[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 12.7.2010

KOM(2010)369 lõplik

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Hoiuste tagamise skeeme käsitleva direktiivi 94/19/EÜ läbivaatamine

KOM(2010) 368

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

Hoiuste tagamise skeeme käsitleva direktiivi 94/19/EÜ läbivaatamine

1. SISSEJUHATUS

Käesolev aruanne hõlmab direktiivi artikli 7 lõikes 1a ja artikli 12 lõikes 1 sätestatud ülevaatamisklauslitega tõstatatud küsimusi, mida direktiivi 94/19/EÜ muutmisettepanekus ei käsitleta või ei käsitleta täies mahus:

– hoiuste tagamise kindlaksmääratud ulatuse (100 000 eurot) asjakohasus (artikli 7 lõige 1a);

– teatavate ajutiselt suurenenud kontojääkide täies ulatuses tagamise asjakohasus ja meetodid (artikli 12 lõike 1 punkt b);

– üleeuroopalise hoiuste tagamise skeemi rakendamisest saadav kasu ja selle kulu (artikli 12 lõike 1 punkt d);

– skeemidega hõlmatud toodete ja hoiustajate ühtlustamine, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ja kohalike ametiasutuste erivajadused (artikli 12 lõike 1 punkt f);

– seos hoiuste tagamise skeemide ja muude hoiustajatele hoiuste hüvitamise võimaluste (nagu erakorralised hüvitamise mehhanismid) vahel (artikli 12 lõike 1 punkt g).

Seega peaks käesolevat aruannet lugema koos õigusakti ettepanekuga, mille juurde see kuulub. Lisaks käsitletakse aruandes lühidalt ka seost hoiuste tagamise skeemide ning komisjoni poolt pangakriiside lahendamise osas tehtava töö vahel.

2. HOIUSTE TAGAMISE ULATUS JA KOHALDAMISALA

Käesolevas osas käsitletakse hoiuste tagamise ulatust, ajutiselt kõrgeid hoiuste jääke ning ametiasutuste ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) erivajadusi.

2.1. Hoiuste tagamise kindlaksmääratud ulatuse (100 000 eurot) asjakohasus

Direktiivi 2009/14/EÜ kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et 31. detsembriks 2010 kehtestatakse tagatud hoiuste ulatuseks 100 000 eurot. Kõnealune direktiiv võeti vastu 2008. aasta augustis, mil finantskriis süvenes. Küsimuse kiireloomulisuse tõttu ei viidud siis läbi mõjuhindamist. Komisjon on tagasiulatuvalt hinnanud, kas on asjakohane tagada hoiuseid kindlaksmääratud ulatuses, milleks on 100 000 eurot.

Direktiiviga 94/19/EÜ vastu võetud n-ö minimaalse ühtlustamise lähenemisviisi tulemuseks on märkimisväärsed erinevused liikmesriikides hoiuste tagamise ulatuse osas. Kui finantskriis 2008. aasta sügisel süvenes, viisid mõned ELi hoiustajad oma hoiused madala hoiuste tagamise ulatusega liikmesriikide pankadest suuremat kaitset pakkuvatesse liikmesriikidesse. Sellised erinevused võivad põhjustada tõsiseid turumoonutusi. Ainult ühel teguril (tagamise ulatus) põhinevad hoiuste liikumised võivad olla hoiustajatele kallid, sest ühest pangast teise üleminek võib mõjutada näiteks nende teenitavat intressimäära. Krediidiasutustele võivad sellised järsud ja märkimisväärsed hoiuste vähenemised tekitada tõsiseid likviidsusprobleeme. See võib omakorda mõjutada reaalmajandust (sest pangad võivad rahandusliku ebastabiilsuse perioodil vähendada oma laenutegevust) ning tuua lõpuks kaasa valitsuse sekkumise ja riigi rahaliste vahendite kasutamise. Lisaks, kui hoiustajad valivad oma panga hoiustele pakutava kaitse järgi (mille üle pankadel kontroll puudub) ja mitte toote kvaliteedi, kulude või saadava kasu alusel, ei kasuta nad täiel määral ära siseturgu. Selliste moonutuste vältimiseks tulevikus ja võrdsete võimaluste tagamiseks kogu siseturul peaks hoiuste tagamise ulatus olema kõikjal põhimõtteliselt samasugune.

Nimetatud ulatus on liikmesriigiti ikka veel väga erinev, alates Itaalias kehtestatud 50 000–103 291 euro suurusest määrast[1] kuni isegi mõnes liikmesriigis kehtivate piiramatute tagatisteni. Praegu on 16s liikmesriigis 27st hoiused tagatud 100 000 euro ulatuses või on neil vastu võetud õigusaktid sellise piirmäära kehtestamiseks käesoleval aastal. Seepärast oleks pöördumine uuesti 100 000 eurost madalama hoiuste tagamise piirmäära juurde hoiustajatele segadust tekitav ning võiks pangahoiuste paanilise väljavõtmise tarbetu suurendamise kaudu taas kord õõnestada usaldust. Lisaks tõlgendataks seda vääralt, arvates, et ELil puudub selge arusaam ja järjepidev üldine strateegia finantsturvalisuse põhielemendiks olevate hoiuste tagamise skeemide reformimiseks.

Hoiuste tagamine kokkulepitud ulatuses, milleks on 100 000 eurot, on efektiivsuse ja kulutasuvuse mõttes optimaalne lahendus. See aitaks märkimisväärselt parandada hoiuste kaitsmist, suurendamata seejuures ebaproportsionaalselt pankade ja hoiustajate kulusid. Liikmesriikides enne finantskriisi kohaldatud hoiuste tagamise ulatusega võrreldes suurendaks see kõlblike hoiuste puhul kaetud hoiuste mahtu 61 %-lt 72 %-le. Lisaks suurendaks see hüvituskõlblike hoiuste puhul täielikult kaetud hoiuste arvu 89 %-lt 95 %-le. Kasu, mis saadaks hoiuste tagamisel 100 000 eurost suurema summa ulatuses, oleks väga väike (näiteks hoiuste tagamine 200 000 euro ulatuses ei suurendaks täielikult kaitstud hoiuste arvu isegi 2 % võrra).

Sellest tulenevalt on asjakohane praegune mehhanism, mille kohaselt tagatakse hoiused kokkulepitud ulatuses, milleks on 100 000 eurot.

2.2. Väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) ning kohalikud ametiasutused

Selleks et nii lihtsustada ja ühtlustada süsteemi kui ka tagada kiirem väljamaksmine nõuete tõendamise lihtsustamise kaudu, pooldab komisjon tervete hoiustajate rühmade kaitsmist või kaitseta jätmist (näiteks kõikide liikmesriikide ettevõtjad ja ametiasutused) ning soovib mitte eristada hoiustajaid konkreetse kategooria piires (st ettevõtjate suuruse või ametiasutuse laadi järgi), sest see oleks ajamahukas ja kulukas.

VKEd on praegu kaetud sel määral, et neil on lubatud koostada lühendatud bilanss. See on üldiselt samaväärne ELi määratlusega väikeste ettevõtjate kohta. Kuna see VKEde alamkategooria hõlmab 98,7 % kõigist ELi äriühingutest (99,8 %, kui kõik VKEd oleks kaetud), siis kulud, mis kaasneksid hüvitamisel umbes 1 % hoiustajate kindlaks määramisega ja mis tõenäoliselt pikendaksid hoiustajate hüvitamise protsessi, oleksid hinnanguliselt suuremad kui sellisele väikesele arvule hoiustajatele makstavate väljamaksete säästmisest saadav kasu. Seepärast teeb komisjon ettepaneku katta kõikide ettevõtjate hoiused olenemata ettevõtja suurusest.

Kuna kohalike ametiasutuste hoiused on praegu kaitseta 20 liikmesriigis, oleks nende kaitseta jätmine seega asjakohane ainult seitsmes liikmesriigis, ning sellel oleks väiksem mõju kui nende hoiuste kaitse tagamisel. Hoiuste tagamine 100 000 euro ulatuses oleks enamikule neist vähese tähtsusega, sest umbes 83 %-l ELi kohalikest ametiasutustest on hinnanguliselt hoiuseid enam kui 50 000 euro ulatuses ning umbes 72 %-l rohkem kui 100 000 euro ulatuses. Mõnes EL 12 hulka kuuluvas liikmesriigis (nt Tšehhi Vabariigis ja Leedus) on kohalike omavalitsuste keskmised hoiused siiski ELi madalaimad, seega seal võib mõju olla suurem.

ELis on kohalikke ametiasutusi palju vähem kui hoiustajaid (umbes 121 000 kohalikku ametiasutust võrreldes 450 miljoni muu hoiustajaga). Kohalike ametiasutuste väike arv võrreldes kõikide teiste hoiustajatega vähendab mõju finantsstabiilsusele pangakriisi korral. Isegi kui kohalikud omavalitsused oleksid tehniliselt maksevõimetud, pakuvad siseriiklikud õigusaktid võimalusi tagada, et nad saavad jätkata oma põhiülesandeid üldsuse ees ning vajadusel on neil tavakodanikega võrreldes võimalik palju kergemini laenu saada.

Kui kõik ettevõtjad peaks olema hoiuste tagamise skeemidega hõlmatud, siis kohalikud ametiasutused peaksid olema sellest välja jäetud.

3. ÜLEEUROOPALINE HOIUSTE TAGAMISE SKEEM

Selleks et parandada hoiuste tagamise skeemide vahelist piiriülest koostööd ja tulla toime praegu süsteemis valitseva killustatusega (ELis on umbes 40 skeemi), analüüsisid komisjoni talitused üleeuroopalise hoiuste tagamise skeemi kasutuselevõtu kulusid ja sellest saadavat kasu. Arvesse võeti järgmisi struktuurilisi võimalusi:

- üleeuroopalise skeemina toimiv ühtne üksus, mis asendaks olemasolevad skeemid;

- täiendav skeem ELi tasandil (nn 28. režiim), mis täiendaks ja toetaks 27 liikmesriigis olemasolevaid skeeme;

- olemasolevate skeemide võrgustik (hoiuste tagamise skeemide ELi süsteem), mis hõlmaks vastastikust laenurahastut; see tähendaks, et kui ühe hoiuste tagamise süsteemi rahalised vahendid oleksid ammendatud, saaks see laenata raha teistelt skeemidelt (samalaadset süsteemi kohaldatakse Austrias).

Liikmesuse osas võeti arvesse järgmisi struktuurilisi võimalusi: i) liikmeteks on kõik pangad; ii) liikmeteks on ainult piiriülesed pangad (st pangad, millel on filiaalid teises liikmesriigis); iii) liikmeteks on ainult suured, süsteemi seisukohast tähtsad pangad.

Ühtne üleliiduline hoiuste tagamise skeem oleks kulutõhus, sest see säästaks umbes 40 miljonit euro ulatuses halduskulusid aastas. Seega oleks tegemist majanduslikult tõhusa lahendusega killustatuse probleemile, kuid mõned juriidilised küsimused vajavad täiendavat uurimist. Seepärast tuleks üleeuroopalise skeemi ideed käsitleda pikaajalise projektina ja see tuleks täiendavalt läbi vaadata 2014. aastal. Lisaks peaks see olema kooskõlas arengute ja edusammudega ELi uue järelevalvekorra ülesehituses ning pangakriiside lahendamise osas toimuvate arengutega (vt järgmine punkt).

Nn 28. režiim tundub üsna ebatõhus, sest see muudaks olukorra keerulisemaks, lahendamata samas vasturääkivuste probleemi, mis tuleneb enam kui 40 skeemi olemasolust ELis. Olemasolevate skeemide võrgustiku (hoiuste tagamise skeemide ELi süsteem) loomine oleks suhteliselt lihtne, sest selle puhul ei ole vaja muuta siseriiklike skeemide õiguslikku korraldust. Lisaks suureneks hoiustaja usaldus, kui oleks olemas skeemide vaheline vastastikune laenurahastu, mis vähendaks valitsuse sekkumise ohtu.

Ühtse üleeuroopalise skeemi rajamiseks tulevikus tuleks selles olukorras kaaluda esimese sammuna hoiuste tagamise skeemide võrgustiku loomist koos vastastikuse laenurahastuga (vt lisa). Tuleks märkida, et üleeuroopalise skeemi kasutuselevõtt eeldab hoiuste tagamise skeemide täielikku ühtlustamist ning nimetatud skeem saaks jõustuda alles pärast seda, kui on saavutatud nende vahendite sihtmäär, milleks on 1,5 % hüvituskõlblikest hoiustest.

Mis tahes ülesehitusega üleeuroopaline hoiuste tagamise skeem peaks hõlmama kõiki panku. Igasugune muu võimalus oleks tõenäoliselt moonutav ning ei tunduks kokkusobiv ühisturuga.

4. ERAKORRALISED VÄLJAMAKSED

Komisjon teeb ettepaneku vähendada väljamaksete tegemise tähtaega seitsme päevani. Väljamaksete erakorralist tegemist ei peeta siiski eelistatavaks valikuks.

Teatava summa kiirel väljamaksmisel (nt 10 000 eurot kolme päeva jooksul), säilitades samas praeguse väljamaksmise tähtaja (st neli kuni kuus nädalat) summade puhul, mis on suuremad kui 10 000 eurot, peaksid hoiuste tagamise skeemid tegema kaks väljamakset ning tõenäoliselt kahekordistuksid ka kulud (mis tulenevad inim- ja tehnilistest ressurssidest). Kiire väljamaksmine nõuete igakülgse kontrollimiseta (ajapiirangute tõttu) võib kaasa tuua tavapärasest rohkem ekslikke makseid. See tähendaks hoiuste tagamise skeemidele lisakulusid ekslikult makstud raha sissenõudmiseks vajalike vahendite näol. Praktikas oleks see väga raske ja aeganõudev, sest tõenäoliselt peaksid skeemid vaidlustama nõuded kohtus. Erakorraline väljamaksmine võib kahjustada ka hoiustajate usaldust, sest see saadaks neile väga negatiivse turusignaali. Hoiustajad, kes saavad lühikese etteteatamise korral ainult osa oma hoiustest, võivad arvata, et hoiuste tagamise skeemil ei ole piisavalt vahendeid kogu summa maksmiseks ning võivad seetõttu põhjustada pangahoiuste paanilise väljavõtmise, üritades kogu oma hoiust pangast välja võtta.

Seetõttu ei ole erakorraline väljamaksmine kulutõhus ja võib õõnestada hoiustajate usaldust. Kui hoiuste tagamise skeem suudab välja maksta 10 000 eurot kolme päeva pärast, peaks ta suutma välja maksta ka 100 000 eurot lühikese tähtaja jooksul, kui skeemi rahastatakse nõuetekohaselt. Palju tõhusam on tagada vajalikud tingimused palju kiirema standardväljamaksmise saavutamiseks, nagu on sätestatud komisjoni õigusakti ettepanekus.

5. HOIUSTE TAGAMINE JA PANGAKRIISI LAHENDAMINE (VÄLJAMAKSMISE ALTERNATIIVID)

Hoiuste tagamise skeemide kasutamise ja panga likvideerimise alternatiiviks oleks pangakriisi lahendamine (st nõuetekohase lahendamise korraldamine), mis hõlmab pangateenuste pakkumise jätkamist, nii et hoiustajatel on pidev juurdepääs oma rahalistele vahenditele.

Eelkõige võidakse hoiused kanda üle teise panka. Direktiiv hoiuste tagamise skeemide kohta ei tohiks sisaldada siiski liigseid ettekirjutusi väljamaksmise selliste alternatiivide osas, sest pangakriisi lahendamine leiab käsitlemist eraldiseisvas teatises[2], mis sillutab teed tulevasele õigusakti ettepanekule. Ettepanek hoiuste tagamise skeemide valdkonnas ei tohiks ette rutata pangakriisi lahendamist käsitlevast tööst ning teisest küljest ei tohiks hoiuste tagamise skeemide küsimuses tehtud edusammud jääda toppama selles valdkonnas toimuva arengu taha. Hea lahendus oleks tagada, et hoiuste tagamise skeemide direktiiv jääb kohandatavaks muutustele, mis tulenevad pangakriisi lahendamise küsimuses tehtavast tööst. Sellest tulenevalt teeb komisjon ettepaneku, et hoiuste tagamise skeemide kulud, mis tekivad hoiuste ülekandmisest kriisilahendamise meetmetena, ei tohiks ületada hoiustajatele hüvitiste maksmise kulusid.

Kui hoiuste tagamise skeemidel oleks suuremad volitused, sealhulgas õigus võtta varase sekkumise meetmeid (nt rekapitaliseerimine, likviidsusabi, garantiid), peaksid nad olema vastavalt rahastatud. Lisavahendeid tuleks koguda lisaks sihttasemele, kuna pangakriisi lahendamine on alternatiiv väljamaksmisele, samas kui varase sekkumisega ei õnnestu alati vältida hilisemaid väljamakseid. Seepärast peaks hoiuste tagamise skeemidel olema üksnes piiratud ulatuses lubatud kasutada oma rahalisi vahendeid pangakriisi lahendamiseks ning õigused ei peaks olema piiratud hoiuste ülekandmise rahastamisega.

***

Lisa: Hoiuste tagamise skeemide ELi võrgustiku rahastamiselementide kirjeldus, kusjuures kohaldatakse vastastikust laenamist

[pic]

Allikas: komisjoni talitused.

[1] Norras on hoiused tagatud enam kui 240 000 euro ulatuses (konverteeritud summa).

[2] Vt KOM(2009) 561 ja KOM(2010) 254.