Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Finantstehingute maks” (omaalgatuslik arvamus)

2011/C 44/14

Raportöör: Lars NYBERG

18. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Finantstehingute maks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 23. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (15. juulil 2010 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 55, erapooletuks jäi 7 liiget.

1.   Kokkuvõte ja järeldused

1.1   Kõigi finantstehingute kogumaht on kasvanud alates 1990. aastast maailma SKP 15kordsest väärtusest 70kordseni 2007. aastal (1). Hetketehingute mahus võrreldes SKPga ei ole toimunud peaaegu mingit muutust, mis tähendab, et finantstehingute neljakordne tõus tuleneb peaaegu eranditult tuletisinstrumentidest, eelkõige intressimäära tuletisinstrumentidest. Tuletisinstrumentidega kauplemine vähenes 2008. aasta teisel poolel, kuid maht suurenes taas 2009. aasta esimesel poolel. Finantssektori käitumine ei tundu olevat eriti muutunud.

1.2   Aastal 2007 andis finantssektor – kelle põhiülesanne on reaalmajanduse toetamine – 40 % USA ettevõtete kogukasumist, samas kui tema osa SKPst oli kõigest 7 %. Samuti võib täheldada koondumist üksikutele turgudele, eriti Londoni ja New Yorgi omale, ning vaid paari väga suure finantsasutuse ümber. Sellesse sektorisse on finantsasutuste krahhist päästmiseks suunatud tohutult palju raha, mis on põhjustanud enneolematu eelarvepuudujäägi.

1.3   Finantstehingute maks võiks finantsasutuste käitumist otsustavalt mõjutada, vähendades väga lühiajaliste finantstehingute arvu, mis on sageli väga riskantsed.

1.4   Komitee väljendas finantstehingute maksu ideele põhimõttelist toetust de Larosière’i aruannet käsitlevas arvamuses: (2)„Komitee leiab, et vajalik on üleminek lühinägelikkuselt pikaajalisele ettevaatamisele, kus soodustuste aluseks ei oleks spekulatsioonid. Samamoodi toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed”. Käesoleva arvamusega soovib komitee osaleda käimasolevas arutelus kõnealuse maksu üle ning analüüsida täiendavalt sellise maksu eesmärke ja mõju.

1.5   Esimest korda tegi väärtpaberitehingute maksu kehtestamise ettepaneku J. M. Keynes aastal 1936. Ta soovis sellega vähendada destabiliseerivaid spekulatsioone omakapitaliga ja tugevdada väärtpaberihindade pikaajalisi põhialuseid. 1970ndatel aastatel arendas ideed edasi James Tobin. Tema eesmärk oli aeglustada finantsturgude hoogu ja viia selle toimimine rohkem kooskõlla reaalmajandusega, maksustades selleks hetketehingud rahvusvahelises valuutas. Sellega sooviti saavutada sama eesmärki, mida ka praegu muu hulgas arutatakse – vähendada lühiajalisi tehinguid.

1.6   Tobin soovitas eraldada kõnealusest maksust saadav tulu Rahvusvahelisele Valuutafondile või Maailmapangale, kuid tulu ei olnud tema ettepaneku keskne eesmärk: „Mida edukam on maks majanduseesmärkide osas, mis on minu peamine huvi (…), seda vähem tulu see teenib…”.

1.7   Finantstehingute maksu mõte on kerkinud taas päevakorda pärast 2008. aastal alanud finantskriisi, kuid nüüd kavandatakse seda kõigi finantsasutuste omavaheliste tehingute puhul.

1.8   Komitee arvates peaks finantstehingute maksu peaeesmärk olema finantssektori käitumise muutmine lühiajaliste spekulatiivsete finantstehingute arvu vähendamise teel. Sellisel juhul saab finantssektori tegevus avaldada mõju turu hinnamehhanismi kaudu. Mõnda neist tehinguist on Lord Adair Turner Ühendkuningriigi finantsteenuste ametist nimetanud koguni ühiskonnale kasutuks. Soovitud eesmärk on saavutatav, sest finantstehingute maks tabab kõige rängemini kõige sagedasemaid tehinguid.

1.9   Kui finantstehingute maks vähendab lühiajalist kauplemist väärtpaberite ja tuletisinstrumentidega, kahandab see ka finantssektori kasumit, mis võib viia preemiate vähenemiseni ja samas ka maksutulu kahanemiseni. See ei mõjutaks traditsioonilist pangandust, mis põhineb hoiustest rahastatavate laenude andmisel ettevõtetele ja kodumajapidamistele ning mille kasum tuleb intressimäärade vahest. Seda laadi pangandus võiks olla finantssektori peaeesmärk: säästud eraldatakse kõige optimaalsemateks investeeringuteks. Uued finantsraskused 2010. aastal ning IMFi ja ELi püüdlused leida rahastamismeetodeid tulevaste finantskriiside puhuks ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale võimaluselt parandada finantssektorit lühinägelikkuse vähendamise kaudu.

1.10   Finantstehingute maksu teine eesmärk on hankida rohkem raha riigieelarvesse. Sellist uut tuluallikat võiks kasutada majandusarengu toetamiseks arenguriikides, et rahastada sealset kliimapoliitikat või leevendada koormust riigieelarvele. Viimatinimetatu tähendab ka seda, et finantssektor maksab tagasi riigilt saadud toetused. Pikas perspektiivis peaks kõnealusest maksutulust saama riigieelarve uus peamine rahastamisallikas.

1.11   Finantstehingute maks oleks olemuselt astmeline maks, sest finantsasutuste kliendid ja ka finantsasutused ise, kui nad teevad tehinguid oma arvel, esindavad ühiskonna jõukamat osa. Lisaks arvatakse, et finantssektor ei panusta maksudesse piisavalt.

1.12   Finantstehingute maks peaks olema võimalikult ulatuslik ning soovitavalt tuleks seda kohaldada nii riiklikel turgudel kui ka välisbörsidel. Komitee soovitab üldise süsteemi finantstehingute maksuks kehtestada 0,05 %. Euroopa süsteemi jaoks oleks soovitatav madalam maksumäär, et see kindlasti ei hakkaks häirima finantsturu toimimist.

1.13   Mis tahes maksu kehtestamine vähendab alati vara väärtust, ent kas see mõjutab ka tehingu toimumise kohta, kui tegemist ei ole ülemaailmse maksuga? Üks uurimus on näidanud, et praegune tempelmaks Ühendkuningriigis on vähendanud käivet 20 % ega ole eriti mõjutanud äritegevust Londonist välja viima.

1.14   Kõnealuse maksu kehtestamine ei tooks kaasa peaaegu mingisuguseid halduslikke, tehnilisi ega majanduslikke kulusid, sest tehingud toimuvad juba praegu elektrooniliselt. Endiselt puudub aga digitaalne turg börsiväliste tehingute jaoks, kuid selle kohta kavandatakse juba ELi õigusakte. Vajadus kaasata kõik tehingud, seega ka börsivälised tehingud, ühtsesse süsteemi viitab sellele, et reguleerimine ja finantstehingute maksu sarnased maksud on täiendavad meetmed, mitte aga lihtsalt alternatiivid.

1.15   Muutes finantssektori käitumist – et lähtutaks pigem pikaajalistest põhialustest ja samal ajal teenitaks riigieelarvesse suuremat tulu –, toob finantstehingute maks topeltkasu. Ent samuti on ilmne, et mida kõrgem on maksumäär, seda suuremat mõju avaldab see lühiajalistele tehingutele ja sellest tulenevalt on ka tulu väiksem. Seega tuleb leida niisugune maksumäär, mis loob tasakaalu finantstehingute maksu kahe eesmärgi – finantssektori käitumise muutuse ja saadava maksutulu – vahel.

1.16   Kui kõnealust maksu kohaldataks kogu Euroopas, oleks maksutulu ligikaudu 1,5 % SKPst, millest põhiosa annaks Ühendkuningriigi finantsturg. Kui finantstehingute maksu rakendataks ülemaailmselt, oleks maksutulu umbes 1,2 % kogu maailma SKPst. Tulemused oleksid enam-vähem samad nii Euroopa kui ka USA jaoks.

1.17   26.–27. juunil 2010 Torontos toimunud kohtumisel ei teinud G20 riigid ettepanekut ülemaailmse finantstehingute maksu kehtestamiseks. Komitee leiab, et finantsreformide puhul tuleks jätkuvalt kaaluda eraldi Euroopa süsteemi loomist.

2.   Taustteave

2.1   Finantskriisi põhjusena on viidatud paljudele asjaoludele. Kriitiliseks muutus olukord pärast Lehman Brothers’i (3) pankrotti minekut 2008. aastal. Muu hulgas on kriisi põhjustena nimetatud odavate, madala intressimääradega laenude kättesaadavust; riskantsete väärtpaberite levitamist väärtpaberistamise teel; puudujääke reguleerimises ja järelevalves; majandusressursside kättesaadavust spekulatsioonideks, mille käigus jaotati sissetulekud pikas perspektiivis ümber tööjõult kapitalile; finantsturu ülemaailmset olemust jm.

2.2   SKPga võrreldes on finantssektor kasvanud lausa uskumatult suures ulatuses. Aastal 1990 oli finantstehingute maht umbes 15 korda suurem kui kogu maailma SKP. 2008. aastal alanud finantskriisi ajaks oli see maailma SKPst suurem juba 70 korda (4). Hetketehingud moodustasid peaaegu sama suure osa maailma SKPst kui 1990. aastal, nii et finantstehingute neljakordne kasv tuleneb sisuliselt ainult tuletisinstrumentidest. Tegemist on peamiselt börsiväliste tehingutega, kliendi ja finantsasutuse vaheliste otselepingutega, millest enamik puudutab intressimäära tuletisinstrumente (5). Isegi pikaajalised tehingud, nagu hüpoteekvõlakirjad, on toodud lühiajalisele turule, sest nad vahetavad tihti omanikku. Suure osa uute tehingute taga võib olla nii riskiturve kui ka spekulatsioon.

2.2.1   Tuletisinstrumentide turu areng on majandussüsteemi uus aspekt, mis ei ole alati reaalmajandusega samamoodi seotud kui traditsiooniline kapital. Tuletisinstrumentide liike on palju: optsioonid, futuurid, forward’id ja swap’id ning need võivad põhineda nt mitmesugustel kaupadel, välisvaluutal, intressimääradel, aga ka lihtsalt n-ö mängurõõmul.

2.2.2   Statistika andmetel langes tuletisinstrumentidega kauplemine 2008. aasta teisel poolel, kuid see ei olnud eriti tõsine, sest langeti kõigest kolme aasta tagusele tasemele. Lisaks hakkas 2009. aasta esimesel poolel kauplemise maht taas kasvama (6). Nimetatud muutused puudutasid jällegi ennekõike intressimäära tuletisinstrumente. Selle põhjal võib järeldada, et finantssektori käitumine ei ole eriti palju muutunud. Samal ajal on aga väärtpaberistamine ehk finantskriisi peamine vallandaja turult peaaegu kaotatud (7).

2.2.3   2007. aastal, vahetult enne kriisi algust, pärines finantssektorist 40 % USA ettevõtete kogukasumist, samas kui sektori osa SKPst oli kõigest 7 % (8). Kui finantssektor annab 40 % kasumist, siis on ta kaldunud kõrvale oma finantsvahendaja rollist. Selles mõttes ei ole teatud riikide finantssektori oligopoolsus reaalmajanduse rahastamiseks tõhus.

2.2.4   Samuti võib täheldada koondumist üksikutele turgudele, eelkõige Londoni ja New Yorgi omale, ning vaid paari väga suure finantsasutuse ümber. Nende suurust silmas pidades mõeldi välja hüüdlause „pankrotistumiseks liiga suur”, mida järgides pidasid paljud valitsused vajalikuks päästa vähemalt mõned pangad, et hoida ära finantssektori kokkuvarisemist. Sellesse sektorisse suunati tohutult palju raha, mis põhjustas enneolematu eelarvepuudujäägi.

2.3   De Larosière’i aruandes esitati mitu ettepanekut finantssüsteemi muutmiseks, et kriise tulevikus vältida (9). Sellele järgnesid peagi komisjoni neli ettepanekut finantssektori makro- ja mikrotasandi järelevalve reguleerimiseks (10) ning mitu ettepanekut finantssektori eeskirjade muutmiseks (11). Samal ajal on küsimust aktiivselt arutatud ka USAs.

2.3.1   Uute õigusaktide ettepanekutes on peamiselt käsitletud järelevalvet ja teatud finantsasutuste reguleerimist ning osaliselt on asendatud finantssektori iseregulatsioon. Vaid vähestes ettepanekute osades on seatud eesmärgiks finantssektori käitumise muutmine. Finantssektori vahendite reguleerimiseks ei ole esitatud ühtegi ettepanekut, ometi peituvad mõned finantskriisi tõelised põhjused just neis.

2.4   Ka ei ole ELis tehtud ühtegi ametlikku ettepanekut finantstehingute maksu kohta, kuigi selleteemaline üldine arutelu on viimasel paaril aastal hoogustunud. Selline maks võiks komitee arvates finantsasutuste käitumist ja finantsvahendeid otsustavalt mõjutada. Selleks võiks vähendada mõnede praegu domineerivate lühiajaliste finantstehingute arvu.

2.4.1   2009. aasta septembris Pittsburghis palusid G20 juhid „IMFil koostada meie järgmiseks koosolekuks (juunis 2010) aruanne, milles käsitletakse erinevaid meetmeid, mida riigid on vastu võtnud või mida kaalutakse vastu võtta selleks, et finantssektor võiks anda õiglase ja märkimisväärse panuse summadesse, mida valitsus peab pangandussüsteemi taastamiseks tasuma”. Käesoleva aasta aprillis esitatud IMFi esialgses aruandes oli rõhk võimalike finantskriiside ennetamise meetmetel, eelkõige finantsstabiilsuse maksul, mida kombineeritaks kriisilahendusmehhanismiga. Käesolevas arvamuses ei tee komitee mingeid konkreetseid tähelepanekuid nende ettepanekute kohta, vaid piirdub kommentaarides IMFi lühikese aruteluga, mis puudutab finantstehingute maksu praeguse kriisi kontekstis.

2.4.2   Komitee on andnud de Larosière’i aruannet käsitlevas arvamuses finantstehingute maksule põhimõttelise heakskiidu: „Komitee leiab, et vajalik on üleminek lühinägelikkuselt pikaajalisele ettevaatamisele, kus soodustuste aluseks ei oleks spekulatsioonid. Samamoodi toetab komitee finantstehingute maksustamise ideed”. Käesoleva arvamusega soovib komitee osaleda käimasolevas arutelus ning analüüsida täiendavalt sellise maksu eesmärke ja mõju.

3.   Sissejuhatus

3.1   Esimest korda tegi väärtpaberitehingute maksu kehtestamise ettepaneku J. M. Keynes aastal 1936, et vähendada destabiliseerivaid spekulatsioone omakapitaliga ja tugevdada väärtpaberihindade pikaajalisi põhialuseid.

3.2   1970ndatel aastatel tegi James Tobin valuutatehingute maksu, nn Tobini maksu kehtestamise ettepaneku, et vähendada destabiliseerivaid valuutaspekulatsioone. Kapitali vaba liikumise tõttu on spekulatiivsed rünnakud valuutadele muutunud lihtsamaks. Tobini eesmärk oli aeglustada finantsturu hoogu, viia turu toimimine rohkem kooskõlla reaalmajandusega ja tugevdada rahapoliitika rolli. Maks oli mõeldud valuuta hetketehingutele ja selle määraks pidi olema 0,5 %. Kuigi maks ei olnud kavandatud kõigile finantstehingutele (hetketehingud moodustavad praegu alla 10 % kogu maailma finantstehingutest), oli selle eesmärk sama, mida muude eesmärkide hulgas ka praegu arutatakse – vähendada lühiajalisi tehinguid.

3.2.1   Tobin soovitas eraldada kõnealusest maksust saadav tulu Rahvusvahelisele Valuutafondile või Maailmapangale, kuid tulu ei olnud tema ettepaneku keskne eesmärk: „Mida edukam on maks majanduseesmärkide osas, mis on minu peamine huvi (…), seda vähem tulu see teenib …” (12).

3.3   2008. aasta finantskriisi ajal kerkis kõnealuse maksu idee taas üles, seekord mitte üksnes seoses valuutatehingutega, vaid kõigi finantstehingutega. Tuleb märkida, et isegi sedavõrd ulatusliku maksuna ei hõlma finantstehingute maks kodumajapidamiste ja ettevõtetega seotud finantstehinguid. See peaks piirduma finantsasutuste vaheliste tehingutega. Finantstehingute maksu toetajate hulka kuulub palju erinevaid kodanikuühiskonna organisatsioone, majandusteadlasi, valitsusi ja finantssektoris tegutsejaid, nagu Lord Adair Turner Ühendkuningriigi finantsteenuste ametist ning nüüd ka Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta G20 kohtumiseks tehtud ettepanekutes (13). Finantstehingute maksu kehtestamise vastu on muuhulgas IMF, OECD ja Maailmapank.

3.4   Mis on sellise maksu peaeesmärgid? Millele see tuleks kehtestada? Kui kõrge peaks olema maksumäär? Kas seda saab kehtestada ühes riigis eraldi või tuleb seda kohaldada kogu ELis või kogu maailmas? Milliseid tulemusi võiks oodata? Arutame järgnevalt neid küsimusi ja tutvustame pisut asjakohast statistikat, tuginedes Austria majandus- ja poliitikauuringute instituudi (WIFO) (14) ning samuti majanduse ja poliitika uurimiskeskuse (CEPR) ja Massachusettsi ülikooli (Amherst) majanduspoliitilise uurimiskeskuse (PERI) (15) uuringutele.

3.5   Keynesi ja Tobini ideede kohaselt peaks finantssektori käitumist mõjutav mehhanism toimima tänu sellele, et finantstehingute maks mõjutab lühiajalisi investeeringuid. Kuna lühiajalisi tehinguid tehakse sageli, tõstab finantstehingute maks nende maksumust võrreldes pikaajaliste tehingutega. Tänu sellisele suhtelise maksumuse muutusele saavad valitsused turu hinnamehhanismi kaudu mõjutada finantssektorit tuginema pigem reaalmajanduse pikaajalistele põhialustele.

4.   Eesmärgid

4.1   Finantsturu põhjalik ülevaade näitab, et tehingute maht suurenes peamiselt lühiajaliste tehingute arvelt, mille taga on sageli spekulatsioon või riskiturve. Reaalmajandusega võrreldes on paljud neist tehinguist ülimahukad. Kuna lühiajalised kõikumised kipuvad kumuleeruma ja põhjustama pikaajalisi kõikumisi vara hinnas, võivad nad ka kalduda kõrvale reaalmajanduse arenguteelt (16). Mõnda kõnealustest tehingutest on Lord Turner nimetanud koguni ühiskonnale kasutuks.

4.1.1   Komitee arvates peaks seega finantstehingute maksu peaeesmärk olema finantssektori praeguse käitumise muutmine lühiajaliste spekulatiivsete finantstehingute arvu vähendamise teel. Just peamiselt lühiajaliste tehingute arvel kasvas 21. sajandi esimesel aastakümnel finantssektori aktiivsus. Finantssektor peab taas võtma püsiva vastutuse reaalmajanduse eest.

4.1.2   IMF nimetab küll oma aruandes finantstehingute maksu mõju turgude käitumisele, kuid näeb seda negatiivsena. Negatiivseid külgi käsitledes märgitakse, et kõnealune maks ei aita rahastada tulevast kriisilahendusmehhanismi. See aga ei olegi kunagi finantstehingute maksu eesmärk olnud. Teise vastuargumendina öeldi, et parem on maksustada otse neid tehinguid, mille arvu soovitakse vähendada. Just seda finantstehingute maksuga tehaksegi: see tabab kõige rängemalt lühiajalisi tehinguid.

4.1.3   Lühiajaliste tehingute mahu vähendamine vähendab ka selliste tehingute osa finantsasutuste tegevuses. See tähendab teiste tegevuste, nagu hoiustajate ja laenuvõtjate vahendamise osakaalu kasvu. Finantssektor ei ole eesmärk omaette, vaid vahend muude majanduseesmärkide saavutamiseks. Tõhus finantssektor eraldab säästud reaalmajandusse parimate võimalike investeeringute tegemiseks.

4.1.4   Traditsiooniline kommertspangandus põhineb ettevõtetele ja kodumajapidamistele laenude andmisel, kus kasum tuleb intressimäärade vahest. Oma klientide toetamiseks aitavad pangad neil kaasata raha kapitaliturgudel, kaitsta ennast rahvusvahelisest ärist tulenevate valuuta- ja kaubahindade riskide vastu ning piirata põllumajanduslikest kaubafutuuridest tulenevaid riske. Nende teenuste pakkumisel maandavad pangad oma riske teiste pankadega tehinguid tehes, tavaliselt reaalajas. Klientide teenindamine võib hõlmata mitmeid väga lühiajalisi tehinguid. Lisaks sellele saavad pangad kasumit ka oma arvel väärtpaberite või tuletisinstrumentidega kaubeldes. Kõike seda ei tohiks finantsturult kõrvale jätta, sest osaliselt on selle puhul tegemist pankadevahelise kauplemisega likviidsuse tagamiseks. Kui aga finantstehingute maks vähendab märkimisväärselt lühiajalist kauplemist väärtpaberite ja tuletisinstrumentidega, kahandab see ka finantssektori kasumit, mille tulemusel vähenevad ilmselt ka preemiad ja maksutulu. Traditsioonilist pangandust mõjutab uus maks vähe, finantsasutuste tulevane kasum on madalam ja sõltub peamiselt traditsioonilistest pangandustegevustest.

4.1.5   Kõnealuse maksu üks võimalik mõju võib olla vara hinna kõikumise vähenemine, kuid erialakirjanduses ollakse selles osas eri arvamusel. Alternatiivne seisukoht on, et juhuslikud kaubandustehingud võivad olla väga muutlikud ja ettenägematud, ilma et nad mahtu negatiivselt mõjutaksid.

4.1.6   Võttes kokku finantstehingute maksu võimalikke mõjusid eri finantsasutustele, soovime rõhutada, et sellised muutused võivad ehk vähendada väga sagedaste tehingute arvu. Uued finantsraskused 2010. aastal ning IMFi ja ELi püüdlused leida rahastamismeetodid tulevaste finantskriiside puhuks ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale võimaluselt parandada finantssektorit lühinägelikkuse ja ahnuse vähendamise kaudu.

4.2   Finantstehingute maksu teine peaeesmärk on hankida rohkem raha riigieelarvesse. Finantstehingute maksu abil saaks koguda märkimisväärset tulu. Arutelus selle üle, milleks saadavat tulu kasutada, tuleks kaaluda majandusarengu toetamist arenguriikides, et rahastada sealset kliimapoliitikat või leevendada finantskriisist tulenevat koormust riigieelarvele. Arvestades hiljutisi poliitilisi arutelusid ELis, hakataks kõnealust maksu tõenäoliselt kasutama riigieelarve rahastamisallikana.

4.2.1   Euroopa Komisjoni sõnul on kiidetud heaks rahaline toetus 30 % Euroopa Liidu SKP ulatuses. Kui tagatised välja jätta, on selle maht 13 %. Ühendkuningriigi puhul on see protsent poole suurem. Kui mõelda riigile finantssektori kriisist väljatoomisega tekkinud kuludele, tuleks tähelepanu pöörata sellele, et umbes poolt ressurssidest ei ole kunagi kasutatud ja suur osa kasutatud rahast makstakse lõpuks tagasi. Nimetatud 13 % käib kapitalisüstide (panga omakapital), vara ostmise ja otsetoetuste kohta. Suur osa tagatistest tundub olevat kasutamata.

4.2.2   Finantstehingute maksust saadavat tulu võiks esialgu kasutada ülejäänud kulude katmiseks. Seal, kus tuli pankade päästmiseks kasutada kõige rohkem raha riigieelarvest, tuleks finantstehingute maksu abil koguda ka kõige rohkem tulu, arvestades finantsturu kontsentreeritust. Ent riigi kogukulud on olnud palju suuremad, hõlmates muu hulgas sotsiaalkindlustusmaksete kadusid, automaatsete stabiliseerijate kulusid, kõrgemaid intressimakseid riigilaenudelt jne. Koguni IMF märgib, et „finantskriiside ulatuslikud maksualased, majanduslikud ja sotsiaalsed kulud viitavad sellele, et finantssektor peaks andma üldistesse tuludesse panuse, mis ületaks otsetoetustega seotud eelarvekulud” (17).

4.2.3   Edaspidi tuleks hoopis finantstehingute maksu hakata pidama peamiseks uueks riigieelarve rahastamisallikaks. Arvestades, et finantsteenused on käibemaksust vabastatud, mistõttu pangateenuste kasutajad maksavad pangateenuste pealt vähem makse kui enamike muude teenuste pealt, ning et finantssektor teenib suuri kasumeid, tundub eriti õigustatud just sellele sektorile maksude kehtestamine.

4.2.4   OECD korraldatud uuringu kohaselt on 2011. aastal USA osa kõigi OECD liikmete eelarvedefitsiidist peaaegu 50 %. Sama aasta eelarvedefitsiidiks euroalal prognoositakse ligikaudu 6 % SKPst. See tekitab tõelisi väljakutseid nii euroala riikides, nt Kreekas, kui ka Ühendkuningriigis, kus eelarvedefitsiidiks prognoositakse umbes 12 %.

4.2.5   Finantstehingute maksu alternatiiviks, mida käsitleti IMFi aruandes, on finantstegevuse maks, mis kehtestataks kasumile ja tasudele. Tegemist on lihtsa võimalusega finantstegevuse maksustamiseks, kuid peamine erinevus nende kahe maksu vahel on see, et finantstegevuse maksuga maksustataks igasuguseid tegevusi, eristamata lühi- ja pikaajalisi tehinguid. See on üksnes võimalus pankadelt saadava maksutulu tõstmiseks.

4.2.6   Isegi ühtse maksuna oleks finantstehingute maks oma olemuselt astmeline, sest finantsasutuste kliendid ja ka finantsasutused ise, kui nad teevad tehinguid oma arvel, esindavad ühiskonna jõukamat osa. Kuigi on oluline keskenduda sellele, kuidas finantstehingute maksust saaks finantssektorile võimalikult tõhus vahend, tuleb arvesse võtta ka maksu jaotumist. Komisjoni töödokumendis (18) on märgitud, et „uudsete rahastamisallikate puhul peetakse sageli eeliseks kõrgemat poliitilist tunnustust, eriti kui maksukoorem on kehtestatud neile rühmadele või sektoritele, kelle senine panus maksudesse ei tundu olevat õiglane”.

4.2.7   Euroopa Parlament palus komisjonil koostada „piisavalt enneaegselt enne järgmist G20 tippkohtumist (…) ülemaailmse finantstehingute maksu mõjuhinnangu, uurides nii selle eeliseid kui puudusi” (19). Ka komitee peab vajalikuks uurida mitmeid finantstehingute maksu tehnilisi külgi. Komisjoni töödokument (20) ei vasta täielikult Euroopa Parlamendi soovitule. Komitee soovib seega rõhutada vajadust täieliku hindamise ja finantstehingute maksu kohta ametliku ettepaneku tegemise järele.

5.   Struktuur

5.1   Üldised raamid

5.1.1   Maksubaas ei peaks hõlmama mitte üksnes rahvusvahelisi tehinguid, vaid kõiki finantstehinguid. Hoolimata sellest, et kasutatud on sõna „kõik”, on enamikes arvestustes piirdutud kas teatud liiki tehingute või maksustatavate tehingute väärtusega. CEPRi/PERI uuringus analüüsiti eri maksubaase. WIFO uuringus valiti kõikehõlmav variant.

5.1.2   Maksustatavate tehingute piiritlemise kriteeriumi valikul tuleks keskenduda kõige lühiajalisematele maksudele. Teine lähtepunkt on valida võimalikult ulatuslik maksubaas. Kolmas võimalus on kaaluda, kas suunata maksustamine riikide turgudele või kaasata ka välisbörsid.

5.1.3   Kui kaasatakse nii riigisisesed kui ka välistehingud, siis on hõlmatud kõik finantstehingud. Reaalmajanduse moonutamise vältimise soovist lähtudes võiks pooldada hetketehingute väljajätmist.

5.1.4   Kui ei kaasata päris kõiki tehinguid, mõjutab see teatud määral eri tehingute konkurentsivõimet. Selline mõju on soovitav juhul, kui seeläbi pannakse lühiajalistele spekulatiivsetele tehingutele suurem maksukoormus kui pikaajalistele mittespekulatiivsetele tehingutele. Nii see tegelikult ongi, sest mida sagedasemate tehingutega on tegemist, seda rängemini kõnealune maks neid tabaks.

5.1.5   Finantstehingu nimiväärtuse kasutamist finantstehingu maksu alusena on kritiseeritud kui päris mõeldamatut alust. Finantstehingute maksu alternatiivina võiks maksustada raha, mida finantsasutused tuletisinstrumentidega kauplemise eest tegelikult saavad – makse, lisatasusid või mis tahes muid kliendi kantavaid kulusid. Finantstehingute areng SKPga seotud nimiväärtuse põhjal on komitee arvates siiski kasulik eriti selleks, et näidata finantsturu tehingute mahu muutusi aja jooksul.

5.2   Geograafiline ulatus

5.2.1   Kas finantstehingute maks tuleks kehtestada mõnes üksikus riigis, teatud piirkonnas (EL) või kogu maailmas? Kahtlemata tasuks eelistada ülemaailmset maksu. Kui see osutub võimatuks, tuleks mõelda kogu ELi hõlmavale maksule. Sellegipoolest on näiteid, mis annavad tõestust sellest, et isegi riigisisene maks on üks võimalik variant, eriti suure finantssektoriga riikides. See mõjutaks eeldatavasti märkimisväärselt kauplemise toimumiskohti. Kogemuste põhjal võib aga öelda, et see ei tundu olevat probleemiks (21).

5.2.2   Varale maksu kehtestamine vähendab alati vara väärtust, kuid kas see mõjutab kuidagi ka tehingu toimumise kohta? Ühes uuringus on välja arvestatud, et Ühendkuningriigis omakapitalile ja teatud võlakirjadele kehtestatud 0,5 %-line tempelmaks on vähendanud käivet 20 %, mistõttu ei saa öelda, et see oleks tehingute tegemist Londonist eemale suunanud (22).

5.3   Maksumäär

5.3.1   Maksumääraks on pakutud erinevaid määrasid alates 0,1 %-st kuni 0,01 %-ni. Kõige sagedamini nimetatakse 0,05 %-list määra. Üldise süsteemi jaoks soovitab komitee finantstehingute maksule sama määra. See on piisavalt madal, et mitte mõjutada lühiajalisi tehinguid sedavõrd, et see häiriks finantsturu toimimist. Kui finantstehingute maks kehtestatakse aga Euroopa süsteemina, tuleks kaaluda madalamat maksumäära.

5.3.2   Muutes finantssektori käitumist – et lähtutaks pigem pikaajalistest põhialustest ja samal ajal teenitaks riigieelarvesse suuremat tulu –, toob finantstehingute maks topeltkasu. Ent samuti on ilmne, et mida kõrgem on maksumäär, seda suuremat mõju avaldab see lühiajalistele tehingutele ja sellest tulenevalt on ka tulu väiksem. Seega tuleb leida niisugune maksumäär, mis loob tasakaalu finantstehingute maksu kahe eesmärgi – finantssektori käitumise muutuse ja saadava maksutulu – vahel.

5.3.3   Kõik kehtivad maksud on alati kehtestatud teatud liiki finantstehingutele, mitte aga kõigile. Kui maks kehtestatakse kõigile tehingutele, ei ole võimalik selle täpset mõju prognoosida. Seega tuleks maksumäär varsti uuesti läbi vaadata, nt kolme aasta pärast, et näha, kas seda tuleks tõsta või alandada.

5.4   Teostatavus

5.4.1   Omaette küsimus on see, kui lihtne on sellist maksu koguda. Enamik tehinguid, millele kavandatakse maks kehtestada, toimub juba elektrooniliselt. See tähendab, et maksu kehtestamine ei tooks kaasa peaaegu mingisuguseid halduslikke, tehnilisi ega majanduslikke kulusid. Loomulikult tuleks luua spetsiaalne arvutiprogramm. Selleks on juba korraldatud mõned katsetused.

5.4.2   Vaja oleks kontrollida selliste uudsete finantstoodete loomist ja olemasolu, mida ei maksustata või mis on just loodudki maksustamise vältimiseks. Need tuleb lisada maksubaasi.

5.4.3   Praegu puudub veel digitaalne turg börsiväliste tehingute jaoks, kuid selle kohta kavandatakse juba ELi õigusakte. Vajadus kaasata börsivälised tehingud ühtsesse süsteemi viitab sellele, et reguleerimine ja finantstehingute maksu sarnased maksud on täiendavad meetmed, mitte aga lihtsalt alternatiivid.

6.   Mõju

6.1   Lühiajaliste finantstehingute arvu vähendamine

6.1.1   Puuduvad täpsed prognoosid, kuidas finantstehingute maks lühiajalisi tehinguid mõjutaks. On vaid oletused. See on finantstehingute maksu kaalumisel tõeline probleem. Uue maksu peamise eesmärgi, lühiajaliste finantstehingute arvu vähendamise kohta puuduvad meil seega igasugused statistilised andmed. Ainsad statistikal põhinevad hinnangud, mis meie käsutuses on, puudutavad maksutulu võimalikku suurust.

6.1.2   Finantstehingute maksu üks mõju on likviidsuse vähenemine. Milline on aga optimaalne likviidsus? Kas majandus oleks 1990ndail või 2000ndate aastate alguses toiminud paremini, kui likviidsus oleks siis olnud samamoodi äärmiselt kõrge nagu 2007. aastal? Kas likviidsus on vastavuses finantstehingute kogumahuga? Vastus peaks olema „ei”, juhul kui mitmed neist tehinguist põhinevad samadel väärtpaberitel, nii et tehingute kogumahu põhjal ei saaks tegelikku likviidust kuigi täpselt hinnata. Kui tulla tagasi finantssektori peaeesmärgi ehk finantsvahendaja rolli juurde, siis tundub mõttekas viia likviidsus vastavusse SKP tasemega. Komitee ei oska küll öelda, kui suurel määral likviidsust tuleks vähendada, kuid on ilmne, et vähendamisel tuleks eesmärgiks võtta 2007. aasta likviidsuse tase.

6.1.3   Kuna finantstehingute maks tabab kõige rängemini kõige sagedasemaid tehinguid, on lisaks tehingute arvu vähendamisele vaja ka muuta pika- ja lühiajaliste tehingute suhet. Finantstehingute maksu vastuargumendina on tihti toodud see, et niisugune maks suurendaks finantsturu läbipaistmatust ja vähendaks lühiajaliste tehingute arvu. Kui arvestada selliste lühiajaliste tehingute praegust arvu, ei kaoks isegi nende märkimisväärse vähendamise järel kõik igapäevased tehingud. Vaevalt võib pidada finantssektori tegevust selles mõttes läbipaistmatuks nt 2000. aastal.

6.1.3.1   Nagu on ka WIFO uuringus kirjeldatud, tõi tuletisinstrumentide suurenenud kasutamine kaasa nii lühi- kui ka pikaajaliste tehingute hindade ülehindamise. Tuletisinstrumentide kasutamise vähenemine sellistel põhjustel võib vähendada hindade kõikumist finantsturul, mitte aga vastupidi, nagu mõnikord väidetakse.

6.1.3.2   Finantstehingute tegemine on jaotunud peaaegu võrdselt pankade ja muude finantsasutuste vahel. Andmed lühi- ja pikaajaliste tehingute jaotumise kohta aga puuduvad.

6.2   Riigitulude suurus

6.2.1   WIFO uuringu prognooside kohaselt väheneks 0,05 %-lise maksumäära kehtestamise korral maksustatavate tehingute maht 65 %. Madalam maksumäär viiks arvutuste kohaselt tehingute arvu väiksema kahanemiseni ja kõrgem maksumäär suurema kahanemiseni.

6.2.1.1   Kui finantstehingute maks kehtestataks üksnes Ühendkuningriigis, saadaks uuringu kohaselt maksutulu summas, mis moodustab 7 % Ühendkuningriigi SKPst. Saksamaal, mis on selliste finantstehingute mahult Ühendkuningriigi järel teine riik ELis, oleks vastav näitaja pisut üle 1 % SKPst. Maksu kehtestamisel kogu ELis saadaks maksutulu umbes 1,5 % SKPst ja põhiosa tuleks seejuures Ühendkuningriigi finantsturult. Kui finantstehingute maksu rakendataks ülemaailmselt, oleks maksutulu umbes 1,2 % kogu maailma SKPst.

6.2.2   CEPRi/PERI uuringus leiti omakorda, et kauplemise maht väheneks 25–50 %. Et tulemused oleksid kõrvutatavad WIFO uuringu omadega, esitatakse järgnevalt vaid prognoosid muutuste kohta maksubaasi 50 %-lisel vähendamisel. Andmed esitatakse kaubeldavate varade liikide kaupa. USA dollarites antud näitajad on uuringus teisendatud protsendiks USA SKPst.

6.2.3   Mõlema uuringu tulemused Euroopa ja USA kohta on enam-vähem samad. CEPRi/PERI uuringust võib lisaks veel näha, et mõned hetketehingud moodustavad tehingute koguhulgast väga väikse osa.

(1)  Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) andmetel.

(2)  De Larosière’i aruanne – ELT C 318/11, 23.12.2009, lk 57.

(3)  Ülemaailmne finantsteenuste ettevõte.

(4)  Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(5)  Rahvusvaheliste Arvelduste Panga (BIS) andmetel: Davas/ von Weizsäcker „Financial Transaction Tax: Small is Beautiful”, 2010.

(6)  Vt 5. allmärkus.

(7)  H. W. Sinn, EEAG rühma 2010. aasta majandusaruande ettekanne, 23. veebruar 2010, Brüssel.

(8)  Helene Schubert, Austria Riigipank.

(9)  De Larosičre’i aruanne – ELT C 318/11, 23.12.2009, lk 57.

(10)  „Makro- ja mikrotasandi usaldatavusjärelevalve”, ELT C 277/25, 17.11.2009, lk 117.

(11)  „Reitinguagentuurid”, ELT C 277/25, 17.11.2009, lk 117.

„Väärtpaberite üldsusele pakkumisel või kauplemisele lubamisel avaldatav prospekti” ja „Läbipaistvuse nõuete ühtlustamine teabele, mis kuulub avaldamisele emitentide kohta, kelle väärtpaberid on lubatud reguleeritud turul kauplemisele”, ELT C ….

(12)  Tobin, James „A Proposal for International Monetary Reform”, 1978.

(13)  Euroopa Ülemkogu järeldused, 17. juuni 2010: „EL peaks juhtima jõupingutusi üleilmse lähenemisviisi leidmiseks finantsasutuste lõivude ja maksude süsteemide kasutussevõtuks, et säilitada selles osas võrdsed tingimused kogu maailmas. EL kaitseb jõuliselt oma positsiooni G20 partnerite ees. Üleilmse finantstehingute maksu kehtestamist tuleks sellega seoses rohkem uurida ja arendada.”

(14)  Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(15)  Baker, Pollin, McArthur, Sherman „The Potential Revenue from Financial Transactions Taxes”, CEPR/PERI, detsember 2009.

(16)  Schulmeister, Stephan „A General Financial Transaction Tax”, WIFO Working Papers 344/2009.

(17)  IMFi vahearuanne G20-le „A fair and substantial contribution by the financial sector”.

(18)  SEK(2010) 409 lõplik, komisjoni töödokument teemal „Uudne rahastamisviis ülemaailmsel tasandil”.

(19)  PE432.992v01-00, resolutsiooni ettepanek.

(20)  SEK(2010) 409 lõplik.

(21)  Samalaadsed maksud kehtivad ka Lõuna-Koreas, Hongkongis, Austraalias, Taiwanil ja Indias ning mõnevõrra sarnased maksud Belgias, Argentinas ja Brasiilias.

(22)  Maksu-uuringute instituut, 2002: „Stamp duty on share transactions: is there a case for change?”, 89. märkus.