[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 29.9.2010

KOM(2010) 526 lõplik

2010/0280 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta

SELETUSKIRI

1. ETTEPANEKU TAUST

Ülemaailmse majandus- ja finantskriisi tõttu on ilmnenud, et majandus- ja rahaliidus on vaja majanduspoliitikat rohkem kooskõlastada ning selle järelevalvet tõhustada. Tänu olemasolevatele kooskõlastus- ning järelevalvevahenditele ja -meetoditele suutis EL saada kontrolli alla olukorra, millest ükski liikmesriik üksi ei oleks suutnud välja tulla. ELi institutsioonid ja liikmesriigid reageerisid kiiresti ja jätkavad praegugi koostööd, et taastuda kriisist, mille sarnast meie põlvkond varem ei ole näinud.

Hiljutiste kogemuste põhjal võib aga öelda, et praegu kehtiv kooskõlastussüsteem ning olemasolevad järelevalvemenetlused on endiselt lünklikud ja nõrgad. Üldjoontes on jõutud kokkuleppele, et majandus- ja rahaliitu on hädasti vaja tugevdada, et tagada makromajanduse stabiilsus ja riigi rahanduse jätkusuutlikkus, mis on SKP ja tööhõive püsiva kasvu eeltingimused.

Kriis pööras täielikult pea peale kuni 2007. aastani valitsenud soodsad majandus- ja finantstingimused ning selgeks sai tõsiasi, et headel aegadel saadud ootamatut lisatulu ei kasutatud piisavalt ära manööverdamisruumi loomiseks selleks puhuks, kui olukord halveneb. Enamikus liikmesriikides on vaja eelarvet märkimisväärselt konsolideerida, et valitsemissektori võlg hakkaks vähenema. Olukorra muudab pakilisemaks asjaolu, et Euroopa riikidele ja nende majandusele avaldab mõju rahvastiku vananemine, mistõttu muutuvad tööjõupakkumine ja valitsemissektori eelarve veelgi problemaatilisemaks. Enamiku riikide peamine ülesanne on vähendada võlga, kuna kõrgemate maksude ja riskipreemiate kaudu avaldab see negatiivset mõju majanduslikele stiimulitele ja majanduskasvule.

Eelarvepoliitika kooskõlastamise ja järelevalve põhivahend on stabiilsuse ja kasvu pakt, millega rakendatakse aluslepingus eelarvedistsipliini kohta sätestatut. Kõnealust pakti on vaja tugevdada, et suurendada kokkulepitud ja kooskõlastatud väljumisstrateegia usaldusväärsust ja hoiduda varasemate vigade kordamisest. Nüüd esitatavate ettepanekute kogumiga püütakse tugevdada pakti järgmiselt: i) täpsustatakse selle sätteid kogemuste, ennekõike kriisist saadud kogemuste põhjal; ii) lisatakse tõhusamad jõustamisvahendid; ning iii) lisatakse riikide eelarveraamistikku käsitlevad sätted. Kõnealune ettepanekute kogum on osa ELi 2020. aasta strateegia raames teostatavast majandusliku juhtimise ulatuslikumast reformist ning see hõlmab ettepanekuid selle kohta, kuidas parema järelevalve, sealhulgas häire- ja sanktsioonimehhanismide abil likvideerida makromajanduslik tasakaalunihe. Majanduspoliitika kooskõlastamise eri komponendid, sealhulgas struktuurireformide järelevalve, tuleb integreerida uude järelevalvetsüklisse ehk nn Euroopa poolaastasse, mis tähendab, et ühte liidetakse stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud menetlused ning majanduspoliitika üldsuunised, nii et stabiilsus- ja lähenemisprogramme ning liikmesriikide reformikavu hakatakse esitama ühel ajal.

2. HUVITATUD ISIKUTEGA KONSULTEERIMISE TULEMUSED

Komisjon esitas praeguste ettepanekute põhieesmärgid kahes teatises: 12. mai 2010. aasta teatises „Majanduspoliitika koordineerimise edendamine” ning 30. juuni 2010. aasta teatises „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad”. Komisjon soovis ametliku teatisega näidata, et on võtnud oma südameasjaks edendada dialoogi liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja kõigi sidusrühmadega ning samal ajal teha konkreetsed ettepanekud meetmete kohta.

2010. aasta juunis jõuti Euroopa Ülemkogul kokkuleppele, et meie majanduspoliitikat on hädasti vaja tõhusamalt kooskõlastada. Kokkulepe sisaldas esimesi suuniseid seoses stabiilsuse ja kasvu paktiga ning eelarve järelevalvega. Eelkõige lepiti Euroopa Ülemkogul kokku järgmises: i) karmistada stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku ja paranduslikku osa, sealhulgas sanktsioonidega, ning võtta nõuetekohaselt arvesse euroala liikmesriikide konkreetset olukorda; ii) eelarve järelevalves suurendada märgatavalt võla suuruse ja kujunemisega ning üldise jätkusuutlikkusega seotud küsimuste osatähtsust; iii) tagada, et kõikides liikmesriikides on kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga kehtestatud siseriiklikud eelarve-eeskirjad ja keskpika perioodi eelarveraamistik; iv) tagada statistikaandmete kvaliteet.

Euroopa Ülemkogu kutsus majandusliku juhtimise töökonda, mida juhib ülemkogu eesistuja ja mis loodi 2010. aasta mais, ning komisjoni üles kiiresti edasi arendama kõnealuseid suuniseid ning need kasutusele võtma. Komisjoni ja töökonna vaheline koostöö oli edukas. Komisjon aitas töökonna tegevusele kaasa eespool nimetatud teatistega ja ühekordsete toetusmeetmetega.

3. ETTEPANEKU ÕIGUSLIK KÜLG

Stabiilsuse ja kasvu pakti õiguslik alus on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 121 ja 126. Stabiilsuse ja kasvu pakt hõlmab järgmisi õigusakte: nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta (ennetuslik osa); nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrus (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta (paranduslik osa) ning Amsterdamis 17. juunil 1997 kogunenud Euroopa Ülemkogu resolutsioon stabiilsuse ja kasvu pakti kohta. Kõnealuseid määrusi muudeti 2005. aastal määrustega (EÜ) nr 1055/2005 ja (EÜ) nr 1056/2005 ning täiendati nõukogu 20. märtsi 2005. aasta aruandega stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise tõhustamise kohta. Nüüd tehtavate ettepanekute eesmärk on muuta määrusi (EÜ) nr 1466/97 ja (EÜ) nr 1467/97. Euroopa Parlamendi ja nõukogu uue määruse ettepanekus, mis käsitleb eelarvealase järelevalve tõhusat jõustamist euroalal, on vastavalt aluslepingu artiklile 136 ja artikli 121 lõikele 6 kavandatud täiendavad jõustamisvahendid. Liikmesriikide eelarveraamistiku nõudeid käsitletakse uues nõukogu direktiivis, mis põhineb artikli 126 lõikel 14. Eelkõige püütakse direktiiviga täpsustada liikmesriikide asutuste kohustust järgida aluslepingute protokolli nr 12 artiklis 3 ülemäärase puudujäägi menetluse kohta sätestatut.

Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osa eesmärk on tagada, et liikmesriigid järgivad ettevaatlikku eelarvepoliitikat, nii et ei oleks vaja vastu võtta karmimaid kooskõlastusmeetmeid, et vältida riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ohtu seadmist, millel võiksid olla negatiivsed tagajärjed kogu majandus- ja rahaliidule. Sellest tulenevalt peavad liikmesriigid esitama stabiilsus- või lähenemisprogrammi, milles esitatakse kava, kuidas saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärgid, mis on kindlaks määratud protsendina SKPst (s.t kohandatuna vastavalt tsükli mõjule, v.a ühekordsed ja ajutised meetmed), oleksid liikmesriigiti erinevad, tasakaalulähedased ning kajastaksid valitsemissektori võlga ja rahvastiku vananemisega seotud kohustusi. Liikmesriikidelt, kes ei ole saavutanud keskpika perioodi eelarve-eesmärke, eeldatakse, et nad liiguvad selles suunas kiirusega 0,5 % SKPst aastas.

Keskpika perioodi eelarve-eesmärke ei ole siiski suudetud vajalikul määral saavutada, mistõttu majandussurutis on kahjustanud riikide rahanduse olukorda. Lisaks on ilmnenud, et struktuursusest tegelikult ei piisa riigi eelarvepositsiooni mõõtmiseks, kuna majanduse kohta tsüklis on reaalajas raske hinnata ning kuna ebapiisavalt võetakse arvesse eelarve üle- ja alalaekumisi, mis ei ole otseselt seotud majandustsükliga (eelkõige seoses eluaseme- ja finantsturu suundumustega). Seetõttu ilmnes, et nii mõnegi riigi eelarvepositsioon, mis enne kriisi oli pealtnäha tugev, sõltus kulude rahastamisel üsna palju ootamatutest lisatuludest ning kui sellist lisatulu enam ei saadud, oli tulemuseks eelarvepuudujäägi suurenemine.

Nimetatud puudujääkide kõrvaldamiseks tehakse nüüd ettepanek reformida ennetuslikku osa ning samal ajal säilitatakse praegu kehtivad keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ja nõue vähendada eelarvepuudujääki igal aastal 0,5 % SKPst kontrollväärtuse suunas. Kõige selle tagamiseks võetakse kasutusele uus ettevaatliku eelarvepoliitika põhimõte. Kõnealune põhimõte tähendab seda, et iga-aastane kulude kasv ei tohiks ületada keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatlikku SKP kasvumäära, v.a juhul, kui keskpika perioodi eelarve-eesmärk on märgatavalt ületatud või kui kulude kasv, mis ületab keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatliku kasvumäära, korvatakse suvakohaste meetmetega tulupoolel. Kui aga keskpika perioodi eelarve-eesmärki ei ole saavutatud, peab iga-aastane kulude kasv olema igal juhul väiksem kui keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatlik SKP kasv. Põhieesmärk on tagada, et planeerimata lisatulu ei raisataks ära, vaid et seda kasutataks võla vähendamiseks. Kõnealuse uue põhimõttega nähakse ette võrdlusalus, mille abil kontrollida riikide stabiilsus- ja lähenemisprogrammis esitatavaid eelarvekavasid. Peale selle nähakse ette, et kui liikmesriik ei suuda järgida kulude kokkulepitud kasvumäära ega kohaldada kindlaksmääratud tulumeetmeid, võib komisjon esitada talle hoiatuse ning kui olukord püsib või on eriti tõsine, võib nõukogu esitada talle aluslepingu artikli 121 alusel soovituse võtta parandusmeetmeid. Sellist ennetusliku osana esitatavat soovitust toetataks nüüd esimest korda ja üksnes euroala riikide puhul aluslepingu artikli 136 alusel jõustamisvahendiga, milleks on intressi kandev tagatis suuruses 0,2 % SKPst. Intressi kandva tagatise kehtestamiseks võetakse kasutusele nn vastupidise hääletamise menetlus: soovituse esitamise korral tuleb komisjoni ettepaneku alusel maksta kõnealune tagatissumma, kui nõukogu ei ole kümne päeva jooksul teinud vastupidist otsust kvalifitseeritud häälteenamusega. Nõukogu võib vähendada tagatissummat üksnes ühehäälselt või komisjoni ettepaneku alusel ja asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotluse korral. Tagatis koos kogunenud intressisummaga tagastatakse siis, kui nõukogu leiab, et tagatise määramise põhjuseks olnud olukorda enam ei ole.

Stabiilsuse ja kasvu pakti parandusliku osaga püütakse vältida eelarvepoliitikas suuri vigu, mis võiksid seada ohtu riigi rahanduse jätkusuutlikkuse ning potentsiaalselt ohustada majandus- ja rahaliitu. See tähendab, et liikmesriigid peavad hoiduma valitsemissektori eelarve ülemäärasest puudujäägist, mis on kindlaks määratud arvnäitajatega – puudujääk 3 % SKPst ja võlg 60 % SKPst või kummagi piisav vähenemine kõnealuse kontrollväärtuse suunas. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlusega rakendatakse ülemäärase puudujäägi keeld ja see koosneb etapiviisilistest meetmetest, mis euroala riikide puhul hõlmab võimalike rahaliste sanktsioonide kehtestamist.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust on korrapäraselt kohaldatud kooskõlas asjakohaste sätetega isegi finantskriisi erakorraliste asjaolude korral ja tänu sellele on võimalik eeldada, et olukord lahendatakse. Sellegipoolest on ilmnenud mitmed puudused. Kuigi puudujäägi- ja võlakriteerium on põhimõtteliselt võrdse kaaluga ning kuigi püsivalt suur võlg on väidetavalt palju suurem oht riigi rahanduse jätkusuutlikkusele kui juhuslik suur puudujääk, on ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse keskmes peaaegu eranditult olnud tegelikult kontrollväärtus 3 % SKPst ja võlg on seni olnud teisejärgulise tähtsusega. Selle põhjuseks on asjaolu, et puudujäägiga võrreldes ei ole võlg nii üheselt mõistetav, samuti ei ole ühetähenduslikud sellised komponendid nagu võla piisava vähendamise tempo ja valitsuse kontrolli alt väljas olevate tegurite, eelkõige inflatsiooni suurem mõju võla suhtele. Põhimõtteliselt toetab ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust tugev jõustamismehhanism, kuna juhul, kui püsivalt ei suudeta korrigeerida ülemäärast puudujääki, oleks võimalik ja tuleks kehtestada rahalised sanktsioonid. Samas tulevad sellised sanktsioonid mängu väidetavalt liiga hilja, et olla tõhusaks hoiatuseks suurte eelarvepoliitiliste vigade korral, ning eelkõige tuleneb see sellest, et asjaomase riigi finantsolukord võib olla võrreldes selle ajaga, mil trahvi määramine oleks olnud asjakohane, nii palju halvenenud, et trahvioht ei ole enam usutav. Kokkuvõtteks võib öelda, et hiljutine kriis on selgelt näidanud, et kui tänu kohustusele korrigeerida ülemäärast puudujääki on võimalik eeldada, et säilitatakse valitsemissektori maksevõime, tuleks korrigeerimise ajakavas ja kohandamisviiside puhul võib-olla arvestada kogu majandus- ja rahaliitu hõlmavaid tegureid.

Kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks tehakse parandusliku osa reformimiseks järgmised põhilised ettepanekud.

Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse puhul tuleks hakata arvestama võlakriteeriumiga ja eelkõige tuleks kehtestada võrdlusalus, millest lähtuvalt mõõta, kas võla suhe väheneb piisavalt kontrollväärtuse 60 % SKPst suunas. Täpsemalt tähendab see, et kui võla suhe SKPsse on üle 60 %, loetakse see piisavalt vähenevaks juhul, kui viimase kolme aasta jooksul on vahe kontrollväärtusega (60 % SKPst) vähenenud ühe kahekümnendiku võrra aastas. Kui mõni riik ei järgi kõnealust võrdlusalust, ei pruugi see tingimata tähendada seda, et selle riigi suhtes algatatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, sest sellise otsuse tegemisel on eelkõige võla edasise arengu hindamiseks vaja arvesse võtta kõiki asjakohaseid tegureid, näiteks seda, kas väga väike nominaalkasv takistab võla vähendamist, samuti võla struktuuriga seotud riskitegureid, erasektori võlakoormat ning rahvastiku vananemisega seotud bilansiväliseid kohustusi. Analoogselt suurema rõhuasetusega võlal tuleks rohkem tähelepanu pöörata asjakohastele teguritele ka juhul, kui puudujäägikriteeriumi ei täideta, kuigi riigi võlg on väiksem kui kontrollväärtus 60 % SKPst.

Kavandatud paindlikum lähenemisviis asjakohaste tegurite vaagimisele ülemäärase eelarvepuudujäägi olemasolu kindlaksmääramise etappidel võiks olla ka kasulik neile riikidele, kel kulub oma pensionisüsteemi reformimiseks rohkem aega kui ettenähtud viieaastane üleminekuperiood. Stabiilsuse ja kasvu pakt sisaldab pensionisüsteemi reformi käsitlevaid erisätteid, mida kohaldatakse puudujäägikriteeriumi suhtes, ning nüüd laiendatakse neid ka võlakriteeriumile. Võlakriteeriumi täitmise hindamisel kehtestatakse samasugune viieaastane üleminekuperiood kõnealuste reformide netokulude kindlaksmääramiseks. Ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse käivitamise ja selle tühistamise korral võetakse samaväärselt arvesse ka varem rakendatud pensionisüsteemide osalist või täielikku kehtetuks tunnistamist.

Jõustamisele aitab kaasa see, et euroala liikmesriikidele kehtestatakse rida uusi rahalisi sanktsioone, mida hakataks kohaldama järk-järgult menetluse palju varasemas etapis. Konkreetselt tähendab see, et kui tehakse otsus algatada riigi suhtes ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlus, kohaldatakse tema suhtes intressi mittekandvat tagatist suuruses 0,2 % SKPst, mis muudetakse trahviks juhul, kui riik ei järgi esialgset soovitust korrigeerida puudujääki. See summa võrdub sanktsioonide kindlaksmääratud osaga, mis praegu on juba ette nähtud ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse lõppetapis. Samuti on see seotud ELi eelarvega, mis peaks lihtsustama võimalikku üleminekut ELi eelarvel põhinevale jõustamissüsteemile, nagu on märgitud eespool nimetatud komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatises. Kui nõuete eiramine jätkub, kehtestatakse sanktsioon vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti praegu juba kehtivatele sätetele. Selleks et vältida suvakohast jõustamist, nähakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse järjestikuste etappidega seotud uute sanktsioonide kehtestamiseks ette nn vastupidise hääletamise menetlus. Konkreetselt tähendab see, et ülemäärase eelarvepuudujäägi igas etapis teeb komisjon ettepaneku asjakohase sanktsiooni kohta ning see loetakse vastuvõetuks, kui nõukogu ei ole kümne päeva jooksul teinud vastupidist otsust kvalifitseeritud häälteenamusega. Intressi mittekandva tagatise või trahvi suurust võib vähendada või kõnealuse tagatise või trahvi võib nõukogu tühistada ühehäälselt või tuginedes erakorralistest majandusoludest tulenevale komisjoni konkreetsele ettepanekule või asjaomase liikmesriigi põhjendatud taotlusele.

Kriteeriumid, mille alusel igas etapis hinnata soovituste järgimist, sealhulgas võimalus pikendada ülemäärase eelarvepuudujäägi korrigeerimise tähtaegu, muudetakse selgemaks ja analoogselt ennetusliku osa jaoks kavandatud lähenemisviisiga pööratakse teadlikult tähelepanu valitsuse otsese kontrolli all eeldatavalt olevatele rahandusvaldkonna muutujatele, eelkõige kuludele. Lisaks sellistele riigispetsiifilistele asjaoludele kehtestatakse võimalus pikendada tähtaegu ka üldise majanduskriisi tingimustes.

Majandus- ja rahaliidu eelarve kooskõlastamise raamistiku puhul ei saa eeldada, et seda on võimalik tõhusalt jõustada üksnes ELi tasandil sätestatule tuginedes. Arvestades ELi eelarvepoliitika kujundamise erilist detsentraliseeritust ja üldist vajadust võtta ELi eeskirjad üle liikmesriikide õigusse, on oluline, et majandus- ja rahaliidu eelarve kooskõlastamise raamistikuga seotud eesmärgid kajastuksid liikmesriikide eelarveraamistikus. Liikmesriigi eelarveraamistik on elementide kogum, mis on riikliku eelarvejuhtimise aluseks, st et tegemist on riigispetsiifiliste institutsionaalsete põhimõtetega, kuidas kujundada eelarvepoliitikat riigi tasandil. See hõlmab avaliku sektori raamatupidamisarvestuse süsteemi, statistikat, prognoosimistavasid, arvudes väljendatud eelarve-eeskirju, kõikide eelarveprotsessi etappide menetlusi, eelkõige keskpika perioodi eelarveraamistikku, ning valitsuse allsektorite vahelisi eelarvelisi suhteid. Ehkki liikmesriikide erivajadusi ja eelistusi on vaja arvestada, tuleb minimaalse kvaliteeditaseme ning majandus- ja rahaliidu eeskirjadega kooskõla tagamiseks astuda mõningaid samme. Kõnealuseid teemasid käsitletakse stabiilsuse ja kasvu pakti täiendavaks reformimiseks kavandatud direktiivis liikmesriikide eelarveraamistike kohta. Kõigepealt nähakse kõnealuste elementidega ette, et liikmesriikide eelarveraamistikud, täpsemalt raamatupidamisarvestus, statistika ja prognoosimistavad vastaksid Euroopa miinimumnõuetele, et muuta eelarvega seotud arengutendentsid läbipaistvamaks ja lihtsustada nende järelevalvet. Samuti tuleb liikmesriikide eelarveraamistikesse lisada eelarve mitmeaastase planeerimise võimalus, et tagada ELi tasandil kehtestatud keskpika perioodi eesmärkide saavutamine. Peale selle peavad liikmesriigid kehtestama arvudes väljendatud eelarve-eeskirjad, mis aitavad järgida puudujäägi ja võla kontrollväärtust. Liikmesriigid peavad tagama kõnealuste komponentide kohaldamise kõikide keskvalitsuse allsektorite suhtes. Liikmesriikide asutused peavad ka tagama eelarvemenetluse läbipaistvuse ja andma üksikasjalikku teavet olemasolevate eelarveväliste vahendite, maksukulude ja tingimuslike kohustuste kohta.

2010/0280 (COD)

Ettepanek:

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU MÄÄRUS,

millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 121 lõiget 6,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1) Vastavalt aluslepingus sätestatule peaks liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamine ELis tähendama seda, et järgitakse stabiilsete hindade, riigi rahanduse ja rahanduslike tingimuste usaldusväärsuse ning tasakaalustatud maksebilansi juhtpõhimõtteid.

(2) Stabiilsuse ja kasvu pakt koosnes algselt nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1466/97 eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta,[1] nõukogu 7. juuli 1997. aasta määrusest (EÜ) nr 1467/97 ülemäärase eelarvepuudujäägi menetluse rakendamise kiirendamise ja selgitamise kohta[2] ning Euroopa Ülemkogu 17. juuni 1997. aasta resolutsioonist stabiilsuse ja kasvu pakti kohta[3]. Määrusi (EÜ) nr 1466/97 ja (EÜ) nr 1467/97 muudeti 2005. aastal vastavalt määrustega (EÜ) nr 1055/2005 ja (EÜ) nr 1056/2005. Lisaks võeti vastu nõukogu 20. märtsi 2005. aasta aruanne stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise tõhustamise kohta.

(3) Stabiilsuse ja kasvu pakt põhineb eesmärgil tagada riigi rahanduse usaldusväärsus, mis tagab hindade stabiilsuse ning töökohtade loomist soodustava tugeva ja püsiva majanduskasvu, mille aluseks on finantsstabiilsus.

(4) Stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osaga nähakse ette, et liikmesriigid peaksid saavutama keskpika perioodi eesmärgid ja säilitama sellise olukorra ning esitama selleks stabiilsus- või lähenemisprogrammi.

(5) Stabiilsus- ja lähenemisprogrammide sisu ning nende läbivaatamise kriteeriume tuleks edaspidi kohandada vastavalt stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamisega seoses saadud kogemustele.

(6) Eelarvepositsiooniga seotud keskpika perioodi eesmärkide järgimine peaks andma liikmesriikidele kindlusvaru seoses kontrollväärtusega 3 % SKPst, et tagada kiire areng jätkusuutlikkuse suunas ja võimaldada neil eelarve piires manööverdada, arvestades eelkõige vajadusi riiklike investeeringute järele.

(7) Ettevaatliku eelarvepoliitika põhimõtete kindlaksmääramisega tuleb kehtestada kohustus saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ja säilitada selline olukord.

(8) Kohustust saavutada keskpika perioodi eesmärk ja selline olukord säilitada tuleks võrdselt kohaldada osalevate liikmesriikide suhtes ja nende liikmesriikide suhtes, kellele on tehtud erand.

(9) Ettevaatlik eelarvepoliitika tähendab seda, et valitsemissektori kulude kasv tavaliselt ei ületa SKP ettevaatlikku keskpika perioodi kasvu ning et sellest kiirem kasv kaetakse suuremate suvakohaste valitsemissektori tuludega ja et suvakohaste tulude vähenemise hüvitamiseks vähendatakse kulusid.

(10) Ajutist kõrvalekaldumist ettevaatlikust eelarvepoliitikast võiks lubada tõsise ja üldise majandussurutise korral, et hõlbustada majanduse elavdamist.

(11) Juhul kui liikmesriik kaldub märgatavalt kõrvale ettevaatlikust eelarvepoliitikast, tuleks talle esitada hoiatus, ning kui selline kõrvalekaldumine on püsiv või eriti tõsine, tuleks asjaomasele liikmesriigile esitada soovitus võtta vajalikke parandusmeetmeid.

(12) Selleks et tagada ELi eelarvejärelevalve raamistiku järgimine majandus- ja rahaliidus osalevates liikmesriikides, tuleks aluslepingu artikli 136 alusel kehtestada jõustamismehhanism juhuks, kui püsivalt ja märgatavalt kaldutakse kõrvale ettevaatlikust eelarvepoliitikast.

(13) Määruse (EÜ) nr 1466/97 viidetes tuleks võtta arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu uut numeratsiooni.

(14) Määrust (EÜ) nr 1466/97 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

Artikkel 1

Määrust (EÜ) nr 1466/97 muudetakse järgmiselt:

1) artikkel 2 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 2

Käesoleva määruse kohaldamisel on „osalevad liikmesriigid” need liikmesriigid, kelle omavääring on euro, ja „liikmesriigid, kelle suhtes on tehtud erand” on ülejäänud liikmesriigid, kelle omavääring ei ole euro.”;

2) artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

a) lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Iga osalev liikmesriik esitab nõukogule ja komisjonile aluslepingu artikli 121 kohaselt mitmepoolse järelevalve korrapäraseks teostamiseks vajaliku teabe stabiilsusprogrammis, mis on põhialuseks hindade stabiilsusele ning töökohtade loomist soodustavale tugevale ja püsivale majanduskasvule.”;

b) lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

i) punkt a asendatakse järgmisega:

„a) keskpika perioodi eelarve-eesmärk, kava selle kohta, kui palju (% SKPst) kohandada valitsemissektori eelarve positsiooni kõnealuse eesmärgi saavutamiseks, valitsemissektori võla suhte eeldatav areng, valitsemissektori kulude kavandatud suurenemine, valitsemissektori tulude kavandatud suurenemine juhul, kui poliitikat ei muudeta, ja kavandatud suvakohaste tulumeetmete kvantitatiivne hinnang;”;

ii) punkt c asendatakse järgmisega:

„c) programmi eesmärkide saavutamiseks võetud või kavandatud eelarvealaste ja muude majanduspoliitiliste meetmete kvantitatiivne hinnang, mis hõlmab selliste oluliste struktuurireformide kulude ja tulude analüüsi, millega pikemas perspektiivis tagatakse otsene kokkuhoid, sealhulgas potentsiaalse majanduskasvu suurendamise kaudu;”;

c) lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Teave valitsemissektori eelarve positsiooni ja võla suhte arengu kohta, valitsemissektori kulude suurenemise kohta, valitsemissektori tulude kavandatud suurenemise kohta juhul, kui poliitikat ei muudeta, kavandatud suvakohaste tulumeetmete kohta ning lõike 2 punktides a ja b nimetatud põhiliste majandusprognooside kohta esitatakse igal aastal ja see hõlmab eelmist, jooksvat ja vähemalt kolme järgmist aastat.”;

3) artikkel 4 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 4

1. Stabiilsusprogramm esitatakse igal aastal ajavahemikul 1.–30. aprill. Euro kasutusele võttev liikmesriik esitab stabiilsusprogrammi kuue kuu jooksul alates nõukogu otsusest selle liikmesriigi liitumise kohta euroga.

2. Liikmesriigid avalikustavad oma stabiilsusprogrammi.”;

4) artikkel 5 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 5

1. Komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal vaatab nõukogu aluslepingu artikli 121 kohase mitmepoolse järelevalve raames läbi asjaomase liikmesriigi esitatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ning hindab, kas programmi aluseks olevad majandusprognoosid on realistlikud, kas kohandamiskava eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks on asjakohane ning kas kohandamiskava täitmiseks võetud või kavandatud meetmed on piisavad keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks majandustsükli jooksul.

Hinnates kohandamiskava keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks, kaalub nõukogu, kas asjaomane liikmesriik püüab keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks vajalikku tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, igal aastal asjakohaselt parandada, seades sihtmärgiks 0,5 % SKPst. Nende liikmesriikide puhul, kellel on suur võlg või kelle makromajandus on ülemääraselt tasakaalust väljas või kellel on mõlemad probleemid, uurib nõukogu, kas tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, parandatakse igal aastal rohkem kui 0,5 % SKPst. Nõukogu võtab arvesse seda, kas majanduse tõusu ajal tehakse suuremaid jõupingutusi kohandamiseks, samas kui majanduse languse ajal võivad jõupingutused olla väiksemad.

Seades eesmärgiks keskpika perioodi eelarve-eesmärgi tõhusa saavutamise ja sellise olukorra säilitamise tagamise, kontrollib nõukogu, et valitsemissektori kulude kasv (arvestades ka tulupoolel võetud või kavandatud meetmete mõju) oleks kooskõlas ettevaatliku eelarvepoliitikaga.

Eelarvepoliitika loetakse ettevaatlikuks ning keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamist ja sellise olukorra pikemaajalist säilitamist soodustavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutanud liikmesriikides ei ületa iga-aastane kulude kasv keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatlikku SKP kasvumäära, v.a juhul, kui ülemäärane kasv korvatakse suvakohaste tulumeetmetega;

b) liikmesriikides, kus keskpika perioodi eelarve-eesmärki ei ole veel saavutatud, jääb iga-aastane kulude kasvu määr alla keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatlikku SKP kasvumäära, v.a juhul, kui ülemäärane kasv korvatakse suvakohaste tulumeetmetega. See, kui palju peab valitsemissektori kulude kasv olema väiksem kui keskpikaks perioodiks ettenähtud ettevaatlik SKP kasv, kehtestatakse nii, et oleks tagatud vajalik kohandamine keskpika perioodi eelarve-eesmärgi suunas;

c) valitsemissektori tuluartiklite suvakohane vähendamine korvatakse kas kulude vähendamisega või muude valitsemissektori tuluartiklite suvakohase suurendamisega või mõlema kõnealuse võimalusega.

Keskpika perioodi ettevaatliku majanduskasvu hindamisel tuleks võtta aluseks kümne aasta prognoosid, mida ajakohastatakse korrapäraselt.

Nõukogu võtab nende riikide puhul, kes ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärki saavutanud, selle saavutamise kohandamiskava kindlaksmääramisel ning nende riikide puhul, kes on kõnealuse eesmärgi juba saavutanud, sellest eesmärgist ajutise kõrvalekaldumise lubamisel, tingimusel et puudujäägi kontrollväärtuse suhtes säilitatakse vajalik kindlusvaru ning et eelarvepositsioon peaks ootuste kohaselt saavutama programmiperioodi jooksul uuesti kooskõla keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga, arvesse olulisi struktuurireforme, millega pikemas perspektiivis saavutatakse otsene kokkuhoid, sealhulgas potentsiaalse majanduskasvu suurendamise kaudu, ja millel on seetõttu tõendatav mõju riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele.

Erilist tähelepanu pööratakse pensionireformidele, millega võetakse kasutusele mitmesambaline süsteem, mis sisaldab täielikult rahastatud kohustuslikku sammast. Kõnealuseid reforme ellu viivatel liikmesriikidel lubatakse kalduda kõrvale keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks ettenähtud kohandamiskavast või keskpika perioodi eelarve-eesmärgist riiklikult hallatava pensionisamba reformimise netomaksumuse ulatuses, tingimusel et kõrvalekaldumine on ajutine ning et säilib kontrollväärtuse suhtes vajalik kindlusvaru.

Peale selle kontrollib nõukogu, kas stabiilsusprogrammi sisu hõlbustab püsiva vastastikuse lähenemise saavutamist euroalal, majanduspoliitika tugevamat kooskõlastamist ning kas asjaomase liikmesriigi majanduspoliitika on vastavuses liikmesriikide ja ELi majanduspoliitiliste üldsuunistega.

Tõsise ja üldise majandussurutise tingimustes võib liikmesriikidel lubada ajutiselt kõrvale kalduda ettevaatliku eelarvepoliitikaga kehtestatud, neljandas lõigus nimetatud kohandamiskavast.

2. Nõukogu kontrollib stabiilsusprogrammi hiljemalt kolme kuu jooksul pärast selle esitamist. Komisjoni soovituse põhjal ning pärast majandus- ja rahanduskomiteega nõu pidamist edastab nõukogu vajaduse korral arvamuse programmi kohta. Kui nõukogu otsustab kooskõlas aluslepingu artikliga 121, et programmi eesmärke ja sisu tuleks karmistada, viidates konkreetselt ettevaatlikule eelarvepoliitikale, kutsub nõukogu oma arvamuses asjaomast liikmesriiki üles programmi kohandama.”;

5) artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

1. Osana aluslepingu artikli 121 lõike 3 kohasest mitmepoolsest järelevalvest jälgib nõukogu stabiilsusprogrammide rakendamist osalevate liikmesriikide esitatud teabe ja komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal, tehes eelkõige kindlaks eelarvepositsiooni tegelikud või eeldatavad kõrvalekaldumised keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või ettevaatliku eelarvepoliitika eiramisest tingitud kõrvalekaldumised eesmärgi poole liikumise kohandamiskavast..

2. Kui tegemist on märgatava kõrvalekaldega käesoleva määruse artikli 5 lõike 1 neljandas lõigus nimetatud ettevaatlikust eelarvepoliitikast, võib komisjon ülemäärase puudujäägi vältimiseks esitada asjaomasele liikmesriigile hoiatuse vastavalt aluslepingu artikli 121 lõikele 4.

Kõrvalekallet ettevaatlikust eelarvepoliitikast käsitatakse märkimisväärsena järgmiste tingimuste korral: ettevaatliku eelarvepoliitika kohase kulude kasvu ületamine, mida ei tasakaalustata suvakohaste tulusuurendamismeetmetega, või suvakohased tuluvähendamismeetmed, mida ei tasakaalustata kulude vähendamisega, ning kõrvalekaldumine mõjutab valitsemissektori eelarve positsiooni vähemalt 0,5 % SKPst ühel aastal või keskmiselt vähemalt 0,25 % SKPst kahel järjestikusel aastal.

Kõrvalekaldumist ei võeta arvesse, kui asjaomane liikmesriik on keskpika perioodi eelarve-eesmärgi märgatavalt ületanud, pidades silmas ülemäärast makromajanduslikku tasakaalunihet, ning kui stabiilsusprogrammis esitatud eelarvekavadega ei seata ohtu kõnealuse eesmärgi saavutamist kogu programmiperioodi jooksul.

Kõrvalekaldumist ei võeta ka arvesse tõsise ja üldise majandussurutise korral.

3. Juhul kui märgatav kõrvalekaldumine ettevaatlikust eelarvepoliitikast püsib või on eriti tõsine, esitab nõukogu komisjoni soovituse alusel asjaomasele liikmesriigile soovituse võtta vajalikke kohandamismeetmeid. Nõukogu avalikustab komisjoni ettepaneku põhjal kõnealuse soovituse.”;

6) Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

a) lõige 1 asendatakse järgmisega:

„1. Liikmesriik, kelle suhtes on tehtud erand, esitab vastavalt aluslepingu artiklile 121 nõukogule ja komisjonile mitmepoolse järelevalve korrapäraseks teostamiseks vajaliku teabe lähenemisprogrammis, mis on põhialuseks hindade stabiilsusele ning töökohtade loomist soodustavale tugevale ja püsivale majanduskasvule.”;

b) lõiget 2 muudetakse järgmiselt:

i) punkt a asendatakse järgmisega:

ii) punkt c asendatakse järgmisega:

c) lõige 3 asendatakse järgmisega:

7) artikkel 8 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 8

1. Lähenemisprogramm esitatakse igal aastal ajavahemikul 1.–30. aprill.

2. Liikmesriigid avalikustavad oma lähenemisprogrammi.”;

8. artikkel 9 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 9

1. Komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal vaatab nõukogu aluslepingu artikli 121 kohase mitmepoolse järelevalve raames läbi asjaomase liikmesriigi esitatud keskpika perioodi eelarve-eesmärgid ning hindab, kas programmi aluseks olevad majandusprognoosid on realistlikud, kas kohandamiskava eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks on asjakohane ning kas kohandamiskava täitmiseks võetud ja/või kavandatud meetmed on piisavad selleks, et majandustsükli jooksul saavutada keskpika perioodi eelarve-eesmärk ja püsiv vastastikune lähenemine.

Hinnates kohandamiskava eelarve keskpika perioodi eesmärgi saavutamiseks, võtab nõukogu arvesse, kas majanduskasvu ajal tehakse suuremaid jõupingutusi kohandamiseks, samas kui majanduslanguse ajal võivad jõupingutused olla väiksemad. Nende liikmesriikide puhul, kellel on suur võlg või kelle makromajandus on ülemääraselt tasakaalust väljas või kellel on mõlemad probleemid, uurib nõukogu, kas tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, parandatakse igal aastal rohkem kui 0,5 % SKPst. Vahetuskursimehhanismiga ERM2 ühinenud liikmesriikide puhul hindab nõukogu, kas asjaomane liikmesriik püüab igal aastal vajalikul määral parandada oma keskpika eesmärgi saavutamiseks vajalikku tsükliliselt kohandatud eelarvepositsiooni, v.a ühekordsed ja muud ajutised meetmed, seades sihtmärgiks 0,5 % SKPst.

Eelarvepoliitika loetakse ettevaatlikuks ning keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamist ja sellise olukorra pikemaajalist säilitamist soodustavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

Keskpika perioodi ettevaatliku majanduskasvu hindamisel tuleks võtta aluseks kümne aasta prognoosid, mida ajakohastatakse korrapäraselt.

Nõukogu võtab nende riikide puhul, kes ei ole keskpika perioodi eelarve-eesmärki veel saavutanud, selle saavutamise kohandamiskava kindlaksmääramisel ning nende riikide puhul, kes on kõnealuse eesmärgi juba saavutanud, sellest eesmärgist ajutise kõrvalekaldumise lubamisel, tingimusel et puudujäägi kontrollväärtuse suhtes säilitatakse vajalik kindlusvaru ning et eelarvepositsioon peaks ootuste kohaselt saavutama programmiperioodi jooksul uuesti kooskõla keskpika perioodi eelarve-eesmärgiga, arvesse olulisi struktuurireforme, millega pikemas perspektiivis saavutatakse otsene kokkuhoid, sealhulgas potentsiaalse majanduskasvu suurendamise kaudu, ja millel on seetõttu tõendatav mõju riigi rahanduse pikaajalisele jätkusuutlikkusele.

Peale selle kontrollib nõukogu, kas lähenemisprogrammi sisu hõlbustab majanduspoliitika tugevamat kooskõlastamist ning kas asjaomase liikmesriigi majanduspoliitika on vastavuses liikmesriikide ja ELi majanduspoliitiliste üldsuunistega. Samuti kontrollib nõukogu vahetuskursimehhanismiga ühinenud riikide puhul, kas lähenemisprogrammiga tagatakse tõrgeteta osalemine kõnealuses mehhanismis.

Tõsise ja üldise majandussurutise tingimustes võib liikmesriikidel lubada ajutiselt kõrvale kalduda ettevaatliku eelarvepoliitikaga kehtestatud, neljandas lõigus nimetatud kohandamiskavast.

2. Nõukogu kontrollib lähenemisprogrammi hiljemalt kolme kuu jooksul pärast selle esitamist. Komisjoni soovituse põhjal ning pärast majandus- ja rahanduskomiteega nõu pidamist edastab nõukogu vajaduse korral arvamuse programmi kohta. Kui nõukogu otsustab kooskõlas aluslepingu artikliga 121, et programmi eesmärke ja sisu tuleks karmistada, viidates konkreetselt ettevaatlikule eelarvepoliitikale, kutsub nõukogu oma arvamuses asjaomast liikmesriiki üles programmi kohandama.”;

9) artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„ Artikkel 10

1. Osana aluslepingu artikli 121 lõike 3 kohasest mitmepoolsest järelevalvest jälgib nõukogu lähenemisprogrammide rakendamist nende liikmesriikide esitatud teabe põhjal, kelle suhtes on tehtud erand, samuti komisjoni ning majandus- ja rahanduskomitee hinnangute põhjal, tehes eelkõige kindlaks ettevaatlikust eelarvepoliitikast kõrvalekaldumisest tulenevad eelarvepositsiooni tegelikud või eeldatavad olulised kõrvalekalded keskpika perioodi eelarve-eesmärgist või sellele suunatud asjakohasest kohandamiskavast.

Lisaks jälgib nõukogu lähenemisprogrammi eesmärke silmas pidades nende liikmesriikide majanduspoliitikat, kelle suhtes on tehtud erand, et tagada nende majanduspoliitika orienteeritus stabiilsusele ning vältida reaalse vahetuskursi moonutusi ja nominaalse vahetuskursi ülemäärast kõikumist.

2. Kui tegemist on märgatava kõrvalekaldega käesoleva määruse artikli 9 lõike 1 neljandas lõigus nimetatud ettevaatlikust eelarvepoliitikast, võib komisjon ülemäärase puudujäägi vältimiseks esitada asjaomasele liikmesriigile hoiatuse vastavalt aluslepingu artikli 121 lõikele 4.

Kõrvalekaldumist ei võeta ka arvesse tõsise ja üldise majandussurutise korral.

10) kogu määruses asendatakse viited artiklile 99 viidetega artiklile 121.

Artikkel 2

Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas .

Käesolev määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides.

Brüssel,

Euroopa Parlamendi nimel Nõukogu nimel

president eesistuja

ETTEPANEKUTELE LISATAV FINANTSSELGITUS

1. ETTEPANEKU/ALGATUSE RAAMISTIK

1.1. Ettepaneku/algatuse nimetus

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus eelarveseisundi järelevalve ning majanduspoliitika järelevalve ja kooskõlastamise tõhustamise kohta

1.2. Asjaomased poliitikavaldkonnad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile (ABM/ABB) [4]

Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat

1.3. Ettepaneku/algatuse liik

( Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet

( Ettepanek/algatus käsitleb uut meedet, mis tuleneb katseprojektist / ettevalmistavast tegevusest[5]

( Ettepanek/algatus käsitleb olemasoleva meetme pikendamist

( Ettepanek/algatus käsitleb ümbersuunatud meedet

1.4. Eesmärgid

1.4.1. Komisjoni mitmeaastased strateegilised eesmärgid, mida ettepaneku/algatuse kaudu täidetakse

Soodustada ELis majanduskasvu, uute töökohtade loomist ja jätkusuutliku arengut

1.4.2. Erieesmärgid ning asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile

Erieesmärgid : nr 1 ja nr 3:

– tagada ELis majanduskriisile reageerimise poliitika väljatöötamisel tegelik kooskõlastatus ja ühtsus, pidades silmas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamist ja jätkusuutlikku arengut ning seades eesmärgiks liikmesriikide majanduskasvu potentsiaali suurendamise ja ELi konkurentsivõimelisemaks muutmise;

– soosida liikmesriikide püüdlusi saavutada tugev eelarvepositsioon ning riigi rahanduse jätkusuutlik ja hea olukord, mis aitaksid tagada majanduskasvu.

Asjaomased tegevusalad vastavalt tegevuspõhise juhtimise ja eelarvestamise süsteemile

Majandus- ja rahaliit

1.4.3. Oodatavad tulemused ja mõju

Täpsustage, milline peaks olema ettepaneku/algatuse oodatav mõju abisaajatele/sihtrühmadele.

Komisjoni teatises KOM(2010) 367 rõhutati vajadust ELi sellise poliitika järele, mis on täpselt kindlaks määratud ning mille eesmärk on i) saavutada majanduse taaselavnemine, ii) taastada riikide rahanduse kindel alus ning iii) aktiivselt soodustada jätkusuutlikku majanduskasvu ja tööhõivet.

Määruse kavandatud muudatus, mille näol on tegemist stabiilsuse ja kasvu pakti ennetusliku osaga, kuulub nende ametlike seadusandlike ettepanekute hulka, millest anti teada eespool nimetatud teatises. Kõnealuste muudatuste eesmärk on muuta poliitika kooskõlastatumaks, eelkõige käsitledes vajadust tegelikult jõustada liikmesriikide eelarve- ja majanduspoliitika järelevalve asjakohaste stiimulite ja sanktsioonide abil ning pannes suuremat rõhku valitsemissektori võlale ja eelarve jätkusuutlikkusele.

1.4.4. Tulemus- ja mõjunäitajad

Täpsustage, milliste näitajate alusel hinnatakse ettepaneku/algatuse elluviimist.

Seda, kuidas on saavutatud komisjoni üldeesmärk edendada ELis majanduskasvu, töökohtade loomist ja jätkusuutlikku arengut, mõõdetakse järgmiste mõjunäitajate kaudu:

– mil määral on liikmesriikide eelarve täitmise tulemused kooskõlas stabiilsuse ja kasvu paktiga;

– potentsiaalne majanduskasv / SKP.

eespool nimetatud erieesmärgi nr 3 saavutamist mõõdetakse järgmise mõjunäitaja abil: kui palju (protsentuaalselt) on liikmesriigid rakendanud stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud komisjoni üksikuid soovitusi (sõltuvalt nende vastuvõtmisest nõukogus).

1.5. Ettepaneku/algatuse põhjendus

1.5.1. Lühi- või pikaajalises perspektiivis täidetavad vajadused

Seadusandlik ettepanek on osa meetmetest, millest komisjon andis teada oma 30. juuni 2010. aasta teatises KOM(2010) 367, millega arendatakse edasi komisjoni 12. mai 2010. aasta teatises KOM(2010) 250 esitatud poliitilisi ideid ja lähtutakse Euroopa Ülemkogul 17. juunil 2010 kokku lepitud suunistest.

1.5.2. Euroopa Liidu meetme lisandväärtus

Liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamine kuulub lahutamatu osana ELi pädevusse, nagu on esitatud Euroopa Liidu toimimise lepingu VIII jaotises (majandus- ja rahapoliitika).

1.5.3. Samalaadsetest kogemustest saadud õppetunnid

Hiljutised kogemused on näidanud, et majanduspoliitikat on vaja tõhusamalt kooskõlastada ning et eelkõige on vaja karmistada stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku ja paranduslikku osa.

1.5.4. Kooskõla ja võimalik koostoime muude asjaomaste meetmetega

Seadusandlik ettepanek on üks osa komisjoni 30. juuni 2010. aasta teatises KOM(2010) 367 esitatud ulatuslikust majandusreformi paketist.

1.6. Meetme ja finantsmõju kestus

( Piiratud kestusega ettepanek/algatus

- ( Ettepanek/algatus hõlmab ajavahemikku [PP/KK]AAAA–[PP/KK]AAAA

- ( Finantsmõju avaldub ajavahemikul AAAA–AAAA

( Piiramatu kestusega ettepanek/algatus

- Finantsmõju suureneb seoses meetme rakendamisega järk-järgult ajavahemikul AAAA–AAAA

- seejärel finantsmõju stabiliseerub.

1.7. Ettenähtud haldusviisid [6]

( Tsentraliseeritud haldamine : otse , haldajaks on komisjon

( Tsentraliseeritud haldamine : kaudselt , haldamine on delegeeritud:

- ( täitevasutustele

- ( ühenduste asutatud asutustele[7]

- ( riigi avalik-õiguslikele asutustele või avalikke teenuseid osutavatele asutustele

- ( isikutele, kellele on usaldatud konkreetsete meetmete rakendamine Euroopa Liidu lepingu V jaotise kohaselt ja kes on kindlaks määratud asjaomases põhiõigusaktis finantsmääruse artikli 49 tähenduses

( Haldamine koostöös liikmesriikidega

( Haldamine detsentraliseeritult kolmandate riikidega

( Haldamine ühiselt rahvusvaheliste organisatsioonidega (täpsustage)

Mitme haldusviisi korral esitage üksikasjad rubriigis „Märkused”.

Märkused

2. HALDUSMEETMED

2.1. Järelevalve ja aruandlus

Täpsustage teostamise tingimused ja sagedus.

Ei kohaldata

2.2. Haldus ja kontroll

2.2.1. Tuvastatud ohud

Ei kohaldata

2.2.2. Ettenähtud kontrollivahendid

Ei kohaldata

2.3. Pettuse ja muude rikkumiste ärahoidmine

Täpsustage toimivad või kavandatud ennetus- ja kaitsemeetmed.

Ei kohaldata

3. ETTEPANEKU/ALGATUSE HINNANGULINE FINANTSMÕJU

3.1. Mitmeaastase finantsraamistiku rubriigid ja eelarveread, mille kuludele mõju avaldub

Seadusandliku akti jaoks ei ole vaja lisapersonali ega täiendavaid rahalisi vahendeid.

- Olemasolevad eelarveread

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide kaupa ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik | Eelarverida | Assigneeringute liik | Osamaksud |

- Uued eelarveread, mille loomist taotletakse: Puuduvad

Järjestage mitmeaastase finantsraamistiku rubriikide kaupa ja iga rubriigi sees eelarveridade kaupa

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik | Eelarverida | Assigneeringute liik | Osamaksud |

3.2. Hinnanguline mõju kuludele

3.2.1. Üldine hinnanguline mõju kuludele

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Mitmeaastase finantsraamistiku rubriik | Number | [Nimetus…………………………………………………………………] |

miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

- 3.2.3.2. Hinnanguline personalivajadus

- ( Ettepanek/algatus ei hõlma personali kasutamist

- ( Ettepanek/algatus hõlmab personali kasutamist, mis toimub järgmiselt:

hinnanguline väärtus (täisarvuna või maksimaalselt ühe kohaga pärast koma)

( Ametikohtade loeteluga ette nähtud ametikohad (ametnikud ja ajutised töötajad) |

XX 01 01 01 (komisjoni peakorteris ja esindustes) |

XX 01 01 02 (delegatsioonides) |

XX 01 05 01 (kaudne teadustegevus) |

10 01 05 01 (otsene teadustegevus) |

( Koosseisuväline personal (täistööajale taandatud töötajad)[18] |

XX 01 02 01 (üldvahenditest rahastatavad lepingulised töötajad, riikide lähetatud eksperdid ja abiteenistujad) |

XX 01 02 02 (lepingulised töötajad, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid, renditud tööjõud ja noored eksperdid delegatsioonides) |

10 01 05 02 (lepingulised töötajad, riikide lähetatud eksperdid ja renditud tööjõud otsese teadustegevuse valdkonnas) |

Muu eelarverida (täpsustage) |

KOKKU |

XX osutab asjaomasele poliitikavaldkonnale või jaotisele.

Personalivajadused kaetakse juba meedet haldavate peadirektoraadi töötajatega ja/või töötajate ümberpaigutamise teel peadirektoraadi siseselt. Vajaduse korral võidakse personali täiendada iga-aastase vahendite eraldamise menetluse käigus, arvestades olemasolevate eelarvepiirangutega.

Ülesannete kirjeldus:

Ametnikud ja ajutised töötajad |

Koosseisuvälised töötajad |

3.2.4. Kooskõla kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

- ( Ettepanek/algatus on kooskõlas kehtiva mitmeaastase finantsraamistikuga

- ( Ettepanekuga/algatusega kaasneb mitmeaastase finantsraamistiku asjakohase rubriigi ümberplaneerimine

Selgitage ümberplaneerimist, osutades asjaomastele eelarveridadele ja summadele.

- ( Ettepanekuga/algatusega seoses võib olla vajalik paindlikkusinstrumendi kohaldamine või mitmeaastase finantsraamistiku läbivaatamine[21]

Selgitage vajalikku toimingut, osutades asjaomastele rubriikidele, eelarveridadele ja summadele.

3.2.5. Kolmandate isikute rahaline osalus

- ( Ettepanek/algatus ei hõlma kolmandate isikute poolset kaasrahastamist

- ( Ettepanek/algatus hõlmab kaasrahastamist, mille hinnanguline summa on järgmine:

assigneeringud miljonites eurodes (kolm kohta pärast koma)

Artikkel …. | | | | | | | | | |Mitmesuguste tulude puhul täpsustage, milliseid eelarveridasid ettepanek mõjutab.

Täpsustage tuludele avaldatava mõju arvutusmeetod.

[1] EÜT L 209, 2.8.1997, lk 1.

[2] EÜT L 209, 2.8.1997, lk 6.

[3] EÜT C 236, 2.8.1997, lk 1.

[4] ABM – tegevuspõhine juhtimine; ABB – tegevuspõhine eelarvestamine.

[5] Vastavalt finantsmääruse artikli 49 lõike 6 punktile a või b.

[6] Haldusviise selgitatakse koos viidetega finantsmäärusele veebisaidil BudgWeb: http://www.cc.cec/budg/man/budgmanag/budgmanag_en.html

[7] Määratletud finantsmääruse artiklis 185.

[8] Liigendatud assigneeringud / liigendamata assigneeringud.

[9] EFTA – Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon.

[10] Kandidaatriigid ja vajaduse korral Lääne-Balkani potentsiaalsed kandidaatriigid.

[11] Aasta, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist.

[12] Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B..A read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

[13] Aasta, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist.

[14] Väljunditena käsitatakse tarnitud tooteid ja osutatud teenuseid ( rahastatud üliõpilasvahetuste arv, ehitatud teede pikkus kilomeetrites jms).

[15] Vastavalt punktis 1.4.2 nimetatud erieesmärkidele.

[16] Aasta, mil alustatakse ettepaneku/algatuse rakendamist.

[17] Tehniline ja/või haldusabi ning ELi programmide ja/või meetmete rakendamiseks antava toetusega seotud kulud (endised B..A read), otsene teadustegevus, kaudne teadustegevus.

[18] Lepingulised töötajad, renditud tööjõud, noored eksperdid delegatsioonides, kohalikud töötajad, riikide lähetatud eksperdid:

[19] Tegevusassigneeringutest rahastatavate koosseisuväliste töötajate ülempiir (endised B..A read).

[20] Peamiselt struktuurifondid, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond.

[21] Vt institutsioonidevahelise kokkuleppe punktid 19 ja 24.

[22] Traditsiooniliste omavahendite (põllumajandussaaduste tollimaksud ja suhkrumaksud) korral peab olema märgitud netosumma, s.t brutosumma pärast 25 % sissenõudmiskulude mahaarvamist.

52010PC0526