11.2.2011

Euroopa Liidu Teataja

C 44/148

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”

KOM(2009) 154 lõplik – 2009/0157 (COD)

2011/C 44/25

Raportöör: Claudio CAPPELLINI

20. novembril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste ja ametlike dokumentide tunnustamist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist”

KOM(2009) 154 lõplik – 2009/0157 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. juunil 2010.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 464. istungjärgul 14.–15. juulil 2010 (14. juuli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 119, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tervitab komisjoni ettepanekut, ent märgib siiski, et see ei vasta kaugeltki rohelises raamatus esitatud perspektiividele ning veelgi vähem komitee 26. oktoobri 2005. aasta arvamuses esitatud ettepanekutele.

1.2 Komitee leiab, et määruse ettepanek on kodanikuühiskonnale oluline vahend, et suurendada õiguslikku etteaimatavust ning lihtsustada kiireid ja kulutõhusaid lahendusi rahvusvahelistes pärimisasjades ELi liikmesriikides. Samas juhib komitee komisjoni tähelepanu vajadusele vaadata läbi teksti eri keeleversioonid, et tagada nende kooskõla ja korrektse õigusterminoloogia kasutamine.

1.3 Komitee väljendab mõningast muret eelkõige seoses ELi mittekuuluvate riikide õigusega ja pärimistunnistuse teatavate aspektidega. Neile probleemidele pakuvad lahenduse uus artikkel 26 ja artikli 43 lõikes 2 sätestatud pikem tähtaeg. Kõnealune määruse ettepanek on keeruline dokument, mille põhjalik analüüs ja tutvustamine nõuaksid ulatuslikumat töödokumenti, mis väljuks komitee tavakäsitluse piiridest.

1.4 Komitee soovitab tungivalt, et määruse ettepanekusse viidaks sisse järgmised muudatused:

lisada määruse ettepaneku seletuskirja punktidesse 1.2 ja 3.2 järgmised laused: „Samuti takistavad ja lükkavad need erinevad eeskirjad edasi õigusjärgse pärija omandiõiguse teostamise surnu vara üle” ja „Liikmesriikide ühepoolsed meetmed ei ole määruse ettepaneku kõikide eesmärkide saavutamiseks piisavad” (vt punktid 3.4.3 ja 3.4.4);

ii.	lisada artikli 1 lõikes 1 selgitus, et määruse ettepanekut kohaldatakse üksnes „rahvusvahelise iseloomuga” pärimisasjadele (vt punkt 4.1.1);

iii.	asendada artikli 21 lõikes 1 kõikides keeleversioonides sõna „rohkem” sõnaga „lisa-” või „muid” (vt punkt 4.3.8);

iv.	muuta artikli 25 sõnastust järgmiselt: „Üldine kohaldatavus. Käesoleva määrusega sätestatakse kohaldatav õigus ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega” (vt punkt 4.3.9);

Muuta artikli 26 (pealkiri peaks ingliskeelses versioonis olema Renvoi, mitte Referral; eestikeelne versioon: „Tagasisaade ja edasiviide”) sõnastust järgmiselt: „Kui surnu ei ole artikli 17 kohaselt valinud kohaldatavat õigust ning käesoleva määruse alusel on kohaldatavaks õiguseks ELi mittekuuluva riigi õigus, mille kollisiooninormide järgi määratletakse kohaldatava õigusena kas sellise ELi liikmesriigi või ELi mittekuuluva riigi õigust, mis kohaldaks oma õigust, siis kohaldatakse selle teise riigi õigust. Käesolev artikkel ei laiene pärimislepingutele, mille ühendav tegur artikli 18 lõike 2 tähenduses on õigus, millega sel on kõige tihedam seos”. (vt punkt 4.3.10.1.);

vi.	lisada artiklis 27 kõikides keeltes sõna „ilmses” enne sõna „vastuolus” ja sõna „rahvusvahelise” enne sõnaühendit „avaliku korraga”, vähemalt prantsuse ja itaalia keeles (vt punkt 4.3.11);

vii.	kasutada kõikides keeltes artikli 27 lõikes 2 sõna „sätted” (vt punkt 4.3.12);

viii.

pikendada artikli 43 lõikes 2 sätestatud tähtaega üheksale või kaheteistkümnele kuule (vt punkt 4.6.1).

2. Taust

2.1 Ettepanek käsitleb keerulist teemat, mis on oluline igaühele, kelle alaline elukoht (teatud laiendused on sätestatud artiklis 6), sõltumata tema kodakondsusest, asub Euroopa Liidus. Pärimisõigust ja testamente käsitlev roheline raamat (1) pani aluse laiapõhjalistele konsultatsioonidele rahvusvahelistes pärimisasjades seadusjärgse ja testamendijärgse pärimise teemal.

2.2 Määruse ettepaneku praktiline tähtsus ühtse normdokumendina tuleneb asjaolust, et praegu esinevad ELi liikmesriikide õigusnormides erinevused järgmistes küsimustes:

a)	kohaldatava õiguse kindlaksmääramine;

b)	liikmesriikide kohtute pädevuse ulatus rahvusvaheliste testamentide ja pärimise asjus;

c)	tingimused, mille korral võib teises ELi liikmesriigis langetatud kohtuotsust tunnustada ja see täitmisele pöörata;

d)	tingimused, mille korral võib teises ELi liikmesriigis vastu võetud ametlikke dokumente tunnustada ja need jõustada.

2.3 Selguse huvides soovitakse määruse ettepanekuga sätestada ühtne kord neile eeskirjadele, mis kõik kuuluvad rahvusvahelise eraõiguse valdkonda ning seavad rahvusvaheliste testamentide ja pärimisasjade lahendi sõltuvusse õigusest, mida nende suhtes kohaldatakse vastavalt asukohariigi (ELi liikmesriigi) konkreetsetele kollisiooninormidele (sisalduvad määruse ettepanekus). Teisalt ei soovita määruse ettepanekuga iseenesest mingil moel mõjutada ELi liikmesriigi materiaalõigust, mis reguleerib pärijate seisundit, õigusi ja kohustusi surnu vara (või pärimisasjade) suhtes. Lisaks ei ole VI peatüki kohaselt loodud Euroopa pärimistunnistus erandjuht, vaid selles käsitletakse pärija seisundi tõendamist, pakkumata asukohariigile ühtseid sisulisi sätteid tingimuste kohta, mis selle seisundi saamiseks tuleb täita. Üldisemas plaanis ei kuulu asukohariigi materiaalõigus asutamislepingu artikli 65 punktiga b antud pädevuste alla, kui välja arvata kõnealune määruse ettepanek.

3. Üldised märkused

3.1 Arvamuses (2) pärimisõigust ja testamente käsitleva rohelise raamatu kohta on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee muuhulgas:

a)	tervitanud rohelist raamatut, leides, et „selles tõstatatud küsimused on olulised ja pakilised”;

b)	juhtinud komisjoni tähelepanu „maksuprobleemidele, mis võivad pärijatel tekkida seoses mitmes riigis paikneva pärandvaraga”;

väljendanud avalikult oma huvi, märkides, et komitee „peab testamentide ja pärimisõiguse teemat Euroopa kodanikele huvipakkuvaks ja oluliseks. Samuti loodab komitee ühenduse algatusest formaalsuste lihtsustamist, suuremat õiguslikku ja rahalist kindlustunnet, kiiremat piiriüleste pärimisküsimuste lahendamist”.

3.2 Komiteepoolse huvi ülesnäitamist testamentide ja pärimisasjus, mis kajastus väites, et seda peetakse „Euroopa kodanikele huvipakkuvaks ja oluliseks”, on vaja neli aastat pärast rohelise raamatu analüüsimist ajakohastada, võttes arvesse komisjoni määruse ettepaneku struktuuri ja selles esitatud konkreetseid sätteid.

3.3 Praeguse määruse ettepaneku potentsiaal ja sidusrühmad

3.3.1 Tuleb märkida, et komitee kutsus komisjoni oma arvamuses (3) üles käsitlema maksuküsimusi ja soovis „suuremat […] rahalist kindlustunnet”. Rääkides määruse ettepaneku kohaldamisalast ja võttes arvesse asutamislepingu artiklis 65 antud piiratud pädevusi, käsitletakse määruse ettepanekus testamentide ja pärimisasjade rahvusvahelise eraõiguse aspekte ning ei ole kavas, et sellel oleks otsene mõju liikmesriikide õigusele, mis tegeleb rahvusvaheliste testamentide ja pärimisasjade rahaliste aspektidega.

3.3.2 Testament tehakse – kui üldse – enne surma ja testaator võib selle hetkeni testamendi tühistada ning pärimisõiguse sätted kehtivad kohe pärast surma. Ei testamendid ega pärimisasjad ei ole õiguslikult jõus ega reguleeri pärimisega seotud tagajärgi enne, kui alles pärast surma. Määruse ettepanek puudutab seega igaüht, kõiki kodanikuühiskonna sidusrühmi.

3.3.3 Kohaldamisala selgitamise huvides tuleb siiski märkida, et määruse ettepanek:

a)	käib üksnes nende testamentide ja pärimisasjade kohta, millel on rahvusvaheline iseloom – mõistet ennast ei ole määruse ettepanekus selgitatud – ja mitte palju arvukamate puhtalt siseriiklike pärimisasjade kohta;

b)	käib üksikisikute kohta, st füüsiliste isikute, mitte eraõiguslike või avalik-õiguslike juriidiliste isikute kohta.

3.4 Eesmärgid ja subsidiaarsuse põhimõte

3.4.1 Loomulikult selgitab ELi määruse ühtne ja siduv olemus ELi liikmesriikide, nende siseriiklike õigusaktide ja kohtute suhtes asjaolu, et määruse ettepanek suurendab märkimisväärselt õiguslikku etteaimatavust kõikides küsimustes, mida ta reguleerib. Sellest mõjust tuleneb määruse ettepaneku otsene lisaväärtus. Esmatähtis on tagada määruse ettepaneku sätete kvaliteet ja täpne koostamine.

3.4.2 Sõnastatud eesmärk „kaotada kõik isikute vaba liikumist piiravad takistused” ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale asjaolult, et küsimused, kas isikul on pärija seisund või mitte ja kas tal on juriidiline õigus surnu varale ELi liikmesriigis, tuleb lahendada mitte rahvusvahelise eraõiguse normide alusel (mis on määruse ettepaneku teema), vaid asjakohaste materiaalõiguse normide alusel, mis asukohariigis kehtivad ELi liikmesriikide testamentidele ja pärimisasjadele. Määruse ettepanek ei kavanda mingit muutust selles osas, kuna ei ühtlusta niisuguseid materiaalõiguse sätteid. Lissaboni lepingu jõustumisega seoses tuleks seletuskiri läbi vaadata ja vajadusel ümber sõnastada. Ühendkuningriigi, Iirimaa ja Taani seisukohtadega seoses kordab komitee taas oma nõudmist, et need liikmesriigid peaksid väljendama nõusolekut seda määrust rakendada.

3.4.3 Nende selgituste valgel märgib komitee, et määruse ettepaneku seletuskirja punktis 1.2 on toodud kohane avaldus („Seepärast on oma õiguste teostamine rahvusvaheliste pärimisasjade puhul praegu üsna keeruline”), aga ka vähem veenev ja kaugeleulatuv järeldus, mida on laiendatud omandiõigusele („Asjaolu, et erinevaid eeskirju on nii palju, ei võimalda inimestel täielikult teostada ka oma õigust eraomandile”). Selle asemel oleks täpsem ja kohasem kasutada leebemat sõnastust: „Samuti takistavad ja lükkavad need erinevad eeskirjad edasi õigusjärgse pärija omandiõiguse teostamise surnu vara üle”.

3.4.4 Väites „seepärast oleksid liikmesriikide ühepoolsed meetmed selle eesmärgiga vastuolus” on mõiste „vastuolu” selge liialdus. Kui ELi liikmesriigid soovivad, võivad nad määrusest hoolimata püüelda vähemalt kohaldatava õiguse ühtse määratlemise poole, ratifitseerides 1989. aasta Haagi konventsiooni pärimisasjade kohta. Komitee leiab, et sobivam on leebem sõnastus, näiteks: „Liikmesriikide ühepoolsed meetmed ei ole määruse ettepaneku kõikide eesmärkide saavutamiseks piisavad”.

4. Konkreetsed märkused

4.1 I peatükk: Kohaldamisala ja struktuur

4.1.1 Määruse ettepaneku eesmärk on reguleerida testamentide ja pärimisasjadega seonduvaid rahvusvahelise eraõiguse aspekte, kuid seda mõistet ei selgitata. Selguse huvides tuleb lisada viide, et määruse ettepanekut kohaldatakse üksnes „rahvusvahelise iseloomuga” juhtumite puhul.

4.1.2 Juba pealkirjast nähtub, et määruse ettepanek katab nii kohtualluvust (II peatükk) kui ka otsuste tunnustamist ja täitmist (IV peatükk), st rahvusvahelise eraõiguse kaht haru, mida (välja arvatud kohaldatava õiguse normid) käsitletakse 22. detsembri 2000. aasta määruses (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ning kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (edaspidi „määrus (EÜ) nr 44/2001”), mille kohaldamisalast on testamendid ja pärandiasjad välja arvatud. See lünk aitab selgitada, kuivõrd oluline on otsus hõlmata määruse ettepanekus rahvusvahelise eraõiguse kõik kolm haru – rahvusvahelistes pärimisasjades kohaldatav õigus, kohtualluvus ning kohtuotsuste tunnustamine ja täitmine – ja esitada nende kohta ühtsed eeskirjad.

4.2 II peatükk: Kohtualluvus

4.2.1 II peatükk (artiklid 3–15) puudutab kohtualluvust ja kehtib liikmesriikide kõikide kohtute suhtes, kuid kohtuväliste asutuste suhtes ainult vastavalt vajadusele.

4.2.2 Üldine kohtualluvus määratakse isiku surma hetkel tema alaliseks elukohaks olnud liikmesriigi kohtule. Loomulikult ei seata tingimusi kodakondsuse suhtes. Tuleb märkida, et ka ELi üldine kohtualluvuse režiim ehk lex generalis, milleks on määrus (EÜ) nr 44/2001, sätestab üldise kohtualluvuse elukoha alusel, jättes kõrvale kodakondsuse teema.

Määruse ettepaneku kohaselt kehtib üldine kohtualluvus (surnud) ELi kodanikele, kuid ka kolmandate riikide kodanikele, kui surma hetkel oli nende alaline elukoht ELi liikmesriigis.

4.2.3 Kui surnu alaline elukoht surma hetkel ei asu ELi liikmesriigis, on liikmesriigi kohtutel siiski teisene pädevus mitmetel juhtudel, mis laiendavad ELi liikmesriikide kohtute pädevust märkimisväärselt, hõlmates lisaks tavajuhtumitele, mille puhul surnu alaline elukoht surma hetkel oli ELi liikmesriigis, ka muid juhtumeid. Kodakondsus ei ole üldise kohtualluvuse puhul tingimuseks, kuid on teisese pädevuse aluseks.

4.2.4 Vara asukohaliikmesriigi kohtutel ei ole määruse ettepaneku kohaselt iseenesest üldist kohtualluvust. Üks osaline erand puudutab vara üleminekut, vara või selle omandiõiguse üleminekut kandmisega kinnistusregistrisse.

4.3 III peatükk: Kohaldatav õigus

4.3.1 III peatükis esitatakse kohaldatava õiguse ühtsed eeskirjad (artiklid 16–28). Üldine reegel on, et kõikide pärandiga seotud küsimuste suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel. Puuduvad muud tingimused, näiteks kodakondsuse osas. Vahet ei tehta vallas- ja kinnisvara vahel.

4.3.2 Märkida tuleb, et määruse ettepaneku kollisiooninormid, mida ELi liikmesriikide kohtud peavad rakendama, määravad kindlaks kohaldatava õiguse, mis ei sõltu sellest, kas riik, mille õigust kohaldatakse, on ELi liikmesriik või mitte (artikkel 25).

4.3.3 Tavapäraselt tunnustab rahvusvaheline eraõigus poolte iseseisvust, st poolte võimalust valida lepingusuhetes kohaldatav õigus ise. Määruse ettepaneku kohaselt võib isik kõikide oma pärandiga seotud küsimuste suhtes kohaldatavaks õiguseks valida üksnes selle riigi õiguse, mille kodanik ta on.

4.3.4 Õigusliku etteaimatavuse tagamiseks peab see valik olema sõnaselgelt kindlaks määratud surma puhuks tehtud korraldusena vormistatud avalduses.

4.3.5 Hoopis teine teema, mida ei tohi ajada segi pärimisasju üldisemalt reguleeriva õiguse valimisega, on pärimisleping. Isiku pärandit käsitleva lepingu suhtes kohaldatakse õigust, mida käesoleva määruse kohaselt oleks kohaldatud isiku pärandi suhtes juhul, kui ta oleks surnud lepingu sõlmimise päeval. Lähtuvalt põhimõttest favor validitatis kasutatakse alternatiivseid ühendavaid tegureid.

4.3.6 Nii õiguse võrdlevast kui ka ühtsuse aspektist on väga oluline kohaldatava õiguse ulatuse küsimus. Määruse ettepanekus laiendatakse kohaldatava õiguse ulatust, nii et see reguleerib kõiki pärandiga seotud küsimusi pärandi avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele. Mõte on arusaadavalt üheainsa kohaldatava õigusega hõlmata nii palju õiguslikke küsimusi kui võimalik, et suurendada õiguslikku etteaimatavust ning vähendada keerulist ja aeganõudvat rohkem kui ühe (sageli välisriigi) õiguse uurimist. Määruse ettepanekus esitatakse pikk mittetäielik loetelu küsimustest, mida kohaldatav õigus peaks reguleerima, hõlmates sel viisil ka loetlemata pärandiküsimused alates pärandi avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele.

4.3.7 Kohaldatav õigus reguleerib pärandit tervikuna, selle avanemisest kuni pärandvara lõpliku üleandmiseni õigustatud isikutele, kuid see ei takista kohaldamast vara asukohariigi õigust juhul, kui sellega nähakse pärandi või annaku vastuvõtmise või sellest loobumise jaoks ette rohkem vorminõudeid kui pärandi suhtes kohaldatava õigusega.

4.3.8 Selle sättega seoses on soovitatav püüda selgitada, kas ingliskeelse versiooni artikli 21 lõike 1 sõnastuses on kohane kasutada väljendis formalities subsequent to those (eestikeelses versioonis: „rohkem vorminõudeid”) sõna subsequent (järgnev, pärastpoole) või on siin mõeldud hoopis tähendust additional või other („lisa(vorminõudeid)” või „muid (vorminõudeid)”). Sätte sõnastuses tuleks eelistada sõnade „lisa-” või „muid” kasutamist.

4.3.9 Komitee on arvamusel, et üldise kohaldatavuse sättes (artikkel 25) kasutatud mõisted peaksid selgelt peegeldama üksnes seda, mida tulevase määruse III peatükk tegelikult kajastab: täpsustama kohaldatava õiguse. Lihtsam ja parem oleks seega sõnastada see nii: „Üldine kohaldatavus. Käesoleva määrusega sätestatakse kohaldatav õigus ka juhul, kui tegemist ei ole liikmesriigi õigusega”.

4.3.10 Jättes kõrvale võimaluse, et surnu valib päritoluriigi õiguse (artikkel 17), kohaldatakse määruses üldiselt asukohariigi, st ELi selle liikmesriigi kohtu õigust, kus asus surnu alaline elukoht tema surma hetkel. Siiski võib teisese pädevuse (artikkel 6) kohaselt kohaldada ELi mittekuuluva riigi õigust. Sellisel juhul on vaja vältida olukorda, kus määrus seaks kahtluse alla ühtsed ühendavad tegurid, mis võivad juba osade ELi mittekuuluvate riikidega olemas olla (selline ühtsus on kasulik nii surnule kui ka pärijale) ning annaks pädevuse sellisele riigi õigussüsteemile, mis ise ei pea end konkreetses pärimisasjas pädevaks. Kirjeldatud olukorra vältimiseks ja tasakaalustatuma kooskõla saavutamiseks ELi liikmesriikide ja ELi mittekuuluvate riikide vahel on soovitatav muuta praeguse artikli 26 (pealkiri peaks ingliskeelses versioonis olema Renvoi, mitte Referral; eestikeelne versioon: „Tagasisaade ja edasiviide”) sõnastust järgmiselt:

4.3.10.1

„Kui surnu ei ole artikli 17 kohaselt valinud kohaldatavat õigust ning käesoleva määruse alusel on kohaldatavaks õiguseks ELi mittekuuluva riigi õigus, mille kollisiooninormide järgi määratletakse kohaldatava õigusena kas sellise ELi liikmesriigi või ELi mittekuuluva riigi õigust, mis kohaldaks oma õigust, siis kohaldatakse selle teise riigi õigust. Käesolev artikkel ei laiene pärimislepingutele, mille ühendav tegur artikli 18 lõike 2 tähenduses on õigus, millega sel on kõige tihedam seos”.

4.3.10.2

See uus säte sobib määrusesse (4) ja üritab parandada (5) sarnast sätet, mis säilitati olulises Haagi konventsioonis pärimisasjade kohta samal põhjusel, st kuna enamus delegatsioone tunnustasid seda kui püüet hoida alal ühtsus, mis juba oli olemas (6). Lisaks on selle sättega (uus artikkel 26) tagatav paindlikkus kooskõlas tagasisaate ja edasiviite õiguse ja tavadega mõnes ELi mittekuuluvas riigis, nt USAs (7).

Asjaolu, et Rooma I ja Rooma II määrus on radikaalselt jätnud kõrvale igasugused tagasisaate ja edasiviite sätted, peegeldab üksnes seda, et nende temaatika (lepingulised ja lepinguvälised kohustused) on äärmiselt erinev pärimisasjade temaatikast. Selline väljajätmine Rooma I ja II määrusest ei ole iseenesest tõsine argument, et loobuda ülal soovitatud uuest artiklist 26, mis on oluline ja kasulik pärandiasjades nii igale surnule ja tema pärijatele kui ka ühendavate tegurite tasakaalustatuma kooskõlastamise jaoks ELi ja kolmandate riikide vahel.

4.3.11 Traditsiooniline, kuid samas oluline on artiklis 27 sätestatud avalik kord. Lähtudes suhteliselt normikohasest kasutusest, on soovitatav lisada kõikides keeltes sõna „ilmses” enne fraasi „vastuolus […] avaliku korraga” ja sõna „rahvusvahelise” enne „avaliku korraga”, vähemalt prantsuse ja itaalia keeles (ja kui kohane, siis ka teistes keeltes). Uuenduslik ja kasulik on spetsiaalselt pärimisasjade tarbeks koostatud sellise võimaluse välistus „ainult sellepärast, et selle sundosa käsitlevad sätted erinevad kohtu asukohariigis kehtivatest sätetest”.

4.3.12 Artikli 27 lõike 2 ingliskeelses versioonis on kasutatud sõnastust its clauses regarding, mis ei ole samatähenduslik prantsuskeelse väljendiga ses modalités concernant. Soovitatav on kasutada „selle […] sätted” määruse kõikides keeleversioonides.

4.4 IV peatükk: Tunnustamine ja täitmine

4.4.1 Järgides eeskujuna määrust (EÜ) nr 44/2001, sisaldab määruse ettepaneku IV peatükk tunnustamist käsitlevaid artikleid 29–33.

4.4.2 Rahvusvahelise pärimise lihtsustamine Euroopas tuleneb põhimõttest, et määruse ettepaneku kohaselt tunnustatakse ELi liikmesriigis tehtud otsuseid kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

4.4.3 Liikmesriigis langetatud otsus ei kuulu mingile sisulisele läbivaatamisele liikmesriigis, millelt oodatakse otsuse tunnustamist, ja see jäetakse tunnustamata üksnes neljal juhul.

4.5 V peatükk: Ametlikud dokumendid

4.5.1 Rahvusvaheliste pärimisasjade täiendav oluline lihtsustamine tuleneb asjaolust, et liikmesriigis koostatud või registreeritud ametlikku dokumenti (mis on pärimisasjades tavapärane) tunnustatakse määruse ettepaneku kohaselt teistes liikmesriikides.

4.6 VI peatükk: Euroopa pärimistunnistus

4.6.1 Määruse ettepanekuga luuakse Euroopa pärimistunnistus, mis tõendab pärija või annakusaaja õigusi ning testamenditäitja või pärandvara valitseva kolmanda isiku volitusi. Soovitatav on pikendada artikli 43 lõikes 2 sätestatud tähtaega üheksale või kaheteistkümnele kuule.

4.6.2 Taotluse vormi tuleks lihtsustada ning jätta välja punktis 4.7 nõutud ebavajalik teave.

Brüssel, 14. juuli 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2005) 65 lõplik.

(2) ELT C 28, 3.2.2006, lk 1.

(3) ELT C 28, 3.2.2006, lk 1.

(4) Sellega laiendatakse tagasisaate ja edasiviite kehtivust kolmandatelt riikidelt ELi liikmesriikidele.

(5) Sättega välistatakse selle kohaldamine mitte üksnes professio iuris juhul (artikkel 17), vaid ka teistsuguse iseloomu ja metoodikaga ühendavate tegurite puhul (erandiklauslid, nagu õigus, millega ta on kõige tihedamalt seotud – artikli 18 lõige 2).

(6) Waters Report, lk 553, „Proceedings of the Sixteenth Session”, 3.–20. oktoober 1988, T.II, Hague Conference of Private International Law, 1990. artikkel 4, „Convention on the Law Applicable to Succession to the Estates of Deceased Persons” (1. august 1989). Samuti P. Lagarde, „La nouvelle Convention de la Haye sur la loi applicable aux successions”, RCDIP 1989, lk 249 (258).

(7) Haagi konventsiooni artikli 4 kohta vt E. F. Scoles, The Hague Convention on Succession, AJCL 1994 lk 85, (113).