6.5.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 117/7

A.

arvestades, et vaesuse väljajuurimise eesmärk peab jääma olulisena ühisstrateegia keskmesse;

B.

arvestades, et pool Aafrika elanikkonnast elab ikka veel vaesuses ja arvestades, et Aafrika on ainus kontinent, mis ei liigu aastatuhande arengueesmärkide saavutamise suunas, eelkõige selles osas, mis puudutab vaesuse vähendamist, laste suremust, emadustervist ja võitlust HIV/AIDSi ning malaaria vastu;

C.

arvestades, et ühisstrateegia eesmärk on minna „kaugemale arenguküsimustest, Aafrikast ja institutsioonidest”, et hõlmata võrreldes varasemaga laiemat Aafrika ja ülemaailmsete teemade ringi, nagu energia, kliimamuutus ja julgeolek, ning kaasata rohkem erinevaid institutsioonideväliseid osalisi;

D.

arvestades, et viimase aasta jooksul on vastu võetud suurem osa ühisstrateegia institutsioonilisest korraldusest ja uuenduslikest töömeetoditest, kuid kohalikul tasandil on suudetud saavutada vähe tegelikku edu;

E.

arvestades, et kuigi ühisstrateegias tunnustatakse selgesõnaliselt Üleaafrikalise Parlamendi ja Euroopa Parlamendi olulist rolli „tehtud edusammude läbivaatamisel ning partnerlusele poliitiliste suuniste andmisel”, tuleb nad siiski kaasata struktuurselt ja mõjusal viisil ühisstrateegia väljatöötamisse, kohandamisse ja jälgimisse;

F.

arvestades, et kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste, eelkõige Aafrika kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste osalus ühisstrateegia rakendamises on olnud minimaalne;

G.

arvestades, et ühisstrateegia rakendamiseks on eraldatud väga vähe uusi rahalisi vahendeid ja vastavad rahastamisvahendid olid tõepoolest juba enne ühisstrateegia vastuvõtmist täielikult ära planeeritud;

H.

arvestades, et Euroopa Arengufondi toomine ELi eelarvesse, nagu Euroopa Parlament on korduvalt nõudnud, võimaldaks poliitika suuremat sidusust ja Euroopa Parlamendi suuremat järelevalvet arengukulutuste üle;

I.

arvestades, et Aafrika osakaal maailmakaubanduses väheneb ja Aafrika ei saa kasutada üleilmastumise pakutavaid võimalusi;

J.

arvestades, et kapitali väljavool, eelkõige ebaseaduslik kapitali väljavool põhjustab selle, et Aafrika majandustest voolab igal aastal välja miljardeid eurosid, kusjuures ajude väljavool röövib mandrilt suurema osa intellektuaalsest võimekusest, mis on hädavajalik tema arengu jaoks tulevikus;

K.

arvestades, et toidu tootmine ja toiduainetega kindlustatus on Aafrikas poliitiliste prioriteetidena tähtsust kaotanud ja nende küsimuste lahendamisse on viimasel aastakümnel vähe investeeritud, millel võivad olla katastroofilised tagajärjed, nagu näitas hiljutine toiduainete hinnakriis;

L.

arvestades, et Aafrika on alaesindatud rahvusvahelistes organisatsioonides ja mitmepoolsetel foorumitel, kes otsustavad paljude mandri tulevikku mõjutavate küsimuste üle;

M.

arvestades, et ELi–Aafrika pikaajalised suhted saavad uue tähenduse koos ebatraditsiooniliste rahastajate esilekerkimisega, kelle kavad ja prioriteedid seoses Aafrikaga kujutavad endast uusi riske ja väljakutseid;

N.

arvestades, et on oluline leida sünergiaid ja vältida kattuvusi ühisstrateegia ning juba kehtivate koostöövormide institutsioonide vahel, nagu Cotonou leping, Euroopa – Vahemere piirkonna strateegia ja Lõuna-Aafrika – ELi strateegiline partnerlus;

O.

arvestades, et Cotonou lepingu 2009. aasta läbivaatamisega püütakse selgitada AKV riikide edaspidiseid suhteid Aafrika Liiduga (AL);

P.

arvestades, et teadlikkus ühisstrateegia eesmärkidest ja tegevustest on ärevusttekitavalt väike ning arvestades, et peamiselt Aafrikas on üldine teadlikkus Aafrika ja ELi strateegilisest partnerlusest ning selle toetamine otseselt seotud võimega saavutada ühisstrateegia abil koheseid ja käegakatsutavaid tulemusi, millega on võimalik parandada Aafrika elanikkonna elatustaset;

Q.

arvestades, et partnerluse puhul tuleks võtta arvesse asjaolu, et kuigi partnerlus võrdsete partnerite vahel tähendab seda, et EL ja AL on võrdsed aruteludes ja poliitika kujundamisel osalemise mõttes, tuleks partnerluse puhul tegelda ka karmi tegelikkusega, et mõlemad mandrid ja nende institutsioonid on ikka veel kaugel võrdsusest institutsioonilise arengu, otsustusvõimekuse ja ressursside mõttes,

1.

tunneb heameelt asjaolu üle, et aasta pärast ühisstrateegia vastuvõtmist on selle rakendamise institutsioonilise raamistiku põhilised osad lõpuks paigas ning on hakanud taotletavaid tulemusi ja ajakavasid sisaldava tegevuskava toel toimima, ning et ühisstrateegia ja selle temaatiliste partnerluste rakendamisel on tehtud mõningaid edusamme; väljendab siiski kahetsust selle üle, et rakendamise esimese aasta lõpuks on mõni partnerlus ikka veel töömeetodite määratlemise etapis ega ole veel kindlaks määratud taotletavaid tulemusi, ajakavasid ja eelarveeraldisi;

2.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EL ja AL ei ole kunagi varem kohtunud nii sageli kui esimesel aastal pärast ühisstrateegia allkirjastamist;

3.

kutsub ELi ja ALi komisjone ja liikmesriike üles viima esmajärjekorras lõpule selle institutsioonilise raamistiku loomist, töötades välja raamistiku parlamentaarsed, kodanikuühiskonna ja kohalike asutustega seonduvad komponendid, mis peaksid protsessile läbipaistvuse, omavastutuse ja demokraatliku legitiimsuse andmise abil seda kiirendama ning toetama;

4.

tervitab huvitatud liikmesriikide osalusega ELi rakendusrühmade loomist mitte ainult sellepärast, et ühisstrateegia rahastamine sõltub suurel määral liikmesriikide osamaksetest, vaid ka sellepärast, et liikmesriikide vahetu osalus aitab kaasa teadlikkuse tõstmisele tegevuskavas ettenähtud meetmetest, nende jätkuvusele ja jätkusuutlikkusele;

5.

nõuab tungivalt, et ühisstrateegiaga seotud institutsioonid keskenduksid täielikult vajalikele taotletavatele tulemustele eeldusel, et esimene tegevuskava kehtib vähem kui kolm aastat (2008–2010);

6.

kordab oma palvet ELi ja ALi komisjonidele astuda aktiivseid samme, et kaasata Euroopa Parlament ja Üleaafrikaline Parlament vastavalt nende staatusele institutsioonilise raamistiku olulise osana ühisstrateegia rakendamisse, jälgimisse ning ühisstrateegia jaoks poliitiliste suuniste andmisse;

7.

rõhutab Euroopa Parlamendi ja Aafrika parlamentide vaheliste organite – nagu AKV–ELi parlamentaarne ühisassamblee ja Euromedi parlamentaarne assamblee – rolli rahu ja turvalisuse, hea valitsemistava ja demokraatia edendamisel ning tõhusa platvormina koostöö valdkonnas ja ühist huvi pakkuvate küsimustega tegelemisel;

8.

võtab teadmiseks asjaolu, et Aafrika–ELi ministritaseme kolmiku 11. kohtumisel kinnitati esimene iga-aastane eduaruanne ühisstrateegia ja selle esimese tegevuskava rakendamise kohta, millesse antavat ELi panust käsitleb eespool nimetatud komisjoni teatis;

9.

peab siiski kahetsusväärseks, et see aruanne on koostatud ilma Euroopa Parlamendi või Üleaafrikalise Parlamendiga konsulteerimata ning ilma nende ametliku panuseta;

10.

teeb ettepaneku, et Üleaafrikalise Parlamendi ja Euroopa Parlamendi presidendid osaleksid regulaarselt ELi–Aafrika tippkohtumistel ning esineksid nendel, esitades kõnealuste parlamentide järeldused tegevuskava rakendamise kohta ja soovitusi ühisstrateegia tulevaste suunitluste kohta;

11.

palub, et vahetult enne ministritaseme kolmiku kevadist kohtumist korraldaksid ministritaseme kolmiku liikmed arvamuste vahetuse Üleaafrikalise Parlamendi ja Euroopa Parlamendi pädevate organite esindajatega, mille käigus parlamendid saavad esitada oma ettepanekuid ja soovitusi viimase ühise iga-aastase eduaruande kohta; teeb ettepaneku, et parlamentide ettepanekute ja soovituste arutamine võetaks nimetatud ministritaseme kolmiku kohtumise päevakorda; loodab, et järgmises ühises iga-aastases aruandes – mis võetakse vastu ministritaseme kolmiku järgmise, sügisese kohtumise käigus – näidatakse ära, kuidas neid ettepanekuid ja soovitusi on arvesse võetud; palub, et parlamentide esindajad kohtuksid kolmiku ministritega ka kolmiku sügisese kohtumise kontekstis;

12.

on seisukohal, et Üleaafrikaline Parlament ja Euroopa Parlament peaksid osalema asjakohasel tasandil nii ühistes eksperdirühmades kui ka ALi – ELi töörühmas;

13.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Euroopa Komisjon on loonud üheksandas Euroopa Arengufondis toetusprogrammi, mille kogusumma on 55 miljonit eurot, et suurendada ALi institutsioonide suutlikkust; toonitab veel kord, et osa sellest eelarvest tuleb kasutada Üleaafrikalise Parlamendi haldussuutlikkuse ja toimevõime tugevdamiseks, ning kutsub komisjoni üles koostama tegevuskavasid kõnealuste eelarvete kasutamiseks, konsulteerides tihedalt Üleaafrikalise Parlamendiga ning tehes koostööd Euroopa Parlamendiga;

14.

soovitab, et osa Üleaafrikalise Parlamendi jaoks eraldatud eelarvest haldaks Üleaafrikaline Parlament otse, niipea kui ta on saavutanud selleks vajaliku haldussuutlikkuse ja on täitnud EÜ finantsmääruses (6) (eelkõige selle artiklis 56) sisalduvad nõuded, et võimaldada komisjonil täita eelarvet kaudselt ja tsentraliseeritud korras;

15.

kutsub ELi ja ALi komisjone üles lihtsustama menetluskorda, et tagada vahetu ja tulemuslik dialoog parlamentidega, et vältida põhjendamatuid viivitusi, võttes asjakohaselt arvesse parlamentide otsustuskorra eripärasid;

16.

nõuab uuesti Euroopa Arengufondi eelarvesse lisamist ja palub komisjonil vahepeal hoida Euroopa Parlamenti ja Üleaafrikalist Parlamenti kursis eelarveprotsessi kõigi etappidega;

17.

on veendunud, et kui ühisstrateegia peab olema tõeliselt „laiapõhjaline ja ulatuslik inimkeskne partnerlus”, peab see tulemuslikult kaasama kodanikuühiskonda ja kohalikke asutusi ning soodustama nende efektiivset osalemist selle rakendusorganite töös;

18.

avaldab kahetsust selle üle, et kuigi tegevuskavas osutatakse, et iga Aafrika–ELi partnerlus on avatud väga mitmekesistele meetmetele, pannakse pearõhk siiski riiklikele meetmetele; rõhutab, et parlamentide ja valitsusväliste osalejate, nagu kodanikuühiskonna organisatsioonid, kohalikud asutused ja teised valitsusvälised osalejad, panust ja osalemist protsessis tuleb süvendada ja veelgi selgitada;

19.

tunneb heameelt Aafrika majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogu (ECOSOCC) kui vahendi üle, mis aitab luua partnerluse Aafrika riikide valitsuste ja kodanikuühiskonna vahel; väljendab siiski muret seoses Aafrika kodanikuühiskonna vähese kaasatusega ühisstrateegia rakendamisse ja nõuab koheste jõupingutuste tegemist, eelkõige Aafrika poolt, et luua tihedas koostöös huvitatud sidusrühmadega menetluskord Aafrikat esindavate valitsusväliste osalejate identifitseerimiseks, kaardistamiseks ning tõhusaks kaasamiseks;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni üles arendama Aafrika kodanikuühiskonna organisatsioonide jaoks asjakohaseid võimekuse suurendamise vahendeid, mille eesmärk on eriti tõhustada nende võimekust osaleda ühisstrateegia rakendamisel;

21.

märgib, et ühisstrateegias peaks samuti käsitlema teemasid, mis kuuluvad küll ametlikult teise institutsioonilisse raamistikku, kuid mõjutavad tugevalt Aafrika tulevikku ja kujundavad kahe kontinendi vahelisi suhteid, näiteks majanduspartnerluslepingud ning suhted majanduspartnerluslepingute piirkondlike rühmituste ja muude Aafrikas eksisteerivate piirkondlike rühmituste vahel (sh piirkondlikud majandusühendused), Cotonou lepingu teine läbivaatamine, Euroopa – Vahemere piirkonna strateegia, ELi ja Lõuna-Aafrika strateegiline partnerlus ning Aafrika suhted uute ülemaailmsete osalejatega, nagu Hiina ja Brasiilia;

22.

usub, et jätkusuutlik majanduslik, sotsiaalne ja keskkonnaalane areng saab toimuda vaid riikides, kes pakuvad rahu-, demokraatia- ja inimõigustealaseid tagatisi;

23.

palub Euroopa Komisjonil, nõukogul ja Aafrika poolel tagada sidusus ühisstrateegia ning teiste poliitikavaldkondade – eriti kaubandus-, keskkonna-, rände- ja põllumajanduspoliitika – vahel, mis võivad avaldada ebasoodsat mõju ELi ja Aafrika vahelise uue strateegilise partnerluse edendamisele; rõhutab, et poliitiline dialoog ELi ja Aafrika vahel peaks sisaldama kõnealuseid küsimusi;

24.

rõhutab, et vaesusega tulemuslikuks võitlemiseks, mis peab jääma ühisstrateegia keskseks teemaks, peab ELi–Aafrika strateegiline partnerlus aitama soodustada jätkusuutlikku majanduslikku ja sotsiaalset arengut, meelitada ligi välisinvesteeringuid, edendada õiglast rahvusvahelist kaubandust ja luua tingimusi, mis võimaldavad Aafrika riikidel järk-järgult leida oma koht ülemaailmses majanduses;

25.

väljendab heameelt rahu- ja julgeolekupartnerluse osas tehtud edusammude üle; võtab teadmiseks ALi–ELi poliitilise dialoogi kriisiolukordade kohta Aafrikas ning laiemalt; rõhutab, et selle dialoogi raames tuleb käsitleda kõiki rahu ja julgeolekuga seonduvaid teemasid alates konflikti ennetamisest ja konflikti lahendamisest kuni konfliktijärgse ülesehitustöö ja rahu tagamiseni, kaasa arvatud põhjalik dialoog kaitsmise kohustuse põhimõtte rakendamise teemal;

26.

nõuab, et Aafrika rahu- ja julgeolekustruktuuri rakendamisele omistataks kohane tähtsus; rõhutab veel kord, et Euroopa Arengufond ei ole piisav rahastamisallikas Aafrika rahutagamisvahendi täiendamiseks tulevikus; on seisukohal, et Euroopa Arengufondi vahendid peaksid vastama Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni arenguabikomitee (OECD/DAC) ametliku arenguabi kriteeriumitele; kordab oma nõudmist lahendada lõplikult Aafrika rahutagamisvahendi rahastamise küsimus;

27.

väljendab heameelt selle üle, et 2008. aasta septembris asutas ÜRO peasekretär Ban Ki-moon väljapaistvatest isikutest koosneva ALi–ÜRO eksperdirühma, et määrata kindlaks, mil viisil saab rahvusvaheline üldsus toetada ALi rahuvalveoperatsioone, mis on loodud ÜRO mandaadi all;

28.

juhib tähelepanu, et valitsemiskontseptsioon peaks olema avaliku korra, inimõiguste austamise ning nende aktiivse edendamise, korruptsioonivastase võitluse, jõukuse loomise ning jõukuse läbipaistva ja õiglase jaotamise ning põhiliste tervishoiu- ja sotsiaalteenuste kaudu ühiskonna hea toimimise mõõdupuuks; rõhutab, et välised osalejad ei tohi valitsemist hinnata üksnes väljastpoolt kindlaksmääratud kriteeriumite alusel, vaid vastastikku kokkulepitud ja ühiste väärtuste ning normide alusel;

29.

rõhutab jätkusuutliku demokraatia, sealhulgas hea valitsemistava ja demokraatlike valimiste tähtsust, mis peab hõlmama parlamentaarse võimekuse suurendamise toetamist ning kodanikuühiskonna ja kohalike asutuste kaasamist poliitilisse dialoogi;

30.

rõhutab, et valitsemist tuleb parandada mõlemal poolel: see ei ole prioriteet mitte üksnes Aafrikas, vaid ka Euroopa poolel, kes peab parandama valitsemist ja aruandluskohustust seoses abiga seotud kohustustega ja rahastajate parema koordineerimisega, et võtta rohkem arvesse arenguabi osas nn vaeslapse ossa jäetuid; rõhutab, et riikide ja mandrite parlamentidel, valitsusvälistel osalejatel ja kohalikel asutustel on kõnealuses valdkonnas oluline roll;

31.

nõuab suuremat toetust olemasolevatele Aafrika algatustele, nagu Aafrika vastastikune järelevalvemehhanism (APRM), mis on Aafrika riikide seni kõige tõsisem jõupingutus valitsemise parandamiseks Aafrika mandril, ning mitmesuguste ALi kehtestatud instrumentidele, mis suurendavad Aafrika omavastutust kõnealuses protsessis;

32.

väljendab tõsist muret selle üle, et komisjoni poolt igale AKV riigile välja töötatud nn valitsemisprofiilid, millest juhindutakse arenguabi programmide koostamisel seoses 2,7 miljardi euro suuruste täiendavate rahaliste vahenditega 10. Euroopa Arengufondi raames, on ette valmistatud ilma igasuguse osaluselemendita; märgib, et abi saavate riikide abikõlblikkus täiendavate rahaliste vahendite saamiseks on otsustatud vastavalt kriteeriumite kogumile, millest ainult üks on otseselt seotud aastatuhande arengueesmärkidega; on jahmunud seoses ohuga, et Euroopa Komisjoni „profiilid” õõnestavad Aafrika vastastikuse järelevalvemehhanismi toimimist; palub Euroopa Komisjonil konsulteerida ja teavitada Euroopa Parlamenti ja nõukogu seoses järelmeetmete ja kõnealuste vahendite kasutamisega, tagamaks, et need eraldatakse valitsemisalgatustele ALi valitsemiskava ja Aafrika vastastikuse järelevalveprotsessi toetamiseks;

33.

nõuab, et valitsemistava ja inimõiguste valdkonna partnerluse raames toimuv dialoog käsitleks karistamatust inimõiguste rikkumise eest, vaadeldes siseriiklikus ja rahvusvahelises õiguses sisalduvaid parimaid tavasid, sealhulgas Sierra Leones ning Rwandas loodud rahvusvaheliste kriminaalkohtute tööd;

34.

on kaubanduse ja piirkondliku integratsiooni alase partnerluse suhtes seisukohal, et õigete tingimuste korral on kaubanduse suurendamine majanduskasvu peamine edasiviiv jõud, tingimusel, et kaubanduspoliitika ühtib arengueesmärkidega; tervitab seepärast kõnealuse partnerluse eesmärke toetada Aafrika piirkondlikku integratsiooni ja tugevdada Aafrika mandri kaubanduslikku võimekust;

35.

ootab Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) Doha arenguvooru kiiret lõpptulemust, kuid toonitab, et see peab jääma peaasjalikult arenguvooruks, soodustades Aafrika riikide integreerimist maailmamajandusse, vähendades tulemuslikult kaubandust moonutavaid põllumajandustoetusi ja kaotades põllumajanduse ekspordisubsiidiumid;

36.

usub, et EL peaks aitama Aafrika riikidel tagada, et nende põllumajandus on isemajandav, ja edendada olulisi teenuseid ja ohustatud kodumaiseid tööstusharusid;

37.

toonitab, et Aafrika riikidega allkirjastatud lõplikud majanduspartnerluslepingud peavad olema eeskätt arengule kaasa aitavad vahendid, mis arvestavad erinevate abisaajate erineva suutlikkuse ning arengutasemega;

38.

rõhutab asjaolu, et majanduspartnerluslepingud peavad edendama Aafrika piirkondlikku integratsiooni, mitte seda õõnestama; toetab ALi püüdlusi tugevdada piirkondlikke majandusühendusi kui kontinendi piirkondliku integratsiooni olulist eeldust;

39.

nõuab, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid kinni oma kohustusest kulutada alates 2010. aastast nn tõelisele kaubandusabile vähemalt 2 miljardit eurot aastas, millest suurima osa peab saama Aafrika; nõuab kaubandusabi vahendite osa õigeaegset kindlaksmääramist ja nendega varustamist; rõhutab, et kõnealused rahalised vahendid peaksid olema täiendavad vahendid ning ei tohiks kujutada endast pelgalt Euroopa Arengufondi rahaliste vahendite ümberpaigutamist;

40.

palub, et partnerluse raames tegeletaks kaubandusabi laiema tegevuskavaga, mis hõlmab infrastruktuuride arendamist, ettevõtluse arendamist ja paremat reguleerimist, kuhu kuuluvad ka lihtsamad ja kasutajasõbralikud päritolueeskirjad;

41.

palub, et partnerluse raames tegeletaks ka majanduslike aspektidega, mis ei ole küll otseselt kaubandusega seotud, kuid millel on Aafrika majanduse jaoks olulised tagajärjed, näiteks vajadusega võtta meetmeid kapitali ebaseadusliku väljavoolu tõkestamiseks ja maksuparadiiside rahvusvahelise reguleerimise edendamiseks;

42.

palub tunnustada ja toetada ühisstrateegia puhul rolli, mida ümberasujad ja diasporaad mängivad oma koduriikide arengu heaks, hõlbustades nende investeerimist kõnealustesse riikidesse ja vähendades ülekandekulusid;

43.

on aastatuhande arengueesmärke käsitleva partnerluse suhtes seisukohal, et nende eesmärkide saavutamine on isegi suurema ja tõhusama abi korral raske, ning nõuab seetõttu tungivalt, et ELi liikmesriigid täidaksid antava abi mahuga, poliitika sidususega, omavastutusega ja läbipaistvusega ning rahastajate vahelise tööjaotusega seotud kohustusi, mida nad kinnitasid hiljuti arengu rahastamise Doha konverentsil ja Accra abi tõhususe kõrgetasemelisel foorumil;

44.

märgib, et esmatasandi tervishoid ning alg- ja keskharidus on aastatuhande arengueesmärkide saavutamise peamised katalüsaatorid; ergutab seega Aafrika riike muutma neid valdkondi oma vaesuse vähendamise strateegiate peamisteks prioriteetideks; kutsub partnerluse puhul üles sellist arengut edendama, arvestades Euroopa Komisjoni kohustust kulutada vähemalt 20 % ühenduse abi eelarvest kõnealustes valdkondades; kutsub komisjoni üles laiendama nimetatud kohustust Euroopa Arengufondile; tuletab meelde, et kõik sellega seotud jõupingutused peaksid hõlmama puuetega inimesi; tervitab selles kontekstis esimese ühise eksperdirühma kohtumise tulemust ja kutsub kaasatud sidusrühmi üles tagama, et eeloleval aastal tehakse edusamme;

45.

kutsub Euroopa Komisjoni üles võtma kiirelt meetmeid, et täita oma kohustused tervishoiu valdkonnas seoses Euroopa Kontrollikoja 2009. aasta jaanuari aruande „EÜ arenguabi tervishoiuteenustele Sahara-taguses Aafrikas” järelduste ja soovitustega; rõhutab, kui oluline on suurendada Euroopa Komisjoni abi tervishoiusektorile Sahara-taguses Aafrikas 10. Euroopa Arengufondi vahekokkuvõtte tegemise ajal, et toetada oma kohustust tervishoiualaste aastatuhande arengueesmärkide osas;

46.

julgustab ALi ja ELi liikmesriike pöörama suuremat tähtsust Aafrika toiduainetega kindlustatusele ja toiduga isevarustamisele ning toetama meetmeid Aafrika põllumajanduse tootlikkuse ja konkurentsivõime suurendamiseks, eelkõige toiduainete tootmist kohalikele turgudele ja linnade ümber asuvate roheliste vööndite edendamist;

47.

kutsub liikmesriike üles lisama oma aruteludesse ühisstrateegia raames ja sellest väljaspool küsimust loodusvarade kasutamisest tuleneva jõukuse õiglasest jaotamisest; toonitab, et loodusvaradest saadavad riiklikud tulud tuleks esmajärjekorras õiglasemalt jaotada, et rahuldada oma elanikkondade põhivajadusi, eelkõige tervishoiu, hariduse, loodusvarade säilitamise ja keskkonnakaitse valdkonnas, aidates nõnda kaasa aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele;

48.

väljendab muret selle pärast, et Aafrika viimase rekordilise kasvu faasi pöörab vastupidisesse suunda ülemaailmne majanduse aeglustumine, ja rõhutab, et see kontinent võib tarbekaupade hindade languse, väiksemate investeeringuvoogude, rahandusliku ebastabiilsuse ja rahaülekannete vähenemise tagajärjel jääda arengus mitme aastakümne võrra maha;

49.

tuletab seoses kliimamuutusega meelde, et selle peamised põhjustajad on arenenud riigid, kuid kliimamuutuse mõju all kannatavad kõige rohkem arengumaad; toonitab seetõttu, et kui tahetakse vältida olukorda, et Aafrika riigid peavad maksma kliimamuutusega kohanemise ja selle mõjude leevendamise eest ebaproportsionaalset hinda, tuleb selleks eraldada uusi rahalisi vahendeid; toetab lisaks sellele ELi ja Aafrika ühisdeklaratsiooni kliimamuutuste kohta, mida tutvustati ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni käsitleval Poznańi konverentsil 2008. aasta detsembris;

50.

nõuab rände- ja tööhõivepartnerluse raames õiglast ja toimivat lahendust „ajude äravoolu” probleemile, mis põhjustab massilist oskustööjõu lahkumist paljudest Aafrika riikidest, seda eriti tervishoiu valdkonnas;

51.

nõuab uut ELi sinise kaardi süsteemi, et vältida oskustööliste „ammutamist” arengumaadest sektorites, kus need riigid kannatavad tööjõupuuduse all, eelkõige tervishoiu- ja haridusvaldkonnas;

52.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kasutama ELi–Aafrika partnerlust, et aidata Aafrika riikidel kohaldada paindlikkust, mis on sätestatud Doha deklaratsioonis intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide (TRIPS) lepingu ja tervisekaitse kohta, et hõlbustada juurdepääsu taskukohastele hädavajalikele ravimitele Aafrikas;

53.

julgustab mõlemaid pooli seoses teaduse ja tehnoloogia alase partnerlusega püüdma ületada digitaalset lõhet, kiirendades tehnoloogia arengu ja tehnosiirde alast koostööd, eelkõige seoses telefoni ja internetiga;

54.

loodab, et ühisstrateegias astutakse konkreetseid samme selleks, et parandada naiste, laste ja puuetega inimeste võimalusi Aafrikas, kuna arengumaades seisavad need rühmad eriti tõsiste raskuste ees;

55.

rõhutab, et kui ühisstrateegia eesmärk on minna „kaugemale Aafrikast” ja teha rahvusvahelistes organites ning mitmepoolsete läbirääkimiste käigus rohkem koostööd ELi ja Aafrika vahel sellistes küsimustes nagu kaubandus, inimõigused ning kliimamuutus, peaksid EL ja Aafrika töötama selle nimel, et muuta rahvusvahelised institutsioonid, nagu Maailmapank, Rahvusvaheline Valuutafond ja WTO demokraatlikumaks ja representatiivsemaks, ning tagada, et Aafrika saab lõpuks oma suurusele ning staatusele vastava mõju;

56.

kutsub ELi institutsioone veel kord üles looma ühisstrateegia rakendamiseks eri rahastamisvahendit, millega tsentraliseeritaks selgel, ettearvataval ja kavandataval viisil kõik olemasolevad rahastamisallikad; peab küsitavaks, millises ulatuses suudab ühisstrateegia viia ellu oma kõrgelennulisi ambitsioone või pakkuda tegelikku lisandväärtust ilma mis tahes uute rahaliste vahenditeta või isegi olemasolevat rahastamist ümber kavandamata;

57.

kutsub ELi ja Aafrika valitsusi üles teavitama oma rahvast tulemuslikumalt ja süstemaatilisemalt ühisstrateegia meetmetest ja saavutustest ning püüdma laiendada meediakajastust;

58.

ootab pärast ELi–Aafrika 8.–9. detsembri 2007. aasta Lissaboni tippkohtumise kogemust Euroopa Parlamendi ja Üleaafrikalise Parlamendi ning kodanikuühiskonna organisatsioonide ja kohalike asutuste mõtestatud kaasamist 2010. aastal toimuva Aafrika–ELi kolmanda tippkohtumise ettevalmistamisse ja nende aktiivset osalemist sellel tippkohtumisel;

59.

kutsub ELi ja ALi komisjone ja eesistujariike üles nõustuma eelpool toodud ettepanekutega, mille eesmärk on suurendada parlamentaarset osalust ühisstrateegia rakendamisel ja järelevalves;

60.

kavatseb luua Euroopa Parlamendi organite vahel vajaliku kooskõlastamise ja sünergia, et toetada ühisstrateegia rakendamist ning järelevalvet; kordab sellega seoses oma kavatsust muuta oma Üleaafrikalise Parlamendiga suhtlemise ajutine delegatsioon täieõiguslikuks parlamentidevaheliseks delegatsiooniks;

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Aafrika Liidu majandus-, sotsiaal- ja kultuurinõukogule, Aafrika Liidu komisjonile, Aafrika Liidu täitevnõukogule, Üleaafrikalisele Parlamendile, AKV ministrite nõukogule ja AKV–ELi parlamentaarsele ühisassambleele.