31.5.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 161/65

A.

arvestades, et praegu ootab Euroopa Liidus sobivat elundidoonorit 56 000 patsienti ja hinnanguliselt sureb iga päev vajalikku siirdatavat elundit oodates 12 inimest;

B.

arvestades, et patsientidele elundite siirdamise vajadus ei ole Euroopas rahuldatud, kuna surnud doonoritelt ja omakasupüüdmatutelt elusdoonoritelt pärinevate siirdamiseks saadaolevate elundite hulk on piiratud;

C.

arvestades, et surnud doonorite arv erineb liikmesriigiti tugevalt, ulatudes Hispaaniast, kus on 34,2 doonorit miljoni elaniku kohta, kuni Bulgaariani, kus on 1,1 doonorit miljoni elaniku kohta, ning et elundite puudus on siirdamisprogramme mõjutav põhitegur;

D.

arvestades, et erinevatest õiguslikest, kultuurilistest, halduslikest ja korralduslikest teguritest tulenevalt on riiklik poliitika ning elundidoonorlust ja elundite siirdamist käsitlev õiguslik raamistik liikmesriigiti oluliselt erinev;

E.

arvestades, et elundidoonorlus ja elundite siirdamine on tähtsa eetilise mõõtmega tundlikud ja keerulised küsimused, mis nõuavad arendamiseks ühiskonna igakülgset osalemist ning kõigi asjaomaste sidusrühmade kaasamist;

F.

arvestades, et elundisiirdamine annab võimaluse päästa elusid, tagab parema elukvaliteedi ja omab (neeru siirdamise korral) muude asendusteraapia vormidega võrreldes parimat kulude-tulude suhet ning suurendab patsientide võimalusi ühiskonna- ja tööelus osalemiseks;

G.

arvestades, et elundite vahetamine liikmesriikide vahel on juba väljakujunenud tava, kuigi piiriüleselt vahetatavate elundite hulk erineb liikmesriigiti märgatavalt, ning arvestades, et rahvusvahelised vahetusorganisatsioonid, nagu Eurotransplant ja Scandiatransplant, on soodustanud elundite vahendamist liikmesriikide vahel;

H.

arvestades, et praegu puudub nii kogu Euroopa Liitu hõlmav andmebaas, mis sisaldaks teavet annetamiseks ja siirdamiseks mõeldud elundite ning elavate ja surnud doonorite kohta, kui ka üleeuroopaline sertifitseerimise süsteem, mis tõendaks, et inimelundid ja -koed on seaduslikul teel saadud;

I.

arvestades, et ainult Hispaanial ja mõnel üksikul muul liikmesriigil on õnnestunud suurendada märkimisväärselt surnud doonorite annetuste arvu ning on tõestatud, et selline kasv on otseselt seotud teatud korralduslike tavade sisseviimisega, mis võimaldavad süsteemidel välja selgitada võimalikke doonoreid ning suurendada tegelikult doonorluseks valmis olevate surnud isikute arvu;

J.

arvestades, et direktiiv 2004/23/EÜ loob elundidoonorluse ja elundite siirdamise jaoks Euroopa Liidus selge õigusliku raamistiku, mille tulemusena luuakse või määratakse kõikides liikmesriikides pädevad asutused, et tagada vastavus ELi kvaliteedi- ja ohutusstandarditele;

K.

arvestades, et elundikaubandus ning elundite eemaldamise eesmärgil toimuv inimkaubandus on inimõiguste raske rikkumine;

L.

arvestades, et ebaseaduslik elundikaubandus ja elundite eemaldamise eesmärgil toimuv inimkaubandus ning elundidoonorluse seaduslik süsteem on omavahel tugevalt seotud, sest esiteks soodustab seaduslikus süsteemis kättesaadavate elundite vähesus ebaseaduslikku tegevust ning teiseks kahjustab ebaseaduslik tegevus tõsiselt seadusliku elundidoonorluse süsteemi usaldusväärsust;

M.

arvestades, et elundidoonorlusest keeldumise näitajad erinevad Euroopa siseselt tugevalt ning seda erinevust saab selgitada meditsiinitöötajate väljaõppe ja teadmiste taseme erinemisega suhtlemise ja perehoolduse valdkonnas, erinevate õiguslike lähenemisviisidega elundidoonorlusele nõusoleku andmisele ja nimetatud lähenemisviiside tegeliku rakendamisega ning muude tähtsate kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete teguritega, mis mõjutavad ühiskonna ettekujutust elundidoonorluse ja elundite siirdamise kasulikkusest;

N.

arvestades, et elusdoonorlus võib olla kasulikuks täiendavaks meetmeks patsientidele, kes ei saa vajalikku elundit surmajärgse annetuse teel, kuid tuleb rõhutada, et elusdoonorlust võib kaaluda ainult siis, kui igasugune ebaseaduslik tegevus ja annetuse eest maksmine on välistatud;

O.

arvestades, et meditsiiniline sekkumine tohib toimuda alles pärast seda, kui asjaomane isik on andnud selleks vabatahtliku ja teadliku nõusoleku; arvestades, et nimetatud isikule tuleks varem anda asjakohast teavet sekkumise eesmärgi ja viisi ning tagajärgede ja riskide kohta, ning arvestades, et asjaomane isik võib igal ajal vabalt oma nõusoleku tagasi võtta;

P.

arvestades, et liikmesriigid peavad tagama, et siirdamiseks ettenähtud inimelundeid ei eemaldata surnud isikult enne, kui nimetatud isik on siseriiklike õigusaktidega kooskõlas surnuks tunnistatud;

Q.

arvestades, et elusdoonorlus peaks täiendama surnud doonorite annetusi;

R.

arvestades, et elundite kasutamisega ravis kaasneb nakkushaiguste ja muude haiguste leviku oht;

S.

arvestades asjaoluga, et inimeste pikem eluiga vähendab kättesaadavate elundite kvaliteeti ning see omakorda kahandab tihti siirdamiste arvu muu hulgas ka sellistes liikmesriikides, kus doonorite arv kasvab;

T.

arvestades, et inimeste teadlikkusel ja avalikul arvamusel on doonorlusnäitajate tõstmisel väga oluline roll;

U.

arvestades, et heategevuslike ja muude vabatahtlike organisatsioonide töö liikmesriikides tõstab teadlikkust elundidoonorluse kohta, ja arvestades, et nende organisatsioonide jõupingutused aitavad lõppkokkuvõttes suurendada inimeste arvu elundidoonorite registrites,

1.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Komisjon võttis 2008. aasta detsembris vastu elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuskava (2009–2015), milles nähakse ette suund liikmesriikide koostööle selliste esmatähtsate meetmete abil, mis põhinevad ühiste eesmärkide määratlemisel ja väljatöötamisel ning elundidoonorluse ja elundite siirdamise tegevuse hindamisel kokkulepitud näitajate alusel, mis võivad aidata kindlaks määrata sihttasemed ja parimad tavad;

2.

väljendab muret asjaolu pärast, et siirdamiseks saadaolevatest inimelunditest ei piisa patsientide vajaduste rahuldamiseks; tunnistab, et elundidoonorite suur puudus on peamine takistus siirdamissüsteemide täielikul väljaarendamisel ja peamine probleem, millega ELi liikmesriigid elundisiirdamise puhul silmitsi seisavad;

3.

märgib, et edukad on olnud skeemid, millega kodanikele antakse võimalus teatavate haldustoimingute, näiteks passi või juhilubade taotlemise käigus liituda otse elundidoonorite registriga; kutsub liikmesriike tungivalt üles uurima selliste skeemide kasutuselevõtu võimalust eesmärgiga suurendada inimeste arvu doonorite registrites;

4.

on seisukohal, et kui tahetakse tagada, et raviks kättesaadavaid elundeid ei raisata, on tähtis, et elundite kasutamise kohta oleks kehtestatud selgelt kindlaks määratud õiguslik raamistik ning ühiskond usaldab doonorlus- ja siirdamissüsteemi;

5.

märgib elundite hankimise korralduslike aspektide tähtsust ning rõhutab, et teabe ja parimate tavade vahetamine liikmesriikide vahel aitab riikidel, kus on elunditest suur puudus, tõsta elundite annetamise näitajaid, mida kinnitab nii Euroopa Liidus kui ka sellest väljaspool asuvate selliste riikide näide, kellel õnnestus Hispaania mudeli osalise rakendamisega oma elundidoonorluse näitajaid tõsta;

6.

rõhutab siirdamiskoordinaatorite olulisust ning seda, kui tähtis on määrata siirdamiskoordinaatorid haiglates. Siirdamiskoordinaatori roll tuleb tunnistada väga oluliseks mitte ainult doonorluse ja siirdamise tõhususe, vaid ka siirdatavate elundite kvaliteedi ja ohutuse parandamise seisukohast;

7.

rõhutab, et elundite annetamise ja hankimise ümberkorraldamisega saab elundidoonorluse taset märkimisväärselt tõsta ja hoida;

8.

rõhutab, et võimalike doonorite kindlakstegemine on surnud doonorite annetusi silmas pidades üheks tähtsaimaks ülesandeks; rõhutab, et doonorite leidmise protsessi tõhustamiseks ja elundidoonorluse näitajate tõstmiseks on oluline, et haiglas töötaks ennetava doonorite leidmise programmi väljatöötamise ja kogu elundidoonorluse protsessi tõhustamise eest vastutav isik (siirdamiskoordinaator);

9.

võtab teadmiseks, et arvestades asjaolu, et doonorid ja retsipiendid peavad sobima, on tähtis elundeid piiriüleselt vahetada, ning seetõttu on suur doonorireserv kõikide ootenimekirjades olevate patsientide vajaduste rahuldamise seisukohast oluline; on arvamusel, et kui liikmesriikide vahel ei toimu elundivahetust, on harvaesineva vajadusega retsipientidel väga vähe võimalusi sobivat elundit saada, samas kui sobiv doonor võidakse kõrvale jätta, sest ootenimekirjas ei ole hetkel vastavat retsipienti;

10.

tunneb heameelt Eurotransplanti ja Scanditransplanti tegevuse üle, kuid märgib, et elundite vahetamist väljapoole neid süsteeme ja nende vahel saaks oluliselt parandada, eriti kasulik oleks see väikeste riikide patsientidele;

11.

rõhutab, et ühiste siduvate kvaliteedi- ja ohutusstandardite kehtestamine on ainus vahend, millega saab tagada tervise kõrgetasemelise kaitse ELis;

12.

rõhutab, et doonorlus peaks olema vabatahtlik ja tasuta ning toimuma täpselt kindlaks määratud õiguslikus ja eetilises raamistikus;

13.

palub liikmesriikidel tagada, et elundid eraldatakse retsipientidele läbipaistvate, mittediskrimineerivate ja teaduslike kriteeriumide alusel;

14.

kutsub liikmesriike üles kindlustama, et määratletakse selgelt õiguslik raamistik, mis tagab, et surnud isik või tema sugulased annavad elundidoonorlusele õiguslikult kehtiva nõusoleku või keelduvad sellest, ning tagama, et surnud isikult ei eemaldata elundeid enne, kui kõnealune isik on siseriiklike õigusaktidega kooskõlas surnuks tunnistatud;

15.

toetab meetmeid, mille eesmärk on kaitsta elusdoonoreid ja tagada, et elundeid annetatakse omakasupüüdmatult ja vabatahtlikult, makstes annetamise eest ainult hüvitist, mis katab vaid elundi annetamisega seotud kulud, näiteks reisikulud, lapsehoidmiskulud, sissetuleku kaotuse või taastumisega seotud kulud, ning keelates võimaliku doonori suhtes mis tahes rahalised stiimulid ja halvemused; nõuab tungivalt, et liikmesriigid määraksid kindlaks tingimused, mille puhul võib hüvitist maksta;

16.

palub komisjonil uurida võimalust tagada elusdoonoritele seadusjärgne kindlustus kõigis liikmesriikides; palub komisjonil analüüsida elusdoonorite eri tervisekindlustuse viise kõigis liikmesriikides, et teha kindlaks parimad tavad ELis;

17.

rõhutab, et liikmesriikidel tuleb tagada, et elusdoonorid valitakse välja nende tervise ja haigusloo põhjal, millele lisatakse vajaduse korral vastava kvalifikatsiooni ja väljaõppega spetsialistide koostatud psühholoogiline hinnang;

18.

rõhutab, et hästi struktureeritud operatiivsüsteemide loomine ja edukate mudelite edendamine siseriiklikul tasandil on ülimalt oluline; teeb ettepaneku, et operatiivsüsteemid peaksid sisaldama sobivat õiguslikku raamistikku, tehnilist ja logistilist infrastruktuuri ning organisatsioonilist tuge, mis on ühendatud tulemusliku jaotamissüsteemiga;

19.

kutsub liikmesriike üles edendama esimese sammuna elundidoonorluse kvaliteedi parandamise programme kõigis haiglates, kus on märke elundidoonorluse potentsiaalist, mis põhineb eeskätt elundidoonorluse protsessi enesehindamisel, mida teostavad iga haigla intensiivravi spetsialistid ja siirdamist koordineerivad isikud, kuid mida vajaduse ja võimaluse korral täiendatakse keskuste välisaudititega;

20.

rõhutab, et kodanike pidev õpetamine peab olema kõikide liikmesriikide teavitusstrateegiates olulisel kohal; soovitab eriti, et inimesi tuleks paremini teavitada ja julgustada elundidoonorlusest rääkima ning oma vastavast soovist sugulastele teada andma; märgib, et vaid 41 % Euroopa kodanikest on arutanud elundidoonorluse küsimust oma perekonnas;

21.

julgustab liikmesriike võtma meetmeid, et elavatel oleks kergem selgelt teada anda oma valmisolekust elundeid annetada, ning pakkuma sellel eesmärgil võimalust liituda internetis siseriikliku ja/või üleeuroopalise doonorite registriga, et seeläbi kiirendada elundi annetamiseks antud nõusoleku kontrollimist;

22.

palub komisjonil tihedas koostöös liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja asjaomaste sidusrühmadega uurida võimalust töötada välja süsteem, mille abil võetakse võimalikult paljudes liikmesriikides arvesse kodanike soovi, millega nad on avaldanud nõusolekut loovutada pärast surma elundeid;

23.

kutsub liikmesriike tagama tulevaste doonorite soovide registreerimiseks kergesti juurdepääsetavate süsteemide ja seonduvate registrite loomist;

24.

kutsub lisaks liikmesriike üles astuma samme, et hõlbustada oma riigi isikutunnistustele või juhilubadele sellise viite või sümboli lisamist, mis näitab, et dokumendi omanik on elundidoonor;

25.

kutsub seetõttu liikmesriike üles parandama tervishoiutöötajate ja patsientide tugirühmade teadmisi ja teavitusoskusi elundisiirdamise küsimuses; palub komisjonil, liikmesriikidel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel osaleda kõnealustes jõupingutustes, mille eesmärk on tõsta üldsuse teadlikkust elundidoonorluse võimalustest, arvestades seejuures iga liikmesriigi kultuurilist eripära;

26.

kutsub liikmesriike üles kasutama täielikult ära oma võimalusi surnud doonorite leidmisel, luues elundidoonorite väljaselgitamiseks tõhusad süsteemid ja toetades siirdamiskoordinaatorite tegevust Euroopa haiglates; palub liikmesriikidel hinnata laiendatud doonorireservist pärit (s.t eakamate või teatavaid haigusi põdevate doonorite) elundite kasutamist ning rakendada kõige rangemaid kvaliteedi- ja ohutusstandardeid, kasutades selleks eelkõige biotehnoloogia uusimaid saavutusi, et vähendada siirdatud elundite äratõukereaktsiooni ohtu;

27.

peab vajalikuks tagada sobiv tasakaal doonori anonüümsuse ja teabe konfidentsiaalsuse kaitsmise ning meditsiinilistel eesmärkidel elundidoonorluse jälgitavuse vahel, et hoida ära elundite annetamise eest tasu saamist ja elunditega kauplemist;

28.

rõhutab, et elusdoonoreid tuleks kohelda kõige kõrgemate meditsiinistandardite kohaselt ning kui neil tõenäoliselt siirdamise protsessi tulemusel peaksid ilmnema meditsiinilised probleemid, nagu hüpertensioon, neerupuudulikkus ja selle tagajärjed, ei tohiks neile endile sellest tekkida finantskohustusi, samuti tuleks vältida olukorda, kus inimene kaotab siirdamise või muu meditsiinilise probleemi tõttu sissetuleku. Doonoreid tuleks kaitsta diskrimineerimise eest sotsiaalsüsteemis;

29.

on arvamusel, et kõik siirdamissüsteemide suhtes kohaldatavad eeskirjad (elundite jaotamine, juurdepääs siirdamissüsteemidele, andmed tegevuse kohta jne) tuleks avalikustada ja neid tuleks nõuetekohaselt kontrollida, et hoida ära siirdamise ootenimekirjadesse ja/või raviprotseduuridele juurdepääsul igasugust põhjendamatut diskrimineerimist;

30.

märgib, et ehkki mitmed liikmesriigid on kehtestanud siirdamistoimingute kohustusliku registreerimise nõude ja olemas on ka mõned vabatahtlikud registrid, puudub eri siirdamisliikide ja nende tulemuste kohta andmete kogumise kõikehõlmav süsteem;

31.

toetab seetõttu kindlalt siseriiklike ja ELi-üleste registrite loomist ning sellise metoodika väljatöötamist, mis võimaldaks võrrelda olemasolevaid elundiretsipientide seisundi siirdamisjärgse jälgimise registreid vastavalt isikuandmete kaitse valdkonnas kehtivale Euroopa õiguslikule raamistikule;

32.

toetab seisukohta, et operatsiooni ja operatsioonijärgsete etappide toimumise korra kohta koostatakse asjaomaste kirurgide, eriharidusega patoloogide ja teiste vajalike erialade spetsialistide vastutusel kogu ELis kehtivad spetsiaalsed juhised;

33.

toetab siseriiklike ja ELi-üleste elusdoonorite järelevalveregistrite loomist, et tagada elusdoonorite tervise parem kaitse;

34.

rõhutab, et igasugune elundite kaubanduslikul eesmärgil kasutamine, mis muudab juurdepääsu siirdamisele ebavõrdseks, on ebaeetiline, vastuolus põhiliste inimväärtustega ja biomeditsiini konventsiooni artikliga 21 ning keelatud vastavalt ELi põhiõiguste harta artikli 3 lõikele 2;

35.

juhib tähelepanu asjaolule, et elundite puudus on elunditega kauplemise ja elundite eemaldamise eesmärgil toimuva inimkaubandusega seotud kahel viisil: esiteks aitab elundite suurem kättesaadavus liikmesriikides rakendada selles valdkonnas tõhusamat järelevalvet ja seeläbi kõrvaldada ELi kodanike igasugune vajadus otsida elundit väljastpoolt ELi ning teiseks õõnestab ebaseaduslik tegevus tõsiselt seadusliku elundidoonorluse süsteemi usaldusväärsust;

36.

kordab elundikaubanduse vastu võitlemist käsitlevaid soovitusi, mis esitati Adamou raportis elundidoonorluse ja elundite siirdamise kohta (2), ning on arvamusel, et komisjon peaks neid tegevuskava koostamisel täies ulatuses arvesse võtma; rõhutab, et komisjonis ja Europolis on vaja tõsta teadlikkust selle probleemi kohta;

37.

rõhutab 2010. aasta mais korraldatava maailma terviseassamblee tähtsust ning kutsub komisjoni ja nõukogu tungivalt üles aktiivselt võitlema Maailma Terviseorganisatsiooni tasandil vabatahtliku ja tasuta elundidoonorluse põhimõtte eest;

38.

tunneb heameelt, et Euroopa Nõukogul ja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonil on valminud ühisuurimus, mis käsitleb elundite, kudede ja rakkudega kauplemist ning elundite eemaldamise eesmärgil toimepandavat inimkaubandust;

39.

võtab teadmiseks David Matase and David Kilgouri aruande, milles käsitletakse Falun Gongi liikmete tapmist nendelt elundite võtmise eesmärgil, ning palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selles sisalduvate väidete ja muude sarnaste juhtumite kohta;

40.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid looksid mehhanismi sellise olukorra vältimiseks, mille puhul tervishoiutöötajad, ametiasutused või kindlustusettevõtted julgustavad liidu kodanikke hankima elundit kolmandatest riikidest tegevuste abil, millega kaasneb elundikaubandus või elundite eemaldamise eesmärgil toimepandav inimkaubandus; nõuab tungivalt, et liikmesriigid jälgiksid ja uuriksid sarnaste juhtumite esinemist oma territooriumil; palub, et liikmesriigid hindaksid seadusandlike meetmete, sealhulgas karistuste kehtestamist nende isikute suhtes, kes nimetatud tegevusi toetavad ja/või nendes osalevad;

41.

mõistab kindlalt hukka mõnede tervisekindlustusorganisatsioonide käitumise, kes soovitavad patsientidel osaleda turismis elundisiirdamise eesmärgil ning palub liikmesriikidel pöörata sellisele käitumisele teravdatud tähelepanu ja selle eest karistada;

42.

rõhutab, et ebaseaduslikel asjaoludel elundi saanud patsiente ei tohi Euroopa Liidu tervishoiusüsteemist välja jätta; märgib, et nagu ka muudel juhtudel, tuleks teha vahet karistusel ebaseadusliku tegevuse eest ja vajadusel ravi järele;

43.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid tihendama koostööd Interpoli ja Europoli egiidi all, et võidelda tõhusamalt elundikaubanduse vastu;

44.

tunnistab, et eluliselt tähtis on suurendada elundidoonorluse ja elundite siirdamise kvaliteeti ja ohutust; juhib tähelepanu asjaolule, et see vähendaks siirdamisega seotud ohte ja seetõttu ka kahjulikke mõjusid; tunnistab, et kvaliteedi ja ohutuse tagamise meetmetel võib olla mõju elundite kättesaadavusele ja vastupidi; palub komisjonil aidata liikmesriikidel suurendada oma suutlikkust luua ja töötada välja kvaliteeti parandavat ja ohutust suurendavat õiguslikku raamistikku;

45.

rõhutab, et hea koostöö tervishoiutöötajate ja pädevate ametnike või muude seadusjärgsete organisatsioonide vahel on vajalik ning annab lisandväärtust;

46.

tunnistab tähtsat rolli, mida siirdamise õnnestumises täidab siirdamisjärgse ravi, muu hulgas ka äratõukereaktsiooni takistava ravi asjakohane kasutamine; tunnistab, et äratõukereaktsiooni takistava ravi optimaalne kasutamine võib kaasa tuua patsientide tervise paranemise pikemas perspektiivis, siirdatud elundi toimima jäämise ning järelikult ka elundite suurema kättesaadavuse, kuna vajadus uute siirdamiste järele väheneb, ning kinnitab, et liikmesriigid peaksid tagama patsientide juurdepääsu parimale kättesaadavale ravile;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.