Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus eelarvejärelevalve tõhusa jõustamise kohta euroalal”

6. detsembril 2010 otsustas Euroopa Liidu Nõukogu konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 136 ja 121 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus eelarvejärelevalve tõhusa jõustamise kohta euroalal”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 8. aprillil 2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 471. istungjärgul 4.–5. mail 2011 (5. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 139, vastu hääletas 10, erapooletuks jäi 33.

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et stabiilsuse ja kasvu pakti reformimine on vajalik selleks, et lahendada 2008. aasta kriisi järgseid probleeme ning kõrvaldada pikaajalisi puudusi, mis olid ilmselged juba enne kriisi. Samuti märgib komitee, et stabiilsuse ja kasvu pakt ei suutnud ära hoida ega piirata eelarve tasakaalustamatust, mille tekitasid muud tegurid, sealhulgas makromajanduse tasakaalunihked ning puudused pangandus- ja finantsvaldkonna tavades ja reguleerimises.

1.2 Komitee tunnustab küll ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus eelarvejärelevalve tõhusa jõustamise kohta kui ühte sammu väga vajaliku reformi suunas, ent rõhutab vajadust vaadata vajalikul määral läbi selle ettepaneku ennetuslik ja paranduslik osa.

1.3 Komitee arvates tuleks eelarve-eeskirjades olulisel määral arvesse võtta järgmiseid aspekte:

See seisukoht ei vähenda parandusliku osa tähtsust, mis on hädavajalik eelarvedistsipliini soodustamiseks.

1.3.1 Selline lähenemisviis on kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärkidega.

1.4 Ennetusliku osaga seoses teeb komitee kooskõlas iga-aastases majanduskasvu analüüsis esitatud eesmärkidega ettepaneku kehtestada eelarvetele arvulised eesmärgid, tuginedes kahesuunalisele süsteemile, mis sisaldab nii ülalt alla kui ka alt üles käsitust. Ülalt alla käsituse keskmes oleks seada eesmärk kogu euroalal vajaliku eelarve konsolideerimise ulatusele, samas kui alt üles käsitus tähendaks selle konsolideerimistöö jagamist meetmeteks, mida konkreetsed liikmesriigid peavad võtma. See tugevdaks ametliku tegutsemisviisi kaudu komisjoni jõupingutusi keskenduda stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldamisel rohkem riikide eriomastele oludele.

1.5 Sellise käsituse raames võib oodatav kasu rahaliiduga kaasnevast usalduse suurenemisest nõuda, et riikidel palutakse konsolideerida eelarvet viisil, mis vastab nende suhtelisele suurusele ja suutlikkusele teha vastavaid jõupingutusi.

1.6 Komitee teeb ka ettepaneku, et intressi kandvate tagatiste, intressi mittekandvate tagatiste ja trahvide kohustuse täitmist nõutakse selliselt, et neid rahastataks eelkõige otse nende poliitiliste meetmete parandamise kaudu, mis põhjustavad jätkusuutmatut eelarvepositsiooni. Viimase kindlaks tegemiseks hinnatakse tulude ja kulude kõrvalekaldeid ennetusliku osaga määratletud lähenemisprogrammist. Lisaks sellele arvutataks nende suurus eelarvepoliitika jätkusuutmatuse otseste allikatena tuvastatavate kulude ja/või tulude suuruse alusel. Selline tegutsemisviis aitaks parandada eelarvepoliitika kvaliteeti.

1.7 Samuti soovitab komitee, et parandusliku osa raames rakendatavate karistustega kaasneks põhjalik mõjuhinnang, mille kaudu jälgida, kuidas eelarvepoliitika kvaliteet tegelikult paraneb.

1.8 Et leida tasakaal stiimulite ja paranduslikus osas nõutavate karistuste vahel, teeb komitee ettepaneku, et asjaomane liikmesriik võib intressi mittekandvate tagatiste pealt intressi saada tingimusel, et ta vähendab riigivõlga vähemalt selle intressi suuruses summas ja suudab seda tõenäoliselt ka pikemas perspektiivis säilitada. Ent trahvid suunataks Euroopa stabiilsusmehhanismi raamesse.

1.9 Komitee leiab, et sobivalt läbiviidud eelarvejärelevalve reform oleks juhtimise tugevdamise ja euroala usaldusväärsuse taastamise nurgakivi.

2.1 2008. aasta ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjel on järsult suurenenud eelarvepuudujääk ja võlg. See on võimendanud muret eelarve jätkusuutlikkuse pärast. Liikmesriikide ebavõrdne eelarvepositsioon ja mõnel juhul reaalne võimalus, et riik ei suuda võlga tasuda, ning eelarvete ebapiisav kooskõlastatus ja hüvitusmehhanismide puudumine on veel üks suur katsumus. Neid probleeme süvendavad puudused finants- ja pangandussüsteemis ja reguleerivates struktuurides ning sellest tulenev maksevõimetuse võimalus.

2.2 Stabiilsuse ja kasvu pakt kui majandus- ja rahaliidu riikide eelarvepoliitika kooskõlastamise reeglipõhine raamistik loodi just selleks, et tagada eelarvedistsipliin, kuid viimase aja kogemus on esile toonud süsteemis säilinud tühikud ja nõrkused, mis võivad euro stabiilsust tõsiselt kahjustada. See on tekitanud arutelu ELi majandusjuhtimise tähtsuse (1) üle, mille raames esitas komisjon 2010. aasta septembris kuuest teatisest koosneva õigusaktide paketi. Paketti kuuluvad

2.3 Käesolevas arvamuses keskendutakse just jõustamisele seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus eelarvejärelevalve tõhusa jõustamise kohta euroalal (6). Tuleb märkida, et komitee koostab praegu arvamust, mis käsitleb teatist KOM(2010) 527 lõplik (7).

3.1 Euroalal on eelarvepoliitika kooskõlastamise ja järelevalve keskseks mehhanismiks stabiilsuse ja kasvu pakt, millega rakendatakse aluslepingu eelarvedistsipliini käsitlevad sätted. 2010. aasta juunis tunnistas Euroopa Ülemkogu tungivat vajadust majanduspoliitikat rohkem kooskõlastada ja seda tehes leppis kokku järgmises:

3.2 Seoses eelarvejärelevalve tõhusa jõustamisega euroalal soovitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekus veel kord muuta määrust nr 1466/97 ja määrust EÜ nr 1467/97, milles on sätestatud stabiilsuse ja kasvu pakti alused (8). Eelkõige on määruse ettepaneku eesmärk stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa täiendada ja paranduslikku osa tugevdada.

3.2.1 Ennetuslikus osas säilitatakse kavandatava määruse kohaselt stabiilsus- ja lähenemisprogrammides kehtestatud praegune keskpika perioodi eelarve-eesmärk ja nõue vähendada eelarvepuudujääki igal aastal 0,5 % SKPst kontrollväärtuse suunas, kuid see viiakse ellu uue ettevaatliku eelarvepoliitika põhimõtte kehtestamise kaudu. Ettepaneku kohaselt tähendab kõnealune põhimõte, et iga-aastane kulude kasvu määr ei tohiks ületada keskpikaks perioodiks ettenähtud SKP ettevaatlikku kasvumäära, välja arvatud juhul, kui kulude liigse kasvu korvab valitsemissektori tulude suurenemine või kui juhuslik tulude vähenemine korvatakse kulude kärpimisega. Ettevaatlikust eelarvepoliitikast kõrvalekaldumise puhul esitaks komisjon soovituse, mida toetataks aluslepingu artikli 136 alusel jõustamisvahendiga, milleks on intressi kandev tagatis suuruses 0,2 % SKPst.

3.2.2 Paranduslik osa on seotud euroala liikmesriikide kohustusega hoiduda ülemäärasest eelarvepuudujäägist ja riigivõlast, mis on määratletud arvnäitajatena 3 % SKPst eelarvepuudujäägi puhul ja 60 % SKPst võla puhul, kusjuures vastuvõetavaks loetakse ka piisava kiirusega lähenemine võlakriteeriumile.

3.2.2.1 Komisjoni ettepanekus tunnistatakse, et kui rõhuasetus on eelarve iga-aastasel tasakaalul, võib tekkida liigne keskendumine lühemaajalistele kaalutlustele ning võlakoormus eelarve pikemaajalise jätkusuutlikkuse näitajana väärib rohkem tähelepanu.

3.2.2.2 Kavandatava määruse kohaselt aitab paranduslikus osas jõustamisele kaasa see, et euroala liikmesriikidele kehtestatakse rida uusi rahalisi sanktsioone, mida hakataks kohaldama järk-järgult menetluse palju varasemas etapis. Kui tehakse otsus algatada teatava riigi suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, siis kohaldatakse selle riigi suhtes intressi mittekandvat tagatist suuruses 0,2 % SKPst. Kui riik nõudeid ei täida, siis muudetakse tagatis trahviks.

3.2.3 Komisjon teeb ettepaneku, et jõustamine toimuks praktikas – nii ennetuslikus kui ka paranduslikus osas – vastupidise hääletamise menetluse kaudu, mille käigus annab komisjon nõukogule soovituse kohustada liikmesriiki tagatissummat maksma. Soovitus jääb kehtima, kui nõukogu ei ole kümne päeva jooksul pärast soovituse esitamist teinud vastupidist otsust kvalifitseeritud häälteenamusega.

3.2.4 Komisjoni kavandatava määruse kohaselt võib nõukogu vähendada tagatissummat ühehäälselt või tuginedes erakorralistest oludest tulenevale komisjoni konkreetsele ettepanekule või asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotlusele. Ennetuslikus osas tagastatakse tagatis koos kogunenud intressisummaga asjaomasele liikmesriigile pärast seda, kui nõukogu leiab, et liikmesriik on selle põhjuseks olnud olukorra kõrvaldanud. Paranduslikus osas tagastatakse komisjoni kavandatava määruse kohaselt intressi mittekandev tagatis ülemäärase eelarvepuudujäägi kõrvaldamisel, kuid nende tagatiste pealt teenitud intressid ja kogutud trahvid jaotatakse nende euroala liikmesriikide vahel, kellel ei ole ülemäärast eelarvepuudujääki ja kelle suhtes ei kohaldata ülemäärase tasakaalunihke menetlust.

3.2.5 Ettepanek tehakse laiema üleskutse raames üldisemaks makromajanduslikuks hindamiseks, sh konkurentsivõimet kahjustavate struktuuriliste tasakaalunihete kindlakstegemiseks. Selleks on avaldatud ka ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus euroalal esinevate ülemääraste makromajanduse tasakaalunihete korrigeerimiseks võetavate täitemeetmete kohta, (9) samuti ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus makromajanduse tasakaalunihete ennetamise ja korrigeerimise kohta (10).

3.3 Lisaks eelarve tulemuslikule järelevalvele euroala tasandil tuleb tähelepanu pöörata ka riikide eelarveraamistikele.

3.4 Need ettepanekud on osa ulatuslikumast majanduse juhtimise reformist, mis tuleneb Euroopa 2020. aasta strateegias esitatud eesmärkidest. Majanduspoliitika kooskõlastamine, sh eelarvepositsiooni järelevalve teostamine eelarve-eeskirjade järgimise ja struktuuriliste reformide kaudu, peaks integreeritama Euroopa poolaastasse, mis tähendab ajavahemikku, mille jooksul vaadatakse läbi liikmesriikide eelarve ja struktuuripoliitika, et avastada mis tahes kõrvalekaldeid ja tekkivaid tasakaalunihkeid ning suurendada kooskõlastatust ajal, mil olulisi eelarveotsuseid alles ette valmistatakse (11).

4.1 Stabiilsuse ja kasvu pakti reformimine süsteemi nõrkuste kõrvaldamiseks on vajalik mitte ainult selleks, et parandada süsteemi neid nõrkusi, mis ilmnesid 2008. aasta erakordse kriisi ajal, vaid ka pikaajalisi puudusi, mis olid tekkinud juba enne kriisi.

4.2 Tegelikult ületas eelarvepuudujääk juba mitu aastat enne kriisi mõnes euroala riigis kontrollväärtuse 3 % ning suurenes ka riigivõla suhe SKPsse (12). Finants- ja majanduskriisi tekkega halvenesid eelarvepositsioonid oluliselt, nii et euroalal oodatakse 2010. aasta lõpuks keskmiseks riigieelarve puudujäägiks 6,3 % SKPst ja riigivõla suhteks SKPsse 84,1 % (13). Stabiilsuse ja kasvu pakt ei olnud mõeldud ära hoidma taolisi tasakaalunihkeid, mis mitmel juhul tekkisid ka laiemas makromajanduslikus ja finantskeskkonnas tekkinud tõsiste pingete tõttu.

4.3 Stabiilsuse ja kasvu paktiga seoses on kaks peamist tähelepanekut, millega tuleb tegeleda. Esimene on seotud sellega, kuidas on võimalik parandada jõustamismehhanismi. Teine puudutab liigset tuginemist eelarvepuudujäägi kriteeriumile, pööramata seejuures piisavalt tähelepanu võlakoormusele. Stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldamisel ei võetud piisavalt arvesse majandustsükli toimimist.

4.3.1 Jõustamise puudumise tõttu on mitu riiki aastate jooksul rikkunud eelarvepuudujäägi- ja võlakriteeriumi. Sanktsioonide puudumine viis eelarvepoliitikani, milles mitte ainult ignoreeriti eelarve jätkusuutlikkuse nõuet liikmesriigi tasandil, vaid jäeti ka arvesse võtmata mis tahes liikmesriigi jätkusuutmatu eelarvepoliitika mõju kogu rahaliidule. Jõustamise puudumine nõrgestas stabiilsuse ja kasvu pakti ning vähendas selle usaldusväärsust.

4.3.1.1 Pakti ennetava ja parandusliku osa reformimine koos uute karmimate rahaliste sanktsioonidega peaks need puudused kõrvaldama. Kuivõrd ulatuslikult usaldusväärset jõustamist praktikas rakendama hakatakse, selgub siiski alles tulevikus.

4.3.1.2 Teatud seisukohalt võib praegu väita, et ebatõhusa paketiga kaasneb väga suur risk. Finantsturg on euroala riikide eelarve ja makromajandusliku tasakaalu jälgimisel ettevaatlikum kui kunagi varem. Usaldusväärse jõustamise puudumine annaks märku stabiilsuse ja kasvu pakti läbikukkumisest ja kahjustaks seega oluliselt euroala stabiilsust.

4.3.1.3 Samal ajal tuleb arvestada asjaolu, et tugevdatud järelevalve ettepanekud esitatakse enneolematu kriisi järel, mil majanduskasv on veel aeglane. Finantssüsteemi täieliku kokkuvarisemise vältimiseks pidid valitsused sekkuma pankadele tehtud kapitalisüstide kaudu. Samuti pidid nad sekkuma kriisi majanduslike ja sotsiaalsete kulude piiramiseks.

4.3.2 Seoses liigse tuginemisega puudujäägikriteeriumile tuleb märkida, et stabiilsuse ja kasvu pakti läbivaatamise käigus 2005. aastal prooviti raskuspunkti nihutada struktuuriliste puudujääkide suunas, arvestamaks iga liikmesriigi majandustsüklit. Selline rõhuasetus ei arvestanud siiski eelarvedistsipliini pikaajalisemas perspektiivis. Võlakriteeriumi suurem rõhutamine kõrvaldab teatud ulatuses selle puuduse.

4.3.2.1 Kõnealuses mehhanismis tuleb siiski arvestada võla kogunemise algpõhjustega. Suure majandusliku ja sotsiaalse tulususega avaliku sektori investeerimisprojektide rahastamist võla abil ei saa võrdselt käsitleda vähese tulususega kulude rahastamisega.

4.3.2.2 Pealegi peaks järelevalvemehhanismide reform idee kohaselt võtma arvesse iga riigi konkreetset olukorda, näiteks võla struktuuri, sellega seotud riske, erasektori võlakoormust, samuti riigile elanikkonna vananemisest tulenevaid kohustusi, kuid tähtis on eristada ka välisvõlga ja siseriiklikku võlga, sest viimane suurendab makromajanduslikku stabiilsust.

4.3.2.3 Järgmine järelevalvemehhanismi puudutav kriitiline märkus on seotud rõhuasetusega konkreetsetele kontrollväärtustele, mis on sisuliselt suvalised (14). Sellest hoolimata tuleb tunnistada, et kontrollväärtuste kasutamisel on olulised eelised: lihtsus, läbipaistvus ja juhtimise hõlbustamine.

4.3.2.4 Teisest küljest osutavad liikmesriikide erinevused kontrollväärtuste järgimisel sellele, kuivõrd kättesaamatuks on majanduslik lähenemine ELis seni jäänud. Liikmesriikidevaheline kiire lähenemine on soovitav ja selle hiljutine rõhutamine Euroopa Ülemkogu poolt on asjakohane. Samas nõuab see liikmesriikide tasandil hoolikat tasakaalustamist, arvestades paralleelselt eelarvedistsipliini kohustust ning ümberstruktureerimise, investeeringute ja majanduskasvu konkreetseid vajadusi, mida võib olla vaja toetada eelarveliste sekkumiste kaudu.

4.4 Tuleb korrata, et eelarve jätkusuutlikkust ei saa käsitleda lahus makromajanduse tasakaalunihetest. Sellest tulenevalt on äärmiselt vajalik laiem makromajanduslik järelevalve, et jälgida tasakaalunihete korrigeerimist.

4.5 Suund stabiilsuse ja kasvu pakti täienduseks riiklike eelarveraamistike loomisele põhineb sellel, et tunnistatakse, et eelarvedistsipliin on küsimus, mis on euroala riikide ühine mure, samas kui seadusandlikud volitused eelarvepoliitika küsimustes on liikmesriikide käes.

4.5.1 See, kuivõrd võib eelarvedistsipliini küsimustes rakendada rohkem detsentraliseeritud lähenemisviisi, sõltub ühest küljest aluslepingusse tehtavatest asjakohastest muudatustest, millega piirataks riiklikku huvi ühiste huvide kasuks, kuid seda on võimalik ellu viia ka liikmesriigi tasandi kokkuleppel põhineva paindlikuma korra kaudu. Kui selliseid muudatusi ei tehta, siis võivad riiklikud huvid alati ülekaalu saada, sõltumata sellest, kui põhjendatud on ühised huvid (15). Seepärast on oluline kaaluda, milline roll võiks olla riikliku tasandi eelarvepoliitilise vastutuse seadustel eelarvedistsipliini säilitamisel, kuna nende edukas rakendamine võib aidata eelarve jätkusuutlikkust tagada kogu euroalal.

5.1 Määruse ettepaneku eesmärgid, mis põhinevad stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamisel tulemusliku jõustamiseni viivate mehhanismide kaudu, on teretulnud, kuid pakti ennetuslikus ja paranduslikus osas on teatud üksikasjad, mida komitee arvates tuleks ümber mõelda.

5.2 Ennetavas osas esitatud ettevaatlikul SKP keskpika perioodi kasvumääral põhinev kulude sihtmäär ei arvesta valitsemissektori kulude erinevaid osi – kuigi iseenesest on üldine kulude sihtmäär lihtsuse ja juhtimise hõlbustamise eesmärgil kasulik. Sama kehtib ka eelarve-eeskirjade puhul, mis keskenduvad ainult üldnäitajatele, nagu puudujäägi- ja võlakriteerium. Sellised kriteeriumid ei arvesta pikaajalist pakkumise poole kasvu, mida valitsemissektori kulude teatud kategooriad tekitavad, ega eelarvekulude kvaliteedi arengut ega tulumehhanisme üldiselt.

5.2.1 Sellest tulenevalt tuleb riigi rahanduse kvaliteedi käsitlemiseks hinnata avaliku sektori kulutuste struktuuri ja tõhusust. See võib olla eriti asjakohane inimkapitali investeerimise seisukohalt hariduse, tervishoiu, teadus- ja arendustegevuse, infrastruktuuri ja institutsioonide arengu kulutuste kaudu (16) (17). Seega tehakse ettepanek, et seda liiki kulutused jäetaks kulutuste piirmäärast välja, eriti kui need puudutavad ELi rahastamisprogrammidest ja riiklikest kaasrahastamisallikatest rahastatavaid kulusid. Sotsiaalkulutuste kvaliteedi säilitamiseks tuleks välja jätta ka töötuabirahade mittediskretsionaarsed kulud. Lisaks sellele peab eelarve üldeesmärkide elluviimine olema täielikult kooskõlas arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule suunatud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisega, kusjuures nende eesmärkide saavutamine võib nõuda suuremaid valitsemissektori kulutusi (18).

5.2.2 Samuti soovitab komitee määruses ebakindluse vältimiseks määratleda selgelt mõisted „ettevaatlik eelarvepoliitika”, „keskpika perioodi ettevaatlik kasvumäär” ja „erakorralised asjaolud”.

5.3 Jõustamise mehhanismi rakendamine ei peaks toimuma ainult arvulistest kontrollväärtustest kõrvalekaldumise alusel, vaid arvestada tuleks ka üldisemaid kaalutlusi, näiteks liikmesriigi majanduslikku, poliitilist ja sotsiaalset olukorda. Selle ettepanekuga ei taheta vähendada ennetava mehhanismi mõju, vaid hoopis võtta arvesse ka euroala liikmesriikides valitsevaid eritingimusi. See on tegelikult kooskõlas makromajanduse tasakaalunihkeid käsitleva määruse ettepanekuga, mille kohaselt teostatakse häiremehhanismi raames liikmesriigi kohta põhjalik analüüs.

5.4 Lisaks tehakse ettepanek, et intressi kandvate tagatiste, intressi mittekandvate tagatiste ja trahvide kohustuse täitmist nõutakse igal konkreetsel juhul selliselt, et neid rahastataks otse selliste poliitikameetmete parandamise kaudu, mis põhjustavad ettevaatamatut ja jätkusuutmatut eelarvepositsiooni, mis määratletakse kõrvalekalletena määruse ennetusliku osa sätetest. Lisaks sellele arvutataks nende suurus eelarvepoliitika jätkusuutmatuse otseste allikatena tuvastatavate kulude ja/või tulude suuruse alusel. Sellise lähenemisviisiga välditaks ohtu, et tagatisi ja trahve rahastatakse kõrge tulususega valitsemissektori kulutuste arvel. Kuigi tunnistatakse, et jätkusuutmatu poliitika kindlakstegemine ei ole kerge ülesanne, tuleb püüda välja töötada selged ja praktikas kasutuskõlblikud määratlused, millest oleks siin abi.

5.4.1 Lisaks sellele on väga vajalik, et tagatis tagastataks alles siis, kui asjaomane liikmesriik on lubanud suunata sellest saadavad vahendid tootlikeks kulutusteks. Selles suhtes võiks õigustatuks osutuda tasuvusanalüüs, mis on sarnane sellega, mida kasutatakse ühtekuuluvus- ja struktuurifondide vahendite jaotamisel (19).

5.5 Lisaks sellele tuleb asjakohaselt arvestada jõustamise mõju, kui intressi mittekandvat tagatist ja trahve võidakse nõuda ajal, kui liikmesriigi majanduslikku ja sotsiaalset olukorda võib pidada haavatavaks. Selle tulemusena peavad kõik komisjoni soovitused parandusliku osa rakendamiseks tuginema mõjuhinnangule, millega näidatakse, kuidas selle kohaldamine aitaks tõhusalt parandada asjaomase liikmesriigi ja üldse euroala eelarvepoliitika kvaliteeti. Jõustamisega ei tohi tekitada rohkem probleeme kui need, mida sellega püütakse lahendada.

5.6 Määruse artiklis 7 on sätestatud komisjoni kogutud intresside ja trahvide jaotamine nende euroala liikmesriikide vahel, kus ei ole ülemäärast eelarvepuudujääki ega ülemäärast tasakaalunihet, proportsionaalselt nende osale nõudeid täitvate liikmesriikide üldises kogurahvatulus. Selle tulemusena võib jaotussüsteem põhjustada rahaliidus suuremaid tasakaalunihkeid, mis võivad suurendada euroala liikmesriikide vahelisi erinevusi, minnes vastuollu rahaliidu nõuetega.

5.7 Et leida tasakaal stiimulite ja paranduslikus osas nõutavate karistuste vahel, teeb komitee ettepaneku, et asjaomane liikmesriik võib intressi mittekandvate tagatiste pealt intressi saada tingimusel, et ta vähendab riigivõlga vähemalt selle intressi suuruses summas ja suudab seda tõenäoliselt ka pikemas perspektiivis säilitada. Ent trahvid suunataks Euroopa stabiilsusmehhanismi raamesse.

5.8 See ettepanek põhineb eeldusel, et stabiilsuse ja kasvu pakt peaks olema pigem jätkusuutliku käitumise edendamise stiimul kui ainult karistusmehhanism.

5.9 Samal ajal kui tunnistatakse, et liikmesriikide fundamentaalne majanduslik ja eelarveline lähenemine peab põhinema ühistel eesmärkidel, väidetakse, et „üht kõigile sobivat” eesmärki tuleb eelarve jätkusuutlikkuse hindamisel kasutada esialgu paindlikult – vähemalt seni, kuni on saavutatud piisav fundamentaalne majanduslik lähenemine liikmesriikide vahel –, kuid ka seoses asjaoluga, et hiljutine kriis on liikmesriike väga erinevalt mõjutanud.

5.9.1 Samuti on tähtis luua raamtingimused, mille kaudu üksikud liikmesriigid saavad kasu suure rahaliidu olemasoluga kaasnevast usalduse suurenemisest. Seega tuleks võib-olla kaaluda seda, et riikidel palutakse parandada eelarvepositsiooni viisil, mis vastab nende suhtelisele suurusele euroalal ja suutlikkusele teha vastavaid jõupingutusi, selleks et järjepidevalt saavutataks euroala ühine üldeesmärk. Sellisest lähenemisviisist oleks otseselt kasu kõigile riikidele, sest majanduse usaldusväärsus suureneks euroalal tervikuna ja eriti paremini toime tulevate riikide poliitikas.

5.9.2 Sellise tegutsemisviisi tõhusus sõltub suuresti komisjoni väljapakutud järelevalvemehhanismist, millega tagataks, et mahajäänud riigid rakendavad kõiki võimalikke jõupingutusi selleks, et saavutada lähenemine optimaalse kiirusega. Samuti on vaja pidevalt rõhutada korrektseid statistilisi mõõtmisi ja seda, et statistikat ja aruandlust parandatakse viisil, mis tagab usaldusväärsete andmete kindla ja õigeaegse kättesaadavuse.

5.9.3 Sellest tulenevalt teeb komitee ettepaneku kasutada lähitulevikus ja seni, kuni on saavutatud liikmesriikide vaheline piisav majanduslik lähenemine, kahesuunalist süsteemi, milles on olemas nii ülalt alla kui ka alt üles käsitus, et tugevdada ja täiendada praegusi jõupingutusi eelarve jätkusuutlikkuse taastamiseks euroalal, võttes neis kavakohaselt ja hästi reguleeritud viisil kasutusele vajalikud paindlikud võimalused.

5.9.4 Ülalt alla käsituse aluseks on kogu euroala jaoks euroala tasandil vajaliku eelarve konsolideerimise ulatuse eesmärgi kehtestamine. Selle eesmärgi saavutamine suurendab kogu euroala usaldusväärsust ja sellest saaksid kasu kõik riigid. Alt üles käsitus tähendaks vajaliku konsolideerimistöö jagamist meetmeteks, mida konkreetsed liikmesriigid peavad võtma. Jagamisel arvestataks mitmeid objektiivseid majanduslikke kriteeriume, nagu riigi areng, investeerimisvajadus, pensionireformi ulatus, struktuurilise reformi ulatus, riigi rahanduse kvaliteet ja maksusüsteemi tõhusus. Lisaks hoiaks selline käsitus ära stabiilsuse ja kasvu pakti äärmuslikult piirava rakendamise, mis põhjustaks mõne riigi majanduskasvule püsivat kahju.

5.9.5 Ühest küljest kaasneks sellise tegusemisega euroala riikide vahel õigustatud solidaarsus ning teisest küljest oleks see sammuks eelarvete parema kooskõlastamise ja integratsiooni suunas. Piisava fundamentaalse majandusliku lähenemise korral tähendab alt üles käsituse kohaselt konsolideerimistöö jaotamine liikmesriikide vahel olukorda, kus erinevad riigid taotleksid ühiseid arvulisi eesmärke. Vahepeal ei peaks enam paindlikult arvestama konkreetsete riikide olukorda, nagu seni on tehtud, ilmselt ajutiselt ja võib-olla ka põhjendamatult, vaid see oleks sidusa ja kooskõlastatud süsteemi osa, mille eesmärk oleks konsolideerida eelarvet euroalal vajalikul määral. See lähenemisviis aitaks oluliselt kaasa süsteemi usaldusväärsuse säilitamisele.

5.9.6 Selline lähenemisviis on olemuselt sarnane sellega, mida on kasutatud Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide tuletamisel ja mille kohaselt liikmesriigid sätestavad ise oma riiklikud eesmärgid, mis on kooskõlas ELi jaoks sätestatud üldeesmärkidega. Iga-aastase majanduskasvu analüüsi 1. lisas, kus on esitatud eri liikmesriikide esialgsed erinevad eesmärgid, on tegelikult viidatud asjaolule, et strateegia oluline osa on see, et iga liikmesriik sätestab Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks oma eesmärkide taseme. Väidetakse, et sellistest eemärkidest peetakse suurema tõenäosusega kinni, arvestades, et eesmärgid tuleb kinnitada siseriikliku poliitilise arutelu käigus, võttes arvesse konkreetse riigi lähteolukorda ja siseriiklikke kaalutlusi. Siinjuures võib teha ka ettepaneku, et eriti suurt konsolideerimist vajavatele riikidele seatakse konsolideerimise realistliku ajakava raames selged üleminekuperioodid.

5.9.7 Kirjeldatud lähenemisviis ei tähenda komisjoni kavandatava ennetava mehhanismi mõju vähendamist, sest see põhineb pikaajalisel lähenemisel samadele arvulistele eesmärkidele kõigis euroala liikmesriikides. Küll aga on selle eesmärk pakkuda ametlik raamistik, milles saab põhjendada individuaalsete euroala liikmesriikide tasandil lähenemise erinevat tempot – samamoodi, nagu komisjon ise teeb ettepaneku riigipõhisteks lähenemisviisideks. Lisaks peetakse seda oluliseks viisiks, kuidas parandada süsteemi usaldusväärsust, integreerides paindlikkuse ametlikult riikide endi lähenemisprogrammidesse.

5.10 Lõpetuseks on oluline märkida sotsiaaldialoogi tähtsat rolli. Liikmesriigi tasandil on sotsiaaldialoog oluline selleks, et kujundada välja riiklik poliitiline raamistik, mis keskendub eelarvepoliitikale ja makromajanduslikule järelevalvele. Tasakaalukas ja kõikehõlmav poliitiline ja sotsiaalne dialoog võimaldab tegeleda sotsiaalsete ja majanduslike probleemidega, eriti nendega, mis on oma olemuselt pikaajalised, näiteks pensionireform ja kulutused tervishoiule. Selleks et valitsused saaksid täita eelarve jätkusuutlikkuse ja makromajandusliku tasakaalu eesmärgid, on vaja tugevat sotsiaalset partnerlust ja koostööd, sh poliitilist konsensust.

5.10.1 Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on oluline roll selles, et võimaldada oma liikmete vahel tulemuslikku dialoogi eelarve jätkusuutlikkuse teemal. Selleks võib komitee välja pakkuda soovitusi ja reformiettepanekuid, võttes põhjalikult arvesse riiklikku sotsiaaldialoogi. Nagu on öeldud arvamuses „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad”, võib komitee korraldada reformisoovituste ja -ettepanekute arutamiseks kord aastas eraldi istungjärgu. Lisaks sellele on komiteel roll selle tagamises, et sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevus on ühenduse eesmärkidega kooskõlas ning et see soodustab sotsiaalset ja majanduslikku arengut.

Brüssel, 5. mai 2011

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(7) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus makromajanduse tasakaalunihete kohta. Vt käesolev ELT, lk 53.

(8) Määrusi muudeti 2005. aastal määrusega (EÜ) nr 1055/2005 ja määrusega (EÜ) nr 1056/2005 ning täiendati nõukogu 20. märtsi 2005. aasta aruandega stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise parandamise kohta.

(11) Euroopa poolaasta võeti kasutusele 2011. aasta jaanuaris avaldatud iga-aastase majanduskasvu analüüsiga (KOM(2011) 11 lõplik). Iga-aastases majanduskasvu analüüsis tehakse kokkuvõte lähitulevikus majanduskasvu taastamiseks vajalikest meetmetest ja käsitletakse ka Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärke.

(14) Wyplosz, C. (2002), „Fiscal Discipline in EMU: Rules or Institutions?”, Graduate Institute for International Studies, Genf ja CEPR.

(15) Sisepoliitika peadirektoraadi poliitikaosakond A, „Economic and Scientific Policies, Economic and Monetary Affairs, Multilateral Surveillance” (Charles Wyplosz).

(16) Salvador Barrios ja Andrea Schaechter (2008), „The Quality of Public Finances and Growth”, European Commission Economic Papers 337.

(17) António Afonso, Werner Ebert, Ludger Schuknecht ja Michael Thöne (2005), „Quality of Public Finances and Growth”, ECB Working Paper Series No 438.

(19) Euroopa Komisjon (2008), regionaalpoliitika peadirektoraat, „Investeerimisprojektide tasuvusanalüüsi suunised”, juuni 2008.