29.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 141/16

Regioonide komitee arvamus teemal „Piirkondlikud perspektiivid meediapädevuse ja meediahariduse edendamisel Eli hariduspoliitikas”

2010/C 141/04

REGIOONIDE KOMITEE

—

toob esile, et paljudel juhtudel vastutavad meediahariduse lisamise eest ametlikku õppekavasse kõigil tasanditel kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Sel põhjusel tuleks otsida asjakohast menetlust, mis võimaldaks kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel toetada mitteformaalse hariduse raames meediapädevusega seotud projekte;

—	rõhutab, et strateegilises raamistikus käivitatud ELi haridusalase koostöö uues etapis tuleb ühe valdkonnana käsitleda meediapädevust;

—	rõhutab, et teha tuleb selget vahet meediapädevuse koostisosadel, kuna neist igaühe areng nõuab oma strateegiat, sidusrühmi ja vahendeid;

—	tahab esile tuua, et tarbijate teadlikkust tuleks tõsta ka meedia kasutamisel. Samuti on ülioluline tarbijaõiguste parem järgimine meediavaldkonnas.

Raportöör

Veszprémi linnavolikogu liige András Szalay (HU/ADLE)

I. POLIITILISED SOOVITUSED

Regioonide Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni koolituspoliitika olulisuse põhjuste, selle aluspõhimõtete ja eemärkide tutvustamise eest, lähtudes seejuures meediapädevuse määratlusest (1). Komisjon võttis samuti arvesse 8.–9. oktoobril 2008 toimunud Regioonide Komitee täiskogu istungjärgul vastuvõetud arvamust (2).

Regioonide Komitee väljendab lootust, et Euroopa Komisjon jätkab pingutusi meediapädevuse poliitika sidusa arendamise valdkonnas, millega alustati 2007. aastal. Komitee kutsub komisjoni üles arvestama seejuures komitee arvamusega. Seejuures tuleb pidada kinni subsidiaarsuse põhimõttest ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eripäradest. Komitee palub komisjonil jätkata ka meediapädevust käsitleva tegevuskava väljatöötamist koostöös teiste ELi institutsioonide, UNESCO ning kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Selle raames tuleb võtta arvesse, et:

lähtudes poliitilise kultuuri, ELi kodanike aktiivse osalemise ja kasutajate teadlikkuse tõstmise seisukohast peavad kõik olulised sidusrühmad rõhutatult järgima selle üliolulise meediapädevuse elluviimist poliitilise eesmärgina liikmesriikidelt eelkõige uuenduslikkuse soodustamist haridusvaldkonnas;

vastavalt EÜ asutamislepingule lasub vastutus haridus- ja koolitusvaldkonna poliitika eest üksnes liikmesriikide õlul ning Euroopa Liit aitab parandada nende riiklikke süsteeme, tehes vajadusel liikmesriikidele kättesaadavaks ühenduse täiendavad vahendid ning lihtsustades teabe ja heade tavade vahetamist. Seda rõhutatakse ka komisjoni 2008. aasta teatises „Ajakohastatud strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal” (3);

haridus- ja koolitusvaldkonna raamstrateegias (4) peetakse meediapädevust vaieldaval moel infotehnoloogilise pädevuse haruks, kuigi see mängib otsustavat rolli arvukate raamstrateegias kirjeldatud eesmärkide ja prioriteetide elluviimisel (eelkõige lugemise põhioskuste ja õppimisoskuste omandamine, kodanikuaktiivsus, kultuuridevahelise dialoogi edendamine ja elukestev õpe);

raamstrateegia (5) koheste prioriteetidena on määratletud järgmised teemad:

—	valdkonnaüleste põhipädevuste arendamine;

—	sellise institutsioonilise keskkonna loomist lihtsustavad meetmed, mis soodustaks loomingulisust ja uuenduslikkust, mis põhineks uute info- ja sidetehnoloogiate kasutamisel kriitilisel ja järelemõeldud viisil ning mis toovad kaasa ka õpetajate koolituse kvalitatiivse paranemise;

—	institutsioonide ning haridus- ja koolitusettevõtete, teadusuuringute asutuste, kuultuurimaailmas osalejate ning loominguliste tööstuste vahel partnerluste sõlmimine.

Need prioriteedid on tihedalt seotud meediapädevuste arengu alaste kaalutlustega.

paljudel juhtudel vastutavad meediahariduse lisamise eest ametlikku õppekavasse kõigil tasanditel kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused. Sel põhjusel tuleks otsida asjakohast menetlust, mis võimaldaks toetada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi meediapädevusega seotud projektide, programmide ja hartade (sh erinevad partnerlused arvukate avaliku ja erasektori osapoolte ning kultuuri- ja haridusasutuste osapoolte vahel, ning kutsealase sisuga menetlused) edendamisel – seda nii formaalse kui mitteformaalse hariduse raames ja pidades seejuures rangelt kinni õigussuunistest.

Sel põhjusel kutsub Regioonide Komitee üles lisama meediapädevus üheksanda võtmepädevusena elukestva õppe ja koolituse viiteraamistikku, vastavalt soovitusele 2006/962/EÜ. Selline muudatus ei eeldaks ühenduse oluliste vahendite eraldamist, aga see aitaks suurel määral liikmesriikides formaalse hariduse eest vastutajaid ja võimaldaks piirkondadel võtta vajalikke otsuseid meediapädevuse lisamiseks õppekavadesse.

Euroopa Komisjon peab tegema selget vahet interneti-põhise õppe (e-õpe) ja meediapädevuse arendamise vahel, st analüüsima kriitiliselt nii internetti kui meediat internetipõhises keskkonnas. Tuleb täpsustada, et interneti-põhine õpe ei ole meediaharidus ning et info- ja sidetehnoloogiaalased pädevused ja digitaalsed pädevused ühelt poolt ning meediapädevus teiselt poolt on kaks erinevat reaalsust. Meediapädevus peab võimaldama kodanikel mängida aktiivset rolli ja säilitada kultuurilist erinevust ning kohalikku ja piirkondlikku identiteeti (luues näiteks uusi võimalusi oma arvamuse avaldamiseks, andes äärepoolseimatel aladel elavatele inimestele ja vähemuste esindajatele võimaluse väljendada end kohalikus avalikus aruteluruumis).

Põhihüpoteesid

Komitee soovib juhtida tähelepanu asjaolule, et meediapädevuse areng koos koolis ja koolist väljaspool õpetatava meediapädevuse jaoks kohandatud õppemeetoditega on eriti oluline Euroopa tuleviku jaoks. Selle kohandamise raames tuleb ka soodustada uute kommunikatsioonitehnoloogiate õpetamist, mis on sotsiaalse ja kutsealase integratsiooni seisukohalt väga olulise tähtsusega.

Meediapädevuse areng on ülimalt oluline meedias alaealiste ja noorte ning inimväärikuse kaitsmise seisukohast. See viiks tõesti meedia teadliku kasutamiseni ning ise- ja kaasregulatsiooni arenemisele infosisutööstuses (6). Meediapädevuse suurendamine saab samas nii riiklikku kui riigiülest kontrolli ning seaduslikku noorsookaitset (meedia kaudu) selles valdkonnas vaid täiendada. Kõnealune pädevus kaasab kodanikud arutelusse ühiskonna kõigi osalejate vastutuse üle, soodustades nii kodanikuaktiivsuse ja meediateadlikkuse kasvu. Seega on nimetatud pädevus ülioluline Euroopa poliitilise kultuuri ja ELi kodanike aktiivse osalemise jaoks ning seetõttu tuleb muuta meediat puudutav Euroopa hariduspoliitika nähtavaks kõigis liikmesriikides ning kõigil haldus- ja poliitilistel tasanditel.

Meediast üleküllastunud keskkonnas elavatele noortele suunatud haridus vajab kvalitatiivseid uusi lähenemisi, mis võtaksid arvesse ka meedia ja kooli erinevat sotsiaalkultuurilist rolli teabe ja väärtuste edastamisel. Õpetaja rolli kontseptsiooni tuleb integreerida selle tunnistamine, et õpilased suhtlevad teadmatult maailmas, kus vastused on käeulatuses ja meedia lihtsustatud aruteludes pakutakse tõlgendust igale probleemile. Aluspädevuste arengus tuleks edaspidi ette näha ka meediasisu tõlgendus, kuna kriitilise suhtumise areng puudutab eelkõige kõiki meedia edastatud skeeme, mis kinnistuvad juba lapsepõlves ja mis määratlevad alateadlikult meie maailmataju.

Avatud koordinatsiooni meetodi kasutamisel tuleks õppe- ja koolitusvaldkonna uute näitajate ja uute viiteväärtuste määratlemisel pidada silmas järgmist:

a)	tuleks tagada, et lugemisoskuse ja tekstist arusaamise oskuse kontrollimine sisaldaks ka meediasisu mõistmise kontrollimist, arvestades, et tänasel päeval on see sisu elektroonilises ja digitaalses keskkonnas kombinatsioon kirjalikust, pildilisest ja filmilisest materjalist;

b)	loomingulisuse ja uuenduslikkuse edendamise hindamise viitekriteeriumi määratlemise raames on soovituslik võtta arvesse asjaolu, et projektitöö, mille eesmärk on arendada loomingulisust sisu koostamisel, moodustab probleemide lahendamise ja meeskonnatöö aluse.

Üks peamistest põhjustest, miks meediaharidus tänasel päeval nii aeglaselt areneb, on see, et Euroopa hariduspraktikas ei ole selgelt määratletud suhet meediapädevuse ja digitaalpädevuse vahel. Õpetamispraktikas on info- ja sidetehnoloogia kasutamine muutnud eelkõige vahendiks, et tagada juurdepääs digitaalmaailmale ja edendada võrdseid võimalusi. Tänapäeval ei valmista noortele ei riist- ja põhitarkvara kasutamiseks vajalike teadmiste omandamine ega lihtsate rakenduste valdamine vähimaidki probleeme. Samal ajal ei ole õpetajatel piisavalt pädevusi ja neil on väga vähe aega, et arendada meediasisu loomingulist loomist või selle kriitilist tõlgendamist.

10.

Kiiresti tuleb mõelda digitaal- ja meediapädevuse vahelise suhte üle ja seda muuta. Selleks, et pädevuste piiride reguleerimise selguse puudumine ei tooks kaasa puudujääke haridussüsteemis, tuleb noorte seas arendada lisaks tehnilisele pädevusele kriitilisemat suhtumist meediasisusse ja suuremat meediapädevust, et õpetada neid arvestama julgeolekuga seotud mureküsimustega ja teadvustama andmekaitse, eraelu austamise ja andmete manipuleerimisega seotud probleeme.

11.

Meediapädevustega seotud haridus- ja koolituspoliitikat käsitlevate konsultatsioonide raames tuleks tagada:

—	suurem läbipaistvus ekspertide rühmade ning Euroopa Komisjoni ülddirektoraatides ettevalmistustööde, ettepanekute koostamise ja otsuste vastuvõtmise eest vastutavate isikute tegevuses;

—	et meediapädevuse valdkonna koolituspoliitika põhineks olukorra reaalsel tundmisel ja seal võetaks arvesse piirkondlikke seisukohti;

—

et vastuvõetud soovitused ja tegevuskavad oleksid mõttekad ka lahknevatel seisukohtadel olevate erinevate osapoolte jaoks, kes on kaasatud meediapädevuse arengusse (valitsused, riigivõimu esindajad, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sisutööstuse esindajad, teadlased, kultuuri- ja haridusasutused, valitsusvälised organisatsioonid ja kodanikuühiskonna organisatsioonid). Selle vastuvõtmisega peab kaasnema vajalike vahendite kavandamine.

12.	Raamstrateegiaga käivitatud Euroopa hariduskoostöö uues etapis tuleks arvestada ka meediapädevuse valdkonnaga.

Seisukohad

13.

Toetades Euroopa Parlamendi resolutsiooni, kus rõhutatakse, et meediapädevus on absoluutselt hädavajalik pädevus igale infotehnoloogia- ja kommunikatsiooniühiskonnas (7) elavale kodanikule, on komitee seisukohal, et eesmärgiks tuleb seada sellise ühiskonna rajamine, kuhu on integreeritud meediapädevus ja et selleni saab jõuda meediahariduse kaudu. Seepärast meenutab komitee, et võrdne juurdepääs võrgule tuleb ilmtingimata tagada kõigile Euroopa kodanikele, eelkõige neile, kes elavad eraldatud või kaugetes piirkondades.

14.

Tuleb teha selget vahet meediapädevuse koostisosadel, kuna neist igaühe areng nõuab oma strateegiat, sidusrühmi ja vahendeid. Seega on oluline:

—

tagada kodanikele juurdepääs nii tehnoloogilises plaanis (eelkõige interneti lairibaühenduse, elektroonilise kuvamistehnoloogia ja tekstitöötlusprogrammide kaudu) kui juurdepääs Euroopa, riikliku ja kohaliku tasandi audiovisuaalsele pärandile. Vastavalt 2006. aasta Riia deklaratsioonile e-kaasatuse kohta ja komitee antudteemalistele soovitustele peab ajalooline ja kultuuriline ühispärand olema kodanikele kättesaadav nende emakeeles (8);

—	tugevdada pädevusi, mis on seotud meediasisu valikuga, võimet teha teadlikke valikuid ja süstematiseerida teavet, meediateksti või teadaannet, mida on võimatu kontrollida ilma volitatud ja kontrollitud veebihaldurita (nt kirjastused, kirjastajad, kriitikud);

—

kriitilise pilgu arendamine meediasektori ja meediatoodangu suhtes, osutades erilist tähelepanu jätkuvatele teadusuuringutele ja selliste meetodite kasutamisele, mis soodustavad audiovisuaalse ja mitte lineaarse sisu mõistmise pädevuse arendamist, selliste õppeainete nagu majandus, antropoloogia, sotsioloogia, meediapsühholoogia järeldused nende toimimisviiside ja sotsiaalse rolli suhtes ning meedia reguleerimisel põhiküsimustele;

—

aktiivse ja loomingulise kasutamise arendamine, eelkõige tehniliste ja manuaalsete oskuste, sätete ja vajalike teadmiste praktikasse rakendamise kaudu projektide raames. Rõhuda tuleb eelkõige audiovisuaalsele teabevahetusele ja loomingule, audiovisuaalse sisu esitlusele ja levitamisele digitaalse tehnoloogia kaudu;

—	kohalikus avalikus elus osalemise julgustamine, tõstes eelkõige teadlikkust nende küsimuste suhtes, mis on seotud erasektori kaitsega, üksikisikute õigustega seoses nende isiklike andmete käsitlemisega ja avaliku huviga;

—	parandada kodanike teadlikkust, et nad peaks meedia kasutamisel silmas autori-, isiku- ja meediaõiguslikke raamtingimusi ning tõsta nende teadlikkust karistus- ja tsiviilõiguslikest tagajärgedest võimalike rikkumiste korral;

—	suurendada kodanike kompetentsi, et nad kasutaksid internetis oma isikuandmeid hoolikamalt ja juhtida eelkõige laste ja noorukite tähelepanu uue meedia erinevatele ohuallikatele.

15.

Ilma käsitletud teemade olulisust kahtluse alla seadmata, peab komitee headele tavadele (kommertsteadaanded, audiovisuaalne toodang ja interneti-põhine infosisu) viidates soovituslikuks põhjendada neid temaatilisi prioriteete järgmistes soovitustes. Ilma vastava põhjenduseta võib meediaharidus praktikas piirduda nende kolme valdkonna käsitlemisega.

16.

Arvestades, et selliste oskuste areng nagu teadlik teabeotsing, infosisu kriitiline tõlgendamine ja loominguline kasutamine aitab tagada alaealiste ja noorte kaitset ning inimväärikuse austamist meedias, tuleb neis valdkondades paralleelselt riigivõimude võetud regulatiivsete sätetega tõhustada prioriteetselt meetmeid meediapädevuse osas.

17.	Tarbijate teadlikkust tuleks tõsta ka meedia kasutamisel. Samuti on ülioluline tarbijaõiguste parem järgimine meediavaldkonnas.

18.

Regioonide Komitee tahaks rõhutada, et kriitilise meediahariduse arengust üksi ei piisa infosisu kahjulike aspektide kõrvaldamiseks (nt põhjendamatu meediavägivald, tarbijaõiguste rikkumine meediateenuste kaudu, autentsuse ja kehtivuse puudumine, manipuleerimine). Lisaks ei ole meediapädevus üldse või kui, siis vähesel määral, selliste suundade vedaja nagu meedia konvergents, digitaalarhiivide loomine, neile juurdepääs ja nende omavaheline sidumine, autoriõiguste ümbermääratlemine ja selle valdkonna reguleerimine või veebihaldus (9). Meediaharidus uurib neid suundi, asetab need konteksti ja valmistab kasutajaid ette olema kodanikud, kes on teadlikud sellest, mida avalikus sektoris ja meedias toodetakse. Seepärast on lisaks meediahariduse arendamisele vaja ka reguleerimist sobival tasandil, võttes seejuures arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusi ja kogemusi.

19.

Tulevikus tuleb soovituste ja tegevuskavade raames näha ette meediahariduse põhikoostisosade arendamisprogramme, mis vastaksid liikmesriikide õppe- ja koolituskavadele (samuti meediahariduse vaatenurgast) sel määral, et neis võetakse samaaegselt arvesse liikmesriikide erinevaid haridus- ja kultuurilisi traditsioone, olulisi erinevusi, mis tulenevad piirkondlike süsteemide eri koolitusviisidest ja igaühe sätetest mastaabisäästu teostamisel.

20.

Soovituste ja tegevuskavade väljatöötamisel on ülioluline võtta arvesse häid tavasid. Sellega seoses viitab Regioonide Komitee oma arvamusele (10) ja tervitab asjaolu, et komisjon võtab rohkem meetmeid kasutamaks ära oskusteavet, mis on omandatud kogu Euroopa meediapädevuse valdkonna kohalike ja piirkondlike programmide käigus ning dialoogiplatvormide, esitluste ja heade tavade võrgustike edendamise raames.

21.

Komitee väljendab siiski muret seoses järgmiste aspektidega:

—	kuna kogu Euroopa Liidu territooriumil puudub regulaarne järelevalve, ei ole tagatud heade tavade väärtustamine meediapädevuse valdkonnas;

—	head tavad tuleks klassifitseerida vastavalt meediapädevuse peamistele koostisosadele;

—	lahendatud ei ole üksikasjaliku kriitilise hinnangu küsimus teostamise tõhususe kohta;

—	ei ole olemas andmebaasi, mis võimaldaks arendada, kohandada ja kasutada häid tavasid ulatuslikumalt.

Tuleks luua kohane organisatsiooniline ja kutsealane infrastruktuur, selleks võib luua nt meediahariduse infopunktid programmi MEDIA raames olemasolevate meedia infopunktide eeskujul (või laiendada nende tegevusvaldkonda) või tugevdada või arendada komisjoni loodud ekspertide rühma kutsealal nõustamise funktsiooni meediahariduseni.

22.

Pidades kinni subsidiaarsuse põhimõttest ja liikmesriikide iseseisvusest võib komisjon vajadusel toetada liikmesriike nende oma riikliku meediahariduse strateegia väljatöötamisel, võttes arvesse meediapädevuse põhikoostisosi; sellesse tuleks vastavalt võimalusele kaasata meedia reguleerimise eest vastutavad ametivõimud, hariduspoliitika valdkonnas otsuste tegijad ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, kodanikuühiskonna, infosisutööstuse ja meediaharidusevaldkonna uuendustegevuse esindajad.

23.

Liikmesriikide ja piirkondade olukordade mitmekülgsuse tõttu peab meediahariduse areng toimuma soovituste ja tegevuskavade raames selliselt, et see oleks ülekantav kohalikku sotsiaalmajanduslikku konteksti. See nõuab võimalikult täpse pildi saamiseks siiski riikliku või isegi piirkondliku olukorra põhjalikku uurimist, eelkõige tuleks uurida kohalike omavalitsuste, institutsioonide rahastamisorganite ja meediaharidusega kokkupuutuvate pedagoogide motivatsiooni ja käitumist.

24.	Meediakeskkonna kiire arenemise tõttu tuleks meediahariduses teostada pidevaid teadusuuringuid ja hindamisi, millega tuleks siduda erinevate liikmesriikide audiovisuaalse ja elektroonilise teabevahetuse reguleerimise eest vastutavad asutused, soodustades koostööd meediapädevuse arengu huvides.

25.	Regioonide Komitee julgustab komisjoni soodustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldusstruktuurides selliste piirkondlike teadusuuringute ja teabevahetuse osakondade loomist, mille ülesandeks oleks meediapädevuse uurimine.

26.

Seoses oma kodanikulähedusega on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused meediapädevuse arengu peamised kandjad Nemad korraldavad suurema osa haridusasutustetööd, samuti on nad kohaliku meedia ja teiste kultuuriasutuste (raamatukogud, linnale kuuluvad kultuurikeskused jne) omanikud või haldavad Euroopa (või muid) arengufonde. Seega on õigustatud selliste teabekampaaniate käivitamine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks, mis tuginevad ELi soovitustel ja headel tavadel, ning Euroopa piirkondades ja piiriülestel aladel koostöövõimalusi suurendamine meediahariduse vallas.

27.

Kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tuleks julgustada toetama meediaharidust puudutavaid projekte, programme ja hartasid, millel on eelkõige järgmised eesmärgid:

a)	praegune olukord meediahariduse reaalse olukorra hindamine, võttes arvesse olemasolevat koostööd ja partnerlusi;

võrgustikud, integratsioon

kogu meediatööstuse osapoolte (kino, televisioon, ajakirjandus, raadio, interneti-põhise infosisu pakkujad ja tootjad), meediaorganisatsioonide, haridussüsteemide, reguleerivate asutuste, kultuuri- ja teadusuuringute institutsioonide, ühiskondlike organisatsioonide ühendamine;

c)	institutsionaliseerimine avalike teenuste, meediahariduse edendamise büroode loomine;

d)	toetus ja teave meediahariduskampaaniate korraldamine, piirkondlikul tasandil töötavate meediahariduse infopunktide toetamine, et määratleda ja levitada häid tavasid ning teavitada kodanikke;

e)	aktiivne osalemine, kohalik esindamine stimuleerivad meetmed, edendamispoliitikad, vahendite, oskusteabe ja üldsusele meediainfosisu tootmiseks meediaplatvormide kättesaadavaks tegemine, erilise rõhuga ebasoodsates tingimustes sotsiaalsetele rühmadele, vähemustele ja puuetega inimestele;

f)	koostöö riiklikes ja piirkondlikes koostöövõrgustikes osalemine Euroopa Liidus;

g)	dialoog riigiasutuste algatused, mille eesmärk on soodustada kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist ja avada arutelu meediahariduse teemal;

piirkondlik hariduspoliitika, hariduse reguleerimine

asjaomaste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevus, mille eesmärk on lisada meediaharidus formaalse hariduse kõigisse tasemetesse, ärgitades lisama meediaharidust õpetajate ja koolitajate õppekavadesse ning kõigi taseme õpingutesse õppekava lahutamatu osana ja samuti elukestva õppe programmidesse;

partnerluste loomine ja toetamine

meediahariduse valdkonnas partnerluste loomine infosisutööstuse ning õppe- ja koolitusasutuste vahel formaalse ja mitteformaalse hariduse ja koolituse kontekstis (nt kohaliku meedia, ettevõtete ning õppe- ja koolitusasutuste vahel, meediahariduskampaaniad, festivalid) jälgides osalemise liigi, meediatööstuse materiaalsete huvide ja õiguslikest raamtingimustest range kinnipidamise täpset järgimist selliste partnerluste korraldamisel.

28.

Regioonide Komitee palub Euroopa Komisjonil sätestada uutel alustel põhinev praktika koolituspoliitika rahastamisele, pilootprojektide ja meediahariduse valdkonna teadusuuringutele, arvestades, et meediaharidust võib toetada talle olemasolevate algatuste raames eraldatud rahaliste vahendite tugevdamisega (nt piirkondliku koostöö algatus Comenius) või käivitada uusi algatusi. Kuna kavandatud eesmärkide teostamine nõuab algusest peale sihtotstarbeliste ja multipolaarsete vahendite olemasolu, siis jagab komitee Euroopa Parlamendi seisukohta (11) ja peab põhjendatuks, et Euroopa Liidu teistesse abiprogrammidesse (eelkõige programmidesse Comenius, elukestev õpe, eTwinning, Safer Internet ja Euroopa sotsiaalfondide programm) lisatakse selgesõnaliselt ja suunatult meediapädevuse arenguga seotud alaprogramm.

29.

Eriti tuleb tervitada asjaolu, et Euroopa Komisjon alustas meediahariduse näitajate välja töötamist, perspektiiviga edendada seda kontseptsiooni pikaajaliselt. Samal ajal loodab Regioonide Komitee, et meediahariduse näitajad ei piirdu arvudega, mis näitavad meediakasutuse vormi ja kestvust, sest meediahariduse hindamine sisaldab ka üksikisikute võimete mõõtmist (kuigi selles valdkonnas on mõistetav teatav sarkasm, mis puudutab arvuliste näitajate kasutamist: loomingulist teadmist ja kriitikat ning infosisu klassifitseerimist on tõesti raske kvantitatiivselt mõõdetavatesse kriteeriumidesse üle kanda).

Brüssel, 3. detsember 2009

Regioonide Komitee president

Luc VAN DEN BRANDE

(1) Kõnealuses valdkonnas ammutas komisjon inspiratsiooni Euroopa Parlamendi 16. detsembri 2008. aasta resolutsioonist „Meediapädevus digitaalses maailmas”, 2008/2129(INI).

(2) CdR 94/2008 fin.

(3) KOM(2008) 865 lõplik.

(4) KOM(2008) 865 lõplik.

(5) KOM(2008) 865 lõplik.

(6) Siinkohal tahab komitee viidata oma arvamustele CdR 67/2004 fin ja CdR 172/2007 fin, „Euroopa regulatiivse audiovisuaalse poliitika tulevik” ja „Euroopa kultuurivaldkonna tegevuskava globaliseeruvas maailmas”.

(7) 2008/2129 (INI).

(8) CdR 5/2008 fin ja CdR 252/2005 fin. Arvamused teemal „E-kaasatus” ja „2010 – Euroopa infoühiskond majanduskasvu ja tööhõive eest”.

(9) Selles küsimuses viitab komitee oma arvamusele „i2010: digitaalsed raamatukogud”, CdR 32/2006 fin.

(10) CdR 94/2008 fin.

(11) 2008/2129 (INI).