Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühenduse meetodi uuendamine (suunised)” (omaalgatuslik arvamus)

17. detsembril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav allkomitee „Ühenduse meetodi uuendamine” võttis arvamuse vastu 19. mail 2010. Raportöör oli Henri Malosse, kaasraportöör oli Georgios Dassis.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 466. istungjärgul 19., 20. ja 21. oktoobril 2010 (21. oktoobri 2010 istungil) pearaportööriks Henri Malosse'i ning võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 187, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 6.

1.1 Vaatamata oma märkimisväärsetele õnnestumistele ja suurenevale mõjule jätkab Euroopa Liit endas kahtlemist ja endas kahtlema panemist. Majandus- ja rahaliitu, mida ometi kroonib euro edu, raputab praegu tõsiselt finantskriis ja seda rängemalt kui kuskil mujal maailmas. Lissaboni strateegia ei võimaldanud ELil ennast kehtestada teadmistepõhise majanduse liidrina maailmas. Nende raskustega silmitsi seistes muutuvad kodanikud üha murelikumaks ja üha rohkem inimesi kahtleb selles, kas EL on võimeline ületama praeguse aja suured väljakutsed: globaliseerumine, kliimamuutused, väljumine majandus- ja finantskriisist.

1.2 Kahtlusehetkedel on alati hea tagasi pöörduda ELi ülesehitamise aluste juurde. Ühenduse meetodit, mis on ELis häid aegu näinud, tuleb uuendada ja see tuleb taaskäivitada.

1.3 Komitee soovitab kohaldada ühenduse meetodit valdkondades, mis on kodanike ootuste keskmes: Euroopa majanduse elavdamine, haridussüsteemide dünaamilisemaks muutmine, innovatsioon ja teadustegevus, energia varustuskindlus, säästev areng ja võitlus kliimamuutustega, võrdsete võimaluste ja ettevõtlikkuse edendamine, liikumisvabadus ja isikute liikuvus kooskõlas sotsiaalsete õigustega, ELi tasandi üldhuviteenuste loomine eelkõige side-, keskkonna-, tervishoiu-, julgeoleku- ja tsiviilkaitse valdkonnas.

1.4 Ühenduse meetodi taaskäivitamine on tõhus vaid juhul, kui sellega kaasnevad sellised vahendid nagu ELi eelarve vastav suurendamine, avaliku ja erasektori partnerluste loomine, riiklike ja ELi eelarvete parem kooskõlastamine ja Euroopa Valuutafondi tugevdamine.

1.5 Komitee leiab, et 2010. aastate ühenduse meetod ei saa olla sama, mis 60ndatel või 80ndatel aastatel. Praegu on vaja kaasata kodanikud ja panna nad osalema, eelkõige osalusdemokraatia ja kodanikuühiskonna sidusrühmade kaudu. Komitee omistab seega Euroopa kodanikuühiskonnale suurema rolli ELi poliitika algatamises, ent ka nende mõju hindamises, et tagada poliitika tõhus elluviimine või kõrvaldada soovimatud mõjud.

1.6 Ühenduse meetod – kui seda rakendatakse vastavalt praeguse aja väljakutsetele ja kooskõlas kodanike ootustega –, millega kaasnevad tõhusad rakendamisvahendid ja mida uuendatakse kodanikuühiskonna parema kaasatuse kaudu, võib saada ja peab saama Euroopa integratsiooni hoogustamise mootoriks.

2.1 Alates Euroopa projekti päris algusest on ühenduse meetod olnud iseloomulikuks jooneks ja edu aluseks Euroopa ülesehitamisel, mis on viinud tänase ELini. Ühenduse meetodit iseloomustavad järgmised aspektid:

2.2 Liikmesriigid on säilitanud väga ulatusliku või koguni täieliku pädevuse lepingutes otseselt reguleerimata valdkondades, mis hõlmavad nii traditsiooniliselt suveräänseid valdkondi, nagu kaitse- ja politseiküsimused, kui ka eri poliitilise, kultuurilise või ajaloolise mõõtmega seotud küsimusi, nagu näiteks maksundus ja töösuhted. Sellistes valdkondades tehtav valitsustevaheline koostöö ise on Euroopa ülesehitamise oluline aspekt, mis vääriks ka analüüsimist, et mõõta selle reaalset mõju ja hinnata selle kohanemist tänapäevase Euroopa Liidu tegelikkuse ja väljakutsetega.

2.3 Ühenduse meetodi edu peamiste ühiste eesmärkide saavutamisel on käinud koos majandusarengu ja Euroopa integratsiooniprotsessi poliitilise süvendamisega. Järjestikused laienemised, esmalt nii lääne kui ka põhja ja lõuna suunas, seejärel pärast raudse eesriide langemist ka ida suunas, tõestavad samuti jõulist ja konkurentsitut tõmbejõudu, mida need saavutused Euroopa kontinendil avaldavad.

2.4 Viimaste aastate jooksul on ühenduse meetod siiski kaotanud osa oma võimsusest ja tõmbejõust. Tundub, et Euroopa Komisjonil ei ole just alati vahendeid ega soovi teha algatusi, mis oleksid väljakutsete ja ootuste tasemel. Sellegipoolest seisab Euroopa Liit praegu vastamisi uute väljakutsetega, millele lisanduvad üha halastamatum globaliseerumine ning finants- ja majanduskriis, mis seab ohtu mitmed ettevõtted (eelkõige VKEd) ja suurendab sotsiaalseid lõhesid paljude inimeste jaoks, kes on tõrjutud või vähemasti suurtes raskustes. Euroopa kodanikud on muutunud üha kahtlevamaks ELi projekti suhtes, leides, et see tekitab neile rohkem probleeme kui annab lahendusi.

2.5 ELi vähene mõju 2009. aasta Kopenhaageni kliimamuutustealasel tippkohtumisel ja tema suutmatus reageerida ühtselt ühe eurotsooni liikmesriigi raskustele süvendas kahtluseõhkkonda, mis kandus üle ka finantsringkondadele.

2.6 Seistes vastamisi üha kiiremaks muutuva globaliseerumisega, mõjub EL üpris aeglasena ja tundub uppuvat oma vastuolulisusse, keerukusse ja kohmakusse. Nüüd, mil Lissaboni leping on jõustunud, kutsub komitee üles ühenduse meetodit uuendama, et õnnestuks hädavajalik uus algus, nii et Euroopa saavutaks oma positsiooni ülemaailmsel majanduslikul ja poliitilisel areenil. Komitee soovitused hõlmavad eelkõige järgmisi põhiküsimusi:

3.1 Ühenduse meetodit ei saa taaskäivitada ilma, et rohkem tunnustataks ja edendataks ühist Euroopa identiteeti, mis ületab riiklikke huvisid ja erinevusi. Nii kaua, kui mõiste „Euroopa” on sünonüümne „välismaisega” ning liikmesriigid ega nende riiklikud administratsioonid ei paku mingit stiimulit Euroopa kauba ostmiseks, kartes „oma” maksumaksjate ja „oma” ettevõtete reaktsiooni, ei ole riigihangete avamise õigusaktide lisamisel mõtet. Samas suudab praeguses globaliseerunud maailmas tulemuseni jõuda vaid tugevalt oma põhieesmärkidele keskenduv Euroopa.

3.2 See nõuab eelkõige ühenduse üldhuvi määratlemist. Komisjon peaks selles valdkonnas rohkem arutelu edendama ja mitte peitma oma pead liiva alla, nagu juhtus alles hiljuti seoses finantskriisi ja eurotsooni ühe liikmesriigi raskustega. Komisjon paistab liiga tihti keskenduvat liikmesriikide ja riiklike administratsioonide kohestele reaktsioonidele, samas kui kõigile mõistetav ühine huvi nõuaks lahendusi, milles on kesksel kohal solidaarsus ja ühiste huvide mõiste.

3.3 Tundub, et komisjonil on üha enam raskusi Euroopa üldhuvi määratlemise ja esindamisega. See aga ongi just tema ülesanne. Vaja on tegutseda samasuguse hooga nagu 1960. ja 1980. aastatel. Komisjon ei ole tänapäeval enam üksi ning uue institutsioonilise kolmnurga loomine, kuhu kuulub tugevdatud Euroopa Parlament ja Euroopa Ülemkogu alaline eesistuja, peaks teda julgustama täitma täielikult oma rolli algatuste esitaja ja järelevalveorganina.

3.4 Euroopa Parlament peab edaspidi võtma juhirolli Euroopa üldhuvi määratlemisel, kuna ta esindab kodanikke. Tema kõrval peaksid kaks nõuandvat komiteed (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee) etendama võimendavat rolli komisjoni algatuste hoogustamiseks ja tugevdamiseks, unustamata seejuures kodanikualgatuse õigust ning muid seoseid kodanikuühiskonnaga.

3.5 Ühenduse meetodi uuendamisel on mõtet ainult juhul, kui sellega seoses vaadatakse läbi ka mõiste „subsidiaarsus”, mida on seni tõlgendatud üksnes ühes suunas: vahendina ühenduse meetodi rakendamise ja uute ühenduse poliitikameetmete loomise pidurdamiseks. Vaja on värskemat ja dünaamilisemat lähenemisviisi, mille aluseks oleks põhimõte, et tõhususe ja mastaabisäästu saavutamiseks osutub aja jooksul tihtipeale soovitavamaks kanda Euroopa tasandile üle need sektorid, mis vajavad märkimisväärselt ressursse: infrastruktuur, teadus- ja arendustegevus, tööstuspoliitika, kaitsepoliitika, välispoliitika, julgeolek, võitlus terviseprobleemidega jne. Euroopa kodanikud suudavad seda mõista tingimusel, et nende riigi juhtpoliitikud lõpetavad kodanike eest tõe varjamise.

3.6 Hetkel, mil lõhe Euroopa kodanike ja ELi institutsioonide vahel kasvab, on oluline, et Euroopa Liit määratleks ühenduse meetodi uued kohaldamisvaldkonnad, mis vastaksid kodanike kõrgetele ootustele.

3.6.1 Seega on käes aeg töötada välja Euroopa üldhuviteenused valdkondades, kus olukordade ja väljakutsete arengu tõttu neid nüüdsest vaja on: tsiviilkaitse, rahvusvaheline hädaabi, tolliteenused, transport, teaduskeskused, lairibaühendused jne. Nendel uutel alustel võiks edendada üldhuvi pakkuvaid Euroopa kontsessioone avaliku ja erasektori partnerluste kaudu, et luua üleeuroopalised võrgustikud (transport, energia, telekommunikatsioon), mis tugevdaksid ELi ühtekuuluvust ja konkurentsivõimet.

3.6.2 Selleks, et lihtsustada kodanike ja ettevõtete elu ning tõsta nende teadlikkust ühtse turu olemasolust, tuleks lõpuks ilma viivituseta rakendada teatud algatusi, mille otstarbekus üldhuvi seisukohast on ammu tõestatud. Sellised algatused on näiteks koosmõjule tuginev Euroopa tööstuspoliitika, mis suudaks toime tulla globaliseerumisega; Euroopa põhikiri väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, sihtasutustele ja ühingutele; VKEde piiriüleste tehingute maksustamise koondsüsteem; ühenduse patent. Samuti tuleb välja töötada terve rida õiguslikke vahendeid, et tagada isikute vaba liikumine kooskõlas sotsiaalsete õiguste ja kollektiivlepingutega. Parlamendi ja komitee vahendatavad kodanikualgatused võiksid samuti anda ideid uuteks algatusteks, eelkõige energia varustuskindluse, säästva arengu ja tarbijakaitse valdkonnas.

3.6.3 Nagu komitee on mitmel korral rõhutanud, oli otsus rakendada riigihangete üliolulises valdkonnas direktiive suur ebaõnnestumine – kahtlemata kõige ulatuslikum alates ühtse turu loomisest. Enam kui 30 aastat pärast ühtse Euroopa akti vastuvõtmist on riigihanked endiselt killustatud. Äärmiselt üksikasjalike Euroopa direktiivide, täiendavate riiklike õigusaktide ja mitmete erandite kuhjumine on koostöövaimu puudumisel viinud selle eraldatuse (mille väärtus on 15 % ELi SKPst!) püsimiseni. Antud valdkonnas ja ka teistes, kus see osutub vajalikuks, peaks Euroopa Komisjon oma õiguslikest vahenditest eelistama otseselt rakendatavat määrust direktiivi asemel, mille rakendamine eeldab ülevõtmist riiklikul tasandil.

3.6.4 Euroopa Liit peaks enam investeerima nn teadmiste kolmnurka – haridus, teadus ja innovatsioon. Haridust, mis on teatavasti Euroopa majanduse elavdamise võtmetegur, ei tohi Euroopa Liidust eemal hoida. Suurt edu saavutanud ERASMUSe algatuse alusel tuleks ELi tasandil luua ambitsioonikamaid liikuvusprogramme, Euroopa ülikoolide võrgustiku kaudu toetatavaid vahetusprogramme, erialgatusi võtmepädevuste edendamiseks ja ettevõtlikkuse arendamiseks ning eri sihtrühmadele suunatud meetmeid. Teadus- ja uuendustegevuse valdkonnas peab ELi 8. raamprogramm saama uue Euroopa sümboliks ja keskenduma sellistele valdkondadele nagu näiteks nanotehnoloogia koos ühenduse teaduskeskustega, tõeline Euroopa tööstusprojekt ning piisavad inim- ja finantsressursid.

3.6.5 Majandus- ja rahaliit peaks kindlustama oma koha Euroopa identiteedi ja ühtekuuluvuse keskmes. Praegu ei ole see sugugi nii, nagu ilmnes ka eurotsooni kuuluvate ELi liikmesriikide riiklike poliitikate killustatusest võitluses majandus- ja finantskriisiga. Eurotsooni liikmed peaksid olema majandusliku ja finantsintegratsiooni tipptasemel katselava, tihendades omavahelist koostööd, mis annaks positiivse laengu Euroopa Liidu kui terviku dünaamilisusele ja tõhususele. Komitee toetab komisjoni otsust, millega soovitakse kehtestada liikmesriikide majanduspoliitika järelevalve. Komitee hinnangul peab see roll oluliselt ületama OECD ülesandele sarnast üksnes raamatupidamise järelevalvet ja võtma arvesse ELi kodanike poliitilisi prioriteete, eelkõige seoses sotsiaalse ühtekuuluvuse, tõrjutuse vastu võitlemise, töökohtade loomise ning loovuse ja ettevõtlikkuse edendamisega.

3.6.6 Oma ühisvaluuta poolest tugev Euroopa Liit peab ühel häälel rääkima ka rahvusvahelistel majandus- ja rahanduskohtumistel, eelkõige G-20 kohtumistel ja tugevdama Euroopa tasandil oma osalemist Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga tegevuses.

3.6.7 ELi välispoliitika tugevdamine on Lissaboni lepingu võtmeelement. Sellega kaasneb muu seas diplomaatilise teenistuse, kõrge esindaja (kes täidab samaaegselt komisjoni asepresidendi ametiülesandeid) ameti ja Euroopa Komisjoni delegatsioonide asemele Euroopa Liidu delegatsioonide loomine kolmandates riikides. Vaja on leping ambitsioonikalt ellu viia, et Euroopa räägiks tõesti ühel häälel, esineks välissuhetes kindlamalt ja järjepidevamalt ning samas tagaks struktureeritult poliitika, majanduse, kultuuri, teaduse ja kaubanduse valdkondades välismeetmete tõelise kooskõlastamise asjatu rivaalitsemise asemel, mis ELi positsiooni vaid nõrgendab.

4.1 Paljud ühenduse eesmärgid on saavutatud ainult osaliselt seetõttu, et tihti jääb nende täielikuks elluviimiseks puudu otsusekindlusest ning samuti ei ole selleks eraldatud piisavalt ühiseid vahendeid.

4.1.1 Mario Monti aruandes (1) siseturu elavdamise kohta esitatakse äärmiselt olulisi ettepanekuid siseturu tõhusa lõpuleviimise tagamiseks: võrgustiku SOLVIT dünaamilisemaks muutmine, direktiivide elluviimise hindamine, riigiasutuste, parlamentide ja kodanikuühiskonna kaasamine ja viimaste nn pudelikaelte eemaldamine, eelkõige seoses isikute liikuvusega. Sellest tulenevalt soovitab komitee, et pärast piisavat konsultatsiooni kodanikuühiskonna sidusrühmadega järgneks kõnealusele aruandele täpne tegevuskava koos rakendamise ajakavaga.

4.1.2 ELi eelarveline tugi asjakohasel kujul (eelarvevahendid, laenud, avaliku ja erasektori partnerlused jne) on vajalik selleks, et vastata ühenduse meetodi uutele kohaldamisvaldkondadele. Euroopa Söe- ja Teraseühenduse edu 1951. aastal põhines vahendite kohandamisel eesmärkidega. ELi praegune eelarve (vähem kui 1 % SKP-st) on kindlasti liiga väike, et viia ellu kodanike oodatud eesmärke kõigis valdkondades, kus need tuleks tõhususe huvides läbi viia. Eelarve järjepidev kasvamine 2013. aastast kuni 2020. aastani, et saavutada eesmärk 2 % SKP-st, tundub saavutatav ja vastuseisuta eesmärk, võttes arvesse mastaabisäästu, nõuet vähendada liikmesriikide riigivõlga – samuti tingimusel, et valitsused mõistavad põhimõtet eelarvevahendite ülekandmiseks riiklikult tasandilt ELi tasandile ning selgitavad seda kodanikele asjakohaselt. See võimaldaks eelkõige rahastada investeeringuvajadusi ja suuri võrgustikke, toetada teadmiste kolmnurka (haridus, teadus, innovatsioon), tugevdada ühtekuuluvuspoliitikat ja pakkuda ELile oma välispoliitika elluviimiseks vajalikke inim- ja finantsressursse.

4.1.3 Selle jõupingutuse rahastamiseks kuni 2020. aastani on ELil vaja nii oma vahendeid kui ka paremat kooskõlastamist riiklike eelarvete ja ELi eelarve vahel. Olukorras, kus avalike vahendite defitsiidid pärast 2008. aasta finantskriisi kasvavad, on lihtne näidata, et nii vähendatakse võlga kiiremini, takistamata samas majanduskasvu, pannes oma vahendid kokku, et rahastada selliseid avaliku sektori kulutusi nagu näiteks kaitsepoliitika, piirijulgeolek, välisabi, teadustegevus, tööstuspoliitika jne. Liikmesriigid peavad üles näitama oma poliitilist tahet sellise lähenemisviisi valimiseks.

4.1.4 Finantskriisiga silmitsi seistes oleks esimene märkimisväärne samm olnud luua eurotsoonis sekkuv ja stabiliseeriv tõeline Euroopa Valuutafond (teatud mõttes Euroopa Föderaalreserv), mis oleks võimaldanud solidaarselt tegeleda ühe liikme probleemidega. Vaja oli jõuda euro languseni ja kriisi süvenemiseni ühes liikmesriigis, enne kui liikmesriigid koostasid fondi alused ja otsustasid sekkuda, mitte aga kahepoolsete läbirääkimiste teel, vaid kollektiivselt – jätkates samas täiendava abi saamist Rahvusvaheliselt Valuutafondilt.

4.1.5 Lisaks nähtub selgelt, et integratsiooni ja ühtekuuluvuse eesmärkide lõpuleviimine sõltub ELi vahendite paremast jaotamisest, et toetada enam piiriüleseid programme. Praegu moodustavad need vaid 1 % eelarvest, ehkki tegemist on ühtse turu asjakohaseks toimimiseks vältimatute ühenduskohtadega. 2020. aasta strateegia edu sõltub nii vahendite küsimusest kui ka kodanike tõhusast kaasatusest nende eesmärkide saavutamisse – mis aga praegu nii ei ole.

4.2 27-liikmelist ELi ei saa enam juhtida samamoodi kui 6-liikmelist ELi. Institutsiooniline kolmnurk jätab õigustatult tähtsama koha Euroopa Parlamendile. Samuti peaksid institutsioonid ja tavad pakkuma võimalikult kiiresti tuge kodanikualgatuse õigusele, millest peab saama tõeline demokraatia edendamise vahend.

4.2.1 Ühenduse pädevuste laiendamine on toimunud paralleelselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu kaasotsustusmenetluse laiendamisega. Järjestikustes lepingutes, millega need uued eeskirjad kehtestati, ei ole aga piisavalt pööratud tähelepanu konsulteerimismenetluste vastavale kohandamisele. Praegu esitab Euroopa Komisjon komiteele konsulteerimistaotlusi kaasotsustamismenetluse käivitumisel, ehkki see peaks toimuma juba palju varasemas faasis.

4.2.2 Komitee täidaks oma nõuandvat rolli palju tõhusamalt, kui temaga konsulteeritaks enne kaasotsustamismenetluse käivitumist kohe, kui esialgne mõjuhindamine on läbi viidud. Sellisel juhul saavutaks ettevalmistav arvamus oma täieliku mõtte. Komitee arvamuse saaks koos mõjuhindamisega lisada komisjoni ettepanekule, mis esitatakse kaasotsustajatele. Komitee raportöör peaks samuti osalema arutelul asjaomase Euroopa Parlamendi komisjoniga.

4.2.3 Komisjon peaks samuti tagama asjakohased konsultatsioonid juhul, kui ta soovib mõne varem esitatud ettepaneku tagasi võtta, eelkõige siis, kui see puudutab otseselt kodanikuühiskonna sidusrühmi. Euroopa Komisjon ei oleks tohtinud Euroopa äriühingute põhikirja eelnõu ilma konsultatsioonita tagasi võtta.

4.2.4 Valitsemise valdkonnas peab EL tagama aktiivsemalt naiste ja meeste võrdõiguslikkuse põhimõtte järgimise, võimaldades naistele võrdse juurdepääsu otsustamis- ja konsultatsiooniprotsessidele.

4.3 Lissaboni lepinguga suurendati uuesti nende valdkondade arvu, milles otsus võetakse vastu kvalifitseeritud häälteenamusega, muutes selle 27-liikmelise ELi standardmehhanismiks. Ühehäälsus on siiski endiselt nõutav sellistes valdkondades, mis on otseselt seotud ühenduse küsimustega, nagu näiteks maksundus. Kogemus on selgelt näidanud, et see nõue võib kergesti takistada ELi asjakohast toimimist valdkondades, kus ühehäälsus veel nõutav on. Seega on enam kui paradoksaalne, et EL ei ole vaatamata Euroopa Liidu Nõukogu mitmetele avaldustele suutnud muuta Euroopa patendi üle otsustamise viisi – praegu kuulub see ikka veel ühehäälselt vastuvõetavate otsuste hulka –, ehkki EL on seadnud eesmärgi saada maailma kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majanduseks!

4.3.1 Mitmetest pretsedentidest nähtub siiski, et mõnikord on ühenduse meetod vajadusel taganud vahendid ühehäälsuse tõkke ületamiseks. Nii oli näiteks sotsiaalprotokolli ja sotsiaalsete põhiõiguste hartaga võimalik edasi liikuda ka ainult 11 liikmega ja Ühendkuningriik lisandus hiljem. Kas me ei võiks juhinduda sellisest paindlikkusest valdkondades, mis on praegu soiku jäänud – näiteks ühenduse patent ja ettevõtete maksusüsteemi ühtlustamine?

4.3.2 Majandus- ja rahaliit on kahtlemata hea näide edukast tugevdatud koostööst, mis käivitus piiratud arvu riikidega, ent jäi avatuks kõigile teistele, kes olid võimelised sellega liituma. Ent Eurogrupp ei ole isegi vaatamata Euroopa Keskpanga föderaalsele iseloomule suutnud luua rahaliidu väärilist ühist majanduslikku juhtimist. Alates 2000. aastast kestnud viivitus on tänaseks muutunud murettekitavaks. Kui seda viivitust järgmise kümnendi jooksul järk-järgult tasa ei tehta, seab see ohtu eurotsooni ühtekuuluvuse, konkurentsivõime ja tööhõive, rääkimata euro enda püsimajäämisest. Olukorra parandamiseks tuleks vältimatult läbi vaadata Eurogrupi toimimine tõhususe ja läbipaistvuse seisukohast, nii et eurotsooni riigi- ja valitsusjuhid kohtuksid korrapäraselt (ja mitte ainult kriisiolukorras) ja kohtumistele kaasataks ka teisi ministreid, keda euro olukord puudutab (nt sotsiaalvaldkond, tööstus jne).

4.4 27-liikmelises ELis on direktiivide asjakohane ülevõtmine ja riikliku poliitika vastavus ELi poliitikale mõistagi võtmetähtsusega. Direktiivide vastuvõtmise lihtsustamisel ei ole mõtet, kui liikmesriigid tõrguvad neid ettenähtud ajaraamistikus rakendamast või lisavad neile ülemääraseid riiklikke sätteid.

4.4.1 Komisjon peaks laiendama oma tulemustabelite kasutamist direktiivide ülevõtmisele, mis võimaldaks avaldada viivitavatele liikmesriikidele sageli toimival viisil survet. Sellistes olukordades tuleks konsulteerida ka organiseeritud kodanikuühiskonna eri sidusrühmadega.

4.4.2 Vajaduse korral peaksid ühenduse toetused olema rohkem suunatud sellele, et parandada tingimusi, milles liikmesriigid ühiseid õigusakte üle võtavad ja rakendavad, ning kõrvaldada tõkked ja hõõrdumised, mis praegu veel nendes valdkondades säilinud on.

5.1 Liiga sageli kiputakse unustama Jean Monnet’ sõnastatud ELi ülesehitamise eesmärki – me ei moodusta riikide koalitsiooni, me ühendame inimesi. Viimaste aastate konsultatsioonidest Euroopa tuleviku kohta nähtub selgelt valijate umbusaldus. Sellest tulenevalt tuleks uurida, mil viisil parandada kodanikuühiskonna osalemise viise, mis praegu on ilmselgelt ebapiisavad.

5.2 Ühenduse õigusaktid koostatakse endiselt tingimustes, mis jäävad kodanikest liiga kaugele. Nende õigustatud ootused vabaduste, turvalisuse ja lihtsustamise osas on liiga tihti pidanud kannatama blokeeringute või kompromisside tõttu, mille riigid või nende riiklikud administratsioonid on liiga kergesti saavutanud. Seepärast tuleb edendada kodanikuühiskonna esindajate, eelkõige õigusakti sihtrühma osalemist regulatiivkomiteede koosolekutel, nagu seda tehti näiteks lihtsustamisprojekti SLIM raames, ent seekord tuleks seda teha juba õigusakti koostamisprotsessi käigus, mitte alles siis, kui õigusakt on juba vastu võetud ja kiiruga tuleb korrigeerida kõige tõsisemad puudujäägid, mida just õigusakti sihtrühm täheldab.

5.3 Samuti tuleb tingimata tagada kodanikuühiskonna sidusrühmadele õiguste ja kohustuste ala, mis võimaldaks neil määratleda neid puudutavaid ühiseid eeskirju sõltumatu iseregulatsiooni käigus või täpsustada oma valdkonna riiklike õigusaktide teatud aspekte sel viisil, et õiguslooja esitab neile kutse kaasregulatsiooniks. Euroopa sotsiaalpartnerite lepinguline sõltumatus on nende selgel soovil sätestatud Maastrichti lepinguga. Ehkki seda lepingus konkreetselt ei väljendata, on sellised lähenemisviisid laienenud ka teistesse valdkondadesse: tehniline standardimine, kutsetunnistused, teenuste pakkumine, kaubandus, eriti e-kaubandus, kättetoimetamise ja maksete turvalisus, tarbijate õigused, energeetika, keskkond. Komitee on antud valdkondi uurinud ja toetanud asjakohases teabearuandes. Vastav kord määratleti ELi institutsioonidevahelises kokkuleppes 2003. aastal. Praegu peab ELi õiguslooja lisama kõnealused õiguste alad neid tavasid toetavatesse õigusaktidesse, jälgides neid ja toetades nende täiendavust. Selline toetus peaks laienema ka alternatiivsetele vaidluse lahendamise viisidele, nagu näiteks lepitamine ja vahendamine.

5.4 Euroopa ei ole võimeline edasi liikuma, kui eurooplasi ei ärgitata end eurooplastena tundma ja sellisena tegutsema. See eeldab, et neile antakse praegu puuduvad ühised vahendid: selgemad majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, lihtsamad menetlused, sõltumatumad õiguslikud vahendid ning tegelikkuses eksisteerivad ühised põhikirjad (nt ühingud, ettevõtted, sihtasutused). Esmalt tuleb just kohalikul tasandil (kodanikud, ühingud, kohalikud valitud esindajad) tunnetada Euroopat vajalikuna ja näha seda ühise eesmärgi ja uhkusena.

5.5 Seega on vaja käivitada 2010. aastast alates kümme aastat kestev täpse ajakavaga mitmeaastane programm, millega antaks eurooplastele endile võimalus olla ühiselt käivitavaks jõuks, ilma milleta ei ole ühenduse meetodit võimalik uuendada.

5.6 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning suuremad Euroopa kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes on esindatud kolmes komitee rühmas („Tööandjad”, „Töötajad”, „Eri tegevusalad”), võiksid Euroopa Parlamendi vajalikul toetusel käivitada ulatusliku konsultatsiooni järgmise kümnendi peamistel üldhuvi pakkuvatel teemadel, mis võiksid saada kasu ühenduse meetodi taaskäivitamisest ehk uutest ühistest poliitikavaldkondadest.

Brüssel, 21. oktoober 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) „A new strategy for the Single Market – at the service of Europe's economy and society” – Mario Monti aruanne Euroopa Komisjoni presidendile José Manuel Barrosole, 9. mai 2010.