(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1717/2006 (millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend) (2) eesmärk on võimaldada ühendusel reageerida kriisiolukordadele ja tekkivatele kriisiolukordadele kooskõlastatult ja integreeritult, kasutades selleks ühte õigusakti ja lihtsustatud otsustamismenetlust.

(2)

Määruse (EÜ) nr 1717/2006 artiklis 25 sätestatud läbivaatamise kohaselt võib teha ettepanekuid määruse muutmiseks.

(3)

Määrus (EÜ) nr 1717/2006 tuleb kooskõlla viia Euroopa Ühenduste Kohtu 20. mai 2008. aasta otsusega (3), mille kohaselt võib ühendus rakendada meetmeid võitluseks väike- ja kergrelvade leviku, ebaseadusliku kasutamise ja nendele juurdepääsu vastu arengukoostöö poliitika ja seega määruse (EÜ) nr 1717/2006 alusel.

(4)

Määruse (EÜ) nr 1717/2006 artikli 4 punktis 3 sätestatud eesmärkide saavutamist ja järjekindlust tuleks parandada, võimaldades nimetatud määruse artikli 4 punkti 3 kohaste hanke- ja toetuslepingute sõlmimise konkursil osaleda üldistel alustel, nagu see on artikli 3 kohaste meetmete puhul, ja viia kriisiolukordadele reageerimiseks antavas abis osalemist ja päritolureegleid käsitlevad sätted kooskõlla kriisivalmidust käsitlevate sätetega.

(5)

Komisjonil peaks olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte mitut riiki hõlmavate strateegiadokumentide, temaatiliste strateegiadokumentide ja mitmeaastaste näidisprogrammide kohta juhul, kui need täiendavad määrust (EÜ) nr 1717/2006 ja on üldkohaldatavad. Eriti oluline on, et komisjon peaks ettevalmistustöö käigus asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasemel.

(6)

Määruse (EÜ) nr 1717/2006 artiklis 24 sätestatud ülemmäär rahastamispaketist, mida võib eraldada nimetatud määruse artikli 4 punkti 1 kohastele meetmetele, on osutunud ebapiisavaks ja seda tuleks suurendada. Kõnealune säte hõlmab paljusid valdkondi ja isegi mitmesihiliste programmide puhul on ainult väheseid võimalik olemasolevate nappide ressursside raames tõhusalt hallata. Tõhusate meetmete väljatöötamiseks kriitilise tähtsusega infrastruktuuri ja rahvatervist ohustava olukorra ning piirkondadeülestele ohtudele ülemaailmsel tasandil reageerimise küsimustes on vaja laiaulatuslikumaid meetmeid, millel oleks tegelik mõju ning mis oleksid nähtavad ja usaldusväärsed. Lisaks sellele on selliste piirkondadeüleste meetmete väljatöötamiseks, mis täiendaksid riiklikke ja piirkondlikke rahastamispakette, vaja piisavaid rahastamisvahendeid, et saavutada kriitiline mass. Üldisest rahastamispaketist eraldatavat ülemmäära määruse (EÜ) nr 1717/2006 artikli 4 punkti 1 kohastele meetmetele tuleks suurendada 7 %-lt 10 %-le, et võimaldada paremini täita nimetatud määruse artikli 4 punktis 1 sätestatud eesmärke.

(7)

Et käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ja meetmete ulatuse tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(8)

Määrust (EÜ) nr 1717/2006 tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 3 lõike 2 punkt i asendatakse järgmisega:

2)

Artiklit 4 muudetakse järgmiselt:

3)

Artikli 6 lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmistega:

„3.     Kui eriabimeetme maksumus ületab 20 000 000 eurot, võtab vastava meetme vastu komisjon, kes võtab arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti.

4.     Komisjon võib võtta vastu vahereageerimisprogrammid, et luua või taastada liidu väliskoostöö poliitika tõhusaks rakendamiseks vajalikud tingimused. Vahereageerimisprogrammid tuginevad eriabimeetmetele. Need võtab vastu komisjon, kes võtab arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti.”.

4)

Artiklit 7 muudetakse järgmiselt:

5)

Artikli 8 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.     Iga-aastased tegevusprogrammid ning nende muudatused või pikendamised võtab vastu komisjon, kes võtab arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti.”

6)

Artikli 9 lõiked 3ja 4 asendatakse järgmisega:

„3.     Erimeetmed, mille maksumus ületab 5 000 000 eurot, võtab vastu komisjon, kes võtab arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seisukohti.

4.     Komisjon teavitab Euroopa Parlamenti ja nõukogu kuni 5 000 000-eurose maksumusega erimeetmete vastuvõtmisest ühe kuu jooksul.”

7)

Artikli 17 lõiked 4 ja 5 asendatakse järgmisega:

„4.   Artiklis 6 osutatud eriabimeetmete ja vahereageerimisprogrammide puhul ning meetmete puhul, mida võetakse artikli 4 punktis 3 osutatud eesmärkide saavutamiseks, lubatakse hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil osaleda üldistel alustel.

5.   Artikli 4 punktides 1 ja 2 osutatud eesmärkide saavutamiseks vastu võetud meetmete korral on hanke- või toetuslepingute sõlmimise konkursil osalemine avatud arengumaade või üleminekuriikide (vastavalt OECD määratlusele) ja kõigi teiste asjaomase strateegia alusel abikõlblike riikide füüsilistele ja juriidilistele isikutele ning neile laienevad päritolureeglid.”

8)

Artikkel 21 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 21

Hindamine

Komisjon hindab korrapäraselt tegevussuundade ja programmide mõjusust ning tulemusi ja programmide koostamise tõhusust, et teha kindlaks, kas eesmärgid on saavutatud, ning võimaldada anda soovitusi tulevaste meetmete parandamiseks. Komisjon saadab olulised hindamisaruanded aruteluks Euroopa Parlamendile ja nõukogule. Neid tulemusi võetakse arvesse programmi koostamisel ja vahendite eraldamisel.”

9)

Artikkel 22 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 22

Delegeeritud volituste rakendamine

1.     Õigus võtta vasta artikli 7 lõikes 3 ja artikli 7 lõikes 7 nimetatud delegeeritud õigusakte antakse komisjonile määruse kohaldamise ajaks.

2.     Kohe kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

3.     Komisjonile antud õiguse suhtes võtta vastu delegeeritud õigusakte kohaldatakse artiklites 22 b ja 22 c sätestatud tingimusi.

Artikkel 22 a

Delegeerimise tagasivõtmine

1.     Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artikli 7 lõikes 3 ja artikli 7 lõikes 7 nimetatud volituste delegeerimise tagasi võtta.

2.     Institutsioon, kes on alustanud sisemenetluse, et otsustada, kas volituste delegeerimine tuleks tagasi võtta, teatab sellest teisele seadusandjale ja komisjonile mõistliku aja jooksul enne lõpliku otsuse tegemist, nimetades delegeeritud volitused, mida ta soovib tagasi võtta, ja esitades tagasivõtmise põhjused.

3.     Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituste delegeerimine. Otsus jõustub kohe või selles täpsustatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust. Otsus avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 22 b

Delegeeritud õigusaktide suhtes vastuväidete esitamine

1.     Euroopa Parlament ja nõukogu võivad delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitada kahe kuu jooksul alates õigusakti teatavakstegemisest.

Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel võib seda tähtaega pikendada kahe kuu võrra.

2.     Kui pärast lõikes 1 osutatud tähtaja möödumist ei ole Euroopa Parlament ega nõukogu delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitanud, avaldatakse see Euroopa Liidu Teatajas ning õigusakt jõustub selles sätestatud kuupäeval.

Delegeeritud õigusakti võib avaldada Euroopa Liidu Teatajas ning see võib jõustuda enne nimetatud tähtaja möödumist, kui nii Euroopa Parlament kui ka nõukogu on teatanud komisjonile, et nad on otsustanud vastuväiteid mitte esitada.

3.     Kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab delegeeritud õigusakti suhtes lõikes 1 osutatud tähtaja jooksul vastuväiteid, siis õigusakt ei jõustu. Institutsioon, kes delegeeritud õigusakti suhtes vastuväiteid esitab, peab neid ka põhjendama.”

10)

Artikkel 24 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 24

Rahastamispakett

Rahastamispakett käesoleva määruse rakendamiseks ajavahemikul 2007–2013 on 2062000000 eurot. Eelarvepädevad institutsioonid kinnitavad iga-aastased assigneeringud finantsraamistiku piires.

Ajavahemikul 2007–2013: