Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Majapidamistööde professionaalsemaks muutmine” (täiendav arvamus)

16. veebruaril 2010 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 punktile a koostada täiendava arvamuse teemal

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 5. mail 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 463. istungjärgul 26.–27. mail 2010 (26. mai istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 133, vastu hääletas 7, erapooletuks jäi 11 liiget.

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni haldusnõukogu otsustas oma 301. istungjärgul märtsis 2008 võtta majapidamistööde teema 2010. aasta juuniks kavandatud Rahvusvahelise Töökonverentsi 99. istungjärgu päevakorda, et küsimust nn topeltdiskussiooni menetluse kaudu käsitleda. Eesmärk on kindlaks määrata parim viis seda liiki töötajate õiguste ja inimväärsete töötingimuste tagamiseks. Rahvusvaheline Tööbüroo on juba algatanud riikide ja sotsiaalpartneritega arutelu kõige sobivama vahendi üle. Ka komitee soovib, et võetaks vastu kõnealuse töö eripärale kohandatud tõhus vahend. Samuti kutsub komitee Euroopa sidusrühmi, liikmesriike ja sotsiaalpartnereid üles võtma järgmisi meetmeid.

2.1.1 Koristajad, lapsehoidjad, hooldajad, koduabilised – neid töid teevad üksnes naised ja praegu ei käsitata neid veel tõeliste töökohtadena: üks põhjustest peitub selles, et koduperenaised teevad neid töid tasuta. Ajal, mil Rahvusvaheline Tööorganisatsioon on uurimas koduabilistele inimväärse töö tagamise teemat, soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee käsitleda põhjalikumalt 2009. aasta oktoobris vastu võetud arvamuses tõstatatud küsimusi soolise võrdõiguslikkuse, majanduskasvu ja tööhõivemäära vaheliste seoste kohta: (2) selles toodi välja asjaolu, et meeste ja naiste võrdõiguslikkuse ja majanduskasvu seisukohast on oluline suurendada inimestele abiteenuste osutamisega seotud töökohtade professionaalsust.

2.1.2 ELi liikmesriigid peavad inimestele osutatavaid abiteenuseid selliseks töökohtade loomise allikaks, mida ei saa mujale ümber suunata. Mitmed liikmesriigid on kehtestanud maksuvabastused või toetused, mille abil legaliseerida mitteametlikku tööd ja innustada uute töökohtade loomist, aidates nendest kasusaajatel paremini ühitada pere- ja tööelu.

2.1.3 2010. aasta juunis toimuvaks konverentsiks koostatud ILO aruande (3) järgi on tööstusriikides majapidamistööde osakaal 5–9 % kogu tööhõivest. Aruande sissejuhatavas osas märgitakse, et „tasustatavad majapidamistööd on paljudes riikides praktiliselt nähtamatu tööhõive vorm. Seda tööd ei tehta ei tehases ega kontoris, vaid eraisiku kodus. Töötajad ei ole oma perekonnale leiba teenivad mehed, vaid suures enamuses naised. Nad ei tööta koos kolleegidega, vaid üksi nelja seina vahel. Nende töö eesmärk ei ole toota lisaväärtust, vaid osutada miljonitele kodumajapidamistele abiteenuseid. Majapidamistööde alla kuuluvad peamiselt tasustamata tööd, mida tavapäraselt teevad naised oma kodus. See selgitab, miks kõnealune töö on alamakstud ning miks seda tehakse sageli mitteametlikult ja seadustamata kujul. Seda tööd ei peeta tööõiguse üldraamistikku kuuluvaks tavapäraseks tööks, kuigi selle juured ulatuvad nn peremehe ja teenri suhtesse. Sellest tulenevalt ei arvestata paljudes õigussätetes majapidamistööl põhineva suhte eripära, mille tõttu neid töötajaid võidakse kohelda ebavõrdselt, ebaõiglaselt ja sageli kuritarvitavalt. (4)”

2.1.4 Lisaks tõdetakse aruandes: „Ajakirjanduses paljastatakse sageli väärkohtlemise ja kuritarvitamise juhtumeid, sealhulgas seksuaalse vägivalla ja orjapidamise juhtumid, eelkõige koduabilistena tegutsevate tööandja juures elavate naissoost võõrtöötajate seas”. Ehkki kõnealuses valdkonnas hõivatute arv pidevalt kasvab, on majapidamistöö endiselt kõige ebakindlam, kõige halvemini tasustatud, kõige vähem kaitstud ja üks kõige ohtlikumatest töövormidest. Kuna tegemist on rahvusvaheliste eeskirjadega hõlmamata erilise töövormiga, on ILO alates 1948. aastast püüdnud kehtestada asjakohaseid sätteid.

2.1.5 Käesolev arvamus käsitleb kodudes tehtavaid tasustatud töid, sealhulgas majapidamistööd, lastehoid ja muud isikuteenused. Arvamuses ei käsitleta sotsiaalteenuste ega eraettevõtete küsimust, vaid eraisikute palgatud koduabiliste tööolusid. Kõnealuse töö eripära tõttu ja seepärast, et see puudutab üha suuremat hulka inimesi – nii töö tegijaid kui ka neid, kelle heaks seda tehakse –, on oluline, et see oleks reguleeritud töö eripäraga kohandatud õigusaktidega.

2.1.6 Euroopas on koduabilistel enamasti mitu tööandjat. Vaid väike osa naistöötajatest, tavaliselt võõrtöötajad, elab tööandja juures. Väga levinud on mitteametlikult töötamine. Sellised töötajad on sageli haavatavad, tunnevad halvasti oma õigusi, on pärit maapiirkondadest, on madala haridustasemega või siis on tegemist võõrtöötajatega, kes räägivad halvasti vastuvõtva riigi keelt.

2.1.7 Õiguskeskkonnast sõltumata on tööõigus kujundatud ettevõtete jaoks ega kehti praktikas sageli kodus tehtava töö suhtes, kus kontrollivõimalus on piiratud või olematu. Samuti ei kehti selles valdkonnas eeskirjad, mis reguleerivad tulutoovat ja kasumit teenivat tegevust. Adam Smith (5) peab kõnealust tööd mittetootlikuks. Selle väärtust ei tunnustata, kuigi tegemist on ühiskonna toimimise jaoks hädavajaliku tööga.

2.1.8 „Kuna paljudel juhtudel ei määratleta tööõiguses selgelt koduabiliste staatust, jäävad nad sageli ametlikest eeskirjadest välja, seda nii tekstides kui ka praktikas”. (6) Kuigi Euroopa Liidu liikmesriikide õigussätted ei jäta koduabilisi tööõiguse üldeeskirjade kohaldamisalast välja, kohaldatakse neid sätteid praktikas neile väga harva. Eraisikutest tööandjatel ei ole oma kohustuste ja vastutuse kohta piisavalt teavet. Koduabilised on üksteisest eraldatud ja seega on nende organiseerumine raskendatud.

2.2.1 Kodu ja pere heaks tehtava töö mõiste alla kuuluvate tööde sooritamise oskusi antakse mitteametlikult edasi ühelt pereliikmelt teisele. See töö on põlvkonniti erinev. Euroopas on ketramine ja loomade toitmine asendunud pesumasinaprogrammidega ja riknemata toidu valimisega supermarketi värskete toodete letis. Seda mitteametlikku õppimist tuleb tunnustada ning määrata kindlaks selleks tööks vajalike teadmiste ja oskuste sisu. Samuti tuleb sisse viia elukestev õppimine. Tehnoloogilised uuendused peavad jõudma ka kõnealusesse valdkonda ning arvesse tuleb võtta uusi toitumisalaseid teadmisi ja uusi keskkonnakaitsenõudeid.

2.2.2 Kõnealuse töö tingimuste parandamiseks on vaja täidetavate ülesannete, võetava vastutuse ja tööks vajalike oskuste täpset kirjeldust. Samuti on vaja ametlikku koolitust, mis annab vajalikud teadmised nende ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks mis tahes kliendi juures, või varasemate kogemuste tunnustamist. Pädevustunnistus peaks tõendama õpinguid ja kogemusi. Tööandjate või klientide huvides on võimalus kasutada töötajaid, kellel on oma oskuste kohta tunnistus.

2.2.3 Professionaalsemaks muutmine tähendab seda, et koduabilisel on samasugused õigused ja kaitse kui kontori- või tehasetöötajatel: korralik töötasu, mis katab ka transpordile kuluva aja kahe tööandja kodu vahel, iganädalane kindlaksmääratud tööaeg, õigus tasustatud puhkusele, tervishoiu- ja ohutuseeskirjade järgimine, vääriline pension, emaduse kaitse, (7) tasuline haiguspuhkus, töövõimetushüvitised, vallandamist või töölepingu katkestamist puudutavad sätted, õiguskaitsevahendid kuritarvitamise juhtudel ning tegelik ametialase koolituse ja karjääri võimalus, nii nagu see on teiste ametite puhul. Lepingu sõlmimise üldlevinumaks muutmine kaitseb nii töötajaid kui ka tööandjaid.

2.2.4 Professionaalsemaks muutmine tähendab majapidamistööde tegemise muutmist täieõiguslikuks ametiks ja võitlemist stereotüüpide vastu, mille kohaselt teevad neid töid vaid naised. Professionaalsemaks muutmise edu saab mõõta sellega, kuidas paraneb sooline tasakaal.

2.3.1 Majapidamistöö põhiline eripära on selle nähtamatus. Koduabiliste ülesandeid ja eriti nende vastutusala ei nimetata ega loetleta peaaegu mitte kunagi. Tööandjad usaldavad oma kodu ja lapsed inimestele, kelle oskuste kontrollimiseks neil ei ole vahendeid (8). Uurimistöödes (9) igapäevase pereelu tagamiseks kodudes tehtava töö väärtuse kohta (raha ja aja suhe) rõhutatakse, et ühiskond ei saa ilma kõnealuste töödeta toimida. Selle töö väärtust tuleb tunnustada.

2.3.2 Kodu ja pere heaks tehtav töö hõlmab tööd, mida teevad avaliku sektori sotsiaalteenistuste palgal olevad inimesed, ametiasutuste toetatavad ühendused, eraettevõtjad ja koduabilised eraviisiliste kokkulepete alusel ametlikult või mitteametlikult, kusjuures tööandjateks on eraisikud. Ehkki kõigil neil juhtudel on koduabilised peaaegu eranditult naised, on töö- ja töölevõtmise tingimused üldiselt soodsamad avaliku sektori sotsiaalteenistustes ja ettevõtetes, kus töötajatel on võimalus organiseeruda, sotsiaalpartnerid sõlmivad kollektiivlepingud ning on võimalik ametlik kontroll.

2.3.3 Vastavalt ILO aruandele (10) on ILO ametialade rahvusvahelises standardklassifikaatoris (ISCO) majapidamistöö jagatud kahte suurde põhirühma (5. ja 9. rühm), millega seonduvad teatud kindlad tööülesanded ja teatud oskuste tase. „5. põhirühm puudutab kaubandusettevõtteid, institutsioone ja kodumajapidamisi. See hõlmab kahte suurt rühma: majapidamisteenuseid osutavad isikud ja toitlustusteenuste personal (alarühm 512), kuhu kuuluvad majapidajad, muud seonduvad töötajad ja kokad; hooldustöötajad ja seonduv personal, kelle hulka loetakse ka lapsehoidjad ja hooldustöötajad kodus (alarühm 513). Rühma 5121 all rõhutatakse majapidamistööde järelevalvealaseid ülesandeid. Rühma 5131 määratluse järgi lapsehoidjad „hoiavad tööandjate lapsi ja vaatavad laste järele nende igapäevase tegevuse ajal”. Nende ülesanded on järgmised:

Hooldustöötajad kodus (rühm 5133) „hoolitsevad abivajajate mitmete vajaduste eest ning hoolitsevad kodus isikute eest, kes vajavad hooldust füüsilise või vaimse haiguse, puude või vanadusvaevuste tõttu”. Selle rühma töötajate (sh hooldusõed kodus) ülesanded on järgmised:

Alarühma 913 kuuluvad „kodu- ja muud abilised, koristajad ja pesupesijad”. Siia alla kuuluvaks loetakse eraisikute kodudes, hotellides, kontorites, haiglates ja muudes asutustes tehtavad, samuti iga liiki sõidukites tehtav töö, et hoida siseruumid ja sisustus puhtana. Alarühma kuuluvad koduabilised ja koristajad kodudes, käsitsi pesupesijad ja triikijad. Rühma 9131 kuuluvad koduabilised ja koristajad kodudes „pühivad, puhastavad tolmuimejaga, pesevad ja vahatavad põrandaid, pesevad pesu, teevad majapidamisse vajalikke oste, teevad süüa, serveerivad toitu ning täidavad muid majapidamisega seonduvaid ülesandeid”.”

2.3.4 Ehkki meditsiinilise abi andmine ei kuulu majapidamistööde hulka, peab koduabiline või lapsehoidja tagama, et tema hoole all olevad isikud võtaksid oma rohud, ja reageerima ootamatus olukorras, mis seab ohtu hooldatava isiku elu. Neil töötajatel peab selleks olema vastav koolitus.

2.3.5 Tööandja äraolekul või kui tööandja vajab hooldust, peavad eelnimetatud ülesandeid täitvad inimesed olema iseseisvad ja suutelised oma aega korraldama. Nad peavad äratama usaldust, kuna neile usaldatakse koduvõtmed, imikud, eakad vanemad – ehk kõige kallim vara. Nad peavad olema vastutustundlikud, suutelised näitama üles initsiatiivi, jääma diskreetseks. Kui neile antakse täielik vastutus laste või hooldust vajavate isikute eest, peavad nad olema võimelised tegema mitut asja korraga, olema valvsad, tähelepanelikud, veenvad, kannatlikud, tasakaalukad ja keskendumisvõimelised, nad peavad oskama kuulata, olema autoriteetsed ning oskama õnnetuse korral tegutseda. Nad peavad olema empaatiavõimelised ja omama teadmisi psühholoogia, toitlustamise ja hügieeni alal.

2.4.1 Majapidamistöö ei paku kindlust ja on alamakstud, kuna selle väärtust ei tunnustata. Põhjused on järgmised: koduperenaised teevad seda tasuta; tööandjateks on eraisikud, kes ei saa või ei taha rohkem maksta; kõnealust tööd teevad naised, kes töötavad üksinda, kõige sagedamini mitme tööandja juures, ning nad ei saa organiseeruda, streikida ega blokeerida tootmist oma nõudmiste toetuseks, nii nagu seda teevad ettevõtete töötajad; nende ametite mainet ning naise ja ema rolli mõjutavad stereotüübid, mis hägustavad nende tööde jaoks vajalikke oskusi; töökohaks on eramajapidamine, mida on võimatu kontrollida; kõnealust tööd teevad sageli seadustamata olukorras olevad ja õigusteta sisserändajad.

2.4.2 Neid ameteid iseloomustab ebakindlus, kuna majapidamiste vajadused on muutuvad: lapsed kasvavad ja saavad iseseisvaks, eakad hooldust vajavad inimesed surevad ning kui perekonna rahalised vahendid näiteks töötuse tõttu vähenevad, kaotab töö ka koduabiline.

3.1.1.1 Naiste palgatöö, mis on soolise võrdõiguslikkuse eeldus, tekitas vajaduse teenuste järele, millega asendada tööd, mida naised varem kodus ise tegid. Naiste palgatöö tulemusena suurenesid ka perekondade rahalised vahendid, võimaldades osal peredest neid teenuseid kasutada. See omakorda loob töökohti.

3.1.1.2 Kõnealused teenused on arenenud, kuna nad on hädavajalikud, et leida tasakaal pere- ja tööelu vahel. Meestel ja naistel peab olema võimalus elada oma tööelu, ilma et nende pere- ja eraelu kannataks. Seega on neil vaja usaldada osa kodu ja pere heaks tehtavatest töödest kolmandatele isikutele.

3.1.1.3 Et saavutada sooline tasakaal tööturul ja arvestada elanikkonna vananemisest tulenevate uute vajadustega, tuleb neid teenuseid tulevikus veelgi edasi arendada, ning seega puudutab selles valdkonnas tehtav töö üha rohkem inimesi.

3.1.2.1 Kõnealuste teenuste edendamiseks tuleb tagada nende kvaliteet, laiendada juba olemasolevaid koolitusvõimalusi, luua elukestev õpe, et võtta arvesse valdkonnas toimuvaid muutusi, ning laiendada oskuste kontrollimise võimalusi. Kõnealuste töökohtade professionaalsemaks muutmine tähendab nende kvaliteedi tõstmist nii klientide, kasusaajate kui ka töötajate jaoks. See on kõige kindlam viis tagada, et ka tulevikus on võimalik palgata inimesi, kes soovivad sellel alal töötada.

3.1.3.1 On teada, et Euroopas on vaesuses elavaid naisi rohkem kui mehi. Majapidamistööle omased madalad palgad, ebakindlus ja mitteametlik töö on sotsiaalse tõrjutuse tegurid. Euroopas ongi mitteametlik töö kõige rohkem levinud majapidamistööde valdkonnas, rohkem kui ehituses või toitlustuses (11).

3.1.4.1 Euroopas paljastatud tööalase ekspluateerimise juhtumid puudutavad ebaseaduslikult riigis viibivaid koduabilisi, kellele tööandja ei maksa palka, vaid lubab ametlikke pabereid. Need töötajad on kõige haavatavamad: nad ei julge kaevata väärkohtlemise, vägivalla ja seksuaalse ärakasutamise üle, kuna kardavad riigist väljasaatmist. Majapidamistööd peaksid kuuluma valikulise sisserände alla, mille sihtrühm on praegu kõrgelt kvalifitseeritud töötajad. Euroopa demograafiline olukord on selline, et eelkõige hooldust vajavate eakate vajaduste katmiseks tuleb kasutada sisserännet.

3.1.4.2 Mitteametlik töö jätab töötaja ilma sotsiaalkaitsest ning ühiskond jääb ilma maksudest ja sotsiaalkindlustusmaksetest. See kahjustab majapidamistööde mainet ja ettekujutust neist ning teeb majapidamistöödest teisejärgulise töö, mis toidab stereotüüpe ja põhjustab kogu selle ameti allakäiku. See suurendab ka vaesuseohtu.

3.1.4.3 Mitteametliku töö osakaalu vähendamiseks majapidamistes tuleb viia liikmesriikide õiguskordades sisse mitmeid meetmeid – sh eelkõige maksusätteid, sotsiaalkaitse sätteid ning töö- ja tsiviilõiguse sätteid. Tendents mitteametlikku tööd pakkuda ja vastu võtta tuleneb eelkõige majanduslikest põhjustest, sest mõlemale poolele on sellises vormis töö kasulikum kui ametlik töö. Liikmesriikide tegevus peab olema suunatud selliste eeliste erinevuste vähendamisele ning seda tegevust tuleb toetada algatustega, mis on kohandatud kohalikele sotsiaalsetele ja kultuurilistele tingimustele (teabekampaaniad, avaliku elu tegelaste eeskuju, mitteametliku töö riskidest teavitamine).

3.2.1 Organiseerunud tööandjad ja ametiühingusse kuuluvad töötajad sõlmivad kollektiivlepinguid. Neid edusamme tuleb kasutada, et parandada koduabiliste olukorda. Tuleb analüüsida kollektiivlepinguid, mis reguleerivad praegu Euroopas majapidamistöid, ning võtta eeskujuks parimad tavad nende lepingute edendamise eesmärgil. Samuti tuleb võrrelda eri töökorraldusvorme (ettevõtted, ühendused, ühistud, vahendajateta palkamine) töötajate õiguste ja osutatud teenuste kvaliteedi seisukohast.

3.2.2 Mitmes Euroopa riigis on nii eraisikust tööandja kui ka koduabiline oma õigustest ja kohustustest halvasti informeeritud. Tööandja ei vaata koristajat või lapsehoidjat kui töötajat, kellel on õigused. Stereotüüpide tõttu näeb ta teda kui abilist, kellele ta tööd pakkudes teene osutab. Tihtipeale ei sõlmita kahe poole vahel kirjalikku lepingut ning töötingimused, palk, puhkus, töötunnid, ülesannete kirjeldus, lepingu katkestamine ja vallandamishüvitis jäävad täpselt piiritlemata. Mõlema osapoole õigused ja kohustused tuleb selgemalt määratleda. See kaitseb ka tööandjat, kes peab olema teadlikum riskidest (vargused, õnnetused) ja kohustustest, mis kaasnevad tööandja kodus tööle hakkava inimese palkamisega.

3.2.3 Tervishoid ja ohutus: majapidamistöid peetakse alusetult riskivabaks. Põletused, sisselõikamised, majapidamistoodetest põhjustatud mürgitused, kukkumised ja kodumasinatest põhjustatud elektrilöögid on sagedased õnnetused, eriti siis, kui tööandja ei ole teadlik sellest, et ta peab järgima ohutusnõudeid, ning kui töötajat ei ole teavitatud ohtudest ega õpetatud neid vältima.

3.2.4 Tervishoid, emaduse kaitse, pension: rasedus- ja sünnituspuhkus tähendab sageli vallandamist, kuna tööandja, kes vajab kedagi majapidamistööde tegemiseks, palkab teise töötaja ning ei tunne end kohustatuna võtma tagasi raseduspuhkusele läinud töötajat. Töötajate õiguste tagamine jääb vaid teoreetiliseks, kuna puudub süsteem, mis võimaldaks töötaja ajutist asendamist. Sotsiaalkindlustus- ja pensionisüsteemid ei ole sageli kohandatud selleks, et võtta arvesse mitme tööandja juures tehtud töötunde.

3.2.5 Kutseoskused, koolitus: vajalike oskuste õppimine on kaua aega toimunud mitteametlikult. Viimastel aastatel on täheldatud, et väheneb oskuste edasiandmine ühelt pereliikmelt teisele. Noored emad ei ole esimese lapse sünniks ette valmistatud, noored vanemad ei oska enam valmistada tasakaalustatud toitu ja eelistavad valmistoitu, mis on laste rasvumise üheks põhjuseks. Asjaomaste ülesannete ja oskuste kindlaksmääramine ja nende õpetamine võimaldaks neid paremini levitada ja tagada seejuures soolise tasakaalu.

Brüssel, 26. mai 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt võõrtööliste õigusliku seisundi Euroopa konventsioon ja Euroopa Nõukogu inimkaubanduse vastu võitlemise konventsioon.

(3) Vt ILO aruanne teemal „Decent work for domestic workers”, Rahvusvahelise töökonverentsi 99. istungiks esitatud IV aruanne, 2010. http://www.ilo.org/wcmsp5/groups/public/@ed_norm/@relconf/documents/meetingdocument/wcms_104701.pdf.

(7) Emapuhkuse direktiivi (nõukogu 19. oktoobri 1992. aasta direktiiv 92/85/EMÜ) muutmisega antakse koduabilistele emapuhkuse õigus.

(9) „Housework: priceless or valueless?”, Marianne A. Ferber ja Bonnie G. Birnbaum (1977), http://www.roiw.org/1980/387.pdf;

(11) Vt „Undeclared work in the European Union”, Eurobaromeetri eriuuring nr 284, küsitlus nr 67, 3. oktoober 2007, lk 21.