[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 1.12.2010

KOM(2010) 701 lõplik

KOMISJONI ARUANNE

Riigiabi tulemustabelELi liikmesriikide antud riigiabi käsitlev aruanne – 2010. aasta sügisel ajakohastatud andmed –

SEK(2010) 1462 lõplik

SISUKORD

Sissejuhatus 3

Majanduskriisi ajal antud riigiabi 3

1. Riigiabi 2009. aastal 3

2. Riigiabi andmise suundumused ja tavad liikmesriikides 3

2.1. Tööstus- ja teenuste sektoris antud riigiabi suuruse muutumine 3

2.2. Riigiabi andmine ühist huvi pakkuvate horisontaaleesmärkide saavutamiseks 3

3. Finants- ja majanduskriisi tõttu antud riigiabi 3

3.1. Komisjoni suunised kriisijuhtumite jaoks 3

3.2. Finantssektoris heakskiidetud riigiabimeetmete kogumaht 3

3.3. Riigiabimeetmete tegelik kasutamine ja abi kasutusmäär 3

3.4. Ajutise raamistiku alusel antud riigiabi 3

4. Riigiabieeskirjade lihtsustamine 3

4.1. Uus riigiabi kontrollimise korraldus 3

4.2. Konkurentsi moonutada võivate suurte üksikabi juhtumite hindamine 3

4.3. Peaaegu 19 % tööstus- ja teenuste sektorile antavast riigiabist kuulub grupierandi alla 3

5. Riigiabieeskirjade jõustamine 3

SISSEJUHATUS

2010. aasta sügisel ajakohastatud riigiabi tulemustabelis (edaspidi „tulemustabel”) kirjeldatakse 27 liikmesriigis 2009. aastal antud riigiabi. Esitatakse ülevaade abi suurusest ja liikmesriikide eesmärkidest abi andmisel. Eraldi peatükis käsitletakse finantseerimisasutustele ja reaalmajandusele finants- ja majanduskriisi tõttu antud riigiabi.

Tulemustabelis käsitletakse ka edusamme, mida on tehtud riigiabi terviklikul ja järjekindlal ümberkorraldamisel pärast riigiabi tegevuskava vastuvõtmist 2005. aastal. Lisaks kirjeldatakse riigiabi eeskirjade jõustamisel tehtud edusamme.

Tulemustabel koosneb kahest osast. Esimene on volinike kolleegiumi kokkuvõttev aruanne, milles käsitletakse liikmesriikides antud riigiabiga seotud peamisi fakte, järeldusi, suundumusi ja väljakujunenud tavasid ning antakse ülevaade riigiabi kontrollimise poliitika peamistest arengusuundadest. Teine on aruandele lisatud komisjoni talituste töödokument „Faktid ja arvud ELi liikmesriikides antud riigiabi kohta”, milles esitatakse faktilised taustandmed.

EFTA järelevalveamet avaldab igal aastal tulemustabeli[1] Islandil, Liechtensteinis ja Norras antud riigiabi kohta.

Majanduskriisi ajal antud riigiabi

Enne finantskriisi oli ELi aastane majanduskasv stabiilne. Aastail 2002–2007 vähenes tööstus- ja teenuste sektorile antav riigiabi keskmiselt 2 % aastas, moodustades 2007. aastal 65 miljardit eurot ehk alla 0,5 % SKPst. Samal ajal vähenes eelarve puudujääk 2007. aastaks keskmiselt 0,8 %-ni SKPst, mis oli 30 aasta parim tulemus[2]. Tööpuudus vähenes kõnealusel ajavahemikul ja oli 2008. aastal ELi pika aja madalaim, vaid 7 %.

Finantskriis lõpetas kiiresti alates 2000. aastast kogetud SKP püsiva kasvu, tagasihoidliku riigiabi andmise ja eelarve puudujäägi vähenemise. Võrreldes 2008. aastaga suurenes riigiabi andmine 2009. aastal veelgi ja moodustas 3,6 % SKPst, mille põhjuseks oli taas finantssektorile antud kriisiabi. Alates 2009. aastast liikmesriikides rakendama hakatud ajutise raamistiku[3] alusel reaalmajandusele antud abi suurendas ainult veidi abi üldmahtu.

Kui 2008. aasta septembris pankadevaheline laenuandmine lakkas, hakkasid liikmesriigid tegema pangandusse märkimisväärseid rahasüste, et laenamine ettevõtetele jätkuks. Samuti hakkasid liikmesriigid ajutise raamistiku alusel vähendama ettevõtete rahastamise piiranguid. Euroopa Komisjoni riigiabi poliitika aitas oluliselt kaasa sellele, et üldiselt edukas ettevõtete päästmine toimuks kooskõlastatult. See võimaldas kiiresti rakendada seninägematuid abimeetmeid ja tagas samal ajal, et meetmete võtmisel ei kahjustata siseturgu.

1. RIIGIABI 2009. AASTAL

2009. aastal andsid liikmesriigid riigiabi kokku[4] 427,2 miljardit eurot ehk suhtelises arvestuses 3,6 % EL 27[5] SKPst. Sellest summast kasutati 353,9 miljardit eurot ehk 3 % EL 27 SKPst liikmesriikide teatatud kriisimeetmete rahastamiseks. 2009. aastal andsid finantssektorile kriisiabi 22 liikmesriiki (2,98 % EL 27 SKPst). 1. oktoobri 2010. aasta seisuga[6] oli komisjon heaks kiitnud kõikide EL 15 liikmesriikide[7] ning Küprose, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Slovakkia ja Sloveenia meetmed finantskriisi ohjeldamiseks ning kõik liikmesriigid peale Küprose olid andnud riigiabi ajutise raamistiku alusel.

Kui kriisimeetmeid mitte arvestada, siis anti 2009. aastal riigiabi kokku ligikaudu 73,2 miljardit eurot, mis moodustas 0,62 % EL 27 SKPst. Tööstus- ja teenuste sektorile anti sellest abist 79,3 %, st 58,1 miljardit eurot ehk 0,49 % EL 27 SKPst [8]. Põllumajandusele anti abi 11,6 miljardit eurot ehk 15,9 % abi kogusummast, kalandusele 0,2 miljardit eurot ehk 0,3 % abi kogusummast ja transpordile[9] 3,3 miljardit eurot ehk 4,5 % abi kogusummast.

Liikmesriikide andmete kohaselt anti raudteedele[10] abi 33,1 miljardit eurot, mis moodustas 0,3 % EL 27 SKPst[11].

Absoluutarvudes andsid viis suuremat abiandjat kokku 39,8 miljardit eurot ehk 68,2 % abi kogusummast[12]. Saksamaa andis 15,3 miljardit eurot ehk 26,3% abi kogusummast; talle järgnesid Prantsusmaa (11,7 miljardit eurot ehk 20,1 % abi kogusummast), Hispaania (4,9 miljardit eurot ehk 8,4 % abi kogusummast), Itaalia (4,6 miljardit eurot ehk 7,9 % abi kogusummast) ja Ühendkuningriik (3,3 miljardit eurot ehk 5,5 % abi kogusummast). Täiesti teistsugune pilt avaneb aga siis, kui järjestada riigid selle alusel, kui suure osa moodustas antud abi SKPst: Maltal moodustas riigiabi 1,7 % SKPst; talle järgnesid Ungari (1,0 %), Portugal ja Taani (kumbki 0,9 %) ning Rootsi (0,8 %).

2. RIIGIABI ANDMISE SUUNDUMUSED JA TAVAD LIIKMESRIIKIDES

Pikaajalisi suundumusi uurides selgub, et 1980. aastail anti piirkonnas riigiabi üldiselt 2 % SKPst, 1990. aastail langes see alla 1 % SKPst ja vähenes aastail 2003–2007 veelgi, moodustades ligikaudu 0,5–0,6 % SKPst. Finants- ja majanduskriisi tõttu suurenes EL 27-s üldine riigiabi andmine oluliselt; nagu eespool märgitud, moodustas see 2009. aastal 3,6 % SKPst.

Joonis 1[13]. Riigiabi protsendina SKPst (EL 27, alates 1992. aastast)

[pic]

Riigiabi kulutuste vähenemist ajavahemikul 2000–2007 põhjustasid kolm peamist tegurit. Esiteks andsid liikmesriigid 2000. aastal alanud majanduskasvu ajal raskustes olevatele ettevõtetele märksa vähem päästmis- ja ümberkorraldamisabi. Teiseks vähenes pidevalt riigiabi andmine eeskätt Poola, Prantsusmaa, Saksamaa ja Hispaania söetööstusele. Kolmandaks aitasid riigiabi andmist vähendada ka EL 12 liikmesriikide[14] ühinemiseelsed kohustused ja nende tegevus ühinemise järel, sest need riigid viisid oma riigiabi andmise poliitika ja tava vastavusse ELi riigiabi käsitlevate õigusaktide ja poliitikaga.

Kõnealune tegevus oli aga võimalik seetõttu, et kõik liikmesriigid olid aru saanud, et suur riigiabi takistab vahendite otstarbekat kasutamist ning vähendab ka majanduse konkurentsivõimet tervikuna. Asjaomane tegevus algas juba 1980ndate keskel, kui riigiabi andmise tõhusast kontrolli all hoidmisest sai ühtse turu loomise kava alus. Riigiabi andmise sihipärasus paranes ja tugevnes 1990. aastail Euroopa Rahaliidu raames ja paranes veelgi pärast 2000. aasta Lissaboni Ülemkogu ja riigiabi tegevuskava vastuvõtmist 2005. aastal. Selle tulemusel vastu võetud riigiabi reformimise paketis keskendutakse eeskätt abi sihipärasemaks muutmisele[15] ja abist tulenevate turumoonutuste vähendamisele, et tagada ühtse turu toimimine.

Kui erakorralisi kriisimeetmeid mitte arvestada, moodustas riigiabi 2009. aastal 0,62 % SKPst (73,2 miljardit eurot). Kuigi kõnealusel aastal anti riigiabi eelmise aastaga võrreldes taas rohkem, püsis see endiselt viimase kümnendi keskmisel tasemel. See viitab esiteks sellele, et liikmesriigid andsid riigiabi jätkuvalt distsiplineeritult.[16] Teiseks viitab see asjaolule, et riigiabi distsiplineeritud andmist kriisieelseil aastail oli oluline eeldus, et kriisi puhkedes suudeti reageerida kiiresti, suures mahus ja sihipäraselt, ilma et oleks vähenenud üksmeel selles, et riigiabi tuleb kasutada ettevaatlikult ja kaalutletult, ainult ühiste eesmärkide saavutamiseks ja proportsionaalselt kõnealuste eesmärkidega.

Kuna põllumajandusele, kalandusele ja transpordile antaval abil on omad iseärasused, käsitletakse järgmistes punktides (2.1 ja 2.2) ainult tööstus- ja teenuste sektoris antud abi.

2.1. Tööstus- ja teenuste sektoris antud riigiabi suuruse muutumine

Tööstus- ja teenuste sektoris antava riigiabi suuruse muutumise täpseks analüüsimiseks ei ole kriisimeetmeid arvesse võetud ja neid käsitletakse eraldi 0. peatükis.

Euroopa Liidus tervikuna on kahel järjestikusel kolmeaastasel ajavahemikul, aastail 2004–2006 ja 2007–2009, tööstus- ja teenuste sektorile antud riigiabi protsendina SKPst püsinud üsna stabiilne. Aastail 2007–2009 anti abi keskmiselt 55,1 miljardit eurot ehk 0,45 % SKPst; aastail 2004–2006 anti abi keskmiselt 53 miljardit eurot ehk 0,45 % SKPst. See näitab, et kui finants- ja majanduskriisist tingitud abi mitte arvestada, püüdsid paljud liikmesriigid jätkuvalt hoida abi üldist taset kontrolli all.

11 liikmesriiki andsid aastail 2007–2009 riigiabi samas mahus või isegi vähem kui aastail 2004–2006. EL 12 liikmesriikidest vähendasid paljud riigiabi 0,5 % võrra SKPst või isegi rohkem. Seepärast vähenes EL 12 liikmesriikide antud riigiabi keskmiselt 0,12 %, st 0,69 %-lt SKPst 2004.–2006. aastal 0,57 %-le SKPst 2007.–2009. aastal. Mõni EL 15 liikmesriik suutis samuti riigiabi andmist vähendada ja ajavahemikul 2007–2009 moodustas riigiabi ligikaudu 0,44 % SKPst; ajavahemikul 2004–2006 oli see samuti 0,44 % SKPst.

Vaatamata riigiabi vähenemisele nendes liikmesriikides, andsid teised liikmesriigid seda aastail 2007–2009 siiski rohkem kui aastail 2004–2006[17]. Suurenemine toimus peamiselt horisontaalsete eesmärkide saavutamiseks, st eelkõige regionaalarengu ning teadus- ja arendustegevuse toetamiseks antud riigiabi arvel. Sellele vaatamata ei saa 2008. ja 2009. aastal toimunud abimahtude suurenemise alusel siiski teha järeldusi selle kohta, kas riigiabi vähenemise pikaajaline suundumus EL 27-s on muutunud vastupidiseks; andmed on vaid kahe aasta kohta ja riigiabi püsib aastate 2000–2007 keskmisel tasemel.

Lühemat perspektiivi silmas pidades anti 2009. aastal rohkem abi kui 2008. aastal. Riigiabi andmine tööstus- ja teenuste sektoris suurenes ligikaudu 0,03 % võrra SKPst. Näiteks Prantsusmaal anti rohkem abi regionaalarenguks ning teadus- ja arendustegevuseks, Saksamaal anti rohkem regionaalabi ja abi VKEdele. Selline lühiajaline kasv näitab, et praegune riigiabi kontrollisüsteem võimaldab liikmesriikidel kiiresti reageerida majandusolukorra muutumisele, ilma et sellest oleks vaja komisjonile eraldi teatada. Seejuures saavad liikmesriigid kasutada eelkõige grupierandeid ning komisjonile teatatud ja tema heaskiidetud abikavasid, mille alusel saab üksikabi anda korraga paljudele ettevõtetele (vt üksikasjalikum teave 0. peatükis).

2.2. Riigiabi andmine ühist huvi pakkuvate horisontaaleesmärkide saavutamiseks

Tuleb meeles pidada, et üldiselt aitab horisontaaleesmärkide saavutamiseks antav riigiabi (st abi, mida ei anta mõnele konkreetsele sektorile) paremini lahendada turutõrkeid ja põhjustab turul vähem moonutusi kui konkreetsetele majandussektoritele antav abi ja sihtotstarbeline üksikabi. Riigiabi antakse peamiselt teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks, keskkonnakaitseks (sealhulgas energia säästmine taastuvenergia), väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (edaspidi „VKEd”), töökohtade loomiseks, koolitustegevuseks ja regioonide majandusarenguks, et edendada territoriaalset ühtekuuluvust.

Käesolevas analüüsis, milles käsitletakse liikmesriikide tegevust senise kriisiga mitteseotud abi ümbersuunamisel ühist huvi pakkuvate horisontaaleesmärkide saavutamiseks antavaks abiks, ei võeta arvesse kriisiabi meetmeid[18].

2009. aastal eraldati horisontaaleesmärkide saavutamiseks 48,7 miljardit eurot, mis moodustas ligikaudu 84 % tööstus- ja teenuste sektorile antud abi kogusummast. See on palju rohkem võrreldes abi osakaaluga 2004. aastal (74 %) ja 1990. aastate keskel (50 %). 2009. aastal olid liikmesriikide kolm peamist eesmärki regionaalabi (24 %), keskkonnaabi suuniste alusel hinnatav abi (23 %)[19] ja teadus- ja arendustegevuseks ning innovatsiooniks antav abi (18 %). Asjaolu, et horisontaaleesmärkide nimel antakse abi varasemast rohkem, kinnitab ka abi suunitluse üldine muutumine. Siiski võis täheldada selliste liikmesriikide arvu vähenemist, kes suunavad 90 % ja rohkem seni tööstus- ja teenuste sektori jaoks ettenähtud abist nüüd ühist huvi pakkuvate horisontaaleesmärkide jaoks. 2009. aastal andis 90 % või veel suurema osa abist horisontaaleesmärkide saavutamiseks 15 liikmesriiki võrreldes 17 liikmesriigiga 2008. aastal[20] ja 2007. aastal[21]. Ei ole tuvastatud ühtegi teistest selgelt tähtsamat põhjust, mis sellist suundumust selgitaks.

Kogu ELis anti 2009. aastal valdkondlikku abi, sealhulgas päästmis- ja ümberkorraldamisabi[22] rohkem kui 2008. aastal, mil vastav abisumma oli 9,4 miljardit eurot ehk 16 % kogu tööstus- ja teenuste sektorile antud abist[23]. Kui majandus- ja finantskriisi tõttu antud abi mitte arvestada, siis anti 2009. aastal päästmis- ja ümberkorraldamissuuniste[24] kohast päästmis- ja ümberkorraldamisabi vaid 398 miljonit eurot võrreldes keskmiselt 872 miljoni euroga aastas ajavahemikul 2006–2008.

Kokkuvõttes annab pikaajaline suundumus tunnistust sellest, et liikmesriigid annavad nüüd suure osa abist horisontaalsete eesmärkide täitmiseks. Kuigi EL 15 liikmesriigid andsid 2009. aastal valdkondlikku abi rohkem kui 2008. aastal, suunavad kõik EL 12 liikmesriigid üha rohkem abi horisontaalsete eesmärkide saavutamiseks.

3. FINANTS- JA MAJANDUSKRIISI TÕTTU ANTUD RIIGIABI

3.1. Komisjoni suunised kriisijuhtumite jaoks

Riigiabi on olnud üks peamisi vahendeid lähiajaloo rängima finantskriisiga võitlevate liikmesriikide abistamisel. Kuna olemasolevad päästmis- ja ümberkorraldamisabi suunised kiiresti halvenevas olukorras ei sobinud, võttis komisjon varsti pärast kriisi puhkemist Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b alusel vastu mitu teatist[25]. Kõnealustes teatistes, mille eesmärk on tagada võrdsed tingimused, finantsstabiilsus ja õiguskindlus, on esitatud komisjoni seisukoht selle kohta, kuidas tuleks kohaldada riigiabieeskirju riigiabi valdkonnas võetavate valitsuste meetmete suhtes[26]. Lisaks nendele finantssektorit käsitlevatele teatistele avaldati seoses kriisiga reaalmajanduse toetuseks võetavate meetmete hindamise suunised (nn ajutine raamistik; vt selle kohta allpool).

Liikmesriikide erakorralised meetmed, mille komisjon kooskõlastas, aitasid 2009. aastal finantskriisi ohjeldada. Osaliselt tänu riigiabimeetmetele on finantssektori olukord stabiliseerunud ja suuremate pankade 1. taseme omavahendite suhtarv on üle 10 %. Lisaks suurenesid 2009. aastal finantssektori tulud ja kasum ning finantsvarade hinnad hakkasid järk-järgult taastuma. Kuigi olukord ei ole võrdselt paranenud kogu Euroopas,[27] on see julgustav märguanne turgudele, liikmesriikidele ja komisjonile.

Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu rõhutas 2. detsembril 2009[28] vajadust loobuda erinevatest ajutistest finantssektori abimeetmetest. Eelkõige rõhutati, et riigiabimeetmete lõpetamine peaks algama tagatisskeemidest. Komisjon esitas sellega seoses analüüsi, milles põhjendati tagatismeetmete puhul konkreetsete eeltingimuste rakendamist pärast 30. juunit 2010[29]. Olulisim muudatus on see, et tagatise eest makstav tasu seatakse sõltuvusse panga krediidivõimelisusest. See on esimene samm ühtse raamistiku kohaselt tagatisskeemidest loobumisel ja osa kõiki liikmesriike hõlmavast kooskõlastatud lähenemisviisist, millega tagatakse finantsstabiilsuse saavutamisel tehtud edusammude jätkumine. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu kiitis 18. mail 2010[30] komisjoni analüüsi heaks; tugevaid finantseerimisasutusi hakati julgustama, et nad loobuksid riigitagatistest, ning teistelt finantseerimisasutustelt nõuti, et nad hindaksid oma pikaajalist elujõulisust. Asjaomast arutelu arvesse võttes kiitis komisjon seejärel heaks või pikendas 14 liikmesriigi kavad; Küpros, Soome ja Slovakkia otsustasid oma tagatismeetmetest järk-järgult loobuda.

3.2. Finantssektoris heakskiidetud riigiabimeetmete kogumaht

Ajavahemikul 1. oktoobrist 2008 kuni 1. oktoobrini 2010[31] võttis komisjon Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punkti b alusel vastu kokku ligikaudu 200 otsust finantssektori riigiabimeetmete kohta. Kõnealuste otsustega püüti kõrvaldada tõsised häired liikmesriikide majanduses ning nendega kiideti heaks, muudeti või pikendati 41 kava ning need olid seotud rohkem kui 40 finantseerimisasutusega. Finantskriis nõudis ulatuslikke meetmeid ja komisjon kiitis finantskriisi lahendamiseks võetavad riigiabimeetmed heaks 22 liikmesriigis; vaid mõni üksik liikmesriik (nimelt Bulgaaria, Tšehhi Vabariik, Eesti, Malta ja Rumeenia) ei andnud oma finantseerimisasutustele mingit abi.

Komisjoni poolt alates kriisi algusest kuni 1. oktoobrini 2010 heakskiidetud meetmete maksimaalne maht (sealhulgas kavad ja sihtotstarbelised meetmed) oli 4 588,90 miljardit eurot. Heakskiidetud kavade kogumaht (3 478,96 miljardit eurot) oli tunduvalt suurem kui üksikutele finantseerimisasutustele antud abi maht (1 109,94 miljardit eurot). Kavade raames heakskiidetud suuri toetussummasid selgitab asjaolu, et osa liikmesriike[32] võttis vastu suured üldised tagatisskeemid, mis hõlmavad kõiki nende pankade võlgu.

Suurima osa vaatlusperioodil kasutatud abivahenditest moodustavad heakskiidetud tagatised, sealhulgas kavad ja sihtotstarbelised meetmed, summas 3 485,25 miljardit eurot ehk 76 % kogumahust. Rekapitaliseerimismeetmeid kiideti heaks 546,08 miljardi euro väärtuses; neile järgnevad langenud väärtusega varadega seotud meetmed, mis kiideti heaks kogusummas 401,79 miljardit eurot. Heakskiidetud likviidsusabi kogumaht on 155,77 miljardit eurot. Need andmed näitavad, et liikmesriigid kasutasid peamiselt tagatismeetmeid, mis erinevalt sekkuvamatest meetmetest, nagu rekapitaliseerimine või langenud väärtusega varade suhtes kohaldatavad meetmed, stabiliseerivad finantssektorit riigi rahandust tugevalt koormamata. Lisaks on peaaegu 70 % maksimaalsest mahust seotud ainult viie liikmesriigiga (Ühendkuningriik, Iirimaa, Taani, Saksamaa ja Prantsusmaa)[33] ja üksikutes liikmesriikides heakskiidetud meetmete maht on väga erinev[34].

3.3. Riigiabimeetmete tegelik kasutamine ja abi kasutusmäär

2009. aastal finantssektorile seoses finantskriisiga antud abi kogumaht on 351,7 miljardit eurot, mis moodustab 2,98 % EL 27 SKPst

Asjaomastes liikmesriikides ei kasutatud tegelikult ja tõhusalt ära kogu abi, mis kiideti heaks alates kriisi algusest kuni 2009. aasta lõpuni[35]. 2009. aastal teatasid liikmesriigid komisjonile riigiabist nimiväärtuses 1 106,56 miljardit eurot, mis moodustas 9,3 % EL 27 SKPst (727,38 miljardit eurot kavade ja 379,18 miljardit eurot sihtotstarbeliste meetmete jaoks), samas kui 2008. aastal oli see arv 1 236 miljardit eurot[36]. 2008. ja 2009. aastal oli abi kasutusmäär tagatiste puhul 65 % ja rekapitaliseerimismeetmete puhul 62 %. Likviidsusmeetmete puhul oli abi kasutusmäär sarnane – 67 %, samas kui langenud väärtusega varade puhul oli see 32 %[37].

Riigiabi käsitleva 2009. aasta aruande[38] kohaselt teatasid liikmesriigid, et abi osakaal (või brutoekvivalent)[39] eeltoodud summas oli 351,7 miljardit eurot, mis moodustab 2,98 % EL 27 SKPst[40]. Ligikaudu pool kogu finantskriisiga seotud riigiabist anti rekapitaliseerimismeetmetena (139,43 miljardit eurot); neile järgnesid tagatised (128,15 miljardit eurot), langenud väärtusega varadega seotud meetmed (75,27 miljardit eurot) ja likviidsusabi (8,8 miljardit eurot).

Koondandmetest ilmneb, et liikmesriigid andsid sihtotstarbeliste meetmetena (240,4 miljardit eurot) rohkem riigiabi kui kavade kaudu (174,41 miljardit eurot).

Põhjalikuma ülevaate saamiseks aastatel 2008–2010 komisjoni heakskiidetud kriisimeetmete ja riigiabi eeskirjade kohaselt antud abi kohta vt lisatud komisjoni talituste töödokumendi 3. peatükk.

3.4. Ajutise raamistiku alusel antud riigiabi

Taust ja kohaldamisala

Kuna finantskriisi tõttu muutus ettevõtete jaoks laenu saamine keerukamaks, võttis komisjon 17. detsembril 2008 vastu ajutise raamistiku[41]. Esiteks tagab raamistik ettevõtetele pideva juurdepääsu rahastamisele ja teiseks paneb see investeeringuid toetades aluse pikaajalisele säästvale majanduskasvule. Lisaks lihtsustati olemasolevaid suuniseid, näiteks sätestati kõrgemad piirmäärad riskikapitali investeeringutele. Ajutise raamistiku alusel toetatakse kõiki majandussektoreid, kuid see ei hõlma varasemate struktuuriliste probleemide lahendamiseks antavat abi ja seega ei kohaldata raamistikku enne kriisi raskustes olnud ettevõtete suhtes.

Ajutine raamistik on osa Euroopa majanduse elavdamise kavast,[42] s.o komisjoni laiaulatuslikumast tegevusest majanduskriisi leevendamiseks.

Ajutise raamistiku alusel heakskiidetud meetmed

Ajavahemikul 17. detsembrist 2008 kuni 1. oktoobrini 2010 kiitis komisjon ajutise raamistiku alusel heaks 73 kava[43] ja neli sihtotstarbelist meedet; heakskiidetud abi kogusumma oli 82,5 miljardit eurot (0,7 % EL 27 SKPst). Enamiku moodustavad kavad, mille raames antakse abi kuni 500 000 eurot ettevõtte kohta (23 kava 23 liikmesriigis), 18 kava puhul on tegemist subsideeritud tagatismeetmetega (14 liikmesriigis), 8 kava raames subsideeritakse laenuintresse (7 liikmesriigis), 5 kava raames pakutakse madalamaid intressimäärasid ettevõtetele, mis investeerivad keskkonnasäästlike toodete tootmisse (5 liikmesriigis), ja 6 on riskikapitali kavad (5 liikmesriigis). Lisaks toetati 12 liikmesriigis 13 ekspordikrediidikava kaudu eksporti[44].

2009. aastal antud riigiabi

2009. aastal kiitis komisjon ajutise raamistiku alusel heaks meetmeid kokku ligikaudu 81,3 miljardi euro suuruses summas. Liikmesriikide esitatud aastaaruannete ja ajutist raamistikku käsitlevale komisjoni küsimustikule antud vastuste alusel on abi osakaal kõikides 2009. aastal liikmesriikides rakendatud abimeetmetes hinnanguliselt 2,2 miljardit eurot, mis moodustab 0,018 % EL 27 SKPst. Tundub, et liikmesriigid olid eelarve kindlaksmääramisel väga ettevaatlikud, võttes arvesse kriisi tõsiduse ja kestvusega seotud ebakindlust ning vajadust anda turgudele selgelt märku sellest, et riigiasutused on valmis rahuldama võimaliku toetuse vajadust, mis osutus seejärel oodatust oluliselt väiksemaks. Lisaks on liikmesriigid rangelt järginud riigiabi andmise tingimusi, eelkõige eelarvepiiranguid, mis omakorda on tõenäoliselt vähendanud abisaajate arvu.

Ajutise raamistiku kohaselt ettenähtud abivahenditest eelistas enamik liikmesriike piiratud abisummasid; neile järgnesid subsideeritud tagatised ja subsideeritud intressiga laenud.

Üksikasjalikuma teabe saamiseks vt lisatud komisoni talituste töödokumendi peatükk 3.4.

4. RIIGIABIEESKIRJADE LIHTSUSTAMINE

4.1. Uus riigiabi kontrollimise korraldus

Komisjoni ainupädevusse kuulub riigiabimeetmete Euroopa Liidu toimimise lepinguga kokkusobivuse hindamine. Järelikult on liikmesriigid kohustatud teatama komisjonile kõikidest meetmetest enne nende rakendamist[45].

Riigiabi tegevuskava vastuvõtmisega 2005. aasta juunis väljendas komisjon kavatsust kasutada riigiabipoliitikat majanduskasvu ja töökohtade loomist tagava tõhusa vahendina. Pärast kava vastuvõtmist vaadati läbi peaaegu kõik riigiabieeskirjad ja menetlused[46]. Ümberkorraldamiskava rajanes neljal põhimõttel:

- vähem ja paremini suunatud riigiabi;

- riigiabi parem majanduslik põhjendamine;

- tõhusamad menetlused, parem jõustamine, parem prognoositavus ja läbipaistvus;

- komisjoni ja liikmesriikide ühine vastutamine.

Mõnel juhul tehti kindlaks terved abikategooriad, mis ei kahjusta tõenäoliselt oluliselt konkurentsi liidu tasandil, kuid aitavad samas kaasa ühist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisele. Seepärast võeti vastu nn grupierandid ja seega võib sellist abi, kui see vastab õigusaktides kehtestatud tingimustele, anda sellest komisjoni eelnevalt teavitamata[47]. Kui liikmesriik on abikavast teatanud ja selle heaks kiitnud, võib liikmesriik tavaliselt anda üksikabi sellest komisjoni eraldi teavitamata. Üksikabi andmisest tuleb teatada vaid juhul, kui abikava alusel antava abi suurus ületab teatava künnise, samuti juhul, kui abi antakse abikava väliselt[48].

Riigiabi kontrollimise kolm suunda: grupierand, tavahindamine ja üksikasjalik hindamine

Komisjon muutis 2008. aastal oluliselt riigiabi andmise kontrollimise korraldust, et tagada kiire ja tõhus menetlemine ning otsuste vastuvõtmine. Eesmärk saavutati sel teel, et erinevaid abimeetmeid hakati kontrollima erineva põhjalikkusega vastavalt sellele, mil määral võib meede mõjutada konkurentsi ja kaubandust. Uus riigiabi kontrollimise korraldus on kolmesuunaline: grupierand (ja vähese tähtsusega abi), tavahindamine ja üksikasjalik hindamine. Kuigi grupierandi alusel hindamisest vabastatud meetmete arv on viimastel aastatel oluliselt suurenenud, hinnatakse enamikku neist juhtumitest, millest siiski tuleb teatada, tavamenetluse kohaselt ja see kulgeb sujuvalt. 2009. aastal hinnati 16 riskikapitaliga seotud juhtumist üksikajalikult nelja; teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni valdkonna 30 juhtumist hinnati üksikasjalikult üheksat. Ühtegi keskkonnakaitsega seotud juhtumit üksikasjalikult ei hinnatud ja 59 regionaalabi juhtumist hinnati vaid ühte. Horisontaaleesmärkide saavutamiseks antud abi puhul ei hinnatud üksikasjalikult ühtegi abi andmise juhtumit.

Uus lihtsustatud menetlus ja parima tava juhend

Selleks et muuta veelgi sujuvamaks teatamist juhtumistest, mida võib juba eelnevalt pidada kokkusobivaks ühtse turuga, võttis komisjon 2009. aasta septembris kasutusele lihtsustatud menetluse[49]. Komisjon soovis lühendada ühe kuuni aega, mis kulub ühtse turuga selgelt kokkusobiva abi heakskiitmiseks pärast seda, kui liikmesriik on selle kohta esitanud kõik vajalikud andmed.

Lihtsustamise eesmärgil võeti kasutusele ka parima tava juhend riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks[50]. Juhend põhineb komisjoni ja liikmesriikide ühisel kohustusel muuta riigiabi uurimismenetluse kõik etapid sujuvamaks ja ennustatavamaks. Selle tulemusel peaks komisjon suutma riigiabi juhtumeid käsitlevad otsused menetlusalase õigusraamistiku alusel kiiremini vastu võtta.

4.2. Konkurentsi moonutada võivate suurte üksikabi juhtumite hindamine

Liikmesriigid kasutavad üha rohkem võimalust anda abi grupierandi alusel ja eelkõige kavade raames, mis võimaldavad anda ettevõtetele abi sellest komisjoni teavitamata. 2009. aastal kuulus grupierandi alla 964 abimeedet ehk 76 % uutest abimeetmetest[51]. 2009. aastal tegi komisjon otsuse 225 kava (18 %) ja 86 üksikabi meetme (6 %) kohta. See tähendab, et liikmesriigid andsid 94 % tööstus- ja teenuste sektorile suunatud abimeetmetest nii, et komisjon ei pidanud meedet abisaaja tasandil eraldi hindama. Tööstus- ja teenuste sektorile antud teatatud abi kogumahust[52] moodustas üksikabi vaid 12 % (6,9 miljardit eurot), samas kui kavade raames antud abi moodustas 69 % (40,4 miljardit eurot) ja grupierandi alla kuuluv abi 19 % (10,8 miljardit eurot).

4.3. Peaaegu 19 % tööstus- ja teenuste sektorile antavast riigiabist kuulub grupierandi alla

Grupierandi alusel antud abi kogusumma suurenes 2009. aastal ligikaudu 2 miljardi euro võrra 10,8 miljardi euroni, mis moodustas tööstus- ja teenuste sektorile antavast riigiabist 19 %; 2008. aastal olid need näitajad 8,9 miljardit eurot ehk 19 % ja 2007. aastal 6,1 miljardit eurot ehk 13 %. Kõige enam suurenes regionaalarenguks antav abi,[53] millele järgnesid VKEdele ja koolitusele ning tööhõivele antav abi. Osa liikmesriike loobus järk-järgult grupierandi määruste alusel antud abist ja asendas selle vastavate üldise grupierandi määruse alusel rakendatud meetmetega, laiendades seejuures sageli meetme kohaldamisala, mis on praegu üldise grupierandi määruse kohaselt lubatud.

5. RIIGIABIEESKIRJADE JÕUSTAMINE

Ebaseaduslik abi

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt on liikmesriigid kohustatud teatama komisjonile riigiabimeetmest enne selle rakendamist, teatatud meedet ei tohi aga rakendada enne, kui komisjon on lõpule viinud selle uurimise. Kui üks neist tingimustest ei ole täidetud, loetakse riigiabimeede ebaseaduslikuks.

Ajavahemikul 2000–2009 võttis komisjon vastu otsuse 910 ebaseadusliku abi andmise juhtumis. Ligikaudu 22 %-l ebaseadusliku abi juhtudest[54] tegi komisjon negatiivse otsuse ja kuulutas abimeetme kokkusobimatuks. Tavaliselt sätestatakse sellises otsuses, et asjaomasel liikmesriigil tuleb ebaseaduslikult antud abi tagasi nõuda. 2 % ebaseadusliku abi juhtude puhul[55] võttis komisjon vastu tingimustega seotud otsuse. Komisjoni pidi sekkuma 24 %-l ebaseadusliku abi juhtudest ja see on ligikaudu kümme korda suurem kui negatiivsete ja tingimustega seotud otsuste määr nõuetekohaselt teatatud juhtumite puhul. Enam kui pool sekkumistest toimus tööstus- ja teenuste sektoris, veidi alla veerandi põllumajandussektoris ja ülejäänud toimusid kalanduse, transpordi ja söetööstuse valdkonnas.

Abi tagasinõudmine

Abi tagasinõudmise otsuste täitmisel tehti edusamme. Lõpetamata tagasinõudmisjuhtusid oli kokku 54[56] (võrreldes 94 juhtumiga 2004. aasta lõpus). Alates 2000. aastast tagasinõutud ebaseadusliku ja ühtse turuga kokkusobimatu abi summa on veelgi suurenenud ja ulatus 30. juuni 2010. aasta seisuga 12 miljardi euroni[57]. See tähendab, et veel tagastamata ebaseadusliku ja ühtse turuga kokkusobimatu abi määr on vähenenud 75 %-lt 2004. aasta lõpus ligikaudu 11 %-le 30. juunil 2010.

Lisaks on komisjon teinud tagasinõudeotsuseid ka põllumajanduse, kalanduse ja transpordi valdkonnas.

Koostöö liikmesriikide kohtutega riigiabi käsitlevate õigusaktide täitmisel

Pärast liikmesriikide kohtute poolt riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamist käsitleva teatise[58] vastuvõtmist on jõupingutusi suurendatud. Näiteks on konkurentsi peadirektoraadi veebilehel kättesaadav infopakett,[59] samuti on avaldatud kogumik,[60] kuhu on kogutud kohtunike igapäevatöös kõige asjakohasemad riigiabi käsitlevad ELi dokumendid.

Järelkontroll

Pärast üldise grupierandi määruse jõustumist suureneb nende abimeetmete arv, millest komisjonile eraldi teatada ei tule. Määruse artiklis 10 on sätestatud järelkontrolli teostamine valimite põhjal. Kogemus näitab, et see riigiabi andmise kord, mille kohaselt komisjon kiidab heaks abikavad ja liikmesriigid rakendavad neid üldise grupierandi määruse või muude grupierandi määruste alusel, on üldiselt tõhus.

LISA

Komisjoni talituste töödokument „Faktid ja arvud ELi liikmesriikides antud riigiabi kohta”

[pic][pic]

[1] http://www.eftasurv.int/information/sascoreboard/

[2] Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Riikide rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus majanduse elavnemise kontekstis”, KOM(2009) 545, 14.10.2009 (http://ec.europa.eu/economy_finance/thematic_articles/article15994_en.htm).

[3] Riigiabi meetmete ajutine raamistik praeguses finants- ja majanduskriisis rahastamisele juurdepääsu toetamiseks; konsolideeritud versioon ELT C 83, 7.4.2009 ja selle muudatused ELT C 261 31.10.2009, lk 2 ja ELT C 303, 15.12.2009, lk 6.

[4] Abi kogusumma hõlmab tootmis-, teenindus-, söe-, põllumajandus- ja kalandussektorile ning osale transpordisektorist antud abi, kuid selle hulka ei ole arvestatud raudteesektorile ja üldhuviteenuste eest hüvitise maksmiseks antud abi, kuna nende kohta puuduvad võrreldavad andmed. Kui ei ole märgitud teisiti (vt riigiabi arvutamise meetodite kohta käesolevale aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis), väljendab abisumma abi osakaalu riigiabimeetmes (või tagatiste ja laenude puhul brutoekvivalenti).

[5] Kõik ELi liikmesriigid.

[6] Kriisiabist tervikliku ülevaate andmiseks kasutatakse aruande selles osas vaatlusperioodina ajavahemikku alates komisjoni kriisimeetmete vastuvõtmise kuupäevast kuni lõppkuupäevani (1. oktoober 2010).

[7] EL 15 hõlmab enne 2004. aastat ühinenud liikmesriike.

[8] Söetööstusele anti osana valdkondlikust abist 2,7 miljardit eurot ehk 3,7 % kogu abist.

[9] Välja arvatud raudteed.

[10] Kuna puuduvad võrreldavad andmed, ei ole seda ühegi kogusumma hulka arvatud.

[11] Vt komisjoni talituste töödokument „Faktid ja arvud ELi liikmesriikides antud riigiabi kohta”, punkt 2.3.5.

[12] Välja arvatud kriisimeetmed.

[13] Allikas: konkurentsi peadirektoraat; andmed SKP kohta: Eurostat.

[14] EL 12 liikmesriigid on 2004. aastal ja hiljem ühinenud riigid.

[15] St valdkondliku abi asemel toetatakse rohkem horisontaalse abi andmist.

[16] Välja arvatud kriisiabi.

[17] Belgia, Tšehhi Vabariik, Taani, Iirimaa, Kreeka, Prantsusmaa, Leedu, Ungari, Portugal ja Slovakkia.

[18] Kui kriisimeetmed juurde arvata, siis väheneks horisontaalabi osakaal 13 %-ni.

[19] Keskkonnaabi ja energia säästmise kategooriasse kuulub kaks eri rühma. Esimese moodustavad abikavad, millega toetati otseselt keskkonda. Teise rühma kuuluvad keskkonnamaksude vähendamise ja nendest vabastamise kavad. Teise rühma kuuluvate juhtumite puhul ei saa antud riigiabi alusel mõõta oodatavat keskkonnakasu, kuna keskkonnakasu on maksu enda, mitte aga maksuvabastuse eesmärk. Lähemalt vt 2008. aasta kevade tulemustabel, KOM(2008) 304, 21.5. 2008.

[20] Vt 2009. aasta sügise tulemustabel, KOM(2009) 661, 7.12.2009, lk 5.

[21] Vt 2008. aasta sügise tulemustabel, KOM(2008) 751, 17.11.2008, lk 30.

[22] Päästmis- ja ümberkorraldamisabi vähenes ja seega ei tulnud valdkondliku abi üldine suurenemine selle arvelt.

[23] Selle abi hulka ei ole arvestatud neid horisontaalmeetmeid, mis olid siiski ette nähtud tööstus- ja teenuste sektorile.

[24] Ühenduse suunised raskustes olevate äriühingute päästmiseks ja ümberkorraldamiseks antava riigiabi kohta, ELT C 244, 1.10.2004, lk 2–17, suuniste kehtivust on pikendatud ELT C 156, 9.7.2009, lk 3.

[25] Alates 2008. aasta oktoobrist on komisjon vastu võtnud neli teatist: 1) komisjoni teatis „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantseerimisasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras”, ELT C 270, 25.10.2008, lk 8–14; 2) komisjoni teatis „Finantseerimisasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu”, ELT C 10, 15.1.2009, lk 2–10; 3) komisjoni teatis langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris, ELT C 72, 26.3.2009, lk 1–22 ja 4) komisjoni teatis finantssektori elujõulisuse taastamise ja praeguse kriisi olukorras riigiabi eeskirjade kohaste ümberkorraldamismeetmete hindamise kohta, ELT C 195, 19.8.2009, lk 9–20. Viimast teatist kohaldatakse kuni 2010. aasta lõpuni.

[26] Teatiste põhipunktide ja kriisi üksikasjalikuma analüüsi kohta vt eelmised tulemustabelid, nimelt 2008. aasta sügise tulemustabel, 2009. aasta kevade eriväljaanne, 2009. aasta sügise tulemustabel ja 2010. aasta kevade eriväljaanne. Vt ka 2009. aasta konkurentsipoliitika aruanne, KOM(2010) 282 (lõplik), 3.6.2010, lk 4–11.

[27] Käimasolevaid ümberkorraldusi ja turu ebakindlust arvesse võttes võivad mõnes pangas siiski tekkida likviidsusprobleemid.

[28] Vt majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 2981. kohtumine, Brüssel, 2. detsember 2009, 16838/09 (pressiteade nr 352): http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_Data/docs/pressdata/en/ecofin/111706.pdf.

[29] Komisjoni talituste töödokument „The application of state aid rules to government guarantee schemes covering bank debt to be issued after 30 June 2010”, http://ec.europa.eu/competition/state_aid/studies_reports/phase_out_bank_guarantees.pdf.

[30] Vt majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu 3015. kohtumine, Brüssel, 18. mai 2010, http://www.consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/ecofin/114495.pdf.

[31] Viimaste suundumuste arvessevõtmiseks kasutatakse käesolevas tulemustabelis finantskriisiga seoses heakskiidetud summasid ja vastu võetud otsuseid analüüsides vaatlusperioodina ajavahemikku 1. oktoobrist 2008 kuni 12. oktoobrini 2010. Kõik erinevused muude komisjoni dokumentidega, milles analüüsitakse tagatisena antud abi heakskiidetud mahte, tulenevad erinevatest võrdluskuupäevadest.

[32] Üldised tagatisskeemid võeti vastu Taanis ja Iirimaal.

[33] Osal neist liikmesriikidest on suurim SKP EL 27 liikmesriikide hulgas.

[34] Näiteks Ühendkuningriigi puhul kiitis komisjon heaks maksimaalselt 850 miljardit eurot, samas kui Leedu puhul on see summa 1,74 miljardit eurot.

[35] Heakskiidetud mahtude erinevuste, tegelikult kasutatud summade ja abi osakaalu kohta vt täiendavalt 3. peatükk ja aruandele lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatud metoodika kirjeldus.

[36] 2008. aastal tegelikult kasutatud summasid ja abi osakaalu kajastavad arvud erinevad 2010. aasta sügise tulemustabelis esitatutest, sest liikmesriigid on andmeid korrigeerinud (või tegi komisjon ettepaneku neid korrigeerida); näiteks Taani puhul lisati 2008. aasta andmetele kava NN51/2008 kajastavad andmed.

[37] Abi kasutusmäär näitab riigiabimeetmete tegelikku kasutamist alates kriisi algusest 2008. aastal kuni 31. detsembrini 2009 võrreldes kõnealusel ajavahemikul heaks kiidetud meetmete kogusummaga. Praeguses etapis ei saa 2010. aasta kasutusmäära arvutada, sest komisjonil puuduvad andmed abi tegeliku kasutamise kohta 2010. aastal. Liikmesriigid edastavad need andmed 2011. aasta tulemustabeli koostamise käigus.

[38] Kuna tegelike kulutuste ja/või liikmesriikide hinnangute kohta andmed puuduvad, paluti liikmesriikidel teatada, kas nad nõustuvad komisjoni talituste hinnangutega. Kasutatud hindamismeetodite kohta vt metoodikat käsitlev osa.

[39] Rahaline eelis, kui abi antakse näiteks tagatise või laenuna.

[40] Abi osakaalu käsitlevad andmed on võetud liikmesriikide aastaaruannetest riigiabi kohta. Seoses finantskriisiga antud abi tegeliku kasutamise ja abi osakaalu erinevuste ning kõikide abivahendite (tagatised, rekapitaliseerimine ja langenud väärtusega varadega seotud meetmed) täpse määratluse kohta vt tulemustabeli metoodikat käsitlevad märkused.

[41] Komisjoni teatise „Ajutine raamistik” konsolideeritud versioon, ELT C 83, 7.4.2009, lk 1; muudetud ELT C 261, 31.10.2009, lk 1 ja ELT C 303, 15.12.2009, lk 6.

[42] Vastu võetud 2008. aasta novembris.

[43] Andmed hõlmavad üksnes meetmeid, mis kuuluvad tööstus- ja teenuste sektorile antava abi alla.

[44] 12 kava raames anti kuni 15 000 eurot toetust põllumajandustootjatele.

[45] Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 108; üksikasjalikud sätted sisalduvad nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruses (EÜ) nr 659/1999, EÜT L 83, 27.3.1999, lk 1–9.

[46] Vt dokumendi „Faktid ja arvud ELi liikmesriikides antud riigiabi kohta” lisas esitatud tabel 2.

[47] Grupierandi abi hõlmab abi, mida on antud kehtetuks tunnistatud grupierandi määruste kohaselt, mis on asendatud komisjoni 6. augusti 2008. aasta määruse (EÜ) nr 800/2008 EÜ (asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks) (nn üldine grupierandi määrus) konsolideeritud versiooniga, ELT L 214, 9.8.2008, lk 3. Lisaks ei pea teatama meetmetest, mis vastavad komisjoni 28. novembri 2005. aasta otsusele EÜ asutamislepingu artikli 86 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes, ELT L 312, 29.11.2005, lk 67 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70, ELT L 315, 3.12.2007, lk 1.

[48] Nimetatakse ka sihtotstarbeliseks abiks.

[49] Komisjoni teatis lihtsustatud korra kohta teatavate riigiabi liikide käsitlemisel, ELT C 136, 16.6.2009, lk 3–12.

[50] Komisjoni teatis „Parimate tavade juhend riigiabi kontrollimenetluste teostamiseks”, ELT C 136, 16.6.2009, lk 13.

[51] Välja arvatud kriisimeetmed.

[52] Välja arvatud kriisimeetmed.

[53] Kuna 2007. aastal kehtestati grupierandi puhul see poliitikaeesmärk.

[54] 197 juhtumit.

[55] 19 juhtumit.

[56] Ajavahemik hõlmab 2010. aasta esimest poolt.

[57] Komisjon annab tagasinõudmisest aru kumulatiivselt kord poolaastas.

[58] Komisjoni teatis riigiabi reguleerivate õigusaktide täitmise tagamise kohta liikmesriikide kohtute poolt, ELT C 85, 9.4.2009, lk 1.

[59] http://ec.europa.eu/competition/court/state_aid.html.

[60] http://ec.europa.eu/competition/publications/state_aid/national_courts_booklet_en.pdf.