9.11.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 302/16


Nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (põllumajandustoodete ja toidu geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 6 lõike 2 kohase muutmistaotluse avaldamine

2010/C 302/12

Käesoleva dokumendi avaldamine annab õiguse esitada vastuväiteid vastavalt nõukogu määruse (EÜ) nr 510/2006 (1) artiklile 7. Komisjon peab vastuväited kätte saama kuue kuu jooksul alates käesoleva dokumendi avaldamise kuupäevast.

MUUTMISTAOTLUS

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

MUUTMISTAOTLUS VASTAVALT ARTIKLILE 9

„BEAUFORT”

EÜ nr: FR-PDO-0217-0106-07.07.2009

KGT ( ) KPN ( X )

1.   Spetsifikaadi osa, mida muutmine hõlmab:

Toote nimetus

Toote kirjeldus

Image

Geograafiline piirkond

Päritolutõend

Tootmismeetod

Seos piirkonnaga

Märgistus

Riiklikud nõuded

Muu (täpsustada)

2.   Muudatus(t)e liik:

Koonddokumendi või kokkuvõtte muutmine

Image

Registreeritud KPNi või KGT muutmine, mille kohta ei ole avaldatud koonddokumenti ega kokkuvõtet

Spetsifikaadi muutmine, mis ei tingi avaldatud koonddokumendi muutmist (määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 9 lõige 3)

Spetsifikaadi ajutine muutmine, mis tuleneb riiklike ametiasutuste nõutud kohustuslikest sanitaar- või fütosanitaarmeetmetest (määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 9 lõige 4)

3.   Muudatus(ed):

3.1.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

KPNi „Beaufort” geograafilise piirkonna kommuunide hulka lisatakse järgmised kommuunid või kommuunide osad: Tours en Savoie ja Montsapey (Savoia departemang) tervikuna ja Albertville (Savoia departemang) osaliselt katastriosade E2, E3 ja E4 ulatuses.

Selgitus:

Esitatud on taotlused täiendavate alade liitmiseks KPNi „Beaufort” tootmispiirkonnaga.

Koos eksperdikomisjoniga viidi läbi uuring tootmispiirkonda iseloomustavate tegurite täpsustamiseks. Uuringu tulemusena määrati kindlaks kriteeriumide süsteem, mis võimaldas rahuldada mõned esitatud avaldused.

Juustu „Beaufort” tootmispiirkonda iseloomustavaid tegureid võib kokkuvõtlikult kirjeldada järgmiselt.

Piirkond hõlmab sise-Alpide geoloogilist ala, mida iseloomustab kristalne aluspind ning pehme, mudane ja settelise tekkega pinnas. Avatud mägimaastik ja laiad mäenõlvad moodustavad suured rohumaad (alpiaasad), mille kõrgus merepinnast on 1 500 kuni 3 000 meetrit.

Erinevad kõrgustasemed võimaldavad erinevate söödakultuuride rikkalikku kasvu kogu juunist septembrini kestva suveperioodi vältel.

Rakendatakse põllumajandussüsteemi, mille puhul kasutatakse piimakarja karjatamiseks nii niidetavaid orupõhjasid kui ka alpiaasasid. Suve jooksul liiguvad karjad ja töötajad vastavalt intensiivse rohukasvu piirile madalamatelt aladelt kõrgematele.

Juust „Beaufort” on seega inimeste kohanemise tulemus Põhja-Alpide kõnealuse piirkonna looduslike piirangutega.

Tootmispiirkonna eripäraks on samuti suure rasvasisaldusega kuumutatud pressitud juustumassiga juustu ajalooline ja tänaseni säilinud tootmine.

Juustu „Beaufort” on kõnealuses piirkonnas valmistatud alates 17. sajandist.

Pärast veendumist, et taotluses mainitud alad vastavad ülaltoodud iseloomulikele tunnustele, otsustati need liita juustu „Beaufort” tootmispiirkonnaga.

3.2.   Seos geograafilise keskkonnaga:

Sisulised muudatused puuduvad, vormistus on viidud vastavusse määrusega (EÜ) nr 510/2006.

KOONDDOKUMENT

NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ) nr 510/2006

„BEAUFORT”

EÜ nr: FR-PDO-0217-0106-07.07.2009

KGT ( ) KPN ( X )

1.   Nimetus:

„Beaufort”

2.   Liikmesriik või kolmas riik:

Prantsusmaa

3.   Põllumajandustoote või toidu kirjeldus:

3.1.   Toote liik:

Klass 1.3.

Juust

3.2.   Toote kirjeldus, mida punktis 1 esitatud nimetus tähistab:

Nimetusega „Beaufort” tähistatakse juustu, mis on valmistatud üksnes täislehmapiimast saadud juustumassi kuumtöötlemisel ja pressimisel. Toorpiim kalgendatakse laabiga, kuumtöödeldakse, pressitakse vormi ja lisatakse sool algul soolalahuses hoidmise, seejärel soola juustupinnale hõõrumise teel ning lõpuks lastakse juustul vähemalt viis kuud laagerduda. Juustumass on pehme ja kreemjas, selle värvus võib ulatuda elevandiluust kahvatukollaseni ning selles võivad olla väikesed horisontaalsed lõhed ja mõned väiksemad tühemikud (nn põldpüüsilmad). Juusturattad on lapiku kujuga, kergelt nõgusa külgpinnaga ja kaaluvad 20 kuni 70 kilogrammi. Nende läbimõõt ulatub 35 kuni 75 sentimeetrini ja kõrgus 11 kuni 16 sentimeetrini. Juusturatta koorik on krobeline, puhas ja kõva, sellel on ühtlane kollasest kuni pruunini ulatuv värvus. Pärast täielikku kuivamist sisaldab juustumass 48 % rasvaineid 100 grammi juustu kohta ning laagerdunud juustu puhul peab 100 grammi juustu sisaldama vähemalt 61 grammi kuivainet.

Iga juusturatta sisse on identifitseerimiseks pressitud sinisest kaseiinist plaat juustu valmistanud töökoja andmetega.

Kui juustu turustatakse pakendatult, peab iga turustatav tükk olema koos kõnealusele nimetusele iseloomuliku koorikuga, seejuures võib juustu kattekiht olla eemaldatud. Kui juustu turustatakse riivituna, ei ole nimetuse „Beaufort” kasutamine lubatud.

Juustu valmistamiseks kasutatav piim peab pärinema üksnes kohalikku tõugu, st Tarine’i ja Abondance’i tõugu piimakarjalt või karjalt, mille tõug vastab tõuraamatu põhiosas esitatud kriteeriumidele või mille puhul piim on läbinud identifitseerimise teadaolevatele fenotüüpidele iseloomulike tunnuste alusel.

3.3.   Tooraine (töödeldud toodete puhul):

Juustu „Beaufort” koostisse kuuluvad toorained on järgmised:

toortäispiim, mis võib olla jahutamata lüpsijärgne piim või kahest lüpsist pärineva piima segu, millest üks on kuni kaks tundi tagasi lüpstud jahutamata piim ja teine võib olla jahutatud piim;

toorjuustu vadakus leotamise tulemusena saadav laap; vajaduse korral võib lisaks kasutada turustatavat laapi;

valdavalt piimhappebakteritest koosnevad termofiilsed pärmid; toorjuust, millele on lisatud kalgendatud piima, on vajalik nii pärmikultuuride arenguks kui ka laabi valmistamiseks;

sool, mis lisatakse esmalt 24 tunni jooksul soolalahuses hoidmise teel ja seejärel juustu pinnale laagerdumise käigus;

juustul on sinisest kaseiinist plaat ja toiduainetööstuses kasutatava tindiga kirjutatud tunnusandmed.

Muu tooraine kasutamine juustu „Beaufort” valmistamiseks ei ole lubatud.

3.4.   Sööt (üksnes loomse päritoluga toodete puhul):

Tõupuhaste Tarine’i ja Abondance’i tõugu piimalehmade sööt on järgmine:

talveperioodil vähemalt 13 kg heina, millele võib lisada 3 kg purustatud kuivatatud lutserni. Lisasööda kogus ei või ületada 1/3 keskmisest piimakarja sööda põhikogusest laktatsiooniperioodil. Toidulisandid peavad kuuluma kindlaksmääratud, ilma transgeeniliste omadusteta ühendite ja rühmade hulka ning vastama järgmistele tehnilistele omadustele: 0,94 MFU (Milk Feed Unit), 123 PDIE (Intestinal Digestible Protein permitted by Energy) ja 119 PDIN (Intestinal Digestible Protein permitted by Nitrogen);

suveperioodil peetakse piimakarja karjamaal. Orupiirkonnas võib anda samalaadset toidulisandit nagu talveperioodil kuni 2,5 kg lüpsilehma kohta päevas. Alpiaasadel karjatamise korral võib toidulisandi kogus olla kuni 1,5 kg lüpsilehma kohta päevas;

nende kahe põhisöödarežiimi vahel on kevadel ja sügisel lubatud 15 päeva pikkune üleminekuperiood.

Väljastpoolt geograafilist piirkonda pärinevat heina võib kasutada vaid lisasöödana. Vähemalt 75 % piimakarja heina- ja värskete rohttaimede vajadusest tuleb katta geograafilisest piirkonnast pärineva söödaga, rahuldamaks nõuet, et vähemalt 75 % piima tootmise aluseks peab olema geograafilisest piikonnas pärinev haljassööt.

Vähemalt 20 % aasta jooksul kasutatavast heinakogusest peab pärinema geograafilisest piirkonnast.

Loomi karjatatakse aasadel ja sõnnikut laotatakse traditsioonilisel ja loomulikul teel. Aasadel, karjamaadel ja alpiaasadel ei ole lubatud kasutada heitveejaamadest pärinevat muda ega tehisaineid.

3.5.   Tootmise erietapid, mis peavad toimuma määratletud geograafilises piirkonnas:

Piima tootmine ning juustu valmistamine ja laagerdumine vähemalt viie kuu jooksul peab toimuma määratletud geograafilises piirkonnas.

3.6.   Erieeskirjad viilutamise, riivimise, pakendamise jm kohta:

Kui juustu turustatakse pakendatult, peab iga turustatav tükk olema koos kõnealusele nimetusele iseloomuliku koorikuga, seejuures võib juustu kattekiht olla eemaldatud. Kui juustu turustatakse riivituna, ei ole nimetuse „Beaufort” kasutamine lubatud.

3.7.   Erieeskirjad märgistamise kohta:

Päritolunimetuse „Beaufort” all turustatavate juustude märgistusele peab olema kirjutatud päritolunimetus, mille tähesuurus on vähemalt kaks kolmandikku märgistusel olevatest kõige suurematest tähemärkidest.

Märgistusel, reklaamides, arvetel või kaubanduslikel dokumentidel ei ole lubatud koos päritolunimetusega kasutada muud iseloomustavat sõna või märget, välja arvatud:

juustutööstuse või töökoja tähised;

tähised „été” (suvine) ja „chalet d’alpage” (alpitalu), mida on lubatud kasutada järgmises tähenduses:

a)

tähis „été” tähistab piimatooteid, sealhulgas alpiaasadel karjatatavatelt lehmadelt pärinevat piima, mis on valmistatud või saadud ajavahemikul juunist oktoobrini;

b)

„chalet d’alpage” tähistab kaks korda aastas suveperioodil valmistatavaid tooteid, mille valmistamiskoht asub enam kui 1 500 meetri kõrgusel merepinnast ja mida valmistatakse traditsiooniliste meetoditega vaid ühe piimakarja piimast ühe talu kohta.

Lisaks juustule „Beaufort” iseloomulikule sinisest kaseiinist sildile peavad „chalet d’alpage’i” eritingimuste kohaselt toodetud juustud olema varustatud kaseiinist lisasildiga, millele on kantud ülaltoodud teave. Ühtlasi peavad „chalet d’alpage’i” tähist kasutavad juustumeistrid igal aastal enne alpiaasadele siirdumist edastama riiklikule päritolunimetuste instituudile teatise, milles nad kohustuvad järgima eespool osutatud spetsiifilisi tingimusi.

Kui juustu turustatakse pakendatult, peab iga turustatav tükk olema koos kõnealusele nimetusele iseloomuliku koorikuga, seejuures võib juustu kattekiht olla eemaldatud.

Kui juustu turustatakse riivituna, ei ole nimetuse „Beaufort” kasutamine lubatud.

4.   Geograafilise piirkonna täpne määratlus:

Beauforti juustu valmistamispiirkond hõlmab Beaufortaini, Tarentaise’i ja Maurienne’i mäemassiive. See katab osa Savoia departemangust ja sellega külgneva ala Haute-Savoie departemangust.

Piima tootmine ning juustu valmistamine ja laagerdumine peab toimuma geograafilises piirkonnas, mis jääb järgmiste kommuunide territooriumile:

 

Savoia departemang

 

Albertville’i ringkond:

Albertville’i kanton: Rognaix, La Bâthie, Cevins, Saint-Paul-sur-Isère, Esserts-Blay, Tours-en-Savoie, osaliselt Albertville’i kommuun katastriosade E2, E3 ja E4 ulatuses.

Ugine’i kanton: La Giettaz, Flumet, Notre-Dame-de-Bellecombe, Crest-Voland, Cohennoz, Saint-Nicolas-la-Chapelle.

Beauforti kanton: Beaufort, Hauteluce, Queige, Villard-sur-Doron.

Bourg-Saint-Maurice’i kanton: Bourg-Saint-Maurice, Les Chapelles, Montvalezan, Sainte-Foy-Tarentaise, Séez, Tignes, Val-d’Isère, Villaroger.

Aime’i kanton: Aime, Bellentre, La Côte-d’Aime, Granier, Landry, Mâcot-la-Plagne, Montgirod, Peisey-Nancroix, Valezan.

Bozeli kanton: Les Allues, Bozel, Brides-les-Bains, Champagny-en-Vanoise, Feissons-sur-Salins, Montagny, La Perrière, Planay, Pralognan-la-Vanoise, Saint-Bon-Tarentaise.

Moûtiers’ kanton: Aigueblanche, Les Avanchers-Valmorel, Le Bois, Bonneval, Feissons-sur-Isère, Fontaine-le-Puits, Hautecour, Moûtiers, La Léchère, Notre-Dame-du-Pré, Saint-Jean-de-Belleville, Saint-Marcel, Saint-Martin-de-Belleville, Saint-Oyen, Salins-les-Thermes, Villarlurin.

 

Saint-Jean-de-Maurienne’i ringkond:

Aiguebelle’i kanton: Montsapey.

La Chambre’i kanton: La Chambre, La Chapelle, Les Chavannes-en-Maurienne, Montaimont, Montgellafray, Notre-Dame-du-Cruet, Saint-Alban-des-Villards, Saint-Avre, Saint-Colomban-des-Villards, Saint-Etienne-de-Cuines, Saint-François-Longchamp, Sainte-Marie-de-Cuines, Saint-Martin-sur-la-Chambre, Saint-Rémy-de-Maurienne.

Saint-Jean-de-Maurienne’i kanton: Albiez-le-Jeune, Albiez-Montrond, Le Châtel, Fontcouverte-la-Toussuire, Hermillon, Jarrier, Montricher-Albanne, Montvernier, Pontamafrey-Montpascal, Saint-Jean-d’Arves, Saint-Jean-de-Maurienne, Saint-Julien-Mont-Denis, Saint-Pancrace, Saint-Sorlin-d’Arves, Villarembert, Villargondran.

Saint-Michel-de-Maurienne’i kanton: Orelle, Saint-Martin-d’Arc, Saint-Martin-de-la-Porte, Saint-Michel-de-Maurienne, Valloire, Valmeinier.

Modane’i kanton: Aussois, Avrieux, Fourneaux, Freney, Modane, Saint-André, Villarodin-Bourget.

Lanslebourg-Mont-Cenis’ kanton: Bessans, Bonneval-sur-Arc, Bramans, Lanslebourg-Mont-Cenis, Lanslevillard, Sollières-Sardières, Termignon.

 

Haute-Savoie departemang

Bonneville’i ringkond:

Sallanches’i kanton: Praz-sur-Arly kommuun.

Saint-Gervais-les-Bainsi kanton: osa Contamines-Montjoie kommuunist, mis hõlmab nelja alpiaasa, mille katastrisse kantud nimetused on järgmised: La Roselette, Les Besoëns, Les Tierces ja Les Coins.

5.   Seos geograafilise piirkonnaga:

5.1.   Geograafilise piirkonna eripära:

Päritolunimetuse „Beaufort” looduslik keskkond kuulub sise-Alpide piirkonna mäemassiividesse, mille iseloomulikeks tunnusteks on:

Briançoni piirkonna kompaktsed kristalse aluspõhjaga mäemassiivid ja settekivimitest moodustunud kaljud;

osaliselt välised kristalse aluspõhjaga mäemassiivid, mis ühendavad kristallkildilaadseid pehmemaid settekivimitest kaljusid kõvade kristallkivimitest kaljudega;

lubjakivikaljude puudumine suurtel aladel;

mõõdukas reljeefivaheldus, mis on üldiselt iseloomulik mudasele pinnasele ja kus puuduvad suured maalihked;

sise- ja vahe-Alpidele iseloomulik kliima, kuna piirkond on varjatud läänest tulevate õhuvoolude eest (iseloomulik on Põhja-Alpidega võrreldes üldiselt väiksem sademete ja suurem päikesevalguse hulk); ala piirneb Mélèze’i piirkonna ja selle lähiümbrusega.

Selles piirkonnas asuvad 1 500 kuni 3 000 meetri kõrgusel (Alpide valdav kõrgus) suured alpiaasad, mida iseloomustab rikkalik kaheidulehelisi taimi hõlmav taimkate, mis annab rohesöödale vürtsika maitse. Suured rohumaad ja nende paiknemine mäenõlvadel on juustu „Beaufort” tootmispiirkonna olulised eripärad.

Neil alpiaasadel rakendatakse karjatamismeetodeid, mida täpselt sellisena või tervikuna võetuna mujal Alpides niisuguses ulatuses ei kasutata ja mis moodustavad ainulaadse süsteemi.

Kõnealust korraldust on oma teostes skemaatiliselt kirjeldanud sellised autorid nagu M. DUBOIS (1996) ning ARBOS (1922), BLANCHARD (1938) ja REFFAY (1967).

„20. sajandi alguses võis eristada kaht peamist majandamissüsteemi:

Suurtes mägedes oli ühe karjase juhtimise all suur piimalehmade kari (50 kuni üle saja looma), mis võimaldas saada piisavalt igapäevast toorainet pressitud juustumassiga suuremõõtmeliste juustude valmistamiseks;

Väiksemate mägede piirkonnas olid levinud perefarmid. Lüpsti talus, farmist pärinev läga ja sõnnik laotati eraomandis olevatele haritavatele ja niidetavatele alpiaasadele. Haritavad maatükid vaheldusid, kui kasutusele võeti kõrgemale jäävaid alasid või mäe teisi külgi. Samas toimus karja liikumine siiski palju väiksemas ulatuses kui suurte mägede puhul. Väikesearvulisi karju valvati hoolega. Väiksemaid reblochon’i või tomme’i tüüpi juustusid valmistati talus kohapeal. Mõnikord anti piima ka kogumispunktidesse.”

Alpides on vaid põhjaosas piisavalt niiske kliima, mis võimaldas piimalehmakasvatusel säilida. Mujal Alpides hakati alates 1960. aastatest eelistama lamba- ja vähemal määral kitsekasvatust.

Ka tänapäeval on suured alpiaasad ja suurel kõrgusel asuvate karjamaade suur osakaal nimetusega „Beaufort” hõlmatud geograafilise piirkonna iseloomulikuks tunnuseks. Savoia departemangu mägikarjamaadest 92 % moodustavad kõnealuse geograafilise piirkonna mägikarjamaad.

Endiselt võimaldatakse karjal alpiaasadel palju liikuda. Selleks on võetud kasutusele teisaldatavad lüpsimasinad, seega pole enam vajadust muuta kogu tootmisüksuse asukohta. Omaaegsed kaks süsteemi – suurte mägede ja väiksemate mägede karjatamismeetodid – on seega täheldatavad ka tänapäeval, vastavalt sellele, kas kasutatakse iga kahe kuni seitsme päeva tagant teisaldatavaid lüpsiseadmeid või mitte. Kui on aega, valmistatakse karjale ette ööbimisaedikud. Talus lüpsmist kasutatakse siiani sageli Val d’Arlys ja Maurienne’is.

Oluliselt on vähenenud vahetult alpiaasadel töödeldava piima kogus, selle asemel kasutatakse valdavalt orgudesse rajatud töötluspunkte. Erinevalt muudest piimatootmismeetoditest nõuab alpiaasadel karjatamine siiani märkimisväärselt suurt inimtööjõudu ja võimaldab säilitada tasandikelt tänaseks juba kadunud väiketootmist.

Beaufortaine’i ja Tarentaise’i piirkonnas võib täheldada ka intensiivsete majandamismeetodite kasutamist: lüpsimasinat teisaldatakse mõnikord kaks korda päevas, lüpsi ootealasid ja loomade puhkealasid tasandatakse regulaarselt. Alpiaasade kõrgus ja päikesele avatus on väga erinev. Kari liigub järjest uutesse intensiivse taimekasvuga piirkondadesse, kasutades ära taimkatte soodsat paiknemist.

Alpiaasad on võimaldanud ja võimaldavad praegugi jätta orgudes paiknevad maatükid niitmiseks ja koguda nendelt talvesööta. Selleks sobivad eriti hästi orupõhjades asuvad tasased niidetavad maatükid.

Teede areng on seda ajaloolist tasakaalu muutnud. Nüüd on piima töötlemine otse alpiaasadel haruldane, sest piima on võimalik töötlemiseks orgudesse vedada. Seega toodetakse tänapäeval juustu orgudes, välja arvatud „chalet d’alpage’i” tähisega juustu „Beaufort” korral.

Isegi kui esmalt laagerdub juust alpiaasadel asuvates keldrites, toimub põhiline laagerdumine ikkagi orgudes spetsiaalse ettevalmistusega juustumeistrite järelevalve all.

5.2.   Toote eripära:

Kuumutatud ja pressitud juustumassiga juustude seas on Beauforti juust olnud pikka aega silmapaistval kohal. Juba 1929. aasta põllumajandusuuringu ajal tõusis Beauforti juust teiste Gruyère’i juustude seas esile. „Metsandusinspektor täpsustab, et Gruyère de Beauforti juustu turustatakse nimetuse „Beaufort” all, mitte enam lihtsalt Gruyère’i nime all, sest see võimaldab müüa juustu kallimalt.”

Samasuguse eristuse võib leida Savoia piirkonna Gruyère’i juustu valmistamisele pühendatud lehekülgedelt, autoriks on Bourg-Saint-Mauride’i õppe-piimamajandi direktor. Sissejuhatavas osas täpsustab ta: „Gruyère’i juustu valmistatakse üksnes Prantsusmaa idaosa departemangudes, nagu Jura, Doubs, Haute-Savoie ja Savoia, ning selle tooraineks on osaliselt kooritud lehmapiim.” Seejärel lisab autor, et Savoia peamised juustutootmiskeskused paiknevad Albertville’i ja Chambéry ringkondades, „kus valmistatakse üksnes Emmentali ja Comté juustu tüüpi Gruyère’i juustu. Teistes Savoia piirkondades valmistatakse täiesti erilist „Beauforti” tüüpi Gruyère’i juustu, mille tooraineks on täislehmapiim, see tähendab koorimata piim. Kõnealused piirkonnad on Beauforti org, Haute-Tarentaise ja Maurienne. Selle juustu peamiseks tootmispiirkonnaks on 1 500 kuni 2 000 meetri kõrgusel asuvad kõrgmäestiku alpiaasad …”Hiljem mainib autor ka otseselt juustu nimetust, öeldes, et seda alpiaasadelt pärinevat juustu nimetatakse juustuks „Beaufort”. Üha arvukamate piirkonda saabunud turistide seas suure tunnustuse leidnud Beauforti piirkonna Gruyère’i juust sai eraldi nimetuse – „Beaufort”. Juustu eripäraks on selle valmistamine alpiaasadel – meetod, mis Alpide teistes osades on seoses piimandustalude ja juustuühistute levikuga kadunud.

1945. aasta dekreet nr 45-1245, milles määratakse kindlaks kõikide prantsuse juustude iseloomulikud tunnused, lubab kasutada nimetust „Beaufort”„vaid lehmapiimast valmistatud kuumutatud, pressitud, soolalisandiga ja kuiva koorikuga juustude puhul, /…/ mille tootmispiirkond piirdub Savoia ja Haute-Savoie’ departemanguga”.

Ka tänapäeval eristub „Beaufort” teistest kuumutatud ja pressitud juustumassiga juustudest järgmiste asjaolude poolest:

juust valmistatakse kohe pärast lüpsi toortäispiimast;

kasutatakse rõngakujulist puitvormi, mis annab juusturattale nõgusa külgpinna;

kasutatakse traditsioonilisi piimatöötlusmeetodeid (looduslikud pärmikultuurid, juustude vormimine linase riide ja spetsiaalse rõngakujulise puitvormi abil, mis tingib vajaduse juustud pressimise ajal ümber pöörata);

juustumass on tühemiketa või peaaegu tühemiketa.

5.3.   Põhjuslik seos geograafilise piirkonna ja kaitstud päritolunimetusega toote kvaliteedi või omaduste või kaitstud geograafilise tähisega toote erilise kvaliteedi, maine või muude omaduste vahel:

Punktis 6.1 kirjeldatud looduskeskkonna eripärad tingivad rikkaliku taimekasvu ja erinevate taimekoosluste esinemise. Esindatud on kõik alpiaasadele iseloomulikud fütosotsioloogilised muru-, nõmme- ja niidukooslused.

Eri allikad (DORIOZ et al., 2000) on märkinud: „tegemist on kümnete taimekooslustega, mis hõlmavad kokku enam kui 250–300 kõrgemate taimede liiki. Sellise taimkattelise diferentseerituse põhjuseks on edaafiline mitmekesisus ning mullastiku ja maaharimise vastastikune mõju (DORIOZ 1995; INRA 1994). Mullastik varieerub kiiresti, vaid kümne meetri raadiuses, vastavalt talvise lumekatte kestusele, kohalikule aluskivimile, mäekülgedel voolava vee kogusele ja liikuvusele, olles erinevast kallakust tingituna erinev isegi sama mäe erinevatel nõlvadel (DORIOZ ja VAN OORT 1991). Niisugune varieeruvus toob kaasa selle, et samas piirkonnas võib sööt isegi sama karjatamispäeva kestel olla väga erinev ja sisaldada erinevate muldade taimi, hõlmates nii leeliseliste muldade taimi kui ka atsidofiilseid taimi, nii kserofiilseid taimi kui ka värskeid taimi (LEGROS et al. 1987; DORIOZ 1995).”

Hiljutises uuringus (BORNARD ja BASSIGNANA 2001a ja 2001b) on toodud välja Grenoble’i instituudi Cemagref tehtud uuring, milles kõnealuses piirkonnas koos Itaalias asuva Aosta oruga eristatakse põllumajanduslikust kasutusest sõltuvalt 19 karjamaatüüpi. Autorid toovad sellega seoses välja mõned karjamaatüübid, mis on ühelt poolt sarnased välis-Alpide põhjapoolse osa niiskete rohumaadega (BORNARD ja DUBOST 1992; BRAU-NOGUE 1996) ja teiselt poolt Prantsuse sise-Alpide lõunapoolse osa rohumaadega (JOUGLET 1999).

Seega erineb suhteliselt väikese sademete hulgaga sise-Alpide taimestik oma maitseomadustelt tugevalt aromaatse lõhna- ja maitsebuketiga Vahemere piirkonna taimestikust, andes ilmselt oma iseloomuliku aroomiseguga juustule „Beaufort” selle erilised ja väga tüüpilised maitseomadused (DUMONT ja ADDA 1978; BUCHIN et al. 1999; ASSELIN et al. 1999; DORIOZ et al. 2000).

Mõned alpiaasade spetsialistid on väljendanud seisukohta, et sagedase ja pika lumekattega aladele iseloomulike lumesulalohkude taimekooslused, mis hõlmavad näiteks selliseid liike nagu Ligusticum mutellina, annavad juustu tootmiseks eriti soodsa haljassööda (PARTY 1995).

Rakendatav karjatamissüsteem võimaldab väärtustada rikkalikku taimkatet kohalike Tarine’i ja Abondance’i tõugude abil, kusjuures loomi karjatatakse looduskeskkonnaga täielikult kohanenud viisil. 1963. aastal esitas E. QUITTET järgmise kirjelduse: „Tarine’i tõug on oma tavapäraste elutingimuste tõttu (suveperiood möödub 1 500–2 000 m kõrgusel alpiaasadel) äärmiselt vastupidav ja vähenõudlik. Kõnealusest tõust loomad püsivad hoolimata korrapärastest poegimisperioodidest kaua elujõulised. See tõug suudab talveperioodil toituda jämedast heinsöödast, säilitades samas suure piimaanni … Tarine’i tõug on väga hea piimatõug just karmi kliimaga piirkondade jaoks.”

Värskelt lüpstud piima töötlemine võimaldab ära kasutada piima algseid häid omadusi ning sobib väga hästi kokku looduslike pärmide abil suure rasvasisaldusega koorimata piimast valmistatava juustu tootmisega. Kumera küljega vormimisrõngad võimaldavad kohandada tootmist varieeruva piimakogusega ning aitavad vormimise ajal säilitada juustu sisetemperatuuri, andes juustule ühtlasi kompaktse kuju. … Juustu laagerdumine jahedas keldris on määrava tähtsusega etapp kvaliteetse juustu saamiseks ning sobib tootmispiirkonna kliimatingimustega ja suure rasvasisaldusega juustu valmistamisega.

Juustu tootmise ja töötlemise meetodid moodustavad süsteemi, mis on otseselt seotud toote eripäradega ja mis võimaldab kanda taimestiku mitmekesise lõhnabuketi üle lõpptootele.

Viide spetsifikaadi avaldamisele:

(Määruse (EÜ) nr 510/2006 artikli 5 lõige 7)

http://www.inao.gouv.fr/repository/editeur/pdf/CDCAOP/CDCBeaufort.pdf


(1)  ELT L 93, 31.3.2006, lk 12.