18.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 15/17

—

SKP ei mõõda täpselt ühiskonna võimet tulla toime selliste küsimustega nagu kliimamuutused, ressursside tõhus kasutamine, elukvaliteet või sotsiaalne kaasatus. Seepärast soovitab komitee, et näitajad, mis valitakse suunamaks riikide poliitika ja strateegiate väljatöötamist ja kujundamist, oleksid kooskõlas ELi 2020. aasta strateegia prioriteetidega;

—

tõdeb, et teatises kirjeldatud järgmised viis meedet majandussaavutuste ja sotsiaalsete edusammude mõõtmiseks – a) SKP täiendamine keskkonnaalaste ja sotsiaalsete näitajatega, b) kiire teabe saamine otsustamise lihtsustamiseks, c) täpsem aruandlus hüvede jaotumise ja ebavõrdsuse kohta, d) Euroopa säästva arengu tulemustabeli väljatöötamine ning e) rahvamajanduse arvepidamise süsteemi laiendamine keskkonna- ja sotsiaalküsimustele – on sobivad ja loovad aluse ELi 2020. aasta strateegias tehtud ettepanekutele. Neid meetmeid ei tuleks kasutada mitte ainult järelhindamise tarbeks, vaid ka otsuste langetamiseks;

—

leiab, et on vaja parandada metoodikat, et saada ajakohaselt täielikumat ja tegelikkusele paremini vastavat teavet, mis võimaldab kasutada otsustusprotsessi lihtsustavaid näitajaid. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa ametiasutuste kasutatavad indeksid peavad olema ühtsed ning tagama ühiskondlike uuenduste loomise ja levitamise ning otsuste langetamisel sidususe;

—

leiab, et Eurostat peab arvestama kõnealuse teatise ettepanekutega, kuid ta peaks uurima ka piirkondlikku statistikat selliste ulatuslikumate aspektide kohta nagu elukvaliteet, säästvus ning sissetulekute ja vara jaotumine;

—

rõhutab, et struktuurifondide, sh Ühtekuuluvusfondi tegevus ei saa ega tohi pärast 2013. aastat põhineda ainult SKP-l elaniku kohta;

—

avaldab komisjoni teatise sisule toetust ja jagab komisjoni seisukohta, et SKP on otsustav näitaja, millega mõõta Euroopa ja selle piirkondade majanduskasvu ja heaolu. ELi poliitika väljatöötamiseks ja hindamiseks on siiski soovitav arendada välja täiendavad näitajad, millega saab täpsemalt mõõta edusamme sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste eesmärkide jätkusuutlikul täitmisel.

Raportöör

:

Vicente Álvarez Areces (ES/PES), Astuuria autonoomse piirkonna juht

Viitedokument

:

Komisjoni teatis nõukogule ja Euroopa Parlamendile „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas”

KOM(2009) 433 lõplik

1.

Väljendab heameelt kõnealuse teatise üle, mis annab Regioonide Komiteele võimaluse jätkata arutelu Euroopa Liidu tulevikust muutuvas maailmas. Tegelikkust peegeldavate ja seejärel tõhusat tegutsemist võimaldavate näitajate leidmine on tungivalt vajalik ülesanne, mis kohustab meid välja töötama majanduskasvu uue mudeli;

2.

meenutab, et komitee on mitmel puhul käsitlenud kõnealuse teatise teemat puudutavaid küsimusi. Arutelus 2010. aasta järgse Lissaboni strateegia üle palus komitee hiljuti (CdR 25/2009), et järgmise strateegia selge üldeesmärk oleks keskendumine „kõigi ELi kodanike kõrgele elukvaliteedile ja heaolule”, ning kordas, et võitlus vaesuse ja sissetulekute erinevustega nõuab territoriaalse lähenemisviisi kasutamist paljudes eri poliitikavaldkondades. Samuti märkis komitee, et järjest suureneb rahulolematus seoses SKP kasutamisega esmase näitajana, mille abil mõõdetakse majanduslikku edukust, ja kutsus üles leidma informatiivsemaid näitajaid mõõtmaks jõukust, heaolu ja elukvaliteeti Euroopas;

3.

juhib tähelepanu sellele, et oma perspektiivarvamuses „Ühtekuuluvuspoliitika tulevik”(CdR 210/2009 fin) märkis komitee, et „pooldab diferentseeritud lähenemist ühtekuuluvuspoliitika hindamisel hoolikalt valitud ja väljendusjõulisi näitajate rakendamisel, et tagada vahendite eesmärgipärane kasutamine ning anda edasi ulatuslik pilt struktuuripoliitika mõjudest”;

4.

leiab, et arutelu SKP d täiendavate näitajate üle on poliitiline arutelu, mille tulemusena tuleb määratleda, mis on heaolu praeguste ja tulevaste põlvkondade jaoks ning millised on kõige sobivamad meetmed selle heaolu saavutamiseks;

5.

märgib, et Euroopa Komisjon koostöös Eurostati, majandustegevuse ja sotsiaalsete edusammude mõõtmise komisjoni (nn Stiglitz-Sen-Fitoussi komisjon) ning OECDga teeb tööd samas suunas;

6.

tõdeb, et teatises kirjeldatud järgmised viis meedet majandussaavutuste ja sotsiaalsete edusammude mõõtmiseks – a) SKP täiendamine keskkonnaalaste ja sotsiaalsete näitajatega, b) kiire teabe saamine otsustamise lihtsustamiseks, c) täpsem aruandlus hüvede jaotumise ja ebavõrdsuse kohta, d) Euroopa säästva arengu tulemustabeli väljatöötamine ning e) rahvamajanduse arvepidamise süsteemi laiendamine keskkonna- ja sotsiaalküsimustele – on sobivad ja loovad aluse ELi 2020. aasta strateegias tehtud ettepanekutele. Neid meetmeid ei tuleks kasutada mitte ainult järelhindamise tarbeks, vaid ka otsuste langetamiseks;

7.

meenutab, et teatise avaldamine langeb kokku ELi 2020. aasta strateegia käivitamise ja selleteemalise poliitilise aruteluga, mis määrab ELi arengu keskmises ja pikas perspektiivis, ning samuti aruteluga 2013. aasta järgse finantsperspektiivi üle. Teatis mõjutab kindlasti ühtekuuluvuspoliitika edasist suunda ja seega ka selle rahalisi vahendeid. Sobivad näitajad lihtsustavad ELis kohalikul ja piirkondlikul tasandil täheldatavate erinevuste kindlakstegemist, mis puudutavad sissetulekut, haridustaset (sh formaalne ja mitteformaalne haridus), avalike teenuste kättesaadavust, tervishoiuteenuste kvaliteeti ning kultuurivarasid;

8.

seoses sellega tuleks võtta vaatluse alla regionaalpoliitika direktoraadi uuring „Piirkonnad 2020”, milles kasutatakse piirkondlikke näitajaid, et uurida, kuidas saab iga piirkond hakkama eri probleemidega ning milline on piirkonna suhtumine naaberpiirkondadesse;

9.

juhib tähelepanu sellele, et hoolimata asjaolust, et komisjoni teatises ei ole rõhutatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, näitavad edukad headest tavadest lähtuvad projektid, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad olla väga olulised ühiskonna (majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete) edusammude ulatuslikuma mõõtmise sisseviimisel ja levitamisel, eeldusel et neil on selleks olemas piisav suutlikkus ja nende käsutuses on vajalikud ressursid, sealhulgas ELi või riigi rahaline toetus. Selliste näitajate kehtestamiseks, millega mõõdetakse heaolu selle laiemas mõttes, peab olema võimalik neid jaotada kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seepärast on vaja teha koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

10.

rõhutab, et võrdsete võimaluste põhimõtet rakendades tuleb eriti arvestada maapiirkondade ja äärealade, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondade elanikega ja piirkondade, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimate piirkondade, saarte, äärepoolseimate, piiriüleste ja mäestikualade elanikega. ELi piirkondade ebavõrdsuse vähendamise eesmärgil tuleb pöörata erilist tähelepanu just neile aladele. Nimetatud alade haavatavus tuleneb majanduslikust, sotsiaalsest, demograafilisest, geograafilisest, ajaloolisest, territoriaalsest ja keskkonnaalasest survest. Nimetatud aspektidele tuleb pöörata erilist tähelepanu näitajate tabeli koostamisel, mis kajastaks nende piirkondade elanike juurdepääsu infrastruktuuridele ja üldhuviteenustele. Näitajate tabelis tuleb arvestada territoriaalse tegevuskava ja Leipzigi hartaga võetud kohustustega, et soodustada polütsentrismi ning uusi struktuurilisi seoseid linna- ja maapiirkondade vahel. Loomulikult kujundab nende seoste olemus keskkonnaraamistikku ning aitab parandada kohaliku ja piirkondliku poliitika kvaliteeti;

11.

leiab, et Eurostat peab arvestama kõnealuse teatise ettepanekutega, kuid ta peaks uurima ka piirkondlikku statistikat selliste ulatuslikumate aspektide kohta nagu elukvaliteet, säästvus ning sissetulekute ja vara jaotumine. Eurostati piirkondliku statistika aastaraamat peab panema aluse iga-aastasele poliitilisele arutelule, mille tulemusena vaadatakse läbi ELi poliitikameetmed;

12.

täheldab, et teatises „SKP täiendamine. Edu mõõtmine muutuvas maailmas” tunnistab komisjon sõnaselgelt SKP näitaja piiratust ning teeb ettepaneku võtta arutlusele valemid, kuidas täiendada SKP d teiste näitajatega. Sellest hoolimata nentis komisjon teatise kokkuvõttes, et oma puudustest hoolimata on SKP siiski turumajanduse toimimist kõige paremini kajastav näitaja. Kuigi ka see väide on vaieldav, käsitletakse teatises pigem sotsiaalseid edusamme ja heaolu, mille mõõtmiseks ei ole SKP kindlasti kõige kohasem;

13.

märgib, et rahvusvahelisel tasemel on käimas läbirääkimised, et saavutada ÜRO kokkulepe kliimamuutusi puudutavate ülemaailmsete meetmete juhtimise kohta pärast 2012. aastat, mil jõuab lõpule Kyoto protokolli esimene kohustusperiood. Samuti tõdeb komitee, et EL on võtnud ühepoolse kohustuse vähendada 2020. aastaks oma heitkoguseid 20 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega ning on teatanud nimetatud väärtuse tõstmisest 30 %-le, kui ka teised suuremad saastajad tööstusriikides ja arengumaades võtavad rahvusvahelise kokkuleppe raames endale osa vastutusest heitkoguste vähendamise valdkonnas. On teaduslikult tõestatud, et 2050. aastaks on tarvis vähendada heitkoguseid vähemalt 50 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. Nimetatud ambitsioonikad eesmärgid nõuavad üleminekut vähem CO2 heiteid tekitavale majandusele, mille tootmismeetodid ja tarbimismustrid on vähem energiamahukad ning ressursisäästlikumad. On oluline, et selline uus suundumus kajastuks kesksetes majandusnäitajates;

14.

meenutab, et ka OECD on kinnitanud, et SKP peegeldab tootmist, aga mitte heaolu, mida inimesed sellest tootmisest saavad. Paljud SKP arvutamisel arvesse tegevusvaldkonnad hoopis vähendavad kodanike heaolu (nt suured transpordikulud, mis tulenevad üksteisest kaugel asuva elu- ja töökoha vahel reisimisest tekkivatest liiklusummikutest) või on nende eesmärk muude valdkondade kahjuliku keskkonnamõju leevendamine. Lisaks sõltub inimeste heaolu nende kasutada olevast tulust ning avalike hüvede kättesaadavusest ja hinnast. Ka Stiglitz-Sen-Fitoussi komisjoni aruandes tähendatakse, et „juba kaua aega on olnud kahtlusi, et SKP on puudulik vahend heaolu ja turu toimimise mõõtmiseks” (1);

15.

rõhutab ka asjaolu, et SKP ei kajasta keskkonda mõjutavaid tegureid, nagu ressursside nappus, CO2 heited, saastavate toodete mõju, vee kvaliteet, elustiku mitmekesisus, linnadesse koondumise mõju ja maapiirkondadest lahkumine. Samuti ei võeta arvesse selliseid väga olulisi sotsiaalseid aspekte nagu sissetulekute ebavõrdne jaotumine inimeste ja piirkondade vahel, vaesus ja tervis. Ka ei hinnata sellist tegevust, mida turg ei tunnista, nagu ebaseaduslik töö, majapidamistööd, vabatahtlik töö ja vaba aeg;

16.

väljendab kahtlust, et praegu on puudu olulistest andmetest. Riik võib oma SKP d suurendada loodusvarade intensiivse kasutamise arvel, kuid riigi kapital seeläbi väheneb ja tulevastele põlvedele jääb kasutada vähem kapitali. Samas soovib komitee hoiatada majanduse arengu vastandamise eest teiste heaolu aspektidega. Kogemused näitavad, et positiivne majandusareng on sageli eeldus selleks, et poliitikas võetaks arvesse teisi heaolu aspekte;

17.

esitab ELi institutsioonidele seisukoha, et on vaja ühtlustada ja selgitada sõnumeid, mida nad soovivad kodanikele SKPga ja elaniku kohta arvutatava SKPga seotud näitajate kohta edastada. Vaja on läbipaistvamat teabevahetuspoliitikat;

18.

märgib, et ELi ametlikes dokumentides, sh aluslepingutes ja teatud määrustes, kasutatakse SKP kõrval ka teisi seotud näitajaid. Näiteks kasutatakse lähenemiseesmärgi 2007–2013 raames piirkondade määramiseks ja liigitamiseks SKP d elaniku kohta. Ühtekuuluvusfondist kaasrahastatavate liikmesriikide kindlaksmääramiseks kasutatakse kogurahvatulu elaniku kohta. Samuti kasutatakse kogurahvatulu finantsperspektiivides, et kehtestada eelarvekulutuste piirmäär. Lisaks ei viidata majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas protokollis nr 28 mitte SKP le ega kogurahvatulule, vaid hoopis rahvamajanduse kogutoodangule elaniku kohta, mille alusel tuleb otsustada, millistele liikmesriikidele Ühtekuuluvusfondist vahendeid eraldatakse;

19.

rõhutab, et struktuurifondide, sh Ühtekuuluvusfondi tegevus ei saa ega tohi pärast 2013. aastat põhineda ainult SKP l elaniku kohta;

20.

pooldab teatises komisjoni väljendatud kavatsust töötada välja üldine keskkonnaindeks ning täiendada elukvaliteedi näitajaid. Seepärast toetab komitee kindlalt katseprojekti algatamist, mille raames töötada välja üldine keskkonnaindeks , mis hõlmab selliseid aspekte nagu kasvuhoonegaaside heited, loodusmaastiku kadumine, õhusaaste, veekasutus ja jäätmete tekitamine. Kuna selle liitindeksi arvutamise meetodid on juba olemas, kutsub komitee komisjoni üles avalikustama selle väljatöötamisel tehtud töö ning esitama selle kiiresti aruteluks käesoleval, 2010. aastal, nagu teatises on sätestatud. Nagu komisjoni teatises märgitakse, ei tohiks näitajad käsitleda üksnes negatiivseid või positiivseid muutusi keskkonnas, vaid peavad hõlmama ka keskkonna kvaliteedi olukorda. Selles kontekstis on oluline, et mis tahes keskkonnanäitajad ei motiveeriks kasutama ressursse mittesäästval viisil;

21.

meenutab, et SKP ei ole kõikehõlmav seepärast, et sotsiaalsed ja keskkonnakulud ei ole praegu täiel määral arvestatud toodete ja teenuste hinna sisse. Regioonide Komitee kutsub seepärast komisjoni ja liikmesriike üles jätkama oma tööd selle tagamiseks, et edaspidi võetaks õigusaktides arvesse toote tegelikke majanduslikke kulusid;

22.

leiab, et kõnealune indeks, millega hinnatakse ELi territooriumil keskkonnakaitse valdkonnas tehtud töö tulemusi ja mis kvantitatiivse väärtusena näitab meile edusamme või mahajäämust keskkonnaküsimustes, ei peaks hõlmama mitte ainult ELi riike, vaid ka piirkondi. Komisjon peaks lisama oma metoodikasse elemendid, mis on vajalikud indeksi kohaldamisala laiendamiseks. Samuti tuleb luua ELi stiimulid piirkondadele, mis saavutavad kavandatud eesmärgid või ületavad neid;

23.

meenutab, et SKP d täiendavate näitajate teemalisel ELi konverentsil kutsus ELi eesistujariik Portugal mõõtma eri territoriaalüksuste edu täielikult võrreldavatel alustel ning märkis, et näitajad, mis ei anna võimalust piirkondi omavahel võrrelda, on vaid piiratud kasuteguriga. Niisiis soovitas Lissaboni ülemkogu luua selgema seose makromajanduse näitajate ja piirkondliku mõõtme vahel;

24.

leiab, et on oluline töötada välja keskkonnakvaliteedi näitaja (mis ei tohi jääda pelgalt valikuvõimaluseks, nagu teatises märgitakse), mis ei peegeldaks mitte ainult tervislikus keskkonnas elavate Euroopa kodanike arvu, vaid ka piirkondi, kus selline elukvaliteet on saavutatud, et määrata kindlaks seda võimaldanud poliitikameetmed. Seepärast teeb komitee ettepaneku analüüsida keskkonnakvaliteeti ELi eri piirkondadest lähtudes, et hõlbustada nende omavahelist võrdlust.

Selleks on oluline lähtuda igale Euroopa piirkonnale omaste tunnuste määratlemisel ennekõike Euroopa Keskkonnaagentuuri väljatöötatud kaartidest ja prioriteetsetest näitajatest , nii et igas piirkonnas saaks välja kujundada täpsema poliitika ja solidaarsuse strateegia nende piirkondade suhtes, millel on ajaloolistel põhjustel raskem oma keskkonnakvaliteeti parandada. Piirkondlike keskkonnavaatluskeskuste loomise toetamine oleks hindamatu poliitika, mis aitaks jälgida ja kujundada poliitikat alt-üles suunal. Iga piirkond juhiks tähelepanu oma eripärale ja teiste Euroopa piirkondadega ühistele elementidele. See lihtsustaks paindlike ja asümmeetriliste poliitikameetmete kasutust Euroopa tasandil ning aitaks kaasa piirkondadevahelist koostööd soodustavate sidemete loomisele;

25.

peab elukvaliteedi ja heaoluga seoses ideed luua oluliseks selliseid näitajaid nagu avalikud teenused, tervis, puhkus, jõukus, mobiilsus ja puhas keskkond, mis annavad tunnistust heast või halvast keskkonnast ja on selle põhjustajad. Lühidalt öeldes on teatud ühiskond või piirkond säästva arengu mõttes tervislik siis, kui tema majanduslikud mõõtmed (tootmine, turustamine ja tarbimine) on kooskõlas keskkonna- ja sotsiaalsete teguritega. Nende kasutamiseks on olulised OECD uuringud, mis käsitlevad inimeste arusaama heaolust;

26.

toetab ideed edastada otsuste langetamiseks vajalikku teavet peaaegu reaalajas nii keskkonnanäitajatega kui ka sotsiaalsete näitajatega seoses ning peab suureks edusammuks ühise keskkonnateabe süsteemi (SEIS) esitlemist eelmisel aastal. Tuleb kaotada keskkonnaandmete kahe- kuni kolmeaastane hilinemine võrreldes majandusandmetega.

Praegu kehtivate sotsiaalsete näitajatega seoses meenutab komitee, et Eurostat korraldas hiljuti aastate 2006–2007 ja 2008–2009 kohta praegu veel avaldamata ühtlustatud küsitluse, milles uuriti perekondade elutingimusi kõigis ELi riikides. Seega on juba olemas alusstruktuur, mida saab kohandada piirkondlikule tasandile.

Komitee teeb seega ettepaneku astuda samme koostamaks Euroopa tasandil piirkondadepõhise ühtlustatud sotsiaalse küsitluse , mis annaks suuniseid ühtekuuluvuspoliitikale ning oleks abiks kohaliku ja piirkondliku tasandi otsuste tegemisel;

27.

peab ülimalt oluliseks teavet sissetulekute jaotumise ja ebavõrdsuste kohta ning nõustub teatises tehtud avaldusega, et „sotsiaalne ja majanduslik ühtekuuluvus on ühenduse üldised eesmärgid. Nende saavutamiseks tuleb vähendada piirkondade ja sotsiaalsete rühmade ebavõrdsust.”

Siiski puudub teatisest selge viide territoriaalsele ühtekuuluvusele – tegurile, mis on eelkõige seotud keskkonnaaspektide ja ebasoodsate loodusoludega, mis esinevad teatud piirkondades ja takistavad nende arengut. Nende aspektidega tuleb arvestada otsuste aluseks olevate analüüside tegemisel ning seepärast oleks vaja neid mõõta ja hiljem võrdlevalt analüüsida.

Üha suuremat muret valmistab rikkuse jaotumine, sest hoolimata SKP kasvust elaniku kohta võib kasvada ka vaesusohus elavate inimeste arv. Seepärast on vaja täpsemat teavet rikkuse jaotumise ja ebavõrdsuste kohta, et suuta paremini kujundada sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika meetmeid.

Ka vastava piirkonna tööjõu (nii töötavate inimeste kui ka töötute) haridustaseme uurimine on oluline näitaja, mille abil on võimalik mõista erinevusi sotsiaalsete rühmade haridustasemes ning arendada seejärel sobivaid poliitilisi meetmeid.

Lisaks tuleks eraldi uurida viimase majanduslanguse otsest ja kaudset mõju ning tagajärgi erinevate piirkondade ja sotsiaalsete rühmade käekäigule, selleks et teha järeldusi ja ettepanekuid ning võimalikku ennetustööd edaspidisteks juhtudeks;

28.

leiab seoses sotsiaalsete näitajatega siiski, et piirkondade või isikute ebavõrdsusest põhjustatud probleemide seostamiseks keskkonnamõjuga ei ole vaja enne lasta vaesusel tekkida. Tuleb ainult mõelda sellele, et ebavõrdsuse kasv, eelkõige siis, kui see toob endaga kaasa maksutulude väiksema laekumise, nõrgestab uue säästva arengu jaoks vajalike ümberkorralduste elluviimise võimalusi. Samuti piirab sissetulekute madalam määr kodumajapidamiste võimet võtta ette muutusi, mis on säästva majanduskasvu eesmärgil vaja teha tarbimisharjumustes. Kuid samuti on tõsi see, et säästev käitumismudel loob keskmises ja pikas perspektiivis rahasäästu, mis kompenseerib algselt tehtud investeeringud.

Seepärast peavad sissetulekute ebavõrdsuse ja piirkondlike erinevuste näitajad olema tähelepanu keskpunktis unktis tulevaste strateegiliste otsuste langetamisel;

29.

toetab teatises kirjeldatud kava töötada välja säästva arengu tulemustabel . Igal juhul peab tabeli kasutegur olema võimalikult suur ja kõrvale tuleb heita akadeemilise järelehindamise meetod. See tähendab, et kõnealune tabel, mis peab katma kõik riigid ja piirkonnad, muutes võrreldavaks kõikide tasandite statistikasüsteemid, peab olema tegevust toetav tööriist, mis aitab koostada suuniseid, mille abil kujundada välja ELi valdkondlikke ja piirkondlikke poliitikameetmeid. Seeläbi võimaldaks tabel lisada ühiskondliku innovaatilisuse ja selle kaudu eelkõige säästvuse teguri kõigisse strateegiamudelitesse ning koostada rohkem heade tavade võrreldavaid hinnanguid ja kiirendada arengueesmärkide saavutamist. Komitee kutsub komisjoni üles esitlema tulemustabeli pilootversiooni, nii nagu teatises lubatud;

30.

uued näitajad peavad olema tõhusad, usaldusväärsed ja laialt tunnustatud, et mõõta edusamme ökoloogiliselt tõhusa majanduse suunas ning töötada nende põhjal välja säästva arengu tulemustabel, mis kajastab sotsiaalseid, majanduslikke ja keskkonnaaspekte. Uute näitajate hulka peab kuuluma bioloogilise mitmekesisuse näitaja;

31.

innustab integreeritud keskkonna- ja majandusalase arvepidamisega seoses jõupingutusi, mida tehakse nn rohelise arvepidamise sisseviimiseks. Teatud aspektide puhul on tehtud märkimisväärseid edusamme tänu Eurostati, liikmesriikide statistikaametite ja OECD jõupingutuste kooskõlastamisele, kuid hõlmata tuleb kõik ELi riigid, nii et 2013 aastal oleksid ühises õigusraamistikus juba saadaval keskkonnaandmed energiatarbimise ja jäätmete käitlemise kohta ning rahalised andmed keskkonnaga seotud toetuste kohta.

Samuti on vaja täiendada Euroopa rahvamajanduse ja regionaalse arvepidamise süsteemi tulemustabelit sotsiaalsete näitajatega, nagu kodumajapidamiste kasutada olev tulu ja kasutada oleva tulu korrigeeritud näitaja. Tabelisse tuleb kaasata kõik ELi liikmesriigid ja piirkonnad, et edendada selle kasutust, sest sellega määratakse paremini kui praeguse SKP ga elaniku kohta kindlaks tarbimine ja säästud;

32.

leiab, et teatises käsitletud küsimused vastavad Euroopa Liidu toimimise lepingu kolmanda osa XVIII ja XX jaotisele, milles käsitletakse majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ning keskkonda;

33.

mõistab, et teatises käsitletavad poliitikavaldkonnad ei ole ELi ainupädevuses ning seepärast kehtib nende puhul subsidiaarsuse põhimõte. Siiski leiab komitee, et esineb riikidevahelisi aspekte, mida ei saa nõuetekohaselt reguleerida liikmesriikide või kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iseseisva tegevusega. Seepärast saavutataks eesmärke tõhusamalt ühiste poliitikameetmete või kooskõlastatud tegevuse abil;

34.

on seisukohal, et teatises kavandatud meetmed näivad olevat kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, sest nad ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik seatud eesmärkide saavutamiseks. Eelkõige kavatseb komisjon töötada välja näitajaid ja teisi järelevalvevahendeid, nagu Euroopa säästva arengu tulemustabel;

35.

palub Euroopa Komisjonil seoses parema õigusliku reguleerimisega tunnustada rohkem kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, eelkõige vajadust toetada nende osalemist uue lähenemisviisi väljatöötamisel sotsiaalse ja keskkonnaalase edu mõõtmiseks. Komisjon peaks andma abi ja vahendeid kogu ELi hõlmavate statistika andmebaaside loomiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Need andmebaasid aitaksid kaasa näitajate väljatöötamisele ELi tasandil;

36.

meenutab, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kehtestanud juba suure hulga individuaalseid ja diferentseeritud keskkonna-, majandus-, sotsiaal- ja tehnoloogianäitajaid, mis võivad aidata töötada ELi jaoks välja näitajaid, mis peegeldavad liikmesriikide olukorda ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et seeläbi saaks võrrelda omavahel kõiki ELi piirkondi ja väiksemaid omavalitsusi.

Lisaks ELi tasandi näitajatele oleks kasulik saada teavet ka teistest riikidest ning samuti rahvusvaheliste organisatsioonide kogutud teavet;

37.

on selge, et SKPd tuleks täiendada nii muu majandusstatistikaga kui ka sotsiaal- ja keskkonnastatistikaga, mis on inimeste heaolu seisukohast väga olulised.

SKPei ole mõeldud pikaajaliste majanduslike ja ühiskondlike muutuste täpseks mõõtmiseks ja eelkõige ei võimalda see mõõta ühiskonna võimet tulla toime selliste küsimustega nagu kliimamuutused, ressursside tõhus kasutamine, elukvaliteet või sotsiaalne kaasatus. Seepärast soovitab komitee, et näitajad, mis valitakse suunamaks riikide poliitika ja strateegiate väljatöötamist ja kujundamist, oleksid kooskõlas ELi 2020. aasta strateegia prioriteetidega;

38.

leiab, et traditsioonilist SKP-näitajat tuleb täiustada ning täiendada seda keskkonda ja sotsiaalset heaolu puudutavate teguritega. Sellega seoses leiab komitee, et on vaja luua üldine keskkonnaindeks ning viia Euroopa, riigi ja piirkonna tasandil sisse ühtlustatud sotsiaalküsitlus;

39.

leiab, et on vaja parandada metoodikat, et saada ajakohaselt täielikumat ja tegelikkusele paremini vastavat teavet, mis võimaldab kasutada otsustusprotsessi lihtsustavaid näitajaid. Komitee juhib tähelepanu sellele, et kohalike, piirkondlike, riiklike ja Euroopa ametiasutuste kasutatavad indeksid peavad olema ühtsed ning tagama ühiskondlike uuenduste loomise ja levitamise ning otsuste langetamisel sidususe. Samuti on oluline tõsta teadlikkust erinevate heaolu näitajate omavahelisest seosest, eriti kuna SKPd täiendavad näitajad muutuvad sageli pika ajalise viivitusega;

40.

nõuab, et näitajate valik ja sisu otsustataks ulatuslikul alt-üles suunalisel arutelul, milles osalevad kohalikud kogukonnad, piirkonnad, riigid ja EL. Tänu vastastikkusele täiendavusele võimaldaks see tagada eesmärkide tõhususe ja ELi poliitilise tegevuse õiguspärasuse, aidates kodanikel end enam samastada kriisist väljumise ning keskkonna ja elukvaliteedi säilitamise jõupingutustega;

41.

märgib, et rahvastikutiheduse näitaja võeti kasutusele 1995. aastal ELi laienemise ajal. See näitab arengu ees seisvaid takistusi Põhja-Euroopa madala rahvastikutihedusega piirkondades. Takistuste hulka kuuluvad muu hulgas pikad vahemaad, teenuste osutamise ja infrastruktuuri kallidus ning ebapiisav majandusbaas ettevõtluse alustamiseks. Sarnaseid lihtsaid näitajaid tuleks kasutada ka tulevikus, nt ühtekuuluvuspoliitika suunamisel;

42.

palub, et Euroopa Liit jätkaks tööd kooskõlas teiste rahvusvaheliste institutsioonidega, nagu OECD, Maailmapank, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon ja statistikaametid, nii et Euroopa Liidus vajalikud jõupingutused oleksid globaalsel tasandil kooskõlas teiste rahvusvaheliste organite tehtava tööga;

43.

juhib tähelepanu vajadusele kooskõlastada näitajad uue strateegia ja 2013. aasta järgse finantsperspektiivi põhieesmärkidega. ELi strateegiad peegelduvad eelarvetes ning need strateegiad peavad toetuma tulevikuambitsioonidele, mille eesmärk on parandada tegelikku eluolu, mis saab põhineda vaid kahel teabeallikal – statistika ja avalik arvamus – ning lisaks Euroopa demokraatlike institutsioonide juhirollil;

44.

avaldab teatise sisule toetust ja jagab komisjoni seisukohta, et SKPon otsustav näitaja, millega mõõta Euroopa ja selle piirkondade majanduskasvu ja heaolu. ELi poliitika väljatöötamiseks ja hindamiseks on siiski soovitav arendada välja täiendavad näitajad, millega saab täpsemalt mõõta edusamme sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaalaste eesmärkide jätkusuutlikul täitmisel.