3.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 99/1

—

võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2009. aasta aruannet;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 284;

—

võttes arvesse asutamislepingule lisatud Euroopa Keskpankade Süsteemi ja Euroopa Keskpanga põhikirja puudutava protokolli artiklit 15;

—

võttes arvesse oma 2. aprilli 1998. aasta resolutsiooni demokraatliku vastutuse kohta majandus- ja rahaliidu kolmandas etapis (1);

—

võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2009. aasta teatist „2009. aasta aruanne euroala kohta” (KOM(2009)0527) ja sellele lisatud komisjoni töödokumenti (SEK(2009)1313/2);

—

võttes arvesse Jacques de Larosière’i juhitava kõrgetasemelise rühma 25. veebruari 2009. aasta aruannet;

—

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus finantssüsteemi makrotasandi usaldatavusjärelevalve kohta ühenduses ja Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu asutamise kohta (KOM(2009)0499);

—

võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2009. aasta ettepanekut võtta vastu nõukogu otsus, millega antakse Euroopa Keskpangale eriülesanded seoses Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tegevusega (KOM(2009)0500);

—

võttes arvesse oma 25. märtsi 2010. aasta resolutsiooni Euroopa Keskpanga 2008. aasta aruande kohta (2);

—

võttes arvesse oma 18. novembri 2008. aasta resolutsiooni EMU@10 – majandus- ja rahaliidu esimesed kümme aastat ja tulevik (3);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0314/2010),

A.

arvestades, et üldine reaalne SKP euroalas vähenes 2009. aastal 4,1 %, kui finantsiline ebastabiilsus Lehman Brothersi krahhi järel süvenes; arvestades, et see koondarv varjab euroala liikmesriikide vahelisi suuri erinevusi;

B.

arvestades, et keskmine aastane inflatsioon oli 0,3 % ning keskmise ja pikema ajavahemiku ennustatav inflatsioon püsis kooskõlas EKP eesmärgiga hoida inflatsioonimäär 2 % lähedal, kuid sellest allpool;

C.

arvestades, et keskmine valitsemissektori eelarve puudujääk euroalal kasvas umbes 6,3 %-ni ja riigivõla suhe SKPsse kerkis 69,4 %lt 2008. aastal 78,7 %ni 2009. aastal;

D.

arvestades, et euro vahetuskurss USA dollari suhtes langes 1,39 USDlt 2009. aasta 2. jaanuaril 1,26 USDle 2009. aasta märtsi keskel, kerkis uuesti kuni 1,51 USDni 2009. aasta detsembri alguses ning on 2010. aastal väärtust kaotanud ning jõudis madalaima taseme 1,19 USDni 2010. aasta 2. juunil;

E.

arvestades, et Hiina võimude poolt 2009. aastal määratud renminbi vahetuskurss euro suhtes ei olnud õige, mistõttu euro oli Hiina vääringu suhtes kunstlikult tugev;

F.

arvestades, et EKP langetas intressimäärad 1 %-ni ja jätkas oluliste ja pretsedenditute mittestandardsete krediiditoetuse meetmete rakendamist; arvestades, et EKP bilansimaht suurenes oluliselt kogu 2009. aasta jooksul;

G.

arvestades, et 2009. aasta teisel poolel on täheldatud märke majanduse stabiliseerumisest euroalal ja majanduse kasvumäär kvartalite kaupa on muutunud positiivseks, ehkki ikka veel nõrgalt, kuid need koondarvud ei näita, et see suundumus ei esine mitte kõigis euroala liikmesriikides ja mõned neist viibivad veel ikka majandussurutises;

H.

arvestades, et EKP ennustas euroalale 2010. aastaks 0,1 % ja 1,5 % vahelist kasvumäära, enne kui mitmeid euroala riike tabas riigivõla kriis,

1.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Lissaboni leping jõustus 1. detsembril 2009 ning see annab EKPle ELi institutsiooni staatuse, mis suurendab parlamendi vastutust esmase institutsioonina, mille kaudu EKP on aruandekohustuslik Euroopa kodanike ees;

2.

tervitab rahandusteemalise dialoogi jätkumist Euroopa Parlamendi uue koosseisuga pärast 2009. aasta juunis toimunud valimisi;

3.

pooldab euro kasutuselevõttu Eestis 1. jaanuaril 2011. aastal;

4.

juhib tähelepanu asjaolule, et tegelike hinnasuundumuste puhul on rahapoliitika meetmed vaid üks tegur teiste hulgas ning et viimaste aastate spekulatiivsed tendentsid üksikutel turgudel ning loodusressursside süvenev ja ennustatav nappus on mänginud hinnatõusu põhjustamisel erilist osa;

5.

märgib, et see tasakaalustamatus muudab euroalale sobiva rahapoliitika väga keeruliseks; kutsub valitsusi seetõttu üles oma majanduspoliitikat kooskõlastama;

6.

on sügavalt mures selle üle, et euroala riikide vahel on jätkuvalt olulisi makromajandusliku tasakaalu probleeme;

7.

on seisukohal, et mõne euroala riigi finantskriis on euroala jaoks tervikuna tõsine küsimus, mis näitab eurotsooni teatud puudujääke; see viitab reformide ja majanduspoliitika parema kooskõlastamise vajadusele euroalal;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon ja keskpank koostaksid ettepanekud kooskõlas Baseli komitee ettepanekuga Basel III kohta, millega kehtestatakse siduvad eeskirjad tsüklilisuse tasandamiseks vajaliku puhvri kasutuselevõtmiseks; kutsub nõukogu, komisjoni ja keskpanka üles edendama ettepanekute järjepidevat ja kiiret rakendamist, kui Baseli komitee ettepanekud G20 tasemel ratifitseeritakse;

9.

juhib tähelepanu asjaolule, et stabiilsuse ja kasvu pakti põhimõtteid ei ole alati täielikult järgitud; tuletab meelde, et kui riigi rahanduse tasakaalu taastamise ja võlakoormuse vähendamise eesmärk on vajalik ülemäärastes võlgades olevate riikide jaoks, ei lahenda see üksi euroala ja laiemalt ELi riikide vahelise majandusliku tasakaalustamatuse probleemi; nõuab seetõttu, et stabiilsuse ja kasvu pakti kohaldataks piiranguteta ja sidusamalt; on seisukohal, et pakti tuleks võimalike vastuolude tuvastamiseks täiendada varase hoiatamise süsteemiga, näiteks nn Euroopa poolaasta kujul, et mitte ainult edendada järelevalvet ja tugevdada majanduspoliitika kooskõlastamist, vaid ka tegelda väljaspool eelarvet oleva makromajandusliku tasakaaluga ja tugevdada täitemenetlust;

10.

on seisukohal, et meetmeid tuleb võtta nüüd, et alustada kohe eelarve puudujäägi järkjärgulist vähendamist ja taastada usaldus riigi rahanduse vastu Euroopas;

11.

märgib, et rahaliit vajab majanduspoliitika jõulist ja tihedamat koordineerimist, et olla tugev; väljendab kahetsust, et majandus- ja rahaliidus on rõhk olnud suuresti „raha poolel”;

12.

on seisukohal, et liikmesriikide suhtes, kes ei järgi euroala eeskirju riigi rahanduse ja usaldusväärsele statistikale juurdepääsu osas, tuleks kohaldada meetmeid, mille valik järjest laieneb ja mitmekesistub, et tagada parem eeskirjadest kinnipidamine;

13.

usub, et kokkulepitud kriisijuhtimismehhanismide puudumine ja teatud valitsuste käitumine on raskendanud kiire lahenduse leidmist teatavate euroala riikide võlakohustuskriisile ja nõrgestab ka tulevikus majandus- ja rahaliidu võimet niisugustele olukordadele kiiresti reageerida; nõuab seetõttu alalist kriisijuhtimisraamistikku;

14.

nõuab, et rahaline toetus võlakriisis olevatele ELi riikidele tuleb kavandada selliselt, et sellega soodustatakse võlgade tagasimaksmist, eelarve tasakaalu ja majandusreformi, ning rõhutab ohtu, mis tuleneb laenude muutmisest osamaksudeks, kuna see soodustab laenuvõtmist ja võlgade tekkimist;

15.

nõuab seepärast, et komisjoni esitaks ettepanekuid stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamiseks ning lisaks sinna konkreetsed eesmärgid, mis käsitlevad konkurentsialase lõhe kaotamist Euroopa riikide vahel, et stimuleerida töökohti loovat majanduskasvu;

16.

jagab muret võimalike eurovastaste spekulatsioonide pärast;

17.

on seisukohal, et laenukasvu ja varahindade areng ELis ning liikmesriikides on kõige olulisemad näitajad majandus- ja rahaliidu ning laiemalt ELi finantsstabiilsuse tulemuslikus järelevalves;

18.

on mures euroala riikide võlakirjade turgudel jätkuvalt valitseva pingelise olukorra pärast, mis kajastub suurenevates hinnavahedes; arvab, et praeguse finantskriisi ajal kogetud paanikalainetest tingitud pagemine turvalisusse on avaldanud väga suurt moonutavat mõju ja põhjustanud kulukat negatiivset välismõju;

19.

palub rakendada reitinguagentuuride määrust (EÜ) nr 1060/2009 õigeaegselt ja tunneb heameelt komisjoni 2. juuni 2010. aasta ettepaneku üle reitinguagentuuride määruse (EÜ) nr 1060/2009 muutmiseks, kuid kutsub samas komisjoni üles esitama edasisi ettepanekuid eesmärgiga teostada nende agentuuride tegevuse üle rangemat järelevalvet, parandada reitinguagentuuride vastutust ja hinnata võimalust luua Euroopa reitinguagentuur; rõhutab asjaolu, et euroala riikide võlakohustuste hindamine on osutunud kriisi ajal problemaatiliseks;

20.

juhib tähelepanu EKP sõltumatusele;

21.

soovitab EKP-l muuta oma töö läbipaistvamaks, et suurendada selle legitiimsust ja prognoositavust. Läbipaistvust on vaja ka seoses sisemiste mudelitega, mida kasutatakse mittelikviidsete tagatiste hindamiseks, ja seoses tagatiseks pakutud teatavate väärtpaberite hindamisega;

22.

on seisukohal, et arvestades EKP uut staatust Lissaboni lepingu jõustumise tõttu, peaksid nõukogu esitatud EKP juhatuse liikmekandidaadid läbima erikuulamise asjaomases parlamendikomisjonis ja seejärel hääletuse Euroopa Parlamendis; märgib ka, et kriisist alates on EKP roll olnud väga oluline, ja leiab seetõttu, et sellise rolliga peaksid kaasnema suurem läbipaistvus ja vastutus;

23.

tunneb heameelt, et eurorühm sai Lissaboni lepinguga juriidiliseks isikuks ja et EKP osaleb rühma koosolekutel;

24.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et Euroopa Parlamendi kindel kavatsus jätkata rahandusteemalist dialoogi on oluline element demokraatliku kontrolli teostamisel EKP üle;

25.

tervitab ettepanekut luua Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu, mis aitab vähendada puudujääke makrotasandi usaldatavusjärelevalves; kutsub EKPd üles kehtestama selged mudelid ja määratlused, et tagada Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu tõhus tegevus ja vastutus; lisab, et EKP-le antavad uued ülesanded, mis on seotud Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukoguga, ei kahjusta mingil viisil EKP sõltumatust;

26.

märgib, et kontseptsioon, mille kohaselt Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu annaks ainult hoiatusi ja soovitusi ilma tegeliku jõustamiseta, ei ole tõhusa rakendamise ja vastutuse osas rahuldav; avaldab kahetsust, et Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu ei saa ise erakorralist olukorda välja kuulutada;

27.

avaldab heameelt ettepaneku üle korraldada Euroopa Süsteemsete Riskide Nõukogu esimehele kuulamised Euroopa Parlamendis muus raamistikus kui rahapoliitiline dialoog;

28.

usub, et majandustegevuse taaselavnemine 2009. aasta teisel poolel tulenes sellest, et alates 2008. aasta lõpust võtsid valitsused ja keskpangad kogu maailmas selliseid erakorralisi meetmeid nagu pankade kohustuste tagatised, kapitalisüstid ja varade toetusskeemid;

29.

märgib, et euroala finantskriis on maksevõimekriis, mis algselt väljendus likviidsuskriisina; arvab, et olukorda ei saa pikas perspektiivis lahendada lihtsalt uute laenude ja likviidsuse andmisega suure võlakoormusega riikidele, millega kaasnevad kiirendatud kavad eelarve konsolideerimiseks;

30.

usub ka, et kriis on toonud ilmsiks viimaste aastate majanduspoliitika suundumuse, mille kohaselt on nii euroalal kui ka väljaspool seda suur valitsemis- ja erasektori võlg, mille vähendamiseks kulub aastaid; on arvamusel, et mõnel Euroopa osal on raskem kui teistel tulla toime kriisi tagajärgedega ja sellest tingitud muudatustega ning saavutada jätkusuutlik majanduskasv, teha uuendusi ja luua uusi töökohti; rõhutab, et kogu Euroopas on vaja reforme;

31.

tuletab meelde, et enne finantskriisi puhkemist vähenes aastatel 1999–2007 euroala ja ELi kui terviku, samuti enamuse liikmesriikide valitsemissektori võla suhe SKPsse, otse vastupidiselt suurenes samal ajal väga suures mahus majapidamiste ja äriühingute võlakoormus ning finantssektori finantsvõimendus;

32.

tuletab meelde, et valitsemissektori võlakoormuse tohutu suurenemine mitmes liikmesriigis alates 2008. aastast oli tingitud asjaolust, et nendel riikidel tuli tegelda liialdustega, mille eelnevalt olid põhjustanud erasektori võlakoormuse jätkusuutmatu kasv ja hiiglaslikud finantsmullid; usub seetõttu, et praegune kriis näitas selgelt, et eelarveseisund on jätkusuutmatu, kui erasektori rahastamine on jätkusuutmatu;

33.

märgib, et kriis koos järgnenud päästeoperatsioonide ja majandusstiimulite pakettidega on toonud mõnes liikmesriigis kaasa karmid kokkuhoiumeetmed, mis olid paljudel juhtudel juba ammu vajalikud, kuid mis samal ajal piiravad tugevalt valitsuste tegutsemisvõimet;

34.

hoiatab, et kokkuhoiupaketid ei tohiks viia meetmeteni, mis võivad tõsiselt pidurdada majanduse elavdamist, mis eeldab uut majanduse juhtimist selliste vahendite ja ajakavaga, mis tagavad tasakaalu eelarve konsolideerimise ja töökohtadesse investeerimise ning jätkusuutliku arenguga seotud vajaduste kaitsmise vahel;

35.

rõhutab, et reaalmajanduseni, eelkõige VKEdeni jõudnud krediidi vähesus tulenes väiksemast nõudlusest majandustegevuse pidurdumise tõttu, samuti pankade soovimatusest krediiti anda;

36.

rõhutab, et mitme liikmesriigi pangad on liigselt sõltunud EKP võimaldatud likviidsusest;

37.

märgib, et EKP poolt alates 2008. aasta oktoobrist võetud mittestandardsed meetmed krediidi toetamiseks on osutunud edukaks ning aidanud vältida suuremat majanduslangust ja finantsturgude ebastabiilsuse süvenemist; kordab, et nendest meetmetest loobumine peab olema hoolikalt ajastatud ja põhjalikult kooskõlastatud liikmesriikide valitsuste ja nende tegevusega, eriti arvestades paljude liikmesriikide kollektiivset ja üheaegset kokkuhoiumeetmete kasutuselevõttu;

38.

on samas mures EKP väljumisstrateegia võimaliku asümmeetrilise mõju pärast, arvestades euroala liikmesriikide majandustsükli olulisi erinevusi;

39.

tunneks heameelt, kui Euroopa Keskpank tunnistaks tagasiostulepingutega seoses tagatisena euroala riikide valitsuse võlakirju, järgides seega Inglise Panga ja USA Föderaalreservi järeleproovitud tava;

40.

rõhutab, et järkjärguline eelarvepuudujäägi vähendamine ja riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus on ülioluline kogu euroala jaoks;

41.

märgib ära ELi mitmed ettepanekud ettevaatusabinõude täiendamiseks, kriisi juhtimiseks ja varipangandussektori reguleerimiseks;

42.

jagab muret usaldatavusnormatiivide, praeguste regulatiivsete, raamatupidamis- ja maksueeskirjade protsükliliste aspektide pärast, mis tugevdavad turumajanduse toimimisele omast kõikumist veelgi;

43.

rõhutab, et pankade kapitalipuhvreid on vaja otsustavalt suurendada ja parandada kapitali kvaliteeti ning avaldab heameelt Baseli komitee ettepaneku üle esimese taseme omavahendid kitsamalt määratleda ning kehtestada kõrgemad kapitalimäärad; juhib ka tähelepanu finantsmajanduse seotusele reaalmajandusega ja mõjudele, mida ühe reguleerimine võib teisele avaldada;

44.

on seisukohal, et ülemaailmne finantssüsteem tuleb muuta vähem haavatavaks ja et käesolevast kriisist tuleb õppida ülemaailmsel tasandil, et vähendada süsteemset riski, tegelda finantsmullidega ja parandada riskijuhtimise kvaliteeti ja finantsturgude läbipaistvust, kinnitades taas, et peamine ülesanne on reaalmajanduse rahastamine;

45.

märgib, et euro saavutas 2009. aastal rahvusvahelise valuutana kõrge staatuse, kuid langes 2010. aastal tugeva surve alla;

46.

juhib tähelepanu asjaolule, et vahetuskursside suure volatiilsuse ajal on euro tugevnenud, eriti USA dollari ja renminbi suhtes, ning tunneb muret selle pärast, et see võib kahjustada euroala konkurentsivõimet;

47.

tunnistab, et euro tugevus tulenes osaliselt majandustegevuse nõrkusest USAs, kus jooksevkonto puudujääk kahanes 2009. aastal teravalt allapoole 3 % SKPst ja föderaaleelarve puudujääk kasvas eelarveaastal 2009 umbes 10 %ni SKPst, kusjuures euro kursi langus oli muu hulgas seotud ka maailmaturgude usalduse puudumisega mõne väga suure võlakoormusega ELi liikmesriigi suhtes; jagab muret raha hulga suurenemise pärast USAs ja vähemal määral ELis;

48.

on mures vahetuskursside volatiilsuse ja carry trade tehingute mõju pärast nii ülemaailmsele finantsstabiilsusele kui ka reaalmajandusele;

49.

rõhutab, et vaatamata praegusele ülemaailmsele finants- ja majanduskriisile peab euroala edasi laienema, kuid märgib, et euroalaga liitumise eeltingimusena on vaja täita Maastrichti kriteeriumid; tervitab euro kiiret kasutuselevõttu kõigis neid kriteeriumeid täitvates riikides;

50.

usub, et Eesti üleminek eurole näitab, et euro staatus on vaatamata valitsemissektori võlakriisile siiski kõrge; usub, et see staatus julgustab liikmesriike pürgima euroala liikmeks;

51.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning eurorühmale ja Euroopa Keskpangale.