Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega”

10. septembril 2009 otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 47 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 2006/48/EÜ ja 2006/49/EÜ seoses kauplemisportfelli ja edasiväärtpaberistamisega seotud kapitalinõuetega ning tasustamispoliitika üle järelevalve teostamisega”

Komitee juhatus tegi 29. septembril 2009. aastal käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee vastavalt kodukorra artiklile 57 täiskogu 459. istungjärgul 20.–21. jaanuaril 2010 (20. jaanuari istungil) pearaportööriks Peter Morgani ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 18.

1.1 Direktiivi ettepaneku (edaspidi „direktiivi”) taust on de Larosière'i töörühma aruande järeldused ja soovitused. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kõnealuse aruande kohta arvamuse juba koostanud ning on üldiselt toetaval seisukohal (1). Direktiiv on koostatud kapitali adekvaatsuse rahvusvahelise raamistiku Basel II raames. Majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu parandas teksti pärast G20 kohtumist Pittsburghis. Komitee toetab kõnealuse direktiivi, millega muudetakse direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta ning direktiivi 2006/49/EÜ investeerimisühingute ja krediidiasutuste kapitali adekvaatsuse kohta, eesmärki.

1.2 Käesolevas arvamuses selgitatakse pankade olulist rolli finantskriisis ning reguleerimise ja järelevalve läbikukkumist. Komitee leiab, et direktiivis käsitletakse paljusid regulatiivseid puudusi ning aidatakse parandada suuri puudujääke pankade tegevuses ja nende haldamises. Kõnealune reguleerimine iseenesest ei paranda pankurite enesekeskset käitumist, mis oli kriisi üks peamisi tegureid. Pangandusalaste sidusrühmade huve tuleb siiski arvestada ning suurte krediidiasutuste sotsiaalne vastutus peab saama keskseks, mitte kõrvalise tähtsusega küsimuseks.

1.4 Komitee väljendab heameelt, et Euroopa Komisjon teeb koostööd finantsstabiilsuse foorumi ja Baseli pangajärelevalve komiteega, et täiustada tasustamist ja kapitalinõudeid käsitlevaid ettepanekuid. Pangandus on Euroopa Liidu jaoks keskse majandusliku tähtsusega sektor, kuid samal ajal ka potentsiaalselt liikuv majandusharu. Vältimaks ELi finantstööstuse kahjustamist õigusliku arbitraažiga, on oluline leida globaalsed lahendused ning EL võiks võtta lahenduste välja pakkumisel juhtrolli. See peabki nii olema. Euroopa Liit ei saa enesele lubada sellise reguleerimise kehtestamist, mis ei oleks üldse kooskõlas mujal valitsevate tavadega.

1.5 Komitee toetab ettepanekus väljapakutud tasustamispoliitika väljatöötamise ja rakendamise üldpõhimõtteid. Kui teatud põhimõtted oleksid olnud paigas enne kriisi, oleks saanud vältida paljusid skandaalseid ja piinlikke väljamakseid.

1.6 Enamikes tööstussektorites määratletakse tippjuhtidele preemiate maksmise absoluutset määra maksimaalse protsendina palgast. Komitee leiab, et panganduses tuleks rakendada sarnaseid mõisteid muutuvatele tasustamissüsteemidele, kuna mitte miski pankurite rollis ei anna õigust kontrollimata tasustamissüsteemidele. Selles kontekstis tervitab komitee nõuet, et krediidiasutused ja investeerimisühingud looksid töötasukomisjonid.

1.7 Komitee tunnistab, et kõnealuses direktiivis tuntakse rohkem muret tasustamise struktuuri kui selle määra pärast. Sellest hoolimata soovib komitee väljendada muret seoses kõnealuse määraga. Komitee loodab, et nii uute kapitalinõuete kui ka tasustamispoliitika ja -kavade usaldatavusnormatiivide täitmise analüüsi ühismõju piirab varem ette tulnud ülemäärast muutuvat tasustamist. Komitee tunnistab, et ELil iseenesest ei ole palkade tasemel pädevust.

1.8 Komiteel on heameel märkida, et tasustamist käsitlevad sätted ei piira asutamislepingu artikli 137 lõike 5 sätteid, riiklikke lepingu- ja tööõiguse üldpõhimõtteid ega, kui see on asjakohane, sotsiaalpartnerite õigusi kollektiivläbirääkimiste puhul.

1.9 Komitee toetab täielikult direktiivis üksikasjalikult kirjeldatud karmistatud kapitalinõudeid, mis on eelkõige järgmised:

1.10 Komitee märgib, et ettepanekus ei nähta enam ette eriti keeruka edasiväärtpaberistamise tugevdatumat järelevalvet. Komitee ootab järelevalveasutustelt selles osas siiski hoolikust ning märgib, et järelevalveasutuste käsutusse jäävad parandusmeetmed täies ulatuses.

1.11 Komitee seisukohta mõjutavad faktid, mis tulid avalikuks (2) USA väärtpaberi- ja börsikomisjoni uurimuse käigus hüpoteegiga tagatud väärtpaberite, tagatisega võlaobligatsioonide ja muude selliste varade väärtuse languse kohta. Reitinguagentuurid osalesid nende riskantsete varade vastutustundetul loomisel, mis on arenenud riikidele läinud maksma sadu miljardeid dollareid. Investeerimispangad on süüdi reitinguagentuuride abistamises ja tagantkihutamises, kuna enamik panku ei suutnud mõista kõnealuste väärtpaberite omandamisega kaasnevaid riske. De Larosière'i töörühm märkis, et „on oluline, et nende muudatustega õigusaktides” (seoses reitinguagentuuridega) „kaasneks investorite poolne suurem hoolikus ning hindamine ja kvaliteetsem järelevalve.” Komitee toetas seda soovitust oma arvamuses reitinguagentuuride kohta ning väljendab nüüd toetust kavandatud direktiivile, kuna see nõuab pankadelt ja järelevalveasutustelt vastavat tegutsemist.

1.12 Direktiivi I lisa punktis 4 kirjeldatakse uut laiaulatuslikku kogumit avalikustamisnõudeid. Komitee avaldab neile toetust. Kui need oleksid olnud paigas enne kriisi, olnuks võimalik vältida paljusid kriisiga kaasnenud probleeme. Komitee tervitab ka seda, et II lisas on keskendutud likviidsusele ja sündmustega seotud riskidele. Ilma sätteid tehniliselt analüüsimata on komisjon komiteed rahustanud, et kõnealused meetmed hoiavad ära turu likviidsuse kriisi panganduskriisi keskmes.

1.13 Komitee mõistab, et likviidsuse probleeme asutuse tasandil on kavas käsitleda järgmises kapitalinõuete direktiivis (CRD4). Kriisijärgselt on see peamine nõue.

1.14 Komitee märgib, et ehkki direktiivi ettepanekus ei käsitleta bilansiväliste eriotstarbeliste varakogumite küsimust, käsitleti seda tegelikult 2009. aasta juulis avaldatud komisjoni direktiivis 2009/83/EÜ. Kapitalinõuete direktiivi artiklis 95 on juba sätestatud, et pangad peavad arvutama kapitalinõuded enda loodud varade kohta, välja arvatud juhul, kui on tegemist olulise krediidiriski ülekandmisega. Juulikuu direktiivis kitsendatakse kõnealuse sätte tõlgendamist kahel olulisel viisil. Kui kõnealust selgitust oleks rakendatud enne kriisi, olnuks eriotstarbeliste varakogumite panus kriisi märkimisväärselt väiksem.

1.15 Komitee juhib tähelepanu sellele, et klientidele eksitavate laenude andmine etendas kriisi tekkimisel olulist rolli. Tundub, et teatises jaekliendile suunatud kombineeritud investeerimistoodete kohta (3) käsitletakse seda probleemi, kuna teatise eesmärk on reguleerida müügitingimusi ja eelkõige selle käigus tekkivate huvide konfliktide lahendamist. See põhineb finantsinstrumentide turgude direktiiviga 2004/39/EÜ sätestatud tingimustel.

1.16 Avalikustamine on finantsturgude taastamise võti. Komitee on rahul, et kavandatud avalikustamisele kuuluvate andmete määr ning kättesaadavus sidusrühmadele on piisav selleks, et nad saaksid vajaliku teabe asutustega tehingute tegemiseks. Direktiivi ettepanekus nõutavad avalikustamisele kuuluvaid andmeid tuleks mõista kapitalinõuete direktiivi 2006/48/EÜ artikli 147 kontekstis, kus kohustatakse krediidiasutusi avalikustama nõutavat teavet.

1.17 2009. aasta novembris väljendasid HSBC ja Standard Chartered Bank pankade juhid muret, et reguleerivate asutuste väljapakutud kapitalinõuded on ulatuslikud ja kahjustavad ning takistavad nii majanduse elavdamist kui ka arengut. Pankadelt võib sellist seisukohta eeldada, kuid tegemist ei ole tavaliste pankadega. Kumbki neist ei saa valitsuselt toetust. Just Standard Chartered Bank panga juhid aitasid koostada Ühendkuningriigi finantstoetusskeemi. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tagama, et vajaliku hoolikuse ja asjakohase riskikontrolli puhul on väljapakutud kapitalinõuded proportsionaalsed riskiga.

1.18 Komitee leiab, et komisjon peaks läbi viima analüüsi, mõistmaks kaalumisel oleva direktiivi eelnõu mõju mitte üksnes pankade investeeringutele, vaid ka majanduskasvule, töökohtade loomisele ja majanduse elavdamisele üldiselt.

2.1 Pangandussüsteemi kriisi lühikirjeldus aitab direktiivi õiges perspektiivis vaadelda. Täiendavaid seisukohti kriisi kohta esitatakse Ühendkuningriigi finantsteenuste ameti juhi lord Adair Turneri aruandes (4).

2.2 Jaepankade tegevus hõlmab pikaajaliste laenude andmist lühiajaliste hoiuste alusel. Seda nimetatakse tähtaegade teisendamiseks ja see on riskantne. Kui kõik hoiustajad otsustaksid oma raha välja võtta, ei oleks pangal piisavaid likviidseid varasid. Samamoodi, kui laenuvõtjad ei täidaks oma kohustusi, väheneks panga kapital ning panka ohustaks maksejõuetus. Selle ennetamiseks hoiavad jaepangad bilansis likviidsete varade varusid ning teevad teiste pankadega tagavaralepinguid, samas kui keskpangalt laenu võtmine on viimane abinõu. Pangandust reguleerivates õigusaktides nähakse ette panga kohustustele vastav kapitali määr, mis peaks toimima kaitsemeetmena juhul, kui laenuvõtjad oma kohustusi ei täida.

2.3 Pangad kauplevad ka enda huvides ning omavad kapitali ka sellel eesmärgil. Kõnealused kapitalireservid on tavapäraselt olnud tagasihoidlikud, kuna võimalikud kaotused kauplemisportfellist olid eelduste kohaselt väikesed, sest varasid, millega kaubeldi, peeti turukõlblikeks. Kauplemisportfelli investeeritavat kapitali arvutati riskiväärtuse meetodil. Pangad lõid ka bilansiväliseid eriotstarbelisi varakogumeid. Need olid kõrge finantsvõimendusega ja potentsiaalselt riskantsed, kuid kuna neid peeti bilansivälisteks, käsitlesid reguleerivad asutused neid iseseisvate üksustena. Kriisi puhkedes toodi paljud eriotstarbelised varakogumid hea maine säilitamise eesmärgil siiski tagasi bilanssi, ehkki selle jaoks ei tagatud varem kapitalireservi.

2.4 Ametivõimudel oli panganduskriisi arengus oma roll. Reguleerivad asutused kiitsid pankade käsutuses oleva kapitali heaks. Rahandusasutused, välja arvatud Euroopa Keskpank, hoidsid intressimäärasid liiga kaua liiga madalatena. Isegi euroalal olid intressimäärad mõne majanduse jaoks liiga madalad. Poliitilisel areenil sundis USA valitsus panku andma mõtlematult hüpoteeklaene kõrge riskitasemega klientidele. Hoiuste suhtarv läänemaailmas langes, mistõttu kasvas laenuvõtmine Aasiast. Kõnealused tegurid soosisid riskide võtmist panganduses.

2.5 Pangad andsid kõrge riskiastmega hüpoteeklaene, siis sidusid need kokku ja müüsid edasi. Selline tegevus levis väljapoole USA-d. Reitinguagentuuride abiga tükeldati need kogumid osadeks, millel oli diferentseeritud krediidireitingud, ning paljud neist andsid oluliselt suuremaid intresse kui riskivaba määr. Edasiväärtpaberistamisega muudeti olemasolevad võlaosad ümber, nii et aluseks olnud väärtpaberid muutusid tuvastamatuks. Krediidiväärtpaberite „tähestikusupp” sai oma kauplemisportfelli ja eriotstarbeliste varakogumite kauplemise oluliseks osaks. Ei tunnistatud äärmiselt suurt riski, mida selline koondumine endast kujutab.

2.6 Krediidiväärtpaberite loomisest ja jaotusest tekkis hiidlaine. Nagu lord Turner märkis, pärssis „kasiinomajanduse” tehingute ulatus majandustegevuse ulatust reaalmajanduses. Veelgi kiirema tegutsemise nimel ei jäänud pangad lootma deposiitidele ning rahastasid antavaid laene väga lühiajaliste laenudega raha hulgiturgudel. Lõpptähtaegade transformeerimine oli muutunud pööraseks. Siis hakkas USA keskpank intressimäärasid tõstma ning „kasiino” sulges uksed.

2.7 Riskantsete laenude võtjaid tabas maksejõuetus. Reitinguagentuurid alandasid massiliselt krediidiväärtpaberite reitinguid. Kõikjal püüdsid pangad neid varasid müüa ning see viis süsteemse kokkuvarisemiseni. Hinnad kukkusid. Turustatavusele toetuvat likviidusust ei eksisteerinud enam. Pangad ei teadnud teiste pankade tingimusi, nii et usaldus haihtus ja pankadevaheline kauplemine hulgimüügiturgudel peatus. Likviidsuse puudumise tõttu sattusid hätta kõik pangatüübid. Lehmanil lubati pankrotti minna, samas kui teised pangad USA-s ja mujal vajasid ellujäämiseks tohutut valitsuste toetust.

2.8 Tasustamissüsteemid kaldusid suurendama riskide võtmist krediidiasutustes. Kõikidel tasanditel tekitasid stiimulid keskendumist lühiajalisele kasumile, hoolimata pikaajalistest riskidest. Pankadevaheline kauplemine tekitas kunstliku majanduse, mis oli lahus reaalmajandusest ning kus tasud olid lahus reaalse maailma normidest. Arvestuslike laenuportfellide kvaliteet halvenes dramaatiliselt. Kauplejad ja teised olid sarnase lühiajalise surve all. Mõnel juhul olid isegi kliente teenindavatel jaetöötajatel väga kõrged stiimulid, et laiendada krediitkaartide ja laenude vahendeid kahtlase krediidivõimega klientidele.

2.9 Regulatiivsed reformid peavad põhinema õpitud kogemustel. Pankade kapitali kvantiteeti ja kvaliteeti on vaja radikaalselt parandada. Kauplemisportfelli vastu hoitavat kapitali tuleb märkimisväärselt suurendada ning riskiväärtuse valem läbi vaadata. Kapitaliarvutused peavad muutuma antitsükliliseks. Riskihindamised peavad muutuma ettevaatlikumaks. Lõpptähtaegade muutmisega seotud likviidsusriskid tuleb läbi vaadata, sest kriisiolukorras ebaõnnestus likviidsuse saavutamine nii turustatavuse kui ka hulgimüügiturgude kaudu.

2.10 Regulatiivsetest reformidest ei piisa. Olulised on turumehhanismid ja aktsionäride suurem kaasatus. Peamine probleem on läbipaistvuse puudumine. Pangalaenude, varade, reservide ja pankade riskiprofiilide tõeline olemus peab olema avalik. Seesugune läbipaistvus võimaldaks laenu andjatel, laenu saajatel, aktsionäridel, direktoritel ja analüütikutel toimida turul nii nagu nad peaksid.

2.11 Valitsuste poliitilist, rahalist ja regulatiivset ebaõnnestumist tuleb korrigeerida nii, et pangad peaksid tagasi pöörduma ettevaatliku panganduse poole ning nõudma ettevaatlikkust ka oma klientidelt. Mõnes liikmesriigis vajavad erakliendid kaitset krediidiasutuste valimatute laenuandmistavade eest.

2.12 Parandada tuleb finantsasutuste üldjuhtimist. Riskijuhtimine ja üldine järelevalve tuleb panna uude perspektiivi. Tasustamine peab olema pikemaajalise horisondiga. See peab toetama riskijuhtimist, mitte seda õõnestama, ning see peaks olema kooskõlas aktsionäride ja sidusrühmade pikaajaliste huvidega. Nende töötajate tasustamine, kelle ametialane tegevus võib oluliselt mõjutada panga riskiprofiili, tuleb määrata selle profiili kontekstis.

2.13 Panganduskriis on tõstnud esile probleemi seoses jaepankade ja investeerimispankade ühendamisega üheks asutuseks, mida võidakse ebaõnnestumise jaoks liiga suureks pidada. See ühendamine on mõttekas mitmel viisil, sest paljud investeerimispanganduse tegevused annavad vajalikke vahendeid nii era- kui ka äriklientidele. Keskne küsimus on endastmõistetav ja sageli selgesõnaline vajadus tagada, et riik kaitseks erahoiustajaid. See toob investeerimispangandusse eetilise riski teema ja võib innustada liigset riskivõtmist. Pärast 1929. aasta krahhi kehtestati USA Glass-Steagalli seadusega jaepanganduse ja investeerimispanganduse institutsiooniline eraldamine. See tühistati 1999. aastal, sest oli tekitanud ulatuslikult kattumist. Kui kahte tegevust ei eraldata – näiteks uue Glass-Steagalli seadusega –, siis on oluline, et kapitalinõuete režiim oleks piisavalt tugev hoidmaks ära, et investeerimispank veab põhja jaepanga.

Pittsburghi kohtumise järel direktiivi tekstis tehtud muudatused, mis vastavad Euroopa Majandus ja Sotsiaalkomitee seisukohtadega, on toodud kaldkirjas.

3.1 Ülemäärane ja ettevaatamatu riskide võtmine pangandussektoris on viinud finantseerimisasutuste maksejõuetuse tekkimiseni ja põhjustanud süsteemseid probleeme liikmesriikides ja kogu maailmas. Järelevalveasutused ja reguleerivad organid, sealhulgas G20 ning Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee, on ühiselt veendunud, et oma osa oli ka sobimatutel tasustamissüsteemidel. Selles kontekstis on eriti olulised finantsstabiilsuse nõukogu (FSB) kehtestatud ja rahvusvaheliselt heakskiidetud ja kinnitatud põhimõtted ja standardid.

3.2 Et vähendada halvasti kavandatud tasustamissüsteemide võimalikku negatiivset mõju, peaks krediidiasutustel ja investeerimisühingutel olema sõnaselge kohustus kehtestada tõhusa riskijuhtimisega kooskõlas olevad tasustamispoliitika ja -tavad ning need rakendada.

3.3 Oluline on tagada, et uut tasustamispoliitika ja -tavadega seotud kohustust rakendataks järjepidevalt. Seepärast on asjakohane täpsustada peamised põhimõtted, millega tagatakse, et tasustamissüsteem ei innustaks liigseid riske võtma, vaid oleks kooskõlas asutuse riskivalmiduse, väärtuste ja pikaajaliste huvidega.

3.5 Olulised krediidiasutused ja investeerimisühingud peavad looma töötasukomisjoni. Olulised krediidiasutused ja investeerimisühingud määratletakse nende suuruse ja sisemise korralduse ning nende tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse alusel.

3.6 Pädevatel ametiasutustel peaks olema ka õigus määrata usaldusväärse ja tõhusa riskijuhtimisega kooskõlas oleva tasustamispoliitika kehtestamise nõude rikkumise eest rahalisi või mitterahalisi meetmeid või sanktsioone. Sellised meetmed ja sanktsioonid peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

3.7 Et edendada tasustamispoliitika ja -tavade hindamisega seotud järelevalvetegevuse ühtlustamist, peaks Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee tagama pangandussektori usaldusväärse tasustamispoliitika suuniste olemasolu.

3.8 Kuna halvasti kavandatud tasustamispoliitika ja motivatsioonisüsteemid võivad suurendada krediidiasutuste ja investeerimisühingute riske vastuvõetamatu määrani, on asjakohane, et pädevad ametiasutused kehtestavad asjaomastele äriühingutele kvalitatiivseid või kvantitatiivseid meetmeid. Kvalitatiivsed meetmed hõlmavad nõudmist, et krediidiasutused või investeerimisühingud vähendaksid oma tegevuse, kaasa arvatud tasustamissüsteemidega seotud riske. Kvantitatiivsed meetmed hõlmavad täiendavate omavahendite hoidmise nõuet.

3.9 Et tagada turu jaoks tasustamissüsteemide ja nendega seotud riskide piisav läbipaistvus, peaksid krediidiasutused ja investeerimisühingud avaldama teabe oma tasustamispoliitika ja -tavade kohta, mida rakendatakse töötajate puhul, kelle ametialane tegevus oluliselt mõjutab asjaomase äriühingu riskiprofiili.

3.10 Väärtpaberistamise puhul, kus struktureeritakse ümber muid väärtpaberistamisi ja esineb tavapärase väärtpaberistamisega võrreldes suurem krediidirisk, tuleks kapitali käsitleda teisiti; selline kapitali teisiti käsitlemine peaks motiveerima krediidiasutusi ja investeerimisühinguid hoiduma investeerimast eriti keerukatesse ja riskantsetesse väärtpaberistamistesse.

3.11 Edasiväärtpaberistamine on keskmise riskiga väärtpaberipositsioonide ümberkujundamine uuteks väärtpaberiteks. Reitinguagentuurid ja turuosalised on neid üldiselt pidanud madala krediidiriskiga instrumentideks. Kuna edasiväärtpaberistamine on keerukas ja tundlik korreleeritud kahjude suhtes, on selle riskid suuremad kui tavapärase väärtpaberistamise puhul. Seepärast on ettepanekus esitatud rida omakapitalinõudeid, mis on edasiväärtpaberistamise puhul suuremad kui sama reitinguga tavapäraste väärtpaberistamise positsioonide puhul.

3.12 Arvestades viimaste aegade halbu tulemusi, tuleks tugevdada nõudeid, mida esitatakse tururiskiga seotud kapitalinõuete arvutamisel kasutatavatele sisemudelitele. Eelkõige tuleks täiendada nende suutlikkust hõlmata kauplemisportfelli krediidiriske. Et tugevdada kapitalinõudeid halvenenud turutingimuste puhuks ja vähendada võimalikku protsüklilisust, peaksid kapitalinõuded sisaldama halvenenud turutingimusteks piisavat komponenti.

3.13 Ilma et see piiraks käesolevas direktiivis selgesõnaliselt sätestatud avalikustamisnõudeid, peaks avalikustamisnõuete eesmärk seisnema turuosalistele täpse ja kõikehõlmava teabe edastamises asutuste riskiprofiili kohta. Seepärast peaksid asutused olema kohustatud avalikustama selle eesmärgi saavutamiseks vajalikku lisateavet, mis ei ole käesolevas direktiivis selgesõnaliselt loetletud.

3.14 Väärtpaberistamise valdkonnas tuleb asutuste avalikustamisnõudeid oluliselt karmistada. Eelkõige tuleks arvesse võtta ka kauplemisportfellis olevate väärtpaberistamise positsioonidega seotud riske.

Brüssel, 20. jaanuar 2010

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI