1.4.2010   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 87/181

A.

arvestades, et mitmed relvastatud rühmitused ja eelkõige Moro Islami Vabastusrinne (MILF) on võidelnud valitsusvägedega Filipiinide lõunaosas alates 1969. aastast Aasia ühe kõige kauakestvama mässutegevuse käigus;

B.

arvestades, et konflikt Filipiini Vabariigi valitsuse ja NDFP mässuliste vahel on nõudnud üle 40 000 inimelu ning kohatine vägivald on jätkunud hoolimata 2003. aasta relvarahust ja rahukõnelustest;

C.

arvestades, et sõjategevus valitsusvägede ja MILFi vahel Mindanaos algas taas 2008. aasta augustis pärast seda, kui Filipiinide ülemkohus kuulutas põhiseadusevastaseks MILFi ja Filipiini Vabariigi valitsuse vahelise vastastikuse mõistmise memorandumi esivanemate valduste kohta, millega oleks Bangsamoro rahvale antud märkimisväärne autonoomia;

D.

arvestades, et uuesti alanud võitluse käigus on tapetud üle saja ning ümberasustatud umbes 300 000 inimest, kellest paljud on endiselt evakuatsioonikeskustes;

E.

arvestades, et rahuvahendaja Malaisia viis oma relvarahuvaatlejad Mindanaost 2008. aasta aprillis välja rahuprotsessi takerdumise tõttu, kuid on valmis oma rolli uuesti kaaluma, kui Filipiini Vabariigi valitsus täpsustab oma läbirääkimiste seisukohti;

F.

arvestades, et rahuläbirääkimised Filipiini Vabariigi valitsuse ja NDFP vahel on alates 2004. aastast peatunud ning arvestades, et Norra valitsus on teinud suuri pingutusi, et julgustada mõlemaid pooli ametlikke läbirääkimisi jätkama;

G.

arvestades, et Filipiinidel on pärast 2001. aastat tapetud ja röövitud sadu aktiviste, ametiühingutegelasi, ajakirjanikke ja usujuhte ning Filipiini Vabariigi valitsus salgab julgeolekujõudude ja sõjaväe osalust nendes poliitilistes tapmistes hoolimata piisavatest tõenditest, mis osutavad vastupidisele;

H.

arvestades, et 2008. aastal oli mitmeid juhtumeid, mil kohalikud kohtud tegid otsuse, et aktivistide arreteerimine ja kinnipidamine on ebaseaduslik ning andsid korralduse nende vabastamiseks, kuid samad inimesed arreteeriti hiljem uuesti ning neile esitati süüdistus mässus või mõrvas;

I.

arvestades, et Filipiinide kohtunikud ja prokurörid ei ole sõltumatud, samas on advokaadid ning kohtunikud samuti ahistamise ja tapmiste ohvrid; arvestades, et tunnistajate haavatavus muudab kriminaalkuritegude uurimise ja nende sooritajatele süüdistuse esitamise võimatuks;

J.

arvestades, et enamike kohtuväliste tapmiste juhtumite osas ei ole alustatud ametlikku eeluurimist ning kurjategijad on jäänud karistuseta, kuigi valitsus on väitnud korduvalt, et on võetud meetmeid tapmiste takistamiseks ja kuritegude sooritajate kohtu ette toomiseks;

K.

arvestades, et 2008. aasta aprillis uuris ÜRO inimõiguste nõukogu olukorda Filipiinidel ning tõi esile kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste eest vastutavate isikute karistamatuse, kuid Filipiini Vabariigi valitsus lükkas tagasi soovitused järelmeetmete aruande koostamiseks;

L.

arvestades, et inimröövide ja kohtuväliste tapmiste lõpetamiseks on vajalik keskenduda vägivalla peamistele majanduslikele, sotsiaalsetele ja kultuurilistele põhjustele Filipiinidel;

1.

väljendab oma sügavat muret sadade tuhandete riigi sees ümberasustatud inimeste üle Mindanaos, kutsub valitsust ja MILFi üles tegema kõike, mis on nende võimuses, et luua selline olukord, mis võimaldab inimestel koju naasta, ning nõuab jõulisemat riiklikku ja rahvusvahelist tegevust, et ümberpaigutatud inimesi kaitsta ja tegeleda nende rehabiliteerimisega;

2.

on kindlalt veendunud, et konflikti on võimalik lahendada ainult dialoogi teel ning antud pikaajalise mässutegevuse lõppemine on oluline Filipiinide igakülgse arengu seisukohast;

3.

kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles taastama viivitamatult rahuläbirääkimised MILFiga ning täpsustama vastastikuse mõistmise memorandumi staatust ja tulevikku pärast ülemkohtu eespool nimetatud otsust; väljendab heameelt Filipiini Vabariigi valitsuse teadaande üle loobuda tingimuste esitamisest läbirääkimiste jätkamisele;

4.

väljendab heameelt kõneluste üle, mida Filipiini Vabariigi valitsus ja NDFP pidasid 2008. aasta novembris Oslos Norra vahendusel ning loodab, et ka kõnealusel juhtumil taasalustatakse kiirelt ametlikke läbirääkimisi; kutsub osapooli üles järgima oma kahepoolseid kokkuleppeid ühise seirekomitee kohta, kohtuma vastavalt üldisele kokkuleppele inimõiguste ja rahvusvahelise humanitaarõiguse austamise kohta (CARHRIHL) ning lubama ühisjuurdluste korraldamist inimõiguste rikkumise osas;

5.

palub nõukogul ja komisjonil võimaldada ja lihtsustada nendele osapooltele toetuse ja abi andmist, kes rakendavad CARHRIHLi, eelkõige arengu-, abi- ja rehabilitatsiooniprogrammide kaudu;

6.

kutsub Euroopa Ülemkogu ja komisjoni üles toetama Filipiini Vabariigi valitsuse jõupingutusi jätkata rahuläbirääkimisi, sealhulgas neid vahendama, kui seda soovitakse, samuti toetama rahvusvahelist järelevalveüksust, mis vastutab sõjaväe ja MILFI vahel sõlmitud relvarahu järelevalve eest;

7.

teeb ettepaneku, et rahvusvahelise järelevalveüksuse rolli võiks tõhustada, andes neile suuremad volitused juurdluste läbiviimiseks ning leppides kokku nende tulemuste avalikustamises;

8.

kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles suurendama Mindanaole antavat arenguabi, et paranda kohaliku elanikkonna viletsaid elamistingimusi ning väljendab heameelt üle 13 miljoni euro ulatuses antud finantsabi eest, mille EL on Mindanaosse saatnud toidu- ja muu abi näol alates kokkupõrgete taaspuhkemisest 2008. aasta augustis;

9.

väljendab tõsist muret viimastel aastatel Filipiinidel aset leidnud sadade poliitiliste aktivistide ja ajakirjanike kohtuväliste tapmiste pärast ja rolli üle, mida julgeolekujõud on nende mõrvade korraldamisel ja teostamisel mänginud;

10.

kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles viima läbi juurdlusi kohtuväliste tapmiste ja sunniviisiliste kadumiste osas; kutsub samal ajal Filipiini Vabariigi valitsust looma sõltumatut järelevalvemehhanismi, et teostada järelevalvet kuritegude uurimisel ja kurjategijate vastutusele võtmisel;

11.

kutsub Filipiini Vabariigi valitsust üles võtma meetmeid poliitiliste ja inimõiguste aktivistide, kodanikuühiskonna liikmete, ajakirjanike ja kohtuprotsesside tunnistajate süstemaatilise hirmutamise ja ahistamise lõpetamiseks ning tagama tõeliselt tulemusliku tunnistajate kaitse;

12.

kordab Filipiini ametivõimudele esitatud üleskutset lubada ÜRO inimõiguste kaitsega tegelevad eriorganid piiranguteta riiki; nõuab samuti tungivalt, et ametivõimud kehtestaksid ja rakendaksid kiirelt seadused, et inkorporeerida ratifitseeritud rahvusvahelised inimõigusi käsitlevad õigusaktid (nt piinamise ja sunniviisiliste kadumiste vastu) siseriiklikusse õigusesse;

13.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles tagama, et ELi finantsabiga, mida antakse Filipiinide majandusarengu toetuseks, kaasneks ka järelevalve võimalike majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rikkumise avastamiseks, pöörates eritähelepanu kõigi ühiskonnarühmade vahelise dialoogi ja kaasamise toetamisele;

14.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Filipiini Vabariigi presidendile ja valitsusele, MILFile, NDFP-le, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ja ASEANi liikmesriikide valitsustele.