2.9.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 259/70

—

loodab, et ELi tasandi strateegia abil õnnestub konkreetselt luua tõelist lisaväärtust võrreldes üksikutes liikmesriikides võetavate vastavate algatustega, kui arvestada kõnealuse nähtuse üha tihedamini esinevat piiriülest olemust;

—

peab eriti vajalikuks, et sisejulgeoleku tagamise ja kodanike turvalisuse nõudega, eelkõige seoses eraelu kaitsmisega, kaasneks kavandatud meetmete rakendamisfaasis ka põhiõiguste austamise nõue;

—

teeb ettepaneku, et EL edendaks ka võimalust luua piirkondlikul tasandil institutsionaalseid hangetega tegelevaid keskusi, et ühtlustada teatavas piirkonnas hankemenetlusi. Niiviisi saaks vähendada ka nende ametiasutuste arvu, kes on pädevad sõlmima ehitustööde, teenuste ja tarnete hankelepinguid;

—

toetab komisjoni kavatsust esitada lähiajal õigusakti ettepanek, mille eesmärk on tugevdada ELi õigusraamistikku konfiskeerimise valdkonnas, ning soovitab, et koostatavas õigusakti ettepanekus eelistataks teiste võimalike lahendustega võrreldes seda, et konfiskeeritud vara omandiõigus antakse vara asukohaks olevale omavalitsusüksusele;

—

väljendab rahulolu selle üle, et on ettenähtud partnerlus Regioonide Komiteega seoses (juba käesolevaks aastaks) kavandatud ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku loomisega;

—

on arvamusel, et komitee peaks saama osaleda sise- ja julgeolekuküsimuste valdkonna 2013. aasta järgsete finantsvahendite läbivaatamise protsessis ning anda tulemusliku panuse võimalike finantsvahendite kavandamisse.

Raportöör

Giuseppe VARACALLI (IT/ALDE), Gerace linnapea (Reggio di Calabria provints)

Viitedokument

Komisjoni teatis „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas”

KOM(2010) 673 lõplik

1.

märgib, et 2009. aasta Stockholmi programmi ning justiits- ja siseküsimuste viieaastase tööprogrammi raames vastu võetud komisjoni teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule teemal „ELi sisejulgeoleku strateegia toimimine: viis sammu turvalisema Euroopa suunas” (1) esitatakse sisejulgeolekualane üldstrateegia ja määratletakse tõeline tegevuskava neljaks aastaks;

2.

on arvamusel, et ELi sisejulgeoleku strateegia väljatöötamisel ja rakendamisel on tegemist väljakutsega, millega Euroopa Liidu institutsioonid, liikmesriigid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kodanikuühiskond peavad ühiselt tegelema, vaatamata erinevatele rollidele ja erinevale võimupädevusele;

3.

rõhutab, et komisjoni tegevus langeb ajaloolisele hetkele, mis on eriti oluline ELi institutsioonide vahelise võimutasakaalu seisukohast, eelkõige kuna Lissaboni lepinguga on tugevdatud Euroopa Parlamendi võimupädevust ja sellest tulenevalt on eri institutsioonide vastutus sisejulgeoleku küsimustes endisest paremini määratletud;

4.

suhtub tervikuna väga positiivselt teatise üldisesse suunitlusse. Teatises esitatakse ELi sisejulgeolekuga seonduvate arvukate küsimuste üksikasjalik ja täpne analüüs, mis on taolistele dokumentidele esitatavate nõuete tõttu iseloomulikult sisutihe;

5.

rõhutab samas siiski, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konkreetse tegevusega tagatakse kodanikele põhimõtteliselt kõrge julgeoleku tase. Seda kõrget standardit tuleb edasi arendada tagatud põhiõiguste tingimuste ja õigusriigi garantiide raames. Erilist tähelepanu tuleb pöörata eraelu puutumatusele. Euroopa Liit peaks neid nõudmisi arvesse võtma ka kolmandate riikidega lepingute sõlmimisel neist tulenevate rakendusmeetmete tõttu;

6.

leiab, et objektiivselt hinnates on asjakohaste ja toetatavate meetodite abil seatud viis strateegilist eesmärki, mille jaoks määratleti selgelt tuvastatavad ja mõõdetavad meetmed, mille arv on täpselt piiratud ja mis on seepärast lihtsamini rakendatavad;

7.

kinnitab – nagu juba varasemates arvamustes – oma pühendumust lähenemisviisile, mis tugineb kooskõlastamisele kõigi asjaomaste institutsionaalsete tasandite vahel, mille hulka kuuluvad kahtlemata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kellele pakuvad loomulikult ja paratamatult huvi kõik teatud piirkonnas esinevad kriitilised julgeolekuküsimused;

8.

juhib erilist tähelepanu tõigale, et julgeolekuküsimuste käsitlemine on eriti viimaste aastate jooksul muutunud üha rahvusvahelisemaks julgeolekuohtude järjest piiriülesemaks muutuva olemuse tõttu;

9.

rõhutab seetõttu, et üksikute riikide julgeolekuprobleeme ei saa eristada ELi sisejulgeolekupoliitikast, mis pakub ka võimaluse kooskõlastada riikide võimupädevust austades meetmeid, mille puhul on riigiülene lähenemine osutunud tõhusamaks ja tulemuslikumaks;

10.

loodab seega, et ELi tasandi strateegia abil õnnestub konkreetselt luua tõelist lisaväärtust võrreldes üksikutes liikmesriikides võetavate vastavate algatustega, kui arvestada kõnealuse nähtuse üha tihedamini esinevat piiriülest olemust;

11.

toob esile, et paralleelselt vältimatu riikideülese tegevusega on vaja ka altpoolt üles suunatud tegevust, mis sünnib koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, kes esindavad kõige otsesemalt kuritegevusest mõjutatud kogukondi;

12.

täpsustab siiski, et enne kui rakendada mis tahes meedet, mis seondub strateegia üksikute algatustega, tuleks analüüsida kehtivat õigusraamistikku ning hinnata kooskõla subsidiaarsuse põhimõttega. Regioonide Komiteel ning riikide ja piirkondade parlamentidel peab olema võimalus analüüsis osaleda;

13.

peab tervikstrateegiat üldiselt positiivseks, ent leiab siiski, et hetkel ei paista see sisaldavat üldjuhul kavandatud meetmete mõjuhinnangut, mis aga tuleks tingimata lisada, hõlmates kohalike ja piirkondlike omavalitsustega konsulteerimist. Regioonide Komitee väljendab täielikku valmidust hinnangu koostamises kaasa lüüa;

14.

peab eriti vajalikuks, et sisejulgeoleku tagamise ja kodanike turvalisuse nõudega, eelkõige seoses eraelu kaitsmisega, kaasneks kavandatud meetmete rakendamisfaasis ka põhiõiguste austamise ja menetlusõiguste tõhustamise nõue kahtlusaluste või süüaluste jaoks õiglase kohtuprotsessi tagamisel, kui võtta arvesse ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta jõustumist ja ELi tulevast ühinemist Euroopa inimõiguste konventsiooniga, millega on seotud ka Strasbourg’is asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu pädevus ELi institutsioonide üle;

15.

rõhutab seepärast oma valmidust jätkata põhiõiguste parema kaitse nimel koostööd Euroopa Liidu Põhiõiguste Ametiga ning eeskätt aidata kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel leida strateegia ellurakendamisel sobiv tasakaal ühelt poolt julgeoleku parandamise ning teiselt poolt individuaalsete ja kollektiivsete põhiõiguste austamise ja eraelu puutumatuse vahel;

16.

väljendab tõsiseid kahtlusi komisjoni teatises esile tõstetud „usaldusväärse ELi julgeolekutööstuse” tähtsuse suhtes. Pigem tuleks rõhutada riigi ainuõigust jõu kasutamiseks. Tõhusa avaliku tegevuslubade andmise ja järelevalve süsteemi abil tuleb tagada, et eraturvafirmade tegutsemise õiguslikest nõuetest peetakse igal ajal kinni, eriti mis puudutab kodanike põhiõigusi. Lisaks tuleb vältida seda, et eraturvafirmasid oleks võimalik kaasata selleks, et hiilida mööda õigusriigi nõuetest;

17.

rõhutab, et teatises esitatud eesmärgid ja meetmed on kohalike ja piirkondlike omavalitsuste seisukohast tervikuna üldiselt olulised, ent mõned neist pakuvad teatavate iseärasuste tõttu ka otsest huvi;

18.

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalituste tegevuse jaoks on eriti asjakohane eesmärgi 1 meede 2 (kaitsta majandust kuritegevuse sissetungi eest). Selle raames on veelgi olulisem viide poliitikale, mida rakendavad „litsentside, lubade, hankelepingute või toetuste andmise eest vastutavad valitsus- ja reguleerivad asutused („administratiivne lähenemisviis”)”;

19.

juhib tähelepanu sellele, kuivõrd oluline on kõnealuses kontekstis Euroopa Komisjoni poolt liikmesriikidele antav konkreetne abi, luues „parimate tavade arendamiseks riiklike kontaktpunktide võrgustiku” ning „rahastades katseprojekte praktilistes küsimustes”. Komitee peab tungivalt vajalikuks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ametlikku ja süstemaatilist otsest kaasamist kõnealustesse tegevusvormidesse ning juhib tähelepanu sellele, et julgeoleku parandamisele suunatud tõhusate protsessidega peab tingimata kaasnema ka pidev ja täpne järelevalve kõnealuste territooriumite avalike vahendite kasutuse üle, mis on sageli organiseeritud kuritegevuses osalejate huvipunktis;

20.

teeb ettepaneku, et EL tõhustaks hankelepingute sõlmimise ja toetuste andmisega seotud eriti tundlike küsimuste osas riiklike kontaktpunktide loomist ja edendaks võimalust luua piirkondlikul tasandil institutsionaalseid hangetega tegelevaid keskusi, et ühtlustada teatavas piirkonnas hankemenetlusi. Niiviisi saaks vähendada ka nende ametiasutuste arvu, kes on pädevad sõlmima ehitustööde, teenuste ja tarnete hankelepinguid (2);

21.

leiab lisaks, viidates endiselt eesmärgi 1 alla kuuluvatele meetmetele, et ELi sisejulgeoleku seisukohast veel olulisem on meede 3 (konfiskeerida kuritegelikul teel saadud vara), mis kujutab endast vaieldamatult peamist sammast – mis on antud juhul oma olemuselt tingimata valdkonnaülene – võitluses igat liiki kuritegevuse vastu, kuna kuritegelikul teel saadud vara tegelik konfiskeerimine on kogemuste alusel väidetavalt tõhusaim hoiatusmeede kuritegevusega võitlemiseks kasutatavate eri vahendite seas;

22.

toetab komisjoni kavatsust esitada lähiajal õigusakti ettepanek, mille eesmärk on tugevdada ELi õigusraamistikku konfiskeerimise valdkonnas. Sellega seoses näivad eriti olulised konkreetsed viited vahendi kohaldamisala laiendamiseks, eelkõige kolmandate isikute vara konfiskeerimise, laiendatud konfiskeerimise ja selliste konfiskeerimiskorralduste liikmesriikidevahelise vastastikuse tunnustamise osas, mis antakse välja süüdimõistva kohtuotsuseta: avaliku võimu volituste subjektiivne ja objektiivne laiendamine kõnealuses valdkonnas rakendusmenetluste järkjärgulise parandamise kaudu muudab kindlasti tõhusamaks ja konkreetsemaks võitluse kuritegelikul teel saadud tulude vastu, muutes institutsioonide käivitatud meetmed tervikuna tõeliselt ühtseks süsteemiks;

23.

väljendab konkreetsemalt seoses konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamisega siiski muret nõukogu raamotsuse 2006/783/JSK (3) rakendamise hetkeseisu üle, kuna raamotsuse ülevõtmine liikmesriikide õigusaktidesse jätab komisjoni sõnul selgelt soovida, eriti kui arvestada, et 2010. aasta veebruari lõpuks ehk 15 kuud pärast määratud tähtaja möödumist oli vahend kasutusele võetud vaid 13 liikmesriigis (4);

24.

nõustub kõnealuses küsimuses komisjoni poolt liikmesriikidele esitatud üleskutsega otsuse ülevõtmiseks;

25.

nõustub komisjoni konfiskeerimise valdkonnas käivitatavate algatuste ajakavaga ja leiab, et kavandatud nelja-aastane ajavahemik (käesolevast aastast kuni aastani 2014) on programmi rakendamiseks sobiv võrdlusperiood;

26.

peab vältimatuks, et eriti viimaks ellu algatust 2014. aastaks kriminaaltulu jälitamise talituste loomiseks oleksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kogu ELi territooriumil kehtivate ühtsete põhimõtete ja kriteeriumide alusel aktiivselt ja ametlikult oma esindajate kaudu kaasatud kõnealuste talituste rajamisse juba nende asutamise järgus, seda nii poliitilisel kui ka operatiivsel tasandil;

27.

väljendab oma kindlat veendumust, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad leidma asjakohased võimalused osaleda komisjoni poolt 2013. aastaks kavandatud kahes teabevahetussüsteemis. Need hõlmaksid ühiste näitajate väljatöötamist talituste toimimise ja töötulemuste hindamiseks ning parimate tavade suuniseid, mis aitaksid vältida seda, et kuritegelikud rühmitused saavad konfiskeeritud vara tagasi. Komitee arvates tuleks mõlema algatuse puhul kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ametliku partnerluse näol juba algatuste käivitamishetkest peale;

28.

soovitab, et koostatavas õigusakti ettepanekus eelistataks teiste võimalike lahendustega võrreldes seda, et konfiskeeritud vara omandiõigus antakse vara asukohaks olevale omavalitsusüksusele. Nii luuakse tugev institutsionaalne alus ka järgmisele etapile ehk kõnealuse vara taaskasutamisele, mille suhtes komitee ergutab ühiskondlikult kasulikule tegevusele, nt vara andmisele mittetulundusühingute või ühistute käsutusse, võttes arvesse ka tõika, et organiseeritud kuritegevus läheb kõige kallimaks maksma linnadele ja valdadele ning konfiskeeritud vara ühiskondlikult kasulikul taaskasutamisel on selge kompenseeriv tähendus kõnealusest tõsisest nähtusest mõjutatud kogukondadele. Komitee rõhutab seda, kui oluline on stabiilne õiguslik alus konfiskeeritud varade menetlemise jaoks ning juhib tähelepanu asjaolule, et kui võetakse täiendavaid meetmeid kehtiva õigusraamistiku tõhustamiseks või muutmiseks, siis tuleb samuti arvesse võtta tõsist kahju, mida põhjustab kohalikele kogukondadele muuhulgas organiseeritud kuritegevus;

29.

rõhutab siiski, et mis tahes konfiskeeritud vara konkreetne taaskasutamine eeldab samuti vahendeid selleks, et vara saaks praktikas ka tõepoolest kasutada, arvestades asjaolu, et vara on tihti kasutuskõlbmatuks muutunud;

30.

võtab seoses eesmärgiga 2 (hoida ära terrorismi ning tegeleda radikaliseerumise ja terroristide värbamise probleemiga) heameelega teadmiseks, et meetmes 1 (anda kogukondadele vahendid radikaliseerumise ja terroristide värbamise ärahoidmiseks) öeldakse juba muu hulgas, et terrorismi ärahoidmine „nõuab tihedat koostööd kohalike ametiasutustega”, millest järeldub, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsest osalust on teatises juba asjakohaselt arvesse võetud;

31.

juhib tähelepanu sellele, et tuleb arvestada konkreetseid ohtusid, mis sõltuvad asjaolust, et põhiõiguste rikkumine tuleneb eelkõige terrorismi vastu võitlemiseks võetud meetmetest;

32.

väljendab seega rahulolu selle üle, et järelikult on partnerlus Regioonide Komiteega ettenähtud seoses (juba käesolevaks aastaks) kavandatud ELi radikaliseerumisalase teadlikkuse võrgustiku loomisega, mis võiks aidata vastastikku tutvustada kogemusi, teadmisi ja häid tavasid, et juhtida tähelepanu radikaliseerumise ohule ja töötada välja teabevahetusmeetodeid terrorirühmade retoorika vastu võitlemiseks;

33.

rõhutab, et võrgustiku kavandatud koosseis, kuhu peaksid kuuluma arvukad kuritegevuse vastases võitluses eri ülesannetes pühendunult tegutsevad osalejad, kujutaks endast suurepärast alust praktilisele ja järjepidevale koostööle Regioonide Komitee ja Euroopa Komisjoni vahel ning oleks seega nii huvitatud isikute alaliseks ja informaalseks foorumiks, kus nad saaksid tutvustada oma ideid, ärgitades strateegilisele arutelule, kui ka katseprojektide testimise võimaluseks;

34.

teatab sellega seoses oma kavatsusest osaleda aktiivselt kavandatud Interneti-põhises foorumis ja tervet ELi hõlmavatel konverentsidel, rõhutades partnerluse otsekohese käivitamise vajadust, milleks peaksid komitee pädevad struktuuriüksused võtma viivitamata ühendust komisjoni vastavate struktuuridega;

35.

kutsub lisaks komisjoni üles looma sarnased operatiivsed kontaktid, et laiendada partnerlust 2012. aastaks kavandatud ministrite konverentsi korraldamisele ning liikmesriikide tegevuse toetamiseks mõeldud meetmete ja kogemuste käsiraamatu väljatöötamisele. Partnerluse laiendamine võib aidata luua senisest veelgi ühtsemat ühisalgatuste kogumit, mis aitaks pakkuda Euroopa kodanikele asjakohast ettekujutust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pühendumusest küsimusele, mis on praegusel hetkel erakordselt tähtis;

36.

pakub oma tuge ja koostööd kriitilise tähtsusega infrastruktuuride määratlemisel terrorirünnakute ennetamise raames;

37.

peab jätkuvalt seoses eesmärgiga 2 eriti oluliseks meedet 3 (kaitsta transporti). Komitee kiidab heaks selle, et arendatakse edasi ELi lennundus- ja mereturvalisuse korda, ning toetab samuti kavatsust tõhustada ELi tegevust maanteetranspordi valdkonnas;

38.

toetab seetõttu kohaliku ja piirkondliku raudteetranspordi ning kiirraudteetranspordiga seotud ettepanekut luua alaline maismaatransporditurvalisusega tegelev komitee, mille koosseisu osas soovitab Regioonide Komitee objektiivsetest tegevusvajadustest lähtudes, et sinna kuuluksid ametlikult ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad, kes oleksid kaasatud asjakohasel viisil ja vastavalt vajadusele paindlikult käsitletavast teemast tulenevalt;

39.

peab vaieldamatult tõestatuks, et raudteetranspordi hästiteatud ja arvukatel turvalisusprobleemidel on väga tugev mõju kohalike kogukondade õigusele vabalt liikuda. Sel põhjusel on kohalike omavalitsuste esindajate otsene osalus asjaomastes ELi tasandi organites hädavajalik;

40.

juhib tähelepanu arvukatele kriitilistele arvamusavaldustele lennureisijate andmete kasutamise kohta ning kutsub üles neid lennureisijate andmete kogumist puudutava kavandatud õigusakti koostamisel arvesse võtma;

41.

soovib ennekõike võtta endale seoses eesmärgi 3 (tõsta kodanike ja ettevõtjate jaoks turvalisuse taset küberruumis) alla kuuluvate meetmetega olulise rolli kodanike ja kohalike ettevõtjate teadlikkuse tõstmisel üha suuremast vajadusest võidelda kasvava ohuga ja rünnakutega infosüsteemide vastu, arvestades uusi meetodeid, mida kasutatakse seda liiki kuritegevuses;

42.

väljendab toetust probleemi lahendamiseks teatises väljapakutud äärmiselt pühendunud lähenemisviisile ning nõustub väitega, et arvutivõrgustike turvalisus on teabeühiskonna toimivuse esmatähtis eeldus. Need arvutivõrgustikud on eelkõige koondunud linnapiirkondadesse, kus lisaks sellele asuvad ka nende arvutivõrgustike sõlmpunktid. Seepärast soovitab komitee komisjonil koostöös kohalike omavalitsustega välja töötada toetava poliitika, millega hoolitsetaks linnapiirkondade arvutivõrgustike sõlmpunktide julgeoleku ja haldamise eest;

43.

on arvamusel, et ta võiks osaleda kavandatud meetmetes Euroopa suutlikkuse suurendamiseks kõnealuse probleemiga toimetulekuks, ning juhib tähelepanu olemasolevate struktuuride raames 2013. aastaks loodava ning selliste ELi institutsioonidega nagu CEPOL, Europol ja Eurojust tihedat koostööd tegeva, küberkuritegevusega tegeleva keskuse olulisusele. Keskuse teostatavuse uurimisele võiks kaasa aidata ka Regioonide Komitee;

44.

rõhutab, et siiski on vaja parandada kohalike ametiasutuste vastavaid oskusi, mistõttu on tarvis asjakohaseid investeeringuid omavalitsuste koolitamiseks;

45.

rõhutab seoses eesmärgiga 4 (tugevdada turvalisust piiride halduse kaudu) kõigepealt seda, kui oluline on teatises sisalduv selge viide solidaarsusele ja jagatud vastutusele (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 80), mis on esmatähtsad põhimõtted probleemi tõhusaks lahendamiseks, ning soovib samuti, et need põhimõtted väljenduksid konkreetsetes toetusmeetmetes liikmesriikidele ja nende piirkondadele, kus kõnealune probleem kõige sagedamini esineb;

46.

tõdeb lisaks põhimõtteliselt, et ülitähtis on sobitada võimalikult hästi kokku nii vältimatu vajadus tugevdada mehhanisme olemasolevate, viimasel ajal üha tõsisemaks muutuvate probleemide vastu võitlemiseks kui ka samaaegne vajadus kaitsta tõhusalt ELi mittekuuluvate partnerriikidega tehtava piiriülese koostöö protsesse. Kuna need kaks vajadust ilmselgelt täiendavad üksteist, on komitee valmis toetama mis tahes meedet, mis aitab edendada mõlema vajaduse saavutamist;

47.

rõhutab – arvestades järjest suureneva rände sotsiaalset mõõdet – tungivat vajadust kohalike ja piirkondlike omavalitsustega kooskõlastatud Euroopa sisserände- ja varjupaigapoliitika järele, mis põhineb inimõigustel, solidaarsusel ja vastutusel. Inimeste piiriülesel liikumisel tuleb erilist rõhku panna eraelu puutumatusele. Toonitada tuleb samuti, et mitmeid riike on vaja innustada, et nad võtaksid oma pinnal vastu rohkem inimesi, aidates sel viisil lahendada demograafilisi probleeme, mis on põhjustatud Euroopa rahvastiku ja töötajate arvu vähenemisest;

48.

rõhutab üldiselt seoses inimeste liikuvuse osas kavandatud meetmete paketiga, et nendes meetmetes järgitakse heakskiidetavat terviklikku tegevuskriteeriumit, olles suunatud uute tehnoloogiate senisest ulatuslikumale kasutusele piirikontrollis ja piirivalves (süsteem EUROSUR, millega seoses viidatakse teatises asjakohaselt käesolevaks aastaks kavandatud eraldi õigusakti ettepanekule) ning tõhusamale liikmesriikidevahelisele kooskõlastamisele tänu agentuurile Frontex, mille jaoks on teatises ette nähtud eraldi meede agentuuri teabehaldamise suutlikkuse suurendamiseks;

49.

rõhutab, et ka piiride turvalisuse tagamiseks kasutatavate isikute kontrollimise uute meetmete puhul (nt kehaskannerid) tuleb tagada vastavus ja asjakohasus taotletava tulemuse seisukohast ning reisijate põhiõigused eriti inimväärikuse seisukohast, eraelu kaitse ja õigus vabalt liikuda. Komitee tervitab viimaste sündmuste valguses algatust teostada kogu veetava kauba suhtes riskianalüüs. Kõnealused meetmed tuleb koostada selliselt, et kontrollimise piiratud tehnilisi võimalusi oleks igal konkreetsel juhul võimalik eesmärgipäraselt kasutada ja seejuures tagataks siiski majanduse seisukohalt oluline kiire kaubavedu;

50.

võtab seoses eesmärgiga 5 ülesandeks (Euroopa muutmine kriisidele ja katastroofidele vastupanuvõimelisemaks) toetada mis tahes Euroopa algatust reageerimaks kriisidele ja katastroofidele. Kuna komitees esindatud kohalikel organitel on antud valdkonnas oma olemusest tulenevalt pädevusvõimu ja kogemusi, leiab komitee, et ta võiks anda tulemusliku panuse ohtude ja riskide hindamisel, teadlikkuse tõstmise ürituste korraldamisel ning hädaolukordade operatiivsetes faasides kooskõlas teatises esitatud suunistega;

51.

rõhutab antud kontekstis ka oma valmisolekut osaleda kooskõlastamise ja teabevahetuse parandamises eelkõige ka kohalikul, piirkondlikul ja piiriülesel tasandil reaktorite ohutuse valdkonnas ja elanikkonna kaitsel radioaktiivsuse ohu eest;

52.

peab lõpetuseks eespool esitatust lähtuvalt esmatähtsaks, et komitee enda vältimatu osalemisega ELi sisejulgeoleku parandamisel peab kaasnema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkuse ja pädevusvõimu kohandamine. Seepärast on hädavalik investeerida täiendavalt uurimistegevusse ja innovatsiooni arendamisse küberjulgeoleku, uurimistegevuse, esmatähtsate infrastruktuuride kaitse ja linnade turvalisuse valdkondades ning oluline on Euroopa Komisjoni toetus. Omavalitsuste suutlikkus ja pädevused tuleb viia kooskõlla suurenenud vajadusega leida lahendusi järjest spetsiifilisematele ja keerulisematele küsimustele;

53.

on seetõttu arvamusel, et komitee peaks saama osaleda sise- ja julgeolekuküsimuste valdkonna 2013. aasta järgsete finantsvahendite läbivaatamise protsessis ning anda tulemusliku panuse võimalike finantsvahendite kavandamisse, et aidata kohaliku tasandi kogemuste alusel tagada ressursside eraldamise arukat ja tõhusat planeerimist.