6.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 117/135

A.

arvestades, et majanduspartnerluslepingud peaksid olema WTO nõuetega kooskõlas olevad lepingud, mille eesmärk on toetada piirkondlikku integratsiooni ja edendada AKV riikide majanduse järkjärgulist integreerimist maailmamajandusse, soodustades seeläbi nende jätkusuutlikku sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning aidates kaasa üldistele jõupingutustele vaesuse kaotamiseks AKV riikides;

B.

arvestades, et WTO eeskirjadega ei nõuta majanduspartnerluslepinguga liitunud riikidelt liberaliseerimise kohustuste võtmist teenuste valdkonnas;

C.

arvestades, et majanduspartnerluslepinguid tuleks kasutada pikaajaliste suhete loomiseks, nii et kaubandus toetab arengut;

D.

arvestades, et praegune finants- ja majanduskriis tähendab seda, et suhted õiglase kaubanduse poliitika alusel on arengumaailma jaoks olulisemad kui kunagi varem;

E.

arvestades, et majanduspartnerluse vahelepingus keskendutakse kaubavahetusele ja kooskõlale WTO nõuetega;

F.

arvestades, et vahepealne majanduspartnerlusleping avaldab põhjalikku mõju Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide ning nende Ida- ja Lõuna-Aafrikas asuvate kaubanduspartnerite majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase arengu tulevastele suundadele ning nende valdkondadega seotud poliitikale;

G.

arvestades, et Ida-Aafrika Ühenduse partnerriigid asutasid 2005. aastal tolliliidu ja töötavad selle nimel, et luua ühisturg aastaks 2010, rahaliit aastaks 2012 ning Ida-Aafrika riikide poliitiline föderatsioon;

H.

arvestades, et vahepealne majanduspartnerlusleping võib tõenäoliselt avaldada mõju Ida-Aafrika Ühenduse riikide ja teiste kaubanduspartnerite vahel tulevikus sõlmitavate lepingute kohaldamisalale ja sisule ning selle piirkonna positsioonile läbirääkimistel;

I.

arvestades, et konkurents Euroopa Liidu ja AKV riikide vahel on vähene, sest valdav enamus ELi ekspordist koosneb kaupadest, mida AKV riigid ei tooda, kuid vajavad sageli kas otseseks tarbimiseks või sisendina kodumaises tööstuses; arvestades, et see ei ole nii põllumajandustoodetega kauplemisel, kus ELi eksporditoetused on AKV tootjatele põllumajandus-, loomakasvatus- ja piimasektoris tõsiseks takistuseks, lõhkudes ja sageli hävitades nii kohalikud kui piirkondlikud turud, ning seetõttu peaks EL kaotama viivitamatult ja järkjärgult igasugused eksporditoetused;

J.

arvestades, et Ida-Aafrika Ühenduse partnerriigid on andnud märku, et nad soovivad pidada uusi läbirääkimisi mitme majanduspartnerluse vahelepingus sisalduva küsimuse üle;

K.

arvestades, et mitte ühegi liberaliseerimiskavaga ei nõuta nendelt riikidelt ühegi positiivse tollitariifi kaotamist enne 2015. aastat; arvestades, et Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikidel on 24 aastat aega v majanduspartnerluse vahelepingus ette nähtud liberaliseerimisprotsessi lõpule viimiseks;

L.

arvestades, et kaubanduskohustustega peab kaasnema kaubandusega seotud abi suurendamine;

M.

arvestades, et ELi kaubandusabi strateegia eesmärk on toetada arengumaade suutlikkust kasutada ära uusi kaubandusvõimalusi ning kompenseerida neile kohandamiskulud ja kaubanduse liberaliseerimise võimalik negatiivne mõju;

N.

arvestades, et võimaliku täiemahulise majanduspartnerluslepinguga ei tohiks mingil viisil kahjustada Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide suutlikkust edendada ravimite kättesaadavust,

1.

on seisukohal, et vahepealne majanduspartnerlusleping peab aitama kaasa kaubavahetuse taaselavdamisele AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel, majanduskasvu suurendamisele, piirkondlikule integratsioonile, majanduse mitmekesistamisele ning vaesuse vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele; nõuab seetõttu tungivalt selle paindlikku rakendamist, võttes täiel määral arvesse Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide piiratud suutlikkust;

2.

rõhutab, et kõnealuseid lepinguid saab pidada rahuldavaks, kui nende abil saavutatakse kolm eesmärki: anda AKV riikidele toetust jätkusuutlikuks arenguks, soodustada nende osalemist maailmakaubanduses ja tugevdada regionaliseerimisprotsessi; rõhutab, et Euroopa Liit peab andma tuge kaitseks Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide majanduse avamise negatiivsete tagajärgede vastu, et oleks võimalik saada tõelist kasu kaubandussoodustustest ning edendada majanduslikku ja sotsiaalset arengut;

3.

kinnitab veel kord oma seisukohta, et asjakohaselt kavandatuna annavad majanduspartnerluslepingud võimaluse AKV-ELi kaubandussuhete taaselavdamiseks, AKV riikide majanduse mitmekesistamise ja piirkondliku integratsiooni edendamiseks ning vaesuse vähendamiseks AKV riikides;

4.

ergutab läbirääkimiste osapooli lõpetama läbirääkimised kavandatult 2009. aasta jooksul; ergutab pooli võtma kõiki meetmeid, et vormistada kõikehõlmav majanduspartnerlusleping AKV riikide ja Euroopa Liidu vahel lõplikult enne 2009. aasta lõppu, nagu on kavandatud;

5.

tunnistab kasu, mida majanduspartnerlusle vaheepingu alla kirjutamine on toonud eksportijatele, kuna see avardab Euroopa Liitu eksportimise võimalusi pärast Cotonou lepingu kohase enamsoodustusrežiimi lõppemist 31. detsembril 2007. aastal, hoides seeläbi ära võimaliku kahju AKV riikide eksportijatele, mis oleks tulenenud sellest, kui nad oleksid pidanud toimima vähem soodsa kaubandusrežiimi alusel;

6.

väljendab heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liit pakub AKV riikidele enamiku toodete osas täielikult tollimaksu- ja kvoodivaba juurdepääsu Euroopa Liidu turule;

7.

rõhutab, et vahepealne majanduspartnerlusleping on kaubavahetusleping, mille eesmärk on säilitada ja oluliselt laiendada Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide ekspordivõimalusi Euroopa Liidus nii täieliku turule juurdepääsu kui ka päritoluriiki käsitlevate täiustatud eeskirjade kaudu;

8.

rõhutab, et majanduspartnerluse vahelepingu sõlmimine on vajalik samm jätkusuutliku majanduskasvu suunas selles piirkonnas tervikuna, ning toonitab, kui tähtis on läbirääkimisi jätkata, et saavutada laiahaardeline kokkulepe ulatuslikuma kaubavahetuse, investeeringute ja piirkondliku integratsiooni soodustamiseks;

9.

tuletab meelde, et majanduspartnerluslepingud peaksid vastama WTO eeskirjadele, mis ei nõua ega keela liberaliseerimiskohustusi või regulatiivseid kohustusi teenuste, intellektuaalomandi õiguste kaitse ega nn Singapuri küsimuste valdkonnas;

10.

nõuab teenuste reguleeriva raamistiku kehtestamist vahepealsest täiemahulisele majanduspartnerluslepingule ülemineku perioodil; nõuab meetmete võtmist, et tagada võimaluse korral universaalteenuste, sealhulgas oluliste avalike teenuste sätete kohaldamine; kinnitab veel kord sellega seoses seisukohti, mida ta esitas oma 4. septembri 2008. aasta resolutsioonis teenuskaubanduse kohta (12);

11.

tuletab meelde, et majanduspartnerluse vahelepingu eduka rakendamise väga oluline alus on tõeline piirkondlik turg ning piirkondlik integratsioon ja koostöö on Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide sotsiaalse ja majandusliku arengu seisukohalt väga tähtsad;

12.

nõuab, et ükski Euroopa Liidu ning Ida- ja Lõuna-Aafrika piirkonna riikide vahel sõlmitud leping ei tohi olla teistega vastuolus ega takistada piirkondlikku integratsiooni kõnealuses laiemas piirkonnas;

13.

tunnustab majanduspartnerluse vahelepingutes väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEde) jaoks üleminekuperioodide kehtestamist, et võimaldada neil kohaneda lepinguga sätestatud muutustega, ning nõuab tungivalt, et Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide ametiasutused jätkaksid täiemahuliste majanduspartnerluslepingute üle peetavate läbirääkimiste käigus VKEde huvide toetamist;

14.

nõuab, et Euroopa Liit tagaks nii AKV riikide ametiasutustele kui erasektorile suurema ja asjakohase abi, et hõlbustada nende riikide majanduse üleminekut pärast majanduspartnerluse vahelepingule alla kirjastamist;

15.

toetab seetõttu kokkulepitud tollimaksuerandeid, mis puudutavad põllumajandustooteid ja mõnesid töödeldud põllumajandustooteid, tingimusel et need tulenevad peamiselt vajadusest kaitsta varases arenguetapis olevaid tööstusi või tundlikke tooteid nendes riikides;

16.

palub komisjonil selgitada rahaliste vahendite tegelikku jaotust kogu AKV piirkonnas seoses lubatud prioriteetsete kulutustega kaubandusabi suurenenud eelarvereal;

17.

nõuab tungivalt, et asjaomased riigid annaksid selget ja läbipaistvat teavet majandusliku ja poliitilise olukorra ning arengu kohta nendes riikides, et parandada koostööd komisjoniga;

18.

tunnustab asjaolu, et kõikehõlmavasse majanduspartnerluslepingusse lisatakse arengukoostööd käsitlev peatükk, mis hõlmab kaubavahetust, pakkumisepoolset konkurentsivõimet, äritegevust edendavat infrastruktuuri, teenustega kauplemist, kaubandusega seotud küsimusi, institutsioonilise suutlikkuse tõstmist ja maksukohandusi; kutsub mõlemaid pooli üles pidama kinni kokkulepitud kohustusest viia lõpule läbirääkimised konkurentsi ja riigihangete üle alles siis, kui on loodud piisav suutlikkus;

19.

tuletab meelde, et mitte ainult majanduspartnerluslepingu struktuur ja sisu, vaid ka selle rakendamise viis ja vaim peavad toetama Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide arenguga seotud eesmärke, poliitikat ja prioriteete;

20.

tuletab meelde, et 2007. aasta oktoobris võeti vastu ELi kaubandusabi strateegia, millega kohustuti suurendama 2010. aastaks kaubandusega seotud ELi kollektiivset abi 2 miljardi euroni aastas (1 miljard eurot ühenduse poolt ja 1 miljard eurot liikmesriikidelt); nõuab kindlalt, et Ida-Aafrika Ühenduse partnerriigid saaksid sellest asjakohase ja õiglase osa;

21.

nõuab, et kaubandusabi vahendid määrataks kindlaks ja eraldataks varakult; rõhutab, et kõnealused vahendid peaksid moodustama täiendavad ressursid ja need ei tohiks olla üksnes EAFi rahade ümberpaigutused, kõnealused vahendid peaksid vastama Ida-Aafrika Ühenduse prioriteetidele ja nende väljamaksmine peaks olema õigeaegne, prognoositav ning kooskõlas riiklike ja piirkondlike strateegiliste arengukavade täitmise ajakavadega; on vastu majanduspartnerluslepingutega seotud mis tahes tingimuste seadmisele Euroopa abi andmise osas ning kutsub komisjoni üles tagama, et juurdepääs 10. EAFi rahalistele vahenditele ei oleks seotud läbirääkimiste tulemuste ja tempoga;

22.

kutsub komisjoni üles selgitama, kuidas rahalisi vahendeid kogu piirkonnas jagatakse, ning kutsub liikmesriike kavandama täiendavat rahastamist pärast ajavahemiku 2008–2013 eelarvekohustuste täitmist;

23.

kutsub komisjoni üles – pidades silmas 2007. aasta septembris nõukogu võetud kohustusi seoses intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektidega (TRIPS-leping) ja ravimite kättesaadavusega – mitte pidama täiemahulise majanduspartnerluslepingu raames läbirääkimisi farmaatsiaga seotud TRIPS+ sätete üle, mis mõjutavad rahvatervist ja ravimite kättesaadavust, hoiduma patendikoostöölepingu ja patendiõiguse lepingu kohustuste järgimise või heakskiitmise nõudmisest, hoiduma täiemahulisse majanduspartnerluslepingusse direktiivi 2004/48/EÜ (intellektuaalomandi õiguste jõustamise kohta) tingimuste inkorporeerimisest ning mitte lisama sinna niisugust korda nagu mitteoriginaalandmebaasi kaitse;

24.

nõuab tungivalt, et mis tahes täiemahulise majanduspartnerluslepingu üle läbirääkimiste pidajad võtaksid täielikult arvesse loodusvarade läbipaistvat haldamist ja tooksid välja parimad tavad, mis on vajalikud selleks, et AKV riigid saaksid sellistest varadest maksimaalset kasu;

25.

rõhutab, et iga kõikehõlmav majanduspartnerlusleping peab sisaldama ka sätteid hea valitsemistava, poliitiliste ametikohtade läbipaistvuse ja inimõiguste kohta;

26.

rõhutab piirkonnasisese kaubanduse tähtsust ja vajadust tihedamate piirkondlike kaubandussuhete järele, et tagada jätkusuutlik areng piirkonnas; toonitab koostöö ja ühilduvuse tähtsust eri piirkondlike üksuste vahel;

27.

ergutab arengumaade ja piirkondlike rühmituste vaheliste tollimaksude – mis praegu moodustavad 15 kuni 25 % kaubavahetuse rahalisest mahust – edasist langetamist, et jätkata lõuna–lõuna-suunalise kaubanduse, majanduskasvu ja piirkondliku integratsiooni edendamist;

28.

kutsub komisjoni üles tegema kõik endast oleneva selleks, et alustada taas läbirääkimisi Doha arengukava üle ja tagada, et kaubanduse liberaliseerimise lepingutega edendatakse jätkuvalt arengut vaestes riikides;

29.

on veendunud, et kõikehõlmavad majanduspartnerluslepingud peaksid täiendama Doha arengukava lepingut ja mitte olema AKV riikidele alternatiiviks;

30.

arvestab, et kahepoolseid kaitsemeetmeid sisaldav kaubanduskaitse peatükk on vajalik; kutsub mõlemaid pooli üles vältima kõnealuste kaitsemeetmete tarbetut kasutamist; kutsub komisjoni üles aktsepteerima kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu sõlmimise eesmärgil jätkuvate läbirääkimiste raames vahepealses majanduspartnerluslepingus sisalduvate kaitsemeetmete läbivaatamist, et tagada nende asjakohane, läbipaistev ja kiire kasutamine juhul, kui nende kohaldamise kriteeriumid on täidetud;

31.

nõuab kiiret ratifitseerimismenetlust, et partnerriigid saaksid majanduspartnerlusle vahepingutest kasu asjatu viivituseta;

32.

tuletab meelde, et kuigi majanduspartnerluse vahelepingut võib pidada protsessi esimeseks etapiks, on see õiguslikus mõttes täiesti iseseisev rahvusvaheline leping, mis ei pruugi viia täiemahulise majanduspartnerluslepingu sõlmimiseni;

33.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi võimalik nõusolek majanduspartnerluse vahelepinguga ei määra ära parlamendi seisukohta võimaliku täiemahulise majanduspartnerluslepingu suhtes, kuna sõlmimise menetlus on seotud kahe erineva rahvusvahelise lepinguga;

34.

tuletab meelde, et Ida-Aafrika Ühendus on ainuke piirkond, mille kõik liikmed on liitunud majanduspartnerluse vahelepinguga ja pakkunud välja ühesugused liberaliseerimise ajakavad; juhib tähelepanu, et kõnealuseid ajakavasid tuleb regulaarselt hinnata ja läbi vaadata, kui need osutuvad rakendamise seisukohalt liiga koormavaks;

35.

juhib tähelepanu sellele, et vahepealne majanduspartnerlusleping mõjutab arvatavasti suhteid asjaomase piirkonna ja selle lähimate kaubanduspartnerite vahel, ja tuleb tagada, et praeguse lepingu sätted aitavad lihtsustada tulevaste kaubanduslepingute sõlmimist;

36.

kutsub komisjoni üles kaaluma Ida-Aafrika Ühenduse esitatud taotlusi pidada täiemahulise majanduspartnerluslepingu kõnelustel uuesti läbirääkimisi vahepealses majanduspartnerluslepingus sisalduvate teatud vaidlusttekitavate küsimuste üle, mida ühendus soovib muuta või tagasi võtta;

37.

nõuab tungivalt, et AKV riigid edendaksid liberaliseerimisprotsessi, ning ergutab selliste reformide laiendamist muudele valdkondadele kui kaubavahetus, et suurendada ka teenuskaubanduse liberaliseerimist;

38.

juhib tähelepanu, et majanduspartnerlusleping peaks aitama kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

39.

märgib, et mõned AKV riigid on taotlenud majanduspartnerluslepingu läbirääkimiste raames enamsoodustusrežiimi klauslit, millega kaupade impordile kehtestatakse normaalne mittediskrimineeriv toll eesmärgiga tagada see, et kõiki eksportijaid koheldakse sama hästi kui kaubanduspartnerit, kelle suhtes kohaldatakse enamsoodustusrežiimi;

40.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Liit ja AKV riigid on pidanud läbirääkimisi uute, täiustatud ja paindlikumate päritolureeglite üle, mis võiksid nõuetekohase rakendamise ja AKV riikide piiratud suutlikkuse asjakohase arvestamise korral anda neile riikidele märkimisväärsed eelised;

41.

rõhutab, et kaevandustoodete ja puidu eksport ei tohi kahjustada õrna ökosüsteemi, millel on kogu Aafrika mandri jaoks otsustav tähtsus, ning et majanduspartnerluslepingutes tuleb ette näha mehhanismid Ida-Aafrika Ühenduse partnerriikide osutatud keskkonnateenuste hüvitamiseks;

42.

peab oluliseks, et majanduspartnerluslepingute rakendamisel loodaks asjakohane järelevalvesüsteem, mida koordineeriks asjakohane parlamendikomisjon, mis koosneb rahvusvahelise kaubanduse komisjoni ja arengukomisjoni liikmetest, et tagada kohane tasakaal rahvusvahelise kaubanduse komisjoni juhtrolli säilitamise ning kaubandus- ja arengupoliitika üldise järjepidevuse vahel; see parlamendikomisjon peaks töötama paindlikult ja kooskõlastama aktiivselt oma tegevust AKV-ELi parlamentaarse ühisassambleega; on seisukohal, et järelevalve peaks algama pärast iga majanduspartnerluse vahelepingu sõlmimist;

43.

rõhutab eelkõige AKV riikide parlamentide ja valitsusväliste osalejate väga olulist rolli majanduspartnerluslepingute järelevalves ja haldamisel ning palub, et komisjon tagaks nende kaasamise jätkuvasse läbirääkimiste protsessi; selleks peavad AKV riigid ja EL leppima kokku selge päevakorra ning see peab põhinema laia kandepinnaga lähenemisel;

44.

nõuab asjakohaseid ja läbipaistvaid selge rolli ja mõjuga järelevalvemehhanisme, et jälgida majanduspartnerluslepingute mõju koos AKV riikide suurenenud omavastutuse ja laialdase sidusrühmadega konsulteerimisega;

45.

väljendab heameelt selle üle, et majanduspartnerluse vahepingusse on lisatud läbivaatamisklausel, milles kinnitatakse, et lepingu igakülgne läbivaatamine, mis hõlmab kaubanduskohustuste rakendamise maksumuse ja tagajärgede analüüsi, toimub hiljemalt viie aasta möödumisel pärast lepingule alla kirjutamist ning seejärel iga viie aasta järel; vajaduse korral tuleb muuta lepingu sätteid ja nende kohaldamist, võttes arvesse ja järgides WTO nõudeid ja menetlusi;

46.

kutsub komisjoni üles konsulteerima parlamendiga enne otsuse vastuvõtmist rahvusvaheliste lepingute ajutise kohaldamise kohta – nagu seda tehakse majanduspartnerluslepingute puhul –, kui nõusolekumenetlus osutub vajalikuks, arvestades võimalusega, et parlament võib edaspidi rahvusvahelise lepingu tagasi lükata, mille tulemusena tuleb lõpetada selle ajutine kohaldamine;

47.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide ja AKV riikide valitsustele ja parlamentidele, AKV–ELi ministrite nõukogule ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.