitika kohta (KOM(2009) 234 lõplik), milles määratletakse järgmised strateegilised suunised:

Ettepanekuga jätkatakse ja tugevdatakse põllumajandustoodete ja toiduainete kaitset ning ei puudutata veini, aromatiseeritud jookide ja alkohoolsete jookide geograafiliste tähiste süsteeme. Lisaks lühendatakse praegu registreerimiseks kuluvat aega, kehtestatakse terve rida ühiseid miinimumstandardeid ametlike kontrollide jaoks ning jäetaks muutmata määruse kohaldamisala, mis hõlmab inimtoiduks mõeldud põllumajandustooteid ja teatavad muid tooteid.

Ettepaneku kohaselt jäetakse alles eritunnuste nimetuste registreerimise kava, kuid kaotatakse võimalus nimetus registreerida ilma seda reserveerimata. Lihtsustatakse registreerimise süsteemi, traditsioonikriteeriumi pikendatakse 50 aastani ning kava kohaldamisala piiratakse valmistoidu ja töödeldud toodetega.

Ettepanekuga soovitakse lisada määrusesse vabatahtlikud kvaliteedimõisted, kuivõrd need annavad tootele lisaväärtust, ning toetada teatud turustamisstandardeid (vabapidamisel lindude liha, mesi, esimese külmpressimisega saadud oliiviõli), kohandades neid Euroopa Liidu toimimise lepingu õigusraamistikule.

Ettepanekus kehtestatakse üldreeglina see, et komisjon võtab turustamisstandardid vastu delegeeritud õigusaktide alusel. Selles määratletakse kõiki sektoreid hõlmav õiguslik alus toodetele tootmiskoha, asjaomase geograafilise tasandi märkimise kohustuse jaoks kooskõlas iga sektori eripäraga. Iga sektorit analüüsitakse eraldi, alustades piimasektorist.

2.8 Ettepanekus nähakse ette kõikide kavade kontrollimise usaldamine liikmesriigi pädevate ametiasutuste hoolde: lisaks tuleb liikmesriigis läbiviidava kontrolli järelevalvet teostada kõige kõrgemal võimalikul tasandil või isegi Euroopa Liidu tasandil, et tagada kogu Euroopa Liidus toiduainetega seotud kavade usaldusväärsus kooskõlas kõnealuses määruses kehtestatud põhimõtetega.

3.1 Euroopa Komisjoni ettepaneku eesmärk – anda tootjatele vahendid, millega teavitada tarbijaid toodete omadustest ja tootmisviisidest, kaitstes samas tarbijaid ebaausate kaubandusvõtete eest – on kvaliteeti puudutavates otsustes oluline samm.

3.2 Jälgitavus, mis on oluline vahend toote kontrollimiseks kogu tootmisahela vältel, aitab koos etiketil olevate andmetega pakkuda tarbijale turustatava toote kohta selget, täielikku ja mõistetavat teavet. Jälgitavuse vahend põhineb seega sertifitseerimisel, registreerimisel ja kauba üleandmist kinnitavatel äridokumentidel, mida säilitavad kõik isikud, kes tootmisahelaga kokku puutuvad, ning mis esitatakse kontrollorganite võimalikul nõudmisel.

3.3 Vaadeldavas ettepanekus nähakse ette, et liikmesriigid teostavad kontrolle riskianalüüsist lähtudes, et kontrollida toodete vastavust olemasolevatele ja tulevastele eeskirjadele, ning kohaldavad asjakohaseid halduskaristusi. Komitee soovitab edendada kontrollpunktide võrgustiku säilitamist, suurendades ja andes juurde volitusi kontrollimise eest vastutavatele asjaomastele riiklikele ametiasutustele, mis kontrollivad praegu turustamise eeskirjade järgimist sektorites, kus need juba kehtivad.

3.4 Samal ajal kontrollisüsteemide kaudu ja analüüside rakendamise kaudu järelevalvetoimingute läbiviimisega on soovitatav teha jõupingutusi ja võtta algatusi eesmärgiga muuta sektoris tegutsejad vastutustundlikumaks ning parandada eeskirju järgiva kultuuri kasvavat levikut.

3.5 Seonduvalt viidetega tootmiskohale, mis kindlasti etiketil olema peavad, on ettepanek liiga ebamäärane, kuna selles nähakse ette võimalus määratleta asjaomane geograafiline tasand juhtumipõhiselt. Selle parameetri säilitamine jätaks võimalikuks piirjuhtumid, kui toiduainete etiketile on märgitud üksnes ähmane viide „toodetud Euroopa Liidus”: selline märkus välistaks kolmandate riikide päritolu, kuid kindlasti ei näitaks see kiiduväärseid jõupingutusi läbipaistvuse ja tarbijateabe valdkonnas, mille poole ometi uute turustamisstandarditega püüeldakse.

3.6 Delegeeritud õigusakte laialdane kasutamine selliselt, nagu on käsitletud olemasolevate ja tulevaste turustamisstandardite muutmise ja ühendamise ettepanekus, ei võimalda praegu eeskirju kui tervikut piisavalt põhjalikult hinnata. Kindlasti on positiivne, et määratleti täpselt tulevaste turustamisstandardite üldine sisu, milles on kehtestatud kogu protsessi kuupäevade, teabe ja põhjalike tähiste raamistik ning müügiks mõeldud toodete veotoimingud ja käitlemine. Hoolimata aga kindlalt positiivsest hinnangust nende rakendatavusele, mida kinnitavad läbiviidud mõjuhindamised, ei ole veel võimalik seda hinnangut võrrelda nende tegeliku rakendamisega, eriti nende tõhususega eri kategooriate või toodete puhul. Seda ei saa hinnata enne, kui neid standardeid on konkreetselt rakendatud.

3.7 Kvaliteedipakme ettepanekud moodustavad seega ühtse, terviklikule kvaliteedile suunatud projekti. See tähendab, et eri vahendeid tuleb käsitleda üksteist täiendavatena ning need peavad toimima täielikus kooskõlas. Siiski tuleb hoolt kanda selle eest, et nende vahendite ükskõik milline muudatus ei avaldaks negatiivset või soovimatut mõju teistele vahenditele.

4.1 Kvaliteedipoliitika eesmärgi saavutamise küsimuses näib, et artikli 112b lõike 3 sätted ei ole järjepidevad: neis on sätestatud, et „[t]oodet käsitatakse üldisele turustamisstandardile vastavana, kui turustamiseks ettenähtud toode vastab kohaldatavale standardile, mille on vastu võtnud üks käesoleva määruse XIIb lisas loetletud rahvusvahelistest organisatsioonidest”. Komitee ei nõustu kõnealuse sättega, mis ei võimalda tõhusalt analüüsida kooskõla nende üldiste ja konkreetsete turustamisstandarditega, mida peetakse Euroopa kodanike ja konkurentsi kaitsmisel esmatähtsaks.

4.2 Artiklis 112k ette nähtud erandid ei tundu sisaldavat piisavalt selgitusi seoses põhjendustega, mille alusel riiklikud ametiasutused võivad teha erandi või jätta jõusse riiklikud sätted, pidades siinkohal eriti silmas võiderasvasid ja veinivalmistustavasid. Kui selle põhjuseks on praeguse praktika õiguspärastamine, et hoida ära olukorda, kus varasem kord muudab erandiks uued turustamisstandardid, on komitee tehtud valikuga siiski nõus, kuid palub, et selguse huvides ja antud tõlgenduse kinnitamiseks oleks ettepanekus toodud asjakohane selgitus.

4.3 Parlamendi ja nõukogu ettepanekus muuta määrust (EÜ) nr 1234/2007 nähakse ette sätted, mis võimaldavad komisjonil õigusvahendit ehk delegeeritud õigusakte kasutades vastu võtta eriomaseid turustamisstandardeid kõikide ettepaneku I lisas loetletud toodete suhtes, välja arvatud põllumajandusliku päritoluga etüülalkoholi suhtes. Nõutud konkreetsuse puudumise tõttu tuleks selliste delegeeritud õigusaktide kasutamisel olla äärmiselt tähelepanek, sest nii võidakse häirida sektoreid, mille kohta juba kehtivad üksikasjalikud turustamisstandardid, eriti näiteks puu- ja köögiviljasektori puhul.

4.4 Kui arvestada algsesse määrusesse (EÜ) nr 1234/2007 tehtud väljajätmiste ja asenduste keerukust, siis tundub olevat rakendatud erilist täpsust, mis muudab määruse lõppkasutajatele, eelkõige tootjatele ja tarbijatele, loetavamaks ja kergemini arusaadavaks ning panustab seeläbi selle õigesse ja ühtsesse rakendamisse.

Brüssel, 4. mai 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 18, 19.1.2011, lk 5–10: „Ühenduse põllumajandusmudel: tootmiskvaliteet ja tarbijate teavitamine kui konkurentsivõime tegurid”.

(3) EÜT C 107, 6.4.2011, lk 30-32„EAFRDst antavad maaelu arengu toetused / ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavad otsetoetuskavad”.

(4) Komisjoni määrus (EÜ) nr 1580/2007, mida on muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1221/2008.