[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 5.2.2010

KOM(2010)25 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Ettepanek: 2010. aasta ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta

SEK(2010)98 SEK(2010)99

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE, EUROOPA PARLAMENDILE, EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEELE NING REGIOONIDE KOMITEELE

Ettepanek: 2010. aasta ühisaruanne sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse kohta

Peamised seisukohad

Otsustav poliitiline sekkumine ja Euroopa sotsiaalkaitsesüsteemide osaks olevad automaatsed stabilisaatorid on aidanud piirata aastakümnete sügavaima kriisi majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Majanduslanguse täit koormust inimestele on siiski veel raske hinnata. Kriisi mõju tööturgudele ja elanikkonnale, eelkõige selle kõige haavatavamale osale, on alles selgumas. Oluline on korrapäraselt jälgida sotsiaalseid suundumusi ning parandada sotsiaalstatistikat – see võimaldaks tõhusad poliitilised meetmed kasutusele võtta võimalikult vara ning hinnata ka nende mõju.

Kriisi tulemusena on ilmsiks tulnud suured erinevused Euroopa Liidu sees. Kriisi ulatus, suurus ja mõju on erinev nii nagu ka liikmesriikide sotsiaalkaitsesüsteemide võime pakkuda piisavat kaitset. Kõikidel liikmesriikidel ei ole rahalisi vahendeid kasvavale nõudlusele vastamiseks ning mõnede liikmesriikide turvavõrgustikes on suured puudujäägid. Selliste puuduste vähendamine on praegu esmatähtis.

Samal ajal tuleb ohjata avalike kulude kasvu ning see eeldab meetmete kvaliteedi tõstmist ja mõnel juhul ka selgete eesmärkide seadmist. Sotsiaalne kaasatus ja sotsiaalkaitse peavad olema tõhusamad ja tulemuslikumad ning kooskõlas võrdse juurdepääsu, piisavuse ja jätkusuutlikkuse põhimõtetega.

Töötuse kõrge tase võib säilida veel mõnda aega ning seega tuua kaasa pikaajalise tõrjutuse. Tööpuuduse vastu võitlemine ja kaasava tööturu edendamine peavad toimuma käsikäes. Majanduse elavnemise olukorras tuleb võtta meetmeid, et valmistada inimesi ette haarama kinni töövõimalustest, luua kvaliteetseid töökohti ning vältida pikaajalist sõltuvust sotsiaalabist. Aktiivne kaasamine võib endas ühendada mitmed eesmärgid – vaesuse vastu võitlemise, tööhõive kasvu ning sotsiaalkulutuste tõhususe suurendamise.

Üha rohkem tähelepanu tuleb koondada vaesuse ja tõrjutuse endistele ja uutele vormidele vananevas ja kiiresti muutuvas ühiskonnas, mis on avatud üleilmastumisele ja migratsioonivoogudele. Vaesuse, eelkõige laste vaesuse ärahoidmine ja selle vastu võitlemine on äärmiselt oluline, et valmistuda Euroopa tulevikuks ning vältida inimpotentsiaali raiskamist, seda nii naiste kui ka meeste osas.

Kriis on süvendanud vaesuse mitmeid aspekte, näiteks eluaseme kättesaadavusega seotud tõrjutust. Viimasel kümnendil on poliitikakujundajad kasvava murega jälginud eluaseme kättesaadavuse ja kodutuse probleemi, sotsiaalset ja eluasemeturul toimuvat kihistumist ning eluaseme puudumise uute vormide tekkimist. Samas ei ole avalikul sektoril selle valdkonna kohta tihti piisavalt informatsiooni ning puuduvad hindamissüsteemid. Kriisijärgses olukorras on tähtis roll eluasemega seotud tõrjutuse ja kodutuse vastu võitlemise ühtsel strateegial, mis oleks abiks sidusa ja keskkonda hoidva ühiskonna ülesehitamisel.

Majandusmured halvendavad vaimset ja füüsilist tervist ning ähvardavad süvendada tervishoiualast ebavõrdsust. Kriisi mõju sõltub liikmesriikides tervishoiuvaldkonnas valitsenud eelnevast olukorrast ning nende suutlikkusest probleeme lahendada. Kasvav nõudlus koos tugeva survega eelarvele teravdab tervishoiusüsteemide tõhustamise vajadust. Süsteemi tõhustades tuleb aga meeles pidada eesmärki tagada kõigile juurdepääs kvaliteetsele arstiabile .

Pensionäre on kriis siiani suhteliselt vähe mõjutanud, kuid muret tekitav on maksete vähendamine mõnedes riikides, kus vanemaealiste hulgas on palju vaeseid. Kriis ja nõrgemad kasvuprognoosid avaldavad tõenäoliselt mõju kõikidele pensionisüsteemidele ning süvendavad vananeva ühiskonnaga seotud probleeme. Kuna pensioni suurus sõltub üha enam elu jooksul tehtud sissetulekutest sõltuvatest osamaksetest, peavad tööturud seega pensioni piisavuse tagamiseks pakkuma võimalusi pikaajalisemaks ja katketeta tööeluks.

Märgatav nihe kogumispensioni suunas tõstab esile vananevas ühiskonnas tulevikus pensionidele tehtavad kulutused. Peale selle kasvatab see ka finantsturgude mõju pensionisüsteemidele. Kogumispensionisüsteemide erinev võime kriisile vastu pidada näitab, et erinevused nende süsteemide kujundamises, korralduses ja investeerimisstrateegias on olulised. Tähtis on saavutada tasakaal säästjate turvalisuse ja süsteemi taskukohasuse ning võimalike tulude ja kulude vahel .

Majanduskriis on esile toonud avatud koordinatsioonimeetodiga kaasneva lisaväärtuse sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas ning on ühtlasi andnud täiendava stiimuli meetodi potentsiaali igakülgseks kasutamiseks. Kriisi sotsiaalse mõju ühise jälgimise tulemusena on kinnitust leidnud üksteiselt õppimise ja heade tavade vahetuse tähtsus. See on tõstnud teadlikkust ning aidanud ühiseid probleeme lahendada.

Majanduskriisi õppetunnid ja Lissaboni strateegia kümneaastane kogemus näitavad, et vaja on toetada jätkusuutlikku kasvu, luua uusi töökohti, edendada sotsiaalset ühtekuuluvust ning korrapäraselt hinnata sotsiaalvaldkonna, sh ka soolise võrdõiguslikkuse arengut. Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise Euroopa aasta 2010 pakub teretulnud võimaluse taas kord kinnitada ELi kümme aastat tagasi võetud kohustust anda otsustav panus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisse.

SISSEJUHATUS

Otsustav poliitiline sekkumine ja automaatsed stabilisaatorid on oluliselt aidanud leevendada kriisi sotsiaalseid tagajärgi. Majanduslanguse kogu mõju inimestele on siiski alles selgumas. Komisjoni ennustuse kohaselt võib tööpuudus jõuda 2010. aastal 10 %-ni ning sotsiaalkulutuste osa SKP-st ajavahemikus 2007–2010 tõusta 27,5 %-lt 30,8 %-ni.

Töötute arv on kriisi algusest kasvanud 5 miljoni võrra ning paljude leibkondade sissetulekud on kahanenud, mis on kaasa toonud vaesuse ja kuhjunud võlad ning mõnel juhul ka kodu kaotuse. Kui sisserännanud, noored ja vanemaealised ning ajutiste lepingutega töötajad (eelkõige naised) said kriisi mõju tunda juba selle algfaasis, siis nüüd puudutab tööpuudus juba ka varem turvalises olukorras olnud rühmi. Töötuse kõrge tase võib säilida veel mõnda aega ning seega tuua kaasa pikaajalise töötuse ja tõrjutuse ohu .

Kriisi olemus, suurus ja mõju on ELi piires erinev. Ühes liikmesriigis tõusis töötuse tase 2,7 %-lt 3,9 %-ni ja teises 6 %-lt 20,9 %-ni. Ka lähtepositsioon oli liikmesriigiti sotsiaalvaldkonnas erinev. 2008. aastal ulatus vaesusoht 9 %-st kuni 26 %-ni. Sotsiaaltoetuste hõlmavus ja sotsiaalkaitse tase oli samuti riigiti ning ka sotsiaalsete rühmade kaupa erinev. Need erinevused kajastuvad inimeste arvamustes: kui enamik arvas 2009. aasta juunis, et kriis on vaesust suurendanud, siis nende osa, kes tunnetasid selle sügavamat mõju, kõikus 10 %-st kuni 69 %-ni.

Erinev on olnud ka poliitiliste meetmete ulatus ja rõhuasetus. Komisjoni hinnangul on mõnes riigis vabalt valitud meetmetele kulutatud vähem kui 1 % SKP-st ning teistes rohkem kui 3,5 %. Komisjoni hinnangul kasvavad sotsiaalkulutused 2007.–2010. aastani vähem kui ühe protsendipunkti võrra kolmes riigis ning kuni 6 protsendipunkti võrra neljas riigis.

Liikmesriigid kasutasid Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) abi, et suurendada töötutele antavat toetust, hoida töökohti ning aidata kõige haavatavamas olukorras olijatel võidelda tööturule integreerumist takistavate struktuursete tõketega. Riigid kasutasid Euroopa Sotsiaalfondi paindlikkust ja kohandasid vajadusel tegevuskavu; nad kasutasid komisjoni pakutud lihtsustamisvõimalusi ning parandasid seeläbi fondi tõhusust. ESFi programmid pakuvad rahalist toetust samuti ELi pikaajaliste sotsiaalse kaasatuse eesmärkide täitmiseks, edendades majanduse taastumist ja sotsiaalset ühtekuuluvust.

Kriis toob esile vajaduse toetada kodanikke tõsiste eelarvekitsenduste ajal. Sellele ongi suunatud ELi sotsiaalse kaasatuse ja sotsiaalkaitse tõhustamise ja mõjusamaks muutmise tegevuskava, mille eesmärk on tagada võrdne juurdepääs, piisavus ja jätkusuutlikkus – see on ka sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonnas toimiva avatud koordinatsioonimeetodi pikaajaline eesmärk. Lühiajalised meetmed peavad olema kooskõlas struktuurireformidega, mis aitavad ajakohastada sotsiaalpoliitikat, vältida püsivat kahju majandusele ja ühiskonnale ning valmistuda pikaajalisteks väljakutseteks (nt vananeva ühiskonna probleemid).

TULEMUSLIKUD JA TÕHUSAD SOTSIAALSE KAASATUSE MEETMED KRIISI AJAL JA SELLE JÄREL

Tööpuudus on Euroopa Liidus praegu 9,1 % tasemel ja võib 2010. aastal jõuda 10,3 %-ni. Noorte töötajate ja sisserännanute puhul on töötuse määr kahekordne – vastavalt 20,7 ja 19,1 %. Sissetuleku kaotus mõjutab kõiki pereliikmeid, eelkõige lapsi ja teisi ülalpeetavaid . Noorte probleem on ka töövõimaluste puudumine. Pensionisüsteemide täiustamine on paljudes riikides aidanud vähendada vanemaealiste vaesuseriski. Nendes riikides, kus vanemaealiste vaesuse tase on väga kõrge, ohustab kriis siiski pensionide piisavuse tagamist.

Kriis mõjutab tõenäoliselt ka tööturult enim tõrjutuid – nii mittetöötavaid inimesi kui ka pikaajalisi töötuid. Madala kvalifikatsiooniga töötajatel, füüsilise või vaimupuudega inimestel ning sisserännanutel (viimastest eelkõige naistel) oli varemgi raske saada koolitust või juurdepääsu tööhõivet soodustavatele teenustele. Viimase aja jõupingutusi tööalase konkurentsivõime tõstmiseks võivad õõnestada töökohtade puudus ning kasvav surve koolitusele ja tööhõiveteenustele.

Kõigile inimväärse elatustaseme tagamine on vajalik selleks, et võimaldada inimestel väärikalt elada ning ühtlasi säilitada konkurentsi- ja õppimisvõime. Enamik eurooplasi võib siiski toetuda turvavõrgustikele , mis on ühed tõhusamad maailmas. Kuid neilgi on puudusi.

Töötushüvitiste tõhusus on väga erinev ning sõltub nende saajate ringist, kestusest, nende saamise tingimustest ning hüvitise tegelikust väärtusest. Noortel töötajatel, kes on alles lühikest aega makse maksnud ja mõnel füüsilisest isikust ettevõtjal ei olegi võib-olla õigust töötushüvitisele ning osalise tööajaga ja ajutise lepingu alusel töötavad töötajad saavad tihti väiksemat hüvitist kui teised.

Reformid tööstiimulite tõstmiseks on muutnud hüvitise saamise tingimused rangemaks ning vähendanud hüvitise saamise õiguse ulatust ja kestust. Koos suurema rõhuasetusega tööturule tagasitoomise meetmetele on need reformid aidanud vähendada pikaajalist töötust. Samas ei ole nad alati vähendanud pikaajalist sõltuvust sotsiaalabist . Kuigi mitmed liikmesriigid on kriisi olukorras pikendanud hüvitise saamise kestust ning lihtsustanud selle saamise tingimusi, on siiski suurenemas surve võtta kasutusele äärmuslike abinõude kavad , sest üha enamate inimeste jaoks on töötushüvitise saamise võimalus lõppenud. See rõhutab veelkord vajadust valmistada ette kõikehõlmavad kriisist väljumise strateegiad, mis põhinevad aktiivse kaasamise põhimõttel .

Miinimumsissetulekute katvus ja piisavus on ELis riigiti väga erinev. Enamikes riikides ei piisa üksnes sotsiaalabist, et inimesi vaesusest välja aidata, küll aga leevendab see tavaliselt vaesuse mõju. Hiljutised jõupingutused sotsiaalabi moderniseerimiseks on keskendunud rahalistele tööstiimulitele, kuid kuna miinimumsissetulekute suurendamiseks puuduvad selged mehhanismid, on toetuste piisavus aja jooksul vähenenud . Toetuste võtmata jätmine nõrgestab märgatavalt – kuigi erineval määral – süsteemi tõhusust kõikides riikides. Keerulised eeskirjad, informatsiooni puudus, hindamise suvalisus, haldusvead ja hirm häbimärgistamise ees on vaid mõned põhjustest, miks toetused välja võtmata jäetakse. Seega on miinimumsissetuleku tagamise kavades veel küllalt arenguruumi.

Piisav sissetulekutoetus on keerulisel ajal oluline, kuid poliitiliste meetmete abil tuleb suunata inimesi ka tööturul osalema. Viimastel aastatel on suurenenud aktiivsete tööturumeetmetega, sh ka elukestva õppega seotud väljaminekud ning nendes meetmetes osalemine. Siiski on palju veel teha, et tagada meetmete mõju jõudmine kõigini, olgu need kas madala kvalifikatsiooniga töötajad, noored või vanemaealised, üksikvanemad või hoolduspuhkuselt tagasipöördujad, sisserännanud või puudega inimesed. Kogemus näitab, et pikaajalise töötuse ja tööturult eemalejäämise probleem püsib veel kaua pärast majanduse elavnemist. Kaasaegsed sotsiaalkindlustussüsteemid on oluline ennetav vahend, mis hoiab inimesi sattumast pikaajaliste haigus- ja invaliidushüvitiste saajate või ennetähtaegselt pensionile jääjate ringi.

Piisavate ja personaalsete sotsiaal- ja tööhõiveteenuste tagamine on eluliselt tähtis ka selleks, et ületada struktuurseid tõkkeid tööturul ja ühiskonnaelus osalemise ees. Isiklikke, perega seotud ja sotsiaalseid probleeme, millega inimesed silmitsi seisavad, tuleb lahendada kvaliteetsete sotsiaal- ja tervishoiuteenuste abil.

KODUTUS JA ELUASEME KÄTTESAADAVUSEGA SEOTUD TÕRJUTUS

Korraliku elamispinna vähesus on paljudes Euroopa riikides probleemiks juba pikka aega. Viimasel kümnendil on poliitikakujundajad kasvava murega jälginud eluaseme kättesaadavuse ja kodutuse probleemi, sotsiaalset ja eluasemeturul toimuvat kihistumist ning eluaseme puudumise uute vormide tekkimist. Kriisi ja tööpuuduse süvenedes esineb mõnedes riikides järjest sagedamini eluasemelaenu tagasi maksmata jätmist ning eluaseme sundoksjonile panekut . Madalate sissetulekute ja kõrgete kulude tulemusena on kasvanud ka elukohast väljatõstmiste arv. Liikmesriigid on võtnud meetmeid hüpoteeklaenuvõtjate kaitsmiseks, sissetulekutoetuste suurendamiseks ning sotsiaal- ja riiklike eluruumidega varustatuse parandamiseks. Mõnel juhul on kasutatud sihtotstarbelisi meetmeid, näiteks kodutute majutamiseks ja energiatõhususe suurendamiseks.

Eluasemekulud ja kvaliteet on olulised elatustaseme ja heaolu näitajad. 38 % vaesusriski piiril elavatest inimestest kulutab rohkem kui 40 % nende kasutuses olevast sissetulekust eluasemele – see on kaks korda enam kui kogu elanikkond keskmiselt (19 %). Peale selle on nende elutingimused tavaliselt kehvemad kui ülejäänud elanikkonnal – 2 7% elab ruumikitsikuses, võrreldes keskmiselt 15 %-ga ülejäänud elanikkonnast ning 38 %-l on vähemalt üks eluasemega seotud probleem (ELis keskmiselt 22 %-l). Liikmesriikide uuemad andmed tänaval ööbijate ja kodutute kohta ei anna päris selget pilti, kuid näitavad, et mitmes riigis on olukord halvenenud. Probleemi – siia kuulub ka ebakindlates ja ebasobivates eluruumides elamine – tõepäraseks hindamiseks on vaja koostada ELi tasandil kokku lepitud ühtne metoodika.

Peaaegu kõik liikmesriigid tunnistavad kodutust ja eluaseme kättesaadavusega seotud tõrjutust kui tõsist probleemi ning on vastu võtnud riiklikud või piirkondlikud strateegiad , et aidata tõsta teadlikkust, parandada meetmete koordineerimist ja rakendamist ning kindlaks määrata vahendid. Eluasemestrateegiate puhul tuleb siiski arvestada mitmete probleemidega. Vastutuse jagamine poliitika väljatöötamise ja selle ellurakendamise eest riigi ja kohalike ametiasutuste, teenuse osutajate ja valitsusväliste organisatsioonide vahel võib tihti osutuda keerukaks. Eduka strateegia võtmeks on tõhus juhtimine ja kõigi osapoolte tihe koostöö. Peale selle on vaja põhjalikku teavet ning hindamist . Hiljuti vastu võetud eluasemekulude ja eluaseme puudumise ELi näitajad on olulised, kuid enamikes liikmesriikides puuduvad siiani täpsed ja järjepidevad andmed kodutuse kohta. Strateegiad on üldiselt edukamad, kui neis seatakse kindlad sihid , näiteks kodutuse ennetamine, selle kestuse piiramine, kõige tõsisemate kodutusega seotud probleemide lahendamine, kodututele suunatud teenuste kvaliteedi parandamine ning sobiva hinnaga eluaseme pakkumine.

Eluasemest ilmajäämise põhjused võivad olla struktuursed (tööpuudus, vaesus või piisava ja taskukohase eluaseme puudumine), perekondlikud (perekonna lagunemine, haigus), institutsioonilised (hooldusasutusest lahkumine või vangist vabanemine) või seotud diskrimineerimisega. Meetmed tuleb kohandada vastavalt kodutuse vormi muutumisele ning uute riskirühmade (näiteks madalapalgalist ja madalakvaliteedilist tööd tegevad või lühiajalises töösuhtes olevad inimesed, sh noored, sisserändajad ning liikuvad töötajad) tekkimisele.

Kodutuse ja eluaseme kättesaadavusega seotud tõrjutuse probleemide lahendamine eeldab seega ühtset poliitikat , milles põimuvad üksikisikutele antav rahaline toetus , tõhus reguleerimine ja kvaliteetsed sotsiaalteenused , sh eluaseme-, tööhõive-, tervishoiu- ja hoolekandeteenused. Suuremat tähelepanu tuleb pöörata sotsiaalteenuste kvaliteedile ning konkreetsetele tõketele, mis takistavad kodutute juurdepääsu neile teenustele.

Sotsiaal- ja riiklike eluruumidega varustatus on eluasemepoliitika põhiküsimus ning sageli peamine lahendus kodutuse vastu võitlemiseks. Nõudlus on siiski pakkumisest enamasti oluliselt suurem. Paljudel juhtudel on põhjuseks see, et poliitika on pigem suunatud erasektori eluasemeturule. Olemasolevate eluruumide kvaliteet on jätkuv probleem, hoolimata püüetest olukorda parandada. ELi struktuurifondidel, eelkõige Euroopa Regionaalarengu Fondil, võib olla tähtis roll lähenemispiirkondades. Kodutuse ja eluaseme kättesaadavusega seotud tõrjutuse probleemide teravnemisele on lahenduseks üksnes eluaseme- ja linnauuendusprogrammid, millega toetatakse jätkusuutlikke kogukondi ja sotsiaalset mitmekesisust.

Kodutuse ja eluaseme kättesaadavusega seotud tõrjutuse vastu võitlemise strateegiatel on oluline koht sotsiaalselt tasakaalustatud ja keskkonda hoidva majanduse ülesehitamisel, ning need peaksid olema kriisijärgse strateegia lahutamatuks osaks.

TERVISHOIUKULUTUSTE TÕHUSUSE JA TULEMUSLIKKUSE PARANDAMINE HALVENENUD OLUKORRAS NING RANGEMATE EELARVEPIIRANGUTE TINGIMUSTES

Kriisi mõjust tervisele on seni veel vähe andmeid, kuid kogemus näitab, et majanduslanguse olukorras lisandub vaimse ja füüsilise tervisega seotud riske ning kriisi negatiivne mõju võib ilmneda pikema aja jooksul. Tervisealane olukord sõltub majandusliku ja sotsiaalse languse ulatusest ja kestusest. Kaudset mõju võib avaldada see, et eelarvepiirangud ei võimalda kasvavatele tervishoiuvajadustele reageerida.

Ebakindluse järsk kasv on stressitegur, mis avaldab mõju kogu elanikkonnale. Turvatunde puudumine töökoha suhtes, ümberkorraldused ja pikaajaline töötus mõjutavad märkimisväärselt vaimset tervist, on seotud enesetappude ning alkoholi ja uimastite kuritarvitamisega, suurendavad südame-veresoonkonna haiguste riski ning suremust. Peale selle võib leibkonna madalam sissetulek edasi lükata või takistada abi otsimist. See kõik näitab selgesti, et terviseriskide vältimiseks on vaja tõhustada tööturule kaasamist.

Kriisi mõju tervishoiule varieerub ELi piires sõltuvalt majanduslanguse sügavusest ning tervishoiusektori ja sotsiaalpoliitika tugevusest. Mõnedes kriisist enim mõjutatud liikmesriikides on ka tervishoiuolukord suhteliselt kõige kehvem ning sotsiaal- ja tervishoiupoliitika kõige nõrgem. Erinevusi suurendab veelgi poliitilisel tasandil reageerimise viis . Mõnedes majanduse taastamise kavades on ette nähtud lisakulutused tervishoiule, teistes aga on tulnud tervishoiueelarvet kärpida. Riikides, kus üldine tervishoiuolukord on viletsam ning tervisega seotud ebavõrdsus suurem, puudub ka võrdne juurdepääs tervishoiuteenustele ning kulutused tervishoiule on kõige väiksemad. Isegi kui eelarvesurvet ei oleks, ei investeeriks need riigid ilmselt piisavalt, et tagada oma elanike tervise turvalisus. Kõnealustes riikides on vaja suurendada ja tõhustada tervishoiukulutusi, sh toetada terviseedendust ja ennetustööd.

Suur ja süvenev tervisealane ebavõrdsus liikmesriikide sees osutab, et majanduskasvust ja sellega kaasnevatest parematest tervishoiuteenustest ei ole mitte kõik ühtviisi kasu saanud. Välditav suremus ja haigestumus nõrgestavad ühiskonda, vähendavad tööhõivet, tootlikkust ja majanduskasvu ning lisavad survet tervishoiueelarvele. Tervisealase ebavõrdsuse kaotamiseks tuleb kõikide poliitiliste meetmete puhul pöörata tähelepanu tervist mõjutavatele sotsiaalsetele teguritele, edendada tervishoiuteenuste osutamist ning läbi vaadata prioriteedid. Liikmesriikide vahelise tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks tuleb struktuurifondide kasutamisel ning ELi kõikides poliitikavaldkondades võtta rohkem arvesse tervisemõjusid.

Vajaduste kasvades ning eelarvekitsendusi arvesse võttes on tõhususe ja tulemuslikkuse parandamine erakordselt tähtis. Liikmesriikide riigieelarved jäävad tõenäoliselt veel aastateks surve alla; see tõstab prioriteetide seadmise ning tõhususe ja tulemuslikkuse tähtsust. Kulutused tervishoiule on märkimisväärsed, moodustades keskmiselt 9 % SKP-st ning ulatudes riigiti 5 %-st kuni 11 %-ni. Kulutused vastavad üldjoontes SKP-le elaniku kohta, kuid tegelik kulu sõltub paljude tegurite koosmõjust. Olulisemad struktuuritegurid on uued tehnoloogiad, kõrgenenud ootused, elanikkonna vananemine ja ebatervislike eluviiside suurem levik.

Tervishoiuteenuste kavandamine, korraldamine ja osutamine mõjutavad otseselt kulude ja tulude suhet ning ka sarnaste summade kasutamisel võivad tulemused olla erinevad. Seega on potentsiaalsed tuluvõimalused olemas sektori sees, samuti oleks kasu tervist mõjutavate sotsiaalsete tegurite parandamisest. Tervishoiusüsteemide erinevused kulutuste ja suhteliste hindade osas tõstatavad küsimusi rahastamise, teenuste osutamise struktuuri ja poliitiliste prioriteetide kohta (nt ennetustöö vs ravi). Tervishoiusektoris on ka suur töökohtade loomise potentsiaal – see on oluline, et pöörduda tagasi jätkusuutliku majanduskasvu ja tööhõive juurde. Koos pikaajalise hooldusega moodustab tervishoiusektori töökohtade arv ligikaudu 10 % kogu tööhõivest ning elanikkonna vananedes nõudlus tervishoiu- ja sotsiaalteenuste järele kasvab.

RAHA- JA MAJANDUSKRIISI PIKAKAJALINE MÕJU PENSIONISÜSTEEMIDELE

Pensionäre on kriis siiani suhteliselt vähe mõjutanud, neid on kaitsnud kindel sissetulek, madal inflatsioon ja miinimumpensionide tõstmine viimastel aastatel. Praegu või lähitulevikus pensionile jäävad inimesed pääsevad tõenäoliselt negatiivsetest mõjudest, välja arvatud mõnes liikmesriigis. Selle põhjuseks on asjaolu, et suurem osa pensionäride sissetulekust on pärit riiklikest ümberjaotumisel põhinevatest pensioniskeemidest, mida lühiajalised tsüklilised kõikumised palju ei mõjuta, kuid mis satuvad üha suurema surve alla, kui madal tööhõive vähendab sissemakseid ja maksubaasi. Lisaks on nendes vähestes riikides, kus oluline roll on kogumispensioniskeemidest pärit sissetulekul, pensionimaksed tihti fikseeritud, ning investeerimisrisk on skeemi, mitte üksikisiku kanda. Mõnes liikmesriigis on probleemiks juba varemgi tagasihoidlike pensionimaksete kärped, kuna vanemaealiste inimeste vaesusmäär oli niigi kõrge.

Pensioniskeemid ja nende majanduslik taust on muutumas ning kriisi pikaajaline mõju – kui sellega piisavalt ei tegeleta – võib olla palju suurem tulevaste pensionäride suhtes.

Kriis on esile toonud kogumispensioniskeemide haavatavuse finantsturgude kõikumise suhtes ning näidanud, et poliitikud, seadusandjad ja järelevalveasutused peavad tagama pensionisäästude heaperemeheliku haldamise, mis võimaldab nende skeemide eeliseid tasakaalustatult kasutada. Tekkinud kahjude ulatus ning veelgi enam pensioniskeemide erinev võime šokist üle saada näitab, et erinevused nende skeemide kujundamises ja investeerimisstrateegias on olulised.

Euroopa Liidu piires ilmnenud mõjude eripalgelisus annab võimaluse leida parim viis kogumispensioniskeemide parandamiseks ning turvalisuse, kättesaadavuse ja tulude vahelise tasakaalu saavutamiseks pensionisäästjate jaoks. Seetõttu on koostamisel kava muuta kogumisskeeme ja saada kiiresti valmis uute kohustuslike pensioniskeemide seni lõpetamata osad (nt turvalisemad vaikimisi valikud, muudatused portfelli ülesehituses pensioniea lähenedes, maksude piiristamine, elurendiseks muutmiseeeskirjad ja väljamaksete etapp). Nende muudatuste teostamine aitaks taastada üldsuse usaldust kogumispensioniskeemide suhtes. Kriis on juhtinud tähelepanu sellele, et rahaturgude stabiliseerimise meetmed peavad hõlmama ka pensionifonde. Vajadusel parema õigusloome järele on seega ka üle-euroopaline mõõde.

Tähtis on ka see, et teravalt on esile tõusnud vananemisega seotud pikaajalised probleemid. Raha- ja majanduskriis on suurendanud vajadust leida tasakaal piisavuse ja jätkusuutlikkuse vahel – see on olnud ka viimase kümne aasta pensionireformide eesmärk. Nüüd tuleb toetada vanemaealiste ja naiste suuremat tööhõivet, seda hoolimata kasvavast tööpuudusest. Majanduse elavdamise meetmetega on loodud soodus pinnas majanduskasvule, kuid samas on need vähendanud raskesti kättevõidetud parandusi riigieelarves, mille eesmärk oli teha ruumi vananeva ühiskonnaga seotud täiendavatele kulutustele. Need kaotused tuleb nüüd tasa teha.

Kõikumised raha- ja tööturgudel avaldavad tulevastele pensionäridele tõenäoliselt suuremat mõju. Märgatavalt tõuseb kogumisskeemide, eelkõige kindlaksmääratud sissemaksetega skeemide osatähtsus, kus investeerimisriski kandjaks on tavaliselt pensionisäästja. Ümberjaotamisskeemidest saadavad pensionid põhinevad samas üha rohkem elu jooksul tehtud sissetulekutest sõltuvatest osamaksetest ning praeguste suundumuste põhjal saavad (maksimaalset) täispensioni ainult väga pikka aega töötanud ja praktiliselt katkematult makseid teinud töötajad. See trend mõjutab eriti tugevalt naisi. Piisavus ei sõltu üksnes töötajate võimest võtta omaks pensionisüsteemides sisalduvad uued tööstiimulid. Seda mõjutab ka tööturgude suutlikkus pakkuda piisavalt võimalusi pikaks ja katkematuks tööeluks .

Paljudes liikmesriikides jätkusuutlike pensionisüsteemide tagamiseks kasutusele võetud uuendusmeetmetega on astutud küll oluline samm, kuid piisavate pensionihüvitiste kindlustamiseks on vaja neid meetmeid laiendada. Selle saavutamiseks peavad inimesed rohkem ja kauem töötama. Lisaks pensionireformile eeldab see täiendavaid meetmeid tööturu aktiviseerimiseks ning pensionipõlve sissetulekuallikate laiemat valikut.

Sotsiaalkaitsekomitee kavatseb koostöös majanduspoliitika komiteega anda uue hinnangu viimasel kümnendil pensionireformide osas tehtud edusammudele, võttes arvesse kriisist tulenevaid tagasilööke ning teravalt esile kerkinud vajadust tagada piisavad ja jätkusuutlikud pensionid aeglase majanduskasvu ja rahvastiku kiireneva vananemise olukorras.

JUHTIMINE

Komisjon ja sotsiaalkaitsekomitee on kriisi algusest peale koos jälginud kriisi sotsiaalseid mõjusid ning juhtinud tähelepanu esile kerkivatele sotsiaalsetele probleemidele ja uutele poliitilistele meetmetele. Selle tulemusena esitati nõukogule ülevaade, mis sisaldas konkreetsete sotsiaalpoliitiliste probleemide (nt miinimumsissetulekuskeemid ja kogumispensionid) põhjalikku hinnangut . See on andnud uue võimaluse üksteiselt õppida ja häid tavasid vahetada ning tõstnud teadlikkust ja arusaamist ühistest väljakutsetest.

Vajadus kriisile kiiresti reageerida on sundinud mitmeid liikmesriike suurendama suutlikkust sotsiaalprobleeme ära tunda ning tõhustama koostööd sotsiaalvaldkonna ja institutsioonide vahel. Nad on laiendanud teadmiste baasi kriisi sotsiaalse mõju kohta, kasutades selleks haldusandmeid või spetsiaalseid seirevahendeid, sh uusi uuringuid. On astutud samme, et parandada ELi ühiskonnauuringute ajakohasust.

Kindlalt väljakujunenud halduskorra ja -tavadega riikides on kasu olnud sidusrühmade osalemisest ja aktiviseerimisest. Sotsiaalpartneritel on sageli olnud otsustava tähtsusega roll töökohtade säilitamiseks võetavate lühiajaliste tööturumeetmete väljatöötamises ja rakendamises. Kõikjal Euroopas on kohalikud omavalitsused ja valitsusvälised organisatsioonid pidanud tegelema sotsiaalhüvitiste ja -teenuste kasvava nõudlusega, samas kui nende endi tulud on sageli vähenenud. Nende osalejate vaheline koostöö ja koordineerimine on olnud määrava tähtsusega.

Septembris 2009 võttis sotsiaalkaitsekomitee vastu aruande „Growth, Jobs and Social Progress”, millest selgub, et viimasel kümnendil ei jagunenud majanduskasvust saadud tulu võrdselt, ning vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on enamikus ELi riikides endiselt suur probleem, kuigi üle Euroopa esineb märkimisväärseid erinevusi. Seega on vaja süsteemset hinnangut sotsiaalvaldkonna eesmärkide, sh soolise võrdõiguslikkuse, saavutamise kohta. Seepärast on vaja tugevdada sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna avatud koordinatsioonimeetodit, suurendades selle tõhusust ja nähtavust.

Sotsiaalse tõrjutuse ja vaesusega võitlemise Euroopa aasta 2010 aitab anda tegutsemisele uut hoogu, tõstes teadlikkust, tugevdades partnerlust ning kaasates uusi osalejaid. Euroopa Liit kinnitab taas kord valmisolekut täita kümme aastat tagasi võetud kohustust anda otsustav panus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kaotamisse.